Mirjam, ehk valimisliidu "Kõik valla heaks!" kandidaat number 648, tõmbas hommikumantli hõlmad otsustavalt koomale ja marssis sauna eesruumist välja, olles veendunud selles, et mingid garderoobiapsud tema püha üritust küll väärama ei ulatu. Indu lisas seegi, et tema kodaratesse oli kaika visanud justnimelt Evald Andrusson ise oma maskuliinse tank-autoga - tundus erilise ninanipsuna sellele ponidega särgis ja leopardikarva miniseelikus vastu hakata. Muiates manas Mirjam esile oma kõige mesimagusama valimiskandidaadi hääle:
"Suur tänu nende armsate riiete eest! Arvan, et nüüd saame kenasti edasi arutleda meie koduvalla probleemide ja selle üle, kuidas meie valimisliit "Kõik valla heaks!" neid lahendama asuks! Kuhu me jäimegi? Ahjaa - Andrusson muidugi, kuidas see saakski meelest minna - ja tema kavandatav hooldekodu!" Mirjam võdistas teatraalselt õlgu. "Meie mingeid hulle oma tagaaeda kindlasti ei taha, eks? Meie võitleme oma õiguse eest normaalselt elada!"
Raimo oli vist muru niites liiga palju päikese käes olnud või lihtsalt maaõhust mürgituse saanud, sest ta tundis endas mingit imelikku lainet tõusmas, mis sundis teda tegema asja, mida ta enamasti kunagi ei teinud, nimelt seisukohta võtma ja seda suisa kaitsma: "Ei noh, minu pärast las need hullud siis tulevad! Mitmekesisus rikastab, eks ole! Kes see ütleb, et meie teiega üldse normaalsed oleme? Pole olemas diagnoosita inimesi, on lihtsalt põhjalikult läbiuurimata inimesed - ehhehhee!"
Mirjami silmad läksid seesugust hullu juttu kuuldes suureks nagu tõllarattad ja suugi vajus kohtlaselt ammuli - sellest kohmetust ja pikaldasest meesterahvast ei oleks tema küll midagi niisugust oodanud, temasugused on tavaliselt need kõige konservatiivsemad ja pakuvad end esimesena kõike uut maha põletama. Mitmekesisuse juttu võis karta kuskil linnas loomelinnakus, kus roosasärklased lattet limpsivad, aga mitte siin, väikekodanluse kindlas kantsis, kus päevatööst väsinud pereisad oma raskelt teenitud murulappi niidavad ja reedeõhtuseks grilliõhtuks õlut külma panevad.
"Õlut muidu joote või? Eks selle kostüümi kuivamine võtab aega, mis siin maal muud ikka teha. Või te õlut ei joo üldse? Mul proua ei joo, tema võtab ainult šampust või proseccot, aga paistab, et need on kõik otsas..."
Mirjam tundis, kuidas tahaks tõepoolest ühte head külma proseccot, aga sirutas siiski käe ka õlle järele. Ta oli küll autoga, aga mis siis, kostüüm alles kuivas ja kaine peaga olnuks seda käest läinud olukorda kaunikesti piinav kogeda. Mida sa räägid mingi nihilistiga, kes normaalsete inimeste väärtustest mitte midagi ei pea ja hulle õigustama asub? Ta pistis teravalt:
"Mina pean ennast küll vägagi normaalseks inimeseks ja eeldasin seda ka teist, kahju kui ma nüüd eksisin! Nagu ma aru saan, siis teie olete Andrussoni valija, jah?"
Raimo tundis taas tuttavat lainet endast üle uhkamas ja kuigi ta ei olnud juba aastaid valimas käinud, põristas ta oma kõige kõmisevamal tämbril: "Mina olen jah alati Andrussoni valinud, kas see on kuidagi probleem?"
Mirjam võttis õllest suure lonksu ja needis, mis paha saatus teda täna küll just selle hoovi ees peatuma sundis.