Pidude korraldamisest

No nii, remargi korras lihtsalt, eks.

Ma ei ole mitte kunagi korraldanud oma sünnipäeva. Ok, ükskord kolm inimest kutsusin, istusime laua taga ja pärast läksime ööklubisse, sest ma arvasin, et ju teised tahaks. Ööklubi oli kesksuviselt tühi ja meil oli hästi igav, enam ei saanud juttu ka rääkida, sest muusika oli liiga vali.

Muidu mulle pidudel käia meeldib ja ma olen päris leplik, ei vingu ega kritiseeri, et "nõme pidu ja tahaks koju". Aga millist pidu ma ise tahaks? Siinkohal taas imeline tsitaat M. Wellsi "Mõrtsukboti päevikute" esimesest osast: "Ma ei tea, mida ma tahan. Ma vist ütlesin seda mingil hetkel. Aga asi ei ole selles - asi on selles, et ma ei taha, et keegi ütleks mulle, mida ma tahan, või teeks minu eest otsuseid." Võib-olla, kui ma näen midagi, mida ma tahan, siis ma tunnen selle ära ja otsustan, et vot, see nüüd on see, aga suurema tõenäosusega otsustan ma ka siis, et ega ma seda nii väga ka ei taha ja vahet pole. PS. Ma olen märganud, et Mikro on selle kohutava iseloomuomaduse mult pärinud - "ma ei taha midagi/mul pole midagi vaja/võta see, mis odavam on" - ja ma ausõna, ei ole seda talle "sisse kasvatanud/peksnud". Kohe meenuvad Singer Vingeri "Kõik mööda" laulusõnad: "lend käib kõhuga riivates maad" ja "mis läind on läinud, mis tuleb eks näis". :D

Nevermind, go with the flow. Ma ei hakka ju ometi ise mingit suunda valima, kui vahet niikuinii ei ole. Mulle meeldib sitsida teiste kiiluvees, mitte ise midagi organiseerida. Eriti olukordades, mis puudutavad ka teisi inimesi, sest siis tunnen ma ilget hinge kinninöörivat vastutust. Aga mis siis, kui mõnele ei meeldi? Mulle endale ei ole eriti tähtiski, aga kui kellelegi teisele tõepoolest ei meeldi, miks ma siis üldse?! Kui ma päriselt-päriselt midagi tahan ja mul on nägemus, ma teen seda üksi ja kasvõi läbi seinte, aga ma ei kaasa teisi, sest ma ei taha nende eest vastutada. Mitte nii, et kle ma tahan sinna peole minna, pls, tulge kaasa, ma teen teile välja, tulge, no palun! Ma ütlen lihtsalt, et ma lähen sinna peole, võite kaasa tulla, kui kedagi ka huvitab. 

Ma hingasin kergendatult neil koroonaaastail, mil laste sünnipäevi pidada ei saanud. Jesss! Äkki nad ei tule, äkki ei ole lõbus, äkki tekib tüli - kohutav pinge algusest lõpuni, kuigi mitte kunagi ei ole mitte ühtegi jama juhtunud, aga ma ikka. 

Ma lihtsalt imestan, et on inimesi, kellel on omad nägemused sellest, kuidas asjad olema peaksid. Peod, sisekujundus, reisiplaanid, karjääriredel. Ma olen see - eks vaatab, mida elu toob. Ja mees on mul - teeme nii, nagu sina tahad. Milline õnn! Ma vastan talle, aga mida sa ise? Ja sellele järgneb kümme minutit viljatut arutelu. 

Eks ta ole natuke "pirjoteetide küsimus" (keegi kuskil väljendus nii..) - mu sõbranna ei maga öösiti, sest päevase aja sööb olmeporno, aga millalgi tahaks nagu elada ka. Ilmselgelt ta tunneb, et elu on põnev ja igati olulisem on sellega kursis olla, kui magada. Ma valin alati magamise, sest miski ei ole piisavalt...ma ei teagi, mis.

Lõpetuseks sobib siia mu meelest kuvatõmmis L.-i vestlusest kolleegiga, tõeline entusiasmist pakatav rõõmurull nagu minagi :)

Tähelepanekuid

Närvide rahustuseks niisama lobapostitus.

Kas teile ei tundu, et Lana Del Rey on hakanud mingit kahtlast lo-fi mõminamuusikat tegema? Viimane plaat oli selline ja nüüd need esimesed singlid uuelt on samasugused. Mulle üldse ei meeldi. Mitte, et ta oleks kohustatud tegema muusikat, mis mulle meeldiks, aga esimest korda vist, kus mulle väga meeldinud artist järsku täiesti jamaks pöörab.

Veel vingu. Lugesin kõigile kangesti meeldinud raamatut "Kõik mu mured mannetud" Miriam Toews'ilt ja jättis täiesti meh-tunde. Räägib see siis kahest õest, kellest üks on rängalt suitsidaalne. Mina, kes ma ulun iga asja peale, ei tundnud terve raamatu jooksul mitte kui ühtki emotsiooni. Ainult sellest vanatädist oli kahju, kes lõpus ära suri, sest tema ju tahtis elada. Sellest suitsidaalsest õest mõtlesin ainult, et noh, millal ta siis lõpuks selle ära teeb? Tema abivalmis õde häiris. Just see, kuidas ta mingit ringihõljuvat süüd otsis ja kõigi ees kangesti vabandama kippus, ainsad rahuldustpakkuvad hetked olid need, kus ta korraks kontrolli kaotas, aga see rõõm oli üürike, sest ta alati läks ja vabandas pärast. Mind täiesti üllatas, kui pärast lugemist sain teada, et tegemist on enam-vähem autobiograafilise teosega, mulle tundus nii võlts ja pastakast imetud kuidagi. Äkki ma ei suuda olla empaatiline tunnete suhtes, mille tundmist ma ette ei kujuta? Kaks asja olid veel, mis raamatus ebausutavad tundusid - peategelase tütrel on 15-aastane Stockholmist päris peika, vahetusõpilane Kanadas, kes ei oska sõnagi inglise keelt. Näidake mulle üht Skandinaavia teismelist, kes inglise keelt ei räägi. Teiseks mingi autoteema, mis mulle lihtsalt kahtlane tundus - käib mingi kolksatus, peatavad auto kinni ja see ei lähe enam käima, pärast öeldakse teeninduses, et käigukast on omadega õhtal. Küsisin mehe käest üle, käigukast ei mõjutatavat seda, kas auto käima läheb va juhul, kui tegemist on mingi uuema täiselektroonilise mudeliga ehk, aga raamatus oli tegemist ema vana parsaga. Tavaliselt ma ei pane selliseid asju raamatutes tähelegi, aga seal raamatus on veel üks meta-teema ka, kus see vabandaja-õde kirjutab raamatut ja nad arutavad nimelt selliste ebausutavuste üle tekstides. 

Lõpmatust varasalvest "Lollid Internetis" - FB viskas mulle ette video, kus keegi oli heegeldanud nuku, mille peal sai näidata, kuidas reaalselt inimene sünnib - nuku jalgade vahelt ilmus beebi, kes oli lõngast nööriga ühendatud tillukese heegeldatud platsentaga ja selle beebi sai trukiga kinnitada ema-nuku rinna külge. Vahva!? Ei! "Jõletu rüve perverssus! Igat asja ei peaks küll lapsed teadma! Kuhu see maailm küll teel on!" jne. Valdavalt keskealiste prouade suust. No ma ei tea. Üleüldse peaks kuidagi ära blokkima FB voost igasugu avalike lehtede - PM, Delfi jms postitused, sest nende all kommenteerivad pea eranditult ainult hullumeelsed. Ma olen neid blokkinud ka, need ülalnimetatud on kõik blokitud, aga neil on ilmatu hulk alamlehti ja nendega võitlemine on nagu lohe lõpmatute peade raiumine. 

Merje kirjutas ka lollide teemal. Ma olen kogu elu valel teel olnud ja arvanud, et karjääri võiks üles ehitada teemadele, milles ma veidikenegi kodus olen. Tuleb just vastupidi teha. Mõtlesin välja, et ma võiks loomulikku kodussünnitust propageerima hakata. Mu mõlemad rasedused oleks ilma meditsiinilise sekkumiseta fataalselt lõppenud, ma arvan, et täpselt õige inimene loomulikkusest rääkima. Lisaks saaksin pakkuda imetamisnõustaja teenust. Mul endal ei tulnud midagi välja, aga teoorias olen tugev. "Kogemusnõustaja-sünniterapeut" - kõlab ju uhkelt?! Ainuke häda on selles, et sel turul on räige ülepakkumine, pea igaüks peab ennast eksperdiks. 

Kogemusest rääkides, käisime Aura veekeskuses. Peale mõningast ringivaatamist märkasin, et ma olen ainuke omaealine naisterahvas, kes torudest liugu laskmas käib. Liugu lasevad ainult mehed ja lapsed, sekka mõni harv teismeeast vaevu väljas neiu koos peikaga. Millest ma jälle valesti olen aru saanud? Kas selline tegevus on ühiskonna silmis sündsusetu? Kuskil on mingid kirjutamata reeglid? Kui järgmine päev selg rämedalt valus oli, siis sain aru, et ei, lihtsalt loogiline mõtlemine või enesealalhoiuinstinkt on naistel tugevam.

Kas nüüd lõpuks saab sellele halale siin blogis punkti panna?

Noh, kuidas teil siis romantiline Valentinipäev saabus? Saite ikka roosid, sõrmuse ja abieluettepaneku? Mina näiteks sain. Ei tee nalja paraku. 

Abiellumisest olen kirjutanud siin, siin (Urve Palo -  täielik öäkk, olingi juba unustanud selle), siin, siin , siin, siin ka veel ja ilmselt veel miljonis kohas, selge see, et kinnismõte. Viimati kommenteerisin kaks nädalat tagasi Anu blogis teemat, kui avastasin, et meil mehega sai 15 aastat patuelu ja nentisin, et abielu ilmselt ees ei oota. Ja siis veel eile irvitasin mingi Pere ja Kodu artikli kommentaare, kus räägiti laste pulma kaasa võtmisest ja kõlama jäi kaks arvamust: pulm on ikkagi kord elus, las pruutpaar teeb omad reeglid ja sellele vastuseks kõlanud homeeriline naer "üks kord elus! hahahahahahaaaaa!" ning teine selline, kus keegi rääkis, et tema pruudina oma lapsi küll pulmapeo ajal kantseldada ei tahaks ja sellele lajatatud vastus - "õige pruut on süütu!" Ehk siis teema on kuum ja kirgiküttev. 

Mis ma siis tegin, kui mees küsis, et kas ma talle naiseks tulen? Kraaksatasin loomulikult, et "mine metsa, ei tule!" Ja kui aru sain, et teine ära ehmatas, vastasin, et no eks ma siis tule...Iga mehe unistus, eks.

Sõrmus on muide üle mõistuse suur, kukub pöidlastki välja ja tšeki peal on, et ümber ei vahetata?! Ameerika filmides olen küll näinud, et vahetatakse?! Mees arvas, et meie barbaarses riigis ei saa, kardavad, et oled sealt ammu väärismetalli välja keetnud või midagi. Lähen täna ja räuskan natuke seal poes. 

Aga muidu, ma ei räägi sellest piinlikust vahejuhtumist vist kellelegi. Välja arvatud tulen siia ja kuulutan kogu maailmale, eks. Teate, ma kerin siiani filmides lembekohad edasi. Ma mäletan, kui mu väike sõbranna kunagi 18-aastasena abiellus, neil oli selle mehega beebi ka juba siis ja ta pööritas silmi, et appi, kui mark on vanemate nähes musitada! Ma siis veel naersin, et kamoon, vanemad ilmselt aimavad, et nad on muudki peale musitamise teinud ju! No ja nüüd olen ise samasugune. Piinlik on ju, pagan võtaks! 

Siis avastasin veel, et mul on mingi teema enda nimega. Mulle tundub oma perekonna reetmisena mehe perekonnanime võtmine. (Lapsed on mul mehe nimel, ma ei teagi miks, pole üldse eriline teema olnud, lihtsalt mehe nimi oli huvitavam ja täpitähtedega, minu panus eesti keele säilimisse ühesõnaga.) Aga kui ma ei võta, siis ei saagi teised teada, et ma abiellusin ju? See spetsiifiline sõbranna eriti, kes teatas, et mina ilmselt iial mehele ei saa, sest ei oska flirtida. Ma põhimõtteliselt abielluks, et talle koht kätte näidata. Mul tõesõna ei ole mingit muud mõtet, miks ma peaks abielluma. Pulmareisile tahaks minna, see ainult, aga reisile võiks niisama ka minna ju. 

Ainuke lõbus variant abiellumiseks oleks teha seda Las Vegases, mingis ülikitšis pulmakohas, kus purjus Elvis su paari paneb, aga kas see üldse läheks ametlikult arvesse või peaks ikka Eestis ka mingi tseremoonia läbi tegema? Ma ei taha mingit tseremooniat! Kõik tseremooniad on hirmsad, ajavad kas nutma või kohatult hirnuma! Ja konservatiivid on selle abiellumise minu jaoks niivõrd ära rikkunud. Hiljuti käisin ühe inimese järjekordses pulmas (tal ikka olnud neid juba ridamisi), kus siis röögiti tooste "traditsioonilise abielu" toetuseks ja mul hakkas lausa iiveldama - olgu või kümnes abielu, peaasi, et traditsiooniline? Ikka parem kui eluaegne kooselu ja hoidku jumal selle eest, kui samasoolised paarid sellele pühale alale tungiksid? Nimme tahaks pigem kooselulepingu teha ja mitte kedagi sellele tunnistajaks, aga samas tahaks, et kõik teaks, et vat, mina tegin just nii ebatraditsiooniliselt! Sähke! 

Väga keerulised soovid mul. Kuna abiellumine on pigem väljapoole suunatud akt, siis ma tahaks selle ikka aplombiga teha. 

P.S. Kusjuures mu oma ema tegi ka suht aplombiga omal ajal, ta abiellus nimelt tumelillas kleidis (sest valge on süütuse värv ja see on ikka absoluutselt sobimatu kui lapsega naine abiellub valges kleidis! Ta ise oli paar kuud rase.)

#jutujaht Eks ole... tuttav hetk

Seisime Kissuga tühjal maanteel ja vaatasime Mammu auto eemalduvaid tagatulesid. 

"Persse, mis teeme nüüd siis? Ühtegi autot ei sõida siin sellisel kellaajal..."

"Siis me kõnnime! Lõpuks mõni auto kindlasti tuleb!" ei jäta Kissu jonni.

"Kummale poole me kõnnime? Linna või Raadikverre?"

Kissule paistab meenuvat, miks me üldse Raadikverre teel olime ning ta muutub korraks kohmetuks. "No vähemalt on nüüd need teised mehed ka kõik seal, Raimo ei saa selle mutiga kahekesi kudrutada enam..." Milline absurdne olukord ja tema mõtleb ikka ainult isiklikele luuludele! "Aga äkki on nii võimekas mutt, et võlub kõik mehed korraga ära?" osatan. Kissu vaatab mulle selle peale välkuvate silmadega otsa ja sisistab: "Eks ole...tuttav hetk, mis? Omast kogemusest räägid, jah?" Jeerum, ikka hull, mis hull! "Misasja sa ajad nüüd? Mis mehi mina võlunud olen?" "Jaa-jaa, sina oled meil nii süütukene! Kas ma ei näe, mis näoga sa kõik see aeg Raimot vahtinud oled - vaene mees, sellise portsu otsa sattunud, oleks minu oma, küll ma hoiaks ja hoolitseks! Ja täna kah pööritasite selle Märdiga muudkui minu peale silmi! Küll on tore, et teie ikka minusugusest nii palju üle olete!" Ausõna, ma ei saa aru, mis täna toimub! Täiskuu on inimesed hulluks ajanud? Tahaks kah midagi nähvata, aga pole erilist mõtet, mis sa ikka purjus hüsteerikuga vaidled, proovin hoopis suhtlemispsühholoogia appi võtta ja pressin hammaste vahelt võimalikult rahulikult: "Mul on kurb kuulda, et sa minust niiviisi arvad ning su enesekindlus nii habrastel jalgadel seisab." Selle peale teeb Kissu suured silmad ja jõuab küsida, et "misasja?", aga õnneks katkestab meie viljatu vaidluse telefonikõne. Helistab Kristjan, no pole ime, nemad ammu Raadikveres kohal, aga meist pole kippu ega kõppu. 

"Aa, tšau! Kuule, kus jäite? Ma ei saa Mammut kätte, juhtus midagi või?"

Nii piinlik, hakka nüüd mingit naistekätši selgitama. "Aa, ei, me tegelt ikka mõtlesime ümber, et me ikka ei tule täna enam sinna, sorry..."

"Aa, no mis me siis teeme siin nüüd nende teie sõpradega? Meie ei tunne neid ju üldse! Sattusid kontvõõraks Raimo juurde...Andrusson sõitis ka juba ära, meist siin kellestki rooli minejat ei ole, olge nüüd! Head eided, hüppavad niimoodi alt ära! Kissul ju oli kangesti vaja sõita endal siia ja meid kaasa vedada kõiki!"

"No ma ei tea, teete seal omavahel mingi meeste istumise, kui ei kõlba, tellige takso või miskit! Ise saite vähemalt Hummeriga sõita!" klõpsan kõne kinni. Kõrini juba võõraste probleemide lahendamisest! Koju tahaks, mitte siin teepervel kügeleda.

"Tellime takso, ei sõida siit öösel keegi mööda!" püüan Kissut lepitada, aga see on ikka kangekaelne ega jäta oma hääletamise jonni. Jube romantiline küll.

Järsku aga paistavadki Raadikvere poolt autotuled ning Kissu hakkab kohe entusiastlikult kätega vehkima. Aitan kaasa, mis mul üle jääb.

                                                     *                      *                     *

Mirjami kostüüm ei kuivanudki ära, aga Evald Andrussoni ettepanek andis talle suisa tiivad ning naine palus luba laenatud riietes linna sõita, kes teda ikka näeb, riided toob ükskord kindlasti tagasi, ei see õnne toonud suvila tal meelest lähe. 

Mingid naised paistsid tee ääres hädas olevat. Ikka aitan, muidugi aitan! Minu tööks ongi ju rahva aitamine! Mirjam vajutas pidurit. 

Istusime Kissuga tänulikult autosse, õnneks oli roolis naine, mitte mingi kohalik purjus jorss. Ma istusin taha, Kissu ette juhi kõrvale. Saime ainult veidi sõita, kui Kissu järsku kraaksatas: "Kus kohast sa selle ponidega särgi said ja selle leopardimustriga seeliku?"

Doktor, appi, ma tunnen end kanana!

Käisin mina siin ükspäev tööintervjuul. Hea õudusjutu algus, eks? Või te ei tunne üldse nii?

See oli selline hirmsamat sorti intervjuu, kus su vastas istub kamp võõraid täiskasvanuid ja sina siis üksinda nende vastas ja nad tunduvad kõik nii hirmuäratavad. Nagu ülikooli sisseastumisintervjuu, ainult selle vahega, et möödunud on 20 aastat, aga ülejäänu on ikka sama. 

Miks mina ei suuda end sellistel hetkedel absoluutselt täiskasvanuna tunda? Mul on tunne, et kohe paljastatakse, et ma olen tegelikult 16-aastane, keskkoolgi lõpetamata ja ainult teesklen täiskasvanut. Ainus lohutus on see üks meesterahvas üle laua - tema ju lohutaks, saaks aru, ei hakkaks pahandama, ei laseks neid kurjadel tädidel minu, pisikese plikaga, tõreleda? Vaata siinkohal ka "Abitu eit", täielik pagana õpikunäide! Nad kõik on täiskasvanulikud, tõsiseltvõetavad, tõsised. 

Mu ainuke tore tööintervjuu oli see, millega ma oma praegusele töökohale kandideerisin. Selle me pidasime kahekesi ühe vanema meesterahvaga, kes üldse meie ettevõttega seotud ei olnud, aga ta tegi meie tööandja jaoks nö eelvaliku ära. See intervjuu oli lõbus, sai nalja teha ja end vabalt tunda, ei meenutanud ülekuulamist, kuigi too onu küsis mu käest "big no-no" küsimuse ega ma ometi kohe lapsi ei plaani saama hakata.

Suurtes organisatsioonides vist paraku on enamasti just sellised ülekuulamist meenutavad tööintervjuud, kus mitme tasandi juhid pluss personalitöötaja esindatud ja kõik ülimalt ametlik. Õudne! Igasuguse isu võtab ära üldse sellises kohas töötamiseks. Peale intervjuud tundsingi, et pean end veenma - ilmselt nad on täitsa toredad, oleks ju hea siin töötada jne. Kuigi sisimas tundsin ainult, et "palun, äkki nad ikka ei vali mind, ma ei taha, üldse ei taha, ma ei sobi ju sellesse seltskonda üldse!" Ja hiljem suurt kergendust, kui öeldi, et ei osutunud valituks. Jee! Jumal tänatud! 

Ma lihtsalt ei suuda ennast usutavalt müüa, pole vist midagi teha. Samas, kuna ma ise olen personalivalikuga tegelenud, siis üsna rusikareegel on see, et endas äärmiselt kindlad ja "oh, kõik on kukepea, küll mina juba oskan ja ära teen!"-suhtumisega kandidaadid ei kõlba enamasti testtöö põhjal kuhugi. Nad ei kahtle endas, nad ei küsi abi ja põrutavad või läbi seina kahtlustamata, et äkki on see vale tee. Ok, ilmselt see mõnes valdkonnas niimoodi sobib ka. 

P.S. Täna sattusin ühe hea tsitaadi peale, mida ma varem kuulnud ei olnud: "Wanting to be someone else is a waste of the person you are." Pärineb väidetavalt Kurt Cobaini suust. Olen kana, tuleb leppida.