Jaam üksteist. Emily St. John Mandel

Mulle tundub, et maailmalõpp on üks selliseid asju, millest enamikule inimestele fantaseerida meeldib. Viimasel ajal sisaldavad need fantaasiad millegipärast ohtralt zombisid, "Jaam üksteist" on seda klišeed vältinud. Samuti on selles loos alles jäetud kõik muud elusorganismid ning seetõttu ei pea ka kannibalismi harrastama nagu McCarthy "Tee"-s. Niisiis hävineb "kõigest" tsivilisatsioon. Mõned inimesed jäävad alles, kuid neid on liiga vähe, et endist infrastruktuuri üleval hoida.
" If hell is other people, what is a world with almost no people in it?*" Jah, kogu see raamat on pigem kaunis. "Imetabaselt eleegiline" just ei ütleks nagu George R. R. Martin raamatu kaanel, kuid kes üldse millegi kohta niimoodi ütleks?
Kõige paremini avab raamatu meeleolu ehk tsitaat: "Neist kõigist, kes sel õhtul baaris olid, elas kõige kauem baarmen. Ta suri kolm nädalat hiljem linnast välja viival teel." Tagasivaade maailma lõpule. Lugu tutvustabki tegelasi kõigepealt maailmalõpueelses maailmas ning jälgib siis, mis neist edasi saab. Ma usun, et kuna meil pole iialgi võimalik tagantjärele näha oma elu viimast päeva, siis pakub selline tagasivaade enamikule lugejatele emotsionaalset rahuldust. Meie ei või iialgi teada, millal sööme oma viimase apelsini või joome viimase kohvi. Neile, kes raamatus tsivilisatsiooni huku üle elavad, jäävad need mälestused alles. Just mälestustes avaldubki hilisem traagika - kas neist mälestustest on midagi kasu või tekitavad need vaid asjatut piina? Hell is the absence of the people you long for.  Lugu hüppab tsivilisatsiooni hukult sellele järgneva kahekümne aasta taha ning siis on juba olemas inimesed, kes endisest elust mitte midagi ei mäleta. Mulle meeldis selle raamatu inimpsühholoogiat puudutav pool. Eriti tabav oli mu meelest tähelepanek, et seesugustes olukordades tuleb selgesti välja nende inimeste mõtteviisi ohtlikkus, kes leiavad, et igal asjal siin maailmas on põhjus. Miks enamik hukka sai? Miks meie ellu jäime? Ei, see ei saanud olla juhus. Järelikult on meil mingisugune missioon, meie olemegi väljavalitud. "Meie oleme valgus, teised on pimedus" nagu leiab raamatus prohvet. Enda valgustatusega annab põhjendada igasuguseid valgustkartvaid tegusid, sest "see oli ette määratud", "me pidime seda tegema suurema eesmärgi nimel". Huvitav on see, et enne kui inimesed jõudsid välja tänapäevasesse tsivilisatsiooni, oli selline mõtteviis ilmselt valdav. Post-apokalüptilises maailmas on see aga vaid üks mõtteviisidest, sest on olemas ka need, kes endiselt usuvad, et elu on ebaõiglane, mitte ettemääratud. Kumb võidab? Kumma lähenemine viib tsivilisatsiooni taastekkeni?
Muus osas ootasin aga raamatult rohkem. Tegelastest joonistusid kõige paremini välja Arthur ja Miranda, ülejäänud jäid vaid skemaatilisteks kujudeks. Näiteks Kirsten jääb minu kujutlustes "Näljamängude" Katnissiks, temas ei ole eriti muud, mis temast originaalse karakteri teeks. Ilmselt on neid maailmalõpu ja tulevikudüstoopia lugusid juba piisavalt palju, et need mingites osades ühte sulanduksid. Oluline on ju ellujäämine ning ega selleks palju erinevaid võimalusi pole. Samas võib siin näha ka seda, et tsivilisatsiooni häving iseenesest põhjustab ka inimelude trivialiseerumise  - ei Arthur ega Miranda jõudnud ju sellesse maailma välja. Ehk nagu on raamatus ringireisiva Rändava Sümfoonia moto - "Ellujäämisest üksi ei piisa". Selleks, et olla inimene, vajame me teisi inimesi, me vajame kultuuri ja mälestusi. 
Raamatust jäi mulje, et sellele plaanitakse järge, mis ei ole enamasti hea näitaja. Eriti siis, kui juba esimeses osas sellega arvestatakse ning seetõttu mõned otsad lahtiseks ja tegelased korralikult avamata jäetakse. Ilmselt on see trend, mille põhjuseks soov rohkem raha kokku ajada.

* osa tsitaate on ingliskeelsed, kuna oma lohakuses ei märkinud ma neid enda raamatus üles ega suutnud hiljem enam üles leida, seega kasutasin originaaltsitaate Goodreadsi vahendusel.

Täna möllan Delfis*

Kui keegi täna Delfit sirvis, võis ta seal minu molu otsa komistada. See lugu juhtus nii, et minu blogipostitust meestest lastehaiglas juhtus sotsiaalmeedias jagama rekordarv inimesi, nii umbes 21, kui ma feedly statistikast õigesti aru saan. Kahjuks on Facebooki linkidega see häda, et sa küll näed ära, et sinu blogisse on sealt tuldud, kuid algallikat statistika ära ei näita. Niisiis võidakse sind seal mitmekülgselt ebanormaalseks pidada, aga sina sellest kuulda ei saa. Mul läks vist veidi pehmemalt, sest erilist külastustepuhangut mu blogisse ei järgnenud (ehk järgmine kord kui jagate linki FB-s, teadke, et mitte keegi ei viitsi neid avada :), küll aga kirjutas mulle EPL ajakirjanik ja pakkus võimalust loost arvamusrubriigikõlbulik taies vormida. EPL - seal on täitsa võimalik anonüümselt kommenteerida, eks? Tol hetkel ma veel ei taibanud, et tegemist on Delfiga samasse kontserni kuuluva väljaandega. Teiselt poolt aga, feministid toovad pidevalt välja selle, kuidas naiste häält pole kuulda, enamik arvamusrubriikide kirjutajaid on mehed (isegi "naiste"-teemadel on meil olemas näiteks abordieksperdid Vassiljev ja Nool), sest naised kardavad. Mina siis mõtlesin, et mina ei taha sellesse lõksu langeda! Mina ei karda! No ja siis ma tegingi selle ära.
Hommikul ostsin ise paberlehe ja pole jõudnud veel tutvuda, palju mu originaalteksti muudetud on, kuid hommikul teatas L, et ta olla mind Delfis näinud! Saate aru, Delfis! Seal, kust on päris Delfi-debiilik ja teised värvikad tegelased! Mäletate ilmselt, kuidas ma siin arvamisest kirjutasin ning kuidas koostöös mu normaalsete kommentaatoritega kerkis esile seisukoht, et kõige paremini saab anonüümsetele lahmijatele vastu nendega viisakasse dialoogi astudes. Niisiis, avasin Delfi ja mida ma näen - mu artikkel on tasuliseks tehtud, tasuta lugemiseks olevad read on küllaltki provokatiivsed ega kata loo tegelikku sisu sugugi mitte täpselt, sellest kõigest hoolimata on kommenteerinud isikuid juba rohkem kui ühegi mu blogipostituse all. Eks siis kommenteeritaksegi pealkirja ja teemat, vähesed on teksti endaga tutvunud, põhimõtteliselt räägib üks aiast, teine aga aiaaugust. Mida sa dialoogitsed niimoodi? Ehk siis täiesti lõbus ja legaalne võimalus ennast pelgalt pealkirjast üles kütta ja hagu andma hakata. Huvitav, kas oleks mõeldav kommenteerimisvõimalus ainult neile, kellel tasuline artikkel üldse avaneb? Nojah, ega seegi ei eelda veel läbilugemist ju ning lõpuks jõuame välja selleni, et teeme kontrollküsimused artikli sisu mõistmise kohta.
Hästi popp on teha solvavate kommentaaride ettelugemise voor. Ma ise arvasin, et selle teema kohta polegi eriti miskit öelda, ei peaks nagu keegi end piisavalt puudutatuna tundma. Vot, oleks pagulased või kooseluseadus, siis võiks juba pommirünnakut eeldada.  Möönan, et kasutasin artiklis sõna "võrdõiguslikkus", mis on ka juba nagu kergelt roosakas rätt härjale. Niisiis, mida ma teada sain (ja saan ilmselt veel, sest päev on alles noor) - tegemist on pseudoteemaga nagu pagulased ja kooseluseadus - jah, saingi sinna rivvi sisse. Meestest tahetakse vägisi naisi teha! No see on seesama loogika, et kooseluseadus sunnib ka heteroid homodega abielluma. Kedagi ei sunnita sünnitama või lapsega haiglas olema. Huvitav oli ka seisukoht, et äkki teeks siis juba suguvõsapalatid, et kõik suvalised saaks vastsündinut käperdama tulla ja üldse oleks parem kui isegi ema arstil jalus ei tolkneks. Ema-isa võrduvad suvalised kõrvalised isikud? Ema arstil jalus, nojah, tegelikult on päris teaduslikult tõestatud seisukoht, et lapsevanema juuresolek lausa ravib enneaegset last, kuid sellest "arstil jalus" kumab läbi mõne vana ajaga harjunud meediku mõttemaailm, kes "uuemate kommetega" väga leppida ei taha. Tegelikult on "päris kummalisi" kommentaare siiski vähemus ning enamik kommenteerijaid on oma arvamust viisakalt avaldanud. Siiski, minu lemmikkommentaar siiani: "kena kartul-blondiin võiks aru saada,et keegi peab tööl ka käima" Mu esimene mõte oli, et Toivo, sina või? Sest täpselt sellises stiilis pöördus naisterahvaste poole mu sõiduõpetaja :) Selline mõnus jõupositsioonilt mõnuga lajatatud lause, justkui Ligi "kinnine suu ja ilusad silmad", et ütleme midagi algatuseks välimuse kohta, teada on, et see on eitedel nõrk koht ning lõpuks lammutame sellega, et peale selle kaheldava väärtusega välimuse muud tal polegi. Aga igatahes, ootame veel, ehk tekib veel mõni konkureeriv pärl.

* ehk "Ooo jumal, anna mulle jõudu!" nagu ohkas teatraalselt üks mu kunagine klassivend enne matemaatika kontrolltööd.

Kuidas ühe lausega terve raamat ära nullida

Ma ei tea, miks ma üldse loen neid "Minu"- sarja raamatuid, kui olen veendunud, et inimestest on targem end eemale hoida ja nende raamatute konks on üldiselt ju selles, kas konkreetne kirjutaja sulle meeldib või mitte. Raamatu põhjal siis. Loomulikult saab niimoodi äärmiselt adekvaatse pildi. No umbes sama adekvaatse kui esimese poole sekundi jooksul, millega inimene pidavat keskmiselt teisest endale esmamulje looma.
Igatahes "Minu Californiaga" läks mul selles osas pahasti. Raamatu 25. leheküljel nendib autor robottolmuimejast rääkides, et "olin suuteline kümnete minutite kaupa tema tegevust jälgima, sest ta meenutas mulle natuke sellist armsat, aga rumalavõitu kodulooma nagu meie Eestisse maha jäänud kass Endel." Nii, kui te nüüd isegi aru ei saa, milles probleem on, siis ilmselt ka teie mulle väga ei meeldi. Koduloom on armas aga rumal (ok, "rumalavõitu")? Ükski loom ei ole rumal! Meie, inimesed, oleme piisavalt rumalad, et loomi enda kategooriates hinnata (ähähää, loll loom, üritab voodi alla pugeda, ise nii paks! ähähää, loll loom, ei oska ise pakist sööki võtta, ootab, et inimene annaks!"). Võtame kodulooma, sest ta on armas, mis sest, et rumal? Ja siis jätame selle lollikese veel maha ka kui ise Ameerikamaale kolime? Ma kujutan ette, et looma kolimine ookeani taha ongi kohutavalt tülikas kui mitte võimatu (kuidas kass nii pika lennu üle elaks?), kuid lihtsalt mainida, et jäi maha, ja seda veel samas lauses rumalusega? Minu jaoks on koduloom pereliige ning ma ei kujutaks ette, et mainiks oma pereliikme mahajätmist vaid nii muuseas. Ma saaks aru, kui räägitaks, et proovisime igatepidi, aga kahjuks pidime tunnistama, et võimalust pole, jätsime oma looma headesse kätesse, aga niimoodi? Jäi lihtsalt maha. ja kõik. Põhjendusi pole vaja.
Tekkis kohe analoogia nädalavahetusel sünnipäeval kuuldud looga, kus mu kodusea omanikust sõbranna jagas taaskord kaasinimeste "geniaalseid" küsimusi, mida talle seaga jalutades ikka nii ülepäeva esitatakse, üheks olnud, et "kui ta ära sureb, kas sa sööd ta siis ära või?", mille peale sõbranna tahtnud küsida, et kui su vanaema ära sureb, kas sa sööd ta siis ära, aga muidugi on selline küsimus kohe jube ja kohatu, aga kodulooma kohta sama küsida pole seda mitte.
Niisiis tekkis mul raamatu autori suhtes eelarvamus ning mõned leheküljed edasi sain aimu, et kerget ärritust on tundnud teisedki, kui lause "80 ruutmeetrit, mille allkorrusel on elutuba/söögituba ja köök ning üleval kolm magamistuba ja tilluke vannituba. Kui meie mahtusime vaevu oma kahe lapsega sinna ära/.../" sõnad "mahtusime vaevu" olid lausa pastakaga alla joonitud, küsimärkidega varustatud ja lisaks oli kirjutatud "väga vähe tõesti?" - ega jah, Eestis ei ela ju sellistes kitsukestes ridaelamuboksides tõesti keegi, rääkimata ühetoalistest korteritest, kus ka kahe lapsega hakkama saadakse.
Ärritunud pastakaomanik oli kirjutusvahendi käiku lasknud ka järgmisel lehel, aga kahjuks oli siin raev tema meeleerksust tuhmistanud, nimelt kirjutab enda arvates tähelepanelik lugeja lause "Meie maja paiknes koos viie teise samasugusega ringis ümber suure hoovi, mille süda oli hiiglaslik mänguväljak. Kui igas korteris elab keskmiselt kaks last, siis lihtne matemaatiline tehe ütleb, et hoovi peal võinuks parematel päevadel olla korraga mängimas kuni 72 last."  juurde sarkastiliselt, et 6 X 2 =12? Matemaatika koolis 2? Tegelikult ei pannud pastakaomanik aga ise tähele eelmisel lehel olnud täpsustust, nimelt, et igas ridaelamus on kuus korterit. 6 X 6= 36 ja 2 X 36 = 72. Kus veel kui enda blogis saad sellistele ebatäpsustele tähelepanu pöörata?! Ei hakka ju ise raamatusse juurde kirjutama, ega algne kirjutaja ju ilmselt seda uuesti laenutada ei kavatse, et vaadata, kuidas tema täiendustele reageeritud on.
Tegelikult see raamat ju halb ei olnud. Kirjutati California-elu mitmetest tahkudest ning täitsa huvitavalt. Siiski, kui raamat paari sõnaga kokku võtta, oleksid need märksõnad minu jaoks "first world problems" ja "pealiskaudne ellusuhtumine". Naljakas oli minu jaoks see, kuidas autor imestab, kui teda Barbiega võrreldakse.

Mees lastehaiglas?!

Ajendi kirjutamaks kolme aasta tagustest sündmustest andis Urmas Glase blogipostitus meestest haiglates. Nendes haiglates, kus tavaliselt on emad lastega.
Meil on ju kõik korras, mehi sünnituselt minema ei aeta, olemas on perepalatid ja kõik muu kaasaegne. Tagurlik on see, kes julgeb arvata, et mehe koht ei ole sünnitusel. Sellega peaks ju korras olema? Jah, enamiku värskete lapsevanemate jaoks haiglakogemused sellega piirduvad. Esimese lapsega oli mul samuti selline lugu, teisega sattusin aga sügavamale haiglaellu piiluma.
Tuleb tõdeda, et mina tegelikult kogu korralduse traagikat täies mõjus ei tajunud, minu jaoks oli tegemist paratamatusega, sest mul oli ka vanem laps, kelle eest mu mees nii ehk naa hoolitsema pidi ja seega oli arusaadav, et ta ei saanud haiglas meie juures viibida. Õnneks oli mul tore ja terava keelega toanaaber, kes täiesti õigustatult küsis: "Aga miks ainult mina siin olen?" Ta elas Tartust kaugel, ta mees sai teda harva külastada ja neil oli esimene laps. Ei olnud mitte mingit võimalust, et nad oleksid saanud mingisuguse peretoa või kasvõi ajutiselt oleks mees saanud tema ja lapse juures viibida. Meie, naised, seevastu saime ööpäevaringselt 2 tunni kaupa magada, sest meil tuli lapsi toita. Jah, loomulikult, ainult naine saabki last rinnaga toita, kuid 90% meist ei saanud oma last enamiku ajast rinnaga toita, me mässasime sondide, pudelite (ja pumpadega), sest meie lapsed olid sündinud liiga vara ning neil ei jätkunud jõudu imemiseks. Seega oleks meil olnud kõvasti kergem kui me oleksime saanud oma töökoormat kellegagi jagada. Lisaks toitmisele oli meil ka mitmeid muid ülesandeid ning neid oli oluliselt rohkem kui õigeaegselt sündinud laste vanematel, seega ei saa ka öelda, et seesugune pidev hoolitsus ongi tavaline äsja emaks saanud inimese argipäev. Söömas ja õues jalutamas (see oli muide kohustus, et mitte hulluks minna, mitte eralõbu) saime käia siis, kui palatikaaslane meie last valvas. Eks me pidasime vastu. Kõrvaltoast peitis neiu oma abikaasa tuppa ära ja see sai jääda kauemaks kui külastusaeg ette nägi - neil juhtus pulmaaastapäev olema...Koristaja soovitas meilgi mehed akna kaudu sisse lasta, toona tundus see meile liiga ekstreemsena, kuigi aken oli tõesti esimesel korrusel...
Kõige paremini avaldus kogu korralduse absurdsus meile siis, kui osakonda saabus mees. Üksik mees. Täitsa ilma naiseta! Kõik olid elevil. Nii patsiendid kui personal. Huvitav, kas sellist asja oli varem ka juhtunud? Kõik tundsid vaikselt mehele kaasa ning arutlesid isekeskis, et ilmselt on naise tervis veel nii kehv, et ei luba lapse eest hoolitseda. Hiljem selgus tõsiasi (ilmselt keegi julgem küsis otse), et naist ei tulegi. Ongi ainult mees. Sest naine läks ära ja teda ei huvita. Ennekuulmatu lugu! No miks? Inimesi, sealhulgas naisi, on väga erinevaid. Mees istus ööd läbi kuvöösi kõrval. Iga kord, kui ma läksin oma lapsele süüa viima, ta lihtsalt istus seal. Tagantjärele mõtlen, et äkki oleks temagi hea meelega vahepeal tunnikeseks suigatanud, aga talle ei olnud lihtsalt kohta. Intensiivpalatites olevate laste emade jaoks on emade tuba. Seal on koos mitu naist, kes käivad kellaajaliselt oma lastele süüa viimas ja neid hooldamas, kasutades sealjuures rinnapumpa. Kuhu sa selle mehe seal niimoodi paned? Kuna mees oli pärit kaugelt, ei olnud tal kuhugi mujale minna ja nii ta siis istuski ööd läbi kuvöösi kõrval? Ma siiralt loodan, et see päris nii ei olnud. Hiljem, kui lapsed juba kosunud olid, pandi emad paarispalatitesse koos oma lastega. Minu lahkumisel haiglast tegime ühe naisega nalja, et ehk pannakse sulle mees toanaabriks - nagu väike perekond, ei tea, mis su oma mees selle peale ütleb? Pärast sain teada, et nii läkski. Eks ta ilmselt ebamugav olnud, aga hädas inimesed on ju üksteisele toeks ning taluvad ebamugavusi viisakalt.
Mees lastehaiglas on endiselt täielik anomaalia. Loomulikult - ruumi ongi vähe, isegi naiste jaoks, mehi satub sinna harva, aga ikkagi. Pere ühtsuse tundmine on ilmselt üks olulisemaid asju, mis inimesi liidab. Haiglas on üksindust eriti raske taluda. Mehed pidavat samuti isarolli kergemini sisse elavat, mida varasemalt neil imikuga kokkupuude on. Sünnitusosakondades on suur töö ära tehtud, kui ainult raha jätkuks, võiks seda pere ühtsuse põhimõtet ka lastehaiglates juurutada, sest minu meelest võimaluste olemasolu tingiks ka muutuse mõtteviisis.
Oluline märkus - tegelikult on enneaegsetega tegelemine Eestis üliheal tasemel. Seda, kuidas meil emad saavad lastega koos haiglas olla, tuuakse teistele riikidele eeskujuks. Mujal see nii ei ole ning selle tulemusena suureneb oht, et enneaegsest beebist lihtsalt loobutakse. Analoogia - naine on lapsest eemal, lähedust ei teki, ta hülgab lapse. Mees perest eemal oleks ju justkui loomulik?

Käisin esietendusel. "Arkaadia" Vanemuises

Nädalavahetusel juhtus taaskord lugu, mis kenasti illustreerib seda "soovi ja sa saad"-teooriat. Ehk siis pidime reedel Psychoterrorit kuulama minema, kõik oli kenasti organiseeritud ja puha, aga siis tuli teade, et kontsert lükkub määramatuks ajaks edasi. Nojah, ikka juhtub, teeme siis midagi muud - vaba õhtu ju sai valmis kaubeldud. Loomulikult ei toimunud sel päeval ühtegi muud normaalset üritust ja nii jäigi sõelale variant "ah, lähme ja vaatame niisama". Omaette mõtlesin, et tegelikult võiks täitsa teatrisse minna (sobiv lüürika Psychoterrorilt: "ma ei käi teatris, olen pastajana purjus"), aga loomulikult ei saa niimoodi eksprompt kuhugi pileteid. Reede hommikul siis teatas ema, et ta ikka lapsi hoida ei saa ja lisaks tuleb leida keegi, kes tema eest laupäeval Vanemuisesse "Arkaadia" esietendusele läheks. Ole ettevaatlik, mida sa soovid, eks.
Ma vist ühelgi esietendusel varem käinud ei olegi, igatahes hoiatati, et sinna tuleb kogu "Tartu eliit" kohale. Põhimõtteliselt nii oligi, lisaks mulle tuttavatele ülikoolitegelastele, poliitikutele ja ajakirjandusinimestele ning muidu seltskonnanägudele, luges isa üles veel terve hulga ärimehi ja advokatuuri liikmeid, kelle nägusid mul au tunda ei ole. Jube põnev, eks? Nagu Tallinnasse oleks sattunud. (Me käisime vanasti sõbrannaga pealinnas ja lugesime alati pärast üles, milliseid tuntud inimesi me tänavatel ja kaubamajas näinud olime - maarahva lihtsad rõõmud). Tekkis muidugi ka mõte, kui lihtne on Eesti-suguses riigis poole eliidi korraga maha löömine...
Aga kogu elevuse kiuste, etendusest nüüd. Tom Stoppardi draama kahes vaatuses, Ain Mäeotsa lavastus. Alustada tuleks tõdemusega, et tegemist on intellektuaalselt nõudliku tükiga. Kohutavalt tiheda tekstiga, kust mõne sõna mitte kuulmine võib oluliseks osutuda (aitäh, selja taga istunud IRL-i poliitik, kelle köhahood antud kommentaari tingisid). Kindlasti tuleks osta kava, sest seal seletatakse põhimõisted lahti. Fermat´ teoreem (mu mäletamist mööda maadles sellega ka Lisbeth Salander ja seetõttu olin kursis, millega tegu), kirjanduse uurimine, Lord Byron, loodusteaduste ja kaunite kunstide omavaheline seos ning vastuolu, valgustussajand - kõik need on märksõnadeks. Etenduse sisu tõi mulle kohe meelde A.S Byatt´i raamatu "Lumm", mille tegevus haakub päris palju "Arkaadia" omaga. Samasugune alguse venimise probleem tabab ka "Arkaadiat", tegemist on hädaga, mis kummitab kõiki teoseid, mille segane algus on sissejuhatuseks hilisemale otsade kokku jooksmisele, mille käigus tegelikult selgub, et kogu see "tarbetu venitamine" oli lõpplahenduse jaoks hädavajalik. Teine vaatus oli oluliselt hoogsam ja paeluvam. Ka siinkohal ei saa üle ega ümber meid ümbritsenud inimfaktorist, mis taaskord eriti soosiv ei olnud. Enne kui ma meie taga istunud sosistajatest vanapaarile oma surmatoova pilgu jõudsin heita, sisistas isa neile "kuss!" (täiskasvanud inimesed, päriselt ka?!) ning ka kõrval istusid kaks naisterahvast, kellest üks püüdis naerda iga vähegi võimaliku koha peal ning teine ei saanud ka peale korduvaid katseid selgeks, et tema tool krigiseb kohutavalt. Peale vaheaega me kumbagi paari saalis enam ei kohanud. Seega, ilmselt kohutas esimene vaatus mõned inimesed ära. Eks see kunsti kohus ole ju ka. Kohutada väärituid. Etenduse lõppedes tõusis rahvas igatahes püsti ja kuigi ka mu isa torises, et "niiii hea see etendus nüüd ka ei olnud", siis mina jäin päris rahule. Midagi teistsugust, midagi, mis sunnib korralikult jälgima ja kaasa mõtlema - ma arvan, et selline taotlus väärib aplausi.
Näitlejatest tegid minu meelest parimad rollid Jaanika Arum ja Priit Strandberg, kes ka enam-vähem peaosalised olid. Ragne Pekarevi diktsioon oleks võinud mõnes kohas parem olla, aga see võib ka vabalt minu kõrvade viga olla. Oeh, ja tuleb välja, et ma ei näe kaheksandast reast näitlejate nägusid. "Kurt ja pime käis teatris"-kohta päris ok arvustus. Järgmisel nädalal saan prillid muide, esialgu vaid lähedale vaatamiseks küll. Igatahes ma arvan, et kui sa oled inimene, kes viitsib raamatuid lugeda, siis sulle võiks "Arkaadia" meeldida. Ahjaa, feministi-šovinisti teema oli etenduses ka täitsa sees :)
Lõpetuseks paar kohmakat fotot (ega ma ju selle peale ei tulnud, et mu enda vari kenasti peale jääb) imeliselt kaunist kavast (kui seda viimasel fotol olevat lille vaadata, meenub kohe ka Elizabeth Gilberti "Jumalik puudutus", millega tegelikult ka etendust osaliselt seostada saab):

Hoidke oma hobuseid kinni!

Käisin siis eile teatris, vaatamas VAT-teatri etendust "Masohhisti pihtimus". Mõtlesin arvustuse ka kirjutada, aga pole mõtet, sest Alvar Loog on Sirbis mu mõtted juba ammendavalt ja oskuslikult kirja pannud. Tõepoolest, liiga palju oli farsile rõhutud, kuigi oleks saanud ka hoopis mõjusamalt läheneda, mu meelest. Iga hinna eest rahva naerutamine, võimalikult tihti "sitt" ja "pask" karjumine ei šokeeri eriti kedagi. See on nii mainstream kui üldse olla saab. Mõnele, kes üldse teatris käinud ei ole, ongi need suisa Eesti teatri põhitunnusteks saanud. Ahjaa, Savisaare üle naermine muidugi ka ja üldse kohalikele poliitikutele viitamine.
Käisin teatris isaga, etendus toimus Tartu Uue Teatri saalis ja isa tähendas, et näha olevat oluliselt rohkem ärksamaid inimesi kui näiteks suures Vanemuises, mis pidavat nädalavahetusiti "pakse maainimesi" täis olevat. Isale etendus täitsa meeldis. Mulle jäi just mulje, et sellega püüti rõõmustada neid nö "paksu maainimese" tüüpi tegelasi. Minu jaoks tegid etenduse tugevaimad rollid hoopiski kõrvalosatäitjad, mitte peaosas olnud Raivo E. Tamm, kes mu meelest oli just endale omases hädise jobu rollis. Millegipärast reklaamitakse etendust aga pigem kui monotükki. Maxima Hitlerlik boss oli natuke üle võlli (loomulikult Maxima, mis siis veel oleks Eestis kohalik orjatöö võrdkuju), ametiühingute esindaja oli hästi mängitud, aga selgusetuks jäi, miks ta just selline oli. Nordea boss oli äärmiselt stiilipuhas. S&M klubisse sattunud advokaat samuti 5 +. Mega rolli tegi mu meelest Lauri Saatpalu Domina Laurana ja seda kõigest video vahendusel. Kogu tema intonatsioon ja näoilmed olid mu meelest priceless? imetabane? Kuidas see kõige popim sõna ongi? Lauri Saatpalu suur austaja olen ma muidugi juba lapsepõlvest saati, kui sundisin vanemaid endale Jõhvi kaubamajast Beep Shop Boysi kasseti ostma. On andekas inimene. L. millegipärast väidab end Saatpalu mitte taluvat, naljakas, kuidas mingi väike nüanss, seotus mingi alateadliku ebameeldivusega võib täiesti võõra inimese meile ebameeldivaks muuta. Siinkohal jõuangi rollini, mis mind etenduses kõige rohkem...eee...loksutas, ehk? - Ago Soots laulva antropomorfse hobusena. Oh, mind tabas vahepeal lausa ebameeldivusvärin kui oli aimata, et see tegelane kohe lavale astub! Ei, ta ei mänginud sugugi halvasti! Asi oli pigem selles, et ta mängis justkui natuke liiga hästi. Oli liiga inimesetaoline hobune. Kui ta lõpustseenis turvameest kehastades rahulikult lae all istus, ei häirinud ta mind sugugi. Mu üks esimesi teatrimälestusi on Vanemuises etendunud "Miki-Hiir tondilossis", mis mulle kuidagi väga jubeda tunde sisse jättis. Guugeldades tuli välja, et ma polegi ainuke, Delfi naistekas kirjutab keegi parema mäluga inimene, et "ainus kord, kus ma teatris karjunud olen, oli vaadates Vanemuise etendust Miki Hiir tondilossis. Seal oli Suksu Rangipuu ja talle vist tehti elektrishokki ja valgus vilkus ja muusika oli jube.. uhhh.. õnneks teised karjusid ka." Millegipärast on mulle mällu sööbinud õuduse allikana just inimkujuline hobune, mida siis lapsepõlves esindas see Suksu Rangipuu (lasteetenduses elektrišokki kujutada on ka muidugi tase omaette :). Ma ütlen, ega alateadvus ei unusta! Igatahes on igasugused hobusena käituvad inimesed minu jaoks kahtlased kujud ja tuleks minust eemal hoida. Saatuse irooniana on L. hobuse aastal sündinud. Õnneks ei käitu ta hobusena.
Lõpetuseks pilt ohututest hobustest, keda meil kodus hordidena leidub. Need konkreetsed on plastiliinist tehtud (Mini tegi koos sõbraga) ja mu meelest igavesti vinged. Etenduse pilte saab vaadata VAT-teatri kodukalt, seal on näha nii kappav hobu kui ka võluv Domina Laura.

Minu muusika!

Tutvustaks nüüd uut ja head muusikat. Üliharv nähtus, kui minu ette satub midagi uut ja head, enamasti on hea ikka vaid vana, aga seekord on tegemist millegi erilisega. Avastasin selle tüdruku, kui ta jagas Hole´i fännigrupis enda kaverit Hole´i Violetist:

Esimene tõeliselt äge kaver, mis originaalile ligilähedale saab. Tegemist siis Inglismaalt pärit neiuga, kel nimeks Lauren Tate ning kes varem esitaski muusikat enda nime alt, kuid on nüüd bändis nimega "Hands Off Gretel", mille suurimateks eeskujudeks on Hole, Babes In Toyland, Sleater Kinney, L7, Distillers ja Jack Off Jill, põhimõtteliselt 90ndate alternatiivroki, grunge ja rriot grrli bändid. Ehk siis kõik see, mis mulle koledal kombel meeldib. Siin on nende koduleht, kust leiab kogu olulise info, sealhulgas lood, mida saab Soundcloudist tasuta alla laadida. Eilsest on lood saadaval ka Spotifys. Praeguseks on neil ametlikult 4 oma lugu (otsides leiab rohkem) ja hunnik ägedaid kavereid, mida Youtubes kuulata saab ning tegemisel esimene plaat.
Eeskujude mõjutused paistavad küll iga nurga tagant välja (natuke häirib mind see, kuivõrd ta oma käekirjaga Courtney oma matkib) aga samas on see kõik väärt matkimist ju ka :) 

Distillersi "Drain the Blood" kaver siis ka. Miks mul ei võiks selline hääl olla?
Nii, üks nende oma lugu siis ka koos visuaaliga, kust saab aimu, milline nende väljanägemine on (äge):

Nii, Nirvana kaver:

Laivis, kontserdil:

Ja viimaseks esimene ametlik video:

Jeee! Vähemalt saan ma nüüd öelda, et kõik mu lemmikbändid ei ole laiali läinud ja lauljad üledoosidesse surnud (või pereelule pühendunud).

Täitsa igav oli olla

Leidsin Printsessi blogist, kes leidis selle Malluka blogist, kes selle ka ilmselt kuskilt leidis.


Mis on viimases sõnumis, mille kirjutasid ja kellele see oli?
My Little Pony ajakirja saatsin loosimängu vastuse, et Mini saaks endale nii umbes sajanda poni võita…

Mis kellast sa tavaliselt ärkad?
Äratus on pandud 7.45 peale, aga kass äratab tavaliselt umbes pool tundi varem.

Kas sa kardad hilisõhtul üksinda jalutada?
Ei. Samas kui oma peas mingi mõnus koll välja mõelda, siis hakkab küll kõhe ja hakkan selja taha vahtima.

Mida sa teed, et lõõgastuda pärast pingelist päeva?
Õnneks elu ei paku eriti neid pingelisi päevi. Vedelen voodis ja loen midagi enamasti.

Kus leidis aset su viimane suudlus ja kellega see oli?
Ah, oli mingi massikabistamine, jumal teab, kellega…Kassiga, voodis – kas see sobib?

Kas sa sattusid koolis tihti jamadesse?
Minu puhul oli häda selles, et kõigist oma jamadest pääsesin ma alati puhtalt. Keegi ei suutnud uskuda, et mina olin see, kes peldikus suitsu tegi ja longerot jõi (jook läks veel kotis ümber ja pärast haises mata õpik pool aastat selle järele, mis küll kahjuks matat minu jaoks rohkem ligitõmbavaks ei muutnud) või puudutajate päeviku ära varastas. Vene keele õpetaja saatsin suisa pimedasse kohta (sest ta nõudis vahetusjalatseid minu poriste tankide asemele), aga temagi vaatas mind lihtsalt kui mingi koleda haigushoo ohvrit.

Kas sa saad kergelt aru kahemõttelistest naljadest?
Jah, sest lapsepõlves oli mul sõbranna, kes ainult kahemõtteliselt rääkiski. Näiteks „kallur“ olevat kohe kindlasti ropp sõna. Pooled naljad olid tal nii kahemõttelised, et peale tema sealt keegi teist mõtet üles leida ei suutnud.

Kas sulle on pakutud narkootikume ja kas oled keeldunud?
Üks kord vist pakuti, aga mitte tasuta ja ma olin liiga purjus, et päris selgelt aru saada. Raha ei olnud, seega keeldusin. Rohkem pole pakutud kah.

Kas oled kohanud kedagi, kes on pannud sind mõtlema ja asju teisiti nägema?
Eks pani mu uskuma, et düsgraafia on tõesti haigus, mitte pelgalt lolluse kõrvalsaadus. Muidu on mind ikka ainult raamatud veenda suutnud.

Kas sa tarvitad narkootikume?
Ei. Pole kunagi ühtegi proovinud ka.

Ütle midagi veidrat, mis sind erutab.
Mis mõttes erutab? Pigem võiksin ma üles lugeda siia rea asju, mis mind kohe üldse ei eruta. Selliseid keskmise Valentinipäeva suur-erutajate nimekirja kuuluvaid. Nimekirjad erutavad mind väga.

Millele sa viimasel ajal palju mõelnud oled?
Kui mind mingi kinnismõte painaks, oleksin selle ammu siia letti löönud, aga nagu näha, pole just viimasel ajal miski piisavalt mõtteainet pakkunud.

Millal sa viimati hoidsid arvamuse enda teada ning surusid oma emotsioonid alla, et vältida vaidlust ja konflikti?
Ma arvan, et ma pole selliseks asjaks võimelinegi. Parema meelega väldin seltskondi, kus selline asi küsimuse alla võiks tulla.

Kas sa tavaliselt kallistad esimesena?
Ei ole nagu väga kallistaja. Kardan kõdi ja võõraid tisse. Paar üksikut erandit on ka ja neid ma lausa pigistan (mitte tisse siis).

Kas sa oled südamlik inimene?
Lugesin just, et tunded ilma tegudeta ei loe. Tunnetes ma olen jah jube südamlik, nutan iga hüljatud looma, haige imiku ja unarusse jäetud vanainimese pärast. Samas „südamlik“ seostub vist sellise inimesega, kes, samariitlik naeratus näol, igaühe käekäigu pärast muret tunneb ja kõigile pai teeb ning kirjade lõppu „päikest!“ kirjutab. Selline ma ei ole.

Kas sa suudad kerida omale ise suitsu?
Ei. Igasugune näpuosavus on 0.

Kas sul on tätoveeringuid? Kas sa tahad neid juurde teha?
Ei. Mulle meeldivad tätoveeringud küll, aga ainult sel juhul, kui need on suured, nähtavad ja neid on palju. Kuna ma aga ise kardan kangesti valu, verd ja kõdi, siis jääb ära.

Kas sa oled vaimselt tugev inimene?
Ma ei tea. Oleneb, mida selle all mõeldakse. Ma ärritun mõttetult täielike pisiasjade peale, aga suurte löökidega olen üldiselt kergelt toime tulnud. Ma ei saa näiteks siiamaani aru, miks nutetakse haiglates, enne suuri operatsioone või siis, kui keegi su maha jätab.

Kas sa oled füüsiliselt tugev?
Absoluutselt mitte. Ma olen lihasteta meduus. Ahjaa, tervisearstil surusin ühe käega 24 kg ja teisega 26. Arst ütles, et sellega on korras. Krt, L surus 3 X rohkem. Peangi nii nõrk olema siis?

Kas sa arvad, et sa oled hea inimene?
Ei, pole kunagi sellisel valearvamusel olnud. Only the good die young.

Nimeta üks asi, mida sa tahaksid oma elus praegu muuta.
Suve tahaks, kas see loeb?

Mida sa enamasti hommikuks sööd?
L. teeb töö juurde võileivad kaasa, neid söön ja kohvi joon.

Kas kõik väärivad tõe teada saamist?
Just need, kes seda ei vääri, peaksid tõe teada saama.

Mis on viimane vale, mida ütlesid?
Mingi jõuluvana puudutav jutt oli eile. See kassi suudlemine kah. Ja massiahistamine.

Nimeta kaks asja, mida on lihtsam teha kui tunnistada.
Püksi on kindlasti lihtsam teha kui seda avalikult tunnistada. Püksi võib kahte asja teha.

Kui palju suhteid või flirte sul elu jooksul olnud on?
Just ükspäev mõtlesin, kuidas ma pole kunagi flirtinud kellegagi, kellega mul suhet plaanis ei ole. Kaks pooleaastast suhet ja kaks kaheksa aastast suhet, millest üks käimas.

Kui mitu südant sa murdnud oled?
Kus mina tean, kuidas teised inimesed enda südame purunemiskindlust hinnanud on? Käitumise järgi kaks, aga iial ei või teada, millal keegi sulle noa kõrile paneb ja teatab, et sa oled väärt surma selle eest, et sa talle kui enda suurimale austajale kolmandas klassis tähelepanu ei pööranud.

Nimeta kolm asja, mis sulle enda juures meeldib.
Ainult kolm? Ilu, tarkus ja sarm?

Kas sul on palju sõpru, kellega aega veeta või mõned üksikud?
Ühtegi pole. Sellist, kellega aega veeta, ma mõtlen.

Mis on viimane film, mida vaatasid?
Youtube’st vaatasin dokumentaalfilmi Maie Parriku fenomenist. Ma olin üks neist 3000-st, kes teda Emajõe kallastel ootas. Ei jõudnudki ära oodata, varbad hakkasid külmetama ja läksime klassiõdedega ära koju.

Millal sa viimati kinos või teatris käisid?
Kinos novembris, teatris paar nädalat tagasi „Lotte unenäomaailmas“ vaatamas. Paari päeva pärast lähen taas teatrisse, seekord isaga vaatama sado-maso etendust, kus nahkpükstes Raivo E. Tamme näha saab.

Kas õpid oma vigadest?
Ei.

Mida sa oled õppinud “valusalt”?
Üldiselt seda, et inimestest on targem eemale hoida. Aga ma ju ei õpi oma vigadest. Tühja kõhu peale ei jooda, igasugu solki segamini ei jooda, rasedana hallitusjuustu ei sööda, selliseid asju ka muidugi.

Mis paneb sind end vanana tundma?
Ei tunne end vanana, kuigi numbrid ikka ehmatavad mõnikord.

Milliseid keeli sa oskad?
Eesti ja inglise. Õppinud olen veel rootsi, soome, saksa ja vene keelt, aga oskamiseks seda nimetada ei saa.

Kui oluline on sinu jaoks privaatsus?
Ütleme nii, et ise tahtlikult ei eksponeeri, aga kui avalikuks tuleb, siis minestusse ka ei lange.

Kas sulle meeldib tihti üksi olla?
Ma ei ole kunagi üksi olnud, sest mu sees on nii palju erinevaid karaktereid.

Mis on sinu lemmik lastenimed?
Meenub, et kunagi olid Andri ja Marika. Ütleme nii, et kumbki mu lastest Marika siiski pole. Ilusaid tüdrukunimesid on mitmeid, poiste omadest olid mõtteis Holden ja Leonard. Marimelli pandud Hedon on mu  meelest ka üks ütlemata hea nimi, ise poleks selle peale tulnud.

Mis rikub sinu jaoks vestluse ära?
Halb hingeõhk. Lollus. "Jutlustamine". Õelus.

Mis on sinu arvamus teise võimaluse osas?
Kordamine on tarkuse ema ja lolluse vanaema.

Kui sa saaksid valida ükskõik kelle maailmast, siis keda sa sooviksid oma õhtusöögile külalisena kutsuda?
Eee...oma õhtusöögile? Esimene mõte oli, et ma pean vaaritama hakkama või? Sel juhul läheks loosi vaid mõni lähedane tuttav. Üldiselt mingit tohutut unistust ei ole, et peaks kellegagi kokku saama ja südant puistama "kuidas ma teid ikka imetlenud olen!". Vot juhuslikult, niimoodi, nii veel võiks, et a la juhtume kuskil katastroofis kokku ja siis mina teen näo, et ei tea üldse kellega tegu jne.

Kas sa sooviksid olla kuulus? Millises valdkonnas?
Alla universumi direktori enam ei viitsiks punnitada.

Kas sa harjutad enne telefonikõnet teksti, mida edastada tahad? Miks?
Ei harjuta, aga enam-vähem mõtlen läbi ja loomulikult unustan kui õige hetk käes ning rabistan torusse (torusid ju enam ei ole tegelikult...) mingi arusaamatu mämmerdise. Vihkan telefone.

Millest koosneks sinu ideaalne päev?
Sellest, et kõik soovid läheksid ühe korraga täide. Muu ju poleks ideaalne.

Kas sul on mingi aimdus, kuidas sa sured?
Ei, pole kunagi mõelnud ka selle peale täpsemalt.

Nimeta kolm asja, mis on sinul ja su kaaslasel ühist.
Muusikamaitse (üldjoontes ja enam-vähem), halvad kombed ja sitt iseloom.

Mille üle sa siin elus kõige rohkem tänulikkust tunned?
Heade geenide.

Kui saaksid muuta midagi seoses sellega, kuidas sind üles kasvatati, siis mis see oleks.
Ma usun, et kasvatusel on inimese kujunemisele siiski üpris väike roll.

Kui sa avastaksid hommikul, et sul on üleloomulik võime, siis mis see oleks?
Buffy jõud loomulikult.

Mida sa hindad sõprussuhtes kõige rohkem?
Sarnaseid huve. Ahhaa! Kas ma praegu avastasin selle kiire vastusega siin selle, et ma tegelikult hindan ainult endale kasulikke sõpru? Et oleks kellegagi teatrisse ja kontserdile minna? Päriselt, mingi hingest-hinge rääkimine pole minu jaoks oluline. Sõpradega peab saama nalja ja meelt lahutada, muud midagi.

Mis on sinu parim mälestus?
Mälestused erinevatest reisidest. Mitte reitest.

Milline on sinu halvim mälestus?
On asju, mis on olnud kehvad, kuid ikkagi kokkuvõttes hästi lõppenud. Otseselt halbu mälestusi nagu ei meenugi.

Millist rolli mängivad sinu elus armastus ja kiindumus?
Meeldib nendega inimesi ahistada küll. Ja loomi.

Millised olid suhted su emaga?
Vastuolulised. Mul on hea meel, et ma just need geenid pärisin. Ja selle iseloomu. Aga ma saan aru, et teistel sellistega kerge ei ole.

Üks piinlik moment su elus.
Ma üritasin midagi meenutada, millele mõeldes "oleks jube mark", aga ei tule nagu ette. Ma pigem naeran selliste asjade üle kui ohin ja häbenen. Näiteks see, kui ma ujulas oma sõbrannat nurga tagant varitsesin, et teda põrandaharjaga ehmatada, aga nurga tagant juhtus tulema hoopis poiste kehalise kasvatuse õpetaja. See, kui ma lõbustuspargis äsja leitud tuttava korduvalt täis oksendasin. Piinlik võrdub naljakas.

Ja üks lisaküsimus ka : kas Weekend või We love the 90`s festival?
Mitte kumbki. Punk'n'Roll hoopis. Kui just valima peaks, siis võtaks 90´ndad.

This is how the Internet works

Eile jõudis Internetiavarustesse postitus, kus taaskord kõvasti materdatakse Courtney Love´i. Tegemist siis Kurt Cobaini väidetava ex-girlfriendi "kapist väljatulekuga", mille Loudwire täismahus ära tõi siin. Lugesin kah läbi, kuigi raske oli järge pidada. Courtney hiiglaslik vaenlastearmee on muidugi sillas, tänab pisarsilmil prouat julguse ning aususe eest ning soovitab tal "oma loost" raamat kirjutada. Mis see "oma lugu" aga on üldse?
Esiteks algab juba Loudwire artikkel üsnagi tähelepanuväärse lausega: If you´re a hardcore Nirvana fan, the name Mary Lou Lord may seem familiar. Ehk siis ei ole tegemist väga tuntud nimega. Tema Kurti girlfriendiks olemise kohta väidab Wikipedia hoopiski, et Lord became friends with Nirvana front man Kurt Cobain in the fall of 1991, before the group's rise to mainstream fame; there has been much speculation on the relationship between Lord and Cobain and In 2010, Lord adamantly denied any romantic relationship with Cobain. ^[1] The claim had been previously denied by Cobain, and later both perpetuated and denied by Courtney Love. Lisaks võib mainida, et Kurt´i tuntum ja "kinnitatud" ex Tracey Marander, kes oli kaastegev ka filmis "Montage of Heck", saab Courtneyga normaalselt läbi.
Niisiis, mida proua Lord oma pikas kurjas kirjas siis Courtneyle ette heidab? Mu meelest mitte midagi sellist, mis kellelegi uudsena tuleks. Seda, et Courtney oli 25 aastat tagasi tema vastu õel. Kiusas teda, hirmutas ja ütles tema kohta intervjuudes koledusi. Konkreetsetest faktidest ütleb ta ainult seda, et Courtney süüdistas teda ebaõiglaselt oma kassi surmas. Kui keegi vähegi Courtney´t ja tema väljaütlemisi teab, siis on ta kursis sellega, kuivõrd üle võlli need olla võivad - "and the bitch even killed my cat!" ei oleks sugugi eriline süüdistus. Pigem nagu vihahoos käratatud huumor. Ok, ega ma konkreetset lauset ei tea, aga samas kui kokku lugeda proua Lordi sõnavõtus läbikriipsutatud sõnad, siis ega temagi paista ingel olevat.
Teiseks, mis mulle seda teksti lugedes silma jäi, on selle tohutud vasturääkivused. Ühel hetkel väidab ta, et Courtney on andetu, kole ja loll, teises kohas kirjutab, et Courtney annet muidugi alahinnata ei saa ja ta on kindlasti kena ning nutikas. Mäh? Samamoodi Kurt - ühes kohas ingel, teises samasugune haige inimene nagu Courtney. Kuidagi sellise vihahoos sonimisena tundub see. Miks ta ootas "oma looga" 25 aaastat? Väidetavalt kartis ta Courtneyt. Mida ikka karta, samasuguseid "arvamusavaldusi" on Courtney kohta sajas kohas Internetis. Tundub, et kusagil peab olema konks, mingi suur paljastus, millega just Lord nüüd ja praegu välja tuli, kuid seda ei leia kusagilt. Ainuke koht, millest Lordi toetajad midagi seesugust välja lugesid oli lõik: And I am about to CRUSH YOU. Let the Tom games begin. I am behind him. You will never know this, and neither will you Tom, but I did talk to him, and I DO know what he told me……..f–k YOU COURTNEY you piece of s–t sociopathic lemming, leech, and ultimate mind f–k bully!  Tom on siis Tom Grant, vandenõuteoreetik, kes ilmutas hiljuti filmi "Soaked in Bleach" kus süüdistab Courtneyt Kurti tapmises.
Kohe peale seda ilmus ka esimene artikkel pealkirjaga "Lord süüdistab Courtneyt Kurti mõrvas", mille peale Lord ise oma Facebooki lehel lamenti lõi - "mina pole seda öelnud!". Jah, kõige muu kõrval ütles ta ju hoopiski nii: "And again, some of you have asked me about the Cobain “case” etc, and what I think about it, etc…..I don’t really have much to say about it. It’s not my place to say anything. I have no idea what happened." Kas need kaks viimatitoodud tsitaati ei tundu kuidagi omavahel vastuolus olevat?
Kogu selle pika jutu juures jääbki minu jaoks selgusetuks, mida uut ja olulist Lordil üldse öelda oli? Jääb mulje, et tegemist oli endale tähelepanu saamiseks korraldatud aktsiooniga. Kõik ju teavad, et Courtney ei ole kunagi olnud tasakaalukas, viisakas, sõbralik, ohutu huumorimeelega ega meeldiv daam. Teda on lihtne rünnata, sest ta ka ise on tunnistanud, et "I wish I was beautiful or at least wise, but I´m simply mad and violent." Kathleen Hannah sai tema käest tou kirja, Madonnat viskas ta kingaga - need naised millegipärast ei kirjuta pikki arusaamatuid postitusi hullust, kes neid 25 aastat painanud on. Tom Granti film  on kindlasti üks põhjuseid, miks Lord oma jutuga just nüüd välja tuli. Peale on sündinud uus põlvkond, kelle jaoks Kurt Jumal on, ning kes nüüd kõik vandenõuteooriad lennult haaravad. Huvitav ongi vaadata seda, kuidas mitte millestki saab midagi - loost, kus ühtki selget väidet pole, sünnib lugu "Lord süüdistab Courtneyt Kurti mõrvas" ning see jääb faktina Internetti ringlema. Tüdrukust, kes kunagi tundis Kurti, saab tema ex-girlfriend.
Loomulikult läks mingi osa "alaarenenud Courtney-fänne" (Courtney-tards) Lordi lehele ärplema ja teda pimedatesse kohtadesse saatma. Milleks? Et kinnitada tema arvamust neist? Et samamoodi lapsikud olla? Palju kära eimillestki. Internetis laamendada on mõnus ja ohutu.

If you’re a hardcore Nirvana fan, the name Mary Lou Lord may seem familiar.

Read More: Kurt Cobain's Ex-Girlfriend Goes After Courtney Love | http://loudwire.com/kurt-cobain-ex-girlfriend-goes-after-courtney-love/?trackback=tsmclip

If you’re a hardcore Nirvana fan, the name Mary Lou Lord may seem familiar.

Read More: Kurt Cobain's Ex-Girlfriend Goes After Courtney Love | http://loudwire.com/kurt-cobain-ex-girlfriend-goes-after-courtney-love/?trackback=tsmclip

If you’re a hardcore Nirvana fan, the name Mary Lou Lord may seem familiar.

Read More: Kurt Cobain's Ex-Girlfriend Goes After Courtney Love | http://loudwire.com/kurt-cobain-ex-girlfriend-goes-after-courtney-love/?trackback=tsmclip

If you’re a hardcore Nirvana fan, the name Mary Lou Lord may seem familiar.

Read More: Kurt Cobain's Ex-Girlfriend Goes After Courtney Love | http://loudwire.com/kurt-cobain-ex-girlfriend-goes-after-courtney-love/?trackback=tsmclip

If you’re a hardcore Nirvana fan, the name Mary Lou Lord may seem familiar.

Read More: Kurt Cobain's Ex-Girlfriend Goes After Courtney Love | http://loudwire.com/kurt-cobain-ex-girlfriend-goes-after-courtney-love/?trackback=tsmclip