Kõigepealt pean rääkima sellest, et kohas, kus enamasti lõunatan, antakse vahetevahel imehead kreemjat šampinjonisuppi. Tekkis mingi väärmõte, et seda peaks olema võimalik ka kodus järele teha ja no et püreesupiga ei saa ju miskit valesti minna. Ma ei tea, miks ma mõnikord endast nii heal arvamusel olen valdkondades, milles mu ebakompetentsus juba enne kordi ja kordi on ilmsiks tulnud.
Niisiis, leidsin Internetist säärase retsepti. Tundub ju lihtne? Retseptide üldnimetus "Lihtsad toidud" paistab ka veenev. Nüüd, tagantjärele targana märkan aga kohe üht esmapilgul märkamata jäänud riugast - "silma järgi vett"! Mitte midagi ei tohi olla silma järgi, vastavalt vajadusele või näpuotsaga! Ok, see viimane ehk isegi mööndustega kõlbab. Lisaks tegin veel kaks fataalset viga - üritasin retseptis toodud koguseid muuta (kui piisab kahele, siis mina peaks neljale tehes ju kogused kahekordistama - pealtnäha lihtne, eks) ning kirjutasin retsepti etapiti ümber - no et, saaks jupikaupa teha, panemata tähele seda, et niimoodi toimides on ülilihtne järgmisi etappe ära unustada. Võib-olla mõni imestab, et mis krdi etapid nii kerges retseptis, aga ma veel tulen tagasi selle juurde, miks ja kuidas on võimalik ka siin mööda panna.
Kõigepealt need kogused siis. Mis see siis ära ei ole, praen need seened sibulaga potipõhjas läbi, pärast vesi peale ja keema. 250 g sa ehk tõesti praed potipõhjas läbi, aga vot 500 g enam ei mahu. Pidin eraldi vokipanni plögaseks tegema selle jaoks (lisafrustratsioon, isu hakkas juba kergelt üle minema). Jumal, milline hunnik seeni! Kui juba siis juba eks, teeme ikka head sööki palju. Ei tule ju kõne allagi, et äkki ei tule "hea söök" ja säästaks neid seeni mõneks vanaks läbiproovitud variandiks.
Seened ja sibul läbi häda praetud, oligi käes aeg saatusliku vea jaoks. Lisasin vett. No olin jah antud tegevusele keskendunud ning läks meelest, et mul on tegemist "koorese supiga" ning 400 ml koort oma järge ootamas. Valasin poti nii umbes vett täis. Siis tuli meelde, et kuhu, krt, ma selle koore nüüd panen...No äkki, kuidagi, midagi, selgineb. Ei selginenud. Võtsin saumiksri ja hakkasin püreestama. Vett oli nii palju, et püreeks tekkinud asja kuidagi nimetada ei saanud. Teadsin juba, et metsa läksid kõik mu seened, sellegipoolest valasin jonnakalt koore peale, veidi vähem kui 400 ml siiski.
Perele ütlesin, et võtke või jätke, solk, aga kes soovib, see proovib. Jälkusega võideldes (maitsel polnudki viga, konsistents oli võigas) ajasin endale kausitäie sisse. L., keemias (või on see hoopis füüsika?) rohkem kodus inimesena, arvas, et seda suppi peaks nüüd tunde keetma, äkki aurustub üleliigne vedelik ära. Kellel seda aega on? Lapsed ja seened üksteist niikuinii ei salli, seega eeldasin, et nemad ei taha. Võta näpust, Mikro kisas, et miks kuum, kas kiiremini ei saa, ning isegi Mini ja ta sõbranna olid nõus võtma. Kahjurõõmsalt panin kõigile pool kaussi. Suuremad tüdrukud hakkasid üsna kiiresti silmi pööritama ja supiga solgutama, aga Mikro muudkui vohmis endale sisse. Vaatasin veel natuke pealt, kuidas suuremad lapsed piinlevad ning tegin siis suuremeelse žesti, öeldes nagu muuseas ja ülilahkelt, et ega te loomulikult ei pea lõpuni sööma, kui te ei soovi. Plikadel langes kivi südamelt ning nad põgenesid ummisjalu lauast (ilmselt see sõbranna enam meie pool toitu võtta ei julge ka), Mikro seevastu sõi kausi tühjaks ja kui küsisin, kas tahad veel, oli ta täitsa nõus. Hea, et vähemalt üks metsasanitar on, kes teiste ärapõlatu sisse vohmib, ulatasin talle Mini järele jäetud supi. Mõne aja pärast vaatas Mikro mind solvunud näoga ja lausus: "Emme, mul hakkab niimoodi kõht valutama sellest!" Ilmselt oli lihtsalt masinlikult söönud ega osanud punkti panna....
Pool potti ootab kodus veel. Võib-olla peaks jahu sisse segama, aga minu käes läheks see raudselt klimpi.
Toiduretsepte peaks üldse Gantti kaartidena avaldama.
VastaKustutaSisuliselt mitmes paralleelses lõimes käiv töö liht-tekstina ära kirjeldada - see ei olegi lahenduv ülesanne.
Päris hea jah, et teil seal metsasanitar on. :)
VastaKustutaMa ükskord tegin retsepti järgi kisselli, nii et igaveseks meelde jäi. Keeva vee sisse paar korda suurendatud tärklisekogus summdi sisse! Ei olnud ju retseptis algajate jaoks kirjas, et lisa tärklist algul külmale veele ja sega läbi - mkmm. Igatahes sai kisselli-hakatisest peaaegu terve poti suurune limapall.
Seenteta, sellepärast ei aidanud ühegi metsa sanitar ka ja ma pidin selle bussipeatuse taha viskama, prügikasti ei mahtunud.
Kui cooking ei ole fun, siis kokkamine ei ole sinu rida.
VastaKustutaToidutegemise retseptid, nagu tänapäeval neid avaldatakse,
on mõttetud untsid, grammid ja milliliitrid, ozzidest rääkimata.
Kui sa avastad end näpuga neid numbreid uurimas, lõpeta see...
Kui sa avastad end mõtlemas, mis pirtspersetele maitseb, lõpeta see.
Miks kokkamine nii frustreeriv on noorte naiste jaoks on?
Ühinen siin avalikult Kauriga, et toiduretsepte peaks avaldama
hoopis teisiti (ehkki Google jt juba teisendavad ühikuid veebis),
aga kokkamine ei ole kaalumine - see on protsess, kunst kui tahate.
Kas just Gantt kohe, aga ajatelg on köögis A ja O igatahes.
Kui retsept algab sellega, et keetke valmis pasta.
Seejärel ajage pann kuumaks ja... siis ongi probleem...
L., meil ei ole sibulat kodus, viitsid poodi sõita?
Ehk, 99,99% eesti inimestest isegi aima, mis asi on Itaalia pasta :D
Su jutus on nii palju kahvleid (fork'e nohikute keeles),
et me peame nendest valima ühe, muidu me jäämegi sonkima :D
Mulle tundub, et antud juhul must kass ei olegi köögis?
Kokkamine on kindlasti kunst ja ma ei ütleks, et kõigi noorte naiste jaoks see frustreeriv oleks, mingi osa ikka tõeliselt naudib seda. Eks iga kunstiga ole seda, et ühele on antud, teisele mitte, mulle paraku mitte. Söögitegemisega on ainult see häda, et andetu või ei, kokku pead sellega ikka puutuma. Ilmselt need ülejäänud, kes kokkamiskunsti ei armasta, tegutsevad pelgalt kogemuse baasil ega hakka eksperimenteerima.
VastaKustutaAnded anneteks, mulle jäi lugedes küll mulje, et küsimus on pigem kogemustes. Ma ei usu, et ma näiteks ise söögiasjanduses imeandekas oleks, sest mul ei ole väga peen maitsemeel, ma olen suhtkoht kõigesööja, ja juba see üksi on takistus imekokaks saamise teel, rääkimata sellest, et ma pole käeliselt väga osav. aga kuna lapsest peale on tulnud süüa teha, siis tasapisi tekib ettekujutus, mismoodi mingit toidukategooriat (nagu "supp" või "soust" või "vormikook") üldjoontes teha, isegi kui ma hakin lohakalt ja kasutan poolfabrikaate või konserve tihemini kui tarvis.
VastaKustutaMa arvan, et ma oleks seda suppi tehes näiteks alguses pannud vett kõigest nii palju nagu kastet tehes, seejärel pannud ära kogu koore, seejärel loputanud koorepakki õige natukese veega ja pannud selle koorese vee sinna juurde - ja alles siis hakanud vaatama, kas on üldse vett juurde vaja, selle järgi, kas minu arust on liiga paks konsistents või liiga vähe suppi. ja see on raudselt puhtalt kogemustest. (ainult osalt ehk sellest, et koor maitseb ju paremini kui vesi, nii et puhtalt isu pärast tahaks koort rohkem panna kui vett.)
a kle. ma lingin oma söögipäevikut (kus mu maitsepeenuse puudumine selgelt näha on, iga natukese aja tagant mingi konserv ja puljongikuubik) ja kui sul miski seal piisavalt isu äratab, et tahaks järele teha, ja sul tekib selliseid konkreetseid küsimusi, nagu näiteks kui palju vett on vaja jne, siis seal saab kohe kommentaarides küsida. Need tulevad mulle otse meili peale ja ma vähemalt korra päevas ikka vaatan oma meilid üle.
notsu: nõus, enda poolt lisaks selle, et "enne mõtle, siis tee" ka, sest no ma oleks ju ise ka selle peale tulnud, et see vesi pole mitte supi peamine koostisosa vaid lihtsalt selleks, et seened potipõhja kinni ei jääks, aga ma lihtsalt kuidagi mõtlemata tegutsesin, a la kui vesi, siis vesi. Kui mul see supitegemine nö käe sees oleks, ma poleks ilmselt nii lollilt teinud.
VastaKustutaJäin mõtlema selle "noorte naiste jaoks" frustreeriva üle.
VastaKustutaMiks just naiste, miks just noorte?
Vist on nii, et naistelt oodatakse või nõutakse koka-oskusi vaikimisi. St naine PEAB kokkama ja kui eimeeldi/eioska/eitulevälja, on oma SÜÜ. Meestelt ei nõuta selles vallas midagi. Kui mees saab endale võileiva tehtud, on juba tubli. Kui küpsetab lastele pannkooke või putru, on juba super isa ja aplausi väärt.
Nii et järgmine kord pane rahus L suppi tegema.
Täpselt.
VastaKustutaNo see on see soostereotüüpsete ootuste teema. Mees on kullatükk siis, kui teeb (vahel) süüa ja tegeleb lastega - kas normaalne oleks siis eeldada, et mees sõimab lapsi, et need tal telekat vaadata ei lase ja nõuab naiselt õhtusööki? Meestelt vist eeldatakse jälle nö "kuldseid käsi" - teeb kodus remonti jne ja kui ei tee ja ei oska, siis on mingi kahtlane hälvik nagu naine, kes ei kokka.
L. teeb rahus suppi (ok, pigem lihatoite, sest supp ei täida ju kõhtu...) ja on minu rõõmuks isegi paar korda vaielnud mõnega, kes leiab, et naine peab talle süüa tegema, leides, et see võiks ju pigem inimesele alandav olla, kui ta täiskasvanuna eeldab, et keegi teine tema kõhutäie eest vastutama peaks. Samas mul sõbranna väidab, et tema jaoks pole see mees, kes lastega üle miinimumnormi tegeleb või vahel süüa teeb. Sellest ma aru ei saa ja eeldan, et pigem on viinamarjad hapud, kuid no mine sa tea. Masohhism ka eluviis.
wdym või õigemini wdlm "supp ei täida kõhtu"! Vii see L guljašši sööma. Üleüldse, iga rahvuse "talupoja" köögis on mõni supp, mis töömehe energiavajaduse ära katab.
VastaKustutaSee "töömehe energiavajadus" on ka mingi hirmus strereotüüpide ajast pärit rudiment ju. Mõned töömehed muidugi veel on ka, aga enamus arvuti taga töötunde täis istujaid tahab ikka samamoodi süüa nagu metsalangetajad.
VastaKustutamul paistab ikka maru ebatüüpiline mees olema - ta otsustab siis, kui me arutame, mis sorti toitu teha, iga kord supi kasuks, kui selline variant üldse laual on.
VastaKustuta