Raamatut otsisin aga seetõttu, et mulle tundus neljanda osa kaanel olev reklaamlause - "Mitte miski, mida on võimalik Ferrante loomingu kohta lugeda, ei valmista sind ette millekski nii raevukaks" Amy Rowland, The New York Times - tuttav juba varasemast ajast, aga siiani arusaamatuks jäänud. Viimase osa lugemise järel sain aga sellest aru.
This ain't no summer of love ehk kui kerget suvelugemist soovite, siis unustage see raamat parem heaga ära. Parafraseerides üht mu sõpra, kes ütles peale kinos "Sügisballi" vaatamist, et "hea film, aga kui sa juba niigi mängid mõttega endale nöör kaela panna, siis pigem mitte.." See raamat on puhas äng.
Päris kohe see silma ei hakkagi, autor pühendab tüütult palju aega selgitamaks välja, miks üks inimene laseb ennast kohelda nagu jalamatti. Palju jätku eelmises osas alguse saanud emadus vs tööalane eneseteostus teemale. Sellele, kuidas meestele on üldjuhul lihtne oma pere juurest minema jalutada, naine aga tunneb süüd juba siis, kui peab paariks päevaks tööreisile sõitma. Kõik see muidugi Ferrantele iseloomulikus vahedas ja täpses stiilis, nämmutamata, puust ja punaseks tegemata. Siiski, see ei ole see, milleks oleks pidanud neljanda osa kirjutama. (Kuigi "Emadus on taak" on üks olulisi märkmeid, mille ma lugemise ajal tegin ja seda teemat ei saa selle raamatu juures kuidagi alahinnata.)
Ja siis ühel hetkel see tuleb. See, millest kogu teos tegelikult räägib ja mis päriselt põhiline on. See, mis matab su raevukalt enda alla, tahab panna unustama ja õhku ahmima, see mida sa näha ei sooviks , aga mis ometi on. "/.../me oleme ülimalt täis tuubitud olevused, täis füüsikat, astrofüüsikat, bioloogiat, religiooni, hinge, väikekodanlust, proletariaati, kapitali, tööd, kasumit, poliitikat, lugematuid harmoonilisi ja disharmoonilisi väljendeid, kaost seest ja kaost väljas. " (lk 233) "/.../ kurjus kulgeb ettearvamatuid teid. Sellele pannakse peale kirikud, konvendid, raamatud /.../ ja kurjus murrab läbi põranda ja ilmub välja seal, kus sa seda ei oota." (lk 375). Entroopia meie sees ja meie ümber, mida me kardame end lõpuks kätte saavat. Ferrante näitlikustab seda Napoliga, kus progress ei vii mitte millegi paremani, see lihtsalt pühib vana vaiba alla, katab pealtnäha suhkruvaabaga, aga tegelikult ei muutu midagi. Kurjus on kui mitmepealine hüdra. Kui üks paha maha lüüa, ei parane miski. See ei mõjuta süsteemi. Süsteem on ikka sama. Meie ise olemegi see süsteem. Kõik on kasutu, sest see kurjus on meis sees. Haridusest ei ole mitte mingit abi. See on sadul sea seljas. Me oleme madalate ihade järel jooksvad vägivaldsed loomad, vähemalt liigina.
Ma imestasin pärast teiste kommentaare lugedes, kuidas enamik nägi Lilas manipuleerivat tegelast. Kui sa oled juhtumisi inimene, kes elu kõikehävitavat loomust läbi näeb, võib see tõeliselt piinarikas olla. Lila nägi ainsaks võimaluseks kontrolli. Aga inimene ei oma iialgi elu üle täit kontrolli. Mina ei suuda uskuda Lenut, kes ütleb oma tütrele: "Sa ära usu, et maailm hammustab oma saba, kord läheb hästi, kord halvasti, siis jälle hästi. Me peame töötama järjepidevalt, distsiplineeritult, samm-sammult, olenemata sellest, kuidas lood meie ümber lähevad, ja püüdma mitte eksida, sest vigade eest tuleb maksta." (lk 368). Ma pigem usun nagu Lila, et sellest kõigest ei ole mitte mingit abi. Tema peamine neurooside põhjus oli ju selles, et ta oli proovinud, aga ikka tegi elu omad korrektiivid. Miks mõni tahab end ajalukku jäädvustada ja teine end sealt kustutada? Ma ei saa midagi parata, et tunnen just Lila-suguste vastu poolehoidu. Kas inimühiskond on üldse seda väärt, et tahta sinna panustada?
"Ainult halbades romaanides mõtlevad inimesed alati õigeid asju, ütlevad alati õigeid asju, igal tagajärjel on põhjus, on meeldivad ja ebameeldivad, head ja halvad, lõpuks lohutab sind kõik." (lk 375)
Aitäh Varrakule raamatu eest!
