Tere kevad!

Kirjutati, et kevad pidi olema. Et tuleb seelik selga ajada ja õhemaid materjale kanda. Huuleläiget kasutada. Lehvida.Trotsides kliimat muidugi. Ja siis pean ma ilus olles minema bussi, kus eluheidikud oma tiisikusepritsmeid minu peale välja valavad. Keegi kraapab istumist otsides mu ilusad lendlevad juuksed oma parkunud käe alla. Ma tunnen ennast kui liblikas sõnnikuvaadis. Mille nimel ma pingutan? Selle nimel, et mõni joodik saaks rögiseda: "Neiu, ma võtan teie jalad endale." Selle peale tahaks oma neiulikkuse minetada ja sülitada. Tatti kurku tõmmata ja nilbe häälega irvitada. Massi sulanduda. See meie elu on ikka nii kuradima ilus. Nagu Milano tänavad.Kontoris katuseaknast mulle pähe tilkuv lumesulamisvesi on ka väga kasulik ja kaunikstegev - eriti segatuna tuvisitaga, mida ta paraku on.Aga noh, varakevad ongi ju see kõikse koledam aeg - koerajunnid sulavad lume alt välja, kohati ka laibad. Lehka on kogu linn täis.Aga meie, naised, ei lase end sellest häirida ja keerutame ikka seelikute ja õhuliste materjalide väel ringi.

Suur mõtleja teeb tööd

Minul on kõige tähtsam töö, sest mina olen see, kes peab kirja panema, mida me töö juures iga päev teeme. Mul on ka väga loominguline töö, sest enamikel päevadel pean ma sinna midagi välja mõtlema.Õnneks ma ei pea seda kellaajaliselt tegema: "11.30 alustasime mõtlemist. 11.45 jätkasime mõtlemist. 12.30 olime mõtlemisega poole peale jõudnud. 13.00 hakkasime mõtlemisega otsi kokku tõmbama." jneMa olen täitsa kõrgelttasustatud mõtleja. Mõtleja on ju filosoof! No riigikogulased on vist veel suuremad ja paremini tasustatud filosoofid. Ma usun, et meie riik saab vaimult rikkaks kui me nii jätkame.Mõnes töökohas on filosoofidel raske - nende huvi mõtlemise vastu peetakse initsiatiivi puudumiseks või veel labasemalt laiskuseks. Meil nii ei ole - meie sellist iganenud suhtumist ei poolda. Kui meil häid mõtteid tuleb, siis me paneme need kirja. Ja minust saab kõrgelttasustatud rahvakirjanik.Ma ei kannata kui telefonihelin mu mõttelõnga katkestab! Haudumine nõuab täielikku vaikust!Me teeme väga tähtsat tööd ühiskonna hüvanguks, kuigi vahel ajab see kangesti une peale. Aga me oleme oma füüsilistest tungidest üle! Töö nimel!

Rebasekraed

Täna ma nägin ühe pildi peal tädi rebasekraega. Varem olid surnud rebased rohkem moes aga veel hiljuti nägin ka tänaval üht sellist. Ma vaatasin seda tädi kurja pilguga. Lapsepõlvest mäletan, et mu vanaemal oli ka rebasekrae. See oli katsumisel väga pehme, kuid siiski kuidagi õõvastav oli vaadata looma klaaskuulidega asendatud silmi. Misjaoks inimesed ennast laipadega ehivad? Ma saan veel aru, et loomanahast tehakse kasukaid (kuigi ma seda ei poolda), aga peaga laibad??? Või on minu maitsemeelel midagi viga? Aasta maitselagedama aksessuaari auhinna saab aga vaieldamatult sini-valge Viru Valge pearätik. Eriti armas on, kui vanemad seda oma lastele pähe sokutavad.

Kurbus

Kurbus on kõige raskem tunne. Me suudame taluda põlgust, viha ja kadedust, kuid kurbus on teistsugune. Kurbuse kätte võib surra. Teise inimese rõõmust või vihast on võimalik osa saada, kuidas aga lohutada kurba inimest? Kurbus tuleb meie seest ja seda ei saa teised leevendada. Kurbus on sisemine valu, mida ravimitega ei vähenda.Ometi ei saa keegi meist oma elus ilma temata läbi. Kurbus tuletab meile meelde, kui üksi me kõigest hoolimata oleme. Ja neil hetkedel me endale valetada ei saa.

Internet vs elu

Kui palju meie elust on internetis?
Avastasin täna, et 2 minu tuttavat töötavad minuga ühes majas. Ma ei ole neid kunagi seal näinud, kuid netiaadressi järgi sain teada, et nad istuvad kusagil minu all, kolmandal korrusel.
Tegelikult me teame paljusid asju inimeste kohta interneti kaudu – seda, et keegi kolis teise linna, et keegi sai lapse, et keegi töötab hea koha peal, et keegi kirjutab vigadega, et keegi teeb endast paljastavaid pilte jne. Mõned inimesed on tavaelus vaid nägupidi tuttavad, kuid netis parimad sõbrad.
Mina viibin internetis tööpäeviti vähemalt 8 tundi. Tavaelu jaoks jäävad hilised õhtupoolikud ja nädalavahetused. Kui võrrelda minu suhtlemist netis ja tavaelus, siis juhiks net vast 85%.
Kuni kooli lõpuni oli olemas ka sotsiaalne elu, peale tööle asumist asendus see internetiga. Ma ei kujuta ette lapsi, kellel on net sünnist saati igapäevane asi olnud. Mina sain oma esimese netikogemuse 16-aastaselt. Hämmastav, võrreldes seda, et praegu on netielu olemas suurel osal 8-aastastestki. Kui suure osa elust moodustab internet tulevikus? Kas me siis enam ei oskagi hinnata silmast-silma suhtlemist? Mina oma last arvuti taha ei lasekski, on mõni inimene arvanud. Võib-olla tõesti, et praeguste, netist tülgastunud noorte lapsed leiavad kunagi tagasitee netivabasse maailma. Interneti kokkuvarisemisest on ju samuti palju räägitud. Keegi ei ole ka uurinud, kuidas internet lapsi mõjutab – need, kes lapsena palju telekat vaadanud, pidid ju veidi rumalamad olema. Internet, milles leiab palju meelelahutust võib minu arvates mõjutada laste fantaasiat – milleks arendada kujutlusvõimet kui kõik on netis valmiskujul olemas?
Hinnangu sellele saavad anda aga alles tulevased põlved – ebasportlikud, nägemishäiretega, ülekaalulised, pealiskaudsed ning amerikaniseerunud kodanikud.

Teie igapäevane paanika

Iga kord kui mu teele satub mingi takistus, siis on mul tunne, et ei saagi sellest üle. Ongi lõpp käes ja pole muud teha kui pikali viskuda ja karjuda.
Ma tean küll, et igast asjast saab tegelikult üle ja tavaliselt isegi väga kiiresti. Ma ei räägi siinkohal mingitest tõsistest probleemidest vaid a la pean HTML koodis midagi ära muutma ja no ei tule välja. Aga mul tekib kohe paanikaosakond – mina olen siin üksi oma tohutu probleemiga ja keegi mind aidata ei oska ja nüüd ma jäängi selle taha siia ja kõik on tegemata ja ma ei oska teha ja mida ma üldse siin teen – mommy, I wanna home!!!!
Hiljemalt 15 minuti pärast on kõik korras ja ma tunnen end taas üleloomulikult targa ja tublina.
Ja nii enam-vähem iga päev. Ma ei ole ju ometi maksimalist? Kaine mõistusega arutledes saan ilusti aru, et kui ma midagi ei oska, siis ei lasta mind seetõttu päevapealt lahti, perekond ei lakka mind armastamast ja ma ei jää kodutuks. Ületamatuid takistusi on üldse väga vähe.
Kui enda vastu üdini aus olla, siis on vist tegemist laiskusega. Kiunuda on alati kergem kui asi ära teha. Ma kiunun, aga teen lõpuks asja ikkagi ära. Kiunumine on enesekaitseks – kes ei kiunu, sellele topitakse lõpuks kogu jama kaela. Issand, aga kui nüüd mõeldakse, et ma kiunumise tõttu ei saa tegelikult ka hakkama? Kas siis mind lastakse lahti, perekond lakkab mind armastamast ja ma jään kodutuks?

Tööluus

Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis ma tegin täna tööluusi. Töö juures ütlesin, et läksin arsti juurde, aga tegelikult läksin maniküüri. Maniküüri aegu on pagana raske saada! Ja maniküür on täisväärtusliku elu jaoks ülimalt oluline.
Võtsin hommikul kõige esimese aja. Päris põnev oli kaubanduskeskuse ukse taga esimesena sisselaskmist oodata. Inimesi oli tänu ilmale üldse vähe - ja siis see rõõm kui kaubandusmeka uksed lõpuks avanesid, ei teadnud, kuhu suunda jooksu panna. Kas sina oled varahommikul kuskil kaubanduskeskuses käinud? Kui ei ole, siis soovitan soojalt – tempel mällu igaveseks.
Mulle tegelikult ka meeldivad sellised situatsioonid – käia kusagil hoopis teisel ajal kui tavaliselt harjunud oled. Tunned end kohe paremini. No täna oli muidugi selline tunne nagu vaba päev oleks ja see ei olnud pikemas perspektiivis eriti hea. Ma siiski sain oma kahtlustest üle ja naasin tööle. Rutiini vältimiseks tuleb vahepeal tööluusi teha – tarkused Marca varasalvest

Kurjad ? mõtted, mis öösiti närivad

Alati kui ma õhtul magama heidan, tulevad need kõige paremad mõtted. Vähemalt siis on tunne, et need on kõige paremad. Võib-olla ongi hea, et hommikul neid enam ei mäleta...Igatahes olen ma ainult ühel korral suutnud end üles tõusma sundida ja paberi ja pastaka haaranud, et mõte üles kirjutada. Just nimelt, paberi ja pastaka, sest mu poolsurnud arvuti asub kõrvaltoas ja on enamasti välja lülitatud, sest inimesed ei saa tema undamise taustal normaalselt magada. Arvuti sisselülitamine võtab samuti vähemalt 10 minutit :)Niisiis võib tehnikat kas süüdistada selles, et mu head mõtted teoks ei saa või siis tänada selle eest, et mu sapine sarkasm endale jääb.No näiteks tahan ma kirjutada sellest kui hale on see, kui inimene teeb märgi kastikesse "ma ei arutle kunagi maailmaasjade üle ning mind see ei huvita", kui ta kirjutab huvid: puuduvad, lemmikfilm: puudub, lemmikraamat: puudub (või veel lahedam - ei ole, ega ka tule!!!!! ). See viimane siis albumist "Minu klass", mis kunagi põhikooliajal kangesti popp oli. Näe, mul on meeles :) Mul on üldse kõik halb meeles ja ma teen sellest järeldusi! See oli ähvardus.

Ai, ma olen nii erudeeritud!

Kui ma väike olin, siis selleks, et kedagi ennast rumalamana tundma panna, mõtlesin välja igasugu keerulisi sõnu ja vaatasin üleoleva pilguga kui teine ohmu näoga vahtima jäi. Ma olin siis vast 8-aastane.Aga mõni jätkab siiamaani - nüüd küll ise püüdlikult ÕS-is rida ajades. Õpib tsitaate pähe ja kopeerib lõike. Ma õppisin ka kunagi tsitaate pähe -lõpukirjandiks ja see ei toonud suurt tulu. Tundsin end lamedana, sest tsitaate pidi kasutama, et head hinnet saada. See kõlab nüüd küll nagu Kürsalea Itaaka, et "miks raamatuid lugeda kui ma ise oskan ka mõelda", aga mul oli tõesti tunne, et see ei ole mina, kes räägib.Laulude sõnad ja inimeste killud tsitaatidena on lahedad, aga Gandhi ja Clinton ei lähe eriti peale...Paistab punnitamisena. Päikäst käigilä.

Stalin ja kaasaegsed

Loen hetkel "Stalinit". Ma ei saaks öelda, et minus ajaloohuvi tärganud on, sest huvitavate asjade vastu on mul alati huvi olnud :) Öeldakse ju, et kõik uus on äraunustatud vana ja kui ma "Stalinit" loen, siis kohtan ma seal nimede taga rohkem kaasaegseid kui tahaksin...Väga lihtne edu valem, tuntud läbi ajaloo, on pugemine ja lipitsemine endast võimukamate ees. Sel viisil aga saavad suure võimu just need, kes võivad küll intelligentsed olla, kuid kel auahnus mõistusest tihedamini teed juhatab. Stalin ei olnud loll, K*** ka ei olnud, kuid nende ühiseks jooneks olid labased ja alandavad naljad oma alamate suhtes. Oleks ükski neist alamatest neile vastu hakanud või vähemalt mitte nende naljade üle naernud...Sellest oleks muidugi vaid varasemas staadiumis kasu olnud. Nad oskasid ju end kavalalt lipitsejatega ümbritseda. Tõerääkijatest on lihtne lahti saada, kuid pärast võib kogu rahvas kannatada.Pugemine aga on kangesti armastatud iseloomujoon.

Libe

Olen märganud sellist seaduspära, et nii kui väljas eriti libedaks muutub, ilmuvad kodudest välja keppidega tädikesed, kes siis luumurde trotsides jääväljadel liuglevad. Muu ilmaga neid nii palju näha ei ole. Kas tegemist on mõne uue ekstreemspordi liigiga?

Minu reidiblog/uuendustest

Tänase päeva (12.01.2006) suurim uudis ongi vist blogid rate.ee's. Iga vähegi kaasaegne blogija on sellest juba oma korralikus blogis teada andnud. Mõni rumaluke on isegi arvanud, et ehk see uuendus parandab eesti blogikultuuri ja toob esile uusi tegijaid. Loodetavasti nad siia ei satu....Huvitav, kuskohast pärineb see inimestele (ma ei hakka ütlema, et eestlastele) omane kisa iga uue ja tundmatu asja juures "jama, milleks seda vaja" ja bööh ja määh sinna juurde. Kahtlustan, et see arenes kuidagi välja koos viinamarjad-on-hapud sündroomiga. Kui naabril on suurem maja, siis tuleks ju ise uskuda, et sellise majaga pole midagi peale hakata ja küllap naabergi kulakluse eest kinni pannakse. Kui midagi uut kuhugi ilmub, mida enda pea ei võta, siis tuleb see ruttu mõttetuks tituleerida. Huvi üles näitamine võõra asja puhul võib ju tähendada veel naerualuseks sattumist! Äkki tuleb kusagilt mõni autoriteetsem põmmpea ja ütleb, et asi on jama - kus siis selle häbi ots kui mina olen ka selle jamaga kuidagi seotud.Mitte, et blogimine kõigile meeldima peaks, kuid mina ei tule maadlusmati juurde karjuma, et räme jama on ja ilge pede värk ka. Niikaua kui mind maadlema ei sunnita vähemasti.