reede, jaanuar 13, 2017

Michel Faber. Imelike uute asjade raamat

Pole ammu ühtki raamatuarvustust kirjutanud, aga selle, pea 600-leheküljelise loo, sain kolme päevaga loetud (muu elu kõrvalt, noh), seega väärib ilmselt meenutamist. Spoiler alert (Rents otsis eestikeelset vastet sellele, mul jäi kahe silma vahele, kas leidis ka?) igaks juhuks, ma ilma midagi paljastamata poleks saanud kuidagi miskit arvata.

Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Niisiis, raamat, mis nõretab religioonist. Ja on samas sci-fi. Ma pole varem sellist kombinatsiooni kohanud. Samuti on ta korraliku ulmeka jaoks ilmselt liiga vähese actioniga. Ma ei ole küll ulmelugeja, kuid imelikul kombel on kõik loetud ulmekad mulle meeldinud. Sealjuures lasen ma silmadega üle igasuguste tehnoloogiate ja muu sellise kirjelduse, mis (mu meelest) suuri ulmefänne väga huvitab ja keskendun ikkagi inimesele, nende mõtetele ja tunnetele. Selles osas oli "Imelike uute..." minu jaoks päris sobiv, sest täpselt seda sama tegi ka peategelane, kristlik misjonär galaktikas. Tulnukad olid loomulikult ka. 

Tulnukatega on alati see lugu, et nad on jubedad. Isegi kui nad on pealtnäha sõbralikud, kätkevad nad endas alati mingit ohtu, nende ligiduses ei saa inimene end turvaliselt tunda. Isegi kui me ei ole rassistid, siis olendid teiselt planeedilt ajavad meile ikka hirmu peale ja tõestavad seda, et võõras pole oma. Siinse raamatu tulnukad on veel jubedad ka, koledamad kui teada-tuntud punnissilmsed humanoidid. Aga nad on rahumeelsed ja nad on...kristlased. Mitte mõõk-pihus ristisõdijad vaid alandlikud lambukesed, kes ihkavad Jumala armastust. 

Terve raamatu ootasin ma, ja olin üsna kindel oma ootuste täitumises, et lõpuks paljastub vennikeste tõeline pale. Paljastub tõesti midagi nende usu kohta, aga füüsiliselt kellelegi kallale ei kiputa ning soolikaid ei lenda. Raamatu kõige õudsem koht puudutab planeedil Maa elavaid inimesi ja nende julmust, kaugel planeedil vägivalda pole. Üldse on seal kaugel planeedil ärevust palju vähem kui meil, sest välja on valitud "parimad parimaist", seda, et igasugu salaagentidel ja missioonivendadel peret ega lähedasi olla ei tohiks, on vana tõde (tegelikus elus see minu teada sugugi nii pole), aga seal on välja valitud ka tüübid, kel pole pea ühtki pahet ega nõrkust. Muidu läheks ju kord käest ära! Minu jaoks oli huvitav koht see, kus leitakse, et ilma pahede ja tugevate emotsioonideta pole tegelikult ka elu. Kõik pahed ja negatiivsed emotsioonid on endast välja rookinud aga ka loo peategelane. Talle on alles jäänud vaid armastus ja seegi ähvardab koost laguneda. 

Ma oleks tahtnud teada, milline on autori enda suhe religiooni, aga seda ma kuskilt välja ei guugeldanud. Ma ei ole usklik, aga ma suutsin seda raamatut vaevata lugeda, Piibli-tsitaadid ei häirinud mind, aga ma võib-olla ei saanud kõige paremini aru sellest, milline oli religiooni roll selles loos. Ma tahaksin täitsa teada, mida mõni kristlane sellest arvaks. Oli see raamat kristluse poolt? Vastu? Neutraalne? Mina ütleks, et raamat oli armastuse poolt ja paljud kristlased leiavad, et armastus ongi Jeesus. 

Eeldasin ka seda, et tuleb happy-end, ei tulnud, lõpp jäi lahtiseks ning autor on teada andnud, et see raamat jääb tema viimaseks romaaniks. Mind see ei häirinud, mulle meeldib, kui konkreetseid vastuseid ei anta. Mõtlema paneb see lugu küll, just inimlikkuse ja selle väljenduse üle. Ma julgeks öelda raamatu põhjal, et inimlikkus ei ole perfektne, selles on palju üsna kohutavat, kuid samas on see parem kui tunneteta kuulekus ja töörügamine, ilma armastuseta ei ole inimest. See peaks rahuldama nii kristlasi kui ateiste.

4 kommentaari:

  1. Mina olen kristlane, aga ei ole seda raamatut veel lugenud. Võib-olla kunagi loen.
    Tean tänapäeva päris-misjonäride kohta öelda, et ilma abikaasata käivad nad ainult lühikestel reisidel, kauemaks kui kolmeks nädalaks ära ei minda, sest abielu on Jumala loodud ja üldse peab keegi misjonireisil naistööga ka tegelema. :) Aga see võib muidugi konfessiooniti erineda.
    Tulnukad ongi alati jubedad, erandiks ehk Jar Jar Binks ja kui ära harjub, siis need Star Treki tegelased ka, kes kilpkonni otsaees kannavad.

    VastaKustuta
  2. Seal oli tegelikult ära toodud ka põhjus, miks naisel kaasa ei lubatud tulla, nimelt ta ei olnud piisavalt lepliku loomuga tuim tükk ☺ Samuti polnud valijad ise usuga seotud, neil olid muud põhjused misjonäri kosmosesse saatmiseks.

    VastaKustuta
  3. Uhh! Grafomaani raamat grafomaanidest. Keegi ei kirjuta omaenda kaasale nii pikalt ja keerutades. Aga läheb libedalt, seda küll.

    VastaKustuta
  4. Mine sa tea, kunagi ju kirjutati, siis kui muid sidevahendeid polnud. Neil ka seal polnud. Keerutamine vast jah kirjanduslik liialdus, muidu poleks huvitav lugeda ju, kui kõik kohe letti löödaks.

    VastaKustuta