Vaatasin filme - Vivienne ja Vello

Mõtlesin, et lõpetaks aasta ikka intelligentselt raamatutega ära, aga no kus sa saad, kui tööl muud teha pole kui blogida. Kodus istuda ka ei viitsiks, sai niigi proovitud, esimese ja teise püha sain ihuüksinda kodus passida. Ei midagi traagilist, lihtsalt kõigepealt tõmbas kass esimest korda kolme aasta jooksul kuuse kummuli, siis rappis piparkooke (loom, kes muidu kausi kõrvale kukkunud krõbuskit toiduks ei tunnista ja toore lihaga ei oska ka midagi teha) ja kohe oli teada, et siit nüüd midagi tuleb. Pealegi sai ju veel ära ka sõnutud, et kuidas minu ümber ikka kõik nii toredad inimesed on, kellega lausa lust jõululauas istuda. No tuli välja, et illusioon. Ma musta pesu ei taha pesema hakata, aga igatahes jõululauda me ei jõudnudki ning edumeelsem osa perekonnast otsustas hoopis kaheks päevaks Kiviõli suusamäele suunduda. (Ei, omavahel me tülli ei läinud).

Ma siis mõtlesin, et inimesed üldiselt vist vaatavad pühade ajal telekat, prooviks ka. Kuigi polnud üldse kindel, et selle kaadervärgi tööle saan, meil on ju nüüd see "uus" pult, mis kõigil teistel vähemalt aasta vist, no see, millega järelvaatamine ja muud asjad kaasas. Ma tõesti ei saa aru, mis L.-l viga oli, et ta üldse selle vastu võitles - niimoodi võiks ju lausa telekat vaadata! St endale meeldivaid saateid endale sobival ajal, nagu internetist, aga suuremal ekraanil ja mugavamal diivanil. Tahtsin õhtul Westwoodi filmi vaadata, aga sinna oli veel aega, mõtlesin, et vaatan, mida filmiriiul pakub. Leidsin mingi eesti toodangu, "Õnn tuleb magades", aga vaadata suutsin seda ainult nii 15 minutit (Uukkivi paljad kannikad jõudsin ikka ära kaeda), sest no ma ei kuule ju! Näitlejad lihtsalt pobisevad omale nina alla ja ma ei saa mitte miskit aru kui subtiitreid ka ei ole! Ilmselt olen oma kõrvad klappidega pekki keeranud. Asi pole nagu selles, et hääl vaikselt oleks, lihtsalt diktsioon on arusaamatu. Täpselt sama väitis ka mu vanaema - "sa ei pea röökima minuga, räägi lihtsalt selgelt ja aeglaselt!" Lootusetu. Westwoodini oli ainult pool tundi jäänud, selle ajaga ei oleks jõudnud midagi muud ka enam vaadata. Poole tunniga suutsin muidugi hoopis magama jääda, eks ta ole, kel juba üheksa ka ja puha. Muuseas, kass oli minuga kahekesi olles justkui ideaalne imik - ärkas ja kraaksatas ainult söögiaegadel, mugis end täis ja põõnas edasi, nüüd kui kõik kodus, on ta jälle loetud minutid peale kuut üleval ja kisendab: "Üles! Igav! Süüa! Üles! Igav! Süüa!". On ikka loom.

Westwoodini jõudsin järgmisel päeval. Kõige rohkem jäi meelde Westwoodi soov kõike ise kontrollida - et tema moemajast tema nime alt ei väljuks ühtki asja, mida ta isiklikult heaks poleks kiitnud või käes hoidnud. Selle nimel oli ta nõus loobuma laienemisest, surus maha soovitused rohkem poode avada, tahtis pigem kvaliteeti kui kvantiteeti. Sain aru, kuivõrd vastuolus on selline soov tänapäevase ärimudeliga - sa pead laienema, sa pead turuosa kasvatama, sa ei tunne enam isiklikult neid inimesi, kes sinu heaks töötavad, sa kaotad kontrolli, lõpuks oled ainult nimi, millega reklaamitakse korporatiivset toodangut. Vivienne on vana kooli mutt, tema nii ei taha, see masendab teda, sest ta tahab teha ainult seda, mis talle endale meeldib. Huvitav on filmis koht, kus ta jõuetult laiutab käsi peale turundustiimiga kohtumist - kes need inimesed on? mida nad üldse teevad? ma kuulan, mida nad räägivad, aga ma ei saa ikka mitte kui midagi aru? Tundub, et mingil hetkel on Vivienne firma üle siiski ohjad kaotanud ning nüüd imestab ise ka, kuhu see kõik tüürinud on. Vanale naisele ei meeldi. Ta hakkab torisema ja kõik pööritavad silmi. Nii ei ole kombekas teha ju! Ma saan tast täitsa aru, mulle meeldib, kui mingi toote, teenuse kogu valmimise protsess on selge ja jälgitav, ei ole nii, et mina teen natuke ja sina ka ning pärast vaatame, mis kokku tuli. See on hirmus risk ju. Ennastki ei saa usaldada, kuidas siis veel teisi. Teate küll, klassikaline (üli)kooli rühmatööde nuhtlus - kui ma kõik ise teeks, oleks kõik korras, aga need teised! Jah, võimalik on komplekteerida ideaalne tiim (nagu Vivienne ja tema elukaaslane Andreas), aga mingi pikem kontrollimatute liigetega ahel!? Jubeduse tipp. Mina ei saaks nii töötada, et ma ei vastuta 100% asja eest, millele ma oma nime alla panen. Et tegelt tegi keegi teine, ma pole ise seda näinudki. Samas kõik suured ja edukad on pidanud sellest üle saama. Selle pärast enamik asju ongi õudne jama, isegi siis kui peen brändinimi peal.
P.S.  Filmist jäi mulle silma maja ja korter, kus Vivienne ja Malcolm varem elasid, see suurte akendega funk-stiilis hoone, Thurleigh Court nagu ma välja guugeldasin. Kahjuks on nad seal peaeguseks kõik kaasajastanud-nõmestanud, nii et netis vanu pilte ei leia, aga see nägi fan-tast-i-li-ne välja! Mis sest, et akende tõttu oli seal ilmselt kogu aeg külm.

Eile vaatasin tööl Salo filmi ka ära. Sealt jäi mulle silma see, kuidas enamik hakkab vanu inimesi kohtlema nagu saamatuid lapsi ega saa siis aru, miks vanainimesel tuju ära läheb. Kui sa lähed omaealisele külla ja ta arvutit kohe käima ei saa, kas sa hakkad siis teda kõrvale lükkama, et "oh, küll ma ise!"? Vanainimesega peetakse seda normaalseks. Lapsed lähevad ka sageli pahaseks, kui täiskasvanud neid aitavad asjus, mida lapsed oskavad, aga neil kulub lihtsalt veidi rohkem aega. Kui sul on enda uue olukorraga kohanemiseks rahu vaja, siis teised tüütavad. Ainult vähesed oskavad mu meelest teistele piisavalt ruumi anda, samal ajal vajalikul hetkel kohal olles, enamik lihtsalt ratsutab su elust läbi. Ses mõttes on kuulus inimene eriti tüütu olla. Ja vananemine (selline, kus sa enam ei suuda iseendaks olla) on nõme hoolimata sellest, kes sa oled. Usu või ära usu sealhulgas. Surres oleme kõik üksi ja nii edasi.