Telefonimängu-jutt?

Vanasti ei olnud meil meediat, ainuke arvestatav infokanal oli kuulujutt, kuid tundub, et ega me praegugi oma info ammutamisel sellest üle ega ümber ei saa. Kui palju on praegustes meediaväljaannetes uudiseid, kus arvestatavaks allikaks on "pealtnägija tunnistus"; "lähedalseisva isiku info"; "anonüümseks jääda soovinud allikas"? Sellest vabad on vist ainult arvamusveerud, kuid sealgi räägivad arvajad sageli oma hüpoteetilistest tuttavatest, kellega imelised lood juhtunud on. Me oleme harjunud neid uskuma, sest ütleb ju vanasõnagi, et "kus suitsu, seal tuld". Ju siis seal midagi ikka oli, ega nad siis valet ära ei trükiks jne. Sel hetkel ei tule eriti meelde need inimaju vingerpussid nagu näiteks see, et asi, mida sa ise usud, muutub pikapeale "tõendatud faktiks", see, et mälu armastab ökonoomsuse huvides lihtsamaid lahendusi või see, et me Kuul inimese nägu näeme, tuleneb meie ajust, mitte aga sellest, et Kuul tõepoolest inimese nägu oleks. Lisaks unustame ära ka tähelepanuväärse multika "Karsumm!", kus paanika eimillestki alguse sai.

Ega muidu polekski suuremat häda, eks see kõik ole inimlik ja kes meist poleks vahel asju erksamates värvides kirjeldanud, kui need tegelikult olid, aga on mõned olukorrad, kus tahaks ikka mõnele eriti "lahtise suuga" inimesele käratada, et "mida sa ometi mõtlesid?!"-

Üks lapsevanem kirjutas pärast intsidenti lapsevanemate meililistis pika kirja, milles tõi muu seas välja: «Poiss käib koolis nuga taskus, lõigub ennast ning on ebastabiilne. Kolmapäeval siis (vist), oli ta ärritunud ning läinud kallale 2. klassi tüdrukule ning murdnud tüdruku lõualuu. Seda kõike nägid pealt ka teised lapsed.»
Kui Postimees uuris, kas ta teab midagi kindlalt, vastas ta: «See on selline «telefonimängu» jutt, et keegi lastest nägi, rääkis kellelegi, kes omakorda rääkis edasi kellelegi ja nii see jutt liikvele läks ja ma ei tea mitmenda inimese käest mina seda lõpuks kuulsin».

Päriselt? "Oi, ups, ei olnudki tegelt nii vä? No very sorry siis! Nagu - daa, hull asi nüüd!" Mulle tundub, et niisuguse mõtteviisiga inimene võiks ennast kuidagi nõnda väljendada...
Tegemist on siis kellegi teise inimese lapsega, kelle sa, mitte ühtki kindlat fakti teades, põhimõtteliselt vägivaldseks retsiks tembeldad. Miks? Kas selleks, et jube vinge tunne on sellist "salainformatsiooni" jagada või sa tõepoolest muretsed? Mulle tundub, et pigem esimene variant, sest inimene, kes tõsiselt muretseb, asub tegudele ja nõuab fakte ning selgitusi, mitte ei mõtle Internetis musti stsenaariume välja.

Tegelikult pole siin muud erilist, kui et tegemist oli antud juhul samasse kogukonda kuuluva ja vastulause võimalust omava inimese kohta valede levitamisega, mis on kraadi võrra kangem "julgustükk" kui anonüümsete "imelike" ja teistsuguste demoniseerimine. Kahjuks omab kuulujuttude levitamisega sama lätet ka nn vihakuritegevus. Kooliajast meenub lugu klassivennaga, kes pisarsilmil tunnistas, et hävitas linnupesi vaid seetõttu, et vanem kamraad nimetas neis olevaid mune "paha linnu munadeks". Eks see ole ka võib-olla valemälestus ja kuulujutt muidugi...

Tsirkus tuli linna!

Tänasest lehest jäi silma Tartus toimunud meeleavaldus, kus protesteeriti loomade tsirkuses  kasutamise vastu. Mu meelest väga õige ja tore, et nii palju rahvast kokku tuli! Ise ma sellest algatusest ei kuulnud ja ei hakka siin vastu rindu ka taguma, et oleks teadnud, oleks läinud, aga vähemalt ei toeta ma tsirkust. Sama tsirkuse reklaamleht oli pandud ka lasteaia seinale ning väiksemad flaierid laste kappidesse. Viskasin enda lapse kappi pandu kohe ära, kuigi silma jäi tõesti, et lausa "ZOO tsirkus", kuid ma poleks tulnud selle peale, et "etenduses astuvad üles nelja tõugu ahvid, rebased, polaarsed husky koerad, roosa pelikan, kaks suurt krokodilli, okassiga, punakoaatid ehk ninakarud, valged tuvid, kährikud, tuhkrud, koolitatud puudlid ja sebrad.". Mulle on millegipärast mulje jäänud, et metsloomade tsirkustes kasutamine on meil ammuilma keelatud, aga ju siis see nõnda pole. Lasteaia kaitseks võib öelda, et vähemalt meie rühma õpetajad on tsirkusevastased ega soovi lapsi viia üritustele, kus "tantsivaid karusid" näidatakse, jagatavat reklaami vist siiski tõkestada ei saa, on meil ju sõnavabadus ning ise tead, millest end mõjutada lased.

Mis on üldse tsirkuse fenomen? Räägin nüüd siin konkreetselt ainult enda kogemusest, kuid mulle tundub, et tsirkus on rohkem kanda kinnitanud slaavi kultuuriruumis kui meil. Nõuka-ajal sai telekast vene tsirkust kaeda, eks laps ikka vaatas, sest teleprogrammiga polnud siis ju priisata. Praegusel ajal näidatakse 1. jaanuaril Monaco tsirkust, mis on vist igati tsiviliseeritud asi, loomi ei ahistata, ainult akrobaadid teevad kaelamurdvaid trikke, kuid ka see ei paelu mind piisavalt, et teleka ette istuksin. Tsirkus, tuttidega hobused, läbi põleva rõnga hüppavad tiigrid, totakad klounid, seostuvad mulle alati valgete lehvikestega väikeste vene plikadega, kes kooris "Urraaa, tsõrk!" kisavad. Sama teema nagu karussellidegagi. Omal ajal käisin ma tsirkuses vaid ühe korra. See oli Tartus vist mingi legendaarne värk, sest sama mälestus on paljudel minuvanustel. Tsirkus asus Annelinnas, kanalist üle tee, minu kui Tammelinna lapse jaoks oli see juba ulmeline maailma lõpp. Mäletan leierkastimeest kurja ahviga, kellega sai pilti teha, kuid pidi valvama, et loom ei näksaks, mina ei julgenud. Lisaks oli pisikeses basseinis jõehobu, teda ma isegi ei mäleta, ilmselt ma ei näinud üle basseini ääre, kuid tean, et jõehobu pidi seal olema. Ainuke selge mälestus on mootorratturitest, kes sõitsid ümmarguse puuri sees (sellel asjal on ju oma nimi ka, aga ei tule meelde hetkel) - see tundus lapsele uskumatult ohtlik värk ja pakkus närvikõdi. Kuna telgis oli õudne heitgaasilehk, siis vanaema vedas mu sealt enne esinemise lõppu välja ka. Ma ei tea, kas me muud ei vaadanudki, kuid meeles mul rohkem küll ei ole. Enda lapsi pole ma tsirkusesse kunagi viinud ning olen alati seletanud, et ükski loom ei tee tsirkust vabatahtlikult.

Oo, praegu meenus, kuidas meil käis ükskord koolis tsirkus! Karu aeti mööda tagatreppi kolmanda korruse aulasse ja puha. Mõmmi olevat pingutuse peale trepile kakanud. Võib-olla oli see kuulujutt, aga illustreerib sobivalt kogu üritust. Kloun oli ilus tõmmu kutt. Üks varaküps klassiõde läks temaga tutvust sobitama ja sai klounilt kingiks kummiga punase nina. Ahh, romantika!

Mulle meeldib Postimehe meeleavalduse-galeriist neiu, kelle plakatil on tekst "Võta kokku ennast! Loomatsirkus on nii-nii eelmine sajand!" Mu meelest ka. Enne seda kui tulid loomad (no ilmselt nemad olid ka tegelikult samaaegselt), olid ju puudega inimesed. Tsirkuse-värdjad või circusfreaks, nagu see sõna inglise keeles siiani tabavalt kõlab. Sai igasugu "värdjaid" näha ja nende üle naerda. Kas me praegu kujutaksime seda endale ette? Enamus ilmselt mitte. Häbi mõeldagi seesuguse asja peale. Seega võib ehk loota, et ka loomade kasutamine tsirkuses muutub peagi samasuguseks häbiasjaks.

P.S. Mis värk nende klounidega on? Miks neid kartma peaks? Varem kui ma 9GAG-is surfasin, siis ikka imestasin ameeriklaste imelike foobiate üle, kuid nüüd paistab, et see on üle ilma levinud. Kas seos on Rob Zombie uue filmiga "31"? Robi muusika mulle meeldib, aga sellest piinamise- ja verelembusest ma küll aru ei saa, ise veel taimetoitlased ja puha...Aga, et klounid kuskiltotsast õudsed oleksid, ma küll ei tunne. Kas Piip ja Tuut on hirmuäratavad?!

Feminism ilma võrdõigusluseta?

Eelmisest postitusest ajendatuna läksin ja vaatasin VW gruppi, et kuidas siis seal see reklaam rahvale peale läks, sest VVN (lühendid on nii salapärased :) teadis, et jutuks see seal tuli.

Noh, tulin üsna ruttu tulema, sest mulle meenus, miks mina sealt kunagi jalga lasin. Loomulikult on enamus inimesi üsna mõistlikult meelestatud, kuid teadagi rikub tilk tõrva mee (pole küll järele proovinud, mu meelest võiks tõrv päris hästi mekkida...no nagu suitsune õlu või nii). Seekordseteks tõrvatilkadeks olid üks, kes väitis, et tegu on pseudoprobleemiga, sest meie oleme ju naised, mis meil meestest ning teine, kes väitis, et vabatahtlik laiskus ongi loomulikult taunitav.

Natuke erineva nurga alt, aga mu meelest on mõlema seisukoha probleem selles, et puude taga metsa ei nähta. Meie oleme feministid, meid huvitab ainult see, kui naisi diskrimineeritakse, ülejäänutest on meil sügavalt savi. Või noh, ütleme leebelt, et kole lugu küll, aga meie oleme ikkagi feministid ega võitle kogu ühiskonna eest. Ma ei saa aru. Mu meelest peaks feminismi eesmärk olema ühiskond paremaks teha, tuletades sellele meelde, et naisi alahinnates jääb teatud potentsiaal rakendamata. Feminism ei ole see, kui me tahame naistele edumaad, samal ajal teisi gruppe jalge alla tampides. Jah, see on paljude feminismivastaste seisukoht - kui naised saavad, siis mehed jäävad ilma. No teatud kohtades see paratamatult nii on - kui me varem eelistasime kedagi soo tõttu, aga tuleb välja, et keegi naine oleks samale ametile kompetentsem, siis tõesti, see soo tõttu eelistatud mees kaotaks oma töö - aga üldpilt saaks parem. Vastand oleks see, et me valimatult asendaksime mingitel ametikohtades mehed naistega, hoolimata nende sobivusest. Mu meelest see ei ole feminism. See on mingi "õõõäääöööüü - me oleme naised ja me tuleme nüüd võimule ja lööme platsi puhtaks!"-arulagedus, aga tundub, et mõni seda just nii näebki. Asendame nõmedad naisi alandavad reklaamid sama nõmedate mehi alandavate reklaamidega ning maailmast saab kohe parem paik. Tulid meelde Mansoni laulusõnad: " Slave never dreams to be free, slave only dreams to be king". Mitte, et naised nüüd meil siin orjad oleks ja mehed kuningad, aga noh, saate isegi aru. Ei taha võrdsust, tahan ise mehi alla suruda!

Mu meelest on raske olla feminist olemata võrdõiguslane, sest feminism on vaid tee võrdõiguslikkuse poole. Võrdõiguslikus ühiskonnas feminismi vaja ei oleks. Oleks meil matriarhaat, oleks ju võrdsuse saavutamiseks hoopis meesõiguslust (Internet vaidleb tuliselt vastavalt sobiva sõna üle) vaja.
Ahjaa ja võrdõiguslikkus tähendab siis muidugi võrdseid õigusi ja võimalusi, mitte seda, et teeme kõik ühe puuga ühetaoliseks ja kaotame erinevused ära.

Ei saa aga salata, et üldarusaam kogu teemast jääb kuskile sinnakanti nagu ma suvel iseenda hoovis ühe külalise suust kuulsin: "Tegelikult paras neile lääne feministidele kui pagulased neid siia vägistama tulevad!" Surusin küüned peopessa ja sisendasin endale, et ei ole mõtet, ei ole, liiga kaugete maailmade põrkumine oleks see.

Rõve paks mees

Viimasel ajal on feministlikud veebilehed asunud sõtta seksistlike reklaamide vastu. Osaga sealsest kriitikast olen nõus (lase oma mehel käia noorema naisega-kampaania näiteks), osadest päris hästi aru ei saa (kanakotlet kui naistele suunatud toode - mu meelest on tegemist lihtsalt ühe sihtgrupi väljatoomisega, mitte naiste "paikapanemisega"). Ma ise pean end üsna reklaamipimedaks inimeseks, aga täna hakkas minulegi miskit silma ja seda täiesti uudses valdkonnas - alavääristatakse mehi nende välimuse põhjal!

Reklaam jäigi mulle silma sellega, et paks paljas mees üle ekraani - selline asi ju tõmbab ometi tähelepanu! Paljaste naistega oleme ammu harjunud. Tekst palja mehe peal (kes voodis telekapulti klõpsib) ütleb, et "Seisev mets on nagu lodev mees - vabane temast kohe!" Päriselt? Kujutate ette, et sama reklaam oleks tehtud nn "kurvika" naisterahva fotot kasutades - lodev naine, vabane temast kohe?! Kas võib siiski loota, et ka meeste seesugune alavääristamine avalikult hukka mõistetakse? Ma ei tea, mis reklaamitegijal/tellijal mõtteis mõlkus, võib-olla tõesti, et korraldame skandaali, saame klikke ja tuntust? Samas, naise kasutamine oleks juba liig olnud, feministe tuleb karta? Või siis nad ei adunud, et selline reklaam võiks ebanormaalne tunduda, lihtsalt selline lõbus tögav naljake vastikute paksmagude suhtes?

Ma ei tea, kust pärineb idee, et kui pakse piisavalt palju mõnitada, saavad neist "normaalsed" inimesed. Hiljuti oli ka Postimehes üks vastavasisuline artikkel ja ma kuulsin ikka üsna palju nördinud nurinaid selle kohta, et mis, nüüd tuleb neid pakse ka veel armastama hakata või!? Pakse on ju ajast aega mõnitatud, see on igati traditsiooniline meelelahutus ning peab selleks jäämagi! Ma saan aru, et rasvumine on terviserisk, kuid võidelda selle vastu alavääristamisega? Aga tundub, et siingi pole enamikul võimalik pooltoone näha - sa kas õigustad paksust või sõimad pakse, muid variante ei eksisteeri.

Noksidega neiud

Kõik sai alguse sellest, et Spotify pakkus mulle sobivate artistide hulgas välja kellegi Alaska Thunderfuck-i, kelle (nüüdseks juba eelmine) kauamängiv kandis üsnagi intrigeerivat pealkirja "Anus". Kes ei kuulaks, eks? "Бож,кто слушает эту поеботу?" sõnab küll keegi kommentaator Dima Alaska last.fm-i lehel, kuid mulle see otsekohene neiu täitsa meeldib. Või noh, noksiga neiu, kui lubate. Alaska juurest sattusin edasi teiste dragide muusikat kuulama ja sinna läks kohe päris mitu tööpäeva ära. Ehk siis kaevusin sügavustes, kuhu Helmed ja Vooglaiud oma hirmsamateski unenägudes sattuda ei sooviks. Ok, musikaalselt ei ole nad kõik väga minu tassike teed, kuid osad lood on täiega vaimukad. Mõnuga eneseiroonilised.
Või siis vaadake seda Youtuberit nimega william, kes on kah laulja ja Alaska sõbranna ning kelle ma avastasin täiesti segase huumoriga Youtube seriaalist "Beatdown", kus ta igasugu hullu rahvast pilab.
Või siis see, mu meelest kõige ägedamate piltidega Insta-konto, mida haldab makeup-artist Jeffree Star! Mulle jubedalt meeldib igasugu äratuntavalt võlts ilu - roosa pea, konkreetne meik ning tätokad on vägagi äge kooslus, kordi esteetilisem vaadata kui mingi osav nude-meik. Mida väljapaistvam, seda parem.

Ameerikamaal on see drag-kultuur üldse teistmoodi, otsib ju Ru-Paul seal lausa endale "järgmist drag-superstaari" ja seda juba 8. hooaega. Meie Eestis nägime Ru Pauli kunagi koos Eltoniga üht laulukest laulmas ega tea tast muud midagi. Kas meil Eestis on üldse mõni drag? Jumal hoidku, meil peetakse isegi soovahetajaid rämedateks veidrikeks, kuigi nemad on soovinud lihtsalt ühest soost teise ümber kolida, rääkimata sellest, et keegi jääks avalikult ning uhkelt kahe soo vahele. Ega see ilmselt mujalgi kerge pole olnud, üritasin lugeda P. McCabe´i raamatut "Hommikusöök Pluutol", mis ühe transvestiidi seiklustest pajatab, kuid millegipärast see raamat mulle ei sobinud ja jäi pooleli, üldse ei tea ma teemast palju, kuid ilmselge on see, et selliste inimeste elu pole kerge kusagil. Kujutan ette, et nende nö "kapist väljatulemine" on ikka tohutu julgustükk ning tegemist on 100 korda rohkem machodega, kui ükski päris-macho ettegi julgeks kujutada. No eks Trumpi-suguste suur poolehoidjaskond muidugi topiks ka kõik "väärakad" kappidesse tagasi, aga meiekandis ei julge teistsugused üldse ustest väljagi piiluda. Ameerika on muidugi kõigi võimaluste maa ka, kuid huvitav on see, et seal on drag-idel ikka korralik fännibaas, ei usu, et kõik samasugused, mõned minusugused imelikud tavainimesed ilmselt ikka sekka.

Noh, mees naiserollis on ju naeruväärne! Ok, kuskil Näosaates võib ju korra koomuskit teha, aga muidu küll ei kõlba see kuhugi. Ma ei tea, kas ma olen kuidagi imelik, aga mul küll drag-e vaadates ohustatud perekondlikud väärtused silme ette ei kerki, pigem mõtlen, et nii lahe ja nii erinev. Mul on vist mingi homoseksuaalne huumorimeel, aga no näiteks see video on ju täiega naljakas:

Täiega tahaks endale sellist sõbrannat ju?! Ma vanasti ikka üritasin tulutult oma boyfriende meikida, sest on ju tuntud tõde, et meigitud mees näeb kordi parem välja kui meikimata mees, aga no ei lastud, ei lastud...

Kõige lähem kokkupuude ladyboyga on olnud aga ühel mu paduheterost sõbral, kelle jaoks juba sõna "homo" punase tulukese põlema lööb. Nimelt käis tema Taimaal, ladyboysid vaatas kaugelt ja põlastaval pilgul, kuid ühel õhtul juhtus selline lugu, et korraliku põhjamaa mehena jõi ta ennast nii korralikult umbe, et hommikul ei mäletanud tuhkagi, kus ta on, kuidas sinna sai ja kuidas saaks tagasi sinna, kust ta tulnud oli. Asjad olid kõik kenasti alles, aga kuna tal on vana kooli telefon, siis mingist GPS-ist või Internetist polnud juttugi. Lõpuks ei jäänud tal muud üle kui usaldada üht laiaõlgset neidu, kes ta siis oma rolleripakikal õige hotelli juurde tagasi viis. Hirmus oli see, et teed olid nõnda konarlikud, et ehtsal Eesti heterol ei jäänud oma ihu tervena hoidmiseks muud võimalust, kui rollerijuhil kõvasti ümbert kinni krahmata. Ehk siis, inimesed oleme me lõpuks kõik.

Kooliarst

"Emme, meid kutsuti täna kõiki kooliarsti juurde!"
"Jah? No ja mis tehti siis seal?"
"Puuke otsiti!"

Eks ma vist ole pikkade juhtmetega jah. Hakkasin siis uurima, et no mismoodi neid puuke küll otsiti - kamandati kõik kambakesi paljaks või (sest kooliarstil käiakse endiselt kambakesi, küll sooliselt eraldatud kampadena, aga ikkagi) - puuk võib ju igal pool olla. Selle peale Mini jäi veidi mõttesse ning teatas siis, et ikka täid olid need, keda otsiti, mitte puugid.

Jah, need armsad täid, keda igal aastal lasteaedadest ja koolidest leitakse. Mina ei tea, milline üks täi on (sest ema ajas ju mul laagrisse minnes juuksed maha - tol ajal oleksin ilmselt täiu eelistanud) ja seega olen alati hirmul, et äkki minu omal ka leitakse. Ei leitud. Öeldi ainult, et spiraaljuuksekumm lõhub lapsel juukseid?! Ühel tüdrukul aga leiti, tema lahkus koolist nuttes enne tundide lõppu. Oeh, kas tõesti ei saaks seda asja kuidagi diskreetsemalt ajada? Noh, ilmselt tuleb "täikandja" lõpuks ikkagi välja, aga niimoodi kõigi ees "vahele jääda" on ilmselt hullem.

Seletasin siis lapsele, et täid ei näita mustust ning see tüdruk polnud milleski süüdi...kuid ära igaks juhuks talle oma pead väga lähedale pane. Mis teha, nii see on ju, kuigi palju etem oleks ilma "elava näiteta" rääkida, miks üksteisele kamme ega patsikumme kasutada ei anta.
Kooliarst lihtsalt on oma olemuselt hoopis vähem diskreetne kui ülejäänud arstid, kellega elu jooksul kokku puutud (loodetavasti on erandeid ikka vähe).

Meenutasin Minile enda kooliarsti kogemusi...Pulgaproov tuleb kõigile tuttav ette? Üks õnnetu tõmbab püksid alla ja tädi torkab talle puust pulga tagumikku, samal ajal kui teised šokis oma korda oodates pealt vaatavad? Usse vist otsiti. Pärast saadeti kõik klassi tagasi ja kooliõde tuli ning hõikas ukse pealt mõned nimed, kes siis pidid tema juurde tagasi minema, ilmselt rohtude järele - kõigil oli selge, et ahhaa - neil olid ussid!
See, kuidas kõigi nähes hurjutati last, kelle varvaste puhtus kehtivale standardile ei vastanud - laitus mõjub ju kõige paremini, kui seda masside ees teha! (See ei olnud mina, ausõna...ja usse mul ka õnneks polnud).

Minu lugu on ilmselt erandlikum, nimelt vaadati meil kuskil keskkoolis rühi sirgust, noh, sel ajal teadagi, on kehavormid juba üsnagi välja arenenud. Kuna arstikabinet asus meie koolis esimesel korrusel otse peaukse kõrval, kus jõnglased ja ka veidi vanemad aega veetmas käisid, siis palusin arstil privaatsuse huvides kardin ette tõmmata. Vastas ta sellised minu jaoks legendaarsed sõnad: "Mida sa siin häbened, need ju oma kooli poisid!" Mulle ei tundunud, et ta oleks kahtlasevõitu nalja püüdnud teha, lihtsalt ei viitsinud rulood alla tõmmata vist. Igatahes olen sama põhjendust kasutanud hiljem variandis "oma linna mehed - mis siin ikka häbeneda?!" Loomulikult ei olnud ma ka tookord kabinetis üksi ja pidin poolpaljalt enda läbivaatust ootama. Ma ei tea, inimestel on kuidagi välja kujunenud, et teatud kehaosi, mis muidu peidus on, üritatakse ka alasti olles kätega varjata. Püksid olid mul jalas, aga käed panin ikka rinnale risti. Arstitädi pahandas jälle: "No mida sa varjad seal, teised hoopis kadestavad sinusugust!" Ma ei tea, kas samal ajal teises nurgas sama poolpaljalt kannatanud klassiõde kadestas, aga mina tahtsin küll, et põrand mu neelaks...Loo puänt oli see, et leidus ka üks minust kangem klassiõde, kes sellisele kohtlemisele vastu hakkas - nimelt julges ta väita, et selgroo kõverust saab väga hästi vaadata ka nii, et vaadeldavale rinnahoidja (ja väärikus) alles jäävad. Arst muidugi ei tahtnud sellest kuuldagi ning too klassiõde vist jäigi järele uurimata, hiljem lasi ta lahti kõlaka, et kooliarst on räpane lesbi.

Mina ei tea, kas oli, aga igatahes on mul tunne, et kooliarst on veendunud selles, et lapsed on ühed privaatsusõiguseta inimesed. (Sõjaväekomisjoni kohta olen ka sarnaseid jutte kuulnud, aga seal pole ma ise juures olnud ja las neid jutte vestavad teised.)

Kuidas solkida ära isegi lihtsaimaid toite

Kõigepealt pean rääkima sellest, et kohas, kus enamasti lõunatan, antakse vahetevahel imehead kreemjat šampinjonisuppi. Tekkis mingi väärmõte, et seda peaks olema võimalik ka kodus järele teha ja no et püreesupiga ei saa ju miskit valesti minna. Ma ei tea, miks ma mõnikord endast nii heal arvamusel olen valdkondades, milles mu ebakompetentsus juba enne kordi ja kordi on ilmsiks tulnud.

Niisiis, leidsin Internetist säärase retsepti. Tundub ju lihtne? Retseptide üldnimetus "Lihtsad toidud" paistab ka veenev. Nüüd, tagantjärele targana märkan aga kohe üht esmapilgul märkamata jäänud riugast - "silma järgi vett"! Mitte midagi ei tohi olla silma järgi, vastavalt vajadusele või näpuotsaga! Ok, see viimane ehk isegi mööndustega kõlbab. Lisaks tegin veel kaks fataalset viga - üritasin retseptis toodud koguseid muuta (kui piisab kahele, siis mina peaks neljale tehes ju kogused kahekordistama - pealtnäha lihtne, eks) ning kirjutasin retsepti etapiti ümber - no et, saaks jupikaupa teha, panemata tähele seda, et niimoodi toimides on ülilihtne järgmisi etappe ära unustada. Võib-olla mõni imestab, et mis krdi etapid nii kerges retseptis, aga ma veel tulen tagasi selle juurde, miks ja kuidas on võimalik ka siin mööda panna.

Kõigepealt need kogused siis. Mis see siis ära ei ole, praen need seened sibulaga potipõhjas läbi, pärast vesi peale ja keema. 250 g sa ehk tõesti praed potipõhjas läbi, aga vot 500 g enam ei mahu. Pidin eraldi vokipanni plögaseks tegema selle jaoks (lisafrustratsioon, isu hakkas juba kergelt üle minema). Jumal, milline hunnik seeni! Kui juba siis juba eks, teeme ikka head sööki palju. Ei tule ju kõne allagi, et äkki ei tule "hea söök" ja säästaks neid seeni mõneks vanaks läbiproovitud variandiks.
Seened ja sibul läbi häda praetud, oligi käes aeg saatusliku vea jaoks. Lisasin vett. No olin jah antud tegevusele keskendunud ning läks meelest, et mul on tegemist "koorese supiga" ning  400 ml koort oma järge ootamas. Valasin poti nii umbes vett täis. Siis tuli meelde, et kuhu, krt, ma selle koore nüüd panen...No äkki, kuidagi, midagi, selgineb. Ei selginenud. Võtsin saumiksri ja hakkasin püreestama. Vett oli nii palju, et püreeks tekkinud asja kuidagi nimetada ei saanud. Teadsin juba, et metsa läksid kõik mu seened, sellegipoolest valasin jonnakalt koore peale, veidi vähem kui 400 ml siiski. 

Perele ütlesin, et võtke või jätke, solk, aga kes soovib, see proovib. Jälkusega võideldes (maitsel polnudki viga, konsistents oli võigas) ajasin endale kausitäie sisse. L., keemias (või on see hoopis füüsika?) rohkem kodus inimesena, arvas, et seda suppi peaks nüüd tunde keetma, äkki aurustub üleliigne vedelik ära. Kellel seda aega on? Lapsed ja seened üksteist niikuinii ei salli, seega eeldasin, et nemad ei taha. Võta näpust, Mikro kisas, et miks kuum, kas kiiremini ei saa, ning isegi Mini ja ta sõbranna olid nõus võtma. Kahjurõõmsalt panin kõigile pool kaussi. Suuremad tüdrukud hakkasid üsna kiiresti silmi pööritama ja supiga solgutama, aga Mikro muudkui vohmis endale sisse. Vaatasin veel natuke pealt, kuidas suuremad lapsed piinlevad ning tegin siis suuremeelse žesti, öeldes nagu muuseas ja ülilahkelt, et ega te loomulikult ei pea lõpuni sööma, kui te ei soovi. Plikadel langes kivi südamelt ning nad põgenesid ummisjalu lauast (ilmselt see sõbranna enam meie pool toitu võtta ei julge ka), Mikro seevastu sõi kausi tühjaks ja kui küsisin, kas tahad veel, oli ta täitsa nõus. Hea, et vähemalt üks metsasanitar on, kes teiste ärapõlatu sisse vohmib, ulatasin talle Mini järele jäetud supi. Mõne aja pärast vaatas Mikro mind solvunud näoga ja lausus: "Emme, mul hakkab niimoodi kõht valutama sellest!" Ilmselt oli lihtsalt masinlikult söönud ega osanud punkti panna....

Pool potti ootab kodus veel. Võib-olla peaks jahu sisse segama, aga minu käes läheks see raudselt klimpi.

Naised, mul on teie pärast häbi!*

Ma ei saa aru, mis uus trend see on, et järsku on Eesti "Kristi-Tähtesid**" täis saanud ning neid promotakse kui tõelisi wow-efektiga tõekuulutajaid. Täna hakkas jälle silma üks "targa tüdruku" plärtsatus, mida siis kui tõsist tegijat arvamust jagati. Kui mehed naistele teadja-positsioonilt tarkusi jagavad nimetatakse seda mansplaininguks, kuigi seda terminit võiks vist ka sellise naiselt-naisele suhtlemise stiili kohta kasutada.

Ma ei kujuta hästi ette, et ma kellelegi "virtuaalselt rihma tahaks anda", aga no minu jaoks see spankingu teema seostub kohe kindlasti allumise treenimisega. Ma ei allu, ähvardagu need erudeeritud tädid palju tahavad! Ja ma ei räägi siin absoluutselt artikli teemast, ma räägin stiilist, hoiakust, mis on lugeja suhtes võetud.

Kõigepealt - mina, õrn lilleke pasameres, oleksin pidanud hoopis muul ajal sündima, mul on nõnda palju kõrgemad huvid (autori FB kontol on muide selfiesid ohtralt ega saa öelda, et ta tehnikaajastu pahedest just kaarega mööda käiks) ning selle põhjalt võtan ma endale õiguse poolt inimkonnast ajudeta argpüksideks sõimata (tema poolt viitamata faktile tuginedes). Huvitav on tähele panna ka seda, et artikli pealkirjas hurjutatakse vaid uudishimulikke naisi, tekstis aga mainitakse selle pahe küüsis olevatena nii "härrasid kui ka tibinaid" - äärmiselt hästi ja võrdselt valitud nimetused kategooriatena muidugi. Kogu artiklist õhkub minu jaoks vaid seda, kuidas autor on kordi parem "suvalisest tibinast". Ma ei tea tema perekondlikku seisu, kuid tundub päris hea lantimisstrateegia olevat?!

A mis see ongi see Eesti naise uus feminism või? Saan naistelehte kolumnistiks ja virutan kõigile pika puuga! Tõeline naiste solidaarsus...Milleks mingid viisakad artiklid, milleks arutleda, kui on võimalus paika panna, ära teha ja see on just see, mida rahvas tahab! Verd ja karvu! Klikimeedia võidutseb, paneme aga pealkirjaks midagi intrigeerivat "ajudeta"; "lammas"; "loll-Ivan"; "inetu ja rumal"-stiilis ning kütame!

Mis ma olen nüüd parem või? Ei ole, endal on ka nõme suvalist kolumnisti niimoodi materdada, aga üle viskab juba. Saage aru, mitte keegi ei hakka ennast muutma selle põhjal, et keegi naistelehes kirjutas, kuidas kõik, kes teevad nii või naa on lambad! Kõik need kirega treitud artiklid on absoluutselt mõttetud. Need ei pane mitte kedagi mõtlema - oi, olen vist loll tõesti. Inimesed on endiselt inimesed. Sellise lahmiva stiiliga lood kutsuvad ainult poolehoidjaid kive loopima ning vastuolijad vaikselt sisisema. Milleks? Kirjutaks äkki millestki olulisest. Ahjaa, oluline ei huvita kedagi. No üritaks siis vähemalt veidi bravuuri tagasi tõmmata, sest tegelikult ei ole ju nii, et meil on siin 2 äärmust - lambad ja lillekesed ning ühel oleks õigust teisi alandavalt õpetada.

Lähen nüüd sobran ruttu mehe telefonis, ta läks duši alla.

* Kuidas see pealkiri teile kõlab? Mulle kõlab jõledalt, sest no kamoon, ma olen ju ise ka naine ning samas, mis kohtumõistja ja teiste pärast häbitundja ma olen. On nagu on.
** Tähel olid siiski mõned olulised mõtted ka lisaks "lihtrahva" mahategemisele.

Karjäärinippe kirglikele

Viimasel ajal on igasugu väljaannetes (naiste-, juhtimis-, niisama laupäevalehtedes) läinud väga popiks erinevate edulugude jagamine - kuidas küll keegi kuhugi tippu jõudis. Enamasti sisaldavad need ka soovitusi pööblile samale rajale astumiseks ning 99,9% neist jutlustab õpetussõnu, et tee seda, mis sulle väga meeldib. Mõtle, mis on su suurim kirg ning innusta end sellega rohkem tegelema, mõtle, kus saaks ühendada meeldiva kasulikuga, millisel tööl saaksid oma huvisid rakendada jne. Kui see nii lihtne on, siis miks me kõik ei tööta ägedatel töökohtadel, miks meie kõigi hobi pole meie töö? Või eksisteerib tegelikult tohutul hulgal inimesi, kelle hobiks on äärmiselt rutiinse asja tegemine ebameeldivas keskkonnas?

Mõtlesin enda peale, mis on need asjad, mis mulle rõõmu pakuvad. Muusika! Jee, ma tahaks kangesti teha bändi ja laulda! Ainult, ma olen ilma muusikalise kuulmiseta ega pea absoluutselt viisi (kusjuures taaskord viimane Mikita - viisipidamine on kultuuriline fenomen, hiljuti tekkinud määratlus, varases ajaloos sellist asja ei tuntud, kõik võisid joriseda või lõõritada, kahjuks elan ma aga tänapäevases muusikalise kuulmise osas kriitilisel ajajärgul...), tegelikult on üksikuid erandeid ka ses osas olnud (Florence Foster Jenkins, kellest hiljuti film tehti, näiteks), aga neil oli toetav ümbruskond. No ei tule sealt karjääri.

Näitlemine. Ma põrusin lavaka katsetel ja edasi tuli juba elu vahele. Samas olen aru saanud, et mulle meeldiks improviseerida sketše, mitte mängida aasta otsa sama rolli kellegi teise taktikepi all. Olen enda jaoks avastanud eluteatri. Üks episood eelmises postituses.

Kirjutada meeldib ka, aga sellest ma olen nii palju juba kirjutanud, et rohkem ei viitsi.

Milles aga inimesed veel üldiselt kirglikud on? Mis on inimeste jaoks tegelikult nauditavad tegevused? Kas nendega saaks kuidagi raha teenida?
Need on vist enamlevinud "toredad asjad" keskmiste inimeste elus:
- söömine. Kirglik õgard ilma kokandusambitsioonita. Enamik meist armastab süüa. Karjääri võivad võluda sellest vaid need, kes lisaks ka hästi süüa teevad. Mul näiteks kaob süüa tehes igasugune isu (mitte, et ma supi sisse salaja karvu ja kärbseid sokutaks, lihtsalt pingutus+ hilisem nõudepesu). Restoraniarvustusi avaldavad vaid vähesed väljaanded ning nendega kuupalka ei teeni (olgem ausad, ilmselt ei maksta üldse, hea, kui toitugi omast taskust maksma ei pea...või peab?).
- joomine. Joodiku kirglik karjäär on paljudel. Degustaatorina peavad sellised üldiselt väga lühikest aega vastu.
- narkomaania. Tõmbad päevad läbi kanepit, aga ei huvitu sealjuures kanepipooldajate koosolekutest ega oma kire eest Riigikokku minemisest. Tahaks end lihtsalt rahus pilve tõmmata. Diileril on jälle kole ohtlik elu.
- teleka vaatamine. No see kirg on ka enamikul. Jubedalt meeldib telekast seriaale, filme ja reality't vaadata, aga absoluutselt ei tõmba nende ise valmistamine. Tahaks meelelahutust oma diivanilt kaeda, mitte kusagil prožektorite taga sebida. Isegi stuudiopublikule ei maksta.
- lugemine. Lugemine peaks targemaks ju tegema küll, aga kui sulle meeldib lihtsalt lugeda, ilma loetu sisu edasiandmise kohustuseta?
- sõpradega aja veetmine. Kui sa just kellegi väga rikka ja väga vastiku (kel vabatahtlikke sõpru pole, vaid ostab teenust sisse) valvesõber pole, siis sellega ei teeni.
- perega aja veetmine. Kui sind huvitab vaid oma pere, mitte kuhugi asutusse kasvatajaks-õpetajaks minemine, siis rahaline kasutegur puudub.
- internetis möllamine. Istud ehk päevad läbi Perekoolis ja paned inimesi paika, kuid mingit avalikku tarka või poliitikut sinust ei saa, sest avalikkuse tähelepanu all anonüümne kägu vaevalt esineda julgeb.
- arvutimängud. Kui sa just ei mängi mingit mängu, milles auhinnafondiga võistlusi korraldatakse, siis midagi sisse see ei too ning isegi sel juhul kui sa oled netipokkeris kõva käsi, siis karjäär selles vallas nõuab olulist panust tervises.
- sport. Tippsporti on vähestel asja ning tervisesportlased peavad võistlustel osalemise eest veel pealegi maksma, lisanduvad igasugu kulud hilisemale terviselappimisele.
- reisimine. Seal on karjääriliselt isegi võimalusi, kuid samas on tööreisi ja puhkusereisi vahel siiski olulised erinevused. Ilmselt peab lisaks reisimisele ka muud tegema: purjus turiste talutama, toitu kätte jaotama, oma reisist päevikut pidama, mingitel koosolekutel passima jne.
- ostlemine. Ülirikkaid ja ülihõivatuid, kes endale isiklikku poodlejat vajaks, meil vist pole ning enamik staaregi peab poodlemist niivõrd rahuldustpakkuvaks tegevuseks, et nad teevad seda ise. Nemad on oma rahapaja muidugi juba leidnud.
- seks. No vot see on ainuke kirg, millega tõesti teenida annab! Aga noh, eks sellel ole ka omad miinused. Millegipärast pole see eriti hinnatud karjäärivalik, kuigi võimalus ühildada meeldiv kasulikuga on selgelt olemas.

No igatahes on selge, miks enamik inimesi oma tööga rahul ei ole - kirega teeksid nad hoopis muid asju, mis aga kahjuks raha sisse ei too. Tegelikult läheb karjäärivalik selgemaks, kui mõelda mitte sellele, mida sulle endale teha meeldib, vaid keskenduda sellele, mida sulle meeldib teistele teha. No näiteks on meil palju igasugu müügiinimesi - see töö sobib neile, kellele meeldib teistele valetada. Domineerimissoov on ka paljudel - juhtivad töökohad ootavad! Millegipärast on aga selliseid ausaid vastuseid ebasobiv anda ning nii tulebki keerutada mingist kirest müügitöö, inimeste juhtimise või muu ebamäärase ja vähelevinu vastu, selle asemel, et öelda - mu tõeline kirg on Türgi seriaalide vaatamine, kuid samas meeldib mulle ka näha inimesi mu käske täitmas, seega olen valmis minema kompromissile ja kontoris seriaale mitte vaatama, kui te lubate mulle, et saan endale 20 alandlikku alluvat! Sel juhul võin neid sundida täitma teie eesmärke, tehes töö juures näo, et ma parema meelega ei istuks kodus teleka ees.

P.S. Igavusest klõpsisin mingit reklaami. Ei saanud aru, mis asjad need on. Ei saa ju olla, et ongi see, millena paistab (pisike...ee..asi, mida keerutatakse - karussell, spinner), mõtlesin, et ilmselt mingi kalastustarvete hulka kuuluv asjandus. Aga kui inimesed suudavad ikka sellise asjanduse müümisest äri teha (ja tundub, et toimiva), siis tõesti, fantaasia on see, mis meid kammitseb. Vaata ka Facebookist "Esoteerilised sitakivid" - kamoon, tüüp käis Maarjalaadal müümas neid! Rikkaks vist ei saa, aga nalja ikka :) Ehk siis käsitöö on üks tore kirglik hobi, millega ka päriselt raha teenida saab (kui seks mingil põhjusel sobima ei peaks).

Kuidas elule särtsu juurde anda

Ma paluks järgnevat võtta mitte kui mingisuguse teraapia osa (stiilis - probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise suunas), vaid lihtsalt kui meeleolukat episoodi emotsionaalse inimese elust. Mul endal on tagantjärele alati päris lõbus (no vahest lähevad mõned asjad katki, aga no mängu ilu nõuab ohvreid).

Igatahes, igavlen mina kontoris ja kreemitan käsi, kui korraga kreemituubi kork sõrmede vahelt välja lipsab ning mööda põrandat eemale veereb. Kiire vaatlus teeb selgeks, et kork veeres otse L.-i jala kõrvale. Ütlen siis talle, et "õu, näe, kork, ole kena, anna tagasi!", aga mida teeb tema?! Annab korgile jalaga, nii et see lendab otsejoones diivani alla, kus ootavad tolmurullid ja muu rüvedus! Täielik ambaal! Ahv! Mis inimestega ma siin koos töötan! L. istub pingeline nägu ees edasi ja mängib arvutis mingit idiootset tulistamismängu (jah, meil on üliproduktiivne kontor). Mäng on nii tähtis, et minu korgi võib kus-see-ja-teine virutada? Nagu mul seda sekundipealt vaja oleks olnud!
Jõllitan täielikus hämmingus L.-i, siis juba purskuvad silmist esimesed pisarad (strateegiliselt suunatud, et ülejäänud kontorirahvale jääks minust ikka väärikas, tugeva naise kuvand alles, seesugused pisaratrikke võib ainult "omainimestega" harrastada) ning sööstan laua alla korki ära tooma. Õnnelikult tõden, et jalas on uhiuued tumedat värvi püksid, mis tolmu kenasti külge võtavad, lähenen korgile võimalikult aeglaselt ja pikka teed mööda. Märter! Laua alt tagasi jõudes lurtsatan paar korda ninaga ning heidan ohvrile mõrvarliku pilgu - ma maksan kätte! Mind on alandatud!

Esimene kättemaksuvõimalus tekib, kui programmi tabab mingi rike ja L. käsib kõigil ennast välja logida. Mina ei logi. Vot ei logi ja kõik! Haa-haa-haa! (Programm logis mu ikkagi ise välja).
Teiseks hakkan töökuulutusi lappama. Sellises kohas ei saa ju töötada, kus kolleege absoluutselt ei austata! Vaatan, et Bon-Bon otsib välisturgude arendusjuhti, tunnen end piisavalt "andeka ja säravana", samuti tiivustab mind nende kuulutuse diviis "Meid piirab vaid meie enda kujutlusvõime!" Vot, sinna lähengi! Nutke siis siin ja halage, millise talendi käest lasite!
Umbes kümne minuti pärast hakkan mõtlema, kas tööpäeva lõppedes peaks ikka veel solvunut mängima või võiks teha näo, et midagi pole olnud. Hästi ei viitsi enam jantida. Eks vaatame õunte pealt. Koju peame ju ikka koos minema.

Koju asutades tekib mingi imelik rabin, ei saagi hästi aru, mis rolli mängima peaks. Juhindume ikka sellest, et kui tema on vihane, siis olen mina ka, aga kui ta normaalse vestluse algatab, siis teen mina ka näo, et kõik on ju tore (see on kuldreegel). No ei saa mina aru, oleks nagu normaalne ja ei oleks ka. Poolel teel tekib õnneks kriis - meenub, et Osturallilt soetatud peen pasteet jäi kontori külmkappi, tuleb järele minna! L. pakub, et mingu ma koju, tema päästab pasteedi. Olen nõus, vähemalt ei pea rohkem mõistatama.

Õhtul ka ei teki erilist suhtlemismomenti. Lõpuks kasutan viimases hädas lapsi ära (sest ma tahan ju tegelikult teada, mille pagana pärast ta otsustas selle korgi diivani alla lennutada!) ja kirjeldan neile olukorda: "Teate, mis issi täna tööl tegi või!?" No ja siis tuli muidugi välja, et L. tundis midagi jala juures juba enne minu ütlemist ning andis sellele tundmatule objektile hoobi selleks, et see päevavalgele tuua ja identifitseerida, kuid kogemata sai suund vale. Miks sa mulle ei öelnud midagi? Näiteks, et sorry või midagi? Sest sa läksid juba keema! Ei läinud ma midagi KOHE keema, sul oleks olnud aega seletada küll! Ei olnud! jne.

Ei, meil on kõik korras.

Ega nalja ei saa, kui ise ei tee! Ikka ise tuleb oma elu huvitavaks elada. Mõni nimetab seda muidugi PMS-iks...

Mina meestega poliitikast

K: Noh, ongi siis uus president valitud, mingi tundmatu...
Mina: /ütlesin vist midagi, et oli ainuke kandidaat ja üsna selge oli see, et ära valitakse, üritades vältida tiraadi sellest, et sinule tundmatu ei tähenda seda, et ta "mees naine metsast" oleks jne/
L: Ei olnud ju kandidaat! Rohkem kedagi polnudki!
Mina: No mis see tähendab, et rohkem ei olnud, kandidaat oled ikka! Enne ju oli mitu kandidaati, siis ei suudetud ühtegi ära valida!
L:  /üritab ikka seletada, et tegemist on "pukki pandud" inimesega, toob paralleele Ülemnõukoguga jne./ Siis oleks rahvas pidanud valida saama! (räägib mees, kes mitte kunagi valimas ei käi...)
Mina: No siis oleks ju Anu Saagim valituks saanud! Ilus ja kõigile tuttav!

Uus lühiankedoot: "Tark rahvas"
Lisandub eelnevatele: "Ülespoodud kakuke"; "Kongo Demokraatlik Vabariik"; "Jõgeva kesklinn"; "Eesti jalgpall" (mööndustega) jms.

Ahjaa, netist lugesin veel sellise pärli, kuidas keegi oli kuulnud pealt kellegi naisterahva puhtsüdamlikult siirast küsimust: "Kas Eesti on tõesti esimene riik maailmas, kus on nüüd naispresident?!" Vähemalt on inimesel usku oma riigi eesrindlikkusse!
     

Minu kodu on mu kindlus

Ma mõtlesin, et selgitan veidi enda suhtumist külalistesse, mis seoses lastega nüüd aktuaalseks saanud on. Mulle tundub, et märksõnaks, mis mu suhtumist selgitab, on ikkagi see paganama vastutus ja just nimelt see imelik sisemine sund, mitte otsene kohustus millegi eest vastutada. Lihtsalt, ma ei saa end vabalt tunda, kui mul on külalised, sest mina olen see VÕÕRUSTAJA. Mu vanaema oli näiteks ideaalne ses ametis - laud lookas, hoidised, salatid, koogid jms, ema aga vastupidi, hea kui küpsised lauale tõstis ning kohvi keetis. Loomulikult hoidis vanaema kui teistsuguse kultuuri kandja peast kinni - mis kombed need olgu, kus on külalislahkus?! Nüüd, vanemana, astun ma pigem ema poolele  - kui pole oskusi ja tahtmist, siis miks peaks? Kui külaline käib kõhutäite pärast, võib ta mu pärast ka tulemata jätta, mina hindan inimest, mitte tema kokandusoskusi või kaunistatud lauda. Lapsepõlves neid kahte varianti nähes jäi ilmselt minus midagi kripeldama. See, et äkki osa inimesi siiski eeldab, et sul on võõrustajana mingid kohustused.

No näiteks suudan ma endaga pool tundi siseheitlust pidada selle nimel, kas öelda külalistele, et võtku toitu või saavad nad ise hakkama, millal kooki pakkuda, millal kohvi teha, millal salat tagasi kappi panna jne. Rääkimata sellest, kuidas kuklas on pidevalt "keegi peab need mustad nõud kõik pärast ära pesema"; "mida ma selle hunniku ülejäänud söögiga teen" jms. Kogu aeg on ora pees põhimõtteliselt! Tahaks nagu ka olemist ja külalisi nautida, aga ei saa. Viimasel ajal ongi nii olnud, et L. katab laua ja peseb nõud ning mina osaliselt hingan kergendatult ja teiselt poolt tunnen piinlikkust. Miks me ometi ei võiks inimestega kuskil kohvikus kokku saada, kus kõik see organiseerimise pull ära jääks?

See selleks, aga üldse võõrad inimesed minu kodus? Siin tuleb mängu teine märksõna, nimelt "ISIKLIK RUUM". Ma pean koguaeg hoidma mingit viisakuse maski ees, ma ei saa end vabalt tunda, võõrad lapsed on mulle endiselt suur hirmu allikas - kes teab, kuidas nendega käituma peab? Pean mingit toredat tädi mängima või mitte? Täiskasvanutest ajavad mind hulluks need, kes mööda tube ringi kondavad - mul oli ju peas plaan olemas, et istume kõik koos laua taga ning sellega ma ka arvestasin, nüüd sina lähed tahatuppa, kus mul võib-olla pesu laiali on või tolmurullid nurgas! Naljakas on see, et näiteks suvilas mul seda muret üldse pole - seal olen ma ka ise justkui osaliselt võõras ega tunne ebamugavust enda "intiimtsooni" tungimise pärast. Ainuke mure on sellega, et midagi ära ei lõhutaks või määritaks - siis saan ju mina vanematelt pähe!

Muuseas oleme me L.-ga üsna sarnase lapsepõlvekogemusega külaliste suhtes  - meie vanemad ei armastanud külalisi ning enamasti neid meil ka ei käinud. L.-l põhjendati sõprade mittelubamist väikese vennaga, mul paar sünnipäeva ikka oli, aga mingil hetkel oli meil vanemate meelest permanentne remont ning külalisi ei sobinud kutsuda. Mul oli küll suvel sünnipäev, aga aias seda mingil juhul tähistada ei saanud, sest "aed on kole, seal on köögiviljapeenrad ja lapsed tallavad muru ära". Isegi kui ma juba 18 olin ning mõni külaline kauaks jäi, pahandas isa mu toa ukse taga, et ega see siin mingi hotell ei ole! "See lihtsalt ei sobi!" L. alles eelmisel suvel kutsus ema äraolekul ühe sõbra enda vanematekoju jalgpalli vaatama, ema tuli koju ja esimesed sõnad olid: "Issand jumal, ma tulen koju, väsinud, tahaks rahu saada, aga võõrad inimesed on ees!" Ehk siis mõlemalt poolt oli suhtumine, et kodu on selline koht, kuhu perekonda mittekuuluvatel asja ei ole. Iseloomustavaks näiteks veel see, et naabritega suheldi alati ukse peal, sisse neid ei kutsutud va eelnevalt kokkulepitud sünnipäevad jms harvad olukorrad.

Me oleme ses osas edenenud, lähedaste sõprade võõrustamisega saame "hädapärast" hakkama, aga laste sõbrad tunduvad ikkagi ühe tüütu lisakohustusena, mitte võimalusena enda lastest puhkust saada, sest meie lapsed on meile omaselt omaette nurgasnohisejad.
Minu jaoks on kodu osa minu isiklikust ruumist ning ma ei suuda olla klassikaliselt külalislahke võõrustaja, avades oma kodu võõrastele. Kõlab nagu rahvuskonservatiivi mõtteavaldus vist...

Loen siin just Mikita viimast ja antud teemaga seostus mulle kohe introverdist vägisi ekstraverdi tegemise osa. Ma tulen ja panen oma teise mina maski ette siis, kui mul on tunne seda teha ning olen siis hea suhtleja jne, kuid omas kodus ma jääks hea meelega enda introverdi olemuse juurde. Külalislahkus justkui eeldaks ekstravertsust ja suurt sotsiaalsust - ei sobi öelda, et tule, aga ära mind sega, võid kuhugi magama pugeda, aga mulle mitte eriti lähedale ja süüa saad külmkapist, kui seal juhtub miskit olema...

Kas laste nimel (et neist korralikke ekstraverte kasvatada?) peaks erandeid tegema, on vist iseküsimus. Elad meie katuse all, elad meie reeglite järgi, nagu mulle öeldi. Hiljem võid vabalt kommuuni elama minna ja ööd läbi üleval istuda, aga meie praegusel hetkel sinu vanematena ei viitsi seda kõike läbi teha. Muidugi me kõik eeldame, et lastel on meie geenid, meie vajadused ja üldiselt nad sätivad oma elu ikka nii, nagu omal ajal meiegi. Milleks siis nende ebaküpsete soovidega kaasa minna, kui hiljem tuleb välja, et nad ikka sinuga ühte tüüpi on? Aga kui ei ole ja vaid meie tekitatud keskkond vormib neist vastu nende eeldusi hoopis introverdid?

Elu üllatab taas

Ma ikka vahel imestan, missugused inimesed on endale mingid ärid püsti suutnud panna ja kuidas ometi need püsivad, aga üldiselt on igasugu vigu täis uudiskirjad, halb teenindus ja muu selline pigem igapäevane nähtus. No ma sain siin ka ükspäev ühe huvitava kirja. Pealkiri oli teisel selline kaunis tehnoloogiline "link sidebar veergu". Algul mõtlesin, et raudselt jälle späm, aga siis meenus, et veebilehtede haldur, mille all ma üht netilehte haldan, andis just hiljuti teada, et nad alustavad nõuandeid pakkuva blogiga. Eeldasin, et tegemist on e-posti teel saadetud reklaamiga esimesele sissekandele ning avasin kirja, saatjaks oli märgitud lihtsalt mingi inimese nimi.

Kirjas anti teada, et tahetakse mu blogisse enda linki saada. No sidebar-veergu siis, nagu pealkirigi ütleb. Kui te arvate, et seal kirjas oli midagi veel, no näiteks seda, kellega üldse tegemist on, miks minu blogi või mis mina sellest kasu saaksin, siis ei. Lisaküsimuste puhul pöördumiseks kontakt muidugi oli. Et otsi aga ise, kui huvi tunned. Oot - päriselt nii käibki või? Nad ise veel nimetasid seda "koostööks".

Las ma räägin teile, misasi on koostöö: see on see, kui te kõigepealt tutvustate end, siis lisate juurde selle, mis teid minu poole pöörduma ajendas (mingi seos minu blogi ja teie tegevuse vahel ilmselt), seejärel tuleks teiepoolne pakkumine koostööks ning ära toodud ka plussid, mida mina sellest saaksin. Ei, ma ei eelda, et keegi peaks mulle tasuta pirukaid või sekspesu saatma, minu kasu võib olla ka seotus mingi toreda ettevõtmisega, millega mu põhimõtted ühtivad. Ma arvan siiski, et blogi ei ole mingi peldikusein või teadetetahvel, kuhu igaüks oma reklaami üles panna saab, mulle meeldiks mõelda, et igal blogil on ikka oma nägu ning mitte keegi ei soovi seda suvalisi linke täis toppida. Isegi need, kes Hiinast kleite saavad, ei reklaamiks õhk-soojuspumpasid (kui neil neid just endal vaja pole). Võib-olla muidugi on blogijad ka ise osaliselt süüdi ja saadavad ettevõtetesse kirju stiilis: "Olen blogija, saatke nänni!", aga üldiselt ma arvan, et nii ülbe ei juleta olla ning üritatakse ikka oma blogi sisu ja oodatav sponsorlus omavahel seostada.

Jätsin kirjale vastamata, sest mina ei pea olema see, kes teisele täiskasvanud inimesele elementaarseid asju õpetama tuleb, eriti veel tema enda valdkonnas.

Lisaks veel nädalavahetuse update´i aktuaalsele "perede erinevad reeglid"-teemale. Tuli teine sõbranna lõunaks, üksi läbi poole linna, ütles, et pärast tuleb õde vastu. Poole kaheksa ajal hakkasid kauplema, et äkki võiks hoopis ööseks jääda. Tüdruku ema oli öelnud, et kui me lubame, siis olgu. Ehk siis kogu vastutus meile. Juhhei! Just seda olime igatsenud. Ütlesin, et ei, ma olin kergelt jahmunud ka ega osanud mõistlikumat põhjust kohe öelda, kui seda, et meil pole kusagil magada, sest ma ei kujutanud ette, et saadan oma 7-aastase lapse külla ning kui lapsel tuleb idee ööseks jääda, siis veeretan otsustamise teiste kaela. Ilma eelneva kokkuleppeta, ilma magamisriieteta, ilma hambaharjata jne. Rääkimata sellest, et võõral perel tuleb oma nädalavahetusene elukorraldus külalise järgi ümber teha (juhul kui külaline diivanil magab, ei saa teised telekat vaadata, poolpaljalt ringi käia, peavad vetsu liikuma kikivarvul jms "isekas" ebameeldivus). Loomulikult alustasid lapsed kohe minuga kauplemist (mul pole tekki vaja, magan ükskõik, kus), oma lapsed kiitsid kaasa, et J. (peaaegu täiskavanud sugulasest lapsevalvur) ju ööbis diivanil (jah, sest see oli kokkulepitud ning pealegi seal samal diivanil õhtut veeta eeldanud täiskasvanut ei olnud kodus). L. pani siis autole hääled sisse ja viis võõra lapse koju, seal olevat välja tulnud, et maja oli pime ning kedagi polnud. Täna tüdruk helistas ja tahtis uuesti külla tulla, õnneks oli meil olemas põhjus, miks ei saanud...

Süüdistan siin muidugi Ameerika-mõjutusi, varem ei teadnud keegi pidžaamapidudest unistada, nüüd lugesin mingist lasteraamatust (Petronede omast, aga neil pidavad ju vabakasvatus kah olema), et "kuueaastaselt võid juba pidžaamapeole minna". Mu mäletamist mööda pidasid pidžaamapidusid teismelised tütarlapsed, aga no eks ühiskond areneb.