Käisin Miniga kinos, "Koera elu mõtet" vaatamas. Ma ei tea, mis mul mõttes oli, et silmad ära värvisin. Igatahes, iga kord, kui ma mõtlesin, et nüüd vist saab lõpuks rahu ning nina ära nuuskasin ja põsed ära kuivatasin, tuli uus laks. Loomafilmid, noh.
Huvitav on see, kuidas enam piinlik ei ole. Kunagi põhikoolis käisime sõbrannaga "Sügislegende" vaatamas ja vabandasime mõlemad pidevalt üksteise ees - "ei tea, kust see nohu nüüd järsku tuli, vist mingi allergia". Kuskil ees istus mingi veel nõrgema närvikavaga neiu, kes ikka häälekalt nutta halas ja lõpupoole, kui Brad võidukalt hobuse seljas kodutallu naases, suurest rõõmust plaksutama hakkas (seda rõõmu küll kauaks ei jätkunud, üks igavene traagiline lugu oli). Praegu on mul ka ükskõik, no päris teisi segavalt nutta kõõksuda ei tahaks, aga no kes see neid pisaraid ikka loeb. Mini on küll juba selles eas, et mark, väitis mulle, et tema küll ei nutnud, kuigi ma raudselt nägin pisaraid. Tema omi ma lugesin, sest kui ta poleks nutnud, oleks mul küll häirekell peas lööma hakanud. Mingi südametu jõhkard oled või? (Mikro seevastu on samasugune ebastabiil nagu mina, jõulude ajal vaatasime mingit multikat, kus puupulgast pereisa satub oma puupulkadest perest eemale ja otsib siis teed nende juurde ning ulgusime mõlemad nutta, Mini seevastu itsitas reeturlikult pulgakese "seikluste" peale).*
Samas, ratsionalist on ta küll, küsis "mismoodi see koer kogu aeg uuesti sündida saab?". Ütlesin, et see on selline film, ise imestasin, et mina uskusin nooremana küll raudkindlalt uuestisündi. Mitte piibellikku viimse kohtupäeva ootust ja pärast seda paradiisis (või põrgus) elamist, aga pigem sellist pidevat hingede ringkäiku nagu filmis. Aga ikka sama liigi piires, mitte budistlikku värki. Miks ma uskusin? Sest ma polnud piisavalt kursis sugulise paljunemise geneetiliste eripäradega ja leidsin, et kui meil kõigil on kaks silma, nina ja suu, ei saa ju ometi olla lõputut välimuste varieeruvust. Samuti arvasin ma, et mu "mina" on liiga väärtuslik selleks, et niisama kaotsi minna, küllap ikka sünnin uuesti, lihtsalt ei mäleta eelmisi elusid (mis lähemal vaatlusel tähendab ju tegelikult seda, et kui ei mäleta, siis pole ka sellest eelmisest elust mingit tolku).
Üks kahtlane raamatuarvustus ka või pigem vandenõuteooria. Lugesin Armin Kõomäe "Lui Vutooni", mu esimene kokkupuude selle üsna tuntud kirjanikuga. Ei sobinud mulle see stiil, meenutas tohutult Hooaja kolumnisti muusik Leslie Laasneri tekste. Selline pidev killurebimine, mis ruttu tüütuks muutub ja isegi mõistlikud mõtted ära matab. Kui mõelda, siis kes muu on Hooaja kolumnist, kui kaubanduskeskuse turundaja - täpselt nagu ka Kõomäe raamatu peategelane. Kõomägi kirjutabki ise neid kolumne? Kõomägi sai neist kolumnidest inspiratsiooni? Pigem muidugi suvaline kokkusattumus, mis võib eksisteerida ainult minu kujutlustes, aga ikkagi tore ka ise mõne sellise mõtte otsa komistada.
* Kõige kurvem multikas üldse oli see vene multikas mammutipojast ja
lillekesest, kus mammutipoeg jääb ema kutsest hoolimata lillekest
soojendama ja tuleb jääaeg ning hiljem leiavad Nõukogude teadlased
mammutipoja luukere ning panevad selle muuseumi üles - justkui see
väiksele vaatajale mingi lohutus oleks. Kui kuskil käsu peale nutta oli
vaja, piisas mul ainult sellele multikale mõelda.
Muudest pisarakiskujatest kirjutasin kunagi pikemalt siin.
pühapäev, aprill 02, 2017
reede, märts 31, 2017
Emma Cline. Tüdrukud
Selline on taust raamatul, mille kirjutas tüdruk, kes sündis sellest meeldejäävast suvest 20 aastat hiljem (appi, lapsed kirjutavad raamatuid?! kui vana ma õieti olen?!). Emma Cline keskendub tüdrukutele, kes olid selle loo kandvates rollides. Ta ei pretendeeri ajaloolisele tõele, raamat on esitatud kui ilukirjandus. Mina seda täpselt sellena ka lugesin, sest Mansoni loo detailidest (ok, võigastest detailidest ma väheke siiski tean...) ma palju ei tea, aga raamatu mõjul plaanin nüüd järele uurida. Samas väidavad paljud arvustajad, et raamat ei anna päris-loole midagi juurde, on lihtsalt elust maha kirjutatud (nimed ja detailid muudetud muidugi). Aga ma ei hindagi siin sündmust ennast, vaid seda, kuidas autor selle loo kujunemist seletada püüdis.
Nagu ka raamatu tagakaas ütleb - "loo keskmes on tüdrukud - nende haavatavus, nende igatsus kuhugi ja kellelegi kuuluda." Kui aus olla, siis ilmselt on see vajadus kõigil teismelistel, soost sõltumata. Ainult tüdrukutel on see mure, et nende "üleskorjajateks" on sageli vanemad ja kogenumad meesterahvad, mõned neist sellised nagu oli Manson. Halvale teele vedavaid Milfe on vähem. Autor ütleb: "Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad. Suhkrused poplaulud, kleidid, mida kataloogides kirjeldatakse sõnadega nagu "päikeseloojang" ja "Pariis". Seejärel rebitakse unistused jõuga käest; käsi väänab teksaste nööpe lahti, keegi ei vaata mehe poole, kes bussis oma tüdruku peale karjub."(lk 129)
Ometi langetakse sellise "armastuse" lõksu ka tänapäeval, mida kujundlikult näitab raamatu tänapäevas toimuv kõrvalliin noorte vahel, kes peategelase majja ööbima satuvad. Mansoni-perekond ei olnud kohutav, narkootikumidest põhjustatud erand, selliseid tegusid suudaksid asjaolude kokkulangemisel toime panna ka praegused tüdrukud. Neid, kes "armastuse nimel" oma minast täielikult loobunud on, leiab alati.
"Hiljem ei suutnud keegi mõista, kuidas ometi kõik, kes rantšos elasid, selles olukorras kohale jäid. Olukorras, mis oli nii ilmselgelt halb. Kuid Suzanne´il polnud midagi muud: ta oli oma elu täielikult Russelli hoolde usaldanud ja selleks ajaks oli see nagu mingi asjake, mida mees sai käes hoida, seda peos keerutada ja selle raskust kaaluda. Suzanne ja teised tüdrukud ei olnud enam võimelised otsuseid langetama, nende ego kasutamata lihas muutus lõdvaks ja tarbetuks. Nii kaua aega oli möödas sellest, mil keegi neist oli viibinud maailmas, kus õige ja vale päriselt eksisteerisid" (lk 241) Tõepoolest, eitades tavaühiskonda ja selle toimimisviise, võib kiiresti välja jõuda selleni, et omaleiutatud utoopias ei kehti reeglid, mis mujal hädavajalikud on. Kui ideaaliks on täielik vabadus, siis pole põhjust kellestki hoolida, raamatus väljendub see ükskõikses suhtumises loomadesse ja lastesse. Rantšos küll loomi oli ja nende eest hoolitseti, kuid loomadest mittehoolimine kui inimese negatiivse väärtuse näitaja tuli mängu noorte ööbijate juures ning selles, kui kerge oli armunud tütarlapsel noormehe tegusid õigeks mõista.
Põhjuseks toob autor siin kasvatuse ja normid. Peategelase ema eluülesanne oli olnud oma mehe ja pere eest hoolt kanda, nagu enamikul tolle aja naistest, ka ta ise ei olnud õppinud ennast usaldama, mõjuvalt kirjeldab ta olukorda, kus arstilkäik põhjustas temas stressi, sest seal küsiti, kuidas ta end tunneb. "Aga kuidas ma ennast tundma peaksin, ma ei tea, palun öelge seda mulle teie!" mõtleb tema. Mu meelest on autor päris hästi tabanud nö traditsioonilise naiselikkuse omadusi ja sellele vastanduvat vabaduseiha. Kuidas pagemine ühtedest kammitsatest (kodu, vanemad) viib lihtsalt uue sõltuvuseni, kui sellega ei kaasne mingit muutust inimese mõttemaailmas ja ta valib järjekindlalt inimesi, kes talle ütleksid, mida teha, tunda, kuidas elada. Paraku ei lõpe selline näiliselt saavutatud vabadus kõigi jaoks sugugi hästi.
Mu meelest on see hoiatusromaan, hirmutav näide selle kohta, kuhu viib tee, mille käigus sa annad võimu enda üle kellelegi teisele ning kui lihtne ja loomulik on tegelikult sellele teele astuda.
Väidetavalt vändatakse raamatu põhjal juba ka filmi. Ma kujutasin Suzanne'i rollis kogu aeg ette Megan Foxi. Kuigi ta on ilmselt selle rolli jaoks "liiga vana". Ja peategelase rollis Amanda Seyfried'i. Ahjaa, see film on ju juba olemas... Millegipärast jooksis mu peas kogu aeg paralleel selle filmi ja raamatu vahel.
neljapäev, märts 30, 2017
Teest puudeni
Eesti keel on ikka imeline, võiks ju arvata, et ma hakkan siin rääkima sellest, kuidas ma endale puude lasin määrata, aga ei. Pole puudeid, pole teid, on vaid puud ja tee.
Lugesin paar päeva tagasi, et tuul lükkas Iisaku vaatetorni ümber, pildigalerii oli ka juures. Võib-olla on see mu isiklik kiiks, aga igasugune looduse hävitustöö mulle meeldib. Kahju oli ainult sellest, et sündmust ei olnud õnnestunud reaalajas filmida. Mitte, et ma tunneks rõõmu sellest, kuidas stiihia inimeste kätetööd hävitab, mulle meeldib, võiks isegi öelda, et paneb südame kiiremalt põksuma, olukord, kus miski hävitab loomupärase rahuseisundi. Ilus mets, kõrged puud - ja siis järsku - üks puu langeb. See puu (või millegi muu, näiteks ka vaatetorni) langemine ei ole minu silmale nö normaalne protsess, puu järsk liikumine tekitab mõnusalt kõheda tunde. Teine samasugune asi on hiidlainete õõtsumise vaatamine (Youtubes), kuidas see pisikesi paate pillutab. Lained jäävad päriselus kaugeks, puud seevastu on enamasti igal pool. Mäletan, et lapsena läks mu koolitee mööda kohast, kus ühel pool teed oli linna kohta ülikõrgete puude salu ja teisel pool kaks puud, millest üks oli teisele liiga lähedal kasvamisest ühe koha pealt peenemaks hõõrdunud ja hõõrdus iga tuulega üha rohkem sealjuures õõvastavalt kriiksudes. Enamik osatäitjaid selles stseenis olid kuused, ma siiamaani pelgan just kõrgeid kuuski (jah, meil on kodus platskuusk). Igatahes suurema tuulega oli päris keeruline sealsest kadalipust läbi minna, enamasti tõmbasin kapuutsi silmini, vaatasin kramplikult maha, et mitte silmanurgastki õõtsumist näha ning kiirendasin sammu. Ohupiirkonnast välja jõudes oli adrenaliin laes - jess, ära tegin! Ka meie naabrite aias oli suur hulk kõrgeid kaski, nende murdumist meie maja peale nägin sageli unes. Võib-olla on see seotud mälestusega sellest, kui ma kord peale äiksetormi nägin hiigelsuurt vana tamme risti üle Riia tänava. See oli kuidagi selline sürreaalne ja meeltesse süüvinud vaatepilt. Igatahes hirm, et puud kukuvad, on üks vähestest ebaratsionaalsetest hirmudest araknofoobia kõrval, mis mul on. Samas, kontrollitud keskkonnas (Internet) on päris vahva sääraseid õudusi vahtida. Peaks end metsalangetamisele kaasa smuugeldama?
Teest tahtsin ka rääkida. Ma üldiselt ei ole tee fenomenile väga pihta saanud (nagu enamik eestlasi vist). Ikka kohv on teema. Kuigi ega seegi sai teemaks alles siis, kui meile kontorisse Jura masin tekkis. Kannukohv mul erilisi emotsioone ei tekita ning nii kohvinäljas pole ma kunagi, et pätikohvi teeksin. Ikka peen korraliku vahuga cappuccino või latte peab olema. Igatahes, emale oli keegi kinkinud karbikese musta roosiõitega teed, ta andis selle meile, sest joob veel vähem teed kui meie. Eile proovisin. See tee pani mind tõesti teejoomisele teise pilguga vaatama. Ei olnud maitsestatud vesi, oli kreemjas mahe jook, tekkis tunne, et veel parem oleks see piimaga. Teed piimaga joovad vist peamiselt ainult inglased. Proovisin piimaga ka ära, no tõesti, väga hea jook. Ma ei tea, kust see tee ostetud on või palju ta maksab, aga välja näeb selline (ilus pealekauba).
Üks tähelepanek veel, näe, Lana Del Rey tulevaselt plaadilt on esimene singel väljas:
Laul on jube ilus, mul tuleb jälle kananahk ihule, seda juhtub ainult väheste lugude puhul, aga ma tahtsin avaldada imestust hoopis video kohta. Näe, keegi kommenteerib lausa "I love how she smiles in this video, compared to her others" Ma just tunnen end häirituna. Kui varasemates videotes on Lana alati oma normaalolekus ehk siis traagilis-ülbe näoga (tuntud maakeeli ka kui "sitanuusutaja-nägu"), siis siin naeratades tundub ta nii võlts. Meenub üks eriti napakas salmikurida, mille kirjutajad ilmselt üldse ei adunud, mida see tähendab: "Mäleta mind kui tüdrukut, kes tihti naeratas, kuid oli harva õnnelik!". Lana näost kipub sama välja lugema.
Lugesin paar päeva tagasi, et tuul lükkas Iisaku vaatetorni ümber, pildigalerii oli ka juures. Võib-olla on see mu isiklik kiiks, aga igasugune looduse hävitustöö mulle meeldib. Kahju oli ainult sellest, et sündmust ei olnud õnnestunud reaalajas filmida. Mitte, et ma tunneks rõõmu sellest, kuidas stiihia inimeste kätetööd hävitab, mulle meeldib, võiks isegi öelda, et paneb südame kiiremalt põksuma, olukord, kus miski hävitab loomupärase rahuseisundi. Ilus mets, kõrged puud - ja siis järsku - üks puu langeb. See puu (või millegi muu, näiteks ka vaatetorni) langemine ei ole minu silmale nö normaalne protsess, puu järsk liikumine tekitab mõnusalt kõheda tunde. Teine samasugune asi on hiidlainete õõtsumise vaatamine (Youtubes), kuidas see pisikesi paate pillutab. Lained jäävad päriselus kaugeks, puud seevastu on enamasti igal pool. Mäletan, et lapsena läks mu koolitee mööda kohast, kus ühel pool teed oli linna kohta ülikõrgete puude salu ja teisel pool kaks puud, millest üks oli teisele liiga lähedal kasvamisest ühe koha pealt peenemaks hõõrdunud ja hõõrdus iga tuulega üha rohkem sealjuures õõvastavalt kriiksudes. Enamik osatäitjaid selles stseenis olid kuused, ma siiamaani pelgan just kõrgeid kuuski (jah, meil on kodus platskuusk). Igatahes suurema tuulega oli päris keeruline sealsest kadalipust läbi minna, enamasti tõmbasin kapuutsi silmini, vaatasin kramplikult maha, et mitte silmanurgastki õõtsumist näha ning kiirendasin sammu. Ohupiirkonnast välja jõudes oli adrenaliin laes - jess, ära tegin! Ka meie naabrite aias oli suur hulk kõrgeid kaski, nende murdumist meie maja peale nägin sageli unes. Võib-olla on see seotud mälestusega sellest, kui ma kord peale äiksetormi nägin hiigelsuurt vana tamme risti üle Riia tänava. See oli kuidagi selline sürreaalne ja meeltesse süüvinud vaatepilt. Igatahes hirm, et puud kukuvad, on üks vähestest ebaratsionaalsetest hirmudest araknofoobia kõrval, mis mul on. Samas, kontrollitud keskkonnas (Internet) on päris vahva sääraseid õudusi vahtida. Peaks end metsalangetamisele kaasa smuugeldama?
Teest tahtsin ka rääkida. Ma üldiselt ei ole tee fenomenile väga pihta saanud (nagu enamik eestlasi vist). Ikka kohv on teema. Kuigi ega seegi sai teemaks alles siis, kui meile kontorisse Jura masin tekkis. Kannukohv mul erilisi emotsioone ei tekita ning nii kohvinäljas pole ma kunagi, et pätikohvi teeksin. Ikka peen korraliku vahuga cappuccino või latte peab olema. Igatahes, emale oli keegi kinkinud karbikese musta roosiõitega teed, ta andis selle meile, sest joob veel vähem teed kui meie. Eile proovisin. See tee pani mind tõesti teejoomisele teise pilguga vaatama. Ei olnud maitsestatud vesi, oli kreemjas mahe jook, tekkis tunne, et veel parem oleks see piimaga. Teed piimaga joovad vist peamiselt ainult inglased. Proovisin piimaga ka ära, no tõesti, väga hea jook. Ma ei tea, kust see tee ostetud on või palju ta maksab, aga välja näeb selline (ilus pealekauba).
kolmapäev, märts 29, 2017
Ilm, katk, tundlik teema ja toidulaud
Ma elavnesin täna natuke ainult seetõttu, et pühapäevaks lubas + 16 kraadi sooja, enne seda muidugi lund ka, aga see selleks. Nimelt olen ma kärsitu inimene ning minusuguse jaoks on praegune aastaaeg kõige häirivam. Jah, märtsi alguses on veel tore, tundub, et kevad tulebki varsti ja kohe läheb soojaks, aga siis jääb kõik venima. Märtsi lõpuks on selge, et õiget kevadet tuleb veel vähemalt kuu aega oodata ja no kui see tigedaks ja tüdinuks ei aja, siis mis veel ajab. Üldnimetus on sellel vist kevadväsimus, aga ma saan alles nüüd aru, et ei väsita kevadest, vaid hoopis selle tuleku ootamisest.
Mingeid piiripealseid põnevaid teemasid on ka olnud, millest ma siiski täpsemalt siia kirjutada ei tahaks, puudutavad rohkem muid kui teisi. No näiteks tõi laps lasteaiast "katku" koju ja kui ma seda guugeldasin (eelnevalt päris-meditsiinitöötajaga konsulteerimist), siis leidsin ühe ökoema arvamuse, kuidas "eks ta ju kole on, aga rohud on veel hullemad, parem püüda koduste vahenditega hakkama saada, on küll raske ja läheb kaua, aga eks ta ilmselt möödub", samal ajal kui minu esimene reaktsioon selle "katku" puhul oleks olnud põletatud maa taktika ehk siis andke mulle leegiheitja, ja ruttu! Kuidas inimesed rahulikuks suudavad jääda ja isemöödumisele loota, on mulle müstika. Kärsitus jälle, mis muud.
Töö juures sattus ka üks väga intrigeeriv küsitlus meile arhiveerimiseks, nimelt Stockholmi politsei oma. Tundus ahvatlev lõpuks ometi "tõde" teada saada, et mida siis arvab oma koduümbruse turvalisusest lihtne rootslane. Valim oli suur ja lai. Tegelikkuses ma lõpuks enam ei viitsinud neid tuhandeid ankeete nii süvenenult läbi vaadata, kui mingi arvamuse kujundamiseks vajalik oleks olnud. Valikvastuseid ma üldse ei jälginud, vaatasin ainult viimast avatud küsimust, kus inimesed said oma arvamuse vabas vormis välja öelda. Seinast seina oli, mitte ühtegi "pagulased ahju!" sõnavõttu silma ei hakanud, inimesed, kes muukeelseid nimetasid, soovitasid soojalt integratsiooniprogramme tõhustada ja noortekeskusi juurde ehitada. Miks mulle tundub, et need inimesed tembeldataks meil kohe naiivseteks heaoluühiskonnast juhmistunud ullikesteks? Mõni soovis kerjamise keelustada, mõni soovis kerjajaid aidata. Ainsa "ebameeldiva rahvusena" nägin ühes kohas nimetatavat rumeenlasi. Vähemalt kahte inimest häiris natsistliku sisuga graffiti metrooseintel. Muidu tavalised mured - tänavavalgustus, rohkem jalgsipatrulle, autod kihutavad õuealal jms. Mingile tõele ma ei pretendeeri. Kindlasti jäi palju kahe silma vahele.
Kõik kirjutavad söögist. Mitte keegi ei söö enam toidu kõrvale leiba. Mina olen see viimane mohikaanlane ja söön. Kõikide toitude kõrvale. Keegi väitis (mitte blogides, vaid päriselus), et liha kõrvale leiva söömine on puhas ahnus. Ja piima joon ka alati juurde. Ma olen nii harjunud, et ei suuda ilma, mind lausa häirib, kui toidu kõrvale leiba ei saa. "Kus, kurat, must leib on?! " röögatan ja löön rusika lauale ka hiina restoranis. Ok, seal tellin naani siiski. Piimaga on see nali, et väljas süües ma isegi suudan piima muu joogiga asendada, aga kodus küll mahla toidu kõrvale ei taha. Või üldse joomata olla? Söök jääb kurku kinni ju nii! Ilmselt muidugi harjumise asi. Aga soola ise lisan toidule vähe (aga söön päris palju poolfabrikaate, kus sool niigi sees) ja kohvi sisse suhkrut ei pane. Magusad asjad mind üldjuhul eriti ei tõmba, vajadusel teen kooke Vilma pulbritest. Meeldib süüa, aga mitte süüa teha. Sööme makarone hakklihaga, purgisuppe, kartulit mingi lihamaterjaliga, kala friikatega (kastme teen pakipulbrist), pakipajaroogasid, ahjuliha aedviljadega, poepelmeene, tatraputru hakklihaga, salatit on juures harva, suvel rohkem, kui minu teha, siis eelistan oliiviõli, mees tahab hapukoorega. Kartulisalatit teeme ise ja sööme mitu päeva. Lõunasöögiks üritan enamasti vegan olla ja salatit süüa, hommikuks joon smuutit. Kui ma üksi elaks, sööks hoopis teistmoodi. Hei, ma vist ei salli lihtsalt teistele toidu tegemist, endale viitsiks katsetada küll! Olen ju proovinud teha püreesuppe, aga kui keegi teine neid ei taha, mida ma siis teen? Ega ma lasengi rohkem L.-l süüa teha, tehku oma maitse järgi neid liharoogi, teistele enda maitse peale surumine tundub mulle raskem.
Mingeid piiripealseid põnevaid teemasid on ka olnud, millest ma siiski täpsemalt siia kirjutada ei tahaks, puudutavad rohkem muid kui teisi. No näiteks tõi laps lasteaiast "katku" koju ja kui ma seda guugeldasin (eelnevalt päris-meditsiinitöötajaga konsulteerimist), siis leidsin ühe ökoema arvamuse, kuidas "eks ta ju kole on, aga rohud on veel hullemad, parem püüda koduste vahenditega hakkama saada, on küll raske ja läheb kaua, aga eks ta ilmselt möödub", samal ajal kui minu esimene reaktsioon selle "katku" puhul oleks olnud põletatud maa taktika ehk siis andke mulle leegiheitja, ja ruttu! Kuidas inimesed rahulikuks suudavad jääda ja isemöödumisele loota, on mulle müstika. Kärsitus jälle, mis muud.
Töö juures sattus ka üks väga intrigeeriv küsitlus meile arhiveerimiseks, nimelt Stockholmi politsei oma. Tundus ahvatlev lõpuks ometi "tõde" teada saada, et mida siis arvab oma koduümbruse turvalisusest lihtne rootslane. Valim oli suur ja lai. Tegelikkuses ma lõpuks enam ei viitsinud neid tuhandeid ankeete nii süvenenult läbi vaadata, kui mingi arvamuse kujundamiseks vajalik oleks olnud. Valikvastuseid ma üldse ei jälginud, vaatasin ainult viimast avatud küsimust, kus inimesed said oma arvamuse vabas vormis välja öelda. Seinast seina oli, mitte ühtegi "pagulased ahju!" sõnavõttu silma ei hakanud, inimesed, kes muukeelseid nimetasid, soovitasid soojalt integratsiooniprogramme tõhustada ja noortekeskusi juurde ehitada. Miks mulle tundub, et need inimesed tembeldataks meil kohe naiivseteks heaoluühiskonnast juhmistunud ullikesteks? Mõni soovis kerjamise keelustada, mõni soovis kerjajaid aidata. Ainsa "ebameeldiva rahvusena" nägin ühes kohas nimetatavat rumeenlasi. Vähemalt kahte inimest häiris natsistliku sisuga graffiti metrooseintel. Muidu tavalised mured - tänavavalgustus, rohkem jalgsipatrulle, autod kihutavad õuealal jms. Mingile tõele ma ei pretendeeri. Kindlasti jäi palju kahe silma vahele.
Kõik kirjutavad söögist. Mitte keegi ei söö enam toidu kõrvale leiba. Mina olen see viimane mohikaanlane ja söön. Kõikide toitude kõrvale. Keegi väitis (mitte blogides, vaid päriselus), et liha kõrvale leiva söömine on puhas ahnus. Ja piima joon ka alati juurde. Ma olen nii harjunud, et ei suuda ilma, mind lausa häirib, kui toidu kõrvale leiba ei saa. "Kus, kurat, must leib on?! " röögatan ja löön rusika lauale ka hiina restoranis. Ok, seal tellin naani siiski. Piimaga on see nali, et väljas süües ma isegi suudan piima muu joogiga asendada, aga kodus küll mahla toidu kõrvale ei taha. Või üldse joomata olla? Söök jääb kurku kinni ju nii! Ilmselt muidugi harjumise asi. Aga soola ise lisan toidule vähe (aga söön päris palju poolfabrikaate, kus sool niigi sees) ja kohvi sisse suhkrut ei pane. Magusad asjad mind üldjuhul eriti ei tõmba, vajadusel teen kooke Vilma pulbritest. Meeldib süüa, aga mitte süüa teha. Sööme makarone hakklihaga, purgisuppe, kartulit mingi lihamaterjaliga, kala friikatega (kastme teen pakipulbrist), pakipajaroogasid, ahjuliha aedviljadega, poepelmeene, tatraputru hakklihaga, salatit on juures harva, suvel rohkem, kui minu teha, siis eelistan oliiviõli, mees tahab hapukoorega. Kartulisalatit teeme ise ja sööme mitu päeva. Lõunasöögiks üritan enamasti vegan olla ja salatit süüa, hommikuks joon smuutit. Kui ma üksi elaks, sööks hoopis teistmoodi. Hei, ma vist ei salli lihtsalt teistele toidu tegemist, endale viitsiks katsetada küll! Olen ju proovinud teha püreesuppe, aga kui keegi teine neid ei taha, mida ma siis teen? Ega ma lasengi rohkem L.-l süüa teha, tehku oma maitse järgi neid liharoogi, teistele enda maitse peale surumine tundub mulle raskem.
teisipäev, märts 21, 2017
Kelle oma sa oled?
Näe, Feministeeriumis kirjutatakse põneval teemal, millele ma isegi sageli mõelnud olen - nimelt perekonnanime vahetamisest abiellumise puhul. Te võite küll ironiseerida, et mida minusugune vanatüdruk (lastega tüdruk?) sellest ikka mõtleb, aga ausõna, kunagi olid ajad, mil ma arvasin, et ühe naisterahva elukaar peab kindlasti välja nägema selline: ülikool, abielu, lapsed, (karjäär?).
Mulle näib, et selles artiklis on täiesti mainimata jäetud põhjus, miks mina perekonnanimevahetust iseenesestmõistetavana võtsin - sest ma saan seda teha! Ma saan suurest peast endale uue nime! Äge, jee! Ju siis ma ei ole enda identiteedi küljes nii kinni, mulle tundus muutus pigem vahva uuendusena, mitte millestki lahtiütlemisena. Ma tean teisigi, kes koolis vihikute taha oma "uut allkirja" harjutasid...Minu jaoks ei olnud see mingi kole patriarhaadist lähtuv rõhuv komme, pigem hoopis nii, et näe, tüdrukud saavad uue nime, aga poisid ei saa!
Isver, mind isegi narriti seetõttu, et mu nimi sarnanes algklassides ühe ebameeldiva klassivenna omaga ja siis aasiti, kuidas mul abielludes muret pole, ainult paar tähte lõppu juurde ja valmis. Arutati, milline perekonnanimi sobib ja milline mitte, loodeti, et mõnesse nõmeda perekonnanimega poissi ei armuks jne.
Isegi kui ma praegu peaks abielluma, vist ikka võtaks mehe nime. Ma ei seosta seda kuidagi mehe omandiks olemisega, ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma võiksin kellegi omand olla vist....Sellega olen küll nõus, et mehe nime mitte võtnud naisi (kui just ei olnud tegemist mehe poolt väga koleda perenimega, siis oli arusaadav) peeti kuidagi kõrkideks - vahi, ei tea, mis talle ei sobi! Peab ennast jube tähtsaks või midagi! Seda muidugi vanema generatsiooni poolt.
Hoopis rohkem on mind häirinud laste perekonnanimede asi. Eestis on nimelt nii, et sa ise võid küll abielludes mehe nime enda nimele ka lihtsalt lisada ja olla proua nimi-sidekriips-nimi, aga lastele sellist sidekriipsuga nime panna ei saa. Eks ilmselt seepärast, et kui too laps ka kunagi abielludes sama otsustaks teha, veniks perenimed ikka väga pikkadeks. Kas mitte Tuuli Roosmaa ei põhjustanud pretsedenti pannes ühele kaksikutest enda perenime ja teisele mehe oma? Seda tehes pidi kuidagi seadust venitama vms. Mul on tuttavaid, kes on sama teinud järjestikku sündinud laste puhul ja raudselt arutatakse siis - ei tea, mis neil omavahel juhtus, et teisele lapsele enam isa nime ei pandud? Lastele pannakse vist üldjuhul isa perekonnanimi sellepärast, et isadus kindel oleks? Kusjuures meie teise lapse puhul selgus, et mitte abielus olevate vanemate puhul küsitakse lapsele nime pannes isalt otsesõnu üle, kas ta on isadusega nõus (Mini puhul seda veel ei tehtud). Sealjuures sai perekonnaseisuametnik ebamugava üllatuse osaliseks, sest L. hakkas selle küsimuse peale avalikult arutama selle üle, kas isaduse fakti ikka saab niimoodi kindlaks teha. Tema vist arvas, et see arutelu puudutab kuidagi mind ja minu ausust, kuigi L. teoretiseeris täiesti üldisel tasandil, aga seda inimesed millegipärast enamasti ei eelda.
Mu lastel on niisiis isa perekonnanimi. Miks? Mulle tundus, et vahet väga pole, milleks hakata eraldi midagi välja mõtlema. (Või äkki hoopis eeldasin, et kui lapsed juba isa nime peal, küll võetakse mindki? Oeh, ma loodan, et mu alateadvus ikka säänne madal hoor ei olnud :) Nüüd olen küll kuulnud, et näiteks lapsega üksi reisides võib tulla probleeme, kui emal on üks nimi ja lapsel teine. Perel võiks olla ikka üks nimi, nii on ilusam? Jah, noh, möönan, ilmselt oleks. Aga need viimaste aastate arengud traditsionalismi ja perekonna kaitsmise suunas on mind kuidagi tõrkuvaks muutnud sel teemal. Ei taha nagu ennast sellega sidudagi. Võib-olla on viinamarjad hapud? No iseenesest ei mõjuta ju see elu mitte kuidagi, va mõned tüütud tuttavad, kes kangesti sinu arvel pidutseda tahaks. Sellist traditsioonilist pidu ei tahaks ma niikuinii, mu jaoks on see omandanud näidisesinemise tähtsuse, ma võin omaette selle valge kleidi selga ajada, aga teiste ees, ei, ei taha. Ei taha ämmu-äiu, vanemaid, sõpru, lapsukesi lilleneiudena. Väikekodanlik tilu-lilu. Samas ma tean, et kui teha midagi omaette, salaja, siis kogu see kamp solvub. Pole vaja seda kah.
Mulle näib, et selles artiklis on täiesti mainimata jäetud põhjus, miks mina perekonnanimevahetust iseenesestmõistetavana võtsin - sest ma saan seda teha! Ma saan suurest peast endale uue nime! Äge, jee! Ju siis ma ei ole enda identiteedi küljes nii kinni, mulle tundus muutus pigem vahva uuendusena, mitte millestki lahtiütlemisena. Ma tean teisigi, kes koolis vihikute taha oma "uut allkirja" harjutasid...Minu jaoks ei olnud see mingi kole patriarhaadist lähtuv rõhuv komme, pigem hoopis nii, et näe, tüdrukud saavad uue nime, aga poisid ei saa!
Isver, mind isegi narriti seetõttu, et mu nimi sarnanes algklassides ühe ebameeldiva klassivenna omaga ja siis aasiti, kuidas mul abielludes muret pole, ainult paar tähte lõppu juurde ja valmis. Arutati, milline perekonnanimi sobib ja milline mitte, loodeti, et mõnesse nõmeda perekonnanimega poissi ei armuks jne.
Isegi kui ma praegu peaks abielluma, vist ikka võtaks mehe nime. Ma ei seosta seda kuidagi mehe omandiks olemisega, ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma võiksin kellegi omand olla vist....Sellega olen küll nõus, et mehe nime mitte võtnud naisi (kui just ei olnud tegemist mehe poolt väga koleda perenimega, siis oli arusaadav) peeti kuidagi kõrkideks - vahi, ei tea, mis talle ei sobi! Peab ennast jube tähtsaks või midagi! Seda muidugi vanema generatsiooni poolt.
Hoopis rohkem on mind häirinud laste perekonnanimede asi. Eestis on nimelt nii, et sa ise võid küll abielludes mehe nime enda nimele ka lihtsalt lisada ja olla proua nimi-sidekriips-nimi, aga lastele sellist sidekriipsuga nime panna ei saa. Eks ilmselt seepärast, et kui too laps ka kunagi abielludes sama otsustaks teha, veniks perenimed ikka väga pikkadeks. Kas mitte Tuuli Roosmaa ei põhjustanud pretsedenti pannes ühele kaksikutest enda perenime ja teisele mehe oma? Seda tehes pidi kuidagi seadust venitama vms. Mul on tuttavaid, kes on sama teinud järjestikku sündinud laste puhul ja raudselt arutatakse siis - ei tea, mis neil omavahel juhtus, et teisele lapsele enam isa nime ei pandud? Lastele pannakse vist üldjuhul isa perekonnanimi sellepärast, et isadus kindel oleks? Kusjuures meie teise lapse puhul selgus, et mitte abielus olevate vanemate puhul küsitakse lapsele nime pannes isalt otsesõnu üle, kas ta on isadusega nõus (Mini puhul seda veel ei tehtud). Sealjuures sai perekonnaseisuametnik ebamugava üllatuse osaliseks, sest L. hakkas selle küsimuse peale avalikult arutama selle üle, kas isaduse fakti ikka saab niimoodi kindlaks teha. Tema vist arvas, et see arutelu puudutab kuidagi mind ja minu ausust, kuigi L. teoretiseeris täiesti üldisel tasandil, aga seda inimesed millegipärast enamasti ei eelda.
Mu lastel on niisiis isa perekonnanimi. Miks? Mulle tundus, et vahet väga pole, milleks hakata eraldi midagi välja mõtlema. (Või äkki hoopis eeldasin, et kui lapsed juba isa nime peal, küll võetakse mindki? Oeh, ma loodan, et mu alateadvus ikka säänne madal hoor ei olnud :) Nüüd olen küll kuulnud, et näiteks lapsega üksi reisides võib tulla probleeme, kui emal on üks nimi ja lapsel teine. Perel võiks olla ikka üks nimi, nii on ilusam? Jah, noh, möönan, ilmselt oleks. Aga need viimaste aastate arengud traditsionalismi ja perekonna kaitsmise suunas on mind kuidagi tõrkuvaks muutnud sel teemal. Ei taha nagu ennast sellega sidudagi. Võib-olla on viinamarjad hapud? No iseenesest ei mõjuta ju see elu mitte kuidagi, va mõned tüütud tuttavad, kes kangesti sinu arvel pidutseda tahaks. Sellist traditsioonilist pidu ei tahaks ma niikuinii, mu jaoks on see omandanud näidisesinemise tähtsuse, ma võin omaette selle valge kleidi selga ajada, aga teiste ees, ei, ei taha. Ei taha ämmu-äiu, vanemaid, sõpru, lapsukesi lilleneiudena. Väikekodanlik tilu-lilu. Samas ma tean, et kui teha midagi omaette, salaja, siis kogu see kamp solvub. Pole vaja seda kah.
esmaspäev, märts 20, 2017
Milan Kundera. Olemise talumatu kergus
Milan Kundera "Olemise talumatu kergus" on ses osas hoopis teistsugune ja julgem raamat. Lisaks sellele, et pealkiri kandideerib kohe kindlasti maailma parima omale, on ka selle jutustamisviis erakordne. Nimelt ei püüa autor ennast kuidagi maskeerida, vaid tunnistab avalikult, et lugu ning selle tegelased on selgelt ideede näitlikustamiseks ellu kutsutud. Ta ei kohku tagasi ka selliselt "stiilivääratuselt", nagu keset lugu järsku autori positsioonilt selgituste andmiselt: "Romaan ei ole autori pihtimus, vaid uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu lõksus, milleks on muutunud maailm. Kuid aitab. Naaseme Tomaše juurde." (lk 212): "Käesoleva romaani kolmandas osas jutustasin ma poolpaljast Sabinast, kuidas ta seisab, kõvakübar peas, riietatud Tomaše kõrval. Tollal ma ühest asjast vaikisin." (lk 238)
Nüüd võib jääda mulje, et tegemist on kuidagi tüütult kliinilise teosega, seda aga "Olemise talumatu kergus" kindlasti pole. Lugu on konstrueeritusest hoolimata kaasahaarav, eluline ja noh, hästi läbimõeldud. Peab olema tõeline geenius, et need kaks poolt - ideede (või uurimuse, nagu autor ise ütleb) edasiandmine ja ladus lugu niimoodi tasakaalus oleksid. Uurimuse teema pole aga sugugi kitsas vaid hõlmab endas nii inimelu paradokse kui ka maailma ajalugu ühe õnnetu kommunismi haardesse jäänud riigi vaatenurgast ja valikutest lähtudes. Siin tekkis mul mitu korda paralleel Sofi Oksase ja tema lugudega. Kunderal välis-tšehhina on üsna sarnane missioon. Meile, eestlastele, eriti tuttav teema. Kui Oksasele heidetakse ette Nõukogude elu koleduste esiletoomist, siis ega Kundera leebem pole, ka tema ei pigista silma kinni fakti juures, et osa represseerivatest rollidest võtsid enda õlule omad, mitte okupandid. Kundera on küll oluliselt kliinilisem, emotsioonivabam ega lasku "räpastesse detailidesse" - kärbseid, verd ja vägistamist siit ei leia, ehk on mõnel lihtsam lugeda.
Sitta, seksi ja teoloogiat leiab aga küll, olge ette hoiatatud. Väga palju sellist, millest igaühest annaks eraldi uurimustöö kirjutada. Aga miks siis ikka on elada nii talumatult kerge? "Inimelu elatakse ainult üks kord ja seepärast pole meil võimalik kindlaks teha, millised meie otsused olid head ja millised olid halvad. Me võime antud olukorras otsustada ainult üks kord ja meile pole antud teist, kolmandat, neljandat elu, et me võiksime erinevaid otsuseid võrrelda." (lk 213) Kui tulevikku ette näha pole võimalik, kasutame otsuste tegemisel oma ainukest olemasolevat infoallikat - minevikukogemust. See aga on igaühel erinev. Kundera näitab väga ilmekalt ära selle, kuidas need lahknevused inimeste vahele erimeelsusi loovad - me saame samadest asjadest absoluutselt erinevalt aru, samadel nähtustel on erinevate inimeste jaoks erinevad tähendused, nendega seonduvad vastuolulised mälestused jne, ning kuidas kõik need esmapilgul vähetähtsad asjad suhteid ja saatusi mõjutavad.
Üsna õhuke raamat, milles sisaldub kordades rohkem kui kaanetutvus hõlmab - tõepoolest "uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu (totalitaarse režiimi tingimustes)".
pühapäev, märts 19, 2017
Kuluks koolitus ära küll
Nüüd siis õpime kõik kampaaniakorras "Tere!" ütlema. Enamik inimesi on veendunud, et see on üks õige asi, samas mul on hoopis teistpidine mälestus lapsepõlvest.
Nimelt hakkasime kunagi naabriplikaga praktiseerima võõraste möödujate teretamist. Selle peale sain kodus kõvasti pahandada - miks me tüütame võõraid inimesi ning üldse olevat see täiesti sobimatu käitumine. Kole ja ebaviisakas. Nüüd loen, et see olevat maapiirkondades levinud "kena komme". Mh? Miks mina olen siis kogu aeg teadnud, et võõra inimese teretamine on vale?
Võõraste teretamisega puutusin hilisemas eas esmakordselt kokku lasteaia juures, kus tundus vaikimisi kombeks olevat vastutulevaid lapsevanemaid teretada, ka neid, kelle lapsed sinu omadega ühes rühmas ei käi. Ok, tegin kaasa, kuigi ei näinud sellel mitte mingit mõtet. Viisakus, jah, aga miks? Mu laste rühmades on läbi aegade olnud kaks emmet, sellised hästi tigeda näoga mimmid, kes kunagi seda tere ei ütle, vähemalt esimesena mitte. Mul on alati hea meel olnud neid nähes - ei pea ise ka suud lahti tegema. Hmm...järelikult ütlen ma ise tere, siis kui ütleb vastutulija või mul on tunne, et ta hakkab seda ütlema. No näiteks hakkasin ma sel aastal "jõudu"" soovima majahoidjale, ise samal ajal alati lootes, et ehk me ei kohtu ja ta on parajasti oma luuaga teisel pool maja või vaatab just minu möödudes mujale või..Nägin vist, et keegi ütles ja siis pidasin vajalikuks ka ise "viisakas" olla, kuigi loomulikult see mul välja ei kuku.
L. ütles ükspäev naabrinaisele "Tere!", Mikro ei tundnud teda ära ja pahandas: "Issi, miks sa ütled võõrale inimesele tere?" Erinevalt minust, ei ole keegi talle öelnud, et võõraid teretada ei tohiks. On see siis "loogiline mõtlemine", mis sellisele otsusele jõudis? Et tegelikult saab lapski aru - tere on tuttavate jaoks ning mitte niisama loopimiseks?
Poodi sisenedes öeldakse jah "tere!", aga on arusaadav, et see on osake edukast müügistrateegiast. Kus läheb piir elementaarse viisakuse ja teise inimese isiklikku ruumi tungimise vahel? Mul ei ole ausõna mugav, kui keegi võõras mind teretab, mul on tunne, et nüüd olen kohustatud talle naeratama, meeldivat isikut teesklema, õudsemal juhul small talk'i arendama. Ei, mul pole midagi selle vastu, kui ma olen heas tujus, tänagi ohkasime ühe võõra poemüüjaga ühe kauni pluusi kohal, kuidas teatud gabariitidega teatud riided selga ei sobi ning mis muud hädad sellega kaasnevad ja kui tobe on sealjuures kuulda, et oled tegelikult õnnega koos. Aga samas võin ma niimoodi ka teise inimese tuju tahtmatult ära rikkuda, nagu tol korral, kui läksin poodi üht konkreetset toodet otsima, seda ei olnud, aga müüja üritas mulle muid variante pakkuda. Olin lihtsalt ebaviisakalt napisõnaline ja põgenesin, sest tean, kui mõjutatav ostja ma võin olla. See kõik oleks ära jäänud, kui minu poole pöördutud ei oleks.
Mis veel seoses selle teretamisega? Meenuvad paar kummalist juhtumit, kus mind ennast on ülbeks peetud ja kedagi teist lausa aastaid põlatud, sest me väidetavalt ei teretanud tuttavat inimest, keda me tegelikkuses lihtsalt möödumas ei märganud. Ehk siis selle teretamisega seostub alati see "kuidas sina mulle, nii mina sulle" ohtlik moment. Ole alati valvel! Teistpidi ka nö "liigne viisakus" nende mõistes, kes leiavad, et teretama peaks vaid tuttavaid - mu ema töötab inimestega ja peab pidevalt võõrastele teredele vastama, nende jaoks on teda üks, aga tema jaoks on neid silme eest läbi käivaid inimesi ju palju. Ema ise ka rääkis loo, kuidas tänaval tuli talle vastu väga tuttav meesterahvas, ema mõtles, et küllap ikka keegi tuttav on ja ütles tere, mees vastas ka, alles paar minutit hiljem meenus emale, et see oli ju Vahur Kersna televisioonist...Ilmselt juhtub tuntud nägudel seda veel tihedamini ja sageli ei olegi teretajad andunud fännid vaid lihtsalt segadusse aetud kodanikud.
Nimelt hakkasime kunagi naabriplikaga praktiseerima võõraste möödujate teretamist. Selle peale sain kodus kõvasti pahandada - miks me tüütame võõraid inimesi ning üldse olevat see täiesti sobimatu käitumine. Kole ja ebaviisakas. Nüüd loen, et see olevat maapiirkondades levinud "kena komme". Mh? Miks mina olen siis kogu aeg teadnud, et võõra inimese teretamine on vale?
Võõraste teretamisega puutusin hilisemas eas esmakordselt kokku lasteaia juures, kus tundus vaikimisi kombeks olevat vastutulevaid lapsevanemaid teretada, ka neid, kelle lapsed sinu omadega ühes rühmas ei käi. Ok, tegin kaasa, kuigi ei näinud sellel mitte mingit mõtet. Viisakus, jah, aga miks? Mu laste rühmades on läbi aegade olnud kaks emmet, sellised hästi tigeda näoga mimmid, kes kunagi seda tere ei ütle, vähemalt esimesena mitte. Mul on alati hea meel olnud neid nähes - ei pea ise ka suud lahti tegema. Hmm...järelikult ütlen ma ise tere, siis kui ütleb vastutulija või mul on tunne, et ta hakkab seda ütlema. No näiteks hakkasin ma sel aastal "jõudu"" soovima majahoidjale, ise samal ajal alati lootes, et ehk me ei kohtu ja ta on parajasti oma luuaga teisel pool maja või vaatab just minu möödudes mujale või..Nägin vist, et keegi ütles ja siis pidasin vajalikuks ka ise "viisakas" olla, kuigi loomulikult see mul välja ei kuku.
L. ütles ükspäev naabrinaisele "Tere!", Mikro ei tundnud teda ära ja pahandas: "Issi, miks sa ütled võõrale inimesele tere?" Erinevalt minust, ei ole keegi talle öelnud, et võõraid teretada ei tohiks. On see siis "loogiline mõtlemine", mis sellisele otsusele jõudis? Et tegelikult saab lapski aru - tere on tuttavate jaoks ning mitte niisama loopimiseks?
Poodi sisenedes öeldakse jah "tere!", aga on arusaadav, et see on osake edukast müügistrateegiast. Kus läheb piir elementaarse viisakuse ja teise inimese isiklikku ruumi tungimise vahel? Mul ei ole ausõna mugav, kui keegi võõras mind teretab, mul on tunne, et nüüd olen kohustatud talle naeratama, meeldivat isikut teesklema, õudsemal juhul small talk'i arendama. Ei, mul pole midagi selle vastu, kui ma olen heas tujus, tänagi ohkasime ühe võõra poemüüjaga ühe kauni pluusi kohal, kuidas teatud gabariitidega teatud riided selga ei sobi ning mis muud hädad sellega kaasnevad ja kui tobe on sealjuures kuulda, et oled tegelikult õnnega koos. Aga samas võin ma niimoodi ka teise inimese tuju tahtmatult ära rikkuda, nagu tol korral, kui läksin poodi üht konkreetset toodet otsima, seda ei olnud, aga müüja üritas mulle muid variante pakkuda. Olin lihtsalt ebaviisakalt napisõnaline ja põgenesin, sest tean, kui mõjutatav ostja ma võin olla. See kõik oleks ära jäänud, kui minu poole pöördutud ei oleks.
Mis veel seoses selle teretamisega? Meenuvad paar kummalist juhtumit, kus mind ennast on ülbeks peetud ja kedagi teist lausa aastaid põlatud, sest me väidetavalt ei teretanud tuttavat inimest, keda me tegelikkuses lihtsalt möödumas ei märganud. Ehk siis selle teretamisega seostub alati see "kuidas sina mulle, nii mina sulle" ohtlik moment. Ole alati valvel! Teistpidi ka nö "liigne viisakus" nende mõistes, kes leiavad, et teretama peaks vaid tuttavaid - mu ema töötab inimestega ja peab pidevalt võõrastele teredele vastama, nende jaoks on teda üks, aga tema jaoks on neid silme eest läbi käivaid inimesi ju palju. Ema ise ka rääkis loo, kuidas tänaval tuli talle vastu väga tuttav meesterahvas, ema mõtles, et küllap ikka keegi tuttav on ja ütles tere, mees vastas ka, alles paar minutit hiljem meenus emale, et see oli ju Vahur Kersna televisioonist...Ilmselt juhtub tuntud nägudel seda veel tihedamini ja sageli ei olegi teretajad andunud fännid vaid lihtsalt segadusse aetud kodanikud.
neljapäev, märts 09, 2017
Lisa Genova. Siiski veel Alice.
Mulle sattus see raamat alles praegu kätte, mäletan, et kunagi tehti ka film, toona tundus teema paeluv, aga kinno muidugi ei jõudnudki.
Alice on 50-aastane edukas Harvardi professor, keda mälu hakkab järsku alt vedama. Peagi saab ta teada, et põeb Alzheimeri varajast vormi, millel ravi puudub. Lugu keskendubki Alice´i edasise elu kirjeldamisele. Mulle tundus šokeeriv, et haiguse kulg nii kiire oli, kuid ilmselgelt on autor arstidega konsulteerinud ning tegelikkuses nii lähebki.
Mälu. Mõistus. Mina-tunne. See on ilmselt kogu inimeseks olemise essents. Mõned loodavad, et see kõik jääb meiega ka peale keha surma, aga mis saab siis, kui see hakkab kaduma juba ENNE keha surma? Mitte kunagi kauges tulevikus raugana, vaid nüüd ja kohe, tabab sind keset tervisejooksu, töökoosolekut, lapsevanemakohustusi. Paljud on näinud õudusunenägu sellest, kuidas nad on mingis võõras kohas ja lähedased vaatavad neist läbi, justkui ei tunneks äragi. Enamik tunneb suurt ebamugavust, kui avastab, et nende enda mälu on neid milleski alt vedanud. Raamat toob need hirmud meieni ehedal kujul. Mis tunne on leida end järsku naabrite köögist, mitte leida üles wc-d või tunda ära lähedasi. Osa eksimusi antakse edasi Alice'i pilgu läbi, osa kõrvalseisjate, kummalgi juhul tunneb lugeja ebamugavust ja kohmetust. Sedasama tunnevad ka haige lähedased. See justkui poleks enam Alice. Samas tunneb Alice, et osake temast on kusagil ikkagi alles, kuid ei leia teed välja. Tabav võrdlus raamatust - justkui ärgates hommikul unenäost, teades, et midagi seal oli, aga suutmata sõnagagi midagi edasi anda. Teadmine, et info on kusagil olemas, kuid sa ei leia teed selleni. Ilmselt oleme kõik seda elus mingil määral kogenud ja seeläbi teame, kui ebameeldiv see olla võib.
Teiselt poolt vaimsed häired ning kõrvalseisjate kohanemine sellega. Kas inimene, keda sa kunagi armastasid, on haiguse taga alles? Sellele dilemmale raamat mu meelest vastust ei anna. John, Alice´i abikaasa, laveerib kahe valiku vahel - elada oma elu edasi või pühenduda haigele kaasale. Ta püüab mõlemat ning lõpliku otsuse tegemist raamat ei kajasta. Inimesed lakkavad armastamast (või teevad seda vähemalt palju vähem kirglikult) ka palju väiksemate muutuste puhul partneris, me keskendume ikka koledal kombel olemasolevale rutiinile ega suuda sellest edasi näha, aga kui muutub tõepoolest suurem osa inimese isiksusest ning ta ei tunne sind isegi ära? Kas armastusest piisab? Autor leiab kompromissi - armastust tajume me igal juhul. Jah, muidugi, iga elusolend mõistab, kas keegi tunneb tema vastu sooje tundeid või on külm, aga romantiline armastus?
Kas pelgalt ligimesearmastus on see stiimul, et elus püsida? Ka selle küsimuse lahendab autor osavalt - Alice lihtsalt ei suuda enesetappu läbi viia. Ma ei tea, mul oli selle koha peal Alice'st kõige rohkem kahju. Jah, lihtsam on olla füüsiliselt terve ja vaimselt haige, sest siis sa ise ei mõista enda viletsust, kuid mõeldes ümbritsevatele, kes teavad, milline sa kunagi olid...See on ilmselt eestlaslik, see "ei taha kellelegi kaela peale jääda", aga ma vist tõesti ei tea kedagi enda ümbert, kes teisiti arvaks. See raamat oli siiski väga pro-life.
Ma olen nõus, et elu kutse on tugev, kõik need kaela peale jääda kartjad on koleda lõpuni välja vedanud, aga kas alati ka mõistlik?
Alice on 50-aastane edukas Harvardi professor, keda mälu hakkab järsku alt vedama. Peagi saab ta teada, et põeb Alzheimeri varajast vormi, millel ravi puudub. Lugu keskendubki Alice´i edasise elu kirjeldamisele. Mulle tundus šokeeriv, et haiguse kulg nii kiire oli, kuid ilmselgelt on autor arstidega konsulteerinud ning tegelikkuses nii lähebki.
Mälu. Mõistus. Mina-tunne. See on ilmselt kogu inimeseks olemise essents. Mõned loodavad, et see kõik jääb meiega ka peale keha surma, aga mis saab siis, kui see hakkab kaduma juba ENNE keha surma? Mitte kunagi kauges tulevikus raugana, vaid nüüd ja kohe, tabab sind keset tervisejooksu, töökoosolekut, lapsevanemakohustusi. Paljud on näinud õudusunenägu sellest, kuidas nad on mingis võõras kohas ja lähedased vaatavad neist läbi, justkui ei tunneks äragi. Enamik tunneb suurt ebamugavust, kui avastab, et nende enda mälu on neid milleski alt vedanud. Raamat toob need hirmud meieni ehedal kujul. Mis tunne on leida end järsku naabrite köögist, mitte leida üles wc-d või tunda ära lähedasi. Osa eksimusi antakse edasi Alice'i pilgu läbi, osa kõrvalseisjate, kummalgi juhul tunneb lugeja ebamugavust ja kohmetust. Sedasama tunnevad ka haige lähedased. See justkui poleks enam Alice. Samas tunneb Alice, et osake temast on kusagil ikkagi alles, kuid ei leia teed välja. Tabav võrdlus raamatust - justkui ärgates hommikul unenäost, teades, et midagi seal oli, aga suutmata sõnagagi midagi edasi anda. Teadmine, et info on kusagil olemas, kuid sa ei leia teed selleni. Ilmselt oleme kõik seda elus mingil määral kogenud ja seeläbi teame, kui ebameeldiv see olla võib.
Teiselt poolt vaimsed häired ning kõrvalseisjate kohanemine sellega. Kas inimene, keda sa kunagi armastasid, on haiguse taga alles? Sellele dilemmale raamat mu meelest vastust ei anna. John, Alice´i abikaasa, laveerib kahe valiku vahel - elada oma elu edasi või pühenduda haigele kaasale. Ta püüab mõlemat ning lõpliku otsuse tegemist raamat ei kajasta. Inimesed lakkavad armastamast (või teevad seda vähemalt palju vähem kirglikult) ka palju väiksemate muutuste puhul partneris, me keskendume ikka koledal kombel olemasolevale rutiinile ega suuda sellest edasi näha, aga kui muutub tõepoolest suurem osa inimese isiksusest ning ta ei tunne sind isegi ära? Kas armastusest piisab? Autor leiab kompromissi - armastust tajume me igal juhul. Jah, muidugi, iga elusolend mõistab, kas keegi tunneb tema vastu sooje tundeid või on külm, aga romantiline armastus?
Kas pelgalt ligimesearmastus on see stiimul, et elus püsida? Ka selle küsimuse lahendab autor osavalt - Alice lihtsalt ei suuda enesetappu läbi viia. Ma ei tea, mul oli selle koha peal Alice'st kõige rohkem kahju. Jah, lihtsam on olla füüsiliselt terve ja vaimselt haige, sest siis sa ise ei mõista enda viletsust, kuid mõeldes ümbritsevatele, kes teavad, milline sa kunagi olid...See on ilmselt eestlaslik, see "ei taha kellelegi kaela peale jääda", aga ma vist tõesti ei tea kedagi enda ümbert, kes teisiti arvaks. See raamat oli siiski väga pro-life.
Ma olen nõus, et elu kutse on tugev, kõik need kaela peale jääda kartjad on koleda lõpuni välja vedanud, aga kas alati ka mõistlik?
kolmapäev, märts 08, 2017
Hapud viinamarjad
Kõvemad inimvaatlejad ütleks kohe, et eks ma üks ilge manipuleeriv eit olen, ja ega ise täpselt ei oskagi põhjendada, miks, igatahes suskasin hommikul L.-le: "Tead, miks S. (meie teine naistöötaja kontoris peale minu) tänasest puhkuse võttis? No ta ei kannata seda alandust välja, kuidas sa ülemusena talle kunagi naistepäevaks sületäit roose ei too!" Lihtsalt nali, noh, ei mingit torget kummagi asjaosalise suhtes, tundus selline tabav tähelepanek olevat. Ega siis niisama puhkuse esimene päev naistepäevaga kokku ei satu, eks.
Kõnnin siis peale Mikro lasteaeda viskamist üksi tööle edasi (L. laseb ees jalga alati, mitte et ta lasteaiast eemale hoiaks, lihtsalt hommikuti niimoodi efektiivsem). Lasteaias osad väiksed poisid viisid õpetajatele lilli. Mõtlesin, kui hea, et meil poisse pole, ma poleks jälle sellise asja peale tulnudki. Vastutulijatest nii mõnelgi oli kommikarp või lill peos. Mõtlesin, et kui Mini küsib, pean talle loengu naistepäeva TEGELIKUST tähendusest. No et ei ole "kord aastas panevad mehed tähele, et naised olemas on"-päev, vaid naiste õigused ja muu selline. Et pigem peaks naised sel päeval üksteisele tunnustust avaldama, et võrdsus on meil siin (enam-vähem) kätte võideldud, mitte meestelt kingitusi ootama.
Tulin tööle ja järsku kargas L. tulpide ja šokolaadiga nurga tagant välja! No ja nii ma oma ideaalid maha müüsingi. Ei käratanud, et "naine lilli ei joo!", vaid pigem nagu...noh...sutsu heldisin või nii. Kas ongi nii, et lihtsalt hapud viinamarjad? Kui on niikuinii teada, et lilli pole lootust saada, siis leiame, et pole vajagi? No ma otseselt sellega muidugi nõus ei ole, sest naiste õigused on siiski tähtsamad kui mingid lilled ja šokolaad, aga ikkagi on hea ka neid viimaseid saada. Olgu meie veendumused millised tahes, ühiskond siiski mõjutab meid niipalju, et ühiskonna ootustest saavad vaikselt ka meie enda omad.
Lõpetasin just oma kaheksanda Bukowski, seekord "Sink leiva vahel", Henry Chinaski kasvamise ja kujunemise loo. Sellega seoses - kui Henry oleks olnud teistsugusest perekonnast, parematest majanduslikest oludest pärit ja ilusam (aknevaba), kas tal oleksid tekkinud samad veendumused? Henry ei teinud ju saladust sellest, et temagi ihkas lahtises autos kaunite tütarlastega ringi paarutada, ülikool iseenesestmõistetavana ees ootamas, et ta aga teadis selle variandi kättesaamatusest, muutus ta selle süsteemi kriitikuks, teadlikuks unelma kitsaskohtadest. Kas ta süsteemis sees olnuna oleks samadele järeldustele jõudnud? Ma usun, et võib-olla, kuid kindlasti oleks see keerulisem olnud. Ilma taustata ei olnuks Henry selline nagu ta oli. Me kõik oleme üldkehtivatest normidest mõjutatud, kuid reageerime neile vastavalt enda olukorrale. "Viinamarjad on hapud" kipub liiga pealiskaudseks hinnanguks jääma. Kas tõesti peaksid kõik asjadest ühtmoodi aru saama ja vaimustuma?
Hapudest viinamarjadest saab muidu head veini. (Jälle ma vihjan, mis mul ometi viga on!)
Head naistepäeva kõigile!
Kõnnin siis peale Mikro lasteaeda viskamist üksi tööle edasi (L. laseb ees jalga alati, mitte et ta lasteaiast eemale hoiaks, lihtsalt hommikuti niimoodi efektiivsem). Lasteaias osad väiksed poisid viisid õpetajatele lilli. Mõtlesin, kui hea, et meil poisse pole, ma poleks jälle sellise asja peale tulnudki. Vastutulijatest nii mõnelgi oli kommikarp või lill peos. Mõtlesin, et kui Mini küsib, pean talle loengu naistepäeva TEGELIKUST tähendusest. No et ei ole "kord aastas panevad mehed tähele, et naised olemas on"-päev, vaid naiste õigused ja muu selline. Et pigem peaks naised sel päeval üksteisele tunnustust avaldama, et võrdsus on meil siin (enam-vähem) kätte võideldud, mitte meestelt kingitusi ootama.
Tulin tööle ja järsku kargas L. tulpide ja šokolaadiga nurga tagant välja! No ja nii ma oma ideaalid maha müüsingi. Ei käratanud, et "naine lilli ei joo!", vaid pigem nagu...noh...sutsu heldisin või nii. Kas ongi nii, et lihtsalt hapud viinamarjad? Kui on niikuinii teada, et lilli pole lootust saada, siis leiame, et pole vajagi? No ma otseselt sellega muidugi nõus ei ole, sest naiste õigused on siiski tähtsamad kui mingid lilled ja šokolaad, aga ikkagi on hea ka neid viimaseid saada. Olgu meie veendumused millised tahes, ühiskond siiski mõjutab meid niipalju, et ühiskonna ootustest saavad vaikselt ka meie enda omad.
Lõpetasin just oma kaheksanda Bukowski, seekord "Sink leiva vahel", Henry Chinaski kasvamise ja kujunemise loo. Sellega seoses - kui Henry oleks olnud teistsugusest perekonnast, parematest majanduslikest oludest pärit ja ilusam (aknevaba), kas tal oleksid tekkinud samad veendumused? Henry ei teinud ju saladust sellest, et temagi ihkas lahtises autos kaunite tütarlastega ringi paarutada, ülikool iseenesestmõistetavana ees ootamas, et ta aga teadis selle variandi kättesaamatusest, muutus ta selle süsteemi kriitikuks, teadlikuks unelma kitsaskohtadest. Kas ta süsteemis sees olnuna oleks samadele järeldustele jõudnud? Ma usun, et võib-olla, kuid kindlasti oleks see keerulisem olnud. Ilma taustata ei olnuks Henry selline nagu ta oli. Me kõik oleme üldkehtivatest normidest mõjutatud, kuid reageerime neile vastavalt enda olukorrale. "Viinamarjad on hapud" kipub liiga pealiskaudseks hinnanguks jääma. Kas tõesti peaksid kõik asjadest ühtmoodi aru saama ja vaimustuma?
Hapudest viinamarjadest saab muidu head veini. (Jälle ma vihjan, mis mul ometi viga on!)
Head naistepäeva kõigile!
esmaspäev, märts 06, 2017
Nädalavahetuse napakusi
Ei suuda kuidagi ühtki harivat postitust teha, ikka ainult sisutühi möla. Lihtsalt tähelepanekud viimastel päevadel, ühestki tervet teemapostitust välja ei venita.
Eks mul oli juba reedel kergelt paha, aga ma pidin ikkagi välja minema, sest ma olen nagu see tüdruk Raamatuvaksiku almanahhist (ainus lugu vist, mida sealt mäletan, äkki oli Tütarlaps ja surm vms), kelle ema on suremas ja kes ikkagi peole läheb. Ainsa erinevusega, et mu ema pole suremas ja tehniliselt võttes ei sobi mulle vist tüdruk ka öelda (aga ükspäev oli Selveris lahe veinipakkuja-tädi, kes hõikas isegi minust kõvasti vanemaid prouasid veini mekkima stiilis: "Teie, tütarlaps, tulge ka siia!" - toimis väga edukalt). No igatahes meil oli lapsehoidja juba kohal, ma tõmbasin Theraflu rindu ja läksin, mis sest, et õues oli kohutavalt külm ja vihma sadas ning mitte üks sõber ennast kohale ei vedanud. Esines muude hulgas Soome hardcorepunk-legend Riistetyt, kellel (bändil) sama sünniaasta kui mul. Mulle meeldis, kuidas nad karjusid, et "Nazi punks f*** off!" ja nukra näoga noored Eesti punkarid lava eest ära hirmutasid. No krt, kui sa omast arust rahvuslane oled, miks sa siis natsisildi peale solvud?
Laupäeval ma lihtsalt magasin, sest kõik kohad valutasid va pea, mille valutamisega ma olin arvestanud, sest suitsuhais oli lämmatav. Ma ei viitsi uurida, kas mul on angiin või mumps või mitte midagi, aga ilmselt see viimane siiski.
Igatahes, kogu aeg kummitas peas: "I hate everything, baby!" Siis läksin välja, päike paistis ja tuju oli taas hea. Kõik on kohutavalt suhteline.
Mina: "Aga mis teil selle õpetaja perekonnanimi on? "
Mini: "Mmmm...Poissmees!"
Mina: "Poissmees? Päriselt selline perekonnanimi? Jube imelik!"
Mini (mõtleb): "Aaa...ei, Pärtelpoeg ikka!" :) :)
* See vist peaks kvalifitseeruma uue info jagamiseks, seega ikkagi mitte täiesti sisutühi postitus.
- Kus see minu "mina" üldse on, kui kõik mõtted, emotsioonid jms paistab sõltuvat hormonaalsest tasakaalust, tervislikust seisundist ja parasjagu kättesaadavatest ilmaoludest?
Eks mul oli juba reedel kergelt paha, aga ma pidin ikkagi välja minema, sest ma olen nagu see tüdruk Raamatuvaksiku almanahhist (ainus lugu vist, mida sealt mäletan, äkki oli Tütarlaps ja surm vms), kelle ema on suremas ja kes ikkagi peole läheb. Ainsa erinevusega, et mu ema pole suremas ja tehniliselt võttes ei sobi mulle vist tüdruk ka öelda (aga ükspäev oli Selveris lahe veinipakkuja-tädi, kes hõikas isegi minust kõvasti vanemaid prouasid veini mekkima stiilis: "Teie, tütarlaps, tulge ka siia!" - toimis väga edukalt). No igatahes meil oli lapsehoidja juba kohal, ma tõmbasin Theraflu rindu ja läksin, mis sest, et õues oli kohutavalt külm ja vihma sadas ning mitte üks sõber ennast kohale ei vedanud. Esines muude hulgas Soome hardcorepunk-legend Riistetyt, kellel (bändil) sama sünniaasta kui mul. Mulle meeldis, kuidas nad karjusid, et "Nazi punks f*** off!" ja nukra näoga noored Eesti punkarid lava eest ära hirmutasid. No krt, kui sa omast arust rahvuslane oled, miks sa siis natsisildi peale solvud?
Laupäeval ma lihtsalt magasin, sest kõik kohad valutasid va pea, mille valutamisega ma olin arvestanud, sest suitsuhais oli lämmatav. Ma ei viitsi uurida, kas mul on angiin või mumps või mitte midagi, aga ilmselt see viimane siiski.
Igatahes, kogu aeg kummitas peas: "I hate everything, baby!" Siis läksin välja, päike paistis ja tuju oli taas hea. Kõik on kohutavalt suhteline.
- Minu lapsed Eesti Laulu ei vaadanud, sest mina ka ei vaadanud. Pole nagu minu üritus kuidagi. Kas mu lastel jääb nüüd mingi oluline lünk popkultuuri-alastes teadmistes? Oeh, ma ei viitsi isegi hoolida sellest. Vaheklipid vaatasin ära. No mida on siin keerulist lastele seletada? Mu meelest lapsed siiski tabavad irooniat. Need, kes veel ei taba, ei viitsiks mingit suurte inimeste lobasaadet vaadatagi ja karjuks "Multikaid!". Tegelikult ka, ma ei kujuta ette, et Mikro viitsiks mingit täiskasvanute saadet jälgida. Tal on vägagi raudsed põhimõtted selles osas, nii kui mingi spioonide, autode vms multikas tuleb, röögib ta, et see on "poiste multikas" ja keeldub vaatamast, rääkimata siis "suurte inimeste saadetest". Kõik olgu ikka eakohane ja soostereotüüpne.
- Mini käis nädalavahetusel sõbrannal külas ja tuli koju teatega, et nad ehitasid onni. Päriselt, tänapäeva lapsed ja ehitasid onni! Ma küsisin muidugi skeptiliselt, et see oli mingi selline konstruktor, jah? Ei, vanad lauad olid ja nemad lõid sinna haamritega naelu sisse ning saagisid ka natuke, aga see ei olnud mootorsaag, nagu Mini pidas vajalikuks lisada. Mu ema oleks omal ajal kreepsu (see pidavat muide lehmade udarapõletik olema*) saanud sellise ülestunnistuse peale. Aga, et praegusel ajal selline barbaarsus?! Naersin natuke, ei olegi lumehelbekeste põlvkond. Ühte joodikut olid ka tänaval kohanud, kes neile tere ütles. Teravad elamused missugused.
Mina: "Aga mis teil selle õpetaja perekonnanimi on? "
Mini: "Mmmm...Poissmees!"
Mina: "Poissmees? Päriselt selline perekonnanimi? Jube imelik!"
Mini (mõtleb): "Aaa...ei, Pärtelpoeg ikka!" :) :)
* See vist peaks kvalifitseeruma uue info jagamiseks, seega ikkagi mitte täiesti sisutühi postitus.
reede, märts 03, 2017
Kui keegi "hakkab korralikuks"
Üks välismaa mees küsis mu käest Goodreadsis, kas ta võib mulle näidata enda ... raamatut (mida te siis mõtlesite? Kuigi jah, kunagi alustas üks mu sõbranna juttu enam vähem samamoodi, et üks mees olla kutsunud ta pubi nurga taha ja öelnud, et näitab talle midagi huvitavat, ma tookord panin ikka täppi, mis see huvitav asi olla võis...). Tookord oli mul muude asjadega tegemist, seega mõtlesin, et kirjutan talle kindlasti vastu, luban läbi lugeda ja tänan. Igatahes eile hakkasin siis otsast lugema ning peale sissejuhatust hingasin kergendatult, et seda kirja ära ei saatnud, sest ilmselt ma seda raamatut lugeda ei kavatse. (Jah, muidugi on inetu vastamata jätta, aga ta kirjutas niikuinii, et vabandab, kui mulle juba oma raamatu varem saatnud on, sest tal pole oma kirjadest täit ülevaadet, seega ma viilin vastamisest, kuna vastasel juhul peaksin ilmselt punnima selle raamatu ka läbi lugeda).
Miks ma siis edasi ei loe? Mina sain selle raamatu seetõttu, et autor vaatas, et ma olen lugenud mitmeid rocki-biograafiaid ning need on mulle üldiselt meeldinud. Tema lugu jutustavat sellest, kuidas ta omal ajal oli B-kategooria bändide helimees ja milline raju elu sellega kaasnes. Oma raamatut alustab ta aga hoopis sellega, kuidas tal on olnud põhimõtteliselt kaks elu: üks sex&drugs&rock'n'roll ja teine "normaalne". Ta muudkui räägib, kuidas tal nüüd on korralik töö, normaalne pere, lapsed ja milline tore pühendunud pereinimene ta on. Kui ta lapsed tahaksid kogeda midagi sellist, mida tema nooruses, siis ta keelaks neid kategooriliselt! Naise valis ka sellise üdini korraliku ja karske. Järgneb jutt perereisist Mehhikosse, kus tuleb jumala eest vaadata, et ükski laps kaduma ei läheks (no see on loogiline), keegi jumala eest vett ei jooks ega midagi kohalikku ei sööks, kogu reisil vajalik on endal kaasas, et ikka kindlasti 100% turvaline oleks. Vot selline tore ja turvaline mees on minust saanud, õhkab autor uhkelt. Öäkkk!
Mulle tunduvad sellised "totaalsed muutumised" alati võltsid. Sa kas polnud hingega asja juures siis või teeskled nüüd. Teate ju küll neid endistest joodikutest täiskarsklasi, kes on nõus sulle pudeliga piki pead andma, kui sa neile kogemata (tühja) šampuseklaasi ette paned või endisi suitsetajaid, kes leiavad, et kõik tossajad tuleks kuhugi kolooniasse kinni panna. Eks see viha ole tingitud sellest, et ise tahaks ka, aga ei saa. Loomulikult on alati inimesi, kes avastavad, et neile mingi elustiil üldse ei sobi. Pea iga kuulsa bändi ajaloos on mõni tüüp, kes algusaastatel bändis tegev oli, kuid suure kuulsuse saabudes jalga lasi ja valis "lihtsa arveametniku töö Lõuna-Carolinas". Mina võib-olla ei saa aru, kuidas nad "unelmate elule" selja pöörasid, aga ma aktsepteerin nende otsust oma eelistus ära tunda ja õigel ajal kurssi vahetada. Aga kui sa ikka aastaid künnad sama vagu ja siis hiljem tunnistad, et ptüi, õudne, oli lahe, aga hea, et otsa sai, nüüd ma olen hoopis teine inimene! Mu meelest inimesed ei jäta katki asju, mis neile päriselt meeldivad. Huvisid võib juurde tulla, aga kui tõenäoliselt võõrdud sa millestki, mis sulle kunagi väga meeldis? Ja tunned end sealjuures veel hästi?
Lugesin kusagilt, et kõige tõenäolisemalt pääsevad sünnitusjärgsest deprekast naised, kes on võimelised oma endist elustiili jätkama (no mõistuse piires siis ikka). Need, kes päevapealt enda elu kardinaalselt muudavad, saavad siiski šoki. Ma kipun ka uskuma, et räägitagu kui palju tahes, kuidas "nüüd elan ainult lapsele, enam isiklikku ja sotsiaalset elu ei oma ja olen õnnelik!", on see siiski pigem märk sellest, et tegelikult lihtsalt ei nauditudki seda varasemat elu, mitte aga sujuv üleminek ühest olukorrast teise. Inimene ei ole nii hea kameeleon. Või mõni siiski on? Et ongi nii nagu mõni väidab, et ühel hetkel teedki millegagi lõpparve, mis varem meeldis ega igatse seda enam karvavõrdki? Et lõpetan ühel hetkel blogimise ära ega kirjuta mitte mingis vormis mitte midagi mitte kuhugi? Tegelikult ma ju avastasin, kuidas blogimine on osaliselt sisekõne, seega võib-olla tõesti enam ei kirjuta, aga leian sellele mingi muu vaste, kuidas oma sisekõne väljendada. Üldiselt ju huvid ei kao. Või kui kaovad, siis sageli on see suure kriisi märk.
Aga möllumehest pereinimeseks? Seda kuidagi peetakse lausa loomulikuks, et ühel hetkel sa "rahuned maha". Mulle tundub, et see kehtib siis, kui sa möllasidki vaid selleks, et kedagi leida või sotsiaalse surve tõttu, aga kui sulle päriselt meeldis muusika ja suhtlemine sellest vaimustunud inimestega? Kuidas sa siis saad nelja seina vahele jääda? Seega minu jaoks oli see autor võlts vend, möllas möllu pärast ning ilmselt ei leia ma sealt raamatust midagi erilist muusika kohta, mis mind tegelikult huvitaks. Võib-olla ülekohus, aga maailmas on nii palju teisi lugemisväärseid raamatuid (ja no olgem ausad, tüüp ei olnud ju oma üllitisele avaldamist leidnud ka), mille esimene peatükk sind vihale ei aja.
Miks ma siis edasi ei loe? Mina sain selle raamatu seetõttu, et autor vaatas, et ma olen lugenud mitmeid rocki-biograafiaid ning need on mulle üldiselt meeldinud. Tema lugu jutustavat sellest, kuidas ta omal ajal oli B-kategooria bändide helimees ja milline raju elu sellega kaasnes. Oma raamatut alustab ta aga hoopis sellega, kuidas tal on olnud põhimõtteliselt kaks elu: üks sex&drugs&rock'n'roll ja teine "normaalne". Ta muudkui räägib, kuidas tal nüüd on korralik töö, normaalne pere, lapsed ja milline tore pühendunud pereinimene ta on. Kui ta lapsed tahaksid kogeda midagi sellist, mida tema nooruses, siis ta keelaks neid kategooriliselt! Naise valis ka sellise üdini korraliku ja karske. Järgneb jutt perereisist Mehhikosse, kus tuleb jumala eest vaadata, et ükski laps kaduma ei läheks (no see on loogiline), keegi jumala eest vett ei jooks ega midagi kohalikku ei sööks, kogu reisil vajalik on endal kaasas, et ikka kindlasti 100% turvaline oleks. Vot selline tore ja turvaline mees on minust saanud, õhkab autor uhkelt. Öäkkk!
Mulle tunduvad sellised "totaalsed muutumised" alati võltsid. Sa kas polnud hingega asja juures siis või teeskled nüüd. Teate ju küll neid endistest joodikutest täiskarsklasi, kes on nõus sulle pudeliga piki pead andma, kui sa neile kogemata (tühja) šampuseklaasi ette paned või endisi suitsetajaid, kes leiavad, et kõik tossajad tuleks kuhugi kolooniasse kinni panna. Eks see viha ole tingitud sellest, et ise tahaks ka, aga ei saa. Loomulikult on alati inimesi, kes avastavad, et neile mingi elustiil üldse ei sobi. Pea iga kuulsa bändi ajaloos on mõni tüüp, kes algusaastatel bändis tegev oli, kuid suure kuulsuse saabudes jalga lasi ja valis "lihtsa arveametniku töö Lõuna-Carolinas". Mina võib-olla ei saa aru, kuidas nad "unelmate elule" selja pöörasid, aga ma aktsepteerin nende otsust oma eelistus ära tunda ja õigel ajal kurssi vahetada. Aga kui sa ikka aastaid künnad sama vagu ja siis hiljem tunnistad, et ptüi, õudne, oli lahe, aga hea, et otsa sai, nüüd ma olen hoopis teine inimene! Mu meelest inimesed ei jäta katki asju, mis neile päriselt meeldivad. Huvisid võib juurde tulla, aga kui tõenäoliselt võõrdud sa millestki, mis sulle kunagi väga meeldis? Ja tunned end sealjuures veel hästi?
Lugesin kusagilt, et kõige tõenäolisemalt pääsevad sünnitusjärgsest deprekast naised, kes on võimelised oma endist elustiili jätkama (no mõistuse piires siis ikka). Need, kes päevapealt enda elu kardinaalselt muudavad, saavad siiski šoki. Ma kipun ka uskuma, et räägitagu kui palju tahes, kuidas "nüüd elan ainult lapsele, enam isiklikku ja sotsiaalset elu ei oma ja olen õnnelik!", on see siiski pigem märk sellest, et tegelikult lihtsalt ei nauditudki seda varasemat elu, mitte aga sujuv üleminek ühest olukorrast teise. Inimene ei ole nii hea kameeleon. Või mõni siiski on? Et ongi nii nagu mõni väidab, et ühel hetkel teedki millegagi lõpparve, mis varem meeldis ega igatse seda enam karvavõrdki? Et lõpetan ühel hetkel blogimise ära ega kirjuta mitte mingis vormis mitte midagi mitte kuhugi? Tegelikult ma ju avastasin, kuidas blogimine on osaliselt sisekõne, seega võib-olla tõesti enam ei kirjuta, aga leian sellele mingi muu vaste, kuidas oma sisekõne väljendada. Üldiselt ju huvid ei kao. Või kui kaovad, siis sageli on see suure kriisi märk.
Aga möllumehest pereinimeseks? Seda kuidagi peetakse lausa loomulikuks, et ühel hetkel sa "rahuned maha". Mulle tundub, et see kehtib siis, kui sa möllasidki vaid selleks, et kedagi leida või sotsiaalse surve tõttu, aga kui sulle päriselt meeldis muusika ja suhtlemine sellest vaimustunud inimestega? Kuidas sa siis saad nelja seina vahele jääda? Seega minu jaoks oli see autor võlts vend, möllas möllu pärast ning ilmselt ei leia ma sealt raamatust midagi erilist muusika kohta, mis mind tegelikult huvitaks. Võib-olla ülekohus, aga maailmas on nii palju teisi lugemisväärseid raamatuid (ja no olgem ausad, tüüp ei olnud ju oma üllitisele avaldamist leidnud ka), mille esimene peatükk sind vihale ei aja.
neljapäev, märts 02, 2017
No see ei ole küll enam normaalne!
Meil on koju tellitud lasteajakiri Täheke. Mängude ja uudiste jälgimiseks loen ka selle FB-lehte. Täna oli sinna üles pandud uue märtsinumbri esikaanepilt, näitasin seda Minile ja küsisin, ega meil seda postkastis polnud. Ei olnud, nentis Mini, aga lahe pilt, pane sellele "like" ka!
Pilt FB-st, autor Gerda Märtens:
Panin laigi ära, niisama vilksamisi vaatasin ka kommentaare (on halb komme, on). Ei hakka tsiteerima, aga üldjoontes siis: "Kleidis mees? Kuidas seda lapsele seletada? Ega mul muidu pole selliste vastu midagi, aga lasteajakirjas?"
Päriselt? Ütlen veel, et ei minul ega Minil mingeid küsimusi või selgitamisvajadust ei tekkinud. Lihtsalt naljakas pilt, näha ju, et teatrilava, teatris mängivad inimesed ka hunte ja karusid, miks siis ei võiks üks vuntsidega onu baleriini etendada? Võttes arvesse veel sedagi, et varasematel aegadel naisi teatrilavale ei lastudki, kõik naisterollid tuligi meestel kanda. Ma räägin küll vaid enda kogemustest, aga tõsiselt kahtlen, et lastel selle pildi peale hämming tekib, pigem on tegemist täiskasvanute oskusega igasugu lisatähendusi välja mõelda ja näha tonti seal, kus seda ei ole. Fantaasiate tsenseerimine tundub üldse kuidagi viimase aja teema olevat.
Kui keegi aga tõesti arvab, et kleidi kandmine teeb mehest koheselt perverdi ning on muidu võigas ja ebamehelik, siis vaadake neid tuntud mehelikkuse iidoleid, rockstaare, kleitides näiteks siit.
Pilt FB-st, autor Gerda Märtens:
Päriselt? Ütlen veel, et ei minul ega Minil mingeid küsimusi või selgitamisvajadust ei tekkinud. Lihtsalt naljakas pilt, näha ju, et teatrilava, teatris mängivad inimesed ka hunte ja karusid, miks siis ei võiks üks vuntsidega onu baleriini etendada? Võttes arvesse veel sedagi, et varasematel aegadel naisi teatrilavale ei lastudki, kõik naisterollid tuligi meestel kanda. Ma räägin küll vaid enda kogemustest, aga tõsiselt kahtlen, et lastel selle pildi peale hämming tekib, pigem on tegemist täiskasvanute oskusega igasugu lisatähendusi välja mõelda ja näha tonti seal, kus seda ei ole. Fantaasiate tsenseerimine tundub üldse kuidagi viimase aja teema olevat.
Kui keegi aga tõesti arvab, et kleidi kandmine teeb mehest koheselt perverdi ning on muidu võigas ja ebamehelik, siis vaadake neid tuntud mehelikkuse iidoleid, rockstaare, kleitides näiteks siit.
teisipäev, veebruar 28, 2017
Loodusseaduste vastu ei saa
Lugesin siin Daki viimast blogipostitust ja tõmbusin kadedusest kringliks. No te vaadake neid kasse! Millised imearmsad, truud ja lahked olevused - võta kätte ja ainult paita! Jah, selline peab üks õige kass olema!
Vaatame siis aga siia:
Üks trendikas maniakaal-depressiivik, kes on isegi oma kraapimisposti ribadeks tõmmanud ning keeldub täitmast loodusest talle peale pandud rolli. Kassi roll on olla inimesele toeks, ronida inimese peal, kõhule magama jääda, kaissu pugeda, olla armas ja sügatav. Miks muidu loodus kassi sellisena loonud on?! Vahest kahman kassi tollele vastu tahtmist kaissu ja kallistan nii, et ragiseb (no kujundlikult siiski), eks ta kannatab ära, hambad sisse ei löö, on ikkagi teadlik oma kohast hierarhias ning esimese lõdvema haarde juures põgeneb. Siis ma õigustan ennast - no miks sa siis näed selline nunnu ja pehmeke välja, sa ju provotseerid, sunnid ennast natuke pigistama! Olgem ausad, sulle ju endale ka natuke meeldib see inimarmastuse ülim akt!
Ükskord ärkasin öösel selle peale, et miskit pehmet ja karvast jäi käe alla. Ei noh, viisakuse piirides ikkagi. Kass oli, oli teine salamisi külje alla nihkunud. Pani kohe plehku, kui avastasin. Ega looduse vastu ei saa, ma ei tea, mida ta võitleb. Ma tean, salamisi tahavad nad kõik ainult kaisus olla. Täida oma looduselt saadud funktsiooni ja kõik on õnnelikud!
********************************************************************************
Olgem ausad, see paroodia on tegelikult õõvastav. Analoogia inimmaailma hierarhiatunnetusega on rabav. Mõtte sain siit.
Vaatame siis aga siia:
Ükskord ärkasin öösel selle peale, et miskit pehmet ja karvast jäi käe alla. Ei noh, viisakuse piirides ikkagi. Kass oli, oli teine salamisi külje alla nihkunud. Pani kohe plehku, kui avastasin. Ega looduse vastu ei saa, ma ei tea, mida ta võitleb. Ma tean, salamisi tahavad nad kõik ainult kaisus olla. Täida oma looduselt saadud funktsiooni ja kõik on õnnelikud!
********************************************************************************
Olgem ausad, see paroodia on tegelikult õõvastav. Analoogia inimmaailma hierarhiatunnetusega on rabav. Mõtte sain siit.
pühapäev, veebruar 26, 2017
Minu imeline puhkus*
Kuu alguses avastasin, et pikk nädalavahetus tulemas ja sellist asja ei tohi ju raisku lasta. Eestlased on teadagi spa-rahvas ja kõik teadlikumad olid oma puhkuse juba ammu planeerinud, seega Noorusesse taas kohti ei olnud, tuli Pärnu poole vaatama hakata. Ma olen juba kirjutanud, kuidas see Booking.com suudab mu hulluks ajada, seekord oli väga heas pakkumises Rannahotelli peretuba. Broneerisin ära, sest Rannahotell on mulle alati imeilus tundunud. L. küsis esimese asjana, et kas seal spa ka on siis või? Nojah, muidugi mitte, või vähemalt mitte selline klassikaline spa, kuhu lastega minna. Lohutasin end, et vahet ju pole, eelmine kord käisime Strandist ka Tervise paradiisi, kuigi Strandis isegi väike spa ju on. Vähemalt sain ilusa hotelli, eks.
Jõudis siis kätte see kauaoodatud lühendatud tööpäev, õhtul pidime veel korraks ühel kontserdil ära käima ja siis vabariigi aastapäeval Pärnusse. Loomulikult helistati lõuna ajal lasteaiast, et Mikro oksendab. Arvake ära, kas ma vandusin omaette koledate sõnadega? Kohale jõudes oli Mikro heas tujus ja irvitas rõõmsalt magajate üle. Mõtlesin, et äkki oli see mingi arusaamatus. No kes meist poleks keset tööpäeva korraks oksendanud või nii? Olime halva lapsevanema musternäidised ja läksime kontserdile, jättes lapsehoidja võimalikku okset koristama. Imekombel midagi ei juhtunudki ja lõuna ajal startisime Pärnu poole.
Hotell oli tõepoolest väga ilus, puhas ja stiilselt renoveeritud. Ilusaid pilte ma teha ei oska, ühe kunstilise ambitsiooniga foto meie toa laealusest siiski tegin:
Muid pilte saab hotelli kodukalt ka vaadata, päriselt ongi nii ilus kui pildil. Mõnusad laiad aknalauad, vinged kõrged voodid ja aknaga wc. See viimane oli veidi kummaline detail, klaas oli küll udutatud, aga mustri osadest kohtadest nägi läbi ja Mini keeldus algul wc-d kasutamast ("Te niikuinii vahite!").
Restorani menüü pani vähemalt mul küll suu vett jooksma, aga samamoodi paneb mul pea valutama fakt, et peaksin neid pärleid sigade (loe:laste) ette loopima ja seega valisime midagi vähem huvitavat.
Ma vihkan BabyBacki! Seal on see vastikult suur mängutuba, mida lapsed armastavad ja seal on see ahvatlev menüü, millest jääb mulje, et kõik nende toidud viivad keele alla. Ärge laske end eksitada, see kõik on puhas butafooria, Ameerika värk noh! Ma olen söönud Tartu, Pärnu ja Rakvere BB-des ning pole kordagi toiduga rahule jäänud. Ma ei tea, mis värk see on, aga kogu kraam on totaalselt maitsetu. Ja ma lähen ja käin seal ning loodan, et äkki seekord, aga ei. Mina võtsin nüüd täistera burgeri Camembert'i ja sibulamoosiga ja L. sinihallitusjuustu oma Portobello seenega (kõlavad üsna peenelt, eks) ning mõlemad tunnistasime, et Siriuse juustuburger on maitsekam. Lapsed jätsid kah enda toidu järele ja nii me siis masendununa, kõht kehvast söögist punnis, hotelli maandusime. Mikrole oli köha siginenud. Parem kui oksendamine, lohutasin ennast. Läksime vara magama, sest eelmise öö ülevalolekust oli uni peal. Ehk siis aastapäevapidustustest ei tea ma mõhkugi. Öösel väga hästi magada ei saanud, sest Mikro norskas ja köhis, ilmselt ikka mingi viirus ja mina mõlgutasin musti mõtteid sellest, kuidas pean järgmise päeva temaga hotellitoas veetma.
Järgmisel päeval oli imeline ilm, hommikusöök hotellis oli hea (mitte ülivõrdes, aga ka mitte suvaline lobi, šampat näiteks pakuti, mida ma küll ei joonud ja ka muu valik oli läbimõeldud, koogid näiteks olid tõesti head, mitte nagu tavaliselt hotellides). Kuigi Mikro aeg-ajalt köhatas, ei pidanud ma vajalikuks kõige mustemat stsenaariumi järgida. Kuna Tervise paradiis tehakse alles kell 11 lahti ja Mikro magab lõunaund, siis otsustasime sinna peale lõunat minna, ennelõunal ei osanud muud tarka teha, kui lapsed Pärnu Keskuse mängutuppa viia.
Peale lõunat suundusime siisLaste Tervise Paradiisi, saunakeskust ei külastanud, sest lapsed ei suuda seal niikuinii üle paari minuti istuda. Oli täitsa tore, kuigi L. mingil hetkel libastus trepil (ma õnneks ei näinud), aga kukkus nii õnnelikult, et ainult käsi sai viga ja seegi läks üle. Libe on seal tõesti, aga meie suudame alati plätud maha unustada või kui juhtume need kaasa võtma, siis kaotame koha peal ära.
Peale ligunemist tuli jälle kange nälg peale ning mõtlesime Da Vincisse korralikku pastat sööma minna. Seda sama olid aga ka kõik teised inimesed plaaninud ning pidime hoopis Chopsticksis nuudleid imema. Miks me Stefanisse ei läinud nagu Pärnus kohustuslik? Ei viitsi mina kuskil järjekorras passida, märja peaga talvisel ajal on söögikoha valik üsna komplitseeritud. Peale söömist oli tuju täitsa heaks läinud, võtsime poest näkse ja asju ning suundusime tuppa. Mini veel nõudis mu käest Hispaania salaamit, kuigi me arvasime, et lastele selline peen kraam ei meeldi. Mingi hetk keerasime magama ära, voodi tundus mõnusalt pehme ja tuba soe.
No ja siis algas lõbus osa...Järsku kõlas mingi kahtlaselt kodune-kohtlaselt tuttav hääl ja enne kui L. röögatades prügikasti haaras, jõudis Mini pool voodit täis oksendada. Mini siis seekord, mitte Mikro. Nuudlid-vorstid, kõik selline mõnus kraam. Hotellis ei lähe öösel ju lisapesu ka otsima, kuidagi piinlik ka, mis sest, et laps. Õnneks mööbel ega tekk-padi suuremaid kahjustusi ei saanud, haisva sisuga prügikast (hilisemad laadungid jõudsid ikka sinna ka) jäi nurka vedelema koos rokaste linadega. Ma oigasin, et mõnus hais saab siin sees olema, L. lohutas, et kui me siin kogu aeg ise sees olema, siis ei pane tähele. Tal oli õigus. Umbes poole tunni pärast tuli uus laar, seekord jõudis Mini wc-sse, aga valis poti asemel kraanikausi ja seina...Nuudlid alla ei läinud, pidime kätega kandma... Liiga palju informatsiooni?
Hommikuks oli Minil juba parem, ei saanudki aru, kas oksendamine tuli neist vorstidest, neelas basseinis liiga palju vett või viirus. Mikro sai rõõmsalt parastada: "Oksekott! Oksekott!" Pidin lohutama, et rootsi keeles on see kõigest veiseliha. Julgesime isegi sööma minna ja seejärel pagesime linnast. Ma lohutan ennast sellega, et tuba me ju ära ei lagastanud, voodipesu ning abiks olnud käterätid pestakse niikuinii ära ning prügikast visatakse tühjaks (loodetavasti enne sinna sisse mitte kiigates). Ikka täie raha eest, nagu öeldakse.
Tulime koju, kass oli põrandale kahte kohta oksendanud ja paari kohta olid ka junnid maha kukkunud (ta ei junni maha, vaid karvade küljest kukub), millest ühte ta oli püüdnud oskamatult kasida, hunnikut käpaga mööda põrandat laiali vedades. Kõik vedel oli kenasti põrandalaudadele kinni kuivanud. Jälle vist liiga palju informatsiooni...Ei tea, kas nutta või naerda. Võtsime ette üle pika aja väga põhjaliku koristustöö ja pesime panges kassi.
*Lugeda teadmisega, et ma kipun liialdama.
Jõudis siis kätte see kauaoodatud lühendatud tööpäev, õhtul pidime veel korraks ühel kontserdil ära käima ja siis vabariigi aastapäeval Pärnusse. Loomulikult helistati lõuna ajal lasteaiast, et Mikro oksendab. Arvake ära, kas ma vandusin omaette koledate sõnadega? Kohale jõudes oli Mikro heas tujus ja irvitas rõõmsalt magajate üle. Mõtlesin, et äkki oli see mingi arusaamatus. No kes meist poleks keset tööpäeva korraks oksendanud või nii? Olime halva lapsevanema musternäidised ja läksime kontserdile, jättes lapsehoidja võimalikku okset koristama. Imekombel midagi ei juhtunudki ja lõuna ajal startisime Pärnu poole.
Hotell oli tõepoolest väga ilus, puhas ja stiilselt renoveeritud. Ilusaid pilte ma teha ei oska, ühe kunstilise ambitsiooniga foto meie toa laealusest siiski tegin:
Restorani menüü pani vähemalt mul küll suu vett jooksma, aga samamoodi paneb mul pea valutama fakt, et peaksin neid pärleid sigade (loe:laste) ette loopima ja seega valisime midagi vähem huvitavat.
Ma vihkan BabyBacki! Seal on see vastikult suur mängutuba, mida lapsed armastavad ja seal on see ahvatlev menüü, millest jääb mulje, et kõik nende toidud viivad keele alla. Ärge laske end eksitada, see kõik on puhas butafooria, Ameerika värk noh! Ma olen söönud Tartu, Pärnu ja Rakvere BB-des ning pole kordagi toiduga rahule jäänud. Ma ei tea, mis värk see on, aga kogu kraam on totaalselt maitsetu. Ja ma lähen ja käin seal ning loodan, et äkki seekord, aga ei. Mina võtsin nüüd täistera burgeri Camembert'i ja sibulamoosiga ja L. sinihallitusjuustu oma Portobello seenega (kõlavad üsna peenelt, eks) ning mõlemad tunnistasime, et Siriuse juustuburger on maitsekam. Lapsed jätsid kah enda toidu järele ja nii me siis masendununa, kõht kehvast söögist punnis, hotelli maandusime. Mikrole oli köha siginenud. Parem kui oksendamine, lohutasin ennast. Läksime vara magama, sest eelmise öö ülevalolekust oli uni peal. Ehk siis aastapäevapidustustest ei tea ma mõhkugi. Öösel väga hästi magada ei saanud, sest Mikro norskas ja köhis, ilmselt ikka mingi viirus ja mina mõlgutasin musti mõtteid sellest, kuidas pean järgmise päeva temaga hotellitoas veetma.
Järgmisel päeval oli imeline ilm, hommikusöök hotellis oli hea (mitte ülivõrdes, aga ka mitte suvaline lobi, šampat näiteks pakuti, mida ma küll ei joonud ja ka muu valik oli läbimõeldud, koogid näiteks olid tõesti head, mitte nagu tavaliselt hotellides). Kuigi Mikro aeg-ajalt köhatas, ei pidanud ma vajalikuks kõige mustemat stsenaariumi järgida. Kuna Tervise paradiis tehakse alles kell 11 lahti ja Mikro magab lõunaund, siis otsustasime sinna peale lõunat minna, ennelõunal ei osanud muud tarka teha, kui lapsed Pärnu Keskuse mängutuppa viia.
Peale lõunat suundusime siis
Peale ligunemist tuli jälle kange nälg peale ning mõtlesime Da Vincisse korralikku pastat sööma minna. Seda sama olid aga ka kõik teised inimesed plaaninud ning pidime hoopis Chopsticksis nuudleid imema. Miks me Stefanisse ei läinud nagu Pärnus kohustuslik? Ei viitsi mina kuskil järjekorras passida, märja peaga talvisel ajal on söögikoha valik üsna komplitseeritud. Peale söömist oli tuju täitsa heaks läinud, võtsime poest näkse ja asju ning suundusime tuppa. Mini veel nõudis mu käest Hispaania salaamit, kuigi me arvasime, et lastele selline peen kraam ei meeldi. Mingi hetk keerasime magama ära, voodi tundus mõnusalt pehme ja tuba soe.
No ja siis algas lõbus osa...Järsku kõlas mingi kahtlaselt kodune-kohtlaselt tuttav hääl ja enne kui L. röögatades prügikasti haaras, jõudis Mini pool voodit täis oksendada. Mini siis seekord, mitte Mikro. Nuudlid-vorstid, kõik selline mõnus kraam. Hotellis ei lähe öösel ju lisapesu ka otsima, kuidagi piinlik ka, mis sest, et laps. Õnneks mööbel ega tekk-padi suuremaid kahjustusi ei saanud, haisva sisuga prügikast (hilisemad laadungid jõudsid ikka sinna ka) jäi nurka vedelema koos rokaste linadega. Ma oigasin, et mõnus hais saab siin sees olema, L. lohutas, et kui me siin kogu aeg ise sees olema, siis ei pane tähele. Tal oli õigus. Umbes poole tunni pärast tuli uus laar, seekord jõudis Mini wc-sse, aga valis poti asemel kraanikausi ja seina...Nuudlid alla ei läinud, pidime kätega kandma... Liiga palju informatsiooni?
Hommikuks oli Minil juba parem, ei saanudki aru, kas oksendamine tuli neist vorstidest, neelas basseinis liiga palju vett või viirus. Mikro sai rõõmsalt parastada: "Oksekott! Oksekott!" Pidin lohutama, et rootsi keeles on see kõigest veiseliha. Julgesime isegi sööma minna ja seejärel pagesime linnast. Ma lohutan ennast sellega, et tuba me ju ära ei lagastanud, voodipesu ning abiks olnud käterätid pestakse niikuinii ära ning prügikast visatakse tühjaks (loodetavasti enne sinna sisse mitte kiigates). Ikka täie raha eest, nagu öeldakse.
Tulime koju, kass oli põrandale kahte kohta oksendanud ja paari kohta olid ka junnid maha kukkunud (ta ei junni maha, vaid karvade küljest kukub), millest ühte ta oli püüdnud oskamatult kasida, hunnikut käpaga mööda põrandat laiali vedades. Kõik vedel oli kenasti põrandalaudadele kinni kuivanud. Jälle vist liiga palju informatsiooni...Ei tea, kas nutta või naerda. Võtsime ette üle pika aja väga põhjaliku koristustöö ja pesime panges kassi.
*Lugeda teadmisega, et ma kipun liialdama.
teisipäev, veebruar 21, 2017
Ära häbene ennast!
Mulle kunagi päriselt öeldigi sellist asja ja tol korral oleks ma tahtnud selle inimese kallal vägivalda tarvitada. Õnneks ei tarvitanud, sest pärast said meist parimad sõbrannad. Situatsioon oli siis selline, et mingi kooli disko, mina marssisin oma Chicago Bullsi jopega sisse (tänu sellele jopele sain korra klassivennalt korvpalliga kõvasti vastu pead, kui ta "Püüa, Jordan!" hüüdis ja ma ohmu näoga vahtima jäin - ja ei kommenteeri nüüd, et see seletab kõik), tema seisis samuti kooli peldikus peegli ees ja sikutas dekolteed allapoole ning ütles siis minu jopesse rõivastumise kohta need sõnad. Häbenesin või? Jopega käisid peol kõik coolid gangstad ja mina ju ometi tahtsin see olla, mitte mingi suvaline nolk, kes enne peole minekut jope korralikult rõivistusse jätab! Teisalt muidugi oli mulle kodus kinnitatud, et liibuvad riided ja dekoltee on raudsed labasuse tundemärgid, seda eriti "minusuguse" seljas ja no ega ma vabatahtlikult sellist tähelepanu otsida poleks julgenudki. Kas ma siis vihastasin selle pärast, et ma sisimas ikkagi häbenesin või ainult selle pärast, et teine eeldas, et ma häbenen (mida on mul häbeneda, ah? Ah?) ega saanud mu tegelikest motiividest aru? Ma ise valiks mingi maailmavaadete põrkumise pigem.
Aga millest ma tegelikult tahtsin kirjutada, on see, millest nüüd kõik järsku kirjutama hakkasid peale seda, kui Merje ütles, et me idioodid oleme. Jättes kõrvale selle, et mõiste blogija on kordi laiem kui elublogija - kas poliitblogijad on ka idioodid? Investeerimisblogijad? Remondiblogijad? Filmiblogijad? IT-blogijad? Võttes ainult selle elu-kategooria, kuhu mu meelest valdav osa reageerinud blogijaid kuulub, kuigi enamik neist ei pajata väga oma eraelust, siis leidsin blogija Klari postituse, mis peegeldab suures osas ka minu mõtteid.
Ehk siis vastukaaluks karastunud Manjanale on mul ka alati see reaktsioon, mis Klaril - appi, kui piinlik! Ja pigem on mul see piinlik mitte sellepärast, et "oh, mis nüüd mina" vaid just piinlik on sellepärast, et "nüüd nad teavad, mida ma asjadest arvan." A milleks sa siis blogid ja arvamust avaldad, kui hakkab õudne sellest, et teised teavad, et sul on oma arvamus? Öelge mulle, ma tõesti ei tea. Ma ei saa aru, mis imelik kognitiivne dissonants see on. Ei taha vastutada oma sõnade eest? Ma ju tegelikult enamasti ei mäletagi, mida ma siia aastate jooksul kirja pannud olen. Sageli on tegemist olnud mingi hetkelise emotsiooniga, see on kirja pandud ja ära unustatud, vabalt, kui keegi meelde tuletab, ei oska selgitadagi, et miks ja kuidas. Manjana arvas, et talle meeldib teisi õpetada. See meenutab mulle järjekordset naljakat seika - mu onu oli väiksena alatasa jutustav-targutav laps ning kui koolis kaevati, et mis ta lobiseb kogu aeg, imestas ta siiralt, et "aga kuidas siis teised targaks saavad, kui mina ei räägi?!" Mul sellist rahva-õpetaja ambitsiooni pole, kui oleks, ma võtaks ilmselt FB-s sõna, aga seal on see häda, et võivad tekkida asjatud konfliktid. Mul on pigem see, et näen FB-s konflikti, ei ütle midagi ja kirjutan sellest vaikselt oma blogis. Et justkui ütlesin oma arvamuse välja, aga niimoodi omaette, ei vehi sellega teiste ninade eest, sest äkki nad ei nõustugi. Siis on ju hirmus! Paar korda on blogi jagamist ka FB-s ette tulnud (olin vist neil kordadel mingit lõvikonservi söönud või nii), aga keegi ilmselt ei märganud, sest ei reageeritud. Kes see ikka viitsib FB-s mingit teksti lugeda, jagaks kassipilte, oleks teine asi. Ega sa ei teagi ju tegelikult, miks Internetis millelegi reageeritakse või jäetakse reageerimata - on see nõusolek, mittemärkamine või soovimatus lollustele vastu astuda.
Lähedased teavad, et blogin, aga ei huvitu. Ema meelest on Internetis ainult lollid koos, isa käest keegi kunagi küsis, kas ma olen tema tütar (siis kui ma veel oma nime alt blogisin), aga isal on muudki teha, kui netis blogisid lugeda. Elukaaslased (no blogimise aja jooksul on mul neid kokku 2 olnud, mitte korraga mitu siis) pole samuti huvi tundnud. Ilmselt eeldavad, et ma nende musta pesu ikka netti ei pane või..ma ei tea kah. Manjana vist kunagi lausa ütles, et tema sellise mehega koos ei oleks, keda ta blogi ei huvita. Ega ma ka ei oska nende sellist seisukohta põhjendada, mina loeksin nende blogisid küll, kui nad kirjutaks. Ma ei ole ka solvunud, et nad ei loe, mu seisukohti erinevatel teemadel teavad nad niikuinii ja mulle isegi meeldib, et mul on mingi oma asi või hobi, millega tegeleda. Tegelikult võib siiski ka see variant olla, et nad ikkagi ei tea, et ma blogin, ega ma siis neilegi sõna-sõnalt öelnud pole, et ma blogin! Ikka nii, et "mul on seal netis üks lehekülg", ega mina ei tea, kuidas nemad sellest aru on saanud. Nii normaalne olengi.
Kui ma olin teismeline, siis rääkisin tihti ööd läbi oma toas plakatitega. Ema ähvardas mind mitu korda selle eest teatud instantside ette viia. Mulle tundub, et blogimisega on sama asi - mulle meeldib seda teha, mul on seda vaja ja ma ilmselt teeks seda ka siis, kui mitte keegi mulle ei vastaks ega kommenteeriks, aga kui keegi avastab (a la ema teeb ukse lahti ja näeb mind elavalt seinaga žestikuleerimas), siis on ikka piinlik küll.
Appi! AAAPPPIII! Ma praegu seda kirjutades ühendasin esimest korda need kaks asja - endaga rääkimise ja blogimise ära! Päriselt, ma pole varem selle peale üldse tulnud, et minu jaoks need ongi samad asjad ju! Ma lihtsalt pole enam nii ammu endaga rääkinud, et olen ära unustanud. Igatahes, oleks omal ajal vlogid olemas olnud, ma oleks võinud vlogija olla! Ma tulin koju, panin ukse kinni ja hakkasin iseendale (isikutele plakatitel) elavalt päeval juhtunud kommenteerima. Mõned teised inimesed on ka öelnud, et nad üksi kodus endaga räägivad, aga ma kahtlustan, et need on lihtsalt varba äralöömisest lendu lastud kuradid, mitte tundidepikkused loengud, mida mina pidasin. Loomulikult olin ma ka ise veendunud, et hull, mis hull, aga ära ka ei saanud lõpetada. Muretsesin isegi, mis siis saab, kui ma "suureks" saan, kuidas ma oma traditsiooni jätkan? Õnneks avastasin siis blogisse kirjutamise. Mul on justkui vaja oma peas endaga asjad läbi rääkida, ei oska seda paremini seletada. Eks ma räägin ju teistega ka, aga see ei asenda kuidagi endaga rääkimist, see on mingi teine vajadus, kui lihtne suhtlemisvaegus. Ma olen seda Mikitat lugedes isegi mitmiktajuga seostanud, sest eriti hästi läheb mul lappama muusikat kuulates, ma ei kuula iseenesest laule, need lihtsalt avavad kuidagi nö teadvuseväravad. Hull on muidugi see, et muusika järgi ma ei tantsi ega kuula seda ka vaikselt, vaid armastan ennast kõigutada...Hullud teevad nii, eks. Autistlik joon - märkis ema, samas tunnistas, et ka ta ise tegi seda, aga muidugi ainult lapsena ja kui siis keegi tädi külla tuli, oli too imestanud - oi, sina teed ka nii, kohe näha, et meie suguvõsast, meil kõik teevad! Et siis mingitpidi geneetiline värk vist. Huvitav, et ma muudkui muretsesin, mida teised sellest arvavad, et ma säänne "hull" olen, aga kumbki mu elukaaslane pole sellele erilist tähelepanu pööranud, ei ole kättpidi hullarisse vedanud ega midagi. (Oot, kuidas see ritsik nüüd ütleski - boheemlaslik elustiil või hoopis ahastamaajav pohhuism :)) Mitte, et ma seda vabatahtlikult nende silme all teinud oleks, aga no nad vähemalt teavad, et mul käib vahest selline "hoog" peal, et tahan omaette muusikaga kaasa kõikuda.
Aga millest ma tegelikult tahtsin kirjutada, on see, millest nüüd kõik järsku kirjutama hakkasid peale seda, kui Merje ütles, et me idioodid oleme. Jättes kõrvale selle, et mõiste blogija on kordi laiem kui elublogija - kas poliitblogijad on ka idioodid? Investeerimisblogijad? Remondiblogijad? Filmiblogijad? IT-blogijad? Võttes ainult selle elu-kategooria, kuhu mu meelest valdav osa reageerinud blogijaid kuulub, kuigi enamik neist ei pajata väga oma eraelust, siis leidsin blogija Klari postituse, mis peegeldab suures osas ka minu mõtteid.
Ehk siis vastukaaluks karastunud Manjanale on mul ka alati see reaktsioon, mis Klaril - appi, kui piinlik! Ja pigem on mul see piinlik mitte sellepärast, et "oh, mis nüüd mina" vaid just piinlik on sellepärast, et "nüüd nad teavad, mida ma asjadest arvan." A milleks sa siis blogid ja arvamust avaldad, kui hakkab õudne sellest, et teised teavad, et sul on oma arvamus? Öelge mulle, ma tõesti ei tea. Ma ei saa aru, mis imelik kognitiivne dissonants see on. Ei taha vastutada oma sõnade eest? Ma ju tegelikult enamasti ei mäletagi, mida ma siia aastate jooksul kirja pannud olen. Sageli on tegemist olnud mingi hetkelise emotsiooniga, see on kirja pandud ja ära unustatud, vabalt, kui keegi meelde tuletab, ei oska selgitadagi, et miks ja kuidas. Manjana arvas, et talle meeldib teisi õpetada. See meenutab mulle järjekordset naljakat seika - mu onu oli väiksena alatasa jutustav-targutav laps ning kui koolis kaevati, et mis ta lobiseb kogu aeg, imestas ta siiralt, et "aga kuidas siis teised targaks saavad, kui mina ei räägi?!" Mul sellist rahva-õpetaja ambitsiooni pole, kui oleks, ma võtaks ilmselt FB-s sõna, aga seal on see häda, et võivad tekkida asjatud konfliktid. Mul on pigem see, et näen FB-s konflikti, ei ütle midagi ja kirjutan sellest vaikselt oma blogis. Et justkui ütlesin oma arvamuse välja, aga niimoodi omaette, ei vehi sellega teiste ninade eest, sest äkki nad ei nõustugi. Siis on ju hirmus! Paar korda on blogi jagamist ka FB-s ette tulnud (olin vist neil kordadel mingit lõvikonservi söönud või nii), aga keegi ilmselt ei märganud, sest ei reageeritud. Kes see ikka viitsib FB-s mingit teksti lugeda, jagaks kassipilte, oleks teine asi. Ega sa ei teagi ju tegelikult, miks Internetis millelegi reageeritakse või jäetakse reageerimata - on see nõusolek, mittemärkamine või soovimatus lollustele vastu astuda.
Lähedased teavad, et blogin, aga ei huvitu. Ema meelest on Internetis ainult lollid koos, isa käest keegi kunagi küsis, kas ma olen tema tütar (siis kui ma veel oma nime alt blogisin), aga isal on muudki teha, kui netis blogisid lugeda. Elukaaslased (no blogimise aja jooksul on mul neid kokku 2 olnud, mitte korraga mitu siis) pole samuti huvi tundnud. Ilmselt eeldavad, et ma nende musta pesu ikka netti ei pane või..ma ei tea kah. Manjana vist kunagi lausa ütles, et tema sellise mehega koos ei oleks, keda ta blogi ei huvita. Ega ma ka ei oska nende sellist seisukohta põhjendada, mina loeksin nende blogisid küll, kui nad kirjutaks. Ma ei ole ka solvunud, et nad ei loe, mu seisukohti erinevatel teemadel teavad nad niikuinii ja mulle isegi meeldib, et mul on mingi oma asi või hobi, millega tegeleda. Tegelikult võib siiski ka see variant olla, et nad ikkagi ei tea, et ma blogin, ega ma siis neilegi sõna-sõnalt öelnud pole, et ma blogin! Ikka nii, et "mul on seal netis üks lehekülg", ega mina ei tea, kuidas nemad sellest aru on saanud. Nii normaalne olengi.
Kui ma olin teismeline, siis rääkisin tihti ööd läbi oma toas plakatitega. Ema ähvardas mind mitu korda selle eest teatud instantside ette viia. Mulle tundub, et blogimisega on sama asi - mulle meeldib seda teha, mul on seda vaja ja ma ilmselt teeks seda ka siis, kui mitte keegi mulle ei vastaks ega kommenteeriks, aga kui keegi avastab (a la ema teeb ukse lahti ja näeb mind elavalt seinaga žestikuleerimas), siis on ikka piinlik küll.
Appi! AAAPPPIII! Ma praegu seda kirjutades ühendasin esimest korda need kaks asja - endaga rääkimise ja blogimise ära! Päriselt, ma pole varem selle peale üldse tulnud, et minu jaoks need ongi samad asjad ju! Ma lihtsalt pole enam nii ammu endaga rääkinud, et olen ära unustanud. Igatahes, oleks omal ajal vlogid olemas olnud, ma oleks võinud vlogija olla! Ma tulin koju, panin ukse kinni ja hakkasin iseendale (isikutele plakatitel) elavalt päeval juhtunud kommenteerima. Mõned teised inimesed on ka öelnud, et nad üksi kodus endaga räägivad, aga ma kahtlustan, et need on lihtsalt varba äralöömisest lendu lastud kuradid, mitte tundidepikkused loengud, mida mina pidasin. Loomulikult olin ma ka ise veendunud, et hull, mis hull, aga ära ka ei saanud lõpetada. Muretsesin isegi, mis siis saab, kui ma "suureks" saan, kuidas ma oma traditsiooni jätkan? Õnneks avastasin siis blogisse kirjutamise. Mul on justkui vaja oma peas endaga asjad läbi rääkida, ei oska seda paremini seletada. Eks ma räägin ju teistega ka, aga see ei asenda kuidagi endaga rääkimist, see on mingi teine vajadus, kui lihtne suhtlemisvaegus. Ma olen seda Mikitat lugedes isegi mitmiktajuga seostanud, sest eriti hästi läheb mul lappama muusikat kuulates, ma ei kuula iseenesest laule, need lihtsalt avavad kuidagi nö teadvuseväravad. Hull on muidugi see, et muusika järgi ma ei tantsi ega kuula seda ka vaikselt, vaid armastan ennast kõigutada...Hullud teevad nii, eks. Autistlik joon - märkis ema, samas tunnistas, et ka ta ise tegi seda, aga muidugi ainult lapsena ja kui siis keegi tädi külla tuli, oli too imestanud - oi, sina teed ka nii, kohe näha, et meie suguvõsast, meil kõik teevad! Et siis mingitpidi geneetiline värk vist. Huvitav, et ma muudkui muretsesin, mida teised sellest arvavad, et ma säänne "hull" olen, aga kumbki mu elukaaslane pole sellele erilist tähelepanu pööranud, ei ole kättpidi hullarisse vedanud ega midagi. (Oot, kuidas see ritsik nüüd ütleski - boheemlaslik elustiil või hoopis ahastamaajav pohhuism :)) Mitte, et ma seda vabatahtlikult nende silme all teinud oleks, aga no nad vähemalt teavad, et mul käib vahest selline "hoog" peal, et tahan omaette muusikaga kaasa kõikuda.
esmaspäev, veebruar 20, 2017
Rehepapp ja Dead Furies
Kunagi ammu nägin videot Rehepapi* filmimise alustamisest ning teadsin kohe, et seda filmi pean mina näha saama. Muidu olen ma filmikunstis alla igasuguse arvestuse, hea kui korra aastas kinno satun ja ka vana klassika on mul enamasti nägemata. Ma olen see, kes pool elu pidas igasugu filmikilde oma klassivendade surematuks omaloominguks.
Laupäeval käisime siis ära. Linn oli ehmatavalt tühi, alles hiljem sain teada, et Eesti Laulu teine poolfinaal käis. Saate aru, ma olen ikka elitaarne, mitte mingi pööbel, eks. Kino seevastu oli rahvast täis, ette ostmata poleks piletit saanudki. Rahvas oli teistsugune kui muidu (olgem ausad, viimastel aastatel olen siiski ainult lastefilme vaatamas käinud), popkorni ja koolat tarbisid vähesed erandid. Kunstfilm, selge see. Internetis nördivad need, kes ühe eelnähtud episoodi ("See on sitt!") põhjal naljafilmi eeldasid ning leidub ka esteetikakaugeid tegelasi, kes tõsimeeli küsivad, miks tehti aastal 2017 valmis üks mustvalge linateos. Olgu neile keegi armuline, või midagi.
Mulle meeldis. Kohe koledal kombel. Issand, kui ilus film! Film erineb suuresti raamatust ning keskendub keskse teemana armukolmnurgale. Romantikat on nii, et üle ääre ajab. A mitte sellist imalat või kunstlikku. Ikka seda päris, koledat ja kodukootud, hauda ajavat. Ja need karakterid! Peale Kukumäe, Unt´i ja Eelmaa ma ühtki laiemalt tuntud näitlejat ei märganud (vabandan võimalikke eksimusi selles osas oma väheste teadmistega), aga kogu see kamp oli absoluutselt vaimustav! Stseen, kus talumatsid armuleivale tulevad - kõik need näod, ilmed - võimatult hea! Lemmikud: Õuna Endel, Imbi (ka Ärni muidugi), imearmas nõiamoor, vana parun (see mees jääb kummitama!**), saatan (millegipärast meenutas Gustav Ernesaksa mulle...), kirikuisa "abiliseks" olnud proua. Sellised inimesed on meie seas ja me pole neid varem tähelegi pannud!
Ka minu hinnangul on see film täielik kunstiteos. Naerda saab ka, aga enamuse aja on suu lihtsalt lahti. Ei ole tegelikult naljafilm. Raamatust erineb suuresti, on ka kirjas, et "Kivirähu ainetel", mitte "Rehepapi ekraniseering". Vabalt võib vaadata ka siis, kui raamatut lugenud pole. Ma olin, aga üsna ammu. L.-ile meeldis ka, tema tõi välja, et kratid olid ägedalt tehtud. Eeldasin, et talle "kunstfilm" ei meeldi, aga eksisin. Ma usun, et seda filmi ei ole võimalik kergesti unustada.
Kuna lastevaba õhtut ei tohi raisku lasta, siis läksime peale filmivaatamist edasi Genklubisse, kus toimus ansambli Dead Furies plaadi esitluskontsert. Kuulasin neid juhuslikult Internetis ja saatsin lingi ka L.-le, kes leidis, et tegemist on nii ägeda bändiga, et tema läheks konsale küll. Ega ma neist tol hetkel miskit teadnud, olevat nad küll esinenud ka Punk'n'Rollil, aga seda ajal, kui meil oli mingi oluline sotsiaalne tegevus pooleli, seega ma ei mäleta neid sealt. Robert Kõrvits mängib seal kitra. See oli suht kogu info. Nende uus plaat on kenasti igal pool kuulamiseks olemas ka (Spotify, Soundcloud).
Rahvast oli ikka veel häbiväärselt vähe (Eesti Laul vist alles käis), aga kontsert oli väga hea. L. võrdles lauljat Jim Morrisoni ja Jimi Hendrixiga ning pakkus, et "eestlane see küll olla ei saa". Guugeldades tundub, et ikka on, aga "kahtlaselt" karismaatiline kuju tõesti. Soovitan soojalt, kellele meeldib "positiivne rock'n'roll, mitte mingi Bon Jovi" - need taaskord L.-i sõnad siis, aga üsna tabavad, ei oskagi ise midagi tarka lisada.
Kohtusime täiesti juhuslikult Genklubi kohvikus ka oma sõpradega, kes samuti leidsid, et November oli ülikõva, isegi mõjuvam kui raamat ning olid omakorda isegi Rehepapi ooperit näinud (intelligentsete inimeste asi), mida nad samuti täitsa huvitavaks pidasid. Ma omakorda mõtlesin, et jube lahe oleks olla Kivirähk ja vaadata, kuidas teised sinu mõttevilju oma peas näevad. Kontserdile nad ei tulnud, aga sellest rääkides selgus huvitav fakt Robert Kõrvitsa kohta - nimelt meile kõigile seostub ta 9/11-ga. Ta oli toona noortesaate ZTV saatejuht, mida me kõik peale kooli vaatasime ja just tema juhtus eetris olema hetkel, mil lennukid tornidesse lendasid, mida siis kommenteeriti umbes nii, et "midagi imelikku toimub Ameerikas". Just siis ja tema vahendusel saime me sellest teada. Naljakas mõelda, et teineteisest sõltumatult vaatasime ühel ajal erinevates kohtades sama asja ega teadnud midagi teineteise olemasolust (L. oma sõpra siiski teadis). Olen tihti mõelnud, kui huvitav oleks teada saada, kas sa oled kunagi varem, veel teineteist tundmata, viibinud kellegi enda jaoks olulisega samas kohas. Äkki sa möödusid temast turuhoones sügisel 87, sina vanaema, tema ema käest kinni hoides? Kas te vaatasite üksteisele ehk otsagi? Kas sa tundsid siis midagi? Vähemalt 9/11/01 vaatasime me kõik samal ajal sama saadet.
*Filmi nimi on ametlikult November siiski
** Hahaa, avastasin, et tegemist ühe üsna tuntud näitlejaga, mänginud näiteks kultusfilmis "Human Centipede". Ime, et kummitama ei jää. Ilmselt vägagi teadlik valik siis, need õlgu võdistama panevad lehvitamised seal filmis ja....Aga osaliste valiku koha pealt on päris toredad klipid Youtubes üleval, näiteks see.
Laupäeval käisime siis ära. Linn oli ehmatavalt tühi, alles hiljem sain teada, et Eesti Laulu teine poolfinaal käis. Saate aru, ma olen ikka elitaarne, mitte mingi pööbel, eks. Kino seevastu oli rahvast täis, ette ostmata poleks piletit saanudki. Rahvas oli teistsugune kui muidu (olgem ausad, viimastel aastatel olen siiski ainult lastefilme vaatamas käinud), popkorni ja koolat tarbisid vähesed erandid. Kunstfilm, selge see. Internetis nördivad need, kes ühe eelnähtud episoodi ("See on sitt!") põhjal naljafilmi eeldasid ning leidub ka esteetikakaugeid tegelasi, kes tõsimeeli küsivad, miks tehti aastal 2017 valmis üks mustvalge linateos. Olgu neile keegi armuline, või midagi.
Mulle meeldis. Kohe koledal kombel. Issand, kui ilus film! Film erineb suuresti raamatust ning keskendub keskse teemana armukolmnurgale. Romantikat on nii, et üle ääre ajab. A mitte sellist imalat või kunstlikku. Ikka seda päris, koledat ja kodukootud, hauda ajavat. Ja need karakterid! Peale Kukumäe, Unt´i ja Eelmaa ma ühtki laiemalt tuntud näitlejat ei märganud (vabandan võimalikke eksimusi selles osas oma väheste teadmistega), aga kogu see kamp oli absoluutselt vaimustav! Stseen, kus talumatsid armuleivale tulevad - kõik need näod, ilmed - võimatult hea! Lemmikud: Õuna Endel, Imbi (ka Ärni muidugi), imearmas nõiamoor, vana parun (see mees jääb kummitama!**), saatan (millegipärast meenutas Gustav Ernesaksa mulle...), kirikuisa "abiliseks" olnud proua. Sellised inimesed on meie seas ja me pole neid varem tähelegi pannud!
Ka minu hinnangul on see film täielik kunstiteos. Naerda saab ka, aga enamuse aja on suu lihtsalt lahti. Ei ole tegelikult naljafilm. Raamatust erineb suuresti, on ka kirjas, et "Kivirähu ainetel", mitte "Rehepapi ekraniseering". Vabalt võib vaadata ka siis, kui raamatut lugenud pole. Ma olin, aga üsna ammu. L.-ile meeldis ka, tema tõi välja, et kratid olid ägedalt tehtud. Eeldasin, et talle "kunstfilm" ei meeldi, aga eksisin. Ma usun, et seda filmi ei ole võimalik kergesti unustada.
Kuna lastevaba õhtut ei tohi raisku lasta, siis läksime peale filmivaatamist edasi Genklubisse, kus toimus ansambli Dead Furies plaadi esitluskontsert. Kuulasin neid juhuslikult Internetis ja saatsin lingi ka L.-le, kes leidis, et tegemist on nii ägeda bändiga, et tema läheks konsale küll. Ega ma neist tol hetkel miskit teadnud, olevat nad küll esinenud ka Punk'n'Rollil, aga seda ajal, kui meil oli mingi oluline sotsiaalne tegevus pooleli, seega ma ei mäleta neid sealt. Robert Kõrvits mängib seal kitra. See oli suht kogu info. Nende uus plaat on kenasti igal pool kuulamiseks olemas ka (Spotify, Soundcloud).
Rahvast oli ikka veel häbiväärselt vähe (Eesti Laul vist alles käis), aga kontsert oli väga hea. L. võrdles lauljat Jim Morrisoni ja Jimi Hendrixiga ning pakkus, et "eestlane see küll olla ei saa". Guugeldades tundub, et ikka on, aga "kahtlaselt" karismaatiline kuju tõesti. Soovitan soojalt, kellele meeldib "positiivne rock'n'roll, mitte mingi Bon Jovi" - need taaskord L.-i sõnad siis, aga üsna tabavad, ei oskagi ise midagi tarka lisada.
Kohtusime täiesti juhuslikult Genklubi kohvikus ka oma sõpradega, kes samuti leidsid, et November oli ülikõva, isegi mõjuvam kui raamat ning olid omakorda isegi Rehepapi ooperit näinud (intelligentsete inimeste asi), mida nad samuti täitsa huvitavaks pidasid. Ma omakorda mõtlesin, et jube lahe oleks olla Kivirähk ja vaadata, kuidas teised sinu mõttevilju oma peas näevad. Kontserdile nad ei tulnud, aga sellest rääkides selgus huvitav fakt Robert Kõrvitsa kohta - nimelt meile kõigile seostub ta 9/11-ga. Ta oli toona noortesaate ZTV saatejuht, mida me kõik peale kooli vaatasime ja just tema juhtus eetris olema hetkel, mil lennukid tornidesse lendasid, mida siis kommenteeriti umbes nii, et "midagi imelikku toimub Ameerikas". Just siis ja tema vahendusel saime me sellest teada. Naljakas mõelda, et teineteisest sõltumatult vaatasime ühel ajal erinevates kohtades sama asja ega teadnud midagi teineteise olemasolust (L. oma sõpra siiski teadis). Olen tihti mõelnud, kui huvitav oleks teada saada, kas sa oled kunagi varem, veel teineteist tundmata, viibinud kellegi enda jaoks olulisega samas kohas. Äkki sa möödusid temast turuhoones sügisel 87, sina vanaema, tema ema käest kinni hoides? Kas te vaatasite üksteisele ehk otsagi? Kas sa tundsid siis midagi? Vähemalt 9/11/01 vaatasime me kõik samal ajal sama saadet.
*Filmi nimi on ametlikult November siiski
** Hahaa, avastasin, et tegemist ühe üsna tuntud näitlejaga, mänginud näiteks kultusfilmis "Human Centipede". Ime, et kummitama ei jää. Ilmselt vägagi teadlik valik siis, need õlgu võdistama panevad lehvitamised seal filmis ja....Aga osaliste valiku koha pealt on päris toredad klipid Youtubes üleval, näiteks see.
reede, veebruar 17, 2017
Lammas konsumeeris meie apellatsiooni*
Kass oli klaviatuurile hüpanud täpselt sel hetkel kui L. oli alustanud andmete saatmist kliendile (nelja inimese poole päeva töö tulemus) ning skripti sulgenud. Nüüd on see kallis fail kusagil serveriavarustes ja vales formaadis. Läheb veel aega, kui ülemerekolleeg tööle tuleb ning välja selgitab, kas sellest saab enam asja või hakkame kilplasteks ja teeme eilse töö uuesti.
Loomad on ikka elu õied.
*Ma olin täiesti nõus vaidlema, kui viimases Kuldvillakus küsiti, et kes konsümeeris ja õigeks loeti lammas. Ma olin peaaegu absoluutselt kindel, et see oli kits. Miks? Tavaliselt söövad filmides-raamatutes söödamatuid asju ikka kitsed. Aga ju siis seekord oli sedapidi, Internet kinnitab ka, et oli ikka lammas. Kitsed pole meil nii levinud majapidamisloomad vist.
neljapäev, veebruar 16, 2017
Kõigil pidi ju lõbus olema...
Üldiselt püütakse meil koolides kiusamist ikka ennetada, räägitakse sellest, kuidas tuleks kõiki kaasata, ei tohiks kedagi üksi nurka nukrutsema jätta jne. Minu lapse koolis valmis sõbrapäevaks ka selleteemaline video. Teiselt poolt aga tehakse asju, mis minu hinnangul lõhet poppide ja mitte-nii-poppide laste vahel hoopiski suurendavad.
Näited - sõbrapäeva kirjade postkast. Kui sina saadad 50 kirja ja saad vastu 5 või ei saa ühtegi. Mulle väga meeldis üks tubli ema, kes oli oma poja eest neid kaardikesi teinud põhimõttel, et keegi ilma ei jääks. Mina nii ettenägelik ei olnud, seevastu Mini ise olevat saatnud kirju stiilis "tervele B klassile" - no niimoodi, et tegi ühe suure kirja kõigile. Mul on see viga, et ma ei tule mingite paljude meelest loomulike žestide peale - näiteks rääkis Mini, et paljud lapsed olid kooli sõbrapäeva puhul maiustusi toonud. Ma ei tulnud selle pealegi, et nii teha...Samas, tüdruk, keda Mini oma suureks sõbraks peab, oli kooli toonud mingeid eriti ahvatlevaid komme, "aga mulle ta ei andnud, andis sellele, sellele ja tollele, aga mulle mitte..." Oeh, ma loodan, et ta tegi seda omal initsiatiivil, mitte ema heakskiidul, sest no kuidas sa viid osadele komme ja teistele ei anna? Vähemalt minu silmis on see üsna ebaviisakas - viid, vii kõigile või ära vii üldse. Sama teema oli koolis üleval seoses sünnipäevadega - kuidas vältida seda, et on lapsi, keda alati kutsutakse ja neid, keda kutsutakse vähem. Seda ongi raske vältida, sest paljud ei soovi kulutada raha terve klassi kutsumiseks, eelistatakse väiksemat gruppi, eriti kui sünnipäev toimub kodus. Isegi mängutubades on enamasti piirangud.
Mäletan, et meil oli põhikoolis sama teema - olid mingid inimesed, keda sünnipäevadele ei kutsutud. Ma sattusin ükskord ka sinna kampa ja läksin trotsist ikkagi kohale. Ei olnud lõbus, tulin veel halvema tujuga poole peo pealt tagasi.
Rääkisime sel teemal emaga ja meile mõlemale meenus oma kooliajast veel üks õudne fopaa seoses teemaga "tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati". Minul oli selleks meelelahutuse korraldajaks toona keegi noor õpetaja-praktikant, emal üks nooruslik õpetaja, kes kangesti lastele meeldida soovis. Korraldasid nad siis järgmise asja - igaüks kirjutab paberi nurka oma nime ja laseb selle klassis ringi käima, teised kirjutavad, mida nad sellest inimesest arvavad, voldivad oma arvamuse kinni, et järgmine ei näe ja siis lõpuks paberi omanik saab lugeda. Iseenesest ei pruugi see mäng halvimaid tulemusi anda, kui seda teha veidi vanemas eas kui põhikool (meil tehti keskkoolis ka ja sellest ma mingit tragöödiat ei mäleta), aga eelpuberteedid on see kõige julmem kontingent.
Mida siis arvati? Tüdrukud enamasti suutsid end ohjeldada, aga poisid...olid "ausad". Ja loomulikult huvitas tüdrukuid just poiste arvamus nendest. Kahjuks enamik ca 10-aastaseid džentelmene välimusest kaugemale ei vaata. Oli toredaid tüdrukuid, kes nägid kogu oma paberi ulatuses ainult ühte sõna: "Paks". Mis tunne neil võis olla? Enamasti näkku meil keegi niimoodi ei öelnud, paberi anonüümsus oli aga ahvatlev. Ema rääkis, kuidas nemad lohutasid üht klassiõde pakkudes end käekirjaekspertideks ja püüdes teda veenda, et rumalusi kirjutasid vaid nõmedad poisid. Ma mäletan oma klassiõde, kes tõsiselt ohkas - ma ei kirjutanud ise kellegi kohta halba, isegi neist, kes mulle ei meeldi, üritasin midagi positiivset välja võluda, aga mida ma ise sain...Mu pinginaaber sai "iseloomustuseks" "aeglane" - vähemalt ajas selline asi pigem naerma kui nutma.
Mul olid oma probleemid, sest ma olin selline tüüpiline pealiskaudne teismeline, kes solvus hingepõhjani, et enamik oli piirdunud ka minu puhul ühe sõnaga ja see sõna oli "tark", aga mitte "ilus" või "armas". Kes tahaks tark olla? Targad on nohikud - prillide, hambaklambrite, vinnide ja kahe paksu patsiga! Üks poiss oli kirjutanud, et "üks jobu on", see tekitas elevust, lasin ka käekirjaeksperdist klassivennal üle vaadata, õnneks selgus, et kirjutajaks oli meie klassi kõige õelam ja vastikum tüüp. Pärast seda aktsiooni olid kõik oma klassikaaslastes pettunud. No võib-olla välja arvatud need paar poppi plikat, kelle kohta igaüks "ilus" kirjutas. Toona ei tulnud ju keegi selle pealegi, et ilusaks pidajaid pealiskaudsuses süüdistada.
Igatahes, kuna elus on ebaõiglust niigi palju, peaks püüdma seda mitte juurde toota.
Näited - sõbrapäeva kirjade postkast. Kui sina saadad 50 kirja ja saad vastu 5 või ei saa ühtegi. Mulle väga meeldis üks tubli ema, kes oli oma poja eest neid kaardikesi teinud põhimõttel, et keegi ilma ei jääks. Mina nii ettenägelik ei olnud, seevastu Mini ise olevat saatnud kirju stiilis "tervele B klassile" - no niimoodi, et tegi ühe suure kirja kõigile. Mul on see viga, et ma ei tule mingite paljude meelest loomulike žestide peale - näiteks rääkis Mini, et paljud lapsed olid kooli sõbrapäeva puhul maiustusi toonud. Ma ei tulnud selle pealegi, et nii teha...Samas, tüdruk, keda Mini oma suureks sõbraks peab, oli kooli toonud mingeid eriti ahvatlevaid komme, "aga mulle ta ei andnud, andis sellele, sellele ja tollele, aga mulle mitte..." Oeh, ma loodan, et ta tegi seda omal initsiatiivil, mitte ema heakskiidul, sest no kuidas sa viid osadele komme ja teistele ei anna? Vähemalt minu silmis on see üsna ebaviisakas - viid, vii kõigile või ära vii üldse. Sama teema oli koolis üleval seoses sünnipäevadega - kuidas vältida seda, et on lapsi, keda alati kutsutakse ja neid, keda kutsutakse vähem. Seda ongi raske vältida, sest paljud ei soovi kulutada raha terve klassi kutsumiseks, eelistatakse väiksemat gruppi, eriti kui sünnipäev toimub kodus. Isegi mängutubades on enamasti piirangud.
Mäletan, et meil oli põhikoolis sama teema - olid mingid inimesed, keda sünnipäevadele ei kutsutud. Ma sattusin ükskord ka sinna kampa ja läksin trotsist ikkagi kohale. Ei olnud lõbus, tulin veel halvema tujuga poole peo pealt tagasi.
Rääkisime sel teemal emaga ja meile mõlemale meenus oma kooliajast veel üks õudne fopaa seoses teemaga "tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati". Minul oli selleks meelelahutuse korraldajaks toona keegi noor õpetaja-praktikant, emal üks nooruslik õpetaja, kes kangesti lastele meeldida soovis. Korraldasid nad siis järgmise asja - igaüks kirjutab paberi nurka oma nime ja laseb selle klassis ringi käima, teised kirjutavad, mida nad sellest inimesest arvavad, voldivad oma arvamuse kinni, et järgmine ei näe ja siis lõpuks paberi omanik saab lugeda. Iseenesest ei pruugi see mäng halvimaid tulemusi anda, kui seda teha veidi vanemas eas kui põhikool (meil tehti keskkoolis ka ja sellest ma mingit tragöödiat ei mäleta), aga eelpuberteedid on see kõige julmem kontingent.
Mida siis arvati? Tüdrukud enamasti suutsid end ohjeldada, aga poisid...olid "ausad". Ja loomulikult huvitas tüdrukuid just poiste arvamus nendest. Kahjuks enamik ca 10-aastaseid džentelmene välimusest kaugemale ei vaata. Oli toredaid tüdrukuid, kes nägid kogu oma paberi ulatuses ainult ühte sõna: "Paks". Mis tunne neil võis olla? Enamasti näkku meil keegi niimoodi ei öelnud, paberi anonüümsus oli aga ahvatlev. Ema rääkis, kuidas nemad lohutasid üht klassiõde pakkudes end käekirjaekspertideks ja püüdes teda veenda, et rumalusi kirjutasid vaid nõmedad poisid. Ma mäletan oma klassiõde, kes tõsiselt ohkas - ma ei kirjutanud ise kellegi kohta halba, isegi neist, kes mulle ei meeldi, üritasin midagi positiivset välja võluda, aga mida ma ise sain...Mu pinginaaber sai "iseloomustuseks" "aeglane" - vähemalt ajas selline asi pigem naerma kui nutma.
Mul olid oma probleemid, sest ma olin selline tüüpiline pealiskaudne teismeline, kes solvus hingepõhjani, et enamik oli piirdunud ka minu puhul ühe sõnaga ja see sõna oli "tark", aga mitte "ilus" või "armas". Kes tahaks tark olla? Targad on nohikud - prillide, hambaklambrite, vinnide ja kahe paksu patsiga! Üks poiss oli kirjutanud, et "üks jobu on", see tekitas elevust, lasin ka käekirjaeksperdist klassivennal üle vaadata, õnneks selgus, et kirjutajaks oli meie klassi kõige õelam ja vastikum tüüp. Pärast seda aktsiooni olid kõik oma klassikaaslastes pettunud. No võib-olla välja arvatud need paar poppi plikat, kelle kohta igaüks "ilus" kirjutas. Toona ei tulnud ju keegi selle pealegi, et ilusaks pidajaid pealiskaudsuses süüdistada.
Igatahes, kuna elus on ebaõiglust niigi palju, peaks püüdma seda mitte juurde toota.
kolmapäev, veebruar 15, 2017
Küll need eesti naised on koledad!
Peavad olema ju koledad, sest ilusalonge on meil siin asutustest konkurentsitult ruutkilomeetri kohta kõige rohkem. Majas, kus ma töötan, asub 3 ilusalongi. Ei, ma ei tööta mingis hiiglaslikus monstrummajas. Ühel lühikesel tänavalõigul teel kodunt tööle lugesin kokku 8 erineva ilusalongi silti, ilmselt leidus neid varjatult veelgi. Kõige suurem protsent mu kunagisi kooliõdesid töötab iluteeninduse valdkonnas, on neid, kes kohe peale keskkooli selle tee valisid, umbes sama palju on neid, kes hiljem vajadusest ümber õppisid. Kõige lihtsam variant on ikka küünetehnik - läbid koolituse, kutsud sõbrannad katsejänesteks, salongi avamine käib ka üsna kähku, seejärel jagamismäng FB-s ja äri lähebki käima. Päris mitu peab iluteenindaja ametit Soomemaal - sealsed naised olla ju veel koledamad kui meie omad, osavate kätega eesti naiste ärid õitsevad ka sealpool lahte.
Mis küsimus see üldse on, et kelleks saada? Isegi ajalehes kirjutati, et meigikunstnik olla lihtsaim amet üldse, isegi Grete Klein saavat hakkama! Igale naisele oma salong! Kas tõesti leidub kõigile neile salongidele ja salongikestele ka kliente? Mina ei tea, sest lasin ennast peale laste sündi täielikult käest, aga kunagi midagi ikka olin kuulnud - see postitus on mul siiamaani üks loetumaid blogis, järelikult tuntakse teema vastu elavat huvi. Hindu see huvi aga kummalisel kombel alandanud pole, võib-olla mingid urka-salongid on odavad, aga sinna korralik inimene ju ei lähe ka, saad veel mõne koleda haiguse külge - meenub, et Terviseamet tegi mõni aasta tagasi ikka päris ohtralt ettekirjutusi salongidele hügieeni ja muu sellise ebaolulise suhtes. Igasse nurgatagusesse ei jõua aga isegi Terviseamet mitte. Korralikes salongides rõhutakse seevastu teeninduse kvaliteedile ning kõik need tasuta kohvid ja veinid kergitavad ka teenuse hinda. Samas selle hinna eest, mis ma salongis juuste värvimise ja lõikamise peale kulutan, jõuan ma kasti veini osta (viimati, kui niimoodi raha tuulde loopisin ja see oli umbes viis aastat tagasi, läks üle 70 euro).
Teine põhjus peale ihnuse, miks ma salongides ei käi, on see, et nad teevad su sõltlaseks. Sa ei saa lihtsalt panna endale küüsi või pikki ripsmeid, sa pead hakkama neid kunstlisasid ju ka hooldamas käima. Vähemalt kord kuus pead leidma selle aja. Ma ei viitsi. Paar korda aastas arstlik läbivaatus, isegi see on tüütu kohustus. Juustega saan ise hakkama, meigiga ka, depilatsiooni asemel võtsin julguse rindu ja ostsin epilaatori, ei tapnudki ära, nagu foorumites räägiti, punne on mõnus ise pigistada, hoolitsused ei tööta niikuinii. Püsimeik püsib juba aastaid, solaarium on kahjulik, kunstküünte kandmine muutis mu enda omad nii tugevaks, et geeli pole enam peale vajagi. Pediküüri ma ei saa niikuinii minna, sest kardan kõdi. Mis sel elul nõnda viga! Kahjuks paljud ei ole ilmselt niimoodi õnnega koos nagu mina ja peavadki päevad läbi salongides raha kulutama. Või kuidas muidu seletada seda, et neid ilusalonge on lihtsalt...metsikult!
Või käivad tõesti ka mehed neis salongides? Keskmiselt eesti mehelt pole seal milleltki muult koorida kui ainult juukselõikuselt ja enamik mulle tuttavaid meesisendeid valib juukselõikuse kohaks ikka need odavamad aastakümneid vastupidanud asutused sildiga "Meestejuuksur". Sealsed, enamasti hilises keskeas juuksuriprouad ei sädista niisama, lõhna lasevad sulle peale vaid siis kui sa soovi avaldad (ainult juhul, kui kohe kuhugi minek on) ega ürita toodete müügilt protsenti teenida.
Mu tuttavate meesisendite galerii on aga üsna ühekülgne, sest juuksurist sõbranna on rääkinud klientidest, kes pühadeks kalleid lõhnaõlisid toovad ja silma pilgutamata paarkümmend eurot jootraha viskavad. Ega ma kade ei ole, sest teiste inimeste välimusega tegelemine on mu meelest üks hirmutavamaid töid üldse. No peaaegu nagu medõe töö, aga selle vahega, et klient on üldiselt võitlusvõimeline, kui asi talle millegipärast ei sobi.
Loen just G. Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid" ja siin on sellised, mu meelest teemaga täitsa kenasti haakuvad mõtteterad: "Neid arvatakse tootvat luksust, kuid tegelikult toodavad nad ainult luksuse odavat, võltsi imitatsiooni." (Raamatus käib see hotellide ja restoranide kohta).
"See, mis tööd seal tehakse, pole oluline, oluline on pettus, mida peetakse luksuseks. Rafineeritus, nagu seda nimetatakse, tähendab tõepoolest vaid seda, et personal töötab rohkem ja külastajad maksavad rohkem, aga keegi ei saa sellest kasu peale omaniku, /.../sada inimest rassivad kui kuradid, et kakssada võiksid maksta häbematult kõrget hinda asjade eest, mida nad tegelikult ei taha."
Mis küsimus see üldse on, et kelleks saada? Isegi ajalehes kirjutati, et meigikunstnik olla lihtsaim amet üldse, isegi Grete Klein saavat hakkama! Igale naisele oma salong! Kas tõesti leidub kõigile neile salongidele ja salongikestele ka kliente? Mina ei tea, sest lasin ennast peale laste sündi täielikult käest, aga kunagi midagi ikka olin kuulnud - see postitus on mul siiamaani üks loetumaid blogis, järelikult tuntakse teema vastu elavat huvi. Hindu see huvi aga kummalisel kombel alandanud pole, võib-olla mingid urka-salongid on odavad, aga sinna korralik inimene ju ei lähe ka, saad veel mõne koleda haiguse külge - meenub, et Terviseamet tegi mõni aasta tagasi ikka päris ohtralt ettekirjutusi salongidele hügieeni ja muu sellise ebaolulise suhtes. Igasse nurgatagusesse ei jõua aga isegi Terviseamet mitte. Korralikes salongides rõhutakse seevastu teeninduse kvaliteedile ning kõik need tasuta kohvid ja veinid kergitavad ka teenuse hinda. Samas selle hinna eest, mis ma salongis juuste värvimise ja lõikamise peale kulutan, jõuan ma kasti veini osta (viimati, kui niimoodi raha tuulde loopisin ja see oli umbes viis aastat tagasi, läks üle 70 euro).
Teine põhjus peale ihnuse, miks ma salongides ei käi, on see, et nad teevad su sõltlaseks. Sa ei saa lihtsalt panna endale küüsi või pikki ripsmeid, sa pead hakkama neid kunstlisasid ju ka hooldamas käima. Vähemalt kord kuus pead leidma selle aja. Ma ei viitsi. Paar korda aastas arstlik läbivaatus, isegi see on tüütu kohustus. Juustega saan ise hakkama, meigiga ka, depilatsiooni asemel võtsin julguse rindu ja ostsin epilaatori, ei tapnudki ära, nagu foorumites räägiti, punne on mõnus ise pigistada, hoolitsused ei tööta niikuinii. Püsimeik püsib juba aastaid, solaarium on kahjulik, kunstküünte kandmine muutis mu enda omad nii tugevaks, et geeli pole enam peale vajagi. Pediküüri ma ei saa niikuinii minna, sest kardan kõdi. Mis sel elul nõnda viga! Kahjuks paljud ei ole ilmselt niimoodi õnnega koos nagu mina ja peavadki päevad läbi salongides raha kulutama. Või kuidas muidu seletada seda, et neid ilusalonge on lihtsalt...metsikult!
Või käivad tõesti ka mehed neis salongides? Keskmiselt eesti mehelt pole seal milleltki muult koorida kui ainult juukselõikuselt ja enamik mulle tuttavaid meesisendeid valib juukselõikuse kohaks ikka need odavamad aastakümneid vastupidanud asutused sildiga "Meestejuuksur". Sealsed, enamasti hilises keskeas juuksuriprouad ei sädista niisama, lõhna lasevad sulle peale vaid siis kui sa soovi avaldad (ainult juhul, kui kohe kuhugi minek on) ega ürita toodete müügilt protsenti teenida.
Mu tuttavate meesisendite galerii on aga üsna ühekülgne, sest juuksurist sõbranna on rääkinud klientidest, kes pühadeks kalleid lõhnaõlisid toovad ja silma pilgutamata paarkümmend eurot jootraha viskavad. Ega ma kade ei ole, sest teiste inimeste välimusega tegelemine on mu meelest üks hirmutavamaid töid üldse. No peaaegu nagu medõe töö, aga selle vahega, et klient on üldiselt võitlusvõimeline, kui asi talle millegipärast ei sobi.
Loen just G. Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid" ja siin on sellised, mu meelest teemaga täitsa kenasti haakuvad mõtteterad: "Neid arvatakse tootvat luksust, kuid tegelikult toodavad nad ainult luksuse odavat, võltsi imitatsiooni." (Raamatus käib see hotellide ja restoranide kohta).
"See, mis tööd seal tehakse, pole oluline, oluline on pettus, mida peetakse luksuseks. Rafineeritus, nagu seda nimetatakse, tähendab tõepoolest vaid seda, et personal töötab rohkem ja külastajad maksavad rohkem, aga keegi ei saa sellest kasu peale omaniku, /.../sada inimest rassivad kui kuradid, et kakssada võiksid maksta häbematult kõrget hinda asjade eest, mida nad tegelikult ei taha."
teisipäev, veebruar 14, 2017
You're not fine but you're mine*
Instagramis on üks tüdruk, kes tegeleb Courtney Love´i teisikuks olemisega (ja on selles paganama hea) ja loomulikult külastavad ka tema kontot kõik CL-i andunud vihkajad, kes ei saa aru, kuidas saab olla "Kurt Cobaini mõrtsuka" fänn. Mind üllatas aga selle neiu vastulause: "Mind ei huvita, kas ta oli selles süüdi või mitte, isegi kui oli, mina armastan teda ikka!" Sama teema on ka kõigi nende inimestega, kes päriselt ongi kellegi maha koksanud või muud halba teinud - imestatakse, kuidas neil sellest hoolimata FB-s sõpru järel on. Muidugi, ühtki sellist sõpra või tuttavat mul pole, nii et saan enda eest rääkida ainult leebemate juhtumite põhjal. Kuidas saab olla sõber inimesega, kes on sind petnud või reetnud? Tegelikult on ta ju petnud või reetnud kõigest sinu ettekujutust temast.
Minu jaoks on ainus reetmine see, kui inimene leiab, et ta on minus niivõrd pettunud, et ei soovi enam minuga lähedane olla. Kui sa võtad kellegi enda sõbraks, siis sa ei ütle temast lahti. Ükskõik, mida ta teeb. Punkt. Mul on muidugi see häda, et ma suhtun enamasti pealtnäha positiivselt ka neisse inimestesse, kes mulle tegelikult ei meeldi ja seesuguste "liba-sõprade" üle parda heitmist ma enda poolt reetmiseks ei pea - polnud ma ju kunagi nende poolt olnudki. See vahetegemine on FB sõprade ajastul muidugi keeruline, kuid üldiselt "päris-inimeste" puhul kipun ma andestav olema. FB-s olen tõesti mõne veendumuste tõttu sõbralistist ära kustutanud, aga need on inimesed, kellega ma niikuinii aastaid suhelnud pole.
Selle leplikkuse juured on mul ilmselt lapsepõlvest. Ema oli mul selline, kellega oli väga lihtne tülli minna, aga ka kerge leppida - järgmisel päeval tegi ta lihtsalt näo, et mingit tüli pole olnudki. Kodutu olles elasin kuu aega tema juures, ta jõudis mu kolm korda välja visata, mõlemad ignoreerisime seda kolm korda. Vanaema seevastu oli teistsugune - keeruline oli tülli minna, aga kui see õnnestus, siis oli nädal aega solvunud nägu garanteeritud. Ühe korra sundisin end sellest pääsemiseks isegi vabandama! Ma pole elu sees vabatahtlikult kellegi ees vabandanud, sest minu maailmas võrdub see rämeda alandusega. Miks? Sest tülis on alati kaks poolt, kui mina vabandan, tähendab, et teine ei teinud midagi valesti, tegelikkuses peaks mõlemad vabandama, aga seda juhtub haruharva. Igatahes vanaemaga olin tookord ebaõiglaselt käitunud ja seega ka vabandasin, sest vanaema ei olnud tõesti sugugi süüdi (no nagu näiteks ema, kes oli süüdi ju selles, et üritas oma tahet mulle peale suruda). Aga kõik see pani mind tundma, et palju mõistlikum variant on ära tülitseda ja teha nägu, et midagi pole juhtunud. Ikka juhtub! Kes ei andesta, ei armasta kah. Millest omakorda ilmselt tulenesid mu katsed testida, kas keegi mind ikka armastab piisavalt, teda enda peale vihastama sundides.
Aga ikkagi - kui sa ei andesta, siis sa ei armasta ja pole kunagi (piisavalt) armastanud ka. Kuidas sa saad mu niimoodi reeta!? Selle strateegia rakendamiseks peab muidugi üsna hästi valima, keda enda ligidale lasta. Samas olen ma kindel, et ei saa öelda täie kindlusega ühte asja, mida teisele iial ei andestaks. Alati on asjaolud. Päris retsi tunneks ju kohe alguses ära ja üleöö ikka retsiks ei muututa. Kui on rets ja ma olen ikka sõber, siis järelikult on ka minus endas samasugused omadused olemas ja ma mõistan, miks teine rets on.
Teine äärmus on mu meelest vanemad, kes ütlevad oma lastest nende valikute tõttu lahti. Kuidas see võimalik on? On terveid suguvõsasid, kus üksteisega ei suhelda. Minu maailmas on selline asi kordi hullem ja mõistetamatum kui kellegi mingitest normidest üleastunu aktsepteerimine, sest ta on ikkagi "minu inimene". Igasugu motiveerivad plakatid ja eneseabi-tarkused paistavad aga hoopiski vimma pidamist õigustavat: andestamine, aga mitte unustamine on ju põhimõtteliselt sama asi, kui mitte-andestamine? Vimma pidajad on kuidagi elutargemad ja väärikamad tegelased, kui minusugused ullikesed unustajad-andestajad? Mu meelest on jälle unustades lihtsam elada, niikuinii ei viitsi vana teemat enam teist korda üles võtta ja vähemalt ei pea kellestki kaarega mööda käima. Et sõnad teevad haiget ja neid ei saa enam tagasi võtta? Ära unustada ju saab?
* Bitch Alert "My Boy". Sõnad, mille kohta keegi väitis, et nii on õudne inimeste kohta öelda, ma just leidsin, et kena kompliment...
Sõpruse ja armastuse tähistamiseks üks nunnu kassipilt kah. Tommy ajab jälle kooohutavalt karva (ostsin selle Furminaatori, aga otse loomulikult ta vihkab seda ning läbi häda me teda Miniga kammime, üks hoiab kinni ja teine kammib, mitte nagu reklaamis, kus kassid kammimise ajal mõnusalt paigal lesivad) ning ma ei seedi, kui ta laste vooditesse ennast magama keerab ja pärast sinna poole oma kasukast maha jätab, aga ma andestan talle ja lasen ikka seal vedelda, sest no vaadake kui nunnu ta on!
Minu jaoks on ainus reetmine see, kui inimene leiab, et ta on minus niivõrd pettunud, et ei soovi enam minuga lähedane olla. Kui sa võtad kellegi enda sõbraks, siis sa ei ütle temast lahti. Ükskõik, mida ta teeb. Punkt. Mul on muidugi see häda, et ma suhtun enamasti pealtnäha positiivselt ka neisse inimestesse, kes mulle tegelikult ei meeldi ja seesuguste "liba-sõprade" üle parda heitmist ma enda poolt reetmiseks ei pea - polnud ma ju kunagi nende poolt olnudki. See vahetegemine on FB sõprade ajastul muidugi keeruline, kuid üldiselt "päris-inimeste" puhul kipun ma andestav olema. FB-s olen tõesti mõne veendumuste tõttu sõbralistist ära kustutanud, aga need on inimesed, kellega ma niikuinii aastaid suhelnud pole.
Selle leplikkuse juured on mul ilmselt lapsepõlvest. Ema oli mul selline, kellega oli väga lihtne tülli minna, aga ka kerge leppida - järgmisel päeval tegi ta lihtsalt näo, et mingit tüli pole olnudki. Kodutu olles elasin kuu aega tema juures, ta jõudis mu kolm korda välja visata, mõlemad ignoreerisime seda kolm korda. Vanaema seevastu oli teistsugune - keeruline oli tülli minna, aga kui see õnnestus, siis oli nädal aega solvunud nägu garanteeritud. Ühe korra sundisin end sellest pääsemiseks isegi vabandama! Ma pole elu sees vabatahtlikult kellegi ees vabandanud, sest minu maailmas võrdub see rämeda alandusega. Miks? Sest tülis on alati kaks poolt, kui mina vabandan, tähendab, et teine ei teinud midagi valesti, tegelikkuses peaks mõlemad vabandama, aga seda juhtub haruharva. Igatahes vanaemaga olin tookord ebaõiglaselt käitunud ja seega ka vabandasin, sest vanaema ei olnud tõesti sugugi süüdi (no nagu näiteks ema, kes oli süüdi ju selles, et üritas oma tahet mulle peale suruda). Aga kõik see pani mind tundma, et palju mõistlikum variant on ära tülitseda ja teha nägu, et midagi pole juhtunud. Ikka juhtub! Kes ei andesta, ei armasta kah. Millest omakorda ilmselt tulenesid mu katsed testida, kas keegi mind ikka armastab piisavalt, teda enda peale vihastama sundides.
Aga ikkagi - kui sa ei andesta, siis sa ei armasta ja pole kunagi (piisavalt) armastanud ka. Kuidas sa saad mu niimoodi reeta!? Selle strateegia rakendamiseks peab muidugi üsna hästi valima, keda enda ligidale lasta. Samas olen ma kindel, et ei saa öelda täie kindlusega ühte asja, mida teisele iial ei andestaks. Alati on asjaolud. Päris retsi tunneks ju kohe alguses ära ja üleöö ikka retsiks ei muututa. Kui on rets ja ma olen ikka sõber, siis järelikult on ka minus endas samasugused omadused olemas ja ma mõistan, miks teine rets on.
Teine äärmus on mu meelest vanemad, kes ütlevad oma lastest nende valikute tõttu lahti. Kuidas see võimalik on? On terveid suguvõsasid, kus üksteisega ei suhelda. Minu maailmas on selline asi kordi hullem ja mõistetamatum kui kellegi mingitest normidest üleastunu aktsepteerimine, sest ta on ikkagi "minu inimene". Igasugu motiveerivad plakatid ja eneseabi-tarkused paistavad aga hoopiski vimma pidamist õigustavat: andestamine, aga mitte unustamine on ju põhimõtteliselt sama asi, kui mitte-andestamine? Vimma pidajad on kuidagi elutargemad ja väärikamad tegelased, kui minusugused ullikesed unustajad-andestajad? Mu meelest on jälle unustades lihtsam elada, niikuinii ei viitsi vana teemat enam teist korda üles võtta ja vähemalt ei pea kellestki kaarega mööda käima. Et sõnad teevad haiget ja neid ei saa enam tagasi võtta? Ära unustada ju saab?
* Bitch Alert "My Boy". Sõnad, mille kohta keegi väitis, et nii on õudne inimeste kohta öelda, ma just leidsin, et kena kompliment...
Sõpruse ja armastuse tähistamiseks üks nunnu kassipilt kah. Tommy ajab jälle kooohutavalt karva (ostsin selle Furminaatori, aga otse loomulikult ta vihkab seda ning läbi häda me teda Miniga kammime, üks hoiab kinni ja teine kammib, mitte nagu reklaamis, kus kassid kammimise ajal mõnusalt paigal lesivad) ning ma ei seedi, kui ta laste vooditesse ennast magama keerab ja pärast sinna poole oma kasukast maha jätab, aga ma andestan talle ja lasen ikka seal vedelda, sest no vaadake kui nunnu ta on!
Tellimine:
Postitused (Atom)