esmaspäev, november 21, 2016

Mõned head muusikaraamatud

Avastasin ühel päeval, et raamatukogus on olemas selline koht nagu muusikaosakond ning lisaks muusikale saab sealt laenutada ka muusikutest rääkivaid raamatuid. Ma varem mõtlesin, et need on lihtsalt lugejate hulgas nii popid, sest ilukirjanduse riiulitelt neid enamasti ei leia (harukogudes on küll). Püha lihtsameelsus, muidugi tuli välja, et inimesed lihtsalt ei jõua sinna neljandale korrusele ja nii ootab seal õnnetult riiulite kaupa head kirjandust. Head kirjandust siis minusuguse melomaani jaoks.

Tarisin esimese hunniku endale koju ära. Coheni raamatust ma veidi kirjutasin siin, see oli selline kuiv ja ahtake ülevaade, aga ülejäänud kolm raamatut, mille kaasa haarasin, osutusid tõelisteks pärliteks.

Esimesena lugesin kodumaist teost, mille esitluskontserdil ma isegi käisin, kuid seal said raamatud enne otsa, kui ma reageeridagi jõudsin. Rainer Jancise "Valgus tunneli lõpus" räägib Metro Luminalist ning teeb seda (eestlase kohta) uskumatult avalal ja ausameelsel moel. Kui panna kõrvale kõvasti melu tekitanud "Musta pori näkku", siis loomulikult oli ka too täitsa avameelne teos, kuid Jancise loos on peategelaseks siiski muusika, mitte pralle. Eks Janciski ütleb mõnele inimesele mitte meeldivaid hinnanguid välja, kuid peamiselt on ta aus iseenda suhtes, mitte ei püüa teisi "paljastada". Muusikalises mõttes läheb Jancis väga süviti, lihtinimene kõigest sellest terminoloogiast aru ei saa, aga huvitav on ikka. Boonuseks muidugi nostalgialaks 90ndatest ning päris mitu ohhoo!-elamust pakkuvat fakti. Peamine - millest teie meelest räägib Metro Luminali ilmselt kõige tuntum lugu "Isa tuli koju"? Mina sain alles nüüd pihta...
Üks totakas wiki-fakt kah, Rainer Jancis on mu ainuke teadaolev "kuulus" hõimlane, kunagi sugupuust hiilgust otsides avastasin.

Teiseks võtsin kätte Jim Morrisoni eluloo "Keegi ei pääse siit eluga", autoriteks Danny Sugerman ja Jerry Hopkins. Raamat on kirjutatud 10 aastat peale legendi lahkumist, eestikeelne versioon ilmus käesoleva aasta alguses...No ilmselt ikka arvatakse, et meil sellistele raamatutele erilist turgu pole. Kuigi Morrisoni elulugu on kahtlemata huvitavalt kirja pandud, on loo juures suurimaks plussiks tollase eduloo tausta avamine. Miks Morrison? Missugustes oludes ta esile kerkis? Ega ma sellest suurt midagi enne ei teadnud, või vähemalt ei oleks osanud nii kenasti ajateljele panna. Vietnam, hipid, Manson, sõnavabadus, 27-klubi esimesed liikmed, narkoteema jms. Põhimõtteliselt seisneb Morrisoni fenomen selles, et ta lõi rokenrolli selles mõistes nagu me seda täna tunneme, olles omast ajast eest, vastand nii rõõmsalt rõõsadele hipidele kui ka konservatiivsele vanemale põlvkonnale. Kas te kujutate ette, et laval ropendamise eest võis vangi minna? Courtney on seda muuseas kunagi lahti mõtestanud hoopis nii, et rokenrolli lõid tegelikult naised, kes hakkasid Morrisoni iidoliks pidama, sest noh, ta oli üks pagana seksikas mees (alguses). Osa tsitaadist: "What Jim Morrison was, was the sexual object for women. We invented rock n’ roll to sexualise men so that we could go and scream over these unattainable football captains."  Omaette naljakas on see, kuidas erinevad arvustajad leiavad kord, et see raamat on  liigselt Morrisoni kiitev, kui ka seda, et Morrison jätab neile raamatu põhjal vastiku mulje. Mu meelest on raamatu-Morrison vägagi mitmetahuline isik, ilmselt ta seda oligi, see on karisma, mis inimese võitmatuks teeb ja ma ei näe põhjust nurisemiseks. Mul endal on ju ka mitu tahku, kumbki neist külili :)

Viimasena võtsin ette "Mina olen Ozzy", peategelase ja Chris Ayrese autorluses. Oeh, oli see vast sõit! Mulle tundus, et raamat on vist jutuna salvestatud ning siis paberile pandud, sest jutt jooksis niivõrd soravalt. Ok, siin on vastuolu sellega, mida inimesed "Osbourne"-de tõsielusarjas nägid (pudrutav ja tudisev Ozzy), aga raamat on tõsiselt kaasahaarav ja mõnusalt kirjutatud. Justkui istuksid kellegagi koos pubis, kus sulle lõbusaid lookesi elust enesest pajatatakse ning sul vahepeal selle peale ninast õlu välja purskab. Tegelikult on see naer läbi pisarate, sest mina poleks uskunud, et Ozzy ikka selline jõletis oma elus olnud on. Hämmastav on nüüd seda kõike lugeda ning tunnistada, et inimene on tõepoolest võimeline muutuma. Muidugi saab ka Ozzy kohta öelda, et temas on peidus mitu poolt, kust see temagi karisma muidu tuleb. Hull mees! Täiesti hull! Algul ma mõtlesin, et see "ma ei peaks üldse elus olema" on niisama poosetamiseks öeldud, aga no tõesti ei ole. Lisaks Ozzy uskumatute seikluste üle oigamisele saab ka teiste toonase rockieliidi tegelaste kohta põnevaid fakte teada. (Nii kurb on see koht, kus Ozzy leiab, et ilmselt elab Lemmy tema ja Keith Richardsi üle...) Kõige põnevama fakti saab teada muidugi Tommy Lee kohta (huvitav, kas Tommy nõudis, et see sisse saaks?)...ma muidugi ootan, et saaks kuskilt Mötley Crüe memuaarid kätte, Rootsis nägin seda kunagi rootsikeelsena, ei raatsinud soetada, sealt tuleks ilmselt palju sarnast hullu kraami. Veri, kusi, sitt, okse, soolikad, seks, drugs, alkohol, vägivald. Ja tõeline armastus ka. Ma ei saanud muuseas kunagi aru, miks mõned "Osbourne"-de sarja peale ohkisid "appi kui jube!", mu meelest (ja siin oli isegi mu väga ontlik ema minuga ühes paadis) võiks keskmine perekond neist üksteisest hoolimises pigem eeskuju võtta, hoolimata igasugu vandesõnadest, lokkavast koerakakast jms oli see üks paganama ühtehoidev punt. Seda enam on huvitav lugeda, et tegelikult on Ozzyl kapis ikka väga võikad luukered. Kõva mees, kes ennast niimoodi muuta suudab ja kõigest ausalt rääkida. Raamat ilmus originaalis 2009 ning siis ei olnud veel teada. et Black Sabbath tuleb algkoosseisus kokku ning annab välja igati vinge albumi.

Ega ma iga rockstaari elulugu ka lugeda ei viitsiks. Näiteks Jagger ja Richards on hullud tellised, mul Rollingutega erilist suhet pole olnud, tea, kas viitsingi lugeda, kuigi ilmselt on ka nende lood uskumatult värvikad.

Kommentaare ei ole: