pühapäev, oktoober 02, 2016

Elu üllatab taas

Ma ikka vahel imestan, missugused inimesed on endale mingid ärid püsti suutnud panna ja kuidas ometi need püsivad, aga üldiselt on igasugu vigu täis uudiskirjad, halb teenindus ja muu selline pigem igapäevane nähtus. No ma sain siin ka ükspäev ühe huvitava kirja. Pealkiri oli teisel selline kaunis tehnoloogiline "link sidebar veergu". Algul mõtlesin, et raudselt jälle späm, aga siis meenus, et veebilehtede haldur, mille all ma üht netilehte haldan, andis just hiljuti teada, et nad alustavad nõuandeid pakkuva blogiga. Eeldasin, et tegemist on e-posti teel saadetud reklaamiga esimesele sissekandele ning avasin kirja, saatjaks oli märgitud lihtsalt mingi inimese nimi.

Kirjas anti teada, et tahetakse mu blogisse enda linki saada. No sidebar-veergu siis, nagu pealkirigi ütleb. Kui te arvate, et seal kirjas oli midagi veel, no näiteks seda, kellega üldse tegemist on, miks minu blogi või mis mina sellest kasu saaksin, siis ei. Lisaküsimuste puhul pöördumiseks kontakt muidugi oli. Et otsi aga ise, kui huvi tunned. Oot - päriselt nii käibki või? Nad ise veel nimetasid seda "koostööks".

Las ma räägin teile, misasi on koostöö: see on see, kui te kõigepealt tutvustate end, siis lisate juurde selle, mis teid minu poole pöörduma ajendas (mingi seos minu blogi ja teie tegevuse vahel ilmselt), seejärel tuleks teiepoolne pakkumine koostööks ning ära toodud ka plussid, mida mina sellest saaksin. Ei, ma ei eelda, et keegi peaks mulle tasuta pirukaid või sekspesu saatma, minu kasu võib olla ka seotus mingi toreda ettevõtmisega, millega mu põhimõtted ühtivad. Ma arvan siiski, et blogi ei ole mingi peldikusein või teadetetahvel, kuhu igaüks oma reklaami üles panna saab, mulle meeldiks mõelda, et igal blogil on ikka oma nägu ning mitte keegi ei soovi seda suvalisi linke täis toppida. Isegi need, kes Hiinast kleite saavad, ei reklaamiks õhk-soojuspumpasid (kui neil neid just endal vaja pole). Võib-olla muidugi on blogijad ka ise osaliselt süüdi ja saadavad ettevõtetesse kirju stiilis: "Olen blogija, saatke nänni!", aga üldiselt ma arvan, et nii ülbe ei juleta olla ning üritatakse ikka oma blogi sisu ja oodatav sponsorlus omavahel seostada.

Jätsin kirjale vastamata, sest mina ei pea olema see, kes teisele täiskasvanud inimesele elementaarseid asju õpetama tuleb, eriti veel tema enda valdkonnas.

Lisaks veel nädalavahetuse update´i aktuaalsele "perede erinevad reeglid"-teemale. Tuli teine sõbranna lõunaks, üksi läbi poole linna, ütles, et pärast tuleb õde vastu. Poole kaheksa ajal hakkasid kauplema, et äkki võiks hoopis ööseks jääda. Tüdruku ema oli öelnud, et kui me lubame, siis olgu. Ehk siis kogu vastutus meile. Juhhei! Just seda olime igatsenud. Ütlesin, et ei, ma olin kergelt jahmunud ka ega osanud mõistlikumat põhjust kohe öelda, kui seda, et meil pole kusagil magada, sest ma ei kujutanud ette, et saadan oma 7-aastase lapse külla ning kui lapsel tuleb idee ööseks jääda, siis veeretan otsustamise teiste kaela. Ilma eelneva kokkuleppeta, ilma magamisriieteta, ilma hambaharjata jne. Rääkimata sellest, et võõral perel tuleb oma nädalavahetusene elukorraldus külalise järgi ümber teha (juhul kui külaline diivanil magab, ei saa teised telekat vaadata, poolpaljalt ringi käia, peavad vetsu liikuma kikivarvul jms "isekas" ebameeldivus). Loomulikult alustasid lapsed kohe minuga kauplemist (mul pole tekki vaja, magan ükskõik, kus), oma lapsed kiitsid kaasa, et J. (peaaegu täiskavanud sugulasest lapsevalvur) ju ööbis diivanil (jah, sest see oli kokkulepitud ning pealegi seal samal diivanil õhtut veeta eeldanud täiskasvanut ei olnud kodus). L. pani siis autole hääled sisse ja viis võõra lapse koju, seal olevat välja tulnud, et maja oli pime ning kedagi polnud. Täna tüdruk helistas ja tahtis uuesti külla tulla, õnneks oli meil olemas põhjus, miks ei saanud...

Süüdistan siin muidugi Ameerika-mõjutusi, varem ei teadnud keegi pidžaamapidudest unistada, nüüd lugesin mingist lasteraamatust (Petronede omast, aga neil pidavad ju vabakasvatus kah olema), et "kuueaastaselt võid juba pidžaamapeole minna". Mu mäletamist mööda pidasid pidžaamapidusid teismelised tütarlapsed, aga no eks ühiskond areneb.

9 kommentaari:

  1. Tüdruku ema oli öelnud, et kui me lubame, siis olgu.
    No a te ju ei luba, seega piisanuks, kui sa öelnuks "me ei luba".
    Mis või kellega siin kaubelda?

    Mul on 7a korduvalt nii külla läinud, et on sujuvalt ööseks jäänud. Aga see on vastuvõtja kutsel ja nõusolekul ja millelkõigelveel. Võõrustaja sõna on siin absoluutne - kui talle ei sobi, siis jutul lõpp. Isegi mingit põhjust pole vaja öelda.

    VastaKustuta
  2. No ma hakkasin põhjendama, sest minu jaoks on selline soov täiesti arusaamatu. Ei osanud nagu reageerida. Ma ei kujuta ette põhjust, miks peaks keegi teise poole ööseks jääma va hädajuhused. Ise ju ka ei käi teiste pool öösiti, miks laps peaks?

    VastaKustuta
  3. Miks ei võiks lapsed mõnikord külas ööbida või sina külalisi võtta? Meil ööbitakse ja meie lapsed ööbivad, ja 7+ on hea vanus, isegi nooremalt võiks.

    Miks? Sest miks ei ja on äge? Neil on lõbus ja meil on ju ka tore, kui laps mängib sõbraga, mitte ei kiusa lapsevanemaid.

    Aga see kõik on ikkagi võõrustaja-poolne otsus. Kui sulle ei meeldi, siis ei meeldi, ja rohkem põhjendada polegi vaja.

    VastaKustuta
  4. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  5. Igale asjale saab hinna määrata, määra ära näiteks kui palju maksab koostöö või talumine ja piira see ajaliselt nt. 1kuu ja kõik on allub kontrollile.

    Anna varakult teada oma reeglitest, siis teavad ka lapsed oma võimalusi, aga eks nad ikka üritavad. :)

    VastaKustuta
  6. Mul oli lapsena lemmikasi, kui täditütar meile ööbima jäi, magasime ühes voodis ja sai lobiseda, kuni uni peale tuli. See oli küll enne kokku lepitud. Ma alati lootsin, kui tädi pere meil külas käis, et äkki jäetakse täditütar meile. Vahel üritasin teda ära peita, et äkki ta vanemad unustavad siis ära, et ta kaasas oli, ja jätavad ta meile.

    Need lapseea sõprustunded on üle mõistuse suured ja ööseksjäämine on hea lihtsalt sellepärast, et saab rohkem koos olla.

    VastaKustuta
  7. Mul kahjuks omavanuseid sugulasi polnud, oli aga üks isa sõbra tütar, minuga täpselt ühevanune, kes elas Tallinna-lähistel ja sattus üliharva Tartusse, kuid kellega me pikalt kirjasõbrad olime. Temal õnnestus ükskord meile ööseks jääda. Kuni magamajäämiseni oli meil üsna lõbus, aga siis tuli välja, et too plika kardab võõras kohas pimedas magama jääda ning kuigi talle oli eraldi voodi toodud, ronis ikkagi minu kõrvale. Ma ainsa lapsena polnud sellise kitsikusega harjunud, samuti ei osanud ma valges magada, lõpuks kui teine magama jäi ja ma tule ära sain kustutada, tuli veel välja, et ta norskab kah...Mitte, et nõme oleks olnud, aga ma ilmselt juba siis oskasin head und hinnata :)

    VastaKustuta
  8. mul on une hindamisega alati raskusi olnud, see, kui öösel võis kaua üleval olla, oli samuti lemmik.

    VastaKustuta
  9. See, et kodus ootas võõrast last tühi ja pime maja, on muidugi räme. See näitab juba, et tema lapsevanem ei hooli. Ja see selgitab ka, miks ta nii väga tahtis ööseks jääda.

    Muus mõttes see "kui nemad lubavad, siis võid nende juurde jääda" ei ole otseselt halb variant aga ma ei jätaks seda laste vahendada. Sest lapsed tõlgendavadki asja nii, et kui sul saavad põhjendamisega sõnad otsa, siis nad teatavad oma vanematele, et lubas küll. Sellised asjad lepitakse kokku lapsevanemate vahel, mitte laste vahendusel, vähemalt selles vanuses.

    VastaKustuta