laupäev, detsember 15, 2018

I Sell My Kids For Rock'N'Roll

Loen praegu Mick Wall´i "Enter Night. Metallica biograafiat" ja nii kohutavalt rahuldustpakkuv on, sest Wall ei kirjuta ainult Metallicast, vaid kogu rockmuusikaskenest nii siin kui sealpool ookeani, kuidas ja millega tegeldi, kuidas omavahel seotud oldi ehk kogu see kraam, mis mulle äärmiselt korda läheb. Wall ise on pikaaegne muusikaajakirjanik, kirjutanud biograafiaid Led Zeppelinist Foo Fightersini ise asjas sees olles, bände isiklikult tundes, mh mainis Axl Rose teda ühes oma loos. Mul on lugedes kogu aeg selline tunne, et "ma tahaks su elu endale!" (huvitav, kas valdaval osal on Kardashiane vaadates sama lugu?)

Siis järsku lõi mulle pähe, et loomulikult, seda ma ju tegelikult olengi kogu elu teha tahtnud, aga pole osanud endale teadvustada ega ka kusagilt peale hakata. Muusikaajakirjanik. Unelmate töö. Kui ma ajakirjandusosakonnas sisseastumiskatsetel käisin ei teadnud ma ilmselt, et selline spetsialiseerumine olemaski on, ehk pobisesin midagi kultuuriajakirjandusest, aga pigem mitte, kartsin, et äkki siis küsitakse, mis too kultuur mu meelest on ja ma ei oskaks viisakalt vastata. Sama hästi oleksin võinud öelda "majandusajakirjanik", mis oli tõest nii kaugel kui üldse võimalik, sest ma oskasin ainult öelda, et tahan kirjutada asjadest, mis mulle meeldivad, aga ei teadnud, et see läheks koondnimetuse "muusikaajakirjanik" alla.

Kas üldse väikses Eestis olekski puhtalt muusikaajakirjanik olla võimalik? Ühega ma kunagi isegi kohtusin ja see avaldas mulle kõvasti muljet. Tegemist oli pigem küll "noorteajakirjanikuga", aga suur osa tema tööst hõlmas siiski bände ja nende tegemistega kursis olemist. Ma olin umbes 14 siis ja ma pole elus kohanud ühtki inspireerivamat täiskasvanut. Ma ei hakka nime ütlema, see oleks juba liiga imelik vist, et seda mäletan peale kõiki neid aastaid ja ühte kohtumist, aga ükspäev umbes aasta tagasi helistati mulle, tavaline müügikõne, pakuti mingeid ajakirju, aga helistaja ütles oma eesnime, see klappis ning samuti oli tema hääl tuttavlik ja me jäime pikemaks lobisema nagu vana tuttavaga. Ma ei julgenud küsida, et see olete teie jah, kes töötasite oma 20 aastat tagasi selles noortelehes, aga ma olen 95% kindel, et see oli tema. Tagantjärele targana oleks pidanud temaga toona kontakti hoidma, tal oli sidemeid, teadmisi, ma oleks saanud temalt õppida, aga ma lihtsalt ei teadvustanud endale siis, et see on see, mida ma tahan ja ma peaks midagi tegema, et seda saada.

Ma oskasin lihtsalt unistada, et ühel hetkel toob saatus mulle ise kõik kandikul kätte. Aga kes olid mu toonased suurimad eeskujud? Naisi muusikabisnesis täitsa liikus, mina panin eelkõige tähele neid, kes kusagil raadios või tv-s figureerisid - Kaidi Klein ja tema saade "Kuraditosin", tv muusikasaadetest Tiina Kimmel ja Kirsti Timmer, dj Elektra. Nad tundsid igasugu muusikuid päriselt, nad nägid, kuidas "imed sünnivad". Kuidas nemad sinna said, ma ei tea, eeldasin, et ju mingi õnneliku juhuse tõttu viis saatus neid õigel ajal õigesse kohta lihtsalt. Kusjuures ma mitte kunagi ei arvanud, et nad võiksid saadetes figureerida lihtsalt kui ilusad näolapid!

Ma ei oleks saanud olla muusik, sest ma pole musikaalne, aga ma oleks tahtnud seal ninapidi juures passida, kus kõik see minu jaoks oluline sündis. Kärbes seinal. Mitte segi ajada gruupindusega!! Võeh, miks peaks tahtma mingi kuulsusega magada üldse? Lihtsalt sellepärast, et ta on tuntud? See mind üldse ei huvitanud. Ma tahtsin pigem näha, kuidas muusika sünnib, et teada siseinfot stiilis "Black Sabbathi Paranoid oli paari minutiga plaadi täiteks kirjutatud lugu." Ma tahtsin oma vaimustust teistega jagada, rääkida kõigile milliseid ägedaid muusikuid on olemas, mida nad teevad, mida oodata on ja ise seda muidugi esimesena teada.

Aga postituse pealkiri seostub siis hetkel populaarse teemaga ning on pärit sellest loost:

7 kommentaari:

  1. 1) Aitäh, su muusikaviited on alati huvitavad;
    2) kas su lapsed loevad su blogi? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 1) Aitäh!
      2) Ei. A miks sa küsid?

      Kustuta
    2. Ma kuulasin tükk aega seda bändi. Huvitava kõlaga :)

      Aga ma püüan aeg-ajalt mõistatada, mis muljega teised inimesed kolmandate blogi loevad. Laps seiramas oma ema kirjatükki "ma müüks oma lapsed" - huvitav mõtteharjutus ju.

      Kustuta
    3. Hmm, ma ei kujuta absoluutselt ette, et keegi võtaks seda laulupealkirja kui minu isiklikku arvamust.

      Kustuta
    4. Sest sinu jaoks on see laulu pealkiri.
      Lugejal seda seost ei ole.
      No eks ta saab aru, muidugi, aga ikkagi.

      Seda ma mõtlengi, et kuidas eri lugejad sama sissekannet lugeda võivad.
      Ma olen ise sellega üsna sügavalt näppu lõiganud...

      Kustuta
    5. Ah, see on juba lugeja probleem, mitte minu. Mulle on ka kunagi depressiooniravi pakutud, kui ma oma arust nalja tegin, aga oluline on ju see, et ma ise tean, mis ma olen või mõtlen, mitte see, kuidas keegi teine tõlgendab. Ma ei usu, et kedagi teist õigesti mõista olekski võimalik.

      Kustuta
  2. Sa ise võid ju vabalt ka sellist elu endale osta sest nemad ju ostavad sellise elu endale ehk suuremosa teenistusest läheb nende sulelist ülalpidamiseks kes neid pushivad ja nende ülesanne on olla ainult kujutletav pilt sulle mida sa oma fantaasias pööritad.
    Ma kujutaks ette, et ükskõik missugune staar oleks kuskil vihmametsades elavatele inimsööjatele lihtsalt toit võibolla ainult selline probleemne ja vintskem kui tavaline. :)

    VastaKustuta