Sally Rooney. Vestlused sõpradega

Me oleme kõik seal olnud ja mulle pigem tundub, et "ooo noorus on ilus aeg", aga seda raamatut oli küll igavene piin lugeda. "Minu kahekümnendad küll sellised ei olnud!" Märkasin ka üht kommentaari, kus öeldi, et selle raamatu võlust saavadki aru ainult millenialid (inimesed, kes olid 21. sajandi alguses noored täiskasvanud), kuigi ma mingi osa definitsioonide alusel ka nende hulka kuulun veel  (mu üks suur lemmikraamat on siiski D. Couplandi " X generatsioon").

Lisaks viskan õhku väljakutse - pakun, et mehed seda raamatut lugeda ei suuda. Ma ilmselt lootsin siit midagi muud, aga see on naistekas selle kõige õudsemal ja mehi peletavamal moel. Ei, menstruatsioonist siin nii väga ei räägitagi (kuigi piisavalt), pigem lahatakse tundeid, eeldatakse ja mõeldakse üle ning mängitakse muid suhtemänge. Ühesõnaga räheldakse oma meeleheites ja elatakse ise oma elu hästi keeruliseks mõeldes sinna juurde, kuidas ollakse hästi erilised oma ületamatute probleemidega.

See on muidugi teema, millega kõik on kokku puutunud, aga sellest kas kasvatakse välja või ei hakata seda külge endas kunagi tunnustama. Lugeda raamatut säärastest tegelastest on raske. Spoilerina võib öelda, et ka siin jõutakse lõpuks äratundmisele, et mõistlikum oleks siiski rääkida asjadest otse ning mitte eeldada ja järeldada. Tegelikult on autori oskus elu keeruliseks elavate noorte inimeste sisemaailma kujutada päris adekvaatne - see pidev enda kõrvaltvaatamine ja nentimine, et ahaa, kui ma käitun nõnda, tundun ma teistele sellise inimesena, kui teistmoodi siis teisena, enesevaatlused ja kusagilt loetud-kuuldud teooriate alusel elu ning inimeste lahterdamine tulevad endalegi tuttavad. Noor inimene alles avastab ennast ja seda enamasti teiste inimeste peegelpildis. Teisalt on ka autor ise nii noor (sünd . 1991), et tekib kahtlus - äkki ta ikka arvab, et elu selline ongi? Peaks ilmselt ka mõnda tema järgmist raamatut (see on juba kirjutatud ning kannab intrigeerivat pealkirja "Normal People") lugema, et selgemat sotti saada.

Lisaks on loos ka mitmeid allhoovusi, millele ma ehk päris hästi pihta ei saanud ja mis tekitasid minus tunde, justkui oleks autor tahtnud nö "diipi panna", mis ikka lugemise ebamugavaks teeb. Miks pidid peategelase mõlemad silmarõõmud tingimata ülimalt kaunid välja nägema? Olid nad seda ka tegelikult või oli see lihtsalt noore inimene ebakindluse üks väljendus (kõik on minust kenamad). Miks räägitakse, kuidas peategelase lesbisõbratar (klišee tänapäeva noorteraamatutes vist) on äärmiselt intelligentne ja humoorikas, aga lugedes see kuskilt välja ei tule. No umbes nagu N. Hornby "Naljakas tüdruk", kus me peategelase naljakusest grammigi välja ei pigista. Üleüldse, kõik tegelased on ebameeldivad kujud. Aga ilusad. Ja see vaene koer, kes paljudes peatükkides figureerib, aga kordagi täit tähelepanu ei saa - mida tema sümboliseerib? Ja titt, kes meespeategelase heldima paneb lihtsalt sellega, et ta on...imeilus? Kas see ongi Instagrami maailm, kus tänapäeva noored elavad? Ja samas on nad kõik nii lõpmata andekad - õpivad ülikoolis, töötavad kooli kõrvalt, kirjutavad nagu muuseas luuletusi ja novelle (ning neid tunnustatakse ja avaldatakse!), käivad kultuuriüritustel ning on absoluutselt kursis uusimate ühiskonnateooriatega. Neil on depressioon, endometrioos, nad lõiguvad ennast ja saavad kahe sekundiga orgasme. Mulle tundub see kõik kangesti ebareaalne, ime siis, et aru ei saa ega meeldi ka - "meie omal ajal..." jne.

Raamatu pealkirja parafraseerides - kui sul on sellised sõbrad, ega siis pole ka ime, et elu metsa poole kisub. Muidu oli minu lemmikraamat täiskasvanuks saamisest (või mitte saamisest) "Kuristik rukkis", aga tagantjärele olen lugenud, kuidas Holden Caulfield enamikku lugejaid hoopis öökima ajas. Mind toona ei ajanud, ta oli mu kangelane, ei ole julgenud sellest tulenevalt raamatut üle ka lugeda. Üldse ei imesta, kui "Vestlused sõpradega" peategelane Frances kellelegi samamoodi kangelasena tundub, lihtsalt minu kangelaseks ta ei sobi, sest mina ennast (enam?) niimoodi ei tunne, et peaks oma koha üle siin maailmas arutlema. On nagu on. Ära eelda, küsi üle, ütle välja. Raamatu lõpus jääb mulje, et ka Frances jõudis selleni. Aga vaevaline oli see tee ja uuesti läbi käia ei tahaks.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Jurmala ja Riia

Blogides liikus vahepeal üks keeruliste küsimustega ankeet ringi, kus esimesena taheti teada, kas ranna- või suusapuhkus. Mõned vastasid, et hoopis linna. Mulle tundub nüüd ka, et ma olen vist selles paadis, kuigi ilmselt on iga liigi jaoks oma koht*.

Igatahes kavatsesime minna lastega Jurmalasse Livu veeparki. Hotelli bronnisin juba kunagi varem, aga veepargi kohta hakkasin alles hiljuti lugema ja olgu taaskord blogid kiidetud, sain teada, et alla 120 cm kodanikke diskrimineeritakse seal täiega. Põhimõtteliselt titebassein ainus valik, hooajavälisel ajal on õueala kah kinni. Mikro on aga oma nimele (ei, see ei ole ta pärisnimi siiski) vastavalt keskmisest väiksem (kuueaastane, aga 109 cm) ning tundub, et tal on Livusse asja heal juhul teismelisena (?!). Praegu minna oleks selge hapu olukord, sest Mikro armastab liutorusid ilmselt meist kõige rohkem (mujal pole tema pikkus probleemiks olnud).

Otsustasime aga ikkagi Jurmalasse minna, Riia loomaaias pole ka näiteks käinud. Sõber tahtis ka kaasa tulla. Ma Bookingus bronnisin toa siiski neljale inimesele, aga pilte vaadates jäi mulje, et toas on viis voodit. Täpselt nii äge hotell oligi nagu piltidel (spas ei käinud), paistis päris uus ja meie tuba oli läbi kahe korruse. Igatahes ma olin valmis, et viienda inimese eest küsitakse lisaraha, aga keegi ei tundnud huvi. Ma isegi ei tea, kuidas tavaks on - iseenesest külalisi ju ööseks jätta ei tohi, aga kui voodeid ongi viis, mitte neli? Ehk sõltub seltskonnast, võiks ju ka kümme matsi samas toas ööbida nagu me kunagi Rootsi laeval üle koridori kajutis nägime. Hotelliga olekski kõik ideaalne olnud, isegi vann oli, kus lapsed said spad mängida, kui Mikro poleks mingil hetkel vannitoas kiljatanud, et mingi putukas oli. Ma kohe vaatama ei läinud, sest raudselt ämblik, aga hiljem Mikro kirjeldas putukat nii - pruun, kahe tiivaga, tundlad peas. No teate isegi kes silme ette tuli. Loomaaias olid kah prussakad eksponeeritud ja seal ta ka kilkas, et jah, just säärane seal vannitoas oli. Ma tõesti ei tea, iseenesest kõik läikis, aga vot maksimumpunkte ma ei suutnud hotellile selle intsidendi tõttu ikkagi panna. Brrrr. Peaasi, et kotis koju ei toonud. Mul Pelgukas kunagi olid need nuhtlused (sest naabriteks narkarid ja prostid) ja siis istusime kunagi kino ees autos ning üks elukas kooberdas üle armatuurlaua. Võeh.

Muidu oli tore. Ilm oli suvine, alustasime aga hoopis Ikeast, sest tuleb tunnistada, et keegi meist ei olnud seal veel käinud, tahtsime näha, millest kogu see kära. Ega seegi kord väga käimise alla ei läinud, jooksime pmst läbi, sest miskit vaja ei olnud. Ostsime XS suuruses laste kollase rattavesti, sest meil müüakse minu arust ainult täiskasvanute L-e, mis suurele osale meestest väike ja naistele-lastele suur. Ikeas oli muide tore söökla, väga head toidud normaalse hinnaga.

Üldse kujunes see reis meil kuidagi sujuvalt gurmee-reisiks. Riias sõime vanalinnas Läti rahvusroogi - ma armastan nende krõbedaid verivorste, mida nad ei häbene pakkuda ka jõuluvälisel ajal. Jurmalas õhtustasime aga hoopis restoranis Usbekistan, kus sai lambamaksa ja muud eksootilist. Ma muide ei teadnud, et mulle maitseb bakhlava - täiesti ulmeliselt hea asi. Peamise gurmeeelamuse saime aga hoopis Gruusia restoranis Kinza House  - asub Jurmalas rannaäärses elamurajoonis, sattusime sinna täiesti juhuslikult, sest oli lähim toidukoht hotellile ja lastel jalad väsinud. Super teenindus, peakokk (seesama vanaonu tübeteikaga, keda FB piltidel näha) käis isiklikult õpetamas hinkaalide söömist (põhiline on puljong hinkaali sees, mis kahvli-noaga süües lihtsalt välja voolab), toit oli autentne ja hea. Lisaks saime maitsta imelist puskarit (kellele siis puskar ei maitseks, eks) - tehtud mädarõikast kohaliku tüübi poolt, poes seda ei müüda.  Puskari pilt peabki udune olema.

Soovitan soojalt, kes sinnakanti satub! Nagu vanade tuttavate juures oleks käinud, kes juhtumisi ka korralikult süüa oskavad teha.

Jurmala on mulle muidugi varem ka meeldinud, just see laguneva vana ja ultramoodsa uue natuke nukker kombinatsioon, aga päris Riias sees pole ma käinud peale klassiekskursiooni umbes aastal 95 ja ma tõesti ei saa aru, miks. Riia vanalinn ei ole ehk nii vana, kui Tallinna oma, aga on see-eest suurem ning jätab suurlinlikuma mulje. Ka seal on lahedalt kombineeritud uus ja vana nagu näha näiteks neil kahel pildil (see värviline on Mustpeade maja, mis renoveeriti 1999):

Peetri kiriku torni ronisime ka (tegelikult sõitis sinna lift, selline tore vanakooli-lift, mis lõpus kerge jõnksu allapoole teeb ja kõhust õõnsaks võtab), sealt avaneb imeline vaade tervele Riiale. Piltidega sealt juhtus aga see viga, et pildistas Mini, kes paraku ulatus täpselt rõdurinnatiseni, seega on need pigem rõduäärest, kui vaatest üle selle...

Sellise salapärase sõbra leidsin ka linnamüüri äärest:

Loomaaias käisime ka, ausalt öeldes meeldis Riia loomaaed mulle Tallinna omast rohkem, sest see on kompaktsem ja rohkem loodusega kooskõlas. Võrreldes mälestustega 95. aasta külastusest on paljugi muutunud, näiteks pole enam elevante. Kaelkirjakud on ja neid saab vaadata väga lähedalt, näiteks meie saime üht nii lähedalt kaeda (klaas on vahel, sellest ka peegeldus):

Kindlasti tasub külastada troopikamaju, kus elavad kohutavalt suured krokodillid, tõeline ägedate konnade kollektsioon (konnad on mu lemmikloomad), paljastuhnurid (need pimedad karvutud elukad, kes valu ei tunne), igasugu pimedaloomad (ongi täiesti pime maja seal, kus vaja silmi teritada, et asukaid näha).

Loomaaia parkla juures nägime kõnniteel mingit kuldset märki ja lugesime, et see suunas ühele majale, kus sõja ajal olevat varjatud juute. Päris huvitav mälestusmärk.

Ma jäin reisiga väga rahule, Mikro tahtis üldse Lätti elama jääda ning õnneks saab juba augustis Riiga tagasi, sest Rammstein. Rohi oli seal igatahes juba rohelisem, kui meil siin. 


*Sõber rääkis selle peale, kuidas ta töökaaslased Hispaaniast sõitsid kolmeks nädalaks Mehhikosse, kole kallis reis oli, sõber kadestas. Kui töökaaslased tagasi, siis uuris, et noh käisite džunglis, templeid vaatamas, mida nägite? Nood vastu, et oo ei, see ju ohtlik, meil oli väga turvaline all inclusive hotell, traataiaga muust maailmas eraldatud. Ok, ma saan aru, et sa lähed meie kliimast sooja päikese alla päevitama, aga minna Hispaaniast raske raha eest kaugele Mehhikosse selleks, et kolm nädalat hotelli territooriumil tiksuda?!

Kuidas tajuda pühalikkust?

Ma ei ole kunagi Pariisis käinud, ei ole väga igatsenudki, sest Pariis riimub mulle enim siiski sõnaga "giljotiin". Kaks kuulsat linna, mis on minu jaoks ajalukku läinud, kui kohutavalt verejanulised ning ebaõiglust täis, ongi Pariis ja London. "Prints ja kerjus" ning "Hüljatud". Kõle tuul, räbalates vaesed inimesed kolossidena kõrguvate hirmuäratavate ehitiste varjus. "Hüljatud" "Jumalaema kirik Pariisis" ju algabki sellega, et lausa lehekülgede kaupa kirjeldatakse Jumalaema kirikut  - kus löövist valgus peegeldas missuguse kuju peale. See oli minu jaoks toona kohutavalt igav ja ilmselt lehitsesin hooga edasi, et tegevustikuni jõuda. Kusjuures ema hirmutas, et nende toonane kirjandusõpetaja olevat selle raamatu lugemiskontrollis küsinud just detaile kiriku sisemusest ning seda, mis värvi olid Esmeralda sussikesed...Ma oleks ilmselt põrunud.

Teisalt tekitas see hiiglaslik tontlikus gooti stiilis ehitis minus tohutu aukartustunde (mida see ilmselt tekitama oligi plaanitud), eriti veel oma 850-aastase ajaloo juures. Hoone, mis on vanem kui meie, näinud igasuguseid aegu, seisnud samas kohas aastasadu. Jah, ilmselt tekitaks iidne puu minus sama emotsiooni. Just see mõne asja jäävus tekitab kerge kananaha ja kõheduse, sest ülejäänu on ju kõik pidevas muutumises, ka ehitised - ning siis see üks, mis vaatab samasugusena vastu ka saja aasta tagant, seisnuna seal ammu enne seda aega, mil fotod üldse võimalikud olid. Loomulikult sellise asja hävimine kohutab. Mu meelest on lausa ime see, kui palju kiriku sisemusest siiski alles jäi, eriti vaadates seda droonifotot, kus kogu kesklööv kirstuna tules lõõmab. Häving on õõvastav, kuid tõmbab magnetina. Ma ei kujuta ette, et inimene märkaks seda uudist: ahah, põleb, nojah siis, ning jätkaks kassivideote vaatamisega. Inimesed on erinevad, aga mulle jääks selline reaktsioon võõraks, ma olengi see, kes õhtu otsa neid pilte ja otseülekandeid kananahk ihul vahtis.

Ma ei ole Jumalaema kirikut oma silmaga kordagi näinud, ma pole ka usklik, aga ikkagi. Seonduvalt, tahtsin juba varem kirjutada ühest loost, mis mulle selle aasta uutest lugudest enim korda on läinud,  nimetaks selle näiteks "ateistide hümniks":

Samamoodi tekitab kananaha, eks ta laulab ka kenasti, aga peamiselt just sõnumi tõttu - et meie ümber on tühjus, pole mingit igavest elu ega plaani ning selles on oma ilu ja ülevus. Laulu sõnu ja nende taga peituvat sõnumit saab lugeda siit. (Kui tekstis nende hallina märgitud ridade peal klõpsata, saab lugeda ka konkreetsete ridade tähendusest) Laul astrofüüsikast, põhimõtteliselt siis. Ükskord saab algama aega, mil kõik on jälle pime. Ma ei tea, igavikulisus, kas see ongi sama, mis pühalikkus? Naljakas on ka see, kuidas ERR-i arvustuses Hozier ja kirik omavahel põimitud on. Jah, ta varasemast loomingust on mu lemmiklood tõesti "Take Me To The Church" ja "Foreigner's God". Ma toona üldse tausta ei uurinud, et tüüp on iirlane (neil usuga oma teema ju) või millest need laulud üldse räägivad (mõtlesin, et otseselt kristlik muusika...).

Mis sa üldse tahtsin öelda on vist see, kuidas minu jaoks pühalik ja sellega seonduvalt aukartustäratav, vagadusele suunav, kui nii võib öelda, on kõik argiülene, igavikuline, suurem kui elu. Ja see ei pea olema üldse mingi Jumala plaan*, vaid ka looduslik, inimlik, maine, kosmiline. Selline asi, mis oli siin ammu enne meid ja on olemas ka siis, kui meid enam pole. Jumalaema kirik või taevatähed näiteks.

*Jumala plaani mainimine võib asja hoopis madalaks teha nagu näiteks Drake´i loos "God's Plan", kus ta leiab, et oli Jumala plaan teha temast edukas mees. Pffff.

Muusikaküsitlus

Tegelikult küsib ERR neid küsimusi Raadio 2 õhtuse vööndi saatejuhtidelt, aga mulle tundusid need inspireerivad ja tahaks hoopis ise vastata. Küsimused konkreetselt saate kohta jätsin välja, aga neid oli ka ainult kaks.

Artist, keda oled kõige rohkem oma saates mänginud? 
Kronoloogilises järjekorras teab Last.fm ütelda, et 1. Hole 2. Iron Maiden 3. Vennaskond 4. Motörhead 5. Marilyn Manson


Kuidas leiad uut muusikat? 
Spotify igal reedel saadab. Kuulan mingi endale meeldiva artisti raadiot, kus sellele sarnast asja soovitatakse (Spotify, varem Last.fm). Meeldiv artist ise soovitab mingis kanalis. Meeldiva artisti fänn soovitab FB-s. Juhuslikult komistan otsa.


Kes on sinu iidolid?

Kill Your Idols. Ok, Courtney Love. Ma imetlen paljusid.


Kas ise raadiot kuulad? Kui kuulad, siis mida?

Väga vähe. Rahva oma kaitset kuulan. Enne kui kinni pandi, siis ka Punkpolitseid. Kunagi Rockarollat. Miks vähe? Sest raadio ei lähe Last.fm-i statistikasse kirja. Enamasti mängitakse pidevalt sama repertuaari. Minu viha raadioreklaamide vastu on kustumatu. Sky Plus on Kõige Saasta Ema ja Isa. Eriti Kirsti Timmeri Naistekas, mida kuulab ebanormaalne arv taksojuhte, muide. Olen mõelnud, et sunniks neid jaama vahetama, aga olen jäänud viisakaks. Raadio on pealetükkiv. Järelkuulamine on ok. 

Vinüül, CD, mälupulk, arvuti või miski muu? Miks?

Ma olin vist ainuke laps, kel vene ajal vinüüle kodus ei mängitud. "Onu Remuse lood" -  mäletate ju küll? Mulle vanaema kinkis paar plaati, aga ema ei lubanud mängida, sest plaadimasin on katki vms. Kuigi paar korda justkui mäletan, et mängis. Seega - kust ma praegu selle plaadimasina välja võlun? See vinüülihullus on üks igavene neetud hipsterlus, ma ütlen. CD - oojaa, mul on kogu ootamas seda päeva, mil ma ta uhkelt elutuppa üles rivistan juba aastaid. Reaalsus on see, et arvuti. Õiged mehed annavad välja muuseas kassette. Ma siiani ootan, millal J.M.K.E. viimane Youtube´i üles laetakse, eelviimane õnneks on seal  ja see on imeline. Miks te niimoodi inimesi kiusate?! 

Plaat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Miks?

Hole - Live Through This. Sest äkki elan siis selle katsumuse üle. See on maailma parim plaat ka, muidugi.  Aastal 1994 nimetas ajakiri Spin selle aasta parimaks plaadiks, eile just lugesin - huvitav, mis meil toona Tartu Raadios selleks sai, ilmselt midagi DJ BoBolt? Ilged Eesti üheksakümnendad.


Viimane plaat, mille ostsid?

Psychoterror - Käärid. Ma aastas ikka paar-kolm asja ostan, sel aastal pole veel põhjust olnud.

Viis lugu, milleta ei kujuta enda elu ette?     

Kõige raskem küsimus...Need ei ole mu enimmängitud või isegi kõige lemmikumad lood, lihtsalt märgilised teosed kuidagi.

Phil Collins - Another Day in Paradise

J.M.K.E. - Tere, Perestroika

Nirvana - Smells Like Teen Spirit

Vennaskond - Dostojevskilik Doris

Motörhead - Born To Raise Hell

 

Lugu (või plaat), mida oled alati vihanud? Miks? 
Juba varajasest lapsepõlvest peale ajab mind öökima Bobby McFerrini lugu "Don´t Worry, Be Happy". Füüsiliselt võimatu kuulata. Õudus. Ma ei tea, miks.

Must Kast - Ernesto küülikud

Mini soovis sünnipäevaks teatripiletit ja esialgu oli tal nõudmine, et etendus toimuks Vanemuise suures majas. Lapsed ikka ihalevad glamuuri, nii nagu ka mu vanemate teatrikogemusse kuuluvad kindlasti kook-kohv-konjak. Ma ise võin vabalt kuskil tilkuvas angaaris puupingi peal ka istuda (ok, mitte väga kaua), kui etendus mind köidab. Vanemuise suure majaga oli aga see häda, et meil seal etenduvatest lastetükkidest kõik nähtud va Kaunitar ja koletis, sest sellele ma sügisel pileteid ei võtnud, kuna enamik etendusi toimus alles kevadel. Kevadel muidugi selgus, et teised inimesed niimoodi ei mõelnud ja meil jääb üle oodata järgmist hooaega. Pidin kurvastusega teatama, et teatrisse vist ikkagi ei saa, kuni märkasin kesklinnas lehvimas üht plagu kirjaga Must Kast mängib Saksa Kultuuriinstituudis lastelavastust Ernesto küülikud. Kõrvalepõikena - esimese hooga ei jäänud mulle etenduse nimi meelde ning guugeldasin tulutult "lasteetendus jänesed", mis õiget tulemust ei andnud ning pidin spetsiaalselt uuesti kesklinna plagu lugema minema (ja ta on kuulutanud, et tal on hea mälu!).

Ostsin piletid ainult lastele, kuigi peale Danzumehe arvustuse lugemist plaanisin endalegi pileti osta (koha pealt oleks ka täitsa saanud). Siiski õnnestus Mikrol paar päeva enne etendust endale jõletu köha hankida, ma tean, et paljusid see teatri- ja kontserdisaale külastamast ei sega, aga mind küll. Selle tulemusena saan aga teile nüüd suure suuga etendust kiita! (Mikro ei pidanud õnneks kurvastama, sest ta oli teatrikülastuse ära unustanud ja me lihtsalt teesklesime, et läheme Miniga hoopis lastevanemate koosolekule #aastaema.)

Aga lavastusest siis -  ma ei ole ammu midagi nii hoogsat, leidlikku ja kaasahaaravat teatrilavalt näinud ning elukaarest sõltuvalt vaatan ma just peamiselt lastelavastusi.

Mulle meeldis koht - väga intiimne, pisike ruum, kus isegi prillid koju unustanud siinkirjutaja näitlejate miimikat päris hästi nägi.  Taaskord kõrvalepõikena - ma lapsena tegelikult pelgasin selliseid saale, üks esimesi pisisaale oli siinkandis toona Ugalas ja mulle, kui suurte saalidega harjunule, oli see paras ehmatus. Teisalt on tänapäeva lastele eksperimentaalteatrid ilmselt rohkem tuttavad. Teatritelk on samuti selline huvitav kadumakippuv nähtus, mille elustamine on tänuväärt tegevus.

Igasugu pisidetailid ja markeeringud "puust ette ja punaseks" asemel on samuti üks mu lemmikasju teatris. No et ei ole täisdetailne mootorratas laval, vaid ka mootorratast mängitakse. Antud lavastuses veel peategelase liikumine kohtade vahel, öö ja päeva vaheldumine, taustahelid. Kõik põnevamalt üles ehitatud kui mingi jutustaja hääl rääkimas, kuidas "kahe päeva möödudes jõudis peategelane suurde linna". Teekonnaloole väga palju juurde andvad elemendid! Kolmandat korda kõrvalepõikena, kunagi ammu (kooli)teatrilaagris, juhendas meid Andres Puustusmaa, pidime etendama massistseeni turult - et no mis see siis on, igaüks pusserdab midagi teha ja ongi olemas?! Üldse mitte - igaühel oli oma konkreetne lause (täiesti juhuslik, muide), mida ta pidi ütlema ja sellest siis moodustus kokku ühtne "turuatmosfäär" - tegelikult väga täpne töö, et jätta mulje millestki korratust. See oli mul toona vau-efekt ja ilmselt seetõttu hindan kõrgelt kõike sarnast, kui kusagil silma-kõrva jääb. Antud etendusest jäid meelde veel ka telefoni "lahendus", vangla, lihuniku röövimissteen ning muidugi ka tegevusse sobivalt seotud mustkunstitrikid.

Sisu, sõnum - lastelavastustega ja üldse lastele mõeldud kultuuriga on sageli see häda, et sõnumit kas pole üldse, on mingi arusaamatu jant või siis on sõnum väga moraalitsevalt ette kantud - "rebjaata, budjem žit druužna!" nagu vanasti kombeks oli. Siin seda ei olnud, selgus saabus tegevuse käigus, loogiliselt, mitte hiljem näppu viibutades. Isegi karakterite puhul oli suudetud must-valget lähenemist vältida. No näiteks politseinik, keda jäneste kannatused üsna külmaks jätsid, aga kes kohe elavnes selle peale, kui selgus, et loomafarmis on palkade maksmisega probleeme. Ei olnud märgata ka seda erisust, et näe, need naljad olid väikestele, nendest teistest aga saavad ainult suured aru. Vägagi mõistetavalt oli näiteks esitatud pankade ja laenu temaatikat, mis jõudis sarnaselt pärale nii suurele kui väiksele. Ja teema oli aktuaalne - karusloomafarmid, mitte lihtsalt üldine "maailmarahu". Lisan, et Piret Raua algteksti ma lugenud ei ole.

Näitlejad ja rollid - kõik olid ägedad! Päriselt, igas rollis (ja neid nelja peale jagus) oli midagi omapärast, kõik olid omaette karakterid, keegi ei jäänud statistiks.

Igatahes soovitan väga soojalt vaatama minna, etendusi on veel aprillis-mais.

P.S. Hetkel populaarsesse muti-teemasse läheb samuti hästi, kuna parim ravim mutistumise vastu on elurõõm ja lapsemeelsuse säilitamine, seega sobib see nagu rusikas kortsukreem silmaauku. Jah, ma olen kursis klišeega, et teatris käivat enamasti keskealised naised koos sõbrannadega, aga mutt tsirkusetelki pisikeste pinkide peale istuma ei tükiks.

Primo Levi. Kas see on inimene

Olgu öeldud, et kirjutan ma raamatu kõige uuemast versioonist, varasemalt on "Kas see on inimene" ilmunud eesti keeles koos loo järjega "Hingetõmbeaeg".

Auschwitzist on palju raamatuid kirjutatud ning nii mõndagi olen ka ise lugenud, seepärast üritan keskenduda sellele, mis teeb just selle loo omapäraseks. Miks üldse lugeda selliseid raamatuid, mis räägivad millestki nii koledast? Mina loen näiteks sellepärast, et teada saada - mismoodi? miks? kuidas oli see võimalik? Antud küsimustele vastab loetud teostest just Primo Levi oma kõige paremini, sest tegemist on pigem arutleva raamatuga kui konkreetselt ühe inimese looga, lugedes jääb peategelane pigem kõrvaltvaatajaks. Tegemist on üsna fragmentaarse looga, seda möönab eessõnas ka autor ise, kuid mu hinnangul see raamatut kehvemaks ei tee, ehk küll vähem "kirjanduslikuks", aga rohkem mõjusamaks. Lugu sai kirja alates detsembrist 1945, seega üsna vahetult, osad peatükid on pigem üldised arutlused, mida peategelase lugu lihtsalt läbib, teised aga kirjeldavad otseseid päevasündmusi. Mulle meeldisid need arutlused isegi rohkem ("meeldis rohkem" on muidugi absoluutselt kohatu väljend selle teose kontekstis), sest igapäevaelu absurd on tegelikult üsna sama Gulagiga (ja ilmselt praeguse aja sunnitöölaagritega Põhja-Koreas...), mis Auschwitzi teistsuguseks tegi,olid ju just nimelt need korstnad - jah, Gulagis tapeti inimesi tööga, kuid otsest süstemaatilist hävitamist ette ei oldud nähtud.

Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks, aga ometi vastab Levi mitmetele seda teemat puudutavatele ebamugavatele küsimustele otse. Neid oli ju palju, miks nad vastu ei hakanud? Tegelikult vastab sellele küsimusele kogu raamat, mis sisuliselt keskendubki dehumaniseerimise võimalikkusele. Kui inimeselt võtta ära kõik, mis teda teisest temasugusest eristab (isiklikud asjad, riided, juuksed, lähedased suhted), kohelda teda kui mitte-inimest, kuid samas allutada ta absurdsetele reeglitele, kaotab suur osa inimesi igasuguse pidepunkti ja kontakti reaalsusega. Levi arvab isegi, et oleks see "sotsiaalne eksperiment" (kohati näeb ta koonduslaagreid niimoodi) kauem kestnud, oleks see võinud tekitada ka täiesti uue keele (osati žargoo ju tekkiski), sest laagrite reaalsus ei sarnanenud kuidagi eluga väljas. Näitena toob ta sõnad "nälg" ja "külm", mida tavainimene hoopis teistes kategooriates kasutab.

Samuti kirjutab ta ausalt sellest, miks osa inimesi ellu jäi ja suurem osa mitte. Ma olen alati koonduslaagritest lugedes (need lood on ju ellujäänute kirjutatud) mõelnud, kuidas need inimesed tegelikult riskisid ning võitlesid oma elu nimel ning arvanud, et enamik ei oleks olnud selleks võimelised, enamik oleks lihtsalt vooluga kaasa läinud. Levi ütleb ausalt, et kõik vooluga kaasa minejad surevad. Kui sa ei sahkerda, mata maha oma moraali, müü ennast mingil moel, et saada lisahüvesid, siis ellu sa ei jää. Halastamatu looduslik valik."Alistuda on ääretult lihtne; piisab, kui täita kõik saadud korraldused, leppida ainult oma portsuga, alluda laagri- ja töödistsipliinile. Kogemus on näidanud, et üksnes erandjuhul võib selliselt vastu pidada üle kolme kuu." (lk 98)
"Kui allajääjatel pole oma lugu ja kui hukatusse viib üksainuke lai tee, siis pääsemise teid on palju, nad on rängad ja ettearvamatud." (lk 99) Enamik meist läheks sellele laiale teele. Inimene on karjaloom, kuid kas sellest kohutavast ajalooeksperimendist ei tulene otseselt, et ellu jääda on võimalik vaid oma teed minnes, sealjuures sageli inimlikkuseks peetavat hüljates? Inimlik on vahel elus teiste abi vajada ja normaalne inimühiskond seda pakubki, selle lagunedes (nagu laagrites) aga hukkub enamik inimesi, keda normaalse ühiskonna mehhanismid kriisihetkedel vee peal hoiavad. Ja tuleb välja, et suurem osa meist on sellised abivajajad.

Levi kirjeldab ka seda, kuidas 1944. aasta lõpus hukatakse laagris keegi Birkenau mässust osavõtnu, kes enne poomist hõikab "Seltsimehed, mina olen viimane!" ning kuidas peale seda tabab Levit ja ta sõpra häbi, sest nad mõistavad, et hoolimata ellujäämisest ei suudaks nemad siiski vastu hakata, sest nende tahe on  niivõrd murtud, et ainus asi millega nad tegeleda suudavad ongi enda ellujätmine, seevastu see poodud mees "pidi olema kõva, olema tehtud teisest puust kui meie, sest need olud, mis meid murdsid, ei suutnud teda painutada." (lk 166) Kujutan ette, et enamik meist peab end tavaolukorras kõvaks ja paindumatuks, kuid sellised lood näitavad, et pole me seda mitte. "Miks nad vastu ei hakanud?" on niimoodi mõeldes ju kerge küsida. Tugevad siiski enamasti tapetakse, nõrgemad hukkuvad ning ainult üksikud keskmised tulevad koju, need, kes aktiivselt iseenda ellujäämisele keskendusid.

Kas see on inimene, küsib Primo Levi ja seda mitte ainult koletuid tegusid teinud indiviidide kohta. Raamatu pealkiri ei märgi ainult natsismi ebainimlikkust, vaid püüab leida seda piiri, millest üle astudes koonduslaagrid toimima hakkavad - et ühed hakkavad teisi selekteerima ja teised vaikides surema. Levi kirjutab: "Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad, just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi." (lk 191) Kui meile tuleb vastu teine inimene, siis me peaksime suutma temaga suurel määral samastuda - tal on mingid vajadused nagu meil, omad rõõmud-mured, lähedased, mõtted, me ei näe teda kui hunnikut mateeriat. Me ei näe niimoodi isegi loomi (kuigi ma usun, et mõned näevad) ja meile tundub uskumatuna, et niimoodi üldse saaks - näha inimest, kui asja. Koonduslaagrite kogemus näitab meile aga ähvardavalt, et see on täiesti võimalik. Siia lõppu sobib hästi autori tõdemus raamatu sissejuhatusest, miks ta üldse oma loo kirja pani ning mis on ilmselt ka üks tsiteeritumaid kohti teosest:
"Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager." (lk 7)

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Rammstein - Deutschland

Eile õhtul kell 18.00 oli siis Rammsteini uue, 17. mail ilmuva plaadi esiksingli "Deutschland" video üleilmne esilinastus.

Noh, juba nad karjuvad igal pool - ära keelata! Sest noh, juudid ju ja "Deutschland über allen" (kusjuures siin on ju ühe tähe vahe originaallausega, ilmselt taotluslikult) ühes loos koos. Vähemalt nii ma olen sellest põhjusest aru saanud.

Laulu ingliskeelset teksti saab lugeda näiteks siit.

Ma ei saa muidugi sellest paanikast hästi aru. Et kunsti nimel mõnitatakse holokaustis hukkunuid? Kas ajaloos toimunu hilisem kujutamine on mõnitus? Kas igasugune kujutus, kus koheselt, samal ajal, sõna sõnalt, puust ja punaseks toimunut hukka ei mõisteta, on mõnitus? Mina ei näe selles videos mingit ajaloo heroiseerimist või juutide kannatuste üle irvitamist. Et võllas on tegelikult sakslased, kes teesklevad juute (tegelikult ma Rammsteini liikmete demograafilist tausta ei tea), mitte päris juudid, kas see on mõnitus? Pannuks nad sinna päris-juudid, kas siis ei oleks? Kui video oleks teinud juudid ise, kas siis ei oleks?

Kuidas mina sellest loost ja videost aru sain? Deutscland kui verejanuline mustanahaline jumalanna* (!) saabub Maale ning kihutab vaesed valged mehed arututele tegudele  - ennest ülimaks pidama, vägivallatsema, hoorama, tapma...aga ta on ju nii ilus! Me kõigest tema nimel! Kuri jumalanna sünnitab lõpus pesakonna Saksa lambakoeri ja lendab klaaskirstus järgmisele planeedile.
Kuidas on armastada oma kodumaad, kui sellel on seesugune minevik? Minevik, millest rääkidagi on ohtlik, kujutamisest kõnelemata? Miks on vaja olla teistest parem, suurem, üllam, vapram? Pigem endise impeeriumi praeguste asukate äng, taaga väljendus ning suuruseihaluse inimlikult ilge pale, mis väljendub kannatustes ning vägivallas.

Ma muidugi ei arva, et Rammstein seesugust valulist reageeringut oma videole ette ei näinud.

Aa, muusikast ma ei jõudnudki rääkida...Ma näengi Rammsteini pigem kui monumentaalkunsti viljelevat kollektiivi, kus muusika on kõigest üks osa. 

*Siin võiks ju ka näha mustanahaliste ja naiste demoniseerimist, aga pigem näen ma seda kui klišeede klišeed. Jumal kui must naine, allasurutuim kõigist allasurutuist, kes maailmale oma kannatuste eest kätte maksab.

Karin Paulus.101 Eesti nõukogude aja ehitist

Kui ma avastasin, et selline raamat on ilmumas, tervitasid mitmed teisedki ümberkaudsed uudist suure entusiasmiga - jaa, seda tahaks küll sirvida! Ilmselt on nõukaaegsest arhitektuurist huvitatuid rohkelt (minu ümber). Iseasi, kas me tegelikult ka õigeid asju hinnata oskame, sellekohast haridust ju pole.

Eks ma seda pelgasin veidi ka raamatu puhul, et kas on üldse huvitav lugeda? Kas ma närin ennast oskussõnadest läbi ja jääb aega ka loetut nautida? Teades "101 Eesti..." sarja formaati - üks objekt kahe lehe peale, tundus seda antud teema puhul ka häbiväärselt vähe olevat, arhitektuuris on ju väga suur roll visuaalsel küljel.

Ülevaatena on raamat mu meelest väga hea, kindlasti võiks endale koju soetada, juba sellepärast, et kuigi enamik esindatud hooneid on (veel) alles, siis kõiki siiski mitte. Kahest lehest jääb tõesti väheks, kuid alati saab ise juurde uurida. Jah, raamatus oli päris mitu sõna, mille tähendust ma ei teadnud, kuid seda enam võiks järele vaadata ning lugemist see samuti ei seganud. Valiku suhtes oleks mul küll mõnigaid ettepanekuid olnud (n Kuldne Kodu Pärnus, kolmnurksuvilad), kuid ilmselgelt on autor teemas kodus ja mõned minu meelest autentsed hooned ei pruugi seda üldse olla. Isiklikult sain päris palju uut infot  - eelkõige ajatelg (sellest räägin veel täpsemalt) aga eriti hooned, mis igapäevaselt silma all olnud, aga mille nüansse tähelegi pannud ei ole. Olete märganud, et Tartu raeplats on trapetsi-, mitte ristkülikukujuline? Kust tulevad sõnad "selvehall" ja "kuurort"? Hästi palju põnevaid pisidetaile, mida argipäevas muidu ei märka. Jah, eriti kõnetas muidugi kodulinn Tartu, põllumajandusarhitektuur jäi veidi võõraks, aga huvitav on teada, et sealgi pole kõik "suvaline lagunenud silotorn". "Kas sa tõesti Rapla pentagoni ei ole näinud?" (tegelikult pigem oktagoni siis) küsis L. Jah, linnalapsena olen alles nüüd maapiirkondade arhitektuuri avastama sattunud ja tegelikult on, mida uudistada. Siit raamatust saab selleks palju inspiratsiooni.

Aga ajateljest siis - raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt 1940 - 1993 (siis valmis Rahvusraamatukogu, mida alustati juba nõukaajal, seetõttu sobiva lõpppunktina valimis) ning ühtlasi annab selline ülesehitus kiirkursuse tervesse Eesti NSV aega, on ju arhitektuur igapäevase olme ja valitsuse prioriteetidega tihedalt seotud. Sõda, stalinism, sula, flirt kapitalismiga, olümpia, vabadus. See on minu meelest raamatu tohutu lisandväärtus, sest üsna varsti ei ole enam elementaarne, et inimesed mäletaks. Kõrvalepõikena, kuidas on see võimalik, et ma ei mäleta mitte midagi Elva rannahoonest, mis põles alles 1997? Ma mäletan, kuidas lapsena vanaemaga Elvas käisin, kuidas ma ometi selle suure hoone kahe silma vahele sain jätta?! Väga oluline on kontekst, see käib kaasas kõigi esitletud arhitektuuriobjektidega.

Huvitav on ka see, et mulle võhikuna tundub uskumatult kaunis kõik Stalini-aegne, 80ndate modernismimaigulist esteetikat on aga sageli keeruline kauniks pidada. Või on Stalini-aegne siiski lähemal eestiaegsele kuldajale, mida ma otse loomulikult näinud ei ole, aga müüdid on teinud oma töö? Absoluutselt kõik imestasid, kui mu isa kunagi avalikustas, et Narva-Jõesuu sanatoorium ehitati kuuekümnendail, mitte kolmekümnendail. Sillamäe trepid, Pelguranna töölisasula (oma silmaga nägin esmakordselt käesoleva aasta veebruaris...) - kes arvaks, et need koledad on? Raamatu suur pluss on seegi, et käsikäes oma aja monumentidega - kaarsild, Tallinna laululava, hotellid Viru ja Olümpia, Linnahall, on ka täiesti igapäevased majatüübid, milles me suure tõenäosusega ise elanud oleme. Mina olen näiteks elanud Tartu maja tüüpelamus 111-133. Mulle muidugi päriselt ka meeldivad tollased korterelamud, raamatuski mainitud Mustamäe 9-kordsed on mu tõelised lemmikud, aga ega Õismäe ja Lasna lõpu 16-kordsetel ka viga pole.

Raamatu tõsine miinus ka - minu eksemplaril on puudu leheküljed 192-201. Priit Hõbemägi arvustab Ekspressis, paistab, et tema raamatul seda viga ei ole, näen ka mina ära nüüd selle villa Paulbergi, millest mul vaid jutt, aga pilti pole. Seega, olge hoiatatud ja pidage seda raamatu soetamisel silmas, sest soetada ma täitsa soovitan, on selline raamat, millega suviste puhkusemarsruutide planeerimisel arvestada (ja viimasest Hiiumaa praamist peaaegu maha jääda ekseldes mingite nõukaaegsete militaarobjektide rägastikus kusagil Haapsalu kandis nagu meil kunagi juhtus...). Goodreadsi paluks ka teadjatelt sissekannet, ma ise ei hakka susserdama!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Guugeldatagu!

Meil siin kerkis korra paanika - Google Photost vaja kõik pildid kätte saada, see pannakse kinni ju! Ma imestasin, et kust selline info, ma usun, et kui midagi nii üldkasutatavat kinni pannakse, oleks sellest laiemalt juttu. Praegu pidada suisa nii olema, et kui tahad pilte, pead Googlile kirja saatma - no kujutate ette, kes neid kõiki kirju haldaks, kui päriselt sulgemine oleks?! Aga ei, kuskilt mingi info tuli ja kohe tegutseme. Enne kui suu lahti tegin, guugeldasin seda teemat, et järsku olengi midagi maha maganud. Paanitsejad ise miskipärast oma info üle kontrollimist vajalikuks ei pidanud. Tegelikult suletakse aprillist kõigest Google + ja muid Google teenuseid see ei puuduta.

Selle peale siis üks teadja väidab, et Google + oli Skype´le konkurendiks tehtud sõnumisaatmiskeskkond. Ma ütlesin, et ei, ei olnud, see oli Facebooki konkurendiks tehtud so(tsiaal)me(edia) platvorm. Ei usuta, mis sa seletad, "mina tean kompuuter!" (See on üks siseringi nali meil, ajast, mil siin üks eestivenelane töötas, kes iga nõuande peale seda pahaselt teadustas.) Vaidlus vaibus alles selle peale, kui ma Wikipediat tsiteerima asusin, siis oli et "noh, ega mina ei tea ka, mis ta oli!" Aga vot vaidlema on kõva mees, guugeldagu enne.

Guugeldamisest. Tuli välja, et see nn matemaatikaolümpiaad, kuhu Mini saadetakse, ei olegi nagu päris matemaatikaolümpiaad, vaid pigem infootsinguolümpiaad. Tundub nagu täitsa tänuväärne algatus, ei paista, et inimestel need oskused väga käpas on, rääkimata saadud info usaldusväärsuse hindamisest. Kummaline on aga, et sinna saadetakse Mini, sest ta tegelikult arvutit ei kasuta. Tal ei ole mingit arvutis olemise aega, ainus kokkupuude arvutiga on tal see, kui mingi asja kohta küsimus tekib ja siis oleme koos guugeldanud või mõnikord on ta ka ise seda teinud. Paistab aga, et sealjuures on ta oskused paremad, kui neil, kel arvuti igapäevakasutuses. Ehk on seal hoopis positiivne seos, sest mida lapsed enamasti arvutis teevad? Ma pakun, et peamiselt mängivad midagi või vaatavad pilte-videoid, mitte ei tegele infootsingutega.

Kas lapsed üldse arvutis on - nad on ju hoopis telefonis?! Meie omal ajal alustasime arvutitest ja läksime sealt telefonidele üle, lastel on vastupidi, kui nad üldse arvutitele üle lähevadki, enamus ilmselt jääbki ainult näpuga kerima. Näpuga kerimise maailmast üks päris põnev artikkel neuroteadlaselt Kristjan Kalmult, soovitan väga lugeda. Minul nutitelefoni ei ole ega ka tule, sest mind tõesti häirib pisike ekraan ning lisaks on mul vist ebanormaalselt tundetud sõrmed, aga trükkida telefonis on minu jaoks hiina piin. Pealegi istun ma niikuinii päev otsa arvutiekraani ees. Ilmselt olen juba nii vana karu ka, et aju ei programmeeru ümber tekstilt pildimaterjalile ja ega ma seda just igatsegi.

Telefonide puhul tundub nii mulle, kui ka on seal mainit artiklis ära toodud, et põhiline magnet, mis tõmbab, ongi need näpuga keritavad infovood, kus ollakse, sest äkki järgmine asi, mis ette jääb on äge. Ma kunagi vajusin niimoodi 9GAG-i ära, kuni lõpuks sain aru, et paari helge momendi nimel tund aega saasta vahtida ei ole eriti mõistlik. Minu õnn on see, et mu FB ja Insta vood on nii lühikesed, et ma jõuan need päriselt läbi vaadata, ma ei jälgi tuhandeid kontosid. Enamasti võib rahulikult mitu tundi mööda minna, enne kui "midagi huvitavat" juhtub ja pigem ma igasugu meeldetuletusi eiran, seal taga ei ole suure tõenäosusega miskit olulist ega ägedat. Lapse pealt on seda "äkki jään millestki ilma"-sündroomi ebameeldivat mõju hästi näha - tuju läheb ära, kui Instasse ei saa, sest äkki seal midagi toimub! Teisalt 95% juhtudest ei ole midagi toimunud, eks ma olen püüdnud talle meelde ka tuletada seda - näed, see asi rikub pigem su tuju, aga väärt pole nagu midagi, see ei ole nii oluline, et oma tuju rikkuda lasta. Endal tekib ka sageli see tunne, et "miks midagi huvitavat ei ole!", mis õnneks annab signaali, et kui harvem asju jälgida, siis ilmselt oleks huvitavam.

Jama on mu meelest see, kui kogu Internet hakkabki suurema osa inimeste jaoks ainult seesugust kiirsisu tähendama - uued pildid, uued naljavideod. Facebookis (!) olla ju noorte jaoks juba liiga palju sisu ja teksti. Et saab guugeldada ja millegi kohta infot ka otsida või? Nii nagu mina kunagi hallil ajal arvasin, et Neti.ee ongi kogu Internet. L. veel hiljuti avastas, et ta ema loeb netilehti stiilis avan Neti.ee, sealt valin ajalehed, sealt Postimees ja voila! 

Vihased valged ameeriklased

Jagan nüüd üht filmisoovitust, hetkeseisuga veel 6 päeva järelvaadatav dokk "Vihased valged ameeriklased." Raputan endale tuhka pähe, "Tõde ja õigust" vaatama ei läinud, sest masendav, aga seda masendavat filmi vaatasin, vabanduseks ainult see, et kolme tunni asemel kestab "VVA" kõigest 45 minutit.

Film räägib enda eest ise, aga miks ta mulle meeldis, oli see, et ta ei ohkinud niisama "vahi, mis seal Ameerikamaal ometi toimub!", vaid suutis oma lühikese ajaga selgelt puudutada ka aktuaalse probleemi ajaloolist ning majanduslikku tausta. Globaalne probleem on see, et praegune elukorraldus käärib, ei ole enam jätkusuutlik ning selle ühe teema erinevad tahud puudutavad kõiki inimesi nii meil kui mujal. Äärmuslus erinevates vormides ei ole asi iseeneses, vaid selle suure globaalse käärimise kõrvalnähe. Kapitalism mädaneb ja seda eelkõige peast - tarbimispidu hakkab otsa lõppema, aga inimestes on ikka veel õigustatud ootus, et elu läheb iga aastaga paremaks, asju ja raha tuleb juurde nagu nõiaväel. Meil on veel vedanud, tõelist kapitalismi paradiisi pole me näinud ega ilmselt saagi nägema, seega on meie ootused õnneks väiksed, mis aga ei tähenda, et me ei tahaks hästi elada. Globaliseerumisega avastasid järsku kõik, et tahavad, aga need, kes varem meepoti kallale said, need ei taha väga jagada. Hea on öelda, et olite siis nii lollid ja saamatud, siiamaani olete, teid ongi sellisteks programmeeritud, olge hoopis tänulikud, et niipaljugi meie armust saate. Teisalt on arusaadav ja inimlik see, kuidas istandusepidajate järeltulija püüab endast muljet jätta kui äärmiselt lahkest ja eetilisest inimesest, jube raske on mineviku vigu tunnistada. Mulle meenutas see veidi naaberrahva käitumist - mis sest enam, oli jah halba, aga oli ka palju head, lõppude lõpuks tõime meie ju teile kultuuri, ah?!

Ressursside ülemäärane tarbimine on aga niivõrd keerukas probleem, et sellele lahendusi on väga raske leida. Samuti on keeruline kellelegi näpuga näidata ja öelda, et tema on süüdi - kõik me oleme süüdi, kes uskusime, et tarbida saab lõputult ning see ei tule millegi ega kellegi arvelt. Äärmuslus pakub aga lihtsaid süüdlasi ja lihtsaid lahendusi. "Tuleb vältida rasside segunemist!" nagu leiab üks päris rahumeelne ja mõistlik vanahärra. "Tuleb luua eraldi riik ainult valgetele inimestele!" leiab söakas alt-right eestkõneleja, sest "Ameerika on ju siiski alati olnud valgete riik!". See viimane avaldus paneb  mu kukalt kratsima, aga nagu ütleb filmis graffiti seinal: "White lies matter!" "Konföderatsiooni lipuga Ameerika eest vehkimine on sama hea, kui riist hambus kooseluseaduse vastu võitlemine!" leiab keegi Lõunaosariikide püstijalakoomik. Kõik see on efektne, aga siiski palju kära eimillestki - lahendusi ühelegi päris probleemile siit ei paista, küll aga konfliktiõhutamist ja tee sillutamist vägivallale. Mind ausalt öeldes hämmastas ka Hillary Clintoni kõnejupp, kus ta Trumpi toetajaid (osa neist) otsesõnu kaabakateks, rassistideks jms nimetab. Oleks see vaid nii lihtne leiab ka üks äsja vabariiklaste leeri pöördunud valimispiirkonna demokraatide toetaja peaaegu pisarsilmil. Inimestel on ju tegelikult päriselt probleemid, mure tuleviku pärast ning ebarealistlikud ootused. Valgetel on hullem, sest neil on "American dream", mida enamikel värvilistest pole kunagi sellisel kujul olnud.

Tere tulemast globaalsesse maailma ütleks ka meie kodust poliitikat vaadates. Kas tarade ja piiridega saab aga kapitalismipohmelust ohjeldada? Ma leian, et inimeste majandus ja kultuur on vastastikmõjust nii läbi imbunud, et siga ka ei näksi, mis on põhjus, mis tagajärg. Haldamiseks liiga keeruline, sellepärast on lihtsam mööda vaadata ja käsitletavatele asjadele tähelepanu pöörata. Ehitame tara ette. Raha selleks...äkki naabrid annavad?

#kõigieesti

Tahtsin lihtsalt kirjutada, miks mul seda valget südant ei ole.
Miks pean mina tõestama, et ei ole kaamel? Mu meelest on võrdsus ja sallivus elementaarsed väärtused, äkki peaks hoopis need, kelle jaoks pole, end mingisuguse märgiga varustama? Ma ei ütle, et haakristiga, see on kuidagi nii äraleierdatud teema, vabalt võib ka midagi muud valida.

Ma ei ole su projekt

Kui olulistest teemadest on kopp ees, tuleb lihtsa elu poole pöörduda, lugesin siin Kerttu Rakke Küpsiseparadiisi teist osa ja mõtlesin, kas tal endal vastik ei ole neid ebameeldivaid karaktereid kokku keevitada. Üks neist tundus aga esmapilgul lausa selline, kelle kohta üleolevalt puhisesin - no selliseid inimesi küll olemas ei ole, kuni äkki päeva peale tabas mind ilmutus!

Niisiis, seal on üks kõrvaltegelane Maia, ühe põhitegelase sõbranna - selline, kel alati plaanid olemas ja kes on muidu toetav tükk. Üritab siis peategelast mingit kokandusvlogi tegema meelitada, aga too ütleb lõpuks ikka kindlalt ei, mille peale Maia kuidagi eriti valuliselt reageerib - suhted surnud päevapealt, feissaris blokk. Arutu ju?! Hiljem saab peategelane kokku ühe Maia endise tuttavaga, kes räägib, et too olla nö projektiinimene - valib kellegi omale projektiks, et end olulisena tunda, umbes nii, et suhtleb kellegagi ainult siis, kui tollel on probleeme, et neid siis lahendada, kui mured ära kaovad, kaob ka sõbranna ning oma projektiabist keeldumist võtab isikliku solvanguna. No ei ole selliseid imeinimesi ju!

Aga siis meenub mulle üks mu suhe, mis lõppes teiselt poolt sõnadega: "Mul on kahju sinu peale raisatud ajast!" Ma ei saanud sellest ütlusest väga aru, teisendasin selle oma peas umbes selliseks: "Sa ei meeldinudki mulle kunagi eriti, junn olid koguaeg!" Maia valguses lõi aga äkki pähe, et ehk ta mõtles seda hoopiski sõna-sõnalt - ta raiskaski minu peale oma aega, sest tal oli meie suhtele mingi kaugem eesmärk otsa keevitatud ja kui mina selle õnnestumisele kaasa ei aidanud, siis oligi tema poolt vaid asjatu ajakulu. Mina, naiivitar, eeldasin, et suhtleme selle tõttu, et sobime omavahel ausalt öeldes suhtlesime pigem selletõttu, et olukord soosis. No mul oli kogu suhte jooksul kergelt selline tunne nagu üritataks mulle midagi pähe määrida, aga arvasin, et ju lihtsalt on teisel selline kurnav suhtlemismaneer. Aga kui ta tegelikult tahtiski? Mida? Minust inimese teha? Pigem endale punkti kirja saada, et veel üks inimhingeke paturajalt päästetud?

Ma alati imestan, kui inimesed kirjutavad, kuidas suhted meid inspireerima peaks, meid arendama, meis parima välja tooma. Nojah, ma saan aru, et kaassõltuv suhe süstlaorjaga võib tõesti halba teha, aga siiski eelistan ma inimesi, kes on samasugused nagu mina. Kes ei inspireeri mind paremuse poole. Ma olen endaga niigi rahul. Ja see ei ole mingi "eksju, ma olen kõige ilusam, targem, eetilisem jne" vaid pigem "olen selline imelik loll põrsas, aga ikkagi täitsa armas". On see siis halb? Kunagi sain tõesti isegi kelleltki noomida, sest kasutasin elukaaslase kohta laulusõnu: "You´re not fine, but you´re mine!" Et kuda sa nõnda ütled teisele?! Aga ingliga ma ei oskakski koos elada. Samuti ei oskaks ma olla kellegi teise projekt, mida paremaks tuunida. Beyonce laulab ju ka "Let me upgrade you!" Tuleb mingi mees ja ütleb, et teeb minust parema minu, Marca versioon 2.0 - laitmatu välimus, kiiskavpuhas sisu, kas sa ei tahaks? Vist on miskit viga, aga ei taha. Mitte, et areneda ei tahaks, tahaks ikka, aga oma tingimustel, kui ise leian, et siit-sealt oleks midagi juurde vaja, mitte nii, et keegi osutaks mida ja kuhu.

Projektiks võiks ikka iseenda võtta, mitte oma sõbra, elukaaslase või lapse (lemmiklooma vist võib normaalsuse piirides?). Aga võib-olla on sellised enda tuunimisega juba ideaali saavutanud, on saabunud aeg maailm paremaks teha - ühe inimese kaupa?

Vali seltskonda

Veidi koolijuttu, mõtlen, et ehk teeb kellelgi koolivaliku kergemaks. Ma ise olen muidu alati arvanud, et suva see seltskond, eeldustelt andekas saab end igal pool teostada, aga paistab, et ma olen keskkonda ikka selgelt alahinnanud. Endiselt ei poolda ma küll mõtet, et topi oma laps iga hinna eest eliitkooli, muidu ta edukaks ei saa! Edukus on suhteline, seevastu annet raisata pole ka mõtet ja tark on niisamagi toredam olla - rohkem võimalusi ja valikuid.

Igatahes on Mini kool täiesti tavaline suur linnakool viie paralleelklassiga. Paralleelidest üks (Mini klass) on aga muusikakallakuga, kuhu lapsed valiti silmas pidades nii musikaalsust kui ka seda, et nad kooli minnes juba lugeda oskaksid, sest muusikatundide tõttu jäi neil üks emakeeletund vähemaks. Üllatusena tuli aga hiljem see, et väidetavalt ei saa sealt klassist minna edasi reaalkallakuga klassi, mis moodustatakse viiendast klassist alates kõigi paralleelide põhjal. No et märsilohistajad-humanitaarid, pea laiali otsas, matemaatika eeldab midagi muud, vist. (Mis on mu meelest veidi rumal, eriti nii varajases kooliastmes. Meid kui humanitaarklassi ei lastud omal ajal keskkoolis mata riigieksamile, sest tõmbame veel kooli keskmise alla. Üks vist tahtis, tal oli sisseastumiseks vaja seda, ma isegi ei tea, mis temaga sai.)

Mini tuli eile koju ja väitis, et ta saadetakse koos ühe klassivennaga ülelinnalisele mataolümpiaadile. Küsisin, et ainult teie? Paar tüüpi ühest teisest paralleelist veel, aga ülejäänud klassidest jah keskit ei tulevat. Hakkasin mõtlema, et huvitav - saadetakse kaks last neist märsilohistaja-humanitaaridest, ülejäänud paralleelidest kolmest ei saadeta aga kedagi? Eks Mini rääkis varemgi, et kõigil teistel klassidel peale nende on hommikuti matas järeleaitamistunnid. Reegel justkui leiab, et sellest muusikute pundist reaalainete oskajaid ei tule, reaalsus näitab aga hoopis, et klassist, kuhu on valitud lapsed mingi ühe oskuse põhjal, on keskmiselt tugevamad ka muudes asjades. Ma ei usu, et ülejäänud paralleelidesse andetumad lapsed sattusid, aga kas ei või olla siin see, et kui kambas on ka väga nõrku, siis tõmbab see keskmise tahes-tahtmata alla ja andekaid arendada pole kellelgi väga aega? Muusikaklassis on tase lihtsalt ühtlasem ja õpetajal kergem? Muidugi, asi võib ju olla ka selles, et õpetaja on sattunud väga hea (ja ongi), aga teisi õpetajaid ma lihtsalt ei tea. Igatahes paneb mõtlema see asi. Mäletan ka oma kooliajast, missuguse segaduse suutis põhjustada kõigest üks istumajäänud tüüp, kes väsimatult kõiki tunde segas ja sellega kõigi muidu korralike õpilaste austuse ära teenis ning õppimisindu vähendas. Mini klass on (vist) alati kõigis asjades paralleelidest edukam olnud, kõik võistlused panevad kinni ja seda nii spordis, keeles, matas jne. Ilmselgelt kõrge standard innustab kõiki oma parima mainet hoidma.

Sama teema tegelikult ka Mikroga ja lasteaiaga. Varem käis Mikro liitrühmas, kus väga palju mähkmetes tittesid ning ainult paar temavanust, kellest aga kõik (!) olid mingi käitumishäirega (olidki diagnoosiga, mitte minu isiklik hinnang), mille tõttu Mikro, keda ainsana esinema sai meelitada, seda absoluutselt teha ei tahtnud. Vahetasime rühma (sest laps ei tahtnud enam üldse lasteaeda minna lõpuks), praeguses on enamus Mikro-ealised või vanemad ning väga aktiivsed ja tegutsemistahtelised. Mikro esines viimati etenduses peaosas, eelmises rühmas poleks ma seda iial ette kujutanud, ta vihkas esinemist. Ilmselt ta nägi aga nüüd, et esinemine on normaalne tegevus, mitte mingi erandlik värk, mida ainult talle peale surutakse ning teeb rõõmuga kaasa. Loomulikult võib asi olla ka selles, et ta on lihtsalt vanemaks ja targemaks saanud.

Mul on muidugi hea rääkida, ma saan siin valikuid teha, paljud ei saa. Ongi üks kool, klass, lasteaed. Praegu väga võideldakse väikeste koolide säilitamise eest, samas kui kvaliteeti ei ole, siis on see võitlus küsitav. Minu klassi tuli keskkooli väga palju rahvast maakonnast, isegi kaugematest maakondadest, eks siis sai küsitud ka, et teil seal ju samuti kool, miks siia, nii kaugele? Enamik vastas, et sinna kohalikku kooli lähevad ainult need, kelle vanematel laste tulevikust suva on, isegi väga vaesed püüavad oma lapse kellegi linnas elava sugulase juurde elama mahutada, et kolkasse ära ei manduks. Jah, on ka tugevaid väikekoole, aga need on erandid, millest alati meediagi kirjutab.

P.S. Mu enda elu üks suuremaid šokke oli see, kui ülikooli minnes avastasin, et minu kooli parim eksamitulemus võis mõnes eliitkooli klassis olla klassi halvim. Ma räägin üle 90 punkti saadud inglise keele eksamist. On koole, kus on normaalne saada kõik eksamid üle 90 punkti ja on neid, kus keskmine on 40.

P.P.S. Jah, haridus ja haritus käsikäes ei käi, aga mu meelest jagab ainult lühikese aruga inimene nalju stiilis "kui õppisid koolis ainult viitele, võid olla see, kelle kolmedele õppinud klassivend oma firmasse tööle võtab". Esiteks enamasti nii ei ole ja teiseks promotakse nii seisukohta, et elus määrab su väärtuse see, palju pappi teenid, mitte see, mis sul kahe kõrva vahel on.

Julian Barnes. Aja müra

Julian Barnes´i "Kui on lõpp" meeldis mulle rohkem, huvitav on aga see, et olen kirjutanud "Kui välja arvata mitmeti mõistetav lõpplahendus, on raamat ülihästi kirjutatud, niimoodi, et iga kuskil öeldud lause omab hiljem tagantjärele tähendust. Raamat oleks kirjutatud justkui suletud ringina, kus kõik asjad millegi teise jaoks olulised on. Minu meelest super saavutus võrreldes raamatutega, kust võiks vabalt pooled leheküljed välja jätta ja loo suhtes ei muutuks midagi." Põhimõtteliselt see sama asi mind aga "Aja müra" puhul häiris. Konstrueeritus öeldakse vist peenemalt. 

Teisalt sõltub see tunne kindlasti ka teemast. "Aja müra" räägib vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust stalinistlikul ja hiljem sula-aegsel Venemaal. Mulle tundub, et see raamat võib mõjuda oluliselt paremini neile, kellele tolleaegsed olud üllatusena tulevad. Neile, kes Stalinist ühtki raamatut lugenud ei ole. Jah, Barnes räägib palju ka Šostakovitši hingeelust, kuid ajastu pitser jääb seda kõike paratamatult varjutama. Pigem mõjub peategelasevalik juhuslikuna - see oleks võinud olla ka keegi teine, sest kirves rippus igaühe kohal. Šostakovitš jääb kestaks, karakteriks, kellele annab sisu pigem teda ümbritsev, kui tema isiksus. Teisalt ilmselt see toona suuresti nii oligi. Siiski ei saanud ma üle tundest, et autor on kirjutanud romaani idee ümber, selleks, et oma raamatuga midagi endale olulist välja öelda.

Barnes´i jaoks on oluline näidata, et kunsti ei saa rakendada ideoloogia teenistusse. Et lõpuks elab tõeline kunst igasuguse ideoloogia alati üle. Et aeg on kunsti mõõdupuuks, mitte kellegi poolt seatud standardid. Õnneks ei püüa autor oma seisukohti lugejale puust ette ja punaseks teha, vaid kasutab piisavalt irooniat, mis ei lase tekstil paatoslikuks kätte minna. Alati leidub ju neid, kelle jaoks kunst on pelgalt vahend:
"Jah...jah...ja Johann Sebastian Bachil oli kakskümmend last ja nad kõik tegutsesid selle nimel, et tema muusikat mängitaks."
"Just täpselt, "/.../"Ja nimelt sellepärast mängitakse tema muusikat veel tänapäevalgi!" (lk 172)

Kas me tegelikult ei olegi juba jõudnud sinna, et see eelpooltoodud tsitaat tõene kõlab? Samamoodi paneb meid õlgu kehitama ju kõik see, mida Šostakovitš Ameerikas nägi ja imeks pani - oluliseks sai see, kes kus mida sõi ja mida seljas kandis, aga mitte see, mida tegi või ütles. Tänapäevane reaalsus ka meil. Igal asjal on oma hind, ilmselt see on siis hind vabaduse eest öelda seda, mida mõtled. Praegu tundub kummaline, kuidas Šostakovitš luges Pravdast kriitikat ja võis iga lause sõnastuse järgi öelda, millele sellega vihjati või mis käike võis ette näha. Vabas maailmas ollakse sõnadega palju vähem ettevaatlikud. Tagajärgi kartma ei pea. Niimoodi lugedes tundub totalitaarne riik teatud liiki julma mänguna, mis see ju laiemalt võttes ka on. Üks, kes liigutab nuppe ja teised, kes vastavalt ettenähtud käikudele käituvad. Mängust välja ei saa. Ainult kunsti jaoks jääb kogu see mäng üksnes aja müraks, mis lõpuks alati tahaplaanile hajub. 

Tegelikult ilus ja poeetiline raamat, minu jaoks oli tausta selgitamist lihtsalt natuke liigselt. Teisalt ei kirjutanud Barnes seda raamatut ju Ida-Euroopa jaoks - muule maailmale on elu Nõukogude Liidus siiski sageli pigem põnev eksootika tundunud kui tõeline Orwellilik impeerium. Selle taipamiseks on "Aja müra" aga ideaalne raamat. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Hull, ja mitte lahedal moel

Brigitta Davidjants kirjutab Kate Bushist ja mulle väga meeldib, et ta kirjutab, mulle üldse meeldib, kui keegi muusikast kirjutab, eriti niimoodi telgitaguseid valgustades ja laulude taustast rääkides, seda nagu väga ei tehta. Raamatuid lahatakse justkui küll, aga muusikast kirjutatakse enamasti väga pinnapealselt, mu meelest.

Aga Kate Bush ei meeldi mulle üldse. Kõik need (nais)muusikud, keda programmid mulle temaga sarnastena pakuvad, samuti ei meeldi: Björk (ok, "Army of Me" on ainus kuulatav lugu), PJ Harvey (paar lugu kuulatavad), Tori Amos (kellega ma vähestest kuulsustest sünnipäeva jagan), Fiona Apple, Joni Mitchell. Ei ole üldse minu teetassike. Bushi kuulsaim "Running Up That Hill" on minu jaoks Placebo lugu. Ma ei tea, mis mind neis häirib, aga pakun, et kaudselt just see "absoluutne naiselikkus", mida Davidjants mainib. Minu jaoks on see kuidagi hirmutav, käsiteldamatu, miski ähvardav, mis võiks ehk minus ka olemas olla, aga mida kuskilt ei paista, aga äkki ikka? Ma ei oska ise selline olla, aga justkui peaks, sest õige oleks? Mul on madal hääl, millega röökida, mitte "kõrge kihistav sopran" ja mulle on inspiratsiooniks olnud just endasugused naislauljad (kui neid nii võib nimetada, eks, neid röökureid).

Kirjutama ajendas aga eelnimetatud kirjatükis ära toodud kirjeldus Kate Bushi kohta kelleltki "ontlikult punkluuletajalt" - “Ta jätab mulje, nagu ta oleks hull. Ja mitte lahedal moel”. Davidjants jõuab küll lõpus välja sama järelduseni, mis mina oma naissoost muusikalemmikute puhul - olla omamoodi ja omadel tingimustel on lahe, aga ma mõtlesin hullusest edasi. 

Ma ei kannata neid, kes on "hullud lahedal moel" - aww, me oleme nii kreisid!! Õige hullus ei saagi lahe olla, see peabki hirmutama, süsteemi raputama. Ma sain sellest esimese maigu suhu siis, kui algklassides punt klassiõdesid mind kambaga kõditama tuli. Ma vihkan kõditamist ja ilmselt oli mul pissihäda ka ning oma au kaitsmiseks ma lõpuks lihtsalt hammustasin. Korralikult. Nende reaktsioon oli ehmatus, eemaletõmbumine, "a kuda nii võib - ta rikub reegleid!?", hull, Libahundi-Tiina! Ja mina mõtlesin, et näe, saite raisad, nüüd kardate jah, ei oska midagi teha. Narrida ka ei julge, sest mine sa tea, mida hull teeb! See viimane on ebameeldivate tegelaste puhul mind elus mitu korda aidanud. Hull ju, ei sellest tea oodata. Hullust tuleb muidugi osata doseerida ka. Aga sageli kõik need tähelepanekud, kuidas keegi on näiteks hirmus kahepalgeline, panevad mind õlgu kehitama - aga kes otsustas, et see on keelatud? Kes pani paika reeglid, et ei tohi olla? Kõik need lood kellestki, kes lõi noa selga (piltlikult ikka)  - ma mõnikord tunnen, et tahaksin olla see, kellest need lood räägivad. Selline, kellest ei või ette teada, kelle reaktsiooni ei saa usaldada. Kõik ei väärigi mu parimat külge. "If  I can't be loved, then I'll be hated!" nagu röögib Otep. Kuigi ma ausõna alati enne hoiatan, kui selle külje ette keeran. Aga vähemalt on see minu isiklik valik: "Because no one is going to ruin me. If I have to, I will ruin myself" (My Ruin - Terror)

Mu lemmik hullust eidest ikka ka. Kaalutletud hullumeelsus olla häbiväärne asi, vähemalt Foo Fightersi lugu "I´ll stick around" rääkivat Courtney Lovest ja seal on rida "How could it be I'm the only one who sees your rehearsed insanity?" See olla selline paljastus, et kuidas ta küll nii ütles ja puha. Ma pigem kehitan õlgu, ei ole ju häbiasi?! Käitumise taga ei tohigi siis kaalutletust olla? Keegi usub, et me kõik oleme alati jube siirad ja loomulikud, iseendad? Ma küll näitlen, kui publikut leidub. Või õigemini, publiku "tungival nõudmisel". Sealjuures on Courtney Love üks selline inimene, kellega kohtumist ma ette kardaks, sest noh, ta ongi nii ettearvamatu, ta võib sulle öelda, mida iganes, ta on oma hullumeelsust harjutanud. Sellest hoolimata ta meeldib mulle kui esineja (Ses osas mina suudan edukalt lahutada inimese loomingu tema isiksusest, ma ei näe põhjust, miks peaks Jacksoni muusikat vältima või Spacey kuskilt filmidest välja lõikama, võib-olla on mu empaatiavõimel siinkohal punane joon ees). "Hull eit" annab sulle vabaduse ennast väljendada, isegi kui see on vaid mask. See on natuke nagu see "ma alati valetan"-paradoks. Kuhu lahtrisse sellist paigutada?

Olla pigem kultuuritarbija kui looja

Kuulsin siin ükspäev telefonivestlust kõrvalt, L. arutas, kes too Malle Pärn võiks olla. Üldiselt inimesed tegutsevadki netis oma nurgakeses, ju siis Malle tema nurka sattunud (veel) pole. Meenus see mulle seoses sellega, et ma vaenan kõiki neid õnnetuid tõpraid, kes raamatukoguraamatutesse oma jooni ja märkusi kribivad. Teisalt veetsin just närvesööva minuti (ülilühike süütenöör) otsides raamatust üht kohta, mida ma lugedes ära ei märkinud, sest "küllap ma mäletan, kus see oli". Mul on fotomälu, ma tean leheküljepoolt, kus see asus, aga mis lehel, seda mitte, kui just numbrit ei juhtunud vaatama. Peab vist end lugedes mingite kleeppaberitega varustama hakkama, aga see tundub jälle liigse priiskamisega - raudselt pole mul hiljem pooli märkmeid vaja.

Püüan kompenseerida seda, et Tõde ja õigust pole ma veel vaatama jõudnud ja ega vist ei jõua ka, sest "võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas" nagu laulis Singer Vinger, ma lihtsalt ei suuda end sundida, ju siis südames ei taha. Liiga masendav nagu Mallukas leidis. Raamat oli ka masendav, aga raamatute masendavus on hoopis kergemini kannatatav. Ei, ma ei ole ka ühtki Klassikokkutulekut näinud, kui mind selles kahtlustate, olen lihtsalt üsna kinovõõras. Muuseas, jälle kõrvalepõikena, see sotside statistikateemaline valimisreklaam (mis oli mumst ainuke hea valimisreklaam üldse, sest no statistika, tabelid - ila jookseb...) mis ütleb, et sotside kandidaadid käisid 2018. aastal keskmiselt kinos 8,3 korda, pani ka L.-i silmi pööritama - et kuidas see võimalik on, "mitte keegi ei käi niipalju kinos!" Ma arvasin, et enamik käib nii tihti kinos, mille peale L. ohkas, et ta tõesti ei tea, mis maailmas mina elan.

Et siis kinos ma ei käinud, küll aga kunstinäitusel. Näe, seda vaatamas. Kaasaegse feministliku kunsti kuraatorituuril. Vedasin lapse ka kaasa, ta tahtis pärast sushit saada ilmselgelt ja oli valmis selle nimel pea 2 tundi püsti seisma. Pärast nägin, et keegi oli salamisi pilte ka teinud, ma nägin välja nagu stereotüüpne lesbi. Stereotüüpne lesbi on nimelt paks ja kole nagu väidab "teadusartikkel", mida Varro Vooglaid jagas. Ma lugesin ju hiljuti ka raamatut kaasaegsest feministlikust kunstist ja see tundus näitusega haakuvat. Pealegi olen ma üks see eriti imelik eksemplar, kes nüüdiskunsti klassikale eelistab. No näiteks õnnestus mul lapsele üks taies enne tuuri väga usutavalt lahti seletada ning pärast selgus, et tegelikult oli mõeldud hoopis midagi muud. Isegi kui mõnest asjast üldse aru ei saa, on ülimalt tore, kui mõnest ikka saad ka, kasvõi valesti siis.

Seoses sellega, aga hakkas Maarja Kangro auhindade-raamatus silma üks koht, kus nad räägivad "tudengite kvalitatiivsest allakäigust, nagu keskeas inimestele kohane"(lk 161) ning toovad näiteks Kunstiakadeemia ja EHI, kus tudengikandidaadid sageli uuemast kunstist mõhkugi ei tea ega näitustel ei käi. Mulle tuli see üllatusena, sest kunsti lähed ju ometi õppima ainult siis, kui see sind huvitab, erinevalt mõnest muust alast, kus sind tulevased eeldatavad palganumbrid pimestada võivad - kunstis meil siin seda ohtu väga pole ju?! Siis aga meenus Kürsalea Ithaka Maria kunagine kurikuulus lause, et milleks lugeda raamatutest teiste mõtteid, kui ka endal mõtted peas on - ehk on tulevased kunstnikuhingedki sama enesekindlad - mida ma neist teistest vahin? Mida on mul, kui geeniusel neilt õppida? Ma ei tea, paljud kirjanikud teiste loominguga kursis on, olen tähele pannud, et nii mõnedki demonstratiivselt tõesti ei ole ja ka ma ise tahtsin kangesti (ilukirjandust) kirjutada sel eluperioodil, kui ma raamatuid eriti ei lugenud (või siis oli see lihtsalt tavaline puberteedi tunnus), nüüd tunnen pigem seda, kuidas kirjutajaid ja sealhulgas väga häid kirjutajaid on nii palju - keegi peab ju lugema ka. Äkki peaks kirjutama ikka ainult siis, kui muidu üldse ei saa (näib, et ma tegelikult ei saa, aga mul on muu väljund kui diletantlik ilukirjandus)? Kas siis teiste lugemine saaks üldse segada?

Maarja Kangro. Minu auhinnad

Huvitav, kuidas mitmed arvustajad on esile tõstnud just raamatu esimest osa ehk siis "Minu auhindu" ning pidanud igavamaks teist, "Meie auhindu", kus antakse ülevaade auhinnandusest kui sellisest ja selle psühholoogilistest tagamaadest. Ma teeks vastupidi. Mitte et esimene osa kuidagi kuiv oleks, aga see on lihtsalt Maarja Kangro tuntud headuses. Mu meelest võtab ülimalt tabavalt tema proosaloomingu kokku Joel Sanga auhinnakõne (tegelikult peaks see sõna jutumärkides olema tulenevalt taustast, mille raamatust teada saab): "Ahvid ja solidaarsus"/.../ toob eesti proosasse uut laadi peategelase: kõrgseltskondliku, enesekindla, ajuti lausa ülbe ning sealjuures väga intelligentse naise. Kangro ei paku aga ainuüksi värvikaid pildikesi selle tegelase elust, vaid ka vaimukaid ja sõnaosavaid väitlusi suurtel teemadel, vahedat mõtteproosat nauditavas vormis. Tulemusena põimuvad värskel moel isiklik ja avalik, meeleline ja mõisteline, frivoolne ja eksistentsiaalne."(lk 121) Jaa-jaa! Miks ometi sellist tegelast nii vähe kujutatakse, kui neid päriselus siiski piisavalt tihti kohtab? Vabalt võib olla ka tunnetuse küsimus, ma olen aru saanud, et mõnele piisab vaid kergest ülbusevarjundi tajumisest, kui inimene juba ebameeldivate kilda liigitub. Tark ja imetlusväärne on ainult puhta põllekesega ning vagur naine.

Raamatu esimeses osas on niisiis taaskord aus ning otseütlev autor-peategelane, kes sorib piinlikkuseta pimedates hingesoppides ning toob ilmsile isiklikud mikrodraamad, mida me kõik sisimas läbi elame, aga tunnistada ei taha. P.S. Kõrvalepõikena loen hetkel David Foster Wallace´i esimest eestikeelset jutukogumikku (Loomingu RMTK 2019 nr 4-5), kus ta räägib samuti inimeste huvist selle vastu, mida teised neist arvavad ning leiab, et "kui üksainuski peovestlus jõuaks sedalaadi tungivasse, maharebitud maskide avalda-oma-sisimad-mõtted-tasemele, hakkaks see vaata et metastaatiliselt levima ning üsna pea ei räägiks ükski piduline enam millestki muust kui oma lootustest ja hirmudest seoses sellega, mida teised peokülalised võivad temast arvata, mis tähendaks seda, et ähmastuksid kõik nende erinevate inimeste pinnapealsema isikupära erijooned ning kõik peokülalised ilmuksid teie ette peaaegu täpselt ühesugustena." (lk 55). Ehk siis pealispinna all oleme kõik oma vajadustega üsna ühesugused, aga me varjame seda edukalt. Kuidagi värskendav on lugeda kui kirjanik suudab sellest maskide mängust üle olla, sest tegelikult on see ju lihtsalt naljakas ka. Omaenda kuldsete lausete varasalve lisasin mõni aeg tagasi sellise: "Üks naljalembene pervert on väärt rohkem kui viis tõsimeelset konservatiivi." Naerge ometi oma ebatäiuslikkuse üle, inimesed!

Isiklikust edevusepahest kaugemale vaatab Kangro aga raamatu teises osas, kus ta kirjeldab inimlikku tunnustusevajadust laiemalt. Miks meil on tunne, et meid nülitakse elusalt, kui keegi meie kirjatüki maha teeb, miks see riivab rohkem kui mõne muu eluala esindaja töö maha tegemine (vaidluse koht isegi ehk)? Miks me üldse kirjutame, kui see nii kohutavalt riskantne on? Miks me tahame saada kuulsaks (mõni tahab, mõni enam mitte)? Miks enesepromo siiski kõiki öökima ajab? Kõik need väga südamelähedased teemad igale kirjutajale, aga eriti sellisele, keda ka inimpsühholoogia külmaks ei jäta.  Lühidalt - me tahame tunnustust, sest oleme karjaloomad, kunagi oli elutähtis karja kuuluda, ka praegu teeb üksildus haiget ja haigeks. Tunnustusvajadus kasvab välja kuulumistarvidusest - tahaks, et kari mind ikka väärtustaks ka. Kuulsusega on juba nii ja naa, pigem kultuuriline fenomen ja kätkeb endas suurt hulka ohtusid, ohutu peamiselt tõelistele nartsissistidele.
Lisaks tahan ma ära tuua minus ahhaa-efekti äratanud tsitaadi, mis pärineb kirjanik Giacomo Leopardilt (Mõtted, LXXXVIII):

"Ei tule just harva ette, et edevad inimesed, kel on enesest hea ettekujutus, pole mitte egoistid ega kalgi loomuga, nagu võiks arvata, vaid malbed, heatahtlikud, toredad kaaslased ning head ja teenistusvalmid sõbrad. Uskudes, et kõik neid imetlevad, armastavad nad oma imetlejaid ja aitavad neid, kui suudavad, ka seetõttu, et usuvad selle kohase olevat üleolekule, millega saatus on neid nende endi arvates soosinud. Nad vestlevad meeleldi, sest usuvad, et maailm kajab nende nimest vastu; ja nad suhtlevad inimlikult, tunnustades end sisimas oma armastusväärsuse ning selle eest, et nad oskavad oma suurust kohaldada ja väikestega ühist keelt leida. Ja ma olen tähele pannud, et sedamööda, kuidas nende enesearvamus tõuseb, kasvab ka nende heatahtlikkus. Viimaks võtab kindlustunne, mis valdab neid oma tähtsuse ning selle suhtes, et inimkond seda tähtsust tunnistab, nende käitumiselt viimasega tõreduse; sest mitte keegi, kes on rahul iseenda ja inimestega, pole tõreda käitumisega; ja see annab neile niisuguse rahu, et teinekord näevad nad lausa tagasihoidlike inimeste moodi välja." (lk 250 Kangro raamatus) No kas ei ole hea? Ja need igasugu valgustunud, budistid ja gurud räägivad ikka, kuidas tuleks oma egost loobuda. Ei, täis sööta tuleb see ego hoopis! Mäletate, kunagi oli selle blogi päiselause: "Tahan saada heaks!" (inspireerit Onu Bellast siis), nüüd siis selgus, mida ma toona silmas pidasin...

Igatahes mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks) või et sealt leiab selliseid õelat hinge kosutavaid tsitaate nagu "Mul oli empiirilisel materjalil põhinev kahtlustus, et konservatiivid teevad üldse rohkem õigekirja- ja grammatikavigu kui liberaalid, võib-olla nõrgema enesekriitika tõttu, aga see hüpotees vajaks põhjalikumat kontrollimist." (lk 120)

Hasso Krull soovitab kaanel, et "erutav lugemine", ma lugesin valesti "ergutav", aga mulle tundubki just see määratlus sobivamana. Ergutab ennast niigi üleanalüüsivat inimest end edasi analüüsima! Aga vähemalt läbi huumoriprisma :)

Saatust narrides ikka edasi

Mingisse ebaõnne ojja olen vist astunud. Just anti teada, et eelmainit koolijuhtumi arutamiseks kutsutakse kokku kõrgetasemeline koosolek ja seda täpselt samal ajal kui mu esmasündinu sünnipäev on planeeritud. Paar päeva tagasi broneerisime ära. Oh seda rõõmu! Midagi ümber mängida enam võimalik pole, koosolek nagu märgitud, on kõrgetasemeline ja sealsed osalejad kaaluvad minu esmasündinu iga kell üles ja sünnipäevaga on see lugu, et juhtumisi just sel päeval ta välja pressitud sai ning ok, mingi papp on ka ära makstud. Jääb üle loota, et need kaks asja ühilduvad kenasti - lapsed peole ja lapsevanemad oma peole koosolekule. Äkki ongi lisamotivatsioon end õhtul kodunt välja ajada, mitte ainult mingi võõra pägala sünnipäev, vaid ehk saab ise kah showd?

Mina, paraku, jään nüüd sellest naljast ilma. Ega vanainimesel pole hea ärrituda ka muidugi. Aga no nii tahaks, uudishimu tappis kassi.

Nüüd olen ju mina see, kes enda lapse õiguste eest seisma peaks ja õigus pidutseda on ometi peamine inimõigus?! Mida sa aga pidutsed, kui keegi ei tule? Samas ma olen nii lootusetult vähemuses, et jääb üle vaid loota. Õpetajale kirja muidugi saatsin, et äkki annaks kuhugi nihutada seda üritust, aga kahjuks ei saa, kokkulepped juba tehtud. (Jah, muidugi, mis klassijuhataja te olete, et ei tea mu lapse sünnipäeva peast?!) Korra mõtlesin teemat puudutava postituse ära peita, sest no äkki keegi satub lugema ega taha, et tema võsuke sellise keelekandja lapse sünnale läheks, aga kui tõenäoline see on? Vt kõik ebatõenäolised asjad, mis juba minuga juhtunud on...

Igatahes, et saatusega veelgi mängida, asusin töö juures külmkappi koristama. Ei, mitte lapiga, hoidku selle eest. Nimelt jäi L. esmaspäeval tõppe ja jõudis alles tänaseks otsusele, et enne järgmist esmaspäeva kontorisse ei tule ning avaldas mulle saladuse, mis iidsed toidud tal seal äraviskamist söömist ootavad. Vanematekodus oli ikka isa see metsasanitar, meie peres olen seda millegipärast mina. No näiteks käskis ta mul ära visata korralikud praepelmeenid, pakk küll kolm päeva tagasi avatud, aga no mida? Töökaaslane arvas ka, et andku ma minna. Andsin. Eilse kuupäevaga jogurt oli ka väga hea, aga siis avastasin ühest nurgast veel ühe Danone joogijogurti (ei, nad ei maksnud mulle selle mainimise eest, kuigi võiksid, lähtuvalt järgnevast informatsioonist) kuupäevaga 13.01. Nii riskialdis ma ka ei ole, võtsin jogurti ning läksin seda vetsu ära kallama, mine tea, mis haisupomm sealt välja lahvatab. Aga teate, välisel vaatlusel ei olnud ka sellel jogurtil mitte midagi häda. Nägi välja ja lõhnas nagu värske toode. Süümekaid tundes valasin potti ikkagi.

Nüüd ei ole muud, kui oodata.

See magus kättemaks

Kõigepealt, olin hooletu, ära sina ole - ilmselt rongis, kui avalikku wifit kasutasin, häkiti mu tahvlisse sisse. Algul arvasin, et niisama Instaga mingi jama - nõudis sisselogimist ja siis näitas tühja lehte. Ilmselt olekski see asi sinnapaika jäänud, läinud siis läinud, aga laps, kellel kah seadusevastaselt Insta konto on, märkas, et minu pildiga jälgib teda mingi uue nimega konto ja selle all on kõik mu pildid olemas. Vat siis ma sain vihaseks - et mis õigusega, ei olnud isegi mingit hala, et oi-oi, minu privaatsus, vaid lihtsalt puhas viha. Kätte saan, maha löön! No sain kätte, mingi tüüpiline .ru lõpuga aadress, mis teen siis nüüd - saadan heitmeili ja dickpice selle postkasti täis või? Ilmselt on robot ja keegi neid hoolega valmistatud vihasaadetisi ei loe. Mul läheb viha kiiresti üle ka. Konto sain tagasi, ainuke häda, et vahetasin igaks juhuks nüüd paroolid ka ära ja no ei tea targemat varianti, kui kõik need miljon kaks passwordi märkmikusse kirja panna. Muidu ma olin see külma kõhuga "igal pool sama parool"-tüüp, sest vilistasin privaatsusele. Mida nad mulle ikka teha saavad? A vot saavad, tüütu oli ja vihale ajas. Krdi Putini ahvid.

Kättemaks olevat naise nägu, öeldi "Lõõmavas maailmas" - sest kättemaks on nõrkade teema. Tugevad saavad lahmida vastavalt tujule, võtta siis, kui tahtmine tuleb, teha, mida heaks arvavad, aga need nõrgad ja teisejärgulised, need peavad planeerima, kohta ja aega valima, ette valmistama ja samas selle jaoks oma vihaleeki võbelemas hoidma, sest noh, ükskord algab aega jne. Küll ma ükskord neile näitan! Siis kui asjaolud soodsad on. Ma ei ole kättemaksus üldse hea, ma ei jõua seda leeki hoida, lämbub ära teine muude tunnete alla.

Teisalt mul see kanakarja kambaka teema ikka kripeldab. Mulle tundub selleski osake kättemaksu olevat ja sealjuures valesti suunatud ning ebaproportsionaalset. Nimelt Mini klassis keeb, üks kuri õpetaja olla ühe lapse sõnutsi neid alandanud ja mõnitanud. Sellele kirjale järgnes kohe rida uusi, kus leiti, et "selline käitumine ei ole aktsepteeritav!", "mis seal koolis ometi toimub!" ja "nagu stagnaajal!" Selguse huvides kasutasin kirjavahemärke ja üldlevinud ortograafiareegleid, mitmed kirjad neid eirasid (ärapanemine minu poolt). Ma siis peale Minilt aru pärimist, kes umbes pead sügas ja küsis imestunult, et "kas tõesti alandati ja mõnitati meid? Ma ei pannud üldse tähele!", püüdsin ka kanakarja suunata selle mõtteni, et kas keegi tegelikult ka teab, mis seal üldse toimus või lintšitakse nüüd puhtalt ühe lapse mulje põhjal. Mind toetas Mini pinginaabri ema, aga teised ei pööranud sellele pisiasjale enam tähelepanu, sest rong oli käima lükatud. Tagantjärele võin ainult kergendust tunda, vabalt oleks sellest võinud ka ohvrisüüdistamise välja lugeda - mis te ei usu last või?! Järgnes veel mitmeid kirju, kus tutvustati sama õpetaja varasemaid "ülbitsemisi." Panen jah jutumärkidesse, sest mu hinnangul olid need kõik sellised "suhtumise küsimus" teemad. Et laps oli peaaegu pisarates, kui koju tuli? Mu laps on peaaegu pisarates kui teist sokki üles ei leia (ja see pole sellest, et me teda peksaks, kui sokk kadunud on, igaks juhuks lisan). Ma ajasin end lapsena alati peaaegu pisarateni, sest emale oli ju vaja näidata, et minu enda veast hoolimata oli siiski õpetaja see, kes üle piiride läks. Mul ema kunagi ei uskunud või vähemalt ei hakanud midagi kuskile suure kella külge panema. Praegused lapsevanemad valdavalt usuvad. Tehti liiga ja nüüd tuleb allkirju koguma hakata. Kampa kokku ajada on praegusel ajal muidugi lihtsam ka.

Kas tõesti olid nende koolikogemused nii traumeerivad, et tahetakse täiskasvanuna koolile koht kätte näidata? Ausalt, minu hinnangul olid need väidetavad mõnitused ja alandamised lihtsalt faktide konstateerimine ning tehtud vigadele tähelepanu osutamine, et need enam ei korduks. No okei, tehke oma tsirkust kui viitsimist on, aga mulle jäi silma ühe mureliku ema kirjast väljend, et mis väärtusi me nõnda lastele edasi anname. Ma mõtlen, et mis väärtusi me anname sel juhul, kui näitame - kui keegi puudub karva minu võsukese peas, võtame meie kambaga maha kogu puutuja pea (see küll on selline füüsiliseks minev võrdlus, aga ma ei leidnud hetkel paremat). Liginen ma nüüd nõnda äkki Ligile?

Siri Hustvedt. Lõõmav maailm

Ma olen vahel märganud, et mõnda raamatut iseloomustatakse kui pretensioonikat või intellektuaalset. Enamasti ma ei ole aru saanud miks, kuid "Lõõmav maailm" tundub ka mulle selle määratlusega kokku sobivat. Millegipärast kiirgab pretsensioonikus endast negatiivset  - umbes nii, et tahetakse targutada, aga ei tule veenvalt välja. "Lõõmav maailm" ei ole kindlasti eputavalt intellektuaalne, see lihtsalt on selline, sa saad aru, et autor tõepoolest teab paljusid asju. Tal on olnud enne mäekõrgune hunnik erinevat infot, kui ta üldse lugu on kirjutama hakanud. See tundub ebaharilik - enamasti ju võetakse lihtsalt üks lugu ette ja vajadusel otsitakse infot sisu nende aspektide kohta, mis tõepärasust vajavad.

Võib tunduda, et sellisena - mingi info peale kirjutatud loona, on "Lõõmav maailm" liiga konstrueeritud, aga see ei ole ka seda. Täiesti nauditav lugemine, aga sellise huvitava nüansiga, et kaant kinni pannes tahaks kohe uuesti otsast alata, sest nii palju infot jäi tegelikult ebaselgeks ning vajaks täpsemat uurimist.

Muuseas, leidsin viis aastat vana intervjuu Siri Hustvedtiga, mis on päris intrigeeriv ning sisaldab ka tema mõtteid "Lõõmava maailma" kohta. Tsiteerin sealt veidi:

Kui rääkida arvustustest, siis tavaliselt nimetatakse neis teie raamatuid feministlikuks.

Kui mu raamatuid kuidagi üldse liigitada, siis need on kierkegaardlikud. Kierkegaard ei olnud feminist. Talle ei olnud sugudevaheline erinevus oluline, eriti mitte religioossetes teostes. Arusaam, et mu raamatud on võitleva feminismi näide, on naiivne. Just eile helistas mulle ajakirjanik, kes nõudis vastust, kas ma olen feministlik kirjanik ja kas minu raamatud on meeste ja naiste suhetest. Ma ei osanud talle midagi öelda. Muidugi nad on. Aga see pole oluline.

Muidugi hakkasin ma "Lõõmavat maailma" lugema kui feministlikku teost. Kaanekirjeldus väga muud võimalust ei jäta - Maruvihasena, et New Yorgi kunstimaailm talle kui naiskunstnikule tähelepanu ei pööra, korraldab Harriet Burden eksperimendi: ta varjab kolmel näitusel oma identiteedi erinevate meeskunstnike „maskide“ taha. Näituste edu näib kinnitavat Burdeni eeldust, et mehena on kunstimaailmas tähelepanu pälvida oluliselt lihtsam. Ent lugu lõpeb veelgi ebameeldivama puändiga, kui Harriet oma maskid langetab. 

Aga tõepoolest, feminism on siin üsnagi teisejärguline (raudselt vaieldav arvamus). Pigem on see lugu sellest, kuidas meist igaühele on omane ihalus äratundmise järele./../Ma tahan, et te mind näeksite./.../Paistab, et keegi ei mõista, millest ma räägin. (lk 175). Mulle tundub, et siin on autor ära tabanud ühe inimolemuse fundamentaalseima küsimuse ning põhjuse sellele, miks üksildus meile nii kohutav tundub. Peategelane maadleb äratundmise leidmisel küll eelkõige just naistele omaste takistustega, kuid ma arvan, et oma karid sellel teel on meist igaühel soost sõltumata. Lisaks erinevate "minade" teema - kes me üldse oleme, kui otsime teistelt mõistmist? Kas me seda teame?

Lugesin arvamusi, et phäh, ikkagi keerleb peategelase elu selle ümber, et ära teenida tunnustus just vastassoolt! Miks? Kas mees pole naisele siis sama vajalik kui jalgratas kalale?! Aga tegelikult ju ei ole. Loost kumab läbi fakt, et autor on üsna kodus neuroteadustes ja psühhiaatrias ning mu meelest ei saa päris eitada seda, kuidas vastassugu meie minapilti mõjutab. Emad ja pojad, isad ja tütred jne. Kohati saab seda psühho-teemat minu jaoks raamatus isegi liiga palju, igasugu unenäod ja hallunisatsioonid ajavad mu pigem haigutama, aga alateadvuse olemaolu ma siiski kahtluse alla ei seaks.

Teemad teemadeks, mulle väga meeldis selle raamatu ülesehitus. Kui lugu meenutas mulle veidike Elizabeth Gilberti "Jumalikku puudutust", siis selle ülesehitus Jonas Hassen Khemiri raamatut "Kõik, mida ma ei mäleta", kus samuti antakse peategelase elukäik edasi läbi erinevate allikate. See veidi sibula koorimist meenutav lugemiselamus annab mu meelest lugu paremini edasi kui lineaarne ühepoolne jutustus. Lisaks on raamatus peale loo enda veel palju muud, mida tähele panna. No see eelmainitud pretensioonikus. Üks üsnagi teistmoodi raamat, aga sellest hoolimata meeldiv ja mugav lugemine ning minu jaoks oli peategelane vägagi sümpaatne daam (selle üle vaieldakse kirglikult).

Aitäh Varrakule raamatu eest!