Kuidas sõrajäljed lakke said?

Nali ja naer on terviseks!
Käisin täna täispikki Simpsoneid vaatamas ja "spider-pig" kummitab siiani. Ainsaks etteheiteks filmile ongi see, et lõpuks ei saanudki teada, mis seast sai. Lugesin "ainukesest blog.tr.ee's olevast loetavast blogist*" ka selle filmi arvustust. Seal jäid peamiselt silma üks ilma kirjavahemärkideta mitmerealine lause, mille mõistmiseks ma ebamõistlikuks ajaks peatuma pidin ning hulgim jäledaid ja silmariivavaid kirjavigu.
(Ma olen õhtuti õel, kuid otse näkku ei viitsi ka karata...)
Simpsonid olid oma vanas headuses, kuigi ühtegi konkreetset jube naljakat kohta ma välja tuua ei oskaks. Mis võib muidugi hoopis positiivne olla või siis ka märk mu ülilühikesest mälust. See koht oli päris armas, kus mu üks lemmikuid, Ralph, alasti Barti mööda vilksatamas nähes lausub "Now I like boys!" Kuuldavasti olevat see alasti Barti stseen Ameerikas äärepealt välja lõigatud.

Seoses igasuguste filmiarvustustega tekkis mul mõte, et minu jaoks on üpriski keeruline hinnata filmi või raamatut. Ma võtan neid kui meelelahutust ega oska pärast eriti öelda, et mis nüüd just meeldis ja mis mitte. Teatrietendustega sama lugu - käisin "Eesti asja" vaatamas ja oskan öelda vaid seda, et etendus oli ehk liiga lihtne ja sisutu, kuid samas hästi mängitud. Plaatide ja kontsertidega on hoopis teine lugu - nendega tekib mul palju rohkem emotsioone ning ka tahtmine neid edasi anda. Kas sellest võib järeldada, et muusika on minu jaoks suurem kunst kui muu? Tuleb see sellest, et näidelnud ja kirjutanud ma olen ka ise, kuid musikaalsusest on mind totaalselt ilma jäetud?

Üks nali reaalsest elust kah:
"Poes pudelid räägivad minuga. Ma ravin joomisega oma homoseksuaalsust."

* tsitaat veel ühelt suvaliselt baabalt, mis võiks mind puudutada

"Pai politseionu, kuhu sa mu kuldikese viid?"*; "Paks lehm!"

Tegelikult oli mul öösel koju jõudes isu hoopis millestki muust kirjutada, kuid ülemisel korrusel oli armastus pauguga laiali lennanud ja nii sai pool ööd teiste musta pesu pesemist pealt kuulata. Tegelikult tundusid need ülevalt kostvad hääled küll pigem loomadele kui inimestele kuuluvat. Nii põnev oli kuulata! Nagu Fred Jüssi loodushääli lindistamas.
Hommikul aga olevat noorpaari taas käsikäes jalutamas nähtud...Armastuse teed on käänulised.

See miski muu millest ma kirjutada tahtsin oli see, et mu lemmikajakirja soovitatud blogide listis leidus üks "värske ja väärt kirjandusblogi", kust lugesin, et blog.tr.ee poolt korraldatud Ajaveeb 2007 kirjanduse kategooria pani suuremas osas pead vangutama. Juhuse tahtel juhtusin ma ka seal kategoorias olema. Nüüd ma tunnen ennast pahasti. Loen hetkel l2bimustadeprillide't läbi ja see tundub mulle üha hullem. Olen jah kriitikat mitte kannatav (isegi kui see otseselt mulle ei osuta) kergesti mõjutatav napakas. Nii ei saa ikka ühiskonnas elada. Ma siiamaani juurdlen, kas need pubekad, kes bussis mu selja taga "Paks lehm!" ütlesid, mõtlesid mind või kedagi teist. Ausõna, ma oleks vist küsinud ka, kui just minu peatus poleks olnud. Vastusest lähtuvalt oleks dieediplaane pidanud...:P (igaks juhuks panen selle lõppu, et mõnel väga hale ei hakkaks)

* Politseiseriaalist "Ohtlik lend"

Suverõõmud

Kui te arvate, et ma ei kirjuta midagi seetõttu, et puhkan, siis eksite. Mul on hoopis kiire, ma teen tööd. Nagu igal suvel. Mitte, et ma aastaringselt ei töötaks - suvel on veel ekstra kiire. Ei, ma ei müü bikiine.