teisipäev, detsember 18, 2018

Kuidas pääseda jõulupidudest tüütute sugulaste, kolleegide, tuttavatega?

Enne jõule hakkab ikka selliseid artikleid ilmuma. Mõned muidu täitsa normaalsed blogijadki on sellest kirjutanud, aga mina alati loen niisuguseid mõttearendusi tõelise imestustundega. Mismõttes sa ei taha peole minna? Kuidas see üldse võimalik on?

Kas mul on tõesti hullemini vedanud ümbritsevate inimestega või? Ma tõepoolest ei tea mitte ühtki inimest, kellega lõbusa ajaveetmise vastu mul midagi oleks. Vanemad, ämmad-äiad, eksämmad-äiad, sugulased, elukaaslaste sugulased, sõbrad, elukaaslaste sõbrad, kolleegid, koolikaaslased - ma olen nõus kõigi nendega ühte lauda istuma! Mis ei tähenda absoluutselt seda, et ma kujutaks ette elu koos oma vanemate või ämmaga, mind väsitavad inimesed, kes iga päev ühendust võtavad ja reisikaaslasi valin ka hoolega, aga pidu, see on ju hoopis miskit muud? Ja isegi mitte ses mõttes, et no need paar tundi koosolemist kannatad ju ikka ära, ei, mul on päriselt ka huvitav. Inimesed ju, põnev vaadata, mis nad teevad ja mida räägivad! Mul on alati hea meel kellelegi külla minna või kedagi külla oodata, võib-olla on seal mingi taak lapsepõlvest, kus alati on mingi draama enne küllaminekuid-tulekuid, sest mu ema oli ka ses osas tüüpiline eestlane, et ei tahtnud mitte. Oma sõbrad on mul ka tahaplaanile jäänud, sest L. taaskord tüüpiliselt ei huvitu suhtlemisest inimestega, keda ta ei tunne, minul on aga imelik üksi sõbrannale külla minna, kui tollel ka mees kodus, aga minu omal ei kõlba tema mehega sõbrustada, sest noh, võõras ju ja mis ma taga ikka räägin jne. Ütlen ausalt, ei saa aru sellest.

Ühest küljest võib asi olla ka selles, et enamik inimesi vist suhtleb tööolukorras päevast päeva kohustuslikus korras võõraste inimestega ja seetõttu nad soovivadki vabal ajal sellest hoiduda. Ma räägin töö ajal heal juhul paarkümmend lauset ja sedagi inimestega, keda tunnen pea kümme aastat. Mul on just nimelt vaheldust vaja. L-ga ma olen 24/7 koos üle kümne aasta ja selle üle ka inimesed imestavad, aga ma tõesti ei tüdine temast ära, see on pigem nagu oma vasak käsi või midagi - imelik on siis, kui ta puudu on. Mis ei tähenda, et me ühes ruumis olles kogu aeg omavahel suhtleme üldse.
Või olengi ma siiski see "optimistlik aktivist" nagu keegi kunagi mulle iseloomustuseks kirjutas? Sest noh, kooliajal tehti must ju laul ka, Barbiegirl-i viisil: "Tule Marca, lähme peole! Ah-ah-ah-aaa!". Ma tõesti läksin alati peole, isegi 40 kraadise palavikuga, sest no seal võis ju midagi huvitavat juhtuda. "Ei viitsi peole minna" on mulle absoluutselt arusaamatu. Mulle võis alati kindel olla  - kui keegi ei tulnud, siis Marca ikka. Ja ometi - lemmiktegevuseks on ka mul oma voodis teki all konutamine. Ilmselt saan seda lihtsalt piisavalt teha? Ma molutan päevad läbi, ime siis, et ma korra nädalas inimestega ka suhelda tahan.

Üks hea nipp neile ka, kes teiste inimeste igavaid jutte kuulata ei taha. Milles küsimus - rääkige nad enda juttudega laua alla! Ma teen kogu aeg nii. (Loodan, et see oli pelgalt eneseiroonia, aga iial ei tea muidugi...).

21 kommentaari:

  1. Ma tahan kaaaaaa sinuga peole minna :D

    VastaKustuta
  2. Laua alla rääkida - jaa. Teine kord sind külla muidugi ei kutsuta, aga.

    VastaKustuta
  3. Minul on vist see, et igipõlisel üliõpilasel on enne jõule alati NII metsikult tööd, et jõuludeks olen tühjakspigistatud nagu sidrun, Jeesuse endaga ka ei tahaks rääkida enam. Teine asi see, et kui lund ei ole, olen ma jõuludeks kogu sellest pimedusest ka nii väsinud, et konkreetselt ainult magaks. Nii et sel aastal veedame jõulud Egiptuses just selleks, et saaks end natuke päikese käes lõdvaks lasta ja vähemalt paar päeva lihtsalt lõunani magada.

    VastaKustuta
  4. Defineeri pidu :)
    Minu jaoks on pidu tants, laul, mängud, viktoriin jms meelelahutus.
    Pidu ei ole kogunemine söögilaua taga. Ja selliseid "pidusid" üritan vältida. + suhtlemisväsimus jne

    muidu täitsa normaalne blogija :).:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Heh, kusjuures mul ajavad hirmu nahka just seltskonnamängud, ühislaulmine ja tants! "Kas me niisama ei võiks juttu ajada ja süüa??" :)

      Kustuta
    2. Sinusuguse intelligentse inimesega. Vabalt ;)

      Aga kui tahad rääkida oma haigustest, kiruda valitsust või jagada oma spordimuljeid, siis sry... ma olen seekord hõivatud :)

      Kustuta
    3. Marca ja Indigoaalane, minge peole koos?
      Üks istub lauas ja sööb,
      teine hullab, tantsib ja vastab küsimustele :)

      Kustuta
    4. Haigustest jahvatajad ja valitsuse kirujad üritan ma tavaliselt muudele radadele vedada stiilis, et Venemaal on veel hullem (sellega on siiamaani kõik nõus olnud veel) või kellegi teise haigus on isegi põnevam olnud.

      Kustuta
  5. Ma võin mängida ja tantsida ja asju teha küll teistega. See on ok, kuigi väsitav vbla.
    Aga ma ei räägi kedagi laua alla, sest ma tahan, et mind kuulataks, mu jutu vastu huvi tuntaks, küsitaks vahele intelligentseid küsimusi - ise pakuksin seda ka muidugi, aga peol neverever ei juhtu, et niimoodi päriselt räägitaks üksteisega. Inimesed lõugavad oma jutte ja nalju ja halvemal juhul küsivad sult "a kuidas sinul läheb, mis tööd teed praegu"? ja siis pilluvad mu "nooo ..." peale juba mingeid klisheid ja üldse ei kuula ega mõtle kaasa tegelt ja ... ma ei suuda sellele õieti ise mõeldagi, mul hakkab juba halb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ju siis mul ikka otsapidi vedanud ka, sest ma ei mäleta, et oleks sellistega üldse vestlema sattunud, kes niisama small-talki harrastavad. Või ei usu ma neist seda. Enamasti on nii, et on mingi ühine teema, mida siis kõik oma nurga alt valgustavad või eraldutakse suuremast grupist mingit oma juttu ajama.

      Kustuta
  6. Eieiei, mulle piisab vahel pikalt virtuaalsõpradest chatis ja skypes, absuluutne maksimum :) Ja ma tõesti pean olema 5p avatud kontoris, rääkima telefonis ja õpetama, coachima, kordama ühte ja sama. Nii et kui ma koju saan, kanguta või kangiga, ei suuda!
    Samas on sõpru, kelle laseks iga kell tuppa või läheks külla aga neid minu inimesi on umbes paar :D Kõik teised on igav hall mass, keda tuleb vahel taluda aga võimalusel pageks. Eriti rõbedad on purjakil kujud, kes ei tunne piire ja muutuvad labaseks. Kuna ma ise olen alati roolis (ma pean õhtul koju saama), siis on kontrast eriti vastik.
    Ma fännan ka pigem lastega tundide kaupa lauamänge või head raamatut.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei suhtle chatis ega skypes kellegagi ja sõpru ongi selge valitud seltskond ega ma siis ju peol mingite võõrastega rääkima ei lähe.

      Kustuta
    2. Mis mõttes???? Võõrastega just ongi huvitav rääkida ju? Esiteks teevad ja teavad nad asju, mis on sinu jaoks uued. Teiseks ei ole nad sinu enda ajupesu vms veel kuulnud ja sa saad nende maailmapilti muuta. Oma tuttavad on su jutte kuulnud ja immuunsed.

      Kujuta ette edulugu, kus peolt lahkub inimene ja tormab koju female-fronted punkrocki kuulama. Ta pole sellest elu sees kuulnud, aga sinu inspiratsioonikõne muutis ta maailma!!! Kas see ei ole võimalus, mille nimel tasub peol käia ja võõraid inimesi kimbutada???

      (asenda muusika mistahes muu maailmavaatelise teemaga, mis sulle kirglikult lõbu pakub)

      Kustuta
    3. 1. Võõraid tülitada on ebaviisakas. "Ei suhtle kellegagi, kellele mind eelnevalt tutvustatud pole."
      2. Võõrad on 99,9% alati sellised nagu VVN siis kirjeldas - pealiskaudsed, small talk jne.
      3. Kui naissoost inimene läheb kellegi võõra meessoost inimesega juttu puhuma eeldatakse ainult üht.

      Kustuta
    4. Ma nüüd ei oska enam öelda, kus sul on iroonia, kus mitte :)
      Ebaviisakus on okei, vvn eksib ("minu empiirilised kogemused ei kinnita tema seisukohta, vt ka Mai kommentaar Ritsikule hetk tagasi") ja ma isegi ei tea, mis on see "üks".

      Eriti see viimane. Kui võõras naine tuleb minuga juttu ajama, siis mida ma peaks eeldama...????

      Kustuta
    5. Ei ole üldse iroonia. Ok, ilmselt see 99,9 pole päris tõsi jah, kuid võõra puhul on oluliselt keerukam sisulist vestlust arendada, enamasti kukub ikka välja "ilus ilm täna".
      No kuidas siis ei tea, mis see üks on?? Kui jututeema pole just "vabandage, teil kukkus kotist taskurätt välja", astutakse võõrale vastassoost inimesele ikka ainult siis ligi, kui tahetakse külge lüüa.

      Kustuta
    6. Hei, mina ei eksi kunagi (välja arvatud, kui eksin). Aga no minu kogemus suuremas seltskonnas suhtlemisega on "keegi ei ole huvitatud sinuga koos nurgas istumisest ja päriselt rääkimisest, kõik tahavad kas omaenda häält kuulda, räägivad poolele seltskonnale jutte, mis heal juhul huvitavad ühte inimest, või on üldse vait ja kannatavad üldise lamisemise ära".
      Ma ei saa isegi öelda, et ma põhimõttekindlalt kellegagi ei räägiks, ma ikka üritan - aga kõige huvitavamad lood on stiilis "kuidas ma Egiptuses puhkamas käisin" ja teised on VEEL IGAVAMAD. Mu erilised mittelennikud on veel inimesed, kes küsivad mürgiseid küsimusi - umbes et ma ütlen naeratades, et mu tütrel on viimse peal klass ja neil on ju mu tütar ka, jee - ja siis vestluskaaslane küsib tütrelt, et mis tema erioskus siis on, mida tema klassile juurde annab? Ok, juhtumisi tal on klassikalise muusika taust ja ta liiga häbelik pole, aga 22 aastat tagasi mina oleksin selle küsimuse peale kahvatanud ja häbelikult taandunud, sest mis nüüd mina, mind pole tegelt ju kellelegi tarvis ... Ja mina omast arust lihtsalt ütlesin, et tütar on mul oivaline isegi oma oivalise klassi taustal ja kohane oleks olnud seepeale kiita ja tunnustada =P

      Kustuta
    7. Kui sa nii räägid, siis mul tegelikult meenub, et olen ka sellistes seltskondades olnud mõnikord nooremana, mingid sõprade sõbrad, kes lõpuks imestasid "kas see rääkida ei oskagi või?" kui mul oli lihtsalt nii rõve olla, et oleks pigem oksendada tahtnud sealse jutu peale.
      Ja kunagi sõbranna rääkis ka, kuidas tema mehe sõbrad räägivad ainult rahast ja klatšivad teisi sõpru, kui need just seltskonnast lahkunud on. Et siis ilmselt mu praegused positiivsed kogemused on varasema negatiivse ära kustutanud.
      Ja ma ei arva, et see mingi valikute küsimus oleks (ok, see on jah valik, et sitta seltskonda parem mitte minna) või "ütle, kes on su sõbrad jne" vaid lihtsalt on enam-vähem vedanud ümbritsevate inimestega.

      Kustuta
  7. Lähtudes sellest et jõulupidu on lihtsalt selline peo formaat mida peetakse jõulude ajal ja korraldamine on kohustuslik, siis kohuse täitmine on ka külaliseks olemine ikka tekitab selline kohustus tüdimust eriti kui seda kohustust on hulgim.
    Kas julged peolauas tunnistada ka, et keegi sind tüütab või lihtsalt oma ego tähtsustamiseks mainid pärast teistele, et need ja need tublid inimesed on tüütud ajavad igavat juttu nad ei küündi veel "psühoterrori" kuulajate tasemele või ei esita intelligentseid küsimusi, ega ma pahapärast, aga mulle tundub point selles, et tüütamistunne on märk väsimisest ja eseõigustusest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ma ju räägingi, et mind ei tüüta lihtsalt keegi, ei ole sattunud sellistele pidudele, kus ma oleks sunnitud tüütute inimestega suhtlema.

      Kustuta
  8. Mina olen sihuke tüüp, kes hea meelega peole läheb. Eriti muidugi seetõttu, et nii harva saab. Pole siin Torontos tekkinud laia tutvusringkonda, ikka kümmekond vana sõpra tuttavat. Äkki sellepärast polegi rohkem, et olen liiga valiv seltskonna koha pealt.

    Seda muret pole, et vaikselt kuulaks ja omaette silmi pööritaks kui keegi lolli juttu ajab. Teen oma pudrumulgu lahti ning mida lollem jutt, seda peenemalt üritan ironiseerida. Kaasa kipub sellisel juhul varrukast sikutama või põlvega tonksama, aga mul ja neil kes mind tunnevad on päris lõbus. Eriti innuka lolli juurest võib ju lihtsalt minema jalutada või öelda: vabanda, ei oska teemat kommenteerida, lähen võtan järgmise õlle.

    Eelistan ikka tuttavate seltskonda, aga võõraste puhul ei jää hätta. Tülikaid "kohustuslikke" pidusid tean ikka ka, õnneks pole siin kaugel maal piisavalt lähedasi sugulasi, kellele peaks viisakusvisiite tegema. Põnev oleks olnud blogirahvaga kokku saada aga suvised üritused sattusid ajale kui mind kodumaal polnud.

    P.S. Smalltalki peale ei viitsi kunagi aega raisata, ameerikamaal on seda kõriauguni, jagub mitmeks eluks. No miks kulutada hingeõhku kui midagi öelda pole.

    VastaKustuta