kolmapäev, aprill 19, 2017

Maitseküsimus

Inimestel on üldiselt ekslik arusaam, nagu oleksid raamatutelugejad kuidagi vagurad ja introvertsemad tüübid. Täna lugesin just üht raamatuarvustust, mille all inimesed olid karvupidi kokku läinud, kasutades üksteise kohta selliseid poeetilisi väljendeid nagu You little limp-dicked illiterate prick! See pani mind omakorda mõtlema üldisele maitseerinevusele. Eks ole ju enamasti ikka nii, et eksisteerivad minu maitse ja halb maitse. Vähemalt oma nooremast east mäletan küll vanema generatsiooni ohkeid, et kuidas mina küll ikka nõnda kehva maitseeelistusega võin olla. Kõik see jõle muusika, koledad riided, vääritud sõbrad, maitselage meik. Mis te arvate, kas see tekitas mus isu ümber kasvada või ajas hoopis rohkem trotsi täis? Millegipärast arvab vanem generatsioon endast üldiselt paremini, nende ja nooremate puhul ei ole seda vahet, et maitsed oleksid lihtsalt erinevad, neil on elukogemus ja "mõned asjad lihtsalt on end ajas tõestanud". 

Ma olen tegelikult sellega osaliselt isegi nõus. No ei tõuse käsi iga sopakirjanikku kiitma või lorilaule muusikaga võrdsustama. Ega seda tee ka sellise meelelahutuse tarbijad, enamasti peetakse selliseid "kultuurilaadseid tooteid" nn guilty-pleasure´iks, madalaks lõbuks, mille armastamise pärast enda üle nalja heidetakse. 

Hoopis teine teema on aga nö peavooluga. Kas asi on minu halvas maitses, kui see teiste omaga ei ühti? (Hea maitse mul ju klassikalises mõttes pole, ma ei riietu nagu Jackie O ega kuula klassikalist muusikat jne). Või pigem selles, et mul on komme asjades kaevata (kui teema mind huvitab) ja leida asju, mille järele teised ei küünita ning seeläbi peavoolust eemale kanduda? Ega enamik inimesi ei viitsi ju midagi spetsiaalselt otsida, nad tarbivadki seda, mida pakutakse ning esimene valik on peavool. Või on mul allergia asjade vastu, mis meeldivad teistele, mingi sihilik komme kalduda mässumeelsusele?

Võtame või need kõige popimad blogid. Ma ei eira neid oma blogirullis sugugi taotluslikult. Ma olen neid kõiki kunagi jälginud või jälgida püüdnud, kuid mingil hetkel tundnud, et need pole mulle. Erinevatel põhjustel, ei ole nii, et phäh, sai kuulsaks, liiga mainstream, mina enam ei loe! Aga kuidagi saavad kuulsaks need blogid, mis pole eriti minu maitse.
(Siinkohal meenus sõbranna, kes kord kurvalt nentis, et ta lihtsalt ei meeldi rikastele meestele, kõigile teistele küll, aga vot rikastega on mingi probleem :) 

Kas peavool on üldse olemas? Äkki meile lihtsalt tundub, et enamik inimesi armastab seda ja toda ning me KÕIK tunneme, et meie küll oleme teistsugused? Kas kusagil on olemas inimesed, kes loevad ainult poppe raamatuid, blogisid, kuulavad viimase nädala top 10 hitte, hangivad vaid H&M-i viimase kollektsiooni hilpe ning puhkavad vaid trendikates kuurortides?

28 kommentaari:

  1. 1) peavool ja need inimesed on olemas

    2) sa tundud olema tark. mitte faktiteadmiste mõttes, neid ei ole mul võimalust hinnata, aga tark analüüsi ja eneseanalüüsi võime osas. see võiks olla "peavoolust" eristumiseks automaatselt piisav põhjus.

    3) popid blogid on nagu kollane ajakirjandus. on täiesti normaalne, et need sulle ei istu. lugeda võib kõike, ka einsten ilmselt sirvis koomikseid või surfas aeg-ajalt instas, aga sinu jaoks on see sinu lugemispüramiid alumine korrus. tibiblogide põhitarbija jaoks on aga see tibiblogi kõik, mida ta loeb. (jah ma saan aru, et see on räme lihtsustus ja ebaõiglane ja miskõikveel.)

    4) mässumeelsus on tore!!!

    VastaKustuta
  2. 1) kas need on kõik teismelised? küsiks ma kohe stereotüüpselt, sest teismeliste puhul on see loomulik, nad alles "astusid ellu" ega oskagi esialgu mujale vaadata, kui sinna, kus kõige eredamini särab.
    2) ah, mis nüüd mina, lihtsalt liiga palju vaba aega.
    3) nõus, isegi kui see on räme lihtsustus ja ebaõiglane.
    4) on!

    VastaKustuta
  3. Massist eristumine... Nagu kahte sorti oleks seda mu meelest. Orgaaniline ja kunstlik.

    Kui naudid midagi sellepärast, et see sulle päriselt meeldib, siis on see loomulik ja ei jäta snoobi muljet. Et peaks ennast kuidagi kõrgemaks olendiks, massidele loodu ei kõlba vms. Inimene mängib selle kuidagi stiilselt välja.

    Kui erilisusest saab eesmärk omaette, et jumal issanda pärast ei juhtuks sellist jubedat asja, et millegi poolest kuidagi kellegagi sarnaneks, siis...see jätab mulje meeleheitest või mingitest kompleksidest. Kõrvalt kentsakas vaadata ja ajab muigama.

    Sinu puhul ei ole seda teist kunagi täheldanud.

    VastaKustuta
  4. ma ei ole veel näinud inimest, kes räägiks, et ma olen ikka nii hall mass, nii keskmine, nii tavaline ja maitse on mul ka nagu kõigil teistel, üldse ei eristu :P ma ise ka arvan, et ma olen ka nii erinev ja mõtlen massidele vastupidi. aga seda ma tean küll, et mul on muusika suhtes väga keskmine maitse, ma kohe saan aru millisest laulust hitt tuleb, mulle see hitilugu tavaliselt meeldib. mitte et mul ema või lapsega sama muusikamaitse oleks. ja mul pohh, et mu muusikamaitse kehv on.


    Ma nüüd ei teagi, kas peaks õnnelik olema, et ma olen su blogirullis või mitte, tahaks ikka see kuulus olla, sest tänapäeva blogimaailmas tähendab see ju suurt raha, aga kuna raha tegelikult ei saa, siis ju ikka kuulus pole ka. Keeruline.

    VastaKustuta
  5. "Vaimselt teismelised", kui tahad.

    Vanus ei loe. Ma tunnen ja kindlasti ka sina tunned inimesi, kes on ammu pensionil ja kes selgelt defineerivad end meinstriimina. Loevad, vaatavad ja kuulavad vaid.. eee... väheintellektuaalset kraami, sinu imelikku muusikavalikud peaks nad imelikuks, valivad EKRE-t (sest pagulased!) jne.

    Lugege perekooli. Seal on sellist kulda et andke olla. "Milleks on meil vaja ETV-d? Telekas peab olema meelelahutus, aga nemad näitavad mingeid mõttetuid harivaid saateid ja loodusdokke! seebiks!" jne.

    VastaKustuta
  6. Ma olen näinud inimesi uhkusega ütlemas "mina olen normaalne!" ja see on peaaaegu sama, mis "mina olen tavaline". st tema jaoks on väärtus see, et ta keskmisest liiga palju ei erine, sest ega ta "mingi imelik ei ole".

    Poppe blogisid olen vahel sirvinud, et näha, mis maailmas toimub, nii paeluv pole olnud, et regulaarselt lugemas käia. Mõtlen, et siin VÕIB ka põlvkondlikkus mingil määral mängus olla - mul on mõne sellise blogiga sama tunne, mis mingite delfiartiklitega: et üks lõik ei ole teisega mõtteliselt seotud, fragmentaarsed mõttekillud reas. Kui ma seda esimest korda märkasin, häiris jubedalt - üritaks nagu artiklist kui tervikust kätte saada, mis seal öelda tahetakse, no ja ei tule seda infot kokku - ja ma mõtlesin tookord, et äkki siin avaldubki see uuema põlvkonna keskendumisvõimetus, millest räägitakse - et järsku twitterimõõdus tekstide peal kasvanud ei pane enam tähele, et üks lõik teisega ei seostu, sest neil ei ole järgmist lõiku lugedes eelmine enam meeles.

    VastaKustuta
  7. (aga ma loen mõnuga Miki Hiirt, nendin ma kergendustundega, ei ole ikka päris snoob.)

    VastaKustuta
  8. Mul on selle kohta oma teooria.
    Kui lühidalt kokku võõta, siis: peavaool ei meeldi kellelegi tervikuna VÄGA, aga see on selline värk, kus häirijaid - jooned mis võiks kellelegi MITTE meeldida - on võimalikult vähendatud.
    See on see "liigse meigita ei ülikõhn ega paksupoolne keskmiselt sportlik naine, kel on seljas tavaline ajatu kombinatsioon rõivaid, mitte liiga klassikaliselt elegantne, sest see ka mõnele ei meeldi, aga mitte ka teksad ja ruuduline meestesärk, sest nii oleks paljude jaoks lohakas". (Miks ma toon naise näiteks? Sest mehe kohta ma ei suuda näidet tuua, kuna mul endal on ülikonna vastu mehe seljas allergia, kui see pole just erelilla, roosa, helesinine vms.) Peavool on selline, mis segab võimalikult väheseid.

    Et ta samas vaimustab sama väheseid (mu vead ju ongi need ideed, mis kannavad ehk kui miski-keegi väga-väga meeldib, siis sellepärast, et tema teravad nurgad haagivad minu omadega - on Õiged - mitte et tal teravaid nurki pole, võeh, see pole ju üldse elus asigi!!) ei ole oluline. Keskmiste peal tuleb see "nojah, mulle meeldib" ära, sest vastik on ta vaid vähestele.
    Palun, peavool.
    Mul läks ka noor igavik aega, et endalt küsida: kas ma tahan meeldida ühele-kahele-kolmele inimesele väga-väga või võimalikult rohkematele tasemel "no miski ei sega, võib vaadata"?

    VastaKustuta
  9. Kui välimusest rääkida, siis naistel on ülikeeruline. Peavoolunaine peaks olema ohutult silmatorkamatu, aga kui sa ei taha välimusega naiselikult silma paista, saad süüdistuse küündimatuses (naisena) ja teeskluses ja enese mahasalgamises. Seda isegi juhul, kui natukene värvid ennast ja oma halle salke. Kui ei värvi üldse midagi, süüdistatakse räpakuses. Kui tibi, siis tibi olemises. Kui ruuduline meestesärk, siis oled kirvega feminist niikuinii. Oeh.
    Meestel on lihtne, teksad (terved, puhtad, sinised) ja suvaline särk või pusa. Ongi ohutu.

    VastaKustuta
  10. Aga muusikamaitse osas - kui ma avalikult tunnistan, et "need uued lood ja laulud" ei ole päris minu maitse, aga "teie, noored, kuulake" peaasi, et kõrvaklappidega, siis on see ju ka kriitika. "Ei mina taha seda moodsat jura". Jube kriitiline mammi. Nomaitea.

    VastaKustuta
  11. Manjana: ma just mõtlesin, kas peaks selle "poppidest taandamise" pärast kelleltki vabandust ka paluma :) Üks asi, miks mulle popid eriti peale ei lähe ongi just see rahateema ka, mitte et mind just reklaampostitused häiriksid, ma ei pea ju neid lugema, aga selle popiks saamisega kaasneb enamikel suurem tarbimisele keskendumine, mis mind häirib (ehk on see siis varjatud reklaam?). No kui inimene postitab endast pilte ja lõviosa kommentaatoreid küsib, kust said selle, kust said tolle.
    notsu: seda teemade vahel tõmblemist olen mina ka tähele pannud. Vabalt võib olla keskendumisvõime puudulik. Kuigi võib-olla oli mul endal selles vanuses ka, ei tea.
    vvn: hea teooria! Ja, oh, veel üks inimene, kellel on allergia ülikondade vastu :) Ma ei saa absoluutselt ülikondade fenomenile pihta, mulle seonduvad need kas väikeste poistega, kellel on koolis aktuseks see ebamugav ürp selga aetud või paksude vanade meestega, et elegantne või tulge taevas appi - seksikas, oleks, no ei.
    Morgie: talvel on peavoolunaine mustas sulejopes, vähemalt mulle tundus see talv nii, sest ma ise viimases hädas ära külmudes ühe sellise soetasin, hea ja turvaline grupikuuluvustunne tekkis kohe. Muusika suhtes olen ma ka kuidagi hämmingus, ma saan aru, et ikka tekib peavoolust kaugemal ka praegu huvitavaid asju, aga no see uus MyHits - see on ju jube! Samas paljud eakaaslased kuulavad sedagi, siinkohal ei saa öelda ka, et see on peavool, mis enamikku ei häiri, no ma tean ikka paljusid, keda häirib, aga ju me siis pole sihtgrupp. Paar aastat tagasi sai veel vabalt kommertskanalitest muusikat kuulata, praegu enam ei suuda, nagu ikka muusikas oleks asi.

    VastaKustuta
  12. Mulle käivad need mustad ja läikivad joped närvidele, niiet mul on khakiroheline matt (jube odav). Kuuluvustunnet ei teki, aga turvaline tunne küll, sest jope on suur, taskutega ja kapuutsiga, mida introverdid ostaksid.
    Turvalisus ja grupikuuluvus ei ole päris sama. Turvalisustunde annavad siiski riided, milles inimene tunneb ennast hästi, mis aga sugugi ei pruugi vastata grupi nõudmistele.

    VastaKustuta
  13. Mul on ka matt must, läikiv oleks ikka juba liig olnud, ega ma musta ka ei tahtnud, aga külm oli ning kõik ilusad (minu silmis) olid ära ostetud/liiga kallid/liiga õhukesed.
    Turvaline ses mõttes, et ei torka kuidagi silma. Kuigi jah, mõni ehk tunneb end tõesti turvaliselt just siis, kui torkab silma. Üldiselt ma eelistan sinna äärmuste vahele jääda riietumises.

    VastaKustuta
  14. Ma jäin nüüd enda riietumisstiilile mõtlema, sest ka minul on must jope, mille ostsin kunagi ammu lihtsalt sellepärast, et ruttu oli midagi külmakaitseks vaja. Ma sel hetkel ei mõelnud, et see peaks kuidagi turvaline valik olema, aga praegu mõtlen küll, et kuidagi igav on. Tahaks midagi muud, aga lihtsalt edevuse pärast pole justkui mõtet praktilist ja tervet jopet ära visata. Mu muud riided on vist paljude jaoks liiga mainstream, aga mõnede jaoks jälle liiga julged, sest näiteks kannan ma palju punast, kolpadega särke, kuldseid riideid ja veel mingeid asju, mis mulle meelde ei tule, aga mille kohta on öeldud, et oi kui julge. Muusikamaitsega on samamoodi, et päris raadiotapeeti ma ei kuula, tähendab, ma ei kuula üldse raadiot, aga samas mõne jaoks on ka Metro Luminal liiga peavool, nii et ... ma vist ujun seal peavoolu ja alternatiivsuse vahepeal. Ma ei tea, kes ma olen.

    VastaKustuta
  15. Lugesin just hiljuti Hvostovi "Sillamäe passiooni". Seal autor kirjeldab kuidas ta noore mehena sõjeväekomissariaadis või kuskil päev otsa pidi passima ning veetis passimise raamatut lugedes, teised mehed ajasid suvalist juttu samal ajal vms. Ja kui ta päeva lõpus ühelt kaaskannatajalt küsis, et äkki teeks päeva lõpuks mõned õlled siis teisel mehel tekkis error. Talle ei mahtunud pähe, et raamatuid lugev mees saaks samaagselt olla ka napsu võttev mees....
    Ma ise eelistan pigem olla halli massi turvalisuses kuid oma kiiksudega. Nt erksavärvilised juuksed ei lase päris massi kaduda. Riiete puhul on mugavus ja sobivus hulga olulisemad kui mood. Muusikamaitse on enamiku jaoks veidi häirivalt lai, nii Kukerpillid kui punk, vahele mõned raadiohitid.

    VastaKustuta
  16. Mul on ka mehele üllatunult öeldud, et "oo, sa loed raamatuid või!?". Ei julgenudki kohe küsida, et millest see üllatus. Lugev mees ongi haruldus?
    Erksavärvilised juuksed on mu meelest juba täielik mainstream, kõik firmad on selle niši avastanud, umbes sama teema, mis kunagi oli tätoveeringutega, et algul olid vähestel, nüüd on juba vähe neid, kel pole. Mitte, et ma nüüd sulle halvasti oleks tahtnud öelda :)

    VastaKustuta
  17. Jaah, kartulikoorekarva loomulikud värvimata juuksed on nüüd isikupärasus - mõneks ajaks. Küll need ka jälle mainstreamiks saavad.

    VastaKustuta
  18. Otsisin mina videot, kus Aadu on väga vihane,
    et 1.se Eesti valge admiral Anu peab taanduma Soome ja
    2.se Eesti must marsall Mallukas tungib täiel rinnal peale.

    Vanasti ikka oli PR-tüüpe kes viitsisid olukorda meie mainstream
    rindel (see on ju rinne ja sõjaolukord, nõustugem) kajastada, ükspuha,
    ka propaganda vahenditega. Praegu tundub, et prooviabielu on mainstream poliitika?
    Maitseküsimus, muidugi.
    Ei, maailmavaade.

    PS!
    Juhtusin ühel hommikul Vikerraadiost kuulama uskumatut interviuud,
    kus stuudios oli ainus eestikeelt kõnelev inimene maailmas, kes
    ei olnud vaadanud ega näinud ühtegi prooviabielu saadet :D
    Mõtlesin, hambapasta suus, eiiii! mina olen ka selline,
    kui Taavi Libe stuudios selle sissejuhatuse seletas.

    VastaKustuta
  19. Liialdused, mina pole ka vaadanud ühtegi prooviabielu saadet (aga Vikerraadios pole ma olnud) ja ma usun, et ma pole ainus; ei vaadanud ka naistevahetust, peale umbes poole episoodi, mis oli masendavalt tüütu; ja veel mingit vahepeal palju kõneks olnud "tõsieluseriaali"... kodutunne või? Eesti keelt ma ometi räägin. Samas pole neid ju vajagi vaadata, sest peavooluajakirjanduse netitekstid jutustavad kogu draama üpris põhjalikult ümber.

    Ja nüüd saan ma aru, et inimese olemasolu usutaksegi peamiselt ainult siis, kui ta esitab ennast vähemalt Vikerraadios, sest minusuguse prooviabielusaate mittevaataja olemasolu pole just selletõttu kindel, et ma pole kusagil seda publikule välja öelnud. Ja see võibki olla põhjuseks, miks inimesed nendesse saadetesse pürivad.

    VastaKustuta
  20. Ma pole samuti vaadanud, aga mõni ime, arvestades, kuidas ma üldse telekat vaatan.

    Ütleme siin blogis kenasti kõva häälega välja.

    VastaKustuta
  21. Ma arvan, et enamik pole seda Prooviabielu näinud, aga seda, millega tegemist on, teavad muu meedia vahendusel pea kõik. Kahtlane snoob tundub pigem see, kes küsib, et kes too Kalvi-Kalle on, mitte seepärast, et "kuidas ta ometi ei vaata?", vaid lihtsalt tundub kahtlane, et peavoolu teemadest nii kaugele on suudetud jääda, kerkivad need ju igas kanalis (Vikerraadios? Miks?) ette.
    Mind üllatas aga seoses Aaduga hoopis see, et paar noort meest mu FB sõbralistist (hoian neid seal puhtalt madalast huvist) tema hiljutist sünnipäeva mäletasid ja tähistasid...Kelle jaoks mis tähtis on.

    VastaKustuta
  22. Mina ei teadnud (sinu viimase kommentaari lugemiseni), kes on kalvi-kalle. Mingis blogisabas jooksis nimi läbi sama märkusega "kõik ju teavad teda". Telekat ma peaaegu ei vaata, eesti lehti üldiselt ei loe, töökaaslased ja sõbrad ka sellisest jamast ei räägi.

    VastaKustuta
  23. Mul on sama lugu: selle nime kuulmist-nägemist tuleb ette - kõigepealt Hundi Ulu blogis, siis kellegi blogis, kes mul praegu meelde ei tule, nüüd siin - aga ega see ei tähenda, et ma teaks, kes ta on. Kui teda mainitakse, siis eeldusega, et kõik juba teavad, järelikult keegi ei vaevu enam seletama.

    Ma olin päris kaua inimene, kes ei olnud näinud "Mehed ei nuta" filmi ja siis oli selle tsitaatidega sama lugu. Kogu aeg kuulsin inimeste suust mingeid stammlauseid, aga keegi ei öelnud, kust pärit, ja eraldi üle küsida ei viitsinud või ei julgenud (äkki on mingi asi, mida PEAB teadma, saavad teada, et ma olen mingi imelik).

    VastaKustuta
  24. Mul pea kogu (eesti) filmikunstiga nii :) Mul oli klassivend, kes pidevalt neid tsitaate loopis ja ma arvasin, et ta on jõle andekas, ise kõik need killud välja mõelnud...Pärast sain teada, et tsitaadid. Mees kinkis mulle kunagi ühe raamatu eesti filmikildudest ja see avas ikka kõvasti silmi :) Lõpuks ometi saan aru, millest inimesed räägivad :)

    VastaKustuta
  25. Appii..kui mina ostan musta jope, siis sellepärast, et ei taha külmetada, aga kõikidele teistele meeldib meinstriim?! Kes nüüd "erilised" (massist eristuvad) on - need, kes pole vaadanud "Naistevahetust" või need, kes on?

    VastaKustuta
  26. No kui 60% inimestest kannab musta jopet, siis vist ikka saab mingit moevoolu eeldada küll. Nõuka-ajal oli tõesti nii, et polnudki mitte midagi muud võtta, kui see, mis kõigil teistel seljas, praegu üldiselt ikka on.

    Kas "Naistevahetuse" vaatamine on kusagil indikaatoriks seatud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Must värv on lihtsalt praktiline. Mind ajab pigem närvi see "mitte mingil juhul must, kasvõi beebi-roosa"-suhtumine. Aga see selleks.
      Millegipärast jäi jah mulje, et "Naistevahetus" on indikaator.

      Kustuta
    2. Must värv on lihtsalt praktiline. Mind ajab pigem närvi see "mitte mingil juhul must, kasvõi beebi-roosa"-suhtumine. Aga see selleks.
      Millegipärast jäi jah mulje, et "Naistevahetus" on indikaator.

      Kustuta