Natural Born Killers

Ei hakka konkreetset teemat üldse lahkama, lihtsalt üks tähelepanek vaatenurga kohta, millest seal artiklis ka peamiselt juttu on - kuidas sõltuvalt vaatenurgast ühte ja sama asja absoluutselt erinevalt näha võib. Mina kui pragmaatiline pessimist loen sealt välja, et äkki oleks siis aeg endale tunnistada, et mingit eetikat ja moraali ei eksisteerigi? Inimene ongi omakasupüüdlik olend, kes iseenda heaolu nimel mitte millegi eest ei kohku. Osad inimesed seda tunnistavad (mis sest, et siis artiklis toodud võltseetika varjus - "naise enesemääramisõigus" jne), teised püüavad aga väevõimuga eetilisust kehtestada (keelame kõik abordid). Ja mismõttes "meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria." Nagu artiklis välja toodud ajaloolised faktid näitavad, siis oleme me alati sellised olnud. Sama meelt on ju ka kõikvõimalikud tsivilisatsiooni hävimise teoreetikud - kui küsimus on ellujäämises, siis ei huvita inimest mingi moraal - kõik nõrgemad lüüakse maha ja süüakse ära. On see miinus? Loomulikult on sellele kõhe mõelda, aga kui seda instinkti üldse ei oleks, jääks siis inimkond üldse püsima? Lennukis tuleb ju ka kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja seejärel teiste abistamist kaaluda. Mõnel loomaarmastajal on ka nii suur süda, et ta endale koju paarkümmend koeravolaskit võtab, kelle eest ta siis enam hoolitseda ei suuda - on see siis hea? Asi on kindlasti keerukam kui lihtne dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, aga äkki tasuks sellele siiski mõelda?

Piinlik teema

Astume siis ka intiimsete teemade libedale rajale. Üritades siiski delikaatseks jääda - seoses vältimatult lähenevate sündmustega hakkas mul taas kummitama vana teema sellest, mida inimene ise tahab ja mida ühiskond talle peale surub. Kas kõik, mis vanasti oli tabu, oli seda ainult "kurja kommunismi" pärast või oli selles ka kübeke tõtt? Kas mina olen imelik kui tunnen väikest võõristust asjade ees, mida tänapäeval kui täiesti loomulikku asja serveeritakse? Et kui ma sisimas tunnen, et publikut pole vaja, ja kui "publik" ka just uksest sisse ei murra, siis tunnen end ikkagi kuidagi mahajäetuna, et näed kõigil teistel ju on teisiti (mis sest, et kõigil kindlasti pole). Kui teil on paha ja ilmselt ka piinlik (ei, ei saa ju piinlik olla - see kõik on loomulik), kas te siis soovite kedagi nö kätt hoidma? Surute hambad ristis, et ma ei tohi piinlikkust tunda, sest keegi teine ei tunne? Kas kuskilt läheb või peaks minema ka mingi piir? Kas liigne avameelsus/lähedus põhjustab probleeme? Minu isiklik arvamus on, et jah. Ma tõesti ei saa aru paaridest, kus üks peseb hambaid ja teine istub samal ajal poti peal. Kui ma tean inimesest absoluutselt kõike, kas ta siis tõmbab mind enam? Kas selline lähedus, et ma saadan mehe poodi tampoone tooma lähendab mind temaga mingis vajalikus suunas? Lähendab see kindlasti, kuid kas ta ei muutu mulle siis kellekski isa/venna/parima sõbra sarnaseks? Või juhtub see muutumine varem või hiljem niikuinii hoolimata sellest kas ta teab iga detaili sinust?
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme"*

Vahepeal on kuulda olnud, et igasugu pahadest asjadest nagu narko, nälgimine või koolitulistamine tuleks vähem rääkida, et neid mitte noorte jaoks ahvatlevaks muuta. Ma ei tahaks sellise konservatiivse seisukohaga küll nõustuda, kuid tuleb tunnistada, et tegelikult olen nendega ühes paadis.
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.

Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...

*Kurjam - "Kaalujälgija"

Õudne kiusatus on panna mingi ninnu-nännu pealkiri

Tere!

Mind pole ammu näha olnud. Mul on uudiseid ka. Mäletate, et ma ütlesin, kuidas see aasta on väga kummaline, täis igasuguseid ootamatuid pöördeid ja juhtumisi? No neid ikka jagub jah.
Ma kardan, et edaspidi ei saa ma seda blogi endistviisi jätkata. Asi selles, et ma ju nii ausalt oma nime all kirjutan siin, aga ma ei tahaks kirjutada inimestest, kes pole selleks mulle luba andnud ning keda oleks lihtne minuga seostada. Ma ei saa kuidagi luba küsida ka ja ega ma ei teagi, kas tahan sellest isikust väga kirjutada. Aga ilmselt ta hakkab mind mõjutama ja kes tahaks ometi lugeda järjekordsest "kruusimaalijast"? Või noh, eks ma salamisi loodan, et äkki mina jään normaalseks, mis omakorda annaks mulle ainukordse võimaluse ülejäänud "kruusimaalijaid" aasida, ilma et nad mulle "kui sa ise ka, küll sa siis näed" öelda saaks. Ses mõttes oleks ehk tore parooli all jätkata. Ma ei tea ise ka. Äkki keegi annab nõu?

Muidu on kõik ok, sõidan mootorrattaga ja teen muid "normaalseid" asju.

Suviseid märkmeid

Kuna suvel on kiire, siis lihtsalt noppeid toimunust.
Lellel sai käidud. Tänapäeva noorus on ikka rämedalt hukas. 18-aastased tüdrukud joovad hommikul kell 9 viina, keeravad endale plotskit ja arutavad rahumeeli, kes seekord politseisse viidi ja kui palju võrreldes eelmise aastaga trahvi saadi. Ja meie veel arvasime, et meie oleme hukas...Ei, uus ja tugevam põlvkond kasvab peale. Mulle muidugi dekadents meeldib ja ausalt öeldes ei ole ma armsamaid lapsi ammu näinud kui need seal olid :) Ja see, et nad öösel mulle paar korda pähe astusid (otseses mõttes siis) ei ole ka märkimisväärne.
Ja see liiga suur empaatiavõime alkoholi tarbivate inimeste seltskonnas, millest Carry kirjutab kehtib minu puhul ka. Muuseas, ma suutsin isegi solidaarsusest oksendada...Nippe ka - alkoholi saab üritustele sisse smugeldada jala ümber teibituna. Jube valus on need meetrid kõndida aga kui asi seda väärt, siis tuleb kannatada. Ja 2 ühes kasu ka ei saa - paberteip ei eemalda jalakarvu eriti efektiivselt.

Eile sai mulle osaks üks elu meeldivamaid teenindusi kui Suudlevate Tudengite baarman meile sõbrannaga baari kulul joogid tahtis tuua, kuna me olime väidetavalt seal kõige kauem aega veetnud külastajad. No mida teha, kui vihm üle minna ei taha! Me olime liigselt viisakad ega võtnud pakkumist vastu.
Meeldiva õhtu suutis rikkuda mingi debiilik musta Lexusega, kes meile (või noh, kuna sõbranna seda ei näinud, siis ilmselt mulle) autoaknast ilma igasuguse põhjuseta keskmist sõrme näitas. Ma ei peaks südamesse võtma, aga tõesti selline nõmedus häirib. Oleks pidanud auto numbri üles kirjutama. Otsides asjast positiivset (iroonilises toonis) siis "fuck you" tähendab ju, et vägistan su ära. Äkki mõne meelest on see kompliment? Et igaühte kah vägistada ei tahaks?

Suvilas pole muud teha kui juua

"Ma lähen siis Jaanipäevaks suvilasse."
"Kuhugi sa ei lähe, eelmine kord oli kõik ära lagastatud!"
"Mis mõttes? Mina ei teinud midagi, koristasin kõik enda järelt ära."

*********************************************************************************

"Kuule, mis ta mõtles sellega, et suvila oli ära lagastatud?"
"No, et keegi oli ta voodi ära reostanud."
"Reostanud? Keegi s***us voodisse vä???"
"No enam-vähem selline plekk oli jah!"
"???!!!!"

*********************************************************************************

Pistan mina käe oma suvilas oma voodi alla ja mis mulle kätte satub - tühi kondoomipakk! Kohe on kõik selge, millele vihjati ja mis teema tegelikult oli. Ja no ausõna, mina ei tea sellest mitte midagi! Rõve rõve. Inimestel võiks ikka mõistust olla enda tagant ära koristada kui nad teiste omandit ekspluateerivad. Nagu kolme karu muinasjutus, aga seal vist pesi tibi pärast linad ikka ära...

Veel Jaaninalju:
"Ma tahtsin sulle ainult sellepärast helistada, et öelda, et sa ei jooks."
"???"
"Sul ju tõmmati tarkusehammas välja ja see võib mädanema minna kui sa jood."
"Sellepärast helistasidki? Olen ma mingi tuntud alkohoolik vä?"
"Ei, no ma mõtlesin, et homme on Jaanipäev ja kui te seal..."
Hääl taustalt: "No puhast viina võib ju ikka juua!"

Ahjaa, mul tõmmati tarkusehammast niimoodi välja, et mu käsivars ja teksad olid vereplekke täis, nägu paistes nagu morsal ja 3,5 päeva elasin valuvaigistite peal :)

Kohustuslik ülesanne

Mul ka kole kiire, aga üritan siiski täita Marjaka antud ülesannet:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Pikkade arutluste ja arvutuste tulemusena tuleb välja, et see oli siis suvi 10nda ja 11nda klassi vahel ehk siis viimane aeg, mil ma ei tundnud peaaegu ühtegi inimest, kes mulle "halba mõju" oleks avaldanud. Imelik, aga ma arvasin, et see oli enne 10ndat klassi. Igatahes oli see üks äärmiselt murranguline aasta. Muuseas, mingi numeroloogia vms ütleb, et mul olevatki murrangulised aastad iga 10 aasta tagant. Peab täitsa paika siis.

2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast?

Üldiselt mul sellist nimekirja ei eksisteeri...Ma ei suudaks seda välja kannatada kui miski suruks kolbas, et VAJA teha..või siis on kõik, mis vaja olemas?
No päikest oleks vaja saada, mere äärde oleks tagasi vaja, depillatsioonis oleks vaja ära käia (aga ma panin juba aja kinni :p), sõbranna(de)ga oleks vaja pudel veini ära juua, ilma kahtlusteta õnnelik võiks kah osata olla.

3. Lemmiksnäkid?

"Give me ALL the food!!!" Oliivid, sinihallitusjuust, valgehallitusjuust, oh, kõik juustud, pärlsibulad, pistaatsiad, muud pähklid, vinnutatud liha, küüslauguleivad. No üldiselt kõik, mis on rasvane, soolane jne. Ei sellerivartele.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

"Ära Argentiinasse kohe peale viit." Ei hakkaks laenu tagasi maksma ega midagi soetama. Sõltub ka, kas see miljon oleks ühekordne pakkumine või ma oleks "jätkusuutlik" miljonär? Kui ma palmi alla Cuba Libret libistama põrutaks, siis ilmselt see esimene variant...

5. Kohad, kus oled elanud?

Kahes kohas Tartus ja Tallinnas Pelgulinnas.

Kuna enamik blogirahvast on sellele juba vastanud, siis las vastavad need, kes ise tahavad.

Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud?

Lugesin aprillikuu Lilitist artiklit "Feministide eraelu" (ausõna, täiesti loetav ajakiri, netist teda veel ei leidnud, seega linki ei saa anda). Seal on kirjas ühe rahvusvahelise naisliikumise eestvedaja, Gloria Steinemi seesugused karmid sõnad: "Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud." OK, see on šokeeriv, aga kui mõtlema hakata - äkki ongi nii? Ma olen kohanud päris mitut meest, kes väidavad, et nad ei tahaks naised olla peamiselt seetõttu, et naised PEAVAD sünnitama (jah, ma olen tõesti selliseid teemasid meestega lahanud). Ja minu imestuseks kohtab ikka veel rohkem abordivastaseid mehi kui naisi. Ma olen täiesti nõus, et lapse sünd on mõlemapoolne asi ja meest sellest välja jätta oleks ebaõiglane, kuid mismoodi saab mingi võõras mees väita terve vastassoo kohta, et nad ei tohiks aborti teha ja see on igal juhul kuritegu? Pealegi, olgem ausad, lapse esimestel eluaastatel on ta siiski rohkem emaga seotud kui isaga ning ema on see, kes last 9 kuud enda sees kandma peab ja kõik sellega seonduvad muutused üle peab elama. Loomulikult on osa mehi sellest ka aru saanud ja arvab, et kogu vastutus ongi naisel, sh raseduse ära hoidmine - nemad lihtsalt ei taha lapsi, kuid kuidas selle eest hoolitseda, et neid ei tuleks, nemad oma pead ei vaeva.
Kunagi vaatasin ise ka viltu neile, kes olid aborti teinud lihtsalt põhjusel, et a la "pill läks meelest ära" ja kes siis kahe kuu pärast jälle sama portsu otsas olid. Ma ei tea, kas ma olen nüüd vanemaks ja targemaks või siis hoopis rumalamaks saanud, aga nüüd usun ma pigem, et igaüks peaks tegema seda, mis talle antud hetkel õige tundub. Kui naine tõesti seda last ei taha, siis peaks tal olema võimalus lapsest loobuda - ka sel juhul kui tal on kõik olemas, et laps üles kasvatada. Kõik need abordivastaste koledad pildid veristest loodetest ja loosungid, et loode on inimene, ei mõju, sest need seavad veel sündimata inimese õigused suuremaks sellest, kes juba elab. Operatsioonil, kus tuleb valida, kas päästetakse ema või loode, valitakse alati ema, sest temal on elu olemas - on olemas suhted, ta on kellelegi oluline, teda on millekski vaja jne. Loode ei saaks üksinda hakkama.
Põhimure on vist selles, et nii meeste kui naiste hulgas on inimesi, kes lihtsalt ei soovi lapsi, kuid õnnetuseks satuvad paljud neist kokku sellistega, kes soovivad. Ma ei tea, kui palju on neid, kes tõesti mingi hinna eest lapsi ei taha ja kui palju on selliseid, kes ütlevad, et ei taha, kuid kui laps olemas oleks, siis nad lepiks olukorraga või siis veel hullem, laste mittesoovimise avalik kuulutamine on lihtsalt poos või kompleks. Teistpidi leidub ka nende õnnetute hulgas, kes ise lapsi tahavad, aga kelle partner ei taha, palju neid, kes loodavad, et see laste mittetahtmine on poos või mööduv tuju. Aga kui ei ole ja nö salaja siginenud laps (meest ei huvitanud, kas midagi võeti ette ja naine lootis, et ehk siis ei ole see lastevastasus nii suur) mehele kohe üldse rõõmu ei tee? Vastupidisel paaril, kus mees lapsi tahab ja naine ei taha, on veidi lihtsam (kui tunded mängus, siis lihtne see just pole, aga) - kui naine ei muutu, siis otsitakse uus. Huvitav, milline oleks olukord siis, kui mõlemad sood saaks sünnitada?

Sex and The City

Sai ka käidud ja kultusfilm ära vaadatud. Pole juba ammu nii palju rahvast kinos näinud, eriti veel sellist kanakarja :) Üksikud häbelikud mehed olid ka muidugi ära eksinud või õigemini kaasa tiritud.
Tulime kinost välja ja sõbranna ütles, et polegi ammu näinud sellist filmi, kus lihtsalt naerda saab. Ütlejaks oli siis see sõbranna, kes end depressiivseks peab...Nojah, ma olin vist kinos ainuke, kes nutta löristas. No õigemini küll ei löristanud vaid näpistas ennast Rosa Garcia moel käsivarrest ja neelatas kahtlaselt tihti. Äratundmiskurbust põhjustas ilmselt see, et kõik oli nii reaalne, olgugi et mingid meessoost kommenteerijad imestasid, kuidas küll naised saavad nii lihtsameelsed olla. Saavad, ja ongi. Ja mida need mehed paremad on? Ma oskaks küll nimetada tüüpe, kes käituks täpselt nagu Big ja õnnetuseks just nende hulgast, kellega midagi loodaks. Tegin seda testi ka sealt filmilingi alt ja loomulikult saingi tulemuseks, et "my match" on Big. Mitte, et ma seda kohe aimanud ei oleks. Ma ei teagi, kas see on mingi kindel mehetüüp selline, kellega kõik tundub ideaalne ja siis järsku läheb kõik paugupealt peesse või on tegemist sugudevahelise arusaamatusega ehk siis naispool oleks pidanud ammu aru saama, et asi peesse kisub? Noh, õigupoolest ju naispool saabki aru, aga ta keeldub seda endale tunnistamast (nagu filmiski).
Kas pole õudne kujutada ette, kuidas istud ise vana-aasta õhtul üksi kodus ja luristad kiirnuudleid ning isegi helistada pole enam kellelegi? Mingitel hetkedel ei ole seda eriti raske ette kujutada...
Filmis läks ju lõpuks kõik hästi ja nö õpetlik lõppsõna kulus ka mulle ära - elada võib nii nagu sa ISE tahad, elama ei pea nii nagu sulle tundub, et peaks elama. Minu mure on ainult see, et kuidas kindel olla, mismoodi ma siis ISE elada tahan...ja kui võimalik on siiski õnnelik olemine elades elu, mis ei lähe päris kokku ühiskonna/perekonna/sõprade ootustega. Nojah, aga mida mina ka tean - 20 smth naine, kui 50 on uus 25. Oh, oleks ma juba vanem ja targem, eks :)
Samal teemal kirjutas ka ajakiri Lilit, mis üle ootuste loetavaks osutus. Et siis mille järgi me mingis vanuses endale mehi valime ja millised mehed selle tulemusna saame. Ma natuke refereerin, kuna netis Lilitil kodukat pole ja number, mida lugesin on ka juba 2 kuud vana:
20ndad - valime esimese enam-vähem sümpaatse mehe, kes meie vastu huvi ilmutab. Ei armuta mingite eriliste väärtuste tõttu vaid lihtsalt sellesse, kelle silmades enda peegelpilti nähakse. Ja selle "elu armastuse" nimel ollakse nõus ükskõik, mida tegema, isegi kui kõik ülejäänud ütlevad, et mees on nõme, loll, vaene jne. Kohutav, aga oi kui tõsi...
30ndad - bioloogiline kell tiksub, romantilised tunded tagaplaanil, kaine arvestus - klassikaline isane (reaalsed väärtused ja kindel majanduslik seljatagune). Jube fakt, mis meid tegelikult ju hirmutama ei peaks aga alateadlikult millegipärast solvab - 65% meestest, kes naist esimesel kooseluaastal ära ei võta, ei tee seda kunagi.
40ndad - et saada klaasikest piima, ei pea tingimata kodus lehma pidama. Sul on kõik olemas ja sa oskad ennast väärtustada, kellegi teise nimel sa ennast enam ei ohverda. Mehi oskad juba ka valida ja pole vaja otsida sellist, kes sind ülal peaks pidama.
Oh, oleks juba sealmaal...Ainuke asi see, et kuidas neisse õnnelikesse 40ndatesse jõuda kui enne seda selline jama läbi elatud ja eeldatavasti ka kaasa tassitud - mida sa 40ndates enam rõõmustad kui kodus 20ndatest kaasa saadud süüdimatu tossike või 30ndates hoovi tõmmatud rikas aga tüütu mees? Hoiduda enna 40ndaid igasugustest suhetest? Kahtlane.
Filmist veel, minu lemmikmees oli sealt kindlasti Smith. Ja mitte ainult SELLE pärast! :P Ja kui te jumaldate sushit ja Starbucksi jääkohvi (mida ma loomulikult vaid ühe korra elus saanud olen...) siis on teil filmi valus vaadata :)
Ja seal oli veel minu roll ka sees - see tsikk, kes Carriele ennast assistendiks pakub: "No, I don't lift boxes, no, definitely not"; "Oh my God - this is not fatfree!!!" Oi, ma oleks tahtnud seda mängida, absoluutselt geniaalne roll mu meelest :P

Õnnelik

Minu ideaalsed plaadid:
1) Courtney Love - America's Sweetheart
2) Hole - Celebrity Skin
3-4) Hole - Live Through This
3-4) Marilyn Manson - Golden Age of Grotesque
5) Betty Blowtorch - Are You Man Enough?

Ehk siis plaadid, millel on kõik lood ideaalsed. Häid plaate on veel ja isegi selliseid, mida ma tahaks siin üles lugeda, aga pean ikka mingeid mööndusi tegema (n. Hole´i "Pretty On The Inside", mida enamik nende kõige paremaks albumiks peab, kuna see tehti enne nende populaarseks saamist, aga mulle meeldib siiski produtseeritud ja vähem underground variant veidi rohkem, kuigi ka Pretty.. on ikkagi super plaat; Iron Maiden, kellel on lihtsalt nii palju albumeid, millest juba parimate valimine oleks raske, igal plaadil on super lugusid (no vähemalt neil, kus Dickinson vokaaliks) aga ka vähe nõrgemaid; Bitch Alerdilt saaks "...rriot"ist ja "I Can Feel Your Bones"ist ideaalse albumi kokku panna; Rob Zombie "Educated Horses" peal võib ka ikkagi eristada super- ja lihtsalt häid lugusid; Shampoo "We Are Shampood" kuulates on mõne loo ajal veidi igav hakanud...).
Igatahes teema siis selles, et nüüd on mul top viiest juba 3 olemas. Jah, mul on lisaks Iron Maideni, Metallica ja Nirvana diskograafiale nüüd ka Hole'i ja Bitch Alerdi kõik albumid olemas. R.E.M. ja Placebo olid ka kunagi aga kuna ma neilt kõike ei kuula, siis tegin arvutis ruumi. Kahjuks jah, on mul ainult Iron Maideni puhul tegemist käega katsutavate originaalplaatidega (ok, remastered variandid siiski vanematest albumitest). Aga Hole ja Bitch Alert on raskesti kättesaadavad isegi mujal maailmas, Eestist rääkimata. Kuidas ma sain? Orkuti brasiillaste kaudu...Naisbrasiillaste kaudu ikka. God Bless Brazil! Jah, sellepärast mul oligi msn-is "Happiest Day Of My...". Paar pisarat tilkus vist isegi...Boonuseks sain ma paar lugu "America's Sweetheart"i pealt (3 olemas, 9 to go...) ja mõned demod uue veel ilmumata "Nobody's Daughter"i pealt.

Courtney on ka Youtube's üleval live's uue plaadi lugudega:



Enamus kommentaare on muidugi Courtney välimuse kohta, mis tõepoolest üsna ehmatav on...Aga ta on ikkagi...nagu üks neiu last.fm'is ütles: "Courtney is God. Or, if there was a god, it'd be her." Sama neiu ütleb veel seda ka: "Courtney is a bitch, but she's my bitch, and the most amazing one ever to walk this planet!" :) Nuuuks, nii armas!

Nalja kah Youtube'st:
Kommentaar 1: "You're just jealous because she can have anyone she wants. You didn't even spell 'whore' right either. And that's such a simple word to spell any 3rd grader can do it. "
Vastulause esimesele: "im not from england or america so i dont care if i spell it right, its not like i learn in school to spell whore, whos stupid now? "

Huumorinurk ehk olen seest tark ja tugev

Nii - lugege nüüd kõik, kes mind ilusaks või naiselikuks on julgenud pidada:
- Oled mehelik naine! Sinu käitumine ja olemine on mehelikud. Võiksid enda eest rohkem hoolitseda ning rõhku panna ka välisele. Kindlasti oled seest tark ja tugev, ent veidi peaks rõhku panema ka sellele, mis välja paistab. Õpi selgeks mõned naiselikud nipid, see kuidas meestega rääkida või see kuidas meeste seltskonnas daamina paista.

Ja mida ma vastasin siis?

Kas kannad tihemini pükse või seelikut?
a) Kannan tihemini seelikut
b) Kannan tihemini pükse
c) Kannan alati pükse
Kuna meie kliimas ei ole võimalik eriti sageli seelikuga käia, siis statistiliselt ikkagi b.

Kuidas sa istud?
a) Jalg üle põlve või põlved koos
b) Jalad harkis või rätsepistes
c) Kuidas juhtub, ma ei jälgi oma istumist
No selle vastasin vast "õigesti" ehk siis a.

Millist jooki eelistad:
a) Siidrit või veini
b) Õlut
c) Mul kama kaks, peamine et promill sees
No kui pole lemmikjooki, siis on ju variant c!

Räägid tavaliselt:
a) Vaikse häälega
b) Kõva häälega
c) Ma ei tea, ma ei kontrolli oma häält
No ma ei tea, ema ütleb, et ma karjun...b

Millist omadust pead enda puhul oluliseks?
a) Õrnust ja nutikust
b) Jõudu ja teotahet
c) Oma karmikäelisust
Mis variandid need sellised on? Õrnust ja jõudu ei ole, seega c :P

Kas sa meigid ennast?
a) Jah, mõõdukalt
b) Jah, päris ohtralt
c) Ei meigi, olen just selline nagu loodus mu lõi ja olen sellega rahul
Ma arvan, et lähen vist b alla. Loomulik ilu - lühianekdoot.

Milline on sinu füüsiline vorm?
a) Piisav, et tervis korras oleks ja keha vormis püsiks
b) Olen suhteliselt vormist väljas
c) Võiksin härja murda
Tagantjärele mõeldes vastasin selle vist valesti, sest võrdlesin selle härja murdmisega...sellele vastandiks oleks ju vist vormist väljas ja b? Füüsiline vorm paneb mind millegipärast kohe spordile mõtlema ja selles mõttes olen jah vormist väljas, aga kui niisama peale vaadata, siis ei saa eriti aru õnneks...

Kas sa süüa oskad teha?
a) Oskan loomulikult
b) Oskan pizza ahju panna ja pelmeenid keema
c) Ütlen ausalt- ei oska
b, sest mingi kokkaja ma küll ei ole, aga kui vaja siis teen koogi valmis.

Test muidugi Buduaarist, kust siis veel.

P.S. Huvitav, kuidas õppida seda, kuidas meestega rääkida?

Ikka ei taha konkureerida!

Olen sel teemal kunagi juba kirjutanud aga seoses Ramloffi postituses kõlanud mõttega ühiskonna rate'stumisest tahaks veel kraaksuda.
Tõepoolest, miks peab igale poole tekitama võimalusi midagi hinnata (fotosid, blogisid, kommentaare jne)? Miks peab tekitama mingeid pingeridasid (kes on popim)? No mul on ka lehekülje statistika olemas, aga mind ei huvita selle juures kui palju, vaid miks. Niisama lõbus vaadata. Varsti tuleb tikutulega otsida kohti, kus sind keegi hindama ei tuleks. Orkutisse saab veel pilte panna, ilma et neid hinnata saaks. Kommenteerimisvõimalus sinna nüüd loodi, loodetavasti ei järgne varsti ka hindamine.
Ma ei salli sporti, ma ei salli konkurentsi. Konkurssidel olen ma osalenud küll, aga enamasti ainult siis kui sealt midagi muud lisaks võidule ka välja kooruda võib - n mingi valdkonna ekspertide hinnang. Aga igasugused ilma žüriita valimised, no ei. Põhjustest olen juba kirjutanud varem.
Enamik konkursse toob välja vaid inimeste halvema poole (iga hinnaga esimeseks), kuigi algselt oli konkursside mõte pigem üldise kvaliteedi parandamine. Mass ja kvaliteet on aga pigem vastandid ja seega kaob igasuguste suurte konkursside puhul kvaliteedi olulisus üsna kiiresti ning asendub kavaluse, populaarsuse, äraostmise ja muu labasega.
Kui võtta laiemalt, siis näiteks igasuguste müügiboonustega tasustatud ametikohtadel töötamine oleks mulle vist samamoodi vastunäidustatud.
Ja see spordivõistluste diviis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt - mõtlesin ka kunagi Elioni rattamaratoni matkasõidule minna. Hea, et mind hoiatati, et matkaga pole seal küll midagi ühist. Ikka kaigas kodarasse ja kaks kohta ettepoole.

Palju rahvast, vähe inimesi

Hirmus raske on inimestele "ei" öelda, eriti kui on õpetatud, et tuleb viisakas olla.
Mõttetu mees: "Sa oled jah mingi sleepaholic, tookord peol tundus ka, et sa jääd kohe magama."
Minu mõte: "Krt, selle nõmeda peo kohta pidasin ma isegi hästi vastu ja mis mõttes nägin välja nagu jään magama???"
Minu sõnad: " No sorry, see pidu oli üsna igav ka ju..."
Mõttetu mees: "Nonii - mina olin seal, järelikult oli igav. Olen igav inimene jah? Nuuuuuuks :´("
Minu mõte: "No mida? Mainisin ma sind poole sõnagagi? Kuigi ega sa tõesti just karbi kirkaim kriit ei ole. Mis ma nüüd siis ütlema pean, et ega sa minu maitse ei ole jah? Liiga julm? Think, baby, think - midagi neutraalset."
Minu sõnad: "Ei, lihtsalt see muusika seal ei olnud väga minu maitse...Ma kuulan rohkem rocki ja sellist muusikat."
Mõttetu mees: "Oi, mina ka! Bon Jovi thumbs up!"
Minu mõte: "Bon Jovi! Bon Jovi??? Beavis ja Butthead tuleb meelde: "I liked Bon Jovi when they were cool!"; "They were never cool, asswipe!"; "Oh yeah, right!". Mida sa poed, mees!"
Minu sõnad: "OK :)"

Kuidas öelda inimesele, et ma tõesti suhtlen sinuga ainult viisakusest? Mul ei ole sinuga tegelikult mitte millestki rääkida, eriti olukorras, kus sa igast lausest mingit flirti välja üritad pigistada. Kuidas seda öelda, ilma teist solvamata? Siiamaani olen ainukese võimalusena MSN-i blokeerimist kasutanud...sest mul on komme kähvama hakata. Kähvata on mitu korda lihtsam kui kenasti seletada, et "you and me - not in a million years." Mittekähvamise käigus on kole lihtne võltslootusi toita. Tegelikult ei teinud tema ju midagi valesti - tema on lihtsalt tema ise ja mulle see juhtumisi ei sobi. Kui ma kähvan, siis olen mina vastik ja rikun mõttetult (mõttetud) suhted. Mina jätan endast halva mulje. Võib-olla ei oleks seda vaja. Võib-olla "in a million years" on mul teda mingis situatsioonis vaja? Rusikareegel - ära lisa juhututtavaid MSNi või väldi üldse pinnapealset viisakusest suhtlemist. Huvitav, et just need pealiskaudsed "sõbrad" tahavad alati järgmisel nädalal minuga abielluda...
Nagu X. ükskord põhjapanevalt leidis - mul olevat krdi raske endale meest leida, sest mul on sügavust vaja. Sügavuse mõõtmiseks on vaja aastatepikkust tutvust ja sügavusest ujuvad tavaliselt deemonid välja...(Ma ütlesin selle vähe luulelisemalt välja kui originaal, seepärast asendasin õige nimetähe X-ga, et originaal ei solvuks. Loomulikult ma usun, et õiges olukorras oleks ka tema nii öelda suutnud.../sarkastiline irve ;)/)

Everybody hates us, that's ok - who needs friends anyway!*

Sai MSN-is ära blokitud üks tüüp, kes liiga palju nõu andis ja kommenteeris. Mulle tundus, et ta ei teinud seda päris omakasupüüdmatult. Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too." Kui mina ei ütle esimesena, et keegi on tõepoolest viimane ahv, siis ei tasu uskuda, et kuigi too võib nõnda käituda, ma teda ahviks nimetaksin. Pigem mõtlen, et mis sina ka tead ja et sa ei mõista mind üldse ning järgmine kord kaalun, kas üldse midagi räägin. Ma ei tea, võib-olla mõni minu sõpradest vajab konkreetset suunamist, aga ma ise ei suuda seda samuti anda. Isegi karmimatel juhtudel kui sõbranna mees teda peksab - mina ei saa olla see ütleja, et jäta ta ometi maha. See on tema elu, mina ei tea kõiki detaile ja tundeid tegude taga. Olen ise kunagi lasknud sõbrannal enda suhete üle otsustada - a la "ma ei julge ega oska talle ise seda öelda". Siiamaani on sellest paha tunne, kuigi oleksin lõpuks ise sama lahenduseni jõudnud. Aga siis oleksin seda ise teinud.
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali). Lõppude lõpuks ei saa sind keegi peale su enda aidata. Jah, emal on alati õigus, kuid see selgub alles peale kõigi vigade tegemist ja valede valikute järele proovimist. Ah, et miks sõber ilusam ei või olla? Rumal küsimus juba iseenesest...

* Shampoo laulis nii - kuigi, mis neil viga, neid oli ju 2

Pidu kloostris*

Homme saab siis kuu aega viimasest päevast, mil ma (normaalne? õnnelik? midagi sinnapoole...) olin. Jess!
Tegelikult pole see enam teema, millest jahuda, liiga igapäevane.
Reedel käisin üle pika aja põrgu eeskojas peol. Ei ole midagi uut siin päikese all (põrgukatla ümber). Vana tõde - näita mulle kõige sügavamas joobeastmes ja hullumeelsemalt käituvat tüüpi ja ma saan temaga kindlasti õhtu jooksul tuttavaks. Vana tõde 2 - peale tutvumist ütlen ma tema kohta "tegelikult on ta täitsa normaalne inimene". Vana tõde 3 - keegi ei usu mind millegipärast.
Seekordsesse hullude arsenali kuulub tüüp, kellel olid ID-kaardi fotol mõlemad silmad rullis. Ah et miks? No ta kakles oma isaga aga ta õnneks võitis, kuna lõi isa ahjuroobiga. Ja tänu sellele meheteole on tal nüüd kolmeks kuuks korter. Mul on ta aadress kui keegi peaks huvitatud olema... :P
Now lets meet bachelor nr 2! Oli üks selline "kas ma võin teid lapsendada"-eas noormees, kes rääkis imelikku keelt, millest me sõbrannaga kumbki aru ei saanud. See on see reidipõlvkond oma slängiga. Meie vestlus piirdus sellega, et ta küsis iga sõna püüdlikult välja hääldades: "Why do they make pictures with this motorcycle?" (iga sõna vahel vähemalt 3 sekundit pausi) ja mina vastasin sama tempokalt: "I don't know". Ehk me oleks sobinud? Grammatiliselt oli ju kõik korrektne :P
Bachelor nr 3 oli päris tõsiselt enam-vähem kombes, kuigi esimest korda kohtasin teda koos Bachelor nr 1ga, mis iseenesest suuri kahtlusi tekitab. Vabandas isegi joobeastme pärast. Armas, eks. Ja tal oli see Antonio Banderase laul peas. Kuigi meesterahvas, kes armastab latiinomuusikat (nagu ta ise väitis) on siiski kahtlane.
Kuna mina pelgan tantsivaid mehi ja nemad ilmselgelt mind ka, siis ei jäänud mul muud üle kui baarileti taha maanduda. Kui juba, siis juba ja otsustasin kalleid kokteile jooma hakata. See oli viga. Raha läks nagu putru aga kasu ei mingit! Sõbranna alkovaba Mojito oli muuseas isegi parema maitsega kui minu originaal. Hiljem lasin enda omale kah vetsus kraanist vett peale ja mekkis tõesti paremini. Raspberry Kiss oli maitselt hea, aga kah limonaadide klassi jook. Lõpuks pätsasin mingilt tibilt Galliano shoti ära, see maitses kõigist etemini, eriti vahukoor. Pätsamise koha pealt siis seda, et 1 rikas poiss ostis tibile selle, aga tibi ei tahtnud ja pani selle otse minu nina ette letile ning kõndis minema. Ausõna. Oot-oot - järelikult tegi isegi mulle mingi mees välja ju...kuigi ta ise seda ei teadnud.
Peale seda kui Bachelor nr 1 oli lubanud mu koju saata (ma küsisin loomulikult enne, kas tal ahjuroop ikka on kaasas) ja sõbranna leidis, et mind tuleb vist päästa (ta pärast tagasihoidlikult küsis, et onju sa ei tahtnud ikka temaga koos olla...) läksime koju. Kell oli 4, väljas valge, mina kaine, und ei olnud, jalad valutasid kohutavalt.
Ei ole maailm ilus, ei ole :P

P.S. Ükspäev juhtus peaaegu ime - üks eesti mõistes rikas ärimees pööras mulle tähelepanu. Kahjuks on see ärimees juba pikemat aega kohtu all ja midagi head sealt enam loota ei ole.
Aga peaaegu sai kummutatud väide, et ükski kõndiv rahakott minu poole ei vaata. Nüüd ei teagi, kas see läks arvesse või mitte...

* Push Upi vähetuntud lugu

"Lemmikraamatut ei ole ega tule!*" "Ei tea ega taha teadagi!"

Punase Hanrahani poolt taas üks väga hea postitus, millega kahel käel nõus olen.
Paljude pealiskaudsete jaoks on aga just nende maailmavaade õige ja igasugused "tähenärijad" ja "targutajad" võiksid ükskord "elama" hakata. Elus on nende jaoks oluline vaid see, mida käega katsuda saab ja muuga pole mõtet end vaevata. Sõber ütles kunagi, et loll räägib alati ainult sellest, mis silma all, kujutlusvõime tal puudub. Suust väljub see, mida sülg sinna toob - ahv näeb, ahv kommenteerib. Ise olen ka tähele pannud, et mõne inimesega linna peal jalutades saad rääkida ainult sellest, mis mõnel vastutulijal seljas või kuhu uus pood on tehtud, teisega koos ei tule ümbritseva kommenteerimine pähegi. Pealiskaudsed plätravad, et vältida ebameeldivat vaikust ja mitte kuulda kõminat enda peas? Pea ei ole prügikast on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.
Pealiskaudsed ei ole ainult Võsa-Petsi saate tegelased, väikelinnade mehed, ehitajad ja agraarbeibed, ülikoolideski istub neid karjade kaupa. Neil on oma eesmärk, mille poole püüelda - materiaalne kindlustatus, ja selleks vajavad nad hädasti mingit paberit, millega karjääriredelil lehvitada. Haridus on ju vaid vahend omamaks enne surma võimalikult palju asju. Sellised vaidlevad näiteks õppejõuga, et eksamis küsiti asju, mille äraõppimist eelnevalt ei toonitatud, nad küsivad loengu ajal, et kas see oli nüüd näide või pidi selle ka üles kirjutama või seda, kas nüüd pidi punkti panema või läheb lause veel edasi. Ja mul ei ole kahjuks nii elav fantaasia, et seda kõike vaid ette oleksin kujutanud. Ma olin isegi hämmeldunud kui nägin, et tõepoolest eksisteerib tüüpe, kes isiksusetestis väitele: "Mulle meeldib arutleda maailma asjade üle" vastavad "Ei, mitte kunagi". Nad tahavad su esseesid laenata, nad unustavad referaatidesse valed nimed ja aastaarvud sisse ja kui sa neile kirjandi valmis kirjutad, siis nad ütlevad, et pane paar komaviga ka sisse, muidu saab õpetaja aru. Viimane on mu lemmiknäide "Kuristikust rukkis". Sinu ja tema vahel on tema arvates vaid komavead st. sina oled ilmselt reeglid paremini pähe tagunud.
Mulle tundub, et sügavamalt mõelda viitsivad ja pisiasjade kallal "norijad" on üks väljasurev liik kõigi nende "mul on suva ja mind ei huvita" tüüpide kõrval. Või vähemalt karjuvad need viimased kõvemini. Ja sel ajal kui mittepealiskaudsed arutavad, kuidas pääseda ülerahvastatuse põhjustatud probleemide eest, jõuavad pealiskaudsed maa lastega täita.

* Lause ühe praeguseks kõrgharidusega kolmelapseema suust. Ja ei, ta ei pidanud silmas seda, et ta ei suuda raamatute vahel valida.

Sa ei meeldi mulle!

Eelmisele teemale jätkuks..ah, mida ma keerutan. Kui teile tundub, et ma olen selline vaikne ja tagasihoidlik tütarlaps, siis tähendab see ainult ühte - teie ei meeldi mulle. Seltskond, kus mina vaikin ei paku mulle kas pinget või on siis absoluutselt vastukarva.

"Kle, kas see eit rääkida ka oskab?"
"Kle, sa oled venelane vä, et midagi ei räägi?"

Need olid muide näited reaalsusest ja arvake ära, kui huvitatud ma selliste tüüpidega suhtlemisest olin. Parem olla juba viisakas ja vait kui tõtt näkku öelda. Noh, õigemini, ma ütleks ikka väga hea meelega sellistes seltskondades tõtt aga siis tuleks mul ilmselt füüsiliste vastuargumentidega arvestada...

Kes siis tahaks normaalne olla?

Täna taheti mulle vist komplimenti teha ja öeldi, et olen üks väheseid normaalseid ja vaikseid eesti tütarlapsi. No misasja? Normaalsuses mind küll süüdistada ei saa ju! Ilmselt üritaks suur osa inimesi vastu vaielda, kui neid normaalsuses süüdistataks - ei mina küll normaalne ei ole - ma olen ikka täitsa hull ju. Kõik on nii veendunud enda erilisuses. Orkut on täis igasugu kommuune a la "Mina olen imelik". Halli massi põhimõte ongi selles, et kõik peavad end jube erilisteks. Eks tegelikkuses me olegi kõik ju omamoodi erilised aga ega me ainult sellega siis lepi - ei, ei, mina olen ikka see KÕIGE erilisem, eks.
Mina suudan vist lihtsalt hea esmamulje jätta..või siis väga halva (halva näiteks ülikoolide sisseastumiseksamite vestlusvoorud, kus ma peale kirjalikku osa mitu korda paarkümmend kohta allapoole põruda oskasin. Erinevalt näiteks mõnest, kes samapalju tõusis, kuid ei suutnud poole tunni jooksul vestluse toimumise ruumi üles leida.)
Sage on ka see, et hea esmamulje jätnud tüüpi teist korda kohates sama muljet ei jää - ta räägib sulle täpselt sama juttu, mida eelmine kord ega mäleta üldse, et oleks sind varem kohanud. Head suhtlejad pidid vaatluste kohaselt sageli äärmiselt pealiskaudsed inimesed olema.
Eks see, mind normaalseks ja vaikseks eesti tüdrukuks pidanu, kohtus minuga ka ainult 1 korra (või siis 2, mälu pole enam see...). Minu kogemuse järgi ei piisa inimese lahterdamiseks ka ühest kuust. Mul on terve kari sõpru, keda ma ühte ruumi saata ei saa, sest igaüks neist teab minust erinevat tahku ja nii lõhestunud isiksus ma ka ei ole, et samas ruumis mitut rolli täita suudaksin. Vastasel juhul aga saab mingi osa inimesi suure pettumuse osaliseks. Nagu ka mina alati kui keegi mõne minu pärisossa kuuluva käitumisjoone või omaduse üle imestust avaldab - sa ju peaksid mind tundma! ahjaa.. sa oled ju alati ainult paremalt küljelt jälginud...
Ainult, et...minu arvates on see täiesti normaalne. Mitte märk minu bipolaarsusest, jubedast erilisusest või vääramatust märgist Prozaci puuduse kohta. Teistpidi saan ma alati kreepsu ka siis kui keegi mind nö "eriliseks" peab, eriti kui ta sinna juurde veel poogib, et mul on mingid elukeerdkäigud, - sündmused või inimesed, kes selles süüdi peaksid olema. Jumal küll! Neist olukordadest ja inimestest olen ma alati pajatanud kui nalja allikatest või lihtsalt nö jutu jätkuks, mitte aga selleks, et põhjendada oma "ebanormaalsust"!

Mental Malibu Barbie

Taaskord Buduaar ei valeta - välimus on kõik. Ehk siis kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi - "fuck me outfit" ja "killer-heels" aitavad. Lisaks tuleb muidugi leppida keskeas signaalitavate truckdriveritega...aga see on väike kannatus kõige positiivse kõrval. Olgugi, et alandav, lõpetab see vähemalt halva tuju ja ajab lõpuks mõrudalt naerma ka. Mina hakkasin naerma siis kui mu ees seisis mingi hommikul kell 9 poodi saadetud õnnetu pereisa, 2 suurt kilekotti mõlema käe otsas, vaatas oma suurte siniste silmadega mulle otsa, lasi käed rippu, naeratas kõige lollemat naeratust ja ütles, justkui oleks jumalat ennast näinud, selge ja kõlava häälega "Tere!". Halearmas. Hea, et on kevad.
Tegelikult oli nii tore, et esimest korda elus läks mul liigsest kiikumisest süda pahaks. Õnneks ei olnud seal ühtegi kibestunud noort isa, kes oleks oma lapsele öelnud, et oota kuni tädid ära kiiguvad. Ei ole ma mingi tädi sulle. Oma viga, et mingile tädile tite tegid :P Muuseas sain teada, et kiikumine soodustab ajupoolkerade koostööd ja see omakorda parandab loovust. See selgitab miks mul alati kiikudes head mõtted tulevad või muusika taktis ennast õõtsutades. Ja mind üritati lapsepõlves sellest võõrutada, et tee miskit kasulikku, mis kõigud siin. Mis minust oleks võinud tulla kui ma 4 tunni asemel 8 kiikunud oleks!

Olenemata kõigest jääme siiski iseendaks:
"Lahe maja tegelikult, mõnusad rõdud - vaata, kui hea oleks siit enesetappu sooritada!"
"Seda küll...kuigi natuke liiga madal vist..ei pruugi surma saada."

Ja see ka:
"Marca, kui sa tahad, sa võid meie praed ka ära süüa!"

Paranoia

Flirtisin rõdul naabri kassiga. Tundub, et ma vist meeldin talle.

Hole
Miss World

I am the girl you know, can't look you in the eye

I am the girl you know, so sick I cannot try

And I am the one you want, can't look you in the eye

I am the girl, you know I lie, I lie and lie

I'm Miss World, somebody kill me

Kill me pills

No one cares, my friends

My friend

I'm Miss World, watch me break and watch me burn

No one is listening, my friend

Now I've made my bed, I'll lie in it

I've made my bed, I'll die in it

I've made my bed, I'll lie in it

I've made my bed, I'll die in it

Cute girls watch when I eat ether

Suck me under

Maybe forever, my friend

Now I've made my bed, I'll lie in it

I've made my bed, I'll die in it

I've made my bed, I'll cry in it

I've made my bed, I'll lie in it

I am the girl you know, can't look you in the eye

I'm good at feeling bad, I'm even better at feeling worse

Niisiis, see aasta jätkub sama kummaliselt kui see algas.
Tundub, et nüüd oleme selles "proovime kõik järele" peatükis söömishäirete juurde jõudnud. Kes oleks võinud arvata, et see olen mina, kes peale kolme ringi ümber toidupoe väljub sealt lõpuks paki mahla ja ühe joogijogurtiga ning tunneb peale klaasikese viimase manustamist tungi wc poole tormata...Hetkel on veel naljakas ja figuurile hea.
Lisaks on veel järele proovitud brasiilia bikiinid (ei, ma ei räägi sellest siin, liiga koomiline), destruktiivsed inimsuhted (ma ju tean, et pean skorpionidest eemale hoidma ja kõik teised võiks ka...eriti minu omadest :P), ennekuulmatud haigused (põgusalt peatusin eelmises postituses) ja solaariumisõltuvus. Varsti lähen veel psühholoogi juurde ka ja siis saab nalja. Ahjaa, Buduaari foorumisse pean ka veel minema muret kurtma...viimasel ajal tunduvad sealsed inimesed mulle ainsa tõsiseltvõetava toena olevat :) (nüüd on küll kiirabi vaja?).
Ei tasu ikka soovida olla nagu Courtney Love ja omada meest nagu Marilyn Manson. Muuseas, Courtney R*** kõlab ju peaaegu nagu Courtney Love?
Tätoveerida oleks ka nüüd vaja aga ma kardan, et satun sellest kindlasti sõltuvusse ja näen peagi välja nagu Amy Winehoouse. Üks skorpion (khm khm) mul juba on õlal (ajutine) ja ta meeldib mulle kangesti. Tegelikult mulle pakuti varianti näo peale tätoveerida (ei, mitte Oru Kodu) ehk siis püsimeik teha, aga ma tahaks teada, kas nad mulle selle käigus väheke korrektuure ka teha saaksid. Kurjemat nägu tahaks.
Ja kusagilt lugesin veel, et kortsude vältimiseks on ainus mõistlik tee enne 30ndaid Botoxit süstima hakata. Kõlab põnevalt?

Kohustuslik kirjand teemal "Kuidas veetsin koolivaheaja"

Carry rääkis põhimõtteliselt enamuse ära.
Ausõna, tegelikult ma ei oleks tahtnud teada, kuidas on öösel kell 3 kahe palmi vahel võrkkiiges lebotada +27 kraadise temperatuuri juures. No see on nagu narkootikumidega - sa ei tohiks seda proovida, kuna sa muidu muud enam ei tahagi...
Seda ma tahaks küll teada, et kas pruuniks saabki ainult päikesevarju all päevitades nagu enamik vene tädisid ja kui sa ennast otse lõõskava päikese alla sead (nagu meie, eestlased), siis pruuniks ei lähe? Ei, punaseks ka ei läinud. Solaarium teeb lõunamaa päikesele ikka sajaga ära? (valus lause...).
Kui te mäletate Nu Pagadi multikat või olete Stroomi rannas koos venelastega päevitanud, siis teadke, et jah, neil on oma transistor ka soojal maal kaasas. Nende õnneks on tänapäeval mp3 mängijad.
Tervitused ka kõigi maade taksojuhtidele - ainus inimtüüp, kes mind ikka ja järjekindlalt ahistada üritab. Mis värk on? Mingi kokkulepe, et tahad ahistada, tule taksojuhiks?
Islamiusk on ka vahepeal arenenud, kui noormees teatab, et viimased 5 aastat ta enam ei joo, ei suitseta ega tegele abielueelse seksiga. Möh? Orksis mul ka nüüd mingi tüüp, kelle "religion" on "muslim" ja piltide peal kaanib viina nagu õige ida-eurooplane...
Sharm El Sheikhi Hard Rock Cafés sai ka käidud. See erineb Stockholmi "analoogist" küll nagu öö ja päev. Muidugi Stockholmi oma erineb oma algusaastatest samuti nagu öö ja päev (ööd võib näha ntx Europe'i mingis videos), kuna koht asub elumaja all ja naabritel sai villand. Noh, jutud käivad, et ka Gröna Lundi tahetakse seal naabrite kaebuste tõttu kinni panna, kuigi see koht on kõvasti vanem kui naabrid. Krt, ärge ostke endale kinnisvara kesklinna ja siis imestage, et hommikul ööbikulaulu ei kuulegi!
Enda kohta avastasin, et mulle meeldib kihutada ebakindlate neljarattaliste sõidukitega ("No teil olid ju ikka igasugu kaitsmed peal?" - "Eee, mismõttesnagu?") ja sukelduda mu füüsis mul ei lase, kuri kõrv täpsemalt. 45 meetri sügavuse korallseina kohal ujumine õnneks probleeme ei tekita.
Vedelast istest ja sellele järgnenud verisest põiest ma targu rääkima ei hakka.
P.S. Odav moodus rasket joovet saavutada - olge järjest üle 24 tunni üleval ja vaadake, kuidas siis Kreisiraadio käima läheb...

Blond Wanted

Kui keegi arvab, et blondiinid (mitte ainult juustetoonilt) mulle ei meeldi, siis ta eksib. Sellised lõbusad ja sõbralikud blondiinid on täitsa toredad ja mul oleks hädasti ühte sellist teejuhiks vaja. Ei ole kerge ilma selliseta tänapäeva maailmas.
Üritan siis mina solaariumis hakkama saada - leti taga on kuri blondiin, selliste otstest teravaks ihutud erkroosade küüntega, kes kõige pealt küsib, et mis te selle kinkekaardiga teha tahate? Eee..päevitada tahaks? (Ma saan aru küll, et selle eest võiks vist spraypäevitust ja kreeme ka saada, aga ikkagi). Olles oma soovi selgeks teinud vajan veel kreemi ka (jah, ma olen piisavalt rumal, et seda mitte tavapoest poole odavamalt osta). Nii, mis hinnaklassis kreemi ma soovin? Eee...ööö..huvitav, mis hinnaklassis neid üldse on? Üritan siiski oma kogenematust varjata ja ütlen, et andke mingit keskmisest. Keskmine on 1000 krooni. AAA..UPS..Murdosa sekundi jooksul mõtlen oma kohmetuse varjamiseks selle tonnise pudeli ära võtta. Sitta kah, mind nii kergesti ei loksuta. Õnneks tuleb mõistus koju ja ka teenindaja leebub pakkudes, et hinnaklass on alates kolmesajast kroonist. Teen jälle vea ja ütlen, et no andke siis mõni paarisaja kroonine. Krt, paarsada on 200, mitte 300. Lõpuks saan kreemi.
Selle ajaga on mu selja taha terve haarem tibisid tekkinud. Nii, nüüd teeme kliendikaardi. Teie nimi? Ok, kuulake kõik ja guugeldage hiljem. Sünnipäev? Ütlen päeva ja kuu. Ei taha liiga usin ka olla, äkki nad ei taha sünniaastat? Krt, tahavad. Olen jah vana, vahtige aga vahtige! Vana ja loll.
See on alles kerge osa. Nüüd kabiini. Ukse saan mingi ime abil lukku, etterutates hiljem ka lahti, mis on minu puhul juba suur samm teel osavinimeseks (Homo habilis). Riietevahetamist ja kreemitamist ma igaks juhuks täpsemalt ei kirjelda, see pole nii huvitav. Igatahes lähevad aparaadil lambid põlema enne kui ma kreemitamise lõpetanud olen! Õumaigaad - iga minut maksab ju! Pooleldi grilli vahel, lärtsatan ilge plöraka kreemi jalgadele. Üritan ka kirstukaane peale tõmmata, aga see ei õnnestu eriti. Ei taha sikutada ka, kallis aparatuur ikkagi. Äkki peabki nii poolkinni olema?
Pärast selgub muidugi, et kaas läheb päris kenasti kinni. Kapsli sees on igasugu huvitavaid nuppe ka, aga kes neid vajutada julgeks? Ma ei tea kui keeruline oleks saamatutele solaariumi kasutamise juhendeid koostada...
Kõige lõppedes üritan leida kraanikaussi, kus saaks isepruunistuva kreemi maha pesta. Ei leia igatahes.

Küsimus foorumist: "aga, kas need silma aukudega kaitsmed nibudele panned midagi halba ei tee?"

Jumal tänatud, et vähemalt sellele küsimusele vastuse sain :)

Oli väsitav päev.

Imeilus häving

Vaatasin ka eile selle filmi ära. Huvitav ja intrigeeriv film nagu soovitatudki. Mulle avaldas kõige rohkem mõju aga see kui ilus ja meeliülendav kogu see häving oli. Täpselt sama efekt nagu vaadates muidu üsna keskpärast filmi "I Am Legend", mille parimad kohad on just need, kus näidatakse inimestest tühjaks jäänud Manhattanit ja seda, kuidas loodus seal võimust võtnud on. Et kui ilus kõik oleks, kui meid enam ei oleks. Miks karta maailmalõppu (tegelikult ju vaid inimeksistentsi lõppu) kui see nii meeliülendavalt kaunis on? Kas inimesed on looduse ime või hoopis emaorganismi kurnav parasiit? Looduskatastroofid, mida inimene on püüdnud ära hoida, ei ole ju midagi loomuvastast vaid looduse loomulik protsess, mille käigus üks hävineb, et anda teistele võimalus tärgata. Ma ei kujuta ette inimest, kes seda filmi suure hirmu ja südamevaluga vaataks. "Ja maailmameres saab olema nii palju kilpkonni, et nende kilpidel võiks üle mere kõndida!" Võrratu.
Täiesti hämmastav, et üsna lühikese ajaga ei jääks meist tõepoolest mitte midagi järele, ei ühtegi märki, mis tõestaks, et oleme kunagi olnud. Mis järeldusi tehtaks liiva mattunud Giza püramiidide ja rohelusse sulanud Hiina müüri järgi? Kas on üldse reaalne, et meie suudame midagi avastada nende kohta, kes enne meid siin planeedil elanud on, kui ajalugu tegelikult nii lühike on? Kas ei tundu naeruväärne meie püüdlus midagi säilitada ja tulevastele põlvedele märgiks maha jätta? Samas on hea teada, et ükskõik, mida me ka ei teeks, mängib loodus meid alati üle. Äkki me ei olegi mitte kõige intelligentsem liik, vaid hoopis kõige rumalam, kes tulutult vääramatu vastu võitleb, selle asemel, et loodusega harmoonias elada ja seeläbi oma eksistentsi pikendada?
Mulle kui kassinimesele on hea teada, et kassil on selle filmi teooria kohaselt tõepoolest 9 elu ja kiisukesed troonivad kõrgel meie peade kohal veel tuhandeid aastaid peale meid. Ja ma ei imesta kui kassid juba praegu seda teaksid ;)

Minu rehad

Seoses Ramloffi postitusega tekkisid ka mul mõned mõtted. Väga huvitav mõttekäik minu meelest ja kindlasti mitte vale.
Millised need minu "rehad" siis oleksid? Üks asi, mida isegi teised minuga koos resideerunud inimesed on leidnud, on see, et ükskõik, mida ma ei teeks ja kuhu ma ei läheks, ikka satub mu lähedusse mõni lärmakas, häiriv, teistega mitterarvestav inimene/seltskond. No seda naabrite nalja, mis mind muidugi pigem nutma ajas, olen ma siin juba kajastanud ka. Ma olen seda siiani võtnud kui Murphy seadust, kuid kui hakata asja teise külje pealt vaatama, siis on kindlasti inimesi, kes ennast sellistest asjadest absoluutselt häirida ei lase. Minuga on muidugi teine lugu ja ma muutun ka ise selliste "elurikkujate" ilmnemisel samamoodi talumatuks isikuks, kes häirijatest vabanemiseks enam-vähem samas kaalukategoorias meetodid käsile võtab. Ei, ma ei mõtle, et lärmajatele näiteks politsei kutsumine vale oleks, kuid tegelikult keerlevad mul peas samal ajal palju hullemad ideed, mis sisaldavad bensiini, tikke, pesapallikurikaid jne. Ja neist ideedest loobuma tuleb mind veenda. Äkki sellised katsumused peaksid mulle selgeks tegema, et elu tuleks kergemalt võtta ja mitte iga asja peale endast välja minna? Pole vaja pisarateni ärrituda, et miks just MINA. "Eksamil läbikukkumine" Ramloffi mõistes oleks siis vist nii kirve haaramine kui ka vaikne kannatamine ja olukorraga harjuda püüdmine. Huvitav on asja juures see, et pea 100% "reha"-juhtudel on adekvaatne reageerimine ja sellejuures inimeseks jäämine alati ka aidanud. Kahjuks pole ma veel õppinud seda koheselt tegema, vaid pean ikka enne varrega näkku saama...
Inimsuhete poole pealt sain ka Ramloffi pool valgustatud :) Tegelikult on ju absoluutselt loogiline, et inimestes eksisteerivad omaduste paarid, millest üks siis positiivne ja teine samavõrra negatiivne. Ja ideaali ei pruugigi seetõttu olemas olla. Näiteks kui mina otsin inimest (no, meest, siis :), kes ei omaks potentsiaali olla liiga võimukas, siis samas paketis tuleb kaasa otsustusvõimetus ja soov mitte vastutada. See oli väga üldistav näide ega põhine kellelgi konkreetsel, eks.
Ega siis pole vist tõesti muud teha kui protsente arvutama hakata ja võrrelda, mida rohkem on ja mida hinnata.

Tibiminutid

Kunagi mõtlesin, et kui mingid pulmad peaks ette tulema, siis tuleks kindlasti limusiin rentida. Et, noh, siuke eksklusiivne värk ja saaks kordki elus proovida. Laupäeval sõitsin limuga peolt koju getosse 150 krooni eest. Nad on isegi selle nö glamuuri ära lörtsinud. Limusiin ei peaks lihtlabast taksot sõitma. Mingi jube tähistaevas oli lakke tehtud ja nahkistmed ära trööbatud, kuigi jalgu ei lubatud seal ikkagi peal hoida. Mul on tunne, et ma ehk saangi kõik asjad elus järele proovida, lihtsalt selleks, et neis pettuda. "Ma olen kindlasti valges kleidis nii kole!". Päris šampust sai ka joodud, aga kui juba esimene pudel mulle suvalist Sovetskojet meenutas, siis ega need järgmised kakski asja paremaks ei teinud (vähemalt sai ennast goloddiggerina tunda :P). Miks just need peod kõige rajumateks osutuvad, kuhu sa suvalise kampsuniga kohale ilmud ilmse kavatsusega see õhtu vaikselt ja ontlikult mööda saata? Põlevaid shotte sai ka joodud ja need ei ole üldse saatanast, nagu keegi kunagi väitis. Järjekordselt sai tõestatud fakt, et sõbrannadega ei ole mõtet peol käia - no ei saa nalja, ei saa.

"Läheks ostaks ühe koksi?"
"Kui sa tahad, siis lähme ostame, mul ükskõik."
"Ei, mul ka. Ei, kui sina tahad, siis lähme."
"Tahad, lähme ära siis?"
"Ei, kui sina tahad siia jääda, siis me võime ju jääda."

Ei, asi ei ole raisatud raha hulgas või selles, kelle taskust see raha tuleb. Asi on näiteks selles, et sõbranna selja taga seistes suvalisi beibesid käperdada on perversne aga mõne mehe selja taga seistes saab tavaliselt nalja.

Hala

Niisiis, jälle kargas elu näkku. Tegelikult ma ka unistasin sellest, et seekord võiks ju õnneks minna. Nii nagu ma alati olen selliste asjade puhul unistanud ja lausa ette kujutanud, kuidas pärast elu oleks. See on vist viga olnud. Ma tavaliselt ei kuku asjades läbi ja kui kukun siis ainult sellistes, mis tegelikult ka midagi muudaksid. Ehk siis tere tulemast keskpärane ja hall elu, mis siis arvatavasti see õige tee on. Mõtleme positiivselt - nüüd ma vähemalt jälle tean, et just sinna halli massi ma kuulungi ja pole midagi imelikku kui ma halli massi vääriliselt elan. Tegelikult mind isegi natuke häirivad inimesed, kes tulevad ütlema, et pole midagi ja ära anna alla või proovi veel. Milleks? Ma ei ole kunagi teisele katsele läinud. Läks siis läks. Ma loodan, et sisimas ei ole see - "te tegelikult ei vääri ega mõista mind, pole viga ega mul pole teid ka vaja"-suhtumine. Tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et ma ei ole fenomenaalne nagu Liis Lass.
Kunagi ma ei sallinud kui inimesed kasutasid väljendeid nagu "ma olen inimene nagu sinagi", "me oleme kõik võrdsed" jne. Praegu tundub mulle, et enda kuidagi eriliseks pidamine kuulub vanuserühma 13-21 arsenali. Sellest noorem osa püüab küll pigem iga hinna eest teistega sarnane olla ja nö võlts-erilisuse kõrghetked jäävad rohkem keskkooli, kus mõni rumal võtabki tõe pähe soovitust, et ta on eriline ja võiks kuhugi pürgida. Mõnusalt kibestunud jutt tuleb välja. Kui sa ei ole mitte milleski andekas ja koledalt keskpärane siis mis üle jääb? Endasuguseid juurde toota, ohjeldamatult tarbida ja turvaliselt massi sulanduda. Unustada mõte sellest, et sinust mingi märk maha võiks jääda. Miks antakse ambitsioonid neile, kes neid realiseerida ei suuda?
Mõtlesin endale juuksepikendused panna, et need viimased mõttekad aastad vähemalt ilusanagi mööda saata. (Jumaluke, see oli iroonia, paluks mitte brigaadi välja saata)

Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tahan seda kohe

Taaskord suudetakse üks minu suurimaid probleeme teiste inimeste poolt kenasti ära defineerida. Taaskord Punase Hanrahani blogis.
Ma olen ise ka sellest kusagil ja kunagi kirjutanud, kuidas kõik teised nii hästi teavad, milline ma olen, mida tahan ja millest unistan. Ega poleks ju midagi hullu kui see lihtsalt teadmiseks võtta, aga minu probleem (pseudo?) seisneb selles, et ma ei kipu enam eristama, mida ma tõesti ise tahan ja mida ma teiste arvates tahan. Kas mingit asja tahan tõesti mina või on see ühiskonna surve? Või väidan ma end midagi mitte tahtvat just seetõttu, et mulle seda pähe määritakse, kuigi tegelikult sisimas on pähemäärijatel õigus? See viimane on eriti tõenäoline, kuna ma kipun igasugu süsteemide vastu mässama küll. A la - kõigile naistele meeldib kui neile lilli kingitakse. Oi, kuidas ma püüan alati vastupidist tõestada, aga ometi ei oleks ma ilmselt vihane, kui keegi mulle lilli tooks. Äkki on see kõik selline "viinamarjad on hapud" suhtumine, et niikuinii keegi ei kingi lilli ja siis ütlengi, et pole mul vajagi? Jälle tuleb see õnnetu "ei lind ega loom" nahkhiir meelde ja seekord ma ta üle uhke ei ole...Äkki oleks lihtsam üles tunnistada, et kõik inimesed ongi siiski täpselt ühesugused - äraostetavad, konservatiivsetes soorollides kinni ja instinktidel baseeruvad loomad? Igaüks, kes väidab, et ta ei magaks paari miljoni eest ükskõik kellega, ei unista valges kleidis altari ees seismisest, seitsme lapse üleskasvatamisest ega alfaisasest, kes suurt raha koju tassiks, valetab endale. Võib-olla valetabki? Tõde on liiga labane, et seda tunnistada?
Hea küll, nii hull see lugu kindlasti ei ole, liiga palju on ka teistsuguseid inimesi, kes enda õnnelikud olevat väidavad. Ja võib-olla on tõesti just need nö konservatiivid ise hädas, et teistele oma jama pidevalt pähe määrivad. Aga ikkagi, kuidas teada, mida sa ise tahad? On olemas inimesi, kes teavad lapsest saati, et neist saavad arstid, kolme lapse vanemad ja nad ostavad endale maja mere ääres. See on tore, kui kõik läheb nii, nagu nad plaanivad. Kui aga ei lähe, siis on vist hullem olla nende nahas, kui planeerimata eluga ullikese nahas. Või ongi olemas kaks erinevat vaadet elule - kõik on planeeritud ja "ma ei tea, mis ma tahan" lähenemised, mis siis üksteisemõistmise välistavad. Mõlemad usuvad teineteist valel teel olevat ja südames endale valetavat ning üritavad teist "ümber pöörata". Ja lõppude lõpuks kahtlevad enda tee õigsuses mõlemad. Strateeg mõtleb salaja teki all, et mis siis kui kogu plaan oli juba alguses viltu ja plaanita tegelane kahtlustab, et oleks ikka pidanud mingid verstapostid maha märkima.
Kuidas saab teada, mis teisele hea on kui seda enda kohtagi ei tea? Ja miks on ikkagi teiste arvamus meile oluline?

Still breathing/bleeding/D.R.E

Selle postituse ma tegin lihtsalt selleks, et mitte teatada enda surmast ja vältida kirjutamist teemadel, mis jätaksid minust mulje kui Buduaari lugevast ja nutta löristavast blondiinist (ei, ei, kõik on hästi, ma lihtsalt olen haiglaselt emotsionaalne).

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Roosa Zara pusa (närin sõrmenukke, et mitte kirjutada "kampsik" iuuuuu)
2 Lühikesed ruudulised püksid (ei, ma ei kirjuta, et "seksikas" iuuu)

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. Ma eeldan, et siin mõeldi "teatud" suhet, mitte ema-lapse või "just fucking"-suhet. Sel juhul see elekter või mis iganes.
2. Sarnane maailmavaade (Ma oskan tõsine kah olla täna).

Kaks lemmiktegevust:
1. Muusika kuulamine
2. Magamine

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Näh, kui ma miskit kohutavalt tahan, siis ma lähen ja võtan selle...noh, kevadet tahaks.
2. Palmi all lebotada, varbad helesinises vees, juua Tequila Sunrise'i...

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Joodud üle saja aasta siidrit. Enam ei taha.
2. Selveris laadapäevadel käidud.

Kaks asja, mida täna sõid:
1. Banaani
2. Kohukest

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Ühe mehega
2. Ühe teise mehega

Kaks asja, mida homme teed:
1. Ma ei saa ju seda siia kirja panna! Haaa-haaa! Isegi vihjata ei saa, sest kohe tehakse järeldused. No okei, arsti juurde lähen :P
2. Külastan vanemaid ja annan ülevaate enda füüsilisest seisundist.

Kaks pikimat autosõitu:
1. Holland- Austria- Belgia- Luxemburg- Saksamaa- Taani- Rootsi
2. Eesti- Läti- Leedu- Poola- Tšehhi- Austria- Itaalia ja tuldud teed ka tagasi.

Kaks lemmikjooki:
1. Enam-vähem kõik läheb alla olenevalt kellaajast
2. Coca-cola

Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. Palju ma siin üldse enda kohta öelnud olen? Ma olen 168 cm pikk näiteks. Kaalu võite ise arvata ja kes liiga vähe või palju pakub, saab peksa.
2. Ma olin kunagi rate topis esimene. (Ei ole egotripp)

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. Never say never, aga üldiselt ma ei usu, et mul õnnestuks kedagi opereerida.
2. Telefoni teel tolmuimejaid müüa.

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. "Deathproof"
2. "Fight Club"

Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Ühiskorteris koos lahedate inimestega.

Kaks lemmiktoitu:
1. Sushi
2. Pizza

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Autos kõrvalistmel ja sõidaks kuhugi kaugele.

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Ma ei teinud seda selle eesmärgiga, seega, kes tahab võib vastata. Mulle seda ju ka ei saadetud.

Naistepäev

Avastasin täna suure hulga kohutavalt head muusikat, põhiliselt last.fm-i täägiga (tag, noh) "riot grrrl".
Noh, ma teadsin, et see mulle meeldib juba ammu, aga ei olnud kunagi süvitsi läinud. Crucified Barbara on mul juba vana lemmik, mida ma kunagi isegi siin tunnistasin, aga kahjuks pole nende lugusid last.fm-i kaudu saada. Teine bänd, mida ma kunagi ülistasin on Kittie aga neil on ka igavamaid lugusid ja nad meenutavad mulle kangesti Slipknoti. Häält tibil igatahes on :) Aga siis miskit uut minu jaoks otse Soomest - Bitch Alert ja midagi täiesti segast teistpoolsusest Zombina & The Skeletons.
"This band changed my life!"
"Made you a whore?" - arvake ära, mis bändist jutt. Hole muidugi. Auk auguks, aga Courtney sooloasjad on minu arvates veel paremad. Ma ei tea, igaühest annab jõledaid pilte teha, kui ta täis on, aga nii ilusaid pilte kui Courtneyst lisaks neile koledatele tehtud on...ja tema laulude tekstid on samuti niivõrd head, et jääb üle vaid ohata nagu keegi tema shoutboxis, et "hate her but at the same time I can't help but love her too". Ja 14. veebruar on ta Moskvas. Ja mina teda Kurdi pärast ei vihka. Ahh, üks ilus näide Courtney tekstidest -"if I was the battle, baby, you have won the war". Tuleb vist tunnistada, et minu ideaal on heroine chick (ah, veel 1 hea tsitaat tuli meelde, seekord Kid Rocki suust - "to all my heroes at the methadon clinics" /vabandust, kirjapildis võib olla vigu/) ja lemmikfotod on sellistest tsikkidest, suits hambus, ripsmetušš põskedel, poolpaljalt või barbiekleidis voodil aelemas. Must-valged fotod enamasti.
Igasugu vähe meinstriimimad asjad on ka head, näiteks Robyn ja Lily Allen, kes ütlevad õiged asju õige tooniga. "Me push trigger, me not push people button". Riot grrrl tähistab küll peamiselt punki, aga millegipärast on ka elektrotsikid toredad. No esimene, keda juhuslikult kohtasin oli Peaches. Ehk siis Pets tutvustas teda kui 20 Fingersi sarnast asja. Ja 20 Fingers on ju...mis ta on? Mingi ropp disko või nii?
Ma ei saa ainult siiamaani aru, kas meil siin ka selliseid normaalseid tsikke leidub või ongi ainult Vändra Avelid ja Pärnu Pammyd. "Meie ei mõtle, meie oleme lihtsalt ilusad ja see ongi Eesti Nokia". Ma lugesin just ühest välismaa mehe blogist, et enamus eesti naisi on hoopis lollid ja mitte eriti ilusad beibed, linki ei pane, kel vaja saavad vihast rohelistena mööda netti kolistada :P

Üks väike nummi fakt veel - kui Shampoo tsikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.

Olgem positiivsed

"Tead X on ennast täiesti käest lasknud - jumala paksuks on läinud ja joob kogu aeg!"
"Mhmh, vanasti oli ta ikka selline ilus ja sale!"
"Jah, nüüd kõigub igal peol mulle vastu - koni suunurgast rippumas ja klaas loksub käes üle ääre."
"Kahju temast."

Põhimõtteliselt selline see "meie kauaigatsetud vestlus" ongi ju. X-i võib asendada ükskõik, millise nimega. Enda omaga võib ka, siis saate lihtsalt teada, mida teist räägitakse. Ja "kahju" on meil kohe kindlasti...Kas te tunnete, et elate kui seesugust juttu suust välja ajate? Et on midagi, mis teid ühendab, olete vandeseltslased? Ma ei ole tegelikult irooniline, see ongi elu ja selle üle võibki ainult naerda. Lihtsalt, teinekord mõelge kaks korda kui ütlete, et teie soov oleks teada, mida teised teist mõtlevad.

Teine medaljoni külg on see, kui mõne inimesega üritada üksteisele silma vaadata ja seejuures täiesti tõsise näoga öelda: "Siin ei ole mitte midagi naerda! Elu on väga tõsine asi." Ma ei ole õnneks kohanud ühtegi inimest, kellega see õnnestuks (võib-olla peaks matustel proovima?).
Kas on vahet, mille üle naerdakse? Kas pole nii, et peaasi, et ei nutetaks? Ma loodan, et on. (Ei ole siin mingit vihjet Eurovisioonile, ma pole seda kõmulugu kuulnudki :)

Hoki - see on karmide meeste mäng

"Kevadel sulab jää alt välja hokimängija" vms laulis kunagi Lauri Saatpalu bänd Beep Shop Boys.
Eile käisin söömas "Oriendis" (haa-haa "hiina" toit) ja samal ajal mängiti all jääväljakul hokit. Ma olen seal sada korda söömas käinud ja alles eile turgatas pähe mõte sellest, et ma võin ju litriga vastu pead saada. Selline surmaviis ei ole vähemalt Põhja-Ameerikas mitte kõige ebapopulaarsem. Kuidagi väga kiireks läks selle söömisega siis...
Ahjaa, veel selline huvitav asi, et hokimängijad on meie riigis valdavalt venekeelsed kaasmaalased ja kui enamikel hokimeestel olid seljas neutraalsed särgid, siis ühel oli ilus sini-valge Estonia kirjaga ja teisel puna-sini-valge kirjaga Rossija. Hakkasime siis arutama, et mispärast see nüüd provokatsioonina tundub siis, sest ausalt öeldes, see häiris küll. Võiks ju seal särgil olla Sverige või Suomi ja asi oleks hoopis teine. Võin ju osta poest ükskõik mis riigi koondise särgi ja selga ajada - võib-olla tollele kutile tundus just see Rossija oma kõige ilusam? Miks peab mõtlema, et ta pani selle nö koha kätte näitamiseks selga? Aga kas usub keegi, et tal oli see särk absoluutselt juhuslikult valitud? Lilleküla staadionil pidi olema reegel, et tribüünile ei või tulla lehvitama olematute riikide lippudega - noh, saame aru siis, et Natsi-Saksamaa ja NL lipud on keelatud (kas ka vikerkaarelipp? kuigi sellega vaevalt keegi jalkat vaatama tuleb) aga tuleb välja, et ka teatud olemasolevad lipud tekitavad meis kahtlasi mõtteid. Kas siis sõna Rossija ja puna-sini-valge annavad lisaks teada ka mingist meelsusest? Nii nagu islam seostub terrorismiga? Eilses Postimehes oli huvitav tähelepanek, et täiesti normaalne artiklipealkiri on "Ohtlik islam", aga kes kujutaks ette lehes pealkirja "Ohtlik juutlus"? "Ohtlik Venemaa" vs "Ohtlik USA"?

Joodik, rsk!

Tegin kah testi:

85%DRUNKARD

White Trash Beautiful*

Paar postitust tagasi kurtsin, et suhtlen inimestega, kellega mul mitte midagi ühist ei ole ja kes mu hingekeeli ei liiguta. No mõtlesin siis teist korda selle teema üle ja kordamine on tõesti tarkuse ema ning lolluse vanaema. Kuidas ei seo meid miski? Muidugi seob! Destruktiivne meestemaitse nimelt...

Kas on suuremaid "turn-offe" kui:
- kõrgharidus
- karsklus
- nikotiinisõltumatus
- elus edasi jõudmine
- selged sihid
- normaalne peremudel
- majanduslik kindlustatus
- korrektne välimus
- tõsine ellusuhtumine?

(Lisada kõik, mida ema teile poiste kohta õpetas ja vürtsitada kerge sarkasminoodiga ning lugeda läbi musta huumoriprisma, unustamata sealjuures siiski, et igas naljas on terake tõtt.)

* üks kõige ilusamaid ja kurvemaid laule üldse, Everlasti esituses.

Everything you know is wrong*

Ma ei saa ju siia midagi kirjutada, sest lubasin kunagi, et ei muutu emotsionaalseks mõrraks ega kirjuta asjadest, mis minu eluga seonduvad. Üldiselt aga veendun üha enam selles, mida ma tegelikult alati kahtlustanud olen ja millest ma lausa eraldi loo tegin (l2bimustadeprillide räägib just nimelt sellest) - inimene ei saa ennast usaldada. Milleks mingid elupõhimõtted ja väärtused kui need saab paari hetkega ümber pöörata? Ma oleks ise ka paar kuud tagasi käsi väänama hakanud kui mulle oleks öeldud seda, mida ma täna usun ja aasta tagasi oleks ma oma põhimõtete eest veel tullegi läinud. Ei tahaks uskuda ka seda, et olen lihtsalt pool elu endale valetanud. Võib-olla hakkan veel ühel päeval usklikuks ka niimoodi?
Et mis siis toimub? Noh, nii karmilt öeldes 10 aastat elust on vahepealt läinud ja vana paha pimedam pool on tagasi. Seesama, kelle kohta kunagi siiralt tunnistati, et "purjus peaga oled sa palju parem inimene". Vahepeal tundubki, et olen klassikaline isiksuse lõhenemise juhtum, kus juhib parajasti see, kes pukis on, aga kes teiste poolt iga hetk kukutada võidakse.
Õnneks üritan ma vähemalt ennast alati armastada, aga praegu on see juba liiga lihtne. Teistel sedavõrd küll vähem...
2 nädalavahetust järjest olen pidudel käinud ja kolmas tuleb otsa. Tervis on otsas, aju tuleb nina kaudu välja (onju aju selline ilane rohekas mass?) ja hääle järgi arvaksite, et olen lõpuks teostanud oma unistuse ja soovahetusoperatsioonil käinud.
Selline vahekokkuvõte siis.

Kiir-filmiarvustused:
Kuldgloobuse nominent "Lepitus" - no ma ei tea, etteaimatav, veniv. 3/5
Puustusmaa "14/18" - olenemata arvustusest, mida mina lugesin Postimehest (no ei viitsi seda vana linki otsima hakata) ja ehk seetõttu, et ei ole vene kirjandusega sügavuti kursis meeldis kõvasti rohkem kui eeldasin. Ja mis mõttes, et Puškin ei näinud selline välja? Häda talle, et ei näinud :) Mõrvastseenid olid koledad ja naturalistlikud, muidu oli väga ilus film. 4/5
"Ma olen legend" - oleks kõik jäänud filmi alguse tasandile, oleks hea olnud, aga nagu ikka kadus kõik peale kollide äranägemist. Tühi Manhattan oli võimsalt tehtud ja selle eest punktid. Aga milleks need vastikud ehmatamise kohad? Ei ole ju õudne, vastik on. 3/5

* Juhuslikult mängis taustaks "Weird Al" Yankovici sellenimeline ülimalt sügavamõtteline ja teemagahaakuv lugu.

Rikastelt võtame, vaestele anname

Ma ei saa millegipärast Ramloffi sissekannet kommenteerida, sellepärast lisan selle siia:
Tulin täna ühele esmapilgul üsna egoistlikule järeldusele selle kohta, miks ma kunagi kellegi suhtes erilist kadedust tundnud ei ole. Olen kuulnud päris paljusid inimesi väitmas, et mitte-kade ei ole võimalik olla. On küll, kui sul on kõik olemas - siis ei ole ju lihtsalt millegi peale kade olla. Selle "kõik olemas" all ei mõtle ma eralennukit ja kottide viisi kulda, kuid mõistlike vajaduste/ootuste puhul peaks see teooria küll töötama.
Seostub see ju sellegagi, et vaesed on üldiselt need kõige kurjemad ja kättemaksuhimulisemad. Tuletage revolutsioone meelde näiteks. Miks lähevad neile peale hüüdlaused a la "rikastelt võtame, vaestele anname (kuni vaesed on pururikkad)*"?
P.S. See on kindlasti ainult üks tahk ja kindlasti ei ole mitte-vaesed (nimelt kirjutan nii) alati toredad ja tolerantsed. On inimesi, kes on vaesed ega soovigi materiaalseid rikkusi, neid see samuti ei puuduta.
P.P.S. Peol käisin, vaadake videot. Tore oli :) Keegi hea inimene võiks mulle õpetada, kuidas videot otse siia blogisse lisada, ma oskan kahjuks ainult lingina.

* Kurjam - Keskerakonna uus hümn

Muhv - nõudmiseni

"Mina nimetan seda unistustes elamiseks; ma räägin, või noh, käin mõttes läbi terveid dialooge, mida ma kas soovin, et juhtuks, või lihtsalt fantaseerin." Nii ütles dandee Margoti blogis
Mina teen ka nii, pidevalt ja alates sellest ajast kui end mäletan. Kas see on hea või halb? Kas see asendab reaalset elu või siis valmistab end selleks ette? On ju vist hea, kui oled situatsiooni enne selle toimumist läbi proovinud, iseasi, paljud neist situatsioonidest sellisel kujul toimuvadki... On see mingi üksikute laste probleem? Ma üldse kipun paljut käitumises selle üksinda kasvamise arvele panema, ja üldse mitte negatiivses võtmes tavaliselt. Head fantaasiat näiteks. Üks lapsevanem tahtis oma last lausa arsti juurde vedada, sest ei pidanud normaalseks seda, et laps ennast kellegi muu kui inimesena nägi, sest tema olevat küll "normaalse" lapse kombel teiste lastega kodu ja kooli mänginud. Aga kui teisi lapsi kusagilt võtta ei ole? Kas see nö unistustes elamine ongi see palk, mida hea fantaasia eest maksma peab? See "vähese sotsialiseerumise probleem", millest laste kollektiviseerimise pooldajad jutlustavad? Kui seda ilusa nimega unistamiseks pidada, siis unistamises ei peaks ju iseenesest probleemi olema - "dare to dream" või kuidas? Kas hullem on see, kes alati unistab või see, kes alati kritiseerib - küsimus mingist isiksusetestist, seega unistamine on ikkagi halb? Unistamine on halb olenevalt suhtest tegutsemisse? Selle asemel, et fantaseerida, kuidas ühel päeval ratsutab su juurde prints valgel hobusel ja küsib su käest nii ja siis sina vastad naa ja siis ta ütleb seda, et ja siis sina jälle seda, et jne, tuleks ise see prints üles otsida ja talle midagi öelda? Kardetavasti tähendaks see minu puhul lihtsalt fantaasia teistpidi pööramist - kui ma ühel päeval kohtaks printsi valgel hobusel, siis ma alustaks juttu sellega, et. Aga teate kui tore on mõnikord avastada, et see juhtuski peaaegu nagu ma seda ette kujutanud olin! :) Ja sellest järeldada, et kõik, millest ma unistan, läheb lõppude lõpuks täide. Selle asemel, et oma "loomuomase taktivaesusega" (mingi horoskoop väitis nii) otse peale lennata ja valusalt kõrvetada saada.
"Oled sa emo või emane?"
No juhtus, noh. Edaspidi üritan vältida.

Vahetan sugu nagu sokke

Täna arsti ukse taga istudes lappasin lihtsalt huvist oma kaarti. Tuli välja, et jälgede segamiseks peitub seal suisa 3 inimest: üks olen mina, teine on neiu Margit ja vereanalüüsi on andnud keegi "R***, Mart (26) meessoost"...Tuleb meelde, et kunagi oli šmigunil jama sellega, et tema vereanalüüsi peeti mehe omaks ja sellega seoses olid mingid näitajad veidi teised.
Nii palju kui ma mäletan on mul pidevalt nimega probleem olnud. Margit ja Maris on veel arusaadavad, aga pidevalt läheb minu puhul just sugu sassi. Väiksena sain selle tõttu pidevalt kingituseks konstruktoreid, mille üle ma õnneks palju rõõmsam olin kui nukkude. Pubekaeas kui Meie Meele kaudu endale kirjasõpru otsiti, sain sageli tähelepanuavaldusi stiilis "Tere Marti, olen ilus ja intelikentne neiu Põlvast". Hobiks oli sellel konkreetsel meelde jäänud juhtumil muidugi lugemine... Ma olin aus ega viitsinud kaasa mängida. Avalikus sektoris töötades saadeti pühade puhul kaarte ja siis sattus sekka ikka mõni hr. R****le adresseeritu, hoolimata sellestki, et olin kaardisaatjaga telefonis suhelnud...
Inimesi tavaliselt häirib kui nende nimi valesti kirjutatakse, isegi kui selle puhul sugu valeks ei lähe. Kas näiteks Gerlyd peavad pidevalt ütlema "Gerli igrekiga", Erkkid "Erki kahe k-ga", Marikad "Maarika ühe a-ga"? Mis siis veel nendest uuema aja Cäthrynitest ja Christella Barbarelladest saab? Ma kardan, et mul on nendega võrreldes pseudoprobleem.

Ei, mulle see mees meeldib

Huvitav on vaadelda inimest, kelle minapilt erineb tohutult sellest, millisena teised teda näevad. Või vähemalt mina nägin temas küll hoopis midagi muud...Millegipärast peab jälle paika mu üks tähelepanek, et üdini positiivsed inimesed on pahatihti väga pinnapealsed. Ja selle inimese blogist õhkub seda positiivset energiat küll kordades. Päris-elus koorub aga välja kõige ja kõigi suhtes kriitiline ja halvustav tüüp. Ma muidugi vihkan ise ka selliseid "ümbernurga" sissekandeid, kuhu ma pean lisama, et selle inimese blogi aadressi te kusagilt ei leia.
Aga ma ei tahtnud ka kohe asja juurde minna ja sellest ilusast mehest rääkima hakata, keda ma vaatamas käisin ja kelle kohta ühelt toredalt kodulehelt igasugu "fakte" lugeda võib, alustades sellest, et ta olla omal alumised ribid eemaldada lasknud, et lihtsam oleks, noh, teate küll :) Kust on tulnud see jutt, et MM tegelikult naine on? Või, et tal kunstrinnad olid? Ühe plaadikujunduse tõttu?
"Ta ei ole naine, ta on lihtsalt väga kole mees" vastas selle peale mulle üks mees.
Kõigist jõledustest, mis tema kontsertidel väidetavalt juhtunud on, põletas mees seekord kõigest piibli ära, pani paarkümmend korda käsi püksi, flirtis natsismisümboolikaga, kasutas ära viimaseid koolitulistamisjuhtumeid ja sülitas paar korda rahvale pähe. Ei mingeid puruks rebitud kutsikaid, suhuvõtmist ja pähe kusemist...Ja ma arvan, et ma ei pane puusse kui arvan, et väga suur osa publikust just seda vaatama oli tulnud :)
Tegelikult oli küll võimas, eriti algus kui vaid Marilyni kadestamisväärselt jubedat varju eesriide tagant näha oli. Tema figuuri saladus pole küll vast eemaldatud ribid vaid pigem ärajoodud õlu, mis muidu kiitsaka poisi üsna groteskseks on muutnud. Marilyn oskab ära kasutada nii ennast kui ka publikut ja ehk just seetõttu mõjubki tema lavashow küllaltki õõvastavana Alice Cooperi huumoriga võetud poomise taustal. Tore oli näha, et MM polnud teinud oma viimast showd nö üle jala nagu Ozzy, kus peale vananeva Pimeduse Printsi muud eriti imetleda ei olnud. Üks null Antikristuse kasuks. Iga lugu oli justkui omaette video, kus väga suur roll oli Marilyni enda koreograafial- käpiknukk tuleb tal muide ülihästi välja. Muusikast niipalju, et kõik hitid tehti ära, ei olnud õnneks palju viimase plaadi lugusid (mis mulle tõtt öelda peale mitmendat kuulamist juba täitsa meeldivad). Põhihitt, mille peale rahvas pöördesse läks oli "Sweet Dreams", see Eurythmicsi cover. Ok, see on coveri kohta hea, kuid minu arvates on ta enda lood ja just tekstid need, mis MM-i heaks teevad. Ahjaa, tingimata oli tegemist kõige ilusama publikuga kontserdiga. (Va. mina, kes ma nägin välja nagu Ozzy Osbourne - vanas eas ei tasu ikka hommikuni pidu panna. Või noh, tasub ikka, tegelikult :))
Üks kaebus ka - mispärast peavad alati kõik naiste särgid nii igavad olema kui meeste omad on normaalsed? Ei osta ju särki, kus ees "I Love Marilyn Manson"??? Isegi kui see on irooniliselt mõeldud.

P.S Pilt on võetud siit

Valus tõde

Täna avastasin Punase Hanrahani blogi kommentaaride hulgast enda jaoks vägagi šokeeriva arvamuse - seda siis seetõttu, et tundsin ennast ära. Ramloffi mõte on nimelt järgmine:
"Väga tihti kimbutab väga privaatseid inimesi siiski suhtlusringkonna väiksus või asjaolu, et kuna ta ise ei vali oma suhtlusringi, siis on selles palju selliseid inimesi, et tema “hingekeeli ei puuduta” ja teiselt poolt ta teab ja tunneb inimesi, kellega tahaks suhelda, aga ei julge nendega kontakte luua."

Kunagi öeldi mulle ühe mu parima sõbra kohta lausa otse, et miks ma küll sellise inimesega suhtlen, kellega mul mitte midagi ühist ei ole. Ega ma osanudki muud vastata, kui et me kuidagi sattusime juhuse tahtel suhtlema. Ja tõepoolest, ma tunnen liigagi tihti, et seal kusagil on inimesi, keda ma palju enam enda sõbraks pidada tahaksin, aga noh, kuidas ma nüüd lähen ja ütlen, et "sa meeldid mulle ja ma tahaks väga su sõber olla"...Enamasti ma isegi tunnen neid inimesi, selles mõttes, et ütleme tere ja vahel satume (ah, mind härib see üksik "t", kuid kui enamik seda varianti armastab, siis las olla) ka samasse seltskonda, aga ei midagi enamat.
Kergem on vigu ju teistes otsida, et miks nemad minuga suhtlema ei tule (sellele leiti ka hea põhjendus - ma olevat kangesti ülbe näo ja moega) aga kas ma ise julgeks kellegagi tutvust sobitada? Ikka ju mõtled, et ah mis ma teda tülitan, tal kindlasti omad tegemised ja sõbrad.
Jubedam pool sellest arvamusest on tegelikult hoopis see, kui palju on inimesi, kes tegelikult "hingekeeli ei puuduta" ja kes ise selles põrmugi süüdi ei ole. Ometi on karta, et mitte miski ei parane - püüad olemasolevate sõpradega kuidagi hakkama saada ja teisi toredaid inimesi distantsilt jälgida, nende ellu tungimata.

P.S. Kellelgi ei tasu muretseda, et kui ta seda loeb, siis ehk ta ongi see mulle tegelikult mitte korda minev sõber. Ma julgen vast 99% tõenäosusega öelda, et nemad seda ei loe.

Ärge istuge kuumale pliidile!

Tule taevas appi! See artikkel.
Kas siis nüüd oleme jõudnud kah Ameerikasse, kus iga õnnetuse puhul kõigepealt rahanumbrid silme eest läbi jooksma hakkavad? Kaebaks äkki kohtusse, saaks äkki pappi.
Ma saaks aru kui antud loo puhul oleks laste treener purjus olnud, lapsed omapäi jätnud või öelnud, et toru on seal, minge ja laske alla. Ei, see inimene oli seal juures ja püüdis lapsi all isegi kinni. Probleemiks oli aga see, ehk siis mille pärast väike tüdruk rangluu murdis - treeneril puudus treenerikutset näitav paber. Aga kui teie laps teie silma all jalgrattaga kukub, kas siis on ka süü selles, et teil pole kvalifikatsiooni, mis lubaks teil lastele likklusõpetus anda? Lastega juhtubki õnnetusi, eriti sportides. Teate, et judotrennis käeluu murdmine on täiesti tavaline asi? Ahjaa, sealsetel treeneritel on arvatavasti ka paber ette näidata, aga ikkagi juhtub. Õnnetusi juhtub kõigi inimestega ja sealjuures süüdlast otsida on ikka väga vale. Mis mulje kogu üritus sellele väikesele tüdrukule jätab? Et kui midagi juhtub, siis on kindlasti keegi süüdi, tuleb lahti lasta või kinni panna? Loomulikult on oma lapsega juhtunud õnnetus šokeeriv, aga asja võiks ikka mõistusega püüda võtta, mitte kanaemalikult.
Selliste avalduste puhul nagu see, tundub aga pigem, et inimlikud tunded on taandatud rahaahnusele. Ainuke lahendus, mis arvatavasti ka käiku läheb on see, et tulevikus pead igale poole enne oma allkirja andma, et sul mingit võimalust kedagi oma lolluses süüdistada ei oleks. Siiamaani sai veel naerda ingliskeelsete tootjahoiatuste peale, et kuumale pliidile ei või palja tagumikuga istuda, kuid varsti läheb ka meil nii.

Rahamaias eestlane?

Laupäevases Postimehes on Pärnu juhtimiskonverentsil esinenud Ameerika juhtimisteadlase Margaret Wheatley essee "Maailm koosneb suhetest". Ma ei räägiks sellest pikemalt, mind huvitab ainult üks idee: "Ülemus otsustab hinnata mõnda konkreetset alluvat tolle panuse eest, andes talle märkimisväärset preemiat või tõstes palka. Töötajad aga keelduvad sellest, sest nad teavad, et individuaalne esiletõstmine mõjutab nende suhteid kolleegidega."; "Üks kõige hämmastavamaid näiteid on Inglismaalt, kus juht otsustas pakkuda silmapaistvate ideede eest kuni 25 000 dollarit preemiat. Mõne kuu pärast palusid töötajad sellest loobuda, sest see hakkas segama nende suhteid. Kui ülemus oli šokist toibunud, küsis ta, mida nad siis tahaksid raha asemel. Töötajad tahtsid lihtsaid asju: tänusõnad, väljategemine kõrtsis, tahvel šokolaadi.";"Uuringutes, kus võetakse vaatluse alla, mida inimesed hindavad tööl kõige enam, selgub ikka ja jälle, et head suhted kolleegidega on alati esikolmikus. (Töötasu ja raha jäävad märksa kaugemale. Peamisteks motivaatoriteks on veel uute kogemuste omandamine ja võimalus anda oma panus.)"
Kas te usute seda? Mina ja kõik mulle lähedased inimesed, kelle arvamust küsisin, vastasin eitavalt.(Võimalik muidugi, et olen end ümbritsenud endaga sarnaste külmade ja kalkide inimestega :)) Minu mõte ei ole selles, et suhted mulle olulised ei oleks või et ma materiaalseid rikkusi elus kõige kõrgemalt hindaksin. Nii omale kogemusele toetudes kui ka teiste minu omadest rikkalikumatele kogemustele toetudes julgen väita, et eesti inimest motiveerib raha. Just nimelt eesti inimest, mitte tingimata ameeriklast või rootslast. Eestlasele on nii kuradima oluline olla "naabrist parem", sõita kõige uhkema autoga, kanda firmariideid, lugeda lehest keskmise palga tõusust ja viibutada rusikat. See võib vabalt tulla sellest, et meil ei ole kaua aega midagi olnud ja nüüd ongi loomulik kõike krabada. Me ei ole heaoluühiskond, kus inimese jaoks on tähtis eneseteostus, meile on ikka veel tähtis ellujäämine.
Kumb teid rohkem motiveeriks, kas see kui töö juures makstakse kinni teie jõusaalitšekid või see kui raha antakse teile peo peale, et sellega siis tervise eest hoolt kannaksite? (Eeldusel, et te ei fänna just eriti sporti, nagu mina :)) Kunagi oli jutuks see, kuidas parandada töötajate töökvaliteeti - välismaalane väitis, et tuleb kiita, eestlane väitis, et tuleb kanda rahalist vastutust eksimuste eest. Sest mitte miski muu ei aita. Teine eestlane ütles, et see ka ei aita, sest siis inimesed sülitavad ja lähevad üldse töölt ära. Tema leidis, et aitaks see kui võimalusel kehvad kohe lahti lasta.
Ei mingit võrdsust, mis motiveeriks, see tekitab pigem pingeid. Mina ka ei oleks nõus aitähi eest tööd tegema kui teen teistest rohkem või paremini. (Muuseas, väljend "aitähi eest tööd tegema" on eesti keeles ka ju sarkastilise maiguga). Mõnitamise või ärakasutamisena tunnetaks seda.
Kui ma kunagi oma esimesel töökohal olin ja kaebasin, et raske on, siis vastas vanem ja kogenum mulle, et pole midagi teha, 75% inimestest ei tee oma tööd vaimustusega, vaid raha pärast. Ülejäänud on ehk tõesti need õnnelikud, kes käivad tööl "heade suhete pärast kolleegidega, uute kogemuste omandamiseks ja enda panuse andmiseks". Või siis on asi ka selles, et kui keegi minult küsiks, mis on tööl käimise juures oluline, siis ma vastaks ka enne midagi muud kui raha - see oleks liiga iseenesestmõistetav ju.

Muna õpetab kana

Sain taaskogeda emotsiooni, mida tundsin kunagi algklassis kui klassijuhataja ei saanud aru, mida võiks tähendada sõna „paavian“ ja terve klass asus sellele „trükiveale“ seletust otsima. Mina ei julgenud suud lahti teha – kes oleks ühte väikest ja lolli last ikka uskunud?
Niisiis väitis tark vanem põlvkond taaskord, et olen kirjaoskamatu. Ilma näideteta ma sellele vastu ei vaidle – grammatikareegleid pole ma kunagi õppinud ja seetõttu jäävad mulle kaugeks kõik reeglipärased asjad, mis minu keeleloogikaga ei haaku. Võib-olla oleks ma targem kui mind õpetatud oleks, kuid ülikool ei pidanud millegipärast vajalikuks tulevastele riigiametnikele riigikeele õpetamist. Täpsustades, kõigi keelte õppimine oli meil täiesti rangelt vabatahtlik – kui aega leidsid, siis palun väga.
Näiteid nähes tabas mind aga hoopis valusam üllatus – minu keeleoskamatus seisneb selles, et kirjutan sõna „mõttetu“ kahe t-ga. See oli muidugi kõige markantsem näide, kuid ka kõigis teistes mulle esitatud süüdistustes annab 2006. aasta ÕS mulle õiguse. „Sattuks“ ja „satuks“ on võrdselt õiged, „ennem“ on sünonüümiks sõnale „pigem“. Tähelepanuväärne on see, et ÕS-i kättevõtjaks olen alati ainult mina, kes süüdistusterahe all endas kahtlema lööb. Suured ja targad ei vaevu iialgi ühtegi tõestusmaterjali üles otsima – mina olen loll, sest kuulun lollide põlvkonda.
Üle viskab. Tookord kui mulle kihlvedu pakuti sõna „tušš“ (see, millega kirjutatakse) kirjapildi üle, oleks pidanud selle ikka vastu võtma.
Aga kuidas sa siis vastad inimesele, kui ta usuks su juttu ainult siis, kui sa filoloogiat õppinud oleksid? Et mis mõttes – lihtsalt tead? Kui sa pole seda kursust nende ainepunktide ulatuses läbinud, siis ei saa olla mitte mingitki võimalust, et sa tead!
Kuivõrd on mul nüüd usku neisse sisulistesse kommentaaridesse, mis lisaks „ortograafilistele probleemidele“ arvajate tähelepanu köitsid? Kuigi jah, mu bakalaureusetöö retsensiooni pealkirjaks oli ju ka „retsensjoon“, kuid õnneks ei oldud siis võetud vaevaks vormistuse üle kobiseda. Nagu ühel teisel korral, kus õppejõud tahvlile „effektiivsus“ kirjutas ja hiljem töödes punkte vähemaks võttis, kuna töö mõlemad ääred ei olnud ühelaiused.

Õnnetud väikesed inimesed

Käisin teatris ka vahepeal. Vanemuises "Suurema kurbuseta" vaatamas.
Hea etendus oli. Kui sa ei otsi teatrist ainult kerget meelelahutust ja sind ei šokeeri realism, ropendamine ning tabuteemad, siis soovitan.
Esimene vaatus on veel üsnagi lootustandev, et ehk läheb kõik veel hästi, kuid teine lajatab ikka täiega. Inimesel, kes selliseid elusid ette kujutada ei oska, võib lausa paha hakata. Huvitav, et pärast etendust kosteti, et eks selline see Soome elu seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel tõepoolest olla võiski. Kas midagi sarnast ei või toimuda ka tänapäeval ja mitte ainult põhjanaabrite juures? Võib-olla on tõesti joovad naised ja hullud naised pigem feministlik teema ja seda seostatakse rohkem Skandinaaviaga? Lõppude lõpuks hakkab ju kahju mehest, kes naiste kiuste lapsi siiski kasvatada püüab. Tegelikult ei kuma kusagilt välja seda, et lastest keegi ei hooliks. Võib-olla ainult jämesooleprobleemides vaevlev kasuvanaema, kellele oma tütre saatus võõrastest lastest tähtsam on - ja see ei ole ju ka mõistetamatu. Isegi laste joomatõvest vaevatud ema kasutab neid ära vaid oma haiguse tõttu, südames ennast vihates. Ometi suudab see kentsakas kamp laste tulevase elu korralikult ära märgistada. Ei, neist ei saa joodikuid, vargaid ega mõrtsukaid, neist saavad täiesti tavalised inimesed, ainult et õnnetumad. Ma arvan, et sellised õnnetuid inimesi on tegelikult väga palju ja enamik ei saa arugi, et see mingi probleem oleks. Igalühel on ju omad probleemid ja kui nende lahendamiseks kas jooma hakatakse või depressiivseks muututakse siis on see ju inimese enda mure. Tegelikult ei tee ju kõike, mida teed ainult endale. Keegi ei jõua mõelda, et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela.

Tegelikult tahtsin millestki muust kirjutada, aga ajuloputus on teinud oma töö

Ma olen muidu tagasi ja parem kui varem. Ma isegi ei tea, miks ma kohe nii õel olen, sest tavaliselt olen ma nii õel ainult koduseinte vahel. Ehk siis nö popp postitus, juba sissejuhatuse põhjal.
Tantsud tähtedega on kõige jõledam saade, eespool isegi igasugustest laulusaadetest. Selleks, et saate jaoks tehtud kulutused tagasi teha promotakse saadet oksendamiseni nagu Keskerakonda. Eriti koomiline on Reporter, mis veel oma saatestki pool tantsutähtedele kulutab. Ja rahvas vahib mokk töllakil uhkeid kleite ja piruette, põhiseaduse pilsner ees ning tunneb ennast kultuursena. Levinud on ju arusaam, et see ja muusikalid on mingi kõrgkultuur, mille vahtimisega ennast tarkade klubisse lunastatakse. Nagu kivisildnik kunagi käratas, et enne jõule on raamatupoed igasugu pööblit täis. Muusikalid ja eriti eesti muusikalid on sama puhas kommerts nagu Maie ja Valduri suvetuur, viimane selle poolest sümpaatsem, et ikka kodukootud värk ega ürita ennast kuhugi pressida, kuhu ta ei kuulu. Muusikalipublikule mõeldes meenub millegipärast üks tädi, keda mu tuttav Vanemuises piletijahil kohtas ja kes küsis kumb see oligi, kus rohkem lauldi – ooper või operett ja kes lõpuks otsustas, et tegelikult polegi midagi vaadata, ta kõike juba näinud. Ah jaa, tantsud. Isegi kui seda saadet igast august peale ei pressitaks, ma ei leia ka peotantsus midagi eriti kultuurset – võltsnaeratused ning kilode kaupa krohvi ja litreid. Kui palju on sellel seost üldise ballitantsuoskusega? Muidugi oleme ebakultuurne rahvas – olen ka kunagi (kirjutasin siia esmalt „nooruses“ aga siis kustutasin ära, jube, kas tõesti juba nii!) kõiki neid tantse õppinud, kuid kasutada pole mul olnud neid juhust vist mitte kordagi.
Ja mida see Ojuland seal teeb? Kohtub valijatega? Väitis ju, et riigikogulane töötab 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas.
Vaesest Dag Harteliusest on ka kahju – kõigepealt Rootsi Vabariik, siis Soome Vabariik ja veel keegi kohtlane Cosmotüdruk kõrva karjumas „Kas said aru?“.

Appi! Hurraa!

Mis siis nüüd toimub??
Kõik kohad on täis mingit emotsionaalset segadust, südamete purunemist, südamelt ära rääkimist. Mingisugune magnetväli, halb tähtede seis või lihtsalt märkan ma seda rohkem tänu enda labiilsele olekule?
Raadiost tuli Rob Thomase „This is How a Heart Breaks“. That’s it, nagu. Istud käed higised ja lihtsalt peksad pead vastu lauda, et nutma ei hakkaks. Mina olen ju ebanormaalne, ratsionaalne ja tunneteta inimene, kes seetõttu luuleringi ukse taha jäeti! Mulle on võõrad kõik emotsionaalsed draamad, ma oskan ennast sellistest inimsuhetest kilomeetri kaugusele hoida. Ja nüüd siis? Viimati oli selline segadus ehk 10 aastat tagasi. Jama on selles, et erinevalt 10-aasta taguse ajaga pole nüüd kellelegi kurta. Tuttavad ei suudaks asja enam objektiivselt näha ja võõrastele ma ka üksikasju lahkama ei hakka. Tegelikult on üle pika aja tunne, et elan ja see ei olegi nii halb…
Ma muidugi usun, et see asi ei lahene kuidagi vaid läheb lihtsalt üle. 10 aastat noorem tahaks olla, siis jooks ennast avalikult täis ja saaks mingi kohutava lollusega hakkama ning ikkagi oleks aega see kõik ära unustada.

Ristirahvas värisege!

Kõigepealt külastab meid Pimeduse prints ja seejärel juba härra Antikristus ise. Sobiv teema eelmisele jätkuks.

See on küll Marilyni selle halva plaadi tuur aga kui keegi on kõigi oma halbade plaatide juures teinud ka „maailma parima plaadi“, siis ma ju pean teda nägema. Isegi siis kui ma tean, et tema laivid ei ole suuremad asjad. Laivsalvestuste põhjal on selline mulje jäänud.
Huvitav, et maailm teab ju päris palju koledaid bände nagu „Mädanev Kristus“ ja „Lahkamine“ näiteks, kuid Ameeriklased kardavad siiski kõige rohkem Marilyni. Kas see teeb ta nagu kuidagi popiks nüüd? Poiss ütles lihtsalt 18-aastaselt, et tema ongi see Nostradamuse ennustatud Antikristus ja pani valged läätsed ette.
Mind isegi häirib, et Marilyni puhul väline külg rohkem tähelepanu saab kui muusika. Marilyni ennast see ma arvan ei häiri. Imelik on lugeda Postimehe arvamust, kus kohe alguses nenditakse, et „Ma pole elu sees ühtki Marilyn Mansoni plaati läbi kuulanud ja ilmselt on see nii ka päris paljude teistega.“ Normaalne oleks sealjuures jätkata sellega, et Marilyn on rõve, kuid tegelikult läheb vastupidi. Muusikat ei kuulaks, aga muidu on ta ju tore. /Mismõttesnagu, keerutab blondiin juuksekiharat/