Kuidas ma oma suve pekki keerasin

No tegelikult, kui ka järgmised kuud ainult pussnuge sajab ja kõik peas veeretatud plaanid kokku kukuvad, võib ikkagi öelda, et suvi on tore olnud. Inimesele on omasem aga siiski seda ühte tõrvatilka suus nämmutada.

Niisiis, ma ütlen vihjeks ainult ühe sõna: spiraal. Ma oleksin pidanud märke tähele panema, sest minu plaaniga samal ajal teatas ju Mallukas, kuidas ta kolmanda lapse ootele jäi. Mitte et ma lapseootel oleks, eks, aga see oleks võinud mu rohkem mõtlema panna, et kas ikka kõik on selline kuld nagu reklaamitakse. Siiski tundub, et ma kaldun loomult optimist olema (kes oleks arvanud?) ja uskuma, et "küllap minule sobib ja kõik läheb hästi". Internetis kaebavad ju ka ainult need, kellel miskit valesti läinud on, need, kellel kõik ok, saatusekaaslasi otsima ei tule.

Eile ma siis sukeldusin Interneti-kogemuste imelisse maailma ja lõpuks naersin ikka nii, et pisarad voolasid. No päriselt, mõni inimene ikka oskab oma füüsilisi kannatusi imelistesse vormidesse pakkida! Pealegi on ju hea lugeda, kuidas teistel veel halvemini läinud on. Stiilinäide, loodan, et autor ei pahanda (ja loodan, et võrreldes 9 aasta taguse ajaga on ta elu edenenud...): Meenus, et arsti kuldsed sõnad olid ennem paigaldamist: paigaldage mirena, siis olete ise õnnelik ja mees on ka õnnelik.
Ja nüüd me siis arutleme siin kui õnnelikud me oleme, ostame muudkui mähkmeid ja magame seljad koos. Elu on lill! :D

Tegelikult ma olen vihane. Väga vihane. Kaua võib, raisk! Saate aru, ma arvestasin (koos arstiga muide), et Norra reisiks on kõik juba paika loksunud, sest noh, mererannas ja matkarajal ei ole väga tore muidu. Ei olnudki, aga elasin näe üle. Pea kuu aega peale seda elasin üle ka kuivkäimlaga jaanipäevanädalavahetuse. Kergelt siiber hakkab saama. Sel nädalavahetusel oleks ka üks telkimisüritus ees ootamas, aga õnneks lubab +13 ja pidevat vihma, seega vist ei hakka punnitama sinna. No ja peale seda tuleb muidu veel üks üritus. Ja siis mõni veel, aga noh, elame-näeme. 

Ma saan aru, et on palju hullemaid olukordi. Selliseid, millega oled sunnitud elama elu lõpuni ja pole võimalustki, et lased äkki spiraali eemaldada lihtsalt või nii. Aga no kuidas ma nii loll olin. Usu veel arste, eks (see oli irooniaga öeldud nüüd siiski)! Suvi on tõesti see õige aeg, millal sääraste asjadega katsetama hakata. Paganama loll optimist.

Üldse on KÕIK halvasti. Mikrol tekkis mingi seletamatu lööve, lapsehoiuga on kõik kahtlane, šampoonipudel kukkus 2 korda järjest kapist varba peale, uus voodipesu määrib näo ära, lõug on punne täis läinud, kõik kohad on kassi karvu täis, vannitoas uputab, internet on lolle täis. Kindlasti oli midagi veel. Elu on nii nõme. (Ilmselgelt mõjutab see hormoon mu aju ka ja mitte positiivses suunas.) Vähemalt ei saa öelda, et ma oma elu paremates värvides sooviks näidata, kui see tegelikult on. 

EDIT: Sügis 2020 update. Kuna miskipärast seda postitust seniajani päris palju loetakse, siis tagantjärgi lisan, et PARIM OTSUS EVER! Juba aastaid mitte mingeid päevi ega muid kaebusi. Selle nimel tasus see paar kuud vaeva absoluutselt ära.

Jaanid Missos ja Lätis vol 2

Sel aastal kordasime eelmist ehk siis taaskord jaanid Missos ja Lätis. (Kes huvitub botaanikast, võib kommentaariumi sukelduda...). Kuna meil oli vaba juba ka pühadele eelnev reede, siis asutasime end kohe hommikust lõunapoole teele. Ülejäänud kolm autotäit inimesi (ja loom) hakkasid liikuma kaugemalt, seega meil kui kõige rohkem lõunast alustanutel jäi küllalt aega ka vaatamisväärsusteks. Ilm oli ilus, veidi käre tuuleke puhus, aga ei midagi hullu, kindlasti leebem kui põhjarannikul, kus mu vanemad suvilas viis tundi elektrita pidid passima näiteks.

Kõigepealt suundusime Võrru, Tamula möllas täiega, promenaadil jalutamisega oli isegi veidi raskusi, aga mõned tugevamad veel ujusid ja sõid jäätist. Mõtlesime, et enne õhtut peaks sööma ja millegipärast lõi esimese valikuna pähe ikka Rändur. Õnneks olin ma võitluslikus meeleolus ja kui nägin, et nad küsivad lasteprae (klassikaline friikas-viiner) eest 5,50, siis otsustasin, et ei, mingi pubiläga eest ma sellega ei nõustu. Päevapraade üldse ei olnud ja üldiselt muu menüüst tellitavaga läheb neil sageli 40 minutit, vähemalt Tartus on meil kaks korda sellist jama olnud.

Parkisime hoopis auto ära ja hakkasime jalutama. Kõigepealt leidsime sellise vaimustava paiga nagu Stedingu maja. Keegi fotograafist blogija on sealt imelised pildid teinud, jagan linki. Ainuke asi, et vaid kooki-kohvi me ei tahtnud ja kuigi seal olid menüüs ka pastatooted, siis oli selge, et neid kooke näinuna ei suuda me lapsi kuidagi muud toitvamat sööma saada. Seega ahhetasime-ohhetasime interjööri ära ja astusime edasi.

Mööda Katariina alleed astudes hakkas ühes üsna tavapärases eramaja hoovis silma toidukoht nimega Taevas. Seal paistis olevat nii hubane kui ka isuäratav menüü normaalsete hindadega. No näiteks see sama friikad viineriga maksis 2,50. Tegelikult sõid lapsed hoopiski pastat ja meie pitsa, aga valik oli suur ja trendikas (no näiteks kikerherne burger oli olemas).Väljas kannatas süüa küll, tuul eriti ei seganud.

Kes päris kohvikut tahab, siis seal kõrval asus kohe ka Katariina kohvik, millest Vahur Kersna pikalt kirjutanud on. Piilusime ukse vahelt sisse, järsku peatus meie kõrval must tuunitud maastur, millest kargasid välja dressides ja musklitega relvastatud mees ning naine, sellised kivinäod, kellest parema meelega kaarega mööda käiks. Kuuldes, et me arutame, mis kohaga tegemist olla võiks, naeratasid mõlemad järsku soojalt ja hakkasid sõbralikult selgitama, mida kõike sellest kohvikust osta saab. Välimus võib petlik olla - väga külalislahked inimesed hoopiski!

Käisime veel Võru toidukeskuse ees Tauno Kangro seaskulptuuri pildistamas ja liikusime tagasi auto juurde, et Rõugesse sõita.

Rõuges oli meie põhiline eesmärk pesapuu ära näha. Nägime ka, aga ülesronimiseks tundus tuul siiski liiga tugev olevat. Jalutasime natuke ka ööbikuorus, kus kõikuvate puude tõttu veidi kõhegi hakkas (räägin ainult enda eest). Tõestuseks, et muidu oli ilm väga ilus:

Tagasiteel Võrru, kus teistega kokku saama pidime, käisime veel läbi ka Hinni kanjonist, kus küll parajasti laudteed remonditi, aga see ei seganud. Uus laudtee oli igatahes laiem ja turvalisem kui varasem. Kanjonis oli kah natuke kõhe selle tuule tõttu, eriti kui asud enam-vähem puujuurte all.

Võrru jõudes jõudis kohale ka vihmapilv, mis põhja poolt tulijate sõnul nendega kogu aeg kaasas oli olnud. Ühel hetkel ümbritses meid igatahes selline klassikaline jaanipäeva-idüll: sõidame umbes kolmekümnega paduvihmas remonditaval kruusateel, ees veel kümme kilomeetrit teetöid, temperatuuri näitab +11 kraadi, oleme kõik teel Murati piiripunkti SuperAlko poodi....SuperAlko oli omaette vaatamisväärsus - väike uberik, lõhnalt nagu taarapunkt, pikk järjekord looklemas kastide vahel, valdavalt rõõmsameelsed eesti ja ingliskeelsed inimesed. Hindade osas ma ei oskagi seisukohta võtta, midagi üliodavat, mida ka osta sooviks, silma ei hakanud.

Vetevana tallu jõudes oli ilm taas normaalseks keeranud, mets hoidis tuule ka kinni ja oli igati tore olemine. Magasime täpselt samas majakeses, kus eelmine kord, selle erandiga, et all tehti suitsusauna. Mu meelest peab natuke imelik mõtlemine olema, et teha suitsusauna kohale toad, sest selge see, et need lähevad üsna vinguseks. Hoidsime siis aknaid-uksi lahti, sääski õnneks eriti ei olnud ja lohutasime end sellega, et me pole ju esimesed, kes siin ööbivad ja ehk oleks kuulda olnud, kui kõik eelnevad on vingumürgitusse surnud...

Ärkasin hommikul 6.58 selle peale, et kõnekõmin maja ees ei tahtnud lakata. Lapsed muidugi olid ka kohe üleval. Ega neid enam magama ei saa, aga mõtlesin siiski allolijatele teatavaks teha, mida ma arvan sellest, et nad meie akna all kaagutavad, selle asemel, et minna eemal asuva grillimismaja juurde. Piilusin siis aknast välja ja mida ma näen  - politsei- ja piirivalveametnikke hoov täis! Ega päris selgeks ei saanudki, mis tegelikult toimunud oli, aga vähemalt politseisse oli tehtud kõne, et toimub relvastatud rünnak ja mitu inimest on vigastatud (mitte meie seltskonnast siis). Selge see, et kohale tuldi kõigi jõududega. Koha peal tuli muidugi välja, et joobes inimeste fantaasia on lennukas. Relvi polnud ja vigastatuid ka keegi ei näinud, aga vähemalt sai kogu kamp varavalges üles aetud.

Kõnekas asjaolu oli see, et esimene asi, mida kõik ärganud arvasid, oli see, et probleem oli venelastega, kes ühes majadest ööbisid. Ehk siis korralik stereotüüp. Tegelikult olid venelased vagurad.

Sõime üheskoos õues varajast hommikusööki, ilm oli ideaalne, ning vaatasime toimuvat tsirkust pealt. Seejärel sõitsime ära Lätti, seekord Zeltini raketibaasi (guugeldades leiab infot) vaatama, kus suur Lenini pea leiduvat. Leidsime Lenini pea ja ka Stalini rümba.

Eelnevaid sündmusi arvestades möödus jaaniöö rahulikult, vist isegi enne keskööd sai magama, sest oli juba üleval oldud kah piisavalt. Jaanipäeva hommik oli sombune ning peagi Missost välja sõites hakkas ühtlaselt vihma sadama.

Ma olen teist kõigist nii üle!

Muidu võiks seda ju noorusest tingitud ülereageerimiseks nimetada, aga mu meelest kirjatüki viimane lause esitleb just niisugust halvasti varjatud "aga mina!"-positsiooni. Las nad tähistavad, ammugi ju teada, et sageli on kõige uhkemad hoopis põhikoolilõpetajad, eriti need, kellel hilisemas elus enam ühtki lõpetamist ees ootamas pole. Miks sellist plärtsatust arvamusartiklina välja pakutakse, jääb arusaamatuks. Selline teatud blogide tase: 10 inimest, kes mulle ei meeldi/10 asja, mis on nõmedad jne. Omast arust väga vaimukas, aga lugejale jääb kehv tunne sisse. Mitte et ma ainult lilledest ja liblikatest lugeda tahaks või isegi ei nõustuks, et lõpupeo nimel kaitsmise edasilükkamine narrus on, aga mida see kellegi isiklik pahameelepurse ikka paremaks teeb? Pigem oleks ehk teema bakalaureusekraadi devalveerumine, see, mida ja kuidas keegi tähistab, jäägu igaühe enda südamele. Kas need, kes aktusele kohale ilmusid, korralikult kleiti kandsid ja lilli vastu võtsid, peaks end nüüd natuke pahasti tundma? Mõttetud väikekodanlased, selle asemel aidaku Aafrikas vaeseid (nagu mina seda teen...või mida iganes autor seal tegi, millegipärast pidas ta väga oluliseks selle ära mainimist)!

Kindlasti on veel narrimaid tegevusi ja asju, mida inimesed tähistavad, pole kellegi asi ennast eeskujuks seades teistele sõnu peale lugeda. Las nad olla, ei ole see ju kuidagi kahjulik, ehk osake tarbimismentaliteedist, aga ega sellest ka niimoodi naeruvääristades jagu ei saa.

Lugesin just "Minu Fidži" läbi ja seal ärritas mind tegelikult natuke see sama teema. Mina - õilis seljakotirändur vs teised häbematud tarbimisturistid. Ilma selle võrdluseta oleks palju parem lugeda olnud. Jah, ma olen mugav inimene, ei taha, et igal hetkel esimese maailma vastutust looduse reostamise eest minu õlule veeretatakse! Ok, mitte just seda, pigem häiris mind autori usk sellesse, et just seesugune rändamisviis - üksi ja seljakotiga - on parim võimalikest. Veel enam, lisaks rändamisele rõhuti ka sellele müstilisele "enese tundmaõppimisele", justkui seda muudmoodi teha ei annakski. Ma olen siiski veendunud, et "ainus vabadus on inimese enda peas" ja enda tundma õppimine võib toimuda ka muul moel. Nii nagu üksiolemiseks pole vaja füüsiliselt üksinda olla.

Huvitaval kombel olen seda palju kuulnud - kellegi tundmaõppimiseks tuleks temaga koos reisile minna. Ilmselt võib see kehtida sõprade puhul (aga miks seda üldse tahta, kui niikuinii koos elama ei plaanita hakata?), aga näiteks elukaaslasega ma sellel erilist mõtet ei näe. Igapäevaelu sisaldab piisavalt väljakutseid ning enda näitel võin küll öelda, et samasugune fuuria olen ma nii kodus kui piiri taga. Kui palju inimesi otsustab lahku minna pärast ühist reisi ja kui paljud pärast ühist last?

Enda puhul tean ma selgelt ka seda, et kui mulle antakse vabad käed teha seda, mida ma ise tahan, siis enamasti valin ma magamise...Seega, mul on vaja inimesi, kes mind utsitaks, üksi seljakotireis ilmselgelt ei õnnestuks ("ah, ta magab juba viiendat aastat seal palmi all, kohalikud toovad talle halastusest toitu...") Ma ei ole lihtsalt rahutu natuur. Ma ei tunne loomulikku kihku kogu maailm läbi käia. Ma olen isegi aru saanud, et on olemas kohti, kuhu ma üldse hea meelega ei kipuks. Ma tahan mugavust. See ei tähenda, et ma kiidaks heaks vastutustundetut turismi, mille käigus loodust hävitatakse ja kohalikke ära kasutatakse. Et õppida inimesi tundma? Noh, ma olen siiani mõistnud seda (ja tõesti, reisimise kaudu), et üldjoontes on inimeste soovid ja vajadused kõikjal maailmas ühesugused, erinevad vaid kultuurid, kombed, võimalused. Ei saa elamist õppida loodusrahvastelt, sest enamus neist oleks samasugused tarbimishullud nagu meie, kui neil võimalus avaneks ("Minu Indoneesia" oli selle koha pealt väga huvitav ja silmiavav, samas kurb raamat).

Ah, ühesõnaga, igaühele oma, universaalseid valemeid pole, ainus, mis mulle tõsiselt pinda käib, on see, kui targutama tullakse ja elama õpetatakse. Katsu ise minu nahas elada!

P.S. Enda tundmaõppimisest veel, et kui ma sellest mõtlesin, kostis kõlaritest järsku see lugu:

"It's only when I lose myself in someone else, that I find myself" See on ilmselt praegusel individualistlikul ajajärgul päris ebapopulaarne tõdemus, aga mulle tundub see südamelähedane. "Without you I´m nothing" (Placebo) ja "Bez tebja mne bizdetz" (tundmatu autor Annelinna maja seinal). Kuidagi seostub see sõltuvussuhtega ja võib-olla ma kuidagimoodi olengi siis sõltlane, aga no üksi seljakotirännakule ennast avastama minna ikka ei taha.

Millest mehed räägivad?

Just sellisel teemal tekkis mu emal erimeelsusi ühe kolleegiga. Nimelt väitis too, et "no mehed, teadagi, räägivad omavahel ainult SELLEST!" Arutasime siis emaga seda asja, meil kummalgi sellist kogemust ei ole, et mehed "ainult sellest" vatraks. Võib ju öelda, et ega me naistena ei tea, millest mehed räägivad siis, kui meid pealt kuulmas pole, aga saladuskatte all võib öelda, et meie suvila sauna seinad kostavad korralikult läbi...Nali naljaks, me ei kuula kõrv vastu seina, sest kogemus ütleb, et omavahel räägitavad jutud ei erine väga palju sellest, mida kõigi kuuldes räägitakse. Sattusin ka kunagi seltskonda, kus nabaalused naljad peamine jututeema oli ja seal küll kedagi ei häbenetud. Pigem oligi selline asi norm, kuigi üsna kiiresti tabati ära, et mind seesugune teemadering üleliia ei eruta ja jäeti rahule. Olin siis see kurja näoga kuivik lauanurgas, ega ma nendega pikemalt ei suhelnud ka. Kuidagi selline väga 7B tase tundus, kus "seks on lahe".

Teisalt tundus naljakas ka see, mida mu ema meeste teemaderingiks pakkus. Nimelt tööd ja raha. Pean vist õnne tänama, et ma ka sellisest seltskonnast pääsenud olen. Kohutavalt igav kamp! Selliste huvide pahupool on ilmselt ka see, mida üks mu tuttav oma tutvusringkonna kohta rääkis - nii kui keegi seltskonnast lahkub, võetakse jutuks tolle finantsolukord stiilis "ei tea, kust nad remondi/reisi/hilpude jaoks raha said, kuuldused käivad, et neil ei lähe üldse nii hästi kui välja lasevad paista jne".

Võib-olla ma olen lihtsalt naiivne, aga tundub, et minu ümber on toredamad inimesed. Me ei istu peale külaliste lahkumist maha ega hakka ketrama, kuidas keegi on paksuks läinud, keegi pankroti äärel ja keegi kuid kuival ja pakun, et ka lähedasemad sõbrad seda ei tee. Igasugu muid teemasid on, millest rääkida ja kui ka vahetevahel keegi hambusse jääb, siis omad mitte. Ma ei saagi aru, mis sunnib suhtlema inimestega, kes näevad teistes vaid lihakeha/rahakotti/naerualust.

Sellega seoses meenub üks ehmatav seik seesuguste tegelastega hiljutisest. On üks finantsiliselt edukam sõber, ta on väheke teistsuguse ellusuhtumisega, aga mitte drastiliselt ja tegelikult tore inimene. Istub tema siis baarileti ääres ja vestleb vastassugupoolega. Baaris pikk järjekord, ma ei viitsi seista, annan raha sõbra kätte ja ütlen, et ta mulle ka midagi võtaks. Selle peale elavneb neiu ta kõrval, teeb vandeseltslaslikult silma ja teatab, et pangu ma oma raha parem ära...Mõtlesin siis, et rikas mees on ikka vastik olla.

Samuti tundub, et siinkohal sarnaste tõmbumine toimib - naised, kes klatšivad teiste pakse tagumikke ja mehed, kes võrdlevaid roogitavaid räimi, mehed, kes vestlevad tööst ja rahast ning naised, kes neid selle järgi valivad. Ehk noh, ma ei saa endiselt aru armastusest esimesest silmapilgust, ikka suu tuleb enne lahti teha.

P.S. L-iga konsulteeritud ses osas, ta ka imestas, kus on need mehed, kes teistega seksist või tööst räägivad?! Ma lisaks siia veel need, kes esoteerilistest teemadest ja "meheks olemisest" a la Jesper Parve räägivad, neid on, ma olen rongis näinud meest, kes ingliteraapiast luges, aga ma ikka imestan. Keegi ju kirjutas, kuidas Parve raamatud olla arusaadavad ja hingelähedased ainult meestele, ma mõtlesin, et no näidake mulle mõnda sellist meest, kes sellist asja vabatahtlikult loeks. Või noh, ma parem jätan vahele selle kohtumise, sest olen juba aru saanud, et igasuguseid leidub.

Saatana muusika

Vahepeal ikka ilmub meediasse põnevaid artikleid teemadel "Inimesed internetis on hämmingus/tagajalgadele aetud - kas see kleit on sinine või hoopis roosa!?" Mul juhtus nüüd sarnane asi muusikaga.

Teate sellist bändi nagu Ghost? Mina näiteks ei teadnud, aga Loudwire portaal, mida ma jälgin, jagab neist üsna sageli uudiseid. Viimati näiteks seda, et Rihanna läks MET-i galale paavstirõivais, mida siis armastab kanda ka Ghost-i laulja Papa Emeritus mingi number. Papa kommenteeris seda kui "Imitation is the most sincerest form of flattery" - ma imestasin silmad punnis, sest ei usu, et Rihanna üldse teabki midagi Rootsi ansamblist Ghost.

Mille poolest siis Ghost kuulus on? Väidetavalt olla satanistlik bänd. Muusikaliselt on teda Last.fm-is kirjeldatud kui heavy metal, psychedelic rock, doom metal ja hard rock ning sarnaste bändide nimistus troonivad Judas Priest ja Iron Maiden. Kuidas ma siis neist miskit kuulnud ei ole?

1. juunil ilmus neilt ka uus plaat ning otsustasin kuulata. Ma ei tea, kas saatan on mu kõrvad nüüd krussi keeranud, aga ma ütleks, et diskot need rootslased oskavad ikka teha. Ausalt, mulle tulid kohe meelde kadunud 80ndad, Michael Cretu (tema muidugi rootslane pole, eks) oma sooloprojektidega jms.  Mina ei saa aru, kuskohas siin rocki kuuldakse, veel rohkem metalit? Üldiselt on kogu plaat ja ka nende varasem looming samas vaimus. Siin üks näide uuelt albumilt:

Oeh, Youtubes surfates sattusin ka eelmist videot kommenteeriva video peale. Ma ei tea, no lõpuni ma ei suutnud vaadata, aga kas teile ei tundu, et see youtuber on nagu veidi...noh...ei taha pahasti öelda aga...no veits lapsik? Ma ei tea, kui kõrge peaks enesehinnang olema, et midagi seesugust endast netti üles riputada.  Mul oli küll piinlik ja valus vaadata. Ok, kommentaarid videole on ka huvitavad, arutatakse, kas seal videos oli tõesti Kirk Hammett või mitte (nagu...pimedad olete või, ise kõvad metallistid) ja siis selle üle kas Dance Macabre on ladina või prantsuse keeles (te istute arvutis ega oska guugeldada?)

Kuna aga youtube annab mulle niikuinii g tähte sisse trükkides esimesteks vasteteks "granny horror game" ja "getter jaani", siis me tegelikult teame, kes peamiselt seal vaatavad ja kommenteerivad...

Kõik eelnev ei tähenda sugugi seda, et Ghost mulle ei meeldiks, täitsa omanäoline kuulamine, lihtsalt minu jaoks valede märksõnadega varustatud. Priesti ja Maideni kõrval võiks hoopis Hurts kirjas olla. Paistab, et nad ka ise ei võta end sugugi nii tõsiselt kui osa fänne seda teeb. Üks "päris" video ka siia lõppu uuelt plaadilt:

Chimamanda Ngozi Adichie. Pool kollast päikest.

Ilmselgelt olen ka mina üks ignoramustest nagu nimetab taolisi inimesi üks romaani peategelasi, sest olin isegi mõelnud, kust on võetud Dead Kennedys'e laulja Jello Biafra pseudonüüm, kuid edasi uurinud ei olnud.

Alati on olnud üksikuid, sh Dead Kennedys, keda pole külmaks jätnud ebaõiglus kaugemal kui oma ninaesine, enamik suhtub Aafrikasse aga täpselt nii nagu ka raamatus viidatakse -  "koguaeg sõdivad, haigused ning nälg". Kui küsida, miks, vastatakse, et "iidsed hõimudevahelised vaenud."

Adichie raamat heidab kõigele sellele veidi rohkem valgust ning teeb seda ääretult kaasakiskuval moel. Jah, kindlasti on oma roll ka selles, et peamisteks tegelasteks on haritud aafriklased, kellega lugejal end lihtsam samastada on. Raamat ei ole aga mingisugune üheplaaniline poliitilise konflikti kirjeldus, see on üks mastaapsemaid teoseid üldse, mis mulle selle aasta jooksul kätte on sattunud (võrdleks näiteks Serafima ja Bogdaniga). Autor põimib oma loosse kõikvõimalikke eri aspekte - nii kohalikku kultuuri, kombeid, muusikat, kulinaariat, moodi kui ka mitu täiemõõdulist armastuslugu.

Mis mõtted mul tekkisid? Kõigepealt on see minu jaoks hoiatusromaan. Lugu sellest, kuidas inimesed kipuvad unustama selle, kui kiirelt vägivald eskaleerub.  Kõik need, kes soovivad surma mõnele kurjategijale, korruptandile, poliitikule, need, kes leiavad, et vägivald on enamasti siiski "ära teenitud". Said, mis tahtsid! Kuidas ei usuta, et kui kedagi juba nö "ahju ajama hakatakse", siis varsti ei loe enam see, kes mida tegi. Pidevalt ajaloos kordunud teema, alati saavad "nendest" lõpuks "meie ise ka". Kõik saab aga alati alguse sellest, et leitakse see "teine", keegi, kes on süüdi, kes peab vastutama.

Kui kiiresti muutub mingisugune mõtteis "heroiline sõda" ausate ja rõhutute poolt ebainimlike vallutajate vastu mõlemalt poolt vaadates täpselt ühtemoodi räpaseks ja mõttetuks tapatalguks mitte millegi nimel. Kui kiiresti see oma lõpu leiab ja kui kiiresti me püüame unustada, et midagi sellist üldse kunagi juhtus. Mulle tundub, et see oli üks parimaid raamatuid ses osas, kuidas kirjeldati sõja ja vägivalla triviaalsust. Sa näed, aga sa ei suuda uskuda, sa ei oska reageerida ja lõpuks ei ole sa võimeline seda ka tagantjärele kirjeldama. Näiteks see stseen lennujaamast, kus hunnik inimesi lihtsalt maha notitakse, samal ajal kui teised kõike pealt näevad ja seejärel lihtsalt oma eluga edasi lähevad. Reaktsioonideks oksendamiseni raputav õõv aga ka "seal vist mõned tapeti ära, jah".

Üle ja ümber ei saa raamatu puhul ka mastaapidest. Nigeeria 186 miljonit elanikku ja 500 räägitavat keelt. Kui kirjeldatakse põhjast lõunasse põgenemist, siis mina oma peas kujutan ette ikkagi vahemaid stiilis Tallinn-Võru. Liiga suur ja hoomamatu. Lühikese ajaga tapetakse miljoneid, aga see on nii kaugel, nii võõras kohas, see tundub meile siin nende jaoks "igapäevane teema". Samas inimese tasandil, samasugune teema nagu taasiseseisvusjärgne Eesti - tohutu optimism, ehitame oma riigi uuesti üles, võõrad välja, kui ainult seda ahnet ja korruptiivset eliiti ees ei oleks, me saame kõik sama rikkaks nagu nemad seal Euroopas! Mastaabid loomulikult hoopis teised, lisaks riik, mis ei põhine mitte rahvusidentiteedil vaid kunagiste "peremeeste" paikapandud haldusjaotusel. Suurriigi probleemid, mis enamasti alati lahenevad stiilis suurem paneb oma võimu maksma ja kogu maailm vaatab pealt, kuidas me sureme.

Teised ka kiidavad:
Maemaailm
Kruusatee

Olen vist väga meeleteadlik* inimene!?

Murca kirjutas mu meelest nii olulisest teemast. Ma polegi sedapidi mõelnud, et näe, hoopis mina olen egoist, nõuan kogu tähelepanu, ei taha kellegi ekraaniga võistelda. Küllap see aga juba niimoodi paistab, sest pidev ühendatus ja kättesaadavus on levinum.

Ma olen relikt, mul on nuputelefon ja isegi selle lülitan ma ööseks alati välja. Vahel laps saadab sms-e ja mõni reklaamipakkuja helistab ka, aga muidu on vaikus sellel rindel. Tallinnas oli just teemaks see, et kuidas minusugune end ühistranspordis valideeritud saab ja siis sõbranna pidi ikka transpordiameti infotelefonile mitu korda kinnitama, et "ei, sellel Tartu sõbrannal tõesti ei ole nutitelefoni". Mh, infotelefonile helistamine on ka vist üsna eelmine sajand, tänapäeval piirdutakse guugeldamisega, sest inimkontakt on saadanast?

Siis käisid veel külalised, ma mingi hetk tundsin, et olen üleliigne ja läksin oma tuppa raamatut lugema, sest no mida ma konkureerin, kui telefonist tulevad piiksud on nii põnevad? Ma saan aru, kui inimesel on tähtis töömeil või mingi oluline info vaja välja guugeldada, aga et niisama, teise päris inimese kõrval istudes fesaris, instas või tinderis ringi surfata ilma selle tundetagi, et kuidagi ebaviisakas oleks? Mul oleks väga ebamugav. Kui mulle tuleb kontorisse inimene, siis ma võtan ka klapid peast ja lõpetan ekraani jõllitamise, sest ma ei saa ju teisiti. Võib-olla asi ongi selles, et ma lihtsalt ei suuda rööprähelda? Ahjaa, teemaga otsapidi seoses - teate, kuidas märkamatult mitu kilo juurde võtta? Sööge alati mõne teise tegevuse kõrvale - telekas, arvuti, telefonis surfates - teil pole aimugi, palju te endale sisse ahmite, lisaks võite lahti saada igasugu kehvast toidukraamist, sest niimoodi süües maitset niikuinii tähele ei pane.

"Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!" - kas see ei ole enam teema? Vanasti, kui oli see telekat vaatav, lehte lugev ja samal ajal sinu juttu kuulav lapsevanem, siis justkui käisid asjad veel nii? Oli mingi sisemine tunnetus, et nii ikka ei sobi, tuleb keskenduda. Ma ei saa ju arvutis ka miskit teha, kui keegi kõrval seletab. Praegu istun ka kõrvaklapid peas, kust küll midagi ei tule, aga vähemalt summutab see kontoriraadiost tuleva jutu ja üldse tekitab tunde, et olen omaette. Selleks, et normaalselt funktsioneerida on mulle eluliselt vajalik keskenduda. Magistritöö kirjutamise ajal ma näiteks ei bloginud, ei oleks saanud energiat mujale kulutada, loomulikult, kogu aeg ma ju ei kirjutanud, aga igasugu asendustegevused pigem kurnavad mind ja tekitavad süümekaid, kui lasevad rõõmsalt kummi venitada. Kui lõpuks tähtis asi tehtud on, siis saan rahumeeli molutada. Mulle meeldib rohkem sisse-välja lülitamise nupp kui kümme korraga avatud akent.

Muuseas, telefoniga on ka see võimalus, et lihtsalt ei installi neid rakendusi, mis sulle pidevalt reaalajas teada annavad, kes kus uue kassivideo postitas. Ma võiks ju ka lasta päev otsa FB-l töö taustaks möllata, aga ma ei tee nii, vaatan sinna alles siis kui töö tehtud või muu paus. Mul vanasti oli ka töömeil, see oli küll üks jube asi, alati kui Outlooki ikoon vilkuma hakkas, käis kõhust kuum jutt läbi - mis siis nüüd? Äkki mingi häda? Probleem? Äkki pean tegelema? Kuidas teised selles pidevalt vilkuvas maailmas hakkama saavad? Keegi kunagi kirjutas, kuidas ta alati ehmatab, kui blogisse uus kommentaar tekib - mul on täpselt sama teema, kuigi otsest sõimu pole nagu ette tulnud.

Ma seda teed ei lähe, et oi, sotsiaalmeedia ja internet ja arvutimängud, need on kõik jube pahad ja tuleks mingit "nutipaastu" teha, öäkk. Ma pigem tahaks, et igaüks nendega omaette tegeleks, no umbes nagu masturbatsioon - tore on, aga palun, mitte minu nina all!

Aga muidu olen ma vist sama meelt Mihkel Mutiga, kes olevat mingis artiklis öelnud (ma tõesti ei ole algallikat leidnud...sest pole väga otsinud, eks), et meil ei tasuks muretseda nende ninapidi telefonis naljavideoid vahtivate inimeste pärast, ega nad ilma telefoniteta ka ilmselt midagi olulist ei mõtleks ega teeks.

Positiivne on kogu asja juures muidugi asjaolu, et ka rööprähklemise pealt saab keegi teenida - meil on nüüd uus trend mindfulness, hetkes elamise koolitused, keskendumise nimel mediteerimine ning see kõik on ülemaailmne miljoniäri.

*mindfulnessi eestikeelne vaste

Kuidas riietada mutti?

Mõtlesin ka veidi sellel rõivaste- ja mutiteemal. Mulle tundub viimasel ajal üha rohkem, et poodi riiete järele minemine on üks rist ja viletsus, sest mulle ei meeldi mitte miski. Oleks hästi tore, kui mul oleks mingi kindel stiil või maitseeelistus, aga no ei ole. Ma ostan kokku asju, mis mulle meeldivad, mõtlemata üldse sellele, kas need sobivad minu kehatüübi või mõne teise asjaga, mis mul juba olemas on. Jajah, klassikaline garderoob - see ei meeldi mulle üldse. Kõige lollikindlam on osta kleite, neid peab ainult jalanõudega sobitama ja ma olen aru saanud, et minu puhul peab kleidil kindlasti olema vöö või korralik talje, muidu näen välja nagu viimast kuud lapseootel. Kahjuks on viimasel ajal moes just sirged lõiked, mis suurerinnalistel ei istu. Pluusid, seelikud ja püksid ning nende omavaheline sobitamine on juba keerulisem teema.

Samas ma olen see inimene, kes teiste riietust väga tähele ei pane. Mõtlesin, mis oli viimane äge asi, mida kellelgi seljas nägin ja selleks oli suvaline t-särk tekstiga "How about no". Ehk siis asi oli sõnumis, mitte riideesemes endas. Ka mulle endale tegi lennujaamas komplimendi üks välismaine onu, kes kiitis mu maikat tekstiga "Because fuck you that's why". Mu lemmikriided on just sellised sõnumi või pildiga: "Break the mainstream"- pikkade käistega särk, suitsetavate alaealistega pusa, revolutsioonilise kassiga dressikas, pitbulliga seelik, Exploitedi harjaga pealuuga pintsak, kosmonaudi kombinesoon.

Et riie teeb ilusaks või koledaks? Ei ole märganud. See taljeta kleitide rasedateema häirib ka ainult mind ennast ja sedagi piiratud määral, kui muud pole võtta või on ilgelt palav, siis hõljun ikka neis ringi. Kole riideese on minu silmis midagi rõvedalt räpast või midagi sellist, kust miski välja ripub/punnitab/tolkneb. Kas kleit teeb kedagi kenamaks? Mina nii ei mõtle, ma pigem mõtlen ilusat asja nähes, et voh, tahaks ise ka sellist (mõtlemata sellele, kuidas sama asi minu seljas üldse istuks). Mutimuret mul pole, selle teooriaga ka kaasa ei lähe, et mutilikud tunduvad riided, mida su ema kannab. Ma nimelt kannan oma ema riideid, ok, tema varasemaid, siin näiteks mina kuu aega tagasi oma ema keskkooliaegses kleidis:

Väga vinge vintage kleit, puhas käsitöö, ees paarkümmend nööpi, kõik ükshaaval haakidega kinnitatavad, kujutan ette, mis hinda sellise töö eest tänapäeval küsitaks. Mulle meeldivad sellised erilised ja imelikud asjad, kuigi riidekapp on ikka keskpärasust täis, sest "midagi peab ju seljas kandma".

Aga meenus see kõik seoses sellega, et märkasin arvutis kuue aasta tagust kausta fotodega ühest stiilinõustamisest, kus käisin. Ma ei pannud neid pilte toona kuhugi, sest need tundusid nii jubedad, aga tagantjärele suudan juba järeleandmisi teha. Kuigi neid konkreetseid hilpe enam poodidest ei saa, siis mingi aimu annab ikka, missugust stiili ma siis kõrvaltvaataja silmis kanda võiks ja ma ei ütleks, et see mind väga rõõmustaks. Ehk siis pilte sarjast "see ei ole üldse mina!"
1. variant ehk nägu ütleb kõik

Püksid on täitsa nitševoo...Ülemine osa - jah, ei ole pastellid, ei ole ühevärviline, aga pole ka üldse see, mida ma kannaks. Suuri ehteid ei kanna ma iialgi ja samuti kahte kitsast hilpu üksteise otsas. Kihilise riietuse põhimõte minu puhul tähendab seda, et ma viis minutit peale kodunt väljumist koorin pooled riided maha ja kirun, et läheduses pole ühtki prügikasti, kuhu need poetada, et päev otsa tulutult kaasas tassima ei peaks. Jah, ka talvel on mul jope all pusa palja naha peal. Kott on igavuse tipp, aga need kingad ma isegi soetasin, puhtalt praktilisuse pärast - mugavad ja värvi puudumise tõttu saaks kõigega kanda.
2. variant ehk palun võtke see asi mu pea küljest ära

Kott on liiga suur, saapad on liiga kõrge kontsaga. Retuusid on ok, kui midagi ägedat selga pole panna, siis ajab retuusid-tuunika kombo tavaliselt asja ära. Praegu ma seda pildil olevat hõlsti vaatan täitsa lubava pilguga, toona tundus liiga pruun ja satsiline. Tagi on muidu mõistlik valik, kuigi igavat värvi ja kõige hullem on nende käistega - jah, ma tean, et käiste ülesse käärimine mõjuvat positiivselt figuurile jne aga on keegi päev otsa selle käiste kruttimisega tegelenud ka? Need ju vajuvad kõndides pidevalt alla, seda ükshaaval! Hetkel on mul kolmveerandkäistega tagi, üsna optimaalne variant. Kaabu - no kes paneb endale kaabu pähe?! Mulle meeldivad peakatted (talvel) ja mul pole mingit hirmu rahva hulgast väljapaistmise vastu, aga kaabu on lihtsalt....veider. Mitte lahedalt veider. Vähemalt mitte minu peas.
3. variant ehk mutt

Sall on muti arsenali salarelv! Mutil on alati külm ja tuul tõmbab! Ok, ma sain ka sel kevadel esimest korda selga närvipõletiku ja saan aru, et sall on vajalik, aga ikkagi... Vastikult ametlik kott, mida on ebamugav käes hoida. Õudsed püksid, mis ütlevad vaatajale, et sa oled tõsiseltvõetav kontorimutt. Sorry, ma olen ikka see skinny jeans forever tädi, isegi kui need igaühe pee paksuks tegevat, sest 90ndatel me ju kandsime neid ja kõik muu oli muttide kraam. Kingad, mis on küll erksat värvi, kuid sellegipoolest surnusussid. Selle kombo ja kogu stiilinõustamise lemmikese oli mul siiski see punane tagi, aga kuna mul tagisid niikuinii oli, siis see mingit erilist vow-efekti ei andnud. Triibud mulle ka täitsa meeldivad. Ehk siis tulemus - ei midagi uut, meeldisid ikka need asjad, mis varem, ühegi muusuguse eseme puhul ei tekkinud tunnetki, et võiks seda proovida.

Sageli küsitakse, et mis stiili sa kannad. No täitsa võimatu on kokku võtta. Peab olema mugav, peab eristuma ja olema mingitpidi imelik, võiks olla mingi sõnumiga. Sobivate lõigete või muu enesekohaseni pole veel väga jõudnud. Et pikk kleit ei sobi lühikesele inimesele või teatud seelikupikkus on sobivam, või miski parandab rühti vms, see juba kõrgem pilotaaž. Mulle meeldivad mõned vähesed riided, aga ma ei tea, kuidas neid endaga sobituma panna ja stiilinõustamisest pole ka mingit kasu, sest nõustajate arusaam ägedast ei ühti minu omaga.

Stone Sour Pirital

Lisaks Norrale jõudsin vahepeal ära käia ka Stone Sour'i kontserdil Pirita kloostri varemetes. Seekord tuli välja, et Norra kaasa veetud soojadest riietest ei piisanud, pidin Tallinna sõbrannalt veel eraldi salli laenama...

Ma ei tea, kus ma elanud olen, aga kunagi töötas mu eks Pirita rannahoones ja ma tõepoolest ei olnud kunagi märganud, et klooster sealt kohe üle tee on. Kontserdipaigana mu meelest väga hea valik (iseasi, mida surnud sellest arvavad), akustika poolest plekisest Suurhallist kordi etem. Lisaks olid kontserdil pea ainult asjatundjad, sest kui ma paar korda kontserdi ajal WC-de poole tormasin (isiklik kiiks, pole midagi teha), siis söögi-joogialal kooserdas vaid paar üksikut inimest, kõik ülejäänud kuulasid-vaatasid esinejat. Lisaks hämmastas mind see, et kui publikualal oli paar kõrgemat...ma ei teagi...krüpti, siis nende peal ei seisnud keegi, kuna tagapool olijatel oleks selle võrra kehvem nähtavus olnud. Mina seisin kohe tavarahvast fännitsoonist eraldava aia juures, paar inimest oli minu ees, aga ma nägin nende õlgade vahelt üsna hästi lavale. Ja ma käisin sealt mitu korda ära ning sain alati oma koha tagasi. Väga mugav!

Aga esinejatest siis. Soojendas selline bänd nagu Nothing More, kuulasin neid kunagi Spotifyst, aga väga suurt muljet ei jätnud. Esinemine oli neil siiski väga hea, tegid korralikku showd ja puha. Hiljem peaesineja palus neile paar korda veel eraldi aplausi, ilmselt jäi alguses seda väheks. Arusaadav, sest üsna tundmatu bänd ja kella seitsmeks polnud suur osa rahvast veel kohal. Aga üks stiilinäide ka neilt:

Üllatav oli see, et Stone Sour saabus lavale suisa 10 minutit enne väljakuulutatud aega. Avastasin just ühe põneva veebilehe, kus saab näha ja kuulata iga kontserdi setlisti, isegi koos sisse- ja väljajuhatavate lugudega, Pirita kontserdi oma on siin. Ütleme nii, et peale laivi tõmbasin ma pea kogu Stone Souri viimase albumi endale playlisti ära, lisaks veel ka lugusid varasematelt plaatidelt. Lugude valik oli huvitav, kuigi ametlikult oligi tegemist uue plaadi esitlustuuriga, siis sellelt tehti 15st loost 5. Enamik lugusid, mida kuulda oleks tahtnud, tehti ära. Uuelt plaadilt oleks ehk Taipei person/Allah tea võinud ka olla ja mu ühte lemmikut The Dark, mis ainult singlina välja lastud, ka ei olnud, aga see on puhtalt norimine.

Oleks mul prillid ees olnud, oleks ma isegi Corey Taylori näo ära näinud :) Seekordsel kontserdil oli erinevalt Maidenist sooline tasakaal üsna paigas. Nimelt on Corey millegipärast suur naiste lemmik. Minu jaoks oli see algul pigem üllatus, sest kui ma Slipknoti esimest korda ilma maskideta nägin, siis mõtlesin, et "ahaa, selge siis, miks neil need maskid on". Mis ei tähenda, et ma Coreyt kuidagi mittelahedaks peaks või nii, kuigi mingi bändi fännamine seetõttu, et laulja on "hot" tundub mulle veidi kummaline.

Huvitav on ka see, kui paljud inimesed Stone Sour'it ei tea, Slipknot on hoopiski tuntum, kuigi Slipknot peaks nagu karmim bänd olema. No see lugu näiteks on täiega selline "ilus", mida raadios mängida võiks:

Mina kuulsin neist esmakordselt Raadio 2 Rockarolla saatest, kui välja tuli nende teine plaat Come What(ever) May ja sellelt lugu 30/30-150:

Kontserdil kõlas samuti lugusid kummastki äärmusest - nii kiireid kargamise omi, kui ka ballaade (ma vihkan seda sõna, sest no on "ballaadid" ja on ballaadid - ühed on sellised "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis ilad ja teised on...sügavamad, süngemad).
Lavalt loobiti pudeleid ja tulistati serpentiine (ma sain kätte kaks, kummagi erinevast värvist, ehhee), igavesti lõbus oli ja seda hoolimata sellest, et ma olin täitsa üksi ja ilma kaaslaseta kohale tulnud. Puudu jäi sel juhul ehk ainult sellest, et pärast kontserti muljetada, show ajal oled niikuinii omaette mullis. Väga palju inimesi oli tegelikult üksi kohale tulnud, ei olnud imelik midagi. Pigem oli naljakas vaadata paare, kus üks pool oli fänn ja teine tiksus kõrval kaasas ja seisis nagu post, samal ajal kui fännist pool hullunult kargles.
Lugusid esitati vaid ühe võrra vähem kui Iron Maiden, kuid kontsert kestis tuntavalt vähem (lisaks erinevale lugude pikkusele võis asi olla ka selles, et kõrvad ei kannatanud) ja sai läbi juba enne kümmet. Seega polnud probleeme ka tagasi Mustakale jõudmisega, kus ööbisin. Kirsiks tordil nägin ühe paneelika rõdu all siili, tegin pilti ka, aga Nokia 3310 pole tõesti kõige etem pildiaparaat. Seega pilte siilidest ja Stone Sour'i kontserdist vaadake mujalt internetist.

Hädine mägismaal ehk Norra reis

Paluks mulle järgmiseks sellist vanainimeste pakettreisi, kus basseini ääres pikutada saaks, soovitavalt ilma sammukestki astumata. Asjad, mida ma ei armasta: mäed, kivid, mööda eelnevaid ronimine. See oli nüüd sarkasm ja eneseiroonia, eks, tegemist on lihtsalt asjadega, millega ma absoluutselt hakkama ei saa ja seepärast jorisen.

Aga algusest siis. Kõigepealt toimus täielik sajandi kokkusattumus, nimelt sattusime kaasblogija Kristallkuuliga samale lennule ja suisa üle vahekäigu istuma (muidu ilmselt poleks teineteist märganudki), meil mõlemil oli Oslos piisavalt ümberistumisaega ka, et seda klatšiga sisuka vestlusega täita. Maailm on väike ühesõnaga. Igatahes oli see väga tore üllatus. Lendamine ise mitte nii väga, sest neljast lennust kolmel (ühel koos valuvaigistiga) lõi mul silmade ümber vastikult terava valu, ilmselt sõltub see rõhutunnetus millestki hoomamatust, mitte lennujaamast ega kinnisest ninast.

Oslost Stavangerisse ja tagasi lennates istusin akna all ja kuna taevas oli selge, siis sain päris jahmatava vaatepildi osaliseks. Ma ei usu, et peale Alpide kuskil miskit veel nii ägedat näinud oleks. Selline tõeliselt ürgne maa, kõikjal kaljud ja vesi, teid ega inimasustust üldse näha polnud ning mäed ise olid nii lähedal nagu linnad lennuki maandumise ajal. Millegipärast oli mulle jäänud mulje, et fjordid ja kaljud on Norras ainult mõnes kohas, muu maa on nö "normaalne".

Vastu võttis troopiliselt palav ilm, kuumem kui Tallinnas, tuuletu ja pilvitu. Ainus inimene, kes enne reisi õige ilmaennustusega lajatas oli kolleeg, aga teda ma ju ei uskunud - Norra ju, meri ju, raudselt tuul ja jahe! Seega - nagu tavaliselt oli seljakott täis täiesti sobimatuid riideid ning lõpuks pidi suisa kohalikku H&M-i väisama (appi! sellise jubeda sõna kirjutasin ja silm ka ei pilkunud! Inimene ikka tõesti harjub kõigega), et lühikesed püksid leida. Igatahes hakkas juba alguses kahtlasena tunduma eesmärk minna üles Preikestolenile. Mõtlesime, et katsetame laupäeval ühe vähemnõudliku kohaga ja äkki pühapäeval tuleb jahedam ilm ja siis saame ka Preikestolenile, kuhu peaks ülesminek võtma umbes 2 tundi.

See vähemnõudlikum koht oli siis Jøssingfjord (vaata Googlest pilte, ma suutsin kogu reisi vältel oma fotokat vale režiimi peal hoida ja pildid olid üliülevalgustatud, ainsad normaalsed pildid tegi sõbranna telefoniga). Sõbranna sõnul minevat seal mäkke trepp ja on muidu mugavam ülesminek.
Ülesvaade (mida nähes ma juba tegelikult teadsin, et head nahka siit ei saa):

Ja vaade teekonna alumiselt kolmandikult tagasi alla:

Kui seda raudtee ja redeli ristsugutist trepiks nimetada siis 434 astet oli keegi ära märkinud. Kuumakraade oli 27 ja 29 vahel, lauspäike, jalad hakkasid saabastes kohe higistama ja hõõruma, pulss läks lakke, hingeldasin nagu lämbuja (mul on tegelikult astma diagnoositud, aga välja lööb paar korda aastas, seal lõi), nägu oli lilla. Sõbranna läks reipal sammul ees, vettki ei võtnud kaasa, samal ajal kui mina, hing paelaga kaelas, punnitasin. Ma kujutan ette, et meil oleks säärane atraktsioon ammu suletud, sest mõnes kohas haigutas astmete vahel tühjus ja käsipuudest võis und näha. Kaks üleni higist sportlast tulid korra reipal sammul alla vastu. Rohkem ei hingegi. Vaade oli mega. Mul oli nii halb. Umbes sama tunne, kui kooli ajal peale 2 km suusatamist (sellest peaks aimuma mu sportlik vorm). Mõtlesin, et kui pilt eest ära läheb, siis luumurruga see kukkumine ei päädiks. Ikkagi oli tunne, et no kohe olen ju tipus. Trepp sai läbi. Selgus, et lõppu tuleb mööda kive ronida. Ausõna, oleks need kivid ronimise alguses olnud, ma oleks ära teinud, aga sellises seisus andsin paarkend meetrit enne tippu alla, sest enesealalhoiuinstinkt karjus kõrvus liiga kõvasti. Tipust oleks merele näinud. Nojah siis.

Kuidagi sain alla, ega seegi lõbus olnud. Jalad villis ja valusad, pea lõhub otsas, endal nõme tunne ka selline hädapätakas olla. Mis teha. Elamus missugune. Muidu näe, inimesed elasid kuni 1925 seal, Helleren on kohanimi:

Sõitsime siis muudkui edasi mööda maalilisi käänulisi teid ja fjordide ääri. Tee või kõigest pilti, kõik oli ilus. Ilus, aga raskesti ligipääsetav. Vähemalt lubas sõbranna mind randa viia. Jee!

Sõitsime mööda mingit maanteeäärt, näe sellist:

Sõbranna näitas, et rand on seal all:

Parkisime auto tee äärde ja sõbrants küsib, et kas ma ikka tahan minna. Üritasin siis nalja teha, et no päris kohe siit küll mitte! "Ei, ega me siit kohe ei lähegi!" vastab sõbranna, astub paar meetrit edasi, ronib üle teepiirde ja hakkab alla ronima... Selleks ajaks olin mina plätudes. Tema ka, aga arvata oli, et meie kahe vahe on suurem kui esmapilgul tundub. Korra käisin p****li ka, aga õnneks õnnelikult. Kuidagi poolkäpuli, puudest ja kaljudest kinni hoides saime alla. All oli kohutavalt ilus ja ka paar peret - imikute, telkide, koerte, aerulaudade ja muu rannakraamiga. Kuidas nad siia alla said, ega ometi...?! Jah, ikka, muudmoodi ei saagi, kehitas sõbranna õlgu. Minge metsa, te norrakad! Ilmselt ongi nad titest peale mööda metsi ja kive roninud.

Norrakate külmast kõhust igasugu normide ja ettevaatusabinõude osas sain aimu ka õhtul kui juba merre ujuma läksime, kus oli oluliselt soojem kui fjordis. "Aga palju siin sooja on? Kas kuskil seda temperatuuride tahvlit ei ole?"
"Ei, siin pole sellist asja!"
"Aga rannavalve, roheline lipp?"
"Kui norra randadesse rannavalve panna, siis muuks inimesi enam ei jätkukski! Meil on siin lihtsalt päästerõngad, ujud omal vastutusel."
Mingid skeemid olid ka, et kus on suurim tõenäosus ära uppuda, sest lained olid Norra meres vinged. Ja kui ma eelmisel aastal käisin Eestis enne jaanipäeva ujumas ja see oli kõva rekord, siis nüüd sai käidud Norra meres 2. juunil ja vesi oli tõesti soe! Kes seda oleks arvanud! Kusjuures kui meil siin on nüüdseks jahe, siis seal olevat ikka 27 soojakraadi ringis! Muidugi on see ka neile erakordne, näiteks grillimine on keelatud, isegi koduaedades! Ma ei tea, kas meil sellist asja jälle rakendataks.

Igatahes oli selge, et Preikestolen jääb ära. Selle asemel läksime "pensionäri-kruiisile" seda kuulsat kaljut altpoolt vaatama. Noh, seal ta siis kõrgubki (Tom Cruise jookseb, jah, jookseb, sinna viimases Mission Impossible filmis üles) :

Mõned inimesed olid ka selle palavaga tipus. "Ah, seal käiakse iga ilmaga!" poetas sõbranna, kes ise tipus 7 korda käinud...Laevareis ise oli muidugi maaliline:

Muidu kolasime veel päris palju ringi pisikestes kitsaste tänavate ja valgete majadega linnakestes, loodusparkides, teedel ja baarides. Kõik oli absoluutselt imeline! Va ehk see, et mu jalalihased valutasid veel mitu päeva ning kõik linnad meenutasid mägisuselt San Franciscot.
Selline tüüpiline värk:

Lõpetuseks mina oma loomulikus keskkonnas:

Ahjaa, pange tähele, neil on soojenduslambid lauajala küljes, mitte kuskil nurgas nagu meil. Küsisin, kas see kuidagi ohtlik ei ole? Et purjus peaga ei saa arugi kui jalakarvad kärssavad või seelik? Oh, seda juhtub küll jah pidevalt, tunnistas ka sõbranna...Meil keelataks see raudselt ära!

Te ju saite ka kogu selle vingumise põhjal aru, et tegemist oli ühe väärt reisiga, eks?! Aa, seda tahtsin  küsida, et kas teil ka on juhtunud, et kõigist naistest kutsutakse lennujaamas kehaskännerisse just teid, sest te olete ainuke, kelle rinnahoidja metallkaared turvakontrollis piiksuma hakkavad!? Nagu, mis mõttes?! Enamikul on ju need?! Õnneks elasin selle läbi ainult Tallinnas.

Kas Norras on väga kallis? Ma Stavangeri kohta ei ütleks, et see kohutavalt kallis on (vot hotelle jms ma ei tea, ööbisin sõbranna diivanil, ok, tema magas tegelikult diivanil ja mina voodis). Palavuse tõttu me eriti ei söönud korralikult, ostsime poest piknikukraami, aga korra käisime ka Aasia restos, imehea roheline karri läks 16 eurot. Õlu oli baaris 6-8 eurot klaas, kokteilid umbes 10. H&M-st sain lühkarid 14 euroga. Kolmetunnine laevareis maksis 54 eurot (see on kallis, leidis sõbranna, samas, minule, kelle jaoks see oli ühekordne võimalus Preikestolen vähemalt ära näha, see otseselt ei karjunud). Jäätist, vett, kohvi, saiakesi jms ostsime ka, aga nende hinnad ei šokeerinud piisavalt, et meelde jääda. Oslosse saab odavamalt, aga Oslo on kallis. Stavangerisse on kallis kohale saada, aga koha peal on odavam.

Karin Bojs. Minu Euroopa perekond - viimased 54 000 aastat

Nägin täna linnas naist, kes luges käigu pealt Dan Browni uut raamatut "Päritolu" ning oleks äärepealt trepist alla lennanud. Huvitava kokkusattumusena alustasin ka ise peale "Minu Euroopa perekonna" lugemist just "Päritoluga". Nimelt käsitlevad need kaks raamatut ühte ja sama teemat, aga väga erineval viisil.

Kust me tuleme ja kuhu läheme? Ilmselgelt on inimesed seda küsimust endalt juba aegade algusest peale küsinud. Nii mõnedki on enda meelest ka vastused leidnud. "Päritolu" ilmselt just seetõttu nii põnev ongi - ikka tundub, et kusagil on varjatult see üks ja õige vastus, mis paugupealt maailma teistpidi pöörab ja meie silmad avab. Millegipärast kipuvad inimesed eelistama selgust ja kindlust, konkreetseid vastuseid. "Ma tean, et ma mitte midagi ei tea" tundub liiga mittemidagiütlevana. Keegi kuskil raudselt teab.

Karin Bojsi raamatut lugedes saab aru, kui vähe me tegelikult siiski teame ja kui väikestel tõenditel see vähenegi teadmine baseerub. Siiski, tehnoloogia areneb metsiku kiirusega ja võrreldes isegi mõne aasta taguse ajaga teame oluliselt rohkem. Inimesele, kes on mingil määral kursis populaarteaduslike ajakirjade ja telesaadetega, on selles raamatus palju tuttavat, Bojsi teene on see, et ta on suutnud mitmed erinevad teooriad ühte loosse kokku põimida lisades sinna juurde enda perekonnaloo, mille taustal üldist inimkonna arengut tutvustatakse. Seega, midagi jahmatavat justkui pole, teisalt kui mõelda sellele, kuidas räägiti inimkonna arengust sel ajal, kui ma koolis käisin, on erinevus ikka mäekõrgune. Toona tundus kõik juba ammu selge olevat - olid inimahvid, kellest järk-järgult arenes erinevaid etappe läbides homo sapiens, kes omakorda avastas tule, kodustas loomad, tuli selle peale, et vilja kasvatama hakata ja nii ta läks. Nüüdseks on selge, et mingist sirgjoonelisest arengust täiuse poole on ikka väga vale rääkida, üha avastatakse uusi inimliike (mind siiani hämmastab, kuidas me uskusime, et inimliike sai olla ainult üks, kuigi loodus meie ümber on teiste liikide puhul palju külluslikum olnud?) Eks siin oli takistuseks ilmselt mõtteviis inimesest kui looduse kroonist, kelle puhul sirgjooneline areng oli loomulik ega vajanud selgitusi.

Ka Bojs toob oma raamatus välja selle, kui palju sõltuvad avastused siiski tõlgendustest ja teadlaste eelarvamustest. Kastist välja mõelda on harjumuspäratu, ometi on tehnoloogiate täiustumine meid selleks sundinud, tuues esile üha uusi avastusi, mis varasemate "valmis" teooriatega kuidagi ei sobitu. Leidub neidki, kes asjad sel juhul lihtsalt sobima panevad, aga teadlaste hulgas on neid siiski vähemus. Bojs peatub ka paljudel ebameeldivatel kaasnähetel - näiteks liigsete üldistuste tegemisel mingite üksikute näidete varal - väga inimlik, me ju kõik tahame, et mingi avastus paneks midagi põhjalikult paika, mitte oleks lihtsalt üks tükike puslest, mis võib-olla korralikult ei sobitugi. Enamik avastusi aga just säärased ongi, samas teooriad on väga kiired tekkima. Viimased trendid näiteks  - paleodieet, kuigi tegelikult ei olnud olemas mingit ühtset kiviaja inimeste toitumist nagu praegugi ei söö ju inimesed ümber maailma ühesugust toitu, jutud naisviikingitest ja vanadest matriarhaadil põhinevatest kultuuridest, mis on tegelikult paaril mitmetitõlgendataval leiul põhinevad soovunelmad.

Raamat küll pigem näitab, kui palju on teadus arenenud ja kui paljut me oma päritolust selle tõttu teada võime saada (otseselt tutvustatakse geenitestide põnevat maailma), kuid kõige tähelepanuväärsemaks oli mu meelest just see, et tegelikult on need siiski tillukesed augud, millest minevikku piiluda. Me võime küll saada teada mida söödi, kuidas elati, millega tegeldi, kuid me ei saa iial teada, kuidas mõeldi, sest me tõlgendame kõiki märke vastavalt tänapäevasele inimkogemusele. Kas me oleme samasugused nagu olid nemad? Kas me tunneme samamoodi? Kas mingisugune üldinimlikkus on olemas või selle tekkimine kusagil ajaloos tuvastatav? Ilmselt just oma juurte tundmaõppimiseks suguvõsa uuritaksegi, kuid kas me ilma kirjalike jälgedeta siiski saame aimu, millised meie eellased olid? Kõik kaob. Ilmselt on tulevikuteadlastel sellevõrra lihtsam, meist jääb ju märk maha?! Ilmselt mõtlesid sama ka kadunud põlved. Küll nad meist kuulevad ja aru saavad! Düstoopiates ju tulevikuinimesed sageli loevad meie kirjutatud tekste, kuid ei saa nende mõttest aru - nad võtavad kõike oma reaalsusega, mis meie omaga kokku langeda ei pruugi.

Just see tõlgendamise keerukus jäi mulle sellest raamatust enim meelde. Mida rohkem me teame, seda rohkem saame aru, et me ei tea veel mitte midagi ja kas üldse kunagi teada saame? Mulle tundus, et autor on selles osas positiivsem kui mina, kuigi ta toob pidevalt põnevaid kõrvalepõikeid, kuidas erinevad isiksused ja päevapoliitika teadust läbi ajaloo mõjutanud on ja ka edaspidi mõjutavad. Sellegipoolest on see minu jaoks haaravam kui lihtsad, selged ja kõike paikapanevad lõpliku tõe teooriad. Maailm on liiga keeruline, et olla nii lihtne.

Aitäh Varrakule põneva ja inspireeriva raamatu eest!

Raudne Neitsi nähtud

Kas ma olen nüüd lõpuks nii rahul, et võiks kõrvad pea alla panna nagu ma eeldasin? Kus sa sellega! Inimese tahtmised ei lõpe iial. Aga algusest siis.

Saime Tartust päris vara minema, koledasti hirmutati, et Haabersti ringil on hullumaja, mingu me Õismäe kaudu, siis äkki saab lihtsamini. Keerasime üldse Jüri kandis Paldiski peale, et mööda mereranda sõita, sisemaal oli temperatuur + 27 kanti kiskunud. Sealne maastik on mulle ka enam-vähem võõras - käisime näiteks Lohusalu sadamas, mida ma ainult AloTV videotest näinud olen ja Keila-Joal turistitamas. Mere ääres näitas + 20, üleni musta rõivastatule oli see päris hea vaheldus. L. seevastu oli täielik rebel  - metalkontserdile roosas triiksärgis.

Kuuest avati uksed ja me umbes selleks ajaks oma tegemised tehtud saimegi, võtsime kohe tekkinud sappa, kuigi kahtlane see tundus, varem pole iial mingit saba olnud. Suurhallile lähemale jõudes selguski, et sabatas ainult parteri rahvas, istekohtade omad võisid vabalt sisse kõndida. Ma saan aru, et "tõeline fänn" läheb lava ette, aga minu olematu pikkuse ja gabariitidega seal kaua ei vehkle.

Suht testosteroonirohke keskkond oli, näiteks juhtus esimest korda ajaloos, et naiste vetsus oli lühem järjekord kui meeste omas. Pea pool rahvast paistis välismaist päritolu. Esinejad tulid lavale täpselt ettekuulutatud aegadel, Killswitch Engage pole mul mingi eriline lemmik, aga laivina täitsa tore kuulamine, mis sest, et lauludest eriti aru ei saanud. Siis ma veel ei taibanud, et see võiks probleem olla. Näiteks Ozzy kontserdil samas kohas oli soojendaja heli nii pekkis, et kuulata ei kannatanud, aga Ozzy ajaks see probleem kadus.

Kahjuks ei saanud seda öelda Iron Maideni kohta. Ma istusin kontserdi esimese osa täiesti krampis, hiljem tajusin, et kael on sellest valusaks jäänud (mitte mingist kaasaelamisest siis). Lihtsalt kuulasin, hambad ristis ja oigasin, et "ei ole võimalik!". Paganama plekist kuut! Ehk siis mingi räme vilin, aru ei saa, mis lauluga tegemist (ja no ma tõesti tean kõiki Iron Maideni lugusid), laulja hääl kaob vahepeal täiesti ära. Hakkasin juba mõtlema, et asi on meie kohtades (või minu peas), aga pärast ütles teisel pool kõrgemal loožis istunud sõber, et temal oli sama jama. Lisalugudeks olukord vist veidi paranes või lihtsalt harjusid kõrvad ära.

Ei jäänud muud üle, kui visuaalsele küljele keskenduda. See oli muidugi võimas! Ma vahepeal netti ei jälginud, aga ametlikule Insta kontole pandi kõik esitatavad lood vihjetega lavakujundusele ka eelnevalt üles. Algus meenutas natuke kunagist Suurte sõjamasinate muusikat Leigol. Millegipärast tunduvad turvalises keskkonnas edastatavad sõjahelid ülimalt ägedad, mingi psühholoogiline keerdkäik ilmselt. L. tegi video ka, aga see sai liiga suur, et siia üles riputada, igatahes videol on heli puhas, ilmselgelt on tehnikal paremad filtrid kui mu kõrvadel. Seekordne kontsert pidi koosnema vanematest lugudest, nad teevadki tuure üle ühe - uus plaat vs vana kuld. Sellegipoolest esines üllatusi  - Where Eagles Dare ja Revelations on minu jaoks sellised vähe kummalised valikud, aga no kõigile ühtmoodi sobivat setlisti vaevalt leiab, pealegi on Maidenil ka jõhkralt materjali, mille vahelt valida. Lavakujundusest meeldis enim vist see katedraali osa, koos lühtrite ja  vitraažidega (suuremates riikides elavad fännid küll vingusid, et mismõttes, eelmisel tuuril juba oli see lava, aga meie siin nii pirtsakad olla ei saa). Põlev Ikaros ning hiiglaslik Eddie pea olid ka muidugi massiivsed. Ja katkumask. Ei, lavashow oli kindlasti viimase peal ja mul on hea meel, et ma seda lõpuks ometi oma silmaga nägin  - just see klassikaliste elementide olemasolu (Eddie, Bruce´i lause "Good night! from iron maiden, from eddie and from the boys!", Steve´i kitarrivalangud, Nicko oma "augus" jms) vs uued üllatused tasakaal. Midagi, mida sa oled plaatidelt ja videodest mitmeid kordi kuulnud-näinud ja mille osaliseks sa lõpuks ka ise saad. See on midagi muud kui lihtsalt muusika, mida ma endiselt eelistan kõrvaklappidest ja omaette.

Häält ära ei karjunudki, kuigi müra oli nii kõva, et kaasalaulmist häbenema ei pidanud. Bruce'i falseti kõrval kõlab minu jäme alt ikka väääga kohatult. Ma häältest muidu midagi ei taipa, aga ainus, milles ma vähekenegi viisi suudan pidada on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses, sellega hirmutan ma kodus lapsi. Niipea kui püüan vähekenegi naissoole kohasemat häält teha, hakkab kõriaparaat värisema ja kaotab igasuguse viisi.

Tänaseni oli mu kõige suurem hirm, et äkki tuli peale Run To The Hillsi midagi veel, sest L. pistis kohe peale seda plagama, et auto juurde saada. Me olimegi mingi esimese 100 sees vist, kes ustest välja murdis, täiesti ilma vajaduseta sealjuures, tee oli nii tühi, et ma saime Haabersti ringil end kenasti ümber pöörata ja enne 23 olime linnast väljas. Iron Maideni Instagram mingit lisa-lisalugu ei kinnita, ehk siis ei olnud ka.

Igatahes on selge, et elu eesmärk "käia ära Iron Maideni" kontserdil pole mingi õige eesmärk. Nüüd tahaks ikka mõnele nende vabaõhukontserdile ka ja siis veel mõnele veidi parema akustikaga saalis toimuvale ja...Üles triikrauad!

P.S. Huvitav fakt, mida ma ei teadnud - Bruce esines aastal 1998 oma sooloplaadi Chemical Wedding promotuuri raames Tallinnas ööklubis Dekoltee.

Ma olen nii närvelevil!!!*

Kunagi ammu läks mu ema sõbrannaga reisile ja siis too sõbranna helistas emale paar nädalat enne reisi, et noh, kohver pakitud, jah? Ema pööritas selle peale silmi. Geenid või kasvatus, ma olen samasugune, aga veel hullemini. Ma nimelt keeldun isegi mõtlemast igasuguse planeerimise peale. Planeerimine tekitab ärevuse, teate küll seda, kuidas enne tähtsat eksamit kõht lahti läks, täiskasvanuna üritan vältida.

Lugesin just seda artiklit - pooled eestimaalased säästavad puhkuse jaoks mitu kuud - see on ju puhas kõhulahtisus pool aastat ette! Planeerimine tähendab seda, et millegi untsuminek on garanteeritud. Et lepin juba ette kokku, kellele kassi hoida annan ja lapsed, juhul kui kaasa ei võta? Sel juhul on ju miljon võimalust ja väikest atakki, et selgub - nad ikka ei saa. Kõige kindlam - raksust ja võimalikult lühikese etteteatamisega. Mis omakorda võib-olla tingitud asjaolust, et meie nö "turvavõrgustik" on "esimesena ei"-inimesed st kui abi vaja, antakse kõige pealt teada miks ei saa, seejärel antakse natuke lootust, et äkki ikka kuidagi saab ka, tohutute loobumiste hinnaga ja lõpuks ollakse nõus ning kiidetakse takka, millal uuesti saaks. Jah, ma tean, olen ebaõiglane, paljudel pole üldse mingit turvavõrgustikku, aga nõrkade närvidega nagu ma olen, ma lihtsalt ei taha seda kemplemist käsikäes enda süüditundmisega mitte millegi nimel ja moe pärast.

Kunagi kursaõde küsis, et kas ma planeerisingi oma teise lapse kooliajale? Ma naersin, et pole ühtegi last kuhugi planeerinud, lihtsalt juhtusid tulema. Tema imestas siis, et tüüpiline Tartu vist, tal Tallinnas enamikel sõbrannadel elu viisaastakute kaupa ette planeeritud. Planeerimine on saatanast! Mida elu on õpetanud, on see, et ükski plaan ei pea vett, ainus, mida neist saab on kahetsuse - näe, ei läinudki nii nagu planeerisin!

See puhkuseteema veel. Kas on võimalik mingit asja nautida, kui oled selle jaoks pool aastat kannatama pidanud? Hoidsid kõhu kõrvalt kokku, jõudsid oma kallisse hotelli, aga siis tuli välja, et see pole pooltki nii ilus kui piltidel lubati ja päike läks ka pilve taha? Ma oleks võinud selle jama asemel pool aastat kodus kaaviari süüa!!! Enda piiramist saadab minu puhul alati kahetsus. Äkki suren homme hoopis ära ja  mis kasu siis sellest dieedist, kokkuhoidmisest ja kasinusest? Mõistlikkuse piirides siis muidugi - konto peab kuu lõpuks nullis olema - see oleks juba teine äärmus. Tundub vist, et ma väärtustan elus eelkõige mugavust. Artiklid pealkirjaga "Kuidas väljuda mugavustsoonist?" kõlavad mulle umbes kui "Kuidas rabeleda paradiisist välja ja astuda kartmatult põrguteele?" Ma ei suuda raha koguda, aga ma olen juba loomult ihne - on see kuidagi loogiline? Vist võiksin isegi raha koguda, aga ainult sel juhul, kui sellel pole mingit reaalset eesmärki, lihtsalt hulga kasvamise kaunidus. Et ma saan ilusa hunniku kokku ja siis pean selle ära andma? Ei!

Millegipärast on elus seatud nii, et etteplaneerimisel on omad eelised. No näiteks igasugu piletid jms on ette ostes odavamad ja sa oled sunnitud riskima sellega, et ostad pileti ajaks, mil sa oled haige või hoopiski surnud. Et mismõttes tore on ette teada ja unistada, et näe viie kuu pärast on seda toredat asja oodata? Ei, see tähendab hoopis, et viis kuud on vaja muretseda, ega sellel konkreetsel päeval midagi kohutavat ei juhtu! See kammitseb mind, ma tahan olla vaba, spontaanne, aga hetkeajel ei saa tänapäeval isegi teatrisse mitte. Selle vältimiseks ei tea ma muud, kui lihtsalt keelan endal eelseisvatele asjadele mõtlemise. Asjad pakin viimasel minutil. Loomulikult, sel juhul on oht, et midagi jääb kahe silma vahele ja ümberpöördumiseks pole enam aega. Mul siin hetkel on paar plaani kuklas tiksumas. Järjekorras, kõik omal ajal, korrutan endale. Ma ei oska rööprähelda ju ka. Isegi mõttes mitte. Et teen siin tööd ja samal ajal mõtlen, mida kotti pakkida? Ei oska nii. Ma ei julge isegi mõelda, et homme on Iron Maiden, surun elevuse jõuga maha, ei mõtle sellele, ei jookse kiljudes mööda maja ringi. Olen nagu mu vanaema, kes alati hoitas  - see, et auto sõitis hoovist välja, ei tähenda veel, et ema-isa ära läksid, alles peale tunnikest on kindel, siis nad enam ilmselt poolelt teelt tagasi ei pööra! (Ma ei tea, mida salalikku me vanaemaga vanemate äraolekul teha plaanisime, aga pidev ärevus oli sees küll "lähevad-ei lähe", emal tuli sageli viimasel minutil mingi jama majja, ilmselt sellest ka minu skeptilisus plaanide osas).

Ja teate, mu sõbranna abiellub! Ma vahtisin pool tundi suu ammuli ekraani, kui teada sain (vot-vot, erinevused kommetes, vanasti vaadati kaunilt kujundatud kutset). Tegemist on küll lihtsalt registeerimisega, aga ikkagi, ma pole kedagi registeerimas näinud täpselt 10 aastat. See kõik tõi mulle aga hoopiski meelde selle, kuidas me noorena neid asju ette kujutasime ehk taaskord planeerisime ning kuhu need asjad tegelikult välja viisid. Ja mul on natuke kahju ja nostalgiliselt nukker olla. Aga ma olen nii õnnelik sõbranna üle! Ja ma raudselt hakkan ulguma seal! Ja ma ei tea, mida selga panna! Ja mida teha, mida öelda! Aga ma keeldun ka sellele mõtlemast, enne kui juba peaaegu hilja.

*Ma loodan, et te ikka olete Mu väikese poni püsivaatajad....

Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan

Istusin ühes väikses mereäärses külakeses palkmaja teisel korrusel ja lugesin juba teist õhtut öölambi valgel. All plaanisid inimesed kuhugi õhtut veetma minna ja ootasid, millal ma nende sekka naasen, aga ma ei tulnud, juba teist õhtut järjest. Ma vedasin neid alt, ma ei saanud kuhugi lõbutsema minna, mul ei olnud tuju, mu peal oli must masendus just sellest raamatust, aga ma ei saanud seda ka käest panna. Igavene vastik, närutav ja sa tead, et ega paremaks ei lähe, aga ikka loed. 

Ei, ma ei taha öelda, et see halb raamat oleks olnud, sugugi mitte, aga ma ei saa ju ka öelda, et see raamat oleks mulle meeldinud! Meeldinud selles mõttes nagu meeldivad ilusad lilled, ükssarvikud ja vikerkaared. See raamat on allakäik, pimedus, veri ja soolikad. Ma ju teadsin seda ette, mu meelest peaks iga lugeja seda ette aimama, seetõttu ma ei saagi aru, kui mõnes arvustuses heidetakse autorile ette, et ta ainult negatiivsele keskendus. No loomulikult, alati on igas asjas ka head, aga raamatus ei saa ju kõike  hõlmata - visata 560 leheküljele veel samapalju juurde, et näidata - oli palju halba, aga oli ka head? Mu meelest on Afanasjev raamatu õhkkonna just väga meisterlikult üles ehitanud - kõduhõng saadab lugu ju algusest peale, märgid on olemas, aga seesugust, tõepoolest Tarantinolikku verepulma ikkagi ei oota. "Nad kõik surevad koledat surma, enne seda veel koledamini kannatades." Võiks vist nõnda kokku võtta küll? Kui Kivirähk jätab kadunud maailma jaoks koopasse vähemalt Põhja Konna, siis Afanasjev ei jäta kivi kivi peale ka mitte.

Tunnistan, poole raamatu peal ma oleks seda eepost veel viie tärniga hinnanud, aga alates peatükist, mida illustreerib raamatu kaanepilt, tahtsin algul lausa kaks tärni vähemaks võtta. Ei ole lihtsalt üldse minu maitse. Mulle tundub, et seal on ka mingi murdepunkt - alguses täiesti realistlikust loost saab järsku julm ja segane psühhedeelne muinasjutt. Loomulikult oli ka Serafima isa ja vendadega toimunu kole ja julm, kuid siis oli tuttav kontekst - sõda, ja üks konkreetne paha tegelane, kes koletuid tegusid tegi. Millegipärast muutub lugeja rahulolematuks, kui selgub, et headeks peetud osatäitjad on samasugusteks tegudeks võimelised kui pahad. Tahaks ikka ilusat muinasjuttu, kuidas nüüd kirjanik kõik ära rikub!? Mismõttes reaalses elus nõnda ongi? Ma ju loen raamatut, eks! Siinkohal autorilt ju väga meisterlik pööre, aga tehes seda, riskib ta raamatu meeldivusega (nõrgemanärvilistele nagu mina).

Ilma selle sammuta, üldise kaoseta, ei oleks raamat aga sugugi nii meeldejääv. Pahad saaksid paraja palga ja head peaksid pidu? Meid on vist lapsepõlves liiga palju selliste lugudega harjutatud, ikka veel ei taha tunnistada, et tegelikult ju asjad nii ei käi. Raamatus tehakse jälke tegusid nii jumala nimel kui teda salates, inimesed kasutavad usku ja ideoloogiat oma madalate eesmärkide nimel. Raamatu lõpus küsib Kanaonu Sergei oma pojalt, kes teoloogiat õppima tahab minna, et miks? Miks ei võiks lihtsalt niisama hea inimese kombel elada, tegemata teistele seda, mida ei tahaks, et endale tehakse? Mulle tundub, et siin on raamatu üks tähtsamaid mõtteid, mille läbi saab selgeks ka see, millest lugu põhiliselt räägib, nimelt kättemaksust. Kättemaks jumalalt, kättemaks inimeselt, ikka ja jälle korduv vajadus maailmas õiguse mõistmine enda kätesse võtta. Nagu näha, ei sünni sellest iialgi midagi mõistlikku. Revolutsioon söövat oma lapsi, sama teeb kättemaks.

Kust tuleb see, et me alati usume - halvad teod saavad elus karistuse? Karistab karma, jumal, mingi abstraktne elu tasakaal? Et õiglus peab olema ja kui ei ole, siis õige mees paneb oma õigusega õigluse maksma? Et soost tõuseb sõjaaegne tank ja teeb kõik pahad maatasa? (Mulle õudselt meeldis see tanki-kujund raamatus. Võib-olla oli see mingi laiemalt levinud müüt, mida räägiti ka minu lapsepõlves?) Ükskord tuleb Kalev koju? Põhja Konn ärkab üles? Tuleb Taevariik? Ja kõik see, kõik need lood, müüdid, uskumused panevad meid tõepoolest unustama, kui palju ebaõiglust tegelikult meie ümber lokkab? Eks raamatuski arutasid uskmatud, et jumal peab olema kas kuri või hull. Ega usklikud ju samuti selle näruse argielu fakti vastu ei saanud, nemad aga tulid geniaalsele lahendusele - jumal on siiski hea, kõik paha on hoopis kuradist. Kahjuks lõppes seegi, nagu enamik vastandumisi kõigile kehvasti.

Kuidas maailma seletada - võiks pidada ka selle eepilise vanausuliste saaga taustküsimuseks. Kõige mõistlikum tundub sellega üldse mitte tegelema hakata ja püüda argieluga võimalikult valutult hakkama saada. Inimene seda enamasti ei suuda ja võib-olla just see meist inimese teebki?

Raamatut lugeda soovitan. Lugu jookseb ladusalt läbi põlvkondade, mitmete perede, paljude inimsaatuste, mis omavahel põimuvad, kuid milles orienteerumine vähemalt mulle küll keeruline ei olnud. Vanausuliste külad läbi aastakümnete, pärastsõjaaegne Tartu - kõik need on nauditavalt ja äratuntavalt kirja pandud. Kohalikest kommetest ja kultuurist saab nii mõndagi teada. Pildid on vinged. Külma kõhtu koledate kohtade tarvis - osa asju on ikka päris detailselt paberile pandud, võivad võikalt silme ette kerkida. Mitte lugeda masendunud meeleolus.

Kaks meest, kaheksa naist

Mu eelmise postituse kommentaariumist selgub, et tegelikult on siin tegemist ühe keskealiste haigete inimeste kogunemispaigaga. Tahtsin jube originaalne olla oma haigustega, aga tundub, et teised on veel tõbisemad...Muuseas, vahepeal hakkas mulle silma, et palju klikke siia blogisse tuli Hundi ulu juurest, mis oli veidi kummaline, sest mõnda aega valitses sealses blogis ju vaikus. Selgus tuli aga kellegi vihjest Perekoolile, nimelt olla seal keegi blogisoovituste all nimetanud Hundi ulu blogrolli, millele siis üks krapsakas Kägu kohe lisas, et phäh, seal ju ainult keskealised sokikudujad! Soki kudus mul kooliajal üks vanaema sõbranna valmis (vanaema vist ka ei osanud), aga muus osas hakkame vaikselt kvalifitseeruma  - ma pole nüüd mitu päeva vabast ajast arvutisse saanud, sest mingi närvipõlendik on külge hakanud. Algas seljast, ikka nii, et käsi surises ja oli kasutu ning on nüüd kanda kinnitanud mu paremas õlas. Mäletan, et kunagi pööritasin ema peale silmi, kui see iga tuulehoo puhul ennast kinni kattis, paistab, et polegi siin enam midagi naerda.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada lihtsalt ühe tüütu muusikapostituse. Nimelt möödus hiljuti 24 aastat mu lemmikplaadi - Hole'i "Live Through This" ilmumisest ja selle puhul tehti Spotifysse üks huvitav list erinevatest esitajatest, kes ennast LTT-st mõjutada on lasknud. Ma muuseas avastasin sealt enda jaoks Marina and The Diamondsi, see lugu albumilt Electra Heart käib hetkel mul pikemat aega korduse peal:

Otsustasin aga välja otsida kõik need plaadid, mis minu jaoks peale "Live Through This"-i kõigi aegade parimate plaatide nimekirjas järgmistel kohtadel ette tulevad. Jätsin välja kogumikud ja sama esitaja muud plaadid (muidu oleks esikümnes umbes 5 eri esitajat ainult). Igalt plaadilt püüdsin otsida selle kõige-kõigema loo, kuigi nende plaatide puhul on see raske, sest need on kõik sellised "defineerivad" teosed :) Kasutasin Last.fm-i statistikat, ehk siis plaadid, mida ma alates 2006 sügisest kõige rohkem kuulanud olen.

Kohe peale LTT-d tuleb (ja veel kahte Hole'i ning ühte CL-i sooloplaati) Shampoo - We Are Shampoo. 

Shampoost ma olen varem ka kirjutanud. Nende olemust reedab vist kõige paremini see fakt: kui  tšikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.

Kolmas koht Bitch Alert - I Can Feel Your Bones.  Parim Soome bänd üldse. Punkt. Ja oi, ma nüüd vaatasin seda videot, mida ma kohe siia uploadima hakkan ning kui see ei ole Hole-i "Live Through This"-ist mõjutatud, siis ma ei tea, mis üldse on! Miss-printsess plaadi kaanelt (Hole-i lugu Miss World) kiikumas sarnaselt Courtneyga nende Violet'i videost. Kui miski mu südant rahuldusega täidab, on erinevate vihjete ja ühendusniitide tajumine mu lemmikbändide vahel!

Koht neli L7 - Bricks Are Heavy, ("Ära tassi kiva, kiva raske", meenub ühe klassivenna nali, pärast tuli välja, et see vist "Armastusest kolme apelsini vastu" - ma olen muide ainus eestlane, kes seda kunagi näinud pole). Plaadi hitt on kindlasti "Pretend We're Dead", millenimelist bändi dokumentaalfilmi olen üritanud juba pikemat aega kusagilt alla tõmmata. "That was the real MTV!" nagu keegi video all kommenteeris:

Viies Nirvana - Nevermind, see on iseenesest üllatus mulle, mitte et plaat halb oleks. Lihtsalt kuidagi täiesti mainstream valik. Mu kõige lemmikum lugu on aga sellelt plaadilt "Breed":

Kuues Marilyn Manson - The Golden Age of Grotesque. Mina avastasin MM-i (ja Rob Zombie) Matrixi filmist, millest ma muidu halligi aru ei saanud. Kõvemad fännid ütlevad, et selle albumiga oli MM juba alla käinud ja ma täiesti tunnustan ka tema eelnevaid albumeid, aga siiski-siiski, see on KÕIGE parem. Ma toppisin nende lugude tsitaate oma Rate piltide sügavamõttelisteks pealkirjadeks, ma tsiteerisin neid üldse kõikjal, kus võimalik. (s)AINT on hümn, see on siiani mu telefonihelinaks - I don't care if your world is ending today I wasn't invited to it anyway. Aga näe, videot ei olnudki ma kunagi näinud. Ma muuseas laikisin ka kellegi kommentaari kuskil selle kohta, kuidas videod on muusika kõrval täiesti teisejärguline värk, milleks üldse? Kui ma saaks, paneks ka ainult audiolinke siia, aga ma möönan, et enamikule teistele vilkuv pilt meeldib. Marilyn videos tõmbab Piibli pealt triipu, kepib ja veristab ennast, aga ma ikkagi ei viitsinud lõpuni vaadata.

Õnnelik seitsmes Lana Del Rey - Born To Die. Vist kõige uuem plaat siin tabelis. No Lana on muidugi ka üks väheseid tõelisi pärle viimase aja muusikas minu jaoks.

Kaheksas The Distillers - Sing Sing Death House. Brody Dallel on veel teisigi projekte  - soolokas ja Spinnerette, mis mulle väga meeldivad, Distillers kindlasti kõige kurjem ja ka tuntuim. Pidavat sel aastal uuesti kokku tulema. Ilus naine ägeda häälega.

Üheksas taas üks äge naine Jack Off Jill - Clear Hearts Grey Flowers. Bändi liider Jessicka Addams tegutseb nüüd peamiselt kunstnikuna, on teinud ka teist ägedat bändi Scarling. Veriste tampoonidega kõrvakaid kellelegi? Ta ongi selline nunnu ja samas õõvastav, ka muusikas:

Viimasena jõuab tabelisse Civet  - Love & War. California bänd, paistab, et see album jäi neile viimaseks. Väga vinge häälega laulja taaskord.

Lõpetuseks mõtlesin panna mõne Live Through This-i loo, aga seda on liiga raske teha st ühte välja valida. Panen siiski Violeti, sest mu meelest on just selle loo esteetilisest poolest väga paljud inspiratsiooni saanud.

There is no power
Like my pretty power
My pretty power
My ugly

 

Müün oma naha maha

Avastasin umbes aasta tagasi imeliku seaduspärasuse  - töölt koju tulles ja aktiivsemalt suheldes (tööl ma püsin vait üldiselt), hakkas nahk jubedalt sügelema. Eriti näiteks nõusid pestes, kui käed märjad ja ennast sügada ei saa. Umbes poole tunniga see jama kadus. Teine pooletunnine hoog saabus õhtul magama minnes - aju hakkas jälle aktiivsemalt tööle (mul vähemalt on nii, kohe kui voodisse heidan, tulevad kõik need "head mõtted", mida peaks tegema) ja nahk sügelema. Niisama ta ei sügelenud, nõgeslööve tuli iseenesest peale, mõnikord näiteks justkui piitsaarmidena - pikad sirged punased nahast kõrgemad triibud. Selgitasin siis välja, et tegemist on urtikaariaga, millel tuhat eri põhjust - umbes tomatisöömisest vähini, kõige iseloomulikum aga lausa "teadmata põhjusega urtikaaria". Muuseas, taaskord peamiselt naistel (ok, täpsustatult "keskealistel"...) esinev häda. Kuigi mu emal on meespatsient, kellel kontakturtikaaria seljakotile (raudselt tegemist matkahuvilisega...)

Kuna lõpuks viskas see värk ikka ära, hakkasin allergiarohtu võtma, korra võtan, aitab paariks päevaks, seejärel uuesti. Muuseas, tavalist allergiat mul pole ei ühegi allergeeni vastu ega ka toiduallergiat. Mulle endale tundus, et mu urtikaaria ongi närvidest  - selle vallandab aktiivne ajutöö. Täiesti napakas diagnoos, aga see on ainus asi, millega oskan lööbe tekkimist seostada.

Igatahes, nüüd siis avastasin, et lisaks sellele on mul tekkinud ka üks väga harva esinev urtikaaria vorm, nimelt päikeseurtikaaria (Esineb harva. Sagedamini haigestuvad naised). Piisab kui ma lähen viie minutiga kontorist poodi, kui mu katmata käsivartele tekib nahast kõrgem erepunane valusalt sügelev lööve, tunne on selline nagu päikesekiired torgiksid nahka sõna otseses mõttes. Lugesin, et üldiselt annab see päikesega harjudes järele. Samas Nendel patsientidel (kellel on päikeseurtikaaria) on oht haigestuda teistesse füüsikalise urtikaaria vormidesse, näiteks külmaurikaariasse, mille puhul reaktsiooni tekitab madal temperatuur. Ok, ma saan aru, et soojamaareis keset talve on minu jaoks riskantne ja ma lepin sellega, aga madal temperatuur - see on meil ju oma 9 kuud jutti!

On ikka nahk küll! Lisaks sellele on ta ju mul veel lubivalge, ketendavalt kuiv ja metsikult sünnimärke täis. Nahk on meie suurim organ, muide. Õnn ja rõõm. Kui kasutada seda teooriat,  mis väidab, et haigused tahavad meile midagi öelda, siis ma pakun, et mu nahk soovib mulle öelda, et ma püsiks toas teki all ega suhtleks inimestega. Ma põhimõtteliselt seda teengi, aga paistab, et talle pole ikka küllalt...

Väljasviibimisest ja nahast veel  - igasugu mutukad ja sääsed äestavad mind ka korralikult. Hetkel olen ma peale kahte grilliõhtut punaseid punne täis, ühelgi teisel samadel üritustel viibinud inimestest mingeid selliseid probleeme pole. Ma ei usu, et hammustajad valivad oleksid, pigem ei teki teistel säärast reaktsiooni. Mul tekivad kublad ca 24 tundi peale hammustust (st jõuan veel õndsalt ohata enne, et näe, sääski polnudki) ja sügelevad seejärel oma nädalakese. Sellised kaunid punased jurakad mööda valget ihu laiali. Suht nutune värk ühesõnaga. Mina olengi see printsess herneteral.

Millal maksan memme vaeva?

Ehk siis traditsiooniline emadepäevapostitus. Emadepäeva üle olen varasemalt kaevelnud siin ja siin, isadepäevavigin (kus ei saa mööda ka emadepäevaviginast) siin. Kuna need postitused on üsna ammusest ajast, võib arvata, et vahepeal mu antipaatia lahjenes. Põhimõtteliselt jah, mul pole midagi oma emaga kohvitamise-koogitamise ega ka väikelapse toodud lillede vastu. Nüüdseks on Mini aga piisavalt suur, et ma hakkan märkama mingeid mulle mitte sobivaid mustreid selle püha traditsioonides.

Mini pidi koolis ära õppima emadepäevaluuletuse. See kõlas nii:
KAS KA SINU PERES EMA?
Lotta Seisler
KAS KA SINU PERES EMA
AINSANA TEEB PAHANDUST?
MIKS SIIS MUIDU AINULT TEMA
KRAAMIB TEISTE VARANDUST?
KAS KA SINU PERES EMA
AINSANA SÖÖB TOITU TA?
MIKS SIIS MUIDU AINULT TEMA
NÕUSID PESEB-LOPUTAB?
KAS KA SINU PERES EMA
ON JÕULU AJAL PARIM LAPS?
KAS SIIS SELLEPÄRAST TEMA
ROHKEM KINKE SAAB KUI PAPS?

Mini ütles, et nemad sõbrannaga hõikasid iga küsimuse vastuseks "EIII!" Ema ei ole see, kes ainsana koristab, nõud peseb ja pühade ajal isa poolt (seda nüanssi tabasin küll ainult mina) kingitustega üle külvatud saab. Kui ma seda luuletust otsisin, sattusin teistegi samasuguste peale  - ema on "köögis, aias või poes", ema "UKSI-AKNAID PÜHIB, TREPINURGAS TOLMU NÜHIB, HILJEM KASTRULEID POLEERIB,VÄRSKEID KURKE MARINEERIB.AINA KÜPSETAB JA KEEDAB,
KÖÖGIS KAUA AEGA VEEDAB."

Ja mulle jõudis äkitselt kohale, miks emadepäev sellisel kujul mulle juba lapsena nii suurt võõristust tekitas. Mul ei ole elu sees sellist ema olnud! Selline ema oli Bidstrupi koomiksis - ema rätt peas põlvili põrandat küürimas, higisena pliidi ees ja lõpuks kurnatult tugitoolis, kui viimaks külalised saabusid. Mulle seostusid sõnaga "ema" hoopis teistsugused asjad. 

Ema oli minu jaoks naiserolli eeskuju - täiskasvanud naine, kes võis teha seda, mida tahtis. Käia linnas, poodides, pidudel, tööl, osta omale ise šokolaadi (ja see lapse eest kappi ära peita), omada sõbrannasid, kanda ilusaid riideid jne. Ema põhiroll ei olnud ükski neist, mida neis ema-luuletustes esile tõstetakse. Ema rollid olid peamiselt väljaspool kodu ja oo, kuidas ma ka selliseks emaks saada tahtsin! Kas keegi tahab suureks saades saada inimeseks, kes muud ei tee kui koristab ja vaaritab? Miks emadepäevaluuletustes rõhutatakse just seda poolt? Hea, et ma ise omal ajal luuletusi eeskujuks ei võtnud ja elavast näitest juhindusin, muidu oleksingi äkki ühiskonna ootustega kaasa läinud! Mis on lahedat selles, et emadus on vaev, kas me sellega ei pane väikseid tüdrukuid masendavasse olukorda?! (Jah, Mini ütles täna, et ta ikka oleks väga hea meelega hoopis poiss.) Miks me ei võiks rääkida, et täiskasvanud naine ja ema on päris tore olla? Traditsiooniliselt üks õige ema ongi vaevatud memm?!