Nick Hornby "Naljakas tüdruk"

Kui ma selle raamatu kätte sain, tahtsin temast kõigepealt pilti teha. Nii nagu suurem osa teeb pilti oma Hiina hilpudest või kosmeetikast. Ma ei olnud küll sunnitud raamatust pilti tegema (nagu Hiina hilpudest või kosmeetikast) vaid see raamat lihtsalt on nii ilus:

Mulle on ta neljas Nick Hornby raamat, mida olen lugenud ja kuna Nick Hornby raamatud on üldiselt sellised nunnud, kaasahaaravad ja naermaajavad, siis otsustasin ka seekord raamatu üle selle kaane järgi. Algus oligi täiesti paljulubav. No näiteks leiab algusest selliseid tabavaid tähelepanekuid nagu:
"Linnapea ja tema naine oli mõlemad paksud, kuid mehe kopsakus tundus kuidagi tahtlik, tema tähtsuse tunnusmärk, naise oma aga samal ajal mingi hirmus viga. Vast oli asi lihtsalt selles, et mehel oli ükskõik, aga tema abikaasal mitte."

"Nii palju ilusaid sahvtiseid tüdrukuid, ja pooled neist ei tahtnud kalendris poseerida ega avamistel üles astuda. Nad tahtsid kolme repliiki BBC telelavastuses vallasemadest söekaevanduse sügavustes/.../ Kui neile oli korduvalt ära öeldud, muutusid nad märksa järeleandlikumaks."

"Kui hirmus asi on haridus /.../, kui see toodab mõtteviise, mis põlgavad meelelahutust ja seda väärtustavaid inimesi." 

Tundub, et tegemist võiks olla ühe läbi mõru nalja mõtlemapaneva ja feministliku teosega. Alles hiljem jõuab pärale, et tegelikult on tegemist tagasivaatega 60ndatesse ja Briti komöödia arengule selles perioodis. Tuleb tüdruk maalt ja tahab kuulsaks saada, aga ees on klaaslagi. Ega ses osas ju polegi palju muutunud, kuid minu meelest eksib Hornby siin liigagi ära seriaalitootmise köögipoolde. Raamatu pealkiri on "Naljakas tüdruk", aga selles, et peategelane Sophie üldse naljakas on, Hornby meid veenda ei püüa. Lihtsalt ütleb, et on, ja meie peame uskuma. Pealegi ilmneb varsti, et Sophie kõrval on teisteks peategelasteks temaga koos seriaali tootev meeskond, kes nii mõnigi kord lugeja naljakat tüdrukut ennast täiesti unustama paneb. Me saame lugeda täpset ülevaadet sellest, kuidas ühe komöödia ekraniseerimine toimub, kuidas stsenaariumi üle vaieldakse, mismoodi tegelased paika saavad ja kuidas uusi ideid ammutatakse, aga raamatu alguses jäi millegipärast mulje, et juttu tuleb ühest naljakas tüdrukust, kes kõigest hoolimata telemaastikul läbi lööb. Ka kuuekümnendad oma vabameelsuses jäävad siin tahaplaanile - meil on küll üks geimees, kes lõpuks oma läbielamistest raamatu kirjutab, aga see on ka kõik. Tony ja Bill - üks kapihomo ja teine avalik, tunduvad läbi loo isegi rohkem elus olevat kui peategelane. Meenub Tommi Kinnuneni "Nelja tee rist", kus samuti selle dilemma ees seisti. Kuuekümnendate Inglismaa pole muidugi võrreldav kuuekümnendate Soomega. Mis sest, et mõlemas kuritegu, on homoelu Britannias siiski kordi lõbusam kui depressiivsel põhjamaal. Siiski on seda lõbu naljale rõhuva raamatu puhul natuke liiga vähe.
Raamatu lõpuosast leidsin veel ühe mõtlemapaneva tsitaadi:
"Paistis, et noored naised tahtsid üldse tihti Sophie´le öelda, et ta on neid inspireerinud, et nende komöödiakarjäär poleks temata teoks saanud. Aga kui Sophie püüdis neid vaadata või nende salvestusi kuulata või nende jutte ja stsenaariume lugeda, ei saanud ta aru, milline tema roll selles kõiges olla võis. Ta tundis, et peab Briti rahvalt vabandust paluma, kui ta kõigis nendes anaalseksi ja tupehügieeni teemalistes naljades kuidagi süüdi on."
Tegelikult on see tsitaat eksitav, sest sellest see raamat ei ole. Aga võiks olla. Mitte anaalseksist või tupehügieenist siis, ma mõtlen, vaid sellest, kuidas see kõik ikkagi niimoodi läks. Võib-olla oleks see raamat mulle parem tundunud, kui selle nimi ei oleks olnud "Naljakas tüdruk" ning selle välimus poleks olnud nõnda väljakutsuvalt naiselik? Ilusale inimesele antavat rohkem andeks, kas raamatute puhul on ka nii? 

Käisin inimeste seas ehk esimene koolituspäev

Meile saadetud inspektor juhtus olema vägagi sõbralik, kes möönis ka ise tõika, et ei näe mingit mõtet väikekontorite külastamises, kus suurimaks ohuks on salakaval vaibaäär või näppe kõrvetav kohvivesi. Aga no töö on töö ja nii mind siis tervisekaitsespetsialistiks määratigi. Või noh, eks ma ikka ise ennast määrasin, kuigi ebaseaduslikult, sest seda ei võivat ilma koolitamata inimesega teha. Samas sain kiita, et olin koolitamata inimesena riskianalüüsi valmis teinud (kamoon, meil on ju Internet!) ning see sobis täiesti. Jäi veel üle sissejuhatava juhendamise toimumise kohta mingi paber tekitada - mis sest, et kolme- kuni kümneaastase hilinemisega, aga ikkagi. Koolitusel pidin teada saama, kuidas seda teha. Ette rutates võin öelda, et esitasin koolitusel suisa sellekohase küsimuse, millele sain vastuseks, et guugelda, küll neid blankette leiab. Nojah, muidugi, loogiline ju.
Aga see koolitus! Oo jaa, see oli elamus! Teate, ma ei suuda eriti hästi kohaneda kui pean kohe hommikul rinda pistma kommentaaridega: "Oi, tüdrukud! Näe, veel üks mees siin teile silmarõõmuks!"; "Eks ikka viskab mehel närvi mustaks kui naine kodus kaagutab ja lapsed karjuvad!" ; "Ihiihii - mida te veel mu eraelust kuulda tahate?!" ; "Minu kehavormidega ilmselt ka igale poole ei sobiks, aga no mis teha, mulle meeldib hästi süüa" (rõhuga sellel, et ütleja ise oli sale naine, aga auditooriumis istus nii mõnigi selline, kelle jaoks see kommentaar ilmselgelt kohatuna kõlas) ; "Kas keegi teab, mis on andragoogika? (vaikus, ma eeldan, et pigem ebamugavusest kui teadmatusest) Ei teagi keegi? Seda ma arvasin, seda ei tea kunagi keegi!" Appi! Kuhu ma sattunud olen? Kas saaks akna kaudu lahkuda? Umbes sellised olid mu esmased mõtted. Ilmselt on tegemist igati pädeva inimesega, aga no see keskealise beibe stiil ei lähe mulle kohe kuidagi peale. Kui ma kuuskümmend saan, pea blondiks tõmban ja oma sõbrannasid ilma irooniata tüdrukuteks kutsuma hakkan, siis laske mind maha. Ok, mul ilmselt ei ole siis enam ühtki sõbrannat alles ja ilmselt aitab selline "omamehelik" käitumine koolitust kellegi meelest hubasemaks muuta, aga ausalt öeldes ei naernud väga ükski ruumisviibijaist. Meenus mu kooliaegne vene keele õpetaja, kes mingi ea saabudes ka järsku pea blondiks tõmbas ja noortepärast teemat arendama hakkas. Meeldejäävaim näide oli see, kuidas püüdsin praktikast pääseda vabandusega, et pean oma koera hoidma ja õpetaja vastas selle peale, et "koerte jaoks on ju ka hotellid olemas, kus nad süüa-juua ja oma vajadusi rahuldada saavad. Mis te naerate? Loomadel on täpselt samasugused vajadused nagu inimestelgi!" Mille peale nii mina kui kõrvalseisnud klassijuhataja diskreetset naeratust näol hoides vaikselt trepist alla taanduma hakkasime...
Teine koolitaja oli samuti hoolitsetud välimusega daam, kes armastas üle kõige kõigile südamlikult läheneda. Näiteks pidime esimese ülesandena enda kõrval istuvale inimesele komplimendi kirjutama. Korraliku eestlasena ehmatas see mu ikka põhjalikult ära, eriti veel seetõttu, et minu kõrval istus mees. Kas sõna "sümpaatne" on kuidagi paljulubava alatooniga või siiski täiesti neutraalne? Mida ma teen, mida ma teen, aju, ruttu, ei-ei, põsed ei värvu punaseks, ei-ei!!?? Minu naaber lahendas selle muidugi hoopis galantsemalt, küsides mult lihtsalt, et " kas me oleme tuttavad?" Ilmselt kvalifitseerub see komplimentide alla. Ja kuna me siin provintsis ikka enam-vähem üksteise nägusid teame, siis vastasin, et jah, mille peale mees pidas vajalikuks pealtkuuljaile lisada, et ei, see ei olnud vastus abieluettepanekule. Krt, ei punasta, ei punasta, neutraalne irve näole! Oma galantsuse nullis ta aga hiljem täielikult sellega, et pidas mind enda paralleelklassiõeks olles ise minust 7 aastat varem lõpetanud. Oeh. Mine veel inimeste sekka, eks. Ka teisel koolitajal jätkus mingeid imelikke slaide stiilis "kuidas mõjub stress meestele" vs "kuidas mõjub stress naistele", kusjuures variandid olid minu jaoks tõepoolest üllatavad a la peavalud meestel ja ärrituvus naistel. Kui keegi koolitatavatest ei nõustunud, et temal neid sümptome esinenud oleks, leidis koolitaja lihtsalt, et ju me siis oleme sellised imelikud. Nojah. Kolmas koolitaja oli mees ja tema oli lihtsalt igav. Luges teksti slaididelt maha ega üritanud ebamugavat nalja teha.
Koju sõitsin bussiga. Kogu tee tegid teismelised bussi tagaotsas peerunalju ja ülejäänud bussisviibijad põrnitsesid enda ette pilgul "Oh God, please kill me!".

Kandidaat aasta* halvima töötaja auhinnale

Teate küll ju seda tunnet, et olete enda meelest ilmselt kuidagi läbi eksituse täiskasvanutemaailma sattunud ja eeldate, et kohe-kohe teid paljastatakse ning avastatakse, et tegelikult olete ikkagi üks totter teismeline, kes ei tea asjadest ööd ega mütsi ning teid pagendatakse tagasi keskkooli, kus teie õige koht olema peaks? Minuga nüüd nii juhtuski, et mind paljastati. Saabus kiri, millega anti teada, et meie ettevõtet tuleb külastama Tööinspektsioon ning tahab näha hunnikut dokumente, mis igas normaalses ettevõttes olemas peaks olema. Loomulikult olin ma neist ähmaselt kusagilt kuulnud, aga kuna meil on ju selline teismeliste punt siin, siis...Esimene mõte oli maa alla kaduda ja lihtsalt oodata, et torm mööda läheks. Teine mõte oli helistada issile ja küsida, mida ma nüüd tegema peaks. Mõlemad väga täiskasvanulikud lahendused, eks. Eile saadi mind siis ka telefoni teel kätte ja õnneks oli teisel pool väga sõbraliku häälega onu, kes lohutas, et eks me teeme kõigepealt ettekirjutused ja siis seame tähtajad, milleks puudused likvideeritud saaks, seda kõike ilma minupoolse infota, et üldse mingeid puudusi esineks. Ema üritas mind samuti veenda selles, et enamik neid dokumente on mõttetu paberimäärimine ning suur osa neist pole isegi kohustuslikud. Internet andis muidugi hiljem vastuse, et tegelikult ikka on. Mingid asjad sain juba korda aetud ka, mingite asjade osas tuleb kindlasti leppida ettekirjutusega.
Mis on aga peamine probleem - kes tegelikult vastutama peaks? Kelle ülesanne nende teemadega tegelemine ettevõttes üldse on? Juhatus on meil kaugel eemal ja nemad meie asjadesse eriti ei sekku. L. sai alles hiljuti juhatuse ainsaks kohalikuks liikmeks, aga kuna tema tegeleb tööprotsessidega, siis üldiste küsimustega ta end vaevanud pole. Minu ametinimetus on aga kontori juhataja ja L. leidis, et töötajatega seotud asjad peaks minu rida olema. Samas ei ole mul iialgi olnud mingit ametijuhendit ning ka see ametinimetus on lihtsalt suusõnaliselt määratud. Kas ma oleks ise pidanud initsiatiivi haarama, endale tööjuhendi ja ülesanded määrama, ise endale tööülesanded mõtlema? Ilmselt oleks, aga noh, ma olen ju laisk ja initsiatiivitu inimloom. Ma oleks siit ammu läinud, kui ma teistsugune oleks. Ma haaran härjal sarvist siis, kui enam midagi muud üle ei jää, nagu praegu, aga muul ajal ma leian, et kui ma olen palgatöötaja ja mul on kusagil mingi ülemus, siis tema annab mulle käsud kätte, mida ma tegema peaks. Jah, ma saan aru, see on nii keskkool. Teisalt olen ma ju rahul sellega, et meil pole tohutult hierarhiline organisatsioon, kus kõik käib mööda käsuliini. Ideaalis ma toimetakski oma ülesannete kallal ise, aga ma tahaks, et keegi mulle need ülesanded ikkagi annaks. No nagu koolis, jah. Ega ma ei istu ju tööl, käed rüpes ka, tegelen igapäevaselt tavalise tootmisprotsessiga  - on kliendid, on tellimused, need saavad täidetud jne aga kõik muu, mis organisatsiooni üldist toimimist puudutab...Noh, see on kuidagi abstraktne ja kuna keegi käsku andnud ei ole, ei ole ma ka süüvinud õigusaktidesse, et mis siis ühel organisatsioonil kõik olemas olema peaks. Loomulikult on meil töölepingud ja kõik selline "oluline" värk ja sellega ma olen ka tegelenud, aga igasugu keskkonna riskianalüüsid, töötajate tervisekontrollid jms., ei ole tegelenud jah. Olen süüdi. Ei ole ju probleeme olnud, töötajad on saanud kompensatsiooni näiteks prillide ostul, töökeskkond on kaasaegne jne, aga see kõik on tulnud jooksvalt, mitte spetsiaalselt mingeid kirjalikke plaane järgides.
Ma tunnen nüüd, et ma olen täielik häbiplekk. Samas ma tunnen ka trotsi, sest hetkel olen ma ju ainuke, kes selle inspektsiooni teemaga üldse tegelema on hakanud, L. juhatuse liikmena, kellele kiri kõigepealt suunatud oli, ei teinud ju üldse midagi, lihtsalt näitas mulle, et näe, sihuke asi tuli. Inspektsiooni töötaja külaskäigu ajaks kavatseb ta üldse jalga lasta. Eks ma siis teen kutsikasilmad pähe ja volksutan ripsmeid, et oi, ma alles tulin titapuhkuselt ja pole jõudnud tegeleda. Vanduda tahaks.
Ma saan aru ka, et nüüd, kus ma oma saamatuse Internetti laiali laotan, ei võta keegi mind enam kunagi tööle, aga no mul on vaja seda teema läbinämmutamist. Eile seletasin Minile, aga ütleme, et ta ei paistnud hästi pointi jagavat.

Muuseas, eile oli üldse kummaline päev. Nimelt helistati mulle 3 korda tundmatutelt numbritelt - autokindlustus, Tööinspektsioon ja hambaarst ning alles õhtul meenus mulle, et käisin ju nädalaid tagasi PAP testil ning arst lubas eile helistada, kui miskit pahasti on. Hea, et see mulle alles õhtul meenus, muidu oleksin iga tundmatu numbri puhul südari saanud. Kas kogu see kaelasadanud saast oli vastukaaluks selle eest, et mul vähemalt mingit kasvajat ei olnud? Sel juhul peab ilmselt tänulik olema.

* Mis aasta, sügisel saab 10 aastat juba laisk ja initsiatiivitu olemist.

Mida mees arvab?

Nii nagu õiget eestlast huvitab see, mida elevant temast arvab, huvitab õiget naist see, mida temast iga ettejuhtuv meesisend arvab ning kuidas olla nii, et see arvamus ikka võimalikult positiivne oleks. Selle südamesoovi täitmiseks avaldab pea iga endast ja lugejaist lugupidav naisteajakiri artikleid stiilis "Mida arvab mees?" Ema tassis mulle jälle ühe suure hunniku neid kohutavaid üllitisi ette ja eks ma siis süvenesin veidi. Võtame sellise eksistentsiaalse teema nagu "Mis mehi naiste juures kõige rohkem häirib?" Südamevärinal avan artikli, äkki, jumal hoidku, olen minagi mõnes kohutavas patus süüdi ja kogu meessugu on end minust häirituna tundnud? Kes need meestest arvamusliidrid meil siis on - tavaliselt on need mingid modellivälimusega ja Miki-Hiire naeratusega noormehed, infoks juures Kalle (23) investeerimispankur või Heiki (21) juhatuse liige. Soovmõtlemine soovmõtlemiseks, aga see on ju ometi läbinähtav? Ausalt lisatakse juurde seegi, et fotode allikas on Shutterstock. Huvitav, kas need Johnid ja Davidid on tegelikult ka nõus, et nende näolappi kusagil kolkas Kallede ja Heikide pähe esitatakse? Mustanahalist Vellot veel ette tulnud ei ole, aga küllap ka see varsti normaalsuseks saab. No nagu need seksi tutvumisportaalid, mis pakuvad, et "meet the local girls" ning naabritüdrukuna ilmub sinu ette mustanahaline Jennifer või kahtlaselt asiaatliku välimusega Ling. Nägu näoks, huvitav, kust pärineb see tekst, mis fotode all on? Üldiselt on see selline stereotüüpne jutt stiilis "mind häirib kui naine meigib ennast selleks, et prügipange välja viia" või "mulle ei meeldi kui naine kogu aeg uurib, et millest ma mõtlen". Kusjuures siis, kui mõnikord on mõni naisteajakiri kellegi kohaliku kuulsuse kätte saanud ja teda samade küsimustega pinnima hakkab, on vastuseks enamasti poliitiliselt korrektsed (ja tegelikult ka palju loogilisemad) vastused stiilis "ma ei tea, ei olegi sellist asju, kõiki naisi ei saa ühtmoodi hinnata". Ma kahtlustan, et nende "saa teada, mida mehed tegelikult arvavad"-artiklitega treenis oma loovust lihtsalt seesama naisajakirjanik, kelle nimi artikli all figureeris. Või mis veel hullem ja tegelikult isegi loogilisem - tegemist on lihtsalt tõlkeartikliga. Ma lihtsalt küsiks, et mis selle kõige mõte on? Mida mõtles see ajakirjanik, kes sellise üllitise valmis treis? Tundis ta, et tegi nüüd tohutu teene kõigile naistele, kes lõpuks ometi enda kohta tõe teada saavad? Miks on sellisele saastale vaja paberit raisata?
Tegelikult meenus mulle hoopis mu enda pettus ning see, et inimeste tegeliku arvamuse teada saamine ongi kohutavalt okkaline tee ning lihtsam on kõik ise välja mõelda. Nimelt pidin ülikooliajal osalema valimisküsitluses - sind saadetakse kuhugi kolkakülla inimeste uste taha koputama, et saada statistikat selle kohta, millised poliitilised eelistused kellelgi on. Vaja oli vist umbes 20 inimese arvamust. Johhaidii! Ma arvasin, et kerge ots, mis see siis ära ei ole, ühe õhtuga teen ära. No kui juba pimedaks hakkas minema ja ma alles kuuenda ukse peale koputasin, hakkas entusiasm kergelt üle minema. Enamasti viitsisid minuga rääkida vanainimesed, sest ometi tuli keegi, kes neid kuulata tahtis! Ei hoolinud nad väga minu küsimustest vaid patrasid ikka seda, mis endal rohkem südamel. Enamik üritas hoopis minult välja pinnida, millised on minu poliitilised eelistused ning siis selle põhjal kas vennastuda või mind ümber pöörama hakata. Peale esimest õhtut sai mul siiber ning mõtlesin oma küsitletavad lihtsalt välja. See oli hoopis põnevam, inspireerivam ja lõbusam kui päris inimeste kuulamine! Mõned tüübid olid mul sellised stereotüüpsed a la veendunud keskerakondlasest pensionär või isamaaliselt meelestatud noor lastega pere, sekka sai lisatud ka mõned põnevamad persoonid  nagu näiteks valimisi ignoreeriv anarhist jne. Kõike sellistes proportsioonides nagu valimisküsitlused tavaliselt näitavad. Mis teie arvasite, kuidas statistikat tehakse siis?

Hulluks kassinaiseks kasvamine

Tõde on ikka see, et kirjutama ajab ainult trots, sest tegelikult tahtsin juba varem oma numminupi-pisitrulla-kukununnu kiisukesest pikema posti teha, aga lõpuks oli ikkagi Rentsi kommentaar kassiomanike teemal see, mis ajendi andis. No et ikka veenda üldsust selles, et kassiomanikud ei ole üldse nii hullud kui mittekassiomanikud neid näevad. Sest minu tiburull on ju niiiii numps! Ehk siis juba ette läbikukkunud sooritus.
Ok, tegelikult on nii, et ma tõepoolest imestan, kuidas ma olen suutnud enamuse oma elust ära raisata ilma kassita elades, kuid suurem osa tuttavaid küsib iga kord kohtudes kavala näoga, et noh, olete juba kassist pasteedi teinud või? Ilmselt on meil kassiga lihtsalt vedanud (ja tal pole veel esimest jooksuaega olnud ka), sest ta on tõeliselt mõistlik loomake meil. Et kõigepealt ikka negatiivsest rääkida siis, jah, hommikul võiks ta täpselt pool tundi kauem magada, aga nagu ma aru olen saanud, siis on üldse hea see, kui kass kogu öö põõnab. Nädalavahetusel käisime aga kontserdil, lapsi kodus ei olnud ja pühapäeva hommikul ei alustanudki kass oma kisa kell seitse nagu tal kombeks, ehk siis ilmselt kisab ta ainult seetõttu, et tal tekib kohutav igatsus nende kahe pisikese inimese järele, kelle magamistoa uks hommikuti kinni on. Laste tuppa ei saa teda aga lasta, sest tal on komme teki all olevate jalgadega mängida ning ilmselt ajaks ta lapsed niimoodi üles. Teine ebameeldiv hobi on kassil veel, nimelt ta armastab üht ainust lille, mis mul pea kõige kaunimalt vohab, või noh, nüüdsest vohas, sest kass on käinud seda oma kümme korda rüüstamas. Ükski teine lill kassi absoluutselt ei huvita. Teooria sellest, et kahepoolne teip kassi lillepotist eemal hoiab, ei pea sugugi paika. Samuti aitab veeprits vaid kassi lille küljest lahti saada, mitte aga teda sealt ka edaspidi eemal hoida. Ainuke, mis aitab, on füüsiline barjäär, aga no ikka ununeb toa uks vähemalt korra nädalas lahti.
Muus osas on kass tõeline armas kaisuloomake. Vähemalt täiskasvanute jaoks, kes aduvad ära, millal kassil kaisutamisest siiber saab. Lapsi ta vahest ikka hoiatab kerge hammustamise abil, enamasti millegipärast just Minit, kes on nii solvunud, et teda kui kassi ametlikku maaletoojat kõige enam vaenatakse. Mikro võib rahulikult kassi padjana kasutada, too võtab lihtsalt Mikro pea ümbert käppadega kinni ja kukub ta nägu lakkuma. Jube imelik oli see kassi lakkumine algul, kassi keel on ikka nii kare, et ma ehmatasin kõigepealt ära, et nüüd vist hammustas, aga ei, limpsis hoopis.
Kass on mõnus laisk loom, keda silitada ja kes siis, kui juhtun kodus tööd tegema, heidab end väljakutsuvalt kõrvaltoolile pikutama, et no vaata, kui hea elu mul on, ainult põõna ja mõnule, sina loll, pead tööd tegema. Üldiselt kass ainult sööb ja magab, mõnikord käivad tal hullutuurid ka peal, siis ta lihtsalt tormab kõrvad lidus ühest toast teise, aga no kellel meist siis hooge peal ei käiks. Ööund magab kass meie voodis otse loomulikult. Teate, kui hea tunne on, kui selline pehme karvapall sulle külje alla poeb või oma pisikeste jalakestega sulle seljamassaaži teeb? Üldse on ta selline äärmiselt inimlembene tegelane, omaette olla ei taha vaid liigub alati sinna magama, kus mõni inimene on ning annab oma lähenemisest märku valju nurrumisega. Ma polnud seda enne kohanud, et kass lihtsalt niisama, ilma paitamata nurruma hakkab, aga seda ta teeb ja hästi kõvasti. Ilmselt sordiviga.
Boonus on kassi puhul veel see, et temaga saab süümepiinadeta infantiilset ila ajada ilma, et ta selle peale hammustaks nagu lapsed ja mees tegema kipuvad. "Kes on emme kullapai titatibu? Ah, kes on emme musipall? Pluti-pluti, küll sa oled nunnukene! Emme silmaterakene!"
Pildistada on kassi üle ootuste raske, sest ta on pidevas liikumises ja isegi magavana suudab ta fotole udune jääda. Pealegi pole ta mul üldse fotogeeniline ka - päriselt läigib ta kasukas väga kaunilt, mitte ei ole selline hallikas-must tuust ning üldse näeb ta fotodel kuidagi niru välja, tegelikult on ta pidevalt olnud kaalukõvera maksimumpiiri peal.
Aga mõned pildid siis ikkagi:

 Pisi-Tommy paar nädalat tagasi. Praegu tundub ta juba poole suurem.

 Karga kohe kaamerasse!

 Karpides magada meeldib, aga ainult sellistes, mis pealt lahti. Mini hoolega meisterdatud kinnine kassikoobas ei sobi.

 Inimesed, toitke mind! Titetoolis on raudselt veidi puru, mida näljaajal nosida.

Aknalaual on hea magada. Kaktustest manööverdan mööda, sest need mulle ei maitse.

Ultrabeib arvab

Minule, ja ilmselt enamikule sattus see karikatuur ette eraldiseisvana, kontekstist välja rebituna ja seesugusena põhjustas see esmapilgul tõesti wtf? emotsiooni. Pigem aga selles osas, et mis mõttes leiab beibesid kõige rohkem juura- ja majandusteaduskonnast? Kohe päriselt ülikool ise reklaamib ennast sellega välja? Sellele, et neid beibesid leiab, ei vaidle üldse vastu. Mu meelest aga läks kogu see protest veidi vales suunas. Mind pani imestama hoopis see, et mismõttes tuuakse välja 7 stereotüüpi ja kõigest 1 neist on naine - TÜ-s kokku on naisi ju suisa 66%. Ok, paar välja toodud tüüpi on sootud, vähemalt minu treenimata silmale. Ja mis mind tegelikult häirima jäi, oli see, kuidas taaskord, kui mehed sellele faktile tähelepanu pöörasid, et enamik stereotüüpe käis hoopis nende kohta, tuli kärmelt vastuseks, et ei-ei, oluline on vaid naiste steretüübistamine. Ma ei ole selle koha pealt vist feminist vaid pigem võrdõiguslane. Näiteks "elupõletaja" on ju selgelt solvav meestele - "kodutöödega aitavad abivalmis kursaõed" - ahsoo, mehed on nii lollid, et käivad ülikoolis vaid õppelaenu eest joomas ja läbi veavad neid usinad kursaõed? Mu meelest on stereotüübid ja igasugu klikimagnetitest nimekirjad üldiselt tobedad. Nalja vastu pole mul midagi, ma ei tea, kas just ülikool peaks selle trendiga kaasa jooksma, aga ohkida nüüd, kuidas ainult naistele on liiga tehtud, on ka nagu ebaõiglane mu meelest. Mulle tundub, et mõnes kohas oleks meil rohkem vaja võrdõiguslaste häält kui ainult feministide oma, sest praegu jääb küll tunne, et naised võitlevad meeste vastu või vähemalt neid absoluutselt mitte arvestades.
Mulle ei meeldi ka seisukoht, et Põrgus on eriline koht naistele, kes teisi naisi ei toeta. Mitte ainult seetõttu, et see mulle otseteed põrgusse näitab, aga ma tõesti leian, et ma ei pea kedagi toetama pelgalt seetõttu, et mul on temaga samad suguorganid. Lisaks julgen ma arvata ka seda, et paljudes teemades ei saa maha vaikida naiste enda vastutust, mida mu meelest kangesti teha püütakse, öeldes, et ühiskond on süüdi. Mu meelest kasvatab see õpitud abitust veelgi. Oh, meil on ju klaaslagi, sellepärast ma ei jõuagi kuhugi. Ma arvan, et mõnele päris meeldib see klaaslagi, see vabastab pingutusest. Igasugu konkreetsetele šovinistidest mölakatele tuleb muidugi vastu astuda, aga samuti on olemas konkreetsed isikud, kes on tegelikult ka ise süüdi, et nad tippu jõudnud ei ole ning ei ole neid sealjuures takistanud ükski mees ega kuri ühiskond. Kusagil feministide grupis niimoodi arvata ei tohi, siis oled kohe šovinistliku ajupesu ohver. Kõik huvigrupid muutuvad minu meelest mingil hetkel sektiks, kus teisitimõtlemist või asjade kahtluse alla panemist ei sallita. Mulle on teisitimõtlemine alati südamelähedane olnud. Iseasi, kas sellist asja nagu teisitimõtlemine (või oma peaga mõtlemine) üldse olemaski on, me kõik mõtleme endale ettejuhtunud raamistiku piires (kogemused, keskkond, geenid).
Kvootide kohta näiteks - kuidas me saame kindlad olla selles, et võrdsuse saavutamine ametipostidel nö loomulikul teel on läbi kukkunud seetõttu, et kusagil toimib meeste ringkaitse, mille murdmiseks on kvoote vaja? Äkki on see läbi kukkunud lihtsalt seetõttu, et enamik naisi ei soovi olla juhtival kohal? Äkki on meestel keskmiselt rohkem liidrigeene? Või tegelikult ei tahaks meist keegi suurt kontserni juhtida vaid rahus elada ja selle juhtimise on mehed enda kanda võtnud stereotüübi kohaselt, mis näeb mehes pere ainuisikulist ülalpidajat? Hoopis mehed on ohvrid, mitte kasusaajad? Mulle siiski meeldib mõelda, et ühiskonnad arenevad loomulikul teel, mitte kunstlikke meetmeid kasutades (sest vanaema rääkis mulle, mis juhtus siis, kui hiinlased varblased ära hävitasid...) ja ma ei näe vähemalt meie ühiskonnas naistel mingeid erilisi takistusi juhiks saamisel. Hetkel on feminismirindel mu meelest põletavam probleem beibekultuse peale surumine ja pidev sugude üksteisele vastandamine, seda siis Eestimaal, kus selle töö võiks vabalt võrdõiguslikkuse sildi alla panna, hirmutamata keskmist onu Heinot karvase ja kurja feministi kuvandiga. 

Faktide kontrollimine on nõrkadele

Ma saan aru, et tänapäeval on infoküllus läinud nii suureks, et raske on tõde valest eristada, sellegipoolest jääb mulje, et igasuguseid vandenõuteooriaid, uskumatuid lugusid ja laest võetud diagnoose on kordi kergem üles leida kui konkreetseid fakte. Ja ma ei räägi siin teaduslikest faktidest, mida osades ringkondades ju üldse faktideks ei loetagi, vaid reeglitest, seadustest ja muust sellisest, mis on must-valgel kirjas ega jäta tõlgendamisvõimalusi. Ma saan isegi aru, kui Inna-Katrin Hein kirjutab oma artiklis, et Horvaatia pealinn on Dubrovnik, sest ta lihtsalt ei tule selle peale, et kusagil on ka mingisugune mõttetu Zagreb, kus pole merd ega midagi, aga ma ei saa aru, kui niimoodi kontrollimata faktidega kellelegi midagi tõestama minnakse või lausa vaidlema hakatakse.
Näiteks eile kirjutas üks lapsevanem manitsuskirja ühele õpetajale, sest too olevat lubamatult käidelnud delikaatseid isikuandmeid, mis on seadusega vastuolus ja millest nüüd palju pahandust võivat sündida. Delikaatsete isikuandmete all mõtles ta isikukoodi. Ma ei tea, kui mina usun end arvavat, et miski on seadusega vastuolus, siis ma kõigepealt lähen ja vaatan natuke neid seadusi, aga see ei ole vist loogiline? Kuna ma töötan isikuandmetega, siis arvasin end teadvat, et isikukood kohe kindlasti delikaatsete isikuandmete alla ei kuulu. Et end mitte lolliks teha, guugeldasin üle. Alla sekundilise vaevaga leiame kohe seaduse, mis loetleb delikaatsed isikuandmed ning samuti on kohe esimesel otsingulehel link Andmekaitse Inspektsiooni korduma kippuvatele küsimustele, kus on selgelt kirjas, et "isikukood kuulub tavaliste, mitte delikaatsete isikuandmete hulka." Iseasi muidugi on isikukoodide avaldamise otstarbekus, kuid "suur pahandus" sellele vaevalt järgneb nüüd. Samuti ei ole pahalastel pelgalt isikukoodiga võimalik midagi kriminaalset korda saata nagu kirja autor samuti kartis. Kunagi jah oli teemaks, et kiirlaenu sai võtta ainult isikukoodi teades, kuid need ajad on nüüdseks möödas.
Võib-olla näitab see midagi koledat minu isiksuse kohta, aga ma tõesti ei kujuta ette, et ma asuks võitlusse kontrollimata fakte kasutades. Eks ma olen tänu sellele nii mõnegi kihlveo ka võitnud või vähemalt mitte kaasa läinud nendega, kus ma panustaksin olukorras, kus ma 100% enda õiguses kindel ei ole. Seda enam lööb mind ikka pahviks see, kui teised niimoodi teevad.
Konkurentsitult kõige hullem olukord, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaks teise inimese eest maa alla vajuda, oli see, kui ma andsin oma hoole ja armastusega kirjutatud "romaani" ülelugemisele ja sain vastuseks, et "ma ei saa aru, kuidas pealtnäha haritud inimene teeb niivõrd labaseid õigekirjavigu, ma ei suutnud seda lõpuni lugeda!" Kogusin ennast natuke selle peale ja soovisin siis, et täpsustataks neid labaseid õigekirjavigu. "No mitmes kohas kirjutad sa "mõttetu" kahe t-ga!" Kui ma siis ennast rahulikuks sundides soovitasin soojalt õigekeelsussõnaraamatusse vaadata, sain vastuseks, et "no ei tea, eks neid reegleid muudetakse ka koguaeg, meile omal ajal õpetati küll, et mõttetu käib igal juhul ühe t-ga!" Seda fakti ei oska mina ümber lükata, aga julgen arvata, et mõttetu kirjapilt sõltub sõna "mõte" omastavast käändest, mis on igal juhul kahe t-ga.

You hang out with trash and you start to smell like garbage!

Lugesin "Minu Shanghaid". Praeguseks ilmunud Aasia piirkonna raamatutest minu lemmik (koos Kambodžaga, ülejäänud on kahjuks pigem pettumuse valmistanud) . Ladus jutt, palju infot, muhedalt kirjutatud - kohe näha, et erudeeritud inimese töö. Enamik teisi lugejaid on sama arvanud. Välja arvatud üks tüüp Goodreadsis, kes heidab autorile ette eneseimetlust - no on siis vaja oma keeleoskust, maratonide läbimist ja kooliharidust teistele ette laduda! Nagu tilk tõrva meepotis ikka, pani ka see arvamus mind mõtlema.
Keskkoolis kuulasin ma räppi ja juhindusin ka isiklikus elus A-Rühma sõnade järgi: "Sa pole mitte keegi, kui sa pole pärit hoodist!" Ehk siis tundus mulle, et cool on olla probleemne, mitte korralikust perest viieline. Mul oli üks "tore" sõbranna ka, tema oli tõesti otse "hoodist", kes alati kõigile oma tuttavatele osatas, kuidas mina olevat "intelligent, kes käib keskkoolis". Tema oli kutseka dropout ja no üldiselt minu- ja temasugused koos ei hänginud. Ema üritas mulle sama väita, et no miks sa ei võiks normaalsete, tublide lastega sõbrustada, aga noh, mul oli vist nendega igav või no kes enam mäletab, mida see tiineka pea siis mõtles. Selle konkreetse inimese suhtes oli mu emal küll õigus, sõprus lõppes päris koleda pauguga, kuid see ei ütle mitte midagi teiste kohta, kes samuti minust kehvemini koolis hakkama said. Samas oli sellel esimesel sõbrannal vähemalt nii palju mõju, et ma eeldasin, et õppimine ja muud viisakad hobid on kõigi meelest cool olemise juures negatiivseks nähtuseks. Mina teismelisena tahtsin loomulikult kõigest hingest cool olla, sest uskuge või mitte, põhikoolis ma igatahes cool ei olnud. Nii ma siis tegingi ennast kogu aeg kehvemaks. Luuletasin, kuidas mind ilmselt kohe-kohe koolist välja visatakse, kuidas mul mata vist tunnistusele kaks tuleb jne. Mu teod kandsid vilja ka (kuhu nad selle vilja kandsid?) ning kui mingi hetk paralleelklassivennad, kes mind vaid imidži järgi tundsid, küsima hakkasid, et "no lähme jälle peole vä?" või lõpueksamite ajal osatasid, et "said siis bioloogia ikka kolme kätte vä, et eksamile lubati?", ajas see mul harja punaseks. Kui madalaks nad mind peavad? Mis mõttes "bioloogia kolme", ma olen paganama bioloogia-geenius! Mul on bioloogia eluaeg viis olnud, ma olen olümpiaadidel käinud! Isegi hiljem, ülikoolis, jäi üks tüüp punnis silmadega mulle koridoris järele vahtima, umbes et mida sina siin teed? Või noh, ma vähemalt eeldan, et ta selle pärast jõllitas, mitte mul ei olnud seelik aluspesu vahele kinni jäänud vms. Ma olin ise nii kindel olnud, et olla loll, tähendab olla lahe, et ei olnud tähelegi pannud märke, mis sellele vastu rääkisid.
Mul oli väiksest peale sõbranna, kes armastas kuulata, kuidas ma talle endakirjutatud lookesi ette lugesin. Mu põhikooli pinginaaber ütles mulle aastaid hiljem, kuidas ta alati räägib minust teistele, kui tüdrukust, kes oskas isegi tolmurullidest muinasjutu kirjutada. Enamik neid, kes ise ülikooli sisse ei saanud, olid vaimustunud faktist, et mina seal käin. Ainult tõeliselt rumalad on kadedad selle üle, kui keegi neist mingis asjas parem on. "Mina küll ülikooli minna ei taha, seal pole midagi huvitavat õppida ja pealegi võetakse sinna igasugused tänapäeval vastu!" - selliseid "hapud viinamarjad põses"-ütlemisi olen elu jooksul vist vaid ühe korra kuulnud. "Ära kunagi häbene seda, mida sa oskad!" kordas kunagi ka üks motivatsioonipilt. Sellepärast vist inimesed omasuguste seltsi otsivadki, et mitte end erinevana tunda? Ja kui omasuguseid ei leia, siis õpivad koos hundikarjaga ulguma? Äkki, kui ma oleks rohkem tublide ja edasipüüdlike lastega suhelnud, oleks ka minust parem inimene saanud? No vähemalt ei ole ma kade inimeste peale, kes oskavad mitut keelt, julgevad vastu võtta väljakutseid, harivad ennast ja reisivad mööda ilma ringi.

Laevaga merel

Vahepeal lõbustasin end sellega, et vaatasin Youtubest videosid teemal "laevad tormisel merel". Ma ei tea, ilmselt kõigile need nii ei mõju, aga mul võtavad küll seest õõnsaks. 
Igatahes novembris saab meil 10 aastat firmas töötatud ja selleks puhuks pidime mingi grandioossema tähistamise ette võtma kui lihtsalt joomine kusagil pubis. Niikaua kui meie, uimased eestlased, siin mõtlesime, et kus ja mida, suutsid rootslased välja käia oma plaani - pubis joomisest lahedam variant on ju juua laevas! Jeee! Nojah siis. Kas sõnaga "jaanuaritorm" ei meenu ka kohe mingisugune "novembritorm"? Sügistuuled? Millal see Estonia uppuski? Sügisel ikka, eks. Hea meelega sõidaksin mina laevaga ainult suvel. Ilusa ja tuuletu ilmaga.
Eelmisel korral umbes viis aastat tagasi, sai meie emafirma kümneseks ja ka siis läksime laevaga Rootsi. Maikuu oli. Ma räägin teile, mis siis oli. Kõik laabus kenasti, tormi ei tulnud, hakkasime magama sättima. Laevas teadupärast on pidevalt üks igavene kolin ja mürin, magama on raske jääda. Enamik inimesi joob ennast hea une nimel muidugi täis, aga ma väga ei tahtnud, sest järsku oleks hoopis merehaigus peale tulnud. Võib-olla ma isegi tukastasin korraks, aga ärkasin igatahes üles mingisuguse häire peale. Oli pilkane ja pime öö, arvestuse kohaselt olime umbes poole maa peal ja sireen üürgas. Mu kajutikaaslased magasid õndsat und. Mõtlesin, kas tasuks nad üles ajada, häire ju ikkagi, või on parem kui nad õndsas teadmatuses une pealt upuvad, sest no olgem ausad, pääsemislootust meil eriti ei oleks - üks pensionieas naisterahvas ja kaks keskmisest nõrgemat ja füüsiliselt mitte tippvormis olevat neiukest. Ma oleks ise valinud une pealt uppumise kui selle, et ma öösärgis kusagil treppidel võideldes ennast vigaseks kukun ja valudes piineldes surma ootama jään. Ilmselgelt tutvusin ma õrnas eas liiga palju Estonialt pääsenute mälestustega...Mul igatahes une pealt uppumise luksust enam ei olnud ja otsustasin ennast voodist alla ajada ning koridori peale asja uurima minna. Piilusin ukse vahelt, ei mingit paanikas tormamist koridorides, üks ülikonnas meesterahvas liikus kohvrit järel vedades rahulikult mööda koridori minust eemale. Panin ukse kinni. Mis pagana häire see siis on? Äratus neile, kes Ahvenamaal maha tahavad minna? Illuminaatorist välja vaadates ei paistnud midagi, ei ühtki tuld, öö oli kottpime. Ronisin voodisse tagasi ja närisin tekinurka. Ärkasin hommikul selle peale, et kajutikaaslased pakkisid juba omi asju, ma oleks hea meelega veel paar tundi põõnanud. Hommikusöögilauas kohtusin ka oma meeskolleegidega, kelle kajut asus meie omast vist korrus all pool ja kuhu pakku minemist olin samuti öösel kaalunud. Mitte keegi meestest polnud öösel mitte midagi kuulnud. Tüüpiline! Kõik naersid mu paanika peale hommikul. Kõik olid korralikult ennast välja puhanud.
Lennukit ma nii väga ei umbusalda. Enamasti saavad kõik paugust otsa ja ongi kõik. Laevad seevastu, Estonia, Titanic - kui lennukis ei sõltu su ellujäämine sinust endast, siis laevas tuleb elu eest võidelda. Külm vesi, suured lained, karjuvad inimesed, meeleheide, surmahirm. Loomulikult saan ma mõistusega võttes aru, et päevas sõidab sama marsruuti kümneid laevu ja ükski neist ei upu, nii nagu samamoodi on taevas tuhandeid lennukeid, mis alla ei kuku. Ja ega laevaski on ärkvelolekus tore, aga just siis kui tuleb oma naril magama jääda ja sa kuuleid neid helisid ja mõistad kui pisike see laevake ikka on keset kogu seda suurt merd, siis hakkab kõhe. Häire on viimane asi, mida sa sel hetkel kuulda tahad.
Ilma Estonia katastroofita oleks kogu seda kõhedust ka kindlasti vähem. Mäletan seda katastroofile järgnenud hommikut üsnagi selgelt. Olime koolis ja koolil oli millegipärast leinalipp heisatud. Alguses ma ei teadnud miks, ühe klassivenna ema oli just surnud, mõtlesin, et ehk sellepärast. Päeva peale saime teada. Õhtul vaatasime uudiseid. Millegipärast mäletan ka telekast kaadrit kapten Pihtist tekkidesse mähkunult kiirabiautosse minemas. Või on see hilisemate uudiste valguses tekkinud nn võltsmälestus? Väidetavalt ju seda salvestust ei eksisteeri. Olin koos vanematega katastroofile eelnenud suvel Estoniaga Rootsist Eestisse sõitnud. Olin üks väheseid lapsi, kes teadis, milline ja kui suur see laev tegelikult oli.

Lõhnadest

Avastasin, et ma polegi vist lõhnadest kirjutanud. Ometi on see ju nii ülioluline teema! Mhmh.
Aga no siin ma olen. Eile küsis keegi jälle FB-s nõu lõhnade kohta, et milline see hea võiks olla. Ma ikka imestan, et inimesed selliseid asju teistelt küsivad. Mu meelest on lõhnad täielikult maitse asi ning see, mis meeldib ühele, ei pruugi teisele üldse sobida. Mulle tundub, et lõhnu vist isegi kingitakse?! Juhul kui enne pole kokku lepitud, milline lõhn kingitakse, on see ikka üsna riskantne. Lõhn on mu meelest kindlasti rohkemgi maitse asi kui ehe või  riideese, võrreldav näiteks muusikaplaadiga, mis ehk kingitakse, aga kui ikka ei meeldi, siis jääbki ju vedelema (kas tänapäeval veel kingitakse plaate?). Võib-olla olen ma lihtsalt tundlik ses osas ja enamikele inimestele meeldib enamik lõhnu, mida nad nuusutavad? Mul on just vastupidi, enamik ei meeldi. Ema kinkis mulle sel aastal 2 erinevat lõhnatestrit (no ta kinkis ikka muud ka, mitte ainult tasuta saadud testreid). Üks oli mingi Burberry lõhn, selline täielik meh-emotsioon, ei häiri aga ka mitte midagi erilist. Teine oli Chaneli Mademoiselle, üks hetke populaarseid lõhnu, esimene seos oli mul kohe mu vanavanaema kapil seisnud umbes nelikümmend aastat vana ja aegunud lõhnapudel, mida ma lapsena endale peale tupsutasin. Järellõhn oli veidi parem, aga ikka mitte midagi sellist, mida endale ostma hakkaksin. Testrist piisab, mul jagub ühest väiksest 5 ml pudelist peaaegu kuuks ajaks. Samas tundub, et suur osa inimesi ostabki lõhna just populaarsuse alusel - millest siis muidu need igakuised lõhnaedetabelid poodides - inimesed ostavad just neid lõhnu, mida teised ees on ostnud. Mul seevastu on olnud vaid paar sellist lõhna, mis on meeldinud ning enamasti on need mingid vanad lõhnad, mida nüüd tikutulega otsida tuleb, sest need pole enam popid ning on seetõttu tootmisest maas. Hea, et mul ühest pudelist aastateks piisab. Mul on nimelt üheaegselt üldiselt vaid 3 erinevat lõhna - talviseks hooajaks, suvelõhn ning pidudeks. Suvelõhn on ainuke, mis eriti pretensioonikas ei ole, sest selle peab ju kolme kuuga ära kasutama. Viimased kolm aastat on mul suvelõhnaks Yves Rocheri The Vert, mille taaskord ema mulle andis ning mis sarnaneb väga mu eelmise suvelõhna Elizabeth Ardeni Green Teaga. Seal lingil väidetakse sama. Üldiselt on see päris hea lehekülg, sest annab võrdluseks sarnaseid lõhnu, mis siis loogiliselt võttes ka meeldima peaksid.
Minu viimaste aastate põhilõhn (talvine hooaeg on meil ju see põhihooaeg) on aga Kenzo Le Monde est Beau. See lõhn tuli välja aastal 1997 ning viimati kui selle ostsin, oli seda poes ainult 1 eksemplar. Nagu näha, siis lõhnade lehekülg sellele väga analooge ei anna ning ka siis kui ma poes müüjalt küsisin, kas sellele sarnaseid lõhnu eksisteerib, väitis ta üsna kindlalt, et see on nii unikaalne lõhn, et sarnaseid just pole. Mulle meenutab selle lõhn tomativarte lõhna. Tegelikult peaks seda tomatilõhna tekitama hoopiski mustsõstralehed, mis on lõhna üheks koostisosaks. Jah, mul oli kunagi Dermoshopi mustsõsta käteseep ning see lõhnas tõepoolest sarnaselt. Suvine kasvuhoone, mmm. Ma tahtsin ju kunagi kasvuhoonelõhna tõttu lausa aiandust õppima minna, väga hästi põhjendatud erialavalik ju?
Peolõhnaks on mul aga Diori Hypnotic Poison. Jälle jube vana lõhn, välja antud 1998. Ja jälle ema antud, sest ta ei suutnud seda kannatada. Vanaema seevastu kiitis, olevat korra tallegi seda kellegi matusteks peale pandud. Jah, sellest samast pudelist, mis mulgi kasutusel on. Väide, et lõhnad ajaga halvaks lähevad, mu meelest väga ei päde. Ehk mingi kümne aastaga lähevad, viis ei tee küll veel miskit.
Paar head lõhna minu meelest on veel Lolita Lempicka kõige esimene lõhn (mitu pudelit on sama kujundusega, ma ei ole täpselt kindel õiges lingis). Secret Garden oleks ka minu esimene iseloomustus selle lõhna kohta, nagu ka lingil keegi mainib. Muinasjutuline Alice Imedemaal lõhn.
Igapäevastest nn asjalikest lõhnadest meeldis mulle DKNY Women. Naljakas, et kõik mulle meeldinud lõhnad on üsna erinevatest kategooriatest  - on värsked, on puudriseid, on lillelõhnalisi.
Lõhnad seostuvad mälestustega. Ehk kui ma mingit lõhna tunnen, tuletab see mulle meelde ajad, mil ma seda kandnud olen. Näiteks puberteediiga seostub mul tugevalt Yves Rocheri Ming Shuga.
Lõhnadest, mis mulle ei meeldi siis ka. Tegelikult lõhnad erinevad ka olenevalt sellest, kellel need peal on. Sama lõhn erinevatel inimestel tundub erinev. Ükskord ammu läksime kinno ja siis imestasin, miks ühest neiust, kel endal kassi pole, eritub kassipissi haisu. Hiljem ema kaebas, kuidas masside menulõhn D&G Light Blue haiseb kuse järele. Käisin siis selle neiu juurest läbi ning nägin tõepoolest, et ka tema kapil see pudelike seisis. No ma ei tea - kuidas saab üks menulõhn meie meelest kust meenutada? Järelikult enamikule ei meenuta. Eriti õudne on see, kui inimesed endale pool pudelit parfüümi korraga peale kallavad. No kuidas muidu see pudel paari kuuga ära kasutada, et saaks uue osta? Või see, kui higilõhna parfüümiga summutada püütakse st lõhn lastakse riiete peale, samal ajal ihu pesemata jättes. Minu teada tuleks parfüümi piserdada lümfi piirkondadele st otse nahale - kõrvade taha, kaelale, randmete sisekülgedele. Juustele võib ka, aga alkohol parfüümis ei pruugi juustele just hästi mõjuda. Riiete peale võib parfüüm suisa plekid jätta. Aga no sel teemal olen ma inimestega palju vaielnud. Mõni ütleb, et ikka riiete peale, kuhu mujale.
Meenub veel see, kuidas pubekana sai parfüümi asemel endale aerosooldeodoranti peale lastud. Mingi popp sari deodokaid oli lausa, mida me siis sõbrannadega jahtisime, pidevalt tuli sellel uusi lõhnu välja. Leidsin! Impulse deodorandid olid need - näe, sellised pudelid:

See roheline oli mul kindlasti, Spice Girlsi oma tundub ka tuttav. Unileveri lehelt saame teada, et need deodokad lasti välja 1972. aastal Lõuna-Aafrikas! Meil neid peale 90ndaid mu meelest enam küll saada pole, aga väidetavalt on siiani tegemist UK-s ja Iirimaal menukaima deodorandimargiga.

Minu Helsingi ja Kambodža

Tegelikult mulle üldse ei meeldi negatiivseid raamatuarvustusi kirjutada, sest, noh, inimene on ju ometigi raamatuga valmis saanud! Raamatuga, mõtelge! Seekord sattusin lugema järjest kahte Minu-sarja lugu ja kui üks neist oli väga hea, siis no teine, teise rolliks jäi siis mitte nii hea olemine. Ütlen kohe ära, et ma usun raamatu meeldimise sõltuvaks nii lugemise ajahetkest, tolle hetke tujust kui ka eelhäälestusest. Ja mõne inimesega kohe ei kliki üldse.
Nii "Minu Helsingi" kui ka "Minu Kambodža" autorid on muuseas ajakirjanikud (olnud). Helsingi oli nii minu kui ka ilmselt väga suure osa muude eestlaste jaoks esimene "imeline välismaa", Kambodžast seevastu oleme vaid igasugu hirmutavaid lugusid kuulnud, sattunud sinna on vähesed. A. eelmisel aastal käis ja tänu sellele olin ma vähemalt osa pildimaterjaliga ka veidi tuttav.
Aga alustame siis sellest õnnetust Helsingist. Üks asi, millele ma omistan rolli loo meeldivuses on see, kas jutustaja läheb sellest lihtsalt läbi, konstateerides mingeid fakte, või püüab edasi anda ka tausta, miks mingi asi niimoodi olla võiks. Helsingi-Kambodža võrdluses jäi mulle just see silma. Kui Helsingi on kole ja sealsed inimesed enamjaolt imelikud, siis see oleks justkui autori väljakäidud tõde. Kambodža puhul näeme me samuti, et inimesed on veidi laisad ja rumalad, kuid autor püüab sellisele hinnangule ka seletuse anda. Helsingi puhul minu jaoks hinnangud ei päde. Kuidas saab öelda, et Helsingi on ilmselt Euroopa koledaim pealinn? Halloo? Kas ilu pole mitte vaataja silmades? Või on siiski asi selles, et minu Helsingi on ilus linn, aga autori Helsingi ei ole? Samuti pani mind kulme kergitama "fakt", et Helsingi ja Soome üldiselt on hulle täis, kuna 90ndatel likvideeriti kõik psühhoneuroloogiahaiglad ja hullud lihtsalt "integreeriti ühiskonda". Kindlasti oli see ka raamatus kirjanduslik liialdus, aga mu meelest ikka natuke liigne liialdus. Ma ei usu seda. Sirbi arvustuses nenditakse, et autor eksib ka näiteks Suomenlinna kindluse ehituse faktides. Minu jaoks on teos üldse kuidagi liiga pealiskaudne ja hüpiklik. On mingid teemad (Nokia ja muud tehnikateemad, millega autor  töö käigus tegeles), millega süvitsi minnakse, aga enamus asju lihtsalt mainitakse ära. Palju rohkem süüvitakse mingitesse isiklikesse teemadesse, mis minu arvates Helsingit ja helsinglasi üldse ei iseloomusta. No kuidas näiteks hinnata mõne veidi imeliku naabri põhjal kõiki soomlasi ja nende suhtumist eestlastesse? Stiilinäiteks see, kuidas uute naabritega tutvudes mainib naabriproua autori naisele, et tema mees võlus ta ära siis, kui ta teda ujumispükstes nägi. Noh, võib-olla veidi kehv nali, aga naised vahepeal teevadki omavahel seesugust huumorit. Hoopis imelikum on minu jaoks autori väide, et peale sellist avaldust oleks tal imelik olnud selle mehega koos töötada. Mh? Ei saanud aru. Või siis lugu sellest, kuidas lasteaias keegi tüdruk nende tütrele põlvega näkku lööb ja kasvatajad püüavad "teemat summutada", mis sest, et "see laps on ju vaieldamatult vägivaldne". Ilmselt olen ma selle koha pealt külma kõhuga, aga no mida siis veel tegema oleks pidanud? Lapse parandusasutusse saatma? Lapsed ju ongi sageli väiksed vägivaldsed tõprad aga enamik kasvab sellest välja, mitte vanglasse. Või siis väide, et mõni soomlane süüdistab siiani eestlasi selles, et nende kodumaad pommitati Eestis asunud baasidest. Eks iga rahva hulgas on erinevaid inimesi, mis sellest siis ikka. Jääb mulje, et soomlased on üks nüri kamp, kes vaevleb kompleksides ja sugulaste vahelise sigimise tulemusena saadud vaimuhaiguste käes, armastab kollektiivselt Venemaa ees koogutada ega salli ei eestlasi ega neegreid. Mu meelest oli selles raamatus liiga palju tegeldud "Minu" ja liiga vähe Helsingiga.
Vastupidiselt suutis "Minu Kambodža" mind kohe esimesest leheküljest alates köita. Lugesin kunagi kellegi Kambodža reisist, kes samuti käis Punaste Khmeeride tapategude jälgedes ning suutis hiljem kirja panna vaid selle, et see kõik oli nii õudne, et ta ei tahagi midagi meenutada. "Minu Kambodžas" õnneks nii ei tehta, eriti positiivne on see, et autor ka lihtsalt ei löö käsi kokku, et "issand, kui hirmus", vaid püüab omalt poolt inimeste seesugust inimsuse kaotamist selgitada. Ära on tehtud ka korralik kodutöö erinevate ajalooliste faktide tutvustamisel. Tundub, et autor ei ole lihtsalt käinud mööda maad ringi, vaid ka kõige kohta täpsemalt huvi tundnud (kuidas mingeid toite valmistatakse, kuidas täpselt elatakse jms). See annab lihtsale vaatlusele palju juurde. Näiteks kui autor saab teada, et kusagil asub tsirkoonikaevandus, siis läheb ta sinna kohale (tee ei ole mingi viitadega tähistatud lihtne rada) ning vaatab täpselt järele, kuidas kogu protsess käib. Niimoodi satub ta aga ka tavaliste kambodžalaste elu kaema, kuhu muidu tavaturist ilmselt ei pääseks. Suur osa infost pärinebki vestlustest kohalikega, kellega ilmselt igaüks rääkima ei juhtu, eriti veel arvestades fakti, et enamik kohalikke populaarsemaid maailmakeeli väga hästi ei räägi. Lõpuks otsutatakse end lausa kloostrikooli õpetajateks pakkuda! Mulle meeldib kui inimesed on julged ja eelarvamustevabad. Ja lõpuks, ehk mõjutas ka minu arvamust Mae kirjapandud lause "Tegelikult tunnen ma piiritut hingesugulust kõigiga, kes ei juhi ühtegi mootorsõidukit ja kelle ääretu antipaatia on suunatud ämblike vastu". Autori elukaaslane on just selline "minu moodi" inimene ja eks meile meeldib ikka lugeda lugusid endasarnastest inimestest. Nagu ikka tuli positiivne jutt kõvasti lühem kui negatiivne - head raamatut oskad vaid teistele lugemiseks soovitada, aga halva kallal võid tunde närida ja tsitaate esile tuua...Õnneks raamatuid mul praegu käepärast pole, seega jätan igaühele võimaluse ise lugeda.

Täiesti müstiline!

Eile õhtul veetsin aega Internetis ja mind tabas järjest lausa 2 müstilist juhtumit.
Kõigepealt oli üks mu tuttavatest kommenteerinud sellist artiklit. Läbi lugema pole seda vast mõtet hakata, piisab esimesest lausest, mis väidab, et kui oled hakanud viimasel ajal kella peal või mujal nägema numbrite 1, 11, 111 või 1111 kombinatsiooni, siis hakkavad sinuga suured asjad juhtuma. "Pea meeles, et kui sa hakkad numbreid nägema, siis inglid kuulevad su mõtteid!" Poleks arvanudki, et just ratsionaalsetel matemaatikutel inglitega lähim suhe on, aga no mida mina ka neist asjust tean. Igatahes oli see mu tuttav kommenteerinud, et tema näeb juba aastaid kellal numbreid 22.22. Ilmselt läheb ta enamasti sel ajal magama, oleks minu seletus. Mina juhtun üsna sageli 22.08 magama minema ning olen samuti sageli vaadanud, et näe, täna jälle 22.08. Ei ole see midagi niisama - mu sünnikuupäev on ka nimelt 22.08! Ma küsin, kas see on tõesti kokkusattumus?!
Teiseks sattus mu silme ette postitus, mida paar mu tuttavat laikinud oli, nimelt Mika Keränen avaldas, et ta on kellegi neiuga õnnelikult suhtes. Oot-oot, tuli mul meelde, ma ju nägin unes, et Keränen oli hoopis Nancyga suhetes?! Jalutasid teised käest kinni. Kusjuures kui Keränen mulle linnas vastu tuleks, ega ma teda ei tunneks, aga unes oskasin ära tunda küll. Miks ma selliseid imelikke asju unes näen? No ilmselt seetõttu, et kristallkuuli blogis just hiljuti "Minu Supilinna" arvustati ja mainiti ka vähemalt ühe korra peale seda. Nancyga oli aga see lugu, et suvel sai tema kontserti külastatud ja siis tulid millegipärast Nancy meessuhted jutuks (mitte, et keegi neist midagi teadnud oleks, aga ikkagi). Aju pani need kaks asja lihtsalt kenasti kokku. "Minu Supilinn" keerles ju ka paljuski naissuhete ümber.
Ma leian millegipärast, et kokkusattumuste tagant loogilist mustrit otsida on palju põnevam kui neis midagi müstilist näha.

Kõige hullem prohmakas

Eilsete uudiste valguses - mis on teie kõige suurem prohmakas tööl? Ma ise olen selline inimene, kes kontrollib enamasti kõik asjad sada korda üle, see mul juba geenides vist, mäletan, kuidas ema alati silmi pööritas kui isa enne reisile minekut sajandat korda kontrollis, kas pass ikka sai kaasa. Ükskord ta muuseas unustaski küllakutse maha ja meie autolt tõmmati isegi ustepolster lahti, et näha, kes me sellised kahtlased tegelased oleme, et ilma küllakutseta Soome pinnale saada tahame. Olid sellised toredad ajad. Ja Soome pinnale me lõpuks ikka saime ka. Ehk siis sada korda üle kontrollimine ei ole mitte kunagi liiast. Ma ikka alati imestan, kuidas hoiatatakse inimesi kontrollimaks, kuhu vestlusaknasse nad millise teksti trükivad või kellele meili saadavad - ei ole ju võimalik nii hooletu olla! Aga loomulikult on. Ma ei tea, mida ma selle vaese riigiprokuröri nahas olles teeks. Oleneb ilmselt inimese enesehinnangust ka, kuidas ta seda pauku seedib. Mul juhtuvad enamasti unenäos sellised prohmakad - saad aru, et oled mingi täiesti tagasipööramatu jama kokku keeranud ning jalge alt kaob pind, adrenaliin voolab verre ja süda jätab mitu lööki vahele. Nüüd on lõpp! Andke mulle püstol, mul pole siin enam midagi teha! Kõik vihkavad mind, mul ei jää muud üle kui kuhugi koopasse eremiidiks minna! Aga sellises olukorras veel ajakirjanike ette ilmuda ja öelda, et nojah, mina tegin, juhtus nii. Loomulikult oleme me kõik inimesed ja hullemaidki asju juhtub. Kogemata kombel kellegi ära tapmist näiteks. Ilmselt hoiame kõik hinge kinni, et meiega iialgi midagi sellist ei juhtuks.
Aga ikkagi - kõige hullem prohmakas on ilmselt igaühel ette näidata. Minu oma on siis selline (see on siin kusagil varem ka kirjas olnud, aga kes neid vanu asju ikka loeb) - läksin mina esimest päeva Tähtsasse Ministeeriumisse tööle. Minu esimeseks ülesandeks sai valdkonna arengukava koostamise koordineerimine (seda siia kirja pannes on ikka ilmatuma hea tunne, et enam nii jubedaid asju tegema ei pea). Mingid arutelud olid juba toimunud ka ja selle kohta oli olemas mingi algne dokument, käsikirjaliste kommentaaride ning ministri allkirjaga. Ma ei ole kindel, et sellest elektroonilisel kujul täpset koopiat oli ja no igal juhul oli tegemist tähtsa töödokumendiga. Ei tea, mis mu tollasel ülemusel küll arus oli, aga ta lubas mul selle dokumendi koju läbi töötamiseks kaasa võtta. Oli reede, ma suundusin, mapp kaenlas, bussijaama poole, et Tartusse sõita. Mapid, vihmavarjud jms ei ole minu teema - selleks, et olla kindel, et kõik vajalik kaasas on, peab see minu küljes kinni olema. Isegi kui mõnikord tuleb ette käekotita päevi, ehmatan end mitu korda kangeks - kuhu ma selle käekoti ometi jätnud olen! Ääremärkusena, unenägudes kaotan ma pidevalt oma kingad ära, vaene alateadvus vist kogu aeg ketrab seda "jälgi, et sa miskit kuhugi maha ei jäta!"-teemat. No igatahes oli vaja Viru keskuse pangaautomaadist läbi lipata. Kus mu mõistus küll oli kui ma selle mapi pangaautomaadi peale panin? Sinna, kuhu see lahkudes kindlasti silma ei jää? Olin juba poolel teel bussijaama, ühes konkreetses kohas veidi enne Stockmanni, siiani mäletan, kui äkki kuum jutt kehast läbi käis. Kus see mapp jäi!!!??? APPPPIIII!!!!!!! Sel hetkel ma lihtsalt jooksin oma tudisevatel jalgadel Viru poole tagasi ja mõttes palvetasin, et see mapp seal automaadi peal alles oleks. Oli. Sel hetkel tekkis maailm mu ümber tagasi. Praegune prohmakas saadeti kohe mööda Internetti ringlema. Mõelda vaid, kui tol ajal oleksid lehed olnud täis pealkirju "Tähtsa Ministeeriumi algaja töötaja kaotas ära tähtsa riikliku dokumendi". Su nimi jääb igavesti leitavaks seoses seesuguse skandaaliga. Samas suutis ju üks ministergi riigisaladuse ära kaotada ja jäi ellu edasi. Praeguse skandaali põhisüüdlast guugeldades leiab aga näiteks artikli, kus Igor Gräzin teda liiga lühikese seeliku kandmise pärast hurjutab. No ja panemegi otsad kokku - mingi tibi, mis sest, et veidi haridust saanud, ikkagi tibi, kanapea, saadab laiali vale dokumendi, mis juurdluse siseinfot lekitab! Jumal teab, mida need tibid seal tähtsate kohtade peal veel teinud on! Miks mulle tundub, et mõned inimesed näevad seda asja ka nõnda? Naised ikka ei tohiks seesuguseid vigu teha. Kui sa oled juba kõrge koha peal, pead olema meestest parem.

Kingasaaga

Üldiselt eksisteerib minu jaoks kahte sorti jalanõusid, millega enamasti probleeme pole - plätud ja saapad. Need ei hõõru ja isegi minu maitse leiab endale vastava. Plätudega enam eriti ringi ei käi ja saabasteks on mul tangid, millega on hetkel aga see mure, et hommikuti last üle lasteaiaukse visates on neid kole keeruline jalast ära ja jalga tagasi saada, ega mul siis mingid külje pealt lukuga vuhvel-tangid pole. No igatahes sigines mõte endale mingisugused sügisjalatsid osta. Eeldatavasti veidi naiselikuma joonega ja kontsaga, et mehele meeldiks-. E5P lehel on võileivahinnaga jalatseid lademetes ning tarne kiire, enamasti pole nende jalatsitega mul probleeme ka olnud. Vähemalt mitte nendega, mida kuival ajal kantakse. Tellisin siis endale ühed täitsa muhedad püssid ära. Mees kiitis heaks ja puha. Kui odav on, kiidab ta alati heaks  - "selle hinnaga ostaks kasvõi s****!", mis sest, et ma tema rahakotti niikuinii ei tuuluta.
Nii-nii - ma sain nende kingadega käia täpselt ühe päeva. Käimise all mõtlen ma paari meetrit autosse ja lasteaeda ning pooletunnist lõunalkäiku, millest ma enamuse ajast istusin. Ja vaadake nüüd neid pilte:

Siin on king oma täies ilus, kui täpsemalt vaadata, siis jah, üks kriim on tõesti seal külje peal näha. Aga no vaatame ikka lähemalt:

Nagu mida hekki!? Millest need hiinlased neid kingi teevad? Mis kehvapoolne liim see selline on? Kas ma sellise asja eest maksin teile 7 ja pool eurot (koos kohaletoimetamisega), et sellist käkki saada? Huvitav, kui palju reostust selle saasta tootmine maailma paiskas, kui palju pidi üks õnnetu hiinlane ületunde tegema, et ma tema "käsitöö" joonelt prügikasti viskaksin? Kas keegi kusagil sai tänu minule rikkaks?  Mitu armsat linnukest või hülgepoega lämbub tuhandete teiste sarnaste joonelt ära visatud käkkide ja nende osade kätte? Hind on aga nii odav, et ma saaksin ikka mitmeid kordi veel katsetada, enne kui raiskan ära sama palju raha kui ühe paari kingade eest tavapoes küsitakse. Ja eks kindlasti eksib ka pärleid sõnniku sisse.
Seekord oli mul kiire ning ma ei viitsinud hakata uuesti õnnemängu mängima ning suundusin kohalikku kaubandusvõrku. Poes hakkab kohe silma, et keskmisest odavamatel jalavarjudel on mingi konks küljes, näiteks on nende konts nahaga üle löödud ja selliste eest hoiatas juba mu ema - minusugune tõmbaks sinna kohe sada kriimu peale, kust siis nahk ilusti kooruma hakata saaks. Ülejäänud jalanõud on aga a) jube koledad ehk siis igavad b) jube ebamugavad c) jube kallid d) pole minu numbrit. Sellest viimasest tahaks kohe täpsemalt kurta, nimelt käisin kõik poed läbi, viimases hädas astusin sisse ka ABC Kinga (no mäletate ju küll seda kampaaniat, millest siingi poleemika tekkis ), vaatasin seal nõutu näoga mingit kingapaari ja abivalmis müüja tõttas kohe mulle sobivat numbrit tooma, kuuldes, et see number on 36, muutis ta oma lauset umbes nii, et "milline mudel teid huvitab...aa, või no et siis millisel mudelil üldse seda numbrit saada on". Tõepoolest, 36 ei ole enam see number, mida iseenesest mõista saada on. Või üldse olemas. Arutasime paar päeva tagasi, kuidas nõuka ajal olevat keskmine naisterahva jalg olnud 37-38, nüüd on aga 39-40. Nõuka ajast teadis üks sel ajal veidi rohkem elanud naisterahvas. Mulle on ka silma hakanud, kuidas erinevatel netiturgudel  kommenteeritakse, et "38 on väga pisike number". Eks see peaks vist korrelatsioonis inimeste pikkusega olema, hea elu venitab inimesi igast otsast. Tõele au andes vaatasin ka ise peeglist oma profiili ja tundsin, kuidas varbad võiks üldise proportsiooni huvides veidi pikemad olla. Äärepealt oleksin lasknud end ära meelitada mingitel ABC Kingas olnud liiga kallitel disainiimedel, aga õnneks olid need nii ebamugavad, et vere ja raha maitse oleks neid kandes garanteeritult suus olnud.
Kuna mul oli ju kingi "vaja", siis ostsin lõpuks ühed ära ka. Olid teised täisnahast, Tamaris on vist enam-vähem firma ka, ja mis peaasi - need olid väga mugavad. Erilised disainiimed ja pilgupüüdjad just pole, aga samas meenus L.-i igahommikune porin sel teemal, miks me ometi jala tööle ei võiks minna. No nende kingadega ma saan seda ilmselt isegi teha. Eks ma muidugi töötlesin L.-i ette ka, et "üldse mitte mingit valikut pole/ostsin ühed ilged surnusussid" jne. Mis loomulikult minu loogika juures tähendab seda, et mees võiks ikka veidigi püüda ümber lükata seda surnususside teemat. No seda igatahes ei juhtunud, L. mühatas, et ega sa sääraste eest ometi rohkem kui 10 eurot ei maksnud?! Ausa inimesena tunnistasin, et kordi rohkem. OH ISSAND JUMAL KÜLL! Teatraalsed ohked ja silmadepööritused nagu ma tema kirsturaha kallal käinud oleks...No võta sa siis kinni, eks. Ei saa öelda, et seesugune reageering mind nüüd ülearu rõõmsaks oleks teinud, aga noh, kingad said säänsed:

Keskea rõõmud? Ei ole lihtne see naisterahva elu, ei-ei.

Kuskil miskit haiseb

Kes parasjagu sööb või on muidu tundlik esteet jätab nüüd lugemise pooleli. Ehk siis kauaoodatud kassipostitus. Piltideta, sest see elukas on ju pidevas liikumises. Üldse võiksid kassid olla mingit neoonvärvi, meie oma on must ja üleeile juhtus selline lugu, et kui L. läks ööseks arvutitoa ust kinni panema, et kass sinna juhtmete-potililledega maiustama ei pääseks, ei arvestanud ta võimalusega, et kass juba on arvutitoas. Loomulikult tuli kassikesel öösel kange kakahäda peale. Mis sa teed, kui su wc korteri teises otsas paikneb ja sa sellele mitte kuidagi ligi ei pääse? Tommyle igatahes tundus kõige wc-laadsem paik olevat L.-i suur spordikott. L. oli talle sinna allapanuks natuke puhast pesu ja sokke ka sisse jätnud (no et kui ma ta välja visata kavatsen on kott kohe pakitud). Ei haise see kassisitt sugugi nii jubedalt kui arvata võib, nimelt avastas L. hunnikud (mitu hunnikut ikka) alles pärast lõunat, kui ta oli pool päeva arvutitoas istunud ja hakkas lõpuks kahtlustama, et "kass oleks nagu sirtsutamas käinud". Olin just ühe jubedalt haisva Arieli emale maha parseldanud ja minu tavalise "sensitive" pesupulbriga jäi spordikotile siiski teatav "hõng" külge.
Eile istun mina arvutis ja toksin nagu ikka Candy Crush Sagat, kass tukastab kõrvaltoolil. Järsku tõstab pea, laksutab paar korda imelikult keelt ning hüppab siis põrandale. Selleks, et oma maosisu sinna väljutada. Issand kui tubli loom! Ei ropsi sinna, kus pikutab. Kusjuures hiljem tabas teda sama hoog veel kahel korral, millest ühel ta hüppas suure toa diivanilt maha ja ajas asja diivani taha ära ning teisel korral jõudis omadega lausa kassi wc-sse välja! Tõeline esteet. Ma ei tea, kui normaalne see kasside oksendamine on, olen aru saanud, et üsnagi rutiinne tegevus vist, kuigi seotud peaks see olema karvapallidega (meil on loomulikult pikakarvaline ta ka), eile oli küll tegemist lihtsalt toidu sama teed tagasi tulemisega. Öösel palvetasin, et kassiga ikka kõik korras oleks (et mismõttes ateist palvetab või? No igaks juhuks ikka) ja hommikuks paistis olevatki. Eks õhtul saab näha, mis meid seal kodus ees ootab.
Sellest, mis kodus ees ootab, annab üldiselt märku lõhn. Ma ei tea, varem meil sellist lõhna korteris ei olnud. Ei ole mingi klassikaline kassikusehais, sest mu meelest Tommy küll (veel) ei sirtsuta. Ma olen aru saanud, et isased hakkavad või võivad hakata seda tegema suguküpseks saades, Tommy aga on alles kolmekuune. Alguses ostsime mingi suvalise kassiliiva poest, mis ei hakanud klompi. Nüüd kasutan loomapoe oma, aga lõhna suhtes nagu vahet ei ole, lihtsalt nüüd saab ka pissiklombid liivast välja korjata, varem pidi terve liiva ära vahetama. Iga päev korjan neid junne ja klompe. Liiva olen täielikult u kord nädalas vahetanud. On seda liiga vähe? Ma ei oskagi öelda, sest lõhnab kogu krempel enam-vähem samuti esimesel ja viiendal päeval. Sain ühe kogenuma kassiomaniku käest teada, et tema on enam-vähem kõik liivad järele proovinud ja kiidab ainult mingit BioSandi. Seda mul pole veel õnnestunud leida. Mul on ikka kaanega kassikäimla ja luuk on ka ees. Ainuke mure, et päeval kipub päike sellele peale paistma.
Naljakas on ka see, et vahel kui mina leian, et miskit haiseb, siis L. just ei tunne ja kui tema haisu märkab, siis mina ei tunne. Enda WC-sse sai meil mingi kahtlase lõhnaga värskendi ka pandud ja kuna see meil otse välisukse kõrval, siis äkki hoopis sealt tuleb see kummaline imal lõhn ning me süüdistame kassi asjata? Või haiseb hoopis kassi toit? L. väitis eile, et kass ise haiseb.
"No nuusuta siis teda! Mina enne musitasin temaga, miskit haisu polnud!"
" Ei tea, mina ei tunne."
"Nuusuta rohkem saba poolt!"
"Mul on nina kinni! Mini, tule nuusuta Tommyt - kas tal on kakahais juures?"
" Ei tea, midagi nagu äkki oleks..."
"Oeh, sinust pole ka mingit kasu!"
Igatahes tuli L. välja pakkumisega, et äkki peaks kassi pesema. Kassid ju pesevad ennast ise ometigi? Kas vene ajal keegi pesi mõnda kassi va ekstreemjuhud kui kass oli kuivkäimlasse kukkunud? Mis jama see on, et kasse peab pesema, nende hambaid harjama ja küüsi lõikama? Mis õpitud abitus see selline on, ma küsin?!
Aga muidu on kass väga tore loom. Soovitan soojalt kõigile! Peale seda minu eelnevat juttu tunnete te ju kõik nüüd suurt soovi kass võtta?! Eks me ise harju selle imeliku lõhnaga ära ja on siis vaja võõraid inimesi endale koju kutsuda? Üks mure jälle vähem kohe, saabki tüütu võõrustamise asemel ise külas käia ja kohvikutes mekutada.

Kuidas kellekski mitte saada

Indigoaalane kirjutas oma kutsumuse leidmisest ja kuna ma olen ka mitmeid sama metoodikat pakkuvaid nn teste läbinud, siis tahaks ka enda "tulemustest" rääkida.
Kõigepealt siis see "mida sa lapsena teha armastasid". Mina kirjutasin lapsena raamatuid. Isegi raamatusarju. Näiteks oli mul elulugude sari, kus ma erinevateks tegelasteks kehastudes nende elulugusid kirja panin. Lisaks "ilmus" mul regulaarselt ühe väljamõeldud kooli seinaleht. Siis meenub veel päevaleht, mis kajastas aias elavate sipelgate igapäevaelu uudiseid. Kooli ajal armastasin ma kirjandeid. Eriti armastasin ma neid kuni põhikooli lõpuni, sest keskkoolis pidi millegipärast arutlevaid kirjandeid kirjutama hakkama, mulle aga meeldis rohkem lihtsalt lugusid välja mõelda. Mis sissejuhatus, teema arendus ja lõppsõna? Mulle meeldis eksperimenteerida. Julgen väita, et siis ma oskasin veel kirjutada ka. Enam ei oska. Õigekeelsusest rääkimata, kõige hullem on inspiratsioon, seda lihtsalt ei ole enam. Kooliajal oli nii, et öelge vaid üks sõna, ma kirjutan teile sellest loo! Ma kirjutasin tolmurullide seiklustest ja sellest, kuidas oleks elu avamaa kurgil "Libelle". Lugu üksikkongis hukkamist ootavast surmamõistetust šokeeris küll mu tollast põhikooli kirjandusõpetajat, aga alla maksimumhinde ta mulle ikka panna ei julgenud, soovitas lihtsalt päikselisemaid teemasid leida. Eks ma eksperimenteerisin muude loominguliste tegevustega ka, aga kuna tuli välja, et muusikaline kuulmine mul puudub (aga oma esimese kauamängiva lugude tekstid olid mul olemas...ingliskeelsed loomulikult..ja esinejanime jõudsin ka välja mõelda...) ning samuti ei oska ma joonistada, jäi üle vaid võimalus kirjutamisega kuulsaks saada, sest sinna küsimustevihikusse, kus küsiti, kelleks ma saada soovin, kirjutasin ma alati, et "kuulsaks".
Keskkoolis avastasin enda jaoks näitlemise, esimese armastaja rolli ma oma vähese tagasihoidlikkusega (ja hääletämbriga) ei sobinud, aga enamasti jätkus mõni hääleka hullu roll mullegi. Kooliteatrist tiivustatuna käisin ka lavaka katsetel - see on vist üks väheseid kordi, kus mulle meenub, et ma midagi jubedalt tahtsin ja kuna ma olin harjunud, et soovid täituvad, siis sissesaamise soovi mittetäitumine mind üsnagi šokeeris. Muidugi juhtus ka see, et kui ette kästi valmistada 2 luuletust, 2 proosapala ja 1 laul, sooviti minult kõigepealt kuulda laulu ("Sauna-Antsu peni", vabandan kõigi saalisolijate ees, keda mitte vähe polnud), peale mida minult enam miskit kuulda ei soovitud...
Kirjanikuks ju kusagil õppida ei saanud, mõtlesin siis, et ajakirjandus oleks selline tore eriala, kus kirjutamisega leiba teenida saaks. Ehmatusega avastasin oma portfooliot kokku pannes, et suurimad kirjanduslikud saavutused olid jäänud põhikooliaega. Eks komisjon muidugi küsis ka, et miks siis keskkooliajast midagi ette näidata ei ole, ma ei mäleta, mida ma vastasin, loodetavasti mitte ausalt, et käisin peol ja polnud aega. Ma isegi ei tea, kas ma sain sisse või ei, sest esimesena pidin vastuse õppimaasumise kohta andma oma teisele eelistusele, isa poolt soovitatud haldusalale, kuhu ma esimese hooga eitava vastuse andsin aga kui muuhulgas õhtul isale sellest teada andsin, sundis ta mind meelt muutma ja nii ma siis sinna õppima prantsatasingi.
Niisiis "pööra tähelepanu tööle, mis on sinu jaoks külgetõmbav" - haldus seda kohe mitte kuidagi ei olnud. Pärisellu sukeldudes sain aru, et lisaks loomingule, millele mul enam aega ei olnud, rahuldab mind ka "rutiinne töö a la mingite andmete sisestamine, detailide  kontrollimine, kordamine, täpsust  ja kontrolli nõudvad ülesanded" (copy Indigoaalase blogist, asjade alt, mis temale ei meeldi). Siin ma siis nüüd olen. Aga mul on oma blogi ju ka, kus ma oma järelejäänud loomingulisust vallandan ja muidu oma naba imetlen!
"Lõpuks pööra tähelepanu sellele, mida sa kadestad." Siia tulevad nüüd kõik need, kes on oma raamatu välja andnud. Nirti, Daki, Mae...Mallukas, Katrin Lust, oh issand, blogijate hulgas neid ikka leidub. Lisaks kõik need, kelle mingigi tekst on kusagil paberi peal avaldatud. Neid on veel rohkem. Õäöü! Õudse meelehärmiga pean teatama, et ükskord saatsin ühe oma teksti ka...kuhugi. Ei leidnud ära märkimist. Edukad annavad ju esimese korraga alla, eks? Nüüd tuleb välja, et ma ei suuda enam üldse lugusid välja mõelda. Olen mõned korrad veel proovinud. Kes on süüdi, ah? Need pealesurutud arutlevad kirjandid? Blogi? Lollid liiga kõrgelennulised unistused? Tormiline teismeliseiga? Laiskus? Liiga kergelt alla andmine? Liiga vähene enesepromo? Igatahes ei ole ma mitte ühestki otsast see inimene, kelleks ma lootsin end saavat. Samas ma väga ei kurda ka. Paradoks? Pigem loomulik mugandumine, mandumine, kui soovite. Holden Caulfield ei ole enam minu iidol.
Sinu testi tulemus: sulle sobib loominguline töö. Näiteks kirjanik. Kunstnik, muusik, näitleja. Mida ma selle vastusega peale hakkan kui anne puudub, ah? Kui anne on ära raisatud, ah?

Häda moega

Oluline on sisemine ilu, eks. Ära narri mehe mütsi. Riided ei tee inimest. Ja ometi tunnen ma ennast paremini kui mul on seljas ägedad riided. Ma püüan nüüd selgitada, mida see minu jaoks tähendab. Vaatasin eile Kaubamaja viimast ajakirja Hooaeg, kus räägiti uuemast Eesti disainist. Eks ma olen seda varem näiteks Siisonist ka kiiganud. Ikka ma loen disainereid rääkivat, kuidas nad poest ägedaid riideid ei leidnud ja otsustasid neid siis ise tegema hakata. No vaatan mina siis neid üllitisi ja imestan, kus siin see uudsus ja ägedus siis on. Enamasti minnakse ikka keskmise konservatiivse tarbija peale välja. No et, vaadake, on küll tavaline must T-särk, aga kui hästi vaadata, siis näete, seal selja taga on üks hästi vahva detail, üks nööp noh, näete seal! Küsime selle särgi eest 80 eurot, sest see on nii omanäoline. Vähemalt minu maitsele on see igavesti popp minimalism kole igav. Teine suund on mu meelest jälle tibidele suunatud, sest see on ju meil põhiline kontingent, kes šoppamisest hoolib, noortel tibidel ehk raha veel pole, aga eks ka suur osa vanemaid naisi tahab tibidena paista - neile on meil Tallinn Dolls, satsiseelikud ja vene vanatädi pearäti mustriga kleidid. Need on popid ja need on kõigil. Issand, ma tahan ka, kõigil on sellised, need on moes!
Miks ma nii õel olen? No ma ei ole tegelikult nii õel, ma võiks ka nende riideid kanda kui poole odavamalt saaks, sest ma lihtsalt ei tahaks osta kalli raha eest asju, mis mulle tegelikult väga korda ei lähe. Ma tahaks ikka päriselt ägedaid asju. Haigeid asju. Selliseid, mida kellelgi teisel ei ole. Hakka siis õmblema, mida sa jahud! No ei oska.
Eile käisin mööda poode ja kõik oli selline keskmine, turvaline, mahe ja igav. Mõnikord, kui mul fantaasia eriti hästi töötab, suudan ma välja mõelda mooduse, kuidas mõnda sellist tavalist asja mõne enda kapis leiduva haige asjaga koos kanda ning ostust saab isegi asja, kuid kui mulle satub selga mitu seesugust igavat asja (nagu enamikel päevadel), tunnen ma ennast ka kohe kuidagi hallina. Teate Mango poodi, eks? Mu meelest on see täielik igavuse kants - niivõrd iseloomuta asju annab ikka teha! Ja sel hooajal on neil plakatitüdrukuks veel Cara Delevingne - igavesti äge naine, kelle seljas on üks päris vingena näiv militaarstiilis pintsak, aga kui ma seda nagis rippumas katsusin, jäi järele vaid kehvast materjalist keskpärane kalts. Fui. Mõnikord olen leidnud üksikuid ägedaid asju New Yorkerist ja Reservedist, teised poed ei peida isegi neid üskikuid välgatusi. Kaubamaja müüs (pole viimasel ajal jälginud) sellist kaubamärki nagu Elisa Cavaletti - seal ägedaid hilpe leidus, aga nende hind lõi jalust maha. Selle asemel võiksin juba Vivienne Westwoodi kraami tellida - ikkagi maailmakuulus tippdisainer ning näiteks mantlihinnad suvaliste kaubamärkide puhul ei jäänud enam sugugi Westwoodi überägedatele asjadele alla. Nendest kahest kaubamärgist saab ehk veidi selgust ka, millised asjad mulle meeldida võiksid. Ega ma ise seda päris hästi ei tea ka tegelikult. Enamasti saan sellest teada alles poes mingit asja silmates - näe, see on minu jagu! Eile näiteks vaatasin netist saapaid. Võrreldes meie poodide ühesuguse valikuga on netis valik sadu kordi parem. Mõelda vaid - üle põlve roosast lateksist tikkkontsaga saapad - jube äge ju! Ja nii odavad ka, sest keegi ei taha selliseid! Kui ma siis asjasse süüvisin sain peale esimese eufooria möödumist ise ka aru, et need on üsna kantamatud saapad - ei sobi millegagi, määrduvad kergelt ja hoolimata kõigist ponnistustest näen ma ilmselt ikka nendega välja nagu odav prostituut.
Mulle tundub, et kõige hullem ongi see eklektiline maitse. Kui ma muusikast kuulan järjest Slayerit ja Aquat, siis enamasti on mul klapid peas ja kedagi teist ma ei šokeeri, aga riidessepanekuga on ikka see häda, et inimesed ju näevad sind. Mäletan veel seda kui kunagi toppisin jalga trukkidega turu-Adidased ning sinna alla tikkkontsaga saapad, vaadati ikka üsna imelikult ja sosistati ning hoolimata sellest, et "mulle teiste arvamus korda ei lähe", läksin ikkagi koju ja vahetasin riided ära. Mul on praegugi kapis terve hunnik asju, mis kuidagi ühegi teise asjaga kokku ei lähe. Aga need tundusid poes nii ägedad! Veel hullem on see, et kuna mul on üldse üsna vähe asju, siis ongi tavaline see olukord, et ilusad asjad nutavad kui ma jälle mustad retuusid ja pika tuunika välja kaevan, sest see on kõige lihtsam valik. Hea ja lihtne on olla keskpärane või ka siis, kui sul on mingi oma kindel stiil. Oled gooti või punk või tibi või märsilohistaja. A ma tahaks kõike ja korraga nagu ikka. Selle stiili nimi on vist "hull kassinaine"?

Ma tean vaid seda, et ma mitte midagi ei tea

Peale M. Lotmani arvamuse lugemist, ja eriti tema loo kommentaaride lugemist nii Postimehes kui tema blogis, mõtlesin taaskord sellest, kuidas tegelikult on kõik see arvamuste jagamine mõttetu. Lotman kirjutas väga hea arvamusloo, kus ta vaagis kenasti mõlema poole argumente ja jõudis minu meelest välja ikkagi sinna "halli tsooni", kus kellelgi pole täielikult õigus ning kus keegi pole ka täielikult mööda pannud. Ometi leidsid paljud must-valge maailma pooldajad, et Lotmani kirjutis annab õiguse just neile. Kust nad selle välja lugesid? Taaskord meie aju reetlikkuse ja info selekteerimise teema vist - me omastame ainult seda osa infost, mis on kooskõlas meie olemasoleva maailmanägemusega ning heidame kõik seda kõigutava kiiresti üle parda. Mida me siis üldse vaidleme?
Teine samale asjale viitav olukord oli eile see, kui sattusin lugema ühe inimese arvamust, kus ta andis ühele, üle 70-miljonilise rahvaarvuga riigi esindajale võimaluse esindada kogu selle riigi inimesi ja laiemalt tervet kultuuri. See üks, kellega tema kohtunud oli, olevat igavene reeturlik siga olnud ning ta leidis, et meil oleks aeg silmad avada ja ka kõiki ülejäänuid selle arvamuse pinnalt kohelda. Kommentaarid olid 100% nõustuvad, inimesed tänasid, et lõpuks on tulnud keegi, kes "on asjaga ise kokku puutunud" ning teab "tegelikku olukorda". Ma lugesin ja imestasin. Kas tõepoolest ei teki mitte mingit küsimust sellest, kuidas suudab üks konkreetne inimene ära määrida kogu kultuuriruumi kuuluvate inimeste maine? Ja ma tean ka, kuidas minu sellisele küsimusele vastataks - et kas ei tee peavoolumeedia seda sama, söötes meile ette toredaid ja töökaid Abdulle, kes meil siin kenasti Eestimaal eksootilise toidu restorane peavad ja muidu seaduskuulekad inimesed on - kas see siis ei ole ühe inimese omaduste üle kandmine tervele grupile? Ja jälle oleneb vaatenurk sellest, milliste eelteadmistega lugeja sellised uudised vastu võtab. Mina, kes ma panen rohkem tähele labaseid naljapilte teemadel "neegrid Vaos", vaatan neid artikleid selle pilguga, et normaalne kui näidatakse ka inimlikumat vaatenurka. Need, kes näevad sisserändajaid mustade lojuste massina, loevad välja aga hoopiski selle, et meile püütakse pähe määrida mõtet, et kõik pagulased on head ja toredad. Kõik sõltub sellest, kuidas me end varem häälestanud oleme ning seda, milline kellegi "stardiplatvorm" antud teema suhtes on, määravad ära hoopiski segased jõud. Näiteks olen lugenud arvamust, et inimese poliitilised vaated määravad ära pigem geenid kui kasvatus. Et sa võid kasvada üles rassistlikus perekonnas ja olla ise tolerast ning vastupidi. Loomulikult mängivad rolli ka isiklikud ja väga subjektiivsed kogemused, näiteks seesama "kohtasin ühte moslemit ja ta oli täielik mölakas". Kehtib see ju tegelikult igasuguste teemade kohta, mitte ainult konreetse pagulasprobleemi valguses.
Kokkuvõttes kobame me selles maailmas siiski täiesti pimedatena ringi. Mitte kusagil ei ole mingit absoluutset tõde, mida otsida. Me ei saa iialgi teada, milleni mingisugune valik meid ja laiemalt kogu ühiskonda välja viib. Kas kõige õigem oleks siis igasugustest põhimõtetest sootuks loobuda ning lihtsalt vooluga kaasa minna?
Huvitavat seletust sellele dilemmale lugesin just Z. Smithi raamatust "Valged hambad" - kuidas kultuurilised erinevused ida ja lääne vahel on suuresti tingitud looduslikest eripäradest. Inimesed, kes elavad oma elu ebakindlates tingimustes (maavärinad, üleujutused, põuad jne), ei saa iialgi millelegi kindlad olla vs läänemaailma küllaltki turvalistes oludes üles kasvanud inimesed, kellel jääb palju rohkem aega oma elu üle mõtiskleda ning sellele mingit mõtet otsida. Ehk siis igavene sisse programmeeritud vastuolu nende inimgruppide vahel. Üldse on see mõtlemapanev raamat, mis kajastab sisserändajate identiteediprobleeme tänapäevases läänelikus ühiskonnas. Minu jaoks veidi liiga humoorikas võtmes kirjutatud, kui ei teaks, arvaks, et meesterahva kirjutatud tekst :)

Arvamisest

Viimasel ajal on mitu korda olnud selline tunne, et tahaks mingi teema kohta oma arvamust avaldada, panen juba paar rida kirja ka, aga siis tundub, et kõike seda on ju juba öeldud, enamasti palju targemate inimeste poolt või siis enda poolt sajas postituses jahutud ning kuhu ma ikka sellega välja jõuan. Kas mina olengi üks neid naisi, kelle arvamust kuulda pole? Triin Toomesaar on selles vallas arvestatava töö ära teinud, osutades esiteks seda, et Eesti meedia arvamusküljed on keskealise valge mehe nägu ning hiljem ka püüdes selgitada, miks see niimoodi olla võiks. Loomulikult pole minu puhul tegemist inimesega, keda arvamustoimetajad "tikutulega taga otsivad", sest ma olen lihtsalt üks suvaline tädi Maali, kelle arvamus kedagi ei huvita aga kujutlegem ette, et oleksin. Kas mina tahaksin oma näo ja nimega kusagil peavoolumeedias midagi arvata? Ei noh, eks ta uhke ju oleks, aga...pigem ei. Triin Toomesaar toob kenasti välja kõik selle, miks ma seda ei sooviks. Ma siiralt imetlen naisi, kes on seda teinud ja siis kogu pasarahe endale kaela saanud. Viimasel ajal ei ole peavoolumeedia (Postimees, Delfi) kommentaarium enam mitte midagi muud kui peldikusein, koht, kus inimesed oma kõige madalamaid tunge eksponeerida saavad. Õnneks on veidi teine lugu näiteks Postimehe arvamusküljega, kus teoreetiliselt anonüümselt kommenteerida ei lubata. Ma olen üldiselt sõnavabaduse pooldaja, aga ma ei saa tõesti aru, mis eesmärki anonüümne kommenteerimine kannab - las need inimesed kiruvad ja mõnitavad omaette, mis kasu see toob, et nad ennast kellegi võõra peal välja elada saavad? Mu meelest just see ongi päästikuks, et tegemist on võõra inimesega, kellele siis distantsilt kambakesi kallale karatakse. Kirjutaja ju ennast kuidagi kaitsta ei saa. Kas te olete näinud, et mõni arvaja on kunagi nende kommenteerijatega dialoogi astunud? Võib küll öelda, et mida see annaks, aga ma arvan, et äkki see ikkagi distsiplineeriks veidi. Ei tekiks tunnet, et sõimatakse kedagi distantsilt, kes vastu ei hakka. Selle pärast mulle blogid rohkem meeldivadki. Tekib dialoog ning arvajal jääb võimalus end kaitsta. Blogides ei teki massipsühhoosi. Eks muidugi on juba ka nii populaarseid blogisid ka, kus kommenteerijaid on sadades, kuid ka neis on olukord parem kui peavoolumeedias. Ka Triin Toomesaar osutab, et alternatiivsetes kanalites on naisi arvamas rohkem. Naised on alalhoidlikumad? Naised eelistavad dialoogi? Mina oma blogis anonüümset kommenteerimist ei luba, sest olen näinud, et just anonüümsus on see, mis inimese negatiivses mõttes vabastab. Oma identiteedi alt enamik laussõimu ei edasta. Olgu see identiteet kasvõi vaid virtuaalne. Miks ei võiks peavoolumeedia seda praktiseerida? Kasvõi testi mõttes? Äkki saaks parem? Miks ma peaks tahtma oma arvamuse lihtsalt Internetti lendu lasta, hoolimata sellest, et iga teksti on võimalik mitmeti mõista ning sageli tekib vastuseis lihtsalt sellest, et üks inimene on teise mõttest midagi välja lugenud, mida tegelikult öelda pole tahetudki? Või on tegelikult parem, et eksisteerivad eraldi pea- ja alternatiivmeedia, kus siis erinevad inimgrupid ennast teostada saavad? Meie, tagasihoidlikud blogijad (sic!), peaksime olema tänulikud peavoolule, mis hullud meist eemal hoiab?

Michel Houellebecq. Saare võimalikkus

Kuidas on ühel korralikul, tööl käival inimesel üldse võimalik blogi pidada? Sellisel, kellel töökohas ikka tööd ka on? Mul on praegu töödes "peaaegu paus" ja seetõttu saan kirjutada, aga esimesed 2 päeva ühtki pausi ette ei tulnud ja õhtul kodus polnud mitte mingisugust jõudu, et arvutis midagi Candy Crush Sagast mõistlikumat teha. Asju, millest kirjutada isegi oli, aga lihtsalt ei suutnud. No näiteks, et Houellebecq'i "Saare võimalikkus", mis tema raamatuist viimasena eestikeelsena välja anti, tundus esmapilgul täielik enesekordamine ning mõtlesin selle lausa Goodreadsis kahe punkti vääriliseks hinnata, kuid lõppu jõudes viskasin hoopis viie ära, mis on minu poolt kõrgeim hinne tema raamatule, mida ma kokku nelja lugenud olen. Et siis kordamine ikka on tarkuse ema? Sektidest ja seksinäljast on Houellebecq ju ennegi kirjutanud aga sel korral jõudis ta minu silmis ammendava kokkuvõtteni. Mulle meeldib kui inimene on ambitsioonikas ja võtab ette kogu inimühiskonna, äkki peaksingi hakkama ulmet lugema? Eelnev ei tähenda sugugi, et ma kõiges Houellebecq'ile kaasa noogutaksin, aga oma teooria raames jõuab ta mu meelest märkimisväärsete järeldusteni. Võiksin isegi möönda, et isegi kui osad tema eeldused (n seksinälg kui ainuke inimest motiveeriv jõud) paika ei pea, siis tulemused võivad ikkagi täiesti reaalsed olla. Ma ei leia, et noorusekultuse juured on vaid "pandavuses", kuid noorusekultus on iseenesest uus religioon küll. Ma ei usu ka, et kõik muud naudingud kompenseerivad lihtsalt seksi, kuid naudinguterohke elu on kindlasti meie elu eesmärgiks saamas. Lisaks igasugu huvitavaid hüpoteese lastetuse, usu, islami invasiooni, võrdõiguslikkuse ja kõige muu intrigeeriva kohta. Ohtras seksikastmes. Ma isegi nagu ei saa täpselt aru, miks ta seda seksi oma niigi huvitavatesse arvamusavaldustesse surub. Nagu keegi ka Goodreadsis mainis, tundub ta raamat koosnevat mitmest eri loost, millest siis üks on kiimase vanamehe fantaasia, mille võiks vabalt eraldi raamatuna välja anda ja mille välja praakimine suurt pilti tegelikult eriti ei puudutaks. Siis ma ei saa veel aru, miks leitakse, et kui sa ennast Houellebecq'i raamatutest solvatuna ei tunne, siis pole sa neist aru saanud. No miks peaks iga asja peale solvuma? Ega ma mingi Perekooli-mamma ei ole, kes titemammanduse eest barrikaadidele viskub - ma täiesti möönan, et laste saamine on planeedi olukorda vaadates vastutustundetu  aga ma olen ikka nagu omaarust loomaõiguslane, kes kotletti järades leiab, et"notsud on jube nummid". Eks ma olen ilmselt samasugune s***pea nagu Houellebecq. Või noh, tema ei ole, tema on õilishing, kes lihtsalt vihkab kogu inimkonda, eranditeta. Miks ma peaks erand olla tahtma? Mae mainis, et "Saare võimalikkus" ei sobi suvelugemiseks kuna on liialt masendav. Mind see masendavus just motiveeris. Et no nii s*** veel vähemalt ei ole. Lisaks oli seal päris palju kauneid mõtteid armastuse kohta. Kindlasti olid paljud asjad liiga lihtsustatud (põlvkondade erinevused näiteks), kuid ilma stereotüüpe kasutamata on ilmselt keeruline kirjutada raamatut, mis üritaks hõlmata kogu ühiskonna probleeme. Samas peaks minu ideaalraamat kindlasti seda teha üritama. Ma ei taha öelda, et lihtsalt lugusid jutustavad teosed millegipoolest kehvad oleksid, kuid "oma teel ülima tõe avastamise suunas" hindan ma neid, kes seda tõde omal moel avada on üritanud. Steve Jobsi surmaga Houellebecq siiski ei arvestanud. Aga "ahhaaa!" momente oli, mulle meeldis. Ja tegelikult ilmus see raamat originaalis ju juba kümme aastat tagasi...Raamatus mainitud tendentsid on selle ajaga siiski pigem süvenenud.