kolmapäev, november 30, 2016

Mehed punases

Mini: "Meil oli täna rõivistus (jah, see on täiesti normaalne sõna, hoopis "garderoob" on mingi peenutsemine!) suur vaidlus! K. ütles, et päkapikke pole olemas ja J. ütles, et on küll!"
Mina: "Tohoh, no ja kes võitis siis?"
Mini: "...ei tea. Ei, J. võitis ikka!"

Käes on suur valetamishooaeg, vähemalt nende jaoks, kel (väike)lapsed. Eelmises dialoogis mainitud K. on klassi nö "paha poiss", selline suure suuga ja tähelepanuhimuline, J. on tavaline vagur laps. Mini usub päkapikke ja jõuluvana, Mauri Kunnase legendaarne jõuluraamat tegi kõik ju kenasti selgeks  - tänapäeval teevad enamiku kingitusi lastele vanemad, kuid vähemalt ühe paki saab iga laps ka Korvatunturilt.  Eile pani Mini soki kõrvale vastutasuks piparkoogi, mille suuremad koolilapsed väikestele jaganud olid - tema hoidis enda oma päkapikule...MIDA MA TEEN?! Arvasin, et peaks ikka ära võtma siis selle, Mini sõbrannal oli päkapikk kingiks pandud šokolaadi ära viinud. Sõin piparkoogi süüdlaslikul ilmel töö juures kohvi kõrvale ära. Peaasi, et see nüüd traditsiooniks ei saa - maiustustevahetus päkapikuga, paari aasta pärast küsitakse, aga kuhu need asjad tegelikult kadusid siis? Ema sõi ära....Ma ise mäletan, et mul käis "päkapikk" ikka üsna hiliseses eas ka, arutasime enne veel emaga, et mida ta tuua võiks, ma komme ei tahtnud, ootasin mingi kleepsualbumi jaoks loomade kleepekaid, emal oli neid kapis terve pakk (ma ei tea, kas ta näitas mulle või ma ise uurisin järele) ning sealt siis sain igal hommikul ühe. Mingit traumat küll ei olnud, et "misasja, polegi päriselt päkapikke?"

Jõuluvanaga olid lood põnevamad. Meil nimelt korra käis "päris-jõuluvana*", ei mänginud isa klouni, võib-olla mõni tema sõber, ära ma teda igatahes ei tundnud. Järgmisel aastal ootasin ka kangesti, aga ema ütles, et sel aastal on suur gripilaine ning jõuluvanad ei käi. Mis sa teed, meedikute perekond ikkagi. Ühelgi järgmisel aastal ta ka enam ei tulnud, kuigi aasta hiljem oli mul ikka lootus, et ehk sel aastal gripilainet pole. Peale seda sain juba liiga vanaks vist. Aga ühel lumisel vana-aasta õhtul sõitsime autoga Ida-Virumaale vanaema juurde ning keset lumetuisku sõitis meile vastu, ilmselt küll hobusaanis, mitte põtrade poolt juhituna, aga ikkagi - valges habemes punase kuuega mees! Mul on see episood siiani meeles.

Meil õnneks klassis ühtki "tõekuulutajat" ei olnud, see kuidagi rikuks tuju, ma arvan. Hea küll, kui ise läbi hammustad, aga kole kui keegi teine sinu eest illusioonid purustab. Tuttava klassis on usklikust perest pärit laps, kes kõigile teistele kuulutas, kuidas jõuluvana ja päkapikud on valelik jama. Too tuttav on ise õpetaja ja üritas siis tõde pehmendada sellega, et kui usklik usub Jumalat, ilma teda nägemata, miks teised ei võiks uskuda samadel alustel päkapikke? Lapsed on tegelikult erinevad ses küsimuses - Mini usub tingimusteta, Mikro, kes on noorem, esitab aga tülikaid küsimusi - kuidas päkapikk sisse saab, kui päkapikk on nii väike, kuidas ta kommi jõuab tuua jne. Eks kõikide uskudega ole vist nii. Aga kas need, kes kahtlevad, on tegelikult intelligentsemad? Mini sai autahvlile (ma ei tea, meie koolis ei olnud autahvlit enam minu ajalgi...), sest ta on tubli, reegleid järgiv jne, too alguses mainitud K. ei saanud (nad on Miniga pinginaabrid, karistuseks K.-le nagu meie ajalgi kombeks oli - kui tunnis vatrad ja korda ei pea, paneme su tüdrukuga istuma!), sest ta on loomu poolest küsimusi esitav anarhist? No õnneks kirjutas muusikaõpetaja Minile eKooli, et "mõnikord käitud sa ootamatult." Ma ei julgenud küsida, et mida see tähendab..."Säilitage paanika, käituge ettearvamatult!**"


*Muidugi oli siis näärivana
** Winny Puhh "Kolgus"

9 kommentaari:

  1. Jaa, jaa.
    Meil komistas täna öösel kommi toond päkapikk mingi karbi otsa ja pillas ühe kommi radiaatori taha maha. Krõbisev paber, keset ööd ja magavaid lapsi seda sealt välja koukida ka ei saa... Nuhtlus :)

    VastaKustuta
  2. Me lahendasime selle magamistuppa hiilimise niimoodi, et ostsime ilusad jõulusokid, mille siis suurde tuppa riputasime, et "ilus oleks" ning väitsime, et nüüd toovad päkapikud nende sisse nänni :)

    VastaKustuta
  3. Me lahendasime hiilimis- ja tarneprobleemid hoopis nii, et rääkisime lapsele kohe alguses ära, et jõul ja muinasjutt ja pole olemas. Hetkel on ta viiene, praegusel "hooajal" peame vahetevahel meelde tuletama, et lasteaias on muinasjutt ja teiste muinasjuttu ei tohi rikkuda. Õpetajale oli ta paar päeva tagasi päkapikkude mitte-olemasolu teemal muuseas argumenteerinud, et inimesed arenesid ahvist ja päkapikud ka :D

    VastaKustuta
  4. Meil on ka sel aastal sokk elutoas, et komistamisest tulenevat müra vältida :D Kuigi noormees just eile küsis õhtul enne magamajäämist mu käest: "Kui sind ja issi kodus pole, kas siis ka päkapikk tuleb?" Ja ise naeris magusalt.

    A see rõivistu... Lugesin hiljuti Mairi Lauriku raamatut "Mina olen surm", mille tegevus toimub Viljani Gümnaasiumis. Ja oi, kuidas see rõivistu silma kriipis :D

    VastaKustuta
  5. Aga miks ei või olla rõivistu? Mulle küll meeldib. Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus on ka olemas.

    VastaKustuta
  6. Eks ta lubatud ongi mõlemat moodi, oleneb, kuidas keegi harjunud on. Minu jaoks oli hoopis "garderoobi" lühend "karts" väga imelik, kartsaga seondub mul ainult vangikong. Igas piirkonnas oma sõnad ilmselt.

    VastaKustuta
  7. Mina uskusin üllatavalt kaua, et päkapikud on olemas.
    Ei saa öelda, et oleksin pimesi uskunud, sugugi mitte. Koolis käisid jutud, et tegelikult neid pole ja rahvas jagunes enam-vähem kaheks. Mõned uskusid ja teised ei. Otsustasin, et peab lihtsalt kontrollima. Proovisin mitu ööd valvet pidada, ent ema vahele ei jäänud. Kommid aga ootasid igal hommikul nagu kord ja kohus. Küllap jäin mingil hetkel ikka magama, aga ei saanud ise arugi.
    Tänu põhjalikule uurimistööle olin pikalt veendunud, et päkapikud on kindlasti olemas. Ja kui minu paar aastat vanem sõbranna mulle lõpuks selgeks tegi, et neid EI OLE ja et ma olen LOLL, läksin nutuga koju. Korraks oli süda murtud, aga elu läks edasi :)

    VastaKustuta
  8. Mul oli koolis pinginaaber, kes kuskil 2. klassis väitis, et oli päkapikku näinud.
    Nii et ma uskusin ka kaua.
    Ma ei teagi, kui kaua - arusaam, et vist ei ole, tuli tasapisi ja kui ma enam päkapikku ei uskunud, siis jõuluvana ikka. Olin vist 16, kui lõplikult otsustasin, et no ta lihtsalt ei saa olla. Enne olin küll teadlik, et need jõuluvanad, kes kodudes käivad ja kõik kingitused on reaalselt tuvastatavatelt igapäeva-inimestelt, aga ikka oli lootus, et Midagi seal põhjamaal ka on.
    Ilmselt minu usk kõiketeadvasse jumalasse oli niimoodi moondunud =)

    VastaKustuta
  9. Minu päkapikk paneb hoopis esikusse saapa sisse kommi. Laps muidugi teab, kes tegelikult päkapikuks on, aga talle meeldib see mäng. Ja salaja peab tooma, muidu on jama.

    VastaKustuta