Kiri minu nooremale minale

Hetkel populaarne teema, aga mul ei ole vaja seda nooremat mina üldse ette kujutada, mul on see 30 aastat noorem mina kodus olemas. Huvitav, et Miniga ei ole mul sellist ehmatavat äratundmist kordagi nii teravalt ette tulnud, muidugi on meil sarnaseid jooni, aga ta on siiski täiesti erinev inimene oma temperamendi, huvide ja käitumisega. Mikro on nagu minevikku näitav peegel. Sealt minevikust ilmub kummalisi asju - näiteks pidasin ma oma trotslikkuse põhjustajaks vanemate ülikaitsvat käitumist, kuigi mulle meenub ka päris palju juhtumeid, kus ma kusagil käisin, ilma et mind takistatud oleks. Mikro puhul on nii, et luba teda kümme korda ja keela ühe - ta teatab vihaselt, kuidas teda "ei lubata mitte iialgi mitte kuhugi". Kui nüüd võrrelda seda minu enda mälestustega, siis ilmselt ma ise samuti dramatiseerisin neid keelamisi üle ja kardetavasti oli trotslikkus olemas ilma igasuguse kontrollitagi. 

Õpetaja kirjutas eile taaskord e-kooli, kuidas tal on kurb näha, kuidas inimene valib alati lihtsaima tee asjade tegemiseks ega püüagi pingutada ning seeläbi keeldub arenemast. Oh jah. Mul oli mingil ajal koolis päevikusse isegi motona kirjutatud: "Tee alati nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui vajalik". Ma olen sellest sada korda kirjutanud, kuidas ma absoluutselt ei pingutanud ning tundsin headmeelt minnes koolist läbi nagu nuga pehmest võist, seda kõike seanahavedamise ja pettuste teel. "Ma olen andekas, ma võin!" Tagantjärele olen mõelnud küll, et kui keegi oleks mind natukenegi sundinud ennast kokku võtma, äkki ma siis oleks...? Oleks mida? "Saanud edukaks"? Ma olen rahul oma mugava eluga, sisimas soovin lapsele sama, kas siis on õige talle selgitada, kuidas ikka pingutama peab? Pean ma silmakirjalik olema? 

Muidugi ma räägin, aga on sellest kasu? Kas need "kirjad nooremale minale" peaksid miskit muutma? Kui ma kuulaks, ma ei oleks ju enam tulevikus seesama mina ja praegu ma isegi ei tea, kuhu rajale ma selle lapse niimoodi suunan. Ega ta ei kuula ju ka niikuinii. Ta teeb ühe katse, kui see ei õnnestu, siis tuju on läinud ja minge te ka kõik! Õpetaja pidada norima, et miks tal kogu aeg mossis nägu ees on. Mida see annab ühele niigi trotslikule lapsele? Kuidas õpetaja aru ei saa, et seesugusest ässitamisest tõuseb 0 tulu? Ma mäletan oma ema triaade sellest, kuidas "kõik teised lapsed on rõõmsameelsed ja lõbusad, ainult sina käid ringi jalgu trampides ja vihase näoga". Kas see pani mu naeratama või? Sündisin maailmaga vaenujalale lihtsalt. Nagu Mikro ise ütles "Ma lähen ju kooli rõõmsa tujuga, aga seal need teised lihtsalt rikuvad mu tuju ära!" Nii ongi ju, need teised. Ainus, mis ma oskan öelda on see, et ajaga läheb kergemaks. Kui sa leiad sellised teised, kes su tuju pidevalt ära ei riku. Saan ma garanteerida, et Mikro leiab? Veel vähem saan ma garanteerida, et ennast vägisi muuta saab ja see teeb elu paremaks. Mina küll ei saanud. 

Ükspäev vaatasin, kuidas Mikrol oli vastasseis oma sõbrannaga. Sõbranna tahtis puhtalt kiusamise soovist mutukat maha tappa, Mikro ei lubanud. Ma olin nii uhke ta üle, argumenteeris nagu normaalne empaatiline inimene: "Mis tunne sul oleks, kui keegi suur su ootamatult laiaks litsuks?" Teine ajas vastu, et sina ei tule mulle ütlema, mida mina teen või ei. Tahtnuksin öelda, et see kehtib ainult juhul kui selle õigusega ei rikuta teiste, antud juhul mutuka, õigust elule. Noh, üldse on keeruline mitte sekkuda sellistesse võitlustesse, aga ma püüan, sest see on vist õige ja pealegi ma olen neid hoiatanud ka, et kui minu appi kutsute, siis pärast kõik nutavad. Minu omadega ei norita! Aga ma annan aru, et need teised on ka kellegi omad, ma ei peaks neid paika panema, nad on ka alles tited. Ja minu omad saavad hakkama. Mingi hetk kuulsin, kuidas Mikro sõbranna ütles: "Ma ei ole hälvik!" Pärast kui Mikroga seda juhtumit arutasime, mainisin, et kedagi hälvikuks kutsuda ei ole siiski kena, mille peale ta vastas: "Ma ei kutsunud teda hälvikuks, ma küsisin, kas ta on seda!" Siin ei ole mul ju enam mitte midagi teha? :)

Sellise minevikku näitava peegli olemasolu on aga mulle näidanud, kui raske võis mu enda vanematel olla. Hirmuga mõtlen, mis veel tulemas on. Mind aeti ju politseiga taga, kui ma kodunt minema jooksin...(Õnneks ei saa kuskilt Postimehe arhiivist leida pilti pisikesest ja paksult meigitud Marcast, toonane politseiülem oli meil peretuttav ja otsiti seetõttu diskreetselt ja eraviisiliselt...) Aga sellest kõigest hoolimata olen ma praegu enda eluga rahul, kes võib öelda, mis oleks saanud minust siis, kui ma kõiki endale suunatud õpetussõnu ja nõuandeid kuulda oleks võtnud? Ok, enesega rahulolu vist väga ei sõltu objektiivsetest teguritest. Ma eelistan mitte mõelda "mis oleks kui", see on kindlasti üks õnne valemi komponente.

Raadiomöla

Hommikul oli ilm halb, sai autoga tööle mindud, miskipärast oli muusikamängija raadio peale jäänud (no saab valida ka mälupulga, plaadid või läbi telefoni Spotify), tuli mingi normaalne lugu, aga kohe kui see ära lõppes, kisendas miski õudse ennasttäis häälega onkel midagi labast eetrisse ja meil mõlemil käed sirutusid, et ruttu mingit nuppu vajutada, et ta vait jääks. Sarnane asi oli mõni aeg tagasi kolleegi autos - laul lõppes ja enne kui keegi reageerida jõudis, olid kõrvad täis mingit roppu ila, sõna otseses mõttes, kusest ja sitast pajatati, kolleeg vabandas ette ja taha. Ma üldse ei hakka siin nimesid nimetama, igaüks ju teab, mis sorti raadiojaamadest juttu on? Meil on normaalseid raadiojaamu, kust tuleb normaalseid saateid ja juttu ning siis on meil see teatud kontsern, mille jaamadest tulevat kuuldes on tunne nagu oleksid sattunud kainena peole, kus jõmmid juba teist päeva jorisevad. Tõele au andes, minu tuttavad ei aja isegi niisugustes situatsioonides nii tüütut mula. 

Igasugu avalikes paikades on säärane müraterror kõige tülikam asi, ei hakka ju üle poe/salongi vms karjuma, et pange see ila ometi kinni! Kui inimesed kuulavad, ju neile meeldib ja kes olen mina, et neile seda ette heita. Mingi puritaanist snoob? Taksodes on mul küll üsna sageli tunne olnud, et ütleks midagi, äkki ta minu pärast kuulab seda, arvab, et kui on populaarne, siis kliendile meeldib, ise tahab äkki "Müstilist Venemaad" vms kuulata? No päriselt, kui ma istun taksosse ja sealne meessohver kuulab "Naistesaadet" (seda vist enam ei ole, aga vanasti sageli oli), siis ma tahaks tõsiselt teada, kas ta vabatahtlikult kuulab sellist asja? Ükski mees ju ei kuulaks ometi? Ükski normaalne naine ka mitte? Hüppa tagasi oma mulli, ilmselgelt kuulatakse sellist saasta küll ja veel, nii mehed kui naised, nii noored kui vanad!

Ma ise kuulan näiteks "Rahva oma kaitset", mis on oma sisult ju ka täielik möla, vahepeal satub mõni raamatututvustus või plaadiinfo sekka, aga see ei ole miski informatiivne saade, ometi ei ole see võrreldav nende kanalite tekstiga, millistest enne juttu oli. Niisama juttu saab ajada ka meeleolukalt ja intelligentselt. Informatiivseid saateid ma tegelikult väga ei kuulagi, sest jälle see silmad vs kõrvad teema. Ma salvestan silmadega. Huvitavaid raadiointervjuid eelistan hiljem tekstikujul lugeda kui võimalik. Siis lisaks see valestikuulmise teema. Kunagi kui oli veel saade "Punkpolitsei", olin ma püsti hädas sellega, kui öeldi mingi esitajanimi, lugu tundus huvitav, oleks tahtnud edasi uurida, aga no ei saanud aru, kuidas see nimi täpselt kirjutati või mis see üldse oli...Tänane minu poolt valesti kuuldud lause oli näiteks selline: "This kid's got no talent". Tegelikult oli "Your skin's black metallic". 

"Lahedate" raadioonudega meenus üks lugu noorpõlvest veel, ma vist seda ei ole siin jaganud, igatahes ei leidnud. Oli toona üks populaarne saade, mida vedas üks populaarne diskor. Meil Tartus toimus toona diskorite festival "Raadioragin", tahtsime sinna kangesti minna, aga ei lastud, sest olime alakad. Diskorid olid igal juhul tehtud mehed meiesuguste silmis. Jalutasime siis ühel õhtul "Raadioragina" ajal sõbrannaga linnas ühe ööbimiskoha lähedal ja järsku näeme, kuidas ühest taksost sikutab üks neiu välja seda populaarset raadiodiskorit. Jäime muidugi suud lahti vahtima, et "oh my god, see on ju tema, me nägime kuulsat inimest!" Onu vahtis uduse pilguga meie poole ja kraaksatas "Kuulge plikad, te keppi ei taha saada vä?!" Minu puhul on kummaline see, et ma ei jäänudki tookord juhmilt vaatama, vaid käratasin oma teismelisejulguses vastu "Sul endal rõve ei ole vä? Ma tean küll, kes sa oled! Sa oled .......!" Eks nõme tunne jäi ikka sisse, ilmselt veel nõmedam oli sellel neiul, kes "härrat" taksost välja sikutas. Mis see moraal on siin? Et labane inimene ajabki labast juttu, aga sellega saab miskipärast kuulsaks teatud ringkonnas. Ja noh, ütle mulle, mis raadiot sa kuulad, ma teen sellest omad järeldused. 

Lõpetuseks muusikat. Ausõna, ma sellel nädalal esimest korda kuulsin seda lugu. Olevat "uskumatult populaarne rahvusvaheline hitt" olnud omal ajal...Me vist kuulasime siinkandis pigem DJ BoBot ja Scooterit. Niiiiii hea lugu! Kogu kompott muidugi, teema ja tekst ja video.

Ta isegi ei ürita, milline jultumus!

Lana del Rey avaldas kolm uut singlit, millest igaühe kaanepildiks on tema enda portree, selline lihtne, kergelt kiiruga tehtu mulje jättev, mitte sätitud ja viimse detailini paigas. Ja osa inimesi on šokeeritud - vaheta kohe oma plaadi kujundus ära! See on kole! See on amatöörlik! See ei sobi sulle! Sa oled muidu ju nii kena tüdruk, Lana, miks nüüd siis niimoodi? Mõni ütleb, et Lana on ju niisamagi kena, aga sellistele vastatakse, et asi ei ole selles, kas Lana on loomulikult kena või mitte, asi on selles, et ta ei püüa! Ta ei püüa olla parem!

See meenutas mulle kohe eelmise postituse kommentaariumi, kus samuti toodi välja mentaliteet, et muudmoodi kui ilus ei tohigi olla ja maksimaalse ilu nimel tuleb pidevalt võidelda. Võeh, ma ütlen.

Ilu nimel mitte pingutada on kuritegu? Vabandan juba ette stereotüübi kasutamise eest, aga kas pole mitte levinud arusaam, et näiteks vene naised on sellised, kes alati pingutavad, on sätitud, kenad. Vot vene naine ei lähe prügiämbritki välja viima, ilma et meik peal oleks ja kontsad all! Ma mäletan, et mul oli ka kunagi põhjenduseks alati võtta, et miks olla oma tavaline kui võiks olla oma parim? Ja no teisalt sai ikka silmi pööritatud paari tuttava üle, kes väidetavalt ärkasid peikade juures enne kukke ja koitu, värskendasid wc-s meigi ja heitsid siis kaissu tagasi, et ikka hommikul meest oma kauni näoga rõõmustada. Mehhiko teleseriaalides ju ka daamid ärkasid alati, täismeik näos ja sonks peas. Ei saa öelda, et poleks dilemmat olnud - mis siis saab, kui ta mind meigita näeb? Midagi ei saanud üldiselt, enamasti ei pandud tähelegi. 

See oli selline ealine iseärasus mu meelest. Enamikul läks üle. Mõnel ei läinud ka. Hiljuti just üks kommenteeris oma trenni- ja ilupostitusi, et siis pole häbi end mehe kõrval näidata. Mees on tal muide kõvasti ülekaaluline lõtv töll. Täismeik, juuksurisoeng, liibuvad riided ja tikkkonts peavad olema, siis ei ole häbi ja mees on uhke. Prioriteetide küsimus ilmselt.

Mehed meesteks, aga meil siin töö juures oli varem üks muidu tore iluteenindaja, veidi vanem korpulentsem daam ja siis tema mind nähes kukkus alati survestama - "oleks mulle antud selline raam nagu sulle, küll ma alles tuuniks seda! No miks sa ometi miniseelikut selga ei ole pannud! Miks sa ometi omale pikki küüsi ei taha! Mis hallid või beežid küüned, ma paneks kohe neoonroosad, siis on ikka ilus!" Tal oli valus vaadata mu rakendamata potentsiaali, ilmselt professionaalne kretinism, aga ikkagi. 

Ilus naine on hoolitsetud naine! Kas see hoolitsus tähendab igapäevast ilusalongi või seda, et pea pestud, puhas riie seljas, küünealused puhtad ning higihais ei käi üle pea? Muuseas, esimene võib teise ka välistada, on selliseidki kohatud.

Ilu nõuab ohvreid, kui ohvreid pole, mis ilust me siin üldse rääkida saame?

Kehade võitlusest

Lugesin ükspäev dokfilmi "Keha võitlus" režissööri Marian Võsumetsa arvamuslugu ja igasugu erinevaid ning vastandlikke mõtteid tekkis. Paar päeva hiljem läksin arsti juurde oma teist surakat saama ja sealse 15-minutilise "ootame nüüd kõrvaltoimeid"-istumise ajal tõstatus jälle see teema, et "kas on ikka vaja neid pakse promoda?!"

Ma olen nõus, et kedagi tema keha põhjal narrida ei ole ilus. Samuti olen nõus sellega, et keha on tohutuks probleemiks paljudele, see on ebanormaalne, kui paljud inimesed selle pärast kannatavad. Teisalt, rasvunud inimesi on oluliselt rohkem kui varasemal ajal ja kas meil ei jäägi muud üle, kui nentida, et tulevikus on keskmise inimese kaal nii paarkümmend kilo raskem kui tänapäeval? Terviseargument, et nii mõnigi ülekaaluline on tervem kui normaalkaalus isend, pädeb siiski vaid kergelt ülekaalus inimeste puhul, ärge tulge rääkima, et 150 kilo võib olla väga tervislike eluviiside tulemus. Siinkohal meenub analoogiana artikkel mehest, kes koroona tõttu oma kopsud kaotas ja mille all oli mitu kõigeteadjate kommentaari, kuidas "raudselt oli ahelsuitsetaja, muidu ei tee see koroona midagi!". Selle peale mainis mu ema, kes ca 40 aastat meditsiinis töötanud, et paraku on tema kogemuse kohaselt rohkem neid kopsuvähi saanuid, kes iial sigarette tõmmanud ei ole, kui neid, kes ahelsuitsetavad aastaid. Millest ei tuleks järeldada seda, et suitsetamine ei ole vähi riskitegur, vaid pigem seda, et mittesuitsetamine ei pruugi sind vähi vastu immuunseks teha. Sama kaaluga - ülekaal on riskitegur, kuid see ei tähenda, et kõik saledad terved oleksid või kõik ülekaalulised haiged. 

Mu meelest on selgelt näha, miks inimesed rasvuvad - istuvad tööd, autod, odav kiirtoit. Kui lehitseda mõnd koju tulevat toidupoe reklaamlehte, on toitu sellest kindlasti alla poole, kõik ülejäänu on maiustused ja snäkid. On raske minna poodi ja võtta ainult sooja toidu valmistamiseks vajalikku materjali - pisikesed ahvatlevad värvikirevad pakendid odava nänniga piiluvad sind igast riiulivahest. Me ei saa neid ära keelata, ma ei poolda lapsehoidja-riiki, inimesel peaks omal aru peas olema. Aga ei ole. Mida siis teha?

Mulle tundub ainsa mõistliku variandina rääkida just ülekaalu ohtlikkusest tervisele, mille vastu näib käivat see kõigi kehade võrdsuse kampaania. Millegipärast langeb ka vastasleer pea alati ekstreemsusse - igasugu dieedid, fitness massidesse jms. Miks mitte lihtsalt teadvustada, et ära söö s****? Söö normaalset toitu, mitte burksi, krõpsu, liitrite kaupa limonaadi, värvilisi komme jms. Ma olen nõus Võsumetsaga ses osas, et sellesarnased Terviseameti kampaaniad on olnud täielikud läbikukkumised ("kapsas kanni ei kasvata"). Piinlik. Lame. Keegi ei taha närida paljast kapsast. See viib ainult kauni kanni nimel nälgimiseni ja hiljem tagasilöökideni. Kõige ilgemad on need igasugu "patuvabad" toidud. Lähen pärast sööki pihile või? Olin nii patune, sõin, andestatagu! Mulle tundub, et äärmusi on pildil rohkem kui keskmist - käib kas tõsine dieeditamine või toitutakse pea ainult kiirtoidust. Mõlemad on kahjulikud, nii nälgimine kui rasvumine. Promodes kehapositiivsust jääb varju see, et ülekaal siiski on ohtlik ja promodes tervislikkust unustatakse dieetide negatiivne mõju. 

Üldiselt mulle justkui tundub, et erinevate kehade aktsepteerimist on tänapäeval rohkem, sest erinevaid kehi lihtsalt on rohkem näha. Ülekaalulisi on rohkem, enam ei ole keegi üle kooli ainuke paks poiss/plika. Üks eluaeg suuremat sorti olnud inimene ohkas, et oleks tema ajal nii olnud, oleks temagi julgenud ilusaid riideid kanda, mitte ainult võimalikult varjavaid kartulikotte, mille peale üks teine hiljem minu kuuldes valjusti mõtles, et kuidas ta ometi aru ei saa, et ilusad riided paksu seljas on lihtsalt kole, õige ongi, et tollane avalik arvamus sundis paksud kottidesse, praegu on lihtsalt valus linnas ringi käia ja neid võbisevaid volte vahtida! See sama, kes mulle kunagi ütles, et teda häirib, kuidas teised välja näevad, sest tal on lihtsalt arenenum ilumeel, äkki ma peaks ka enda kallal tööd tegema, et samale tasemele jõuda? See nagu räägib veidi vastu patriarhaadi ja male gaze'iga kõige põhjendamisele - naisi vaatavad kritiseeriva pilguga eelkõige teised naised ja mu meelest pigem mitte kui konkurente üldse. Meestest märkimisväärsele osale meeldivad kogukamad vastassoo esindajad oluliselt enam kui 0-suuruses modellid. Mulle tundub, et siin on pigem moemaailma ja meedia koosmõju see, mis saleduse elunormina määratleb. Minagi olen harjunud, et inimene peaks välja nägema selline nagu mannekeen poe aknal ja imestan, miks samad asjad minu seljas niimoodi ei istu. Mingi rumal eeldamine, ei oleks isegi reaalne, et rõivamannekeenid suudaksid esindada kõikvõimalikke kehatüüpe, aga miskipärast me neid endaga võrdleme. Ses mõttes oleks ju kena, kui mannekeene oleks igas suuruses? Siiski mõjub see meile kui paksuse propaganda ja olemegi kaarega alguses tagasi. 

Ehk siis tänan lugemast, midagi tarka ma soovitada ei oska. Nokk kinni, saba lahti. 

P.S. Lugesin just, et tuntud infoühiskonna teoreetik sotsioloog Manuel Castells on nimetanud blogimist "elektrooniliseks autismiks". Lehva-lehva, kaasautistid! :)

P.P.S. Mis oli selle nädala tähtsündmuseks? See, et selgus, ma kaalun nii viis kilo vähem kui ma arvasin. L. suisa seitse. Miks see meid nii rõõmsalt elevile ajab?! Ilmselt tuli kaalulangus lihtsalt sellest, et me oleme rohkem liikunud, mitte isegi sporti teinud, vaid niisama jalutanud ja looduses matkanud.

Miks ma meeskonnamänge ei mängi

Juhtusin mina mingit töökuulutust lugema, nagu ikka, on need kõik eranditult õudustäratavad, sest mitte keegi ei paku midagi, ainult nõutakse, eks ole. 

Üks nõudmine teeb mu aga eriti nõutuks, nimelt see, kui eraettevõte otsib algatusvõimelist inimest. Avalikus sektoris ma saan aru, on mingid ülesanded, mida keegi peab täitma, mingi arengukava või tööplaani alusel midagi arendama, käivitama, korraldama. Aga erasektoris peaks ju eraettevõtja selle nimel ise tegutsema? Temal on idee ja tema peaks olema käivitav mootor, tööjõudu on vaja selleks, et juhi ideesid ellu viia, kuna ta lihtsalt füüsiliselt kõike ei jõua ega ole kõiges ekspert. Kui mina olen algatusvõimeline, miks ma peaks raiskama oma energiat ja talenti sellele, et tuua kasu kellelegi teisele? Ma olen siis piisavalt algatusvõimeline, et luua oma ettevõte. Või mõtleb keegi kuskil tõesti, et ta nii väga tahaks aidata a la Teliat, H&M-i, Tallinkit või Coca-Colat (suvaliselt valitud ettevõtted) veel paremaks, suuremaks ja kasumlikumaks saada? Suurde ja edukasse ettevõttesse ma lähen siis, kui tahan head töökeskkonda, usaldusväärset ja stabiilset kohta, konkurentsivõimelist palka, karjääri teha. Aga sel juhul keegi ütleb mulle, mida ma tegema hakkan, mitte ma ei lähe ust jalaga laiali lööma, et mina nüüd tean, kuda kõik olema peab, mul on idee ja visioon, viime selle ettevõtte viie maailma parima hulka! Ma arvan, et olemasolevad juhid seda ei taha ka. Või olen ma valesti aru saanud ja olemasolevad juhid just tahavadki jalad seinal kõhtu kasvatada, et mingi noor ja loll "algatusvõimeline" tuleks ja nende töö ära teeks, mitu korda väiksema palga eest muidugi, aga nemad saaks suured juhid edasi olla? Või on kuskil mingid ettevõtted, kus vedeleb hunnikutes pappi, millega keegi miskit teha ei oska ja nüüd oleks vaja leida inimene, kes selle papi kuidagi kasvama paneks, mingi mõistliku ärimudeli valmis mõtleks ja tööle rakendaks? Et kuskil istub juba firmatäis minusuguseid loodreid ja ootab, et oh, "tuleks üks noor ja tugev mees" ning leiaks meile tööd? 

Mida see algatusvõime tähendama peaks? Et ei istu nagu mömm, kui töö otsa saab, vaid otsib endale ise tööd juurde? Issand, milline naiivsus! Kui ma lähen palgatööle, siis ma eeldan, et kusagil on tööd üle, mitte ma ei pea seda endale ise otsima hakkama, et oma olemasolu õigustada. 

Algatusvõimelistele on eraettevõtlus. Kui sa aga oled küll algatustest pakatav, kuid mitte eriti riskialdis, siis kellegi teise ettevõttesse maandudes ja seal oma oskusi mängu pannes saad ju ikka mööda pükse? Või vähemalt hakkab sul sees närima, et miks ma pean end kellegi teise huvides rakendama, äkki üksinda oleksin veel edukam ja ajaksin kamaluga pappi kokku, need teised ainult takistavad ja kammitsevad? 

Heureka! Selle minu mõtteviisi nimi on vist "ei ole meeskonnamängija"?! Ja no ma ei ole jah. Kohe, kui mind meeskonda topitakse, hakkan seanahka vedama - las teised teevad! Aga kui selgub, ja varem või hiljem see selgub, et nende teod pole minu standardite kõrgusel ja mulle tundub, et see hakkab mullegi varju heitma, kipun ma end rakendist lahti tõmbama ja üksinda võimete piiril tegutsema hakkama. Pärast tänitan - on ikka põrsad, mina üksi pean rabama! Milline on ideaalne meeskond? Selline, kus kõik seanahka veavad ja kellelt keegi mingeid tulemusi ei oota :) Kõige õudsem on see, kui su heaolu sõltub teistest inimestest, paratamatult see alati sõltub, aga painavaks läheb asi siis, kui sa sõltud mingitest troppidest. Troppidest hoidumine on edu ja õnne valem - üks tropp valemis ja kõik kukub kokku. Mida suuremad grupid, seda suurem tõenäosus troppe kohata. (See on universaalne seaduspära, kehtib ka kortermajade, suguvõsade, perekondade, hobigruppide jms kohta). 

Ah et võiks ikka inimesi usaldada ja enamik on ikka toredad ja tublid ja. Ma tean! Aga mind teeb ettevaatlikuks see, KUI suure jama võib kokku keerata kõigest üks erakordselt ebameeldiv inimene. See on õudne! Ma olen näinud elusid kokku varisemas, sääste kahanemas teraapiate ja juristide peale ning ma alati võdisen kõhedusest mõtte ees, et ühel päeval võivad ka minu teed mõne sellisega ristuda.

Siilid ja konnad

Jalutasime mööda tänavat, kui järsku, kurb vaatepilt - siilike laiaks sõidetud. Keegi oli juhust kasutanud ja siilikese seest tühjaks söönud, nii et põhimõtteliselt oli tee ääres alles ainult siili okkaline nahk. Nendime tõika ja jalutame edasi. Järsku L.: "Leiaks ühe naha veel, saaks punktagile ägedad õlakud õmmelda!" Mnjahh, loodetavasti kellelegi ideed ei andnud või kui andsingi, siis otsigu oma nahad ise, spetsiaalselt siile püüda ei ole lubatud! Tagi tuleks kindlasti vinge, tõeline DIY, rahvas kadestaks hoiaks kaarega eemale. 

Külastasime ka kauneid kohti kodumaal:

Ka seal juhtus, otse allikasse oli uppunud üks kena priske konn, või noh, mis priske, laip oli kõvasti pundunud lihtsalt. Katsusin konna pulgaga kätte saada, äärepealt oleks ise sisse kukkunud. Aga uppunud konn? Mini irvitas, et see oli üks blond konn lihtsalt. Ma guugeldasin ja leidsin "Kas konn võib uppuda?" vastuseks sellise lingi. Järelduse peab sealt ise tegema, ilmselt siis võib ikka küll, ei pea blond olemagi.

Kas sul käivad kah hood peal?

Ma ei ole kirjutama jõudnud, sest olen kogu oma vaba aja kulutanud ühe võistluse peale, mille puhul mul paluti "natuke aidata". Päädis see sellega, et ma magasin ööpäevas nii kuus tundi, und ei tulnud, sest nii palju mõtteid, mida, kust lahendusi otsida. Mootor töötas täistuuridel, ühesõnaga. Üks pisiasi on veel teha, siis on lõpp ja ma olen kõik ideaalselt ära lahendanud. All hail me! Ma olen monstrum enese kokkuvõtmise masin ja pigistan kivist vee ka välja kui vaja! 

Ja nüüd konks. See on tegelikult grupitöö. Mind seal grupis üldse ei ole. Põhimõtteliselt peaks vist töö osad grupiliikmete vahel ära jaotatud olema, aga ma ei usalda mitte kedagi, kui asi on täpses töös. Ma olen kogu töö üksi ära teinud. Õudne on see, et lõppvariandi pidi keegi teine ära saatma. Ma püüan nihverdada nii, et minu variant ongi lõppvariant ja midagi lisada ei tule. Ikka on hirm, et ehk peaks ise selle ära ka saatma, äkki too inimene unustab ära. Maniakk olen. Aga kedagi teist vist väga ei huvita ka. Mul vahet pole, et ma selle eest midagi ei saa, mul on mingi sportlik huvi ja endale millegi tõestamise vajadus. Et ma olengi ikka see, kes läheb lõpuni ja saab hakkama. 

Mõelda vaid, kui keegi mu päriselt niimoodi töötama paneks. No et mul olekski vastutusrohke töö - ma ilmselt põleks ülikiiresti läbi. Üks asi on aeg-ajalt endale selliseid ülesandeid võtta, teine asi on pidevalt endast maksimum anda. Mingisugust tööd, mis ei lõpe kell viis ust kinni lüües, ma üldse teha ei saaks, siis ma istukski ööd läbi üleval, mõtleks, kaalutleks, kärsataks ajusid. L. mainis ka, et tal ei ole karjääriambitsioone ega eraettevõtluseiha, sest ta eelistab normaalset ööund. Teine variant oleks, et ma mingil hetkel lihtsalt lööks käega ega viitsiks enam endast maksimumi anda. Mulle sobib sööstudena töötamine.

Mis toob mu Katrin Pautsi raamatuni "Minu salajane elu", kus ta Praha kõrval põhimõtteliselt samast asjast räägib - oma maniakaalsetest episoodidest, mil ta töötab, aga võib ka hullu panna ning sellele järgnevast pohmellist. Bipolaarsuse diagnoosi alla see tal ei lähe, raamatus avaldab ta oma kogemuse sellest, kuidas ta nende hoogudega toime tulema õppis. Väga huvitav lugemine, soovitan! Prahast saab ka palju huvitavat teada. Kui keegi on märganud, siis ma kirjutan üsna samamoodi, mingi aeg kirjutan korraga ja palju ja siis tuleb pikem paus. Selle pausi ajal ei saa ma aru, kuidas ja millest ma varem üldse kirjutada võisin, sest no ma ei oska ju! Ja siis ühel hetkel tuleb jälle see tunne, et teisiti ei saa, kui pean kirjutama. Pauts lahkab neid spontaanseid tujumuutusi mustemateski värvides a la Praha tuntud enesetapjate sild - sageli on sealt alla hüpanud inimeste juurest leitud poekott äsja ostetud produktidega - järelikult inimesel ei olnud enne silda mingit plaani sealt alla karata, see otsus tehti spontaanselt. Katrin kardab seda spontaansust, sest mis siis saab, kui endal kuskil ohtlikus kohas mõni selline tung peale tuleb? Ma usun täiesti, et suur osa enesetappe ei ole ette planeeritud. Samamoodi nagu ka suur osa lahkuminekuid, rääkisime sellestki hiljuti pikemalt - ei pruugi olla mingit kaua vindunud ja kaalutletud otsust, ongi ühel hetkel tabanud selgus. Mul näiteks oli nii, mäletan siiani lugu, mis telekast tuli, kui ma tõusin püsti ja ütlesin, et nüüd on nii. Samal ajal oli kuklas keegi ehmunud, et vau, sa päriselt teed seda, kuidas sa suudad! Samamoodi nagu Pauts, ei suuda ka mina end pärast neid kummalisi episoode kuidagi süüdi tunda  - seda tegi ju keegi teine, see hull osa minust, ma ei oska põhjendada, miks ta seda tegi,  ma ei oska end ka tema tegude eest süüdi tunda. Eeeh, kahtlustan, et nii mõnigi mõrtsukas mõtleb sarnaselt...Ma kedagi maha ei ole löönud, aga lambist tüli norinud ja näo täis sõimanud olen küll. Üks naljakas episood oli see, kui ma hakkasin minema Tallinna Ülikooli sisseastumiskatsetele, kirjaliku tõlke magistrisse. Bussipilet oli ostetud, istusin juba bussis, enne starti tuli sisse üks inimene, kes otsis oma kohta, aga kõik olid juba võetud, bussijuht siis ütles, et andku heaga end üles see, kes valel kohal istub vale piletiga, keegi ei iitsatanud, mul oli õige pilet, aga tõusin üles, ütlesin, et vahet pole, tulge, võtke minu koht, ma ei tahagi ja läksin koju tagasi. Miks? Kust ma tean?

Ehk siis kui eelmise postituse alt notsu kommentaarile lisada, siis kolmas variant planeerimise ja hetkelise vaimustuse põhjal otsustamisele lisaks oleks kuskilt pähe karanud arusaamatu tungi ajel tehtud otsused. Mulle tundub, et neid on ikka märkimisväärne hulk. Mina kui inimene ei ole ratsionaalne olend. Käituda ettearvamatult - see on vabadus :)

Enesevalitsuseta, aga andekas

Õpetaja kirjutas Mikrole: "Töö tegemise ajal püüa end valitseda. Hakkad omaette podisema ja jonnima, kui näed, et on vaja pingutada ja proovida. Sa oled tubli ja andekas, püüa endast võitu saada. Harjutamine teeb meistriks!"

Tahaks "podiseda", et "..ja hiljem laojuhatajaks" ning patsu lüüa, et "That's my girl!", ema tuleks ka kampa, temagi väitis, kuidas lapsepõlves paberid ja pliiatsid laias kaares lendu läksid, kui asjad esimesel katsel ei õnnestunud. Geenid. Kodune eeskuju. "Ma viskan selle paganama purgi põrandale pooleks, kui ta lahti ei tule! AAArrggghhh!" Teisalt no ma tean, et nõme, milleks, asjatu energiakulu, hale. Aga kui ma olen nii programmeeritud, kas ma ikka saan endast võitu? Kui ma saan endast võitu, kas ma siis olen veel mina, see tubli ja andekas? Palun õpetage mulle ka, ma olen varsti 40 ja ikka ei oska, mis te lapsest tahate? 

Mulle natuke tundub, et see on sama "no kuidas sina ei saa, kui mina saan!"-suhtumine, mis inimestel enam-vähem kõiges on*. Eneseõigustuseks võin veel lisada, et elu on näidanud - mina, kes ma pisiasjade peale närvid kaotan, olen see, kes tõsises kriisis rahulikuks jääb. Äkki see on evolutsiooniline eelis? Ohver pikemaajalise kasu nimel?

Teine asi on see paganama andekus. Mina olin ka jõõõhkralt andekas laps**, kogu aeg löödi käsi kokku, selge see, et minusugune õppima ei pidanud, selge see, et minusugune läks tigedaks, kui vaja oli - kelleks te mind peate, mina olen see "andekas laps", mina haaran kõik lennult ja kui ei haara, ju pole vajagi! Sest inimesed jagunevad ju kaheks - andekad, kes õppima ei pea ja lollid, kes rabavad! Temaatiline laul siia:

Mõnes mõttes on mul hea elu olnud tänu sellele, ma polegi õppinud õppima ega pingutama. Mu andekus tugines ühele tugevale sambale - hea lühimälu, mis omakorda tugines silmamälule. Mul olid õpikud peas olemas, mis viga niimoodi kontrolltöid teha! See-eest ei oska ma ennast sundida, motiveerida tegema asju, mis ei huvita või mida parajasti ei viitsi. Aga kas on vaja? Seega, mul on kahetised tunded selle pingutama sundimise koha pealt - kuidas ma seletan lapsele tõsise näoga, et peab ikka pingutama, tasa ja targu, elu peabki raske olema, mitte ühe korraga õnnestuma, kui ma ise teistsugust eeskuju annan? Looder ja seanahavedaja nagu ma olen. Ainus abi, mida ma olen leidnud, on näägutamine stiilis: "Kui sa üldse ei pinguta ega tee raskeid asju, mis sulle ei meeldi, siis tuleb sinust tulevikus samasugune keskpärane inimene nagu emmest ja issist! Kas sa seda tahadki?!" Ma kahtlustan, et see väga ei motiveeri. Keda huvitab, keegi ei arva nooremana, et temast saaks kunagi säärane mõttetus nagu ta ema või isa :)

*Asjassepuutumatu, aga hetkel on selle mõtteviisi supernäiteks mu meelest Varro Vooglaid ja tema soov lahutamatuks abieluks. Ma võiks temaga vabalt kaasa noogutada - minu vanemad on siiani abielus, minu mehe omad ka, me ka siin püüame, kuigi abielus ei ole - no kuda siis need teised ei saa elatud! Püüdku natuke rohkem, eks! Mis iseenesest on ju ilus soov ideaalses maailmas - õnnelikult koos aegade lõpuni! Eks idealiste peab ka olema, iseasi, kas nende utoopiaid peab võimaliku edasise stsenaariumina esilehtedel kajastama.

**Kas teil ka vanaema mõõtis lapsepõlves laupa ja kuulutas, et uus Messias on sündinud sellest tuleb üits tark lats? Ja teie mõtlesite samal ajal "äkki kui see laup nii kõrge ei oleks, näeks ma vähe kenam välja"?

Mis nõiakunst see on?

Eilne peaga vastu klaviatuuri hetk saabus siis, kui vaatasin FB-st tuttava jagatud videot, mille kohta ta oli esitanud kommentaari "Kas see on lihtsalt juhus?" Video ise tutvustas seesugust asja:

Ma tean, et niimoodi küsinud inimesel on keskharidus, ta ei olnud koolis sugugi rumal inimene, tavaline, keskmine õpilane. Mina ei tea matemaatikast mitte midagi. Ainus asi, mida ma tean, on see, et matemaatika on süsteem, see on teadus ja see on olemas. See peaks olema piisav, et aru saada - antud videos ei ole mitte mingit seost juhusega ega saagi olla. Ka video postitanud inimene nimetab videos toimunud maagiaks...

Sellest tulenevalt tekkis mul kerge ahhaa-moment - järelikult osad inimesed hindavadki kõiki nähtavaid asju täpselt ühel ja samal skaalal - ime on see, kuidas numbrid käituvad ja ime on see, kui sa mõtled Marile ja järsku Mari helistabki. Ma olen alati juhuse poolt kõneleja olnud, aga mina niimoodi mõtlemise peale ei oleks tulnud. On teadus, mis põhineb seaduspärasustel ja reeglitel ning neid juhus ju ei mõjuta - ei ole mitte kuidagi juhuslik, et puu otsast kukkuv õun kukub maha, mitte ei lenda taevasse. Miks see maagiline ei ole? Miks keegi ei küsi, et hei, olete te kunagi mõelnud, miks puu otsast kukkuv õun alati allapoole langeb, mitte üles - kas see on lihtsalt juhus? Hmm, äkki varsti küsib mõni nii ka muidugi...Kui inimese jaoks on reaalteadused täpselt samaväärsed kui suvalise Vello arvamus, siis ei ole võimalik teda milleski veenda või normaalset dialoogi pidada. Põhimõtteliselt on tegemist valgustuse-eelse inimese mõtlemisega, kelle jaoks võib vabalt kuu olla juustust, maa püsida kilpkonnadel, kelle all on veel kilpkonni ja välk olla Jumala viha. Hämmastab mind see, et need inimesed on sama palju kooliharidust saanud kui mina (ma ei õppinud ülikoolis matemaatikat, füüsikat ega keemiat), vabalt võivad nad olla reaalteadustes paremaid hindeid saanud kui mina, kuidas neile mitte midagi külge ei jäänud? Mulle ka ei jäänud, aga erinevus on vist selles, et ma suudan näha nende teaduste üldist kohta elus, mingi seostamisvõime on olemas. Osade jaoks jäid need ilmselt asjadeks, mida oli koolis vaja ja mille olemasolu võib hilisemas elus unustada. Ma usun, et vabalt võivad nad siiani osata võrrandeid tasakaalustada, mida mina ei oska siiamaani, aga nad ei tea, mis sellel võiks pistmist olla päris eluga. 

Veel meenub üks iluteenindaja, kelle juures ma rasedana käisin ja kes hakkas mulle rääkima, kuidas tema sai kuskilt teada, et lapse sugu sõltuvat mehest - kas pole see ime? Ma jäin üllatunult vait, sest mulle tundus, et see on miski common knowledge, mida iga inimene, kes on vähemalt põhikooli läbinud, peaks teadma. 

Kindlasti on põnev elada, kui kõik ümbritsev näib imena. Natuke hirmus vist ka, kui ei tea, miks taevas müristab..."See ei ole mingi teadus, see on puhas füüsika!" nagu keegi tark sotsiaalmeedias tähendas. Oma peaga mõtleb see, kes kangutab teaduse alustalasid - ega ma lammas ei ole, et usun - maakera on ümmargune! Oma teadmistega tuleb see selgeks teha. Ma ei oleks üldse vastu, kui seda osataks teha, paraku pakun, et nende teadmistega on üsna kehvasti. Kõik ei ole ju subjektiivne, vaieldav ja sõltuv vaatenurgast. Matemaatika näiteks. 

Lõpetuseks üks pähkel pureda, mille puhul ilmselt minusugune ütleks, et päris äge juhus, teine aga näeks süsteemi, täpselt samamoodi nagu kellanäiteski. Aga on need võrreldavad?

Mina olen tähtkujult Lõvi, mu mees on Skorpion. Minu ema on Skorpion, minu mehe ema on Lõvi. Mitu mu parimat sõbrannat on Skorpionid, mu mehe üks parim sõber on Lõvi. Maagiline!

Amfiibinimest* siit ei saa

Inimese suurim organ on nahk. Mul on sellega kummalised lood.

Vaatasin üht veebiküsitlust, kus taheti teada, kuhu inimesed peale piirangute lõppu esimesena tormata soovivad. Üheks enimvastatud variandiks olid ujulad ja spaad. Tervis läbi vee? No mul ei tule. Käisin kunagi kolm kuud vesiaeroobikas, rohkem ei saanud, sest keha hakkas sügelema. Ikka nii hullult, et öösiti kratsisin ennast läbi une siniseks. Pidin enne uinumist Xanaxi sisse võtma. Minu ainuke kokkupuude kurikuulsa Xan-iga...Nahaarst soovitas kloorivett vältida. Kui ma käin spaas, siis pärast seda on mu nahk kaetud valge ketendava kihiga, kisub, sügeleb ja selle leevendamiseks pean end kõvasti kreemitama. Kus see ilu ja tervis siin on, ma küsin? Iga kreem ei kõlba ka, poeomadest ainult Body Shopi võided, need kõige rasvasemad, ülejäänud on nagu hane selga vesi või tekitavad ise uue ketendava kihi naha peale. Mäletan, et mu vanaemal olid ka jalgadel kuivusest suisa soomused. Ilmselt pärilik värk.

Hiljuti olin hädas sama murega peas - kasutasin üht kiidetud looduslikku soolašampooni, mulle mõjus nii, et kraabi või pea verele pärast. Häda leevenduseks proovisin kõigepealt teist kiidetud ökošampooni Nurme rosmariini, pidi aitama spetsiaalselt sügeleva peanaha vastu - ei läinud paremaks. Pea sügeles kohe peale pesemist hullupööra. Kahtlustasin juba täiu. Vihaga ostsin mentooliga Head & Shouldersi. Mitte midagi. Kuu aega pea sügelemist. Lõpuks registreerisin end apteeki peanaha uuringule (hetkel Rimi kaardiga 2 eurot, teen tasuta reklaami täitsa) ja soetasin selle tulemusena Eucerini apteegišampooni. Sain muidu teada, et ma ei tohiks kasutada rasvaste juuste šampoone vaid rasvase peanaha omi. Peale Euceriniga pesemist pea kohe ei sügelenud. Praegu (pesin eile), no natuke sügeleb, aga mitte võrreldavalt varasemaga. 

Mu ema viib pool palgast apteeki, ma pean vist ka sinna rajale astuma. Näiteks näokreemid olen ma juba ammu ainult apteegiomade vastu vahetanud. Varem arvasin, et mul on ketendav nahk ka näol, pärast apteegikreeme selgus, et nahal on lihtsalt kallis maitse. Siiski nägu veega pesta - nalja teete! Kohe ketendab, kisub, punane - peale duši all käimist esimese asjana pean kreemi näkku viskama. 

Ma ei saanud pikka aega aru, et teised inimesed võivadki ilmselt veeprotseduure nautida, minusuguse nahaga inimene ilmselgelt mitte. Mõnele meeldivat vannis käia näiteks. Ulme! Mul vanemate juures on mullivann, mitte keegi ei kasuta seda. Algul ma kohusetundest käisin. Kõrvalpõikena - neil on ka näiteks nõudepesumasin, remondist saati, vist nii 20 aastat seisnud valamu all, kokku ühendamata, sest ema ei taha. 

Aga ujumine looduslikes veekogudes? Mõtlesin selle peale ja sain aru, et minu jaoks on selle juures ainsaks tõmbenumbriks eneseületus - "nii tehtud, käidud, üks number statistikas juures". Aga et oleks mõnus iseenesest? No ei tea. Justkui peab lihtsalt. Mees on nii tüütu, tahab alati suvel igasse lompi sisse karata, kus aga tee peale jääb. Miks? Ujumine on raske ja väsitav, ma ilmselt ei oska seda õigesti. Samas, ühed minu elu kõige imelisemad kogemused on olnud snorgeldamised Punases meres ja ma tahtsin nii väga sukelduma õppida, aga siingi tuli füüsis vahele  - kõrvad ei kannata rõhku, sain isegi sukeldumiskoolituse raha tagasi, ei anna sihukest santi koolitada. 

Mu lapsed on Kalad ja Veevalaja, muideks.

* A. Beljajevi samanimeline jutustus oli mul lapsena suur lemmik. Sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"