pühapäev, detsember 09, 2018

Elu mõttetuse paradoks

Ma olen mitmeid kordi kohanud arvamust, et kui inimesed teadvustaks endale elu mõttetuse, oleks võimatu elada. Seda siis nii inimeste poolt, kes leiavad, et nemad on need vähesed sügavamõttelised, kes selle läbi hammustada on suutnud ning kogu ülejäänud ühiskond toimib automaatrežiimil - kui kõik ainult mõtleksid (nagu nemad), oleks kõik läbi! Samuti ka nende usklike puhul, kes leiavad, et ateisti elu peab üks masendav hädaorg olema, sest elul ilma kõrgemalt paika pandud plaanita pole ju üldse mõtet ning see peab alles lohutamatu olema. Ma ei ole päris aru saanud, miks elu mõttetust niimoodi negatiivselt nähakse.

Jah, ma olen ka selle poolt, et elul pikemas perspektiivis mõtet ei ole. Elu ainus mõte on elu ise ja selle jätkumine (mis ei tähenda siis seda, et kõik ohjeldamatult sigima peaks, üksikisiku elul on mõte ikka siis ka, kui sel evolutsiooniliselt mõtet pole, selle mõtte peab ta lihtsalt ise looma). Ma ei lange sügavasse musta auku, kui annan endale aru, et minu praegustel jahmerdamistel erilist tähtsust mingis laiemas plaanis pole. Mind ei oota ei paradiis peale surma ega ka mitte igavene mäletamine siinilmas, aga sellel polekski ju mingit mõtet, kui praegune elu kannatus oleks. Seega ainus lahendus on püüda olla rahul siin ja praegu. Ma elan seepärast, et kui ma täna ära sureks, siis võib-olla juhtuks just homme minuga midagi toredat, millest ma ilma jääks, kui ma surnud oleks. Ja kui homme ei juhtu, siis võib-olla ülehomme või kuu aja pärast. Igal juhul on etem olla elus, kui surnud. Ok, see eeldab teatud elukvaliteedi olemasolu ka praeguses hetkes st kui praegu oleks ikka elamine täiesti talumatu, siis kaoks tõesti ära ka elu pikendamise mõte. Selles osas olen ma vist vastuolus nii usklike kui kõigi muude "elu suuremat eesmärki" tähtsustavate inimestega, kelle meelest "eesmärk pühitseb abinõu" ja kannatused praegu on õigustatud lunastusega tulevikus. Kui aga minu meelest on tulevik teadmata ega sõltu väga mingitest reeglitest ("karma karistab halbu", "nagu töö, nõnda palk"), siis ei vääri see ka ülemäärast kannatust praegu. Ehk siis üldiselt pragmaatiline, kuid siiski optimistlik vaatenurk?

Mis ei tähenda aga absoluutselt, et ma mingi igirõõmurullike oleks. Võeh! Tihti on tunne, et tahaks surra, kõik on halvasti, kõik on lollid, kunagi ei juhtu mitte midagi head. Aga ma olen aru saanud, et see on lihtsalt mu aju ja hormoonid, mis ilmselt omal kombel elu põnevamaks püüavad muuta. Elukogemus on tekitanud sellise kõrvaltvaataja pilgu, justkui migreenikul tekib silmanurka halo, et ahhaa, nüüd siis hakkab pihta, must pilv tuleb peale, eks näis, mis ta seekord mulle välja on mõelnud. Mis muidugi ei tähenda, et ma suudaks alati kõike mõistusega ära lahendada ja musta pilvega kaasa ei läheks, oo ei. Tunned kenasti ära, kuidas see lumepall ennast suuremaks kerib, aga teha temaga ikka midagi ei oska. No näiteks normaalsel päeval "ahah, kass oksendas nurka, nojah, koristame ära siis", mustal päeval "isegi kass on jälle nurka oksendanud, et mu elu põrguks muuta!" (Muuseas sellise "tõe" sõnadega väljaütlemine aitab tajuda olukorra ebareaalsust). Jah, ma ei haletse ennast, seda instinkti mul ei ole, et ennast süüdi tunda - kõik teised on minu vastu! Võimalik, et see on veidi parem variant kui enesevaenamine.

Muuseas, psühh ütles mulle, et mul olla selline mehelik stressiga toimetuleku viis või siis mehelik depreka-stiil, et kui naised pigem nutavad, masetsevad ja süüdistavad ennast, siis mehed võitlevad agressiivselt maailmaga, röögivad ja lõhuvad. Pigem ohtlik teistele, kui endale? Ja tunnistas mu seejärel täiesti normaalseks. Aga siinkohal tuli mulle see ennast kõrvaltvaatav pilk ilmselt kahjuks, sest püüdsin teadlikult hästi normaalselt käituda, et välja selgitada, kas nad tunnevad ikka tõelise hullu teeskluse maski alt ära. Ei tundnud. Nad ei saaks arugi, kui tõeline psühhopaat nende ees istuks ja naerataks! See pahandas mind niivõrd, et rohkem ma psühhi juurde ei läinud. Amatöörid.

Ehk siis hoolimata ajutistest tagasilöökidest on see mõtteta elu siiski täitsa elatav. Mis võib vabalt tähendada, et suuremate jamade puhul see olukord muutuks. Aga et elu oleks ikaldus lihtsalt selle tõttu, et sel mingit ülevat eesmärki ei ole, sellega ma nõus ei ole.

EDIT: Konflikti ässitamiseks mõtlesin veidi ka enda seisukohale vastandliku üle ja see võiks kõlada umbes nii: "Jumal küll, milline lapsik egotsentrilisus, või et kass oksendab selleks, et tema tuju ära rikkuda. Kuidas üks täiskasvanud inimene saab üldse nii öelda?! Loomulikult saab igaüks siin elus seda, mille ta ära teeninud on! See lihtsalt on nii! Ei tasu arvata, et maailm ainult ümber sinu naba keerleks, peab ikka teistele ka mõtlema, kõik on omavahel seotud, küll kõik ükskord ringiga tagasi tuleb!" Ehk siis harjutusi selleks, kuidas ise endal tuju ära rikkuda :) Ok, see ei olnud tegelikult vastandlik seisukoht, vaid pigem selline klassikaline "ma tegelt eriti ei lugenud, haarasin mingist lausest kinni ja kommenteerin nüüd raevukalt, sest on vaja ennast välja elada"-seisukoht.

8 kommentaari:

  1. Ma olen hoopis sellel seisukohal, et see, et elu on mõttetu, on vabastav - kui saja aasta pärast nagunii vahet pole, kas ma käisin kaheksast viieni tööl või hoorasin narkouimas ringi ning suuremas plaanis sellest mingit erinevust ei ole, ükski jumal mu tegusid ei hinda, siis võin ma ju teha täpselt seda, mida süda lustib. Või isegi niipidi - kui me maailmaruumis nagunii üksi oleme, siis võime vähemalt oma lähedasi hästi kohelda, sest kedagi teist meil ju ei ole. Jne jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selles vist see konks ongi, miks karma või põrguga hirmutatakse, osa inimesi arvab, et ilma selleta valitakski kollektiivselt hooramine. Kuigi ma kipun ka arvama, et enamik siiski eelistaks ilma ähvardustetagi rahus elada, teistest hoolida jne. See on juba väline vs sisemine moraal teema muidugi.

      Kustuta
    2. oletan, et need, kes peavad põrguga hirmutamist vajalikuks, on samad inimesed, kes peavad ka maises elus suht vägivaldset, autoritaarset, suure välise kontrolliga süsteemi vajalikuks.

      osalt omaenda halva enesekontrolli projitseerimine teistele; osalt vbla soov kontrollitöö kellegi teise õlgadele lükata - kui väline kontroll on kõva, võib sisemise kontrolli koha pealt lipsu lõdvemale lasta.

      Kustuta
    3. Tõsi on, ei karda ma põrgut aga sellest hoolimata pole hoorama hakanud. Rahus on lihtsalt mugavam elada :)
      Notsu teoorial on iva sees, pole selle peale tulnudki, no pole suurt mõelnud ka.

      Kustuta
  2. Ma pole kunagi arvanud, et elul mingi mõte või eesmärk oleks. Minul personaalselt on eesmärk läbi imetillukese juhuse saadud eksisteerimise võimalust nautida niipalju kui võimalik. Sealjuures peab muidugi realist olema, koguaeg ei saa nautida. Vahepeal on vaja teha tüütuid ja ebameeldivaid asju (raha teenida), et hiljem mõnuleda. Samas on elu elamisväärne vaid siis kui nautimist rohkem kui ebameeldivaid asju, mis mõtet elada kui arvad, et kõik üks hädaorg.

    Meelerahu annab just see, et ei pea mingite moraalinormide pärast muretsema, äkki muidu ei saa taevasse. Pole vahet, teen mis tahan, muidugi selles piires, et kinnimajasse ei pandaks. Niikuinii taevasse ei saa, sest seda lihtsalt pole olemas, samuti pole ka põrguga muret :P Seega ateisti elu palju lahedam. Täna hommikul koeri jalutades kirikust möödudes mõtlesin, et vaesed lollid, kes oma aega ja raha pühapäeva hommikul jumalateenimise nimel tuulde loobivad. Aga igal inimesel õigus mõelda ja tegutseda nii kuis paremaks peab, pole minu asi hakata teisi "õigele teele" juhtima :P

    Muideks psühhopaadid on enamasti väga osavad teesklemise ja meeldimise kunstis. Tegelikku psühhopaati mingi küsimustikuga ära ei tunne, sest ta pole nii loll, et ausalt vastata. Vaid pikemaajalise käitumise analüüsiga saab proff suht adekvaatse hinnangu anda.

    VastaKustuta
  3. Teadupärast möllas Lev Tolstoi enamuse oma elust selle teema kallal: mis on elu mõte! Vist on tema "Pihtimuski" sellest.

    VastaKustuta
  4. Inimese elu sõltub otseselt vajadustest ja kui need on rahuldatud, siis ta hakkab mõtlema ja kui midagi pole justkui vaja, siis saab ka mõte otsa ja tulevad igasugu lollid mõtted pähe mida küll võiks teha puhas fantaasia nagu elu mõttetusest jauramine. Usklike veganite naisõiguslaste ja kõigi inimeste mõte on päästa maailm halbade inimeste käest kes nad ka iganes poleks teha halvad headeks, siis ise muutudes veel paremaks ja siis uuesti need kes halvemaks muutuseid paremate heade suhtes jälle heaks nii lõputult see ongi progress ja elu mõte. :)

    VastaKustuta
  5. Üks hea tuttav kunagi arutas inimkonna plaanis, et võibolla selle mõte on meie planeedi pruun- ja kivisöe kaevandamine ja nafta pumpamine ja kõige selle ära põletamine või plastmassiks vormistamine. Et siis saab Maa puhtam. Tema mõtet edasi arendades võib veel pakkuda, et kui me selle suure plaani oleme teostanud ja kliima ka soojemaks kütnud, siis ehk tuleb keegi, kellele see on nagu tore suutäis. Või ei tulegi kedagi. Selline oleks järjekindel lähenemine lähtudes eeldusest, et inimese ja bakteri vahel pole mingit põhimõttelist erinevust. Natuke eksitentsialismi kaldudes võtaksin aluseks, et elu tuleb elada iseendana. Hoora ja oksenda või tee korralikult vähetähtsat tööd, aga mitte teisi jäljendades jne vaid isiksusena ehk sinna poole teel olles. See võiks olla elu leidmise aluseks. Aga see võib olla raske ja tuua sekeldusi ja egas vähenõudlikke saa hukka mõista ja neilt väga palju nõuda. Isegi Jumal on selles suhtes väga mõistev, mulle tundub.

    VastaKustuta