Suurejooneline pettus

See on küll juba paari nädala tagune artikkel, aga ma ikkagi jagan, juba sellepärast, et mismõttes kaotavad artiklid, blogipostitused jms oma aktuaalsuse enam-vähem järgmisel päeval peale avaldumist?! Teiseks, need on absoluutselt minu mõtted, aga kenasti ja arusaadavalt ritta seatud ja mismõttes inimesed ei tundu sellest üldse aru saavat ning kehitavad ikka õlgu ja muudkui tarbivad kõike, mida reklaam käsib.

Mõni aeg tagasi üks inimene, kes on varem kurtnud oma majandusliku olukorra üle, pahandas, et mismõttes maksab see paganama Prime'i mürgijook, mida lapsed nõuavad, mingi 12 eurot, see ei ole ju normaalne, aga ma pean seda ostma, sest laps tahab.  Ma tahaks ülbelt küsida, et kas su suuorgan ei tööta või? Kas sa ei ole võimeline oma lapsele seletama, et see ei ole normaalne? Kas sa ei adu, mis mõtteviisi sa nuumad? Einoh, ma tõesti olengi selline ema nagu olevat Merca olnud omal ajal, kelle tütar ütles, et Barbie on s***! Miks ma pean tõtt varjama? Selleks, et mu laps jumala eest mingiks autsaideriks ei jääks ja ikka massi sulanduks? L. oli ükspäev hästi naiivne, kui Mini rääkis, kuidas kõigil poistel on ühesugused..olid vist Air Jordani tossud vms. L. siiralt arvas, et no ega need siis neil originaalid pole, kes see ikka ostaks kasvueas lapsele ülesotaseid tosse? Ma hirsatasin naerma - otse loomulikult ostetakse nui neljaks kasvõi kõhu kõrvalt kokku hoides need originaal Air Jordanid, kui laps tahab. See on ju hea vanemluse etalon. Ainult halb lapsevanem selgitab, et see on skämm raha välja petmiseks ja ostab sulle mingid muud poole odavamad tossud. Lapse heaks ei tohi millestki kahju olla! Nagu Mikro sõbranna kuulutas - aga minu emmele meeldib raha kulutada! Aega tal kahjuks väga pole, rabab kahe koha peal tööd teha. Prioriteetide küsimus otse loomulikult, ma ei tea, mis mul viga on, et ma asju ei väärtusta ja eelistaks vähem aega tööl veeta. Jaa, osalt ma tean, privileegipimedus, mul oli materiaalselt kindlustatud lapsepõlv, aga ma ikkagi tean täpselt samast perest inimesi, kellest üks käib ainult Gucci-muccis ja elab rahateenimise nimel, et unustada puuduses veedetud lapsepõlv ja teine on nagu mina. 

Mida need asjad teile annavad? Oh, mu ema helistab mulle ka enamasti selleks, et rääkida, mida uut ja uhket ta kaubandusvõrgust soetanud on. Miks mulle asjad üldse rõõmu ei tee? Ma sisemiselt veritsen kui klassijuhatajale tahetakse kolme soti eest raamat ja ehtepoe kinkekaart kinkida - mu jumal, raamatuid saab raamatukogust ja selle ehte hinna eest saaks juba reisile ju minna! Pean sundima end rahulikuks, mina olen imelik, normaalsed inimesed tahavadki kalleid ehteid, nipsasjakesi ja kinkeraamatuid, mida riiulile aukohale seada. Uus normaalsus on see, et kogu aeg korruta endale - asi on sinus, mitte teistes. 

Palju on räägitud, et miks mitte tarbida, kui rahakott kannatab ja see asi su õnnelikuks teeb, aga mu meelest peaks edasi küsima, miks see ometi su õnnelikuks teeb? Juba kooliajal tundus reklaamipsühholoogia mulle õudse ja kurjakuulutava õppeainena, enamik nägi aga selles põnevat väljakutset. Tarbimine ei ole valik. Igasugu prügi sorteerimine, taaskasutus ja muu sarnane on mõttetu arvestades tootmise ja reklaami mõjuvõimuga. Keynes unustas oma mudelis inimpsühholoogia ja selle manipuleeritavuse. "Selle asemel, et rakendada tootlikkuse tõusu inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, nende vajaduste rahuldamiseks, tootmise vähendamiseks ja tööaja lühendamiseks – andes meile seeläbi tõelise vabaduse oma elu üle – kasutas meediatööstus tootlikkuse kasvu hoopis selleks, et panna inimesed rohkem tarbima."Ja enamik ei nurise ega pane tähelegi. 

Naljakas, et kui võtta kaks suhtumist, siis enamikul jääb peale "Inimesed austavad mind, kui mul on palju uhkeid asju!", aga mitte "Keegi ahne värdjas saab mu vaevaga teenitud papi endale!". Mul jääb küll viimane. Ilmselt seepärast, et normaalne inimene on karjaloom, mina aga olen nahkhiir multifilmist "Ei lind ega loom".

Berliin

9. mail alustasime siis oma teekonda Berliini peale. Selle, et märgiline kuupäev sai, avastasin alles peale piletite ostmist. Lootsin, et demonstratsioonile ei satu, noh, sattusime küll igasuguste ligidale, aga konkreetselt sellele sündmusele pühendatuid õnneks ei märganud. 

Hoiatus, mille oleks ilmselt pidanud kohe üles panema, aga polnud aega  - kui teil on vaja praegusel ajal (vist suisa suve lõpuni) ühistranspordiga Tallinna-Tartu vahel liikuda - olge väga ettenägelikud! Nimelt ei sõida rongid Tartu ja Tapa vahel, nende asendamine bussidega on muutnud selle marsruudi maru valulikuks ja bussimarsruudi eelistamine tähendab seda, et kõik hommikused bussid on välja müüdud. Ma ei tea, kui pikalt, me üritasime lennujaama bussile pileteid saada kolm päeva varem, ei õnnestunud. Olime sunnitud autoga minema.

Berliini jõudes oli selge, et oleme sattunud mandunud Läände - lennujaama peldikus laiutas buttplug-i müügiautomaat. Konservatiivsed perekonnaliikmed hiljem uurisid, kas nägime ka palju gaysid? Ausalt, selleteemalist tänavaküsitlust ei teinud ja vikerkaarelippe keegi ei lehvitanud. Kas tänaval tülitati teid ka ja pakuti althõlma asju müüa? Eee..ma isegi ei saanud aru, mida täpselt oleks pidanud pakkuma, aga ei, mitte keegi ei tülitanud meid. Abi küll korra pakuti, kui olime kuskil elamurajoonis Adventure Lab-i lahendamas ja nägime ilmselt nõutud välja. 

Minu hirm, et appi, saksa keel!, oli täiesti alusetu, kõik rääkisid inglist ja olulised sildid olid dubleeritud. Hämmastav oli seegi, kuidas mu kunagi kolm aastat õpitud saksa keel endast märku andma hakkas ja lõpuks ma osasid asju ei viitsinudki enam tõlkida Lab-ide küsimustes, sest ma sain niisamagi aru. Oleks vist võinud ikka selle Erfurti ülikooli stipendiumi omal ajal vastu võtta. Nimelt ma panin stipitaotlusse ausalt, et kolm aastat saksa keelt, mis sest, et me niisama vestlesime seal tunnis ja õpetaja muljetas Viini kohvikutest ja sellest, kuidas Goethe alasti ujumas käis. Ma tegelt tahtsin Helsinki ülikooli stippi, aga muidugi vaadati, et see ju oskab saksat ka ja anti mulle hoopis Erfurt. Kolme suvekuuga ma saksa keelt selgeks ei õppinud, üldse ei mõelnud, kui palju keelekeskkond ise juurde annab. 

Ainuke, kes ainult saksakeelne oli, oli üks peldikumutt. Tegemist oli meeldiva daamiga, lihtsalt ametikoht oli selline, noh. Peldikutest tuleb rääkida, sest Berliinis on enamikes kohtades sellised peened asutused nagu WC-centerid. Tasuta pissile ei saa. Pissimine maksab 50 senti, aga maksma pead euro, mille eest saad mingi lollaka vautšeri, mida "kasutada meie partnerite juures". Ei, teist korda pissida ei saa selle vautšeriga, pigem saad kuskil Maserati poes 50 senti hinnast alla, kuskil seda infot üleval ei olnud, kus täpselt neid vautšereid kasutada ja ma ei viitsinud spetsiaalselt otsida ka. Põhimõtteliselt legaalne vargus. Huvitav, kuidas selline süsteem ilma kisata läbi on lastud?!

Kisavad nad muide igal võimalusel. Tahtsime rohkem bussi-trammiga sõita kui maa all metroos, sest siis näeb rohkem, aga no pidevad teesulud, karjade kaupa politseinikke, eraldusaedu ja kaugel ees keegi jälle kisendab miskit ruuporisse. Mulle tuli kuidagi Houellebecq meelde seal. Hommikustes uudistes olid ka ainult demonstratsioonid - kõigepealt Euroviisud Malmös, siis Tesla tehas kuskil Saksamaal ja lõpuks moslemid teises Saksamaa otsas plakatitega: "Lahendus on šariaat! Lahendus on kalifaat!". /Laulda J.M.K.E loo "Lahendus on kaos!" viisil/ Öösel midagi plahvatas kuskil, a ju see normaalne, uudistes ei räägitud Berliinis toimuvast midagi. Igatahes ärev õhkkond meiesuguste maakate jaoks. Pole ammu nii multi-kulti suurlinnas viibinud ka. 

See on ikka kummaline, kuidas Talibani välimusega meestekambad meiesugustele hirmu sisendavad. Ilmselgelt tajuvad nad seda ju ise ka. Kõige ägedam juhtum oli see, kui metroost astusid välja üleni mustades dressides, mustade habemetega noormehed, kaasas makk, millest lõugas Aqua "Barbie Girl". Tüübid ise naersid ja veiderdasid kaasa. Suured, ähvardava välimusega tüübid. Terve perroon naeris. Ma kahtlustan, et kergendusest. 

Kanep on avalikult müügil nurgapealses toidupoes. 18 eurtsi gramm, kui kedagi huvitab. Samas kanepilõhna on tunda umbes sama palju, kui meil. Eluheidikuid on, elavad telkides, kerjavad, üks noor daam oli raudteejaamas üledoosi saanud, kiirabi lendas kohale, istuvad oma rämpsus, kräkised hõbepaberid ümber. Aga need kõik on valged inimesed, va kerjavad mustlased. Ilmselt teised kultuurid hoolitsevad oma nõrgemate eest, neid tänavale ei jäeta.

Berliini mulje oleneb sellest, kuhu linnaossa sa satud. Meie hotell oli Lichtenburgis, ida, aga selline viisakas, vaikne. Üldiselt iseloomustaks ida kui äkki oma materiaalsed vajadused katta saanud Venemaad. Kõik on ligadi-logadi, rämps, graffiti, kedagi ei koti. Samas korrusmajade vahel on palju rohelust, parke, aedu. Väga põnev oli üks Lab, mis tutvustas majade juures olevaid infotahvleid (üleni saksakeelseid paraku) - millised majad sovjeti ajal välja nägid, kuidas renoveeriti. Pmst sama, mis meie magalarajoonid.

Kesklinn ja valitsushooned - übermodernne klaas. Läänepoolne osa - täpselt nagu iga teine Lääne suurlinn. Neukölln - väga multi-kulti, poes müügil hidžaabid, hinnatase poole odavam, kui mujal. Idavaksali ümbrus - punk meets hipster, kui Varssavis olid vanad tehased uueks ehitatud ja neis baarid-kohvikud, meil Telliskivi ja Aparaat on tänapäevane keskkond vanas ümbruses, siis seal olid asjad nii nagu need jäänud olid, ei mingit vuntsimist. Inimesed istuvad üldse igal pool, söövad-joovad, nagu meil Pirogov, aga üle linna.

Aleksanderplatz

Berliini müür

Mastaabid siiski tapavad, palju jäi nägemata. Kaks pool päeva ja üle 60 kilomeetri lihtsalt käimist pluss ühistransport, mida sai ka ohtralt kasutatud. Ikka ei jõua. Pärast lugesin, kuidas keegi oli suutnud kahe päevaga 100 km maha käia Berliinis, oeh, on veel arenguruumi...Viimane päev läks veidi raisku ka, sest läksime lennujaama liiga vara, kaks tundi tühjalt passisime enne lendu, sest turvakontroll oli täiesti tühi. Me eeldasime, et suur lennujaam ja palju rahvast.

Tõtt ka ei või enam rääkida

Mõni päev tagasi andis Courtney Love seoses oma BBC-s algava raadiosaatega väikese intervjuu ning nüüd muud ei näegi, kui sotsiaalmeedia pommitab mind artiklitega, kuidas "C.Love kutsus Taylor Swifti igavaks ja ebaoluliseks!" Ausalt, ma lugesin selle artikli kohe ilmudes läbi ja mulle väga meeldis selle tasakaalukas stiil. Seda enam oli suur mu imestus, kui avastasin Courtney enda fännigrupist sajatusi "mis talle nüüd sisse on läinud?" 

Tsiteerin artiklit: "Generally, she is positive about the way female artists have come to the fore in recent years. ‘It’s great that there are so many successful women in the music industry, but lots of them are becoming a cliché,’ she says. ‘Now, every successful woman is cloned, so there is just too much music. They’re all the same. If you play something on Spotify, you get bombarded with a lot of stuff that’s exactly the same. I mean, I like the idea of Beyoncé doing a country record because it’s about Black women going into spaces where previously only white women have been allowed, not that I like it much. As a concept, I love it. I just don’t like her music.’" 

Mis siin valesti või halvasti öeldud on? Puhas tõde ju? Taylori ja Lana "mahategemine" on siis siin:

"‘Taylor is not important. She might be a safe space for girls, and she’s probably the Madonna of now, but she’s not interesting as an artist.’ And she’s even tiring a little of Lana Del Rey: ‘I haven’t liked Lana since she covered a John Denver song, and I think she should really take seven years off. Up until ‘Take Me Home Country Roads’ I thought she was great. When I was recording my new album, I had to stop listening to her as she was influencing me too much.’

Minu jaoks oleks mahategemine see, kui öeldaks "olematu lauluhääle ja talendiga kole lehm", mis on mu meelest üsna tavapärane üksteise mahategemise stiil, aga Courtney ju ei ütle otseselt mitte midagi teiste lauljannade kohta, ta kritiseerib, ja mu meelest õigustatult, nende loomingut ning sealgi ei ütle ta, et see oleks halb, lihtsalt "pole huvitav" ja "minule ei meeldi".

Ok, me võime vaielda, et kas siis, kui midagi head öelda ei ole, üldse peab midagi ütlema, aga ma arvan, et üldise meeletu vaimustuse kõrval on siinkohal mõned kriitilisemad noodid kasulikud. Mis mind kõige rohkem ärritab, on paljud sõnavõtud stiilis "aga naised peavad naisi toetama!" Ma mõtlesin, et see ei ole asi, mida sõna sõnalt võtta, aga selgub, et ikkagi võetakse. Kas ma peaks kiitma takka igale edukale naisele, ükskõik, mida ta teeb, lihtsalt seetõttu, et meil on eeldatavasti samad kromosoomid? Kas iga mees maailmas toetab iga teist meest maailmas, sest see on mees? Ei toeta ju! Miks naised selleks kohustatud on? Miks teised naised neid selleks kohustavad? 

Naismuusikutest rääkides on minu jaoks hoopis intrigeerivamad kui need peavoolu superstaarid, igasugu naisräpparid, kes emantsipeerumise ikoonidena poole oma sissetulekust OnlyFansi kaudu teenivad. Ma isegi ei tea, mida sellest arvata. Kuhu see viib? Kas tõesti on tõde see, et enamik tahab oma iidoleid lihtlabaselt k****da nagu see enam-vähem oli Pelevini "iPhuck 10"-s? Igasugu staarideteemaline päris- ja valeporr on ju populaarne küll. AI ajastu annab sellele ilmselt veel rohkem hoogu juurde. Muuseas, Courtney ise on kunagi tabavalt maininud, et naised ju leiutasid rock'n'rolli - "Women - we invented rock and roll, and sexualized men so that we could go and scream at these unattainable football captains." Kas kõik taandub tõepoolest vaid sellele?

Kui mina alles noor veel olin

Katarina küsis buduaaripildistamise kogemuste kohta ja ma mõtlesin, et otsin oma vana postituse selle kohta siis üles. Ja mis selgus - mul ei olegi sellist postitust! Ainuke, mille leidsin, oli aastast 2007 uhke pealkirjaga "Ärakasutatud".  Kui ma nüüd mõtlen, siis tõesti hakkasin ma ju blogima "alles" 2006 ning see kogemus jäi mul Tallinnas elamise aega ehk siis oli aastake varasem. Aga oleks olnud nigu eila alles! Ehk siis valmistuge heietusteks stiilis "kui mina alles noor veel olin"

Aastal 2005 oli veel olemas rate.ee ja just seal kirjutas mulle üks väljamaa noormees, et tema on algaja fotograaf, kes tahaks kätt proovida ja äkki ma oleks nõus täitsa tasuta laskma endast portsu kauneid pilte teha. Ma siis vaatasin ikka kohe järele - oli tõesti selle nimega fotograafil kodukas olemas ja seal päris ägedad pildid. Ok, palju oli paljaid kehi, aga no sellist asja mina ju ei teeks? Noormees lubas kenasti, et teeme ikka seda, mida sina tahad, jah. Kahmasin hunniku tagantjärele mõeldes absoluutselt kokkusobimatuid hilpe ja pesu kaasa ning pühkisin kuskilt vanalinna kangialusest sisse. Korter oli vinge, super vaatega, suure voodiga - loomulikult jäin ma sinna võõra mehega kahekesi ning asusin end kohe paljaks koorima. No enam-vähem, tegelikkuses surusin kogu aeg reaalsuskontrolli peas maha, mis käskis esimesel võimalusel jalga lasta. A no ilusaid pilte oleks ju tahtnud? Häda selles, et tõepoolest, ükski minu kontseptsioon ei töötanud. Ma ei näinud kurja näoga üldse lahe välja. Pigem nagu hale ja hull. Mis toimiks? Mees arvas, et vähem riideid toimib alati. No kurat, teeme ära! Nende piltidega oli muidugi see häda, et rate.ee-st saaks need bänni ja kuhugi mujale mul neid riputada ei olnud. Ausõna, palja tagumikuga ma ühtki pilti küll ei teinud, aga pärast ei jätnud toonane elukaaslane ikka oma vingu, et ei tea, kuidas küll õnnestub mõnel mehel naised niimoodi paljaks saada, kui nood seda algul üldse ei plaani! Mis ma oskan kosta - kuskilt on ilmselt kõrva jäänud lootus, et ilma riieteta on inimene ilusam...Või ma ei tea - poole peal alla ei anta? Aga fotograaf oli tegelikult absoluutselt ohutu, tema tahtiski pilte teha, ei muud, ning pärast sain ka mitu CD plaaditäit, no ikka sadu, pilte sellest sessioonist. Mõned olid ägedad ka. Mõned olid nõmedad. Fotograaf täiesti siiralt nentis, et ebafotogeeniliste fotode ja heade korrelatsioon ongi mingi üks kümnele, ei tasu muretseda, aga ma sobiks hästi pesumodelliks, kui natuke alla võtan. Raisk, ma olin mingi 53 kilo siis maksimaalselt ja sain kohe aru, et see on ikka üks arulage industry. Kui lahkusin, pühkis samast trepist järgmine lootusrikas neiu juba üles.

Mis ma tulemuseks sain? Mõned julgemad pildid läbisid siiski rate.ee sündsusradari ja siis sain lihtsalt meestelt kommentaare, kuidas minusugune võiks ikka väärikam olla ja mitte odavat populaarsust otsida. Ok, see oli 1 kommentaar, aga see jäi hästi meelde. Tee, mis sa teed, ikka on valesti!

Mis piltidest sai? Teate, need on ikka neil CD-del mul sahtlis ja ma kahtlustan, et ükski masin neid CD-sid enam ei loe. Miks ma neid kuskile ei kopeerinud? Need olid nii suureformaadilised, et juba selle CD arvutisse laadimine jooksutas mul toona arvuti kinni. 

Mida ma sellest kõigest arvan? Kõige olulisem on klapp fotograafiga ja noh, täiesti võõra mehega on see klapp kohe keeruline tekkima. Ilmselgelt läks mul kõike arvestades päris hästi ju. Must-valge foto on muuseas parim! Kas teeks uuesti? Ikka, kui pakutaks, ise väga ei viitsi. Mis häirib enim, on minu puhul see, et ma üldse ei ole selline, nagu ma endale ette kujutan ja see ajab täiega närvi.

Nõutud naine

Kui mul täna kontoris tunni aja jooksul juba neljas kord telefon heliseb, kommenteerib kolleeg, et olen mina alles nõutud ärinaine. Ühtegi kõnet ma vastu võtnud muidugi pole, panen kohe hääletu peale, ise samal ajal guugeldades - vastusteks enamasti "spämm", "müügikõned", "telefoniküsitlus", noh paar personalivärbamisportaali ka. Neist viimastest ma arvan mu number pärinebki, sest kunagi ammustel aegadel oli neis mu telefoninumber avalik, et kandidaadid ühendust võtta saaks. 

Kas teil on ka selline terror? Mul on vahepeal paar nädalat täielik vaikus ja siis tulevad need kõned nagu paisu tagant. Ma kahtlustan, et helistatakse vist samast kohast, lihtsalt erinevaid numbreid kasutades. Varem ma võtsin vastu ja ütlesin, et ei taha, aga see neid ei morjenda. L. väidab, et tuleb öelda "kustutage mu number enda listist" - ma nii sinisilmne ei oleks. Ma lihtsalt ei võta enam ühtki kõnet vastu, mis tuleb võõralt numbrilt. Kooliarsti panin kontaktidesse, varem oli ikka hirm, et äkki hoopis sealt helistatakse. 

Aa, ükskord helistati ka, Mikro pärast mainis, et "arstitädi tahtis sulle ju helistada, aga sa ei võtnud vastu!" Arstitädi tahtis kõigest küsida, kas lapsele ibukat võib anda. No muidugi andke, kui selle tal kurgust alla saate! Minul toimib kõige paremini tableti pulbriks jahvatamine kahe lusika vahel, aga vaevalt te seda janti kaasa teha viitsite, olekski aeg lapsele täiskasvanulikumaid lahendusi õpetada, ma olen üritanud, aga mind nad ju ei kuula! Mitte, et ma oma lastele igapäevaselt või isegi iganädaladest või noh, igakuiseltki valuvaigisteid sisse söödaks, eks. 

Ok, ma lootsin seda ka, et äkki keegi teatab mulle, et ma olen midagi võitnud, tasuta saanud või pärinud. Mul ju kursaõele helistati, et "tere, kaubamajast helistame...", too tahtis juba kõne ära panna, aga õnneks jõuti juba piiksatada, et osturalli peaauhinna võitsite. Nüüd ma lihtsalt ei osale igasugu loteriidel-allegriidel, siis pole ka põhjust, et helistataks.

Ja üldse, helistamine on ju mingi gerontide hobi, noorematele ei olegi võimalik helistada, neil on telefon konstantselt hääletu peal ja nad aktsepteerivad ainult sõnumeid. /Minu ema Miniga suures kaubanduskeskuses - "krt, olen teda otsides juba pool tundi mööda poode jooksnud ja kui lõpuks leian, ta teatab süütute silmadega - aga ma ju saatsin sõnumi!?"/

Kingsepp mängib võõraste liistudega

Tänapäeval on internetis igasugu lahedaid vidinaid, millega isegi minusugune võhik kõrgema matemaatikaga tegeleda saab. Häda on selles, et vidinate õigeks kasutamiseks on siiski aju ka vaja ja mõnikord ajab vihale, kui enda oma käed üles tõstab.

Niisiis, ülesanne on mul selline, et oleks vaja teada kahe numbri, 507813127 ja 1156439861 asukoht ehk siis mitmendad need on omasuguste seas kõikide numbrite hulgast, mis jaguvad ainult ühe algarvuga. Selleks piisab tänapäeval, kui trükid näiteks siia numbri sisse ja ongi vastus olemas. Selle ja sarnaste kalkulaatorite pakutud vastuseks on, et 507813127 26745194s ja 1156439861 58369379s. Koostöös AIga ma isegi proovisin mingi koodijupi kirjutamist Pythonis,  mis jooksutamise peale mulle täpselt sama tulemuse andis. Paraku ütleb mõistatuse koostaja, et see saadud vastus ei sobi, kuna n58.369379 e26.745194 annavad koordinaadi, mis näitab otse jõkke. Mida ma valesti teen? Kus see konks on? Kas nende numbritega tuleb veel midagi ette võtta? Kas need numbrid on valed? Kas on veel võimalusi, kuidas seda küsimust mõista? Kuidas üldse mingi muu vastus saada? Äkki keegi on nii tark ja valgustab mind?

 

 

Jube lugu

Eile vaatasin korra oma loetud raamatuid Goodreadsis ja viskas ette, et viimati olevat ma lugenud kellegi Elina Backmani romaani "Kui jäljed kaovad". No pagan, üldse ei mäleta sellist. Esimene mõte oli ikka see, et "kuidas ma nii loll olen, et ei mäleta?!" Internet ju ei valeta, eks. Võtsin siis selle raamatulogi täpsemalt lahti ja kas sa näed, olen veel sellele raamatule isegi arvustuse kirjutanud...See tundus juba enam kui kahtlane. Arvustuses räägin ma miskipärast Houellebecq'i "Hävingust", mille lugemist ma hoopis paremini mäletan. 

Panen siis Houellebecq'i "Hävingu" otsingusse ja mis ma näen:

Üks raamat on võluväel teiseks muutunud. Soomekeelsed arvustused räägivad kõik raamatust "Kui jäljed kaovad" ja eestikeelsed "Hävingust". Mis jama see selline on? Tehtagu midagi ometi! Enam ei saa isegi Internetti usaldada!