Karin Bojs. Minu Euroopa perekond - viimased 54 000 aastat

Nägin täna linnas naist, kes luges käigu pealt Dan Browni uut raamatut "Päritolu" ning oleks äärepealt trepist alla lennanud. Huvitava kokkusattumusena alustasin ka ise peale "Minu Euroopa perekonna" lugemist just "Päritoluga". Nimelt käsitlevad need kaks raamatut ühte ja sama teemat, aga väga erineval viisil.

Kust me tuleme ja kuhu läheme? Ilmselgelt on inimesed seda küsimust endalt juba aegade algusest peale küsinud. Nii mõnedki on enda meelest ka vastused leidnud. "Päritolu" ilmselt just seetõttu nii põnev ongi - ikka tundub, et kusagil on varjatult see üks ja õige vastus, mis paugupealt maailma teistpidi pöörab ja meie silmad avab. Millegipärast kipuvad inimesed eelistama selgust ja kindlust, konkreetseid vastuseid. "Ma tean, et ma mitte midagi ei tea" tundub liiga mittemidagiütlevana. Keegi kuskil raudselt teab.

Karin Bojsi raamatut lugedes saab aru, kui vähe me tegelikult siiski teame ja kui väikestel tõenditel see vähenegi teadmine baseerub. Siiski, tehnoloogia areneb metsiku kiirusega ja võrreldes isegi mõne aasta taguse ajaga teame oluliselt rohkem. Inimesele, kes on mingil määral kursis populaarteaduslike ajakirjade ja telesaadetega, on selles raamatus palju tuttavat, Bojsi teene on see, et ta on suutnud mitmed erinevad teooriad ühte loosse kokku põimida lisades sinna juurde enda perekonnaloo, mille taustal üldist inimkonna arengut tutvustatakse. Seega, midagi jahmatavat justkui pole, teisalt kui mõelda sellele, kuidas räägiti inimkonna arengust sel ajal, kui ma koolis käisin, on erinevus ikka mäekõrgune. Toona tundus kõik juba ammu selge olevat - olid inimahvid, kellest järk-järgult arenes erinevaid etappe läbides homo sapiens, kes omakorda avastas tule, kodustas loomad, tuli selle peale, et vilja kasvatama hakata ja nii ta läks. Nüüdseks on selge, et mingist sirgjoonelisest arengust täiuse poole on ikka väga vale rääkida, üha avastatakse uusi inimliike (mind siiani hämmastab, kuidas me uskusime, et inimliike sai olla ainult üks, kuigi loodus meie ümber on teiste liikide puhul palju külluslikum olnud?) Eks siin oli takistuseks ilmselt mõtteviis inimesest kui looduse kroonist, kelle puhul sirgjooneline areng oli loomulik ega vajanud selgitusi.

Ka Bojs toob oma raamatus välja selle, kui palju sõltuvad avastused siiski tõlgendustest ja teadlaste eelarvamustest. Kastist välja mõelda on harjumuspäratu, ometi on tehnoloogiate täiustumine meid selleks sundinud, tuues esile üha uusi avastusi, mis varasemate "valmis" teooriatega kuidagi ei sobitu. Leidub neidki, kes asjad sel juhul lihtsalt sobima panevad, aga teadlaste hulgas on neid siiski vähemus. Bojs peatub ka paljudel ebameeldivatel kaasnähetel - näiteks liigsete üldistuste tegemisel mingite üksikute näidete varal - väga inimlik, me ju kõik tahame, et mingi avastus paneks midagi põhjalikult paika, mitte oleks lihtsalt üks tükike puslest, mis võib-olla korralikult ei sobitugi. Enamik avastusi aga just säärased ongi, samas teooriad on väga kiired tekkima. Viimased trendid näiteks  - paleodieet, kuigi tegelikult ei olnud olemas mingit ühtset kiviaja inimeste toitumist nagu praegugi ei söö ju inimesed ümber maailma ühesugust toitu, jutud naisviikingitest ja vanadest matriarhaadil põhinevatest kultuuridest, mis on tegelikult paaril mitmetitõlgendataval leiul põhinevad soovunelmad.

Raamat küll pigem näitab, kui palju on teadus arenenud ja kui paljut me oma päritolust selle tõttu teada võime saada (otseselt tutvustatakse geenitestide põnevat maailma), kuid kõige tähelepanuväärsemaks oli mu meelest just see, et tegelikult on need siiski tillukesed augud, millest minevikku piiluda. Me võime küll saada teada mida söödi, kuidas elati, millega tegeldi, kuid me ei saa iial teada, kuidas mõeldi, sest me tõlgendame kõiki märke vastavalt tänapäevasele inimkogemusele. Kas me oleme samasugused nagu olid nemad? Kas me tunneme samamoodi? Kas mingisugune üldinimlikkus on olemas või selle tekkimine kusagil ajaloos tuvastatav? Ilmselt just oma juurte tundmaõppimiseks suguvõsa uuritaksegi, kuid kas me ilma kirjalike jälgedeta siiski saame aimu, millised meie eellased olid? Kõik kaob. Ilmselt on tulevikuteadlastel sellevõrra lihtsam, meist jääb ju märk maha?! Ilmselt mõtlesid sama ka kadunud põlved. Küll nad meist kuulevad ja aru saavad! Düstoopiates ju tulevikuinimesed sageli loevad meie kirjutatud tekste, kuid ei saa nende mõttest aru - nad võtavad kõike oma reaalsusega, mis meie omaga kokku langeda ei pruugi.

Just see tõlgendamise keerukus jäi mulle sellest raamatust enim meelde. Mida rohkem me teame, seda rohkem saame aru, et me ei tea veel mitte midagi ja kas üldse kunagi teada saame? Mulle tundus, et autor on selles osas positiivsem kui mina, kuigi ta toob pidevalt põnevaid kõrvalepõikeid, kuidas erinevad isiksused ja päevapoliitika teadust läbi ajaloo mõjutanud on ja ka edaspidi mõjutavad. Sellegipoolest on see minu jaoks haaravam kui lihtsad, selged ja kõike paikapanevad lõpliku tõe teooriad. Maailm on liiga keeruline, et olla nii lihtne.

Aitäh Varrakule põneva ja inspireeriva raamatu eest!

Raudne Neitsi nähtud

Kas ma olen nüüd lõpuks nii rahul, et võiks kõrvad pea alla panna nagu ma eeldasin? Kus sa sellega! Inimese tahtmised ei lõpe iial. Aga algusest siis.

Saime Tartust päris vara minema, koledasti hirmutati, et Haabersti ringil on hullumaja, mingu me Õismäe kaudu, siis äkki saab lihtsamini. Keerasime üldse Jüri kandis Paldiski peale, et mööda mereranda sõita, sisemaal oli temperatuur + 27 kanti kiskunud. Sealne maastik on mulle ka enam-vähem võõras - käisime näiteks Lohusalu sadamas, mida ma ainult AloTV videotest näinud olen ja Keila-Joal turistitamas. Mere ääres näitas + 20, üleni musta rõivastatule oli see päris hea vaheldus. L. seevastu oli täielik rebel  - metalkontserdile roosas triiksärgis.

Kuuest avati uksed ja me umbes selleks ajaks oma tegemised tehtud saimegi, võtsime kohe tekkinud sappa, kuigi kahtlane see tundus, varem pole iial mingit saba olnud. Suurhallile lähemale jõudes selguski, et sabatas ainult parteri rahvas, istekohtade omad võisid vabalt sisse kõndida. Ma saan aru, et "tõeline fänn" läheb lava ette, aga minu olematu pikkuse ja gabariitidega seal kaua ei vehkle.

Suht testosteroonirohke keskkond oli, näiteks juhtus esimest korda ajaloos, et naiste vetsus oli lühem järjekord kui meeste omas. Pea pool rahvast paistis välismaist päritolu. Esinejad tulid lavale täpselt ettekuulutatud aegadel, Killswitch Engage pole mul mingi eriline lemmik, aga laivina täitsa tore kuulamine, mis sest, et lauludest eriti aru ei saanud. Siis ma veel ei taibanud, et see võiks probleem olla. Näiteks Ozzy kontserdil samas kohas oli soojendaja heli nii pekkis, et kuulata ei kannatanud, aga Ozzy ajaks see probleem kadus.

Kahjuks ei saanud seda öelda Iron Maideni kohta. Ma istusin kontserdi esimese osa täiesti krampis, hiljem tajusin, et kael on sellest valusaks jäänud (mitte mingist kaasaelamisest siis). Lihtsalt kuulasin, hambad ristis ja oigasin, et "ei ole võimalik!". Paganama plekist kuut! Ehk siis mingi räme vilin, aru ei saa, mis lauluga tegemist (ja no ma tõesti tean kõiki Iron Maideni lugusid), laulja hääl kaob vahepeal täiesti ära. Hakkasin juba mõtlema, et asi on meie kohtades (või minu peas), aga pärast ütles teisel pool kõrgemal loožis istunud sõber, et temal oli sama jama. Lisalugudeks olukord vist veidi paranes või lihtsalt harjusid kõrvad ära.

Ei jäänud muud üle, kui visuaalsele küljele keskenduda. See oli muidugi võimas! Ma vahepeal netti ei jälginud, aga ametlikule Insta kontole pandi kõik esitatavad lood vihjetega lavakujundusele ka eelnevalt üles. Algus meenutas natuke kunagist Suurte sõjamasinate muusikat Leigol. Millegipärast tunduvad turvalises keskkonnas edastatavad sõjahelid ülimalt ägedad, mingi psühholoogiline keerdkäik ilmselt. L. tegi video ka, aga see sai liiga suur, et siia üles riputada, igatahes videol on heli puhas, ilmselgelt on tehnikal paremad filtrid kui mu kõrvadel. Seekordne kontsert pidi koosnema vanematest lugudest, nad teevadki tuure üle ühe - uus plaat vs vana kuld. Sellegipoolest esines üllatusi  - Where Eagles Dare ja Revelations on minu jaoks sellised vähe kummalised valikud, aga no kõigile ühtmoodi sobivat setlisti vaevalt leiab, pealegi on Maidenil ka jõhkralt materjali, mille vahelt valida. Lavakujundusest meeldis enim vist see katedraali osa, koos lühtrite ja  vitraažidega (suuremates riikides elavad fännid küll vingusid, et mismõttes, eelmisel tuuril juba oli see lava, aga meie siin nii pirtsakad olla ei saa). Põlev Ikaros ning hiiglaslik Eddie pea olid ka muidugi massiivsed. Ja katkumask. Ei, lavashow oli kindlasti viimase peal ja mul on hea meel, et ma seda lõpuks ometi oma silmaga nägin  - just see klassikaliste elementide olemasolu (Eddie, Bruce´i lause "Good night! from iron maiden, from eddie and from the boys!", Steve´i kitarrivalangud, Nicko oma "augus" jms) vs uued üllatused tasakaal. Midagi, mida sa oled plaatidelt ja videodest mitmeid kordi kuulnud-näinud ja mille osaliseks sa lõpuks ka ise saad. See on midagi muud kui lihtsalt muusika, mida ma endiselt eelistan kõrvaklappidest ja omaette.

Häält ära ei karjunudki, kuigi müra oli nii kõva, et kaasalaulmist häbenema ei pidanud. Bruce'i falseti kõrval kõlab minu jäme alt ikka väääga kohatult. Ma häältest muidu midagi ei taipa, aga ainus, milles ma vähekenegi viisi suudan pidada on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses, sellega hirmutan ma kodus lapsi. Niipea kui püüan vähekenegi naissoole kohasemat häält teha, hakkab kõriaparaat värisema ja kaotab igasuguse viisi.

Tänaseni oli mu kõige suurem hirm, et äkki tuli peale Run To The Hillsi midagi veel, sest L. pistis kohe peale seda plagama, et auto juurde saada. Me olimegi mingi esimese 100 sees vist, kes ustest välja murdis, täiesti ilma vajaduseta sealjuures, tee oli nii tühi, et ma saime Haabersti ringil end kenasti ümber pöörata ja enne 23 olime linnast väljas. Iron Maideni Instagram mingit lisa-lisalugu ei kinnita, ehk siis ei olnud ka.

Igatahes on selge, et elu eesmärk "käia ära Iron Maideni" kontserdil pole mingi õige eesmärk. Nüüd tahaks ikka mõnele nende vabaõhukontserdile ka ja siis veel mõnele veidi parema akustikaga saalis toimuvale ja...Üles triikrauad!

P.S. Huvitav fakt, mida ma ei teadnud - Bruce esines aastal 1998 oma sooloplaadi Chemical Wedding promotuuri raames Tallinnas ööklubis Dekoltee.

Ma olen nii närvelevil!!!*

Kunagi ammu läks mu ema sõbrannaga reisile ja siis too sõbranna helistas emale paar nädalat enne reisi, et noh, kohver pakitud, jah? Ema pööritas selle peale silmi. Geenid või kasvatus, ma olen samasugune, aga veel hullemini. Ma nimelt keeldun isegi mõtlemast igasuguse planeerimise peale. Planeerimine tekitab ärevuse, teate küll seda, kuidas enne tähtsat eksamit kõht lahti läks, täiskasvanuna üritan vältida.

Lugesin just seda artiklit - pooled eestimaalased säästavad puhkuse jaoks mitu kuud - see on ju puhas kõhulahtisus pool aastat ette! Planeerimine tähendab seda, et millegi untsuminek on garanteeritud. Et lepin juba ette kokku, kellele kassi hoida annan ja lapsed, juhul kui kaasa ei võta? Sel juhul on ju miljon võimalust ja väikest atakki, et selgub - nad ikka ei saa. Kõige kindlam - raksust ja võimalikult lühikese etteteatamisega. Mis omakorda võib-olla tingitud asjaolust, et meie nö "turvavõrgustik" on "esimesena ei"-inimesed st kui abi vaja, antakse kõige pealt teada miks ei saa, seejärel antakse natuke lootust, et äkki ikka kuidagi saab ka, tohutute loobumiste hinnaga ja lõpuks ollakse nõus ning kiidetakse takka, millal uuesti saaks. Jah, ma tean, olen ebaõiglane, paljudel pole üldse mingit turvavõrgustikku, aga nõrkade närvidega nagu ma olen, ma lihtsalt ei taha seda kemplemist käsikäes enda süüditundmisega mitte millegi nimel ja moe pärast.

Kunagi kursaõde küsis, et kas ma planeerisingi oma teise lapse kooliajale? Ma naersin, et pole ühtegi last kuhugi planeerinud, lihtsalt juhtusid tulema. Tema imestas siis, et tüüpiline Tartu vist, tal Tallinnas enamikel sõbrannadel elu viisaastakute kaupa ette planeeritud. Planeerimine on saatanast! Mida elu on õpetanud, on see, et ükski plaan ei pea vett, ainus, mida neist saab on kahetsuse - näe, ei läinudki nii nagu planeerisin!

See puhkuseteema veel. Kas on võimalik mingit asja nautida, kui oled selle jaoks pool aastat kannatama pidanud? Hoidsid kõhu kõrvalt kokku, jõudsid oma kallisse hotelli, aga siis tuli välja, et see pole pooltki nii ilus kui piltidel lubati ja päike läks ka pilve taha? Ma oleks võinud selle jama asemel pool aastat kodus kaaviari süüa!!! Enda piiramist saadab minu puhul alati kahetsus. Äkki suren homme hoopis ära ja  mis kasu siis sellest dieedist, kokkuhoidmisest ja kasinusest? Mõistlikkuse piirides siis muidugi - konto peab kuu lõpuks nullis olema - see oleks juba teine äärmus. Tundub vist, et ma väärtustan elus eelkõige mugavust. Artiklid pealkirjaga "Kuidas väljuda mugavustsoonist?" kõlavad mulle umbes kui "Kuidas rabeleda paradiisist välja ja astuda kartmatult põrguteele?" Ma ei suuda raha koguda, aga ma olen juba loomult ihne - on see kuidagi loogiline? Vist võiksin isegi raha koguda, aga ainult sel juhul, kui sellel pole mingit reaalset eesmärki, lihtsalt hulga kasvamise kaunidus. Et ma saan ilusa hunniku kokku ja siis pean selle ära andma? Ei!

Millegipärast on elus seatud nii, et etteplaneerimisel on omad eelised. No näiteks igasugu piletid jms on ette ostes odavamad ja sa oled sunnitud riskima sellega, et ostad pileti ajaks, mil sa oled haige või hoopiski surnud. Et mismõttes tore on ette teada ja unistada, et näe viie kuu pärast on seda toredat asja oodata? Ei, see tähendab hoopis, et viis kuud on vaja muretseda, ega sellel konkreetsel päeval midagi kohutavat ei juhtu! See kammitseb mind, ma tahan olla vaba, spontaanne, aga hetkeajel ei saa tänapäeval isegi teatrisse mitte. Selle vältimiseks ei tea ma muud, kui lihtsalt keelan endal eelseisvatele asjadele mõtlemise. Asjad pakin viimasel minutil. Loomulikult, sel juhul on oht, et midagi jääb kahe silma vahele ja ümberpöördumiseks pole enam aega. Mul siin hetkel on paar plaani kuklas tiksumas. Järjekorras, kõik omal ajal, korrutan endale. Ma ei oska rööprähelda ju ka. Isegi mõttes mitte. Et teen siin tööd ja samal ajal mõtlen, mida kotti pakkida? Ei oska nii. Ma ei julge isegi mõelda, et homme on Iron Maiden, surun elevuse jõuga maha, ei mõtle sellele, ei jookse kiljudes mööda maja ringi. Olen nagu mu vanaema, kes alati hoitas  - see, et auto sõitis hoovist välja, ei tähenda veel, et ema-isa ära läksid, alles peale tunnikest on kindel, siis nad enam ilmselt poolelt teelt tagasi ei pööra! (Ma ei tea, mida salalikku me vanaemaga vanemate äraolekul teha plaanisime, aga pidev ärevus oli sees küll "lähevad-ei lähe", emal tuli sageli viimasel minutil mingi jama majja, ilmselt sellest ka minu skeptilisus plaanide osas).

Ja teate, mu sõbranna abiellub! Ma vahtisin pool tundi suu ammuli ekraani, kui teada sain (vot-vot, erinevused kommetes, vanasti vaadati kaunilt kujundatud kutset). Tegemist on küll lihtsalt registeerimisega, aga ikkagi, ma pole kedagi registeerimas näinud täpselt 10 aastat. See kõik tõi mulle aga hoopiski meelde selle, kuidas me noorena neid asju ette kujutasime ehk taaskord planeerisime ning kuhu need asjad tegelikult välja viisid. Ja mul on natuke kahju ja nostalgiliselt nukker olla. Aga ma olen nii õnnelik sõbranna üle! Ja ma raudselt hakkan ulguma seal! Ja ma ei tea, mida selga panna! Ja mida teha, mida öelda! Aga ma keeldun ka sellele mõtlemast, enne kui juba peaaegu hilja.

*Ma loodan, et te ikka olete Mu väikese poni püsivaatajad....

Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan

Istusin ühes väikses mereäärses külakeses palkmaja teisel korrusel ja lugesin juba teist õhtut öölambi valgel. All plaanisid inimesed kuhugi õhtut veetma minna ja ootasid, millal ma nende sekka naasen, aga ma ei tulnud, juba teist õhtut järjest. Ma vedasin neid alt, ma ei saanud kuhugi lõbutsema minna, mul ei olnud tuju, mu peal oli must masendus just sellest raamatust, aga ma ei saanud seda ka käest panna. Igavene vastik, närutav ja sa tead, et ega paremaks ei lähe, aga ikka loed. 

Ei, ma ei taha öelda, et see halb raamat oleks olnud, sugugi mitte, aga ma ei saa ju ka öelda, et see raamat oleks mulle meeldinud! Meeldinud selles mõttes nagu meeldivad ilusad lilled, ükssarvikud ja vikerkaared. See raamat on allakäik, pimedus, veri ja soolikad. Ma ju teadsin seda ette, mu meelest peaks iga lugeja seda ette aimama, seetõttu ma ei saagi aru, kui mõnes arvustuses heidetakse autorile ette, et ta ainult negatiivsele keskendus. No loomulikult, alati on igas asjas ka head, aga raamatus ei saa ju kõike  hõlmata - visata 560 leheküljele veel samapalju juurde, et näidata - oli palju halba, aga oli ka head? Mu meelest on Afanasjev raamatu õhkkonna just väga meisterlikult üles ehitanud - kõduhõng saadab lugu ju algusest peale, märgid on olemas, aga seesugust, tõepoolest Tarantinolikku verepulma ikkagi ei oota. "Nad kõik surevad koledat surma, enne seda veel koledamini kannatades." Võiks vist nõnda kokku võtta küll? Kui Kivirähk jätab kadunud maailma jaoks koopasse vähemalt Põhja Konna, siis Afanasjev ei jäta kivi kivi peale ka mitte.

Tunnistan, poole raamatu peal ma oleks seda eepost veel viie tärniga hinnanud, aga alates peatükist, mida illustreerib raamatu kaanepilt, tahtsin algul lausa kaks tärni vähemaks võtta. Ei ole lihtsalt üldse minu maitse. Mulle tundub, et seal on ka mingi murdepunkt - alguses täiesti realistlikust loost saab järsku julm ja segane psühhedeelne muinasjutt. Loomulikult oli ka Serafima isa ja vendadega toimunu kole ja julm, kuid siis oli tuttav kontekst - sõda, ja üks konkreetne paha tegelane, kes koletuid tegusid tegi. Millegipärast muutub lugeja rahulolematuks, kui selgub, et headeks peetud osatäitjad on samasugusteks tegudeks võimelised kui pahad. Tahaks ikka ilusat muinasjuttu, kuidas nüüd kirjanik kõik ära rikub!? Mismõttes reaalses elus nõnda ongi? Ma ju loen raamatut, eks! Siinkohal autorilt ju väga meisterlik pööre, aga tehes seda, riskib ta raamatu meeldivusega (nõrgemanärvilistele nagu mina).

Ilma selle sammuta, üldise kaoseta, ei oleks raamat aga sugugi nii meeldejääv. Pahad saaksid paraja palga ja head peaksid pidu? Meid on vist lapsepõlves liiga palju selliste lugudega harjutatud, ikka veel ei taha tunnistada, et tegelikult ju asjad nii ei käi. Raamatus tehakse jälke tegusid nii jumala nimel kui teda salates, inimesed kasutavad usku ja ideoloogiat oma madalate eesmärkide nimel. Raamatu lõpus küsib Kanaonu Sergei oma pojalt, kes teoloogiat õppima tahab minna, et miks? Miks ei võiks lihtsalt niisama hea inimese kombel elada, tegemata teistele seda, mida ei tahaks, et endale tehakse? Mulle tundub, et siin on raamatu üks tähtsamaid mõtteid, mille läbi saab selgeks ka see, millest lugu põhiliselt räägib, nimelt kättemaksust. Kättemaks jumalalt, kättemaks inimeselt, ikka ja jälle korduv vajadus maailmas õiguse mõistmine enda kätesse võtta. Nagu näha, ei sünni sellest iialgi midagi mõistlikku. Revolutsioon söövat oma lapsi, sama teeb kättemaks.

Kust tuleb see, et me alati usume - halvad teod saavad elus karistuse? Karistab karma, jumal, mingi abstraktne elu tasakaal? Et õiglus peab olema ja kui ei ole, siis õige mees paneb oma õigusega õigluse maksma? Et soost tõuseb sõjaaegne tank ja teeb kõik pahad maatasa? (Mulle õudselt meeldis see tanki-kujund raamatus. Võib-olla oli see mingi laiemalt levinud müüt, mida räägiti ka minu lapsepõlves?) Ükskord tuleb Kalev koju? Põhja Konn ärkab üles? Tuleb Taevariik? Ja kõik see, kõik need lood, müüdid, uskumused panevad meid tõepoolest unustama, kui palju ebaõiglust tegelikult meie ümber lokkab? Eks raamatuski arutasid uskmatud, et jumal peab olema kas kuri või hull. Ega usklikud ju samuti selle näruse argielu fakti vastu ei saanud, nemad aga tulid geniaalsele lahendusele - jumal on siiski hea, kõik paha on hoopis kuradist. Kahjuks lõppes seegi, nagu enamik vastandumisi kõigile kehvasti.

Kuidas maailma seletada - võiks pidada ka selle eepilise vanausuliste saaga taustküsimuseks. Kõige mõistlikum tundub sellega üldse mitte tegelema hakata ja püüda argieluga võimalikult valutult hakkama saada. Inimene seda enamasti ei suuda ja võib-olla just see meist inimese teebki?

Raamatut lugeda soovitan. Lugu jookseb ladusalt läbi põlvkondade, mitmete perede, paljude inimsaatuste, mis omavahel põimuvad, kuid milles orienteerumine vähemalt mulle küll keeruline ei olnud. Vanausuliste külad läbi aastakümnete, pärastsõjaaegne Tartu - kõik need on nauditavalt ja äratuntavalt kirja pandud. Kohalikest kommetest ja kultuurist saab nii mõndagi teada. Pildid on vinged. Külma kõhtu koledate kohtade tarvis - osa asju on ikka päris detailselt paberile pandud, võivad võikalt silme ette kerkida. Mitte lugeda masendunud meeleolus.

Kaks meest, kaheksa naist

Mu eelmise postituse kommentaariumist selgub, et tegelikult on siin tegemist ühe keskealiste haigete inimeste kogunemispaigaga. Tahtsin jube originaalne olla oma haigustega, aga tundub, et teised on veel tõbisemad...Muuseas, vahepeal hakkas mulle silma, et palju klikke siia blogisse tuli Hundi ulu juurest, mis oli veidi kummaline, sest mõnda aega valitses sealses blogis ju vaikus. Selgus tuli aga kellegi vihjest Perekoolile, nimelt olla seal keegi blogisoovituste all nimetanud Hundi ulu blogrolli, millele siis üks krapsakas Kägu kohe lisas, et phäh, seal ju ainult keskealised sokikudujad! Soki kudus mul kooliajal üks vanaema sõbranna valmis (vanaema vist ka ei osanud), aga muus osas hakkame vaikselt kvalifitseeruma  - ma pole nüüd mitu päeva vabast ajast arvutisse saanud, sest mingi närvipõlendik on külge hakanud. Algas seljast, ikka nii, et käsi surises ja oli kasutu ning on nüüd kanda kinnitanud mu paremas õlas. Mäletan, et kunagi pööritasin ema peale silmi, kui see iga tuulehoo puhul ennast kinni kattis, paistab, et polegi siin enam midagi naerda.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada lihtsalt ühe tüütu muusikapostituse. Nimelt möödus hiljuti 24 aastat mu lemmikplaadi - Hole'i "Live Through This" ilmumisest ja selle puhul tehti Spotifysse üks huvitav list erinevatest esitajatest, kes ennast LTT-st mõjutada on lasknud. Ma muuseas avastasin sealt enda jaoks Marina and The Diamondsi, see lugu albumilt Electra Heart käib hetkel mul pikemat aega korduse peal:

Otsustasin aga välja otsida kõik need plaadid, mis minu jaoks peale "Live Through This"-i kõigi aegade parimate plaatide nimekirjas järgmistel kohtadel ette tulevad. Jätsin välja kogumikud ja sama esitaja muud plaadid (muidu oleks esikümnes umbes 5 eri esitajat ainult). Igalt plaadilt püüdsin otsida selle kõige-kõigema loo, kuigi nende plaatide puhul on see raske, sest need on kõik sellised "defineerivad" teosed :) Kasutasin Last.fm-i statistikat, ehk siis plaadid, mida ma alates 2006 sügisest kõige rohkem kuulanud olen.

Kohe peale LTT-d tuleb (ja veel kahte Hole'i ning ühte CL-i sooloplaati) Shampoo - We Are Shampoo. 

Shampoost ma olen varem ka kirjutanud. Nende olemust reedab vist kõige paremini see fakt: kui  tšikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.

Kolmas koht Bitch Alert - I Can Feel Your Bones.  Parim Soome bänd üldse. Punkt. Ja oi, ma nüüd vaatasin seda videot, mida ma kohe siia uploadima hakkan ning kui see ei ole Hole-i "Live Through This"-ist mõjutatud, siis ma ei tea, mis üldse on! Miss-printsess plaadi kaanelt (Hole-i lugu Miss World) kiikumas sarnaselt Courtneyga nende Violet'i videost. Kui miski mu südant rahuldusega täidab, on erinevate vihjete ja ühendusniitide tajumine mu lemmikbändide vahel!

Koht neli L7 - Bricks Are Heavy, ("Ära tassi kiva, kiva raske", meenub ühe klassivenna nali, pärast tuli välja, et see vist "Armastusest kolme apelsini vastu" - ma olen muide ainus eestlane, kes seda kunagi näinud pole). Plaadi hitt on kindlasti "Pretend We're Dead", millenimelist bändi dokumentaalfilmi olen üritanud juba pikemat aega kusagilt alla tõmmata. "That was the real MTV!" nagu keegi video all kommenteeris:

Viies Nirvana - Nevermind, see on iseenesest üllatus mulle, mitte et plaat halb oleks. Lihtsalt kuidagi täiesti mainstream valik. Mu kõige lemmikum lugu on aga sellelt plaadilt "Breed":

Kuues Marilyn Manson - The Golden Age of Grotesque. Mina avastasin MM-i (ja Rob Zombie) Matrixi filmist, millest ma muidu halligi aru ei saanud. Kõvemad fännid ütlevad, et selle albumiga oli MM juba alla käinud ja ma täiesti tunnustan ka tema eelnevaid albumeid, aga siiski-siiski, see on KÕIGE parem. Ma toppisin nende lugude tsitaate oma Rate piltide sügavamõttelisteks pealkirjadeks, ma tsiteerisin neid üldse kõikjal, kus võimalik. (s)AINT on hümn, see on siiani mu telefonihelinaks - I don't care if your world is ending today I wasn't invited to it anyway. Aga näe, videot ei olnudki ma kunagi näinud. Ma muuseas laikisin ka kellegi kommentaari kuskil selle kohta, kuidas videod on muusika kõrval täiesti teisejärguline värk, milleks üldse? Kui ma saaks, paneks ka ainult audiolinke siia, aga ma möönan, et enamikule teistele vilkuv pilt meeldib. Marilyn videos tõmbab Piibli pealt triipu, kepib ja veristab ennast, aga ma ikkagi ei viitsinud lõpuni vaadata.

Õnnelik seitsmes Lana Del Rey - Born To Die. Vist kõige uuem plaat siin tabelis. No Lana on muidugi ka üks väheseid tõelisi pärle viimase aja muusikas minu jaoks.

Kaheksas The Distillers - Sing Sing Death House. Brody Dallel on veel teisigi projekte  - soolokas ja Spinnerette, mis mulle väga meeldivad, Distillers kindlasti kõige kurjem ja ka tuntuim. Pidavat sel aastal uuesti kokku tulema. Ilus naine ägeda häälega.

Üheksas taas üks äge naine Jack Off Jill - Clear Hearts Grey Flowers. Bändi liider Jessicka Addams tegutseb nüüd peamiselt kunstnikuna, on teinud ka teist ägedat bändi Scarling. Veriste tampoonidega kõrvakaid kellelegi? Ta ongi selline nunnu ja samas õõvastav, ka muusikas:

Viimasena jõuab tabelisse Civet  - Love & War. California bänd, paistab, et see album jäi neile viimaseks. Väga vinge häälega laulja taaskord.

Lõpetuseks mõtlesin panna mõne Live Through This-i loo, aga seda on liiga raske teha st ühte välja valida. Panen siiski Violeti, sest mu meelest on just selle loo esteetilisest poolest väga paljud inspiratsiooni saanud.

There is no power
Like my pretty power
My pretty power
My ugly

 

Müün oma naha maha

Avastasin umbes aasta tagasi imeliku seaduspärasuse  - töölt koju tulles ja aktiivsemalt suheldes (tööl ma püsin vait üldiselt), hakkas nahk jubedalt sügelema. Eriti näiteks nõusid pestes, kui käed märjad ja ennast sügada ei saa. Umbes poole tunniga see jama kadus. Teine pooletunnine hoog saabus õhtul magama minnes - aju hakkas jälle aktiivsemalt tööle (mul vähemalt on nii, kohe kui voodisse heidan, tulevad kõik need "head mõtted", mida peaks tegema) ja nahk sügelema. Niisama ta ei sügelenud, nõgeslööve tuli iseenesest peale, mõnikord näiteks justkui piitsaarmidena - pikad sirged punased nahast kõrgemad triibud. Selgitasin siis välja, et tegemist on urtikaariaga, millel tuhat eri põhjust - umbes tomatisöömisest vähini, kõige iseloomulikum aga lausa "teadmata põhjusega urtikaaria". Muuseas, taaskord peamiselt naistel (ok, täpsustatult "keskealistel"...) esinev häda. Kuigi mu emal on meespatsient, kellel kontakturtikaaria seljakotile (raudselt tegemist matkahuvilisega...)

Kuna lõpuks viskas see värk ikka ära, hakkasin allergiarohtu võtma, korra võtan, aitab paariks päevaks, seejärel uuesti. Muuseas, tavalist allergiat mul pole ei ühegi allergeeni vastu ega ka toiduallergiat. Mulle endale tundus, et mu urtikaaria ongi närvidest  - selle vallandab aktiivne ajutöö. Täiesti napakas diagnoos, aga see on ainus asi, millega oskan lööbe tekkimist seostada.

Igatahes, nüüd siis avastasin, et lisaks sellele on mul tekkinud ka üks väga harva esinev urtikaaria vorm, nimelt päikeseurtikaaria (Esineb harva. Sagedamini haigestuvad naised). Piisab kui ma lähen viie minutiga kontorist poodi, kui mu katmata käsivartele tekib nahast kõrgem erepunane valusalt sügelev lööve, tunne on selline nagu päikesekiired torgiksid nahka sõna otseses mõttes. Lugesin, et üldiselt annab see päikesega harjudes järele. Samas Nendel patsientidel (kellel on päikeseurtikaaria) on oht haigestuda teistesse füüsikalise urtikaaria vormidesse, näiteks külmaurikaariasse, mille puhul reaktsiooni tekitab madal temperatuur. Ok, ma saan aru, et soojamaareis keset talve on minu jaoks riskantne ja ma lepin sellega, aga madal temperatuur - see on meil ju oma 9 kuud jutti!

On ikka nahk küll! Lisaks sellele on ta ju mul veel lubivalge, ketendavalt kuiv ja metsikult sünnimärke täis. Nahk on meie suurim organ, muide. Õnn ja rõõm. Kui kasutada seda teooriat,  mis väidab, et haigused tahavad meile midagi öelda, siis ma pakun, et mu nahk soovib mulle öelda, et ma püsiks toas teki all ega suhtleks inimestega. Ma põhimõtteliselt seda teengi, aga paistab, et talle pole ikka küllalt...

Väljasviibimisest ja nahast veel  - igasugu mutukad ja sääsed äestavad mind ka korralikult. Hetkel olen ma peale kahte grilliõhtut punaseid punne täis, ühelgi teisel samadel üritustel viibinud inimestest mingeid selliseid probleeme pole. Ma ei usu, et hammustajad valivad oleksid, pigem ei teki teistel säärast reaktsiooni. Mul tekivad kublad ca 24 tundi peale hammustust (st jõuan veel õndsalt ohata enne, et näe, sääski polnudki) ja sügelevad seejärel oma nädalakese. Sellised kaunid punased jurakad mööda valget ihu laiali. Suht nutune värk ühesõnaga. Mina olengi see printsess herneteral.

Millal maksan memme vaeva?

Ehk siis traditsiooniline emadepäevapostitus. Emadepäeva üle olen varasemalt kaevelnud siin ja siin, isadepäevavigin (kus ei saa mööda ka emadepäevaviginast) siin. Kuna need postitused on üsna ammusest ajast, võib arvata, et vahepeal mu antipaatia lahjenes. Põhimõtteliselt jah, mul pole midagi oma emaga kohvitamise-koogitamise ega ka väikelapse toodud lillede vastu. Nüüdseks on Mini aga piisavalt suur, et ma hakkan märkama mingeid mulle mitte sobivaid mustreid selle püha traditsioonides.

Mini pidi koolis ära õppima emadepäevaluuletuse. See kõlas nii:
KAS KA SINU PERES EMA?
Lotta Seisler
KAS KA SINU PERES EMA
AINSANA TEEB PAHANDUST?
MIKS SIIS MUIDU AINULT TEMA
KRAAMIB TEISTE VARANDUST?
KAS KA SINU PERES EMA
AINSANA SÖÖB TOITU TA?
MIKS SIIS MUIDU AINULT TEMA
NÕUSID PESEB-LOPUTAB?
KAS KA SINU PERES EMA
ON JÕULU AJAL PARIM LAPS?
KAS SIIS SELLEPÄRAST TEMA
ROHKEM KINKE SAAB KUI PAPS?

Mini ütles, et nemad sõbrannaga hõikasid iga küsimuse vastuseks "EIII!" Ema ei ole see, kes ainsana koristab, nõud peseb ja pühade ajal isa poolt (seda nüanssi tabasin küll ainult mina) kingitustega üle külvatud saab. Kui ma seda luuletust otsisin, sattusin teistegi samasuguste peale  - ema on "köögis, aias või poes", ema "UKSI-AKNAID PÜHIB, TREPINURGAS TOLMU NÜHIB, HILJEM KASTRULEID POLEERIB,VÄRSKEID KURKE MARINEERIB.AINA KÜPSETAB JA KEEDAB,
KÖÖGIS KAUA AEGA VEEDAB."

Ja mulle jõudis äkitselt kohale, miks emadepäev sellisel kujul mulle juba lapsena nii suurt võõristust tekitas. Mul ei ole elu sees sellist ema olnud! Selline ema oli Bidstrupi koomiksis - ema rätt peas põlvili põrandat küürimas, higisena pliidi ees ja lõpuks kurnatult tugitoolis, kui viimaks külalised saabusid. Mulle seostusid sõnaga "ema" hoopis teistsugused asjad. 

Ema oli minu jaoks naiserolli eeskuju - täiskasvanud naine, kes võis teha seda, mida tahtis. Käia linnas, poodides, pidudel, tööl, osta omale ise šokolaadi (ja see lapse eest kappi ära peita), omada sõbrannasid, kanda ilusaid riideid jne. Ema põhiroll ei olnud ükski neist, mida neis ema-luuletustes esile tõstetakse. Ema rollid olid peamiselt väljaspool kodu ja oo, kuidas ma ka selliseks emaks saada tahtsin! Kas keegi tahab suureks saades saada inimeseks, kes muud ei tee kui koristab ja vaaritab? Miks emadepäevaluuletustes rõhutatakse just seda poolt? Hea, et ma ise omal ajal luuletusi eeskujuks ei võtnud ja elavast näitest juhindusin, muidu oleksingi äkki ühiskonna ootustega kaasa läinud! Mis on lahedat selles, et emadus on vaev, kas me sellega ei pane väikseid tüdrukuid masendavasse olukorda?! (Jah, Mini ütles täna, et ta ikka oleks väga hea meelega hoopis poiss.) Miks me ei võiks rääkida, et täiskasvanud naine ja ema on päris tore olla? Traditsiooniliselt üks õige ema ongi vaevatud memm?! 

Kaltsusõltlased*

Istusin täna arsti ooteruumis ja sattusin lugema ühest sealsest "naistekast" intervjuud Anu Saagimiga. Ma ei tea temast midagi muud arvata kui et head geenid, intervjuu oli ka tüüpiliselt igav stampteemadel. Muudkui ikka pürgige ja elage samal ajal harmoonias, kellelegi ei tule pähegi, et need asjad võiksid erinevate inimeste jaoks erinevalt kätte tulla ja mingeid retsepte selleks anda ei ole võimalik. No Saagim räägib endast muidugi, sellest kuidas tegelikult ikka väljanägemine annab sisemusele rõõmu juurde ja kuidas tema küll mitu päeva samade riietega käia ei suuda, kuigi jah, on isegi juhtunud (omg! hoiame hinge kinni, megapaljastus tulemas!), et ta käib nädal aega sama teksatagiga, ainult särki seal all vahetades, aga no see on küll viimne piir ja pärast seda läheb tagi teenitud vanaduspuhkusele taaskasutuses ning Anu vaigistab oma uue asja ostmise valu sageli H&M-s.

Teame, ma usun, et see on vist mingi küti-korilase kompleks, aga millegipärast nii on, et uued asjad teevad inimese rõõmsaks. Mitte tingimata hilbud siis. Hilbud on selline enamlevinud sõltuvus. Sama hästi võiks sisemist hedonisti rõõmustada igapäevase koogitükiga, aga selle puhul ollakse päris teadlikud, et lõppkokkuvõttes see head ei tee. Mis kook, osta parem uus kleit! Muidu lähed paksuks ja see on kole. Anu ka pakse ei salli, paha vaadata kohe. Miskipärast on toidu või joogiga enda premeerimine halb, aga asjade kokkuostmine kõlbab. Võib kenasti öelda, et sa lihtsalt hindad ilu enda ümber (ja vaikselt ridade vahelt mõista anda, et väheostlejad ilmselt ei hinda siis).

Mu meelest peaks siinkohal veidi enam laiale pildile mõtlema. Kiirmood on siiski räme raiskamine, mood üldse on. Aga sa saadad ju kõik oma hilbud taaskasutusse? Ma arvan, et on vale arvata, et taaskasutuse riideid on kellelegi vaja (ok, väga vähest osa sellest on) - seal ostlevad täpselt samasugused kaltsusõltlased, ainult väiksema eelarvega. Nad ostavad täpselt samal põhimõttel, mis sina - et oleks midagi uut, et päev paremana paistaks. Taaskasutus on loomulikult positiivne, aga vaadates selle mastaape (Tartusse just alustati riidekonteinerite paigaldust ja esimestel päevadel tuli neid tühjendada mitu korda päevas, lisaks on tohutu kirbukate buum, pluss hulk gruppe FB-s, kus kaltsumüügi/vahetusega tegeldakse), tekib küll masendav tunne - nii palju hilpe on kokku ostetud, mida mitte keegi ei vaja.

Ma absoluutselt ei taha ennast esile tõsta kui mingit arukat tarbijat, igasugu masendavat saasta on riidekapis, aga vähemalt ei taha ma seda juurde ja isegi kui on vaja, siis praeguste müügil olevate toodete kvaliteet ei kannata mingit kriitikat. Oleks teadnud, et eluks ajaks samasse suurusesse ei jää, oleks võinud 10 aastat tagasi riided valmis osta...Aga kilgata, kuidas tarbida on lahe ja rohkem tarbida veel lahedam, no ma ei tea. Eluunistuseks walk in garderoob. Tahan olla elusuuruses ilus nukk.

*Ema mul mõtles selle kategooria välja, tal mingid kolleegid, kes tormavad mööda uute kirbuturgude avamisüritusi.

Kott pähe!

Kuna Ritsikut huvitas, mis mul kosmeetikakotis leidub, üritasin pilti teha ja no ausõna, püüdsin, aga välja tuli täpselt sama jube nagu need pildid, mida L. oma peegelkaameraga teeb. Ta nimelt ostis kunagi bitcoinide eest fotoka (nüüd saaks nende eest ilmselt maja...), mille ma puruks viskasin (ikka juhtub...), ostsin siis uue, kingiti veel fotograafiaõpik ka lisaks, aga tema süüdistab endiselt, et lihtsalt fotokas pole tasemel...Mõtlesin puhtalt trotsist pildistamise ära õppida, aga no see tõesti absoluutselt ei huvita mind (miks, oo, miks see kõiki teisi huvitab? Mu meelest rikub kaamera taga olemine igasuguse ürituse ära ja ma tahan ikka kogeda vahetult, mitte pärast piltidelt kaeda). Parimaid pilte teevad jätkuvalt meie peres telefonid (mitte küll kahjuks minu Nokia), seejärel mina oma seebikaga (need konkreetsed siin lihtsalt ei õnnestunud) ja kõige kindlam altminek on Nikoni väljavõtmine.

Aga kosmeetikakott siis. Kõigepealt tegelikult külmkapp, sest kreeme hoian ma siiski seal.

Vasakult silmakreem, Yves Rocheri oma, ema kinkis. Ma muidu kasutan Dermoshopi Q10, see praegune on selline keskmine - ei kuiva väga kiiresti (kui ma tahan kohe meikima hakata, siis see on natuke segav) ja üks rullikutest lasi ka tuubi küljest jalga. Muidu peaks jahutama küll, aga mul õnneks kottis silmaalustega probleemi pole. Kuigi eelmisel nädala ärkasin hommikul silm täitsa kinni paistetanud - põhjuseks kulmu alla tekkinud hiiglaslik valus mädapunn. Nii imelikus kohas polegi veel punne näinud.
Keskmine on mu talvine näokreem, mida hetkel peale sauna ja öösiti kasutan, kah Dermoshop. Ma tellin seal päris palju, sest tooted sobivad ja on hea hinna-kvaliteedi suhtega. Ema kolleegid tellivad minu kaudu ja siis saan sageli osa asju üldse tasuta. Igatahes oli mul aastaid see teema, et kevad-talvel läks nahk nii kuivaks, et meiki oli pea võimatu peale panna, nahk ketendas otsa eest võimatult, igasugu kreeme sai proovitud, aga see kombo Dermoshopi öökreemist, Bionike päevakast ja L'Oreali CC kreemist oli ainuke, mis mu naha korras hoidis, nüüd olengi kahel viimasel talvel nende juurde jäänud.
Paremal siis ongi päevakreem Bionikelt (Defence XAge),  see on apteegikosmeetika, tõeliselt hea kreem ja kui nad just teda tootmisest maha ei võta, siis jään selle juurde. Ega ma üldiselt ei tea, mida reklaam selle kreemi kohta lubab, mulle on oluline ainult see, et ta ei jäta nahka kestendama.
Seerumit, D'difference (vana nimega Domina Elegans) oma, kasutasin kriitilisemal talveajal ka, seda müüdi vahepeal soodukaga, hetkel on ka, aga ainult suur pudel ja see on päris krõbeda hinnaga. Paistab, et see konkreetne läheb tootmisest maha (nagu kõik, mis mulle sobib). Miks kasutasin? Lootuses, et niisutab sügavuti ja ennetab kuivust.

Kosmeetikakott siis, seal mul tegelikult mingeid imetooteid pole (peale ühe) ja üldiselt ma väga ei vali ka, kogemuse põhjal peaks meigipõhi korralik olema, muud vahendid erilist vahet ei oma. Sama tõde oli ka kirjas raamatus "Ausalt ilust" - kreemide, puhastusvahendite jms juures on kvaliteet oluline, muude toodete peale pole alati mõtet raha raisata, odavam kärab ka. Meie poodides on mulle üldse tunduma hakanud, et kallimad tooted (ripsmetuššidega selline kogemus) jäävad letile liiga kauaks seisma ja võivad ostes hoopiski kuivanud või aegunud olla.

See ainuke asendamatu on siin pildil see L'Oreali CC kreem - imeline kerge nahatooni ühtlustav toode. Ja nagu ikka, see asendati nüüd mingi "uudistootega". Sama firma BB kreem näiteks oli ülim saast, mida ma kunagi proovinud. See müügilt kadunu oli ka üks väheseid, mille kohta teistelgi inimestel ainult kiidusõnu jätkus, aga loomulikult tuli L'Orealil töötavat lahendust parendama hakata, sest rahvas nõuab muudkui uut. (Ja üldse, ma ei taha väga L'Oreali kasutada, nende loomkatsete teema on kahtlane).

Vasakul Maybelline mingi läikevastane pulk, sain tasuta kingiks, kasutan hoopis peitepulgana. Käib kah, etem kui need vedelad peitjad, mis tavaliselt liiga tumedad ja paksud. Mida peidan? Punne ja tumedaid silmaaluseid.

See väike must tuub on Germaine de Cappuccini huuleõli, väidetavalt suurendav, sellepärast ema selle mulle ära andiski, ta kardab sääraseid asju. Mul huuled piisavalt suured, kasutan lihtsalt niisutava läikena, sellena toimib hästi. Huuli suurendab muuseas alati see, kui ülemise huule kohale (keskele üles, noh, olen jube hea kaardilugeja) veidi läiget kanda, vahet pole, millist.

Päikesepuuder on Manhattani oma, võtsin poest nimme kõige odavama, pole mingit vahet neil mu meelest. See pole vähemalt kohatult sädelev.

Kõige ülemisem must pulk on Dermoshopi lauprimer, mul nii rasvased laud, et päeva peale kulub maha.

Järgmine must on Art Deco lainer. Must ja veekindel. Olen andunud lainerdaja (korralikku lainerijoont ei oska siiski siiani teha) ja tahan, et lainer oleks pintsliotsaga, mitte vildikaotsaga. Vildikale tuleb ju peale vajutada ja minu silm hakkab küll sellest võbelema.

Läikiv pulk on Art Deco ripsmetušš. Ühtki head ripsmetušši pole ma veel elu sees kohanud, vähemalt minu ripsmeid miski paremaks ei tee. Samas varjab lainer mul ripsmed niikuinii, seega vahet pole.

Eks mul on muid tooteid ka, aga neid ma igapäevaselt ei kasuta. Huuleläiked on tüütud, juuksed ja kärbsed jäävad neisse kinni, huulepulgad kuivatavad kõik suud. Lauvärvid vajuvad laiali. Silmapliiatsiga ei oska ma midagi teha (kuigi terve teismeea toimetasin agaralt). Kulmud on mu au ja uhkus, need on pähe tätoveeritud, ei pea nendega mässama ja piisavalt mustad on ka. Mis niiditamistehnika, mis loomulik tulemus? Mu jaoks on just oluline, et loomulik ei oleks.

Kunagi ülikooliajal keegi küsis, et kus ma meikima õppisin? Ma ei saanud hästi aru, et mis mõttes "kus"? Kodus, oma toas, peegli ees? Tuli välja, et osa inimesi maksis pappi ja käis koolitustel, kus õpetati "õigesti jumestama"! Päris jube kontseptsioon mu arust. Ma tegin alati nii nagu mulle meeldis, vahet pole, kas see sobis mu näoga või mitte. Eks seda nägu pidid ju ikka teised vahtima, mitte mina! Professionaalsest jumestusteenusest olen siiani edukalt eemale hoidnud. Kellelegi teisele pole ka kunagi meiki teinud ega tahtnud teha. Mind saab süüdistada ainult oma enda elu ära rikkumises.

Mees, kes teadis ussisõnu Vanemuises

Ma olen viimasel ajal teatrisse sattunud ainult lasteetendusi vaatama, aga "Mees, kes teadis ussisõnu" tahtsin kohe kindlasti näha*. Kui ma raamatut lugesin, mõtlesin kohe, millise võimsa ekraniseeringu sellest teha saaks, noh, siis kui oleks umbes sama palju raha kui "Sõrmuse isanda" tegemiseks läks. Seda teatris lavastada tundus üsna hullumeelse ettevõtmisena. Kui ma nüüd lisan siia, et Saša Pepeljajev lavastas kogu maailma põhimõtteliselt ainult nelja elementi - ämbreid, toikaid, spiraaltorusid (raudselt neil on mingi tehniline nimetus, no need, mida ventilatsioonitorudena kastutatakse tavaliselt) ja toidukilet kasutades, siis saan aru, kui küündimatu ja kastis kinni minu arusaam oli.

Millegipärast tuli sellele mõeldes meelde vvn ja tema "Lihtsad valikud", mida osa arvustajaid kritiseeris vähese maailma ülesehituse kirjeldamise eest - et no mismoodi mõtle ise juurde?! Selline lähenemine vist kas sobib või mitte. Mulle sobib, aga näiteks on mul kodus üks viieaastane, kelle jaoks peab kõik olema "õigesti" - ei mingit kujuteldavat, väljamõeldut ega võimatut! Mitte et ma tahaks fantaasiavastased vähearenenutega võrdsustada, no vahel ikka kuningas ongi alasti, aga mu meelest on suur saavutus see, kui sa suudad skemaatiliste vahenditega luua ka teistele kaasaelatava maailma. No mitte nii siis, et seletad, "see post siin on jõulupuu", aga keegi teine vedu ei võta.

Käisime teatris neljakesi ja pooled meist olid eelnevalt raamatut lugenud, pooled mitte. Need lugenud pooled olid seda samuti aastaid tagasi teinud. Lugu läks väga kenasti käima, järk-järgult hakkas loetu silme ette kerkima. L., kes lugenud ei olnud, väitis, et alguse "Nõiutud saart" (te ju ometi teate seda omaaegset õudus-multikat) meenutav lavapilt ehmatas ta natuke ära, aga hiljem tuli tekstiosa üha juurde. Kindlasti ei olnud see klassikaline rollikeskne lavastus, pigem visuaalsele üldpildile rõhuv, kuid samas oli ka ühtne lugu olemas. Sai nii tegevusele kaasa elada kui ka kunsti nautida.

Absoluutselt geniaalsed olid mu meelest rästik (kogu tema liikumine - saad aru, et see on uss, mitte inime), Alo Kurvits, eriti siilina (ausalt see oli ägedam isegi kui tema põhiroll vanaisana, aga ilmselt seetõttu, et ma teadsin vanaisarolli veidi ette), muidugi Mõmmi (ma armusin temasse juba raamatus, aga seal ju öeldaksegi, et inimnaised on karude ees relvitud...). Kirikuisa Johannese rolli tekstiline pool oli samuti huvitavalt üles ehitatud. Ainukesena jäi mulle segaseks Meeme, alles etenduse lõpus jagasin ära, et "ah, see on Meeme!" - minu arusaam Meemest raamatu põhjal oli "üks tõeline flegma".

Praktilise näpunäitena ütlen kõigile, kes kavatsevad Vanemuise väiksesse majja etendusele tulla, et võimalusel tuldagu rannariietes, sest saalis valitses ikka jõhker saun. Eriti valus oli kontrast laval lõõtsuva tuulega, millest saali ei jagunud iilikestki.

Väga hea tõelise asjatundja arvustuse lavastuse kohta leiab Danzumehe blogist. Lisaks ainult niipalju, et võrreldes esikaga oli muutunud see, et vanaisa tundlad olid muutunud tõelisteks äratuntavateks mürgihammasteks.

Etenduse pikkus (3:20) mu jaoks liig ei olnud, teine vaatus oli pealegi oluliselt lühem, ainult see palavus.

P.S. Mõtlesin, et ma vist ei olegi kunagi ühtegi halba etendust vaatamas käinud. Kooliajal oli üks kolmevaatuseline sürr "Tarelkini surm", mille kontrolletenduselt peale esimest vaatust sai ära tuldud, aga hiljem selgus, et see nülitigi vaatusevõrra lühemaks. Vanemad tihedamate teatrikülastajatena seevastu on küll tihti pettunud olnud, aga nad käivad ka sageli komöödiaid või suisa farsse (ema nüüd lubas pühalikult, et ei iial enam ühtki farssi) kaemas. Kui nali ikka naerma ei aja või suisa labane tundub, ei ole tõesti meeldiv.

* Pärnu Endlas lavastas samaainelist lugu Johannes Veski, aga seda ma kahjuks ei näinud (isegi ei teadnud sellest midagi), mu vanemad see-eest käisid ja oli ka tore olnud.

Loomulik ilu on lühianekdoot

Kõlgutasin niisama jalga nagu tavaliselt ning mõtlesin kah igavusest need EBAlased üle vaadata. Mul on muidu feedlys 64 erinevat blogi, ok, paljud neist küll varjusurmas, aga ikkagi tundus põnev, et EBA-l oli neist esindatud nii umbes 5. Ei kurda, avastaks ehk uusi blogisid hoopis?! Kõigepealt võtsin ette arvamused ja kultuuri, kust lootsin kõige enam lugemismaterjali leida (snoob, noh).  Mmmm, minu arvates oli seal arvamuste all üks pudru ja kapsad. No näiteks toidukohtade arvustajad oleks ma hoopis toidublogide alla pannud. Paar inimest kirjutasid valdavalt ainult terviseteemadest, kah pigem tervis ja sport, ma leian. Üks blogi oli üldse vahepeal kinni pandud. Ühesõnaga, midagi uut ja lugemisväärset ma ei leidnud. Kultuuriblogides oli olukord veidi ühtlasem, aga sealt ma ei leidnud jälle kedagi päris uut.

Tegin kannapöörde ja võtsin ette ilublogid. (Lisan taaskord, et vähemalt 4 linki minul ei avanenud.) Minu jaoks on ilublogide fenomen arusaamatu. Põhimõtteliselt tehakse ju ainult reklaampostitusi, blogijatele saadetakse täpselt samu asju ning samal ajal reklaamitakse kõike seda veel eraldi igas naisteajakirjas. Kellele? Ok, noored ehk ajakirju ei osta. Ma kujutan ette, et oleks omal ajal selline võimalus olnud, ma oleks ka raudselt ilublogijaks hakanud, sest no, meiki ja potsikuid pole kunagi küllalt! Enam ma nii ei arva. Eks praegu hakkas ka silma, et kõik ilublogijad on ühes ja samas vanusegrupis väääga sarnase stiiliga tšikid, ei mingit üllatust kusagil. Ja kõik kirjutavad ühtemoodi justkui mingid naistesaate juhid: "Täna siis vaatame, kuidas toimib selle firma totsik!" Ilmselt on nende põhilugeja blogijast endast mõned aasta noorem plika, kes unistab, kuidas tallegi paari aasta pärast L'Oreal hunnikutekaupa ripsmetušše saadab. Maksejõuline tarbija vaevalt blogidesse satub. Mu ema on näiteks maksejõuline tarbija. Ta ei osta iial mingit laiatarbekosmeetikat, sest seda reklaamitakse mingite äsja teismeeast väljasaanud neiukeste peal ning tema nahal on hoopis peenemad nõudmised kui paari punni peitmine. Shiseido, Biotherm, Estee Lauder jms on temasuguste teema. Kodumaist kosmeetikat ei usaldata, sest see on kahtlaselt odav. (Jah, siis tuleb muidugi Manjana, kes peseb nägu veega ja ostab kuskilt turuputkast vene kosmeetikat, nägu säramas peas, aga me keegi ei usu teda, eks?! :P)

Mulle meenub nõudlikumale seltskonnale tõsiseltvõetava ilublogijana ainult Stella K. Wadowsky oma Stellariumiga. Ma saan aru, et võrrelda Stellat kooliõpilastest asjaarmastajatega on ebaõiglane, aga kui midagi teha, siis teha korralikult, eriti kui see puudutab seesugust visuaalselt nõudlikku ala nagu ilu. Ses mõttes on minu arvates natuke mööda need "soovitused algale blogijale" jms, mida näiteks Marimell on avaldanud, kus põhirõhk on auditooriumi püüdmisel (tee kõike lähtuvalt lugejast). Kui ikka kirge pole ja ise jõhkralt ei panusta, siis ei tule ka auditooriumi. See on väga läbi näha, kui inimene peab blogi väljast tulenevatel põhjustel, mitte "seepärast, et ta teisiti ei saa". Põlve otsas nikerdatud fotod tasuta saadud asjadest koos pastakast välja imetud kolmerealise kommentaariga ei ole vaeva väärt. Tõeline iluhuviline sellega ei rahuldu ometi?!

Iluteemaga on see häda ka, et asi, mis sobib ühele, ei pruugi absoluutselt sobida teisele, seega võiks olla rohkem erinevaid ilublogijaid. Või tõepoolest arvataksegi, et see teema peale teismeliste kedagi muud ei huvita? Pakun, et praegu kasutan ma küll rohkem kosmeetikat kui teismelisena, mil huulepulga jaoks pidi kõhu kõrvalt kokku hoidma ning juhtus ka, et ostsid hoopis valge ripsmetuši, mis kanda ei kõlvanud, sest nägid välja nagu mädase silmapõletikuga jänes.

Mu tavaline hommik näiteks: mitsellaarveega molu puhtaks. Seejärel:
Seerum
Silmakreem
Niisutav näokreem
CC-kreem
Peitekreem
Ripsmekoolutaja
Primer silmalaugudele
Lainer
Vastavalt hooajale põsepuna või päikesepuuder
Huuleläige
Ripsmetušš
Meigikinniti (ok, selle viimase sain mingi tootega tasuta kaasa ja kohustusest kasutan, mingit efekti ei näi andvat)

Miks, oo, miks, küsite? Ma pakun, et harjumus, mida Juku juba õppis, seda Juhan ei unusta. Meie sõbrannadega olimegi need, kellest räägib Psychoterrori "Sügis '86" (meie puhul pigem 96):
plikad pisikesed on
näod paksult värvitud
valjult ropendavad
üksteist putsi saadavad
mängib mingi muusika
süda läheb pahaks
plikad suitsetavad
oksendada tahaks 

Toona oli meik protest (vähemalt minu oma, sest ilusamaks see küll ei teinud), saadeti koolis nägu pesema ja puha. Praeguseks on see saanud lihtsalt osaks minust. Ega protest pole ka kuhugi kadunud, isa (!) soovitas just mul kulmud paksemaks kasvatada, mõtlesin, et looda ainult! Ja olgem ausad, sel nädalavahetusel Supilinnapäevadel pidin käsitööpuskarit hinge alla heitma, sest meigi puudumise tõttu arvas sõber, et ma olen külmast näost sinine...Olen jube kahvatu tõesti. Koolist saadeti ka ükskord koju selle pärast, ma olla nähtavalt haiglane välja näinud, no ei olnud aega peale ujumist nägu ette joonistada...


Aga kreemid ja seerumid? Vot mul on nii kuiv nahk, et ilma nendeta ei vea kuidagi välja, ma ei saa isegi pead pesta nii, et pärast nägu valusalt ei kisuks ega ketendaks. Ja muuseas, ma olen elav tõestus sellest, et korraliku hüaluroonhappe seerumiga saab selle kurikuulsa "kurjusekortsu" kõvasti siledamaks. Süstima ma end iialgi ei hakkaks. Sest see on valus.

Ole parim variant endast, see muidugi ka.

Oeh, avastasin, et lisaks muusikale on kosmeetika teine teema, millest ma võin lõputult jahuda...

P.S. Ma ise Stellariumi lugeja ei ole, liiga igavalt glanz & glamuur minu maitse jaoks, aga ma loeks hoopis sellist ilublogi, mida peaks keegi huumorisoonega tüüp, kes iluteemadel kastist välja mõelda oskaks. Mõnda ingliskeelset olen säärast näinud, kahjuks enamasti vlogi kujul (ma tõesti ei viitsi neid vaadata). Dragqueenidel on lahedad iluvlogid näiteks. Meilt meenub ainult Rentsi kunagine All the pretty people, mille Pärnits hiljem üle võttis, see ei olnud küll mingi klassikaline ilublogi, aga midagigi siin ikalduses vaevleval ilumaastikul.

Ühed esimese maailma probleemid* asenduvad sujuvalt järgmistega

Teate seda anekdooti poissmehest, kes ei suuda kuidagi isegi kokaraamatu järgi süüa teha, sest kõik retseptid algavad sõnadega: "Võtke üks puhas anum"? Mul on sama teema igasugu soovitustega, mis algavad käsuga mõelda välja, mida te üldse saada tahate. Sinna võrku mu mõtted tavaliselt suubuvadki - et no mida ma siis õigupoolest tahan?! Põhimõtteliselt tahan ma kõike, aga kui ei saa, siis pole ka probleemi. Mõnes mõttes ju stressivabam kui "ma tahan seda ja kui ei saa, siis suren ära!", teisalt aga jälle stressitekitav. Sest noh, kui there's a will, there's a way, mul on neid teid hirmus palju ja ei tea ju, mis seal tee lõpus ootab. Äkki mõni teine tee oleks parem?

Neid asju, mida ma kohe kindlasti absoluutselt ja vastuvaidlematult tahtnud olen, on üsna vähe olnud (peaks nimekirja tegema, aga ma oma peas juba tegin ja see tuli välja piinlikult aus, paljastades mu pealiskaudsed prioriteedid halastamatult). Sel juhul ma lähen sirgjoones kasvõi läbi seina, mitte miski ega keski ei takista. Aga need on erakordsed hetked, enamus ajast kulub sellele, et lasen end elu voolul üllatada. Kuidas ma sean endale mingi eesmärgi, võib ju selguda, et mõni teine eesmärk oleks hoopis parem? Peale laste saamist on igasugu soovidega veel see häda ka, et no ma võin ju planeerida, aga raudselt jääb laps haigeks vms. Ohtlik on see, kui lased end luhtumistega ära harjuda. Üks asi on see halbade võimalustega arvestamine, mis teatud piirini on kasulik, mul on mingi usk sellesse, et juhtuvad just need asjad, mida sa ette aimata ei ole osanud, aga teisalt see "niikuinii ei õnnestu" muudab apaatseks. No mis ma siis ikka üritan. Keegi võiks midagi garanteerida, eks? Et ilm oleks ilus, et vihma ei hakkaks sadama, et oleks tore ja huvitav, et ei kahetseks, et keegi ei rikuks tuju ära, et keegi ei peaks kannatama, et ei selguks, kuidas teistmoodi oleks ikka parem olnud.

Et nagu - mida ma oma kuuajase puhkusega ette peaks võtma? Andke inimesele vabadus ja ta ei oska sellega mitte midagi ette võtta. Terve nädalavahetuse molutada, sest ei oska otsustada, mida peaks tegema, pole probleemi, aga kuu aega tüütab lõpuks ennastki ära. Ma olen aru saanud, et päris palju inimesi võtabki just selle tõttu ainult maksimaalselt kaks nädalat puhkust - ei osata midagi teha. Eile siis alustasin (ilmselt selgelt liiga hilja, puhkuseplaane tehakse vist umbes aasta enne või nii) ja tõesti, kõik soovitused ütlevad, et kõigepealt otsusta, mida sa saada tahad. Puhkust, seda et meeldiv oleks?! Oh, oleks ometi keegi, kes tuleks, võtaks käest ja juhataks! Parim oli L.-i repliik selle kohta, kuidas seltsis oleks segasem (ilmse vihjega sellele, et temagi tahaks vastutust jagada), aga mõned, kes ehk kaaspuhata võiksid, on hoopis sellised kogenematud juhmakad, kelle pärast veel lõpuks ise vastutama pead hakkama, sellised, kellele sina pead olema see käest kinni võtja ja juhataja! Hoidku selle eest!

Kuidas ometi saab puhkuse planeerimine midagi meeldivat olla?! Või üldse planeerimine. Ma saan aru, et päris ilma plaanita on ka nadi, aga selle plaani võiks keegi teine teha ja siis mulle tutvustada ning mina kas noogutan või raputan pead. Üldiselt ma noogutan. Isemõtlemine viib ainult lõpututesse kõhklustesse ja kahtlustesse.

Aga varsti seisab ees esimene puhkuse osa, millega peaks hästi olema, sest Iron Maidenile ja Stone Sour'ile ma ju ometigi TAHAN* minna, seal pole küsimustki, isegi nii kange olen, et SS-le lähen suisa üksinda (keegi muuseas müüb enda piletit põhjendusega, et sõbranna ei saa tulla ja kuigi tahaks, siis üksi ometi ei hakka minema). Lisaks nende vahele üks väike reisike, kus ma saan ühendada meeldiva kasulikuga ehk siis lähen sõbrannale külla, kes mh mulle kohalikke vaatamisväärsusi tutvustab. Ma ei pea määrama sihtkohta, otsima marsruute jms. Kuidagi on aga nii juhtunud, et mujal maailmas ühtki sõpra ees ei oota, kellele end kaela määrida, täiesti hämmastav iseenesest, arvestades välis-eestlaste suurt hulka.

* Sest näe, sellest ma sain ju jagu! Ok. Ütleme täie tõe huvides, et kui ma poleks avastanud, et SS jääb umbes-täpselt samasse aega, mil ma niikuinii Tallinnas viibin ja kui ma poleks sõbrannalt öömaja lunimisele positiivset vastust saanud, siis ma ilmselt puhtalt tahtmise pealt läinud ei oleks.

P.S. Avastasin just, et see vist ongi punk. "Ma ei tea, mida ma tahan ja ei tea ka vist, kuidas seda saada." J.M.K.E. "Paneme punki" sõnad. Pungiga saab kõik ära põhjendada nagu mainis ka Freddy...

Melanhooliaminutid

Lugesin siin blogisid ja Ritsiku kooliteema all jäi silma Klari kommentaar, kus kirjas sõnad: "pärismaailma asjad mulle huvi ei paku", mõtlesin, et nii täpselt naelapea pihta. Noh, ülejärgmises kommentaaris seisis küll ka "üleharitud suunatajuta udupea" ja eks ma noogutasin sellegi peale natuke.

Mul on pärismaailma sees üks teine maailm, see milles aeg jäi seisma kuskil aastal 94 ja kuhu saab suvalisel hetkel sisse astuda. Üldiselt läbi muusika ja lõhnade (Mikita kirjutas mitmiktajust). Just selle pärast elangi ma keskmisest raskemalt üle iga tollase aja muusikat mõjutanud isiku surma. Millegipärast on mul ikka lootus, et "kusagil on see kõik veel alles", no ja ajalugu korduvat ju. Ma saan aru, et enamik ei tervita 90ndate naasmist ovatsioonidega ja ega ilmselt minagi seda ei teeks, lihtsalt mälestused tollest ajast tunduvad läbi filtri lahedad. Filter peab kõva olema, sest tegelikult ei ihanud ma toona midagi muud kui täiskasvanuks saada, aga paistab, et seda ma ei saanudki. Igatahes, kui keegi lõplikult lahkub, on kuidagi eriti teravalt aru saada, et ajad on siiski muutunud ja "Must Q ei tule enam kunagi kokku*." Minu maailma tuleb üks auk sisse ja seda ei täida enam millegagi ära.

Meenub üks lugu ülikooliajast, inimese arengu loengust (see oli peale geneetika teine loeng, kuhu ma viitsisin hommikul kaheksaks kohale minna, tuletagem meelde, et õppisin toona avalikku haldust...10 punkti erialavalikule, eks), seal räägiti kellestki kõbusast 90-aastasest, kes kaevanud, kuidas pole kellegagi suhelda, sest all my friends are dead. Kõrvalseisjad imestanud, et no on ju vanainimeste suhtlusklubisid ja vanureid ikka leidub. Selle peale ühmanud too vanur, et kamoon, need teised on ju  70-aastased! Tollane moraal oli selles, et kuidas meie suhtuksime sellesse, kui meid endast 20 aastat noorematega samasse põlvkonda arvataks. Mitte et suhelda ei saaks, aga on teatud asjad - mälestused, naljad jms, mis ikka oluliselt erinevad. Just selle "ühiste mälestuste aja" vähenemist saab tunda, kui keegi sellest mälestuste maailmast ära sureb. Et kõik need, keda meie mäletame, on juba surnud. Otsast nad on viimastel aastatel surema hakanud, tuleb tunnistada.

Sõbranna väitis, et enda vananemisest saab aru oma laste kaudu. Mina ei saa näiteks, vananeb ju laps, mitte mina. Mina jään ju ikka samaks, laps tuleb lihtsalt kiiremini järgi! Varsti oleme sama vanad! Ärasurijatega on teisiti. On aeg enne ja on aeg pärast neid. Ma siiamaani mõtlen vahel, et ahaa, seda peaks vanaemale rääkima jne, ja alles siis tuleb pähe, et on aeg peale teda. Ja see aeg on raudselt millegipoolest vaesem kui aeg, milles tema olemas oli. Sellest tundest ma ka järeldan, et ajaga jääbki elu tühjemaks. Paljud meist ikka vanusega üha rohkem lähedasi ja kogemusi omandavad? Ja isegi kui omandad, neid varasemaid sa tagasi ei saa.

Morbiidsel lainel jätkates, "kevadel valget liblikat näha ei tohi" - öelge mulle, et must liblikas on tegelikult kirju liblikas altpoolt vaadates? Mul õnnestus nimelt kolme(!) esimese liblikana sel kevadel musta näha.

Noh, saite piisavalt masendatud? Ma hoiatasin ju, et mingit praktilist kasu siit ei saa, ainult tülikad emotsioonid, millega päriselus midagi peale hakata ei ole. Welcome to my life!

*Ilmselgelt olen ma selle leinaga siiani eitusfaasis.