neljapäev, oktoober 06, 2016

Karjäärinippe kirglikele

Viimasel ajal on igasugu väljaannetes (naiste-, juhtimis-, niisama laupäevalehtedes) läinud väga popiks erinevate edulugude jagamine - kuidas küll keegi kuhugi tippu jõudis. Enamasti sisaldavad need ka soovitusi pööblile samale rajale astumiseks ning 99,9% neist jutlustab õpetussõnu, et tee seda, mis sulle väga meeldib. Mõtle, mis on su suurim kirg ning innusta end sellega rohkem tegelema, mõtle, kus saaks ühendada meeldiva kasulikuga, millisel tööl saaksid oma huvisid rakendada jne. Kui see nii lihtne on, siis miks me kõik ei tööta ägedatel töökohtadel, miks meie kõigi hobi pole meie töö? Või eksisteerib tegelikult tohutul hulgal inimesi, kelle hobiks on äärmiselt rutiinse asja tegemine ebameeldivas keskkonnas?

Mõtlesin enda peale, mis on need asjad, mis mulle rõõmu pakuvad. Muusika! Jee, ma tahaks kangesti teha bändi ja laulda! Ainult, ma olen ilma muusikalise kuulmiseta ega pea absoluutselt viisi (kusjuures taaskord viimane Mikita - viisipidamine on kultuuriline fenomen, hiljuti tekkinud määratlus, varases ajaloos sellist asja ei tuntud, kõik võisid joriseda või lõõritada, kahjuks elan ma aga tänapäevases muusikalise kuulmise osas kriitilisel ajajärgul...), tegelikult on üksikuid erandeid ka ses osas olnud (Florence Foster Jenkins, kellest hiljuti film tehti, näiteks), aga neil oli toetav ümbruskond. No ei tule sealt karjääri.

Näitlemine. Ma põrusin lavaka katsetel ja edasi tuli juba elu vahele. Samas olen aru saanud, et mulle meeldiks improviseerida sketše, mitte mängida aasta otsa sama rolli kellegi teise taktikepi all. Olen enda jaoks avastanud eluteatri. Üks episood eelmises postituses.

Kirjutada meeldib ka, aga sellest ma olen nii palju juba kirjutanud, et rohkem ei viitsi.

Milles aga inimesed veel üldiselt kirglikud on? Mis on inimeste jaoks tegelikult nauditavad tegevused? Kas nendega saaks kuidagi raha teenida?
Need on vist enamlevinud "toredad asjad" keskmiste inimeste elus:
- söömine. Kirglik õgard ilma kokandusambitsioonita. Enamik meist armastab süüa. Karjääri võivad võluda sellest vaid need, kes lisaks ka hästi süüa teevad. Mul näiteks kaob süüa tehes igasugune isu (mitte, et ma supi sisse salaja karvu ja kärbseid sokutaks, lihtsalt pingutus+ hilisem nõudepesu). Restoraniarvustusi avaldavad vaid vähesed väljaanded ning nendega kuupalka ei teeni (olgem ausad, ilmselt ei maksta üldse, hea, kui toitugi omast taskust maksma ei pea...või peab?).
- joomine. Joodiku kirglik karjäär on paljudel. Degustaatorina peavad sellised üldiselt väga lühikest aega vastu.
- narkomaania. Tõmbad päevad läbi kanepit, aga ei huvitu sealjuures kanepipooldajate koosolekutest ega oma kire eest Riigikokku minemisest. Tahaks end lihtsalt rahus pilve tõmmata. Diileril on jälle kole ohtlik elu.
- teleka vaatamine. No see kirg on ka enamikul. Jubedalt meeldib telekast seriaale, filme ja reality't vaadata, aga absoluutselt ei tõmba nende ise valmistamine. Tahaks meelelahutust oma diivanilt kaeda, mitte kusagil prožektorite taga sebida. Isegi stuudiopublikule ei maksta.
- lugemine. Lugemine peaks targemaks ju tegema küll, aga kui sulle meeldib lihtsalt lugeda, ilma loetu sisu edasiandmise kohustuseta?
- sõpradega aja veetmine. Kui sa just kellegi väga rikka ja väga vastiku (kel vabatahtlikke sõpru pole, vaid ostab teenust sisse) valvesõber pole, siis sellega ei teeni.
- perega aja veetmine. Kui sind huvitab vaid oma pere, mitte kuhugi asutusse kasvatajaks-õpetajaks minemine, siis rahaline kasutegur puudub.
- internetis möllamine. Istud ehk päevad läbi Perekoolis ja paned inimesi paika, kuid mingit avalikku tarka või poliitikut sinust ei saa, sest avalikkuse tähelepanu all anonüümne kägu vaevalt esineda julgeb.
- arvutimängud. Kui sa just ei mängi mingit mängu, milles auhinnafondiga võistlusi korraldatakse, siis midagi sisse see ei too ning isegi sel juhul kui sa oled netipokkeris kõva käsi, siis karjäär selles vallas nõuab olulist panust tervises.
- sport. Tippsporti on vähestel asja ning tervisesportlased peavad võistlustel osalemise eest veel pealegi maksma, lisanduvad igasugu kulud hilisemale terviselappimisele.
- reisimine. Seal on karjääriliselt isegi võimalusi, kuid samas on tööreisi ja puhkusereisi vahel siiski olulised erinevused. Ilmselt peab lisaks reisimisele ka muud tegema: purjus turiste talutama, toitu kätte jaotama, oma reisist päevikut pidama, mingitel koosolekutel passima jne.
- ostlemine. Ülirikkaid ja ülihõivatuid, kes endale isiklikku poodlejat vajaks, meil vist pole ning enamik staaregi peab poodlemist niivõrd rahuldustpakkuvaks tegevuseks, et nad teevad seda ise. Nemad on oma rahapaja muidugi juba leidnud.
- seks. No vot see on ainuke kirg, millega tõesti teenida annab! Aga noh, eks sellel ole ka omad miinused. Millegipärast pole see eriti hinnatud karjäärivalik, kuigi võimalus ühildada meeldiv kasulikuga on selgelt olemas.

No igatahes on selge, miks enamik inimesi oma tööga rahul ei ole - kirega teeksid nad hoopis muid asju, mis aga kahjuks raha sisse ei too. Tegelikult läheb karjäärivalik selgemaks, kui mõelda mitte sellele, mida sulle endale teha meeldib, vaid keskenduda sellele, mida sulle meeldib teistele teha. No näiteks on meil palju igasugu müügiinimesi - see töö sobib neile, kellele meeldib teistele valetada. Domineerimissoov on ka paljudel - juhtivad töökohad ootavad! Millegipärast on aga selliseid ausaid vastuseid ebasobiv anda ning nii tulebki keerutada mingist kirest müügitöö, inimeste juhtimise või muu ebamäärase ja vähelevinu vastu, selle asemel, et öelda - mu tõeline kirg on Türgi seriaalide vaatamine, kuid samas meeldib mulle ka näha inimesi mu käske täitmas, seega olen valmis minema kompromissile ja kontoris seriaale mitte vaatama, kui te lubate mulle, et saan endale 20 alandlikku alluvat! Sel juhul võin neid sundida täitma teie eesmärke, tehes töö juures näo, et ma parema meelega ei istuks kodus teleka ees.

P.S. Igavusest klõpsisin mingit reklaami. Ei saanud aru, mis asjad need on. Ei saa ju olla, et ongi see, millena paistab (pisike...ee..asi, mida keerutatakse - karussell, spinner), mõtlesin, et ilmselt mingi kalastustarvete hulka kuuluv asjandus. Aga kui inimesed suudavad ikka sellise asjanduse müümisest äri teha (ja tundub, et toimiva), siis tõesti, fantaasia on see, mis meid kammitseb. Vaata ka Facebookist "Esoteerilised sitakivid" - kamoon, tüüp käis Maarjalaadal müümas neid! Rikkaks vist ei saa, aga nalja ikka :) Ehk siis käsitöö on üks tore kirglik hobi, millega ka päriselt raha teenida saab (kui seks mingil põhjusel sobima ei peaks).

25 kommentaari:

Kaur Virunurm ütles ...

Ma nüüd taas totaalselt ei ole nõus.
Mu ümber on / ma tean miljonit inimest, kelle töö on nende kirg.

Tahad reisida? Hakka otsast korraldama. Reisiäri on hoogsalt kasvanud. Tavaline ja seiklusturism, incoming ja eripakkumised. Inimesed teevad ja elavad hästi ja reisivad ise ka.

Mängur? Mängides on võimalik väga hästi ära elada. Mitmel moel. "Exit room" ja tiimiürituste ärist netipokkerini.

Või siis TEE mänge. Bluemoon, millest algas Skype ja nüüd Starship, algas mängudest. http://www.bluemoon.ee/history/index.html. Oled sa kuulnud Ahtit oma tööst rääkimas? See ON ju kirg???

Veidi hilisem näide. Oli mul kolleeg, programmeeris C-s mingeid serveripoolseid torustikke. Ühel hetkel lõi käega ja läks ära. Ja siis kirjutas ajaleht, kuidas
http://ekspress.delfi.ee/kuum/eestlane-sai-iphonei-mangudega-miljonariks-video?id=35166329

Ja nii edasi ja nii edasi.

Töö ja kire ühendamist ei sega see, et seda ei saaks. Lihtsalt.. enamik inimesi ei ole ise võimelised. Vaja on töö- ja algatusvõimet, karismat, palut muud. Mina, näiteks, ei ole võimeline. Seega sitsin ma teiste meeste ehitatud süsteemides ja mängin mutrikest, kümnendat viiulit. Aga ma kõrvalt näen, kuidas sõbrad-tuttavad lendavad ja kõrgelt. Kui sul on kapitalismi jaoks sobivad isikuomadused olemas, siis on kõik teed valla, KÕIK.

Marca ütles ...

Ma ei tea, ma olen küll sinuga nõus :) Muidugi on selliseid inimesi, nendest need ajakirjad kirjutavadki, aga enamik, kes neid loevad, on just need tavalised, võimetud ning mu meelest need artiklid oma soovitustega neid ei aita. Nende sobivate isikuomadustega inimesed on ammu härjal sarvist haaranud. Ma ei kujuta ette, et näiteks mõnele mängurile tuleks tohutu ahhaa-efektina mõte, et ta võiks ju neid mänge ise ka looma hakata. Ma arvan, et kõik teavad seda, et see on võimalik, aga neil pole nii sügavat huvi asja vastu.
Ma kirjutasingi läbi huumoriprisma rohkem.

notsu ütles ...

mul näiteks ei ole erilist ettevõtlus- või ärikalduvust, aga neid asju, millega ma praegu raha teenin, tegin ma mõlemat juba enne niisama. st tõlkisin otsast juba lapsena, tantsu hakkasin kah algul lihtsalt sellepärast õpetama, et tahtsin kontserdi kokku panna ja nii mitu aastat enne, kui see natuke raha hakkas sisse tooma.

see, et ma mõlemat asja FIE-vormis teen, tuli osalt sellest, et muus vormis ei paistnud nagu võimalust sellega raha teenida, ja osalt sellest, et pidevalt tööl KÄIA tundus veel hirmutavam. nii et võiks öelda, et ma triivisin ettevõtjaks laiskusest ja mugavusest, mitte ettevõtlikkusest. niiviisi oli lihtsam tasulisi tõlkeotsi saada, palgaotsi oleks pidanud hirmsasti taga ajama ja ei tea, kas oleks saanudki; ja mis tantsu puutub, siis FIEndus oli esialgu üldse ainus võimalus, et keegi midagi maksaks, ja küllap suuremalt jaolt on praegugi.

samamoodi on mul üks tuttav, kes pmst keeletoimetab oma peas kõike juba niikuinii, automaatpiloodiga. kui ta seda mõnele kirjastusele raha eest teeb, siis lihtsalt talle makstakse asja eest, mida ta teeb sama loomulikult, kui hingab.

notsu ütles ...

lisaks tean veel innustunud, huvitatud ja/või missiooniga raamatukogutöötajaid, õpetajaid, teadureid...

Kaur Virunurm ütles ...

Notsu teemasse jookseb sisse see, et kapitalistlik ühiskond arvutab ja tasustab su panust mingite oma reeglite järele. Üüberedukas raamatukogutöötaja ei leia iial sama heakskiitu, ei materiaalset ega moraalset, mida saab keskpärane rahavahendaja (pankur) või poliitik.

Või ma eksin?
Goodreads, Amazon Kindle, Kobo?
Kas nende loojad on raamatukogu-hoidjad või insenerid?
Otis Chandler II kohta ütleb nett "insener", tema isa oli "publisher".

Marca ütles ...

notsu: tõlkimine pole kindlasti "keskmiste inimeste" hulgas üldlevinud kirglik hobi, tantsimiskihku rahuldatakse pigem ööklubides/tantsuklubides, vähestel jätkub...julgust? sellest endale päris töö teha.

Marca ütles ...

Nendel "vähemhinnatud" aladel on kindlasti rohkem kirge vaja. Osasid erialasid mu meelest reklaamitaksegi kui neid, kus hästi teenida, kirge justkui ei peaks olema. Näiteks IT reklaamimisel räägitakse ju kogu aeg, et "neid on vaja/nad teenivad hästi", hoopis vähem aga sellest, et IT võiks lihtsalt huvitav ja äge olla. Panganduse "ägedusest" pole üldse kuulnud, ometi on sinna suur tung.

Kaur Virunurm ütles ...

Pangandus või finantsmaailm kindlasti on äge. Oli üheksakümnendadel: ta muutis kogu ühiskonda. Tekkisid kontod ja kaardid, laenu- ja arvelduskultuur. Oli nullindatel: tekkis netis maksmine. (Tuletame meelde, et ka Skype oli PayPaliga samas triumviraadis.) On nüüd. Teile pole mõne neti-makse-idu-firma looja hingestatud loengut pidanud sellest, kuidas nad kohe maailma kvalitatiivselt paremaks teevad oma uue moblaäpi kaudu???

Marca ütles ...

Ei, ma tunnen vaid ühte tellerit, keda pole ikka veel pangadirektoriks ülendatud ning kes kirglikult vihkab oma kliente :) No see on see saatus, kui omaarust lähed pangandusse, aga satud klienditeenindusse ja jäädki sinna.

TT ütles ...

Tegelikult on vähe neid õnnelikke, kes oma hobist ära elavad või lausa rikkaks saavad. Tihtipeale kaob ka nauding hobist kui pead sellega raha teenimise nimel tegelema. Tavakodaniku eesmärgiks jääb siiski võimalikult väikese pingutusega piisav papp kokku ajada, et võimalikult palju oma hobidega tegeleda või niisama lõõgastuda.

ritsik ütles ...

Mina tegin hobist töö, aga rikkaks pole saanud ja meie erialal ei saa ka. Eestis.

Hen Zen ütles ...

Kirglikkus laste ja tiinekate puhul on talutav,
aga veidi vanemate puhul kipun ringiga mööduma.
Kirglikkus ei ole see kui viskad asju puruks.

Keegi ei soovi endale kirglikku arsti või
kirglikku politseinikku või kirglikku notarit.
Kõik need tüübib võiks jääda külmat neutraalseks.

Kirglikkus on ikka lolluse või infantiilsuse tunnus,
parem on vältida niisuguseid tüüpe, kes käituvad
lapselikult, aga midagi neis ikkagi tõmbab ja seob...

Ma ei tea kas peaks üldse magamistuppa minema, aga
kirglikkus ei sobi ka magamistuppa kohe üldse mitte,
sest see on teesklus, õpitud mingitest seriaalidest.

Mis siis on see kirglikkus, mida me igatseme?

TT ütles ...

Eelmise kommenteerijaga olen nõus seni kui ta magamistuppa jõuab. Aga seal eelistan mina isiklikult küll kirglikkust, külma ja kaalutlevat suksutamist ei oska isegi ette kujutada. Et nagu mis mõte siis partneril üldse oleks :P Seriaalid või neti porr paraku ei õpeta ega asenda tegelikku elu ehkki võivad parema puudumisel huvi pakkuda ;)

notsu ütles ...

meenus veel üks autistist noormehega tehtud intervjuu. ta oli saanud tööle postiljonina ja paduõnnelik - ta töötas välja optimaalse marsruudi, millega võimalikult väikese aja- ja energiakuluga post kohale viia. esiteks valmistas talle rõõmu selle marsruudi väljatöötamine, teiseks see, et ta saab pürgida oma töös täiusliku täpsuse poole - umbes et ideaalis kolksataks sama inimese postkasti post alati täpselt samal kellaajal. ja et töö on tuttav ja rutiinne, mis oli tema jaoks väga oluline.


Kauri kommentaariga olen nõus, ainult et kui kellelgi on tööstunud hobiga isegi tore olla, siis ta arvatavasti ei huvitu sellest, kas ühiskond hõiskab ja kiidab takka.


a kui ma nüüd üüberedukate raamatukogutöötajate peale mõtlen, siis juhul, kui nad on klienditeeninduses ja toredusega silma paistavad, siis saavad nad ikka otse tunnustust ka. ainult raha saavad nad kahjuks vähe.

või siis rmtk teadustöötajad. meenutan Marju Lepajõe intervjuud, kus ta kõneles rahuliku enestmõistetavusega sellest, milline privileeg oli tal TÜ raamatukogu haruldaste raamatute osakonda tööle saada - umbes et "vanas Euroopas" võiks noor ülikooli äsja lõpetanud haritlane sellisest töökohast ainult unistada, aga seal tema oli, noor ja juba nii uhke töö peal.

ja siis tean ma mitut töötajat, kes on oma töö kui niisuguse üle õnnelikud, see on kutsumus ja hobi ja mis kõik veel. aga töökohaga on vähem rahul, sest nt ebakompetentne ülemus torpedeerib ja segab töötegemist (nt nõuab pidevate koosolekute pidamist, mille asemel see töötaja unistab, et saaks ometi tööd teha).

notsu ütles ...

Ja Kauri pokkerinäited tuletasid meelde ühe tuttava, kes elas tükk aega rahumeeli pokkerimängust. a siis muutus üheülbaliseks ja ta mõtles, et teeks õige magistri. no mida õppida. teeks õige pedagoogilise magistri. tegi ära, sai õpetajaks, talle meeldis juba praktika ajal koolis hästi ja nüüd on õnnelikult õpetaja.

tglt oli ta õpetanud ennegi, aga mitte koolis ja mitte neid asju, mida koolis üldiselt õpetatakse. bridžimängu näiteks.

notsu ütles ...

rääkides hästiteenivatest aladest ja kire võimalikkusest - ma mõtlen juba jupimat aega, et äkki peaks lõbu pärast juurat õppima minema. kohtukaid tõlkides on need nüansid hakanud järjest põnevamad ja põnevamad tunduma. ja juura kui kultuurikiht on kah omamoodi võluv. üks neid nähtusi, mis kehastab inimeste pürgi segasest maailmast midagi süstemaatilist välja destilleerida.

Marca ütles ...

Sellest, kas töö meeldivuse puhul ollakse nõus seda ka väiksema raha eest tegema, Manjana juures juba arutati. Oleneb inimesest ilmselt.
Juura on mu jaoks kohutavalt igav, ma ei suuda seaduste lugemisel tähelepanu hoida ja pidin koolis alati ühte sama lõiku seitse korda üle lugema. Isa mul on jurist, aga isegi geenid pole aidanud. Mulle tundub semiootika kohutavalt põnev, sotsiaalteaduskonnas oli see mu meelest omal ajal selline ainuke tõelise teaduse moodi asi, mida õpetati. Need, kes seda õppisid, olid samuti veidi kõrgemad inimesed - mina küll ei teadnud keskkooli lõpus, et semiootika olemas on, ja seda veel õppima minna! Pealegi pole ju kusagil semiootiku tööposti ees ootamas - järelikult kirglikud inimesed! (Oleneb, mida selle all mõelda siis, no ütleme "pühendunud" hoopis, sest seda, mida Henzen silmas pidas, ma päris ei mõelnudki).

Mariliis ütles ...

Njah, töötades valdkonnas, kus ma näen kõige rohkem just itimehi ja insenere, hakkab vahel kade. Sest kõige suurema kirega oma töö vastu teevad oma asja just pühendunud insenerid. See, et nad hirmsama hooga rõvedat pappi kokku lükkavad, on täiesti kõrvaline. Ausalt. Just Ahti, kellele Kaur viitas ja vähemalt üks tema Starshipi kolleegidest on sellised tüübid. Nad teevad oma asja nii päevatöö ajal kui vabal ajal. Kust leida endas selline kirg? Et tahaks töö juures nikerdada ja pärast kodus nikerdaks teiste sarnaste projektidega edasi... No ei ole kuskilt võtta seda kirge mitte ühegi asja vastu. Kadedaks teeb.

Kaur Virunurm ütles ...

Skype tšätt ühe praeguse starshiplasega mõned head aastad tagasi.
Umbes selline.

Ma: "kas sa koosolekule tuled?"
Ta: "ei, puhkan."
Ma: "oh. ja kus sa oled siis?"
Ta: "türgis."
Ma: "ja miks sa skypes online oled? mis sa teed seal üldse?"
(mõte, et härra võiks rannas vedeleda, ei tundunud usutav)
Ta: "ujun geenides (i'm swimming in a gene pool.)"
Ma: "mis mõttes? kepid kõike, mis ette juhtub???"
Ta: "ei, lollakas. ma olen vabatahtlikuna Ankara ülikoolis ja kirjutan nende vähiuuringute programmi jaoks koodi."

Ehk. Inime kasutab oma puhkust selleks, et VEEL PROGRAMMEERIDA, sest türklased teevad vähiravi tarbeks geeniuuringuid ja neil on selleks tehnilist abi vaja.

Kui see pole kirg, siis...

notsu ütles ...

Marca ütles fraasi kas töö meeldivuse puhul ollakse nõus seda ka väiksema raha eest tegema - mul on pigem vastupidi - et töö vastikuse puhul ei ole nõus seda ka suurema raha eest tegema. Loomupärane laiskus on nii suur. Puhas vedamine, et maailmas on olemas tegevusi, mida mul on huvitav teha ja mille jaoks ma seega ei pea usinust eriti rakendama.

või noh, natuke ja vahel peab usinust rakendama ka huvitavate asjade jaoks, sest eks huvitavatest asjadest muist nõuab rohkem ja muist vähem pingutust ja puhtalt laiskuse peal graviteeruks ma nende väiksema pingutusega asjade poole. aga seda, kuidas mobiliseerida end tegema midagi, mis ÜLDSE ei huvitaks, on ikka megaraske ette kujutada.

notsu ütles ...

krt, miks html ei tööta? eelmise kommi tsitaat "töö meeldivuse puhul ollakse nõus seda ka väiksema raha eest tegema" oleks pidanud kaldkirjas olema.

Marca ütles ...

notsu: mingi kamm on jah selle vormindamisega, kui ma lähen enda konto alt ja vaatan kommentaare (http://marcamaa.blogspot.com.ee/2016/10/karjaarinippe-kirglikele.html?showComment=1475855367504#c3675504763216250746), siis näen kenasti kaldkirja, kui vaatan nö tavalugeja positsioonilt (näiteks praegu siia kommentaari kirjutades), siis kaldkirja pole.
Asjadega, mis üldse ei huvita, võib ajutiselt tegeleda (näiteks mingid igavad kohustuslikud ained ülikoolis), kuid pikaajalise tööna jah ei kujuta ette.

Kaur Virunurm ütles ...

1) Proovime.
em.
i.
b.

2) Kala on Bloggeri poole. Lehe lähtekoodi vaadates on näha, et Notsu sala-koodid on olemas nii bloggeri kui blogspoti domeenilt lugedes. Aga bloggeril neid ei näidata.

Kaur Virunurm ütles ...

Ja nagu proov näitas, on just http://www.w3schools.com/tags/tag_em.asp see mittetöötav, muud toimivad.
Seega:
em asemel i või i+b ja toimib.

notsu ütles ...

ok, teinekord pean meeles, et bloggeris ei saa samu koode kasutada, mis wordpressis.