Blond ja Bond

Mina ei saa aru, miks ilgutakse, et uihh, mis kole Bond see uus on. Vuihh ja ta on blond veel ka.
Mina oma kesise meestemaitse juures väidaks, et Daniel Craig on paremuselt teine ilus Bond peale Roger Moore’i.
Ja mis esimene blond Bond? Moore tundus mulle ka üsna blond ja ega see Connerygi mustapäine olnud.
Aga see Pierce Brosnan oli küll üks hirmus mees.

Tegelikult on inimestele välimuse järgi hinnangu andmine idiotismi tunnuseks.
„Mulle see Parts küll peaministrina ei meeldinud, vahi miuke kõver kael ja kõver lips!”
Aga nagu meile juba igal pool selgitatakse on inimese juures just välimus kõige tähtsam, hoolimata sellest, et alati ei saa selle heaks eriti palju teha.
Kustkohast on üldse pärit selline haiglane komme, nagu teiste inimeste välimuse kommenteerimine fakti konstateerimise põhimõttel? „Tal on nii suur nina, tal on nii paks tagumik, tal ei ole ju tisse, tal on vinnid näos, ta on nii kõhn.” Üllatus, üllatus – kardetavasti teab inimene seda kõike isegi ja ka ajusid omavad kõrvaltvaatajad on seda tähele pannud, kuid ei pea antud fakte mainimisväärseteks.
Stuck in the kindergarten.

Uruhiire talv

On üks selline loodusfilm, kus uruhiir talvitub kenasti oma soojas pesas kui üleval maapinnal kuri mäger ennast tema urgu kaevama hakkab. No algul hakkab uruhiir vaid häiritult pobisema ja turtsuma, lootes, et ehk ta und siiski ei segata. Kui mäger liiga lähedale jõuab, paneb hiir oma kodinad kokku ja ronib varuväljapääsust minema. Mäger kaabib, tagumik urvis, hiir aga lippab mööda külma lund oma teise uru juurde.
No pääses jah minema, aga ega ta tuju sellepärast veel parem ei ole. Jube mõnus küll soojast pesast kuhugi pimedasse ja külma sattuda.
Eriti sümpatiseerib mulle selle uruhiire näoilme kui mäger oma esimesed kraaped teeb – et no mida JÄLLE! fakk raisk. Ma arvan, et need mägrad on uruhiire sagedased unerikkujad. Jah, ma tean, et väike aju ei vaja taastumiseks nii pikka und nagu inimese oma, kuid ikkagi tundub uruhiire inimlikustamine täitsa tore.
Ma olen täpselt nagu see uruhiir. Kes mind jälle segab ja sikutab? Ei taha pesast välja tulla! Ei taha mitte midagi teha! Pime on. Külm on. Ei taha ennast pesta ega lasteaeda minna!
Ja tänane kole pealesunnitud päev lõppes sellega, et uruhiir peab veel mingi peo korraldama. Tahaks hambaid välgutada nagu see sõjakas elusuuruses rotikuju, mis eile Maksimarketis müügil oli. Koduperenaiste hirm. Kes teki äärt tõstab, sellele löön kihvad reide

Nobody Like...Hippie Music

Vahepeal võib oma muusikaarmastuses kaunis naljakate asjade otsa sattuda.
Tallinnas Kristiine keskuse plaadipoes olid päris sageli igasugu toredad allahindlused, kus igasugu imelikke plaate odavalt ära anti.
Selle plaadi sain vist 69 krooniga kätte. No vaatasin, et neid Alice´i lugusid mul veel ei ole.
Kuulasin siis esimest korda ja vääga imelik oli. Keegi kantrilaulja 60ndaist? Samas, võttes arvesse mehe hilisemat loomingut on huvitav, et selline mees sellise muusikaga algust tegi. Ma respektist Alice’i vastu ikka kuulan seda vahel. Mitte eriti tihti. Aga ma lihtsalt ei saa öelda kellegi kohta, kes mulle väga meeldib, et see või teine tema album on saast. Ma ei ole avastanud ühtegi bändi, kelle kohta saaks öelda, et ta oli hea, aga enam ei ole, või just ta uued plaadid on head, aga vanad ei kõlba kuulata. Vähemalt nende bändide ja lauljatega on nii, kes mulle väga meeldivad. Ja Alice vana plaat muutub ka iga korraga aina kuulatavamaks.
Või on asi selles, et enam ei arva ma, et kõik muusika, mis tehti enne minu sündi, või õigemini pubekaiga, on halb ja vanamoodne. Enne mind oli ju mingi jube hipimuusika ainult! Tegelikult ma arvasin tõsimeeli nõnda. Niikaua, kuni nägin VH1 pealt tüüpilist koledat seitsmekümnendate hipivideot, mille muusika osutus aga super heaks. See oli Black Sabbathi Paranoid.
Muide, Alice´i tolle albumi kohta arvab teadja nõnda:
Appearing in slightly different configurations with various names on various labels, this CD is for hardcore Cooper fans only. The music presented here is all extremely early material and is presented in studio versions on such albums as Freak Out. Even there, with well-produced recordings, the music is sometimes hard to take. However, in live format, it borders on unlistenable. This one is for Alice Cooper completists only. So, if that description fits you, by all means pick it up. Otherwise, stay far, far away. ~ Gary Hill, All Music Guide
Plaadi nimi on Nobody Like…Alice Cooper Live ja seda kuulas last.fm’i teatel eelmine nädal tervelt 4 inimest.

Twisted information

Last.fm on täitsa tore koht. Huvitav, milliseid tag’e inimesed ikka muusikale panevad. No ei ole ju Offspring alternative! Alternative on minu teada see, mida 9 matsi 10st ei tea. Aga võib-olla kuskil ongi Offspringiga nii, kuigi ma kahtlen selles. Offspring on tegelikult pop, aga väga hea pop. Isegi ülihea. Ma kardan, et nad ise selle määratluse üle õnnelikud ei oleks, aga tegelikult ma mõtlen seda hästi. Lihtsalt üritan ennast päästa wannabe mainest ega ütle, et Offspring võiks rock või punk olla. Ja igasugustest wannabedest on need vennad juba sellega üle, et minu mäletamist mööda pole nad kunagi eriti noored välja paistnud. Kas Blink 192st teeb kollanokkade bändi see, et nad nii kuradi head välja näevad? Haa haa haa. Ja Travis Barker on jube ilus, öelge, mis tahate. Kui juba Miss Ameerika temaga abiellus, siis peab ju olema. Ja see teine kutt ka, kellel rõngas huules on.
Muuseas, mul on olemas isegi Offspringi esimene, 1990 aasta plaat. Last.fm-is on selle väljaandmise ajaks 2001, aga see on kellegi rumala kasutaja poolt sinna pandud. See esimene plaat ei ole tegelikult eriti kuulatav ka, aga ma saan hõisata, et mul on ta vähemalt olemas.
Mulle meeldivad bändid, mis ei tee ballaade. Mis krdi „Behind Blue Eyes”? Iseenesest ei olnud sel vigagi, aga milleks? „Et näidata oma teist, softi poolt” või pigem tõestamaks, et näe Fred oskab tegelt kah laulda. Ei ole mõtet fänne šokeerida ja sundida neid endile sisendama, et „kuna see on see bänd, siis mulle meeldib ka see nende imelik lugu”.

Kaheldava tõepärasusega arvustus

Põhimõtteliselt sain ma Kaubamajas tillika, aga ainult oma lihtsameelsuse tõttu. On vahe, kas saada 3 plaati 199 eest või ostes 3 plaati, maksab igaüks neist 199. Arvake ära, mil moel mina aru sain…Kuna ma käitun ikka nagu Siiami kass, kelle äpardust keegi näha ei tohi, siis tegin muidugi leti ees näo, et loomulikult, ma saingi just nii aru.
Kogu see jama ainult selle pärast, et Tema tahtis kangesti Twisted Sisterit.
Aga kuhu ma välja jõuda tahtsin, oli see, et tegelikult sain ma vähemalt kahe hea plaadi võrra rikkamaks. Kolmandat pole veel kuulanud. Twisted Sister on tegelikult palju parem kui nende hitt I Wanna Rock. Ja teine plaat oli H-Blockx, mille ma võtsin ainult seetõttu, et kunagi pubekaeas oli see mulle vist meeldinud. Ei, mulle eriti ei meeldi nu-metal, mille olevat ära rikkunud Linkin’ Parki ja Limp Bizkiti nimelised kommertsbändid. Õige nu-metal olevat Deftones. Limp Bizkit mulle tegelikult isegi meeldib – vähemalt Nookie-sugused lood. Ausalt öeldes oleks võinud kuulsaks saada hoopis H-Blockx. Aga nad on saksamaalt ju. Üksikud sellekeelsed salmid on muide hoopis värskendavad. Hetkel kui ma seda kirjutan, pole ma tegelikult nende plaati veel lõpuni kuulanud, mis muudab antud kirjatüki tõepärasuse kaheldavaks.

Vahk

Niisiis juhtusin just hetk tagasi lugema ühte blogi, mis mul harja rohkem kui punaseks ajas. Kohutav vaimupimedus, kättemaksuhimu ja hapude viinamarjade sündroom. Elus vähe tunnustust leidnud meeskodaniku eidelik irin. Ma tahtsin, nii kohutavalt tahtsin salvata!
Aga ei, ma ei tee seda. Ma tean, mis sealt vastu tuleb. Võib-olla oma reaktsiooniga ma isegi vääriksin seda, kuid hey, I’m a dramaqueen!
Kunagi keegi ülimalt erudeeritud inglise meeskodanik läks meeletult närvi seepeale, et minusugune Ida-Euroopast pärit ja seetõttu lõtvade elukommetega naisterahvas julgeb üldse kasutada sõna „hedonist”, mille tõelist tähendust minu seksfantaasiaid täis blond pea ei aimagi. Ma olin piisavalt loll ja vastasin talle (ausõna – oma elu viisakaimal toonil), millest ta tegi järelduse, et ma olengi just see, kelleks ta mind peab – õige hedonist ei puuduks iial midagi, mis tema heaolu kahjustada võiks. Tegelikult ma suutsin sellest situatsioonist üsna hästi välja rabeleda, enamjaolt tänu vastase rõhuasetusele – tema välismaa mees, mina vaene Eesti naine, mina tahan teda väga, tema saab mind ära kasutada. Aga ma võtsin õppust ja ma tõesti üritan olla nime vääriline hedonist ja, nagu vanarahvas ütleb „sitta mitte puutuda”.
Ma loodan, et see kirjatükk siin aitab mind veidi maha rahustada, muidu võib juhtuda, et ma ikkagi lähen ja sülitan selle blogi alla paar vaimuvaesust ja ootan käte värinal, mida mulle vastu serveeritakse. Jah, ma tean, et maailmas on palju lolle, aga ikka usun, et äkki annaks midagi ära teha.

Poliitika, majandus ja meeleparandus

Hei, ega kellelgi pole alles seda Postimeest, kus Juure koostatud unenägude seletaja sees on? Ma nägin nimelt täna unes Savisaart. Olude sunnil läksin tööle majandusministeeriumisse ja olin seal mingi nõunikujubin. Esimesel tööpäeval astus ka minister minu juurest läbi. Ajakirjanikud pildistasid mind koos Savisaarega ja ma mõtlesin, et oh issand, nüüd arvavad kõik, et olen Keskerakonda astunud. Ega Savisaar minuga midagi ei rääkinud, lihtsalt kuidagi sattusin sinna nagu ikka.
Ärkasin üles ja kuidagi helge tunne oli, et enam erialast tööd ei tee.

Üldse oli hirmus öö täna. Teises unenäos helistas mulle üks tibi, kes millegipärast mind ei salli (mina täpset põhjust ei tea) ning seletas mulle, et tal on jäänud minust mulje kui ülbest ja enesekesksest inimesest, kes blogi(de)s enda üleolekut ja paremust demonstreerib. Ega see veel polnudki hull – hulluks läks asi siis, kui ma ennast õigustada püüdsin ja vabandasin, et ma pole üldse nii mõelnud ja olen üdini sõbralik ning inimarmastust õhkav. Tibi lubas mu meeleparandusele lootma jääda.

Hommikul müüsin ennast 30 aastaks pangale maha.

Ja mina veel arvasin, et sa tark oled!

No milleks üle oma varju hüpata?
Elu aeg olen üritanud ikka endale valetada ja loomulikke tunge maha suruda.
Õnneks eile leidus üks tubli inimene, kes valjul häälel tõe välja ütles - mina ja kogu minu põlvkond (jeesh, mul on mingi oma põlvkond vä? aww icc) on täielikud idioodid.
Nüüd kepslen poodi ja ostan endale nummi beebiroosa topi (hästi liibuva onja, numps!!!!!) kirjaga „Raamatud on sitt!”
Ja kõik on õnnelikud.
Raisk.

Ei kompromissidele

Lugesin kusagilt intervjuud vendade Urbidega ja sealt jäi kõlama selline tore mõte, et õige suhe on see, mille sujumise nimel pingutada ei tule.
Mulle see meeldib. Pidevalt olen pead murdnud arvukate artiklite üle naisteajakirjades, kus räägitakse sellest, kuidas suhte nimel ikka vaeva peab nägema. Kõik asjad, mille puhul mina siin elus vaeva olen pidanud nägema, on omadega rappa keeranud. Iga kord, kui ma mõtlen, et no mis see väike enesevägistamine siis mulle ära ei ole, olen tegelikult valel teel. Ei kompromissidele - igavene endale vastutöötamine viib lõpuks ikkagi kas enda või teiste vihkamiseni.
Urbide teine tore mõte oli see, et kui mõne inimese puhul tekib küsimus, kas ei või ja, siis vastus peaks kindlasti ei olema. Sest kui juba küsimus tekib, siis järelikult pole asi õige.
Millegipärast aga targutavad kõik eneseabiartiklid just vastupidist - kõrvuta plusse ja miinuseid.
Mida mina olen oma pika ja sisuka elu jooksul õppinud, on see, et mõistusega pole elus eriti midagi võtta. Kui ei meeldi, siis ei meeldi ja kaine mõistuse hääl või esivanemate ahastused, et tegemist on ju parima valikuga, ei muuda midagi.
Ja ma ei räägi ainult mingist armastusest siin, igasugused muud valikud elus ka.

My little pony

Iga korralik väike tüdruk (vähemalt ameerika- ja vist ka soomemaal) tahab endale sünnipäevaks poni.
Mulle lubati ka.
Kui ma siis hommikul ootusärevalt garaaži ruttasin, oli seal keset põrandat suur kollane loik ja ei mingit poni. Minu poni oli jalga lasknud! Ainult märg jälg tõendas tema olemist.
Tööle läksin, siis ulgusin mitu minutit.

(Huvitav, milline voolik see bemaril jälle katki on läinud?)

Ähvardus

Ma tahtsin veel öelda, et kõik need, kes vabatahtlikult tasustamata ületunde teevad ja seetõttu enne pensioniiga surevad, on seda väärt.
Ma tulen ja tantsin teie haudadel.

Hommik on õhtust targem

Eile õhtul suutsin kaks olulist mõtet üles kirjutada. Need tulid kohe peale voodisse ronimist, seega ma veel viitsisin ennast üles ajada.
Ja no nüüd kui ma neid loen – mis mõtted need niisugused on? Puha lollus! Õudne, kuidas saab midagi seesugust väärtuslikuks pidada. Rebiks kohe märkmikust lehe välja, et kui ma juhuslikult auto alla peaks jääma, siis ei leitaks mu märkmikku ja mõeldaks, et küllap see üks Seewaldipõgenik oli.
Kellele on vaja teada seda, et ma pubekana äärmiselt loll olin ja nüüd arvan, et see võis vaimutööd pärssiva kooli tulemus olla? Või seda, et nähtav maailm on mõttemaailmast nii kümme korda väiksem, millest järeldub, et mõtted on tegelikult omaette olendid, kelle jaoks meie oleme vahendid nende maailma avalikustamisel.
Sellised segadust tekitavad mõtted siis seekord. Kõik võis olla tingitud sellest, et ma 13 plusskraadi juures paljaste varvastega ringi käisin. Ma ekstra vahtisin kõikide kohatud inimeste jalgu ega leidnud ühtegi minuga võrdväärset kannatajat. Oli jah jube külm.
Hommik on õhtust targem – näete ikka irooniat? Kallis tammepuust laud – näete?

"Žest, mis reedab - olen persevest" (A-Rühm, Tantsime gangreeni)

Paljud tõed on liiga julmad, et neid välja öelda. Suur osa inimesi peab end erandiks, kuigi on tegelikult reeglid.Huvitav, mitu korda on sulle öeldud, et oled "kuradi värdjas pede" nii, et sa seda ise ei kuule? Noh, kõrvalautodest, selja taga jne. Mõtle sellele.Anonüümselt sõimata on nii rahustav ja ohutu. Tavaliselt ei kuulda, ei aimatagi. Jah, eks ise pargid ka vahel natuke viltu või kõnnid liiga aeglaselt, see aga ei anna teistele õigust sedasama teha. Ja kui sa veel teaksid, mida su sõbrad sinust tegelikult räägivad! Näkku öelda pole vajadust - ega see, et keegi loll on, minu mure ju eriti ei ole. Las olla loll edasi, normaalsest inimesest ongi vähe rääkida. Oi, aga see on ju nii häbiväärne! Peeretamine on kah häbiväärne, aga ikkagi teevad seda kõik.See on muidugi jäme üldistamine ja kindlasti leidub ka viisakaid inimesi. Kõik vannuvad nüüd käsi südamel, et nemad kuuluvad sinna viisakate inimeste erandlikku lahtrisse.Kas sellest piisab, et ei tuldaks enam oma illikukupisinunnu juttudega? Ja et ei hakataks armuma?

Mõttelend

Eile ma tegin jälle selle vea, et õhtul voodis tuli üks hea mõte ja ma ei kirjutanud seda üles. Mõtlesin, et eks see ole hommikul ka meeles. Nagu see kunagi nii oleks! Mõtted mööduvad meist pidevalt ja kui me neid kinni ei püüa ja kuhugi ei salvesta, siis nad lähevad edasi ja leiavad uue inimese, kes neid piisavalt hindab. Selle mõtte allikaks on näiteks üldse üks Zik-Zak’i poolt foorumis algatatud teema, kuid kuna see sealt kadunud on, siis ma ei saa enam kusagilt mõtte originaali kätte. Mingi variant oli mul õnneks peas olemas. Aga seda ka ainult seetõttu, et ma olin seda mõtet kusagilt lugenud ja tänu silmamälule see salvestus.
Ja eilne mõte läks kaotsi puhtalt tänu kosmeetikale – olles oma tagumiku tselluliidikreemiga kokku määrinud, ei viitsinud ma enam üles tõusta, et siis taas õiget asendit otsima hakata, milles tagumik häirivalt linade külge ei kleepuks. Mida me sellest järeldame? Kas mitte seda, et ilu välistab head mõtted? :)

Lihtne elu

Täna hommikul näitas kraadiklaas + 20 kraadi. See tähendab, et on saabumas aeg, mil ta alla selle ei tohi näidata.
Nädalavahetusel ma sõitsin öösel mööda põhjarannikut ja pimedaks ei läinud. Ma tundsin, et meri on väga lähedal ja ma tahaks kangesti Võsu teeotsast sisse pöörata. (Ma räägin nii, et teile jääks mulje nagu ma omaksin lube ja sõidaksin autoga).
Tegelikult on ju mai algus ja liiga vara. Mai algus peaks olema täis seda ärevat ootust, et kunagi saabub puhkus ja kunagi lõppeb kool. Mai alguses ei peaks kõik hea veel käes olema.
Kuigi täna hommikul oli täiuslik rannailm. Vähemalt kui rannast kaugel viibida, võis seda nii ette kujutada. Lisaks on mul täna rootsi keele lõpueksam, mis paneb mu end täisväärtusliku koolilõpetajana tundma.
Ja seda kõike oli vaja selleks, et selgeks teha, et ma tõepoolest olen eluga rahul ja mul ei jää õnnest alati midagi puudu. Mis idioodi järjekindlusega arvavad inimesed, et ma olen „tegelikult sisemiselt õnnetu ja rahulolematu”? Ise te, kurat, olete! Elage oma elu ja ärge veetke õhtuid, mõeldes sellele, et keegi ju ometi ei saa õnnelik olla. Äkki saaksite ise ka, kui nii palju ei oletaks?

Üheksakümnendate muusika top 20 by MTV

Seoses sellega, et ma täna korteris luku taga olen ja siit välja ei pääse (ei midagi kriminaalset siiski, lihtsalt väike unustamine), otsustasin teile tutvustada MTV arvamust 90’ popmuusika edetabelist. Eks ma oleks seda saadet vist ilma luku taga olemata ka vaadanud.
Igatahes, mida edasi saade läks, seda lootusetumaks asi muutus. Minu arusaam üheksakümnendaist ja sellest meelde jäänud muusika on igatahes hoopis teine.
Aga alustagem siis tagantpoolt pihta:
20. Usher – You make me wanna
Ma arvan, et suur osa eesti raadiokuulajaid seda lugu ei teagi. Mina tean tänu sellele, et olin tollal „Linnadžungli“ kuulaja ning seal lasti lisaks vanakooli hip-hopile ka rnb muusikat. Need, kes mind „Usher – rnb“ võrdluse eest hurjutama hakkavad – ise ma liigitan ka Usheri pigem popmuusika alla, kuid toona tundus see jah suht mitte-peavoolu-muusika olevat. Igatahes on see lugu hea, seostub mulle 90’ndatega ning pani aluse sellele, et ma kõneallolevat edetabelit ka edasi lootusrikkalt vaatasin.
19. Björk – It’s oh so quiet
Kui te oleks mulle 90’ndail Björki maininud, ma oleks kohe kätega vehkima hakanud ja okserefleksi näidelnud. Björk oli ikka liiga erinev sellest, mida muidu kuuleb. Ta on seda siiani, kuid nüüdseks olen ma avastanud, et mõned tema lood on isegi head. Samas ma usun, et vähesed meenutavad 90’ndaist Björki. Ja see antud lugu on ka üks neist, mis mulle siiani kohe kuidagi peale ei lähe.
18. Will Smith – Men in black
See oli tore film. Mulle meeldib ka vahest mõelda, et tegelikult oleme oma päikesesüsteemiga kellegi hiiglase toidulaual. Lugu mulle ka meeldib, kuid erilisi tundeid ei tekita.
17. Spice Girls – Wannabe
Kui see bänd tuli, siis ma vihkasin neid ikka kõvasti. Mingi wannabe girl power! Õige girl power oli Shampoo, kes mõni aeg varem ka samanimelise looga välja tuli. Nüüd aga unustati Shampoo sekundiga ära ja räägiti Spaissidest kui „girl-poweri maaletoojatest“. Spice Girls oli minu jaoks suvaline tibide punt, kellel õige „attitude“ täielikult puudus. No võrrelge või laulusõnu: Spice Girls laulab „friendship never ends“, Shampoo „ nobody likes us, that’s ok, who needs friends anyway!“. Girl Power peaks olema pahad tüdrukud, aga Spaissid leelotasid oma emast! Fui! OK – neil olid lahedad jalavarjud ja hiljem ma kogusin nende kleepse, kuid mingit higesugulust ma selle bändiga küll ei tundnud. Kes su lemmikspaiss oli? Mul oli igatahes Ginger Spice Geri :)
16. The Cardigans – My favourite game
Hea lugu. Hea video. Aga korralikud inimesed lõikasid selle video kohe poole õrnemaks ja enam ma seda õiget varianti eriti kohanud polegi. Meenutame ka Prodigy – Smack my bitch up või Metallica – Whisky in the jar...
15. Backstreet Boys – Everbody (Backstreet’s back)
90’ndad võiks tegelikult pooleks jagada. See aeg, mil valitsesid Take That ja East 17 ning see aeg, mil Backstreet Boys ja N’Sync. Millegipärast nähakse 90’ndatena viimasel ajal ainult seda teist perioodi. Backstreet Boys oli tollal ikka tüdrukute lemmik nr 1. „Meie Meeles“ olid murekirjad sellest, kuidas pärispoisid kurtsid, et nende tüdrukud on nad Nicki pärast maha jätnud. Ütleme kohe ära, et mulle nad ei meeldinud. Polnud kohe üldse minu maitse. See-eest klassiõed pidid ennast lõhki tõmbama, et Bravodest nende pilte saada. Minu tolleaegsest suurest hullusest siinkohal vaikime :)
14. Janet Jackson - Got til it’s gone
Jälle selline lugu, mis pigem teispool lompi ilma tegi.
13. Mariah Carey – Dreamlover
Esimese hooga loo pealkirja nähes, mõtlesin, et möh? Mis lugu see on? Meloodiat kuuldes sain aru, et oli vist jah selline lugu kunagi, aga et edetabelis? Mäletamist mööda tegid ilma pigem Mariah teised lood -Without you näiteks. Mariah nüüdset tollast väljanägemist on päris tore võrrelda. Korralikust gospelkoori neiukesest gangsteri lateksis bitchiks...
12. Take That – Back for good
Minu meelest 90’ndate üks titaane ja üldse minu jaoks boyband nr 1. Toonitades sinna juurde, et mulle nad isiklikult ei meeldinud :) Nende mõju ei saa aga eitada. Ja Babe oli kindlasti meeldejäävam hitt kui tabelissepääsenu. Juba ette ära, et kus on 90’ndate tabelis sellised tegijad nagu East 17, Sinead O’Connor? Ei tea, millegipärast on 90’ndate esimene pool teenimatult vähe tähelepanu saanud – hoiatan juba ette, et hullemaks veel läheb!
11. Kylie Minogue – Confide in me
Selline hüpnotiseeriv lugu, nii et mul on tunne, et olen seda ikka päris kõvasti ka meie raadiotest kuulnud. Esimese hetkega aga küll 90’ndatest ei meenuks.
10. Michael Jackson & Janet Jackson - Scream
On jah hea lugu, kuid kas see oli tõesti selline hitt, et tabelisse pääseda? Michaelil oli tol perioodil ikka palju suuremaid hitte – Earth Song näiteks.
9. Christina Aguilera – Genie in a bottle
Mh? Christina? OK, ta alustas jah 90’ndate lõpus, kuid tema suurem tuntus saabus siiski hiljem ja mina teda 90’ndate toppi ei topiks.
8. Jamiroquai – Virtual Insanity
Vahetan alati kanalit kui see mees kusagilt tuleb. No ei meeldi, pole midagi teha. Mind huvitaks, palju tal üldse andunud fänne on? Või hoopis, paljud mittefännid teda nimetada oskaksid? Võib-olla ta oli kusagil mujal väga popp, aga Eestis küll mitte.
7. Natalie Imbruglia – Torn
Tüütuseni äraleierdatud lugu. Selline 90’ndate tüütus, mida kohustuslikus korras näidata tuleb, aga millest vähemalt minul sooja ega külma ei ole.
6. TLC – Waterfalls
Eeldan, et oli lombi taga palju kõvem hitt kui meil. Hea lugu.
5. Spin Doctors – Two princes
Üks mu tollaseid lemmiklugusid, mida kasseti pealt sada korda keritud sai. Minu jaoks üsnagi 90’ndad. Tore.
4. Madonna – Frozen
Hilistel 90’ndatel oli suur hitt. Ray of lighti plaadi pealt. 90’ndatel vist tõesti Madonnalt meeldejäänuim, tema parimad jäävad juba 80’ndaisse. Suhteliselt meeldiv ja tekitab mälestusi.
3. No Doubt - Don’t speak
Jälle üks jälkuseni äraleierdatud laul. 90’ndatesse sobib, kuid üldiselt oli No Doubti stiil ikka hoopis midagi muud ja see midagi muud meeldis mulle kõvasti rohkem. Just a girl näiteks.
2. Robbie Williams – Angels
Väga 90’ndate lõpp jälle. Aga selle tabeli parim lugu. „Mul on väga palju mälestusi sellega“ tuleks vist siia lisada :)
1. Britney Spears – Baby one more time
Esiteks – see lugu oli minu mäletamist mööda üsna suvaline lugu mingilt tipsilt, keda arvati ühe loo tegijaks jäävat. Neid tipse oli seal 90’ndate lõpus veel mitmeid. See, et temast suur staar sai, ei tee sellest loost küll kuidagi 90’ndate tunnusmeloodiat.

Igatahes meenuvad sõnaga 90’ndad vähemalt mulle küll hoopis teised esitajad ja artistid. OK – Culture Beat ja Haddaway ei liigitu vist enam popmuusika alla, vaid on MTV mõistes ilmselt disko, kuid ka popmuusikas leidus mitmeid märkimisväärsemaid tegijaid, kellest ma mõne juba ka ära mainisin.
Tegelikult erineb MTV(ning muude videokanalite) ja kodumaise raadio muusikavalik siiski oluliselt. Palju meil raadiotes näiteks Röjksopp’i mängitakse?

Soome, Soome, perkele Soome - sinna tahan saada ma!

Suur osa eestlasi hakkab kohe kisendama kui soome keelt kuuleb, et ”Jumal, kui kole keel!”
Aga mulle tohutult meeldib. Kui ma olen Tallinnas ja näen kaabelTV-d, siis ma vaatan sageli Soome TV pealt reklaame. Selline nostalgia tuleb peale! Soome oli ju esimene välismaa, kus ma emaga üheksakümnendate algul käisin. Lapsele ikka selline elamus! Ma mäletan tädisid, kes mulle, nälginud nõukogudemaa lapsele, pidevalt jäätist osta tahtsid. Ja ema, kes sellistes olukordades alati selja sirgu lõi ja almust vastu ei võtnud.
Soome tundus siis nii ilus, nii suur – imedemaa! Mulle meeldib Soome praegugi, ei tunne mingit kõrkust, et „häh, mis Soome, see ju lähivälismaa”.
Kuna minu puhul miski kergelt ei käi, siis töö juures ma Dingo plaate eriti kuulata ei saa, sest kui ikka tuleb see „sinä ja minä liikennevaloissa” või „valkoiset tiikerit”, kukuvad mul pisarad klaviatuuri peale :)

Turusurve

Kus on mu bloknot, kus on mu noodid?
Riimisõber pole räppar, veinisõber pole joodik.
Ütlete, et asja ehedaks teeb sisu -
miks siis mulle tundub, et teilgi viltu kisub?

Milleks minna pangale, pärleid sigadele sööta -
tüüpiline vastane ju ilma musta vööta.
Tahaks kuulda nilbeid nalju, hästi meeldejäävaid,
tahaks teada getoelust, näha naise mahalööjaid.

Hallil ajal neegrid getos mustas sulejopes
elatusid vargustest, üksteist maha tappes.
Täna telekas on Fiddy, s**** suuga pappi -
õiged mehed sõidavad Hummeriga treppi.

Milleks üldse sisu, milleks mõtted uued -
peale läheb bling ja tädi tissid suured.
Kui ka ütled otse välja ja terav on su riim
siis mõtte otsimine mõne jaoks liigagi ekstriim.

No millest lugu rääkis? Oli mingi **** ja ****
Las laps rõõmustab, klient ju ongi kunn!

Inspired by ilus Eesti räpp :)

Jagatud rõõm

Alati kui ma millestki vaimustun, siis tahan oma vaimustust ka teistega jagada.
No on jube hea raamat, plaat, restoran jne. Ma saan aru jah, et teise inimese reisipilte pole kunagi huvitav vaadata, iseasi kui ise samas kohas varem käinud oled. Aga ma ju püüan oma kogemust sullegi huvitavaks teha! See on vist maailma raskeim ülesanne, sest heal juhul ütled sa, et on jah, on küll (kalailmel ja sügavamat diskussiooni vältides), halvemal juhul ei tee üldse välja. Nii halbu sõpru mul õnneks ei ole, kes „see on täielik p***!” karjuksid.
Eriti hull on lugu normist erinevate pärlitega. No on jah Black Sabbath ilgelt vana ja tegi oma parimad lood enne minu sündi, aga kuula seda, palun! Geniaalsus on tuntav ka läbi vanamoodsa soundi. Ja duubelplaadi teine plaat on veel kõvasti parem esimesest. Aga seda on sind juba võimatu kuulama saada kui oled avastanud, et esimese plaadi esimene lugu oli mingi aeglane „jura”, mis sulle ei meeldinud.
Ma avastasin mingi hirmlaheda restorani, aga sina ei julge sinna tulla, sest kardad, et see on liialt „uhke” ja siis ma pean sinuga mingis täissuitsetatud ja mikros soojakslastud toitudega kohas istuma.
Raamatute tsiteerimisest ma parem rääkima ei hakka.
Kõige hullem on see, et võib-olla sulle isegi meeldib, aga kuna sa ei näita välja minule omast vasikavaimustust, siis tundub mulle, et sulle ei meeldigi, sind ei huvita jne. Samas kui keegi näitaks, siis näriks mind jälle kahtlus, et ta seda ainult minu pärast teeb :)
Tegelikult on ju imehea asju ainult endale pidada ning vaikselt nautida. Kogu su sõpruskond ei pea kuulama sama plaati, mida sina. Aga samas on olemas selline kole vanasõna nagu: „Jagatud rõõm on suurem” :)

Kirjanduselust :)

Nii, eile sai üle kuu aja kirjutatud.
Ma tegelikult arvasin juba alustades, et see nii lihtne olema ei saa, aga kirjutamise puhul on ju just algus kerge.
Alles hiljem tulevad mured – a la kuhu see kõik viima peaks. Kõik lood, mis ma oma elu jooksul kirjutanud olen, on jäänud lõputa. Mulle meeldib protsess, aga mitte mingisuguse moraali või mõtte väljaütlemine. Et näe peategelasega juhtus kõik sedasi seepärast, et ta tegi nii aga mitte naa.
Eile ma siis tegin kokkuvõtte. Trükkisin välja kõik tähtsamad pointid ja üritasin mingit lugu kokku panna. Et oleks, kust jätkata. Et ei oleks nii, et mis pähe tuleb see paberile ja lugu valgub laiali.
Lisaks on veel see probleem, et kuna ma olen otsustanud, et teen nüüd selle asja lõpuni, siis üritan loomulikult kõike sinna sisse suruda. Kõike, mis üldse peas on ja mingit tähtsust omab. Ja kuna tegemist on nii tähtsa asjaga, siis ei suuda ma kohe üldse tegelastele mingeid endale vastuhakkavaid jooni külge pookida. Ja siis ma avastasin, et tegelikult oleks minu jaoks kõigist olukordadest väljapääs olemas, tegelaste jaoks jällegi seda olla ei saaks, sest muidu poleks ju konflikti. Niimoodi, enda jaoks ebareaalselt on raske kirjutada. Noh, umbes nagu vaatad õudusfilmi ja mõtled, et „no miks on sul vaja üksinda keldrisse minna ja võta ometi mobiil ja helista politseisse!”
Raamatutegelane ei saa ju olla üdini normaalne inimene, kel pole mingeid kiikse ja kes oma elu rahulikult lõpule saadab. Kas kirjutaja saab – küsiks kohe vahele :)
Lapsena ma muuseas ei kirjutanud kunagi prototüüpide põhjal. Ma nüüd ka sajaprotsendiliselt ei kirjuta, kuid igas tegelases on suur osa kedagi, keda ma tunnen. Õnneks need rollid vahelduvad – a la kord on keegi üks ja kord teine tegelane. Nii, et ei tasu arvata nagu oleks mõni tegelane otse elust. Pealegi on väljamõeldud tegelased huvitavamad. Päriselus tunduvad ju ikka inimesed suht stereotüüpsed olevat. Vähemalt „pahad” tegelased :)
Ja nagu ma viimasel ajal selgeks olen saanud, siis mõistab igaüks meist teiste üle kohut oma parameetrite järgi ning need ei pruugi absoluutselt kattuda ei reaalse elu ega kohtualuse enda nägemusega. Seega ei saa me kuidagi inimeste arvamust endast mõjutada ja ka raamatutegelase üle otsustamine jääb lugejate ülesandeks.

Head isu!

Miks alati peavad matsutavad tädid, kellel kapsas suust välja ripub, minu lauda sööma tulema?
Mul on söömisega kiiks. Ma tahan seda teha kas üksi või viisakate naabrite seltskonnas.
Juba keskkoolis hoidusin ma „õigel” vahetunnil sööma minemast, sest siis tegi seda enamik õpilastest ja liiga paljud neist ei olnud lauakommetest kuulnudki. Mitte, et ma mingi pedant oleks, vaid mul läheb lihtsalt konkreetselt süda pahaks. Leib hakkab suus ringi käima ja alla enam minna ei taha.
Minu seltskonnas paluks mitte panna nätsu taldriku äärele (ei ole vahet, kas ülemise või alumise ääre külge), tõmmata tatti hooga kurku, luristada suppi või mõnda kuuma jooki. Vahemärkusena luristamise kohta, et eilsel sushikursusel just räägiti, et saket tuleks juua läbi hammaste luristades – kuna mina seda teha ei oska, siis ei tundnud ka erilist vaimustust sellest joogist. Samas tundub see mulle siiski väike kaotus.
Kuna ma ei taha siin teie südant pahaks ajada juttudega täiskasvanud inimestest, kes söögi vahel oma ninasügavustesse sukelduvad ja saagi ära hävitavad (mil moel? Jah, just sel moel) – neidki leidub, siis keskendun tegevustele, mis küll südant läikima ei löö, kuid toidulauda eriti ei kaunista ka.
Uus „trend”, millest ma aimu olen saanud, on toidu nuusutamine. Et lähed kuhugi restosse ja siis tõstad taldriku nina alla, et veenduda, mis lõhn asjal on. Harrastajad väidavad, et nad lihtsalt tahavad teada saada, mis lõhn toidul on ja kas seal juhtumisi küüslauku pole vms. No mina näen seda asja küll nii, et „ma nüüd nuusutan, mis solki mulle toodud on ja kas üldse kõlbab suhu panna”.
Siis teine „tore” tegevus on toidu sonkimine ehk siis ebameeldiva eraldamine meeldivast – kui sulle tuuakse risotto, mis muu hulgas sisaldab seeni ja krevette, mida sa ei söö, siis tekitad taldrikule kolm kuhja: seened, krevetid ja söödav kraam. Ja sa teed seda ikka mitu minutit enne sööma hakkamist ülima põhjalikkusega. Kas ei oleks kergem leida menüüst mõni toit, mille kõik komponente sa sööd? Kuigi ma saan aru jah, et mõnele võib see täiesti ületamatu ülesanne olla...
Head isu teile, mina olen tänaseks oma lõuna söönud. Koos matsutava tädiga, kel suust kapsas ripub…

Oo õudust - ilusad inimesed tulevad!!!

Kõik, mis ei tapa, teeb edevamaks.
Saab jälle millegagi teiste ees hiilata – sul ei ole nii raske elu olnud! Sa pole pidanud seda läbi elama. Ja inimesed tunnustavad – jaa, vot eeta daa…

Vat kui hea, et ma edevust juba mainisin, sest just sain kirja, et mind oodatakse ühinema beautifulpeople.net’iga. Nojah – kes veel ei tea, siis see on välimusele rõhku panev portaal. Minu teada isegi tasuline, kus ilusad inimesed saavad kenasti omavahel suhelda, ilma et koledad neid segaks. No kamoon, miks ma selle siia kirjutasin – eks ikka selleks, et te näeksite, et mind näe, kutsuti! Edevus.

Aga tegelikult – mida *****? Ilusad inimesed ja koledad inimesed? Enam pealiskaudsemaks ei saa minna? Mida näitab mulle mingi inimese pilt? Mitte midagi! Enamjaolt ma ei tahagi väga ilusate inimestega tutvuda, sest mul on eelarvamus, et nad on kindlasti jube ülbed ja madalalaubalised. Kõik ei ole, aga see, kes selle lehekülje tegi, küll on. Või siis, tegelikult on ta jube kaval. USA-s pidi see sait ilgelt popp olema ja looja ajab seal miljoneid kotti. Nii palju lolle inimesi ei saa olemas olla! Aga saab, okei, see on Ameerika – lollidemaa (sorry), aga samas ma usun, et ka Eestis oleks neid, kes sinna iga hinna eest pääseda sooviksid. Mina ei tea, mul oleks häbi. Lähen ja riputan ennast sinna üles ja ütlen, et näete nüüd ma olen ilus – andke mulle respekti? Ma ei taha mingeid koledaid kõõmasid enda ümber näha!
Kas inimestel millegi muuga enam hiilata ei ole? Mina lähen sinna lehele ja vaatan seda kui lollide reservaati.

Siia sobiks jälle see Pink’i „Stupid Girls” lugu ja video…

Masendusjutt

Nii, siit tuleb nüüd üks tüüpiline masendusjutt:
Täna hommikul avastasin, et kevad – see tähendab ju masendust. Istusin ja mõtlesin, et kohe hommikul on nii sitt tuju, tihaste kisa akende taga tundub kuidagi võigas, mitte kevadetkuulutavalt tore. Bussis tahaks kedagi hammustada.
Mida on kevad head toonud? Kevad tähendab ainult ühte jama. Ja saabuvat jälki suve.
Nojah, varem tähendas kevad jah peatset suvevaheaega, aga nüüd? Kevad tähendab algavat kopitamist kusagil kontoris, teiste inimeste lusti krigisevate hammastega pealt vaatamist. „Ururahvas” nagu me end Tallinnas nimetasime kui lõuna ajal, silmad eredast valgusest kissis, poe poole tormasime.
Eestimaine kevad ei tähenda midagi head. Eelmisel kevadel ma käisin Egiptuses. Jumal, see oli eelmisel kevadel, aga tundub nagu eelmises elus! Sest vaata, seal sa oled täiesti eemal. Sa ei mõtle, et fakk, mul on 2 nädalat aega ja ma ei tea kui vihma sajab..Ma ei oska seda seletadagi, aga igal juhul on targem koledad aastaajad kusagil mujal veeta, kui ainiti eestimaist suve oodata. Sest suvel on kõik ju tööl. Niikaua kuni päike ära läheb.
Okei – asi ei ole tegelikult kindlasti nii hull. Aga ma olen täna pessimistlikult meelestatud, sest lapsepõlves oli kõik ilusam! Suvi otsa oli vaba, midagi teha ei olnud, jõlkusid lolli näoga mööda linna ja ootasid, millal kooli saad. Ja nüüd, kui sul on võimalusi, et midagi teha (papp, pleiss, piipl), siis ei ole sul aega!
Vastik, vastik, vastik!

Millest oleneb suhtlemisoskus? Ükskord ma kohtasin sööklas üht meest, kes ruumipuuduse tõttu minu lauda istus ja me hakkasime omavahel vestlema ning mulle tundus, et oleme juba pikka aega tuttavad olnud. Läksin sööklast ära ja mul oli hullult õnnelik tunne, et olen leidnud hingesugulase! Nojah, pärast muidugi irvitati mu naiivsuse üle ja öeldi, et „kamoon, mingi libe tüüp istus sinu lauda, et sulle ligi ajada, ajas suvalist loba ja sina läksid liimile!”.
Teine kord läksin üksi ühele peole, kus ma kedagi ei tundnud (loll tegu juba ette) ning märkasin seal paari inimest, keda nägupidi koolist tundsin. Läksin siis nende juurde, kui kõige tuttavamate inimeste juurde seltskonnas. Omavahelise pingutatud vestluse alguseks oli küsimus: ”Ja kuidas sina oma erialavalikuga rahul oled?”. Ma tegin sellest seltskonnast üsna kiiresti minekut, sest jubedalt ebamugav oli.
Tegelikult on sellised olukordi rohkem. Mõnikord käime kellegagi koos koolis või töötame tükk aega ühes kontoris, kuid omavahel kahekesi jäädes tekib piinlik vaikus ja rääkida pole millestki. Samas astub keegi esimest korda uksest sisse ja ta tundub nagu vana sõber.
Noh, mina mõtlen seda nii, et see sööklamees, kellest algul juttu oli, tundus huvitav seetõttu, et ta tundis ka minu vastu huvi. Ükskõik, mis laadi huvi siis. Need peoinimesed aga minust ei huvitunud ja üritasid vaid viisakusest paar sõna vahetada. Kas see on siis suhtlemisoskus või puhas huvi ümbritseva vastu? Et kui puhas huvi ümbritseva vastu, siis peaks haritud inimesega kindlasti huvitavam vestelda olema? Aga ma olen tähele pannud, et tihti see nii pole – mõni kõrgestiharitud on nii ülbe, et tema küll teiste inimeste vastu huvi ei tunne. „Tal on targematki teha”. Suhtlemisoskust pidi arendada saama. Mina seda ei usu, sest kunstlikult huvi juba ei tekita. No selle suhtlemisoskuse õpetamise all mõeldakse küll enamasti seda, et kuidas teha nii, et sinu sõna peale jääks. Ja see pole päris see suhtlemine ka, mida mina silmas pean.

„Miks mind peaksid mingid mõttetud inimesed huvitama, mul on oma tarkade ja andekate inimeste seltskond olemas!” (levinud mõtteviis)
„Miks ma peaksin teiste kirjutatud raamatuid lugema, ma oskan ju ise ka mõelda!” (tuntud mõte Gyrcalea Ithaka Maria Rahula suust)

Hmm..mulle tunduvad need kaks kuidagi sarnastena?

Discreet

Ma ei ole usaldusväärne, ma olen aus.
See on minu suurim trump – sa ei saa mind santažeerida, sest ma ei ole nii arg, et hoiaks midagi vaid enda teada.
Ah, et seda nimetatakse tänapäeval diskreetsuseks? Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis on diskreetsus liiderdamise varjamine. Vaat, kui ilusa nime nad sellele pannud on! Ja kui ma ei ole „diskreetne”, siis järelikult olen tallaalune. Otse loomulikult, sest iga inimese õigus ja vaba tahe on ringi tõmmata. Milleks ennast piirata – muidu ei saagi ju teada, mis see elu üldse on! Igasugused ausad inimesed on lihtsalt nii koledad, et neil ei jää muud üle kui „elu rõõmudest” loobuda!
A kurat – äkki sa oled ise nii kole, et sinu puhul käivadki asjad nii, et veame ruttu pimedasse ruumi, ajame asja ära ja siis punuma? Või oled hoopis nii loll, et su suu tuleb kiiremas korras sulgeda? Ja siis sa õnnetuke õhkad eneseõigustuseks, et elu on ikka nii lahe, mis sest, et eriti midagi ei mäleta.
Ja siis tulen mina, vastik aus inimene ja rikun su rõõmu ära. Ja oi, kuidas mulle meeldib seda teha!

Põhimõtteline korralagedus

Kas see, et mul puuduvad põhimõtted, tähendab et ma olen erakordselt tolerantne? Üle kõige vihkan neegreid ja rassiste? Vihkan venelasi, aga juhul kui sina venelane oled, siis sinule teen erandi ja vihkan russofoobe? Muidu on see film saast, aga kui see sulle meeldib, siis ma ütlen ka, et pole viga?Kas olulisem on hoida oma põhimõtteid või inimsuhteid? Kas igas asjas üldse saabki põhimõtet omada? Kas oma põhimõtete muutmine tähendab automaatselt kahepalgelisust? Kui tihe põhimõtete muutmine aga tähendab? Kas meie põhimõtted on ainult vajalikud teistele, et meid mõista või on meil neid muuks ka vaja? Kui need on vaid teistele, siis miks ei võiks me neid teistele vastavalt ka muuta? Me ei kujunda ennast ju endale vaid teistele. Ise ma tean päris hästi, mida ma tahan. Või ei? Tähtis on, et teised ka aru saaksid, mida mina tahan. Valesid signaale ei tohi anda. Need võivad viia valede järeldusteni ja lausa vägivallani minu isiku suhtes."Kõik probleemid saavad alguse sellest, et inimene ei mõista rahulikult ühes kohas istuda".

Kas sul ei ole vahel bussis magavaid inimesi vaadates tunnet, et suudleks mõnda neist? No mõnda meest, noh? Ei ole? Okei. Ja mida sina oma elus varastanud oled? Ah, et mitte midagi? Sina virutasid ükskord postkontorist ümbriku ära? Okei.Ma armastan kui inimesed siiras usus teistelt midagi sellist küsivad. Valel ajal ja vales seltskonnas. Aga mulle ei meeldi inimesed, kes ennast sellepärast kohe diipideks peavad. Mulle üldse ei meeldi inimesed, kes ennast diipideks peavad. See oli vist "X-generatsioonis", kus üks tüüp toob näiteks erilised debiilikud, kes seltskonnas sinu juurde tulevad ja küsivad a la "kas sulle vaarikad maitsevad?". Ja kui sa midagi vastad, siis nad pilgutavad lollakalt silmi ja itsitavad, et "ää, ma'i mõelnud NEID vaarikaid." Kurat, hoidke oma inside-joke'd endale. See on nii krdi kolmas bee. (Ma ei küündi selle kirjeldusega Douglas Couplandini, aga kuna mul raamatut hetkel käepärast ei ole, siis üritasin ideed edasi anda).See, kui sa irvitad mingi nalja üle, millest teised ei tea, ei ole lahe ega tee sind kõvaks meheks. Meie ja nemad-loogika on nii "fucking high school". Mulle üldse meeldivad laused nagu "su soeng on nii fucking nineties", "tüüp on täielik retard". Ja mulle meeldivad kavalad sõnastike koostajad, kes ühe sõna korralike tähenduste sekka peidavad ära ka neljatähelise roppuse. Sest siis kui keegi seda ette loeb, ei pane ta roppust enne tähele kui see juba üle huulte on lipsanud. Ja inimesed, kes mind roppustega šokeerida üritavad, on ülimalt armsad.
Eile õhtul avastasin, et kardan ka enda kätt kui sellega ämblikku imiteerida. See on uus tase. Seniilsus hiilib vaikselt ligi. Enivei diibid ei ole nummid.

Ja lõpetuseks self-made tarkuseteri:
- Me kahtlustame alati teisi selles, milleks me ise võimelised oleme.
- Tiblad istuvad bussis alati teiste inimeste kohtadele.
- "Pea pole prügikast" on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.

Tere kevad!

Kirjutati, et kevad pidi olema. Et tuleb seelik selga ajada ja õhemaid materjale kanda. Huuleläiget kasutada. Lehvida.Trotsides kliimat muidugi. Ja siis pean ma ilus olles minema bussi, kus eluheidikud oma tiisikusepritsmeid minu peale välja valavad. Keegi kraapab istumist otsides mu ilusad lendlevad juuksed oma parkunud käe alla. Ma tunnen ennast kui liblikas sõnnikuvaadis. Mille nimel ma pingutan? Selle nimel, et mõni joodik saaks rögiseda: "Neiu, ma võtan teie jalad endale." Selle peale tahaks oma neiulikkuse minetada ja sülitada. Tatti kurku tõmmata ja nilbe häälega irvitada. Massi sulanduda. See meie elu on ikka nii kuradima ilus. Nagu Milano tänavad.Kontoris katuseaknast mulle pähe tilkuv lumesulamisvesi on ka väga kasulik ja kaunikstegev - eriti segatuna tuvisitaga, mida ta paraku on.Aga noh, varakevad ongi ju see kõikse koledam aeg - koerajunnid sulavad lume alt välja, kohati ka laibad. Lehka on kogu linn täis.Aga meie, naised, ei lase end sellest häirida ja keerutame ikka seelikute ja õhuliste materjalide väel ringi.

Suur mõtleja teeb tööd

Minul on kõige tähtsam töö, sest mina olen see, kes peab kirja panema, mida me töö juures iga päev teeme. Mul on ka väga loominguline töö, sest enamikel päevadel pean ma sinna midagi välja mõtlema.Õnneks ma ei pea seda kellaajaliselt tegema: "11.30 alustasime mõtlemist. 11.45 jätkasime mõtlemist. 12.30 olime mõtlemisega poole peale jõudnud. 13.00 hakkasime mõtlemisega otsi kokku tõmbama." jneMa olen täitsa kõrgelttasustatud mõtleja. Mõtleja on ju filosoof! No riigikogulased on vist veel suuremad ja paremini tasustatud filosoofid. Ma usun, et meie riik saab vaimult rikkaks kui me nii jätkame.Mõnes töökohas on filosoofidel raske - nende huvi mõtlemise vastu peetakse initsiatiivi puudumiseks või veel labasemalt laiskuseks. Meil nii ei ole - meie sellist iganenud suhtumist ei poolda. Kui meil häid mõtteid tuleb, siis me paneme need kirja. Ja minust saab kõrgelttasustatud rahvakirjanik.Ma ei kannata kui telefonihelin mu mõttelõnga katkestab! Haudumine nõuab täielikku vaikust!Me teeme väga tähtsat tööd ühiskonna hüvanguks, kuigi vahel ajab see kangesti une peale. Aga me oleme oma füüsilistest tungidest üle! Töö nimel!

Rebasekraed

Täna ma nägin ühe pildi peal tädi rebasekraega. Varem olid surnud rebased rohkem moes aga veel hiljuti nägin ka tänaval üht sellist. Ma vaatasin seda tädi kurja pilguga. Lapsepõlvest mäletan, et mu vanaemal oli ka rebasekrae. See oli katsumisel väga pehme, kuid siiski kuidagi õõvastav oli vaadata looma klaaskuulidega asendatud silmi. Misjaoks inimesed ennast laipadega ehivad? Ma saan veel aru, et loomanahast tehakse kasukaid (kuigi ma seda ei poolda), aga peaga laibad??? Või on minu maitsemeelel midagi viga? Aasta maitselagedama aksessuaari auhinna saab aga vaieldamatult sini-valge Viru Valge pearätik. Eriti armas on, kui vanemad seda oma lastele pähe sokutavad.

Kurbus

Kurbus on kõige raskem tunne. Me suudame taluda põlgust, viha ja kadedust, kuid kurbus on teistsugune. Kurbuse kätte võib surra. Teise inimese rõõmust või vihast on võimalik osa saada, kuidas aga lohutada kurba inimest? Kurbus tuleb meie seest ja seda ei saa teised leevendada. Kurbus on sisemine valu, mida ravimitega ei vähenda.Ometi ei saa keegi meist oma elus ilma temata läbi. Kurbus tuletab meile meelde, kui üksi me kõigest hoolimata oleme. Ja neil hetkedel me endale valetada ei saa.

Internet vs elu

Kui palju meie elust on internetis?
Avastasin täna, et 2 minu tuttavat töötavad minuga ühes majas. Ma ei ole neid kunagi seal näinud, kuid netiaadressi järgi sain teada, et nad istuvad kusagil minu all, kolmandal korrusel.
Tegelikult me teame paljusid asju inimeste kohta interneti kaudu – seda, et keegi kolis teise linna, et keegi sai lapse, et keegi töötab hea koha peal, et keegi kirjutab vigadega, et keegi teeb endast paljastavaid pilte jne. Mõned inimesed on tavaelus vaid nägupidi tuttavad, kuid netis parimad sõbrad.
Mina viibin internetis tööpäeviti vähemalt 8 tundi. Tavaelu jaoks jäävad hilised õhtupoolikud ja nädalavahetused. Kui võrrelda minu suhtlemist netis ja tavaelus, siis juhiks net vast 85%.
Kuni kooli lõpuni oli olemas ka sotsiaalne elu, peale tööle asumist asendus see internetiga. Ma ei kujuta ette lapsi, kellel on net sünnist saati igapäevane asi olnud. Mina sain oma esimese netikogemuse 16-aastaselt. Hämmastav, võrreldes seda, et praegu on netielu olemas suurel osal 8-aastastestki. Kui suure osa elust moodustab internet tulevikus? Kas me siis enam ei oskagi hinnata silmast-silma suhtlemist? Mina oma last arvuti taha ei lasekski, on mõni inimene arvanud. Võib-olla tõesti, et praeguste, netist tülgastunud noorte lapsed leiavad kunagi tagasitee netivabasse maailma. Interneti kokkuvarisemisest on ju samuti palju räägitud. Keegi ei ole ka uurinud, kuidas internet lapsi mõjutab – need, kes lapsena palju telekat vaadanud, pidid ju veidi rumalamad olema. Internet, milles leiab palju meelelahutust võib minu arvates mõjutada laste fantaasiat – milleks arendada kujutlusvõimet kui kõik on netis valmiskujul olemas?
Hinnangu sellele saavad anda aga alles tulevased põlved – ebasportlikud, nägemishäiretega, ülekaalulised, pealiskaudsed ning amerikaniseerunud kodanikud.

Teie igapäevane paanika

Iga kord kui mu teele satub mingi takistus, siis on mul tunne, et ei saagi sellest üle. Ongi lõpp käes ja pole muud teha kui pikali viskuda ja karjuda.
Ma tean küll, et igast asjast saab tegelikult üle ja tavaliselt isegi väga kiiresti. Ma ei räägi siinkohal mingitest tõsistest probleemidest vaid a la pean HTML koodis midagi ära muutma ja no ei tule välja. Aga mul tekib kohe paanikaosakond – mina olen siin üksi oma tohutu probleemiga ja keegi mind aidata ei oska ja nüüd ma jäängi selle taha siia ja kõik on tegemata ja ma ei oska teha ja mida ma üldse siin teen – mommy, I wanna home!!!!
Hiljemalt 15 minuti pärast on kõik korras ja ma tunnen end taas üleloomulikult targa ja tublina.
Ja nii enam-vähem iga päev. Ma ei ole ju ometi maksimalist? Kaine mõistusega arutledes saan ilusti aru, et kui ma midagi ei oska, siis ei lasta mind seetõttu päevapealt lahti, perekond ei lakka mind armastamast ja ma ei jää kodutuks. Ületamatuid takistusi on üldse väga vähe.
Kui enda vastu üdini aus olla, siis on vist tegemist laiskusega. Kiunuda on alati kergem kui asi ära teha. Ma kiunun, aga teen lõpuks asja ikkagi ära. Kiunumine on enesekaitseks – kes ei kiunu, sellele topitakse lõpuks kogu jama kaela. Issand, aga kui nüüd mõeldakse, et ma kiunumise tõttu ei saa tegelikult ka hakkama? Kas siis mind lastakse lahti, perekond lakkab mind armastamast ja ma jään kodutuks?

Tööluus

Kui kõik ausalt üles tunnistada, siis ma tegin täna tööluusi. Töö juures ütlesin, et läksin arsti juurde, aga tegelikult läksin maniküüri. Maniküüri aegu on pagana raske saada! Ja maniküür on täisväärtusliku elu jaoks ülimalt oluline.
Võtsin hommikul kõige esimese aja. Päris põnev oli kaubanduskeskuse ukse taga esimesena sisselaskmist oodata. Inimesi oli tänu ilmale üldse vähe - ja siis see rõõm kui kaubandusmeka uksed lõpuks avanesid, ei teadnud, kuhu suunda jooksu panna. Kas sina oled varahommikul kuskil kaubanduskeskuses käinud? Kui ei ole, siis soovitan soojalt – tempel mällu igaveseks.
Mulle tegelikult ka meeldivad sellised situatsioonid – käia kusagil hoopis teisel ajal kui tavaliselt harjunud oled. Tunned end kohe paremini. No täna oli muidugi selline tunne nagu vaba päev oleks ja see ei olnud pikemas perspektiivis eriti hea. Ma siiski sain oma kahtlustest üle ja naasin tööle. Rutiini vältimiseks tuleb vahepeal tööluusi teha – tarkused Marca varasalvest

Kurjad ? mõtted, mis öösiti närivad

Alati kui ma õhtul magama heidan, tulevad need kõige paremad mõtted. Vähemalt siis on tunne, et need on kõige paremad. Võib-olla ongi hea, et hommikul neid enam ei mäleta...Igatahes olen ma ainult ühel korral suutnud end üles tõusma sundida ja paberi ja pastaka haaranud, et mõte üles kirjutada. Just nimelt, paberi ja pastaka, sest mu poolsurnud arvuti asub kõrvaltoas ja on enamasti välja lülitatud, sest inimesed ei saa tema undamise taustal normaalselt magada. Arvuti sisselülitamine võtab samuti vähemalt 10 minutit :)Niisiis võib tehnikat kas süüdistada selles, et mu head mõtted teoks ei saa või siis tänada selle eest, et mu sapine sarkasm endale jääb.No näiteks tahan ma kirjutada sellest kui hale on see, kui inimene teeb märgi kastikesse "ma ei arutle kunagi maailmaasjade üle ning mind see ei huvita", kui ta kirjutab huvid: puuduvad, lemmikfilm: puudub, lemmikraamat: puudub (või veel lahedam - ei ole, ega ka tule!!!!! ). See viimane siis albumist "Minu klass", mis kunagi põhikooliajal kangesti popp oli. Näe, mul on meeles :) Mul on üldse kõik halb meeles ja ma teen sellest järeldusi! See oli ähvardus.

Ai, ma olen nii erudeeritud!

Kui ma väike olin, siis selleks, et kedagi ennast rumalamana tundma panna, mõtlesin välja igasugu keerulisi sõnu ja vaatasin üleoleva pilguga kui teine ohmu näoga vahtima jäi. Ma olin siis vast 8-aastane.Aga mõni jätkab siiamaani - nüüd küll ise püüdlikult ÕS-is rida ajades. Õpib tsitaate pähe ja kopeerib lõike. Ma õppisin ka kunagi tsitaate pähe -lõpukirjandiks ja see ei toonud suurt tulu. Tundsin end lamedana, sest tsitaate pidi kasutama, et head hinnet saada. See kõlab nüüd küll nagu Kürsalea Itaaka, et "miks raamatuid lugeda kui ma ise oskan ka mõelda", aga mul oli tõesti tunne, et see ei ole mina, kes räägib.Laulude sõnad ja inimeste killud tsitaatidena on lahedad, aga Gandhi ja Clinton ei lähe eriti peale...Paistab punnitamisena. Päikäst käigilä.

Stalin ja kaasaegsed

Loen hetkel "Stalinit". Ma ei saaks öelda, et minus ajaloohuvi tärganud on, sest huvitavate asjade vastu on mul alati huvi olnud :) Öeldakse ju, et kõik uus on äraunustatud vana ja kui ma "Stalinit" loen, siis kohtan ma seal nimede taga rohkem kaasaegseid kui tahaksin...Väga lihtne edu valem, tuntud läbi ajaloo, on pugemine ja lipitsemine endast võimukamate ees. Sel viisil aga saavad suure võimu just need, kes võivad küll intelligentsed olla, kuid kel auahnus mõistusest tihedamini teed juhatab. Stalin ei olnud loll, K*** ka ei olnud, kuid nende ühiseks jooneks olid labased ja alandavad naljad oma alamate suhtes. Oleks ükski neist alamatest neile vastu hakanud või vähemalt mitte nende naljade üle naernud...Sellest oleks muidugi vaid varasemas staadiumis kasu olnud. Nad oskasid ju end kavalalt lipitsejatega ümbritseda. Tõerääkijatest on lihtne lahti saada, kuid pärast võib kogu rahvas kannatada.Pugemine aga on kangesti armastatud iseloomujoon.

Libe

Olen märganud sellist seaduspära, et nii kui väljas eriti libedaks muutub, ilmuvad kodudest välja keppidega tädikesed, kes siis luumurde trotsides jääväljadel liuglevad. Muu ilmaga neid nii palju näha ei ole. Kas tegemist on mõne uue ekstreemspordi liigiga?

Minu reidiblog/uuendustest

Tänase päeva (12.01.2006) suurim uudis ongi vist blogid rate.ee's. Iga vähegi kaasaegne blogija on sellest juba oma korralikus blogis teada andnud. Mõni rumaluke on isegi arvanud, et ehk see uuendus parandab eesti blogikultuuri ja toob esile uusi tegijaid. Loodetavasti nad siia ei satu....Huvitav, kuskohast pärineb see inimestele (ma ei hakka ütlema, et eestlastele) omane kisa iga uue ja tundmatu asja juures "jama, milleks seda vaja" ja bööh ja määh sinna juurde. Kahtlustan, et see arenes kuidagi välja koos viinamarjad-on-hapud sündroomiga. Kui naabril on suurem maja, siis tuleks ju ise uskuda, et sellise majaga pole midagi peale hakata ja küllap naabergi kulakluse eest kinni pannakse. Kui midagi uut kuhugi ilmub, mida enda pea ei võta, siis tuleb see ruttu mõttetuks tituleerida. Huvi üles näitamine võõra asja puhul võib ju tähendada veel naerualuseks sattumist! Äkki tuleb kusagilt mõni autoriteetsem põmmpea ja ütleb, et asi on jama - kus siis selle häbi ots kui mina olen ka selle jamaga kuidagi seotud.Mitte, et blogimine kõigile meeldima peaks, kuid mina ei tule maadlusmati juurde karjuma, et räme jama on ja ilge pede värk ka. Niikaua kui mind maadlema ei sunnita vähemasti.