Teate, miks mulle meeldivad blogid rohkem kui ametlik ajakirjandus? Selliste klikimagnetiks mõeldud inetute artiklite pärast. Minu meelest isegi Mallukas ega Merje ei lasku oma postitustes sellisele tasemele (ma küll pole nende püsilugeja), sest keegi ei taha oma nime alt seda sõimurahet kaela saada, mis ilmselt selliste radikaalsete arvamustega kaasneb. Postimehes saad kommenteerida vaid oma nime alt ja kuna ka autor on anonüümne, siis võid rahulikult klikke koguda. Iseasi, mis mulje selliste artiklite avaldamine väljaandest jätab. Mu meelest sobiks konkreetne autor näiteks Perekooli Kägude ametlikuks blogijaks.
Ega loo mõte ju midagi hullu polegi - jah, inimesed arenevad, kasvavad erinevatesse suundadesse ning kui omavahel enam ei sobita, võibki rahus lahku minna, kuid just loo väljenduslaad on see, mis mulle vastu hakkab. "Ajudeta kodune ema või madalapalgaline sekretär" - millised kaunid ja mitte kedagi solvavad väljendid, eks. Ükski blogija ei julge ilmselt teadustada, et "ma olen targem ja edukam", sest ülbus ei ole lahe ega too sulle eriti poolehoidjaid. Ei, see ei ole sugugi mingisugune ausus või otsekohesus, see on lihtsalt taktivaesus ja labasus. Oma mõtteid saaks ju ka teistmoodi väljendada, mitte ilmtingimata ennast upitades ja teisi maha tehes. Aga ju siis ajakirjanike meelest rahulik arutlemine lugejaid ei tõmba ning trend ongi sopalehelikult lajatada. Lisaks taaskord naistele suunatud väljaande poolt naiste üksteise vastu ässitamine - kõik peavad olema ühtmoodi edukad ja "moodsad naised", kui sa seda ei taha/suuda olla, siis järelikult oled rumal, nõme ja "ebamoodne" ning sinusugusest tuleb kaarega mööda käia. Imelik ainult, et artiklit illustreerival pildil kisklevad naised nii ontlikult riietatud on - pesuväel peetav padjasõda või mudamaadlus tooks ju ka meeslugejad kohale.
Teemast endast ka siis. Mu meelest on sõpruse mõte hoopis selles, et me ei hinda sõpradeks peetavaid inimesi nende saavutuste põhjal, vaid oleme neile lojaalsed kõigest hoolimata. Miks nad siis üldse kunagi sõbraks valitud said, kui selgub, et tegelikult mitte miski meid ei ühenda? Võib-olla on autor sõpruse mõiste lihtsalt väga laiaks ajanud ning leiab, et sõbrad ongi kõik need mitusada FB kontakti? Tõepoolest, mulgi on seal inimesi, kellele ma ilmselt kunagi ei helista sooviga kokku saada, aga samas ei häiri mind ka see, et nad mul seal olemas on ning ma ei püüa teha oma sõbralistist eeskujulike tuttavate nimekirja, kuhu kuuluvad vaid need, "kes elus midagi saavutanud on". Mul ei ole vajadust, et inimesed mu ümber "kogu aeg üle oma varju hüppaksid". Mulle meenutab see hoopis kord kohatud "ilusate inimeste gruppi", kuhu siis välise ilu põhjal liikmeid valiti ning leiti, et ilusad peaksidki vaid omavahel suhtlema, sest see on ilus ja inspireeriv jne. "Mina suhtlen vaid edukate inimestega!" Kas ainult mulle tundub, et see kõlab tõsiselt rumalalt?
EDIT: Ei tundu ainult mulle, Birgit lahkas päris mitut "moodsa naise" üllitist (au talle sellise kannatlikkuse eest!) ning jõudis üldiselt samale seisukohale kui mina.
reede, mai 27, 2016
neljapäev, mai 26, 2016
Kukerpallihirm
Täna on siis kätte jõudnud see päev, mil Mini lõpetab ametlikult lasteaia ning sügisel ootab ees kool. Kuna Mini on muidu täitsa kooliküps laps, üllatas mind alguses see, et koolimineku vastu ta erilist vaimustust üles ei näidanud. Põhjus oli samuti üllatav - koolis tuleb kehalise kasvatuse tunnis kukerpalli teha ja mina ei oska! Loomulikult olin sellise hirmu põhjustajaks mina, kes talle kunagi rääkis, kuidas ma omal ajal kukerpalliga hakkama ei saanud (ja ei hakanudki saama).
Karikate emand kirjutas samuti just oma tütre kehalise kasvatuse muredest, mis on põhimõtteliselt täpselt samad, mis minul omal ajal. Mina ei saanud toona aru, mis mul ometi viga on - ma ei ole ju paks, aga ikkagi ei suuda nii kiiresti/kõrgele/kaugele kui teised! Olin hoopiski kõhn ja kondine, lihasteta laps, ei tulnud selle pealegi, et ilmselt sinna see koer maetud oligi. Ainult selle suutsin välja mõelda, et ilmselt ei jookse ma piisavalt kiiresti seetõttu, et mul on lühike jalatald - mu kinganumber oli klassis kõige väiksem :) Vanaema põhjendas mu kobadust aga hoopis sellega, et ainsa lapsena olin ma liiga "vatis hoitud" ning polnud lihtsalt piisavalt kehalist võimekust arendada saanud.
Igatahes on ka Mini nüüd tunnistanud, et spordivõistlustel kipub temagi sageli viimaste hulka jääma ning kuna ta on pärinud mulle omase võidutahte, siis ei ole ta sugugi asjade sellise käiguga rahul. Ka muus spordis pole midagi erilist ette näidata - jalgrattalt saime abirattad alles sel kevadel ära võetud ning Mini on tunduvalt ebakindlam kui teised temavanused, vett ta kardab, uisutamises olevat ta peale lasteaia uisutunde ainuke, kes sõitmist korralikult selgeks ei saanud. Võimlemistrennis talle ei meeldinud, sest ta paindus vähem kui teised. Ainult suusatamisega läks paremini, sest mäel võeti talle see talv eratreener, kellega Minil kenasti klappis ning mäest tuleb ta nüüd püsti alla, mitte käpuli, nagu mina.
Mini ei ole ei paks ega ülemäära kleenuke, vatis me teda ka kasvatanud pole. Ta on lihtsalt...kehaliselt kohmakas, paindumatu ja ebakindel nagu mina. Tundub, et süüdi on täielikult geenid ja mitte üldse keskkond. Ma ei tea, kas see on lohutus või mitte. Kui koolis satub olema õpetaja, kes näpuga normides järge ajab, siis ilmselt saab ka temast inimene, kes tulevikus spordist kauge kaarega mööda käib. Kui on ilmselge, et võimed pole vähese pingutuse vili, siis võiks ju osavõttu hinnata ja seeläbi lapses tunde tekitada, et tähtis pole võit vaid sportimisrõõm? Loodetavasti pole see palju tahetud.
Inimesed pole kindlasti kõiges võrdsed ning isegi oma võimeid arendades ei saavuta kõik sarnast edu. No ei tule ju igaühest tippsportlast, ooperilauljat või kunstkudujat. Ometi oli "minu ajal" koolis just nendes ainetes probleem, et õpetajad nõudsid normikohast tulemust, niisama osavõtt ei maksnud midagi. Viisi ei pea - hindeks "kolm" (maailmalõpp lapsele, kes on harjunud viisi saama), kootud kampsun ei vasta õpetaja esteetilistele normidele - harutame üles, kunstiõpetuses joonistatud pilt ei ole ikka päris niisugune nagu õpetaja ette kujutas - hindeks "kolm". Mu meelest on need ained kohad, kus võiks vabalt arvestuslikku hindamist kasutada. Ei meeldi mulle laulda, joonistada ega käsitööd teha, spordist rääkimata, sest "niikuinii ei tule välja". Selle, kas tuleb välja või mitte, peavad ju teised otsustama, minu tegemisrõõm ei maksa midagi. Miks oli vaja lapsi niimoodi harida?
Loomulikult võib selle peale osatada, et aga hakkame siis emakeelt, matemaatikat ja maateadust ka niimoodi hindama - välismaal pidada juba nii olema, et last kiidetakse ka vale vastuse eest, peaasi, et osa võttis. Mulle tundub, et kõike siiski ühte patta panna ei saa - osad on ju faktidel põhinevad teadmised, teised aga ideeliselt loovained (ja kehalise mõte peaks olema vist see, et inimestes liikumisharrastust soodustada).
EDIT: Kirjutasin selle postituse tegelikult eile, nii et õhtul jäi aega samal teemal L.-ga diskuteerida ning tema hakkas raiuma, et sel juhul peaks ka kirjandus arvestuslikult hinnatavate ainete hulka lisatama. Et miks tema sai kolme, kui lihtsalt õpetajale tema mõtted ei meeldinud ning loomulikku fantaasialendu pole piisaval määral antud (igaühel oma koolitraumad, eks). Ma olen nõus sellega, et (hea) kirjutamisoskus on tõesti suuresti anne nagu laulmine, joonistamine jms, kuid loova kirjutamisega tegeldi vähemalt meil ainult põhikoolis, hiljem kirjutati vaid arutlevaid kirjandeid ning ma leian, et arutlemisoskus on siiski asi, mida hinnata ja arendada saab. Lisaks tegeldakse kirjanduse tunnis ju ka muu, kui kirjandite vorpimisega. Raamatu tekstist arusaamist peaks ju saama hinnata? L. jälle väitis vastu, et ei saa, sest tema sai mõnest teosest aru teistmoodi kui õpetaja. Mul juhtus seda ka tõesti ja kuigi ainult korra, aga sellest piisas, et vihaseks minna - nimelt süüdistas õpetaja mind kurjuse õigustamises, aga mina püüdsin vaid kurjuse põhjuseid välja tuua (igikestev probleem ju ka päris-kurjategude kajastamise juures) ning sain seetõttu kehva hinde. Keeruline teema igatahes.
Karikate emand kirjutas samuti just oma tütre kehalise kasvatuse muredest, mis on põhimõtteliselt täpselt samad, mis minul omal ajal. Mina ei saanud toona aru, mis mul ometi viga on - ma ei ole ju paks, aga ikkagi ei suuda nii kiiresti/kõrgele/kaugele kui teised! Olin hoopiski kõhn ja kondine, lihasteta laps, ei tulnud selle pealegi, et ilmselt sinna see koer maetud oligi. Ainult selle suutsin välja mõelda, et ilmselt ei jookse ma piisavalt kiiresti seetõttu, et mul on lühike jalatald - mu kinganumber oli klassis kõige väiksem :) Vanaema põhjendas mu kobadust aga hoopis sellega, et ainsa lapsena olin ma liiga "vatis hoitud" ning polnud lihtsalt piisavalt kehalist võimekust arendada saanud.
Igatahes on ka Mini nüüd tunnistanud, et spordivõistlustel kipub temagi sageli viimaste hulka jääma ning kuna ta on pärinud mulle omase võidutahte, siis ei ole ta sugugi asjade sellise käiguga rahul. Ka muus spordis pole midagi erilist ette näidata - jalgrattalt saime abirattad alles sel kevadel ära võetud ning Mini on tunduvalt ebakindlam kui teised temavanused, vett ta kardab, uisutamises olevat ta peale lasteaia uisutunde ainuke, kes sõitmist korralikult selgeks ei saanud. Võimlemistrennis talle ei meeldinud, sest ta paindus vähem kui teised. Ainult suusatamisega läks paremini, sest mäel võeti talle see talv eratreener, kellega Minil kenasti klappis ning mäest tuleb ta nüüd püsti alla, mitte käpuli, nagu mina.
Mini ei ole ei paks ega ülemäära kleenuke, vatis me teda ka kasvatanud pole. Ta on lihtsalt...kehaliselt kohmakas, paindumatu ja ebakindel nagu mina. Tundub, et süüdi on täielikult geenid ja mitte üldse keskkond. Ma ei tea, kas see on lohutus või mitte. Kui koolis satub olema õpetaja, kes näpuga normides järge ajab, siis ilmselt saab ka temast inimene, kes tulevikus spordist kauge kaarega mööda käib. Kui on ilmselge, et võimed pole vähese pingutuse vili, siis võiks ju osavõttu hinnata ja seeläbi lapses tunde tekitada, et tähtis pole võit vaid sportimisrõõm? Loodetavasti pole see palju tahetud.
Inimesed pole kindlasti kõiges võrdsed ning isegi oma võimeid arendades ei saavuta kõik sarnast edu. No ei tule ju igaühest tippsportlast, ooperilauljat või kunstkudujat. Ometi oli "minu ajal" koolis just nendes ainetes probleem, et õpetajad nõudsid normikohast tulemust, niisama osavõtt ei maksnud midagi. Viisi ei pea - hindeks "kolm" (maailmalõpp lapsele, kes on harjunud viisi saama), kootud kampsun ei vasta õpetaja esteetilistele normidele - harutame üles, kunstiõpetuses joonistatud pilt ei ole ikka päris niisugune nagu õpetaja ette kujutas - hindeks "kolm". Mu meelest on need ained kohad, kus võiks vabalt arvestuslikku hindamist kasutada. Ei meeldi mulle laulda, joonistada ega käsitööd teha, spordist rääkimata, sest "niikuinii ei tule välja". Selle, kas tuleb välja või mitte, peavad ju teised otsustama, minu tegemisrõõm ei maksa midagi. Miks oli vaja lapsi niimoodi harida?
Loomulikult võib selle peale osatada, et aga hakkame siis emakeelt, matemaatikat ja maateadust ka niimoodi hindama - välismaal pidada juba nii olema, et last kiidetakse ka vale vastuse eest, peaasi, et osa võttis. Mulle tundub, et kõike siiski ühte patta panna ei saa - osad on ju faktidel põhinevad teadmised, teised aga ideeliselt loovained (ja kehalise mõte peaks olema vist see, et inimestes liikumisharrastust soodustada).
EDIT: Kirjutasin selle postituse tegelikult eile, nii et õhtul jäi aega samal teemal L.-ga diskuteerida ning tema hakkas raiuma, et sel juhul peaks ka kirjandus arvestuslikult hinnatavate ainete hulka lisatama. Et miks tema sai kolme, kui lihtsalt õpetajale tema mõtted ei meeldinud ning loomulikku fantaasialendu pole piisaval määral antud (igaühel oma koolitraumad, eks). Ma olen nõus sellega, et (hea) kirjutamisoskus on tõesti suuresti anne nagu laulmine, joonistamine jms, kuid loova kirjutamisega tegeldi vähemalt meil ainult põhikoolis, hiljem kirjutati vaid arutlevaid kirjandeid ning ma leian, et arutlemisoskus on siiski asi, mida hinnata ja arendada saab. Lisaks tegeldakse kirjanduse tunnis ju ka muu, kui kirjandite vorpimisega. Raamatu tekstist arusaamist peaks ju saama hinnata? L. jälle väitis vastu, et ei saa, sest tema sai mõnest teosest aru teistmoodi kui õpetaja. Mul juhtus seda ka tõesti ja kuigi ainult korra, aga sellest piisas, et vihaseks minna - nimelt süüdistas õpetaja mind kurjuse õigustamises, aga mina püüdsin vaid kurjuse põhjuseid välja tuua (igikestev probleem ju ka päris-kurjategude kajastamise juures) ning sain seetõttu kehva hinde. Keeruline teema igatahes.
kolmapäev, mai 25, 2016
Keda mees klatšib?
Kristallkuul kirjutas naisi halvustavate naiste teemal ja loomulikult mina, kes ma kunagi mõtlesin välja mõttetera "90% meestest on sead, aga 99% naistest on haned" (ausõna, ma olin toona sisisevate hanede poolt nurka aetud ja enam ma nii ei arva, ka 90% meeste kohta mitte), leidsin taas mõtteainet. Seekord siis selles suunas, et kas mehed ka oma sookaaslasi nõnda vaenavad?
Eks selle vaenamise põhjus ole vast bioloogiline a la kõrvalda konkurendid, seega peaks see justkui mõlematpidi toimuma, aga millegipärast nagu ei tule väga ette, et mehed omavahel "mingeid nõmedaid mehi" klatšiks. Eks mehed muidugi räägivadki omavahel pigem praktilistel teemadel kui emotsionaalselt ohates "küll see mu naabrimees on ikka imelik, iga päev niidab poolpaljalt muru, arvab vist, et on jube kena kehaga, endal pekk ripub - igalt poolt!".
Kristallkuuli juures tuuakse ju välja ka see, et naised, kes naisi halvustavad, ei kannata üldiselt ka mehi, kes "naiselikke" jooni kannavad. Kas te olete kunagi kohanud mõnda meest, kes ütleks, et ta tegelikult sobib naistega paremini, on eluaeg tüdrukutega mänginud ning segaseltskonnas jutustab pigem vastassooga? Ma mõtlen, sellist heteromeest? Selline mees on automaatselt gei, nii meeste kui ka naiste meelest. No ja ilmselt ta ongi gei, sest ühtki sellist heterot mul küll ette ei tule ja geisid ma lähemalt ei tunne. Või eelistavad ka geid ikka meeste seltskonda, mitte ei liigu ringi moeteadlike naistega, nagu meile seriaalides näidatakse? Meeste jaoks ongi mu meelest see "teine", see "nõme mees", just geimees. Vähemalt nende jaoks, kes ühtki geid tegelikult oma silmaga näinud ei ole (või on, aga pole ära tundnud, sest tema gei on roosades stringides vikerkaarelipuga vehkiv stereotüüp) - ma tean päris mitut klassikalist machot, kes mõne geimehega tuttavaks saades enam tema seltskonda ei pelga.
Muude tunnuste alusel on muidugi olemas vastuseisud stiilis kiilakad vs karvased, ossid vs hipsterid, maakad vs linnamehed, aga need on pigem sellised sooülesed kategooriad ja eristuvad meeste puhul pigem seetõttu, et mehed lähevad mõnikord nende erinevuste põhjal karvupidi kokku, naised lihtsalt sisisevad omaette buduaarides. Pealegi ei ole need omadused alati olulised või konfliktitekitavad - kui inimene on "oma" siis võib ta vabalt olla Guessi särgiga punkarite peol või kampsuniga ööklubis. Mehed oleksid justkui solidaarsemad üksteise suhtes. Kas tuleb see sellest, et mehed ongi homogeensem grupp kui naised, või hoopiski sellest, et mehed ei puutu nii tihedalt kokku nende meestega, kellel neist täiesti erinev maailmavaade võiks olla? Võtame või Perekooli - seal on ju enamuses naised, väga erinevad naised erinevate maailmavaadetega ja konflikt on kerge tekkima. Naiste "häda" on see, et olenemata maailmavaatest jääb suur osa neist elus rasedaks ja kuna "teadjanaisi" enam väga ei ole, siis ronitaksegi Internetti infot koguma ning avastatakse seal "kui palju lolle maailmas olemas on!". Meestel justkui selliseid üldhuvi-foorumeid eriti pole (ja Perekoolis saavad sinna roninud "eit-mehed" naiste käest kolki), käiakse huvipõhistes kohtades, kus maailmavaade eriti jutuks ei tule.
Või on lihtsalt asi selles, et naised räägivad meestest lihtsalt nii palju rohkem ja kui mehed ka nõnda lõugu lõksutaks, küll jõuaks ka nemad teiste meeste nõmeduseni välja? :)
Või on põhjus lihtne ja bioloogiline - naisi on ühiskonnas rohkem, nad peavad meeste pärast konkureerima ning seetõttu on ka üksteise suhtes vaenulikumad, mehi kaasvõitlejad nii palju ei ohusta?
Eks selle vaenamise põhjus ole vast bioloogiline a la kõrvalda konkurendid, seega peaks see justkui mõlematpidi toimuma, aga millegipärast nagu ei tule väga ette, et mehed omavahel "mingeid nõmedaid mehi" klatšiks. Eks mehed muidugi räägivadki omavahel pigem praktilistel teemadel kui emotsionaalselt ohates "küll see mu naabrimees on ikka imelik, iga päev niidab poolpaljalt muru, arvab vist, et on jube kena kehaga, endal pekk ripub - igalt poolt!".
Kristallkuuli juures tuuakse ju välja ka see, et naised, kes naisi halvustavad, ei kannata üldiselt ka mehi, kes "naiselikke" jooni kannavad. Kas te olete kunagi kohanud mõnda meest, kes ütleks, et ta tegelikult sobib naistega paremini, on eluaeg tüdrukutega mänginud ning segaseltskonnas jutustab pigem vastassooga? Ma mõtlen, sellist heteromeest? Selline mees on automaatselt gei, nii meeste kui ka naiste meelest. No ja ilmselt ta ongi gei, sest ühtki sellist heterot mul küll ette ei tule ja geisid ma lähemalt ei tunne. Või eelistavad ka geid ikka meeste seltskonda, mitte ei liigu ringi moeteadlike naistega, nagu meile seriaalides näidatakse? Meeste jaoks ongi mu meelest see "teine", see "nõme mees", just geimees. Vähemalt nende jaoks, kes ühtki geid tegelikult oma silmaga näinud ei ole (või on, aga pole ära tundnud, sest tema gei on roosades stringides vikerkaarelipuga vehkiv stereotüüp) - ma tean päris mitut klassikalist machot, kes mõne geimehega tuttavaks saades enam tema seltskonda ei pelga.
Muude tunnuste alusel on muidugi olemas vastuseisud stiilis kiilakad vs karvased, ossid vs hipsterid, maakad vs linnamehed, aga need on pigem sellised sooülesed kategooriad ja eristuvad meeste puhul pigem seetõttu, et mehed lähevad mõnikord nende erinevuste põhjal karvupidi kokku, naised lihtsalt sisisevad omaette buduaarides. Pealegi ei ole need omadused alati olulised või konfliktitekitavad - kui inimene on "oma" siis võib ta vabalt olla Guessi särgiga punkarite peol või kampsuniga ööklubis. Mehed oleksid justkui solidaarsemad üksteise suhtes. Kas tuleb see sellest, et mehed ongi homogeensem grupp kui naised, või hoopiski sellest, et mehed ei puutu nii tihedalt kokku nende meestega, kellel neist täiesti erinev maailmavaade võiks olla? Võtame või Perekooli - seal on ju enamuses naised, väga erinevad naised erinevate maailmavaadetega ja konflikt on kerge tekkima. Naiste "häda" on see, et olenemata maailmavaatest jääb suur osa neist elus rasedaks ja kuna "teadjanaisi" enam väga ei ole, siis ronitaksegi Internetti infot koguma ning avastatakse seal "kui palju lolle maailmas olemas on!". Meestel justkui selliseid üldhuvi-foorumeid eriti pole (ja Perekoolis saavad sinna roninud "eit-mehed" naiste käest kolki), käiakse huvipõhistes kohtades, kus maailmavaade eriti jutuks ei tule.
Või on lihtsalt asi selles, et naised räägivad meestest lihtsalt nii palju rohkem ja kui mehed ka nõnda lõugu lõksutaks, küll jõuaks ka nemad teiste meeste nõmeduseni välja? :)
Või on põhjus lihtne ja bioloogiline - naisi on ühiskonnas rohkem, nad peavad meeste pärast konkureerima ning seetõttu on ka üksteise suhtes vaenulikumad, mehi kaasvõitlejad nii palju ei ohusta?
teisipäev, mai 24, 2016
Ühe TÜ vilistlase mälestusi
Nädalavahetusel toimus TÜ vilistlaste kokkutulek. Mina seal ei käinud nagu ka mitte ükski mu kursusekaaslane või tuttav vilistlane (väide põhineb teadmisel, et kui sa ei postitanud FB-sse, siis sa ei käinud). Võrreldes sellega, kui emotsionaalseks ma suutsin minna keskkooli kokkutuleku teemaga, on minu leigus ülikooli kokkutuleku suhtes ehk imelik. Lühidalt selgitades, "minu ajal" puudus kursuste süsteem (või noh, ei puudunud, kuid ei olnud enam selles vormis, mis kunagi) - igaüks valis oma loengud ise. Mingisugust kursusesisest suurt läbikäimist meil ka polnud, üks kursapidu vist korraldati, aga kuna see läks aia taha (igaüks oma nurgas ja võimalikult vaikselt), siis rohkem ei üritatudki. Paljudele kursakaaslastest ei ütle ma tänaval tere, sest pole kindel, et nad mind ära tunnevad. Inimesi, kellega siiani suhtlen, võin ülikooliajast ühe käe näppudel üles lugeda (kursus oli meil suur, minuga ühel ajal lõpetas ca 12 inimest, pluss umbes sama palju lõpetas mõni aeg hiljem). Magistrisse astusin ma aastaid hiljem ja kuigi sealne kursus oli palju kokkuhoidvam, siis peale lõpetamist ei ole ka meie eriti suhelnud. Avatud ülikool ju, palju erinevas vanuses inimesi, kellel kõigil oma tööd, pered ja hobid. Ehk siis, erinevalt ootustest ei olnud mul mingit "imelist ülikooliaega". Ahjaa, tartlasena elasin ma ju kodus ka, mitte ühikas. Kes üldse toona enam ühikates elas? Meie, igati ratsionaalsete riigiteadlaste pundist vist ikka väga vähesed, enamik elas rahulikes üürikates, kus sai õppida ega pidanud pidude pärast "kannatama".
Postimees küsis mitmelt tuntud vilistlaselt, mida nemad oma ülikooliajast mäletavad. Kahjuks ma ise neid vastuseid lugeda ei saa, aga üritan vähemalt vastata. Enamik küsimusi on jube keerulised, sest ma tõesti ei mäleta seda aega (vastan oma bakalaureuseõpingute põhjal)
1. Mis eriala ülikoolis õppisite, mis aastal lõpetasite? Avalik haldus, 2004.
2. Millised hinded olid teie lõputunnistusel? Minul kui statistikafännil on õudne kiusatus otsida see tunnistus üles ja sealt vaadata. No et, mis keskmine oli ja nii (edit: keskmist polnud tunnistusel kirjas). Mäletan seda, et paar D-d vist oli. Mingid hirmsad majandusained ja andmeanalüüs (edit: ei, meenub, et andmeanalüüsi ma PIDIN töö põhjal D saama, aga kuna sattusin hinnet uurima samal ajal kui õppejõud mu tööd parandas, küsis ta mult mõned lisaküsimused ning nentis seejärel, et tegelikult ma olen ikka asjast aru saanud küll, aga ei oska end korrektselt väljendada ja sain C, kuigi punktid ei lubanud). Ülejäänud olid head hinded. Edit; ei, hullult hakkas huvitama, mis ained need kehvasti läksid siis ja otsisin ikka tunnistuse välja, aga kirjutan neist koledatest ainetest järgmise küsimuse all.
3. Mitu korda eksamitel läbi kukkusite? Palun kirjeldage mõne sõnaga neid läbikukkumisi. Ma ei kukkunud mitte kunagi mitte ühelgi eksamil läbi. Nii oli. Ma olen perfektsionist, mida te tahate. Aga D-d siis: Eesti haldusõiguslik süsteem ja halduskorraldus - õigusaine, igav, ma ei saanud mitte midagi aru, eksamil pidime lahendama kaasusi, ma ei saanud mitte midagi aru. Need olid hetked, mil ma mõistsin, et geenid ei ole mind aidanud ja advokaati pelgalt geenidel liugu lastes minust ei tule. Majandusõpetus - siin oli vist lisaks aine igavusele süüdi ka õppejõud, tegemist oli sisuliselt mikroökonoomikaga, aga makro sain ma A, kusjuures see oli inglisekeelne ja tekitas mus juba ette õudu, aga õppejõud oli geniaalne, seega sai ka minusugune graafikute joonistamise nii käppa, et ei andnud võrreldagi eestikeelse mikroga. Poliitilised ideoloogiad - piinlik. Miks, oo - miks! Miks ma, debiilik, ei lugenud neid soovitatud raamatuid? Eksamil olid vist veel küsimused, et kirjelda anarhismi ning vist ka mingi küsimus feminismi kohta, aga ma ei osanud eriti midagi öelda. See loeng oli õhtuti kuuest kaheksani ja mu ainus energia läks konspekti kirjutamisele (jaa, noored õppurid, sellist vaeva pidime nägema). Ma lihtsalt olin toona liiga noor teadmaks, et kunagi hakkaks see teema mind huvitama. Majandusarvestus - see oli veel avatud materjalidega eksam...sinna kadusid mu isa lootused, et minuks võiks saada raamatupidaja (kuigi ta lisas, et isiksuslikult ma selleks ei sobi, sest raamatupidajad olevat introvertsed hallid hiirekesed - ma olen vist täpselt ühte sellist stereotüüpset raamatupidajat oma elus kohanud, ülejäänud on kõik sellist tüüpi nagu Manjana :), raamatupidajaid olevat iga korra ajal vaja.
4. Lemmikõppejõud, paar sõna tema kohta.
Kui ma oleksin toona õppinud midagi sellist, mis mind huvitanud oleks, oleks sellele küsimusele palju lihtsam vastata. Magistriajast ma näiteks tean, aga kuna lubasin siin bakast ülevaate teha, siis üritan oma arhiividesse kaevuda. Ma sain toona võtta päris palju vabaaineid, mis kuidagi mu erialaga ei haakunud ning nii sattusin ma zoosemiootika juurde, seega üks eredamaid pärle oli muidugi Aleksei Turovski. Väga sümpaatne inimene oli ka politoloog Rein Toomla, kelle esinemised valimisstuudios on samuti meeldivad.
5. Kõige veidram õppejõud ehk kõige professorlikum professor, paar sõna ka tema iseloomustuseks.
Mingeid väga erilisi tegelasi mulle ei meenugi, aga hea sõnaga meenutaks seda sama riigi rahanduse-nimelist ainet (ehk siis makroökonoomikat) andnud Karsten Staehri, kellel oli maine kui "eriti rangel õppejõul". Mina alati nautisin neid hetki, mil ta loendas stopperiga aega, et uks hilinejate nina ees lukku keerata ja tööde esitamisele lõpp teha. Ma lihtsalt ei mõista "viimase minuti mehi".
6. Kõige ebameeldivam õppeaine, seletage mõne sõnaga, miks.
Kuna sattusin enda jaoks toona täiesti valele erialale, siis suur osa kohustuslikest ainetest olid minu jaoks igavad. Vihale ajas mind aga ainult üks aine, mis enamikule tundus hoopiski lemmikuks olevat - suhltemispsühholoogia nimelt. Seda jagati vist toona pea kõigi erialade tudengitele. Mäletan Raimond Kaljulaidi ja õppejõu omavahelisi pikki vaidlusi ja meie imestust selle üle, kuidas üks inimene (Raimond siis) saab olla ometi nii tüütu ja rumal... Mind häiris aga hoopis see, et kogu suhtlemispsühholoogia näis põhinevat valedel alustel ehk siis sellel, et me suudame oma suhtlemisstiili muuta. Mina ei suuda. Kursaõde, kes õpetatud nippe oma toonase peika peal harjutas, hävis samuti täielikult (meespool hakkas kahtlema tema vaimses tervises). Minu väide on see, et jah, me teame - tuleb öelda "kallis, see, et sa oma mustad sokid vedelema jätad, muudab mu väga õnnetuks ning ma tunnen, et niimoodi käitudes ei arvesta sa minuga üldse, seega soovin ma, et homsest alates paned sa oma sokid alati pesukasti", aga ütleme ikka "kurat küll, mitu kuradi korda ma pean sulle ütlema, et sa oma kuradi sitaseid sokke mu silme alla vedelema ei jätaks!!!", sest see on norm ja nii teevad kõik ning isegi meie kaaslased on sellega harjunud. (Tegelikult ei tea ma ühtegi meest, kes sokke vedelema jätaks, seega täiesti ülespuhutud probleem).
7. Kõige hullem temp, millega ülikooli ajal hakkama saite.
Ma kahtlustan, et need minu toonased tembud ei olnud mitte kuidagi ülikooliga seotud. Aa, tegelikult tookord, kui ma stripivõistluse võitsin, olid need tõesti tudengite sügispäevad ja ma olin vist isegi tudeng veel. Aja veel võitlejahingega inimene lavale, teadmata, mis üritusega tegemist on. Kui on vaja võita ja see minu võimuses on, siis teeme ära! Sõbrad lootsid minu kulul kasti õlut saada, aga lõpuks sain vaid mina Maaja aastatellimuse, mida pidin 12 kuud vanemate eest varjama (abiks oli ustav vanaema).
8. Kõige meeldejäävam pidu. Meenutage seda mõne sõnaga.
Ma vist juba meenutasin, eelmises küsimuses.
9. Tudengiaja olulisim koht Tartus, kui peahoone välja arvata. Miks?
Meil oli enamik loenguid Tiigi tänavas, praeguse rokiklubi kõrval. See on mulle kuidagi nostalgiliselt meelde jäänud, iga kord peole minnes saab õhatud, et näe, siin käisin mina koolis (no mitte päris iga kord). Mingeid ülikooliga seotud peokohti meil polnud, sest polnud ka ülikooliga seotud pidusid. See stripipidu oli puhas juhus.
10. Mida käsitles teie lõputöö?
Machiavelli võrdlust tänapäeva ja lähiajaloost tuntud valitsejatega. Kas hinnatud valitseja kontseptsioon on ajas muutunud või tegelikult eriti mitte. Poliitilisest filosoofiast kirjutasin, see meeldis mulle, eriti Machiavelli. Stalinist, Leninist, Hitlerist ja Churchillist kirjutasin võrdluseks. Üsna suur amps, kui mõelda. Oponent soovitas kirjutada magistritöö sellest, kas eetiline valitsemine on üldse võimalik. Kas üks üdini aus ja eetiline tüüp saaks kunagi valitsejaks? Seda magistritööd ma ei kirjutanud (ma siiani kujutan ette, et see oleks sensatsiooniline olnud), aga arvan, et ei. Bakatöö sain A. Nutsin õnnest Hurda pargis. Keegi ei oleks blondiinist A-d oodanud. Sõbranna veel ütles, et minu kaitsmine oli ainuke, mida oli huvitav kuulata, teised tööd olid meil teemadel stiilis "juhtimissüsteemi ülesehitus organisatsiooni X näitel." Ma oleks igavusse surnud sellist asja kirjutades.
11. Esimene töökoht pärast ülikooli.
Tootmisettevõttes logistik-ostujuht. Lahkusin sealt erialasele tööle tähtsasse ministeeriumi, sest tootmisettevõttes taheti mind laoseisu eest vastutavaks panna ja mul polnud halli aimugi, mida nad seal toodavad. Sattusin vihma käest räästa alla, aga sealt edasi - laisa inimese paradiisi :)
Postimees küsis mitmelt tuntud vilistlaselt, mida nemad oma ülikooliajast mäletavad. Kahjuks ma ise neid vastuseid lugeda ei saa, aga üritan vähemalt vastata. Enamik küsimusi on jube keerulised, sest ma tõesti ei mäleta seda aega (vastan oma bakalaureuseõpingute põhjal)
2. Millised hinded olid teie lõputunnistusel? Minul kui statistikafännil on õudne kiusatus otsida see tunnistus üles ja sealt vaadata. No et, mis keskmine oli ja nii (edit: keskmist polnud tunnistusel kirjas). Mäletan seda, et paar D-d vist oli. Mingid hirmsad majandusained ja andmeanalüüs (edit: ei, meenub, et andmeanalüüsi ma PIDIN töö põhjal D saama, aga kuna sattusin hinnet uurima samal ajal kui õppejõud mu tööd parandas, küsis ta mult mõned lisaküsimused ning nentis seejärel, et tegelikult ma olen ikka asjast aru saanud küll, aga ei oska end korrektselt väljendada ja sain C, kuigi punktid ei lubanud). Ülejäänud olid head hinded. Edit; ei, hullult hakkas huvitama, mis ained need kehvasti läksid siis ja otsisin ikka tunnistuse välja, aga kirjutan neist koledatest ainetest järgmise küsimuse all.
3. Mitu korda eksamitel läbi kukkusite? Palun kirjeldage mõne sõnaga neid läbikukkumisi. Ma ei kukkunud mitte kunagi mitte ühelgi eksamil läbi. Nii oli. Ma olen perfektsionist, mida te tahate. Aga D-d siis: Eesti haldusõiguslik süsteem ja halduskorraldus - õigusaine, igav, ma ei saanud mitte midagi aru, eksamil pidime lahendama kaasusi, ma ei saanud mitte midagi aru. Need olid hetked, mil ma mõistsin, et geenid ei ole mind aidanud ja advokaati pelgalt geenidel liugu lastes minust ei tule. Majandusõpetus - siin oli vist lisaks aine igavusele süüdi ka õppejõud, tegemist oli sisuliselt mikroökonoomikaga, aga makro sain ma A, kusjuures see oli inglisekeelne ja tekitas mus juba ette õudu, aga õppejõud oli geniaalne, seega sai ka minusugune graafikute joonistamise nii käppa, et ei andnud võrreldagi eestikeelse mikroga. Poliitilised ideoloogiad - piinlik. Miks, oo - miks! Miks ma, debiilik, ei lugenud neid soovitatud raamatuid? Eksamil olid vist veel küsimused, et kirjelda anarhismi ning vist ka mingi küsimus feminismi kohta, aga ma ei osanud eriti midagi öelda. See loeng oli õhtuti kuuest kaheksani ja mu ainus energia läks konspekti kirjutamisele (jaa, noored õppurid, sellist vaeva pidime nägema). Ma lihtsalt olin toona liiga noor teadmaks, et kunagi hakkaks see teema mind huvitama. Majandusarvestus - see oli veel avatud materjalidega eksam...sinna kadusid mu isa lootused, et minuks võiks saada raamatupidaja (kuigi ta lisas, et isiksuslikult ma selleks ei sobi, sest raamatupidajad olevat introvertsed hallid hiirekesed - ma olen vist täpselt ühte sellist stereotüüpset raamatupidajat oma elus kohanud, ülejäänud on kõik sellist tüüpi nagu Manjana :), raamatupidajaid olevat iga korra ajal vaja.
4. Lemmikõppejõud, paar sõna tema kohta.
Kui ma oleksin toona õppinud midagi sellist, mis mind huvitanud oleks, oleks sellele küsimusele palju lihtsam vastata. Magistriajast ma näiteks tean, aga kuna lubasin siin bakast ülevaate teha, siis üritan oma arhiividesse kaevuda. Ma sain toona võtta päris palju vabaaineid, mis kuidagi mu erialaga ei haakunud ning nii sattusin ma zoosemiootika juurde, seega üks eredamaid pärle oli muidugi Aleksei Turovski. Väga sümpaatne inimene oli ka politoloog Rein Toomla, kelle esinemised valimisstuudios on samuti meeldivad.
5. Kõige veidram õppejõud ehk kõige professorlikum professor, paar sõna ka tema iseloomustuseks.
Mingeid väga erilisi tegelasi mulle ei meenugi, aga hea sõnaga meenutaks seda sama riigi rahanduse-nimelist ainet (ehk siis makroökonoomikat) andnud Karsten Staehri, kellel oli maine kui "eriti rangel õppejõul". Mina alati nautisin neid hetki, mil ta loendas stopperiga aega, et uks hilinejate nina ees lukku keerata ja tööde esitamisele lõpp teha. Ma lihtsalt ei mõista "viimase minuti mehi".
6. Kõige ebameeldivam õppeaine, seletage mõne sõnaga, miks.
Kuna sattusin enda jaoks toona täiesti valele erialale, siis suur osa kohustuslikest ainetest olid minu jaoks igavad. Vihale ajas mind aga ainult üks aine, mis enamikule tundus hoopiski lemmikuks olevat - suhltemispsühholoogia nimelt. Seda jagati vist toona pea kõigi erialade tudengitele. Mäletan Raimond Kaljulaidi ja õppejõu omavahelisi pikki vaidlusi ja meie imestust selle üle, kuidas üks inimene (Raimond siis) saab olla ometi nii tüütu ja rumal... Mind häiris aga hoopis see, et kogu suhtlemispsühholoogia näis põhinevat valedel alustel ehk siis sellel, et me suudame oma suhtlemisstiili muuta. Mina ei suuda. Kursaõde, kes õpetatud nippe oma toonase peika peal harjutas, hävis samuti täielikult (meespool hakkas kahtlema tema vaimses tervises). Minu väide on see, et jah, me teame - tuleb öelda "kallis, see, et sa oma mustad sokid vedelema jätad, muudab mu väga õnnetuks ning ma tunnen, et niimoodi käitudes ei arvesta sa minuga üldse, seega soovin ma, et homsest alates paned sa oma sokid alati pesukasti", aga ütleme ikka "kurat küll, mitu kuradi korda ma pean sulle ütlema, et sa oma kuradi sitaseid sokke mu silme alla vedelema ei jätaks!!!", sest see on norm ja nii teevad kõik ning isegi meie kaaslased on sellega harjunud. (Tegelikult ei tea ma ühtegi meest, kes sokke vedelema jätaks, seega täiesti ülespuhutud probleem).
7. Kõige hullem temp, millega ülikooli ajal hakkama saite.
Ma kahtlustan, et need minu toonased tembud ei olnud mitte kuidagi ülikooliga seotud. Aa, tegelikult tookord, kui ma stripivõistluse võitsin, olid need tõesti tudengite sügispäevad ja ma olin vist isegi tudeng veel. Aja veel võitlejahingega inimene lavale, teadmata, mis üritusega tegemist on. Kui on vaja võita ja see minu võimuses on, siis teeme ära! Sõbrad lootsid minu kulul kasti õlut saada, aga lõpuks sain vaid mina Maaja aastatellimuse, mida pidin 12 kuud vanemate eest varjama (abiks oli ustav vanaema).
8. Kõige meeldejäävam pidu. Meenutage seda mõne sõnaga.
Ma vist juba meenutasin, eelmises küsimuses.
9. Tudengiaja olulisim koht Tartus, kui peahoone välja arvata. Miks?
Meil oli enamik loenguid Tiigi tänavas, praeguse rokiklubi kõrval. See on mulle kuidagi nostalgiliselt meelde jäänud, iga kord peole minnes saab õhatud, et näe, siin käisin mina koolis (no mitte päris iga kord). Mingeid ülikooliga seotud peokohti meil polnud, sest polnud ka ülikooliga seotud pidusid. See stripipidu oli puhas juhus.
10. Mida käsitles teie lõputöö?
Machiavelli võrdlust tänapäeva ja lähiajaloost tuntud valitsejatega. Kas hinnatud valitseja kontseptsioon on ajas muutunud või tegelikult eriti mitte. Poliitilisest filosoofiast kirjutasin, see meeldis mulle, eriti Machiavelli. Stalinist, Leninist, Hitlerist ja Churchillist kirjutasin võrdluseks. Üsna suur amps, kui mõelda. Oponent soovitas kirjutada magistritöö sellest, kas eetiline valitsemine on üldse võimalik. Kas üks üdini aus ja eetiline tüüp saaks kunagi valitsejaks? Seda magistritööd ma ei kirjutanud (ma siiani kujutan ette, et see oleks sensatsiooniline olnud), aga arvan, et ei. Bakatöö sain A. Nutsin õnnest Hurda pargis. Keegi ei oleks blondiinist A-d oodanud. Sõbranna veel ütles, et minu kaitsmine oli ainuke, mida oli huvitav kuulata, teised tööd olid meil teemadel stiilis "juhtimissüsteemi ülesehitus organisatsiooni X näitel." Ma oleks igavusse surnud sellist asja kirjutades.
11. Esimene töökoht pärast ülikooli.
Tootmisettevõttes logistik-ostujuht. Lahkusin sealt erialasele tööle tähtsasse ministeeriumi, sest tootmisettevõttes taheti mind laoseisu eest vastutavaks panna ja mul polnud halli aimugi, mida nad seal toodavad. Sattusin vihma käest räästa alla, aga sealt edasi - laisa inimese paradiisi :)
neljapäev, mai 19, 2016
Autodest imikuteni
Tegelikult tuleks vist hoopis rõõmustada selle üle, kui PMS ja "kõiksugu maailma s***" ühele ajale satuvad, sest siis saab toredaid emotsionaalseid postitusi kirjutada...Või noh, eks see maailm ole muidu ka ekskremente täis, sel ajal kõik lihtsalt võimendub.
Igatahes olen siin ilmselt varem ka kirjutanud, kuidas mind häirib see, kui liikluses mingit kahtlast manöövrit nähes alati käratatakse "jälle mingi eit roolis!" Seda enamasti veendumata, et oli üldse "eit". Mu meelest ei päde ka see seletus, mis enamasti antakse: "aga nii on, vaatame faktidele näkku, enamasti nii on!". Tegelikult on tänapäeval linnas sõitvatest autojuhtidest pea pooled niikuinii naised (hommikusel tipptunnil on mulle jäänud mulje, et naisi on roolis isegi rohkem kui mehi), seega peaks neid hulle liikluses kõvasti rohkem olema, kui pelgalt soost piisab, et roolis lollusi teha. Samuti meenuks nagu kuskilt statistika, et õnnetuste põhjustamises on mehed siiski naistest peajagu üle. Naised ehk lihtsalt sõidavad ebakindlamalt, mis võib teisi häirida, kuid see ebakindlus tagab selle, et õnnetusi tekib kokkuvõttes vähem? Sageli on ju "eide" süü see, et ta uimerdab.
Ma ei tea, ja hetkel polegi küsimus selles, mis mind vihale ajab, on see, kuidas see mõjutab neid "eitesid", kes veel rooli taha jõudnud ei ole. Näiteks mina kuulsin seda lauset oma lapsepõlves iga päev ning loomulikult eeldasin selle põhjal, et naine ongi roolis mingi imelik erand, naine ei saagi autoga sõita osata ja kõik kaasliiklejad suhtuvadki temasse ette põlgusega. Äkki oleks ma seda eeldamata ise autokooli sattudes vähem ärevuses ja enesekindlam olnud? Äkki ma poleks seda autot ja liiklust nii hirmsasti kartnud? "No mida sa võtsid seda "eidetamist" nii südamesse siis!" Seda ütleb mees, kes ise otsib oma käitumisele samuti selgitusi lapsepõlves saadud hinnangutest.
Äkki oleksin ma siis rooli istudes olnud samamoodi lollakalt enesekindel, nagu sünnitama minnes? Sünnitamine on ju naisele loomulik tegevus, kõik saavad sellega hakkama! Mis siis, kui oleks leitud, et naised ja autod sobivad kokku täpselt sama hästi nagu naised ja imikud? Sest naise eluülesanne ongi sünnitada ja mittesünnitanud 27-aastane on ühiskondlikult ohtlik element? Teate, mina näiteks imetlen naisi, kes on nõnda julged nagu näiteks Diip kunstiinimene ja ütlevad välja, et nemad enam ühtki last ei taha. Mina olin päriselt nii rumal ja arvasin, et ilmselt oli esimene kord eksitus ja teisel korral läheb kõik paremini, olen tublim ja osavam ning mitte mingit deprekat ega muid tagasilööke enam ei teki. Praegu ma võin käsi südamel vanduda, et ei iial enam, kuid samas ei julgeks ma öelda, et juhul kui peaksin ootamatult lapseootele jääma, ei külastaks mind taas need "aga äkki seekord?"-mõtted. Sest ma lihtsalt ei saa aru, et beebiiga ON tegelikult väga tore aeg ja ma lihtsalt EI OSKA seda nautida, kuid kindlasti oleks see õpitav. Nii nagu lugupeetud poliitikuhärra teab, et lastetu naine ON tegelikult sisimas õnnetu.
Päriselt, ma emigreerun, kui need siin võimule peaks tulema. Kuigi iseenesest, vaevalt, et palju sellest muutuks. Suur osa EKRE toetajaid mõtles ju varemgi selliseid mõtteid, lihtsalt oma seltskonnas ja kodus teki all. Alles EKRE tulekuga tulid nad selle peale, et üksikisiku vabadusi piiravad ideed on täiesti salongikõlbulikud ja avalikuks esitamiseks mõeldud. "Sest no tegelt see on ju tõsi, et normaalsel naisel peaks ikka lapsed olema, geid on mingid kahtlased värdjad ja neegrid ei taha ju sugugi tööd teha - sugu aga seda enam." Mõtlen, et kui EKRE kasutab kitsarinnalisi ja kitsa silmaringiga inimesi ära lihtsalt selleks, et nende abil võimule tulla, väärivad nad isegi kerget imetlust - kõik võimu nimel on ju osalt seksikas käitumisviis? Kui nad aga tõepoolest seda kõike tõsiselt võtavad, mida nad suust välja ajavad? Kuidas näiteks nende toetajad usuvad, et just nemad on need "õiged eestlased" kelles mitte ühtki eristuvat joont ei leidu, mille alusel neid karjast välja heita saaks? EKRE moto kõlaks ju justkui, et kõik, kes te pole nagu meie, olete meie vastu? Kuidas nii paljud inimesed elavad oma elu, arvates, et kõik ülejäänud on (seda viga on meist kergel kujul kindlasti igaüks kunagi teinud), ja peavadki olema, täpselt sellised nagu nemad?
Igatahes olen siin ilmselt varem ka kirjutanud, kuidas mind häirib see, kui liikluses mingit kahtlast manöövrit nähes alati käratatakse "jälle mingi eit roolis!" Seda enamasti veendumata, et oli üldse "eit". Mu meelest ei päde ka see seletus, mis enamasti antakse: "aga nii on, vaatame faktidele näkku, enamasti nii on!". Tegelikult on tänapäeval linnas sõitvatest autojuhtidest pea pooled niikuinii naised (hommikusel tipptunnil on mulle jäänud mulje, et naisi on roolis isegi rohkem kui mehi), seega peaks neid hulle liikluses kõvasti rohkem olema, kui pelgalt soost piisab, et roolis lollusi teha. Samuti meenuks nagu kuskilt statistika, et õnnetuste põhjustamises on mehed siiski naistest peajagu üle. Naised ehk lihtsalt sõidavad ebakindlamalt, mis võib teisi häirida, kuid see ebakindlus tagab selle, et õnnetusi tekib kokkuvõttes vähem? Sageli on ju "eide" süü see, et ta uimerdab.
Ma ei tea, ja hetkel polegi küsimus selles, mis mind vihale ajab, on see, kuidas see mõjutab neid "eitesid", kes veel rooli taha jõudnud ei ole. Näiteks mina kuulsin seda lauset oma lapsepõlves iga päev ning loomulikult eeldasin selle põhjal, et naine ongi roolis mingi imelik erand, naine ei saagi autoga sõita osata ja kõik kaasliiklejad suhtuvadki temasse ette põlgusega. Äkki oleks ma seda eeldamata ise autokooli sattudes vähem ärevuses ja enesekindlam olnud? Äkki ma poleks seda autot ja liiklust nii hirmsasti kartnud? "No mida sa võtsid seda "eidetamist" nii südamesse siis!" Seda ütleb mees, kes ise otsib oma käitumisele samuti selgitusi lapsepõlves saadud hinnangutest.
Äkki oleksin ma siis rooli istudes olnud samamoodi lollakalt enesekindel, nagu sünnitama minnes? Sünnitamine on ju naisele loomulik tegevus, kõik saavad sellega hakkama! Mis siis, kui oleks leitud, et naised ja autod sobivad kokku täpselt sama hästi nagu naised ja imikud? Sest naise eluülesanne ongi sünnitada ja mittesünnitanud 27-aastane on ühiskondlikult ohtlik element? Teate, mina näiteks imetlen naisi, kes on nõnda julged nagu näiteks Diip kunstiinimene ja ütlevad välja, et nemad enam ühtki last ei taha. Mina olin päriselt nii rumal ja arvasin, et ilmselt oli esimene kord eksitus ja teisel korral läheb kõik paremini, olen tublim ja osavam ning mitte mingit deprekat ega muid tagasilööke enam ei teki. Praegu ma võin käsi südamel vanduda, et ei iial enam, kuid samas ei julgeks ma öelda, et juhul kui peaksin ootamatult lapseootele jääma, ei külastaks mind taas need "aga äkki seekord?"-mõtted. Sest ma lihtsalt ei saa aru, et beebiiga ON tegelikult väga tore aeg ja ma lihtsalt EI OSKA seda nautida, kuid kindlasti oleks see õpitav. Nii nagu lugupeetud poliitikuhärra teab, et lastetu naine ON tegelikult sisimas õnnetu.
Päriselt, ma emigreerun, kui need siin võimule peaks tulema. Kuigi iseenesest, vaevalt, et palju sellest muutuks. Suur osa EKRE toetajaid mõtles ju varemgi selliseid mõtteid, lihtsalt oma seltskonnas ja kodus teki all. Alles EKRE tulekuga tulid nad selle peale, et üksikisiku vabadusi piiravad ideed on täiesti salongikõlbulikud ja avalikuks esitamiseks mõeldud. "Sest no tegelt see on ju tõsi, et normaalsel naisel peaks ikka lapsed olema, geid on mingid kahtlased värdjad ja neegrid ei taha ju sugugi tööd teha - sugu aga seda enam." Mõtlen, et kui EKRE kasutab kitsarinnalisi ja kitsa silmaringiga inimesi ära lihtsalt selleks, et nende abil võimule tulla, väärivad nad isegi kerget imetlust - kõik võimu nimel on ju osalt seksikas käitumisviis? Kui nad aga tõepoolest seda kõike tõsiselt võtavad, mida nad suust välja ajavad? Kuidas näiteks nende toetajad usuvad, et just nemad on need "õiged eestlased" kelles mitte ühtki eristuvat joont ei leidu, mille alusel neid karjast välja heita saaks? EKRE moto kõlaks ju justkui, et kõik, kes te pole nagu meie, olete meie vastu? Kuidas nii paljud inimesed elavad oma elu, arvates, et kõik ülejäänud on (seda viga on meist kergel kujul kindlasti igaüks kunagi teinud), ja peavadki olema, täpselt sellised nagu nemad?
reede, mai 13, 2016
Kuidas teha ilusaid pilte?
Alguse sai kõik sellest, et tahtsin lihtsalt pildistada üles selle, kuidas mu kass arvab, et arvutihiir kujutab endast kassisügamisabivahendit - ehk siis mina kerin nuppu ja tema naudib massaaži. Mul on tavaline seebikarp-fotokas ning pildi tegemise ajal kuvab see ekraanile igasugu infot kasutatava programmi ja lisavõimaluste kohta. Ehk siis kaadris näed sa selgelt vaid seda, mis jääb pildil keskele. Tegin siis rõõmsalt klõpsu ära ja laadisin arvutisse:
Ja palun, ärge tulge mulle ütlema, et ma näen niimoodi palju ilusam välja, see oleks alatu :)
Nojah, eks. Mõned inimesed ei vaata siis ka oma pilte eriti tähelepanelikult ning nii sünnivadki need "if you see this, you´ll ....." meemid. Eesti müügiportaalideski on pilte, kus keegi on korterimüügi kuulutuse jaoks vannitoast pilte teinud ning peeglist on kenasti näha see, et pildistaja pole pidanud vajalikuks pükse jalga panna. Ma õnneks oma kassi müüki ei plaani panna, seega pesunäitus jõuab vaid siia.
Vanu pilte sorteerides avastasin aga muidki pärleid. Ritsiku juures arutati hiljuti just blogis enda piltide avaldamise üle. Teate mis, selfid tulevad enamasti koledad välja, eriti kui teete nagu mina, ehk siis pildistate ennast suunaga alt üles ja surute lõua hästi kaela vastu, kõverdate suu ning pööritate sealjuures ka silmi. Selliselt käitudes olen mina suutnud saavutada näiteks äärmise sarnasuse Jabba The Huttiga Star Warsist. Kahjuks šokeeris too foto isegi L.-i ning ta kustutas selle Dropboxist ära ning kuidagi kummaline oleks küsida, et kuule, saada see foto mulle uuesti, tahaks selle enda blogisse panna. Võimalik, et sellise avalduse peale tuleks ta isegi vaatama, mis õudustega ma siin blogis ometi tegelen.
Õnneks on ebafotogeeniliste inimeste jaoks olemas igasugu toredad programmid, millega end üldsusele vastuvõetavamaks tuunida. Ma tean, et ma lähen nendega alati üle piiride, aga nii lõbus on ju! Siin näiteks minu metamorfoos white-trash-mom´iks:
neljapäev, mai 12, 2016
Kes ikka kivi kallistaks?
Mul tekkisid mõned seosetud mõtted seoses viimasel ajal blogides aktuaalsete teemadega. Manjanalt ja Indigoaalaselt tugeva inimese teema ning väga väga naiselt lohutuse vs nõu teema.
Kas tõesti nõuka-ajal ei kasvatatudki meid kõik tugevateks inimesteks? Mind küll kasvatati ja ma eeldasin, et kõigil oli nii. Minu ema on kindlasti üks tugevamaid isiksusi, keda ma elu jooksul kohanud olen ja tema pealt õppisin ka mina, et nõrk olemine on lausa vastik kõrvalt vaadata. Kui sa oma arvamust ei avalda, lased endast üle sõita, nutad nurgas, ei tõuse pärast kukkumist püsti või ootad teiste abi, oled haletsusväärne ning vääridki seda halba, mis sinuga juhtus/juhtuda võib.
Tänapäeva terminites siis ohvri süüdistamine vist? Samas, kui ma ise poleks juba "geneetiliselt" samasugune olnud, oleks selline kasvatus minus ilmselt väga suurt stressi tekitanud. Võib-olla oleksin täiesti endasse sulgunud, veel rohkem vait olnud ja omaette hoidnud, kuid ma ei teinud seda. Vahepeal vihastas küll, et miks ema mind mingite pisitülide puhul ei lohuta, või veel enam, ise õiglust paika panema ei hakka, vaid hoopis leiab, et ilmselt oli ikka minus ka viga ja üldse, miks ma suhtlen igasugu põhupeadega, kas pole ometi selgeks saanud, et sellest midagi head ei tule. Ei olnud nii, et "otsa linnupojakene, tule, nuta emme õla najal". Tänapäeval kuuleme aga üha enam, kuidas lapsevanemad enda võsukestel üldse mingit süüd ei näe ning koole kohtusse kaebavad, trennides võõraid lapsi klohmivad ja täiskasvanud järglastega koos tööintervjuudel käivad. Kas need on need samad vanemad, kes omal ajal kodus vähe mõistmist ja kaastunnet leidsid ning nüüd seda tagasi teevad? Mina olen oma ema suhtumise üldises osas üle võtnud, ilmselt on selles ka midagi õiget, sest näiteks enneaegsete laste vanemate kogemusnõustaja rääkis ka, kuidas enamasti on kõige nõrgemad need lapsed, kelle vanemad neisse kui haigetesse suhtuvad. Kui ikka eluaeg lapiga järel käid ja lapse eest otsuseid teed, siis laps jääbki abituks.
Teiselt poolt see tugevus justkui annaks teistele märku, et sa oledki alati üdini säärane ega vaja ilmaski hoolitsust. Leiadki endale sellise mehe, kes anekdootlikult "armastab sind nii palju, et oleks ükskord ääre pealt seda sulle öelnudki". L. imestas ka kunagi siiralt, et mis mõttes ma nagu tähelepanu tahan, ma olen ju tugev ja iseseisev feminist.
Väga väga naine kirjutas (vabandust, ei leidnud seda õiget postitust kohe üles ja kui ma otsima hakkaks, kaoks mu enda mõttelõng ära), kuidas tema puhul polnud nõuannetest mingit kasu ja ainus, mis aidanud oleks, oleks olnud just lohutus ning pai. Ma olen ise õudusega avastanud, et mina olen just see vastik nõuandja. Ja veel nii vastik, et mind tüütab, kui teine mu nõuannet tõsiselt ei võta või kui tal ei hakkagi sellest parem. Teiselt poolt ei oska ma lohutada. Mul tuleb tõrge ette kui pean kallistama või pai tegema. Isegi siis, kui ma tegelikult tunnen, et tahaksin seda teha. Sest tugev inimene ei lasku nii "madalale" ja "mida nad minust niimoodi arvavad". Mingit käsu korras kallistamist ei tahaks ka juurutada ning nii ongi meil kujunenud, et ilma vingumiseta kannatab pigistamist ja musitamist kodus vaid kass (ok, temagi vaid loetud minutid). Ülejäänud kiljuvad/torisevad, et fui ja väkk. Ma ei ole üldse rahul. Aga ma ei oska teisiti ja ilmselt ma koondan enda ümber inimesi, kes on samasugused. Tugevad inimesed, kes ei oska pehmed olla, kuigi vahel isegi tahaks. Seisus kohustab jäine olema. Ehk on meil selles kalgis maailmas niimoodi lihtsalt kergem? Samas võib-olla jääme niimoodi hoopis millestki olulisest ilma.
Minu ema õpetas, et "avalik amelemine" ei näita sugugi tegelikku suurt lähedust ning enamasti on need pidevalt miilustavad paarikesed just need, kes esimestena lahku lähevad. Ma ei tea, mul on küll mõned tuttavad, kes isegi aastaid peale kohtumist käsikäes ringi käivad ning igal võimalikul juhul üksteisel ümbert kinni haaravad. Ilmselt on see mingi sügav isiksuslik erinevus. Ei saa ka öelda, et eraldusjoon mööda "tugev/nõrk" inimene skaalat käiks. Viimases Imelises Teaduses oli just mingi tabel selle kohta, kuidas mehed ja naised tajuvad erinevate inimeste puudutusi. No mehed põhimõtteliselt tunnevad end ebamugavalt isegi siis kui oma naine reit silitab, naistel pole suurt probleemi sellest, kui võõras naine nende tissi katsub (no nii radikaalselt päris mitte, aga üldjoontes, mehed on isikliku ruumi suhtes palju tundlikumad). Huvitav oli aga see, et testiti erinevate riikide inimesi ning meeste puhul tuli välja, et kõige pirtsakamad olid Suurbritannia mehed ja kõige lahkemalt lubasid end näppida....soomlased! Ainus seletus, mis ma sellele vastuolule leidsin (muidu ju Soome mees kui kinnine ja suitsidaalne alkohoolik), oli see, et soomlastel on sügavalt juurdunud saunakultuur ning neil on ehk lihtsalt suva.
Kas tõesti nõuka-ajal ei kasvatatudki meid kõik tugevateks inimesteks? Mind küll kasvatati ja ma eeldasin, et kõigil oli nii. Minu ema on kindlasti üks tugevamaid isiksusi, keda ma elu jooksul kohanud olen ja tema pealt õppisin ka mina, et nõrk olemine on lausa vastik kõrvalt vaadata. Kui sa oma arvamust ei avalda, lased endast üle sõita, nutad nurgas, ei tõuse pärast kukkumist püsti või ootad teiste abi, oled haletsusväärne ning vääridki seda halba, mis sinuga juhtus/juhtuda võib.
Tänapäeva terminites siis ohvri süüdistamine vist? Samas, kui ma ise poleks juba "geneetiliselt" samasugune olnud, oleks selline kasvatus minus ilmselt väga suurt stressi tekitanud. Võib-olla oleksin täiesti endasse sulgunud, veel rohkem vait olnud ja omaette hoidnud, kuid ma ei teinud seda. Vahepeal vihastas küll, et miks ema mind mingite pisitülide puhul ei lohuta, või veel enam, ise õiglust paika panema ei hakka, vaid hoopis leiab, et ilmselt oli ikka minus ka viga ja üldse, miks ma suhtlen igasugu põhupeadega, kas pole ometi selgeks saanud, et sellest midagi head ei tule. Ei olnud nii, et "otsa linnupojakene, tule, nuta emme õla najal". Tänapäeval kuuleme aga üha enam, kuidas lapsevanemad enda võsukestel üldse mingit süüd ei näe ning koole kohtusse kaebavad, trennides võõraid lapsi klohmivad ja täiskasvanud järglastega koos tööintervjuudel käivad. Kas need on need samad vanemad, kes omal ajal kodus vähe mõistmist ja kaastunnet leidsid ning nüüd seda tagasi teevad? Mina olen oma ema suhtumise üldises osas üle võtnud, ilmselt on selles ka midagi õiget, sest näiteks enneaegsete laste vanemate kogemusnõustaja rääkis ka, kuidas enamasti on kõige nõrgemad need lapsed, kelle vanemad neisse kui haigetesse suhtuvad. Kui ikka eluaeg lapiga järel käid ja lapse eest otsuseid teed, siis laps jääbki abituks.
Teiselt poolt see tugevus justkui annaks teistele märku, et sa oledki alati üdini säärane ega vaja ilmaski hoolitsust. Leiadki endale sellise mehe, kes anekdootlikult "armastab sind nii palju, et oleks ükskord ääre pealt seda sulle öelnudki". L. imestas ka kunagi siiralt, et mis mõttes ma nagu tähelepanu tahan, ma olen ju tugev ja iseseisev feminist.
Väga väga naine kirjutas (vabandust, ei leidnud seda õiget postitust kohe üles ja kui ma otsima hakkaks, kaoks mu enda mõttelõng ära), kuidas tema puhul polnud nõuannetest mingit kasu ja ainus, mis aidanud oleks, oleks olnud just lohutus ning pai. Ma olen ise õudusega avastanud, et mina olen just see vastik nõuandja. Ja veel nii vastik, et mind tüütab, kui teine mu nõuannet tõsiselt ei võta või kui tal ei hakkagi sellest parem. Teiselt poolt ei oska ma lohutada. Mul tuleb tõrge ette kui pean kallistama või pai tegema. Isegi siis, kui ma tegelikult tunnen, et tahaksin seda teha. Sest tugev inimene ei lasku nii "madalale" ja "mida nad minust niimoodi arvavad". Mingit käsu korras kallistamist ei tahaks ka juurutada ning nii ongi meil kujunenud, et ilma vingumiseta kannatab pigistamist ja musitamist kodus vaid kass (ok, temagi vaid loetud minutid). Ülejäänud kiljuvad/torisevad, et fui ja väkk. Ma ei ole üldse rahul. Aga ma ei oska teisiti ja ilmselt ma koondan enda ümber inimesi, kes on samasugused. Tugevad inimesed, kes ei oska pehmed olla, kuigi vahel isegi tahaks. Seisus kohustab jäine olema. Ehk on meil selles kalgis maailmas niimoodi lihtsalt kergem? Samas võib-olla jääme niimoodi hoopis millestki olulisest ilma.
Minu ema õpetas, et "avalik amelemine" ei näita sugugi tegelikku suurt lähedust ning enamasti on need pidevalt miilustavad paarikesed just need, kes esimestena lahku lähevad. Ma ei tea, mul on küll mõned tuttavad, kes isegi aastaid peale kohtumist käsikäes ringi käivad ning igal võimalikul juhul üksteisel ümbert kinni haaravad. Ilmselt on see mingi sügav isiksuslik erinevus. Ei saa ka öelda, et eraldusjoon mööda "tugev/nõrk" inimene skaalat käiks. Viimases Imelises Teaduses oli just mingi tabel selle kohta, kuidas mehed ja naised tajuvad erinevate inimeste puudutusi. No mehed põhimõtteliselt tunnevad end ebamugavalt isegi siis kui oma naine reit silitab, naistel pole suurt probleemi sellest, kui võõras naine nende tissi katsub (no nii radikaalselt päris mitte, aga üldjoontes, mehed on isikliku ruumi suhtes palju tundlikumad). Huvitav oli aga see, et testiti erinevate riikide inimesi ning meeste puhul tuli välja, et kõige pirtsakamad olid Suurbritannia mehed ja kõige lahkemalt lubasid end näppida....soomlased! Ainus seletus, mis ma sellele vastuolule leidsin (muidu ju Soome mees kui kinnine ja suitsidaalne alkohoolik), oli see, et soomlastel on sügavalt juurdunud saunakultuur ning neil on ehk lihtsalt suva.
teisipäev, mai 10, 2016
Head ja halvad blogid
Käisin siis ka hääletamas. Mulle tundus, et kui ma varasemalt seda hääletamise juhendit lugesin, oli seal kirjas, et oma häält saab ka muuta, ehk siis samalt IP-lt läheb arvesse viimane hääletuskord. Nüüd ma seda lauset enam ei leia ja kui üritan ankeeti uuesti avada, siis Surveer vaid kenasti tänab mind hääletamise eest ning muud teha ei lase. Õnneks ma (vist) miskit ära ei soperdanud, tahtsin lihtsalt vaadata, mis kategooriates ma hääletasin. Vähestes, kahjuks. Asi pole mitte kategooriates, vaid pigem minus endas ja ma kaldun arvama, et see probleem on ka paljudel teistel - loetakse vaid ühte tüüpi blogisid. Ma loen enamasti elulisi ja/või arvamusblogisid. See piir on üsna hägune ju ka. Mõned mu lemmikud olid ühe, teised teise all, kuigi olulisi erinevusi nende teemades pole. (Siinkohal suured tänud žanriavardajatele, ilma nende leidlikkuseta oleks ma veel vähemates kategooriates hääletada saanud). Ma ise liigitaks ennast hea meelega arvamusblogiks, aga tegelikult tükib see eluline pool nii või teisiti sisse. Ise võtsin aluseks selle, et ma kirjutan pigem oma mõtetest mingi teemaga seoses, kui tegevustest, mida ma enda elus ette võtan. Elulised blogid olid ka kõige osalejaterohkemad. Mulle see sobib, ma eriti vaid ühele teemale truusid blogisid ei loe, mulle meeldib, kui mul tekib kirjutajast endast ka mingi ülevaade. Või no vähemalt võltsmulje, et ma justkui teaks seda inimest. Peale reisi oli mul näiteks lugemata kuskil 70 postitust erinevatest blogidest ja siis juhtus selline lugu, et hajameelselt feedlyt kerides pidasin ma ühe blogija postitust hoopis teise blogija omaks. No teate küll, loete kellegi teksti ja kujutate ette, kuidas see konkreetne inimene seda juttu rääkida võiks (ärge öelge, et ma olen ainuke, kes nii teeb...). Siis poole jutu peal tekkis mul tunne, et miskit on vist valesti, mingid imelikud vihjed tulid sisse ning ma sain aru, et olin kirjutise valele inimesele omistanud. Hakkasin siis otsast peale "teise autori häälega" lugema...Ehk siis - ka teised blogijad on olemas (enamikel juhtudel) vaid meie peas. Kujundame mingi varasema kogemuse põhjal endale võõrast inimesest arvamuse ja kujutame ette, et tunneme teda. Veider. Kuidas me saame siis üldse hinnata, kes neist parim on? Eks ikka see, kelle me enda peas kõige paremaks mõelnud oleme. Too parim võib olla ka kirjaoskamatu valevorst, kuid kui meie tunneme, et ta võiks mõelda nii, nagu meie tahame, siis ta ongi subjektiivselt parim. Igasugu kokandus-, käsitöö-, foto-, kosmeetika- ja muude hobiblogidega on vist veidi teised lood, neid hinnatakse ilmselt meisterlikkuse alusel, kuidas aga hinnata kellegi arvamust või elu? Kuidas üldse valida välja üks, kui ilmselt on kümneid, mida lihtsalt ei tea ega pole kunagi lugema sattunud?
Tegelikult arvan, et head on absoluutselt kõik blogid, mida omanik peab seetõttu, et ta kuidagi teisiti ei saa/oska/taha. Halvad on need blogid, mida peetakse moe pärast/nänni/feimi saamiseks/soovist olla kellegi teise moodi. Selles valguses oleks huvitav teada, kui paljud eelmisel aastal nomineeritud blogid tänaseks üldse alles on. Mitte, et lõpetamine tähendaks alati seda, et kirjutati vaid tühistel põhjustel, mõni blogi ongi vaid mingi kindla projekti jaoks või siis sõidab päris elu blogijast lihtsalt muude teemadega üle. Sealjuures on tore see, et tegelikult jäävad osad "taandunud" blogijad teiste kollektiivsesse mällu legendidena alles. "Kunagi kui nemad veel kirjutasid..." Ma ei hakka siin nimesid nimetama, paljud blogid on kuhugi paroolide ja privaatsusseina taha kadunud ning eksisteerivad seal valitute jaoks võib-olla edasi, mina seda ei tea. Mu meelest natuke kahju, kui hea blogi niimoodi pillid kotti paneb, aga inimesed ju muutuvad ning ega minagi pole enam päris see inimene, kes ma olin aastal 2006. Võib-olla kui ma viitsiks oma vanu postitusi lugeda, kustutaks need hea meelega ära, aga niikuinii ei loe neid ka keegi teine. Tegelikult vale, ma lugesin vanad postitused diagonaalis üle, kui neile sildid külge pookisin ning pigem ajasid need mind naerma, kui nägu põllepaeltesse peitma ja häbenema.
Aga see 11. juuni üritus. Lugesin, et mõned tuttavad (oma peas tuttavad, noh) blogijad vist isegi plaanivad minna. Kahjuks kõik mitte-tartlased. Kui keegi siitkandist ka läheks ja õhtul tagasi tuleks, võiks ju ka minna. Ehk siis olen avatud pakkumistele :)
Tegelikult arvan, et head on absoluutselt kõik blogid, mida omanik peab seetõttu, et ta kuidagi teisiti ei saa/oska/taha. Halvad on need blogid, mida peetakse moe pärast/nänni/feimi saamiseks/soovist olla kellegi teise moodi. Selles valguses oleks huvitav teada, kui paljud eelmisel aastal nomineeritud blogid tänaseks üldse alles on. Mitte, et lõpetamine tähendaks alati seda, et kirjutati vaid tühistel põhjustel, mõni blogi ongi vaid mingi kindla projekti jaoks või siis sõidab päris elu blogijast lihtsalt muude teemadega üle. Sealjuures on tore see, et tegelikult jäävad osad "taandunud" blogijad teiste kollektiivsesse mällu legendidena alles. "Kunagi kui nemad veel kirjutasid..." Ma ei hakka siin nimesid nimetama, paljud blogid on kuhugi paroolide ja privaatsusseina taha kadunud ning eksisteerivad seal valitute jaoks võib-olla edasi, mina seda ei tea. Mu meelest natuke kahju, kui hea blogi niimoodi pillid kotti paneb, aga inimesed ju muutuvad ning ega minagi pole enam päris see inimene, kes ma olin aastal 2006. Võib-olla kui ma viitsiks oma vanu postitusi lugeda, kustutaks need hea meelega ära, aga niikuinii ei loe neid ka keegi teine. Tegelikult vale, ma lugesin vanad postitused diagonaalis üle, kui neile sildid külge pookisin ning pigem ajasid need mind naerma, kui nägu põllepaeltesse peitma ja häbenema.
Aga see 11. juuni üritus. Lugesin, et mõned tuttavad (oma peas tuttavad, noh) blogijad vist isegi plaanivad minna. Kahjuks kõik mitte-tartlased. Kui keegi siitkandist ka läheks ja õhtul tagasi tuleks, võiks ju ka minna. Ehk siis olen avatud pakkumistele :)
esmaspäev, mai 09, 2016
Hea teeninduse kuu oli aprill ning see on nüüdseks möödas
Mõnus on ikka siin kolkas. Kohe uhke eestlase tunne tuleb peale. Ronisin ükspäev fantaasiavaesena Raekoja platsile õlut jooma. Erinevalt pealinnast küsitakse meil siin selle tegevuse eest sama hinda kui suvalises kõrtsis. Muus osas saab end turistina tunda. Või siis õnneks mitte.
Ümberringi istusid soome turistid, oli vist mingi mootorratturite üritus olnud, Harley riietes hallid vanaonud olid tulnud lõõgastuma. Koos prouadega, viisakalt, õlu, praad ja hiljem kohv. Saabub siis nooruke teenindaja. Soomlased püüavad püüdlikult eesti keelt purssida, neiu laseb sama vabalt oma emakeeles edasi. Muidugi, eestlase viga ju pidigi olema see, et vestluskaaslase keeleoskuse nõrka taset märgates läheb ta liig kiiresti võõrkeelele üle, kuigi turist tahaks ehk hoopis keelt harjutada. Antud juhul päris nii ei lähe, tekivad mõningad raskused üksteisest aru saamisel. Neiu ei saa aru, kas külalised soovivad vett mullidega või ilma nendeta. Mull ei ole soome ja eesti keeles sama sõna. Neiu proovib ikka "mulli" ja "mulli", aga sommid ei võta vedu. Ei saa aru, mis mullikat (noort veist) neile pakutakse. Inglise keel ilmselt teenindaja arsenali ei kuulu. Lõpuks võtab kimbatuses tütarlaps kehakeele appi ja siputab näppudega üritades imiteerida mullide tegevust veeklaasis. Kahjuks läks mul olukorra lahendus kõrvust mööda, sest selle pantomiimi peale haarasin ma endal peast ja kukkusin L.-le ohkima, kuidas on võimalik, et üks noor inimene, kes töötab teeninduses, Raekoja platsil, ei oska üldse inglise keelt?
Meid teenindas üks vanem naisterahvas, kes samal ajal teenindas ka meie kõrval istunud teist sarnast soomlaste seltskonda. Ühel hetkel lauas istunud meesterahva käsi vääratas ning õlleklaas maandus talle sülle. Lisan, et see ei juhtunud ülemäärasest joobest, vaid lihtsalt nagu vastikud asjad ikka vahel juhtuvad. Hetk peale seda saabus laua juurde teenindaja, kes üleolevalt nentis, eesti keeles muidugi (õnneks?): "No näete, te ei mahu ju siia ära, mul ei ole neid praadegi kuhugi panna siin! Miks te suuremasse lauda ei istunud?!" Ma ei tea, mulle tundub, et mina oleks vist reageerinud pigem nii: "Oi, oodake, kohe toon teile salvrätikuid, siin kõrval vabanes üks suurem laud, äkki soovite sinna istuda, seal on rohkem ruumi ja mugavam süüa." Ega sellegi eest mingit hea teeninduse auhinda ei saaks, aga vähemalt ei kõlaks see nii üleoleva ja parastavana nagu teenindaja vastus. Salvrätikute järele pidi õnnetu härra ka ise minema. Raekoja plats, linna teeninduse visiitkaart, ja isegi sinna ei suudeta leida inimesi, kes teaksid midagigi viisakast teenindusest või tunneksid mõnd võõrkeelt. Samal ajal on väidetavalt tööpuudus. Kus koolist üldse tulevad tänapäeval inimesed, kes inglise keelt elementaarsel tasemel rääkida ei suuda? Bubblegum peaks ju ikka kuulnud olema? Bubblegum ja bubbles, peaks ju olema loogiliselt tuletatav?
Ah, ilmselgelt olen ma noriv. Oli just juttu, kuidas kooliküpsuspaberile tulevad järele lapsed, kes pole kuulnud, et on olemas numbrid 24 või 48 ja ütlevad neid "kaks neli" ja "neli kaheksa". Lapsevanem oli selgitanud, et aga me ju ei kasuta kodus nii suuri numbreid. Mismoodi?
Ümberringi istusid soome turistid, oli vist mingi mootorratturite üritus olnud, Harley riietes hallid vanaonud olid tulnud lõõgastuma. Koos prouadega, viisakalt, õlu, praad ja hiljem kohv. Saabub siis nooruke teenindaja. Soomlased püüavad püüdlikult eesti keelt purssida, neiu laseb sama vabalt oma emakeeles edasi. Muidugi, eestlase viga ju pidigi olema see, et vestluskaaslase keeleoskuse nõrka taset märgates läheb ta liig kiiresti võõrkeelele üle, kuigi turist tahaks ehk hoopis keelt harjutada. Antud juhul päris nii ei lähe, tekivad mõningad raskused üksteisest aru saamisel. Neiu ei saa aru, kas külalised soovivad vett mullidega või ilma nendeta. Mull ei ole soome ja eesti keeles sama sõna. Neiu proovib ikka "mulli" ja "mulli", aga sommid ei võta vedu. Ei saa aru, mis mullikat (noort veist) neile pakutakse. Inglise keel ilmselt teenindaja arsenali ei kuulu. Lõpuks võtab kimbatuses tütarlaps kehakeele appi ja siputab näppudega üritades imiteerida mullide tegevust veeklaasis. Kahjuks läks mul olukorra lahendus kõrvust mööda, sest selle pantomiimi peale haarasin ma endal peast ja kukkusin L.-le ohkima, kuidas on võimalik, et üks noor inimene, kes töötab teeninduses, Raekoja platsil, ei oska üldse inglise keelt?
Meid teenindas üks vanem naisterahvas, kes samal ajal teenindas ka meie kõrval istunud teist sarnast soomlaste seltskonda. Ühel hetkel lauas istunud meesterahva käsi vääratas ning õlleklaas maandus talle sülle. Lisan, et see ei juhtunud ülemäärasest joobest, vaid lihtsalt nagu vastikud asjad ikka vahel juhtuvad. Hetk peale seda saabus laua juurde teenindaja, kes üleolevalt nentis, eesti keeles muidugi (õnneks?): "No näete, te ei mahu ju siia ära, mul ei ole neid praadegi kuhugi panna siin! Miks te suuremasse lauda ei istunud?!" Ma ei tea, mulle tundub, et mina oleks vist reageerinud pigem nii: "Oi, oodake, kohe toon teile salvrätikuid, siin kõrval vabanes üks suurem laud, äkki soovite sinna istuda, seal on rohkem ruumi ja mugavam süüa." Ega sellegi eest mingit hea teeninduse auhinda ei saaks, aga vähemalt ei kõlaks see nii üleoleva ja parastavana nagu teenindaja vastus. Salvrätikute järele pidi õnnetu härra ka ise minema. Raekoja plats, linna teeninduse visiitkaart, ja isegi sinna ei suudeta leida inimesi, kes teaksid midagigi viisakast teenindusest või tunneksid mõnd võõrkeelt. Samal ajal on väidetavalt tööpuudus. Kus koolist üldse tulevad tänapäeval inimesed, kes inglise keelt elementaarsel tasemel rääkida ei suuda? Bubblegum peaks ju ikka kuulnud olema? Bubblegum ja bubbles, peaks ju olema loogiliselt tuletatav?
Ah, ilmselgelt olen ma noriv. Oli just juttu, kuidas kooliküpsuspaberile tulevad järele lapsed, kes pole kuulnud, et on olemas numbrid 24 või 48 ja ütlevad neid "kaks neli" ja "neli kaheksa". Lapsevanem oli selgitanud, et aga me ju ei kasuta kodus nii suuri numbreid. Mismoodi?
reede, mai 06, 2016
Reisikroonika
Barcelonast tagasi ja täitsa elus. Tavaelu rutiiniga kohanemine võtab aega, aga muidu oli tore.
Läksime ringiga ümber Riia, sest see tundus mõistlikuma variandina kui riskida ja võib-olla mitte kohale jõuda. Lufthansaga on lausa lust lennata (kui nad just parasjagu ei streigi), sest isegi meie alla kahetunniste lendude puhul jagati kõigile võileibu ning jooke (alates veest ja lõpetades šampusepudelis korraliku siidriga). Mina muidugi peenemaid jooke nautida ei saanud, sest tarvitasin suurtes kogustes erinevaid medikamente. Võib-olla tänu sellele aga ehk ka lihtsalt vedamise tõttu ma peas mingit survet ei tundnud, va Frankfurdist Barcelonasse, mil nii mul kui ka mõnel teisel kõrvad korralikult lukku lõi. Frankfurdis ootamine ka eriline piin ei olnud, sest igas väravas olid Lufthansa tasuta kohviautomaadid. Rootsi kolleegid olid meie peale suisa kadedad, sest nende Norwegian Airlines ei pakkunud neljatunnise otselennu jooksul mitte midagi peale vee. Lisaks seisid nad tagasiteel 3 tundi Frankfurdi lennujaama ruleerimisrajal õhkutõusmist oodates ning jõudsid kokkuvõttes koju vaid tund aega varem kui meie...Kolm tundi seisvas lennukis on hullem kui põrgu mu meelest. Meie aga lendasime samal ajal üle Püreneede, kus L. tegi läbi lennukiakna ühe ägedama pildi üldse:
Aga tagasi algusesse siis. Kohale jõudsime reede õhtul ja kuigi me olime päevasest teekonnast üpris väsinud, siis taksoga hotelli poole kihutades lõi mul suunurgad iseenesest üles - kõik need palmid, mööda mäekülgi üles tõusev linn ning viirukilõhn taksos - tõelised soojamaapuhkuse tundemärgid! Hotell oli täitsa korralik ja meeldivalt tühi, kuna olime broneerinud 5 tuba, siis oligi kogu hotelli kuues korrus vaid meie päralt. Hommikusöögid olid rikkalikud, lisaks pakuti igal hommikul toidu kõrvale tasuta šampust (mida keegi meist siiski ei proovinud).
Esimesel õhtul suundusime kohe linna peale, sest tuli välja, et läheduses peeti mingisugust vabaõhufestivali. Erinevates telkides esitlesid end Hispaania erinevad maakonnad, mis üldjoontes tähendas seda, et kõikjal pakuti sama toitu ja kõlaritest tuli hirmsat lärmi. Valisime kõige vaiksema telgialuse ja tellisime toitu, mis ootuspäraselt pettumuse valmistas. Tunde pannil kuivanud paella:
Millest vaatasid vastu sellised õnnetud loomakesed:
Ning mingid 13 - eurosed "praed", mis nägid välja sellised:
Põhimõtteliselt rasvaga praetud saiale asetatud poolikud vorstid või pihvid, kõrval mõru paprika. Tõele au andes oli tegemist kogu reisi kõige kehvema aga kalleima toiduelamusega. Kokkuvõtvalt võib kulinaaria kohta öeldagi seda, et head paellat saab ilmselt värskelttehtuna kellegi kodus, mõistlik on süüa tapas'eid, mis on siis erinevad eelroad - marineeritud oliivid, mereannid, fuet-vorstikesed ja minu kindel lemmik toorsink meloniga. Toidud on üldiselt vähemaitsestatud ning domineerivad sai ja kartul. Kaasa ostsingi vaid vorstikesi ja sinki (mida tegelikult saab ka Eestist enam-vähem sama hinnaga) ja hea meelega oleks toonud ka kartulikrõpse, aga ma sõin need juba kohapeal ära, sest seal toodetakse neid enamasti äädikamaitselistena, mida millegipärast meil saada ei ole.
Esimesel öösel sadas veidi vihma, kuid hommik oli õnneks lihtsalt sombune. Olime plaaninud esimeseks meelelahutuseks sõidu köisraudteega linna kohal kõrguvale mäele (kogu linn asubki mere ja mägede vahel). Kõndisime maha pika tee mööda randa köisraudtee alguspunkti. Sõit ise polnud üldse nii hirmutav kui alguses tundus.
Vaade teekonna algusest, meie kõndisime kohale mööda rannaäärt kusagilt sealt tagumiste kõrgete majade kandist, oma 10 000 sammu kindlasti:
Panoraamvaade sõidu keskpaigast:
Käisime ära üleval mäel, kus asus meie mõistes botaanikaaed, kust avanes kaunis vaade alla linnale ja rannikule. Selleks ajaks hakkas ka päike juba välja tulema. Alla sõites avastasime, et järjekorrad olid võrreldes meie saabumisega ikka kõvasti pikenenud ja ilmselt tippajal peab üles saamiseks tunde ootama. See oli ka ainuke kord reisi juures kui meil sellega vedas. Linnas suundusime esmalt sööma (pizza, friikad, kanašašlõkk jms) ja seejärel üritasime natuke jalutada. Kontoritööga harjunud inimesele on üle 10 000 sammu juba katsumus ning meiega oli ka 70-aastane raamatupidaja, kellega me arvestada püüdsime (ausalt öeldes oli tema vorm imetlusväärne, sest ka ma ise kasutasin iga võimalust istumiseks). Käisime vanalinnas ja üritasime pääseda Picasso muuseumi, kus täpselt meie nina ees öeldi, et sorry, tänaseks piletimüük lõppenud. Tagantjärele tarkadena tulebki öelda, et kõigis piletiga kohtades on see teema, et piletimüük on limiteeritud, ehk siis kui ostad oma pileti kell 12 päeval, pääsed sisse alles õhtul 19-st, sest sisse lastakse vaid limiteeritud arv inimesi ning enamik teadlikke on piletid netist ette ostnud. Meie ainus teadlik oli seesama raamatupidaja, keegi teine polnud võtnud vaevaks asja ette uurida (sest meie eeldasime, et rootslased kui võõrustajad teevad seda, aga rootslased lihtsalt eeldasid, et pileti saab kohapealt). Piletid iseenesest kusagil ületamatult kallid polnud (max 15 eurot). Kuna tagasi me mingi valemiga jalutada poleks suutnud (ok, rootslased suutsid), siis otsustasime kasutada metrood. Tagantjärele tarkadena teame nüüd, et oleksime pidanud kohe ostma metroo mitmepäevapiletid, mis olid soodsad ja millega pääses igale poole või siis kasutama hop on-hop off kahekordseid turismibusse, mis olid küll veidi kallimad, kuid millega sai külastada kiirelt kõiki olulisemaid vaatamisväärtusi üle Barcelona. Meie otsustasime kõndida, mis tähendas seda, et kokkuvõttes olime pidevalt väsinud ja nägime vähem.
Meie hotellist paari tänavavahe kaugusel asus ka Barcelona suurim kaubanduskeskus Diagonal Mar, kuhu me siis ühe kolleegiga väsimusest hoolimata suundusime. Palju poode olid samad kui meil, kuid näiteks Desigual, mis meil on imelikku kaupa täis ülehinnatud pood, oli seal hoopiski mõistlikum, ehk ilmselt peab paika see, et meil üritatakse turustada mujal ülejäänud kaupa ning seda palju kõrgemate hindadega. Üks õudne pood oli Primark, mida otsustasime külastada, kuna enamik möödujaid kandis selle kirjaga suuri paberkotte. Oo õudust! Tegemist oli hiigellahmaka alaga, kus kaup hunnikus üksteise otsas, hinnad küll stiilis särk 2 eurot, teksased 7 eurot, kuid kaup nägi välja kehvem kui meie Maxima riideosakonnas. Ilmselt Hiinast konteineritega toodud. Ka rahvas poes oli hoopis teine, kui muudes poodides (burkades naised lastekarjadega - õigluse huvides lisan, et lennujaamas kohtasin vastukaaluks ka mustas niqabis naist, kes luges parajasti ingliskeelset teadusartiklit). Üle tunni seal kooserdada ei jõudnud, oste 0. Hotellis leidsime, et samme oli selleks päevaks 25000 kogunenud. Õhtul käisime veel kogu kambaga sama keskuse toidupoes, mis oli tõesti imeline - läbi kahe korruse, hiiglasliku valikuga, hinnad odavamad kui Eestis. Seal tundsin küll kahetsust, et meil vaid käsipagas oli. Istusime hilisööni hotelli lobbys ja sõime-jõime poest kaasaostetud kraami, mida küll eeskirjade järgi teha ei oleks tohtinud, aga õnneks on Hispaanias kõigil eeskirjadest ükskõik.
Järgmiseks päevaks olid planeeritud Barcelona põhivaatamisväärsused Sagrada Familia ja Park Güell. Ilm oli pilvitu ja soe. Sagradani sõitsime metrooga, kohapeal selgus taas, et pileteid saaks osta küll, aga sisse pääseks nendega alles õhtul. Mis seal ikka, vaatasime siis väljast, eestvaade (nende tornide sisse sai liftiga):
Ja tagantvaade (või vastupidi):
Väga võimas ehitis. Ja milline ta veel siis välja näeks, kui nad ta lõpuks ka ära värviksid nagu mõnede tornide tipud tehtud olid! Kogu hoone peaks ilmselt olema valge ning kaetud värvikirevate mosaiikidega. Mõnede tornide tipus olid näiteks väga elutruud puuviljakorvid juba näha. Hetkel näeb maja välja sünge gootiliku katedraalina, mis jätab mulje otsekui oleks kontidest kokku pandud, lõplik variant on aga hoopis lõbusam kirikuke.
Sagrada Familia juurest hakkasime siirduma Park Güelli poole, mis kaardil tundus üsna lähedal olevat. Tegelikkuses läks pea kogu tee üles mäkke ning saabunud palava ja päiksega oli see korralik katsumus. Kohale jõudes selgus taaskord, et pilet on odav, aga sisse enne seitset ei saa. Mis siis ikka, pool pargist oli tasuline ja pool tasuta. Kahjuks oli tasuta pool keskendunud enam-vähem ainult looduslikule vaatele (taaskord kõndimine mööda mäekülge üles) ja vähem Gaudi arhitektuuriimedele. Loodetud värvilisi mosaiike ja läikivaid kameeleone me ei näinudki (kui välja arvata euro eest müüdavad külmkapimagnetid). Vaade oli muidugi ka omaette väärtus:
Vaade nähtud, hakkasime allapoole marssima. Kusagil poolel teel tegi kolleeg minust üsna hästi olukorda kirjeldava pildi - "kui need jalad ainult ei valutaks!":
Süüa otsustasime - KFC-s, ehk siis Kentucky Fried Chickenis. Sagrada Familia ümbruses olid endale vaate reserveerinud nii KFC, McDonalds kui ka Burger King. Kana oli üllatavalt hea. Eriti üks tükk, mis kujutas endast põhimõtteliselt friteeritud rasva...KFC olevat Rootsiski vaid Malmös.
Kuna eelmisel päeval jäi meil plaanitud rannapidu ilma tõttu ära, siis otsustasime hotelli tagasi jõudes oma valutavaid koibi merevees jahutada. Rand oli meil kohe üle tee. Üllataval kombel oli rand päevitavaid kohalikke täis ning vees harjutasid kümned surfarid. Äädikaga kartulikrõpsud,õlu Fanta, päike ja mühisev meri - mida veel õnneks vaja! Vedelesime rannal kuni päikese loojumiseni. Jalgupidi vees sai ka käidud, tavaline Eesti merevesi, Kakumäe + 14. Kõvemad vennad ja lapsed käisid ujumas küll. Rannapanoraam:
Päevase jalutuskäiguga olid õrnemanahalised end juba täitsa punaseks praadinud, seega päevituskreem on kindlasti omal kohal ka niisama linnas majade vahel käies, mitte ainult rannas.
Viimasel päeval pidime hotellist välja registreerima enne 12, seega mõtlesime algselt hop on-hop off bussiga linnas ring teha, kuid selgus, et meie hotelli juurest mööduv buss läbib enam-vähem neid kohti, mida juba näinud olime ning tagatipuks ostsid lahked rootslased meile ära metroopiletid lennujaama, seega jäime metroo juurde ja suundusime Barcelona keskväljakule, kust sai alguse ka peatänav Ramblas. Keskväljak oli oma purskkaevudega üsna tavapärane, lisaks protestisid seal aga telkidega pagulasPOOLDAJAD (vastuseks mu ema sapisele kommentaarile, et noh, oli palju musti, jah?). Peatänav oli muidugi tohutult rahvast täis, seda hoolimata esmaspäevast ning palju me seal kõndida ei jõudnud. Kui osad meist läksid turule tunglema (ja ostsid sealt maailma kõige vürtsikamat pipart, mis Interneti andmetel osutus küll alles teisel kohal olevaks), siis meie läksime kolleegiga Carrefour´i, sest ma olin lugenud, et see on miski hea pood. See oli põhimõtteliselt paradiis. Toidufänni paradiis. Värsked puuviljad, võileivad, vorstid, singid, sushi, saiad, erinevad rahvustoidud, smuutid jne jne. Oeh, ostsingi sealt vanematele vorste-sinke kingituseks, kassas aga selgus, et mu kaart ei tööta. Tore. Teenindaja proovis veel oma 4 korda ka, nii et mul tekkis kahtlus, kas äkki siiski raha ka nii palju kordi maha ei läinud. Välja aitas sularahaga kolleeg. Ostsime veel endile ülihead värsket smuutid ning oligi kõik.
Kokkuvõttes oli tore reis, koos parema eeltööga oleks veel etem olnud, aga see on vist alati nii. Linn oli väga puhas, inimesed sõbralikud, kusagil ei kohanud sellist pealetükkivust nagu näiteks Itaalias. Inimeste kohta üks huvitav seik metroost. Istekohtadega on metroos üldiselt nii, et kes ees see mees. Siseneb üks kepiga eakas (valge) mees, soovib istuda esimesele vabanenud kohale, kuid sinna nihutab end sulejopes (must) noormees. Meie mehed vaatavad ja kommenteerivad, et "krdi murjan". Vanem kepiga mees osutab, et tegelikult ta tahaks sinna samasse istuda, kuhu noormees end ette libistas (tema kõrval jäi koht vabaks). Noor mees osutab vastu, et istu mu kõrvale. Vana mees vastab kannatlikult, et ta tahaks just uksekõrvast kohta, sest seal on toru, mille abil end hiljem püsti vinnata. Noor mees teeb arusaava näo ja taandub oma vanale kohale tagasi. Kaks meest hakkavad omavahel sõbralikult vestlema ja lõpuks lahkudes jätavad kättpidi hüvasti.
Vastukaaluks näitan kodus vanematele reisipilte. Meie seltskonnas on ka mustanahaline kolleeg, kõrgharitud programmeerija ja piloot. Ema küsib: "Bfff, mis see on mingi pagulane vä?"
Aga tegelikult hea, et ma seal ei ela. Oleksin siis ilmselt 50 kilo raskem, joodik, veel laisem ja veel suurem pohhuist ning sureksin nahavähki.
Läksime ringiga ümber Riia, sest see tundus mõistlikuma variandina kui riskida ja võib-olla mitte kohale jõuda. Lufthansaga on lausa lust lennata (kui nad just parasjagu ei streigi), sest isegi meie alla kahetunniste lendude puhul jagati kõigile võileibu ning jooke (alates veest ja lõpetades šampusepudelis korraliku siidriga). Mina muidugi peenemaid jooke nautida ei saanud, sest tarvitasin suurtes kogustes erinevaid medikamente. Võib-olla tänu sellele aga ehk ka lihtsalt vedamise tõttu ma peas mingit survet ei tundnud, va Frankfurdist Barcelonasse, mil nii mul kui ka mõnel teisel kõrvad korralikult lukku lõi. Frankfurdis ootamine ka eriline piin ei olnud, sest igas väravas olid Lufthansa tasuta kohviautomaadid. Rootsi kolleegid olid meie peale suisa kadedad, sest nende Norwegian Airlines ei pakkunud neljatunnise otselennu jooksul mitte midagi peale vee. Lisaks seisid nad tagasiteel 3 tundi Frankfurdi lennujaama ruleerimisrajal õhkutõusmist oodates ning jõudsid kokkuvõttes koju vaid tund aega varem kui meie...Kolm tundi seisvas lennukis on hullem kui põrgu mu meelest. Meie aga lendasime samal ajal üle Püreneede, kus L. tegi läbi lennukiakna ühe ägedama pildi üldse:
Esimesel õhtul suundusime kohe linna peale, sest tuli välja, et läheduses peeti mingisugust vabaõhufestivali. Erinevates telkides esitlesid end Hispaania erinevad maakonnad, mis üldjoontes tähendas seda, et kõikjal pakuti sama toitu ja kõlaritest tuli hirmsat lärmi. Valisime kõige vaiksema telgialuse ja tellisime toitu, mis ootuspäraselt pettumuse valmistas. Tunde pannil kuivanud paella:
Esimesel öösel sadas veidi vihma, kuid hommik oli õnneks lihtsalt sombune. Olime plaaninud esimeseks meelelahutuseks sõidu köisraudteega linna kohal kõrguvale mäele (kogu linn asubki mere ja mägede vahel). Kõndisime maha pika tee mööda randa köisraudtee alguspunkti. Sõit ise polnud üldse nii hirmutav kui alguses tundus.
Vaade teekonna algusest, meie kõndisime kohale mööda rannaäärt kusagilt sealt tagumiste kõrgete majade kandist, oma 10 000 sammu kindlasti:
Panoraamvaade sõidu keskpaigast:
Meie hotellist paari tänavavahe kaugusel asus ka Barcelona suurim kaubanduskeskus Diagonal Mar, kuhu me siis ühe kolleegiga väsimusest hoolimata suundusime. Palju poode olid samad kui meil, kuid näiteks Desigual, mis meil on imelikku kaupa täis ülehinnatud pood, oli seal hoopiski mõistlikum, ehk ilmselt peab paika see, et meil üritatakse turustada mujal ülejäänud kaupa ning seda palju kõrgemate hindadega. Üks õudne pood oli Primark, mida otsustasime külastada, kuna enamik möödujaid kandis selle kirjaga suuri paberkotte. Oo õudust! Tegemist oli hiigellahmaka alaga, kus kaup hunnikus üksteise otsas, hinnad küll stiilis särk 2 eurot, teksased 7 eurot, kuid kaup nägi välja kehvem kui meie Maxima riideosakonnas. Ilmselt Hiinast konteineritega toodud. Ka rahvas poes oli hoopis teine, kui muudes poodides (burkades naised lastekarjadega - õigluse huvides lisan, et lennujaamas kohtasin vastukaaluks ka mustas niqabis naist, kes luges parajasti ingliskeelset teadusartiklit). Üle tunni seal kooserdada ei jõudnud, oste 0. Hotellis leidsime, et samme oli selleks päevaks 25000 kogunenud. Õhtul käisime veel kogu kambaga sama keskuse toidupoes, mis oli tõesti imeline - läbi kahe korruse, hiiglasliku valikuga, hinnad odavamad kui Eestis. Seal tundsin küll kahetsust, et meil vaid käsipagas oli. Istusime hilisööni hotelli lobbys ja sõime-jõime poest kaasaostetud kraami, mida küll eeskirjade järgi teha ei oleks tohtinud, aga õnneks on Hispaanias kõigil eeskirjadest ükskõik.
Järgmiseks päevaks olid planeeritud Barcelona põhivaatamisväärsused Sagrada Familia ja Park Güell. Ilm oli pilvitu ja soe. Sagradani sõitsime metrooga, kohapeal selgus taas, et pileteid saaks osta küll, aga sisse pääseks nendega alles õhtul. Mis seal ikka, vaatasime siis väljast, eestvaade (nende tornide sisse sai liftiga):
Sagrada Familia juurest hakkasime siirduma Park Güelli poole, mis kaardil tundus üsna lähedal olevat. Tegelikkuses läks pea kogu tee üles mäkke ning saabunud palava ja päiksega oli see korralik katsumus. Kohale jõudes selgus taaskord, et pilet on odav, aga sisse enne seitset ei saa. Mis siis ikka, pool pargist oli tasuline ja pool tasuta. Kahjuks oli tasuta pool keskendunud enam-vähem ainult looduslikule vaatele (taaskord kõndimine mööda mäekülge üles) ja vähem Gaudi arhitektuuriimedele. Loodetud värvilisi mosaiike ja läikivaid kameeleone me ei näinudki (kui välja arvata euro eest müüdavad külmkapimagnetid). Vaade oli muidugi ka omaette väärtus:
Kuna eelmisel päeval jäi meil plaanitud rannapidu ilma tõttu ära, siis otsustasime hotelli tagasi jõudes oma valutavaid koibi merevees jahutada. Rand oli meil kohe üle tee. Üllataval kombel oli rand päevitavaid kohalikke täis ning vees harjutasid kümned surfarid. Äädikaga kartulikrõpsud,
Viimasel päeval pidime hotellist välja registreerima enne 12, seega mõtlesime algselt hop on-hop off bussiga linnas ring teha, kuid selgus, et meie hotelli juurest mööduv buss läbib enam-vähem neid kohti, mida juba näinud olime ning tagatipuks ostsid lahked rootslased meile ära metroopiletid lennujaama, seega jäime metroo juurde ja suundusime Barcelona keskväljakule, kust sai alguse ka peatänav Ramblas. Keskväljak oli oma purskkaevudega üsna tavapärane, lisaks protestisid seal aga telkidega pagulasPOOLDAJAD (vastuseks mu ema sapisele kommentaarile, et noh, oli palju musti, jah?). Peatänav oli muidugi tohutult rahvast täis, seda hoolimata esmaspäevast ning palju me seal kõndida ei jõudnud. Kui osad meist läksid turule tunglema (ja ostsid sealt maailma kõige vürtsikamat pipart, mis Interneti andmetel osutus küll alles teisel kohal olevaks), siis meie läksime kolleegiga Carrefour´i, sest ma olin lugenud, et see on miski hea pood. See oli põhimõtteliselt paradiis. Toidufänni paradiis. Värsked puuviljad, võileivad, vorstid, singid, sushi, saiad, erinevad rahvustoidud, smuutid jne jne. Oeh, ostsingi sealt vanematele vorste-sinke kingituseks, kassas aga selgus, et mu kaart ei tööta. Tore. Teenindaja proovis veel oma 4 korda ka, nii et mul tekkis kahtlus, kas äkki siiski raha ka nii palju kordi maha ei läinud. Välja aitas sularahaga kolleeg. Ostsime veel endile ülihead värsket smuutid ning oligi kõik.
Kokkuvõttes oli tore reis, koos parema eeltööga oleks veel etem olnud, aga see on vist alati nii. Linn oli väga puhas, inimesed sõbralikud, kusagil ei kohanud sellist pealetükkivust nagu näiteks Itaalias. Inimeste kohta üks huvitav seik metroost. Istekohtadega on metroos üldiselt nii, et kes ees see mees. Siseneb üks kepiga eakas (valge) mees, soovib istuda esimesele vabanenud kohale, kuid sinna nihutab end sulejopes (must) noormees. Meie mehed vaatavad ja kommenteerivad, et "krdi murjan". Vanem kepiga mees osutab, et tegelikult ta tahaks sinna samasse istuda, kuhu noormees end ette libistas (tema kõrval jäi koht vabaks). Noor mees osutab vastu, et istu mu kõrvale. Vana mees vastab kannatlikult, et ta tahaks just uksekõrvast kohta, sest seal on toru, mille abil end hiljem püsti vinnata. Noor mees teeb arusaava näo ja taandub oma vanale kohale tagasi. Kaks meest hakkavad omavahel sõbralikult vestlema ja lõpuks lahkudes jätavad kättpidi hüvasti.
Vastukaaluks näitan kodus vanematele reisipilte. Meie seltskonnas on ka mustanahaline kolleeg, kõrgharitud programmeerija ja piloot. Ema küsib: "Bfff, mis see on mingi pagulane vä?"
Aga tegelikult hea, et ma seal ei ela. Oleksin siis ilmselt 50 kilo raskem, joodik, veel laisem ja veel suurem pohhuist ning sureksin nahavähki.
Tellimine:
Postitused (Atom)