Pühapäev, aprill 24, 2022

Kazuo Ishiguro. Klara ja Päike

Kas ei anna sageli väljastpoolt vaataja pilk meie olukorrast kõige adekvaatsemat ülevaadet, ei näita meile seda, mida me asjas sees olijatena ise märgata ei suuda? 

Ishiguro kasutab siin seda võtet inimesesarnase tehissõbra näol. Iseenesest vana idee, millele juhib tähelepanu ka raamatu tõlkija Aet Varik loo järelsõnas, kui kõrvutab "Klarat ja Päikest" Mary Shelley "Frankensteiniga" - "kas me tohime luua säärast mõtlevat ja tundvat olevust, kui me ei suuda, ei oska või ei viitsi teda armastada/.../" (lk 285) Minu hinnangul aga läheb Ishiguro siin raamatus selle ideega veel kaugemalegi - rääkimata tehiskaaslastest, kas me kui inimesed üldse oskamegi/suudamegi/viitsimegi armastada? Hoolimata sellest, kui palju me armastusest räägime, seda ülistame, sellest teoseid loome - oleme me ikka kindlad, et teame, mida selle all silmas peame?

"Klaras ja Päikeses" kohtame raskusi, mis tekivad nii vanema-lapse kui ka romantilise armastuse teele  ja siin erineb see, mida inimesed päriselus selliste katsumuste korral ette võtavad, kõvasti sellest, mida me oma ideaalides tõeliseks armastuseks peame. Raamatu ühe võtmekohana on tõlkija maininud vestlust, milles Klara räägib, kuidas inimeseks olemise tuum ei peitu mitte inimese enda sees, vaid nende sees, kes teda armastavad, ja ma olen siinkohal temaga nõus, samas tundub mulle, et samavõrd kui see arvamus, mis peaks kinnitama inimese kui ühiskondliku looma olemust, tuleneb tegelaste käitumisest ka vastupidine ehk inimesed on äärmiselt isekad. Kas isekas suudab armastada kedagi teist omakasupüüdmatult? Raamatus ei suutnud seda mitte keegi peale Klara. Kõik teised püüdsid oma armastuse objekti muuta või siis ütlesid temast lahti. Me oleme maru idealistlikud loomad, miks me end niimoodi petame?

Mulle väga meeldib Ishiguro leebe ja rahulik stiil, millega ta tegelikult jubedatele suundumustele valgust heidab. Ta ei ütle midagi otse välja, ta lihtsalt suunab lugeja pilgu millelegi ja siis on juba lugeja asi, kas ta märkab mingit ebakõla või mitte. 

Huvitav oli ka religiooni ja selle atribuutide  - rituaalid, ohverdused, omistamine tehiskaaslastele. Oli see teadlik disain või lihtsalt miski, mis käis kaasas nende sissekodeeritud lojaalsuse ja ennastsalgavusega? 

Kaunis kurb vaade inimkonnale, millest mina kahjuks mingeid ebausutavusi ei leidnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar