Minu 2018. aastal loetud raamatutest parimad, vol. 2

Siin siis veel 10 eelmisel aastal loetud väga head raamatut, esimese satsi (raamatute järjekord on täiesti suvaline) avaldasin siin.

1.-20. Lembe Mõttus - Minu Okeaania
Peale lugemist olen kirjutanud: Siis, kui sa oled juba reisiraamatutele käega löömas, satub kätte üks selline, kus paljulubav aines ja osav kirjutaja on kokku sattunud. Oi kui mitu huvitavat riiki on kirjutajad keskpäraseks nudinud, aga siin elad sisse esimesest lehest alates ja alles lõpus imestad, et oot, mis neist nüüd edasi sai? Mis mõttes läbi? Nad läksid ju sinna tagasi, kirjutagu veel, ruttu!! Ega ükski flegmaatiline ja igav inimene sellistesse kohtadesse muidugi vist ei kipu ka, aga no need kaks kanget on ikka omaette paar. Autor ju tunnistab ise ka, et hea reisikaaslase leidmine on keerukam kui elukaaslase valik. Oleks mul siuke sõbrants, ma läheks ka, onju! Samas kirjeldatakse päris ausalt ka kõike seda, mida sellise reisi jaoks eelnevalt ära teha tuleb - kolm aastat planeerimist, tohutu logistika ja vabad finantsid ettenägematute olukordade jaoks ka siis, kui kõik on ära planeeritud. Tagasilöögid olid ju tegelikult alguses päris võimsad ja hirmutavad. Ilmselt enamik inimesi omal käel seda kõike järele proovida ei julgeks ja seetõttu tuleb autorit tänada, et ta kõik selle mahlasel moel ja otse kandikul lugejale kätte toob. Maailm on äge paik, aga ta ei anna ennast lihtsalt kätte. 
Selline korraliku vau-efektiga reisiraamat.

1.-20. Keiti Vilms - @keitivilms
Noh, alguses ma olin eelarvamusel, et haltuura, tervel lehel üksainus lause, mõelda vaid, mitu puud pidi selleks raiuma. Nüüd mõtlen, et tegelikult mõni lause tõesti vääribki tervet lehekülge (puude üle ei soovi vaidlema hakata - see kõlas nüüd peaaegu kalambuurikalt, kuigi nõustun minagi, et sõna kalambuur ei kõla sugugi kaunilt). Annab kompaktse luulekogu mõõdu välja küll.
Muuseas, raamatust ilmus nüüd aasta lõpus uus trükk ka, aga seegi läks nagu soe sai, mõned üksikud on veel alles poodides. P.S. Kui Keiti Vilmsi kätte ei saa (kõlab jälle kahtlaselt..), võtke Mart Juure viimane "Hea tuju raamat" - ka väga tore ja vaimukas.

1.-20. Mick Wall - Enter Night. Metallica biograafia
Kirjutasin nii: Loen praegu Mick Wall´i "Enter Night. Metallica biograafiat" ja nii kohutavalt rahuldustpakkuv on, sest Wall ei kirjuta ainult Metallicast, vaid kogu rockmuusikaskenest nii siin kui sealpool ookeani, kuidas ja millega tegeldi, kuidas omavahel seotud oldi ehk kogu see kraam, mis mulle äärmiselt korda läheb. Wall ise on pikaaegne muusikaajakirjanik, kirjutanud biograafiaid Led Zeppelinist Foo Fightersini ise asjas sees olles, bände isiklikult tundes, mh mainis Axl Rose teda ühes oma loos. Mul on lugedes kogu aeg selline tunne, et "ma tahaks su elu endale!"
Ehk siis äärmiselt põhjalik, detailidesse laskuv ja fakte üksipulgi lahti harutav raamat. Põhimõtteliselt on sellise raamatu taga elutöö, ja Wall on neid raamatuid mitu kirjutanud erinevatest muusikutest. Juba allikate loetelu on märkimisväärne, lisaks on aru saada, et autor päriselt ka armastab seda, millest ta kirjutab ning loodab, et lugeja samamoodi vaimustub. Ma absoluutselt ei salli elulooraamatuid, mis sellele viimasele kriteeriumile ei vasta. Sündis, elas, oli kah - tüüpi raha kokkuajamiseks kirja pandud plärakaid. See raamat seda pole.

1.-20. Paul Kalanithi - Kui hingusest saab õhk
Sellest absoluutselt imelisest raamatust kirjutasin ma kohe pikemalt, siin. 

1.-20. Meelis Friedenthal - Inglite keel
Eelmisel aastal lugesin Friedenthali "Mesilasi" ja see sai samuti maksimumpunktid, täpselt sama imeline on ka "Inglite keel". Friedenthal oskab luua haarava õhustiku (Tartu, muidugi see võrratu Tartu taas!), elavad tegelased ja loo, mis pole ainult tegevustik, vaid avab mingit inimelu tahku laiemalt. Seekord siis raamatud. Ilmselgelt lugejatele raamatud meeldivad! Üks väga hea arvustus ka kirjandusliku päevaraamatu blogist (kus ongi üldse ainult väga head arvustused, muide!).

1.-20. Stefan Zweig - Eilne maailm
„Eilne maailm“ on nimeka austria kirjaniku Stefan Zweigi viimane teos, 1944. aastal ilmunud mälestusteraamat, mis õhkab taga Austria kodanlikku idülli ja õitsvat kultuuri – seda kohvikute ja häärberite, Klimti ja Straussi, luuleõhtute, Burgtheateri ja šampanjaklaasidega palistatud maailma, mille kõigepealt lõi puruks Esimene, ja siis Teine maailmasõda." Imeline vaade kadunud maailma. Zweig kirjutas selle raamatu vaadates temale vastuvõetava maailma lõppu nö reaalajas. Seda on tunda ja see on tõeliselt jube. Zweig ja tema naine sooritavad 1942. aastal eksiilis olles enesetapu, sest ei suuda oma maailma kaotamisega leppida ning uues kohta leida. Ometi on see võrratult ilus raamat, kirjutatud keeles, mida tänapäeval vähe leida võib (raamatu tõlkis Jaan Kross), magus-valusalt nostalgiline tagasivaade elule, mis ilmselt enam kunagi ei kordu. Miks ometi?! 

1.-20. Olavi Paavolainen - Külalisena Kolmandas Reich'is
Soome kirjanik reisib 1936. aastal külalisena Hitleri-Saksamaale. Ta paneb nähtu oma reisipäevikusse kirja ning see kukub välja üsnagi muljetavaldav. Taaskord, reportaaž nö reaalajas on äärmiselt põnev. Autoril õnnestub osaleda ka Nürnbergi parteikongressil, mille ta lugejale väga täpselt edasi annab. Samas suudab Paavolainen nähtut lahti mõtestada, olukorda kainelt analüüsida ja ohte märgata. Jällegi üks mõtlemapanev ajaaken.

1.-20. Stefan Klein - Aeg. Aine, millest koosneb elu
Juba teine Stefan Kleini raamat selleaastases tabelis. Seekord siis ajast ja inimese võimest seda tunnetada ning ära kasutada. Aega ei ole ju tegelikult olemas, seega sellega saab manipuleerida, kuid enamasti me seda endale ei teadvusta. Meie aju on ajaga nõnda ära harjunud, et ei sea selle olemasolu enam kahtluse alla. Klein võtab aja vaatluse alla ning vaatab, kuidas see tegelikult meie elu mõjutab ja kas me saame ka ise aja kulgu mõjutada (ei räägi kortsukreemidest:). Oli põnev lugemine. 

1.-20. Kazuo Ishiguro - Päeva riismed
Õhuke raamatuke kirjanduse Nobeli-võitjalt, mis läbi ühe inimese, ülemteenri üsnagi üksluise elu jutustab palju laiema loo, kui nendele lehekülgedele üldse mahuks. Ma usun, et see on märk tõelisest kirjanduslikust andest. Huvitaval kombel ei tundnud ma, et raamatu lõpp oleks kuidagi traagiline olnud või et see lugu üldse luhtaläinud armastusest niiväga rääkinud oleks. Mulle peategelane oma ülipüüdlikus au ja väärikuse säilitamises täitsa meeldis. Ma üldse ei leia, et see raamat oleks olnud sellest, kuidas inimene väliste ideaalide nimel oma südame häält kuulda ei võta. Minu jaoks oli ülemteener pigem kadunud aja väärikas sümbol. Et vot selliseid vapraid hingi meie seast tänapäeval enam ei leia. Ka sellist keelt, nagu peategelane kasutab, ei räägi praegu enam keegi, aga seda oli meeldiv lugeda. Ilus raamat.

1.-20. Mihkel Mutt - Keerukuju
Tundub, et mulle vist istuvad nostalgilised lood kadunud aegadest väga, sest "Keerukuju" ilmus aastal 1985 ja oli tollal ajakohane olustikukirjeldus. Mu meelest ei ole raamat siiski nii väga abielust kui institutsioonist, sest sellele annavad sisu siiski inimesed ise, vaid pigem sellest, kuidas ühiskonna normid naiivse kaasajooksiku ära hävitavad. Miks juhtub ikka nii, et kui elad "nagu peab", läheb kõik lõpuks rappa? No vähemalt siis, kui sa päris hästi aru ei saa, miks sa peaksid just nõnda elama ja käituma. Mutt on karakterid muidugi meelega eriti värvikateks ja groteskseteks võõbanud, aga isegi kui ma naeran, tiksub peas siiski mõte, et "selliseid ju on, päriselt ka on olemas!" Vastik väikekodanlik abielu, ühesõnaga. Sugulased ja sõbrad, kellega ühes lauas istumine on piin. Pealiskaudne abikaasa, tüütu laps. Kehvad olmetingimused. Tere tulemast ühte paneelmaja tüüpkorterisse tüüpabiellu (?) aastal 1985. Vahetades dekoratsioone saab ju sama pildi üle kanda ka praegusesse aega. Üks silm nutab, teine naerab. Samas imestan ka natuke sama asja üle, mida mainib Ivar Volmar Goodreadsis: "Imestan veidi tõiga üle, et see teos sai kunagi menukiks, sest suurem osa nn. tavainimesi peaks selle groteskist pigem solvunud olema." Kas see on märgiks, et suur osa inimesi on siiski intelligentsemad kui arvata võiks, või hoopis seda, et enamik lihtsalt ei saa aru, kui nende üle naerdakse? 

Head uut raamatuaastat 2019! Loodetavasti tuleb sama edukas kui eelmine oli. Selle aasta õppetunnina peaks ilmselt rohkem lugema varasemalt välja antud raamatuid, nende hulgas on väga palju avastamata pärleid. Iseasi, et orienteeruda on neis keeruline, terasid sõkaldest sõeluda, ses osas ikka sõltume palju reklaamist. Õnneks on Goodreadsis listid, kus igast žanrist parimaid leida võib. Teine asi, Varrak teeb oma raamatutele hoogsalt reklaami, kuid tegelikult ilmub väga häid asju ka teistel. Näiteks Tänapäev ja Koolibri on nii palju häid raamatuid avaldanud, kuid infot nende kohta on minimaalselt. Uutest raamatutest kirjutamise eest suur-suur tänu ka kõigile raamatublogijatele, teie töö on hindamatu väärtusega!