Aastalõpu muusika-ennustus meem

Jõulud on ikka enesesse vaatamise aeg olnud ja aastavahetusel kiputakse ennustama - teen siis minagi ühe vana ja unustatud meemi. Võtsin ette oma Spotify üldlisti, kus 2524 lugu ja panin shuffle pealt käima. Tulemus on selline:

1. How am I feeling today? / Kuis ma end täna tunnen?
Snoop Dogg, Pharrell Williams „Drop it like it’s hot“ – viimane tööpäev enne jõule. Kui oleks vähegi pingelisem töö, täitsa sobiks.

2. Will I get far in life? / Jõuan ma elus kaugele?
Leonard Cohen „Anthem“ – „There is a crack, a crack in everything That's how the light gets in.“ Lootust on seega.  Kuhugigi jõuda.
3. Where will I get married? / Kus ma abiellun?
The Prodigy „Your Love“ -  Jah, mulle piisaks täitsa sellest, kui oleks lihtsalt „your love“ ja mitte mingit abielu.

4. What is my best friend’s Theme Song? / Milline on mu parima sõbra tunnusmeloodia?
Double You „Please Don´t Go“ – hahahaa, enne kui lugesin, mis küsimus on, mõtlesin laulu vaadates, et fortuuna valib mulle ikka need kõige piinlikumad listist välja, aga päriselt on nii, et seda sama laulu kaverdas mu parim sõbranna nr 2 kooliajal Playback shows!
5. What is the Story of My Life? / Milline on minu elu lugu?
Veruca Salt „Shutterbug“ – kuna enamus ilmselt ei tea seda bändi ja lugu, siis sõnadest sobisid minu meelest konteksti need: „And she's cool,
and she's skinny..
And she's a fool for the
last living rock king. (queen – minu täpsustus)
It's her will, it's her
wonder it's her thrill,
it's her way home.
She's right where she
always wanted to be, she
can't change, change, change.“

Oleks ju ilus nii?!
6. What was Highschool like? / Milline oli minu jaoks keskkool?
Joey Ramone „What a Wonderful Life“ – jeee! Siis ma küll nii ei arvanud, aga praegu küll.

7. How can I get ahead in life? / Kuis saan ma elus edasi?
Mary J. Blige „Family Affair“ – peab paika. Issi ju ikka aitab, eks?!

8. What is the best thing about me? / Milline on minu parim omadus?
Nightwish „Bye Bye Beautiful“ – awww! Või pigem, väkk?

9. What is today going to be like? / Milline saab tänane päev olema?
The Smashing Pumpkins „Anti-Hero“ – no seda ma olen enamasti igapäevaselt.

10. What is in store for this week? / Mida pakub käesolev nädal?
Bitch Alert „Blonde“ – ehh, hoolimata „blondes have more fun“-lubadusest, räägib see lugu hoopis seksiärist ning pole sugugi rõõmustav...
11. What song describes my parents? / Milline lugu kirjeldab mu vanemaid?
Foo Fighters „Let It Die“ – OMG.
12. To describe my Grandparents? / Aga milline kirjeldab vanavanemaid?
Rammstein „Roter Sand“  - „Punane liiv“? Ingliskeelne tõlge väidab, et laul on duellist armastuse pärast.  Kindlasti oli tolleaegsetes elulugudes kirge ja dramaatikat rohkem.
13. How is life going? / Kuis elu läheb?
L7 „Metal Stampede“ – loo tekst on midagi sellist: „It's a metal stampede
Metal stampede

Yeee-hawww...

Old MacDonald had a farm
E-i-e-i-fuckin-o

Put your pedal to the metal
Metal stampede

Brrreeeeahaha...
Yeeee-haaaaw...
Get along little doggies!
Yeeee-haaaww...“

Eks see eluke nii läheb siis :)
14. What song will they play at my Funeral? / Millist lugu mängitakse mu matustel?
Foo Fighters „The Last Song“ – OMG. OMFG!!!!*

15. How does the world see me? / Kuis näeb maailm mind?
Iron Maiden „Die With Your Boots On“ – oleks tore nii kõvana välja paista küll.
16. Will I have a happy life? / On’s mu elu õnnelik?
The Distillers „For Tonight You´re Only One Here To Know“ – ee, laul ohkamisest, põhimõtteliselt. Mitte väga siis vist.
17. What do my friends really think of me? / Mida mu sõbrad minust tegelikult arvavad?
Tweet – „Oops (Oh My) – OK! Laul masturbeerimisest, enesearmastusest. Te ei olegi, tõprad, nii valel teel :P
18. Do people secretly lust after me? / Kas inimesed ihalevad salaja minu järele?
Crucified Barbara „The Crucifier“ – kas inimesed ihalevad ristilööja järele? Pigem ikka ristilöödu. Või ihalevad nad mind risti lüüa?
19. How can I make myself happy? / Kuis saan end õnnelikuks teha?
Gunnar Graps „Valgus“ – otsi üles maja, millest paistab sini-hele-roheline valgus? Laialt üldistades endale sobivas suunas – kuula muusikat, mis sind lapsepõlves kõnetas.
20.What should I do with my life? / Mis peaksin oma eluga pihta hakkama?
Foo Fighters „Best of You“ – mingi arusaamatu armuhullus. Miks üldse seda Foo Fightersit nii tihti tuleb?
21. Will I have children? / Saan ma kunagi lapsi?
Manowar „Kings Of Metal“ – no kuna mul juba lapsed on, siis ju neist tulevad queens of metal.
22. What is some good advice for me? / Hääd nõu mulle?
Jack Off Jill „Strawberry Gashes“ – songfacts ütleb, et see laul räägib: „This song is about a girl struggling with depression, drug abuse and self harm. "Strawberry gashes" refers to cutting.“ Lõigu või mitte siis? Ma kunagi isegi proovisin, aga no ei ole minust lõikujat.
23. How will I be remembered? / Kuis mind mäletama jäädakse?
Leonard Cohen „Democracy“  - et siis poliitiline karjäär ootab ees? Oo õudust...
24. What is my signature dance song? / Milline on minu tantsulugu?
The Gaslight Anthem „High Lonesome“ – southern accents ja Nashville signatuuriks. Pigem mitte. Aga õnneks ei tantsi ma enamasti niikuinii.

25. What is my current theme song? / Milline on mu praegune tunnusmeloodia?
Suede „To The Birds“ – see on tõepoolest üks kohutavalt imeline lugu.
26. What does everyone else think of my current theme song is? / Millise arvavad kõik teised minu praeguse tunnusmeloodia olevat?
Nirvana „Something In The Way“ – jah, loomulikult, mida sa istud oma mugavustsoonis, eks. A ma ikka istun ja mõtlen eksistentsiaalsest jamast ega põe tegelikult üldse mitte väga sellepärast.
27. What type of men/women do you like? / Millised mehed/naised mulle meeldivad? 

Dead Kennedys „Holiday in Cambodia“ -  mulle ei meeldi mehed, kellest see laul on, küll aga mehed, kes seda laulu laulavad. Mitte surnud mehed siis.

* Muidugi võib siin ja ka "Let It Die" puhul ohkida, et "oi, milline kokkusattumus", aga tegelikult on ju igasuguseid surmast ja lõpust rääkivaid laule hulgim, ime siis, et mõni vastava küsimuse juures ette ei tule. Üllatavam oleks ilmselt see, kui siia ilmuksid laulud, mis räägiksid riisikasvatusest või origamide voltimisest.

Neljakümneviieselt ennast oksa pooks! *

Olen mina alles ussi rinnal soojendanud :) L. hüüab täna tööl Postimeest lahti lüües: "Öhh, sihukese muti tahavad presidendiks valida!" Üks teine noormees kiitis kah takka, et issand, milline see Kaljurand välja näeb. No ma ei oska seisukohta võtta - milline see keskmine keskealine naisterahvas välja nägema peaks siis? Seletasin siis, et Kaljurand on tegelikult väga tubli ja tark naisterahvas, presidenti ei valitagi välimuse järgi ning kui mõelda, siis ka meie läbi ajaloo üldiselt parimaks presidendiks peetud Lennart Meri´t (kas tõesti niimoodi peaks käänama?) võrreldi kaamliga. Pealegi on Kaljurand ka venelastele "oma", mitte võõras jänki nagu Ilves. Vene kaardiga laksamine mõjub alati - ta saab Venemaaga hakkama! või siis ähvardamine Savisaarega. Kobisesid siis, et nojah, seda küll, ja jäid vait.
Tegelikult on see lausa fenomenaalne, kuidas poliitikuid välimuse järgi hinnatakse. Kunagi käis meil Mart Laar koolis rääkimas ning naeris enda üle, kuidas loomulikult keegi temasugust naljakat habemikku kõrgele kohale ei valiks. Oi, mu vanaema vihkas Laari - milline vastik pudilõug! Teine vanaemal kopsu üle maksa ajanud mees oli Tõnis Lukas - võeh, mihuke paipoisi soeng! Tarja Haloneni üle ju ilguti ka tema välimuse pärast. Aga vot Arnold Rüütel - see oli üks ilus ja soliidne president, võluvate valgete lokkide ja maheda naeratusega. Mulle tunduski, et see poliitikute üle välimuse põhjal otsustamine on selline vanema generatsiooni vähene allesjäänud lõbu, kuid nüüd tuleb välja, et omavanused on täpselt sama pealiskaudsed. Või on tegemist lihtsalt inimestele loomuliku reaktsiooniga lapsepõlvest - kole inimene on kindlasti ka paha ning ilusad on kõik head? Välimuse rollist valimistulemuse juures räägib ilmselt ka see, et suurem reklaamipind tagab suurema toetuse - meelde jääb nägu, mitte tegu. Kenasti on asjast aru saanud näiteks Põhja-Tallinna linnaosavanem Karin Tammemägi, kes reklaamplakatil näeb välja selline , tegelikkus on aga pisut teine.

Niisiis, kui tahate Kaljuranda presidendiks, hakake teda kiiresti photoshoppima!
Ja siis nad imestavad, miks, oh ometi miks, tahavad naised iga hinna eest head välja näha? Miks nad küll kasutavad seda mõttetut kosmeetikat ja käivad iluoppidel? Ma usun, et mehed teeks seda oma välimuse nimel täpselt samamoodi, kui sotsiaalne norm seesugune oleks. Praegu on koledate meeste ainus võimalus raha ja loomulikult on nad tigedad "pealiskaudsete naiste" peale, kes neid ainult selle alusel jutule võtavad. Ilusatele meestele mu meelest naiste ilukultus niiväga närvidele ei käi. Houellebecq´i nooruse- ja iluihalus tundus mulle kohati liiga ülepaisutatud, aga kui asja korralikult kõrvalt vaadata, ei pane ta üldse paljuga puusse. L. lajatas samuti, et tema küll üle viiekümnekolme elada ei kavatse. Ma ei viitsinud põhjendusi kuulata ja ähvardasin selle asemel tast toanurka topise teha, aga ilmselt on põhjus samamoodi "ei ole maad vanadele meestele". Naistele muidugi ka mitte. Mu vanaema ei julgenud üle 70sena enam baari istuma minna, sest ta olevat liiga kole vaatepilt teistele. Vanad inimesed peaksid ära surema, mitte teistel jalus olema, seesugust mõtteviisi olen ma lapsest peale kuulnud. Praegustele lastele ennustatakse juba sadat aastat eluiga - leiutage ometi mingi välise nooruse eliksiir või me ei jõua neid enesetapjaid laternapostide otsast ära koristada!

* Psychoterror "Ära Argentiinasse"

Kõigi teemade ema

Feministeeriumi kodulehel avaldasid Aet Kuusik ja Nele Laos ühe äärmiselt mõtlemapaneva artikli.
Eestlastel, ja ma usun, et ka paljudel teistel rahvastel on selline tore vanasõna nagu "igaüks on oma õnne sepp", mis ühtpidi ilmselt ka innustab enda eest seisma, kuid teistpidi asetabki kogu vastutuse inimesele endale. Sellega seoses meenub hetk lapsepõlvest, mil seisin ühe eduka inimese kõrval, kes sajatas temalt raha palunud kerjuse peale: "Mina olen kõik pidanud ise saavutama! Minule pole mitte keegi mingit almust jaganud!"  Millegipärast tundsin end jube halvasti seda kõrvalt vaadates, ja mitte ainult selles mõttes, et "ah, viska talle see viiekas, inimesed vaatavad, häbi on!" Kogu sellesuunalise retoorikaga läheb mu meelest vastuollu üks teine vanasõna "käbi kännust kaugele ei kuku" ja sellega seotud teadmine, mis pea igaühte juba lapsepõlvest saatnud on - korraliku inimese lapsest kasvab korralik inimene, jotade lapsest jota! Sellest mudelist hälbivaid näiteid tuuakse esile kui imesid. Mäletan enda kooliajast, kuidas üks tüdruk rääkis, kuidas kodus korraldatakse tema keskkooli lõpetamise puhul suur pidu, sest ta on oma suguvõsast esimene, kes sellega hakkama sai. Loomulikult ei mõelnud mina "kolmandat põlve haritlane" nagu mulle maast-madalast korrutati, et jube tubli tüdruk, vaid ikka seda, et "iuuu, milline suguvõsa!" Ja ma ei mõelnud kunagi, et ma olen "jube tubli tüdruk" just oma suguvõsa tõttu - ma olin tubli, sest noh, ma olin tubli ja teised olid kehvemad. Nagu ütlevad ka Luisa Värk ja Kristi Liiva - võta ennast kätte ja hakka ägedaks naiseks, siis pole sul mingit feminismi vajagi! Täpselt see, mida minagi alati mõelnud olen.
Aga see artikkel pani mind mõtlema. Ääremärkusena, mulle meeldib, et mul on see võime - mitte kohe vastanduda vaid proovida ka asja teise kandi pealt vaadata (kui jutt muidugi täielik umbluu pole). "Olen vist piisavalt tugev karakter, et ei ole kunagi millestki ilma jäänud sellepärast, et olen naine. Ja ma ka ei tea kedagi, kel oleks midagi soo tõttu saavutamata jäänud." (Luisa Värk) Tegelikult ju kirjutaks alla, ongi nii noh, ägedad naised ruulivad! Aga. Njah. Mul ei ole tutvusringkonnas mitte ühtegi kassapidajat, kellele öelda, et "hakka ägedaks!"(artikli näitel). Meie keskkoolist ei tulnudki vist ühtki kassapidajat. Kassapidajad saavad ju nendest, kes kooli pooleli jätavad, kellel ambitsioonid puuduvad ja kes midagi muud ei oska. See siin on siis ilmselt selline tavamõistes arusaam kassapidaja saatusest. Kas keegi teab kedagi, kelle mõlemad vanemad oleks olnud kõrgharidusega, edasipüüdlikud tüübid ning kellest oleks tulnud kassapidaja? Ma usun, et see on äärmiselt suur erand. Ma tegelikult kujutan ette, et paljud kassapidajad on hoopiski noored, kes omandavad kõrgharidust ega plaani eluks ajaks poodi tööle jääda, aga tegelikult ma ei tea, sest ma ju ei tunne ühtegi kassapidajat! Me liigume üldiselt omasuguste keskkonnas. Laste plaanid piirduvad üldiselt sellega, mida nad näinud on - mõne jaoks on tavapärane see, et minnakse ülikooli, teise jaoks see, et nii kui kael kannab, hakatakse raha teenima. Tehti ju mingi uuring, kus lastel paluti koostada poenimekiri peo jaoks - leidus lapsi, kes panid sinna kirja suitsud ja viina, ilmselt mitte seetõttu, et see neile tore tundus, vaid lihtsalt niimoodi olid nemad näinud peoks valmistumist. 
Privileegipimedus saadab meid sünnist saati, tore, et sellele on hakatud tähelepanu pöörama. Selle arvessevõtmisel on aga oma konksud. Meil peaks olema kõigil võrdne stardipakk ning tulemused võiks sõltuda vaid võimetest, kuid tegelikkuses...Mu meelest ainuke koht, kus midagi reaalselt ära teha annab, on töö väikeste lastega - samas kodu mõju jääb ju alati sinna kõrvale ning mitte keegi ei oska öelda, kas kellegi vähene saavutusvajadus on kinni kasvatuses/keskkonnas või ta tõepoolest ei suudagi rohkem. 
Mulle väga meeldib artiklis välja toodud lause Raili Marling´ult “Edulood on ehitatud varjatud abiliste nähtamatule tööle.” Mu meelest paistavad need nähtamatud abikäed enamasti edulugudes siiski välja ka - selleks võib olla tugev perekonna/kogukonna toetus, selgitamata "vaba raha olemasolu", elamispind, mida välja üürida jms. Aga kui seda ei ole? Ma ei ütle, et ei saa, eks mõni ju saab ka ajalehepoisist miljonäriks, kuid enamasti ja praegusel ajal enam mitte. Vaja on raha, tutvusi, positsiooni, toetajaid, eeskujusid jne. 
Mu meelest seostub selle "hõbelusikas suus"-teemaga ehk siis privileegipimedusega ka üldine parem- ja vasakpoolsus. Kas me oleme nõus, et tublid on tublid ja neid peakski rohkem kiitma ning need, kes ei ole nii tublid, pingutagu lihtsalt rohkem või me mööname, et osadel on kehvem stardipakk ning neid peaks toetama ja see, et keegi pole päris nii tubli, ei tähenda, et ta virelema peaks, sest kõik ei saagi ühtviisi edukad olla, see aga pole põhjus, miks keegi kannatama peaks. Palju mugavam on mõelda, et mina olen tubli ja teised pingutagu lihtsalt rohkem. See on kui palsam hingele. Pealegi saan ju mina siis vähem, kui kõigile võrdselt jagada. Teised ei ole ju ometi niipalju väärt kui mina.
See on kapitalistliku võidujooksu peegeldus, mis ei taotle võrdsust, vaid isiklikku heaolu. Soovitusega olla ise piisavalt tugev karakter saab süsteemse ebavõrdsuse ees silmi kinni pigistada ja visata mugavalt pall nende väravasse, kes edukad ei ole. Väga hästi öeldud! Kas see võidujooks pole aga mitte lihtsalt kapitalistlik, vaid pelgalt inimlik? On ju nii hea ennast pehmel voodil kerra tõmmata ja ohata "tänan, geenid ja keskkond minu privileegide eest, ma olen seda väärt!"(nagu mina seda ikka igapäevaselt teen:) Ja kardin ette kiskuda, et tänaval lõdisevaid kerjuseid mitte näha. Miks nad siis koolis ei õppinud? Oh, see teema jookseb kokku ka ohvrirolliga - "see pole mingi naine, kes end peksta laseb, jätku mees ometi maha siis!", igasugu vaimsete häiretega - "võtku ennast kokku lihtsalt ja hakaku elama, mul on ka vahel masendus peal, aga ma suudan endaga toime tulla!" Selline mõtlemine töötab, sest nii hea on ju ennast tugevana tunda, teistest paremana.
Kas "võrdsus, vendlus, vabadus" on inimühiskonnas kunagi tegelikult töötanud? Mida siis üldse arutada? Aga äkki kehtib ka siin seaduspära, et probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise teel?

Aastal 2015 loetud raamatutest parimad

Sai jah selline pikk pealkiri sellele edetabelile, aga paremat pole võtta, kuna ainult 2015. aastal ilmunud raamatuid lugesin kokku 4, ülejäänud on siiski varasemalt välja tulnud (originaalis siis, mitte eesti keeles) ning alles nüüd minu kätte sattunud. See aasta oli esimene, mille kogupikkuses Goodreadsi kasutasin ning sealt saadav statistika on päris põnev. Hetkel on mul lugemisriiulis 3 raamatut ootamas, mille ma ilmselt enne aasta lõppu veel läbi lugeda jõuan ning eelnevalt on sel aastal loetud 80 raamatut. Neist tervelt 13 on saanud minupoolseks hinnanguks "Amazing!" ehk siis 5 tärni. 5 raamatut olen hinnanud tõdemusega "I didn´t like it" ehk 1. Ülejäänud on sinna vahemikku jäänud. Ilmselt lähevad ka praegu ees ootavad raamatud sinna, sellepärast mõtlesingi parimate tabeli enne ära teha kui aasta päris läbi saab.
Sellest aastast on mul 1 kindel super-lemmik raamat ja selle sean ka tabelis esimeseks, ülejäänud tulevad suvalises järjekorras. Selleks, et top ikka korralik 10 oleks, jätsin 3 raamatut välja. Ilmselt need on tagantjärele mõeldes siis veidi vähem amazingud kui teised.
1. Robert McLiam Wilson "Eureka Street"
Mõned inimesed, neid on vähe, oskavad kirjutada nii, et sa armud nende väljamõeldud tegelastesse ära. Nad loovad niivõrd südantsoojendavad tegelaskujud, et sa tahaksid neid kõiki kallistada. Raamat räägib Belfastist, Põhja-Iirimaast, katoliiklastest-protestantidest, vägivallast, armastusest. Raamatust on tehtud ka 4-osaline miniseriaal. Ma ei tea, kas ma tahaksin seda vaadata. Peaosatäitjad Vincent Regan ja Mark Benton tunduvad küll sellised, kes võiksid raamatutegelaste rolle usutavalt mängida. Kiidetakse nii seriaali (8,5 punkti 10st IMDB-s) kui ka raamatut (keskmine hinne Goodreadsis 4,2; 43% hinnanute koguarvust hindas 5 punktiga). Põhimõtteliselt räägib lugu armastusest. Südamlikul, aga eneseiroonilisel toonil. Taustaks haige ühiskond. Leidub mitmeid sarnasusi ka kohaliku eluga. Kahjuks pole Wilsonilt ühtki teist raamatut meile tõlgitud ja ingliskeelsetestki on saadaval vaid üks kusagil pealinna raamatukogus.
2. Michel Houellebecq "Saare võimalikkus"
Midagi kirjutasin siin. Tegelikult meenus mulle seoses Houellebecq´iga hoopis see, et tema raamatust "Kaart ja territoorium" tehtud näidend esietendus just hiljuti  Draamateatris. Koledal kombel tahaks näha, ei tea, kas õnnestub. Sellel samal etendusel on aga ka oma FB leht, mida võiks lausa blogide kategoorias äärmiselt õnnestunuks pidada - minge ja lugege, mulle väga meeldivad need lookesed ja intervjuud seal. Miks mulle Houellebecq meeldib? Ta oskab inimesi mõtlema panna. Ja minu meelest oskab ka tema kirjutada nii, et tegelased sulle sümpaatsed oleksid. Ta võib kirjutada koledatest asjadest, aga ta teeb seda empaatiaga. Natuke meenutab Bukowskit, aga Bukowski on ehk pisut muretum. Isegi kui Houellebecq ütleb õelaid asju, siis selle asemel, et vaielda, mõtlen ma pigem, et no tegelikult, eks ta nii ju ole.
3. Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu"
Kirjutasin siin. See on ilmselt selline kena peavoolu lugemine, mis enamikule meeldib. Lihtne lugeda lisaks. Samas, ma ikka täiesti armusin sellesse raamatusse. No niimoodi, et vahetad pidevalt lugemisel asendeid ja naeratad raamatule. Ma ei tea, mul käib see nii. Ilmselt mängis selle raamatu meeldivuses suurt rolli ka isiklik kogemus samas vallas (mitte üldse positiivne sealjuures).
4. Chuck Palahniuk "Kaunis sina"
Inimesed Goodreadsis vihkavad seda raamatut. You misogynist! You sexist pig! Mäh, mulle jälle ei jõudnud kohale. Mu meelest on see selline vinge "Hallide varjundite" paroodia, seksi on korralikult sees ja nüüd äkki rahvale ei meeldigi? Sest kes iganes vennike seal "Varjundites" oli, tema oli kenasti ja varjatult seksist, Palahniuki kangelane aga avalikult? Viimati müüdi seda raamatut meilgi mingil rallil võileivahinna eest. Mu meelest oli see täitsa geniaalne maailmalõpustsenaarium. Ma ei võtaks seda nii tõsiselt. Enda üle naermine on muidugi keeruline oskus ka, solvuda on hoopis lihtsam.
5. Robert Seethaler "Tubakapoodnik"
Arvustus siin. Põhimõtteliselt on siin taas sama muster - tegelased, kes lähevad hinge. Empaatiaga kirja pandud. Armastus keset haiget ühiskonda. Võrdlus tänapäevaga jne jne. Millegipärast mäletan, kuidas ma seda raamatut lugesin. Suvilas. Maru palav oli. Puhkus. Sumedad augustiööd. Ilus raamat oli. Vist arvustuses sai paralleel Remarque´ga ära toodud.
6. Haruki Murakami "Kafka mererannas"
Raamat, kus eriti mitte midagi ei toimu, kuid mis on sellegipoolest absoluutselt ideaalne. Kutsub lugema, mis? Tegelikult, seal lihtsalt on midagi. Või on just midagi minu jaoks, kellele miskipärast enamik kättesattunud jaapani kirjandusest meeldib. Mulle meeldib sealne olustik, mulle meeldivad kõik need kirjeldused, need toidud, mida nad valmistavad ja söövad. Mulle meeldib mägede ja mere hõng, mis neist raamatutest vastu hoovab. Mulle meeldivad futuristlikud uusehitised, kiired linnalähirongid aga ka vanad linnaosad puidust majadega, kus on alati sügisehõng ja vahtralehed. Ma ei tea, miks just jaapani raamatud mu fantaasia tööle panevad? Kas tõesti lihtsalt seetõttu, et sealne keskkond on meie omast erinev? Ei tea, Austraaliast kõnelevad raamatud, või need, kus tegevus toimub Lähis-Ida kõrbepiirkonnas, ei kõneta mind niimoodi. Kas Jaapanis on kuidagi eriti karge õhk, mis kõik asjad oma õigetele kohtadele asetab? Mul oleks nagu selline eelaimdus.
7. Lionel Shriver "Suur vend"
Väidetavalt on selleteemalisi raamatuid juba mitmeid. Meile vist veel pole tõlgitud, ehk veel ei kõneta. Igatahes kohtab peategelane üle aastate oma venda, keda ta lennujaamas ära ei tunne, sest vend on...järsku suureks saanud. Seda mitte, noh kasvamise, või noh, jah, eks ikka kasvamise,  aga pigem nagu laiusesse kasvamise mõttes. Mulle tundub, et mitmetele ameerika lugejatele ei lähe see raamat peale, sest nad on probleemiga ise lähedalt kokku puutunud ja neil on sellest oma arvamus: "Shriver kujutab seda kõike valesti ette, nii ei saa ju olla, sest minu kogemus on teistsugune". Naljakas on see, kuidas inimesed heidavad romaanile selle lõppu ette. Mu meelest oli see absoluutselt ideaalne lõpp. Ilma selleta oleks raamat üks suvaline...noh, ei spoilerda, lugu. Shriveril on muuseas endal kogemus antud teemaga olemas. Tema vend sõi ennast surnuks. Stiililt on lugu sarnane "Kevini"-raamatuga ehk siis peategelane ei ole ideaalne naine, vaid inimlik oma kahtlustes, enda süüdistamises ja isekuses. Mu meelest sobib toidusõltuvus illustreerima ka igasuguseid muid sõltuvusi, millega sõltlase lähedased kokku peavad puutuma.
8. Jonathan Safran Foer "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
Peategelane on üliandekas laps, kelle isa hukkub 9/11 sündmustes. Juba see tõik ajab inimesed vihale - mingi pisarakiskuja, odav trikk jne. Teiseks kasutab autor loo edasi andmiseks lisaks tekstile ka raamatu kujundust. Huvitav, aga mu meelest üsna mõttetu. Loo õnge ma aga läksin. Ok, see poiss ei ole kohati tõesti isegi mitte usutav, aga...aga lugu on  ju liigutav. On tõesti kohati bestselleri reegleid silmas pidades kirjutatud, aga ei saaks ka öelda, et muus osas sisutu.
9. Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"
Rääkides veel bestselleritest siis. Ma isegi mõtlesin, et kas tõesti võib üks naljajutt saada 5 punkti, aga seejärel tõdesin, et on äärmiselt snobistlik mitte anda loole maksimumpunkte lihtsalt sellepärast, et tegemist on huumoriga. Ei, ma ei naernud kõva häälega ja tilgad püksis, ma lihtsalt imetlen, kuidas on kellelgi säärane fantaasialend olnud. Ma usun, et Jonassonil endal oli küll lõbus seda lugu kirja panna. Või on ta vastupidi Bidstrupilik koomik, kes eraelus kõigile jalaga annab ning oma närvide hinnaga huumorit välja pungestab :)
10. Valdur Mikita "Lingvistiline mets"
Oma mõtted panin kirja siin. See kõik oli enne seda, kui Sinine Äratus Mikitat endale vapiloomaks igatses. Võeh. Naljakas, kuidas ühest raamatust saab erinevaid asju välja lugeda. Äkki ma siis, seda teksti lugedes, ei olnud veel nii allergiline rahvusluse suhtes? Igatahes saab Mikita ainsa kodumaise autorina siin tabelis figureerida. Tegelikult oli Eesti autorite raamatuid (mööndustega sealhulgas Justin Petrone ja Katrina Kalda) 80 seas koguni 29. Päris palju.

Nagu alguses ütlesin, oli viietärniraamatuid tegelikult 13. Tabelist jätsin välja "Õhtuste udude aia", millest olen juba pikemalt kirjutanud siin, A. Makine "Tundmatu mehe elu" (Parafraseerides ennast: Täiesti võrratu raamat enam-vähem samast teemast, kuidas inimene jääb igaveseks nö "oma aega" kinni. Lisaks tabav sisevaade meie suure naaberriigi minevikku ja tänapäeva.) ja J. Marias' "Nii valge süda" - millest ma paradoksaalsel kombel MITTE MIDAGI ei mäleta! Täiesti kummaline, sest kõiki teisi väga häid ja isegi enamikku häid raamatuid ma mäletan. Lugesin seda juulis, hiljem kui mõnda tabelis mainitud raamatud. Miks just see mälust kadunud on, ei tea. Teiste arvustused justkui kõlistavad peas mingit kella, aga pilti kokku ikka ei pane. Ju siis oli nii hea raamat :) Ilmselt on tegemist lihtsalt sellega, et raamatul on niivõrd mittemidagiütlev pealkiri. Enamiku raamatute pealkirjad annavad vihje, millest seal juttu oli, isegi kui sa tegelikult sisu peast ette öelda ei suuda (mina ei suuda kohe kindlasti), aga valge süda? Arvustustest saan aimu, et tegemist on vihjega Shakespeare´le, aga no mida sellega siis vihjata taheti?
Nagu juuresolevalt graafikult näha (ma armastan sind, Goodreads, graafikute eest!), siis enamasti lugesin ma eelmisel aastal ikkagi väga uut kirjandust. Vanim loetud raamat anti välja aastal 1975.

Kümnest top-i raamatust 7 olid välja antud Varraku "Moodsa aja"- sarjas. 12 "Minu"-sarja raamatut lugesin ka läbi. Neist 3 parimat "Minu Shanghai", "Minu Berliin" ja "Minu Kambodža".
Kui reastada eelmisel aastal kasutust leidnud uusi veebilehti, siis Goodreads on kindlasti üks olulisemaid.

Aasta 2015 parimad plaadid

Iga korralik blogija teeb mingisuguseid aasta kokkuvõtteid. Mina suure statistikasõbrana kavatsen kõigepealt last.fm-i abiga järjestada enda poolt enimkuulatud albumid aastast 2015, seejärel Goodreadsi abiga parimad sel aastal loetud raamatud ning lõpuks, kui võimalik (pole veel uurinud, kas on), Facebooki ürituste abiga parimad kontserdielamused.
Tundub, et aasta 2015 oli üks väga mage muusikaaasta, sest üritades tabelisse panna vaid 2015. aastal ilmunud plaate, jõudsin viimaste kohtade juures üldtabelis paarisajandate plaatideni, mida kokkuvõttes vaid korra kuulanud olin. Suur osa minu mäletamist mööda uutest plaatides osutus hoopiski 2014. aasta väljalaseteks, seega need jäid välja. Üllatuslikult jäid välja ka näiteks Judas Priesti ja Iron Maideni tänavused albumid, sest olen neid tõesti vist vaid korra kuulanud ja kuna lugusid on neil plaatidel vähe, siis tabelisse nad ei mahtunud. Avastasin ka tõsiasja, et last.fm paigutab statistikasse eraldi samade plaatide tava- ja delux versioonid, kuid kuna ma ei viitsinud neist igaühte eraldi välja otsida ja kuulamisi liita, võib tabelkohtades erinevusi olla, kuigi ilmselt ükski plaat selle tulemusena välja kukkunud või juurde tulnud ei oleks. Kogu 2015. aasta kuulatud plaatide nimekiri sisaldas enamuses vanu plaate, ainus, mis üldtabelis (mida ma siinkohal välja ei too) ja ainult 2015. aasta väljalasete tabelis ühtib, on esikoht:
1. Lana Del Rey "Honeymoon"
Esimesel kuulamisel tundus see plaat nõrgem kui Lana eelmised üllitised, sest kui varasemad on mulle tervikuna meeldinud, siis nüüd leidus ka lugusid,  mille ma hea meelega vahele jätsin. Plaadi nimiloo näiteks ja The Animalsi "Don´t Let Me Be Misunderstood"-i kaveri, mis mind millegipärast koledasti häirib. Nüüdseks on aga osad lood plaadilt mulle niivõrd meeldima hakanud, et Lana eelmine, "Ultraviolence" tundub just liigselt ühtlane tapeet olevat. "Honeymoon" on "Paradise Edition"-i (just need hiljem lisatud lood, mitte pelgalt "Born To Die") kõrval nüüd mu lemmikplaat Lanalt. Kui peaksin valima selle kõige-kõigema loo "Honeymoon"-ilt, siis oleks selleks "Swan Song". Külmavärinad tulevad peale...

Valestikuulmistest rääkides, vaatasin just "Swan Song"-i laulutekstiga videot ja avastasin, et laulu esimesed read on: "Put your white tennis shoes on and follow me", mina olen seda kogu aeg laulnud kui "Put your white tan issues on and follow me". Loogika ei ole ilmselt mu tugevaim külg :)

2. Noel Gallagher´s High Flying Birds "Chasing Yesterday"
Mõneti üllatuslikult, kuid tegelikult üldiselt väga hea "vana kooli" stiilis plaat. Lemmiklugu on "Riverman", mille algus meenutab väga Oasise hitti "Wonderwall":

3. Marilyn Manson "The Pale Emperor"
Lootused olid suuremad, aga parimaks jäigi minu jaoks plaadi esimene singel "Third Day Of A Seven Day Binge". On ka teisi häid, kuid Marilyn ilmselt enam oma algaastate tasemeni ei küündi.

4. Motörhead "Bad Magic"
Sama lugu nagu Marilyniga. No ei ole nagu enam see. Antud plaadil on Lemmy hääl kuidagi eriti kehvalt kuulda. Loomulikult - peale kõiki neid aastaid ja raju elu on üldse ime, et nad veel laulda suudavad. Loudwire ikka tegi Youtube'i videoid sellest, kuidas kellegi rokkari hääl läbi aastate muutunud on, seda enamasti mitte paremuse poole. Mansoni vastav video oli ikka päris nukker, aga enam seda Youtubest millegipärast ei leia.
5. Kurt Cobain "Montage of Heck: The Home Recordings"
Juba viiendal kohal plaat, mida olen vaid korra kuulanud (ja ega ilmselt rohkem ei juhtu kuulama ka).  Delux versioonis 31 lugu, ehk siis siit hakkavadki pihta plaadid, mida ma tegelikult väga vähe kuulanud olen (võrreldes esimese koha Honeymooni üle 200 kuulamisega*). Tegemist ongi albumiga "ainult hardcore fännidele" sisaldades lisaks põnevatele demoversioonidele tuntud lugudest ka niisama...no hääleharjutusi...heliridu. Kui ma plaaniksin teha tabelit 2015. aastal linastunud filmidest (mida ma ei plaani, sest filmiteemalisi postitusi on mul blogis selle aasta jooksul olnud täpselt 8 ja needki ei kajasta kõik tänavuaastasi filme, või siis kajastavad, aga ma pole neid näinud**, kinos käisin mitte-lastefilme vaatamas täpselt kahel korral***), siis "Montage of Heck" saaks kindlasti esikoha. Kas dokumentaale üldse hinnatakse mängufilmidega samadel alustel? Ilmselt mitte.
6. Rob Zombie "Spookshow International Live"
2013. jättis ta meiemaile tulemata, kuigi mul oli pilet juba ostetud. Eks kuulame siis kontserti plaadilt. Üldjuhul ma live-plaate endale püsivasse playlisti ei salvesta. Ma ei tea, stuudiovärk meeldib kuidagi rohkem, seetõttu ei saa live-plaadid ka piisavalt kuulamisi, et kuhugi tabelitesse mahtuda. Kehva aasta rõõmud seekord. Siinkohal mainin ära, et sel aastal 27. novembril ilmus ka Placebo MTV Unplugged-plaat, mis on tõeliselt hea ja mida ma täitsa plaanisin mitu korda kuulata.
7. Lindemann "Skills in Pills"
Heheee! See plaat on üllatuslikult taga, aga sel on ainult 11 lugu kah. Tegemist siis plaadiga, kus laulab Rammsteinist tuttav Till Lindemann ning muusikat teeb Painist tuntud rootslane. Veidi tempokam kui Rammstein ning ingliskeelne. Osad inimesed olevat šokis olnud, et "hiiisssake! millest ta ometi laulab!!?" aga mu meelest on ka Rammstein igasugu veidraid teemasid puudutanud (n loos Zwitter - Kahesooline, mille ingliskeelset tõlget saab lugeda näiteks siit), saksa keelest ei saanud aga suur osa Rammsteini ülemaailmseid fänne lihtsalt aru. Lindemanni loomingust on pikantsemad ehk lood "Fat" ja "Golden Shower". Videod (vaadata omal vastutusel!) on aga olemas lugudel "Praise Abort":

ja "Fish On":

8. Courtney Love "Miss Narcissist/Killer Radio"
Tegemist vaid topeltsingliga siis, mille teine pool õnnestus alles paar kuud tagasi kätte saada, aga kuulatud piisavalt, et tabelisse mahuks. Loomulikult mulle meeldib. Aga vist sutsuke vähem kui eelmine topeltsingel "Wedding Day/You Know My Name". Kahjuks eelistab Courtney hetkel näitlemist laulmisele siiski.
9. Madonna "Rebel Heart"
Kust see siia sai? Delux variandis on tõesti oma 19 lugu ja kui aus olla, siis "Ghosttown"-i olen ma isegi mitu korda kuulanud. Sest seal videos oli see ilus meesnäitleja. Aga muidu, midagi oli, aga sama hästi võinuks see olla keegi teine kui Madonna. Eks tunnustust võib ju jagada ka selle eest, et inimene oskab alati ajaga kaasas käia, mis sest, et üldiselt niimoodi omanäolisus kaduma läheb. Kas Madonnal see kunagi üldse oli või on tegemist lihtsalt lapsepõlvenostalgiaga?
10. Teenage Time Killers "Greatest Hits Vol 1"
Sattusin selle rühmituse peale ühe oma lemmikbändi My Ruin FB lehelt. Tegemist siis nö supergrupiga, "Expendables music version" nagu keegi mainib, mille asutasid Mick Murphy My Ruinist ja üks teine mees Reed Mullin Corrosion of Confirmityst, kaasa löövad minu jaoks tuntumatest nimedest aga näiteks Dave Grohl, Corey Taylor, Jello Biafra ja Randy Blythe. Üsna igav plaat kogu selle paraadi tulemuseks.


Kummaline on see, et ühtki uut ja head kodumaist plaati justkui ei ilmunudki. Peavoolust erinevat Spotifys väga saada ei ole ja Sõpruse Puiesteel vist küll ilmus sel aastal plaat, aga minu kätte see sattunud pole. Psychoterroril on peatselt miskit tulemas, aga see läheb ilmselt juba järgmisse aastasse. Genka ja Paul Oja plaadi isegi tõmbasin endale kui see tasuta saadaval oli, aga ei meeldinud. Ewert & Two Dragonsi uus, väidetavalt rokilikum kauamängiv ajas une peale, ma ei saa siiani aru, milles nende fenomen seisneb. Evestusel peaks ka midagi valmimas olema, esimesed pääsukesed on juba välja lennanud.
Ah, mis ma siin üldse, kuulake parem seda, mida normaalsed inimesed kuulavad. Kusjuures ma ei saa üldse aru, kus on artikli pealkirja ja sisu seos - kõik on ju enam-vähem ühte auku artistid?

*Loomulikult mängib antud tabeli juures rolli ka see, millal mingi plaat välja antud on. Honeymoon tuli näiteks välja alles septembri alguses, ilmselt oleks sellel palju rohkem kuulamisi, oleks ta varem ilmunud. Sellist plaati siiski ei leidunud, mis oleks ilmunud alles hiljuti ja seetõttu tabelist välja jäänud.
**Jutt hallide varjundite teemal ikka
***Teine oli "Viimane nõidkütt", mida sattusin vaatama, sest see oli ainuke film, mis mulle sobivas ajaaugus linastus. Ma isegi ei adunud enne, et seal Vin Diesel peaosas oli. Täitsa ok film oli mu meelest.

Mina ja mu pseudoprobleemid, taaskord

Eelmise postituse kommentaariumis kerkis esile sundsuhtluse teema, millega mu tänane mure (uus päev, uued mured :) otsapidi seotud on. Nimelt on ka minul see viga küljes, et mu suhtlemisvajadus on selline...bipolaarne. Mul on vaja suures hulgas vaikust ja kui ma sellest küllastun, siis jälle aktiivset suhtlemist. Pubekana oli pidevalt see mure, et ema pistis pea ukse vahelt sisse just ajal, kui ma iseendaga oma peas suhelda tahtsin ning siis kippusin ma kähvama. Või noh, see komme on mul siiamaani küljes. Kui ma siis ise suhtlust üles võtma läksin, oli teisel pool solvumine. Igasugused pikemaajalised sunnitud koosviibimised muidu kenade inimestega tekitavad mulle samuti piinu kui ma vahepeal minutitki omaette olla ei saa. Üksiku lapse teema ehk? Mõni ju elab sünnist saati kellegagi koos ühes toas ega oska unistadagi privaatsusest. Kunagine sõbranna rääkis ka, kuidas tal oli ülikooliajal südamesõbranna, kellega nad olid kui sukk ja saabas ning kuidas see sõprus siis ühel hetkel pauguga otsa sai, peale mida tundis mu sõbranna võluvat vabanemistunnet ega suhelnud pikka aega mitte kellegagi. Õnneks on Eesti mehed (üldistan muidugi) täpselt sellised, nagu ühel bipolaarsel suhtlejal vaja - istuvad omaette arvuti taga ega kipu küsima, kuidas sul täna päev läks või millest sa mõtled. Ma olen ju L-ga enamasti 24/7 koos, aga see ei koorma mind, sest suhtlust on selle aja sees vastuvõetaval määral.
Teisest küljest tahaks ju normaalne, viisakas inimene olla ja suhelda ning nii ongi mul selle bipolaarsuse teises otsas paiknedes enamasti tunne, et seltskonnas olles tuleks pidevalt vestelda. Oeh, appi, ebamugav vaikus, ruttu-ruttu, võta mingi teema üles! Niisiis olen veendunud, et mind vaid suhtlussituatsioonides kohanud inimesed peavad mind kindlasti suureks suhtlejaks ja ekstraverdiks, kellel suu hetkekski kinni ei seisa. Ja nüüd siis tänase mure juurde - ma lähen õhtul kontserdile (jube sõna, iga kord pean ÕS-i vaatama, kuidas seda õigesti käänata, osastav (eriti mitmuse) on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu) ja seda ilma L.-ta, kuna kõik lapsehoidjad on hõivatud haiguste ja muu hooajalisega ning L. oli suuremeelsena nõus loobuma, sest ka ta ise pole päris terve. Niisiis lähen ma sinna koos tema sõbra või sõpradega. Ja ma ei oska suhelda. Kui me kõik oleme kusagil karjas ümber laua ja üksteisest üle karjume, pole probleemi aga niimoodi üks-ühele, ilma vahendaja L.-ta...Ma ei oska oma probleemi isegi sõnastada. No vaadake, tegemist on tema, mitte minu sõpradega. Mina olen lihtsalt...tema naine. Mingi sugude teema tuleb siin ka sisse, sest L.-i naistuttavatega suheldes seda probleemi pole. On justkui mingid universaalsed naiste teemad, millest rääkida. Aga meestega? Ainus teema, millest rääkida, tundub olevat muusika (ja sellest ma võin muidugi tunde jahvatada). Ma olen vist imbetsill. Või on probleem selles, et mul ei ole mitte kunagi olnud ühtki isiklikku meessõpra. Sellist siis, kellega ma ei ole seotud kellegi teise kaudu (sõbranna mees või oma mehe sõber) või kellega ei ole lootust romantilisteks arenguteks. Ok, üks sõber siiski varem oli ja temaga me vestlesime tõepoolest ainult muusikast või filmidest. Üldise sõbrustada mitteoskamise juures on meestega sõbrustamine veel eriti keeruline. Nooremana võisin ma suisa vaielda teemal "meeste ja naiste vaheline sõprus on võimatu". Nii radikaalne ma enam ei ole aga tunnistan, et mulle on see raske. Miks minul ühtegi geist sõpra ei ole? Aga mu geiradar on niivõrd roostes ka, et enamasti olen alles hiljem üllatusega teada saanud, et ahsoo, ta oli gei või. Täiesti õudne on minul kui võrdõiguslikkuse tulisel pooldajal ja soorollide vastasel tunnistada, et vot sõpruses tõesti mängib sugu rolli. Ma vist tõesti oma hämaramates ajusoppides kardan, et keegi võib kellessegi ära armuda ja kellel seda jama siis vaja on. Piinlik kohe. Ma näen mehi ainult kui võimalikke seksobjekte? Appi, ei , lõpetage ära! Ma olen kuulnud küll mehi ütlemas, et neutraalselt on võimalik suhelda ainult koledate (ses  mõttes, et konkreetse inimese silmis partneriks ebasobivate) naistega. Võeh. Kas ma ise olen samasugune? Evolutsiooniliselt s***peaks arenenu, kes vaatab kõike ainult geenide edasikandmise vaatenurgast? Sest ma arvan, et just kuhugi sinna on selle meeste ja naiste vahelise sõpruse koer maetud.
Aga ma kavatsen ennast täna ületada ja meestega neutraalsel pinnal suhelda. Edu mulle.

Minu Tenerife ja maailmavallutuseks ebasobiv inimene

Lugesin Mart Normeti "Minu Tenerifet". Seda Minu-sarja raamatut üldiselt kiidetakse ja ma ei vaidle vastu, lugu on ladusalt kirja pandud ning autor valdab ka huumori keerukat kunsti. Samuti on reisihuvilisele piisavalt infot ja vihjeid kohtade osas, mida külastada. Mina käisin Tenerifel pea 20 aastat tagasi ega mäleta suurt midagi peale emotsiooni, et oli tore. Käisime mingis loomaaias - oli see siis Loro park või mitte, ei tea, samuti ühes veepargis, aga samuti ei kujuta ette, kas tegemist oli selle samaga, millest raamatus juttu. Vulkaani otsa ronimine jäi meil pooleli, sest ema keeldus käänulisel teel ülespoole ronimast. Raamatus põgusalt mainitud rüütliturniiri külastasime ka - huvitav, kas see kitšimaiguline kindlus on seal alles veel? Seega äratundmishetki raamatus minu jaoks just polnud, ei saa ju eeldada, et teismeline mingid kohanimed endale meelde jätaks. Siiski - Santa Barbara sildi juures tegime pilti, sest tollal oli pop samanimeline seriaal Edeni ja Cruz Castillo surematust armastusest...
Mõtteainest jätkus aga seoses raamatuga hoopis teisel teemal, nimelt töönarkomaania ja enda eest põgenemine. Nagu autor ka mainib, siis enamik kaugele maale seiklema läinuist üritab just nimelt kodumaise rutiini eest jalga lasta. Tema laseb küll vaid pooleks aastaks ja sedagi mu meelest osaliselt ebaõnnestunult. Nimelt tunnistab Normet, et tal on raskekujuline töösõltuvus - töö on väga tore, aga seetõttu ei suuda ta sellest ka eemal olla ning mingisugust vahet töö ja vaba aja vahel sisuliselt polegi. Mingil hetkel hakkab see aga siiski tervisele. Minu jaoks on see nii võõras teema, sest olgugi, et mulle mu töö meeldib, teen ma seda ainult töö ajal ja vaba aja hoian muude asjade jaoks. Mu meelest tingib selle suures osas töö iseloom - igasugune suhtlemine, sebimine ja asjaajamine ei saa toimuda ainult kellast kellani  - kui midagi organiseerida, peabki kogu aeg asjal silma peal hoidma, meilidele vastama, helistama jne. See on selline ekstraverdi õudne töö. Aga minu meelest on see ka selline töö, millega saab kergemini karjääri teha ja haljale oksale jõuda. Mis hinnaga siis, aga ikkagi. Ka eraettevõtjad ajavad enamuse ajast "asju" ning sebivad ringi. Ses osas olen mina üsna kindlasti introvert, sest juba mõte sellest, kuidas ma peaksin kellelegi helistama, tekitab minus vastumeelsuse. Natuke torkas mind see koht raamatus, kus autor kohtub rannas fotosid tegeva Eesti neiuga, kes tundub talle kuidagi ebalev ja õnnetu ning kes tunnistabki, et peale kuu aega Tenerife paradiisis igatseb tema juba koju. Normet väidab siis, et osadel inimestel pole seda avatust ja optimismi, et uues keskkonnas hakkama saada. Mu meelest see päris õige pole, ma tahaks ikka uskuda, et minus on avatust ja positiivsust, kuid ma ei kujuta ette, et suudaksin olla õnnelik kusagil võõraste inimeste hulgas neile midagi pähe määrida üritades. Lihtsalt kõigile inimestele ei sobi ühesugune töö. Mina ei suudaks ilma toetava võrgustikuta pioneeri mängida. Või noh, eks ikka suudaks, aga see ei teeks mind üldse õnnelikuks ning hirmus koduigatsus ja pilli nurka viskamise iha oleks ka. Paradoksaalsel kombel meeldib mulle jubedalt üksi töötada. Aga seda alati võimalusega sellest üksindusest välja tulla. Ma kujutan ette, et kui ma läheks üksi reisima, siis ma olekski üksi, mitte ei leiaks oma teelt sadu potentsiaalseid parimaid sõpru. Ilmselt ma siis pole piisavalt avatud? "Maailmas reisimiseks valet tüüpi inimene"? Juhtusin hiljuti ühele lingile, kus räägiti sellest, kuidas meile tutvustatakse üha inimesi, kes on jätnud oma rutiinse elu, ilma peale põrutanud ja siis "oma tõelise kutsumuse" leidnud, kuid tegelikult on olemas ka terve kari neid, kes niimoodi oma elu hoopis pekki keeranud on. Näitena oli seal üks kõrgesti haritud paarike, kes lõpetas soojal maal peldikuid koristades, mitte oma vabast tahtest siis, lihtsalt tuli välja, et nad ei olnud maailmavallutuseks "sobivat tüüpi".
Lohutuseks mulle on aga see, et vähemasti oskan ma puhata. Raamatu juures pani mind pidevalt imestama see, kuidas perekond Normetid sõltusid internetiühendusest ja tahtsid aina kursis olla Eestis toimuvaga. Neil oli kaasas suisa neli arvutit ning lisaks tunnistas autor, et nende perekondlik õhtusöök möödus sageli igaühel ninapidi oma nutitelefonis. Vähemalt seda häda mul ei ole, ma ei tunne puhkuse ajal mingit vajadust info järele. Kui vaadata mu blogi või last.fm-i logi, siis iga aasta augustis kui mul puhkus on, ei ava ma ei ühte ega teist - mis sest, et muul ajal ma neist nö "sõltuvuses" olen. Nutitelefonid on mu meelest üldse saadanast. Mida need inimesed sealt üldse vaatavad? Mul on pidevalt see olukord, et "Internet sai otsa" ehk siis läbi on loetud kõik blogid, FB sein läbi vaadatud ja Candy Crushis elud otsas - rohkem polegi nagu midagi teha.
Kes aga ütleb, kas minusugune on lihtsalt rutiinis jubedalt kinni või siis sobibki mulle selline igav elu paremini? Äkki ma lihtsalt vabandan ennast välja ning selle asemel, et "tõeliselt elama hakata", astun lihtsalt vanal ja väljakujunenud rajal edasi? Kõige kõnekam näide minu elust on ilmselt ikka see, kuidas ma ülikooliajal sain stipendiumi Erfurdi ülikooli, aga jätsin selle kasutamata. Kas hirmust muutuse ees või siis sisemisest veendumusest, et ega ma seal õnnelik ei oleks? Ei olnud sellist positiivset ootusärevust sees vaid pigem rusuv tunne - ma ei taha ju tegelikult sinna minna. Kas oleks pidanud ennast ikka sundima? Miks ma siis üldse stipile kandideerisin? No tegelikult kandideerisin ma Helsingisse, mis on ju turvaliselt lähedal, aga kuna panin lolli peaga kirja, et olen kolm aastat (tulemusteta) saksa keelt tudeerinud, siis valiti mulle Erfurt, kuna saksa keele oskajaid oli väga vähe. Äkki on see loomulik, et enamik inimesi eelistab planeerimata seljakotireisi asemel kõik hinnas viietärnihotelli paketti? Või kas tegelikult ikka eelistab? Sõltub see inimesest, inimese vanusest, eelnevatest kogemustest? Kas igaüks saaks õnnelikumaks oma mugavustsoonist välja astudes? Vastaks, et ei, aga ma ju ei tea.

Ole vait ja söö seda, mis taldrikus!

Loen parajasti lastele õhtujutuks ette lookesi raamatust "Talulood" - seal on vahvad põrsad, targad lehmad, sõbralikud kanakesed ja muud intelligentsed ning sümpaatsed pudulojused. Tavaliselt ongi esimesed lasteraamatud sellised, mis jutustavad armsate loomakeste tegemistest ning enne kui laps on mõnd lehma või siga näinud, oskab ta öelda, missugust häält need loomad teevad. Loomad on ju toredad! Kellele nad ei meeldiks?
Lisaks sellele, et taluloomad on toredad, on nad aga ka maitsvad. Kas te pole kunagi mõelnud, kuivõrd õõvastav ja silmakirjalik on tegelikult see, kuidas ma loeme lastele muinasjuttu kolmest põrsakesest ning teeme siis neile õhtuks viinereid, pilaffi või hakklihakastet? Kui järele mõelda on see ju ikka päris räige. Minu laps on küll küsinud, et kas see on päris kana. Nojah, on tõesti. Inimesed tapavadki kana ära, et teda süüa. Samamoodi tapavad nad ära lehmakese ja põrsakesed. Aga noh, vastikud hiinlased söövad isegi kutsakesi, me vähemalt nii barbaarsed ei ole. Viimati anti McDonaldsist lasteeinega raamatuid kaasa. Laps luges mammutitest, keda kurjad inimesed taga ajavad. Ma seletasin, et kahjuks oli nii jah. Inimesed olidki mammutitele kurjad, ajasid neid karjakaupa taga ja nottisid maha. Inimesed tapsid Ameerikas lausa kõik piisonid maha, sest need maitsesid hästi.
Eile lugesin seda ja no tõesti kadus kanaisu ära, lugege kommentaare kah. Siis jagati FB-s tapalemineva lehmakese kurba nägu. Jah, taaskord näide sellest, kuidas Internet päeva ära rikub, aga tegelikult me ju teame seda, et elu selline on. Me lihtsalt eelistame mitte märgata. Elu lihtsalt on selline võikalt ebaõiglane. Ma ei hakka üldse rääkima isiklikest valikutest taimetoitlaseks hakkamisel, enamiku inimeste jaoks on see üle mõistuse keeruline ning siiski jääb see ilmselt alatiseks vaid käputäie fanaatikute pärusmaaks. Liha tootmine kasvab maailmas aastast aastasse. Inimene on segatoiduline. Ma mõistan täielikult taimetoitlasi, ma ei saa aru sellest, miks peaks kellegi toiduvalik üldse vaidlusi tekitama, ma lihtsalt konstateerin fakti, et enamik inimesi ei ole ega hakka kunagi olemagi taimetoitlased. See teema läheb otsapidi eilsesse, tarbimist ja raiskamist puudutavasse, sest ka toitu toodetakse maailmas nii palju, et suur osa sellest rändab otse prügikasti. Ning sealjuures üha suurenev osa inimestest hoopistükkis nälgib. Ameeriklased alustasid loomade "tuunimist" antibiootikumide ja GMO-ga  - ikka selleks, et saada kiiremini ja rohkem, seda teed läheb vaikselt ilmselt ka ülejäänud maailm. Süüa on ju vaja, inimesi sünnib üha juurde. Ja jälle ei ole väga midagi teha. Indiviidi tasandil võib ju võimalikult ökolt elada, aga suur pilt sellest väga ei muutu. Inimestel ei ole raha ega aega mässata, nad nõuavad kõige odavamat vorsti ning neid ei huvita, kuidas see vorst valmistatud on. Mis kuradi loomad, meil on inimesed näljas! Samas mu meelest nõustub enamik, et jah, loomad on elusorganismid, kellel on mingisugused tunded ning otsest loomapiinamist ei õigusta väga keegi. Me ütleme, et farmides võiks ju olla normaalsed tingimused, kuid kas tegelikult ka on, ei julge eriti küsida. Me lihtsalt nendime, et elu ongi selline, kus ühed söövad teisi. Ega need loodusfilmid ka teab mis halastusega ei hiilga. Selles valguses meenub mulle alati see imeline raamat C.McCarthy "Tee" - ma usun, et on üsna lihtne tulla otsusele, et muu toidu puudumisel paneme lihtsalt mingid nõrgemad inimesed kusagile puuri kinni ja hakkame neid vaikselt otsast sööma. Osad ei hakkaks, aga noh, ongi parem, saame nemad ka ära süüa ja elame jälle ise paar päevakest kauem. Loomulik on elama jääda, mitte end ohverdada. Geenid peavad edasi kestma. Sellest, et esmapilgul vastuoluline geenide edasikestmine ja osa inimeste (ja ka loomade) võime ennast ohverdavalt käituda on tegelikult omavahel seoses, on R. Dawkins oma "Isekas geenis" kirjutanud. Sellest, et elu on rõve ja ebaõiglane, on ta ka kirjutanud. Ainuke jama on see, et erinevalt loomadest (ilmselt, aga mine sa tea), suudavad mõned inimesed seda rõvedust endale teadvustada. Elu see kergemaks ei tee, parem ära mõtle selle peale ja head isu! Imelik ju, et isegi enamikul lastest, kes kõigepealt kuulevad nunnudest loomadest ja seejärel hammastega nende kallale asuvad, ei teki erilist dilemmat. Mõnel tekkivat, aga nemad on vähemuses. Äkki ka see on osa geenide salakavalast plaanist?

"Emme, mulle ei meeldi mu väike vend!"
"Ah, ole vait! Nii ei räägita!"
"Emme, ma tõesti ei taha oma väikest venda!"
"Tasa!"
"Emme, mu väike vend on nii vastik!"
"Ole kuss, meie peres süüakse seda, mis parajasti laual, ega vinguta!"

Moest väljas

Eile sattusin õnneliku juhuse tõttu teleka ette täpselt selleks hetkeks kui algas Jaak Kilmi dokumentaalfilm moelooja Reet Ausist "Moest väljas". Ilmselt paljud on seda sel aastal näinud, tegemist tänavuaastase linateosega. Sisust niipalju, et Reet ostab Tallinna Zara poest püksipaari ning üritab välja uurida, kus, kuidas ja kelle poolt on need valmistatud. Uuribki läbi raskuste välja, loomulikult selgub, et ses osas on püksid seotud igasugu koledustega - need on täis tervisele ohtlikke kemikaale ning neid valmistavad inimesed, kelle nahas ükski meiesugune arenenud maailma inimene olla ei tahaks. Meie tahame odavaid pükse, ruttu ja palju, muu meid ei huvita. Jõudnud Bangladeshis tehasesse, mis konkreetselt neidsamu pükse toodab, leiab Reet aga eest täitsa toreda ja toimiva meeskonna, kes tema ideedest vägagi huvitatud on - tuleb välja, et neil ei olegi suva, vaid nad on nõus hea meelega Reedaga käed lööma, et tootmisjääkidest riideid valmistama hakata. Kõik päris libedalt ei lähe, aga on näha, et tahe olukorda parandada on sealses tehasejuhtkonnas olemas. Edust tiivustatuna suundub Reet suurte müügikontsernide juhatuste poole USA-s ja Euroopas, kus teda aga sugugi nii soe vastuvõtt ees ei oota (ok, vastuvõtt iseenesest on soe, muljet jätta oskavad kõik). Olevat väga suur masinavärk, ei saavat muuta, kas tõesti tekib meil niipalju ülejääki? Ok, teie tahate ülejääkidest riideid teha, aga meie tahaks hoopis teada nüüd, et miks see tootmine seal nii ebaefektiivne on (aitäh, et selle töö meie eest ära tegite ja probleemi avastasite, me ise ei teadnudki, mis seal kusagil Bangladeshis toimub). Sellised toredad arvud ka, et ühe teksapaari tootmiseks kulub 10 kuupi vett (neljaliikmelise pere kuu vajadus) ja elektrit samapalju kui tarvitaks ööpäev läbi töötav pesumasin. Seda ühe paari tootmiseks! Lõpetuseks tõdeti, et kunagi peab miskit muutuma, sest sellisel kujul jätkamine ei ole lihtsalt kuidagimoodi jätkusuutlik. Aga seni kuni lõppu veel päris näha ei ole, eelistab enamik silma kinni pigistada.
Reet Aus uuris Zara pükste elutsüklit ning avastas sealt palju õõvastavat. Iseenesest on Zara ju korralik pood, asub suurtes kaubanduskeskustes, ei ole tuntud kui kõige odavama saasta müüja, paljud inimesed unistavad, et suudaksid endale sealt midagi lubada. Poest osta on ikka veel kallis - odavam on tellida Hiinast. Mis sest, et kohe ära laguneb - kaua ma neid hilpe ikka kannan. Ehk siis esimene põhjus, miks me neid asju tarbime, on meie vaesus. Teine aga just see "ma ei tahagi asja, mis igavesti vastu peaks"-põhimõte, mida tarbimisühiskond meile peale surub. Varem oli aastas neli moekollektsiooni, üks igaks aastaajaks  - nüüd on olemas ka vahekollektsioonid. Et ikka rohkem tarbida saaks. Tarbimine on see, mis meid õnnelikuks teeb. Kui palju inimesi kannab teie töökohas/koolis kaks päeva järjest samu riideid (juhul kui teil just vormiriietust pole)? Pakun, et vähemus. Vähemalt sel juhul kui teid ümbritsevad suures osas noored inimesed. Asi ei ole enam isegi mingis moes, vaid etiketis - jääb mulje, et need, kes igapäevaselt riietust ei muuda, on kuidagi lohakad ehk. Ebahügieenilised. Meil veel ei ole kombeks end 3 korda päevas duši all pesta, aga Ameerikas juba on, ja kes nii ei tee, on ropp. Kuskil kümme aastat tagasi käisin koos pealinna sugulasega Hollikas ja enne pidu ägas ta, et pole miskit selga panna - neid teksaseid ma ju enam ei pane, korra juba käidud klubis nendega. Toona pööritasin ma silmi, et halloo, meil provintsis ongi tavariided ja peoriided, ongi mingi komplekt, mille ma peole minnes selga ajan. Alati. Enamasti. Enam vist nii ei ole? Naisteajakirjad teevad lugusid staaridega, kellel on kapis 50 paari teksaseid. Mis paganama kapid neil on? Ega kõik nii ei mõtle, paljud mõtlevad ilmselt, et miks mul ainult 5 paari on kui tema saab endale 50 lubada! Keegi ei küsi, mida sa nendega teed - kui võimalus on, siis miks mitte! Miks mitte tellida Hiinast 20 kleiti, millest 10 kohe prügikasti lendavad, kui neid sealt tasuta saadetakse! Me tahame kõik endale ühesugust, ameerikalikku eluviisi, isegi siis kui me seda rahaliselt lubada ei saa on meil võimalik endale soetada hunnikute viisi analoogkaupa Hiinast, mida isegi meie osta jõuame! Mis mõttes pean just mina ennast piirama kui kõik teised, kogu maailm, elab niimoodi? Mis te arvate, et need praegused rõhutud kolmanda maailma talupojad ja vabrikutöölised hakkavad keskklassi jõudes kohe ökotooteid tarbima või? Looda sa, kõigepealt tahavad nad ruttu, palju ja odavalt. Öko on vaid valitute pärusmaa. Evelin Ilves võib sellest rääkida, palju tahab, keskmine Eesti tarbija endale igapäevast ökot lubada ei saa ning teda vaid vihastab jutt sellest, kuidas just tema oma tarbimist piirama peaks. Kõik tahavad näiliselt hästi elada ja kui sellele aitab kaasa hunnikute kaupa Hiina postimüügikaupa, siis inimesed seda ka tarbivad ning lõppu ei paista kusagil.
Lõpp oleks see, kui kogu maailm järsku rikkaks saaks. Ebavõrdsus kaoks. Kas seda on lähitulevikus näha? Või lõpp oleks muidugi ka see, kui kõik lihtsalt otsa lõppeks. Kõik oleksime ühtviisi vaesed. Seda, et kõik ja ühtviisi, ilmselt ei juhtu, otsa hakkab aga varsti saama vist küll. Meie ei taha tarbimisest loobuda ja samas tahavad India ja Hiina tohutud rahvamassid alles meie stiilis tarbimist alustada.  Asi on põhimõttes - enamik inimesi igatseb lihtsat elu, elu nagu Ameerikas, lähed poodi ja ostad, kõik on olemas, midagi ei pea ise kasvatama ega tootma. Need mured on kusagil meist eemal. Vaid väike käputäis naudib ja saab nautida endale tootmist, ülejäänud peavad tootma teistele. Kui paljud meist tahaksid oma kätega füüsilist tööd teha? Kas pole ajalugu meid kogu aeg sellest eemale triivinud, näidates, et jõudeelu on eesmärk ja kehaline töö ropp? DIY jääb alati hobiks neile, kes tegelikult päev läbi füüsiliselt rügama ei pea.
Mis siis saab? Tuleb ISIS, tuleb keskaeg, lahendab kõik me mured? Alustame otsast peale, nagu tsivilisatsioonid aegade algusest peale teinud on? Vabalt võib nii olla kui just tehniline progress meiega imet ei tee ja me ei leiuta lõputut energiaallikat, roboteid, kes meie eest kogu füüsilise töö ära teevad ning meil kõigil jõudeelu elama lubavad hakata. Mis on tõenäolisem, ma ei tea.

Katri Lipson. Jäätisemüüja

Raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning selle sisukirjeldus on üsna intrigeeriv:
Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju.
Goodreadsis on raamatu keskmine hinne aga üsnagi kehvake ning enamik arvustajaid ohkab, et nemad sellest raamatust aru ei saanud. Lisaks lugesin üht Eestis ilmunud arvustust, kus minu meelest lausa tegelased segamini aetakse - jäätisemüüja ei olnud ju ühe jalaga, jäätisemüüja oli hoopis kaduma läinud Tomaš!? Igatahes, minagi olen selline vana kooli lugeja, kellele meeldib kui otsi lahti ei jäeta ja kõik kenasti autori poolt ära seletatakse. Eriti õudne on see, kui raamat tundub algul jube põnev, nii kangesti tahaks teada, mis värk siis tegelikult on ja lõpus tuleb välja, et autor unustas pooled liinid ja tegelased üldse kuhugi raamatu peale maha ja lõpus mõtle ise, mis oli tõde ja mis mitte (viimatiloetud Murakami 1Q84 oli täpselt selline, 900 lehekülge ilma igasuguse kulminatsioonita, esimene osa oli seevastu põnev ja paljulubav). "Jäätisemüüja" on aga algusest peale nii segane, et mingit asjade lahti seletamist ma ei lootnudki. Sisututvustus on mu meelest ka natuke ühekülgne, see filmiteema ei ole minu jaoks üldse raamatu peamine. Pigem on tegemist ühe suguvõsa looga, kus omavahel õrnalt seotuna ilmuvad lugeja ette kolm põlvkonda. Esimene neist on tõesti seotud filmiga "Jäätisemüüja", mille sisu väidab hiljem üks proua enda elu pealt viksitud oleva. Armastus ilma vastuarmastuseta, segadus keset sõda, mehed ilmuvad ja kaovad. Mu meelest on see lugu üsnagi lõplik. Järgmiseks aga kohtume noormehega, kes elab nõukaaegses Tšehhoslovakkias ning on eelnimetet proua ja ühe eelnimetet mehe (kumma täpselt, jääb lugeja otsustada) järeltulija. See lugu on mu meelest raamatu parim osa, sest sisaldab kogu loo pea ainukest värvikat ja kaasaelamapanevat tegelast - rootslannat Kerstinit (muuseas, nad hääldavad seda a la Tšöstin). Jäätisemüüja meeldis mulle tegelikult ka, aga tema jäi ju kadunuks. Kadri Jaanits märgib oma arvustuses, et Kerstin on tujukas, ambitsioonikas ja manipuleeriv, aga mulle ta istub, sest ma ise olen ka selline  ülejäänud ringisahmivate õnnetukeste hulgast on tema ainuke, kes aktiivselt elu kiirgab. No mida teeksite teie olukorras, kui teie mehe eks on oma terapeudi soovitusel korraldanud peo, kuhu kõik on eksid ja nende paarilised kokku on kutsunud ning kukub siis mingi "kurbuse kivi" abil sassis suhteid siluma?
"Kas sa teed minu kulul nalja? Anna kurbuse kivi tagasi, Kerstin."
"See ei tööta üldse. Igatahes mitte käes. Oled sa kindel, et see pole geišakuul?"
"Ma võin vaid ette kujutada, mida kõike Jan on pidanud koos sinuga üle elama."
"Kujuta aga, kallis Eva, sest sinu kompleksikesed on samamoodi kujuteldavad nagu need krimpsu kuivanud herned, mida sinu pisikene pepukene tunneb läbi kahekükmne printsessipadja."
"Kõige rohkem on mul siiski kahju teie tütrest."
"Mida sina meie tütrest tead?"
"Et ta lasi jalga. Kuhugi Euroopasse."
"Gunilla on nii suur tüdruk, et ta ei pea kodust ära jooksma. Või mis sina lastest tead, sinul nad lasevad juba kõhust jalga."
"Kuidas sa minu nurisünnitustest tead?"
"Kas stjuardesside koolitusel ei õpetatud, et äriklassis on täpselt samasugune õhurõhk nagu turistiklassis?"
"Kohutav. Sa sul oli tõsi taga. Sa ei tunne enne midagi, kui pole laipu." 
Mu meelest üsna vinge mutt ju?!
Kahjuks jätab autor ka Kerstini üsna ruttu maha ja hüppab Gunilla juurde, kes pole oma emalt eriti midagi pärinud ning kellest vägisi tahetakse jätta muljet, et ta on üks õnnetu armastuseta kasvanud ja seda haiglaselt ihaldav neiuke. Loomulikult läheb tal sellisena üksinda Ida-Euroopas halvasti. Miks peavad alati bitchide lapsed oma emade pärast kannatama? Mu meelest on bitchide dünastia hoopiski meeldivam variant ja mitte üldse nii ebatõenäoline.
Peale selliste segaste raamatute lugemist mõtlen ma alati, kuidas autor ise neid raamatuarvustusi näha võiks. Kas ta loeb, et ahhaa! näe, kuidas inimesed mu tekstist aru said või hoopis ohkab, et no kuidas nad ometi sellest niimoodi aru võisid saada. Katri Lipson tutvustas oma raamatut alles hiljuti Tartus, aga kahjuks polnud ma selleks hetkeks veel "Jäätisemüüjat" läbi lugeda jõudnud, võib-olla oleks pidanud minema ja vaatama, oleks ehk põnev olnud.

Sõltlastest ja loobujatest

Eelmine postitus ja kommentaarid panid mind mõtlema loobumistest ja sõltuvustest. Mulle meeldis üks kunagi loetud kommentaar Marilyn Mansoni kohta, kus keegi ütles, et MM ei kuritarvitanud narkootikume, ta lihtsalt tarvitas neid. Ehk siis minu arvamus on samuti selline, et iga asi ei ole sõltuvus. Sõltuvuseks pean ma seda, kui inimene tunneb, et tal on tung teha midagi, mida ta tegelikult teha ei taha, mis tema elu ja tervist rikub, kuid ta ei suuda seda tegevust ikkagi kuidagi lõpetada. Igasugused "oi, ma olen magusast sõltuvuses!" ei ole üldjuhul seda mõõtu. Ma teen ka paljusid mõnede meelest pahasid asju, aga ma teen neid seetõttu, et mulle meeldib ja kui ma neid teha ei taha, siis ma ka ei tee. Aga sõltuvusohtlikest asjades minu elus siis:
Kohv - jah, ma joon hommikuti kohvi, aga midagi erilist ei juhtu, kui ma seda teha ei saa. Külm jook hommikusöögi juurde mulle ei meeldi, tee on kannatlike jook, ma ei viitsi oodata, kuni see jahtub (kohvi joon ma ka ainult masina oma, kui on vaid nö pätikohv saadaval, ma loobun), kakao on liiga magus. Maksimaalselt joon paar tassi päevas. Miks ma sellest loobuma peaksin? See on meeldiv harjumus, rutiin kui soovite. Mulle meeldivad rituaalid, need tagavad mulle pigem turvatunde kui hirmutavad.
Magus - pigem maitsevad mulle soolased näksid, aga magusat söön ka vahel ikka. Iial ei suudaks ära süüa kotitäit komme nagu mõni teeb, vedamine vist. Ise ei küpseta. Šokolaad vaimustust ei tekita. Just oli mingi üleskutse, et "ütle novembris ei magusale". Ma ei saa aru, milleks? Mida need ajutised aktsioonid annavad ("septembris ei joo" oli ju ka)? Hoiad end kuu aega väe võimuga tagasi, tunned, et oled kõva mees ja lased seejärel vanas vaimus edasi? Ok, ehk mõni tõesti loobubki täielikult, aga samas magusat on inimese organismil ju mingis koguses vist ikka vaja ka.
Tubakas - ma teen vahepeal suitsu. Alati vaadatakse siis kaastundlikult, et oi, sa oled jälle suitsetama hakanud või? Oeh, ma pole seda lihtsalt kunagi maha jätnudki või siis selles mõttes alustanud, et tõmbaks paki päevas. Courtney Love vist tõmmanud 30 aastat järjest 3 pakki päevas - ma ei saa isegi aru, kuidas see võimalik on ja selline asi on minu jaoks tõesti juba täielik sõltuvus. Miks? Mis mõnu sa sellest niimoodi saad? Vahepeal ei teinud ma nii paar aastat üldse suitsu. Siis vahel tegin kuus korra. Maksimum, mida ma teha suudan, on ca 5 sigaretti päevas ja seda ka ainult siis, kui on mingi pikem pidu. Iga päev ma ka suitsu ei tee. Kas see on sõltuvus? Mulle lihtsalt meeldib, näiteks mingit vaadet nautida ja suitsu teha. Kender kirjeldas sellist tegevust kunagi a la suits annab mõnedele asjadele mingi dimensiooni juurde, nüüd ta muidugi on kange tubakavastane, aga ilmselt ta siis oli ikka sõltlane ka (kuskil ta kirjutas, et tubakasõltuvus asendus tal nätsusõltuvusega).
Alkohol - mulle maitseb alkohol. Õlu, vein, mõned kangemad joogid. Magusad lögad ei istu. Alkoholiga on kerge üle pingutada, aga õnneks on olemas pohmell :) Tegelikult on üsna kerge oma piire tunnetada. Mingist hetkest alates asendan ma pidudel alkoholi lihtsalt veega. Ei tasu nii loll olla, et mõtled, ah, mis see üks pudel ikka enam teeb.
Arvutimängud - ma usun, et sõltuvus on see kui mängude mängimine inimese muud elu segama hakkab. Näiteks istub ta ööd läbi, silmad punased peas ja üritab mingit levelit ära teha. Ma mängin muidugi ainult Candy Crush Sagat ka, aga kõrvalt olen näinud ka nö päris-arvutimänge ja õnneks need, mida ma näinud olen, ei kõneta mind sugugi. Igasugu tangid, rallid, sõjad, kaevamised. Virtuaalreaalsus, kus pead võõraste inimestega suhtlema on mu meelest lausa jube koht. Aga üldse mitte mängida? No ei jõua ju kogu aeg raamatut lugeda ja mida see teleka ees passimine parem on, kui arvutimäng? Mulle meeldib passiivne olla, ma ei taha aja veetmise nimel näiteks koristada või trenni teha.
Sport - sellest pidada saama sõltuvaks jääda. Näidake mulle, kuidas? Ma olen igausugu trenne proovinud, maksimaalselt kaks kuud ja rohkem ma ei suuda. Tahaks koju oma voodisse. Ma ei tunne mingit positiivse energia laengut peale treenimist. Vastik higine tunne on, saaks duši alla ja seejärel voodisse kerra tõmmata.
Millest ma võiks sõltuv olla? Mõtlesin ja avastasin, et ilmselt muusika kuulamisest. Seal tervisespetsialistide koolitusel räägiti, et kuulmislangus on suur oht ning selle vältimiseks oleks hea kõrvaklappidest muusika kuulamine keelustada. Mu esimene mõte oli kohe, et sel juhul aidaa tööelu. Mul ükskõik sellest kuulmislangusest! Normaalne sõltlase reaktsioon ju. Veel ei suudaks ma tööd teha, kui mul kaamera selja taga oleks ja/või ma töö ajal internetis isiklikke asju (a la blogi) ajada ei saaks. Samas ma ei tahaks öelda. et ma netisõltlane olen, sest nutitelefoni mul pole ja mu meelest on jube vaadata, kuidas inimesed omavahelise suhtlemise asemel ninapidi telefonis istuvad. Mu vanas koolis keelati nutikad vahetundide ajal ära, et lapsed omavahel suhtlema õpiksid! Õudne!
Need sõltuvused ei ole otseselt väga hullud, kuid tegelikult on mul paar vastikut, tervist kahjustavat sõltuvust ka, millest ma kuidagi lahti ei saa, või siis asendub üks teisega, nagu enamikul sõltlastest. Mulle meeldib mõtlemise taustaks või ärevuse maandamiseks oma juukseid kruttida. Juuksur ütleb, et mul on pmst ühelt poolt juuksed seetõttu oma 5 cm lühemad juba. Magistritööd kirjutades oli eriti suur kahjustus. Teine asi on nimeta sõrmega peopesa kratsimine, seda ma teen täiesti alateadlikult ja sageli imestan, miks mul kindad alatasa peopesast katki lähevad. Peopesades on selle tulemusena isegi paksenenud nahk. Mõnus, mis. Need sõltuvused pole isegi lahedad ja ma ei tea, miks need mul on ja miks ma neist lahti ei saa. 
Miks ma siin tõelisi sõltuvusi, narkootikume, ei puudutanud? Sest ma lihtsalt ei tea neist mitte midagi. Päriselt.

Vastandite ühtsus ja võitlus

Eile tekkis mul tunne, et tahaks ühele inimesele, kes taaskord jagas seda toredat postitust, kuidas vett kaks korda keeta ei tohi (sest sinna tekivad muidu kurjad kemikaalid), kirjutada: "Huvitav, et istusime füüsika tunnis kõrvuti ning enamasti olin mina see, kes magas, aga hoolimata sellest mäletan selgesti, et mitte millestki midagi iseenesest tekkida ei saa." Täpsemalt on see teema lahti kirjutatud siin kui kedagi huvitama peaks. Muidugi ei kirjutanud ma sellele inimesele miskit. Miks? Esiteks, ma oleks ju võinud kirjutada vähem irooniliselt ja lihtsalt linki jagada, aga kuna see inimene jagab säärast saasta pidevalt, siis ma lihtsalt ei suutnud. Teiseks, ma ei usu, et see tema põhimõtteid kuidagi muudaks või silmaringi avardaks, kuna see veekeetmise asi on üks süütumaid, millesse ta usub. Põhiline, aga miks ma ei vaevunud midagi ütlema, oli see, et vastasel juhul oleks ma ilmselt pidanud selle inimesega dialoogi astuma (või veel hullem, hakkama võitlema lisaks paari ta mõttekaaslasega) ja seda ma oma närvide huvides poleks kuidagi tahtnud. Äkki on see probleem? See, et me tahame konflikte vältida ning seetõttu pigem eemaldame vaikselt oma uudisvoost nende inimeste postitused, kelle maailmavaade meie omaga ei ühti? Ma ei ole kindlasti ainus, kes nii teeb. Ja mis dialoogist me üldse räägime, enamasti vastatakse enda mõttemaailmast kardinaalselt erinevatele postitustele justnimelt niimoodi irooniliselt nagu mina teinud oleks ja tegelikult see elimineerib dialoogi juba eos. Ah, tegelikult isegi need, kes tõesti südamest viisakalt seletada püüavad, jooksevad enamasti vastu seina. Ma ei ole veel näinud olukorda, kus keegi tunnistaks, et ahaa, ma tõesti polnudki sellele niimoodi mõelnud vms. Siis lähebki lahti sildistamine. Igaüks tunneb, et just teda ja temasuguseid rünnatakse. Samas räägitakse, et erinevus rikastab. Omas mullis elamine paneb jälle tundma, et kõik arvavadki nii nagu meie ja nii võime reaalsusega kokku põrgates halva üllatuse osaliseks saada. Ma jälle mõtlesin, et kas iga arvamus ikka rikastab? Mõni äkki hoopis taandarendab? Mulle ikkagi tundub, et mõni idee on sammu võrra kõrgem kui teine. No näiteks kui inimesed mu ümber usuksid ikka veel orjandusse, aga mina leian, et see on juba üks läbikäidud etapp ning kõik peaks aru saama, et orjandus pole mitte hea, kas minu rikastumine erinevuse läbi peaks olema selline, et ma aktsepteeriksin seda, et "eks orjandus ole ikka ka üks variant võrdsuse kõrval"? Tolerants ei tähenda ju sugugi seda, et ma kõiki arvamusi ühtviisi õigeks pean pidama, tolerants on see, et ma aktsepteerin, et lollil on õigus olla loll ja ma ei löö talle selle eest kaikaga pähe või ei võta vastu seadust, mille kohaselt on loll olemine kuritegu.
Eelnevast tulenevalt mõtlesin ka sellele, miks öeldaks, et vastandid tõmbuvad. No ei tõmbu ju? Välja arvatud magnetitest rääkides. Mind ei tõmba inimeste poole, kelle vaated minu omadest kardinaalselt erinevad. Ma ei saa öelda, et vastandid tõmbuvad selle põhjal, et mul on palju erineva taustaga sõpru - taust võib ju erinev olla, aga see, mis meid ühendab, on siiski mingisugune sarnasus taustade erinevusest hoolimata. See, et mulle meeldib ballett ja sulle jalgpall, ei ole mingisugune vastandlikkus veel, need on lihtsalt erinevad huvid. Ütleme, kui meil oleks mees, kes armastab tervislikke eluviise, teeb regulaarselt sporti jne ning neiu, kes veedab päevad teleka ees krõpsu süües, siis nemad oleks tõesti üsna ebatõenäoline paar. Samas, kui neil on mingi ühine idee, mis tervislikkuse üle trumpab a la nad on mõlemad pühendunud loomaõiguslased, siis võiks neist ehk isegi asja saada, kuid just nimelt selle ainsa sarnasuse pärast. Kui ma mõtlen nüüd enda jaoks kõige vastandlikuma meesisendi peale, siis selleks võiks näiteks olla Erki Nool. Ei ühti meie hobid, maailmavaade ning ka tema välimus ei pane mind õndsusest õhkama (pisikesed, pruunid ja kurjad silmad) - miks peaks mind sellise inimese poole tõmbama? Mulle tundub, et see vastandite tõmbumise idee on äärmiselt pealiskaudne.
Aga ikkagi, kas hoida teisitimõtlejaist eemale või lasta neil end arendada, mistahes suunas siis? Mulle tundub, et mida vanemaks inimene saab, seda armsamad on talle tema seisukohad ning hingerahu ja ta lihtsalt ei viitsi enam kellelgi end kõigutada lasta. Vanasti, kui mu ema rääkis, kuidas keegi midagi lolli tegi või ütles ja tema selle peale käratas, et ....., mõtlesin ma alati, et "käratasid sa jee, sa lihtsalt mõtlesid oma peas, et võiks nii öelda, aga tegelikult olid viisakalt vait." Nüüd mõtlen, et ehk on oma arvamuse armutu välja ütlemine ainus tee, kuidas ennast kaitsta? Sõpru jääb muidugi vähemaks, aga kas neid ongi nii palju vaja? Kas konflikte on alati vaja vältida? Äkki on parem õudne lõpp kui lõputu õudus? Kas viisakam on ikka näkku naeratada ja siis selja taga kiruda? Lihtsam ja levinum kindlasti. Muidu oled kohe vastik konfliktne inimene. Eks see muidugi sõltub ka, emotsioonid lähevad ju enamasti üle. Mõtled, et oi kui hea, et ma eile tal nägu täis ei sõimanud, täna on ta ju täitsa tore - kuni järgmise korrani. Äkki ei peaks üldse armu andma? Või elegantselt eemalduma, kui veel võimalus on. Raskem teha, kui öelda.

Hullus ja armastus ümberringi

Nägin täna und. Olin mingitsorti Mata Hari stiilis tegelane, kes oli imbumas EKRE ridadesse, et seda seestpoolt õõnestada. Kohtusin Jaak Madisoniga ja ütlesin talle: "Issand, te olete nii ebafotogeeniline inimene - päriselus näete te palju parem välja kui fotodel, mitte muidugi nii hea kui Toobal, aga noh, temaga, teate küll, on teised lood..." Ärkasin selle peale üles, et naer tuli peale. Ilmselt kukkusin Mata Harina läbi.
Tule taevas appi, mis unenäod! Reaalsus on tõeliselt kurnavaks muutunud, enam ei saa unes ka rahu sellest hullusest.

Teise teema võiks pealkirjastada kui "miks armastus teeb haiget", aga see kõlab liiga kohatult. Nimelt on mu kass viimased paar kuud käppadega sõtkuma hakanud. Mõtlesime juba, et peaks ta leivatehasesse tööle saatma, teenib kopika ehk või midagi, sest see sõtkumine on iseenesest maru tüütu, rebestab riideid. Eile aga juhtusin lugema, et kassipoolne käppadega sõtkumine on kõige kindlam armastuse väljendus tema poolt. Awwwww! Kuna ma enamiku kodusviibimise ajast veedan niikuinii teki all (ei, meil ei ole külm, keskeltläbi +23 on stabiilselt toas, aga ma lihtsalt olen kookoniloom), siis las ta sõtkub. Õnneks on kass niivõrd intelligentne, et kui paljas ihu käpa alla satub, tõmbab ta küüned sisse (endale, mitte mulle siis). Muidu masseerib ikka korralikult küüned välja-sisse stiilis, tekk ragiseb. Eks ole need armastuse teed kummalised. Pealegi ei sõtku ta mitte kedagi teist peale minu. Nii romantiline.

Sõber tundis muret oma seitsmeaastase tütre pärast, olevat teine liiga ilus, mõtle kui õudne, kui tütrest niimoodi lits tuleb! Ma ei hakanud ironiseerima stiilis, et viska talle siis hapet näkku ja kõik mured saavad murtud, vaid olin omaette hämmeldunult vait. Lihtsalt teadmiseks sellistele teadmatutele meestele - selleks, et teie tütrest lits saaks, ei pea ta üldse ilus olema. Piisab sellest, et ta lihtsalt on. Naissoost siis. Litsitiitli saab mu meelest enamik igal juhul kätte. Lits on see, kes seelikut kannab, pükse kannab, peol käib, kodus istub, kätte annab, kätte ei anna, sõbralik on, ebasõbralik on, paks on, peenike on. Mina olin näiteks ühe koolivenna silmis lits seetõttu, et mul väidetavalt ei läinud jalad ülevalt kokku. Niisiis, ettevaatust kõik need tänapäeva teismelised, kes igatsevad endale thigh gap'i.

Rootsi vanglas

Nädalavahetusel sai kruiisil käidud ehk siis ametliku nimetusega "aastakoosolekul osaletud". Logistika oli väga keeruline - nimelt kõigepealt tulid Rootsi kolleegid oma kruiisiga laupäeva hommikul siia ja seejärel sõitsime meie koos nendega õhtul Rootsi tagasi, et veeta pühapäev Stockholmis. Kummaline oli see, et mitte ühelgi korral ei küsitud meilt ühtegi dokumenti, rootslased olid kajutikaardid meile välja võtnud ja nii lihtsalt jalutasime laeva ning sealt maha. Samal hommikul oli Prantsusmaal terrorirünnak olnud ja väidetavalt kontrolliti sellega seoses ka piire rohkem. Ahjaa, tagasiteel oli üks meist mütsi liiga ninale tõmmanud ja tema tõesti tõmmati muheleva politseiniku poolt laevast väljuvate massist välja ning sunniti dokumenti näitama.
Tallinnas õnnestus meil võõrustamine üsna edukalt, käisime Lennumuuseumis ja Paksus Margareetas ning jõudsime vahepeal korraliku kõhutäie süüa esimeses vanalinnas ette tulnud söögikohas, milleks oli Texas Honky Tonk & Cantina ning mingit ajaauku või kiirustamist ette ei tulnud. Jah, täpselt umbes nii palju asju saabki mandril läbi käia kui tuled kruiisireisile. Mina olin mõlemas meremuuseumi osas varasemast käinud, seega erilist vau-efekti polnud. Toit oli hea, mulle maitses, samas minuga täpselt sama praadi söönud inimene väga rahul ei olnud ja meie suures seltskonnas oli arvamusi seinast-seina. Igatahes on seal ameerikalikult suured praed ja saab tasuta nachosid (meie saime miskipärast, aga meid oli ka palju ja me sõime-jõime palju). Tegelikult nägi meie algne plaan Paksu Margareeta asemel ette bowlingut, kuid Kuursaalis olid laupäevased broneeringud ammu enne seda tehtud kui meie jaole saime ning Lennusadama resto, kus süüa plaanisime, oli puupüsti täis. Korra jooksime ka Raekoja platsilt läbi, sest üks külaline oli Eestis esmakordselt. Raekoja platsil käis parajasti vilgas jõululaada ülespanek, seega jäi mulje veidi kaootiline. Selle asemel aga leidsid külalised Raeplatsilt ühe geopeituse aarde, mida mina varem näinud ei olnud ja seega see oli äge. Teine äge asi oli vaade Paksu Margareeta katuselt (pildi tegi mu kolleeg ja ma pole selle kasutamiseks luba küsinud, aga ma lisasin omalt poolt seepiafiltri, seega ehk on jokk):

Peale seda pidimegi laevale suunduma. Laev oli pooltühi, keegi kusagil ei räusanud ega kakelnud, isegi kardetud lainetust polnud. Kõhud Ameerika toitu täis, sundisime end veel überkallis A La Carte restoranis sööma., sest firma sünnipäev ju ikkagi. Mina sõin hädaga kolmveerand 11 eurosest Caesari salatist, mis maitses identselt oma poole odavama suguvennaga mandrilt. L.-le tõsteti 22 euro eest ette toores käntsakas tuunikala fileed ja kuum kivikamakas, et grilli aga ise. Praadimises kindlasti oma võlu oli, aga kas see just nii palju väärt on, ei tea. Vaatasime ära ka kohustusliku keskööshow, mis oli üsnagi kergestiununev. Keegi tantsis, keegi laulis, plaksutati. Seejärel läksime magama. Sel korral öösel häiret ei tehtud. Ärkasin selle peale, et vannitoas veeres mööda põrandat mingi väike ümmargune ese, liikudes vastavalt lainetusele ühest seinast teise. Mõtlesin, kas ronida narilt alla ja ese tuvastada, aga ei viitsinud, lõpuks jäi see kuhugi kinni ja lõpetas mu häirimise. Hommikul eset ei leidnud. Kuidas mul küll nii kerge uni saab olla, imestasid teised, kes midagi kuulnud ei olnud.
Hommik algas jälle rootsi lauas. Sõime. Mõtlesime, et järgmisena saame ju alles Rootsi kontoris lõunaks ette tellitud pitsat. Maabudes selgus, et lõuna käib ikka Rootsi aja järgi, ehk siis oli viimasest suurest söömisest täpselt 2 tundi möödas kui meie ette ilmusid 10 isuäratavat Itaalia pitsat. Pressisin kaks tükki sisse. Mitte pitsat siis, vaid tükki. Kokku ca poole ühest pitsast. Rootslased andsid meile täna teada, et neil on veel 2 pitsat kapis ja nad tõesti rohkem ei jõua süüa...Rootsi kontor oli kadedakstegevalt äge. Neil on massaažitool. Võitlesime Seisime selle nimel järjekorras. Maksvat 8000 eurot. L. uuris, et Argo Aderi firmast saaks odavaima 1500-ga kätte. Äkki, kui me pool kontorit vallandame, saame seda endale lubada? Järjekord oleks lühem ja? (EDIT: Lugesin just kristallkuuli blogist, et neil osteti kontorisse 6000 euro eest vaip, selles valguses pole 8000 massaažitooli eest üldse mingi summa, oeh, ma ei tea hindadest ikka üldse midagi).
Peale enese oimetuks söömist ootas meid Stockholmi kesklinnas ees Prison Islandi nimeline seiklus kohas nimega Laserkindlus (lingi alt näeb ka mõningaid pilte). Saime aru, et see on mingit sorti Escape-roomi laadne üritus, millised ka meil nüüd popiks saanud on. Tegelikult oli asi siiski veidi mastaapsem, nimelt oli seal ühe toa asemel 28 erinevat, kus siis mitmesuguseid oskusi appi võttes ülesandeid lahendama pidi. Meid jagati kolme gruppi, 4+4+3 inimest ja siis saigi mööda maja jooksma minna. Enamus tube nõudis kombinatsiooni füüsilisest, taktikalisest ja vaimsest tegevusest. Ütleme nii, et füüsilist oli minu jaoks veidi liiga palju. Või vähemalt minu riietuse jaoks, mis oli selline, et saaks pärast linnas jalutada ning Ida-Euroopalikult olid mu saabastel veel kõrged kontsad ka - katsu sa niimoodi kuhugi ronida. Põhimõtteliselt oli minust kasu vaid paaris-kolmes toas, ülejäänutes möllasid kaks meie meeskonna meesliiget, kes higisest kehast ei hoolinud. Enamikku tubadest me ära lahendada ei suutnud, põhihäda oli selles, et kindlat ülesannet ei olnud, tuli lihtsalt jälgida kahte lampi, sinist ja punast. Punane hakkas vilkuma kui olid läbi kukkunud. Sageli hakkas see vilkuma tuppa sisenemise viiel esimesel sekundil - katsu siis aru saada, mida sinult seal toas oodati! Iga tuba andis erinevalt punkte ja iga tuba võis korduvalt katsetada. Üks edukas tuba, mille läbisime, oli näiteks selline, et tuli nö varastada Mona Lisa. Seinal oli maal, selle keskel nupp, maali ees piire. Nii kui vastu piiret läksid, oli kaputt. Avastasime siis, et vastasseinal on hunnik muid maale, millest ühe all on ka nupp ja samuti on nurgas väike orvake, kuhu sisse ronides leiab mingi numbrikombinatsiooni. Tuli siis selle koodi abil deaktiveerida piire ning korraga vajutada nuppe mõlemal maalil, sellega sai ülesanne tehtud. Enamasti oligi teemaks erinevates keerulistes kohtades asuvate nuppude üheaegne vajutamine mitme inimese poolt, aga oli ka tube, kus pidi lihtsalt punkte koguma (me ei saanud sellest mängu ajal aru ja imestasime, et miks seal mingit märguannet ei ole). Tuba, millega keegi meist hakkama ei saanud, oli aga näiteks kolme keerleva palgiga ruum, kus palkide otstes nupud. No proovisime mitu korda, ei õnnestunud, sest palgil püsti olla ei võinud ja samas roomates ei tohtinud jalad mingist joonest allapoole rippuda, siis registreeris andur selle mahakukkumisena. Teine tiim väitis,  et nemad jõudsid lõppu ja vajutasid üheaegselt nuppe, aga ikka süttis punane tuli. Kõiki tube me läbi käia ei jõudnudki. Samal ajal jooksis ruumides ringi ka kari algkooliealisi lapsi, sest seal korraldati ka laste sünnipäevi. No ei tea mina, mismoodi need lapsed seal hakkama said, kui meilgi oli füüsiliselt raske (mul ei ulatunud jalad ühelt laavatükilt teisele, et üle vulkaani saada ntx) ja  päris head taipu ja koostööoskust nõudis see asi ka. Ilmselt on lastel niisamagi pimedates katakombides jooksmisest rõõmu...Kokkuvõttes jäi meie tiim teisele kohale. Hurraa! Mängus Simon says, kus pidi järjest meelde jätma värviliste lampide vilkumise suuna ja sageduse ning igal ringil lisandus üks uus liikumine, saime lausa päeva parima tulemuse. Tegelikult oli äge, lihtsalt dressid ja tossud oleks võinud seljas olla ja pärast võinuks sauna saada. Boonuseks oli kogu kompleksis levinud nõukaaegsele võimlale iseloomulik lehk. Juttu jätkus igatahes pärast kauemaks, et "kuule, kas te ka sattusite sinna tuppa, ja kuidas te seal seda tegite jne".
Peale väsitavat vanglapõgenemist pidid naised linna suunduma ja mehed kardiga sõitma minema (ma eelmine kord käisin, tegemist sisekardirajaga, kus bensuaurud õhus ja tiireldakse muudkui üht ja sama ringi, mul läks umbes viiendal ringil süda nii pahaks, et pidasin paremaks sõit pooleli jätta). Tuli aga välja, et aega on järel täpselt nii tobedalt, et eriti miskit ei jõuagi. Vihma hakkas ka sadama. Kooberdasime korra mööda Drottninggatanit kuningalossi suunas, ma käisin oma lemmikpoes RockZone , seda siis nii, et ülejäänud seltskond seisis selle aja poe ees vihmas ja paar julgemat tüdrukut tulid minuga poodi. Ime siis, et ma sellise pinge all midagi osta ei suutnud. Lõpuks ootasime pool tundi lihtsalt taksot, mis meid sadamasse viiks.
Laevas oli meil kinni makstud õhtune rootsi laud ja kast õlut. Loomulikult alustasime rootslastest kolleegide lahkudes viimasest, kõhud olid meil kõigil ikka veel täis (õlu mahub ilmselgelt alati). Tegelikult me küll tüüpiliste joomaturistide moodi ei lällanud, vaatasime vaid kõik koos kaasavõetud arvutist Simpsoneid. Garjatšie estonskie parni, või kuidas see oligi. Rootsi laud oli lõbus. Nimelt ei antud seal ilma rahata mitte klaasikest vettki. Ainult tee ja kohv! Isegi klaasid viidi minema, kui saadi teada, et me ei kavatse normaalsete inimeste kombel ülehinnatud veini larpima hakata. Prae kõrvale kohvi on imelik juua, seega jõin oma elu esimese piimaga tee. No et olen ikka rebel ja võtan prae juurde piima, mis sest, et ei lubata. Vastik oli. Toit oli nii ja naa. See, mis tundus hea, polnud seda teps mitte ja see, mida esmapilgul võttagi ei julgenud, osutus maitseelamuseks. Dolmad on näiteks vastikud aga maniokk jube hea. Vähemalt sai proovida. L. võttis kogemata artišokki ja ei jõudnud ära kiruda. Aga mõni näe, peab delikatessiks. Miks, jäi mullegi arusaamatuks. Lisaks tuli meil geniaalne idee (mis on küll raudselt ammu järele proovitud) smugeldada rootsi lauast toitu välja pabertopsikutes, millega kohvi võib võtta. Peale põhilauast kõhu täis mugimist avastasime, et ruumi teises otsas olnud lastelaua kõrvalt, kust sai näiteks jäätist ja pannkooke neile, kellele peenemad pipstükid ei meeldi, leiab ka "tänavatoidu" lauakese, kus endale burksi, friikad või taco kokku keerata saanuks. Nii mõnigi oli õnnetu.
Õhtul vaatasime jälle keskööshowd, seekord oli burlesk, mis tundus parem kui eelmise õhtu etendus. Kuulus Eesti moekunstnik käis ringi ja lantis suitsuruumis ilusaid poisse. Varsti hakkas meil jälle igav ja kobisime magama. Järgmise hommiku rootsi laua toiduga pidin aga esmaspäeva õhtuni vastu pidama, sest tagasi kontorisse jõudes oli tööuputus. Selline "aastakoosolek" siis - kümne aasta pärast jälle!
Lõppu Tallinna sümbol - lehmkajakas (nunnukene):

Suur ja karvane

Ma olen siin ilmselt maininud ka seda, et olen araknofoob ehk siis kardan ämblikke. Ma olen näinud ka teisi väidetavaid ämblikukartjaid, kes neid elukaid ajalehe peal toast välja viivad - mis mõttes nagu? Mina põgenen toast, kus on ämblik, rõvedal häälel valjusti karjudes, ma ei riskiks ealeski võimalusega, et mind ja ämblikku eraldaks vaid üks hädine ajaleht (va juhul kui see hädine ajaleht eraldab mind ja laiaks litsutud ämblikku). Ma ei saa aru, miks peaks ämblik mingi püha loom olema võrreldes kärbse ja sääsega, et teda labaselt maha nottida ei võiks. Ja ma olen näinud ämblikku, kes pärast äravoolust alla laskmist on järgmisel päeval samas kohas tagasi. Kui see just tema kaksikvend polnud. Ok, ukseavasid ma kodunt lahkudes kinni ei teibi nagu keegi tegi ühes araknofoobidest rääkivas dokis tegi, aga ega ma suvel naljalt võrgutamata (võiks ju nii öelda?) akent lahti hoida ka ei luba. Niisiis olin ma mõõdukalt erutatud kui sain teada, et Tartu Loodusmajas on võimalik kontrollitud tingimustes kohtuda ämblikute T-Rexi ehk siis tarantliga. Jah, ma olen teadlik, et on veel suuremaid ja jäledamaid ämblikke (maailma suurimad elavad Laose koobastes), masohhistlikud kalduvused on mind sellise info juurde juhatanud, aga tarantel on vaieldamatult üks kurikuulsamaid. Tarantlit näidati koos raagritsikate ja kahte liiki suurte prussakatega. Suured prussakad pole pooltki nii jubedad kui tavalised, paneelmaja sordid (ok, mina kohtasin enda omi küll Pelgulinna puumajas) ja kui ma loodusloo-onule (koondnimetus siin, algselt tähistas seda meest, kelle nimi mul nüüd meelde ei tule, aga kes juhtis hallil ajal ETV-s laste loodussaateid ja töötas hiljem Haridusministeeriumis) mainisin, et üks neist prussakaist on selili kukkunud ega saa püsti ning ta soovitas mul prussakas siis ometi õigetpidi keerata, ei kartnud ma (peaaegu) üldse. Prussakas haaras galantselt minu pakutud sõrmest ja püsti ta oligi. Lõpuks toodi kirsina tordil välja ka tarantel. Ja see tarantel oli täielik nummi! Ta oli oranžikas-must ja karvane, ta istus vaikselt paigal ega sirutanud oma jalgu kuhugi, ta oli pontsakas, mitte anorektiline nagu kõik ta võikad suguvennad (jah, ma kardan ka koivikuid/koibikuid/pikkjalgu), ühesõnaga, täiesti talutav tüüp. Julgemad said tarantlit kätte ka võtta, aga hiljem pidi käed ära pesema, sest ta karvad olevat ikka mürgiga koos. Katsuda teda ei võinud. No niimoodi, ootamatult selja tagant turjale patsutada, ilmselt oleks ta võinud ennast siis kiiresti liigutada ja ampsata. Paar last ja isa isegi julgesid tarantli pihku võtta, minu laps kahjuks nende hulka ei kuulunud ja selleks hetkeks kui ma ennast kogusin ja hakkasin ütlema, et ma nagu tahaks ka, pandi pontsakas poiss juba terraariumi tagasi. Samas kui ma ka tüübi kätte oleks saanud, ei oleks sellest ilmselt fototõendit olemas, sest Mini ei oska ju pildistada, seega pildistasin ma võõrast julget last (mõõtkavaks jätsin lapse pildile alles, loodetavasti vanemad ei pahanda):

On ju armas? Täitsa looma moodi, mitte mingi rõve putukas nagu kodumaised rõve-ämblikud. Mingit araknofoobia vastast teraapia-abi ma niisiis tarantliga kohtumisest ei saanud. Ema arvas muidugi, et kui see vend mul siin põrandal vabalt ringi jookseks, küll ma siis teda kardaks. Häh, ise kardab hiiri. Hiir on ju põhimõtteliselt sabata orav ja oravaid ju armastavad ometi kõik?!

Update ka koolitusrindelt:
Tuli ära! Abieluettepanekunalja teinud mees hüüatas täna loenguruumi sisenedes, et käes olevat ajalooline päev, sest tema olevat Maximas pagulasi näinud. Olevat teised villaseid sokke valinud ja kõva häälega karjunud. Keegi julges kahelda, et kuidas ta kindel on, et need just pagulased olid. Vastus kiire ja konkreetne - nad olid jube imelikult riides. Ei, mingid eraldusmärgid võiks ju tõesti olla, et normaalseid inimesi mitte segadusse ajada...

Nick Hornby "Naljakas tüdruk"

Kui ma selle raamatu kätte sain, tahtsin temast kõigepealt pilti teha. Nii nagu suurem osa teeb pilti oma Hiina hilpudest või kosmeetikast. Ma ei olnud küll sunnitud raamatust pilti tegema (nagu Hiina hilpudest või kosmeetikast) vaid see raamat lihtsalt on nii ilus:

Mulle on ta neljas Nick Hornby raamat, mida olen lugenud ja kuna Nick Hornby raamatud on üldiselt sellised nunnud, kaasahaaravad ja naermaajavad, siis otsustasin ka seekord raamatu üle selle kaane järgi. Algus oligi täiesti paljulubav. No näiteks leiab algusest selliseid tabavaid tähelepanekuid nagu:
"Linnapea ja tema naine oli mõlemad paksud, kuid mehe kopsakus tundus kuidagi tahtlik, tema tähtsuse tunnusmärk, naise oma aga samal ajal mingi hirmus viga. Vast oli asi lihtsalt selles, et mehel oli ükskõik, aga tema abikaasal mitte."

"Nii palju ilusaid sahvtiseid tüdrukuid, ja pooled neist ei tahtnud kalendris poseerida ega avamistel üles astuda. Nad tahtsid kolme repliiki BBC telelavastuses vallasemadest söekaevanduse sügavustes/.../ Kui neile oli korduvalt ära öeldud, muutusid nad märksa järeleandlikumaks."

"Kui hirmus asi on haridus /.../, kui see toodab mõtteviise, mis põlgavad meelelahutust ja seda väärtustavaid inimesi." 

Tundub, et tegemist võiks olla ühe läbi mõru nalja mõtlemapaneva ja feministliku teosega. Alles hiljem jõuab pärale, et tegelikult on tegemist tagasivaatega 60ndatesse ja Briti komöödia arengule selles perioodis. Tuleb tüdruk maalt ja tahab kuulsaks saada, aga ees on klaaslagi. Ega ses osas ju polegi palju muutunud, kuid minu meelest eksib Hornby siin liigagi ära seriaalitootmise köögipoolde. Raamatu pealkiri on "Naljakas tüdruk", aga selles, et peategelane Sophie üldse naljakas on, Hornby meid veenda ei püüa. Lihtsalt ütleb, et on, ja meie peame uskuma. Pealegi ilmneb varsti, et Sophie kõrval on teisteks peategelasteks temaga koos seriaali tootev meeskond, kes nii mõnigi kord lugeja naljakat tüdrukut ennast täiesti unustama paneb. Me saame lugeda täpset ülevaadet sellest, kuidas ühe komöödia ekraniseerimine toimub, kuidas stsenaariumi üle vaieldakse, mismoodi tegelased paika saavad ja kuidas uusi ideid ammutatakse, aga raamatu alguses jäi millegipärast mulje, et juttu tuleb ühest naljakas tüdrukust, kes kõigest hoolimata telemaastikul läbi lööb. Ka kuuekümnendad oma vabameelsuses jäävad siin tahaplaanile - meil on küll üks geimees, kes lõpuks oma läbielamistest raamatu kirjutab, aga see on ka kõik. Tony ja Bill - üks kapihomo ja teine avalik, tunduvad läbi loo isegi rohkem elus olevat kui peategelane. Meenub Tommi Kinnuneni "Nelja tee rist", kus samuti selle dilemma ees seisti. Kuuekümnendate Inglismaa pole muidugi võrreldav kuuekümnendate Soomega. Mis sest, et mõlemas kuritegu, on homoelu Britannias siiski kordi lõbusam kui depressiivsel põhjamaal. Siiski on seda lõbu naljale rõhuva raamatu puhul natuke liiga vähe.
Raamatu lõpuosast leidsin veel ühe mõtlemapaneva tsitaadi:
"Paistis, et noored naised tahtsid üldse tihti Sophie´le öelda, et ta on neid inspireerinud, et nende komöödiakarjäär poleks temata teoks saanud. Aga kui Sophie püüdis neid vaadata või nende salvestusi kuulata või nende jutte ja stsenaariume lugeda, ei saanud ta aru, milline tema roll selles kõiges olla võis. Ta tundis, et peab Briti rahvalt vabandust paluma, kui ta kõigis nendes anaalseksi ja tupehügieeni teemalistes naljades kuidagi süüdi on."
Tegelikult on see tsitaat eksitav, sest sellest see raamat ei ole. Aga võiks olla. Mitte anaalseksist või tupehügieenist siis, ma mõtlen, vaid sellest, kuidas see kõik ikkagi niimoodi läks. Võib-olla oleks see raamat mulle parem tundunud, kui selle nimi ei oleks olnud "Naljakas tüdruk" ning selle välimus poleks olnud nõnda väljakutsuvalt naiselik? Ilusale inimesele antavat rohkem andeks, kas raamatute puhul on ka nii? 

Käisin inimeste seas ehk esimene koolituspäev

Meile saadetud inspektor juhtus olema vägagi sõbralik, kes möönis ka ise tõika, et ei näe mingit mõtet väikekontorite külastamises, kus suurimaks ohuks on salakaval vaibaäär või näppe kõrvetav kohvivesi. Aga no töö on töö ja nii mind siis tervisekaitsespetsialistiks määratigi. Või noh, eks ma ikka ise ennast määrasin, kuigi ebaseaduslikult, sest seda ei võivat ilma koolitamata inimesega teha. Samas sain kiita, et olin koolitamata inimesena riskianalüüsi valmis teinud (kamoon, meil on ju Internet!) ning see sobis täiesti. Jäi veel üle sissejuhatava juhendamise toimumise kohta mingi paber tekitada - mis sest, et kolme- kuni kümneaastase hilinemisega, aga ikkagi. Koolitusel pidin teada saama, kuidas seda teha. Ette rutates võin öelda, et esitasin koolitusel suisa sellekohase küsimuse, millele sain vastuseks, et guugelda, küll neid blankette leiab. Nojah, muidugi, loogiline ju.
Aga see koolitus! Oo jaa, see oli elamus! Teate, ma ei suuda eriti hästi kohaneda kui pean kohe hommikul rinda pistma kommentaaridega: "Oi, tüdrukud! Näe, veel üks mees siin teile silmarõõmuks!"; "Eks ikka viskab mehel närvi mustaks kui naine kodus kaagutab ja lapsed karjuvad!" ; "Ihiihii - mida te veel mu eraelust kuulda tahate?!" ; "Minu kehavormidega ilmselt ka igale poole ei sobiks, aga no mis teha, mulle meeldib hästi süüa" (rõhuga sellel, et ütleja ise oli sale naine, aga auditooriumis istus nii mõnigi selline, kelle jaoks see kommentaar ilmselgelt kohatuna kõlas) ; "Kas keegi teab, mis on andragoogika? (vaikus, ma eeldan, et pigem ebamugavusest kui teadmatusest) Ei teagi keegi? Seda ma arvasin, seda ei tea kunagi keegi!" Appi! Kuhu ma sattunud olen? Kas saaks akna kaudu lahkuda? Umbes sellised olid mu esmased mõtted. Ilmselt on tegemist igati pädeva inimesega, aga no see keskealise beibe stiil ei lähe mulle kohe kuidagi peale. Kui ma kuuskümmend saan, pea blondiks tõmban ja oma sõbrannasid ilma irooniata tüdrukuteks kutsuma hakkan, siis laske mind maha. Ok, mul ilmselt ei ole siis enam ühtki sõbrannat alles ja ilmselt aitab selline "omamehelik" käitumine koolitust kellegi meelest hubasemaks muuta, aga ausalt öeldes ei naernud väga ükski ruumisviibijaist. Meenus mu kooliaegne vene keele õpetaja, kes mingi ea saabudes ka järsku pea blondiks tõmbas ja noortepärast teemat arendama hakkas. Meeldejäävaim näide oli see, kuidas püüdsin praktikast pääseda vabandusega, et pean oma koera hoidma ja õpetaja vastas selle peale, et "koerte jaoks on ju ka hotellid olemas, kus nad süüa-juua ja oma vajadusi rahuldada saavad. Mis te naerate? Loomadel on täpselt samasugused vajadused nagu inimestelgi!" Mille peale nii mina kui kõrvalseisnud klassijuhataja diskreetset naeratust näol hoides vaikselt trepist alla taanduma hakkasime...
Teine koolitaja oli samuti hoolitsetud välimusega daam, kes armastas üle kõige kõigile südamlikult läheneda. Näiteks pidime esimese ülesandena enda kõrval istuvale inimesele komplimendi kirjutama. Korraliku eestlasena ehmatas see mu ikka põhjalikult ära, eriti veel seetõttu, et minu kõrval istus mees. Kas sõna "sümpaatne" on kuidagi paljulubava alatooniga või siiski täiesti neutraalne? Mida ma teen, mida ma teen, aju, ruttu, ei-ei, põsed ei värvu punaseks, ei-ei!!?? Minu naaber lahendas selle muidugi hoopis galantsemalt, küsides mult lihtsalt, et " kas me oleme tuttavad?" Ilmselt kvalifitseerub see komplimentide alla. Ja kuna me siin provintsis ikka enam-vähem üksteise nägusid teame, siis vastasin, et jah, mille peale mees pidas vajalikuks pealtkuuljaile lisada, et ei, see ei olnud vastus abieluettepanekule. Krt, ei punasta, ei punasta, neutraalne irve näole! Oma galantsuse nullis ta aga hiljem täielikult sellega, et pidas mind enda paralleelklassiõeks olles ise minust 7 aastat varem lõpetanud. Oeh. Mine veel inimeste sekka, eks. Ka teisel koolitajal jätkus mingeid imelikke slaide stiilis "kuidas mõjub stress meestele" vs "kuidas mõjub stress naistele", kusjuures variandid olid minu jaoks tõepoolest üllatavad a la peavalud meestel ja ärrituvus naistel. Kui keegi koolitatavatest ei nõustunud, et temal neid sümptome esinenud oleks, leidis koolitaja lihtsalt, et ju me siis oleme sellised imelikud. Nojah. Kolmas koolitaja oli mees ja tema oli lihtsalt igav. Luges teksti slaididelt maha ega üritanud ebamugavat nalja teha.
Koju sõitsin bussiga. Kogu tee tegid teismelised bussi tagaotsas peerunalju ja ülejäänud bussisviibijad põrnitsesid enda ette pilgul "Oh God, please kill me!".