Kuidas ma vahest end ootamatult väga üksinda tunnen

Bändide esinemise ajakava on vähemalt tunni jagu nihkes.
Tema: "Nojah, paistab, et enne kahte kindlasti koju magama ei saa!"
Mina: "Tjah, "No Sex ´til Hammersmith"..."
Tema: "Mhh?"
Mina: "No nagu "No Sleep ´til Hammersmith", noh, parafraseering!?"
Tema: "Mhh? Mis "No Sleep-mingiasi"?"
Mina: "No Sleep ´til Hammersmith" oli Motörheadi kuulus esimene live-album."

Parajasti esineb laval SS Robot, solist Kolbal on seljas talle iseloomulikult kõnekas isetehtud t-särk tekstiga: "Holiday in Cambodia Morocco".
Mina: "A sa sellest saad aru, mis seal särgil kirjas on?"
Tema: "Mmm, ei, mida siis?"
Mina: "No "Holiday in Cambodia" on Dead Kennedyse kuulus lugu ju ja selle Marokoga viidatakse ilmselt ränderaamistikule."

SS Robot hakkab lõpetama ja Kolp sõnab enne viimast lugu: "Kandke siis kõik ikka pimedas koju minnes helkurit! Või veel parem - tõmmake selga helkurvest!" ning esitab lõpuloo kollasesse vesti riietatult.
Igavene ninakas targutajast mina: "Noh, sellele vihjele said nüüd pihta või?"
Tema: ikka vaikus
Mina: "Rahutused Prantsusmaal, Macron, "kollaste vestide" liikumine, ei ole tõesti kuulnud?"
Tema: "Mkmm."

Aga muidu oli väga tore, sai nänni ja autogrammi ning nalja. Plaati kuulan homme.

 P.S. Loomulikult on kordades asju, millest mina mitte midagi ei tea ja millest teada saades teised üllatuvad, aga igaühele on ikka need nende asjad olulisemad. Olulisim on siiski see, et kui ei tea, siis lased endale selgitada, mitte ei teata uhkelt, et sind niikuinii ei huvitagi ja teiselt poolt see ka, et julged tunnistada, kui ei tea, sest võid olla kindel, et teised selle üle ei naera.