Naise haridus

Update eelmisele postitusele.
Läksin siis esivanematele teatama, et lapsehoidmisteenust pole vaja osutada. Miks? Eks ladusin siis ette ohtralt pisaratega vürtsitatud ettekande teemal "Keegi mind ei armastaaaa!" (liialdus). Ema ahastas selle peale, et kuidas nii ikka saab - minul on ju ometigi kõrgem haridus! Huvitav, kas see on tingitud faktist, et tänapäeval on enam-vähem igaühel magistrikraad või olen ma lihtsalt ennast alahindava keskmise naisterahva prototüüp, aga ma pole kunagi eeldanud, et pelgalt haridus midagi garanteerima peaks. Mulle täitsa sümpatiseerib arvamus, mida lugesin intervjuust siin blogis ka varem mainitud Kaari Simsoniga: " ....ülikoolidiplomi kõige suurem väärtus on tõdemus, et inimene on suutnud midagi edukalt ette võtta ja ka lõpetada." Ehk siis ülikoolidiplom iseenesest ei tähenda sugugi seda, et ma nüüd mingil alal ekspert oleks vaid seda, et minus on potentsiaali olla edukas. Ääremärkusena veel seda, et kohtusin just juhuslikult oma kunagise kursaõega halduse bakapäevilt, kes on lõpetamas rakenduskõrgharidust õenduse valdkonnas ning leiab, et meie omaaegne baka oli ikka äärmiselt teoreetiline. Olime mõlemad nõus, et eks see avardas ikka silmaringi ja andis oskuse teadustekstidega tegeleda ning parandas kindlasti ka inglise keele oskust, aga konkreetsel töökohal sellest küll erilist abi ei olnud.
Oma viimase magistri tegin ma osaliselt töökoha rahalise toetuse abiga ning see oli küll üsna praktilise suunitlusega. Ei saa salata, et mulle meeldisid küll need "heietamise" ained kõvasti rohkem...Kas ma peaks nüüd ise ohjad haarama ja hõiskama, et hei! mul on nüüd see teie toetatud magister käes! Rakendage mind nüüd kuidagi! Miks te muidu selle raha minu peale kulutasite?! Muuseas, igasugune leping jäi meil selle kohta tegemata ja ma võin vabalt minema jalutada, ilma et tehtud koolituskulusid tagasi maksma peaks. Kui ma magistrisse minna plaanisin olid kõik küll väga toetavad, et ma nii initsiatiivikas olen. Kuidas ma nüüd siis meelest ära läinud olen? Peaks ikka nö mehelikult asja lahendama, paberi lauale lükkama ja ütlema, et näete, mu kvalifikatsioon on paranenud, (andke mulle vastutusrikkamaid ülesanded ja) makske mulle rohkem palka! Olen kuulnud teistestki, kes omakeski arutavad, et kui neile seoses magistriga nüüd rohkem maksma ei hakata, otsivad nad uue töökoha ning muretsevad, kuidas tööandjale märku anda sellest, et nad nüüd edutamist ootavad. Kas meestel on ka selline tagasihoidlikkuseprobleem või on see ainult naistele omane? Kas see ongi see juhtimisõpikutest leotud tunnustamise puudumine?
Meie firma meestel pole kellelgi kõrgharidust ning nemad oma pead selliste muredega vaevama ei pea.

Naise töö

Mul saab sügisel 10 aastat ühel töökohal töötatud. Mööndustega siis, sest vahepeal olen saanud ka kaks last, kellest ühega olin 1,5 aastat kodus (töötades kogu dekreedi ja vanemapuhkuseaja kodunt) ning teisega 2,5 *(sellest sügisest plaanin tagasi kontorisse minna, aga viimased pool aastat olen töötanud osaajaga kodunt). Algas see nii, et meid oli ettevõtte alguspäevil kaks - mees ja naine, saime võrdselt palka ja panustasime võrdselt. Inimesi tuli juurde, me saime ülevalt poolt (tollal välismaine juhatus) loogilise tööjaotuse -  mina kui kontorijuhataja, tema kui tootmisjuht. Sest naised ju tegelevad pehmete teemadega ja mehed tehnikaga. Siis jäin ma lapseootele. Kogu aja tegin nii raseduse kui lapse kõrvalt ebaseaduslikult tööd, aga eks see ole teadagi keeruline, paratamatult jääd millestki eemale. Kuna asendajat mul ametlikult ei olnud, liikus suurem osa infost nüüd tootmisjuhi kaudu. Tulin peale vanema"puhkust" tagasi ja olin pigem nagu reatöötaja, lihtsalt kõrgema palgaga. Kui varem käis kogu suhtlus juhtkonnaga paralleelselt nii minu kui ka tootmisjuhiga, siis nüüd "mugavuse huvides" suheldi vaid läbi tema. Pekki, ongi lihtsam elu, eks? Palk oli ka vahepeal tootmisjuhil tõusnud. Ei vaidle vastu, ülesandeid oli tal selgelt rohkem kui minul. Vahemärkusena on muide olemas EL-i kaasus selle kohta, et kui teistel töötajatel on vahepeal palka tõstetud, siis on sellele palgale õigus ka töötajal, kes vahepeal lapsehoolduspuhkusel oli. See kehtib siis näiteks olukorras, kus kõigil sama astme töötajail tõsteti palka n 10% ega tähenda seda, et kui keegi sai mingite teenete eest 20%, siis peaks ka sellel puhkusel olijal 20% tõstma. Ka mul tõsteti palk nö loogilisele tasemele võrreldes puhkuseeelse ajaga, aga võimalust eriteenete eest palgatõusu saada mul polnud. Jäin teist last ootama. Tootmisjuht sai vahepeal juhatuse liikmeks. Ah, eks see ongi lisavastutus. Ja lisateenistus. Juhuse tahtel ma seekord lapse kõrvalt tööd teha ei saanud (sattusin pikemalt haiglasse) ning need üksikud lisaülesanded, mis mul olid, delegeeriti teistele töötajatele. Sügisest lähen tagasi kontorisse. Mis mul viga, palk on "naise kohta ja Tartus" normaalne. Vahemärkus taas, avastasin, et kasvasin üles teadmisega, et palgalõhe on norm, noh selline ebameeldiv teadmine nagu "suvel tuleb alati lõpp", mille vastu ei saa võidelda. Ainus mõte sellega seoses oli, et oleksin võinud ikka mehena sündida. Ilmselt tänu teematõstatusele ühiskonnas olen ka ise aru saama hakanud, et see pole päris "looduslik paratamatus". Varem mõtlesin, et olen lihtsalt isekas ja ebamõistlikult terava õiglustundega kui tahan meestega sama palka saada. Palgast toredamad on mu kolleegid. Kontor asub heas kohas. Töö ei murra konti. Töö lubab tegeleda samal ajal hobidega. Tööaeg on paindlik. Kõik on ju tegelikult hästi. Laisa inimese jaoks. Ambitsioonitu jaoks.
Aga täna juhtus nii - välismaine ülemus tuleb lähiajal läbi, et arutada hinnakujunduse teemat. Suht selline universaalne teema, milles ma kindlasti oskaks kaasa rääkida. Ei ole tootmisjuhi spetsiifiline teema. Leppisin juba lapsehoidmise asjus kokku. Saate isegi aru, mis järgneb...Mind ei kutsutud. Piisav olevat tootmisjuht (ok, ta on ju nüüd ka meist ainuke juhatuse liige) üksinda.
Mida ma teen nüüd? Ma solvusin ju! Mind on vaikselt tahaplaanile unustatud. Miks ma ise ei olnud initsiatiivikas? Teate kui raske on kodunt niisamagi tööd teha, rääkimata siis veel initsiatiivikas olemisest. No muidugi olen ma laisk ja mugav ka. Said nüüd! Omad vitsad jne.
Kas ma peaks hakkama uut tööd otsima puhtalt selle pärast, et...mind ei hinnata? eee, ma ei ole kindel, et see tõele vastab...minu ambitsioonidega ei arvestata? kas ma tegelikult ikka olen nii ambitsioonikas? Normaalseid töökohti ju ei ole. On ainult igavad ning vastikud tööd, kuhu ma oma muidu nii meeldivast töökohast sugugi minna ei tahaks. Andke mulle üks loominguline, kõrgepalgaline, mõnusa õhkkonnaga töö, mis ei eelda eriharidust alal, mida ma ei valda. Tartus, unustasin mainida. Eks ma vaatan ringi, aga ma väga ei usu sellesse.
Plot twisti mõttes mainin ära, et siin mainitud tootmisjuht on L. **

* seekord pikemalt, sest laps sündis sügavalt enneaegsena. Välismaise tööandja jaoks on see muidugi täielik hämming, kuidas meil nii kaua "kodus istuda" lastakse. Kivi nende kapsaaeda, kes muudkui kisavad, kuidas Eesti riik lastest ei hooli. Mujal läheb see suurem lastetoetus lihtsalt sunnitud töötuse või siis lapsehoidja palkamise alla.
** tänu sellele saingi ebaseaduslikult tööd teha, sest palk läks tema arvele. Dekreediaegne ja hilisem normist üle ulatuv töötasu.

Odav Hiina kraam ja kuidas seda ära kasutada

Postimehe tarbijalisas ilmus üks imeliku pealkirjaga lugu , esimese hooga mõtlesin, et räägitakse jälle joomisest-suitsetamisest-rasvasest söögist ehk siis kõigest toredast, mis meid haua poole tirivad, aga ei, hoopis odavatest riietest räägiti. Ehk siis üritatakse meile südametunnistusele koputada, et me ei ostaks kolmanda maailma riikide inimeste poolt vere hinnaga toodetud odavaid riideid. Teate, seekord mulle sealse artikli all olevad kommentaarid täitsa meeldivad. Pole ka ime, neid on hetkel vaid 9. Kommentaatorid leiavad üldiselt, et mitteostmine ei aita vaeseid tehasetöölisi, sel juhul nad kaotaksid töö üldse või teeksid samamoodi halbades tingimustes tööd mõnes teises tootmisharus. Toodete eest kõrgemat hinda makstes ei jõuaks see aga samuti töötajate kätesse. Kommenteerijate hulgas on ka globaalselt mõtlev teadlik tarbija "eee", kes leiab, et on olemas ju valikud. Meie ise hääletame rahakotiga. Ehk siis seni kui inimesed valivad selle mis on odav mitte selle mis on toodetud eetiliselt ei olegi firmadel põhjust midagi muuta. Seni kui ainus millest meie ühiskonna inimene hoolib on odav hind on surve toota odavat saasta vere hinnaga jätkuv. Tal viskab aga silme eest mustaks,  kui seltskonda saabub kommenteerija "Okad", kes leiab hoopis, et riided on niigi üle mõistuse kallid ning normaalsete töötingimuste eest peaks hoolitsema riik, mitte ei tuleks survestada sellega tegelema tarbijaid. Kodanik "Okad" võiks vabalt olla L., sest see on täpselt tema seisukoht ka näiteks toidu teemal - miks peab inimene näpuga koostisainetes rida ajama kui meil on instantsid nagu Tarbijakaitse ja Toidu- ning Veterinaaramet, kes peaksid jälgima, et inimestele saasta sisse ei söödetaks. "eee" käratab "Okad"-ele (kes võtab sellise imeliku nime endale, mida käänata ei saa?) wou ma ei uskunud, et maailmas on nii rumalaid ja isekaid inimesi. Õmble siis ise oma riided, vaata kas saad odavamalt. Mul on nii hea meel, et sinusugused teenivad nii vähe, et nende jaoks riided ülemõistuse kallid on. Sellisele inimsele on miinimum palk ka liiga palju makstud. Enamik pealtvaatajaid annab like´dega õiguse "Okad"-ele. "eee" vihapurske võtab kokku kodanik varjumnimega "666" Pole ka ime et sa tunned head meelt sellest et teised rahvuskaaslased vaevlevad vaesuses, see on ju nii eestlaslik: eestlase parem toit on teine eestlane, kauged india ja bangladessi lapsi on ju lihtsam haletseda, selleks pole vaja isegi pingutada, ainult teata, kui kaasaegne sa oled ja ongi kõik, kodused vaesed aga riivavad silma iga päev. Selline mõnus eestlaslik vaidlus, eks.
Eks ma ka vahel mõtlen, milleks neid Hiina kaltse nii palju vaja on kui mõned endale tellivad. Samas, mul endal on ju ka mõned. Ei ole just õige inimene kividega loopima. Ma mõtlen lihtsalt, et kuhu nad need hilbud ära mahutavad. Mul tuli isegi idee, kuidas saada hästi popiks blogijaks - nimelt tuleks teha koostööd Sheinside´i või Romwega, või mis Hiina firmad need veel oma kaupa saadavad, kuid mitte selle eesmärgiga, et saadud kaup endale jätta, vaid mant lugejatele jagada. Seda ju nende reeglid (vist?) ei keela. Nagu ma aru saan, tuleks kaup lihtsalt üles pildistada. Ainuke mure on, et mul on siiski vaid üks keha ja seega saaksin ära jagada riideid vaid minuga samas suurusnumbris olevatele lugejatele (aga no kes teistsuguseid ikka enda lugejateks tahakski, eks?). Või siis ehk võiks kasutada ka muus suuruses sõbrannasid (kui mul neid oleks)? No näete, saage kuulsaks nüüd, mina ei taha ennast sellega vaevata. Või kes kuulsaks ei taha saada ja niisama hea tahab olla, siis võiks need riided ju puudustkannatavatele annetada.

Jäta oma palgatöö ning saa rikkaks!

Tartu Ülikooli vilistlasblogis ilmuvad ikka lookesed edukatest lõpetanutest. Kellele inspiratsiooniks, kellele selleks, et kadedusest roheliseks minna. Hiljuti kirjutati seal Kaari Simsonist, kes on Playtechi tippjuht nö hobikorras, sest raha pärast ta tööl käima ei peaks. "Tänu oskuslikule finantsplaneerimisele on Kaari koos abikaasa Egertiga saavutanud sellise rahalise vabaduse, mis võimaldab neil ära elada ka üksnes investeeringutelt passiivset tulu teenides. See võttis neil aega kaheksa aastat." 
Kes meist ei tahaks elada seesugust elu? Vana tõde on ju see, et palgatööga ei saa iialgi rikkaks. Samuti on avaldatud ikka väga palju raamatuid sellest, kuidas investeerimine on see ainuke tee, kuidas igaüks meist rikkaks võiks saada. Meie Kender ja Lõhmuski kirjutasid sellest täitsa toreda ja igaühte rõõmustava raamatu. No miks me siis kõik juba ometi rikkaks pole saanud? Mu meelest seetõttu, et tegelikult päris valimatult tehinguid tehes rikkaks ei saa. Börs ei ole garanteeritud võiduvõimalusega kasiino. Lihtsalt huupi tulistades ja õnnele lootma jäädes ilmselt edu ei saavuta. Teiseks rikkaks ei saa üleöö (kaheksa aastat on ikka ülihea tulemus tegelikult). Vahepealsel ajal tuleb ka kuidagi ära elada. Kolmandaks - sul peab olema mingisugune stardivarustus.  Kender ja Lõhmus pajatavad küll, et iga kuu 50 krooni (raamat on vana) investeerida on täiesti piisav vanaduspõlveks, aga noh, tahaks ju natuke enne seda. Eelmises postituses mainitud Adojaan mängis kah börsil ja kaotas üleöö miljoni. Kuidas ta nii kaugele üldse jõudis? Mingi vihje ta annab, kui väidab, et laenas peale seda sõbralt viiekohalise summa. Kui paljudel meist on selliseid sõpru? Kusjuures Adojaan mängis ka selle laenatud summa maha ja on siiani elus.
Kaari Simson annab ka neli konkreetset soovitust, selle kohta, kuidas palgatööst väljuda:
1) Sul peab olema pidev sissetulek ja sa pead selle tegema nii suureks kui võimalik.

2) Sa ei tohi mitte kunagi laenata. Kui sul on laenud ja liisingud kaelas, siis saa neist kiiresti lahti.

3) Sa pead säästma võimalikult palju. Kaari soovitab vähemalt 50% igakuisest sissetulekust kõrvale panna.

4) Investeeri targalt! Raha, mis oled investeerinud, ei tohi enam välja võtta, ainult uuesti investeerida. Esimesed viis aastat tundub nagu see ei kasvagi, kuid ühel hetkel hakkab see massiliselt suurenema.   
Pidev suur sissetulek ilma palgatööta on päris hea väljakutse. Üürikorterid? Majas, mille oled vanatädilt pärandusena saanud. See on õnne, mitte kättevõtmise asi.
Ei tohi laenata. Mul on eluasemelaen. See on valikute küsimus, aga teised variandid oleksid minu jaoks ikka pehmelt öeldes nadid. Üürikorter rahalises mõttes mingit kokkuhoidu ei tähendaks. Võimalus elada vanemate kukil oleks tõesti kena kokkuhoid, aga muud rõõmustavat selles poleks. Oleks ehk pidanud niikaua kannatama, et oma kodu sissemaks oleks kokku kogutud? No selleks oleks ikka aastaid kulunud. Kümneid aastaid. Millegipärast meenuvad taas õnnelikud inimesed, kelle suguvõsa on suure kinnisvara ülejäägiga õnnistatud.
Säästa. No see on loomulik punkt. Aga vähemalt 50%. Selleks peab ikka väga, väga suur sissetulek olema. Ja mitte mingeid laene. No see tegelikult välistati eelmises punktis. Seega jah, ilma laenuta oleks isegi võimalik. Tjah, ilma laenuta oleks väga palju võimalik, ainult, et kus siis elada.
Investeeri targalt. Esimesed viis aastat ei kasva midagi. Kujutate te seda ette? Et olete loobunud kõigest ja investeering ei kasva viis aastat? Raske on. Ehk siis investeeringurikkaid ei ole meil ikka sellepärast, et pole see nii lihtne midagi.
Jah, ilmselt on see kõik kättevõtmise asi. Ja planeerimise. Et elamegi 10 aastat peost suhu ja siis saame rikkaks. Vähemalt nende puhul, kelle tagala pole kindlustatud. 10 aasta pärast rikkaks saamine pole samuti kindlustatud. Kui paljud julgevad selle riski võtta? Mina mitte. Minu puhul muidugi õige ka, sest finantsasjades pole ma mitte mingil juhul pädev. Ilmselt peaks need finantsplaneerimisalased teadmised vähemalt varastes kahekümnendates omandama, hiljem pole enam kasu.
Keskmine inimene käib palgatööl, maksab laenu, säästab, et paar korda aastas endale luksust puhata lubada ega saa kunagi sellest rattast välja. Kõrgepalgaline tippjuht või ettevõtja teeb veel rohkem tööd ning tal pole aegagi, et oma sissetulekust rõõmu tunda. Äkki tema lastel on lootust päriselt rikkaks saada? Ma ei taha sugugi öelda, et need soovitused valed oleks, ma olen nõus, et rikas pole mitte see, kes palju teenib, vaid see, kes vähe kulutab, kuid nende soovituste järgi joondumine pole samuti kergete killast.

Kes aitaks õigesti elada?

Kui ma L.-ga suhtlema hakkasin, rääkis ta rohkem oma sõbrast A.-st kui endast. A. oli äge! A. tegi erinevaid ägedaid asju ning temaga ikka juhtus. A. ümber elu kees. Lõpuks A.-ga kohtudes ütlesin talle, et olen temast palju kuulnud, mille peale A. imestas, kuivõrd iidolistaatuses ta L.-i jaoks on. Mul on kahtlus, et paljud meist vajavad sellist karismaatilist ja elust nõretavat sõpra. Mina küll unistan, et mul mõni selline käepärast oleks. Tartus on see inimeseliik kahjuks väljasuremisohus, sest seesugused inimesed vajavad suuremat mänguplatsi. Miks ma sellest kirjutan praegu? Aga seepärast, et loen A. Adojaani raamatut "On nagu pole" ning vägisi pressib keskkeakriis oma koledate küsimustega peale - et kus mina olin ja mida mina tegin kui teised mööda maailma ringi siiberdasid ja ägedat elu elasid? Raamat on mul ajapuudusel veel pooleli aga hoolimata toimetamatusest, mulle see täitsa meeldib. Selline lõbus (jah, kõik naljad pole ka minu tass teed, aga ikkagi) blogisissekannete stiilis lugemine, metafoore on küll metsikult, aga mõned neist täitsa tabavad ka. Adojaan oli mu meelest selles Orkuti pahade inimeste kommuunis ka ning juba seal lugesin ma tema arvamusavaldusi suure lustiga, sest jutt tüübil jookseb.
Milleni ma aga tahan jõuda on see, et miks, oo, miks, ei ole minu elu nii värvikas olnud kui Adojaanil. Terve elu pole ma muud soovinud kui istuda ägedate ja intelligentsete inimeste seltskonnas ning suu ammuli kuulata ja kaasa elada. Ometi istun ma siin, teen pmst liinitööd ja õhkan iseenda blogis tähtede poole. Miks ei ole mul olnud seda ühte ägedat sõpra, kes mu "heasse seltskonda" kättpidi kaasa oleks vedanud? Sellist, kes oleks julgenud elada (justkui minu elu juba elatud oleks)? Teate, mida mina tegin, kui sain teada, et olen välisülikooli sisse saanud või? Mina mõtlesin, et mul on ju Tartus peika ja kuidas ma ta ikka niimoodi pooleks aastaks maha jätan ning ütlesin koha üles. Päriselt. Selline õnnetusehunnik olin. Jäle mõeldagi. Loomulikult läksime selle peikaga paar aastat hiljem lahku.
Mu kunagine kunstiõpetaja pani meile südamele, et me jumala eest endale siit kolkast Tartust mingit meest ei leiaks, sest siis on eluga krõška kah. Ei lenda te enam siis oma unistuste poole! Toona ei osanud me sellest miskit arvata, aga nüüd vaatan ka neid 15-aastaselt kokkukolijaid, et jah, ise keerate oma unistustele kaane peale. Enamasti on valikuid kaks - kas unistused ja püsisuhteta elu või siis loodetavasti suur armastus ja mugavustsooni taandumine. Naised kipuvad armastust eelistama. Ma ei tea, ehk igatsevad need unistustepüüdjad ka mõnikord, et neil oleks selle asemel "kodu keset linna" ja võib-olla suurem osa "kodustatuid" ei igatsegi vabana mööda maailma lennelda? Mina olen küll see "mujal on rohi rohelisem"-tüüp. Kõige hullem on see, et tegelikult ei saa ju süüdistada kedagi teist peale enda. Isegi siis, kui ma oma otsustes veel täiesti vaba olin, magasin ma enamasti oma aja maha, minus ei olnud seda impulssi, et minna ja teha. Mugavustsoon oli nii hea. Selleks, et mitte päris raisku minna, sain lapsed, et noh, siis saab vähemalt öelda, et miskit on ära tehtud. Lapsed on maru head mugavustsooni kinnistajad ka, mis sest, et mõned käivad imikutega ümbermaailmareisil, ei saa minusugune lastega kuhugi minna, sest pole mugav. Ma ei saa kassigi võetud seepärast, et muidu ei saa enam üldse kuhugi kui sul kass on, peab ju alati temale mõtlema! Saate isegi aru kui lihtne on seda müüri ehitada, mis ei lase mugavustsoonist välja tulla.
Hull on veel see, et ehkki ma mõtlen "mis oleks kui", võib juhtuda, et mulle tegelikult sobibki mugavustsoonis paremini. Kui ma ikka väga oleks tahtnud, küll ma siis seda maailma avastanud oleks ka. Mulle ikka kangesti meeldib kui mul on oma kodu ja oma voodi ja vaikus ja rahu. Mulle meeldibki teiste seiklustest raamatuist lugeda. Eks ma olen mõnevõrra ikka käinud ja teinud ju ka. Äkki oleks veel hullem olla üle kolmekümne, üksik ja lastetu? Taas küsin, miks ei ole võimalik mitut elu paralleelselt nö proovida ja siis otsustada, missugune parem on?

Tsirkus Barcelonas

Laupäeval sai taaskord pealinnas käidud. Koos bussitäie lastega, paari õpetaja ja mõne lapsevanemaga. Käisime Rahvusraamatukogus saksakeelsete lastelaulude võistluse finaalkontserdil. Juhtus olema 9. mai. Paljud lapsed olid esinemise ajaks kostümeeritud. Järsku kargas nurga tagant välja poisike nõukogude sõduri vormis, õlal automaadimakett ja taskus oranžitriibulised lindid. Mõtlesin, et on alles mõnel koolil kostüüm valitud. Siis nägin ka paari vanameest sületäie nelkidega ning koitis, et ilmselt nemad siin lauluvõistluse pärast ei ole. Njah, varsti on viimasedki inimesed, kes seda 9. mai sündmust oma silmaga nägid, surnud, kuid mõned üritavad oma ajalugu ikka läbi laste elus hoida. See automaat õlal oli ausalt öeldes jube. Enamasti lastel niivõrd ehtsana näivate relvadega mängida ei lasta ju, kui üldse lastakse, siis veepüssid on üldiselt erksavärvilised ega meenuta päris taparelvi. Lapsel oli kindlasti uhke tunne, aga no mis täiskasvanu see lapsega niimoodi teeb? Hiljem jagati meile saksa lippe, Saksa Kultuuri Instituut asub nimelt Rahvusraamatukogu ja selle teatava lilli täis istutatud platsi ligiduses. Siiski ei tekkinud olukorda, et ühelt poolt oleks tulnud lapsed saksa lipukestega ning teiselt poolt georgi lindikestega. Huvitav, mis siis saanud oleks? Lapsed poleks ilmselt millestki aru saanud, aga täiskasvanutele oleks see ometi intrigeeriv vaatepilt tundunud. Tartus oli hea rahulik, ei tähistatud siin ei Euroopa päeva ega vehitud lindikestega (Raadil siiski on üks ausammas, kuhu nelke viiakse, aga Aljošaga võrreldes on see ikka üsna tagasihoidlik koht) , kesklinnas oli hoopis laat, kust ilmselt mõlema ajalookäsitluse pooldajad ostmisväärset leidsid.
Aga ega meil bussiski tsirkuseta saanud. Olime just tõusnud banketilauast, kus esinenud lastele kooke ja pirukaid pakuti ning asutasime end tagasiteele, kui üks lapsevanem küsis, et kas tagasiteel ikka peatus ka tehakse - tema lastel olevat kõht tühi. Miks siis? Sõime ju just? No, ihihihiii, teate, meie lapsed ei söö väga muud kui friikaid ja hamburgerit. Järgnes tõsimeelne arutlus teemal, kas suure bussiga McDrive'i saab või mitte. Ma istusin oma istmel ja pööritasin omaette silmi. Päriselt ongi inimesed nii vastutulelikud või? Et tõesti kole lugu kui lapsed peale kiirtoidu muud ei söö, ei tea kohe, kuidas selline olukord tekkinud on? Vastus minu peas: "Teate, kui teie ärahellitatud põngerjatele ei kõlba pirukad. Pirukad! Rõvedalt ebatervislik toit muide! Missugune laps ei söö pirukaid?! Ma saaks aru kui ainult toorsalatit oleks pakutud! Siis teie põngerjad lihtsalt kannatavad koduni! Vaadaku oma issi pealt, kuhu viib ainult friikartulite ja hamburgerite söömine! Ok, see oli nüüd õel, aga tõesti, tegemist on juba suurte lastega, mida nad koolis tegema hakkavad kui nad mitte midagi ei söö! Ahsoo, nojah, kartulikrõpse nad ilmselt pugivad ka ja neid kooli kohvikus vast ikka leidub. Normaalsed inimesed tahavad õhtuks koju jõuda, mitte oodata kuskil Kükita grillis, kuidas teie põngerjatele kolm korda üles soojendatud taimerasva sees kartuleid praetakse!" Loomulikult hoidsin mina suu kinni ja terve bussitäis ootaski Kükita grillis. Oleme ju tolerantsed inimesed, mitte ebaviisakad molkused ning sisistame alles seljataga, milliseid õudseid inimesi ikka leidub. Meenub sõbranna jutt sellest, kuidas nemad peavad töö juures alati sünnipäevadeks gluteenivaba-öko-vabapidamisel kanade munadest jne koogi küpsetama, sest kaks tervisenatsist prouat nõuavad seda. Ei ole nii, et nemad lihtsalt ei võta kooki kui neile ei sobi, vaid kõik ülejäänud peavad nende nõudmistele alluma. Kas see ülejäänute tolerantsus ehk polegi põhjus, miks tundub, et meil ongi vaid kaht liiki toitujaid - need, kes tervislikkusest juuksekarva lõhki ajavad ja need, kes end vaid kiirtoiduga nuumavad. Kuhu jäi "vanarahvatarkus" stiilis "süüakse seda, mis laual ja kui ei kõlba, siis hoitakse suu kinni!" Miks peavad kõik teised tsirkusest osa võtma?
Ahjaa, bussis ei läinudki kellelgi süda pahaks, kuigi õhus leviva popkorni-sokihaisu-higileha tõttu oleks see igati loomulik olnud.

Tehnoloogia mõjust lastele

Viimastel päevadel on ilmunud vähemalt kaks artiklit, mis rõhuvad nutiseadmete ja üldse tehnika kehvale mõjule laste arengule. Üks neist oli alguses tasuline artikkel Soome haridusspetsialistilt, kes toob välja lugemisharjumuse vähenemise ning teine Kuressaare kunstikooli direktorilt, kes väidab, et lapsed ei oska enam joonistada. Ma saan enda kogemusest rääkida ainult eelkooliealiste laste puhul, aga mullegi tundub, et miskit on kuskil mäda.
Suure õhinaga räägitakse sellest, kuidas tehnika lapsi arendab ja kuidas on olemas arendavad äpid ning muu selline, kuid kas keegi on kunagi näinud kedagi, kes nutiseadmes midagi arendavat teeks? Eee...noh, Angry Birds arendab ka mingit ruumilist taju või miskit? Olgem ausad, väikesed lapsed mängivad neis ainult mänge või vahivad Youtube'st multikaid. Jee, teine telekas! Aga laps on ju nii andekas - oskab juba titena näppu ekraanil vedada! Sündinud tehnoloogiaguru! Tegelikult on näpuga mööda ekraani vedamine siiski hoopis lihtsam tegevus kui pliiatsi käes hoidmine ja sellega kirjutamine. Mida saan mina ära teha, et mu laps ei sukelduks juba eelkooliealisena nutiseadmesse, kust teda teismelisena juba täitsa võimatu kätte saada oleks? Nutiseade on muuseas tugev vastane, sest ta tõmbab last mitu korda kõvemini kui näiteks raamat, sest sellest mõnu kättesaamiseks pole vaja ju üldse vaeva näha. Nagu telekas - vajutad nuppu ja show käib. Ma ei usu, et karmid keelud ja kisa aitaks, kui vanemad ise teistsugust eeskuju ei näita. Ma istun päev otsa arvutis, aga enamasti teen ma seal päeva ajal tööd ja laps näeb kohe ära, et see on mingi igav must-valge maailm ning sinna ta ei kipu. Meelelahutusega arvutis tegelen ma üldjuhul laste uneajast. L. seevastu suudab lisaks kaheksale tunnile tööarvuti taga ka kodus enamuse ajast arvutis istuda. Ja tema arvutielu on laste jaoks huvitav, sest ta mängib. Enamasti ta kupatab küll lapsed minema, sest nad ju segavad ning püssi sihik kipub viltu minema. Kui ma Mikroga haiglas olin, siis avastasin, et minu arvutisse oli tekkinud kiirtee Delfi mängude lehele - Mini oli seda kasutama hakanud. Eks nii oli mugavam, aga ma kustutasin selle ära ning ei ole teda arvutisse lasknud muidu kui heegelkummide videote vaatamiseks. Ääremärkusena leitakse kui kohutavad on need odavalt valmistatud keskkonda reostavad heegelkummid, kuid teiseltpoolt on need võrreldes ekraanimaailmaga siiski loovust arendavad käegakatsutavad asjad. Mina õhtuti loen. Mini oskab mu meelest ka lugeda, aga tal pole püsivust, et seda teha. Üks viisakam koomiksiajakiri Muumidest pandi ka kinni, see oli selline lugemine, mida ta viitsis ette võtta. Vähemalt ta joonistab ja meisterdab palju. Raamatuid meil ka on. Enam-vähem. Lasteraamatuid. Täiskasvanute raamatuid on häbiväärselt vähe, kahe riiuli jagu, sest ma võtan oma raamatud raamatukogust ning kui ma neid kõiki ostma hakkaks, lõpetaks me kiiresti pankrotiga. Loomulikult igatseks ma sellist tuba nagu nõuka ajal pea kõigil oli - maast laeni sektsioonikapid raamatuid täis. Seoses korteriotsimisega sai kunagi erinevaid elamisi külastatud ja tänapäeval enam selliseid raamatukappe ei leidu, sektsioonides eksponeeritakse alkoholipudeleid. See oli üldistus nüüd muidugi. Mina lugesin eelkooliealisena ja algklassides väga palju. Olin ainus laps ning enamasti polnudki muud teha, raamatud kadusid tagaplaanile pubekaeas kui elu peale lendas. Tänapäeval on lastel palju rohkem muud, mis juba lasteaiast peale ustest-akendest sisse pressib. Multikad. Meie ajal näidati neid vist pool tundi päevas, nüüd tuleb isegi ETV2 pealt multikaid pool päeva ning lapse teleka eest ära saamisega on häda. Miks ETV, miks? Aasta tagasi lugu veel nii hull ei olnud, aga küllap nõudmine tekitab pakkumise. Konkurendiks on ju Kidzone ja Pingviniukas ning muud, kus multikad jooksevad ööpäevaringselt. Meil kodus need lubatud pole. Ok, pühapäeviti vahel saab satsi Ponisid ära vaadatud. See-eest on muutunud külaskäigud laste omavahelisest mängimisest üksteise kõrval teleka vaatamiseks. Lapsed ei viitsi õues mängida, sest toas saaks telekast lõputult multasid vahtida. Istuvad seal reas ja pärast vinguvad, et kole igav on ja midagi teha ei oska. Käisime ükspäev külas ja Mini ütles pärast tunnustavalt: "Aga nende juures ei panda telekat mitte kunagi kinni!" Just nagu sünnitusmajas.
Tegelikult on ju see "noored on hukas!" kestnud aegade algusest. Mis see lugemine siis ka on kui mitte taandareng? Enne kirjaoskust suudeti eeposi peast ette kanda, peale kirjakeele leiutamist mandus selline oskus kõvasti. Ikka ja jälle tuuakse välja, et ehk on see nutikultus miski, mis õpetab meie lapsi tulevikus paremini hakkama saama, et ehk on neil just selliseid oskusi vaja, mitte süvenemist ja muud ülehinnatud jura. Et äkki lapsed ikka õpivad ka midagi seal arvutis, mitte ainult ei tulista kolle ega küberkiusa üksteist Facebookis. Ma olen ses osas skeptiline. Huvitav oli näiteks selle Soome haridusguru lähenemine, et ehk tuleks vaadata seda, kuidas tänapäeva lapsed ülesande lahenduseni on jõudnud, mitte aga seda, mis see lahendus on. No minu klikiaegset haridust täis ajupestud aju ei mõika, kuidas saab lahenduse käik oluline olla, kui lahendus ise on vale? Eks me kõik ole oma ajastu lapsed ega suuda järeltulijaid täielikult mõista. Tarku lapsi on ju (veel) tänapäeval ka.

Ja mis see väärtkirjandus siis ka head teeb? Mõned tsitaadid eilsest lugemisest (ei ole Palahniuk):  
Unenägudes lõid karud minuga tantsu ja trukkisid mind tagant.
Hakkasin kontrollimatult roojama. Sitt jooksis mööda mu jalgu kingade sisse.
 Kas see on see, mis kuidagi inimest paremaks teeb? Targemaks? Võeh! L. on roppuste osas igavene puritaan ja mulle kohe meeldib talle selliseid tsitaate ette lugeda. Ta väänab siis õuduses nägu ja küsib, miks ma ometi selliseid asju loen. No ma ei loe selliseid asju nimme, need lihtsalt hüppavad tänapäevastest väärtromaanides iseenesest tühja koha pealt välja. Eks ta ole, tänapäeval on sitt, seks ja vägivald igal pool. Ses suhtes imestasin ma sügavalt kui keegi avaldas arvamust, et selline suitsidaalne roppus nagu "Kadunud papagoi tagasitulek" tuleks ära keelata. Jumaluke, me ju kasvasime seda vaadates üles ja kellelgi ei tulnud tahtmist papagoi eeskujul nööri kaela panna! Aga näe, tänapäeva lapsevanemad leiavad, et see multikas on ikka liig mis liig. Edu teile väärtkirjandusega või parem, hoidke heaga eemale!