Viimane hetero

Tegelikult ma tahaks ikka eelmist postitust täpsustada. Seal raamatus mainiti ka "inimese teooriat" ehk siis teoorias pole armastuseks oluline pikkus, paksus, nahavärv, sugu  - oluline on inimene kõige selle taga. Selle teooria tegelased aga raamatus põrmustavad, sest no ei ole ju nii ikkagi. Täpselt samamoodi mul - teoorias peaks ju demiseksuaalsus enam-vähem võrduma biseksuaalsusega, sest kui on oluline hingeline lähedus, siis mida see sugu siin lugema peaks? Aga loeb. Sõprus ei võrdu armastus. Biseksuaalsed inimesed ei pruugi üldse demiseksuaalid olla ega vastupidi. 

Just kuulasin Pale Wavesi uut plaati ja no kõik tore, iseenesest meeldib, aga pagan, miks need laulud sellised lesbihümnid peavad olema? Ja miks see mind üldse häirima peaks? Aga vaata häirib. Ma ei pea ennast homofoobiks üldse, aga näiteks omavahelise kallistamise komme oli mulle algul üsna eemaletõukav. Just teiste naiste puhul siis, mehi võin kallistada, palju kulub, aga naistel on ju tissid...iuu! Mingi latentne homofoobia või hoopis kapilesbi olen? Kuigi ma räägin, kuidas mulle on oluline hingesugulus, siis mingi teema on ikka kehadega ju ka. Või ma pole lihtsalt õiget naist leidnud, kellega hingesugulust praktiseerida? Sellist A-korviga...Lollid naljad jätta, aga jah, tegelikult on ju ka meeste puhul ikkagi mingid välised tõmbumised-tõukumised olemas. Ma võin meeste puhul ka mingeid asju välja tuua, mis mind välimuse puhul eemale tõukavad. Iseasi, et kui ma kedagi lähemalt tundma õpin, äkki siis need konkreetsed asjad enam ei häiri. Naiste puhul lihtsalt ei tõmba mind välimuses miski ligi? No aga ega meeste puhulgi tõmba iseenesest. Harjumus armuda meestesse?

Sest see on nii kuradi erinev! Mõned jooksevad teismeeast saati ringi: "Appii! Issand - vaata kui ilus mees!" Ma olen alati õlgu kehitanud, et no objektiivselt võttes ehk ongi, aga mis siis? Mida see mulle tema kohta ütleb - mitte midagi! Samamoodi ajas vihale igasugune võõraste meeste poolne: "Jou, kena tibi, tule siia!" Aga kõiki ei aja, mõni tundiski end meelitatuna. Loomulikult arvasin ma toona, et igavesed pealiskaudsed vuhvad, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla ongi tavaline, et need asjad käivad erinevates kategooriates - mingid hingesugulased, kellesse ei armuta ja siis suvalised, kellesse armutakse nende näolapi tõttu? Aga nii tuleb ju probleeme! Nii palju murtud südameid, kui selgub, et ilusa näolapi ja trimmis tuharate taga pole mitte midagi muud. Pealegi, nii võib ette tulla suisa ühepoolset armumist, mis on veel suisa arusaamatu va armumised fiktiivsetesse tegelastesse, lemmiklauljatesse-näitlejatesse, kellele sa ise iseloomu juurde oled mõelnud. Ma osaliselt usun sellesse, et inimesed enamasti lihtsalt kohanevad üksteisega ajapikku, et algul ehk oligi välimus see, mis tähelepanu äratas, aga kui teine pool just eriline eesel pole, siis kuidagi ikka klapitakse. Aga see on juba ammu läbinämmutatud teema tegelt. Uus oli lihtsalt see vaatenurk, et miks siis juba üldse mitte biseksuaal olla?

Miks on vaja meest, kui on olemas parim sõber?

Lugesin siin ühte väga toredat raamatut - Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta", selle aasta Loomingu Raamatukogu 11. raamat, soovitan soojalt. Hästi kirjutatud (prantslased kuidagi kirjutavad silmapaistvalt hästi mu meelest), rõhk on korraga nii üldisel kui ka üksikul - poliitiline olukord vs bürokraatia hammaste vahele jäänud oma elu Prantsusmaal elanud Aafrika juurtega noormees, keda ähvardab maalt väljasaatmine ja tema lapsepõlvesõbrast neiu (minategelane), kes soostub noormehega fiktiivabielu sõlmima. Põhimõtteliselt ongi kogu tegevustik, aga meenutatakse hästi palju minu põlvkonnale tuttavaid nähtusi, olukordi, lisanüansina multikultuurne Prantsusmaa. Selline romantiline suureks kasvamise lugu.

Mis tegelikult siis ei ole romantiline, eks, sest ei, peategelased on lihtsalt sõbrad. Lapsest saati lahutamatud. Autor ise (kes annab oma nime ka minategelasele, ma ei tea, kui palju loost endast oli tegelikult juhtunud, palju mitte) ütleb raamatu lõpus olevas intervjuus, et:" Ja ma mäletan samuti seda, et sain palju märkusi naislugejatelt (põhiliselt) ja meeslugejatelt (neid on palju vähem) teemadel, mida ma polnud oodanud, täpsemalt mehe-naise sõpruse võimalikkuse kohta. Mul endal polnud vähimatki kahtlust: see on olemas. Ma sain teada, et osa mu lugejaskonnast pidas seda ulmeliseks."

Ma tahaks ka just selles osas imestada. Aga ilmselt mitte neil põhjustel, miks naiste-meeste sõprust tavaliselt võimatuks peetakse. Mul ei ole kunagi olnud sellist eluaegset ustavat sõpra, kellega saaks nutta ja naerda, kõigest rääkida jne nagu raamatus oli ja ma ei saa siinkohal aru ainult ühest asjast - kuhu mahub sellise läheduse puhul enam kolmas osapool? Miks on sul vaja boyfriendi kui sul juba on selline sõber? Võib-olla see on demiseksuaalile omane vaatenurk, sest meil käibki armastus vaid käsikäes vaimse lähedusega, aga ma ei kujuta absoluutselt ette, et sul on selline sõber ja siis ka veel mingi boyfriend või girlfriend. Ma olen selline ühele pühenduja ja mul on pühendumiseks vaja sügavamat lähedust ning ma ei usu, et see saaks olla korraga mitme inimesega. Mul on vaja pidevalt ninapidi koos olla. Sõpradega võib muidugi mõnikord kokku saada ja aega veeta, aga see ei ole selline lähedane sõprus mu jaoks, mul ei ole suhte kõrvalt lähedaseks sõpruseks enam jaksu ja ma vist ei igatse seda ka, sest no mul üks selline sõber juba on ja see on elukaaslase vormis. Ma tean, et on inimesi, kes ongi lähedasemas suhtes oma sõprade kui elukaaslasega, aga ma ei saa sellest aru - milleks selline elukaaslane? Et jah, mu jaoks oli ka see suhe ulme - te olete teineteisele lähimad, aga te ei ole armastajad? Kuidas te nii saate? Või on mul mingi haiglane omamiskirg, et kui nii tore inimene, siis olgu kogu täiega minu? Ilmselt inimesed siiski armuvad hoopis muudel põhjustel kui mina.

Sääsed

Pühapäeval sai käidud Lätis Seda soos. Õudne võsa, mitte midagi kuhugipoole näha ei olnud, isegi vaatetornis puudus vaade, ainult sääski, kärbseid ja põdrakärbseid lendles lademetes. Loomulikult olime riietunud vastavalt ilmale ehk siis lühikestes pükstes ja T-särgis. Isegi seda sääsekübarat ei olnud kaasas, mille ma Lapi jaoks ostnud olin ja mida läks vaja alles augustis Pähklisoos, kus kärbsed mulle järjekindlalt kõigisse peas asuvatesse avaustesse püüdsid tungida.

Pähklisoos, mitte Seda soos, kust ühtki pilti isegi ei teinud, sest polnud, millest teha. Kärbsed ründasid tagasiteel.

Igatahes me peame rääkima sääskedest, sest täna on neljapäev ja ma sügelen ikka nagu hull. Ühel jalal lugesin kokku 37 ja teisel  33 sääsepunni. L. irvitab, et ei ole võimalik, tema arust sääsepunnid on häirivad ainult suskamise ajal ning on tunni aja pärast juba kadunud. Kurat, kui nii oleks, miks siis üldse inimesed ennast sääskede eest kaitsevad?! Olgu öeldud, et sääsetõrjet sai peale lastud küll, pidevalt ja no mitte kui mingisugust kaitset see ei andnud. Mul tulevad sääsepunnid üles umbes päev peale hammustamist ning püsivad see järel järelejätmatult sügeledes nii umbes nädalakese. Kumb variant see tavalisem on - kas minu piinad või L.-i suts ja valmis, korraks on ebamugav? Mu jalad näevad välja nagu mul oleks muhkkatk ja pikki pükse ega seelikut ma ka kanda ei saa, sest need ajavad jalgade vastu puutudes need veel eriti kihelema. Mitte et niisama kõndimine ei ajaks, sest jalad ju ikkagi...ma ei tea, rappuvad või värisevad kõndides. Pahkluude ümbrused on kõige magusamad kohad, seal pole punnide vahel üldse puhast maad ja loomulikult puutuvad pahkluude vastu kõigi jalanõude servad, paelad, rihmad jms. Hiina piin.

Eeloleval nädalavahetusel sukeldume taas võssa. Ennustatav temperatuur lubab seekord ilmselt püksid jalga panna siiski.

Millest mina aru ei saa

Ma olen selle üle ilmselt juba kaevelnud ka, aga siin ükspäev puutusin jälle kokku. Ehk siis inimesed, kes enne millegi kindlameelset väitmist oma fakte üle ei kontrolli. Ja ma ei räägi siin keerulisematest konstruktsioonidest* nagu kas maakera on ümmargune või lame ja kas vaktsiinid põhjustavad autismi, vaid lihtsatest, kergesti kontrollitavatest asjadest a la Eesti tähestiku esimene täht on A. 

Hakkas siin üks meesterahvas jaurama, kuidas ühe programmiga ei saa ju mingit asja teha ja nüüd tuleb kõik ümber vaadata ja paha küll, et kokkulepped juba sõlmitud jne, aga kuna selle programmiga EI SAA seda asja teha, siis nii on. Probleem selles, et kui ta oleks selle programmi enne jaurama hakkamist avanud, oleks ta võinud veenduda, et saab ikka küll selle programmiga seda asja teha. Eks ma siis viisakalt informeerisin teda. Selgitasin juurde ka, kus on see nupp, kus seda asja teha saab jne. Üks teine naine seletas ka pärast üle. Ja oleks see mees siis meie tekstile mingi püstise pöidla pannud või midagi, oo ei. Ta kadus vaikselt vestlusest lihtsalt. Võib-olla ma olen liiga tundlik, aga ma panen selliseid asju tähele. Mõtlen juurde, et küllap see onu läks nüüd omaette mossitama, et pagana eided kaagutavad. 

Ei, see ei pruugi üldse olla soospetsiifiline teema, aga mulle tundub, et kõrge enesehinnanguga on see kergelt seotud küll. Teine kogemus oli ühe naisterahvaga, keda iseloomustati kui äärmiselt ambitsioonikat. Tuleb tema siis minu juurde, et vaja seda ja toda, sest olemasolev aparaat ei tööta. Ma imestan, et kuidas ei tööta, ma koguaeg kasutan? Ei, see ei tööta, saan väga enesekindla vastuse. Lähme siis vaatama. Ausalt öeldes ütlesin ma tookord seda üsna õela häälega vist, et "nojah, lapselukk on peal". Muuseas, ta ei osanudki seda lõpuks maha võtta. 

Absoluutselt kõigil meil on blonde hetki, mul endal on neid kõvasti, aga ma tunnistan seda ega ütle enamasti kindlas kõneviisis, et see on nii või naa, ma ütlengi, et minu arust või mina ei saa. Ja nii palju suudan ka eneseuhkust alla suruda, et kui keegi mu veale tähelepanu pöörab, siis viskan vähemalt püstise pöidla. 

Sellega seoses meenub, kuidas kunagi oli raadios miski mäng, kus auhinna võitmiseks pidi teadma, mida tähendab ansambli The Prodigy nimi eesti keeles. Omaette imestasin, et täitsa mõttetu mäng ju, vastuse saab igaüks üle kontrollida. No pärast saatejuht teatas, et tuli palju õigeid vastuseid, aga siiski ka mitmed valed, kus pakuti näiteks sipelgat ja muid putukaid. Et bändi logol on sipelgas, mida siin rohkem üle kontrollida? Mis inimesed need sellised on?

*Ses mõttes, et eeldavad seletamist, omavad vastuolulisi infoallikaid jne, mitte et nad minu silmis kahetised oleks.

Charlotte Weitze. Rosaarium

 

Kõik kirjutavad sellest raamatust maru krüptiliselt ma tagantjärele vaatan. No et sügav ja mõtlemapanev, eks mainitakse, et häiriv ju ka. "Väga veider" arvab keegi. Kaanekirjeldused on sarnased. "Häiriv, düstoopiline ja loomalik nagu Lars von Trieri film." Mulle tundub see vist kõige tabavam. Ühtegi Lars von Trieri filmi ma muidugi näinud ei ole, aga kõik ju teavad nägematagi, mis neis erilist, eks? Mul lihtsalt on häirivate asjade vaatamisega veel palju halvemad lood kui häirivatest asjadest lugemisega. Mulle on mu uni armsam kui igasugu vürtsikad elamused. 

Igatahes maandusin ma Charlotte Weitze "Rosaariumiga" voodisse ja kui L. magamistoa uksest nii umbes veerand tunni pärast möödus ning pilgu sisse viskas, jäi ta paugu pealt seisma ja küsis, miks mul ometi selline nägu ees on. Ohkasin, et pagan, olen jälle raamatukogust ühe intsestist rääkiva raamatu kaasa haaranud. L. pööritas silmi ja Mikro piiksatas oma toast, et emme, mis see intsest on? "Sugulaspaaritumine!" vastasin napisõnaliselt, konkreetsus on enamasti hea relv. (ÕS-is on muide sõnaseletuseks "verepilastus" - no palun, mida see selgitama peaks? Üks salapärane sõna teist asendamas.)

Lisades sugulaspaaritumisele veel ka maagilise realismi, ei saa just meeliülendavat kompotti, vähemalt minu jaoks. Kaanel ju hoiatati ka, et "liiga lihtne on välja tuua sarnasust "Rosaariumi" ja Gabriel García Márqueze maagilise realismi kanoonilise teose "Sada aastat üksildust" vahel." No see pühakiri ei olnud ka üldse minu teetassike, ei-ei. Kui veel kaanetekste tagantjärele analüüsida, siis on ju selge, et ka "naiselik lähikontakt, tütarlapselikult soe, niiske ja aldis elule" viitab ju üsna ühemõtteliselt sinna jalgade vahele ning üldjoontes see temaatika mind kirjanduses ei paelu. Mulle piisab Rammsteini laulutekstidest, tänan. Kusjuures, Zwitteri "Wenn die anderen Mädchen suchten Könnt ich mich schon selbst befruchten" tuli mulle lugedes mitu korda meelde.

Aga! Aga küll see raamat mulle meeldis! Jättes kõik selle eelnevalt pajatatu tagaplaanile, on tegemist siiski fantastilise mõttelennuga mulle äärmiselt imponeerival teemal ehk siis bioloogia. Boonuseks korralik postapokalüptiline stsenaarium, mis ka stsenaarium on. Ilma "väikese veidruseta" ei oleks ilmselt saanud midagi seesugust kirja panna. 

Haa-haa! Keegi arvustab, et algus (no see intsestivärk, noh) oli küll tema maitse järgi imelik, aga edasi järgnes liialt aimekirjandusse kalduv targutamine - palju infot ja vähe emotsionaalset seost. No vot siis. Mu meelest just need kokkupuutepunktid reaalsusega ja päris looduse uurimist puudutav oligi see, mis raamatu väärtuslikuks tegi. Intsestilugusid võib mujalt ka lugeda ja neile emotsionaalselt kaasa elada. /Õelal irvel/

Ehk siis väga kahetine lugemiselamus, mille puhul ma tunnistan, et teatud võtted, mida ma enamasti ei talu, kannavad siin efekti välja ja kokkuvõttes on tegemist väga hea raamatuga. Soovitada küll ei julgeks, aga samas huviga loeks, mida teised arvavad.

Kodutunne

Lapsepõlves näidati telekas sageli üht vene multikat, kus keegi töökas loom (liik ei meenu enam kahjuks) endale maja ehitab ja seejärel kõik muud laisad talle kostile manguvad, lõpuks üritab karu ennast ka veel sisse mahutada ja ongi armastusega ehitatud eluase pilbasteks. Mu vanaema alati imestas, et see võõrasse majja murdev mõmmik on ju absoluutselt venelase enda metafoor, kuidas ometi seda multikat ära pole keelatud? Lisades juurde, et vene keeles sõna "kodu" ju polegi, sõna "dom" tähistab ühtlasi nii maja kui ka kodu ehk siis pole vahet, milline maja, koduks käib kõik.

Hakkasin siis eile mõtlema, et kuidagi olen mina nii viltu kasvanud, suisa sellele hirmsale vene poolele üle läinud vist. Igatahes mainiti eile mulle, kuidas keegi olevat oma koju viiekohalise numbri maksnud vaiba soetanud ja mina siiralt imestasin, et kui inimesel on nii palju raha, siis milleks talle üldse kodu? Enne seda lugesin Katarina postitust, mille kommentaarides räägitakse erinevatest vaadetest kodule - ühtede meelest tagab mugavuse puhas ja korras kodu, teiste arvates just see, et kodus võid olla nagu tahad. Mina mõtlesin, et mul on vist küll mugav mõlemat moodi, ma kahtlustan, et mul oleks sinu kodus sama mugav kui mu enda kodus võttes arvesse mingit keskmist elustandardit, mil ilmselt on nii neil arvajatel, kes elavad tolmukübemeta aknalaual, kui ka neil, kel sokid põrandal. Jah, mingis muldpõranda ja läbitilkuva katusega räpases onnis ma end hästi ei tunneks, aga muidu, no pole väga vahet. Ma mäletan, kui suva mul oli oma kodu disainimisest - ok, on vaja kuskil magada, kuskil süüa, kuhugi asju panna, aga äkki need asjad kuidagi imeväel tekivad sinna tubadesse, et neid ise valima minna - milleks? Esimese kodu ostsin koos seesoleva mööbliga ja ma ei muutnud seal mitte midagi. Miks ma peaks, kui asjad toimivad? Et mulle meeldib teistsugune tapeet või asjade paigutus - ei tulnud selle pealegi.

Kui mina oleks nii rikas, et lõdva randmega viskaks viiekohalise mingi vaiba peale, siis ma elaks hotellides. Ma sööks restoranides. Ma ei püsiks kaua ühe koha peal. Mu jaoks on kodu paratamatus, mitte turvapaik ja lõppjaam. Mul on vaja kodu, sest mul ei ole lõputult pappi, et ainult ringi rännata. Mul pole mitte mingit probleemi võõras kohas magamisega ja ma ei igatse oma kätega valmistatud kodust toitu. Kõik need muinasjutud, kus rännatakse mööda ilma ringi ainult selleks, et avastada - kodus on ikka kõige parem - ma ei usu neid. Need mõeldi välja massimmigratsiooni tõkestamiseks! Nali noh, ma saan aru, et on olemas hoopis teistsuguseid inimesi, ilmselt on neid oluliselt rohkemgi kui minusuguseid, ma lihtsalt imestan, et see oma kodu ihalus on nii universaalne käibetõde. Võiks ju püüelda selle poole hoopis, et oleks nii palju raha, et elada hotellis, kus ise midagi tegema ei pea ja rännata ringi. Mina panustan küll lotovõidu peale, mis sest, et ma isegi piletit ei osta. Seda, et rändamisest isu täis saaks, ma väga ei usu, maailm on selleks liiga suur. Ma ei muretse iialgi selle pärast, et mu kodu ei ole ideaalne, ma kurvastan selle pärast, et nii palju on kohti, mis mul nägemata jäävad. 

Õnneks on mul mees täpselt samasugune sattunud, ei tea, mis imega. Tema vaatab Youtubest mingeid nomaadiperesid, kes seilavad kuskil ookeanidel ja müttavad metsades ning teenivadki raha sellega, et meiesugused nendesuguste tegemisi jälgivad. Samas oleme arutanud, et selline privaatsuse kadu on siiski liiga kõrge hind, mida reisimise eest maksta. 

See on ka veel tähelepanuväärne, et tänapäeval ostavad suured staarid endale mingi majamonstrumi kuskile Hollywoodi mäe otsa, aga vanasti elati Chelsea hotellis.

Söök, võrratu söök

Teen toidumeemi, kuni algavad lastevanemate koosolekud ja sealt pärle pudenema hakkab. Esimene juba tuli - Mini küsib mult, ega mul musta üle põlve seelikut või kleiti pole, vastan, et ei, pole eriti sage matustel käija. Temal vaja, muusikaõpetaja ütleb, et alla põlve seelikuga ei või aktusele tulla, sest "muidu poisid tulevad sinna teid vahtima!" Jaa-jaa, tüdrukud, kes oma minidega poisse üles kütavad ja poisid, kes ennast ise kuidagi kontrollide ei suuda. Lõpuks pani pikad mustad püksid, sest "ma identifitseerin end toolina ja toolil peavad jalad näha olema, need on oluline osa tooli identiteedist!"

Lapsepõlve lohutustoit:

- Pekk. Panni peal praetud seakamar, mõnus valge pekk otse kamara kõrvalt. Ükskord vanaema tõi seda mulle isegi voodisse mingil põhjusel. Pekki armastan siiani ja erinevalt enamikest teistest toitudest pole selle omadused ajas oma võlu kaotanud. Ahjupekk..mmm. Mu lapsed on normaalsed ja võdistavad selle peale õlgu, mina fännan täiega. Enam-vähem samasse kategooriasse läheb ka Turisti eine konservis olev rasv ja kallerdis. Inimesed viskavad seda minema! See on parim osa konservis!

Mul on üldse imelikud toitumisharjumused, näiteks magusat ma peaaegu ei taha. Ma võin šokolaadi, kommi ja kooki süüa kohvi kõrvale, aga niisama, vahepalaks küll ei taha. Magustoite mul lapsepõlves kodus tehti väga harva, vana-vanaema tegi vahest mannavahtu, aga näiteks mingist lumepallisupist ma polnud varem kuulnudki, kuni see järsku "nostalgilise lapselõlvetoiduna" kokaraamatutesse imbus. Ei küpsetatud meil ka, sest väidetavalt oli gaasiahi selleks liiga äkiline. Nii, et selliste asjadega mul mingit nostalgiat olla ei saa. Ahjaa, kunagi 90ndate alguses avastas mu vanaema pitsa ja see on parim pitsa, mida ma saanud olen ja enam kunagi ei saa ja noh, itaallane minestaks siinkohal, aga mu vanaema tegi pitsat nii, et ostis mingi teatud liiki suure saiapätsi, sellist enam ei müüda vist, lõikas pooleks ja pani peale vorsti, juustu, tomatit, midagi äkki veel ja seejärel ahju. Pmst rohkem nagu soe võileib, aga vanaema nimetas seda uhkelt pitsaks. 

Mida enam ei taha:

-  Ei olegi vist sellist asja, ikka tahan neid asju, mida varemgi tahtnud olen. Ei ole nagu millestki isu täis söönud. Ja need, mis varem ei maitsenud, ei maitse siiani. No kui siis magusat, lapsepõlves sai ikka ostetud jäätist jms, aga tänapäeval on enamus magusast ilge pettumus. Tavalist Regati jäätist pulga otsas näiteks ei ole enam, on ainult igasugu kellade ja viledega jäätised, aga neid ma ei taha. 

- Sprotte, vanasti nagu sõin, nüüd ajavad pigem oksele. Eriti need Riias tehtud, mis haisevad.

Mida enam kunagi ei saa:

- Mäletan, et varajases lapsepõlves sai koogelmoogelit, seda ei saanud enam nii kümnendast eluaastast vist, sest kuskil lahvatas salmonella-skandaal ja ema enam ei lubanud midagi seesugust süüa. Olen miskipärast sellest keelust üle kolmekümne aasta kinni pidanud. 

- Kapitalismi algusjärgus müüsid inimesed toonase bussijaama juures täidetud ja kaunistatud vahvleid. Neid enam ei saa. Mingid mullivahvlid on nüüd, aga ma pole neid kunagi söönud, ei tundu nagu see olevat. 

- Pingviini jäätist. Mulle maitses eriti mustikamaitseline. Ükski jäätis tänapäeval ei maitse nii.  

- Vanaema maksakastet. Mu mees ei oska nii head teha ja ma ise ei hakka parem proovimagi. Maksa tuleb osata osta, meie ei oska. Vanaema ostis turult, meie ei oska turult üldse osta. Ahjaa, koolis oli ka megahea maksakaste, kuigi enamik kaasõpilasi kartis sedagi kui tuld. 

- Üks supp, mis tegelt peaks olema nõgesesupp, aga mu vanaema tegi seda rabarberilehtedest. Keedumuna käis sisse. 

- Paradiisiõuna kompott. Meil kasvas vanasti puu aias, tänapäeval pole enam üldse kuskil näinud paradiisiõunu ega sellest tehtud toite. See oli selline soolase roa juurde käiv asi siis. 

Mis ei maitse nagu vanasti:

 - Mitte miski, või noh, enamik asju. No näiteks kotletid, võib-olla on tõesti asi selles, et enam ei kasuta searasva praadimiseks? 

- Banaanid maitsesid oluliselt paremini, kui ema need noaga viiludeks lõikas, sest see oli ju harvaesinev delikatess.

Mida ei söö:

- Heeringas ja kilu. Konkreetselt okse tuleb peale. Üldse kalaga tuleb ettevaatlik olla, võib ka muidu süütul lõhel see "kalamaitse" juures olla. Mereannid üleüldse ei vaimusta. Austreid pole söönud, merikarpi ja kaheksajalga on proovitud, aga täitsa möh? 

- Kanamaks. Ükskord sõin kogemata grillkana seest selle ära ja niiii rõve oli. Peaks delikatess olema. Mingid rupskid tekitavad ka tõrget, aga võib-olla kui ei teaks, siis sööks. Iiri karjasepirukat sõin ükskord, mu meelest mõte oli koledam kui maitse. 

Milline toiduga seonduv mälupilt lapsepõlvest esimesena kajastub?

- Pika lauaga suured sünnipäevad, selliseid enam ei tehta, pool suguvõsa koos. 

- Ise toidu kasvatamine eramaja aias, kõik tegid seda. Kartulid, kapsad, peedid, herned, oad. Tomatist, kurgist, sibulast ja marjapõõsastest rääkimata. Naabritel olid kanad, haned, küülikud. Kõlakad käisid, et kellelgi kuskil on lehm ka. Tartus, Tammelinnas. Kasvuhoone lõhn. Tahtsin selle pärast aiandust õppima minna, õnneks ei läinud.

 - Vannitäis seeni hoovis ja pärast vanaema neid poole ööni kupatamas. Seente kupatamise lõhn. Ise ei oska muud kui kukekaid korjata...

Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud:

- Kiirnuudlid 

- Vee joomine - ma jõin ka lapsena ikka morssi või moosivett, kui limonaadi parasjagu polnud, sest no vesi, see on ju mõttetult maitsetu!

- Maailma köökide road

- Kartulikrõpsud, kuigi meil siin Eestis on väga harva äädikaga varianti saada, muud mind väga ei ahvatle. Miks arvatakse, et eestlane sööb peamiselt hapukoore-ja sibulamaitselisi? Miks muudes riikides on alati äädikas ka põhivalikus, aga meil mitte?