kolmapäev, oktoober 05, 2016

Kuidas elule särtsu juurde anda

Ma paluks järgnevat võtta mitte kui mingisuguse teraapia osa (stiilis - probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise suunas), vaid lihtsalt kui meeleolukat episoodi emotsionaalse inimese elust. Mul endal on tagantjärele alati päris lõbus (no vahest lähevad mõned asjad katki, aga no mängu ilu nõuab ohvreid).

Igatahes, igavlen mina kontoris ja kreemitan käsi, kui korraga kreemituubi kork sõrmede vahelt välja lipsab ning mööda põrandat eemale veereb. Kiire vaatlus teeb selgeks, et kork veeres otse L.-i jala kõrvale. Ütlen siis talle, et "õu, näe, kork, ole kena, anna tagasi!", aga mida teeb tema?! Annab korgile jalaga, nii et see lendab otsejoones diivani alla, kus ootavad tolmurullid ja muu rüvedus! Täielik ambaal! Ahv! Mis inimestega ma siin koos töötan! L. istub pingeline nägu ees edasi ja mängib arvutis mingit idiootset tulistamismängu (jah, meil on üliproduktiivne kontor). Mäng on nii tähtis, et minu korgi võib kus-see-ja-teine virutada? Nagu mul seda sekundipealt vaja oleks olnud!
Jõllitan täielikus hämmingus L.-i, siis juba purskuvad silmist esimesed pisarad (strateegiliselt suunatud, et ülejäänud kontorirahvale jääks minust ikka väärikas, tugeva naise kuvand alles, seesugused pisaratrikke võib ainult "omainimestega" harrastada) ning sööstan laua alla korki ära tooma. Õnnelikult tõden, et jalas on uhiuued tumedat värvi püksid, mis tolmu kenasti külge võtavad, lähenen korgile võimalikult aeglaselt ja pikka teed mööda. Märter! Laua alt tagasi jõudes lurtsatan paar korda ninaga ning heidan ohvrile mõrvarliku pilgu - ma maksan kätte! Mind on alandatud!

Esimene kättemaksuvõimalus tekib, kui programmi tabab mingi rike ja L. käsib kõigil ennast välja logida. Mina ei logi. Vot ei logi ja kõik! Haa-haa-haa! (Programm logis mu ikkagi ise välja).
Teiseks hakkan töökuulutusi lappama. Sellises kohas ei saa ju töötada, kus kolleege absoluutselt ei austata! Vaatan, et Bon-Bon otsib välisturgude arendusjuhti, tunnen end piisavalt "andeka ja säravana", samuti tiivustab mind nende kuulutuse diviis "Meid piirab vaid meie enda kujutlusvõime!" Vot, sinna lähengi! Nutke siis siin ja halage, millise talendi käest lasite!
Umbes kümne minuti pärast hakkan mõtlema, kas tööpäeva lõppedes peaks ikka veel solvunut mängima või võiks teha näo, et midagi pole olnud. Hästi ei viitsi enam jantida. Eks vaatame õunte pealt. Koju peame ju ikka koos minema.

Koju asutades tekib mingi imelik rabin, ei saagi hästi aru, mis rolli mängima peaks. Juhindume ikka sellest, et kui tema on vihane, siis olen mina ka, aga kui ta normaalse vestluse algatab, siis teen mina ka näo, et kõik on ju tore (see on kuldreegel). No ei saa mina aru, oleks nagu normaalne ja ei oleks ka. Poolel teel tekib õnneks kriis - meenub, et Osturallilt soetatud peen pasteet jäi kontori külmkappi, tuleb järele minna! L. pakub, et mingu ma koju, tema päästab pasteedi. Olen nõus, vähemalt ei pea rohkem mõistatama.

Õhtul ka ei teki erilist suhtlemismomenti. Lõpuks kasutan viimases hädas lapsi ära (sest ma tahan ju tegelikult teada, mille pagana pärast ta otsustas selle korgi diivani alla lennutada!) ja kirjeldan neile olukorda: "Teate, mis issi täna tööl tegi või!?" No ja siis tuli muidugi välja, et L. tundis midagi jala juures juba enne minu ütlemist ning andis sellele tundmatule objektile hoobi selleks, et see päevavalgele tuua ja identifitseerida, kuid kogemata sai suund vale. Miks sa mulle ei öelnud midagi? Näiteks, et sorry või midagi? Sest sa läksid juba keema! Ei läinud ma midagi KOHE keema, sul oleks olnud aega seletada küll! Ei olnud! jne.

Ei, meil on kõik korras.

Ega nalja ei saa, kui ise ei tee! Ikka ise tuleb oma elu huvitavaks elada. Mõni nimetab seda muidugi PMS-iks...

Kommentaare ei ole: