Te ei pea selle muudatuse osas midagi ette võtma.

Kas te kujutate tänapäeval ette, et peate hakkama e-mailide lugemise eest maksma? Täpselt selline asi ootab ees kõiki online.ee keskkonnas postkasti omavaid inimesi, kelle hulka minagi paraku kuulun. Kui sa lähed online. ee lehele, näed ainult mingit ümmargust juttu teenusepakkuja vahetumisest, esmapilgul ei loe kusagil välja mitte midagi mingist hinnast. Ka sealt uue teenusepakkuja lehele suunava lingi all näed ainult möla. Ullike võib seal lausa rahuneda lause peale "Online.ee keskkonna kasutamine on tasuta." Millele järgneb küll " Tasuliste Sisuteenuste eest on Kasutaja kohustatud tasuma vastavalt konkreetse teenuse osutaja poolt kehtestatud tingimustele ja Hinnakirjale." Sisuteenused on "Sisuteenused — Online.ee keskkonnaga liitunud Internetikeskkondades Teenusepakkuja või kolmanda(te) isiku(te) poolt osutatavad teenused; Sisuteenuste kasutamisel võivad lisaks käesolevatele Kasutustingimustele rakenduda ka vastava teenuse osutaja poolt konkreetse Sisuteenuse suhtes kehtestatud tingimused, kui teenuse osutaja on vastaval veebilehel neile tingimustele viidanud;" Kuidas üks inimloom ilma suitsiidi sooritamata suudab endast sellist teksti väljutada, ette ma ei kujuta. 

Tegelik info on siin. Sellele ei suuna praeguses keskkonnas mitte ükski link. Mu meelest on see üsna kuritahtlik, aga mina mina ka tean. 

Ma vihkan muutusi. Kirglikult. On mingi napakas vanasõna või ütlus, et elus saab kindel olla ainult muutustele. No ma ei tea, minu elus pole 41 aasta jooksul eriti midagi olulist muutunud. E-posti aadress on mul alati olnud üks ja sama, alates ajast, mil e-posti aadress üldse tekkis. Enne seda oli see mu isa oma. Lexa. Lex nagu seadus ladina keeles ja A kui isa nime esitäht, eks. Vahepeal oli küll periood, kui mulle saabus mitmeid venekeelseid kirju, mitte spämmi siis, päriskirju. Keegi targem avastas, et loogiline ju, lexa on venelaste jaoks ljooha ju. Nüüd nad võtavad mu ljooha ära! Ok, ei võta, aga maksta kuradima viiekas kuus oma e-posti lugemise eest maailmas, kus mitte üks rahvusvaheliselt levinud e-postihaldur seda ei küsi, on liiga naeruväärne, et seda mängu kaasa mängida. 

Mitte, et mul gmaili aadressi ei oleks. On. Kohe mitu. Ma ei mäleta nende paroole. Kõik olulised asjad on seotud mu "ljooha"-kontoga. Kaasaarvatud blogi näiteks. Kusjuures mu esimene reaktsioon oli, et ma ei kasutagi enam mingit e-posti. Parem ongi kui ei ole. A tegelt vist ilma ikka kuidagi ei saa. Selline kammaijaa tuleb nüüd läbi teha, et hoia ja keela. Kõigepealt sain (vist) läbi ilge ussim***i ära kustutada oma ühe FB konto, mis on mul seotud selle gmailiga, mille ma nüüd peamiseks kavatsen teha, et sellega siduda minu päris FB konto. Ma ei tea, äkki õnnestub. Microsofti kontosid on mul ka mitu. Üks, mida ma päriselt kasutan ja mis on seotud ljoohaga ja see teine, mis on seotud gmailiga ja kus midagi ei ole. Kuidas ma nüüd saan esimese teiseks? 

Ma vihkan maailma ja kõik on nõme.

Ära tüüta inimesi!

L. käis just välja, et kui me lähipäevil ühe väikse ringsõidu teeks, äkki ma kutsuks sõbranna ka kaasa. Ja ma kohe - miks mina pean? 

Hakkasin harutama (justnimelt h-ga), et kuskohast see sisemine vastuseis tulnud on ja meenus kohe lapsepõlv, kus ema alati manitses teisi inimesi mitte tüütama. Ei lähe kellegi poole, inimesed tahavad omaette olla, ära häiri teisi! See suhtumine on mul niimoodi sees, et füüsiliselt tunnen ennast nagu sunnitaks ämblikku sülle võtma, kui pean kedagi kuhugi kutsuma - aga äkki ta ei taha ega julge mulle viisakusest ära ka öelda? Ja see tähendaks, et ma rikun tal olemise ära, kui ta peab osalema kuskil, kuhu ta väga tulla ei tahtnudki. Lisaks rikub see ka mul olemise ära, kui ma pean kogu aeg silmas pidama, et teisel ka tore oleks, sest mina ju kutsusin, mina vastutan tema mugava olemise eest. Mis pagana needus see on?! 

Normaalne on ju öelda, et kle, ma ei viitsi tulla ja eeldatav oleks, et kui viitsib siis ka tahab ja ei ole minu asi teist lõbustada. No aga selle sisemise tunde vastu juba loogikaga ei saa. Seepärast ma nii halb sõprussuhete hoidja olengi, et ma eeldan. Eeldan, et minu kutsed on teistele koormaks. Ega keegi ei taha seda, mida mina tahan ju. Aga paljudel inimestel ongi see "võiks kokku saada!" täiesti suusoojaks öeldud. Ma olen ikka halvimat eeldama harjunud. 

Kusjuures meenub, et mul oli üks minust veel hullem klassiõde kunagi - kui teda kuhugi kutsuti, ta põikles haledalt vastu, et "oh, mis nüüd mina, küllap te tahate ikka omaette olla (ma kutsusin teda enamasti, et mitte minna kuhugi ainult koos oma vanematega!), kohe kindlasti ma segan teid!" Siis ma küll mingi hetk vihastasin, et krt, kui ma kutsun, siis ma kutsun, ma ei kutsu lihtsalt viisakusest, ma päriselt tahangi, et sa tuled! Tagantjärele targana, võib-olla tema ei tahtnud ja üritas viisakas olla? 

Lihtsalt jube keeruline on teada, mida inimesed tegelikult tahavad ja mida nad ainult viisakusest või harjumusest ütlevad, et tahavad. Inimesed ei ole ju enamasti sirgjoonelised ja siis see paneb kahtlema ka neis, kes tegelikult on.

Meie kõik

Tavaliselt ma ei taha kirjutada raamatutest, mis mulle ei meeldinud, sest kõigile ei peagi kõik meeldima ja päris rämpsule ei taha ma üldse tähelepanu tõmmatagi. Aga nüüd ma lugesin Backmani viimast ja tunnen, et pean enda pandud kahte tärni kuidagi põhjendama. Jajah, oleks pidanud algusesse kirjutama "Paljud on minu käest küsinud, et miks ma Backmanile ainult kaks tärni panin." 

"Meie teie vastu" on siis Karulinna triloogia viimane osa ja kuigi mulle väga meeldib Backmani nö elufilosoofia ("tal on süda õige koha peal" - nagu nenditakse ka siin) , siis selles viimases osas jäid minu jaoks domineerima mõtted, millega ma kuidagi nõus ei saa olla. Ma tõesti loodan, et asi ei ole ainult minu mõjutatavuses, sest põhimõtteliselt on need üsna samad asjad, millele ka eelviidatud Loterii arvustuses tähelepanu pööratakse. Kusjuures mulle need teises osas nii närvidele ei käinud, kui nüüd kolmandas.

See vanemluse osa, oo jaa. Olen lausa märkmetesse lisanud, et "ülistab fanaatilist vanemlust"... Ma ei saa olla nõus sellega, et hea vanem on see, kelle sooviks on see, et ta laps iial suureks ei kasvaks, sest siis ta ei saa ju teda enam kaitsta. See ei ole ju tegelikult okei. See on suisa vale. Lapsevanem ei peaks end kogu elu süüdi tundma ega öösiti üleval vähkrema mõeldes üha "aga mis siis kui". Mitte midagi peale enesepiinamise selline mõtteviis ei anna. Ja Backman üldistab, et kõik lapsevanemad. Oeh, no ei ole. Ei pea olema. Ei tohikski olla. Üldistamist on üldse silmakriipivalt palju selles osas: "kõik me oleme/kõigi lapsepõlves on" - jaa, ilmselt see haarab kaasa, tekitab mingi meie-tunde, aga kui mõtlema jääda, siis tegelikult ju ikka päris nii ei ole, aga keegi ei julge enam vastu ka vaielda.

Mulle väga meeldis see Matteo õe loo sisse toomine. Ehk siis tüdruk, kellega juhtub sama, mis Mayaga, aga kelle ümber ei ole inimesi, kes tema eest seisaksid. See oli hea lüke mu meelest ja oluline. Aga mulle tundus, et see mõte kadus muu vahu sisse ära. Ja ma täpsustan veelkord, et minu meelest on emotsionaalselt külmad ja eemalehoidvad vanemad üks kõige hullemaid asju, millega inimene elu alguses rinda peab pistma, aga see ei tähenda, et ideaalvariant oleks ülekaitsvad ja klammerduvad lapsevanemad.

Viimasel ajal on mul kuidagi üle visanud see enesesüüdistamise ja eneseviha teema raamatutes, laulusõnades jne. See ei ole lahe, see on kuradi kurb, et mõnel inimesel nii on, aga kaugeltki ei tohiks seda võtta kui normaalsust, et nii on kõigil ja mis teha. No ja et teine äärmus on nartsissism või hoolimatus.

Vabandust, sain nüüd välja öeldud, lähen ja vihkan ennast nurgas natuke selle eest.

Lastele võib vabalt kelbast ajada

Kuulsin hiljuti tahtmatult pealt ühe lasteaialapse ja täiskasvanu vestlust. Laps arutas, et Hondal ja Hyundail on natuke keeruline vahet teha - märgid sarnased ja nimed ka. Mille peale siis suur inimene reipalt selgitas - jaa! Selle maa inimestel oli juba üks tore auto olemas ja siis Hyundai väljamõtlejad otsustasid, et nende auto võiks ka samasugune olla ja seepärast panidki nii sarnase nime! 

Ma kuulasin ja mõtlesin, et oot, siin on raudselt kuskil midagi mäda! Ma ei ole absoluutselt mingi autoekspert, aga Hyundai isegi ei kõla nagu see oleks Jaapani sõna. Kogu see jutt tuli aga kuidagi nii kiirelt ja nii iseenesestmõistetavalt, et mul kiilus lausa kinni. Pärast kontrollisin ja muidugi, Hyundai on Lõuna-Korea toode. "Selle maa" - ah, üks Aasia kõik?

Miks üldse peab mingeid kahtlase väärtusega lugusid luuletama lastele? Mingid kured ja kapsalehed ja muu üldistamine. Ah, laps niikuinii ei saa aru - ma ei viitsi talle seletada - ma ei tea päris täpselt ise ka? Mul küll ei ole piinlik öelda, kui ma ise ka ei tea - uurime järgi kuskilt koos, täiskasvanu ei ole üliinimene. Lapsed mingil ajal jah arvavad vist nii - alati kui Mikro kuskil muuseumis või õppekäigul käib, pommitab ta mind küsimustega, millele ma vastust ei tea ja pööritab siis silmi, et "ise veel suur inimene!" Hiljuti näiteks - mille alusel jaotatakse Eestis elavaid kalu ja mitut liiki kalu Eestis üldse elab? Oleks pidanud ka enda "häbist päästmiseks" midagi kahtlast kokku keerutama?

Mul on tunne, et enamik mu baasteadmistest pärineb vanaemalt - mõelda vaid, kui tema mu suure eeskujuna oleks ka võtnud vaevaks igasugu lora ajada - ma oleks vabalt seda eluks ajaks uskuma võinud jääda! Vanavanaema näiteks raius nui neljaks, et pilved on sültjad, tema on hommikuti küll pilvetükke murult leidnud. Ma käisin aastaid neid otsimas ja olin maru õnnetu, et ei leidnud, kuigi koolis oli õpetatud, et pilved on veeaur. Nii kurb, et vanavanaema eksis. Vähemalt ei valetanud keegi mulle tahtlikult. 

Teisalt, ilmselt ongi inimesi, kellel tõe ja väljamõeldise piir ongi väga segane. Või nad üldse ei eelda, et keegi võiks nende juttu tähele panna ja tõsiselt võtta.

Ajusurm

Kõik sai alguse sellest, et L. kinkis mulle jõuluks uue tahvelarvuti. Sain muidugi vihaseks, et mismõttes sa ostad asju, mida vaja ei ole, aga leebusin, kui selgus, et ta firma raha eest ostis. Mis ei tähendanud, et ma oleks kättemaksust loobunud. Kättemaks tähendas siis seda, et ma sulle näitan, mida see kink minuga teeb! Nüüd oli mul kaks tahvlit, milles Candy Crushi taguda + tööarvuti. Aasta kolmel esimesel kuul oli mul pmst puhkus, sest põhiklient vaikis (hiljem selgus, et sõitsid terve pundiga Indiasse oma programmeerijatele külla, huvitavad ärivalikud, ma ei tea, kuidas nii saab ja mismoodi nad ära elasid, aga elasid, nüüd jälle uhavad sajaga meile tööd) ja seega sain vabalt max nii viietunniseid sessioone tampida. Vasak käsi jäi kangeks, kael valutas, silmad kipitasid, aga vat kus adrekas oli laes! Paarsada levelit nädalas ei olnud probleem. 

Kui L. mängib oma tanki, siis ta pidevalt iniseb: "Krt, kus te olete, miks te ei kata mind! Mida sa, rsk, kükitad seal nurgas, mängi! Kuradi idioodid, mängida ei oska!" St. ta mängib meeskonnamänge. Ma imestan, et mismõttes sa mängid mängu, mis imiteerib elu selle vastikumates vormides ehk siis inimestevahelist koostööd. Mina mängin rangelt ainult ühe mängija mänge, mitte mingit koostööd mitte kellegagi. Jah, ma olen kõrges levelis ja pakkumisi tuleb, et õu, lisa mind listi, saadame üksteisele elusid jne. Ma iial ei sõbrusta kellegagi ega vaheta mingeid privileege. Sõitke seenele - igaüks enda eest! Ma mängin, et olla objektiivselt parim. Ma mängin, et ära teha. Mu lemmiksituatsioonid on need, kus keegi on kohe-kohe vahefinišit võitmas ja siis tulen tagant mina (bazooka õlal) ning näpsan tal selle võidu viimasel hetkel nina eest ära! Mitte, et selles mängus saaks tegelikult teenida võite oskuste pinnalt. Mu meelest on peamiselt õnne vaja, aga ma lihtsalt mängin nii kaua, kuni õnn ka tuleb. 

Oo, imeline eskapism ja enda kõvemana tundmise tunne! Kahjuks nõudis see lõivu alates hetkest, mil töö juures normaalne töötempo taastus. Õhtuti mängisin ikka enamasti nii kaks tundi, aga miskipärast töö juures olid silmad väsinud. Ega ma ei ole prille ka nii kümme aastat vahetanud ega kuskil kontrollis käinud muidugi. Mulle kangesti sümpatiseerib see Bukowskile omistatud lause, et leia miski, mis sulle meeldib ja lase sellel end tappa, aga tundub, et minu puhul see ei toimi. Kusagilt kargab välja enesealalhoiuinstinkt, mis teeb kehale selgeks, et ei, sa ei saa lõpuni minna, sest sa ei naudi seda enam. 

Kõik see ajusurma-laadne olek, milles ma viibisin - ma sain aru, et ei taha lugeda ja õigustasin end sellega, et eks ole juba loetud ka, ega suutnud kirjutada  - kellele seda möla ikka vaja, meenutas mulle vägagi üht viimasena loetud raamatut, mille võtsin kätte nüüd juba nö "välja tulles". Ottessa Moshfegh "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta". Lugedes meenus, et Sally Rooney sai kuulsaks, aga seda Moshfegh'i, kes üüratult paremini kirjutab, ei tea nii väga keegi. Inimesed....Ma olen muidugi ka somnafiil, nagu Moshfegh´i peategelane - uni - parim asi, mida elul on sulle pakkuda, lihtsalt nii nauditav oli neist äravajumistest lugeda. Mis selle loo mõte on siis? Abort peaks olema legaliseeritud, sest vanemate emotsionaalne külmus ja teadmine, et sind pole tahetud, ei ole hea stardipakk eluks. Ja et ennast parandada saad sa ainult ise, vahet pole, mis vahenditega, oluline on mingi otsus vastu võtta. Hakkas huvitama, kas peategelase teekond unemaailma oleks ka päriselt füüsiliselt võimalik? Mitte, et ma sooviks järele proovida, lihtsalt niisama. Ilulõksust kirjutab ta ka, see on samuti oluline teema. Kui paljut me lausa iseenesestmõistetavaks peame - mingid juuksurid, vahatamised, küüned. Eriti nende inimeste puhul, kes avastavad, et nad on nii enam-vähem ilusad - seda ilu tuleb ju säilitada, see on oluline! Täielik pseudoteema. Nagu enamik asju inimeste maailmas.

Teine hea raamat, mille soovin ära mainida on Bernardine Evaristo "Tüdruk, naine, keegi teine". Algul kartsin, et äkki see on liiga eksklusiivne mulle kui paiksoolisele heteroseksuaalsele valgele naisele, aga tegelikult ei ole üldse. See on nii hea ja väga laia haardega lugu, mis ei räägi sugugi vaid mustadele lesbifeministidele ja soovahetajatele aktuaalsetest teemadest. No näiteks, et suhteahistamise teema, mida raamatus naistevahelises suhtes ettetulevana kirjeldatakse, on äärmiselt universaalne, see ei ole ainult mees-ahistaja, naine-kannataja valem. Muuseas, hakkasin mõtlema, kas demiseksuaalsus mõneti ei kaitse seesuguste jamade eest, sest me ei kipu võõrale kuldset kuud selga mõtlema ja armume vaid neisse, keda läbi ja lõhki tunneme? Minu jaoks ei ole mu armastatu mitte kunagi olnud ideaalne ja eksimatu üliinimene, mingit tingimusteta armastust ei eksisteeri. Ma armastan teda koos tema vigadega, aga need vead peavad olema minu jaoks aktsepteeritavad. Ahistavas suhtes vead pigem pühitakse vaiba alla ja sunnitakse end uskuma, et tegelikult on tegemist imelise inimesega, sest ma armastan teda nii väga. Mulle pole muidugi mingit probleemi ka enda vigu armastada, ma ei oskagi teisiti, ma olengi imelik. 

Kunagi Manjana kirjutas, kuidas need, kes kurdiks-pimedaks jäävad, ega need tegelt tahagi väga kuulda-näha. Mulle tundub, et seal on tõetera sees.

Eestis on nii halb!*

Alguses tahtsin ma osta piletid Prahasse, sest no see on ikkagi "väike Pariis", vist öeldi kunagi nii, ja selline koht, kuhu on turistil normaalne minna. Ma olen tegelikult seal käinud ka, väga meeldis, aga kui pileteid ostma hakkasin, siis olid mul kriteeriumid nagu kindlad kuupäevad ja otselend. Siis selgus, et eestisuguse kolkaküla elanik ei saa endale kriteeriume lubada. Isegi kui Tallinna lennujaam (poole kallimad hinnad, poole väiksem valik) eos välistada. 

Sõelale jäi täpselt üks koht - Varssavi. Ideaalsed lennuajad ja ideaalne hind (kaks inimest edasi-tagasi 155 eurot). Seejärel hakkas mulle meenuma, kuidas ma teismeeas kaks korda varahommikul unise peaga Varssavist läbisõitvas bussis ärkasin ja suu ammuli Kultuuripaleed vahtisin - milline imeline koloss! Siia linna pean mina saama, see on tõeline metropol! Mõtlesin siis, et näe, jälle üks kord, kus soovid täituvad. Ülejäänud inimesed imestasid küll - lähete Varssavisse puhkama? Miks küll? Mis seal on?

Ma kaalusin lausa, kas sellest reisist siia üldse kirjutada, sest äkki avastavad siis ka ülejäänud inimesed selle imelise paiga ja kukuvad Varssavit ummistama, aga no keda ma petan, ei ole mina mingisugune suunamudija siin. Alustagem põhilisest - ma armastan pilvelõhkujaid, miskipärast on mind Manhattan alati lummanud, aga kõige suurema Manhattani tunde sain ma nüüd kätte just Varssavis. Nimelt on see vanade "kõrgete" linnade - Moskva, Londoni, Pariisi ja Frankfurdi järel viiendal kohal ning tõusujoones arenemas, seal asub ka praegune Euroopa Liidu kõrgeim hoone (Varso Tower 310 m). Reisijuhist sai lugeda, et 25 kõrghoonet on valmis, 10 valmimas ja siht on 65-le. Ja need ei ole mingid suvalised koledad kastid, vaid arhitektid on nende majade juures oma fantaasiat ikka päris lennukalt kasutada saanud. Mõned tornid nägid välja nagu need loogika järgi püsti püsida ei tohikski. 

Loomulikult valisin ka hotelli ühte kõrghoonesse (ülemine foto on meie toast, alumine Kultuuripalee vaateplatvormilt)

See roosa ülemisel pildil ei ole elektrooniline reklaamtahvel, vaid pisikestest tuules liikuvatest ruudukestest sein, mis imeliselt voogas ja mida võis tundideks vahtima jääda. Huvitav tähelepanek oli ka see, et tornid on ägedamad altvaates. Meie hotelli 21. korrusel oli ka vaatega baar, aga sealt ei olnud pooltki nii lahe vaade kui meie kuuenda korruse toast või maapinnalt. Alt mõjuvad tornid kolossaalsemalt. Hotell oli Holiday Inn, tärne kolm, aga keskmine hinne oli Bookingus 9,8, kõrgem kui sama keti neljatärnikal ja no ma ütleks, et sisu oli sel pigem viie tärni jagu. Hommikusöögilaud oli eraldi valikutega veganitele näiteks  ja see ei tähendanud mingeid hädiseid kapsalehti (ma ei ole vegan, aga ma armastan vegantoite proovida, kui võimalus avaneb). 

Minu (pooleldi) vegantoit ja L.-i karnivoori dieet

Eks see oli ka ainult paar (koroona)aastat vana hotell, Google'i kaartidel laiutab sellel kohal alles auk. Üks naljakas seik ka seoses hotelliga - tuleme meie õhtul väsinutena tuppa (keskmine päevas jalgsi läbitud kilometraaž tuli ca 18km ja me kasutasime ka metrood ja tramme...), riided seljast, saapad jalast, kui järsku poole kümne ajal kõlab uksele koputus. Me ei rääkinud ju nii kõvasti ka? Appi?! L. siis kargab pükstesse ja küsib resoluutselt läbi ukse: "What do you want?!". Ukse taga seisab õbluke teenindajaneiu, käes munakarp - "Happy Easter to you from the hotel!" Awww! Me ikka eeldame alati halvimat...

Hästi palju on lahedaid meie Telliskivi või Aparaadi moodi endisi tööstuskeskusi, mis söögi- ja kultuuriasutusteks ümber ehitatud. Vahe selles, et kui meil on need ikka endise hõnguga, veidi räämas ja ligadi-logadi, siis seal on kõik pmst nullist üles ehitatud, uued ja lihtsalt markeerivad vanade tehaste asukohti, mitte ei ole need samad tehased. Varssavi on enamasti ju üldse nullist üles ehitatud. Ilmselt tänu sellele on seal ka meeletult laiad teed, kõikjal rattarajad, kergliiklus, jõe ääres lai promenaad, kõigele on ruumi olnud. Söögikohtadest rääkides siis lisaks tavalistele meeldisid meile väga foodcourtid, kus siis on hästi palju erinevaid toite pakkuvaid kohakesi ja üks suur saal, kuhu oma valitud toiduga maanduda. Letist saad puldi, mille piiksuma hakates tead söögile järele minna. Igaüks saab valida seda, mida ise soovib, ei pea sõpradega vaidlema, kui üks tahab hiinakat, teine sushit ja kolmas pelmeene. Valikuid oli meeletult - gruusia, ukraina, hawaii, prantsuse, jaapani, iisraeli köök jne jne. Hinnad on loomulikult odavamad kui meil siin. 

Mis me tegime? Üldiselt tuuseldasime niisama ringi, olulistest kohtadest käisime Kultuuripalee vaateplatvormil, loomaaias ja ülikooli raamatukogu katuseaias. Piire seadis ka see, et kuigi Poolas Suur Reede üldse püha ei ole, siis enne 1. ülestõusmispüha on lühendatud tööpäev ja näiteks kuulus Kopernikuse teaduskeskus oli kogu pühadeaja suletud. 

Kõrvalepõige loomaaeda - seal on gorillad, ma ei ole varem üheski loomaaias neid suuri ahve kohanud. Päris hirmuäratavad tegelased, hiiglased, aga väga kärmed. Selline veidi õõvaoru tunne tuli, sest käitusid nad ikka vägagi inimlikult. Kõige naljakam, enne kui ahve nägime, tuli ilge higihais, teate selline kõige võikamat tüüpi, ma ei oska kirjeldada, aga no kõik teavad seda. Vaatasin ringi, et kesse kurivaim...? Kuni sain aru, et ahvid, gorillad, haisevad nõnda. Selge märk, et oleme sugulased, õnneks mul ja lähikondlastel seda spetsiifilist ahvihigi geeni ei ole...

Mis veel märkimisväärne, linnas on hästi palju näha meenutusi Varssavi ülestõusust ja Varssavi getost. Need on huvitavalt teostatud ja väärivad tähelepanu. Ülestõusu muuseumi ka ei jõudnud, see pidavat oma kolm tundi võtma ja olema muljetavaldav. See ajaloo ja tänapäeva põimumine oli kuidagi sujuv ja hästi korraldatud - kõik on modernne ja kaasaegne, aga me ei unusta. 

Transpordiühendus on igatepidi hea ja selge. Kaks metrooliini. Rong ühest lennujaamast teise. Meie maandusime ju Modlinis, mis on ca 30 km Varssavist, mitte Chopinis, mis asub linnas, aga kohe lennujaamast viib buss su raudteejaama, kust saab linna või vajadusel teise lennujaama edasi. Tagasiteel jalutasime läbi Modlini, sest aega meil oli, seda viit kilomeetrit ei pea ju bussiga läbima. Modlinis asub kindlus, üle 2 km pikkused 1832-44 ehitatud kaitsebarakid, kuhu mahtus ca 20 000 sõdurit, jõe äärest läheb matkarada. 

Lõpetuseks lõbus pildike, millega oleks võinud alustada stiilis - köök meie AirBnB's, käisime Ida-Euroopa suurlinnas, aga peegeldus annab ära, et tegemist on loomaaia eksponaadiga - prussakad oma "loomulikus" keskkonnas.

*Objektiivselt võttes ei ole, lihtsalt keskmise netikiunu stiilis pealkiri. Aga tagasi tahaks ikkagi....

P.S. Ma sain natuke aimu, mida ma tahan. Ma tahan sihitult ekselda suurte majade vahel. Omal ajal sai koolist poppi tehes Annelinnas jalutatud, oleks pidanud juba sellest aru saama.

Saatana kada

Te ikka teate, mis on saatana kada? Mina sain täna teada - saatana kadaks nimetatakse suremisviisi, mille puhul sa upud oma tapetud hobuse soolikatesse - need lastakse sulle nimelt ülaltpoolt ühe ropsuga pähe. Et asi humaansem oleks, lastakse sul endal ka enne soolikad välja. 

Ah et, kust ma selliseid jõledusi teada saan? Ikka omaenda unenägudest. Selline hiilgav idee pakuti mulle täna. 

Ja ma veel imestan, kuidas inimesed tulevad selliste filmisüžeede peale nagu Human Centipede. Aju on üks põnev ja põhjatu kaev.

Credit in the Straight World*

Ma tavaliselt taskuhäälinguid ei kuula, sest ma ei suuda. Eesti omadest Juurt ja Kivirähki kuulan tegelikult, muude vastu pole huvi tundnud, aga just ingliskeelsed on mu meelest nii kummalised. Mul on enamasti neid kuulates piinlik tunne, et rääkija on tohutult "self-obsessed", no ikka mingil sellisel tasandil, mida ma kohalike inimeste puhul ettegi ei kujuta. Ju vähene kogemus, mis muud. Kui võrrelda, siis blogid on minu jaoks nagu inimeste sisekõne, taskuhäälingud aga eneseesitlus.

Aga Courtney jagas Instas sellist saatesarja nagu "60 lugu, mis defineerivad 90ndaid" ja kuigi ma olen sealt kuulanud ainult seda ühte

ja ma isegi ei teadnud varem, kes on see Rob Harvilla, siis soovitan soojalt kõigile, kes on muusikast, ja eriti 90ndate alternatiivist sama huvitatud kui mina.

Ma isegi ei salga, et pisar tuli mitu korda silma, sest appi, kellelegi on veel olulised täpselt need samad asjad, mis mulle! Keegi on sama kirglikult lummatud kui mina! Sest ma päriselt ei tea kedagi päriselust, kes oleks. 

Igatahes, sisu juurde siis. See konkreetne osa räägib tegelikult mitte ainult Hole'i loost "Doll Parts" vaid laiemalt Courtney'st ja tema bändi muusikast. Ajaloost, taustast, suhetest jne. 

Koht, mille ma aga lausa üles kirjutasin, on see, kus räägitakse Courtney ja rriot grrl liikumise vastasseisust. Eestis viimane pole peaaegu üldse tuntud va mõnede muusikaentusiastide jaoks, seega paari sõnaga oli see feministlik DYU suunitlusega muusikaliikumine, sai alguse ülikoolidest, hüüdlauseks "Tüdrukud etteritta!", mis soovis siis rohkem naisi alternatiivmuusikasse, kus traditsiooniliselt domineerisid mehed. Paraku, suur osa neist bändidest ei hiilanud erilise muusikalise virtuoossusega. Paljusid neist oli suisa valus kuulata. Kuulsaim rriot grrl bänd oli Bikini Kill, mille esinaist Kathleen Hannah't Courtney ühel festivalil näkku lõi (põhjuste üle on erinevalt spekuleeritud). Ka Hole'i lugu "Olympia" algab Courtney itsitamise ja paari katkenud noodiga, mis meenutavad rriot grrl bändide lugusid ("hihihii..ega me tegelt väga hästi mängida ei oska") ning wikipedia ütleb selle kohta nii: "The track lyrically mocks the riot grrrl music scene of the Evergreen State College in Olympia, Washington, criticizing "the hive mind of the Olympia scenester...  nonconformist outsiders... [who] ended up in a culture of homogeneous punk conformity."^[44] Alternate mixes of the song that later were released as B-sides included even more satirical lyrics, such as "we took punk rock, and we got a grade."^[44]

^{Samas on Hole samuti erand tollases meestekeskses rockimaailmas - miks nad siis ometi omavahel sellist vaenu pidasid? Saates öeldakse: "She (Courtney) wanted to rule the world, not to change the world" Ma hakkasin mõtlema, et eks pmst ongi kaks viisi, kuidas elus edasi jõuda - kas mängida selle reeglite järgi või püüda maailma muuta. Courtney on rohkem rokkstaar kui mõni mees, ta ei vajanud mingit reeglite muutmist, ta suutis edukas olla täpselt samade reeglite järgi, mida järgisid mehed. Seda talle muidugi andeks ei antud, "pole naisele sobilik" jne. Ta oli hirmuäratav, ka meestele või eriti neile. Courtney ütleb oma loos "Mono" :}

Well they say that rock is dead
And they're probably right
Ninety-nine girls in the pit
Did it have to come to this?

Ei mingit solidaarsust, ma ei ole teiesugune lihtsalt seetõttu, et ma olen ka naine. Ma võistlen meestega. Loos "Be A Man" ütleb ta otse:

I think I can, I think I can
I'm big enough to be a man
Tell you the truth, I'm jealous, yeah
Give anything to be a man

Ma ei taha eraldi mingit naiste liigat!

Saates räägitakse ka Courtney meessuhetest, mis baseerusid samuti ausal konkurentsil (Billy Corganiga Smashing Pumpkinsist ja Kurt Cobainiga siis), mitte aga domineerimisel. Courtney on alati vihastanud, kui arvatakse, et mõni mees on tema eest ta lood kirjutanud - ta ei oleks lasknud, see oleks alandav olnud.

Ma mõtlesin, et see on nii tuttav, see ausa konkurentsi ja "parem kui mees"-teema. Mulle oli see nooremana ääretult oluline. Ma pean olema parem kui mõni poiss just nimelt asjus, milles poisse heaks peetakse. Konkureerida tüdrukutega tüdrukute asjades ei tulnud mulle pähegi. Kas seepärast, et olla parim tüdruk ei tähenda ikkagi mitte midagi, sest maailmas on olulised need asjad, milles poisid head on? 

Tähendab, mingi ajani ma arvasin, et nii on võimalik, aga ühel hetkel sisenesin ma päris maailma ja sain aru, et need reeglid, mis kehtisid selles poiste maailmas - ehk parim võidab - ei kehti tegelikult. Enamasti. Mingit konkurentsi objektiivsetel alusel ei eksisteeri. Ainsaks võimaluseks jäi mitte püüda maailma reeglite järgi mängida, sest reegleid ei ole ja kõik muu, mis edu peaks tooma ("Me press trigger, me no press people button.") ei ole minu jaoks, ja teiseks mitte soovida maailma muuta, sest see oleks lootusetu.

Mis ei tähenda, et ma ei austaks neid, kes üritavad. Nii maailmale kohta kätte näidata ennast tippu välja murdes, kui ka maailma muuta püüdes. Aga mul on tunne, et mõlemad variandid põletavad su lõpuks läbi. Niisamuti nagu eemale hoidmine võib su kibestunuks muuta. Ma ei tea, kas tegelikult ikka on "it's better to burn out than to fade away". Kas maailm on seda väärt, et me läbi põleksime?

* "I got some credit in the straight world
I lost a leg, I lost an eye
Go for credit in the real world
You will die
Yeah " Hole

Emakeelepäev on tulemas

Kas teil on juhtunud, et klienditeeninduse kvaliteet on niivõrd allapoole arvestust, et peate seda õngitsuskirjaks? (Kliki pildil, näed suuremalt)

Kirjaga anti siis teada, et mul miski arve tasumata ja see olla manuses. Ma sellise stiili peale küll midagi avada ei julgenud ja saatsin kirja selle ettevõtte (mille klient ma muidu olen, eks) klienditeenindusse tagasi kommentaariga, et ilmselt skämm. Üllatusena sain vastu teise, samuti end vaid eesnimepidi tutvustava klienditeenindaja kirja, mis algas sõnadega "tere aitäh tagasise eest." (esitatud muutmata kujul) ja soovituse, et ma ikka uuriks, mis selle tasumata arvega on. Jeerum - mingisugune täiustatud, aga siiski kirjaoskamatu õngitsusprogramm? Ähmaselt hakkas kahtlus tekkima, et no äkki ikka on inimene?! Lõpuks läksin oma panka ja võtsin maksed ning tolle firma tellimused ette ning avastasin, et oligi mul tõesti üks arve kahe silma vahele jäänud. Maksin ära, tehniliselt olen mina see paha ja kuna ma tahan kliendiks edasi jääda pluss mida mul selle sama klienditeenindusega ikka arutada oleks, siis ma neile kirjutama ei hakka, mida ma sellest kõigest arvan.

Teine idiootsus kargas näkku, kui läksin mingit saadetud küsitlust vaatama: 

Kell tiksub: "trips-traps! trips-traps!" (See oli mingi filmi subtiitrites - tic-tac ilma toe'ta, noh)

Kohatu jutt

Veerandi lõpus oli Mikro tunnistusel käitumise osas märge, et "kasutab teistega suheldes kohatuid väljendeid". Mikro muidugi pööritas silmi, tema ei teadvat küll, millest jutt on. 

Kuna ta sõbranna sai pahandada väljendi eest "jõle pull" (mitte siis koletu meeslehma mõistes vaid ägeda juhtumise tähistajana) ja see on meil vanaema üks meelisväljendeid, ma eriti ei muretsenud, vaid pakkusin, et "kohatu" võib ju tähendada ka seda, et soovis kellelegi keset päeva "head ööd" või midagi sarnast. Mis on kohatu?

No käisin siis mina täna arenguvestlusel ja tuli ka see tunnistusele kirja saanud juhtum jutuks. Olevat olnud koletu juhtum peale kehalise tundi, kus Mikro olla väga koledasti öelnud ühele poisile, kes ta vihale oli ajanud. Mis poiss selleks tegi, ma ei tea, seda ei arutanud keegi. Küsisin, mis kole sõna see siis oli ometigi. See väga kole sõna olevat olnud ühes Kreutzwaldi muinasloos ja eks sealt laps selle üles korjanudki. Sain kohe aru, et kui juba Kreutzwald, siis ilmselt peab see midagi eriti vänget olema. Tuntud roppsuu-röökur ju juba ajaloost...See sõna oli "tattnina". Ütlesin, et minu teada kasutatakse seda sõna ka petrooleumilambi ühe nimetusena. Vaatasin nüüd ÕS-ist järele, see ütleb, et "nolk, kollanokk, tatikas; väike vilets valgusti". Väike vilets valgusti, noh. Et Mikro ütles ja teised lapsed kordasid kohe järele! Muidugi, tatt kuulub koos muude kehavedelikega sõnade hulka, mis selles vanuses lapsi eriti rõõmustavad! Igatahes autahvlile see veerand ei saa, see on arusaadav, eks.

Samal ajal on Minil kohustuslikus kirjanduses Aidi Valliku romaan "Kuidas elad, Ann?" Mainin, et minu mäletamist mööda on see üks päris huvitav raamat, mulle omal ajal meeldis. Mini torkab mulle selle peale nina alla kellegi klassiõe tehtud snapi raamatu leheküljest, kus on umbes selline tekst nagu "sa igavene väike litsipurikas, mine ja söö prügikastist sitta!" Hmm, üldse ei mäleta! Mini häirib ka alko- ja narkoteema selles loos. Ma ei tea, kust on lapsel see põhimõte, et raamat peab olema süütu nagu värske lumi*. Samas ega ma ise ka ei saanud nooremana aru, miks peab teismeliste lugudes alati mingi ilge draama käima - seks, vägivald, joomine jms. Minu elus selliseid asju ei olnud ja seega tundusid need teemad alati nii kunstlikult punnitatud. Teisalt arvasin, et need, kellel sellised probleemid päriselt on, ei loeks iialgi ühtegi raamatut. Praegu mulle noorteraamatud enam eriti sageli näppu ei satu**, aga kui on sattunud, ega ma olen siiani imestanud, et "sellises vanuses juba sellised teemad!". Teisalt, ma olen piisavalt elanud, et mõelda  - pigem olen mina see imelik, mitte need teised, vabalt võibki olla, et maailm on selline ja mina lihtsalt õnnelik (õnnetu?) lumehelbeke. 

*Silvia Rannamaa "Kadri" tundus talle ka rõlge.

**Viimati sattus Marilyn Jurmani "Mul hakkasid päevad: #eionei" ja ma tõesti ei osanud seisukohta võtta. Ju ma olin lihtsalt ülimalt hilise küpsemisega, 14-aastaselt puudus mul igasugune sotsiaalne suhtlus ja ma kogusin krõpsupakkidest tasosid vms. 

#jutujaht Ma olen alati

Küünitasin siis minagi uudishimulikult üle esiistme seljatoe, et näha, mis pluusist ja seelikust see Kissu nüüd sonib. Vaatepilt oli tõepoolest kummaline - keskealine korpulentsusele kalduv naisterahvas oli mingil vaid talle teadaoleval põhjusel selga venitanud vaevu üle naba ulatuva roosa pluusi kirjaga "My Little Pony" ja selle alt paistis loomamustriline seelik nagu otse üheksakümnendatest! Nojah, paljugi võib olla, mingi kahtlane stiilipidu käsikäes proua puuduva enesekriitikaga näiteks, ikkagi kohatu Kissust sellele tähelepanu pöörata. Siiski, ka mulle tuli see kombo kuskilt mujalt kahtlaselt tuttav ette. Oh My God! Muidugi! Silme ette kargas Kissu mõned aastad tagasi, täpselt selles samas pluusis ja seelikus, roosa näts suus tikkkontsadel kõikumas ja kaagutamas, kuidas tema Proseccot nõuab, samal ajal kui Mammu õudusest pungis silmadega teda kuhugi kulisside taha ära varjata püüdis. Pärast Mammu veel nuttis haledalt, kuidas teistel luukered ikka pärast edukat poliitikukarjääri kapist välja kukuvad, aga temal juba esimesel päeval, kui ta alles parteiga ühineb ja uutele poliittuttavatele peo korraldab. Mille peale Kissu veel arusaamatult oma outfitti silus ja siiralt küsis: "Arvad tõesti, et ma olen nii palju alla võtnud? Kohe luukere? Ei, ma ei usu, mis sa meelitad, Mammu!" Kuskil seal see must kass meie vahelt läbi jooksiski vist ja Mammu hakkas meid häbenema. Kristjanist suutis ta enam-vähem parketikõlbuliku inimese vormida, aga meie jäime ikka tema labasteks sõbrannadeks minevikust. 

Autojuht punastas nähtavalt ja selgitas: "Oh, mul juhtus täna kummaline lugu, käisin Raadikveres kampaaniat tegemas ja siis ühe teise poliitiku auto pritsis mu üleni poriseks, üks lahke valija laenas mulle oma abikaasa vanad riided, ma tean, natuke naljakas valik, aga mida sa hädaga ära teed! Muide, mina olen valimisliidu "Kõik valla heaks!" kandidaat number 648, Mirjam Nõmmeluht. Ma tean, et meid, väikesi valimisliite, rahvas eriti valida ei julge, seega saan nüüd suure rõõmuga, aga siiski väikse saladuskatte all teatada, et ma teen koostööd ka ühe hoopis suurema ja tuntuma erakonnaga..."

Kissu vahtis valimiskandidaati klaasistunud ilmel ja sisistas siis: "Ma olen alati tahtnud mõnele poliitikule vastu lõugu anda!" ning äsas seejärel ootamatult vildaka hoobi autojuhi näolapi poole, mis siiski takerdus kuhugi naise juustesse suuremat häda tegemata. Kissu sõrmuseid täis käsi jäi aga Mirjami juustesse kinni ning sikutas ta pead valusalt kõrvalistme poole. Autojuht kriiskas ootamatust rünnakust šokeerituna ning Kissu üritas rabeledes oma kätt vabaks saada. Mina vaatasin lihtsalt rahulikult pealt, kuidas auto juhitavuse kaotanuna teeperve poole suundub. "No nüüd siis lähebki.." jõudsin veel pomiseda. 

Edasi ei tulnud sugugi vilkurid ja kiirabi ja politsei, sest kes siit Raadikvere teelt ikka öösel mööda sõitnuks, et avarii avastada. Hääletada sellel teelõigul küll ei tasu, nii tagantjärele tarkusena. 

Hommikul sõitsid Raimo, Kristjan, Vello ja Märt esimestena mööda. Raimo tundis valimiskandidaadi auto ära ja pidas kinni, esimesena auto juurde jõudnud Kristjan laiutas mind ja Kissut nähes käsi: "Kurat, ja ise nad veel ütlesid, et ei juhtunud midagi!" Seejärel jõudis ka Vello kohale, kes kurvalt nentis: "Aga vot seda mul horoskoobis küll kirjas ei olnud!" Märt tundus täitsa kurb olevat, ma vist päriselt ka meeldisin talle. Yess!

Mida me valesti tegime?

Ma läksin magama enne, kui e-hääled loetud said, pühas vihas, vein oli kah otsa saanud. 

Aga näe, oligi hommik õhtust targem.

Ma tahaks nüüd üllatuda, aga selle "mida me valesti tegime?"-teema peale, mis nii mõneski sõnavõtus kõlama on jäänud. "Oleks pidanud rahvaga veel rohkem suhtlema, veel rohkem reklaame, lilli ja pastakaid jäi ilmselt puudu...Aga nad ju käisid meie telgis, miks nad siis ei valinud?" Kas tõesti on edu võti see? Kas te kujutate ette, mida oleks pidanud tegema see erakond, mida te kindlasti ei valiks, selleks, et te neid valiksite? Kardinaalselt oma põhimõtteid muutma, ma eeldan. Äkki ikka rahvas ei ole nii põhimõttelage, et teda saab niisama lihtsalt oma maailmavaadet muutma panna ja ehk on igal maailmavaatel lihtsalt mingi kriitiline mass inimesi, kes selle poolt on ja ongi kõik. Lihtsalt kõik elavad omas mullis ja nii jääbki mulje, et kõik arvavad nii nagu meie. 

Ainsa erandina siin vist Rohelised, sest ma tahaks näha mõnd inimest, kes endale rinnale tagudes uhkelt tunnistaks, et loodusest tema küll ei hooli. Öko on väga moes, loodusvärk on ülimalt trendikas, aga valida ei julge neid keegi. Ma ka ei julgenud ja õigesti tegin, oleks jälle hääl raisatud. L. pakkus, et ükski ärimees neid ei toeta, sest loodushoid ei ole kooskõlas äriliste eesmärkidega, raha neil pole, et kampaaniat teha, rahvas ei pane seda marginaalset seltskonda tähele. Kuidagi on see majanduskasvu ülimuslikkus ja Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka meid ikka väga ära tinistanud. See viimane on vist üks õnnestunumaid valimislubadusi üldse olnud, mida siiani oodatakse ja loodetakse. Ma küll ei taha, et Eestist saaks selline euroopalik riik, kus metsa kuskilt tara tagant vaatamas käiakse ja kogu maa on viimseni efektiivsust silmas pidades ära kasutatud. Keegi ei taha ju?! Ehk jälle üks näide omast mullist.

Pidude korraldamisest

No nii, remargi korras lihtsalt, eks.

Ma ei ole mitte kunagi korraldanud oma sünnipäeva. Ok, ükskord kolm inimest kutsusin, istusime laua taga ja pärast läksime ööklubisse, sest ma arvasin, et ju teised tahaks. Ööklubi oli kesksuviselt tühi ja meil oli hästi igav, enam ei saanud juttu ka rääkida, sest muusika oli liiga vali.

Muidu mulle pidudel käia meeldib ja ma olen päris leplik, ei vingu ega kritiseeri, et "nõme pidu ja tahaks koju". Aga millist pidu ma ise tahaks? Siinkohal taas imeline tsitaat M. Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" esimesest osast: "Ma ei tea, mida ma tahan. Ma vist ütlesin seda mingil hetkel. Aga asi ei ole selles - asi on selles, et ma ei taha, et keegi ütleks mulle, mida ma tahan, või teeks minu eest otsuseid." Võib-olla, kui ma näen midagi, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära ja otsustan, et vot, see nüüd on see, aga suurema tõenäosusega otsustan ma ka siis, et ega ma seda nii väga ka ei taha ja vahet pole. PS. Ma olen märganud, et Mikro on selle kohutava iseloomuomaduse mult pärinud - "ma ei taha midagi/mul pole midagi vaja/võta see, mis odavam on" - ja ma ausõna, ei ole seda talle "sisse kasvatanud/peksnud". Kohe meenuvad Singer Vingeri "Kõik mööda" laulusõnad: "lend käib kõhuga riivates maad" ja "mis läind on läinud, mis tuleb eks näis". :D

Nevermind, go with the flow. Ma ei hakka ju ometi ise mingit suunda valima, kui vahet niikuinii ei ole. Mulle meeldib sitsida teiste kiiluvees, mitte ise midagi organiseerida. Eriti olukordades, mis puudutavad ka teisi inimesi, sest siis tunnen ma ilget hinge kinninöörivat vastutust. Aga mis siis, kui mõnele ei meeldi? Mulle endale ei ole eriti tähtiski, aga kui kellelegi teisele tõepoolest ei meeldi, miks ma siis üldse?! Kui ma päriselt-päriselt midagi tahan ja mul on nägemus, ma teen seda üksi ja kasvõi läbi seinte, aga ma ei kaasa teisi, sest ma ei taha nende eest vastutada. Mitte nii, et kle ma tahan sinna peole minna, pls, tulge kaasa, ma teen teile välja, tulge, no palun! Ma ütlen lihtsalt, et ma lähen sinna peole, võite kaasa tulla, kui kedagi ka huvitab. 

Ma hingasin kergendatult neil koroonaaastail, mil laste sünnipäevi pidada ei saanud. Jesss! Äkki nad ei tule, äkki ei ole lõbus, äkki tekib tüli - kohutav pinge algusest lõpuni, kuigi mitte kunagi ei ole mitte ühtegi jama juhtunud, aga ma ikka. 

Ma lihtsalt imestan, et on inimesi, kellel on omad nägemused sellest, kuidas asjad olema peaksid. Peod, sisekujundus, reisiplaanid, karjääriredel. Ma olen see - eks vaatab, mida elu toob. Ja mees on mul - teeme nii, nagu sina tahad. Milline õnn! Ma vastan talle, aga mida sa ise? Ja sellele järgneb kümme minutit viljatut arutelu. 

Eks ta ole natuke "pirjoteetide küsimus" (keegi kuskil väljendus nii..) - mu sõbranna ei maga öösiti, sest päevase aja sööb olmeporno, aga millalgi tahaks nagu elada ka. Ilmselgelt ta tunneb, et elu on põnev ja igati olulisem on sellega kursis olla, kui magada. Ma valin alati magamise, sest miski ei ole piisavalt...ma ei teagi, mis.

Lõpetuseks sobib siia mu meelest kuvatõmmis L.-i vestlusest kolleegiga, tõeline entusiasmist pakatav rõõmurull nagu minagi :)

Tähelepanekuid

Närvide rahustuseks niisama lobapostitus.

Kas teile ei tundu, et Lana Del Rey on hakanud mingit kahtlast lo-fi mõminamuusikat tegema? Viimane plaat oli selline ja nüüd need esimesed singlid uuelt on samasugused. Mulle üldse ei meeldi. Mitte, et ta oleks kohustatud tegema muusikat, mis mulle meeldiks, aga esimest korda vist, kus mulle väga meeldinud artist järsku täiesti jamaks pöörab.

Veel vingu. Lugesin kõigile kangesti meeldinud raamatut "Kõik mu mured mannetud" Miriam Toews'ilt ja jättis täiesti meh-tunde. Räägib see siis kahest õest, kellest üks on rängalt suitsidaalne. Mina, kes ma ulun iga asja peale, ei tundnud terve raamatu jooksul mitte kui ühtki emotsiooni. Ainult sellest vanatädist oli kahju, kes lõpus ära suri, sest tema ju tahtis elada. Sellest suitsidaalsest õest mõtlesin ainult, et noh, millal ta siis lõpuks selle ära teeb? Tema abivalmis õde häiris. Just see, kuidas ta mingit ringihõljuvat süüd otsis ja kõigi ees kangesti vabandama kippus, ainsad rahuldustpakkuvad hetked olid need, kus ta korraks kontrolli kaotas, aga see rõõm oli üürike, sest ta alati läks ja vabandas pärast. Mind täiesti üllatas, kui pärast lugemist sain teada, et tegemist on enam-vähem autobiograafilise teosega, mulle tundus nii võlts ja pastakast imetud kuidagi. Äkki ma ei suuda olla empaatiline tunnete suhtes, mille tundmist ma ette ei kujuta? Kaks asja olid veel, mis raamatus ebausutavad tundusid - peategelase tütrel on 15-aastane Stockholmist päris peika, vahetusõpilane Kanadas, kes ei oska sõnagi inglise keelt. Näidake mulle üht Skandinaavia teismelist, kes inglise keelt ei räägi. Teiseks mingi autoteema, mis mulle lihtsalt kahtlane tundus - käib mingi kolksatus, peatavad auto kinni ja see ei lähe enam käima, pärast öeldakse teeninduses, et käigukast on omadega õhtal. Küsisin mehe käest üle, käigukast ei mõjutatavat seda, kas auto käima läheb va juhul, kui tegemist on mingi uuema täiselektroonilise mudeliga ehk, aga raamatus oli tegemist ema vana parsaga. Tavaliselt ma ei pane selliseid asju raamatutes tähelegi, aga seal raamatus on veel üks meta-teema ka, kus see vabandaja-õde kirjutab raamatut ja nad arutavad nimelt selliste ebausutavuste üle tekstides. 

Lõpmatust varasalvest "Lollid Internetis" - FB viskas mulle ette video, kus keegi oli heegeldanud nuku, mille peal sai näidata, kuidas reaalselt inimene sünnib - nuku jalgade vahelt ilmus beebi, kes oli lõngast nööriga ühendatud tillukese heegeldatud platsentaga ja selle beebi sai trukiga kinnitada ema-nuku rinna külge. Vahva!? Ei! "Jõletu rüve perverssus! Igat asja ei peaks küll lapsed teadma! Kuhu see maailm küll teel on!" jne. Valdavalt keskealiste prouade suust. No ma ei tea. Üleüldse peaks kuidagi ära blokkima FB voost igasugu avalike lehtede - PM, Delfi jms postitused, sest nende all kommenteerivad pea eranditult ainult hullumeelsed. Ma olen neid blokkinud ka, need ülalnimetatud on kõik blokitud, aga neil on ilmatu hulk alamlehti ja nendega võitlemine on nagu lohe lõpmatute peade raiumine. 

Merje kirjutas ka lollide teemal. Ma olen kogu elu valel teel olnud ja arvanud, et karjääri võiks üles ehitada teemadele, milles ma veidikenegi kodus olen. Tuleb just vastupidi teha. Mõtlesin välja, et ma võiks loomulikku kodussünnitust propageerima hakata. Mu mõlemad rasedused oleks ilma meditsiinilise sekkumiseta fataalselt lõppenud, ma arvan, et täpselt õige inimene loomulikkusest rääkima. Lisaks saaksin pakkuda imetamisnõustaja teenust. Mul endal ei tulnud midagi välja, aga teoorias olen tugev. "Kogemusnõustaja-sünniterapeut" - kõlab ju uhkelt?! Ainuke häda on selles, et sel turul on räige ülepakkumine, pea igaüks peab ennast eksperdiks. 

Kogemusest rääkides, käisime Aura veekeskuses. Peale mõningast ringivaatamist märkasin, et ma olen ainuke omaealine naisterahvas, kes torudest liugu laskmas käib. Liugu lasevad ainult mehed ja lapsed, sekka mõni harv teismeeast vaevu väljas neiu koos peikaga. Millest ma jälle valesti olen aru saanud? Kas selline tegevus on ühiskonna silmis sündsusetu? Kuskil on mingid kirjutamata reeglid? Kui järgmine päev selg rämedalt valus oli, siis sain aru, et ei, lihtsalt loogiline mõtlemine või enesealalhoiuinstinkt on naistel tugevam.

Kas nüüd lõpuks saab sellele halale siin blogis punkti panna?

Noh, kuidas teil siis romantiline Valentinipäev saabus? Saite ikka roosid, sõrmuse ja abieluettepaneku? Mina näiteks sain. Ei tee nalja paraku. 

Abiellumisest olen kirjutanud siin, siin (Urve Palo -  täielik öäkk, olingi juba unustanud selle), siin, siin , siin, siin ka veel ja ilmselt veel miljonis kohas, selge see, et kinnismõte. Viimati kommenteerisin kaks nädalat tagasi Anu blogis teemat, kui avastasin, et meil mehega sai 15 aastat patuelu ja nentisin, et abielu ilmselt ees ei oota. Ja siis veel eile irvitasin mingi Pere ja Kodu artikli kommentaare, kus räägiti laste pulma kaasa võtmisest ja kõlama jäi kaks arvamust: pulm on ikkagi kord elus, las pruutpaar teeb omad reeglid ja sellele vastuseks kõlanud homeeriline naer "üks kord elus! hahahahahahaaaaa!" ning teine selline, kus keegi rääkis, et tema pruudina oma lapsi küll pulmapeo ajal kantseldada ei tahaks ja sellele lajatatud vastus - "õige pruut on süütu!" Ehk siis teema on kuum ja kirgiküttev. 

Mis ma siis tegin, kui mees küsis, et kas ma talle naiseks tulen? Kraaksatasin loomulikult, et "mine metsa, ei tule!" Ja kui aru sain, et teine ära ehmatas, vastasin, et no eks ma siis tule...Iga mehe unistus, eks.

Sõrmus on muide üle mõistuse suur, kukub pöidlastki välja ja tšeki peal on, et ümber ei vahetata?! Ameerika filmides olen küll näinud, et vahetatakse?! Mees arvas, et meie barbaarses riigis ei saa, kardavad, et oled sealt ammu väärismetalli välja keetnud või midagi. Lähen täna ja räuskan natuke seal poes. 

Aga muidu, ma ei räägi sellest piinlikust vahejuhtumist vist kellelegi. Välja arvatud tulen siia ja kuulutan kogu maailmale, eks. Teate, ma kerin siiani filmides lembekohad edasi. Ma mäletan, kui mu väike sõbranna kunagi 18-aastasena abiellus, neil oli selle mehega beebi ka juba siis ja ta pööritas silmi, et appi, kui mark on vanemate nähes musitada! Ma siis veel naersin, et kamoon, vanemad ilmselt aimavad, et nad on muudki peale musitamise teinud ju! No ja nüüd olen ise samasugune. Piinlik on ju, pagan võtaks! 

Siis avastasin veel, et mul on mingi teema enda nimega. Mulle tundub oma perekonna reetmisena mehe perekonnanime võtmine. (Lapsed on mul mehe nimel, ma ei teagi miks, pole üldse eriline teema olnud, lihtsalt mehe nimi oli huvitavam ja täpitähtedega, minu panus eesti keele säilimisse ühesõnaga.) Aga kui ma ei võta, siis ei saagi teised teada, et ma abiellusin ju? See spetsiifiline sõbranna eriti, kes teatas, et mina ilmselt iial mehele ei saa, sest ei oska flirtida. Ma põhimõtteliselt abielluks, et talle koht kätte näidata. Mul tõesõna ei ole mingit muud mõtet, miks ma peaks abielluma. Pulmareisile tahaks minna, see ainult, aga reisile võiks niisama ka minna ju. 

Ainuke lõbus variant abiellumiseks oleks teha seda Las Vegases, mingis ülikitšis pulmakohas, kus purjus Elvis su paari paneb, aga kas see üldse läheks ametlikult arvesse või peaks ikka Eestis ka mingi tseremoonia läbi tegema? Ma ei taha mingit tseremooniat! Kõik tseremooniad on hirmsad, ajavad kas nutma või kohatult hirnuma! Ja konservatiivid on selle abiellumise minu jaoks niivõrd ära rikkunud. Hiljuti käisin ühe inimese järjekordses pulmas (tal ikka olnud neid juba ridamisi), kus siis röögiti tooste "traditsioonilise abielu" toetuseks ja mul hakkas lausa iiveldama - olgu või kümnes abielu, peaasi, et traditsiooniline? Ikka parem kui eluaegne kooselu ja hoidku jumal selle eest, kui samasoolised paarid sellele pühale alale tungiksid? Nimme tahaks pigem kooselulepingu teha ja mitte kedagi sellele tunnistajaks, aga samas tahaks, et kõik teaks, et vat, mina tegin just nii ebatraditsiooniliselt! Sähke! 

Väga keerulised soovid mul. Kuna abiellumine on pigem väljapoole suunatud akt, siis ma tahaks selle ikka aplombiga teha. 

P.S. Kusjuures mu oma ema tegi ka suht aplombiga omal ajal, ta abiellus nimelt tumelillas kleidis (sest valge on süütuse värv ja see on ikka absoluutselt sobimatu kui lapsega naine abiellub valges kleidis! Ta ise oli paar kuud rase.)

#jutujaht Eks ole... tuttav hetk

Seisime Kissuga tühjal maanteel ja vaatasime Mammu auto eemalduvaid tagatulesid. 

"Persse, mis teeme nüüd siis? Ühtegi autot ei sõida siin sellisel kellaajal..."

"Siis me kõnnime! Lõpuks mõni auto kindlasti tuleb!" ei jäta Kissu jonni.

"Kummale poole me kõnnime? Linna või Raadikverre?"

Kissule paistab meenuvat, miks me üldse Raadikverre teel olime ning ta muutub korraks kohmetuks. "No vähemalt on nüüd need teised mehed ka kõik seal, Raimo ei saa selle mutiga kahekesi kudrutada enam..." Milline absurdne olukord ja tema mõtleb ikka ainult isiklikele luuludele! "Aga äkki on nii võimekas mutt, et võlub kõik mehed korraga ära?" osatan. Kissu vaatab mulle selle peale välkuvate silmadega otsa ja sisistab: "Eks ole...tuttav hetk, mis? Omast kogemusest räägid, jah?" Jeerum, ikka hull, mis hull! "Misasja sa ajad nüüd? Mis mehi mina võlunud olen?" "Jaa-jaa, sina oled meil nii süütukene! Kas ma ei näe, mis näoga sa kõik see aeg Raimot vahtinud oled - vaene mees, sellise portsu otsa sattunud, oleks minu oma, küll ma hoiaks ja hoolitseks! Ja täna kah pööritasite selle Märdiga muudkui minu peale silmi! Küll on tore, et teie ikka minusugusest nii palju üle olete!" Ausõna, ma ei saa aru, mis täna toimub! Täiskuu on inimesed hulluks ajanud? Tahaks kah midagi nähvata, aga pole erilist mõtet, mis sa ikka purjus hüsteerikuga vaidled, proovin hoopis suhtlemispsühholoogia appi võtta ja pressin hammaste vahelt võimalikult rahulikult: "Mul on kurb kuulda, et sa minust niiviisi arvad ning su enesekindlus nii habrastel jalgadel seisab." Selle peale teeb Kissu suured silmad ja jõuab küsida, et "misasja?", aga õnneks katkestab meie viljatu vaidluse telefonikõne. Helistab Kristjan, no pole ime, nemad ammu Raadikveres kohal, aga meist pole kippu ega kõppu. 

"Aa, tšau! Kuule, kus jäite? Ma ei saa Mammut kätte, juhtus midagi või?"

Nii piinlik, hakka nüüd mingit naistekätši selgitama. "Aa, ei, me tegelt ikka mõtlesime ümber, et me ikka ei tule täna enam sinna, sorry..."

"Aa, no mis me siis teeme siin nüüd nende teie sõpradega? Meie ei tunne neid ju üldse! Sattusid kontvõõraks Raimo juurde...Andrusson sõitis ka juba ära, meist siin kellestki rooli minejat ei ole, olge nüüd! Head eided, hüppavad niimoodi alt ära! Kissul ju oli kangesti vaja sõita endal siia ja meid kaasa vedada kõiki!"

"No ma ei tea, teete seal omavahel mingi meeste istumise, kui ei kõlba, tellige takso või miskit! Ise saite vähemalt Hummeriga sõita!" klõpsan kõne kinni. Kõrini juba võõraste probleemide lahendamisest! Koju tahaks, mitte siin teepervel kügeleda.

"Tellime takso, ei sõida siit öösel keegi mööda!" püüan Kissut lepitada, aga see on ikka kangekaelne ega jäta oma hääletamise jonni. Jube romantiline küll.

Järsku aga paistavadki Raadikvere poolt autotuled ning Kissu hakkab kohe entusiastlikult kätega vehkima. Aitan kaasa, mis mul üle jääb.

                                                     *                      *                     *

Mirjami kostüüm ei kuivanudki ära, aga Evald Andrussoni ettepanek andis talle suisa tiivad ning naine palus luba laenatud riietes linna sõita, kes teda ikka näeb, riided toob ükskord kindlasti tagasi, ei see õnne toonud suvila tal meelest lähe. 

Mingid naised paistsid tee ääres hädas olevat. Ikka aitan, muidugi aitan! Minu tööks ongi ju rahva aitamine! Mirjam vajutas pidurit. 

Istusime Kissuga tänulikult autosse, õnneks oli roolis naine, mitte mingi kohalik purjus jorss. Ma istusin taha, Kissu ette juhi kõrvale. Saime ainult veidi sõita, kui Kissu järsku kraaksatas: "Kus kohast sa selle ponidega särgi said ja selle leopardimustriga seeliku?"

Doktor, appi, ma tunnen end kanana!

Käisin mina siin ükspäev tööintervjuul. Hea õudusjutu algus, eks? Või te ei tunne üldse nii?

See oli selline hirmsamat sorti intervjuu, kus su vastas istub kamp võõraid täiskasvanuid ja sina siis üksinda nende vastas ja nad tunduvad kõik nii hirmuäratavad. Nagu ülikooli sisseastumisintervjuu, ainult selle vahega, et möödunud on 20 aastat, aga ülejäänu on ikka sama. 

Miks mina ei suuda end sellistel hetkedel absoluutselt täiskasvanuna tunda? Mul on tunne, et kohe paljastatakse, et ma olen tegelikult 16-aastane, keskkoolgi lõpetamata ja ainult teesklen täiskasvanut. Ainus lohutus on see üks meesterahvas üle laua - tema ju lohutaks, saaks aru, ei hakkaks pahandama, ei laseks neid kurjadel tädidel minu, pisikese plikaga, tõreleda? Vaata siinkohal ka "Abitu eit", täielik pagana õpikunäide! Nad kõik on täiskasvanulikud, tõsiseltvõetavad, tõsised. 

Mu ainuke tore tööintervjuu oli see, millega ma oma praegusele töökohale kandideerisin. Selle me pidasime kahekesi ühe vanema meesterahvaga, kes üldse meie ettevõttega seotud ei olnud, aga ta tegi meie tööandja jaoks nö eelvaliku ära. See intervjuu oli lõbus, sai nalja teha ja end vabalt tunda, ei meenutanud ülekuulamist, kuigi too onu küsis mu käest "big no-no" küsimuse ega ma ometi kohe lapsi ei plaani saama hakata.

Suurtes organisatsioonides vist paraku on enamasti just sellised ülekuulamist meenutavad tööintervjuud, kus mitme tasandi juhid pluss personalitöötaja esindatud ja kõik ülimalt ametlik. Õudne! Igasuguse isu võtab ära üldse sellises kohas töötamiseks. Peale intervjuud tundsingi, et pean end veenma - ilmselt nad on täitsa toredad, oleks ju hea siin töötada jne. Kuigi sisimas tundsin ainult, et "palun, äkki nad ikka ei vali mind, ma ei taha, üldse ei taha, ma ei sobi ju sellesse seltskonda üldse!" Ja hiljem suurt kergendust, kui öeldi, et ei osutunud valituks. Jee! Jumal tänatud! 

Ma lihtsalt ei suuda ennast usutavalt müüa, pole vist midagi teha. Samas, kuna ma ise olen personalivalikuga tegelenud, siis üsna rusikareegel on see, et endas äärmiselt kindlad ja "oh, kõik on kukepea, küll mina juba oskan ja ära teen!"-suhtumisega kandidaadid ei kõlba enamasti testtöö põhjal kuhugi. Nad ei kahtle endas, nad ei küsi abi ja põrutavad või läbi seina kahtlustamata, et äkki on see vale tee. Ok, ilmselt see mõnes valdkonnas niimoodi sobib ka. 

P.S. Täna sattusin ühe hea tsitaadi peale, mida ma varem kuulnud ei olnud: "Wanting to be someone else is a waste of the person you are." Pärineb väidetavalt Kurt Cobaini suust. Olen kana, tuleb leppida.

Oot - mismõttes inimesed suhtlevad?!

Harva, kui siinilmas veel midagi üllatavat teada saad, ma just praegu sain. 

Ühes lõimes arutati selle üle, kas pikkade vestluste pidamine interneti suhtluskeskkondades (mõeldud oli siis Messengeri, Skype'i jms privaatvestlusi,  mitte sotsiaalmeedia- või blogipostitusi) on vana aja värk või kehtib see siiani. Enamus arvas, et postitaja tunne, justkui tema privaatsõnumid oleks teistele tüütavad, on pigem ekslik, ja otse loomulikult suhtlevad inimesed pidevalt üks-ühele igapäevaselt. 

Ma olen see inimene, kes va juhul, kui on vaja mingi kokkusaamine kokku leppida vms, mitte iialgi ei kirjuta kellelegi privasse. Ja mulle ka ikka väga harva kirjutatakse. Ka siis mitte kunagi mingi pika vestluse pidamiseks, vaid mingid väiksed tähelepanekud, täpsustused või siis minu "lemmik" - inimene, kellega sa kunagi eriti sõbrustanud ei ole, lisab su enda kontaktiks alustades "hei, Marca, kuidas elad", mis hiljemalt kolmandaks lauseks on muundunud mingiks pähemäärimiseks: "tead, ma siin nüüd tegelen Avoni/Tupperware/Doterra/mingi püramiidskeemi/mingi kodutehtud poslamaslaga - äkki oled huvitatud?" 

Inimesed pidada üksteisega igapäevaselt privas asju arutama. Mis asju? Ma olen näinud küll, et osad muudkui toksivad telefonis, aga see tundub pigem teismeliste teema olema. Nüüd tuleb välja, et minuvanused kasutavad suhtlusäppe kah suhtluseks, juba imelik, eks? Mehega vahest kirjutame, et kas poest miskit vaja või siis jagame mingeid huvipakkuvaid linke, aga muud ei midagi. Mehel on sõpradega miski Skype´i grupp, aga seal samamoodi jagatakse operatiivinfot (kes kuhu minemas jms), mitte ei suhelda. 

Ma tunnen alati kellelegi sõnumit saates, et tungin teise privaatsfääri, tüütan ja ehmatan. See nõuab mult suisa julgust, mõtlen ette, et vot nüüd õhtul võtan kätte ja kirjutan sellele inimesele, sest on vaja miskit küsida. Aga et niisama mõtleks, hmm, sellest pole ammu kuulnud, küsiks, mis teeb? Sellist asja ei ole. Milleks siis sotsiaalmeedias stalkimine loodud on? Ma tõesti ei tunne, et oleks vaja suhelda. Kirjutan blogisse, kui miskit meelel ja keelel on, ülejäänud asju arutan oma peas olevate tegelastega. Mõnikord jah mõtlen, kuidas ma räägin mingit asja kellelegi olemasolevale inimesele, aga ega ma reaalses elus ei räägi, piisab sellest, kui see vestlus on oma peas ära peetud. Huvitav on see, et ema on hakanud viimasel ajal niisama helistama, räägib, mida ta poest ostnud on ja mida kolleegid teinud. Tal on ometi need kolleegid ja ka patsiendid, kellega terve päev on suheldud. Ma ei räägi enamasti päeva jooksul kellegagi. Teisalt, kui ma olen seltskonnas, siis ma ei istu üldse vaikselt nurgas, ainult, et ma ise aktiivselt ei otsi seda seltskonda ja jutupartnerit. Kui ei ole, siis ei ole, kui on, siis on.

Äkki sellepärast ma olengi antisotsiaalne - ma ei saa aru, et peaks aktiivselt oma suhetega tegelema, sõprust üleval hoidma ka muul ajal, kui üksikute kohtumiste vahepeal. Aga ma ei suuda. See ei tule mul loomulikult. Mismoodi ma tüütan kedagi, küsides, kuidas tal päev läinud on? Ma ei näe ju, mis tujus, situatsioonis jne see inimene mu küsimuse küsimise hetkel üldse on. Kusjuures, mind ikka väga häirib, kui me kellegagi näost näkku kohtume ja inimene süüdimatult telefoni vahib samal ajal, no kasvõi vahetevahel kiikab sinna. Mul võtab see täiega suhtlemismotivatsiooni maha ja ma ei saa aru, kuidas enamik sellega juba harjunud on ega pane tähele. 

Mind täitsa kohutab, kui vildakas on mu arusaam suhtlemisest, samal ajal kui inimene on sotsiaalne loom. Ma ei saa hakkama. Elementaarse asjaga. Ma juba heidan kõrval kõik töökuulutused, kus vähegi inimsuhtlust nõutakse (85% neist, ülejäänud nõuavad kõrgemat IT haridust...), sest need ilmselgelt mulle ei sobi. Ei lind ega loom endiselt.

Eliit ja proletariaat

Lugesin Sass Henno "Mina olin siin" teist osa ja hakkasin mõtlema, miks see minule nii tuttav-nostalgiline tundub. Ei müünud me metat ega keegi mu sõpradest kukkunud kinni, aga "kõik vähegi töökamad noormehed töötasid pesulates ja ettevõtlikumad unistasid enda omast. Õnneks ma päris nii ettevõtlikega, kui raamatus, siiski kokku ei puutunud. Mis keelekasutusse puutub, siis kõik ju rääkisidki nii, või ei?" nagu ma Goodreadsis kirjutasin.   

Tuli jälle meelde see "kõige piinlikum teema üldse" ehk siis fakt, et ma pole iialgi "käinud" kellegagi, kellel oleks kõrgharidus. Ah, mis, isegi keskharidusega oli mu toonastel poisssõpradel probleeme. Proled, ühesõnaga.

Rääkides taustast, siis kogu mu teismeliseiga ümbritses teadmine sellest, et mees tuleb leida ülikoolist, Tartu Ülikoolist. Maaülikoolis käisid Epakad ehk opakad ja ema seletas alati, et tema küll iialgi TRÜ klubis ühegi Epakaga tantsima ei läinud. Arvestades seda, et ta ise ei käinud ei Epas ega TRÜs, siis noh, ekspert. Võiks ju öelda, et "juba lasteaias olin rebel", aga tegelikult juhtusin õhtuka tüüpide seltskonda lihtsalt seetõttu, et sõbranna tutvus mingil lauluväljaku suvetuuril ühe tüübiga, kes seal käis ja niimoodi tutvusin minagi nende ülejäänud sõpraderingiga. 

Olgem ausad, nende hulgas oli igasuguseid inimesi. Oli purulolle matse, aga oli ka inimesi, kelle koolitee mõnel muul põhjusel poolikuks jäi - düsgraafia, perekondlikud probleemid, konfliktid õpetajatega. Koolivalik mõjutas kindlasti teatud subkultuuri tekkimist ja elukutsevalikut, kuid ei öelnud otseselt midagi inimese enda inimlikkuse või "normaalsuse" kohta. Mu oma põhikooli klassivendade hulgast, kes suures osas end ikka Maaülikooli välja vedasid, leidis täpselt samasuguseid tüüpe, ainuke vahe, et nemad pääsesid noores eas tööst autopesulas või ehitusel. 

Miks ma seda Maaülikooli mõnitan? Ei mõnita, lihtsalt nendin fakti, et sinna oli kordades kergem sisse saada kui Tartu Ülikooli. Huvitav oleks teada, kui palju nn eliitkoolide kasvandikke sinna maandus võrreldes tavakoolidega. Mina, tavakoolist tulnuna, olin aianduse õppekaval kõige kõrgema keskmise hindega sissesaaja (ma ei läinud sinna), TÜ-s aga kerkis minu ette müür pealinna eliitkoolide ja Narva Pähklimäe Gümnaasiumi lõpetanuid keskmise riigieksami hindega üle 95 (mul oli veidi üle 80-e). Vaatasin suu ammuli ja pidin reaalsuslaksust peaaegu nutma hakkama. 

Eliit jätkas eliiditamist ka TÜ-s. Üks õppejõud rääkis meile näiteks seda, kuidas TÜ eliit on omakorda meie eriala ja õigus, ülejäänud on ka TÜ-s prügikalad...Meenub üks tore tutvumispidu kunagises ööklubis XS, kus olidki siis meie ja juuratudengid, dresscode nägi ette, et juurakad mustas, meie valges, ja kuigi ilmselt inimestel lihtsalt leidub kapis rohkem musti hilpe kui valgeid, siis ikka jäi mulje, et osad olid nimme mustas, et juuratudengitena mõjuda. Ma sain seal jutu peale ainult kahe väga purjus tüübiga, kes tunnistasid, et on peol juhuslikult ega käi üldse ülikoolis... Osa meie kursuse eliidikaid matsikoolidest tulnutega ei suhelnud ja kui üks "matsiplika" hakkas eliidist tulnud noormehele meeldima, pidi ta suhted katkestama oma matsidest sõbrannadega, eliit oli nõus vaid temale erandi tegema. Hullem kui lasteaed. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin ülikoolist ühegi noormehega suhelnud. Olidki eliit, kellel oli mingi omasuguste seltsielu ja siis autsaiderid, kes käisid koolis ainult õppimas. Ma käisin ka koolis ainult õppimas.

Ma ei tea, kuidas ma alati nii valesse seltskonda olen sattunud! Kus ma võiksin kõik olla, kui ma vaid õigete inimestega õigesti suhelda oskaksin! See on muidugi iroonia, aga ma siiski usun, et selles on suur osa tõtt ja mitte ses osas, et ma õudselt kahetseks, vaid selles, et tegelikult asjad üsna nii käivadki. Loll on see, kes läheb ülikooli õppima, ülikool on selleks, et õigeid suhteid luua. Ema rääkis sellest kuidagi läbi lillede, isa ütles otse. Vanemaid inimesi tuleks ikka kuulata. Ja lapsed kohe alguses eliitkooli panna.

Mälu

Viimasel ajal olen tähele pannud sellist kummalist fenomeni, et näiteks lugedes raamatut, mis on parasjagu põnev ja kus tegelasi on rohkem kui ühel käel sõrmi, pean ma mõne nime taasilmumisel tõsiselt meenutama, et oot, kes tema nüüd oligi. Äsjaomandatud info justkui ladestub kuhugi mädasohu, kust seda on raske välja õngitseda. Samas, teistpidi saan ma sealt kätte info, mille olemasolust mul endal vähimatki mälestust ei ole. Näiteks igasugu mälumängude puhul olen ma aru saanud, et pean oma esmast instinkti usaldama, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas ja kust ma mingeid asju tean. Eile küsiti mu käest näiteks saksa rahvuseepost ja automarki, mille mudel on Cayman. Panin esimese hooga täppi ja ma tõesti ei tea, kust see info mul pärineb. Lihtsalt pealiskaudsed faktid ilma igasuguse taustata. Ma ei tea, kuidas ma tean. Hirmu ajab peale natuke. 

Kusagil peas on õudselt palju informatsiooni, aga ma ei saa sellele ligi. Vahel mingite seoste tõttu mõni laegas avaldub - no näiteks kui keegi räägib mingist sündmusest, milles ka mina osaline olen olnud, oma nurga alt ja siis mulle meenub, et aga jaa, ka mina tegelikult mäletan seda. Teine küsimus, kas ma ikka mäletan või mulle tundub, sest teine räägib, et nii oli? Keeled, mida oma olen õppinud, aga ei kasuta, mingites situatsioonides meenuvad. Kus nad muidu on? Miks ma neile niisama meelde tuletada püüdes ligi ei saa? 

Mulle tundub see inimeseti erinev ka. Näiteks võivad teised mulle ära rääkida mingi filmi või raamatu süžee, mida nad kunagi näinud/lugenud on. Mina võin ainult öelda, kas see asi jättis mulle hea või halva mulje, aga et süžeed meenutada - ei, sellega ma küll toime ei tule. Raamatute kohta võib öelda, et ma olen neid ehk liiga palju lugenud, seepärast ei mäleta, aga filme ma eriti palju vaadanud ei ole ja ikka ei midagi. Äkki ma neid olen liiga vähe vaadanud? Äkki minu aju jaoks ei ole süžee oluline tundunud, et see salvestada? Selle asemel on kuskil tonnide kaupa kasutuid ja seostamata fakte, mis mingitel imelikel hetkedel kuskilt välja hüppavad. 

Saaks kuidagi katalogiseerida seda kõike, mingit toimivat otsingumootorit oleks vaja, õudselt tahaks teada, mis seal kõik tegelikult on! Seda vist ei saa, jah? Aju ahmib endasse elu jooksul igasugu tarkusi, aga inimene sureb ikka lollina.