neljapäev, juuli 28, 2016

#bändisärgisuvi

Raadio 2-l on sellenimeline (ja -sisuline) kampaania käimas ning kuigi ma mingeid otseseid reegleid sellel ei tuvastanudki, siis inspiratsiooni sain intervjuust Niinestega, kus ta murdosa oma särgikogust esitles ja samas ka nii mõnegi kriitikanoole suvaliste bändisärgikandjate suunas heitis.

Ma olen ka nimelt selline pirtsakas, et vaatan viltu, kui keegi mingist bändist teadmata selle kollektiivi logoga särgi endale selga ajab. Minu jaoks on bändisärk endiselt statement. Samas on mu jaoks oluline ka särgi üldine väljanägemine. Sellest tulenevalt on mul bändisärke väga vähe.

Esiteks tahan ma, et särk oleks mingi mulle meeldiva bändi oma. See on see esimene ja kõige lihtsam kriteerium.
Teiseks peab särk olema äge + naiseliku lõikega. Selle teise punkti tõttu pole mul suurema osa oma lemmikute särke olemas. Isegi kui on ägeda kujundusega särk, on see enamasti tavalise T-särgi lõikega ning ma tõesti ei kujuta ette olukorda, kus ma väljaspool kodu sellist asja kannaks. Niisama kappi seisma pole mõtet isegi Iron Maideni särki osta. Paljudel Eesti bändidel on ka see sama jama. N. Psychoterror, kes muidu iga plaadiga ka särgi üllitanud on (viimaste plaatidega siis).
Kolmas põhjus, miks mul näiteks pole Motörheadi särki, on see, et ma tahaks originaali ehk siis bändi ametlikku merchi (nonii, nüüd ma kasutan ka ise seda sõna, mille peale vihased oldi, aga eesti keeles kõlaks see vist kui promokraam vms ja see pole oluliselt parem). Ehk siis tahaks toetada bändi. Ülemaailmselt poppide bändide häda on see, et originaalkraam on jube kallis, feik aga kõigil seljas.

Aga minu särgid siis. Esimesena minu au ja uhkus, mille kohta ma võiks isegi oletada, et Eestis ainueksemplar, on muidugi Courtney Love´i ametlik T-särk. Netist tellitud:
Kui keegi "brändikauge" inimene seda vaatama satub, siis tegemist on Versace logo töötlusega, kus Medusa asemel Courtney. Lisaks sellele kujundusele disainis (eks)Courtney fänn Greg Frederick veel teisigi ägedaid särke C.L-i viimase tuuri jaoks. Mis ta ise sellest sai, võib lugeda siit. Iseenesest inetu lugu. Samas särk on ju äge, idee hea ning väärib kandmist.

Teine särk, mida ma hea meelega kannan ja mille ma pildistamiseks pidingi mustapesukastist välja koukima, on kodumaise industriaalrockbändi Evestus oma:

Maikad meeldivad mulle isegi rohkem kui tavalised naistelõikega T-särgid, eriti siis, kui neil on trükk nii ees kui taga. No siin on veel lisaks ka intrigeeriv tekst. Evestus on ka muidu visuaalselt (muusika meeldib mulle muidugi ka) perfektne bänd. Vaadake või seda videot - on ju palju ilusaid inimesi!?
Nii, veel on mul Velikije Luki bändisärk:

Foto autor Päivi Leino
Selle sain suisa taaskasutusgrupist. Olevat autogrammid ka peal olnud, aga neist polnud palju järel ja nüüd enam üldse mitte. Kui küsida, mida mina kaltsukatest ostan, siis vot selliseid rariteete ostan küll.

Viimane bändisärk mulle kingiti. Koos Metal-survival-kit´i nime kandnud albumikogumikuga. Särk on selline:
Äärmiselt kokkusobiv kingitus, aga ega ma ei kurda. Kus ma seda kandnud olen? Viru Folgil näiteks. Mitte, et hipid mulle seal selle pärast kallale kippunud oleks, aga ikka on niimoodi omaette südames hea mässata.

Meenus veel, et mul oli kunagi Musta Q fännklubi poolt välja antud Musta Q T-särk. Google on selles osas täitsa abitu, aga mu meelest kandis ka bänd mingil ajal neid samu särke. Need olid küll tavalised sootu lõikega ürbid, kuid see-eest väga ägeda disainiga nii ees kui taga. Seitse korda ägedamad kui klassiõdede Kadaka/Anne turult ostetud Backstreet Boysi särgid. Mingi arusaamatu diip lause oli veel tagumiku peal, aga no mitte ei mäleta, mis see oli. Kantud sai ribadeks.

Ahjaa, hiljuti leidis ema kapist ühe veneaegse valge särgi, kus rinnal tekst TYPИCT CCCP . Ehk siis ansambli Turist fake-bändisärk. Veneaegsed materjalid on muidugi nii ebameeldivad naha vastas, et kandnud olen seda vaid korra.

neljapäev, juuli 21, 2016

Hinnangute andmisest ja teadvustamata süütundest

Seoses selle vegan-teemaga hakkasin pikemalt mõtlema teadvustamata süütundele. Seal teemas siis kerkis see esile seoses mitte-veganitega, kes tajuvad veganlust alateadlikult rünnakuna - lihasöömine on paha, järelikult olen mina ka paha ning seetõttu ründan veganit, sest võib-olla ma sisimas tõesti tunnengi, et lihasöömine on ebaeetiline.

No selliseid teemasid on tegelikult veel palju. Isegi kui keegi sulle miskit ette ei heida, tajud sa teistsugust arvamust rünnakuna, sest sisimas sa päris rahul endaga pole ja tajud, et see teistsugune arvamus ongi õige, aga sa ise ei suuda/oska selle järgi elada. A la tunned häbi, et oled laisk ja siis pasundad Internetis, kuidas õige inimese kodu ongi sassis ja segamini (nagu mina). Ainuke asi on see, et ma tõesti ei tunne erilist häbi selle laiskuse pärast, aga mulle on õpetatud, et peaks. On see siis teadvustamata süütunne või mitte?

Mõni aeg tagasi sattusin FB-s sellise lõime peale, kus üks mu paljulapseline tuttav soovis saada nõu, kust saaks kõige paremat piparkoogitainast. Tema üleskutsele reageeris üks inimene aga hoopis sellega, et soovitas tal tainas ise valmis teha, sest see on nii lihtne ja hoopis maitsvam. Kerge iroonianoodiga vastas too küsija siis, et kui tal laste, kodu, toidu, käsitöö jms sellise tilu-lilu kõrvalt aega jääb, küll ta siis teeb. Kas sellist vastust võiks pidada märgiks solvumisest? Mina pigem nii ei võtaks, sest no küsimus oli ju konkreetne ega sisaldanud huvi isetegemise vastu. Võib-olla see isetegemise soovitaja aga imestas, et miks niimoodi reageeriti, tema ju lihtsalt soovitas.

Eks see kõik vist olegi pigem tunnetuse küsimus. Kindlasti sõltub isikutest ja arvatavasti ka tujust. Eriti veel Internetis, kus sa teise inimese miimikat, tooni jms väga hästi ei taju. Ühel poolel on kerge näha teises oma arvamuse pealesurujat ja teisel asjatut solvujat, sisemise süütunde käes vaevlejat. Kõik need emaduse teemad on ju seda täis. Keegi küsib foorumis, kui vanalt lapse hoidu viisite ja alati leidub keegi, kes vastab, et tema küll oma last iial hoidu ei paneks vaid kasvataks ikka ise. On seal mingi negatiivne hoiak taga või mitte? Minu jaoks pigem on. Aga kas ma sealjuures tunnen end tegelikult sisimas halva emana, et oma lapse hoidu panin või mind lihtsalt ärritab selline ainult endast lähtuv lahmimine? No ja siis see teine vastaks, et tema üldse ei lahminud, ei tahtnud kedagi solvata, aga. Minu jaoks on see ikkagi selline "ma ei ole küll rassist, aga"-tüüpi arvamus. Küsiti, kui vanalt hoidu panite - vasta lihtsalt, et ei pannudki, ei ole vaja lisada, et "eelistan ise kasvatada", mis ju ometi sisaldab hinnangut (aga äkki ainult minu jaoks?). Täiesti väljamõeldud juhtum muuseas.

Saad ju öelda: "Olen vegan", lisamata, et loomade söömine on sinu meelest ebaeetiline.
Saab ju öelda: "Koristan iga päev", lisamata, et koristamata kodu on sinu meelest rõve.
Saab ju öelda: "Andsin lapsele 3 aastat rinda", lisamata, et rinnapiim on lapsele hädavajalik.
Jne Jne.

Võib-olla mulle meeldib lihtsalt märgata neid hinnanguid lausete taga? Võib-olla ma olen ülitundlik? Võib-olla ma tunnen end sisimas kõigi maailma asjade pärast süüdi? Võib-olla minus pesitseb soov olla igas asjas absoluutselt ideaalne?

"Minuga on lihtne toime tulla, kui mind pimesi jumaldada*" - teema äkki?

*Mu üks lemmikuimaid tsitaate, autorit ei tea, leidsin selle kunagi mingist nalja-päevikust.

kolmapäev, juuli 20, 2016

Kiida lolli ja loll teeb

Inspireeris mind Rabarberibulvari kirjutis Tove Janssoni elulooraamatust. Raamatut ma lugenud ei ole, aga see tööhimu puudumise teema suhestus minugagi. Just see osa, et "Töötahet seemendab tegelikult positiivne tagasiside."

Minu palgatööle puudub igasugune tagasiside. Teen oma asja ära, personaalsest perfektsionismist väga korralikult, aga ei midagi enamat. Ma ei pinguta rohkem kui vaja, ma ei paku mingit lisandväärtust, sest mitte keegi seda ei tunnustaks. Varem olid meilgi arenguvestlused, seati eesmärke, kuulati ära, tehti ettepanekuid, aga inimene, kes sellega tegeles, läks ära ja tema asemel on teistsugune, selline, kes annab vabad käed, aga keda samas ei huvita ka. Heal juhul korra aastas näeme teda, aga siis ta ka kellegagi personaalselt ei räägi. Eelmise inimesega olime ikka iganädalaselt kirjavahetuses, nüüd oleme täitsa omaette. Ega ma ei kurda, hea vaba elu, keegi ei ela seljas, keegi ei nõua midagi. Raha ju ikka antakse. Vaba aega on palju.

Võib-olla, kui asjad oleks teisiti, saaks ka minust Kristi Täht? Ma lugesin selle artikli täismahus läbi toona kui see teema aktuaalne oli ja tegelikult ma saan temast aru. Isegi kui kõik need tsitaadid ongi šokeerivad, siis ärialal on tal ju õigus. Ta on olnud väga tubli, töötanud ennast nullist üles, ta on enesekindel ja lööb läbi. Ainus asi, millest mina aru ei saa, on see, miks ta arvab, et kõik peaksid olema sellised nagu tema? Miks ma ei võiks elada Mustamäel, omada Kiat ja olla sealjuures õnnelik? Tema rabab, kogub raha ja käib korra aastas Ameerikas, mina tšillin niisama, käin paar korda aastas Lätis ja Soomes ning küll ma kunagi sinna Ameerikasse ka saan. Ma ei taha rabada, ma tahan rahus elada. Mul ei ole vaja asju, ma tahan pigem vabadust. Samal ajal on ajakirjandus täis artikleid, kuidas tuleb osata puhata, kuidas ennast mitte surnuks töötada, kuidas stressi vältida jne. Mul neid probleeme pole - äkki olen hoopis mina õigel teel?

Loomulikult ei puudu mul saavutusvajadus. Selle rahuldamiseks läksin ma töö kõrvalt magistrisse. Koolis on hea käia - teed tööd ja saad kiita. Enesekindlus tõuseb. Kui keegi tööl ka märkaks ja kiidaks, ilmselt teeks ka. Selle asemel on töö ajal hea blogida - inimesed loevad, reageerivad, sa näed, et oled olemas. Kas ma jõuaks blogida, kui ma korralikult tööd teeks? Ei jõuaks, aga kuna kirjutada mulle meeldib, siis jääksin ma töö tõttu sellest võimalusest ilma. Kas blogimine ongi minu vabatahtlik töö, mida ma enda lõbuks, inimestega tutvumiseks ja enda arendamiseks teen? No kui ma töö ajal blogin, siis mul palk jookseb ju. Ideaalne variant ju.

Ainuke asi, mis ilmselt kurvastab kedagi teist peale minu - üks korralik ja koolitatud inimene istub põhimõtteliselt jõude, ajab netis lolli loba ega paranda piisaval määral riiklikku SKT-d. Samas on mu meelest palju töökohti, kus samuti mitte midagi kasulikku ei tehta, aga lisaks tuleb veel oma tagumikutunnid täis teha ja teeselda, et oled jõle tähtis isik, kelleta kogu Eesti riik kokku vajuks. Ma olen seda ka teinud ja vot see oli õudne. Ei kiidetud, pidid hoopis kogu aeg oma seljatagust valvama, sest nö sooja koha peale soovijaid oli teisigi.

Aga ma möönan, et positiivne tagasiside on äärmiselt oluline ja see motiveerib. Kui mitte keegi mu blogi ei loeks ega kommenteeriks, siis kaoks ilmselt ka isu musta auku kirjutada.

Töö kiidab tegijat, mind ei kiida keegi - asi selles ongi, et mina tööd ei teegi.

teisipäev, juuli 19, 2016

Kuidas minust sai HAPKOMAH

Mitte minust siis, vaid raamat on selline (kuigi mõni konservatiivsem võiks ehk eelmise postituse valguses minustki miskit sarnast arvata).

Suveajal rändavad ka populaarsemad teosed raamatukogu avariiulitele ja kuigi ma arvasin, et seda üllitist ma lugeda ei viitsi, haarasin ta ikkagi kaasa. Peale esimesi peatükke tahtsin alla anda, sest tundus selline tüüpiline nihilisti-stiilis (jah, seal pidi ka päriselt häid kirjutajaid olema, aga ma mõtlen neid tänavatarku isehakanud filosoofe) "kõvatamine"  - olen kõva gängsta, elu on nii p****s rsk, kõik teised on süüdi, mina olen ainsana "riil" jms jama. Või no nagu batja Kender sisse juhatab: "Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet." Ma olen hea meelega idioot, aga mind see "õigekiri" tõepoolest alguses häiris. Pärast harjusin ära. Kuni selle kohani, kus on kirjas "tegi puhta fuugi" - nagu päriselt?

Tegelikult panin raamatule Goodreadsis isegi 2 punkti, sest need peatükid, kus autor iseendast ei kirjuta, on ta väga hästi kokku pannud. Nendele teistele tegelastele suutsin ma kaasa elada ja -tunda. Talle endale aga mitte nii väga. Võib-olla oleks raamat kolmgi punkti saanud, kui Kender ise oma lõppsõnaga mind naerma poleks suutnud ajada. Naljakas ju, kuidas vana mees tahab nii kangesti noortepärane olla ja noortele peale minna: "Narko rahulik tegemine on üks normaalsemaid asju, mis täiskasvanuks saamisega kaasas käib. See on hull maailma avardumine. Seda eitada on võimatu, kuni tahad aus olla. Elu ei ole mingi eriti erutav sageli enivei. Ja noored ei taha lihtsalt vanemate alkohänge. Jajah, alko on narkohängi erivorm. Pere istub laua taha, seapraad pannakse lauale ja hakatakse alkoringe tegema. Sada kord aastas. Alkohäng, kus onu tädimehe õde kardina taga kepib, ja kus mürtsub Tony Aare ja kus vahele vaadatakse Tujurikkujat on kõige nõmedam häng üldse. Tahaks mõnusalt trippida. Teisi aineid. See on normaalne ja selles ei saa kedagi süüdistada." Ega ma muus osas temaga vaidlegi, kindlasti on fentanüüliäri suur ja kinnimakstud äri, aga just see KÕIGI noorte eest rääkimine - "võrreldes aastaga 2008 on olukord selline, et kõik noored teavad nüüd kedagi, kes teab kedagi, kes on fentanüüli teinud." Kuigi Kenderi kasuks räägib ehk see, et kogu raamat tundub olevat väga pealinna-keskne.

Lisaks räägib Kender kergelt vastu ka raamatu põhiautorile, kes väidab, et tema liikus kangete narkootikumide peale just kanepi juurest ja oleks talle vaid räägitud seda, et kanep põhjustab ärevushäirete, skisofreenia ja muu väljaarenemist, juhul kui on olemas geneetiline soodumus ja kanepit hakatakse tarvitama noores eas (vastukaaluks siis sellele, et lihtsalt hirmutati, et kanep tapab). Samuti ütleb loo autor, et nõela otsa jäämiseks on siiski vaja mingit vajakajäämist elus. Ei ole nii, et kõik, kes korra proovivad, jäävadki tegema. Järelikult ei ole sugugi nii lahe nagu Kender väidab. Kõik ei ole pärit "alkohänge" harrastavatest peredest ja kõigi elu ei ole ka äärmuslikult igav.

HAPKOMAH väidab ju ka seda, et isegi kanepist ei saa osa inimesi mingit kaifi. See on täpselt see, mida enamik mu kanepit teinud tuttavaid väidab ja need, kes on mingi kaifi saanudki, lisavad, et see pole vaeva väärt, kestab liiga lühikest aega ega edesta "alkohängi" kuskilt otsast. Ka see pidevalt tarvitav neiu, keda Punk'N'Rollil trehvasime, tunnistas, et tema tarbimine hakkas ülekäte minema peale seda, kui ta kaotas töö ja elukaaslase (ma ei tea küll, mis oli põhjus, mis tagajärg, aga eeldame, et oli nii nagu tema väitis ning enne neid sündmusi oli tal tarbimine kontrolli all). Seega inimesel peab kusagil mingi probleem olema, et ta narkovõrku jääks. Raamatust saame teada, et fentanüülikaif toob kaasa eelkõige unustuse. Aga kui kõik elus on enam-vähem ok, mida see unustus sulle annab? Samuti on enamik raamatu "narkokangelasi" väga kehvadest peredest või lastekodudest pärit.

Jah, räägitakse ka "korralikest peredest" pärit noortest, kuid mis korralik pere on see, kus lapsel on üldse võimalik oma vanemate tagant tohutuid summasid pihta panna või oma tarbimist varjata? Autor ise toob näiteks välja, kuidas ta lootis, et kui öösel välja hiilis, siis keegi teda ei märka, sest seletama poleks suutnud hakata. Mis krdi seletama? Mind oleks pikema jututa kinni hoitud, valvatud ja selgeks tehtud, et vanemate katuse all on vanemate reeglid. Ma üldse imestan peresid, kus sanktsioonide asemel pisaraid valatakse. Loomulikult, mingil hetkel jääb ehk ka sanktsioonidest väheseks, kuid kusagilt saab kõik see jama alguse ju. Keegi ei hakka üleöö raskekujuliseks sõltlaseks.

Mu sõbranna kohtas kord (Tallinnas muidugi) üht "heast perest" pärit süstijat. Tore poiss olnud, tahtnud rääkida, lubas, et on just laksu kätte saanud, niipea kohe uut ei taha ja on seega ohutu. Kurtis, et tal on emast kahju - igakord, kui poeg jälle ravilt tuleb, viiakse ta mõnele turismireisile, et seltskonnast välja saada ja nii, aga ometi läheb lõpuks kõik ikka vana teed. Said mu sõbrannaga FB-s sõpradeks ja mu sõbranna avastas, et pea kõik tolle kuti "sõbrad" tegelikult mõnitavad teda FB-s avalikult narkariks. Või käituvad temaga muudmoodi ebasõbralikult. Mis sest, et nö "heast perest" - tegelikult ikka üks väga õnnetu tegelane.

Seega, mu meelest selle asemel, et õndsalt ohata, kuidas narko ilmapilti avardab või muidu täitsa lahe on, võiks küsida hoopis, miks ikka ilma üldse lahe ei ole. Nii väljapäästmatus olukorras need noored ju ka ometi ei ole, et midagi muud peale narko neile peale minna ei võiks. Pigem arvan, et kui kanep legaliseerida, siis juhtub nii, et ka need Tony Aaret (kes krt see on üldse?) kuulavad lapsevanemad hakkavad kanepit viina kõrvale tõmbama ning lapsed peavad endale jälle uue hobi leidma, et lahedaks jääda. Ka alkohol on ju ideaalis tarkade jook, kuidas lolle sellest eemale hoida, on küsimus.

esmaspäev, juuli 18, 2016

Punk & Rock

Ma loodan, et lähiajal väga palavaks ei lähe, sest pean oma jalgu katvate sinikate tõttu pikki pükse kandma, labajalad on lisaks ka vesiville täis ning käte puhul tunnen, et neis on siiski vist mingid lihased, mis endast valulikult märku annavad. Ei, ma ei käinud kuskil rahvaspordiüritusel või rabamatkal, nädalavahetusel oli hoopis Punk&Rock Festival. Etteruttavalt võin öelda, et kõik mu vigastused on mu oma valik, mitte peksu tulemus ja see kõik ei kahanda sugugi mu ülevat meeleolu, mis siiani meenub ja keset tõsist tööpäeva (mööndustega muidugi) suunurgad ülespoole veab.

Alustagem siis aga ikka algusest, mis üldse head ei tõotanud. Kõigepealt tekkis arusaamatusi lapsehoiuteemadega ja ma olin peaaegu leppimas kompromissiga, et esimese õhtu käib festivalil L. ja teisel mina (ega ma muidugi ei tea, mida tema seesugusest kompromissist arvas, aga OMA peas oli mul säärane planeeritud - Exploitedist ei oleks ma mingi hinna eest loobunud). Arusaamatus sai kuskil seitsmeks õhtul lahendatud, aga siis kerkisid taevasse ähvardavad vihmapilved, tõusis vinge tuul ning me kiirustasime veel koju riideid juurde panema, sest nii peened punkarid olemegi, et toome ilu mugavusele ohvriks. Lõpuks kui tagasi jõudsime, oli peale minemas juba esimese päeva viies esineja Legshaker ning vihmapilved taandusid üldse kaugusse.

Sealt edasi läks kõik vaid ülesmäge. Legshaker oli oma tuntud headuses ning tõmbas rahva korralikult kargama. Järgmine esineja Redneck Rampage ei esindanud küll punki vaid pigem metalit. Sel aastal aga jaguneski varem Punk'n'Rolli nime kandnud festival, mis viimased aastad samas Raadil toimus, kaheks, ning see nüüd Raadile jäänud osa kandis lisaks pungile oma nimes ka rocki ja oli seega rohkem avatud muudele rocki alaliikidele. Silma jäi küll see, et tegelikult moodustasid suure osa publikust siiski vanad tuttavad punginäod ning punkbändide ajal oli lava ees rahvast tunduvalt rohkem kui metalbändide ajal. Samas ka meie seltskonnas oli inimesi, kes just metali-osa eelistasid. Õhtu peaesinejaks oli esimesel päeval J.M.K.E. Ma ei mäleta, mida teised tegid, aga mina läksin päris lava ette järgmiseks päevaks soojendust tegema. Seal oli üks kena raudlatt, millest kinni hoides sai ennast vastu lava äärt surutud ja hüpeldud. Eks tagant lennati muidugi selga ka, aga minusuguse kärbeskaallase jaoks on turvalisem kuskil lava külge klammerdunud olla, kui lasta end kaltsukubuna mööda moshpiti lennutada. Järgmine hommik muidugi imestasin, et mis pudeleid ma ometi lahti keeranud olen, et peopesad nii valusad on? Siis tuli meelde, et hoidsin lihtsalt raudlatist kinni ja selja tagant lennati pidevalt selga.

Järgmisel hommikul avastasin ka selle, et mu tanksaapad, mida ma juba pikalt kandnud olen, on seekord salakavalalt mulle villid kandadele hõõrunud. Teine päev oli jube palavus ka, seega teipisin jalad plaastritega üle ja panin hoopis hiina ketsid otsa. Õudne! Need hiina imed on kordi umbsemad kui rauast ninadega tangid! Igatahes mööda linna jalutades ja jõe ääres peatusi tehes jõudsime õhtuks taas Raadile välja. Kuna kaasavõetud kraami konsumeerimine oli festivalialal keelatud, siis istusime jääkide hävitamiseks "natukeseks" maha ning nii jäi meil taas nägemata noorte poiste punkbänd Solidaarsus, mida me pidime solidaarsusest toetama minema juba Punk'n'Rollil, aga sealgi olid mingid sarnased hämarad põhjused, miks me telklast välja ei saanud...Loodetavasti saavad poisid vanemateks ja kogenumateks ning neid pannakse kavas ka muuks ajaks esinema kui teise päeva esimeseks bändiks.

Teise päeva teine bänd oli Tankist, kes taaskord metal-suunda esindas. Täitsa hea bänd oli, keegi meie pundist võitis veel nende särgi ka. Ahjaa, igasugu merchi müüdi ka (meie omadest mõned vanemad inimesed pahandasid, et mis krdi asi see möörtš on? rääkige eesti keeles!). Oli plaanis ka festivali särk soetada, aga lõpuks päädis šoppamine vaid ühe Sõpruse pst minu jaoks tundmatu plaadiga "Oota mind ära", mida täikal müüdi. Ma nimelt kaotasin mööda nõlva laskudes peost 2 eurot ära ja seejärel ma rohkem laristada ei julgenud...

Peale Tankisti tuli Kurjam tuntud headuses. Siiski mainin ära, et uued maikad polnud üldse nii lahedad kui vanad, sest need olid lihtsast T-särgi materjalist, mitte aluspesu-maika moodi. L.-l on neid vanu ju suisa 2 tükki, ühe ostis bändimehe seljast ära kunagi ja tema seljast on seda samuti mitu korda ära soovitud osta. Üllataval kombel tegi Kurjam ka ühe senikuulmata loo hirmsast keskajast (kus polnud mingi ime, et inimese ära tappis surm), mida nad nimetasid Islami pungiks, samamoodi nagu Punk'n'Rollil nimetas oma a capella esitust Freddy.

Kurjamile järgnes Nyrok City. Viimasel ajal esinevad nad oma uute, eestikeelsete lugudega, ingliskeelsete laulmise monopol on vist Petsi käes, kes aga harva Eestisse satub. Ma veidi igatsen just neid vanu kuulda.
Seejärel esines Catnap. See oli pigem selline bänd, mis õlgu kehitama pani. Muusika oli justkui täitsa ok, aga laulja osa jäi veidi lahjaks. Eriti võrreldes järgmise bändiga, milleks oli Deformation. Deformation oli nii äge, et isegi meiesugused laisktagumikud ronisid viimase loo ajaks lava ette. Pealegi olid ühel Deformationi mehel samasugused oranžid patsid peas nagu Exploitedi Wattiel kunagi.

Sest no peale Deformationit pidigi ju Exploited tulema. Ütlesin teistele, et ei tea, mida teie teete, aga mina lähen igatahes lava ette. Exploitedi lavaletuleku ajaks selgus, et sel korral pelgalt lavale toetumisest ellujäämiseks ei piisa - tagant lennati kolm korda kõvemini selga kui eelmisel päeval, lisaks olid mul ju tankide asemel ketsid jalas. Ronisin siis lavakonstruktsiooni alumisele latile ning olin oma rõõmuks ometigi sama pikk, kui mu kõrvalolijad. Kindlama oleku nimel põimisin käed ümber ülemise lati ja no seetõttu ma neid lihaseid nüüd tunnengi. Aga no ma olin täitsa lava keskel, otse Wattie jalgade ees! Lavale tulles viskas ta käppa ka, aga kõigist vastuviskajatest oli minu käsi muidugi see, mis piisavalt kõrgele ei ulatunud....Ette rutates tuleb kahjuks öelda, et päris lava ees on see viga, et lauludest on raske aru saada, hiljem kaugemal olles, jõudsid kõik sõnad ideaalselt minuni ja ka praegu Youtubest videosid vaadates on kõik selge, aga esimene kord kui Wattie mulle mikri suu ette torkas, ma küll aru ei saanud, mis sõnu ma peaks laulma. Hiljem sõber ütles, et iga kord, kui mikker kellelegi rahvast anti, laulsid teised bändimehed vokaali. Teine kord sain "Troops of Tomorrow" mikrisse röökida ja no seda juba millegi muuga segi ei aja. Õudne möll algas lava ees pihta kusagil poole kontserdi pealt, kui mõned mehed said aru, et lava pealt alla hüppamine võib isegi õnnestuda. Tegelikult oli alguses kõik siiski lahe, aga mingil hetkel tekkis mu kõrvale kõigepealt härra Missi-Laura boyfriend (tuntud kui kõva punkar, eks), kes lihtsalt lampi tõmblema asus ja teistele jõuga selga sõitis eesmärgiga võimalikult palju kaost tekitada ja inimesi pikali tõmmata. Õnneks mingi hetk otsustas ka tema, et oleks õige aeg lavale suunduda, kuid õnneks selle asemel, et tal sealt alla hüpata oleks lastud (95% tahtjatest lasti), suunati ta hoopis lava taha ja minema. Peale selle tegelase lahkumist oli natuke hingetõmbeaega, mille käigus ulatas Wattie mu kõrvalolijale oma pooliku õlle (jube palav ja janu oli tõesti kõigil) ning ma veensin teda edukalt ka mulle lonksukese andma. Seejärel tekkisid aga juba uued agressiivsed hullud sinna etteotsa (üks hüppas enamvähem ise ja vabatahtlikult näoga vastu raudlatti...) ning ma tulin igaks juhuks tulema. Sinikad ju kaovad, aga hammastest ei tahaks päris ilma jääda.

Nägin vist üsna räsitud välja, sõber igatahes imestas, et "kust sina veel tuled?!". Ega paar lugu kõlaski veel kuni lõpulooni, mille ajal terve lava rahvast täis lubati. Ega ma ei kahetsenud, et tol hetkel lava ees ei olnud, oleks jah ilmselt lavale saanud, aga pigem oleks pidanud ikka ise crowdsurfingut proovima. Siis tundus, et kõik julged oli vaid meessoost, nüüd videost nägin, et vähemalt üks neiu suutis ka naissoo lippu üleval hoida ja seekord ei pidanudki see mina olema. Samas miniseelikuga pole see vist väga hea mõte, nagu Courtney kunagi tõestas....

Igatahes peale kontserdi lõppu olin ma ikka täitsa eufoorias. Issand kui äge! Ülejäänud meeskond, kes rahus künkanõlval kontserti nautinud oli, ei paistnud üldse aru saavat, millest kogu mu lust ja rõõm. Ega ma asjata ei räägi, et lemmikbände pole mõtet kusagilt kaugelt kaeda, sama hästi võid siis juba kontserti telekast vahtida. Tõeline emotsioon tekib ikka lava ees olles.

Kõndisin jälle jala koju. Õnneks tekitasid ketsid vesiville teistesse kohtadesse kui tangid. Öösel ärkasin mitu korda üles ja Troops of Tomorrow kummitas kõrvus.

Pilte me ise eriti ei teinud ja teiste piltidelt pole end ka veel avastanud (Postimehes ühel olen tegelt, aga hästi kaugel ja uduselt ning ühel Wattiest tehtud kaadril oli 90% kindlusega minu nina ka näha...).
Panen siis siia ühe uduse kaadri Exploitedi esinemise lõpust, kus kogu mass juba lava täidab:

neljapäev, juuli 14, 2016

Vihastasin inimeste peale

Vihastasin tänasel kaunil hommikul kaks korda niimoodi, et nüüd mul kõht valutab.
Kõigepealt sain lastehoius teada, miks helistas mulle eile selle juhataja ja küsis, kas mul on mingeid kaebusi. Mõtlesin, et ta küsis seda lihtsalt rutiinselt, kuna selle kuuga meie leping lõpeb. Täna sain siis teada, et nii see polnud. Nimelt on keegi "tore" lapsevanem taaskord hoiu peale Maavalitsusse kaevanud. Taaskord seetõttu, et aastaid tagasi, kui Mini veel samas hoius käis, oli sama teema, kui kaevati kasvataja peale, kes oli usklik. Kirjutasin toona sellest siin.
Nüüd on murekohti rohkem. Nägin kaugelt saadetud kaebuse väljatrükki ning see oli lausa mitmel a4-l (ma ei tea detaile, kes kaebas). Asjade hulgas, mille üle kaevatakse on kasvataja sõnul näiteks see, et asendusteenistuja (Kaitseväega on leping ja see saadab igal aastal ühe noormehe asendusteenistusse, seega peaks see tegevus ometi õiguspärane olema) teeb koka haigestumise tõttu vabatahtlikult lastele toitu - pole kokapaberit, ei tohi! Üldse peaks asendusteenistuja lastest eemal hoidma, sest tal pole lastega töötamise paberit ja üleüldse, ta olevat pannud lapsi valesti riidesse! Kokatädi, kellel on 15 aastat lastega töötamise kogemust, sh erivajadustega lastega töötamise kogemust, ei tohiks olla hommikul esimest tundi lastega (kuni kasvataja saabub), sest ta pole kasvataja. Ühel korral olla märgatud sedagi, et lapsi oli kohal 5, aga kasvatajaid ainult 1 - paberite järgi peaks viit last valvama 2 inimest (ahjaa, mitte inimest, vaid paberitega kasvatajat). Kogu see värk olla lapsevanemal dokumenteeritud - ta on käinud ja pildistanud viie nädala kasvatajate töögraafikuid. Kas ta on aga üritanud oma probleemidest teada anda ka personalile või juhatajale enne seda, kui ta Maavalitsusse kirja saatis - oh ei, muidugi mitte. Selle asemel kirjutas ta aga kirja alla - lapsevanem see-ja-see, KÕIGI lastehoiu lastevanemate nimel. Sellepärast juhataja kõigile helistaski. Kui keegi ikka minu nimel sõna võtab, tundub mulle, et ka ma ise peaks sõna sekka öelda saama. Kohe kangesti tahaks selle inimese motivatsioonile pihta saada, aru saada, mida ta tegelikult taotleb. Kui juhataja pakkus varianti, et lõpetaks siis lepingu ära, kui korraldus teile ei sobi, siis lapsevanem keeldus.

Ma ei saa sellistest inimestest aru. Jah, võib-olla tõesti on seaduses näpuga rida ajades millegagi vastuollu mindud, kuid et seda kuidagi lapsi ohtu seades või halba kavatsedes tehtud oleks, seda ju mitte. Mida see inimene soovib? Olukorda parandada? Miks ta siis lastehoiu töötajatega sellest ei rääkinud? Pigem tundub, et tahetakse millegi eest kätte maksta, karistada, putka üldse kinni panna lasta. Ja seda kõike vastikult selja taga susserdades nagu selliste intrigandist inimeste puhul tavaliselt. Ma olen vihane sellepärast, et headele inimestele niimoodi keeratakase, inimestele, kes tõesti lastest hoolivad ja oma tööd südamega teevad. Olen olnud selle asutusega seotud kolm aastat ja mul pole mitte ühtegi pretensiooni.

Võeh. Tulin siis lastehoiust mustade mõtetega ära  - oleks kangesti tahtnud selle "mureliku" lapsevanemaga, kes minu nimel sõna julgeb võtta, natuke neljasilmajuttu ajada, kui möödusin hotellist, mille terrassil kamp suuri kiilakaid välismaa mehi hommikusööki nautis. Vaatasid minu poole, irvitasid ja kuuldus lause "Yeah, keep walking!" Minu paha tuju tõlgendus sellele oli kas "noh, ei tahagi meie juurde istuma tulla või?!" või siis "mine ruttu edasi, sa kole elukas!". Jäin seisma, vaatasin nende poole kurjal pilgul (mida nad küll ei näinud, sest mul olid päikseprillid ees, kuigi need on mul pealuudega, seega hirmutavad ikka), aga ei öelnud miskit, sest meeste kõrvallauas istus veel üks paarike ja ma ei tahtnud nende rahu rikkuda ning samuti kahtlesin, kas asi on vaeva väärt. Ega ma neid kohe pimedasse kohta saatnud oleks, tahtsin lihtsalt küsida, mida nad oma kommentaariga öelda tahtsid (ma olen ju uudishimulik). Imelikul kombel selgus tööle jõudes, et ma polnudki sugugi ainus, kes seda intsidenti kohatuks pidas, L. imestas samuti, miks ma ometi midagi ei öelnud.

Sellised lood siis täna.


kolmapäev, juuli 13, 2016

Kuidas mind ära peteti

Ma olen vist mingis muus universumis elanud, aga siiani pole mul õnnestunud veel ühtki "võitlevat veganit" kohata. Olen kohanud selliseid, kes oma vaateid viisakalt on tutvustanud ja lahti seletanud, aga mingit põlglikkust minu kui omnivoori suhtes pole küll täheldanud. Seevastu olen hoopis rohkem kohanud vaenulikkust veganite vastu lihasööjate poolt.

Mind üldiselt teiste toidulaud ei huvita, ei huvita mind tervislikkus, ei huvita mind "puhas" toit, kaloreid ma ei loe ega arva ka, et inimene on see, mida ta sööb. Mulle meeldib süüa, mulle meeldib kui toit on hea maitsega, kuid selle koostis, valmistamisviis ja päritolu jätavad mu külmaks. Toidu valmistamine on üldse üks hirmus tüütu tegevus ja seda enam ei viitsi ma selle tegevuse telgitagustesse süüvida. Niikuinii ma sellega vabatahtlikult tegelema ei hakka.

Samas mulle meeldivad loomad. Rohkem kui inimesed, kindlasti. Ma ei suuda kuidagi aru saada (karus)naha pooldajate väidetest, et kunstnaha valmistamisega reostatakse keskkonda oluliselt rohkem. See üldine keskkond on kuidagi abstaktsem konkreetsete karusloomade kannatuste kõrval. Loomulikult saan ma loogiliselt võttes aru, et ilma puhta keskkonnata poleks neid loomi üldse, aga ikkagi. Seega, ma oleksin hea meelega ka taimtoiduline. Aga ma olen ju laisk, ega tahaks hakata endale eraldi toitu valmistama või veel hullem, meest ja lapsi taimetoiduusku pöörama. Lapsi ma olen tegelikult toidu päritolust teavitanud küll ning suuremal läheb ikka juba nägu pikaks, kui kusagil menüüst jälle talleliha või vasikapraad vastu vaatab. Ega inimene ei taha ju ometi vintsket vana looma liha, tema tahaks ikka selle pisikese põrsa, tallekese või hõrgu lihaga vasika nahka panna.

Ma ei ole ka süüvinud sellesse teemasse, kuidas veganina kõik olulised vitamiinid ja mineraalained kätte saada, sest näiteks rauda omastab inimene ju kõige edukamalt siiski lihast ja inimene ei ole tegelikult taimetoiduliseks loodud. Ideaalne variant oleks ilmselt see, et me sööksime vaid metsloomade liha, kelle arvukust jahimehed nii ehk naa piiravad, kuid kes sellest hoolimata saavad elada vabaduses. See on muidugi utoopia, kuid üldises inimkonna lihatarbimise vähenemises saab küll vaid positiivset näha. Iseasi, kas see peaks olema nii, et osad söövad liha liiga palju ja teised üldse mitte. Evolutsioon muidugi kestab ja võib-olla on veganid esimesed pioneerid, kellest lõpuks arenevad välja inimesed, kes suudavad kõik eluks vajaliku vaid taimedest ammutada? Arvestades seda, kui palju on inimesi ja kui palju need inimesed söövad, siis võib ju kunagi kätte jõuda hetk, kus inimesed on lihtsalt kõik loomad ära söönud? Pigem muidugi kurnatakse kariloomade pärast kogu maa nõnda ära, et hoopis taimed saavad enne otsa kui loomad. Loomi toidetakse aga hoopis mingisuguste keemiliste segudega, peaasi, et liha jätkuks.

Seega veganlus on minu meelest positiivne ning sõjad veganite ning lihasööjate vahel ehk esimeseks sissejuhatuseks maailmas alles algavatele toidusõdadele, sest varsti tõesti enam paljudele ei jätku. See oleks siis negatiivne stsenaarium. Võib-olla tõesti areneb tehnoloogia nii kaugele, et me suudame toidunappust ja põllumaade vähenemist kuidagi kunstlikult peatada? Toidutehnoloogia on ju pidevas arengus ja just see mind antud postituseks tegelikult inspireeriski.

Nädalavahetuse Hansapäevade raames toimus Aparaaditehases Müürilille täika, kus taaskasutuse kõrval pakuti ka vegan-toitu. Mina olen vegan-toidust küll alati elamuse saanud ja seega seadsin enda sammud Aparaati. Kohale jõudes vaatasin, et imelik, sildid nagu räägivad, et taimetoit, kuid samas pakutakse šašlõkki ja burgerit, salatilehti ja porgandeid ei paista kusagilt.  No heakene küll, tänavatoidu burgerid on ju ka enamasti head ning neid saab vaid kuskilt Tallinna hipsterilinnaosade päevadelt, kasutan juhust ja proovin ära. Oligi väga muhe burks, tundus, et selline mõnus pehme kaelakarbonaadi tükk vahel, mmmm! Läksin siis koju ja nii muuseas vaatasin ringi tootja FB-lehel. No olen mina ikka pikkade juhtmetega. Uba? Kas nimi uba ei seostu kuidagi sojaga? Tuligi välja, et kogu kraam - burksist šašlõkini, oli täis-taimne, ei mingi kaelakarbonaadi, lihtne väike uba ajas asja ära. Minu pettis küll ära ja kommentaarid FB-s osutasid, et ma polnud sugugi ainuke. Oleks tahtnud seda šaslõkki ka ikka proovida, paistab, et see on vägagi kuum kaup.
Siin siis pilt minust burksiootel (pärit Aparaaditehase FB-lehelt, autori nime ei leidnud, lõikasin pildi veidi väiksemaks ka, et võõrad inimesed end mu blogist leidma ei peaks)

neljapäev, juuli 07, 2016

Mereusku

Ritsikust inspireerituna hakkasin minagi mõtlema, mis kohad meie suurel laial Eestimaal mulle kõige südamelähedasemad on. Ma ei tea, palju selles kõiges on oma juurte tunnetamist ja palju lihtsalt seda, et oled neis paigus kõige rohkem viibinud.
Esikohal on minu jaoks kindlasti Tartu. Siin olen ma ju elanud kogu oma elu va 9 kuud Tallinnas, aga ka siis sõitsin pea igal nädalavahetusel kodulinna. Aga Tartu on nii igapäevane, nii loomulik.
Kust ma siia Tartusse sain? Isa tuli Virumaalt ülikooli ja ema oli tartlane, sest tema ema oli Kesk-Eestist sõja jalust ära Tartusse tulnud.
Lõuna-Eesti ja kuppelmaastikega ei seo mind miski. Muidugi, see kõik on kena, aga pigem tunnen end selles keskkonnas turistina. Kõige rohkem eestlasena tunnen end pankrannikul. Minu lemmikkoht Ontika:
Sealtsamast Virumaa rannikult on aga pärit ka mu isa suguvõsa. Mitte küll päris mererannast, vaid põldude keskelt, kuid alateadvuses on see mühisev meri seal kusagil alati olemas. Sõja ajal olevat vanavanaema peaaegu ära põgenenud üle lahe Soome, kuid poolel teel olevat hirm peale tulnud ja vanavanaisa keeras paadiotsa tagasi. No ma ei tea, kui poolelt teelt muidugi, aga mind on see legend ikka paelunud.

Seoses sellega meenub, kuidas põhikoolis Kihnus ekskursioonil olles püüdsin vanavanaema jälgedes käia ning ärandasin rannalt ühe paadi, millega kavatsesin Rootsi sõuda...Üks hull sõbranna oli ka nõus kaasa tulema. Mis see siis ära ei ole - sõuda ma ju ometi oskan ning meri on siin rannas ka rahulik. Juunikuised valged ööd pealekauba. Lähen ju ikka otse kogu aeg, küllap varsti ka maa paistab. Noh, mingil hetkel vist läks tuul suuremaks ja imelik tunne oli ka, et äkki see siiski pole nii lihtne, miks muidu igapäevaselt aerupaatidega üle lahe ei käida. Läksime ikka telki magama tagasi...

Nii, et ma olen rohkem mere-, kui metsa- või mägedeusku. Meri peab olema, sest mere taga on lõputud võimalused. Meri justkui lubab, et on nii palju veel, kõik ei lõpe siin ja selle maaga. Meri annab avaruse.
Kas ma armastan mereäärt seetõttu, et olen seal rohkem käinud kui Kesk-Eestis ema suguvõsa talus, kus ma vist paar korda oma elus olen viibinud ja millest ma väga midagi ei mäleta? Ilmselt. Läänerannik ja saared on ju ka mereäärsed ja toredad, aga seal on ikkagi see va turistitunne peal. Virumaa on oma. Praegusel ajal on ka me suvila Virumaal. Metsa sees ja mere ääres. Metsa ma eriti minna ei julge, sest metsas on ju iga puu taga karu. Mere ääres võin see-eest lõputult logeleda. Ujuda ma eriti ei oska ja päike mind ka ei armasta, kuid nende nn rannailmadega on merest eemal olles alati tunne, et päev läheb raisku.

L. on Kesk-Eestist, aga järve äärest. Tema ütleb samuti, et ilma veeta pole elu. Kuidas nad elavad kusagil keset põlde, kus pole ei merd, järve ega jõge? Neid kohti on. Mingid talukohad maanteede ääres. Kuidas seal võimalik elada on? Põld pressib peale, avarust pole. Ahmid kuuma õhku nagu kala kuival. L. tahtis omal ajal kangesti Merekooli minna.

Mulle meeldib mere ääres, aga avamerd ma pelgan. Sest Titanic ja Estonia. Ma olin siis vist väga mõjutatavas eas kui linastus esimene ja juhtus teine. Võib-olla muudab mere külgetõmbavaks just see hirm ja arm käsikäes?

Ahjaa, praegu käib ju Merekultuuriaasta ning otsiti rahva lemmik mereteemalist lugu. Mulle just meenus see lugu, oleks pidanud hääletama:
Loomulikult said valituks hoopis teistsugused lood.

esmaspäev, juuli 04, 2016

Festivalist ilma muusikast rääkimata

Nädalavahetus möödus kõige pungimal pungifestivalil Eestis. Sel aastal Punk'n'Roll nimelt pooldus, pool sellest läks Kaivere järve äärde ning järgmine pool tuleb järgmisel nädalavahetusel traditsiooniliselt Tartus. Või noh, traditsiooniliselt viimaste aastate mõttes, tegemist on ju ühe Eesti vanima festivaliga (vist oli 18. kord sel aastal) ja Punk'n'Roll on pigem just mööda Eestit ringi liikunud. Mina olen käinud näiteks Kilingi-Nõmmel ja Kohtla-Nõmmel ka. Igatahes see nime poolest Punk'n'Rolliks jäänu (Tartu oma muundus Punk & Rock festivaliks) oli siis seekord Kaiaveres.
Kohale jõudes avastasime, et tegu on Woodstocki stiilis põllufestivaliga:
Selline mõnus rööpassesõidetud kõrrepõld oli, kohati rööbaste põhjas vesi. Autode välja tõmbamiseks oli ettenägelikult traktor, mis oma tööd ikka nii paarikümnel korral teha sai. Meie autoga kaasaarvatud. Sain traktoriga sõita ka, sest sõber arvas, et nii ikka asja jätta ei saa, et mina pole ealeski traktoriga sõitnud, kui seesamune agregaat vabalt võtta on. Tuli välja, et traktori roolis oligi põlluomanik, kes siis avaldas, et mõlemad naabrid olevat tahtnud ikka pidu kangesti ära keelata, sest no punkarid on ju üks õige hirmus rahvas. Tüüpiline. Tartus ju ka Raadi kandi pereemad saatsid kirju, kuidas nende lapsed olevat koledaid sõnu kuulnud. Ära keelata!

Pildil selle kaubiku peal oli siis lava, vasakul telkla. Hiljem lugesin kokku oma 40 telki, seega ei olnud midagi nii vähe rahvast kui pildilt paistab. Ega palju ka muidugi ei olnud, aga siis poleks ka tegemist olnud punkfestivaliga. Väga pungid olid festivali peldikud. Milleks kasutada Kemmerlingi teenuseid kui moes on DIY?
Noh, kes julgeb sisse astuda? Algselt täitsid uksesulguri otstarvet need valged paelakesed uste küljes, õnneks käis teiseks päevaks vetsude juurest läbi keegi meistrimees ja lisas kahele vetsule kolmest uksehaagi. Eriti diskrimineeriv (no lisaks sellele, et enamik mehi kasutas lihtsalt põõsaid) oli see tore pilu seal poti aset täitva konstruktsiooni ja põranda vahel, sest teadagi mehed pissivad sellistes kohtades püsti, aga naised ikka istumist imiteerides ja seega on reaalne stsenaarium isegi vetsus oma jalad täis lasta.
Loomulikult lasevad ainult nõrgad end sellistest asjadest heidutada.

Selleaastasel festivalil oli päris palju välisesinejaid (ma ei hakka linke panema, sest tegemist on nii alternatiivsete nimedega, et mingeid muusikalisi näiteid on raske leida) ning ilmselt seetõttu ka päris palju publikut Soomest ja Lätist. Sel aastal ühtki tõelist wow-efektiga bändi minu jaoks polnud, midagi halba peaesinajatest elekto-punki viljelevate Beyond The Bordersi (LV) ja Rainbowlickeri (FIN) kohta ka öelda ei saaks, lihtsalt pole niiväga minu teema.

Teine päev algas meil varakult, umbes pool kaheksa, sest õhtul telke pannes polnud me päikesega arvestanud ja laupäevane leitsak saabus seega õige vara. +40 kraadises telgis keeda polnud eriti lahe. Enda naha päästmiseks ehitasime koormakattest varjualuse, mis oli päeva parim plaan, sest see meelitas meie telgi juurde nii mõnegi värvika tegelase. Kohtusime Fucking Cunt Recordsi direktoriga, Soome hipiga, kes oli aastast 2012 iga päev pilves olnud, Eesti skvotteriga, kes "mööda skvotte ja hipikommuune oma pulstunud hundikoeraga käib" nagu laulab Kurjam, kuulsate bändimeestega ja muude toredate tüüpidega. Kõik kohtumised olid väga harivad ja silmiavardavad muide. Ainuke, kes mul korra kopsu üle maksa ajas, oli L., kes sigarett sõrmede vahel, seletas, kuidas suitsetamine tuleks ikka täiesti ära keelata. Ma leian, et kui inimene kangesti tahaks maha jätta (L. tegelikult ei suitseta igapäevaselt), siis peaks ta endas selle jõu leidma, mitte lootma sellele, et äkki keelaks keegi tema lõbu lihtsalt ära. Ma saan aru, et rahvatervis ja muu selline, aga kui inimene ei haava oma sõltuvusega kedagi teist peale enda, siis minu meelest tuleks suu kinni hoida. Igatahes pole ammu nii palju lõugu lõksutada saanud, kaasaarvatud inglise ja soome keeles, kui seal telklas. Ahjaa, Soome hipi sõnul olevat eestlased väga sõbralikud ja toredad inimesed, vähemalt need, keda tema kohanud on ehk siis hipid, punkarid ja aktivistid. Viimaste osas ilmselt sõltub, mis aktivistidega tegu...

Kui hipsterid olevat samal ajal Schillingul gurmeetoite söönud, siis ega punkaridki alla jäänud. Meile toodi näiteks täitsa tasuta mitu karpi kohalikke päikesesooje maasikaid, soovi korral oleks saanud kodust soolakurki ja grillil valmistati vegan-burritot, mis viis täiega keele alla ja väärib järeletegemist. Nimelt topiti tortilla sisse metsikut riisi (asi, mis mulle praekõrvasena ebameeldivalt kuiv ja kõva tundub), millesse oli segatud punaseid ube, porgandit ja veel mingeid aedviljalisi, lisandiks terav salsa. Parim burrito, mida saanud olen, tõesti.

Teise päeva õhtul nägin oma endist töökaaslast, kes plaanis õhtul Tartusse sõita ja loomulikult meenus mulle trööstitu alternatiiv ööbida telgis, kõik kohad kanged (ma olen printsess herneteral ja vajan korralikku madratsit) ning ärgata enne kukke ja koitu saunas, seega küpses plaan peale viimast esinejat ära sõita. Õnneks L. juba selleks hetkeks magas ega hakanud mind takistama ja nii ma siis minema hiilisin. Mis kasu must pühapäeval ikka oleks olnud - üks näljane suu juures pretendeerimas viimastele võileibadele, pealegi sõnastas üks noormees nii kaunilt ka mulle sobiva elufilosoofia - näe välja selline, et kõik saavad aru, et sinust mingi töö tegemisel abikätt küll ei ole, ehk siis telgi kokkupanemisel olen ma pigem segav faktor. L. leidis veel hommikul telgi alt surnud konna ka, sellestki südamevalust pääsesin.

Kui üldiselt olen ma käinud festivalidel ikka muusika pärast, siis seekord sain aru, mis võlu on festivalidel seltskonna pärast käimisel.