Mammu istus köögilaua taga ja löristas nutta. Kraanikauss oli musti nõusid täis ja söömata kaerakile võdises kaussides. Päriselt lootsin, et keegi seda ostab? Kaerahelbeküpsised ja kamavaht veel kuidagi läksid, aga see...Mingi ime ka, kui mujal pakuti idamaist araabia hõnguga fusion-kööki või kõigile meeldivaid ehtsaid puuahju pitsasid, kellel oli diskor aias, kellel Pipi! Mul ei olnud midagi peale kaltsuvaipade ja rahvusköögi! Nutt ajas lausa kõõksuma. Ja millist vaeva ma nägin! Mitte keegi appi ei tulnud! Kristjan teatas, et tema peab kindlasti parteiüritusel osalema, soe koht on juba käeulatuses ja äkki just täna! Ei saa, lihtsalt ei saa puududa! Ajagu tema siin ikka seda eesti asja ja kindlustagu tagalat, küll siis ükskord pirrud kahel otsal!
Ei saanud salata, et Mammu oli kade. See valimisnimekirjas tagantpoolt neljandaks paigutamine oli olnud partei poolt nagu sahmakas külma vett. Tema oli olnud see, kes Kristjanile üldse selle mõtte pähe pani, tema oli teinud oma elus kardinaalse muudatuse, tema oli olnud see osav hall kardinal ja sealjuures mõelnud, et ega meil enam eelmine sajand pole, kõik on võrdsed - ja nüüd järsku on igal pool ainult Kristjani nägu ja tema on taandatud mingiks põllega prouaks, kes härra volinikukandidaadi selja tagant arglikult piilub. Uus kõõksatus. Aga vihkavad nad kõik ikkagi rohkem teda, kui Kristjanit! Mitte üks naaber ei tulnud tema kohvikusse! Raudselt irvitasid kardinate tagant kui järjekordne seltskond menüüd vaadates järgmisse hoovikohvikusse suundus.
Mammu oleks kangesti veini tahtnud, aga meenus, et ta oli meeltesegaduses joomise maha jätnud ja kodus polnud ainsatki päästvat pudelit, kui järsku helises telefon.
"Jaaah?" kraaksatas ta ninaga tatti vedades torusse.
"Tere, kas ma räägin härra Kõlmeistri abikaasaga?"
"Jah, räägite küll" vastas Mammu alistunult, millekski muuks teda ju ei peetud.
Ähmis naisehääl paristas: "Teate, ma helistan siit partei peakorterist praegu. Selline, noh, äärmiselt piinlik olukord on tekkinud. Teate, teie abikaasa, kuidas seda nüüd öelda, noh neil tekkis siin härradega veidi erimeelsusi. No saate isegi aru, sai natuke võetud ja. Ega mina täpselt ei teagi, mis siin juhtus, aga nüüd on nii, et teie abikaasa sulges ennast härra Kräämani kabinetti ning keeldub sealt välja tulemast. Ütleb, et tal on omad tingimused ja kui neid ei täideta, siis võtab meediaga ühendust ja räägib kõik ära! Igatahes härra Krääman ja teised on maruvihased ning lubasid suisa selle Raadikvere Andrussoni siia kutsuda, tema on kaitseliitlane, murrab ukse maha! Teate, mina ei taha absoluutselt mingit vägivalda, see on kõik nii õudne, mõtlesin, et äkki kui ma helistan teile, siis ehk teie oskate mind kuidagi aidata! Tulete ehk siia ja räägite ilusti oma abikaasaga, ta on muidu ju nii mõistev inimene alati olnud. Et see tilk viina ka niimoodi, oh...Mina olen muidu parteisekretär, Valli Kask on minu nimi, ma olen teid alati imetlenud, see teie tänane kohvik oli imeline, kahju, et ma ise ei jõudnud, pidin siin ju härradele lauda katma, aga kaerakile on lihtsalt nii vaimustav idee! Palun, kas te tuleksite esimesel võimalusel siia mulle appi!"
"Nojah, eks ma püüan tulla...ja muidugi aitäh hea sõna eest!" pomises Mammu telefoni.
Kes oleks võinud midagi sellist arvata! Tema Kristjan! Aga muidugi, ega Annelinna pätti ikka ümber ei kasvata. Kui ei saa nõuga, saab jõuga. Nüüd ei ole meil enam mitte midagi loota, mõtles Mammu ja vedas viimaseid väärikuse raasmeid kokku korjates endale mantli selga.