The Bitch Is Back

Üldiselt arvan ma muusikast nagu mu vanaema filmidest (peale Tuulest Viidud ja Heliseva Muusika pole enam midagi tulnud), viimasel ajal pole peale Lana Del Rey midagi head tulnud. The Pretty Reckless tundus ka nagu olevat, aga nende viimane plaat oli pigem pettumus. Õnneks ärkavad vahepeal ellu ka vanad kalad, nüüd on Courtney Love juurte juures tagasi ja paneb vana Hole'i koosseisu kokku ning annab vahepeal ka paar soololugu välja. Esimesena sai avalikuks singli b-pool "You Know My Name":

Ning eile ka a-pool "Wedding Day"

Mu meelest on esimene neist ülihea ja teine...noh, veel parem. Kättemaks, jalaga aialipid puruks, karjun hääle kähedaks ja panen suitsu ette. Täiesti sobiv kompott tähistamaks Courtney juulikuist 50. juubelit. Mis mõttes on tal hääl kähe? Loomulikult on, peale vähemalt 30 aastat ahelsuitsetamist. Kusjuures on kummaline lugeda, et Courtney ise on suitsetamist vähemalt noorena kangesti maha jätta püüdnud, uskudes, et ühel päeval see ta tapab. Ostsin e-bayst "Dirty Blonde - Diaries of Courtney Love". Võrratu materjal mõistmaks, kuidas tõeline andekus (plika kirjutas 14-aastaselt selliseid luuletusi, et karju appi) kompotis hoolimatu perekonna, tütarlaste koloonia ja kange iseloomuga end tippu välja näris, hoolimata sellest, et kõik, mida ta puudutas, hävinema kippus. "He only loves those things because he loves to see them break." - öeldud küll Kurt Cobaini kohta, kuid kehtib ka Courtney kohta, kuigi ta ilmselt just ei armastanud seda purunemist. Lihtsalt, mõni inimene on selline, koba. Maailm muuseas armastab inimesi, kes kõigi silme all kiirelt tuhaks põlevad. Courtney on end alati samastanud retard girl'iga, "Throw her in the trash can - See what she does" - algusest peale imelikuks peetuga, kes kõigest hoolimata tõuseb tuhast kui fööniks, saab kõik, mis tahab, ja maksab maailmale kätte. Kindlasti on Courtney imelik, kindlasti on ta keeruline isiksus - I'd describe my personality as a cunt, kõik need artiklid selle kohta, kas ta ikka on hull või mitte. Inimesi ikka häirib, kui keegi käitub erinevalt "korralikele inimestele" seatud normidest ja ütleb välja, mida viisakas inimene ei ütle. Õnneks ei ole kogu maailm täis valge põllega kahepalgelisi vooruse verstaposte. Õnneks on olemas muusikuid, kes leiavad, et nende muusika peaks midagi ütlema ega sea lihtsalt sõnu ritta. Naljakas, et just Courtneyga seoses räägitakse palju sellest, kuidas ta on celebrity ja vähe tema muusikast - kui ta oleks nii kangesti tahtnud kuulsaks saada (seda ta tahtis tegelikult küll), oleks selleks olnud palju lihtsamaid teid.

Hilbumajandus

Tahtsin juba kirjutada, et vahelduseks eidemöla kah, aga tuli meelde, et muud siin  ju ei olegi...Igatahes, praegu on see kõige hirmsam aeg, mil suveriided on veel ära pakitud, talveriideid ära panna ka ei saa, sest iga hetk võib jälle lund pursata ja selga pole mitte midagi panna. Nii õnnestus mul eile Raekoja platsis retuuside väel õlut juua. No ikka nii, et särk kanni ära ei katnud. Õudne on kui oled juba piisavalt vanaks elanud, aga riides käia ikka ei oska. Üldiselt oli varem mu riietus tavaliselt "mingid püksid" ja "mingi särk". Suvel lühikeste, talvel pikkade käistega. Siis avastasin, et kui pükste ja pluusi puhul tuleb ikkagi miskit kombineerida, on kleit veel lihtsam variant - lihtsalt üks ürp selga visata. Talvel käib ürbile mantel peale. Jope on kehvem variant, sest kleidid sellega üldiselt ei sobi (isegi mina saan aru) kuna keskkoht jääb vale koha peale ja sa näed välja nagu vales järjekorras lumememm. Kihilist riietumist ma pelgan, kuna alati hakkab palav ja kuhu siis see ära võetud kiht panna? Minu puhul kaotatakse see lihtsalt kuhugi ära siis. Poes on ka piin käia, sest seal jääb alati mõni hilp silma, mis ülejäänud koduste hilpudega absoluutselt kokku ei sobi. Mu ema loeb regulaarselt ajakirja "Mood" ja jagab seda mullegi. Piinlik öelda, aga enamasti sirvin ma selle läbi ja loen vaid filmi ja raamatuarvustusi, sest moest ei tea ma tõesti muhvigi. Eile igavusest lugesin intervjuud kellegagi, kes rääkis, kuidas poodlemine on ikka mõtestatud oluline tegevus, mille puhul peab hea nina ja mis kõik veel olema. See intervjueeritav ei saavat tavapoodides käiagi, sest asjad "ei kõneta" teda. Mind kõnetab tavaliselt hind - et no odav särk, kuhugi ikka kõlbab, eriti kui mingi haige slõugan on peale kirjutatud. Viimati ostsin näiteks särgi kirjaga "All my bitches love me". Ma olen tõesõna püüdnud, aga nö korralike asjade puhul ajab mind vihale nende hind (üle 50 euro hilbu eest maksta on ikka röövimine) ja see, et need on nii korralikud, et jäävad kappi seisma, kuna ma ju ei liigu korralikes kohtades. Ajakirjas "Mood" oli näiteks lugu ka naisest, kellel on kapp täis ballikleite, mis sest, et tal pole neid pea kunagi võimalust kanda. Sellest ma ei saa üldse aru - ma nutaks seal kapi najal siis...Muuhulgas on mul lähenemas lõpuaktus. See on nii lõbus, kuidas kõige üles vurhvitum ollakse põhikooli lõpetades, keskkooli ajal saab ka ikka mööda õmblejaid ja juuksureid joosta, aga magistridiplomi puhul mõtled, et milline neist vanadest kleitidest kõige vähem ära trööbatud on...Iseenesest võiks ma oma põhikooli kostüümi või keskkooli lõpukleidi ka veel selga ajada, sest mõõdud pole eriti muutunud, aga akadeemilise aula jaoks on need vist liiga lühikesed. Kuigi bakat lõpetades tuli keegi semiootik oma diplomile järele otse rabamatkalt - seljakoti ja kottpükstega. Nii ikka ei sobi, eks.

Pane mulle diagnoos!*

Oeh, ma pean sageli sõnaraamatu appi võtma, kui hakkan endale pandud diagnoose lahkama. Inimestele ikka meeldib mind kuhugi lahtrisse lükata, ise ma püüan sellest tegevusest hoiduda aga ei saa öelda, et õnnestunult. Eks ma ikka õhka mõne "10 märki, et oled hull/ideaalne naine/feminist/seksijumalanna"-artikli juures, et täpselt minust, aga avastan siis järgmine päev, et ma olen absoluutne vastand sellele, kes ma eile olin. Ühte jõkke kaks korda ei astuta jms. Ma olen kogu aeg mõelnud, et kas teised inimesed ka nii tunnevad, aga siiamaani on enamus selle peale vaid naernud ega saanud aru KUI tõsiselt ma seda "isiksuse kahe(saja)stumist" mõtlen.
Igatahes  - seekordne diagnoos siis - lapsik, ebakindel ja alaväärsuskompleksist puretud. Mulle tundus see kuidagi tuttav, otsisin isegi, kas olen sellest juba kunagi kirjutanud aga paistab, et ei ole. Panite tähele - ma pidin igaks juhuks enne guugeldama, et teada saada, mis arvamus mul varem võis sellest teemast olla, sest tegelikult ma ei tea. Sellest, et ma põhimõteteta inime olen, olen ma raudselt kirjutanud, aga otsing vist ei tööta siin  blogis normaalselt. Lapsik olen ma kindlasti - ma ju tegin testigi, et mu mental-age on 16 ja sinna ta ilmselt jääb kah surmatunnini. Aga, et see kuidagi häbiasi oleks? Kas te siis ei tea, et meestele meeldivad drama-queenid?! Cosmo lausa soovitas mehe töö juurde minna ja seal skandaal korraldada - pidavat suhtele hästi mõjuma. Mees ei olnud kahjuks samal arvamusel...Näe, olengi ebakindel - tahan meestele meeldida! Vot siit tulebki sisse minu jaoks vastuolu minu ebakindel ja kompleksides olemise ning reaalelu vahel. Kas ebakindlusel ei peaks mitte mingisugune põhjus olema? Kompleksid millegi tekitatud? No, et kooli ajal olin puseriti hammastega vinninägu, keda poisid tahvlilapiga loopisid ja kodus ema kah mind ei armastanud. Mitte, et ma nüüd naeraks selliste inimeste üle. Puseriti hambad mul isegi olid. Vinnid on siiamaani. Tahvlilapiga olen ehk ka pihta saanud ja ema ei ole mulle vist kunagi öelnud, et ta mind armastab, aga see ei tähenda, et ta ei armastaks. Ehk siis  ma peaks kaevama kuskilt üles midagi, mis mind sügavalt puudutanud on, ja jätnud tunde, et ma olen kuidagi kehvem kui teised (ja seetõttu nüüd neile kõrri kargan). Seda blogi lugedes pole raske tähele panna, et ma tegelen siin üsna tihti soorollide teemaga - kas see on mind kuidagi kannikast kaksanud? On. Ma tahtsin väiksena kangesti poiss olla, sest poistele olid kõik normaalsed asjad lubatud, tüdrukud pidid seevastu viksilt istuma, vait olema ja puhta põllega kodutöid tegema. Ma mõtlesin juba siis, et "f*** that s***!" AGA - ma ei tundnud end kunagi seetõttu halvemana, et mind need "naiselikud voorused" ei tõmba, ma tundsin end hoopis paremana...Mina olen see, kes šokeerib, kes troonib bazooka õlal, kodukanade kohal! Ma tunnistan pattu, et ma olen naiselikesse omadustesse alati halvustavalt suhtunud ja röökinud kui keegi mind naiselikuks on julgenud nimetada. Sest kõik naiselik on nõrk ja halb. OMETI olen ma kõrvaltvaatajale igati naiselik - seda lihtsam on šokeerida. Alaväärsuskompleks oleks mängus mu meelest siis, kui ma tegelikult sisimas kangesti tahaks teistsugune olla - aga no "cut me open!" - ei ole sihukest asja. Kui ma tahaks nüüd õel olla, loeks ma üles kõik enda head omadused, mille poolest ma teistest parem olen, aga no seda ei jõuaks ju keegi ära lugeda...
Aga, miks kurat, on vaja siis "lapsikult" käituda ja mitte viisakalt argumenteeritud vestlust pidada? Geenid (just lugesin GEOst artiklit selle kohta, kuidas psühhopaatidel ajus afekte taltsutav piirkond ei tööta ja noogutasin kaasa - muuseas, ka seal nenditakse, et psühhopaatide saatus sõltub oluliselt nende sots.maj päritolust ehk nagu mullegi psühholoog rõõmsalt teatas:"ühiskonnas saate te ju kenasti hakkama "- haridus, töö, pere  - kõik on olemas), harjumus (see on lihtsalt minu viis lõpetada tüütav vestlus), rõõm teiste šokeerimisest. Mida on veel õnneks vaja? :P Ah, üldse küsivad inimesed liiga tihti, et miks? Because F*** Y**, that's why - nagu ütleb kiri mu särgil.

*ei, ma ei loosi midagi välja

Asi on maitses

Ostsin eile sama kuupäeva kanaliha, seda, mida alla hinnatakse. Kuna mul on kerge nohu, siis lõhnade ja maitsete tundmisega on hetkel kehvapoolne. Igatahes, tegemist oli paneeritud kanalihaga, viskasin pannile, laps kiitis, et jube hea söögi lõhn olevat. Muidu ta liha eriti ei fänna. Natuke hiljem tuli L. ja küsis, et misasi siin haiseb? Ei osanud vastust anda. Hakkasid siis kõik sööma, va mina, kes samal ajal Mikrot söötis. Laps sõi ja matsutas. L. tahtis kangesti kanaliha pakendit näha, et vaadata, mida see küll sisaldab. Küsis, et kas see oli mingi keefiriga kanaliha. Ei olnud. Laps sai esimesena söödud, mida suht harva ette tuleb. L.-l millegipärast liha ei läinud. Sain siis Mikro söödetud ja istusin ise ka lauda. Kana...kana maitses nagu keegi oleks keefirit praadinud...või noh, ütleme otse - okset praadinud. Selle aja peale kavatses ka L. oma portsjoni minema visata, millest ta pool oli suutnud endale sisse ajada. Ma võtsin igaks juhuks teise ampsu veel, et ikka kindel olla, et see tõepoolest süüa ei sünni (ega ma siis nii kergelt ka alla ei anna). Ei sündinud. Küsisin lapse käest, kuidas maitses, ta vastas, et väga hea oli (ma sõin täpselt sama tükki, mida laps, see oli pooleks lõigatud). Hommikul keegi kõhuhäda ei kaevanud. Ega ma teadlikult halvaks läinud liha varem söönud ei ole, seega ei teagi nüüd öelda, kas asi oli lihtsalt maitses või oli ikkagi tegemist halvaks läinud asjaga. Peaasi, et lapsele maitses...

Paljuga te ennast müüte muidu?

Ükspäev juhtusin millegipärast vaatama FB postkasti kausta "Muud" ja leidsin sealt säärase kirja: "Tere, loodan et ma ei eksi ja oled kena, ma olen diskreetse sõbranna otsingul, sponsoreeriks 800 eur -ga kuus. Kohtuda sooviks Tartus või Tallinnas kord nädalas tunnike..." Kirja saatjaks oli keegi valenimega keskealine onuke, poseeris teine valge jahi taustal. Esimese ehmatusega virutasin postkasti kinni ja raporteerisin Zuckerbergile, et häirivaid kirju saadetakse. Zuckerberg reageeris ja tänaseks ongi see konto kadunud. Issand, milline pealekaebaja ja jube inimene ma olen! Ma ei tea, miks, aga mind panevad sellised kirjad end alati odavalt tundma, eriti kui mõni veel targutab, et see on kõik seepärast, et mul on enda foto profiilipildiks. No oleks ma seal siis bikiinides vms, ei, portreefoto on. Oleks ju võinud vastata ka, et kahjuks te siiski eksite ja ma olen päriselus ikka täielik peletis ning kui te just pole nõus alati paberkotti kaasa võtma, siis jääb kaup katki. Aga arvestades seda, mis organiga selliste kirjade saatjad mõtlevad, vastaks ta ilmselt, et "a muidu olete nõus vä?" Teisest otsast on jälle huvitav mõelda, et keegi on nõus nelja tunni eest nädalas 800 eurot välja käima (huvitav summa üldse, kuidas ta selle paika pani?), ma kahtlustan küll, et ta hakkaks keerutama ja lõpuks näeks potentsiaalne "sõbranna" seda raha sama palju kui oma kõrvu. Pealegi hakkaks ma mõtlema, et mis paganat tal ikkagi viga on, et seksi eest sihukese summa on nõus välja käima - ma ei usu, et enam-vähem välimusega ja kõva rahakotiga (ma ei usu, et ta selle 800 eurot iga kuu kõhu kõrvalt kokku hoiab) mees kuskilt seda tasuta ei saaks. Kui meeleheitel peab olema inimene, kes võhivõõrale sellise sisuga kirja saadab? Igasugu tutvumissaite peaks ju meil olema, miks otsida kedagi FB-st, kus enamasti suheldakse vaid tuttavatega? Isegi FB-s on omaette tutvustesobitamisgrupid, ühinegu nendega, mitte ärgu tüüdaku normaalseid inimesi! Sellised ilmselt arvavad, et eks igal inimesel ole hind ja igaüks on äraostetav. Ses suhtes on mul hea meel, et vihahoos miskit vastama ei hakanud, muidu arvabki, et küsimus on lihtsalt summas.

Tallinkil kehtib hundiseadus

Vahvaid uudiseid üha potsatab. Tegin Postimehe lahti ja selline imeline mehike hüppas ette. Ühe šovinistliku seaga võiksime ju veel leppida aga vähemalt pooled kommentaatorid jagavad tüübi arvamust. Eks see Rootsi ju ongi mingi feministide poolt ülevõetud võrdõiguslik riigike, kus õrnahingelised tõde kuulda ei taha. Meie riigis kehtib ikka hundiseadus - nõrgem tuleb võimalusel maha murda. Eriti kui ta veel ise seeliku selga paneb ja paar drinki teeb, eks see ju viitab, et ta lausa küsib vägistamise järele. Selliselt mõtlevaid inimesi kõnnib siis ilmselt hulgakesi meie keskel ringi. Ei ole midagi India ohtlik maa, meil siin kõik samamoodi. Loogika nagu moslemitel, et lihtsam on naine kui ihatekitaja, süüdlane, kinni katta, kui õpetada meestele, et vägistamine ei ole mitte mingil juhul ok. No ei usu mina, et mehed nüüd kõik nii loomad on, et ennast talitseda ei suuda. Usun pigem, et enamik mehi ei tahaks säärase kuvandiga samastuda. Miks õpetatakse väikestele tüdrukutele, et peole minnes tuleb end kinni katta ja tänaval üksi jalutada ei tohi, sest keegi võib su ära vägistada, poistele aga ei öelda, et vägistamine on alati vale? Isegi siis kui sulle tundus, et umbjoobes neiu mõmises midagi "jah"-i sarnast.
Et mitte ainult vägistamisest rääkida (jah, ma usun, et on olemas ka vägistamisega manipuleerijaid, kuid nende olemasolu ei peaks muutma suhtumist vägistamisse), siis üldse on mulle silma hakanud osade inimeste poolne ohvrite süüdistamine. No mida sa läksid läbi pargi, ime ka, et peksa ei saanud, no miks sa jätsid ratta trepikotta, ime ka, et ära ei varastatud, miks sa lasid võõra korterisse, ime ka, et see hiljem tühjaks ei tehtud jne. Mulle tundub see lihtsalt argpükslik - ohvrit süüdistada on ju lihtsam kui hirmsa kurjategijaga miskit ette võtta. Sealt edasi seondub ohvri süüdistamine juba ka ohvri abita jätmisega - näe, peksavad joodikut, mis ta siis jõi ennast täis, mina küll vahele ei lähe, saan ise kah veel. Isegi ühed korterivargad olla hiljem tunnistanud, et sel ajal kui nemad mitte eriti vaikselt raudust maha murdsid, pandi kõrvalkorteris lihtsalt muusika kõvemaks. Loomulikult tuleb enda eest seismist õpetada ja ega paha ei tee kui oled teadlik, et purjus inimene on kurjategijale kerge saak, kuid vastutust kuriteo ohvriks saamise eest ei saa kindlasti ohvrile lükata.
Tallinkil pole näiteks mingit vastutust - nende laevas ju Rootsis kehtiv seadus, et umbjoobes tegelastele rohkem ei müü, ei kehti. Justkui ei saakski midagi teha, eks? Naine, püsi kaine, hoia jalad koos ja tuleta enesekaitsevõtted meelde, sest siin laevas seisad sa üksi vägistamishimulise meestekambaga! Tõeliselt kutsuv reklaam ühele ettevõttele. Ilma naljata leiab muide mõni kommenteerija, et eks see olegi enamike naiste unistus....

Tabuteema - toit ja kaal

Veetsin üleeile 2,5 tundi laste EMO-s ja eile 2 tundi lastehaiglas erinevate uste taga. (Ei, lapsel pole midagi häda, lihtsalt osav väike simulant). Minuga kaasas olnud inimene väitis, et see oli päris põnev kogemus jälgida inimesi, milleks muidu aega ei ole (ehk miks vanainimesed juba hommikul arsti ukse taga passivad kui neil aeg pärastlõunaks on...). Igatahes väitis ta, et tema vaatluste tulemusena selgus, et iga teine inimene on ülekaaluline. Eriti paksud olevat noored emad ja puberteediealised lapsed. Eks vaatasin siis isegi veidi ringi ja tõsi ta oli. Ülekaalulisus põhjustab muidugi terviseprobleeme ka ja sellega on ehk seletatav paksude noorte hulk lastehaiglas. Emadus teadagi põhjustab samuti kaalutõusu. Teiselt poolt lugesin Eesti Ekspressi lugu sellest, kuidas ajakirjanik end 200-kiloseks maskeeris ja siis alandust pidi tundma. Või teine äärmus - Liis Lass on viis päeva pärast sünnitust supervormis ja artikli all olevad sapised kommentaarid. Väga paks olla on alandav, sale olla on ebaviisakas paksude suhtes ning anoreksiapropaganda. Kas normaalne on siis tänapäeval olla 5-10 kilo ülekaalus? Ülejäänu on juba äärmused? Mina kui õel kõrend ei tea siiski mitte ühtegi juhtu, kus selline ülekaal ei oleks toitumisega seotud. Trenni ei sunni ma kedagi tegema, sest ise ka ei tee ja nälgima ka ei õhuta, kuid ikkagi ei usu ma seda "geenid on  mu paksuses süüdi"-juttu. Paksus tuleneb ikkagi sellest palju kaloreid sa endale sisse sööd ja palju neist ära kulutad, tee või tina. Tuleb kas vähem ja/või kalorivaesemalt süüa või siis rohkem liikuda. Kui seda teha ei taha/ei suuda pole vaja end petta geenide jutuga. (See käib siis nende kohta, kes kaaluga hädas on, loomulikult on ka neid, keda kaal üldse ei häiri ja see on igatahes targem variant kui kõhnu kiruda ja kreemikooke suust sisse ajada). Söögil, mida suust sisse aetakse on ka oma roll, sest kuigi ma ise ökot taga ei aja, hämmastab mind ikkagi mõne enamiku toiduvalik. Näiteks oli poes tugevalt rasvunud ema koos tugevalt rasvunud 3-aastasega, nendega kaasas olnud (tugevalt rasvunud) tädi pani korvi paki kartulikrõpse, mille peale ema ütles, et võta parem suurem pakk, sest laps pole õhtust söönud...Kas need ongi need meie alatoidetud lapsed, kellele kodus õhtusööki ei anta? Mu meelest on odavam osta kilo kartulit ja need ära praadida kui krõpse suust sisse ajada. Nii tervisefanatt ma ei ole, et praekartuli surmatoitude alla liigitaks aga krõpsude (väike)lastele pakkumist ma ka ei mõista. Lapsed nõuavad üldiselt seda, mida neile pakutud on - paljud ütlevad, et no mis sa teed kui laps krõpsu ja koolat nõuab. Laste sünnipäevadel on eranditult krõpsud ja limonaad laual - nii näebki laps, et see on mingi ihaldusväärne värk, mida peo ajal saab. Nii nagu meil omal ajal olid kartulisalat ja viinerid. Tänapäeva lapsed kartulisalatis midagi imelist ei näe - seda ostetakse Selverist iga nädal.
Kuskil oli huvitav fakt, et sale aitab olla ühekülgne toit. Meie peres pole keegi eriti kokakunsti armastanud ja seega olen ma harjunud vähemalt korra nädalas kartuleid ja hakklihakastet sööma ning nälja korral võileiba tegema. Magustoite ei olnud meil kodus pea kunagi ja ma ise teen kooki häda sunnil mõnel tähtpäeval. Tänapäeval on vist aga see ühekülgne toit pigem kord nädalas valmispitsa või burger ja näljakustutuseks krõpsud, ehk siis see ühekülgsuse valem ei toimi enam.

Õegh õäöü õõõh!

Ei ole vist mõtet kõiki telegram.ee fänne oma sõbralistist ära kustutada, sest täna andis FB mulle teada, et keegi tore inimene on lisatud nõnda intrigeeriva nimega gruppi nagu "Ettevaatust meditsiin! Tähelepanu - tõhus ravi!" Grupp on avalik ja nii ma siis piilusin kah. Oh, püha lehm, pidin pimedaks jääma - grupi kirjeldus siis, muutmata kirjaviis: "Kaasaja meditsiin on sügavas kriisis.

Ta mitte ainult et ei suuda inimesi ravida terveks haigustest, vaid pahatihti hoopiski süvendab neid veelgi. Meditsiin on täna üks suuremaid surmapõhjustajaid. Alla surudes sümtomeid, pole ta enam teadlik haiguste tegelikest põhjustest.

See on sundinud teadlikke inimesi võtma tervist omaenda kätesse, nagu ka meditsiiniavangardi otsima tagasi- ja edasiteed teadusliku ravikunsti rüppe, mis katkes aastakümnete eest (v.a diagnostika ning kirurgia jms kiirabi) seoses medikamenditööstuse "pealetungiga" ning püüdega muuta arstkonda tohutukasumliku tootmisharu pelkadeks müügimeesteks.

On aeg luua tervikpilt ja koondada elutähtsat Informatsiooni ning paljude inimeste isiklikke kogemusi nii meditsiini Tumedast kui ka Heledast Poolest."

Liikmeid on selles vaimustavas rühmas 929. No comments. Kas on hulle ja lihtsameelseid kuidagi eriti palju siginenud (ilmselt meditsiini viga, see on see vaktsineerimiste tulemus) või on tänu Internetile sellised lihtsalt paremini näha? 
Igatahes on meditsiin süüdi kõigis meie haigustes, vastasel juhul oleks meil eluiga sama pikk kui see oli imelisel keskajal, kus end sookailuga raviti, saunas sünnitati ja mingeid hädasid ei tuntud. Kui me vaid õigesti mõtleksime, ei sureks me kunagi ära! Või noh, kui neid mürgitriipe seal taevas ei oleks. Autism on ju puhtalt vaktsiinide põhjustatud, varem ei pandud mitte kedagi hullumajja kinni. Kõik see on uuema aja värk, sest varem me ju ometigi teadsime, mis igal pool maailmas sünnib ja sihukesi asju lihtsalt ei olnud olemaski! Arstid on ära ostetud, koolid on allakäinud ning õige tark harib end ise Luule Viilma raamatust. Või kui seda pole, siis liitub vähemalt FB "valgustatud" gruppidega ja saab targematelt informatsiooni. Meie Jumal on esoteerika!

Haiguste ravi

Tegelikult on see teema, millega seoses ma absoluutselt vaielda ei taha, sest ma olen jõudnud olukorda, kus tahaks lihtsalt näpud kõrva ajada ja "la-la-la" karjuda, sest vastu seina jooksmisel pole mõtet. Teine pool tunneb ilmselt sama. Aga ma tahaks enda arvamuse ikkagi kirja panna, et selge oleks. Mul endal siis.
Ma ei tea, kas see on see inforohkus, mis inimesi umbluu teele ajab või on tõesti meie elu siin liiga hea ja "päris"-ohte enam kuskil ei ole ning seega tuleb need välja mõelda aga igasugu "alternatiivide" fänne on viimasel ajal kerkinud nagu seeni pärast vihma. Mulle tundub, et need inimesed ei ole aru saanud sellest, et meditsiin ei ole kõikvõimas aga nad on millegipärast veendunud, et peaks olema. "Tavameditsiin ei suuda mind aidata - pöördun homöopaadi poole!" Homöopaatia on siis põhimõtteliselt ravi platseebo abil (mida on ka paljud teised, ravisse uskumist eeldavad alternatiivid), popiks sai ta ajal, mil tavameditsiin tähendas aadrilaskmist ja tuimestuseta opereerimist - ehk siis ilmselgelt ohutum variant ja tõepoolest - mõned saidki terveks! See "mõned saidki terveks" on mu meelest võtmemoment, sest tegelikult on nii, et "teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele." (Ülo Kiple). Mõned saavad vähist ka jagu. Mõni on HIV-le immuunne. Miks? Meditsiin ei tea (veel) vastuseid. Aga mõnele on vastuseid vaja ja ta leiab need - sain terveks, sest palvetasin, jõin kust, torkisin end nõelaga jne. Kui palju on aga neid, kes saavad ka terveks aga ei pane seda suure kella külge? Ma arvan, et tegelikult on neid ka päris palju. Lihtsalt meelde jäävad need "imelised" juhtumid. "Imelistest" juhtumitest on hea ju ka äri teha -  mina sain terveks, küllap mõjub sulle ka! Ega see alati halb ole, inimesed ikka soovivad oma positiivseid kogemusi jagada, ainuke asi on see, et me oleme kõik erinevad - mis sobis sulle, ei pruugi sobida mulle. Ahhaaa! Meditsiinivastased haaravad nüüd siit kohe kinni - järelikult ei ole ka vaktsiinid ja ravimid kõigile sobivad! Ega ilmselt olegi, ainult, et meditsiin on tõenduspõhine teadus ja kuna medikamentide mõju on siiski teaduslikult tõestatud, mitte lihtsalt kellegi peal ükskord toiminud asi, siis on neid, kellele see ei sobi, siiski väga väike hulk. Kindlasti väiksem kui tavaravist hoidujate hulk. Ma ei usu iialgi kõigi arstide ringkaitset, kes siis rahamaiastena ravimifirmade poolt on ära ostetud ja meile keemiat sisse topivad. No olge nüüd, kindlasti on arstide seas ka selliseid (igal pool on pahasid) aga et eksisteeriks mingi üldine kole vandenõu? Näiteks vaktsiinide kasutuselevõtu otsustab siiski terve komisjon, mitte keegi ainuisikuliselt. Arstid on siiski kõrgharidusega spetsialistid ja telegram. ee on lihtsalt suvaline veebileht. Ma üldse ei eita, et ravimtaimedel on mõju - ka tavameditsiin on sealt palju üle võtnud, samuti on mõju uskumisel (taaskord - platseebo - seda asja võiks teaduslikult rohkem uurida, sest tegemist on äärmiselt huvitava teemaga) aga see kõik ei tohiks tähendada tavameditsiinile selja pööramist. Praegusel ajal jääb aga mulje, et tavameditsiin on just see meid hukutav kurjajuur ning inimestele ei tule meeldegi näiteks kui kõrge oli eeldatav eluiga enne meditsiini arengut. Inimesed alahindavad tugevalt juhuse rolli ning vajavad mu meelest liiga palju kindlaid vastuseid. Nii nagu vanal ajal kui loodusseadusi veel ei tuntud, aeti kõik jumalate kaela. Kui kaks inimest söövad sama riknenud toitu ja üks saab seedehäired ning teine mitte, kas siis põhjuseks on nende inimeste erinev immuunsüsteem või hoopis see, et üks neist mõtles häid mõtteid ja teine halbu? Äärmused paistavad ka rohkem silma - on inimesi, kes iga väikse nohu puhul arstilt antibiootikume nõuavad ja normaalse toidu asemel purkidekaupa vitamiine söövad kui ka neid, kes vähki ja AIDS-i palve jõul ravivad.

Õudsed visuaalid

Ostsin endale magamistuppa sellise pildi (mitte sellise hinnaga kui seal :)) ja sain kohe kommentaari, et mõttetu kitš ning sama hea kui Jyskist pilt osta. Miks ma selle pildi ostsin? Sest NY on mu unistuste linn, selle pildi koloriit sobib mu magamistoaga ja mulle meeldib. Magamistuppa pidavat aktid passima. Ei taha. Miks ei taha, et nagu teine naine või? Ei ole asi selles. Lihtsalt mulle ei meeldi aktid. Meesakt ei ole parem. Või noh, kui see oleks paljas James Dean või Tommy Lee, siis sobiks. Ma olen nagu rohkem postritüdruk. Varem oli mul tuba maast laeni postreid täis, nüüd oleks see vist imelik. Samas kui ma oleks kodu sisustamisel kogu aeg sellega arvestanud, siis ehk sobiks ka. Muidu olin ma selline iseäralik laps (vähemalt praegusel ajal on see vist väga iseäralik), keda veeti kunstinäitustele ja ma pean tunnistama, et enamasti mulle seal ei meeldinud. Enamik pilte tekitas minus ebameeldiva tunde. Mõnda kohe päris kartsin. Praegu mulle näiteks ei meeldi überpopi Epp-Maria Kokamäe pildid. No ei ole üldse minu teema. Enne Campbelli purgisupp kui selline pehme joonega unenäoline maal, mis on mu meelest kuidagi...ähvardav? Maastikupildid ja lilled mind üldiselt ei ähvarda aga needki meeldivad mulle rohkem konkreetsete pliiatsijoonistustena kui värviliste maalidena. Endale mulle ka maalimine ei istu, joonistada veel võin, kuigi ei oska. Üks lemmikpilt on mul ka, Navitrolla "Harilik rõõmukera", kahjuks seda enam netist ei leia aga pildil on siis selline armas-õudne valge elukas. Justnimelt armas-õudne. See pilt on kah kuidagi õõvastav aga põnevalt. Kunagi käisime hullumajas ekskursioonil ja seal olid hullude tehtud pildid seintel, mu kunstiandega sõber võdistas õlgu ja ütles, et selliseid pilte ta omale seinale küll ei tahaks, paha ja närviline energia olevat tuntav. Ma ei tundnud miskit ja ostsin emale hullude õmmeldud padja.
Õudsetest visuaalidest veel rääkides oleme viimasel ajal lapsele Eesti Ekspressiga kaasas olevaid lastefilme ostnud. Oo õudust, mis mälestused! Ma vist kartsin enam-vähem iga teist Eesti multikat. Filmidest rääkimata. Nukitsameest pole ma iial täispikkuses näinud. Kunksmoor hüppas korstnasse, Põld oli psühhedeelne õudus, isegi Kilplastes on jube koht, kus hobusest jääb järele luukere. Suur Tõll! Brrrrr....Ja siis vaatasime nukufilme. Ott kosmoses - mäletasin, et oli tore film. Ent! Seal on üks koht, kus Ott põrutab raketiga Marsile. Puujalg, gaasimask, okastraat, sõjanui, kuulipildujatärin ja aatompomm - ehk siis kogu kompott mind lapsepõlvest peale õudusunenägudes painanud detailidest! Lõpuks sain siis teada, kust see kõik pärit on. Laps vaatas kah kõrval, ei teinud teist nägugi. Teise põlvkonna inimene, ilmselt. Või no loodan, et temale see psühhotraumat ei tekitanud. Kolle ja pimedust ta mul ei karda. Kunagi nägi unes roboteid, siis karjus. Mina ei saanud magada, sest kardinavoldid tekitasid mulje verejanulisest jänesest. Vaatasin isaga idée fixe-i, oli selline saade, kus ühes osas räägiti mingitest koledatest väljamõeldud loomadest aga no ma ei saanud ju tollal  aru, et need väljamõeldud olid.