11. Brian Fallon - Sleepwalkers
See mees oskab laulda. Mulle meeldivad ka tema teised projektid The Gaslight Anthem ja The Horrible Crows. Otse Ameerikast, kus on kantrimuusika, teeäärsed dinerid ja suured unistused. Ei kõla üldse nagu värske muusika, aga siiski on.
Ülipikk plaat, 18 lugu, neist kõigest 6 läksid playlisti, aga mängitavuselt oleks ta ühena esiviisikus lausa, sest Post Malone´i ketras suvi otsa ka Mini suure hooga ning oli õnnetu, et teda Weekndile vaatama ei saanud minna. Kõigiti sobiv lemmik ühele üheksaastasele jajah, selline koni hambus, jahipüss üle õla, nägu ära tätoveeritud vend nagu siin ERR-i arvustuse juures näha. Siiski, mu meelest parem valik kui mingi kohalik ajusurnud "Vaatan su silmi nagu armastusfilmi"- lastelemmik. Esimene singel plaadilt meeldis mulle aga kohe esimesest kuulamisest (hoiatan, video ei ole meeldiv verefoobikutele, aga ma ise elasin kuidagi üle, sest laul on ....ilus?).
Huvitav, kuidas kaks kärgpere õde, sündinud aastatel 1995 ja 2000, lõid selle bändi, kui nad olid vastavalt 9 ja 14 (!), on üldse saanud nii tugevalt mõjutatud RiotGrrrl-i liikumisest. Wikipedia andmeil: "they named their band Skating Polly because they considered it "ironically juvenile." (!)Kelli soon taught herself to play basic piano and drums while Peyton taught herself guitar. They began writing songs at a furious pace, trading off instruments and lead vocal duties." Mõni laps ilmselt on andekas. Sel aastal ilmus nende neljas album (siin kaasategev ka neiude vend), lisaks jõudsid nad eelmise aastanumbri sees valmis EP koos Veruca Salti liikmetega, grungebändiga, mis sai kuulsaks enne seda kui Skating Polly tüdrukud üldse sündisid. Raske on siia ainult üht loonäidet panna, sest nende lood on üpris erinevad. Panen siis sellise, kus nii üht kui teist. P.S. Mu meelest illustreerivad nad päris hästi seda geenius-hullu imeõhukest joont, nad paistavad tõeliselt ehedad välja.
Tüübid, kellelt tuli mu eelmise suve quilty pleasure lugu (Black Beatles), tegid sel aastal seda jälle, seekord suisa kolmikplaadiga, mis peale esimest kuulamist kohe statistikas laineid lõi, sest noh kokku plaadil 27 lugu. Nende hulgas oli lisaks sellele ühele suurele suvehitile veel 5 head lugu, nii et 27 on ilmne ülepakkumine, aga ikkagi. Äärmiselt kaasahaaravad meloodiad?
Esikplaat meeldis mulle natuke rohkem, see vajas kaasahaaramiseks mitut kuulamist, aga siiski väga hea. Lemmikud: Numb, Tourniquet, Tear Me To Pieces, Jealous Sea, Done, Funeral.
Lõpuks ometi on Nicki tagasi räpi juures, mitte ei tee mingit mõttetut tümakat. Väga algusaegade julge ja naljaka Nicki moodi, kes haigeid mixtape tegi. 20 lugu plaadil, kõik üsna erinevad, neist 6 väga head. Kõige mõttetumad lood on tehtud kahasse Eminemi ja The Weekndiga, mis on üllatav. Aga Nicki on teinud loo ka koos Foxy Browniga, ühe kurikuulsaima naisräppariga üldse (Foxyl on wikis eraldi alajaotus "Feuds", kus ära nimetatud 8 peamiselt nais-vihavaenlast + peatükk "muud vaenud", mis omakorda sisaldab ka Nickit...). Kole ja vihkamist täis maailm, aga muusikaliselt (mõni nüüd oksendab ämbrisse kindlasti) mulle Nicki meeldib. Näitena üks väga klassikaline räpilugu, ilma kellade ja viledeta, aga see-eest sõnumiga, mis puudutab õrnast kohast pea kõiki meesräppareid ja muidugi lisab Nicki, et ta teeb ju lihtsalt nalja ("Had to cancel DJ Khaled boy we ain’t speaking, ain’t no fat dude telling me what he ain’t eating" :D.
17. Marmozets - Knowing What You Know Now
Ma isegi ei tea, kust ma nad avastasin, aga suur oli mu imestus, kui leidsin ERR-ist seda plaati ülistava arvustuse. Seega polegi nii tundmatu bänd. Nende esimene plaat mulle mingit muljet ei jätnud, aga siin on suisa 5 ägedat lugu. Pealegi bänd, mille nimeks on minu Last.fm-i kasutajanimi, meil peab midagi ühist olema! No ja kellele siis marmosetid ei meeldiks?!
Ma ei tea, kas Turbonegrot sobib ainult naljabändiks pidada, nad on ikka palju enamat. Pealegi, neil olla Eestis coverbänd. Haiget skandinaavia huumorit saab küllaga, lisaks jala tatsuma. Siiani mu meelest nende parim väljalase (mitte keegi ei nõustu sellega, muide).
Kuulus burleskitar, kes oma sensuaalset häält on laenanud nii oma kunagisele kallimale Marilyn Mansonile kui ka Die Antwoordile ja Monarchile (kõik üliägedads lood ) andis nüüd välja oma isikliku plaadi. Stiililt pakutakse, et psühhedeelne pop. Mu meelest täitsa hea. Video on....naljakas.
Ma kuulsin neist esmakordselt Loudwire mingist tabelist, kuhu nad sattusid ilmselt seetõttu, et esimesel plaadil oli neil kaastegev Duff McCagan GunsNRoses'st. Muidu on see Seattle bänd, kus trumme taob endine Screaming Trees'e mees ning ka ülejäänud tüüpe teatakse rohkem nende endiste bändide järgi. Kvaliteetne blues'ilik hard rock. Selline keskmiselt tugeva tasemega plaat, aga neli lugu on kohe väga head.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar