Sel aastal lugesin 127 raamatut, mis on kolme võrra vähem kui eelmisel aastal, samas lehekülgede võrdluses (35413 lk) on see aasta aegade parim. Päris mitu tellist sattus ette tõesti ja ka aasta lõppu jääb üks, mille arvustus ilmselt järgmisse aastasse lükkub. Lausa 25 raamatut said minu käest maksimumhinde ja miinimumi ei saanud sel aastal keegi. Pooleli mõni raamat küll jäi ja mõnele ei suutnud hinnet panna, aga üldiselt oli päris hea aasta. 25st maksimumi saanud raamatust ilmus 7 sel aastal eesti keeles, kirja saavad nad lugemise järjekorras ja lingi alt võib leida arvustuse.
1. Kazuo Ishiguro - Klara ja Päike
Kas ei anna sageli väljastpoolt vaataja pilk meie olukorrast kõige
adekvaatsemat ülevaadet, ei näita meile seda, mida me asjas sees
olijatena ise märgata ei suuda? Mulle väga meeldib Ishiguro leebe ja rahulik stiil, millega ta
tegelikult jubedatele suundumustele valgust heidab. Ta ei ütle midagi
otse välja, ta lihtsalt suunab lugeja pilgu millelegi ja siis on juba
lugeja asi, kas ta märkab mingit ebakõla või mitte. Kaunis kurb vaade inimkonnale, millest mina kahjuks mingeid ebausutavusi ei leidnud.
2. Tommi Kinnunen - Ei öelnud, et kahetseb
Naiste valikud või "valikud" sõjas. Hästi kirjutatud raamat sellest, kas peale sõja lõppu on võimalik eluga edasi minna ning mis hinnaga. Pani mõtlema sellele, kuidas sõda mõjutab inimesi isegi mitu inimpõlve hiljem ja kas saab üldse imestada sõjajärgsete põlvkondade eelarvamuste, alalhoidlikkuse või usaldamatuse üle. Teemast hoolimata ei olnud kole raamat, hästi ilusasti kirjutatud ja inimlik hoopis.Fre
3. Mikko Rimminen - Õlleromaan
Johhaidii
- nii hea raamat ja Goodreadsis nii kehv keskmine hinne? Täielik seisundiromaan,
kus mitte ühtki olulist sündmust ei juhtu, aga atmosfääriloome on nii
ehe nagu tiksuks ise tüüpidega kaasa. Oivaline sõnakasutus - millised
metafoorid! Ja seda kõike ilma tüütu tundeta, et autor on hullult
pingutanud kildu rebida ja higipull otsa ees sõnu seadnud. Selle kõige
juures kindlasti ka imetlusväärne tõlge, et sellist stiili usutavalt
edasi anda. Raamatust kõrgema mõtte ja elamisõpetuse otsijaile pigem ei
soovitaks.
4. Fredrick Backman - Meie teie vastu
Mulle nii meeldib, et Backman kirjutas seda lugu edasi, tavaline oleks olnud ju esimese osa lõpplahendusega leppida - pahad justkui said palga ja elu oleks edasi läinud. Õnneks Backman näitab ka seda, kuidas sellises olukorras elu tegelikult edasi läheb, inimesed ei unusta ning vägistamise ohver ei muutu üleöö endiseks.
5. Karl Ove Knausgård - Koidutäht
Tõeliselt omamoodi teos, üks aasta omapärasemaid lugemiselamusi. Muuseas, kui oled kõik üheksa peategelast ja nende seosed endale üles kirjutanud, siis väidetavalt romaanisarja teises osas ei tulevat neist ühtki ette...
6. Jan Kaus - Vaade
Pigem mõtisklused või isegi uurimus kui romaan, aga samas ilukirjanduslikus vormis. Ilus ja sisukas ühekorraga. Kas vaadete nautimises võib peituda inimeseks olemise essents? Kas oskus vaadelda ennast suure süsteemi ühe osana on vaid inimliigile omane? Kas me elame selleks, et vaadelda?
7. Doris Lessing - Kõige ilusam unelm
Tegelikult ilmunud eesti keeles juba varem, aga sel aastal uus trükk Varraku kuldsarjas. "Kõige ilusam unelm" räägib inimestest. Sellest, kui hirmus raske on
inimeseks saada, inimene olla ja et kõigi äpardunute kiuste leidub
siiski ka mõni, kes hakkama saab. Aga üldmuljet see ei muuda.
Kummalisel kombel on selle aasta raamatuelamused kuidagi meessoo ja Skandinaavia poole kaldu. Mõtlesin siia top10 täis saamiseks lisada kolm viiepunktiraamatut, mis ilmusid 2021, aga said loetud sel aastal. Noh, tuli veidi rohkem, sest ma ei osanud valikut teha.
8. Venda Sõelsepp - Kolõma - kole maa
Meie peres oli "Gulagi arhipelaag" raamat, millel oli eriline koht, Varlamovit või Sõelseppa siis veel lugeda ei saanud. Sõelsepp on väidetavalt ka ainus eesti kirjanik, kes oma vangilaagri kogemuse ilukirjanduslikus vormis raamatusse raiunud on. Mu meelest on oluline sellest lugeda ja teada.
9. Eia Uus - Kirjad Buenos Airesest
Mitte tavaline reisiraamat. Eia oskab nii märgata kui ka kirjutada. Pigem ilukirjandus, isegi poeesia.
10. David Vseviov - Onu Moritza sõnaraamat
Üks selle aasta muhedamaid lugemisi. Absurdimaiguline kodusus, millest õhkub helget ja mitte-nii-helget nostalgiat.
11. Bill Bryson - Jalutuskäik metsas
Kui see teid ka metsa ei aja, siis ma ei tea, mis ajaks. Kui Bryson on varem kohati igav või tüütugi tundunud, siis selles raamatus ei olnud. Ameerika jalgsimatkarajad jäävad ilmselt endal elu jooksul läbimata, õnneks on Bryson kõike vägagi elavalt kirjeldanud. Muhedat inimlikku rumalust on siin ka muidugi omajagu nagu ikka siis, kui Bryson inimeste keskele lasta.
12. Hervé Le Tellier - Anomaalia
Raamat,
mis algul ei saa vedama ja siis pidama. Mulle meeldis algus ja need
karakterid tegelikult ka, lihtsalt ma ei kujutanud ette, mille kõigeni
see lõpuks välja viib ja kas mul jätkub jaksu, et kõik see suur hulk
tegelasi meelde jätta.
Raamat, milles on üheskoos lüürikat ja õõva,
armastust ja krimi, huumorit ja traagikat, ulmet ja realismi, luulet ja
mõtlemapanevust. Üks väga äge kompott. Mida sina endaga teeksid?
13. Andrus Kivirähk - Mälestused
Mõtlesin,
et panen hindeks nelja, sest see muuseumi osa ei olnud ehk tõesti kõige
põnevam, aga siis otsustasin kohe kiusu pärast ikka viie panna, sest
kogu see temaatika meenutas mulle kangesti mu enda lapsepõlve, kui sai
koolis ikka kirjandeid vihutud ja täiskasvanud plaksutasid käsi, et on
ikka lapsel fantaasia, sest kus võimalik, seal mina mõne kitse, kurgi
või tolmurulli sisemaailmaga tegelesin. Ja nüüd nad ütlevad Kivirähki
kohta, et lati alt läbiminek?! Millest küll selline topeltmoraal - ärge
tulge mulle ütlema, et ma olin omal ajal andekam kui lugupeetud
menukirjanik!
Ma jumaldan head karakteriloomet isegi juhul, kui kõik
saab ära öeldud ühe leheküljega, mõnes mõttes seda enamgi. Erilised
lemmikud olid muidugi "Jalgratas" ja "Puss".
14. Thomas Bernhard - Hukkasaaja
Üldiselt
ma ei kipu armastama raamatuid, mille tekst on ebatraditsiooniliselt
üles ehitatud. Kui teadjad räägivad "originaalsest keelekasutusest" või
"mängulisest lähenemisest keelele", siis mina tavaliselt kehitan õlgu ja
kiunatan "aga seda on võimatu lugeda ju!" Siingi on tekst esitatud ühe
pika massiivina, ei mingeid lõike, taandridu, peatükkidest rääkimata ja
kõik see ühtse vaba mõtte vooluna sisaldades endas paraja annuse
kordusi, hüppeid aegades, teemades, aga see kõik kokku moodustab
pingelise ja nauditava atmosfääri. Tekst haarab kaasa ja tahaks päriselt
teada, et "mis siis sai?" Samas "saab" siin täpselt nii palju kui
tavaliselt elus, ehk ei midagi erilist. Hakkasin mõtlema, et ehk meeldis
mulle raamat eelkõige selle tõttu, et autori mõttevoog sarnaneb
paljuski sellega, mis mul endal peas ja need muude kirjanike mõttevood,
millesse ma süüvida ei ole suutnud, lihtsalt erinevadki nii palju minu
omadest? Keegi ei tea ju, mis kellelgi teisel kõrvade vahel toimub.
Minule Bernhard meeldis väga ja loeksin hea meelega ka tema teisi
teoseid, kuigi mõne aja pärast siiski. Ei saa ju salata, et midagi
eriliselt positiivset ja hingekosutavat autorilt oodata ei tasu. Tõlkijale aplaus, lisaks ka põneva lõppsõna eest!
15. Éric Vuillard - Päevakord
Minu
jaoks oli selle raamatu puhul olulisem "kuidas?", mitte "mis?".
Taaskord üks mu lemmikžanre - ajaloole liha luudele kasvatamine ja mind
tõepoolest ei huvita, kas kõik ikka oli päris nii nagu kirjanik
kirjutab. Selline pool-ilukirjandus tundubki segadusse ajavat - kumb ta
siis ikka on? Kust läheb piir? Auhinna sai autor igatahes ilukirjanduse
eest. Ma annaks ka, sest väga hästi ja võimsalt kirjutatud. Ei tabanud
seda tagantjärele targutavat ja ennast paremaks pidavat nooti siin, mida
mõned arvustajad on maininud. Mulle mõjus see pigem vaheda huumorina.
Sellisena, mis vangutab pead ja ohkab, mitte ei ütle, et näe, nii see
käib, miks keegi peale minu ei märka! "Jutustamiskunst on juba kord niisugune, et midagi süütut siin ilmas ei ole." (lk 24).
16. Tsitsi Dangarembga - Närvilised olud
Kes
otsib siit väga eksootilist Aafrikat, ilmselt pettub. Mind hämmastas
kõige rohkem, kuidas 70ndate Rodeesia meeste ja naiste seisukohad
meenutasid mulle nii väga neid, mida mäletan 90ndate Eestist.
Loomulikult olid raamatus need puhtamal kujul, aga huvitav oli lugeda,
kuidas patriarhaadi põhitõed ja alussambad on ikka need samad, mis
mõjutavad inimesi eri aegadel ja eri kohtades. Mulle meeldis, et autor
oli jutustajahääleks valinud täiskasvanud naise oma, kes oma
lapsepõlvele tagasi vaatas. Ilmselt tekitas see kohati olukorra, kus
noor neiu tundus oma mõtetes kuidagi liiga küps, aga samas oli seesugust
eneseanalüüsi nauditav lugeda.
Meeldis ka raamatu järelsõna, kus
pealkiri ja raamatu moto põnevalt lahti seletatakse. Mis muud, kui
neuroos areneb olukorras, kus erinevad rolliootused üksteisega raginal
põrkuvad. Kuidas olla noor mustanahaline teiste heldusest sõltuv
haridushimuline naisterahvas riigis, kus valitseb võõrvõim ja kus enda
harimine võrdub sattumisega võõrasse kultuuriruumi ning eemaldumist
omast ja turvalisest? Kas kooli minnakse selleks, et muutuda ise või
selleks, et muutuda paremaks tulevaseks abielupartiiks? Miskipärast
meenus kodumaine "nali" - mis on ühist naisteadlasel ja meriseal? Kes
vastust ei tea, lugegu Marianne Mikko "Naise kohta", seal neid
"talupojatarkusi" veel mitmeid.