teisipäev, november 15, 2016

Kuidas me põgenesime

Nädalavahetusel tähistasime ettevõtte 11. sünnipäeva ning otsustasime seekord trendikad olla ja põgenemistoa järele proovida. Tegelikult olime Rootsis sellelaadses kohas juba käinud ka, kuid Eesti omad tundusid kirjelduste järgi hoopis vähem füüsist nõudvat, mis iseenesest mulle küll sobis. Teisalt pelgasin, et järsku tahetakse kehalise kasvatuse asemel nüüd teadmisi matemaatikast, keemiast ja muust sellisest. Õnneks (või kahjuks?) midagi sellist meid ees ei oodanud.

Kuna meid oli kokku 7 ning kõik järgi uuritud põgenemistoad pakkusid elamust vaid kuni viiele osalejale, otsisime kohta, kus samaaegselt saaks ülesannet lahendada kahes toas. Ega ausalt öeldes valikut ei olnud, EscapeTartu oma nelja toaga ongi omalaadsetest hetkel suurim (võrdluseks Rootsis oli 28 tuba, kuigi jah, seal oli 1 ülesanne - 1 tuba, EscapeTartu iga tuba koosnes omakorda mitmest toast). Broneerisime Sherlocki ja Klassi, kohapeal selgus, et üks kolleeg oli Klassis juba käinud, aga sealt välja mitte saanud, teistel mingit varasemat kogemust polnud. Jagunesime siis 3 ja 4 vastavalt Sherlock ja Klass, mina sattusin Klassi. EscapeTartu kodukas väidab, et Klass-i põgenemistoa näol tehnilise toaga, kus ei ole kasutatud mehaanilisi lukke. Tegemist on lõbusa ja arendava põgenemistoaga, kus on vaja mõelda kastist väljapoole. Teadaolevalt on see ainus taoline põgenemistuba Põhja-Euroopas. Kuna ma teistes tubades ei ole käinud, siis ma täpselt ei tea, mida see lukkudega variant tähistab, aga vähemalt Klassi põhimõte oli sarnane just nende Rootsis nähtud tubadega - lahendada ära mingid ülesanded, õige lahenduse korral saad välja (Eesti variant)/saad toa lahendatud (Rootsi variant). Seega midagi uut ei olnud. Seda, mida pead tegema sa ette ei tea, vaatad lihtsalt toas enda ümber ringi ja püüad mõistatada, mida sult tahetakse.

Meil läks kokkuvõttes hästi, saime välja umbes-täpselt tunniga, toa algusaegadel oleks selle ajaga isegi tabelisse saanud, nüüd oleks poole vähemaga pidanud hakkama saama. Kokku oli aega 75 minutit. Küsisime ka 2 vihjet, mõlemad olid tegelikult mõttetud, sest tuli välja, et ülesanded olid meil kõik õigesti lahendatud (sellest ka meie kimbatus ja vajadus vihjete järele), aga esimeses kohas me lihtsalt ei tulnud selle peale, et uks ei tule ise lahti, vaid seda tuleb ka jõuga lükata ning teises kohas me lihtsalt ei märganud juba avatud ust....Meie vihje korraldajatele oligi see, et ülesande õige lahenduse korral võiks mingi heli ka kosta, aga no eks see meie rumalus jälle vürtsitas asja. Sinna raiskasime ikka oluliselt aega.

Täitsa mõnus meeskonnatöö-kogemus oli ka, ma üldiselt meeskonnamängija ei ole, aga seal sai küll selgeks, et tegelikult on kõik lülid vajalikud. Ma olen ju üsna skeptiline ka inimeste vaimsete võimete suhtes ja see pani küll täitsa hämmastama, kuidas me tegelikult alguses võimatuna tunduvad asjad ära suutsime lahendada. Mingeid iseenesestmõistetavaid mõistatusi kusagil ei vedelenud ning palju esmapilgul olulisi detaile osutus hoopiski kasututeks. Tülli ka omavahel ei jõudnud minna.

Teine grupp meil enda toast välja ei saanudki. Jõudsid oma ülesande kolmandasse ruumi, sealt poleks ilmselt enam palju edasi olnud minna. Keegi teadja väitis FB-lehel, et välja saab ainult 30% mängijatest. Ei tahaks nagu hästi uskuda, sest no vihjeid saab ju alati kasutada, aga võib-olla on inimesed siis nii uhked, et ei taha niimoodi "alla anda". Meie jaoks oli asi pigem mängu ilus, mitte nui neljaks ära tegemises ning kui tundus, et vahime niisama ringi ega oska enam miskit teha, siis küsisime ikka abi. Tahaks täitsa veel proovida ja näha need lukkudega versioonid ka ära, kuigi ma olen võtmetega niisamagi enamasti lootusetu ning üritan need lukusüdamikesse ära murda....

Kommentaare ei ole: