Avastasin juhuslikult sellise venekeelse eestimaise lehekülje nagu Mnenie.ee, mille blogosfääri rubriigis on keegi tänuväärselt korralikku vene keelde pannud mitmete eestikeelsete blogide sissekandeid. Enamik postitusi pärineb blog.tr.ee-s tuntud blogidest.
Integratsioon missugune! Iseenesest oli ka originaalidele kenasti viidatud kuigi ehk võiks ka autorile otse teada anda, et tema postitus seal üleval ripub, sest nii mõnegi postituse all oli mitmeid kommentaare, mida ehk originaali autorilgi oleks huvitav lugeda. Huvitav kui populaarne Mnenie venekeelsete lugejate hulgas üldse on?
kolmapäev, veebruar 23, 2011
Oma hirmudele vastu astudes
Lugu järgmine, et juba nädal aega pole ma tundnud ei lõhna ega maitset, mingit nohu mul hetkel pole. Suvel oli ka korra sarnane jama, tavaline juhtum minu puhul on see, et näiteks poole söömise pealt kaob maitsemeel ära ja siis pean kas kõvasti nuuskama või ringi kõndima, et mingid aroomid läbi imbuks. Vasomotoorne riniit ehk siis krooniline nohu ilma konkreetse põhjuseta on mul ka välja kirjutatud ning põskkoopapõletikud on pidevad külalised. Haistmine ja maitsmine on siiski piisavalt olulised meeled, et ennast nende puudumisel häirituna tunda. Mis on elu ilma lõhnade ja maitseta?
Igatahes käisin eile nina-kõrva-kurgu arstil. Selgus, et "tänu" pidevatele nohudele (mille põhjust ei suudetagi leida) on mu nina vallutanud polüübid, kes on praegu veel pisikesed aga kasvavad ja kui neid ära ei lõika on lootus tulevikus oma haistmis- ja maitsmismeelt kasutada üsna nullilähedane. Tore ju, et põhjus leiti?
Konks on aga selles, et mul on foobia. Sorkimisfoobia. Lõigake mu kõht lõhki - ok aga sorkige mul kusagil ninas - ei. Mul hakkab paljalt mõttest füüsiliselt halb. No näiteks keeldun ma näpustvõetavast vereproovist, veeni omaga saan hakkama. Hambaarstil olen endale pea äratõmbamisega puuri peaaegu näkku saanud. Õnneks on mul väga head hambad ja seal suuremat sorkimist pole ette võetud. Huvitav on see, et kui vereproovi vastu olen ma väiksest saati olnud, siis hambaarst on viimase aja jama - lapsena kandsin ju breketeid ja käisin regulaarselt hambaarstil, siis nagu probleemi ei olnud. Mida vanemaks, seda lollimaks. Mul on kunagi põskkoopaloputus ka tehtud - seda õudust ma ei unusta - kõige hullem oli tuimestuse tegemine. Nüüdne ninaopp tahetakse ka kohalikuga tuimestusega teha. Ma eile nutsin kui teada sain. Aga mis on mu valikud? Loota, et diagnoos oli vale, kasutada leevendavaid tilkasid ja riskida sellega, et võin jääda maailmast äralõigatuks ja kui see väljakannatamatuks osutub (seda ta teeb) minna opile hiljem kui polüübid on suuremad ja opp hullem?
Miks on inimestel elu segavad foobiad? Teine foobia, mida mul on au omada, on araknofoobia. Mitte nii, et ämblikku kätte võtta ei julge vaid nii, et kui lehes on elaja pilt, siis ma katan selle kinni, sest muidu ei saa vaadata ja võpatan ka tomatisabade peale. Ja ei aita siin targutused stiilis "ta on ju nii väike ega tee midagi!". Ämblikke ja hiiri pidavat inimesed kartma ürgse instinkti mõjul, sest kunagi on need loomad ohtlikud olnud ja surma toonud. Foobia päris normaalne hirm ju pole, sest näiteks usse ma ka kardan aga seepärast, et nad võivad kiiresti salvata, usside kaugelt vaatamine mind ei heiduta. Kuidas hirmust jagu saada?
Lugesin lehest jubedat lugu neiust, kes koerte käest pureda sai ja oma hirmu trotsides ikka koerte varjupaigas nendega tegelemas käib kuigi tunnistab, et suurte koerte ees on tal hirm. Eks sest võib abi olla aga milline eneseületamine! Väiksena ma kartsin ka arutult koeri - kui mõni tee peal ees oli võisin kilomeetrise ringiga koju minna ja ükskord läksin isegi hirmust võõrasse majja abi küsima. Hiljem oli meil endil koer ja siis mu koerahirm lahtus aga nüüd on see jälle tagasi tulnud. Tavaliselt ma lähen igaks juhuks teisele poole teed kui keegi peniga vastu tuleb ja kui mõni koer mööda läheb, siis ma piilun igaks juhuks üle õla tagasi, et ta mulle jumala pärast salaja selja taha pole hiilinud, et sääremarjast kaksata. Koertega on ju see jama, et nad tajuvad ära kui sa neid kardad ja lähevad sellest omakorda leili. Sigadega on muide sama lugu - sõbranna kodunotsu terroriseeris mind ikka mõnuga :P
Hirm teatavasti teeb ju asjad hullemaks. Sünnituse puhul näiteks. Ma usun, et mul oleks ka kiirem ja kergem olnud kui ma poleks enne iga valuhoogu hirmust krampi läinud, et "nüüd siis tuleb!". Sünnitus on õnneks paratamatu aga kui ma seal ninaopil vingerdama hakkan? See on täiesti reaalne. Ja mingi "võta mõistusega" minu puhul ei aita. Arstid vihkavad minusuguseid hädiseid käte, hammaste ja ninade viimasel hetkel eest ära tõmbajaid. Aga mida ma teha saan, et ma selline argpüks olen?
Igatahes käisin eile nina-kõrva-kurgu arstil. Selgus, et "tänu" pidevatele nohudele (mille põhjust ei suudetagi leida) on mu nina vallutanud polüübid, kes on praegu veel pisikesed aga kasvavad ja kui neid ära ei lõika on lootus tulevikus oma haistmis- ja maitsmismeelt kasutada üsna nullilähedane. Tore ju, et põhjus leiti?
Konks on aga selles, et mul on foobia. Sorkimisfoobia. Lõigake mu kõht lõhki - ok aga sorkige mul kusagil ninas - ei. Mul hakkab paljalt mõttest füüsiliselt halb. No näiteks keeldun ma näpustvõetavast vereproovist, veeni omaga saan hakkama. Hambaarstil olen endale pea äratõmbamisega puuri peaaegu näkku saanud. Õnneks on mul väga head hambad ja seal suuremat sorkimist pole ette võetud. Huvitav on see, et kui vereproovi vastu olen ma väiksest saati olnud, siis hambaarst on viimase aja jama - lapsena kandsin ju breketeid ja käisin regulaarselt hambaarstil, siis nagu probleemi ei olnud. Mida vanemaks, seda lollimaks. Mul on kunagi põskkoopaloputus ka tehtud - seda õudust ma ei unusta - kõige hullem oli tuimestuse tegemine. Nüüdne ninaopp tahetakse ka kohalikuga tuimestusega teha. Ma eile nutsin kui teada sain. Aga mis on mu valikud? Loota, et diagnoos oli vale, kasutada leevendavaid tilkasid ja riskida sellega, et võin jääda maailmast äralõigatuks ja kui see väljakannatamatuks osutub (seda ta teeb) minna opile hiljem kui polüübid on suuremad ja opp hullem?
Miks on inimestel elu segavad foobiad? Teine foobia, mida mul on au omada, on araknofoobia. Mitte nii, et ämblikku kätte võtta ei julge vaid nii, et kui lehes on elaja pilt, siis ma katan selle kinni, sest muidu ei saa vaadata ja võpatan ka tomatisabade peale. Ja ei aita siin targutused stiilis "ta on ju nii väike ega tee midagi!". Ämblikke ja hiiri pidavat inimesed kartma ürgse instinkti mõjul, sest kunagi on need loomad ohtlikud olnud ja surma toonud. Foobia päris normaalne hirm ju pole, sest näiteks usse ma ka kardan aga seepärast, et nad võivad kiiresti salvata, usside kaugelt vaatamine mind ei heiduta. Kuidas hirmust jagu saada?
Lugesin lehest jubedat lugu neiust, kes koerte käest pureda sai ja oma hirmu trotsides ikka koerte varjupaigas nendega tegelemas käib kuigi tunnistab, et suurte koerte ees on tal hirm. Eks sest võib abi olla aga milline eneseületamine! Väiksena ma kartsin ka arutult koeri - kui mõni tee peal ees oli võisin kilomeetrise ringiga koju minna ja ükskord läksin isegi hirmust võõrasse majja abi küsima. Hiljem oli meil endil koer ja siis mu koerahirm lahtus aga nüüd on see jälle tagasi tulnud. Tavaliselt ma lähen igaks juhuks teisele poole teed kui keegi peniga vastu tuleb ja kui mõni koer mööda läheb, siis ma piilun igaks juhuks üle õla tagasi, et ta mulle jumala pärast salaja selja taha pole hiilinud, et sääremarjast kaksata. Koertega on ju see jama, et nad tajuvad ära kui sa neid kardad ja lähevad sellest omakorda leili. Sigadega on muide sama lugu - sõbranna kodunotsu terroriseeris mind ikka mõnuga :P
Hirm teatavasti teeb ju asjad hullemaks. Sünnituse puhul näiteks. Ma usun, et mul oleks ka kiirem ja kergem olnud kui ma poleks enne iga valuhoogu hirmust krampi läinud, et "nüüd siis tuleb!". Sünnitus on õnneks paratamatu aga kui ma seal ninaopil vingerdama hakkan? See on täiesti reaalne. Ja mingi "võta mõistusega" minu puhul ei aita. Arstid vihkavad minusuguseid hädiseid käte, hammaste ja ninade viimasel hetkel eest ära tõmbajaid. Aga mida ma teha saan, et ma selline argpüks olen?
reede, veebruar 18, 2011
Diskrimineerimine personalivalikul
Kolmapäevases Postimehes kirjutab Mikk Salu naiseliku kadeduse rollist personalivalikul. Enamik personalitöötajaid on naised ja kuna naised tunnevad ennast halvasti endast ilusamate seltskonnas, siis foto järgi kena naist nad tavaliselt vestlusele ei kutsu. Ilusaid mehi naised niimoodi ei diskrimineeri, neid kutsutakse vestlusele küll. Sellisele järeldusele olid jõudnud Ben-Gurioni ülikooli teadlased Bradley Ruffle ja Ze’ev Shtudiner oma katse järel.
Ma mõnikord personalitööga tegeleva naisena tahaks kah sõna sekka öelda. Enda korraldatud konkursside puhul ei mäleta küll juhtumit, et oleksin vaadanud mõnd pilti ja mõelnud, et seda iludust küll endale kolleegiks ei tahaks. Juhtunud on aga seda, et pilt jätab isikust niivõrd väljakutsuva mulje, et ta langeb seetõttu pingereas. Siiamaani pole veel ette tulnud, et mõni mees lisaks cv-le foto, kus ta on peomöllust välja lõigatud, rannas napis riietuses või siis on saadetud enda tehtud nn reidikas, kus esiplaanil ülesse upitatud rinnapartii (mõnel mehelgi ju musklis rind), naiste puhul on seda nii mõnigi kord juhtunud.
Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks inimesed oma cv-le foto lisavad kui seda just nõutud ei ole (kas üldse võib seda nõuda va modelliks kandideerijate puhul?). Minu kogemuse põhjal ei saa foto iialgi mingit eelist anda, saab aga üldmuljet inimesest halvemaks muuta. Foto saab inimesest täiesti vale esmamulje anda, sest sinna juurde ei näe inimese käitumist ega seda, mis tal suust välja tuleb. Foto võib olla eeliseks vaid seal, kus tõesti "sekretäri" otsitakse ja mu meelest peaks inimene mitte eeldama, et konkursid sellised on. Kunagi kandideerisin isa soovitusel ühele assistendikohale ja siis isa soovitas mul tungivalt ka oma foto lisada - kole kupeldamise tunne tekkis.
Aga võib-olla olen ma valel teel ja mõned firmad tõepoolest eeldavad kõigilt oma töötajatelt klassikalist ilu? Et koledad inimesed ei raiskaks aega vestlusele tulemisega kuna neid niikuinii ei valitaks.
Seal Mikk Salu artiklis on muide huvitav järeldus ka, et kui statistika järgi saavad ilusad tegelikult koledatest rohkem palka, siis ilusal naisel on sõelast läbi pääsemine ja palgasaamiseni jõudmine raskem kui ilusal mehel. Ja seda kadedate sookaaslastest personalitöötajate tõttu. Tegelikult päris huvitav kui paljud personalitöötajatest tõesti tunnistaksid, et nad ei ole kedagi palganud liiga ilusa välimuse pärast? Usun, et kui nii on, siis on see pigem alateadlik konkurentide vältimine. Jällegi - diskrimineerimist on maru raske kindlaks teha.
Samas ikkagi ei tahaks diskrimineerimist ainult ühe soo süüks ajada, üsna loogiline ju et ebaõiglasi valikuid teeme me kõik - selline see elu lihtsalt on.
Igatahes mina personalitöötajana ei soovitaks oma cv-le fotot lisada, et vältida enneaegset (vale)esmamulje loomist. Tahaks kohe teada, mis kaalutlustel mõned seda soovitavad.
Ma mõnikord personalitööga tegeleva naisena tahaks kah sõna sekka öelda. Enda korraldatud konkursside puhul ei mäleta küll juhtumit, et oleksin vaadanud mõnd pilti ja mõelnud, et seda iludust küll endale kolleegiks ei tahaks. Juhtunud on aga seda, et pilt jätab isikust niivõrd väljakutsuva mulje, et ta langeb seetõttu pingereas. Siiamaani pole veel ette tulnud, et mõni mees lisaks cv-le foto, kus ta on peomöllust välja lõigatud, rannas napis riietuses või siis on saadetud enda tehtud nn reidikas, kus esiplaanil ülesse upitatud rinnapartii (mõnel mehelgi ju musklis rind), naiste puhul on seda nii mõnigi kord juhtunud.
Tegelikult ei saa ma üldse aru, miks inimesed oma cv-le foto lisavad kui seda just nõutud ei ole (kas üldse võib seda nõuda va modelliks kandideerijate puhul?). Minu kogemuse põhjal ei saa foto iialgi mingit eelist anda, saab aga üldmuljet inimesest halvemaks muuta. Foto saab inimesest täiesti vale esmamulje anda, sest sinna juurde ei näe inimese käitumist ega seda, mis tal suust välja tuleb. Foto võib olla eeliseks vaid seal, kus tõesti "sekretäri" otsitakse ja mu meelest peaks inimene mitte eeldama, et konkursid sellised on. Kunagi kandideerisin isa soovitusel ühele assistendikohale ja siis isa soovitas mul tungivalt ka oma foto lisada - kole kupeldamise tunne tekkis.
Aga võib-olla olen ma valel teel ja mõned firmad tõepoolest eeldavad kõigilt oma töötajatelt klassikalist ilu? Et koledad inimesed ei raiskaks aega vestlusele tulemisega kuna neid niikuinii ei valitaks.
Seal Mikk Salu artiklis on muide huvitav järeldus ka, et kui statistika järgi saavad ilusad tegelikult koledatest rohkem palka, siis ilusal naisel on sõelast läbi pääsemine ja palgasaamiseni jõudmine raskem kui ilusal mehel. Ja seda kadedate sookaaslastest personalitöötajate tõttu. Tegelikult päris huvitav kui paljud personalitöötajatest tõesti tunnistaksid, et nad ei ole kedagi palganud liiga ilusa välimuse pärast? Usun, et kui nii on, siis on see pigem alateadlik konkurentide vältimine. Jällegi - diskrimineerimist on maru raske kindlaks teha.
Samas ikkagi ei tahaks diskrimineerimist ainult ühe soo süüks ajada, üsna loogiline ju et ebaõiglasi valikuid teeme me kõik - selline see elu lihtsalt on.
Igatahes mina personalitöötajana ei soovitaks oma cv-le fotot lisada, et vältida enneaegset (vale)esmamulje loomist. Tahaks kohe teada, mis kaalutlustel mõned seda soovitavad.
neljapäev, veebruar 17, 2011
Lihtsalt üks muretu päikeseline päev
Mida hing veel tahta oskaks - ilm on ilus päikeseline, külm küll aga kui kilomeetreid kõndima ei pea ja torude ärakülmumise ohtu ei ole, siis on täitsa tore. Ah, mis ma jahvatan - ega siis ilm tuju heaks tee...Tegelikult sain jõulupreemia kätte (teine osa tuleb maikuus), maksuamet õnnistab ka kuu lõpus kenakese summaga ning lisaks peaks rahalaev saabuma linnavalitsusest, kes lapse teiseks sünnipäevaks viimase osa linnapoolsest sünnitoetusest üle kannab. Raha, raha teeb ikka hinge rõõmsaks.
Lõpuks ometi sain ka natuke oma vana tööd teha ehk siis ühe toreda memo koostada ja teise armsa juhendi takkaotsa. Grafomaania*, mis muud.
Lisaks on meil nüüd kontoris oma Jura - ei, mitte slaavlasest kolleeg vaid eeskujulik kohviaparaat, mis pidavat su ühe nupulevajutusega baristaks muutma. Ainus miinus on see, et nüüd kaob ära mõte lõuna ajal kohvikus kooki ja lattet nautimas käia. Kohviku lattel kipub siis liiga raha maitse juurde tulema. Peaks kuidagi koogid siia transportima.
Ja ma sain sõbrapäevaks nelke. Ma lasen endale alati nelke kinkida, sest kõik ju kaagutavad, kuidas nelk olla kole ja nõukaaegne lill. Minu mässajahing näeb selles väljakutset. Nii nagu mu ema armastab kallasid ega pea patuks lilli paarisarvu kaupa kinkida (on juhtunud, et vanaema käseb mul seepeale üks õis kuhugi tee peale ära kaotada...).
Lapsesuu-nalja ka natuke. Saabuvad siis lilled, paberituutu sees nagu ikka.
Laps: "Mis on?"
Mina: "No arva, mis on?"
Laps: "Saiii!!!" (iseenesest loogiline ju aga kus on tema sellist pikka saia näinud?)
Mina: "Ei ole sai. Nuusuta siit otsast! No arva, mis on?"
Laps: "Ajaleht."
Peab minema Montonisse uut kevadmoodi üle vaatama. Pildi peal nägid küll ilusad välja. Samas Montoniga on alati see lugu, et varsti tuleb linna peal mitu tädi samade riietega vastu...Aga toetame ikka eestimaist. Igasugu Nu Nordikud ja Tallinn Dollsid ju meie linna ei ulatu ja ilmselt ei ulatu minu rahakott nendeni ka.
*Pikka aega oli selle sõna sisu mulle arusaamatu, nüüd tegin lõpuks seletava sõnaraamatu lahti... "Haiguslik tung kirjutada, kusjuures kirjutatu on sõnaohter ja sisutu" - esineb sellist asja tõepoolest? Oleneb ju, mida keegi sisutuks peab ja enamasti sõimatakse selle sõnaga minu silmis päris adekvaatseid kirjatükke. Miks on osa maaniaid negatiivse sisuga, teised aga mitte? Melomaan ei ole ju nii häbistav olla kui grafomaan?
Lõpuks ometi sain ka natuke oma vana tööd teha ehk siis ühe toreda memo koostada ja teise armsa juhendi takkaotsa. Grafomaania*, mis muud.
Lisaks on meil nüüd kontoris oma Jura - ei, mitte slaavlasest kolleeg vaid eeskujulik kohviaparaat, mis pidavat su ühe nupulevajutusega baristaks muutma. Ainus miinus on see, et nüüd kaob ära mõte lõuna ajal kohvikus kooki ja lattet nautimas käia. Kohviku lattel kipub siis liiga raha maitse juurde tulema. Peaks kuidagi koogid siia transportima.
Ja ma sain sõbrapäevaks nelke. Ma lasen endale alati nelke kinkida, sest kõik ju kaagutavad, kuidas nelk olla kole ja nõukaaegne lill. Minu mässajahing näeb selles väljakutset. Nii nagu mu ema armastab kallasid ega pea patuks lilli paarisarvu kaupa kinkida (on juhtunud, et vanaema käseb mul seepeale üks õis kuhugi tee peale ära kaotada...).
Lapsesuu-nalja ka natuke. Saabuvad siis lilled, paberituutu sees nagu ikka.
Laps: "Mis on?"
Mina: "No arva, mis on?"
Laps: "Saiii!!!" (iseenesest loogiline ju aga kus on tema sellist pikka saia näinud?)
Mina: "Ei ole sai. Nuusuta siit otsast! No arva, mis on?"
Laps: "Ajaleht."
Peab minema Montonisse uut kevadmoodi üle vaatama. Pildi peal nägid küll ilusad välja. Samas Montoniga on alati see lugu, et varsti tuleb linna peal mitu tädi samade riietega vastu...Aga toetame ikka eestimaist. Igasugu Nu Nordikud ja Tallinn Dollsid ju meie linna ei ulatu ja ilmselt ei ulatu minu rahakott nendeni ka.
*Pikka aega oli selle sõna sisu mulle arusaamatu, nüüd tegin lõpuks seletava sõnaraamatu lahti... "Haiguslik tung kirjutada, kusjuures kirjutatu on sõnaohter ja sisutu" - esineb sellist asja tõepoolest? Oleneb ju, mida keegi sisutuks peab ja enamasti sõimatakse selle sõnaga minu silmis päris adekvaatseid kirjatükke. Miks on osa maaniaid negatiivse sisuga, teised aga mitte? Melomaan ei ole ju nii häbistav olla kui grafomaan?
laupäev, veebruar 12, 2011
"Kirjad Inglile"
Järjekordne kodumaine film sai ära vaadatud - (kuri)kuulus "Kirjad Inglile", mida siis arvustuste põhjal tavaliselt kas taevani kiidetakse või maapõhja kirutakse. Linke erinevatele arvustustele leiab filmi Facebooki lehelt, toon siin ära ühe minu meelest parema, mis mulle kui filmivõhikule paljuski abiks oli.
Huvitav film, peale filmi lõppu valutas mul pea ja valutas kohe terve öö, hommikuni välja. Ega see ei pruukinud filmiga seotud olla aga varem pole nii juhtunud. Üldse oli tunne, et see film sõi mu energia ära. Täpselt nii nagu peale mõne hea raamatu lugemist ei taha pikka aega ühtegi teist kätte võtta, sest ei saa veel mõtteid loetu küljest ära. On lausa tunne, et tahaks seda filmi ühe korra veel vaadata (ma tavaliselt ei vaata filme kaks korda, sest elu on lühike). Kuidagi palju oli seda kõike, tundus, et esimese hooga ei jõudnud kõike ehk märgatagi.
Vahetu elamus oli umbes selline, et hea film aga mille pagana pärast oli seda groteskselt nilbet seksistseeni sinna vaja? Paistis kuidagi soovina šokeerida. Nüüd, erinevaid arvamusi ja seletusi lugedes hakkab endalegi koitma, et see stseen ehk ei olnudki nii eraldiseisev - hea on vahel targemaid inimesi ka lugeda (pean silmas siis mõningaid arvustajaid). Võib-olla peakski peale filmivaatamist mingeid arutlusõhtuid korraldama, sest teiste peegeldusest võivad endagi mõtted selgema sihi saada?
"Kirjad Inglile" olevat seisundifilm nagu ka "Püha Tõnu kiusamine" ja "Sügisball". Mulle see žanr sobib. Sobivad ju ka seisundiraamatud mulle rohkem kui krimkad ja armastuslood, kus rohkem tegevust kui "kaamerat, mis näitab halli seina". Eks vahel tahad ju isegi meelelahutust aga mul kipub olema nii, et rohkem tahaks mingeid ideid ja mõttekäike lugeda-vaadata-kuulata. Ja ei saa öelda, et antud filmis ka meelelahutust poleks olnud - suur osa stseenidest olid ka ilma sisu jälgimata silmale huvitavad vaadata. Ja mu meelest sai nalja ka, mis sest et julma ("aga siis peaks minema ülevalt süstla tooma" või "tule ruttu sisse, enne kui nad su täis situvad!").
Minu jaoks oli tegemist filmiga, mis pani mõtlema. Kas äkki võibki olla, et üks keskealine meesterahvas näebki tänapäevaelus vaid ohjade enda kätte haaramisest hulluks läinud ja ära mandunud eitede karja, kes muud ei oska kui kohustuslikus korras keppida ja pärast suurest ängist röökida? Naised ei oska olla, sest ühtegi normaalset meest ei ole - mehed mängivad kusagil sõda ja naised peavad kogu maailma enda õlule võtma. Naised muutuvad meesteks. Mehed keeravad maailmale selja ja leiavad, et kusagil mägedes ükskõik kelle vastu sõdides on lihtsam.
Ja siis see vana tõde ka, et kui midagi on läinud, siis see on läinud ja kätte seda enam kunagi ei saa. Nii palju kui ka tahaks, ei ole sellised õnnelikke lõppe, et ollakse 20 aastat kadunud ja siis tullakse tagasi ning kõik ootavad sind käed avali.
Selle seansi ajal, mida mina vaatasin, küll keegi poole pealt ei lahkunud.
Huvitav film, peale filmi lõppu valutas mul pea ja valutas kohe terve öö, hommikuni välja. Ega see ei pruukinud filmiga seotud olla aga varem pole nii juhtunud. Üldse oli tunne, et see film sõi mu energia ära. Täpselt nii nagu peale mõne hea raamatu lugemist ei taha pikka aega ühtegi teist kätte võtta, sest ei saa veel mõtteid loetu küljest ära. On lausa tunne, et tahaks seda filmi ühe korra veel vaadata (ma tavaliselt ei vaata filme kaks korda, sest elu on lühike). Kuidagi palju oli seda kõike, tundus, et esimese hooga ei jõudnud kõike ehk märgatagi.
Vahetu elamus oli umbes selline, et hea film aga mille pagana pärast oli seda groteskselt nilbet seksistseeni sinna vaja? Paistis kuidagi soovina šokeerida. Nüüd, erinevaid arvamusi ja seletusi lugedes hakkab endalegi koitma, et see stseen ehk ei olnudki nii eraldiseisev - hea on vahel targemaid inimesi ka lugeda (pean silmas siis mõningaid arvustajaid). Võib-olla peakski peale filmivaatamist mingeid arutlusõhtuid korraldama, sest teiste peegeldusest võivad endagi mõtted selgema sihi saada?
"Kirjad Inglile" olevat seisundifilm nagu ka "Püha Tõnu kiusamine" ja "Sügisball". Mulle see žanr sobib. Sobivad ju ka seisundiraamatud mulle rohkem kui krimkad ja armastuslood, kus rohkem tegevust kui "kaamerat, mis näitab halli seina". Eks vahel tahad ju isegi meelelahutust aga mul kipub olema nii, et rohkem tahaks mingeid ideid ja mõttekäike lugeda-vaadata-kuulata. Ja ei saa öelda, et antud filmis ka meelelahutust poleks olnud - suur osa stseenidest olid ka ilma sisu jälgimata silmale huvitavad vaadata. Ja mu meelest sai nalja ka, mis sest et julma ("aga siis peaks minema ülevalt süstla tooma" või "tule ruttu sisse, enne kui nad su täis situvad!").
Minu jaoks oli tegemist filmiga, mis pani mõtlema. Kas äkki võibki olla, et üks keskealine meesterahvas näebki tänapäevaelus vaid ohjade enda kätte haaramisest hulluks läinud ja ära mandunud eitede karja, kes muud ei oska kui kohustuslikus korras keppida ja pärast suurest ängist röökida? Naised ei oska olla, sest ühtegi normaalset meest ei ole - mehed mängivad kusagil sõda ja naised peavad kogu maailma enda õlule võtma. Naised muutuvad meesteks. Mehed keeravad maailmale selja ja leiavad, et kusagil mägedes ükskõik kelle vastu sõdides on lihtsam.
Ja siis see vana tõde ka, et kui midagi on läinud, siis see on läinud ja kätte seda enam kunagi ei saa. Nii palju kui ka tahaks, ei ole sellised õnnelikke lõppe, et ollakse 20 aastat kadunud ja siis tullakse tagasi ning kõik ootavad sind käed avali.
Selle seansi ajal, mida mina vaatasin, küll keegi poole pealt ei lahkunud.
reede, veebruar 11, 2011
Vastutus elu eest
Eelmisel nädalal sain teada, et mu laps sai lasteaiakoha munitsipaallasteaias, ei mingit ootamist - ime! Praegu käib ta lastehoius, mille koha eest tuleb maksta. Lükkasin ikkagi lasteaiakoha aasta võrra edasi. Miks? No esiteks kaalutlused, et rühm on lastehoius ikkagi väiksem - seega ehk ka vähem stressi ja haigusi. Teiseks aga...kole öelda ja mõelda aga äkki käivad rahalises lastehoius siiski vaid nende vanemate lapsed, kes eelistavad oma raha pigem laste kui millegi muu peale kulutada. Ehk siis vähem neid lapsi, kellega kodus ei tegeleta ja kes seetõttu vastikult käituda võiksid. Vähem "teise Eesti" järglasi. Ilge snoobijutt. Vastupidine kõigele sellele, mida ma varem eliitkoolide kohta arvanud olen. Praegu olen ma 100% kindel, et meie piirkonnakooli mu laps ei lähe, sest selle maine pole just kõige parem. Kirjutan ta oma ema juurde sisse ja läheb minu vanasse kooli või kui raha on, siis panen erakasse või Waldorfi. Mis inimeseks ma muutunud olen! Aga ikkagi oma laps...
Ise käisin täiesti tavalises koolis ja olen sellega väga rahul. Ega tollalgi räägiti, et osad koolid on teistest paremad, näiteks meie eramajade piirkonnas asuv kool oli hea seetõttu, et ümberkaudu elasid "normaalsed" pered, kusagil magalarajoonis asuvad koolid olid halvemad - sealsed lapsed hüperaktiivsed, kasvatamatud ja õppimise vastu meelestatud. Miks? Aedlinnas oli rahulikum ja maalähedasem elu kui stressis kivilinnas. Eks praegugi kiidetakse, et maakoolides on hea ja rahulik, miinuseks aga see, et pädevad õpetajad ei taha kuhugi kolkasse tööle asuda. Kui kuulata õpetajate ja teiste lastega kokkupuutuvate vanemate inimeste juttu, siis tundub küll, et asi on halvemuse poole läinud - lapsed on närvis ja stressis, trenni ei tee, teleka ja arvuti taga istumisest ning krõpsude õgimisest ülekaalulised, kitsa silmaringiga, ülbed jne. Selle arvuti mõjuga olen ma nõus - absoluutselt ei kujuta ette, milliseks kujuneb sünnist saati arvutiga ühendatud lapse elu. Otse sünnitusmajast Facebooki on ju pigem reegel kui erand. Ma ei ütle, et see on halb, ma ütlen, et see on teistmoodi ja ma ei kujuta ette, mida ja kuidas see mõjutab. Tänapäeva laste elu on palju laiahaardelisem kui varem - kui meie mängisime vaid oma aias ja selle ümber, siis tänapäeva laps võib suhelda ükskõik kellega kasvõi Hiinas (kui neil just internet blokeeritud ei ole). Ma kahtlustan, et see muudab tänapäeva lapse elu keerulisemaks, valikuterohkemaks ja seeläbi ka stressirohkemaks - stress omakorda kutsub ju esile negatiivset käitumist. Kas ei ole siis loomulik, et vanemad püüavad laste maailma veidikenegi kitsamaks muuta ja neid mitte kõigega koormata? Panna laps väikesesse kollektiivi, kus au sees nö "vanaaegsed" meelelahutused, mitte telekas ja arvuti, millega ta kodus paratamatult kokku puutub. Äkki on see hoopis negatiivse mõjuga? Tuleviku tulemustele orienteeritud maailmas on oluline läbilöögivõime ja mida rohkem kogemusi seda edukam laps on? Ma loodan siiski, et äkki on stressivabal elul ka omad plussid. Kui lapsele ei tekita just stressi see, et ta konkureerida ei oska...
Eks ole ju õige, et laps kasvab ikka omamoodi aga ei saa eitada, et mingid valikud on vanemate teha ja need võivad lapse hilisemat eluteed mõjutada. Kool ja sõpruskond on ju üks suurimaid mõjutajaid üldse. Vastutus on siiski suur.
Ise käisin täiesti tavalises koolis ja olen sellega väga rahul. Ega tollalgi räägiti, et osad koolid on teistest paremad, näiteks meie eramajade piirkonnas asuv kool oli hea seetõttu, et ümberkaudu elasid "normaalsed" pered, kusagil magalarajoonis asuvad koolid olid halvemad - sealsed lapsed hüperaktiivsed, kasvatamatud ja õppimise vastu meelestatud. Miks? Aedlinnas oli rahulikum ja maalähedasem elu kui stressis kivilinnas. Eks praegugi kiidetakse, et maakoolides on hea ja rahulik, miinuseks aga see, et pädevad õpetajad ei taha kuhugi kolkasse tööle asuda. Kui kuulata õpetajate ja teiste lastega kokkupuutuvate vanemate inimeste juttu, siis tundub küll, et asi on halvemuse poole läinud - lapsed on närvis ja stressis, trenni ei tee, teleka ja arvuti taga istumisest ning krõpsude õgimisest ülekaalulised, kitsa silmaringiga, ülbed jne. Selle arvuti mõjuga olen ma nõus - absoluutselt ei kujuta ette, milliseks kujuneb sünnist saati arvutiga ühendatud lapse elu. Otse sünnitusmajast Facebooki on ju pigem reegel kui erand. Ma ei ütle, et see on halb, ma ütlen, et see on teistmoodi ja ma ei kujuta ette, mida ja kuidas see mõjutab. Tänapäeva laste elu on palju laiahaardelisem kui varem - kui meie mängisime vaid oma aias ja selle ümber, siis tänapäeva laps võib suhelda ükskõik kellega kasvõi Hiinas (kui neil just internet blokeeritud ei ole). Ma kahtlustan, et see muudab tänapäeva lapse elu keerulisemaks, valikuterohkemaks ja seeläbi ka stressirohkemaks - stress omakorda kutsub ju esile negatiivset käitumist. Kas ei ole siis loomulik, et vanemad püüavad laste maailma veidikenegi kitsamaks muuta ja neid mitte kõigega koormata? Panna laps väikesesse kollektiivi, kus au sees nö "vanaaegsed" meelelahutused, mitte telekas ja arvuti, millega ta kodus paratamatult kokku puutub. Äkki on see hoopis negatiivse mõjuga? Tuleviku tulemustele orienteeritud maailmas on oluline läbilöögivõime ja mida rohkem kogemusi seda edukam laps on? Ma loodan siiski, et äkki on stressivabal elul ka omad plussid. Kui lapsele ei tekita just stressi see, et ta konkureerida ei oska...
Eks ole ju õige, et laps kasvab ikka omamoodi aga ei saa eitada, et mingid valikud on vanemate teha ja need võivad lapse hilisemat eluteed mõjutada. Kool ja sõpruskond on ju üks suurimaid mõjutajaid üldse. Vastutus on siiski suur.
teisipäev, veebruar 08, 2011
Vanasti küll nii palju p*******d ei olnud!
Võtsin jälle uue raamatu kätte ja ennäe imet - juba esimestel lehekülgedel taas peenised platsis! No tegelikult on seekord tegemist ikka (enamike arvates) väärt kirjandusega, Edgar Hilsenrath´i raamatuga "Nats ja juuksur". Raamatu arvustus näiteks siin , ettevaatust, sisaldab spoilerit! Sellest peenise-faktorist rääkides sai L. mu peale pahaseks, et mis see siis olgu, miks ma sihukesi asju loen. No ausõna, ma ei otsi spetsiaalselt. Kui palju on üldse raamatuid, kus mingit allapoole vööd tegevust üldse ei ole? Osa on sellised viisakad raamatud, kus kaamera vaikselt öölambile suunatakse kui asjaks läheb (ma ise ilmselt kirjutaks ka nii, teisiti ei oskaks kuidagi läheneda, ilmselt ainest Freudistidele), teised ehk need, mis mind mõtlema panevad on sellised, kus esinevad seksuaalperverssused ja/või -vägivald. No mitu viimast raamatut, mida ma lugenud olen neid viimaseid ei sisaldanud? Kenderi raamat - otse loomulikult, mind viimati pisarateni liigutanud kohutavalt kurb ja samas nii ilus ja inimlik raamat - Lloyd James´i "Mr Pip" (üks tutvustav arvustus siin ) samuti. Iseenesest on loomulik, et sõdadest rääkivad raamatud ka seesuguseid momente sisaldavad, Remarque igavese romantikuna on vist vaid suutnud neist hoiduda. No ja siis muidugi mõned aplalt teemat menu nimel ekspluateerivad raamatud nagu hiljuti kohatud "Käed eemale Õnnest".
Mõnest arvamusest on välja imbunud, et kunst pidavatki olema see kui paljast ihu eksponeeritakse. Negatiivses mõttes siis - et kui su filmis keegi palja tilliga ei tolgenda või raamatus kedagi ära ei vägistata, siis pole see kunst ega midagi. Ma päris nõus ei ole. Äkki on siin tegemist seksi trivialiseerumisega, millest ka kunagi pikemalt juttu oli (Arni blogis ja mul ka veidi teise nurga alt) ? Üks osa inimesi võtab teemat täiesti tavalise asjana ja teisi jätkuvalt šokeerib. Ma jään vist ise kuhugi vahepeale, ei šokeeri aga ei taha lugeda kui asi paljalt labasuse peale läheb. Siis hakkab piinlik. Ahjaa, meenub, et kunagi sai kirjutatud Stieg Larssoni näitel krimkadest ja sellest, kuidas mulle öeldi, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat. Ehk siis mingi liikumine kuhugipoole ikkagi toimub. Aga kas see on nii ainult kunstimaailmas või päriselus ka? See on muidugi jälle miljoni dollari küsimus samasse auku väitega "Vanasti küll nii palju pedesid ei olnud!".
Mõnest arvamusest on välja imbunud, et kunst pidavatki olema see kui paljast ihu eksponeeritakse. Negatiivses mõttes siis - et kui su filmis keegi palja tilliga ei tolgenda või raamatus kedagi ära ei vägistata, siis pole see kunst ega midagi. Ma päris nõus ei ole. Äkki on siin tegemist seksi trivialiseerumisega, millest ka kunagi pikemalt juttu oli (Arni blogis ja mul ka veidi teise nurga alt) ? Üks osa inimesi võtab teemat täiesti tavalise asjana ja teisi jätkuvalt šokeerib. Ma jään vist ise kuhugi vahepeale, ei šokeeri aga ei taha lugeda kui asi paljalt labasuse peale läheb. Siis hakkab piinlik. Ahjaa, meenub, et kunagi sai kirjutatud Stieg Larssoni näitel krimkadest ja sellest, kuidas mulle öeldi, et tänapäeval ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu selline motiiviks enam ei sobivat. Ehk siis mingi liikumine kuhugipoole ikkagi toimub. Aga kas see on nii ainult kunstimaailmas või päriselus ka? See on muidugi jälle miljoni dollari küsimus samasse auku väitega "Vanasti küll nii palju pedesid ei olnud!".
esmaspäev, veebruar 07, 2011
Head ja halvad söögid*
Ei tea, mis minuga toimub aga juba mitu viimast nädalat ei taha miskit "maalähedast" süüa. Ei kartulid ja kaste, makaronid hakklihaga ega plov tekita mingeid positiivseid emotsioone. Sügavkülmutatud woki aedviljad ajavad päris öökima ning purgisupp läheb hädaga alla. Tahaks midagi head ja värsket, huvitavaid maitseid - Hiina toitu, sushit, õiget Itaalia pitsat, kasvõi Caesari salatit. Oma kulinaarsest saamatusest olen mingi meemi käigus vist kirjutanud ka. Ei, ma täitsa usun, et oleksin võimeline ka hea toidu valmis tegema aga takistused on hoopis teised. Heade toitude koostisosad on tavaliselt mingid spetsiifilised asjad, mida läheb vaja ehk näpuotsatäis aga mis on äärmiselt olulised roa maitse juures - koju pead endale ikkagi suurema koguse ostma. Meenub lugu selleriga, mida mul supi sisse paari varrekest vaja oli aga poes müüdi neid parajasti suure pundiga ning hiljem tuli välja, et tallele pandud seller haiseb külmkapis lausa võikalt (ilmselt vaid minu konkreetne lõhna-kiiks) ja ma pidin ülejäägid ära viskama, mis on mulle kangesti vastumeelne tegevus. Mojitode jaoks ostetud fariinsuhkur kuivas ka järgmiseks korraks pakki ära.
Teine asi on kaupade värskusega - ma ei käi iga päev poes vaid ainult paar korda nädalas. Tavaliselt saab siis nö tavaline nädalamenüü ära planeeritud, et ikka karp hakkliha - sellest ikka mingi söögi saab ja siis mõned külmutatud jälkused (frikadellid, pelmeenid, friikad, kalapulgad, köögiviljad) ka, mida hea kiire soojendada kui häda käes. Kartulid, makaronid-spagetid või riis juurde ja ongi muretu. Kui ma tahaks iga päev korralikku värsket toitu teha, peaksin ka iga päev poes käima ja seda ma ilmselt ei viitsiks. Lisada tuleks siis ka toidu valmistamise aeg.
Nüüd olengi lõunaste kiirnuudlite või Selveri valmistoitude asemel hakanud paar korda nädalas väljas söömas käima. Eks ta paar korda kallim tuleb aga vastik on ka päevast päeva endale mingit poolkõva värki sisse ajada kui hing paremat asja tahaks. Lõunase korraliku söömise tõttu ei taha ma nüüd õhtuti eriti midagi süüa ja hakkan mõistma oma kunagisi pealinna kolleege, kes leidsid, et kui päevas on vaid 1 suurem söögikord, siis olgu see vähemalt korralik ja olid nõus lõunale ca 100 krooni kulutama. Kooner minus võrdleb muidugi 5 ja poole eurost lõhega Caesari salatit üheeurose Selveri nuudliroaga...Aga no ei ole normaalne niimoodi elada, et elad ühte elu ja mõttes unistad teisest, mis oleks ka kättesaadav aga lihtsalt kokkuhoidlikkusest keelad seda endale. No võib ju olla, et juhtub midagi ning sul oleks seda kõhu kõrvalt säästetud raha kangesti tarvis aga samas võib ka nii juhtuda, et see raha lihtsalt seisab seal kontol ja muud head temast ei saa.
Igatahes tegin endale ühe gourmet-koha kliendikaardi, kokkuhoid seegi.
Huvitav aga kui palju on neid keda rahuldabki kartul-kaste ja nad lihtsalt ei soovigi muud süüa? Neid, kes isegi välja sööma minnes valivad mingi koduseid roogasid pakkuva pubi ega eksi kunagi šnitslist kaugemale. On see maitseline eelistus, teadmatus või soovimatus uut proovida? Ahjaa, isa kaebas kunagi, et läksid sõbra noore väimehega suusareisile ja väljas söömise all mõistnud too noormees ainult burgereid. Ka raske juhus.
Kindlasti on maitseeelistustes suur roll harjumustel. Samas tuleme me ju pea kõik kartuli-kastme ja viineri-makaroni maailmast. Kas ma olen vastik snoob ja reetur kui eestlasele sobimatut sööki ihkan? Nagu reetlikud külamehed Kivirähu raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu", kes leiba sööma hakkasid? Eks kodu ümber kasvanu ole ju inimesele sobivam toidus, kust ta kõige paremini oma kehale vajaliku kätte saab. Samas pole see meie söögilaud just eriti tervislik - no võtkem või meie majoneesi salatid. Ema just väitis, et vene ajal ei olevat algul üldse mitte värskeid mingeid salateid olnud. Tõepoolest ka mina mäletan poodidest vaid hapukapsa-porgandi salatit aga ka see olevat nö uuema aja leiutis.
Eks ju keha dikteerib ka, mida tal vaja on ja selle järele ka isu tuleb. Ilmselt on minu kartulinorm mingiks ajaks lihtsalt täidetud saanud.
*Kurjamil on sellenimeline laul ka
Teine asi on kaupade värskusega - ma ei käi iga päev poes vaid ainult paar korda nädalas. Tavaliselt saab siis nö tavaline nädalamenüü ära planeeritud, et ikka karp hakkliha - sellest ikka mingi söögi saab ja siis mõned külmutatud jälkused (frikadellid, pelmeenid, friikad, kalapulgad, köögiviljad) ka, mida hea kiire soojendada kui häda käes. Kartulid, makaronid-spagetid või riis juurde ja ongi muretu. Kui ma tahaks iga päev korralikku värsket toitu teha, peaksin ka iga päev poes käima ja seda ma ilmselt ei viitsiks. Lisada tuleks siis ka toidu valmistamise aeg.
Nüüd olengi lõunaste kiirnuudlite või Selveri valmistoitude asemel hakanud paar korda nädalas väljas söömas käima. Eks ta paar korda kallim tuleb aga vastik on ka päevast päeva endale mingit poolkõva värki sisse ajada kui hing paremat asja tahaks. Lõunase korraliku söömise tõttu ei taha ma nüüd õhtuti eriti midagi süüa ja hakkan mõistma oma kunagisi pealinna kolleege, kes leidsid, et kui päevas on vaid 1 suurem söögikord, siis olgu see vähemalt korralik ja olid nõus lõunale ca 100 krooni kulutama. Kooner minus võrdleb muidugi 5 ja poole eurost lõhega Caesari salatit üheeurose Selveri nuudliroaga...Aga no ei ole normaalne niimoodi elada, et elad ühte elu ja mõttes unistad teisest, mis oleks ka kättesaadav aga lihtsalt kokkuhoidlikkusest keelad seda endale. No võib ju olla, et juhtub midagi ning sul oleks seda kõhu kõrvalt säästetud raha kangesti tarvis aga samas võib ka nii juhtuda, et see raha lihtsalt seisab seal kontol ja muud head temast ei saa.
Igatahes tegin endale ühe gourmet-koha kliendikaardi, kokkuhoid seegi.
Huvitav aga kui palju on neid keda rahuldabki kartul-kaste ja nad lihtsalt ei soovigi muud süüa? Neid, kes isegi välja sööma minnes valivad mingi koduseid roogasid pakkuva pubi ega eksi kunagi šnitslist kaugemale. On see maitseline eelistus, teadmatus või soovimatus uut proovida? Ahjaa, isa kaebas kunagi, et läksid sõbra noore väimehega suusareisile ja väljas söömise all mõistnud too noormees ainult burgereid. Ka raske juhus.
Kindlasti on maitseeelistustes suur roll harjumustel. Samas tuleme me ju pea kõik kartuli-kastme ja viineri-makaroni maailmast. Kas ma olen vastik snoob ja reetur kui eestlasele sobimatut sööki ihkan? Nagu reetlikud külamehed Kivirähu raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu", kes leiba sööma hakkasid? Eks kodu ümber kasvanu ole ju inimesele sobivam toidus, kust ta kõige paremini oma kehale vajaliku kätte saab. Samas pole see meie söögilaud just eriti tervislik - no võtkem või meie majoneesi salatid. Ema just väitis, et vene ajal ei olevat algul üldse mitte värskeid mingeid salateid olnud. Tõepoolest ka mina mäletan poodidest vaid hapukapsa-porgandi salatit aga ka see olevat nö uuema aja leiutis.
Eks ju keha dikteerib ka, mida tal vaja on ja selle järele ka isu tuleb. Ilmselt on minu kartulinorm mingiks ajaks lihtsalt täidetud saanud.
*Kurjamil on sellenimeline laul ka
neljapäev, veebruar 03, 2011
Mõned raamatud tuleks hoiatussiltidega varustada
Huuh...sattusin raamatukogus uusi raamatuid laenutades tõelise "pärli" peale. Eks oma viga ka, oleks pidanud enne guugeldama. Seda, et Elme Väljaste mulle ei sobi, olen ma juba omal nahal teada saanud, selle praeguse "šoki"kirjaniku eesnimi - Milvi - oleks ju pidanud ka peas häirekella tööle panema...Ok, see oli solvav, sest paljud vanemad daamid suudaksid ka täiesti loetavat teksti kirjutada. Aga see konkreetne küll mitte. Lugesin nii umbes 10 esimest lehte läbi ja stiil meenutas kahtlaselt neid Maajade lembejutte, veidi guugeldades ilmnes, et palju mööda ei pannudki. Daami ühes teises šedöövris sisaldub näiteks selline mahlakas lõik:
”Lõpuks ta tuli, pestud ja õhetav, kuid – täiesti alasti! Keerasin punastades pilgu kõrvale, mul oli piinlik… Avasin silmad ja pöörasin ennast tema poole. On ikka vägev jurakas! Oh issand küll! Kas ma pean selle endasse vastu võtma… Oh jeerum!”
Oh jeerum tõesti. 2008. aasta Naisteleht on teinud tollal 77-aastasest (!) kirjanikuprouast ka loo. Olevat teine suisa menuautor. Minu vanaema näiteks keeldub igasugu Barbara Cartlanditest - olevat porno, loeb pigem krimkasid. Ma porno ei ütleks, ma ütleks piinlikult labane. Lihtsa inimese lihtne elu ja lihalikud vajadused. Iuuu.
Raamat, mida mina üritasin lugeda oli muideks "noortekas" "Käed eemale Õnnest". Tädi mõistvat noori hästi. No ma ei tea. Eks laias laastus ole ju nii noorte kui vanade teemad samad - armastus jne. Aga nendes menu-"armastusromaanides" käsitletakse seda armastust minu jaoks kuidagi liiga instrumentaalsel moel. Kõlab jube puritaanlikult aga minu jaoks ei ole tõesti huvitav lugeda kui jäme kellelgi on. Selline "kirjandus" sobikski kuhugi erootikaajakirja, miks seda üldse rikkuda armastuse nimega? Kõik teavad ju, et koduperenaised loevad neid jutte just testosteroonist nõretavate kohtade pärast. Räägitakse, et hea kui inimene üldse loeb, pole väga oluline, mida. No mind küll hirmutab mõte, et mõni 14-aastane seda Õnne-raamatut loeb. Ei, mind ei šokeeri see, et ta võiks teada saada, et inimesed seksivad ja võivad rasedaks jääda või et on olemas käperdavad kasuisad vaid just see kirjutatu labane stiil. Et laps loeks ja arvaks, et nii ongi normaalne mõelda ja rääkida. No näiteks kasutatakse tüdruku kohta sõna "lits" erinevates variatsioonides ja mitte kusagil ei mainitagi, et see tema jaoks kuidagi solvav võiks olla. Eks seda ole keeruline seletada aga mu meelest saaks sama teemat ka mõjuvamalt esitada kui lihtsalt näkkulajatava naturaalsusega. Nii, et lugeja ei tunneks justkui oleks kõik toimuv normaalne ja mitte kuidagi taunitav.
No näiteks on Nirti raamatus sarnane alkoholismi-teema sees aga seal tuleb kohe välja autori negatiivne hoiak labasuse suhtes, ka seksi on seal piisavalt aga ei kusagil instrumentaariumi täpsemat kirjeldust. Porno ja erootika vahe peaks ju olema ka see, et esimene esitab naturaalset akti ilma fantaasiale ruumi jätmata, teise mõju sõltub inimesest endast ja tema tõlgendustest. Mul pole midagi nende kahe eksisteerimise vastu aga häirib kui ühte esitatakse teise pähe. Ma pole ilmselt sihtgrupp ka ja ehk sihtgrupil pole probleeme žanri määratlemisega - nad kas ei otsigi sellistest raamatutest midagi enamat või siis ei teagi, et midagi enamat võiks olemas olla.
”Lõpuks ta tuli, pestud ja õhetav, kuid – täiesti alasti! Keerasin punastades pilgu kõrvale, mul oli piinlik… Avasin silmad ja pöörasin ennast tema poole. On ikka vägev jurakas! Oh issand küll! Kas ma pean selle endasse vastu võtma… Oh jeerum!”
Oh jeerum tõesti. 2008. aasta Naisteleht on teinud tollal 77-aastasest (!) kirjanikuprouast ka loo. Olevat teine suisa menuautor. Minu vanaema näiteks keeldub igasugu Barbara Cartlanditest - olevat porno, loeb pigem krimkasid. Ma porno ei ütleks, ma ütleks piinlikult labane. Lihtsa inimese lihtne elu ja lihalikud vajadused. Iuuu.
Raamat, mida mina üritasin lugeda oli muideks "noortekas" "Käed eemale Õnnest". Tädi mõistvat noori hästi. No ma ei tea. Eks laias laastus ole ju nii noorte kui vanade teemad samad - armastus jne. Aga nendes menu-"armastusromaanides" käsitletakse seda armastust minu jaoks kuidagi liiga instrumentaalsel moel. Kõlab jube puritaanlikult aga minu jaoks ei ole tõesti huvitav lugeda kui jäme kellelgi on. Selline "kirjandus" sobikski kuhugi erootikaajakirja, miks seda üldse rikkuda armastuse nimega? Kõik teavad ju, et koduperenaised loevad neid jutte just testosteroonist nõretavate kohtade pärast. Räägitakse, et hea kui inimene üldse loeb, pole väga oluline, mida. No mind küll hirmutab mõte, et mõni 14-aastane seda Õnne-raamatut loeb. Ei, mind ei šokeeri see, et ta võiks teada saada, et inimesed seksivad ja võivad rasedaks jääda või et on olemas käperdavad kasuisad vaid just see kirjutatu labane stiil. Et laps loeks ja arvaks, et nii ongi normaalne mõelda ja rääkida. No näiteks kasutatakse tüdruku kohta sõna "lits" erinevates variatsioonides ja mitte kusagil ei mainitagi, et see tema jaoks kuidagi solvav võiks olla. Eks seda ole keeruline seletada aga mu meelest saaks sama teemat ka mõjuvamalt esitada kui lihtsalt näkkulajatava naturaalsusega. Nii, et lugeja ei tunneks justkui oleks kõik toimuv normaalne ja mitte kuidagi taunitav.
No näiteks on Nirti raamatus sarnane alkoholismi-teema sees aga seal tuleb kohe välja autori negatiivne hoiak labasuse suhtes, ka seksi on seal piisavalt aga ei kusagil instrumentaariumi täpsemat kirjeldust. Porno ja erootika vahe peaks ju olema ka see, et esimene esitab naturaalset akti ilma fantaasiale ruumi jätmata, teise mõju sõltub inimesest endast ja tema tõlgendustest. Mul pole midagi nende kahe eksisteerimise vastu aga häirib kui ühte esitatakse teise pähe. Ma pole ilmselt sihtgrupp ka ja ehk sihtgrupil pole probleeme žanri määratlemisega - nad kas ei otsigi sellistest raamatutest midagi enamat või siis ei teagi, et midagi enamat võiks olemas olla.
Tellimine:
Postitused (Atom)