Oodake, üks asi veel!

Ehk miks aastalõpukokkuvõtted eksivad - mul on alati mõned kusagilt kõrva jäänud albumid kuulamisjärge ootamas. Kuulamisel ja kuulamisel on vahe, esmakordselt kuulates tuleb rohkem süveneda, seega selleks tuleb leida õige aeg, no ja mõnikord mõned plaadid ootavad pikemalt. Ausalt öeldes on mul eelarvamused ka - ah, las ootab, ilmselt see midagi väga erilist ei ole, sest mõne teise plaadi paneks ikkagi kohe käima. Nüüd ma siis avastasingi ühe sellise ootele pandud plaadi, mis figureeris ka kriitikute edetabelis - Bob Vylan  - Bob Vylan Presents The Price Of Life:

Julgelt selle aasta Top10 koht garanteeritud. UK punk/rap/grime. Tundub, et UK-s käärib nii palju, et see on viimasel ajal sünnitanud suure hulga põnevaid bände, mis ei karda sõna võtta olulistel sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel. Bob Vylan näiteks räägib muu hulgas sellest, kui oluline on ligipääs tervislikule toidule ja kuidas odav rämpstoit vaestele on põhimõtteliselt relv nende vastu. Päriselt ka, mu meelest kõige mõjusam argument tervisliku elustiili osas üldse. "Stay healthy in case you need to smash the state is probably the best argument for a healthy lifestyle I've ever heard." - kommentaar Youtubest.

Mu meelest väärib kogu seda kiitust ja UK kõige põnevama ning olulisema uue bändi tiitlit täiega. Ehe, julge, kaasahaarav ja mõtlemapanev.

Minu 2022. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal lugesin 127 raamatut, mis on kolme võrra vähem kui eelmisel aastal, samas lehekülgede võrdluses (35413 lk) on see aasta aegade parim. Päris mitu tellist sattus ette tõesti ja ka aasta lõppu jääb üks, mille arvustus ilmselt järgmisse aastasse lükkub. Lausa 25 raamatut said minu käest maksimumhinde ja miinimumi ei saanud sel aastal keegi. Pooleli mõni raamat küll jäi ja mõnele ei suutnud hinnet panna, aga üldiselt oli päris hea aasta. 25st maksimumi saanud raamatust ilmus 7 sel aastal eesti keeles, kirja saavad nad lugemise järjekorras ja lingi alt võib leida arvustuse.

1. Kazuo Ishiguro - Klara ja Päike

Kas ei anna sageli väljastpoolt vaataja pilk meie olukorrast kõige adekvaatsemat ülevaadet, ei näita meile seda, mida me asjas sees olijatena ise märgata ei suuda? Mulle väga meeldib Ishiguro leebe ja rahulik stiil, millega ta tegelikult jubedatele suundumustele valgust heidab. Ta ei ütle midagi otse välja, ta lihtsalt suunab lugeja pilgu millelegi ja siis on juba lugeja asi, kas ta märkab mingit ebakõla või mitte. Kaunis kurb vaade inimkonnale, millest mina kahjuks mingeid ebausutavusi ei leidnud.

2. Tommi Kinnunen  - Ei öelnud, et kahetseb

Naiste valikud või "valikud" sõjas. Hästi kirjutatud raamat sellest, kas peale sõja lõppu on võimalik eluga edasi minna ning mis hinnaga. Pani mõtlema sellele, kuidas sõda mõjutab inimesi isegi mitu inimpõlve hiljem ja kas saab üldse imestada sõjajärgsete põlvkondade eelarvamuste, alalhoidlikkuse või usaldamatuse üle. Teemast hoolimata ei olnud kole raamat, hästi ilusasti kirjutatud ja inimlik hoopis.Fre

3. Mikko Rimminen - Õlleromaan

Johhaidii - nii hea raamat ja Goodreadsis nii kehv keskmine hinne? Täielik seisundiromaan, kus mitte ühtki olulist sündmust ei juhtu, aga atmosfääriloome on nii ehe nagu tiksuks ise tüüpidega kaasa. Oivaline sõnakasutus - millised metafoorid! Ja seda kõike ilma tüütu tundeta, et autor on hullult pingutanud kildu rebida ja higipull otsa ees sõnu seadnud. Selle kõige juures kindlasti ka imetlusväärne tõlge, et sellist stiili usutavalt edasi anda. Raamatust kõrgema mõtte ja elamisõpetuse otsijaile pigem ei soovitaks. 

4.  Fredrick Backman - Meie teie vastu

Mulle nii meeldib, et Backman kirjutas seda lugu edasi, tavaline oleks olnud ju esimese osa lõpplahendusega leppida - pahad justkui said palga ja elu oleks edasi läinud. Õnneks Backman näitab ka seda, kuidas sellises olukorras elu tegelikult edasi läheb, inimesed ei unusta ning vägistamise ohver ei muutu üleöö endiseks. 

5. Karl Ove Knausgård - Koidutäht

Tõeliselt omamoodi teos, üks aasta omapärasemaid lugemiselamusi. Muuseas, kui oled kõik üheksa peategelast ja nende seosed endale üles kirjutanud, siis väidetavalt romaanisarja teises osas ei tulevat neist ühtki ette...

6. Jan Kaus - Vaade

Pigem mõtisklused või isegi uurimus kui romaan, aga samas ilukirjanduslikus vormis. Ilus ja sisukas ühekorraga. Kas vaadete nautimises võib peituda inimeseks olemise essents? Kas oskus vaadelda ennast suure süsteemi ühe osana on vaid inimliigile omane? Kas me elame selleks, et vaadelda?

7. Doris Lessing - Kõige ilusam unelm

Tegelikult ilmunud eesti keeles juba varem, aga sel aastal uus trükk Varraku kuldsarjas. "Kõige ilusam unelm" räägib inimestest. Sellest, kui hirmus raske on inimeseks saada, inimene olla ja et kõigi äpardunute kiuste leidub siiski ka mõni, kes hakkama saab. Aga üldmuljet see ei muuda. 

Kummalisel kombel on selle aasta raamatuelamused kuidagi meessoo ja Skandinaavia poole kaldu. Mõtlesin siia top10 täis saamiseks lisada kolm viiepunktiraamatut, mis ilmusid 2021, aga said loetud sel aastal. Noh, tuli veidi rohkem, sest ma ei osanud valikut teha.

8. Venda Sõelsepp - Kolõma - kole maa

Meie peres oli "Gulagi arhipelaag" raamat, millel oli eriline koht, Varlamovit või Sõelseppa siis veel lugeda ei saanud. Sõelsepp on väidetavalt ka ainus eesti kirjanik, kes oma vangilaagri kogemuse ilukirjanduslikus vormis raamatusse raiunud on. Mu meelest on oluline sellest lugeda ja teada.

9. Eia Uus - Kirjad Buenos Airesest

Mitte tavaline reisiraamat. Eia oskab nii märgata kui ka kirjutada. Pigem ilukirjandus, isegi poeesia.

10. David Vseviov - Onu Moritza sõnaraamat

Üks selle aasta muhedamaid lugemisi. Absurdimaiguline kodusus, millest õhkub helget ja mitte-nii-helget nostalgiat.

11. Bill Bryson - Jalutuskäik metsas

Kui see teid ka metsa ei aja, siis ma ei tea, mis ajaks. Kui Bryson on varem kohati igav või tüütugi tundunud, siis selles raamatus ei olnud. Ameerika jalgsimatkarajad jäävad ilmselt endal elu jooksul läbimata, õnneks on Bryson kõike vägagi elavalt kirjeldanud. Muhedat inimlikku rumalust on siin ka muidugi omajagu nagu ikka siis, kui Bryson inimeste keskele lasta. 

12. Hervé Le Tellier - Anomaalia

Raamat, mis algul ei saa vedama ja siis pidama. Mulle meeldis algus ja need karakterid tegelikult ka, lihtsalt ma ei kujutanud ette, mille kõigeni see lõpuks välja viib ja kas mul jätkub jaksu, et kõik see suur hulk tegelasi meelde jätta.
Raamat, milles on üheskoos lüürikat ja õõva, armastust ja krimi, huumorit ja traagikat, ulmet ja realismi, luulet ja mõtlemapanevust. Üks väga äge kompott. Mida sina endaga teeksid?

13. Andrus Kivirähk - Mälestused

Mõtlesin, et panen hindeks nelja, sest see muuseumi osa ei olnud ehk tõesti kõige põnevam, aga siis otsustasin kohe kiusu pärast ikka viie panna, sest kogu see temaatika meenutas mulle kangesti mu enda lapsepõlve, kui sai koolis ikka kirjandeid vihutud ja täiskasvanud plaksutasid käsi, et on ikka lapsel fantaasia, sest kus võimalik, seal mina mõne kitse, kurgi või tolmurulli sisemaailmaga tegelesin. Ja nüüd nad ütlevad Kivirähki kohta, et lati alt läbiminek?! Millest küll selline topeltmoraal - ärge tulge mulle ütlema, et ma olin omal ajal andekam kui lugupeetud menukirjanik!
Ma jumaldan head karakteriloomet isegi juhul, kui kõik saab ära öeldud ühe leheküljega, mõnes mõttes seda enamgi. Erilised lemmikud olid muidugi "Jalgratas" ja "Puss".

14. Thomas Bernhard - Hukkasaaja

Üldiselt ma ei kipu armastama raamatuid, mille tekst on ebatraditsiooniliselt üles ehitatud. Kui teadjad räägivad "originaalsest keelekasutusest" või "mängulisest lähenemisest keelele", siis mina tavaliselt kehitan õlgu ja kiunatan "aga seda on võimatu lugeda ju!" Siingi on tekst esitatud ühe pika massiivina, ei mingeid lõike, taandridu, peatükkidest rääkimata ja kõik see ühtse vaba mõtte vooluna sisaldades endas paraja annuse kordusi, hüppeid aegades, teemades, aga see kõik kokku moodustab pingelise ja nauditava atmosfääri. Tekst haarab kaasa ja tahaks päriselt teada, et "mis siis sai?" Samas "saab" siin täpselt nii palju kui tavaliselt elus, ehk ei midagi erilist. Hakkasin mõtlema, et ehk meeldis mulle raamat eelkõige selle tõttu, et autori mõttevoog sarnaneb paljuski sellega, mis mul endal peas ja need muude kirjanike mõttevood, millesse ma süüvida ei ole suutnud, lihtsalt erinevadki nii palju minu omadest? Keegi ei tea ju, mis kellelgi teisel kõrvade vahel toimub. Minule Bernhard meeldis väga ja loeksin hea meelega ka tema teisi teoseid, kuigi mõne aja pärast siiski. Ei saa ju salata, et midagi eriliselt positiivset ja hingekosutavat autorilt oodata ei tasu. Tõlkijale aplaus, lisaks ka põneva lõppsõna eest!

15. Éric Vuillard  - Päevakord

Minu jaoks oli selle raamatu puhul olulisem "kuidas?", mitte "mis?". Taaskord üks mu lemmikžanre - ajaloole liha luudele kasvatamine ja mind tõepoolest ei huvita, kas kõik ikka oli päris nii nagu kirjanik kirjutab. Selline pool-ilukirjandus tundubki segadusse ajavat - kumb ta siis ikka on? Kust läheb piir? Auhinna sai autor igatahes ilukirjanduse eest. Ma annaks ka, sest väga hästi ja võimsalt kirjutatud. Ei tabanud seda tagantjärele targutavat ja ennast paremaks pidavat nooti siin, mida mõned arvustajad on maininud. Mulle mõjus see pigem vaheda huumorina. Sellisena, mis vangutab pead ja ohkab, mitte ei ütle, et näe, nii see käib, miks keegi peale minu ei märka! "Jutustamiskunst on juba kord niisugune, et midagi süütut siin ilmas ei ole." (lk 24). 

16. Tsitsi Dangarembga  - Närvilised olud

Kes otsib siit väga eksootilist Aafrikat, ilmselt pettub. Mind hämmastas kõige rohkem, kuidas 70ndate Rodeesia meeste ja naiste seisukohad meenutasid mulle nii väga neid, mida mäletan 90ndate Eestist. Loomulikult olid raamatus need puhtamal kujul, aga huvitav oli lugeda, kuidas patriarhaadi põhitõed ja alussambad on ikka need samad, mis mõjutavad inimesi eri aegadel ja eri kohtades. Mulle meeldis, et autor oli jutustajahääleks valinud täiskasvanud naise oma, kes oma lapsepõlvele tagasi vaatas. Ilmselt tekitas see kohati olukorra, kus noor neiu tundus oma mõtetes kuidagi liiga küps, aga samas oli seesugust eneseanalüüsi nauditav lugeda.
Meeldis ka raamatu järelsõna, kus pealkiri ja raamatu moto põnevalt lahti seletatakse. Mis muud, kui neuroos areneb olukorras, kus erinevad rolliootused üksteisega raginal põrkuvad. Kuidas olla noor mustanahaline teiste heldusest sõltuv haridushimuline naisterahvas riigis, kus valitseb võõrvõim ja kus enda harimine võrdub sattumisega võõrasse kultuuriruumi ning eemaldumist omast ja turvalisest? Kas kooli minnakse selleks, et muutuda ise või selleks, et muutuda paremaks tulevaseks abielupartiiks? Miskipärast meenus kodumaine "nali" - mis on ühist naisteadlasel ja meriseal? Kes vastust ei tea, lugegu Marianne Mikko "Naise kohta", seal neid "talupojatarkusi" veel mitmeid. 

Aasta 2022 parimad plaadid, vol 2

Sissejuhatuse ja eelmised kümme kohtadelt 4-20. leiab siit.

Jätkame siis kohtadega 4.-20 ja lõpuks ka kuldne esikolmik.

4-20. Machine Head - ØF KINGDØM AND CRØWN

Thrash metal. Jube kaasahaarav ja kiire album Machine Headilt. Varem nad mulle nagu niiväga kõrva jäänud ei olnudki, aga see on väga hea. Selline peoplaat.

4-20. Metric - Formentera

Indie pop/rock. Mismõttes see bänd on 24 aastat vana ja ma alles nüüd kuulen? Kanada bänd jälle, äkki seepärast. Imeline. Kaunis naisvokaal, huvitavad lood, mõnus muusika. Miks nad nagu kuulsamad ei ole? Selline nukker...disko?

4-20. Dead Furies - V

Rock. Eesti bändi viies album. Kui eelmised on nii enam-vähem ühte auku rokenroll olnud, siis see viies on kuidagi nagu karmima saundiga, mulle meeldib. Uue albumi stiiliks on muide märgitud post-hardcore, kui see kellelegi midagi ütleb. Kah selline kiire peoplaat.

4-20. Kid Kapichi - Here's What You Could Have Won

Rock, punkrock. Jälle üks täiuslik bänd, kus on head tekstid, mõnus inglise aktsent ja kõrvajäävad taustad. Jah, nad on parajalt poliitilised ka. Isegi Liam Gallagher armastab neid. Üks mu selle aasta parimaid avastusi.

4-20. Spiritworld - Deathwestern

Metal. Täiesti tundmatu bänd, mille ma eelmisel aastal avastasin ja kelle selle aasta plaat on ka korralik brutaalne andmine. Varem olevat hoopis lehmapunki teinuvad nagu keegi kommentaator teab. Max Cavalera sotsiaalmeedias kiidab, on jah hea muusika! Videos läheb õigeks andmiseks kuskil esimesest minutist (siis, kui pea otsast rebitakse, noh). Mainin veel, et bändi nimi ja liikmete välimus ei anna absoluutselt infot, mislaadi muusikaga tegemist võiks olla ja ka see on väga tervitatav.

4-20 Kurjam - Elektrišokk

Punk. Ja vot, leidub veel plaate, mida Spotifys üleval ei olegi. Kurjam on ka muidugi bänd, mis alt ei vea. Kahju ainult, et lugu "Mõtle oma peaga" sellel plaadil pole. Mõned teised head lood aga ikka on. Kõige aktuaalsem plaat sel aastal?

4-20. Psychoterror - Punk pole moes

Punk. Nii, teine plaat, mida Spotifyst ei saa. Ilmus ka alles 16. dets ja mina sain ta otse esitluselt, ühest Tallinna vanalinna plaadipoest pidi ka antama. Ainukese loo plaadilt, millel ka video on, panin juba siia üles. On see üldse punk? Jälle mingi post? Ma ei tea, aga vähemalt on see ehe. Plaadil on esmakordselt ajaloos muuseas ka külalisvokalist (oma bändist küll) ja jõululugu (ühes samas loos). Seda vist ka ei pea lisama, et bänd, mis alt ei vea. Kuigi, erinevalt Kurjamist on nende muusikaline areng olnud märgatav. Mitte et see oleks etteheide Kurjamile, lihtsalt igaühele oma. Koit Raudsepa arvates aasta plaat.

Ja nüüd siis lõpuks TOP 3!

3. Witch Fever - Congregation.

Grunge, punk, doom metal. Sellest plaadist tegin ma tegelikult juba sissekande ära. Ulmeliselt hea ja ihukarvu püsti ajav. Kuna paljud lood mainivad religiooni, siis sobib kenasti jõuluplaadiks...

2. Ghost - Impera

Metal. Ghosti siiani kõige kõvem plaat. Kõik laulud on head, ei ole mingit täitematerjali nagu varasematel plaatidel olnud on. Sai paaril raskema muusika lehel ka aasta plaadiks. Ma usun, et väärib seda. Oma ainulaadses stiilis tippsaavutus, nägin poes vinüüli - kujundus on ka äärmiselt pilkupüüdev. Võimas tervik. Ja ma olen seda juba pea aasta otsa kuulanud ning ära ei tüüta. "Respite on the Spitalfields" võiks ikkagi sobida mu matustel mängimiseks, mis sest, et see tegelikult Rappija Jackist räägib.

1. Placebo - Never Let Me Go

Rock. Ma poleks iial uskunud, et Placebo teeb veel sellise plaadi. Pikem postitus plaadist on siin. Kontserdil käisin ka. Lisaks lasid nad aasta lõpus välja kaveri Tears for Fearsi loost "Shout", mis on samuti vaimustav. Videos on Briani vokaal imeliselt puhtalt kuulda.

Huvitav, et ühegi kohaliku kriitiku tabelis ühtki minu esikolmiku plaati ei leidu. Placebo ja Ghost liialt peavool, Witch Fever liiga underground? Samas elektroonilise muusika peavool justkui on tabelites  - The Weekndi kehv sooritus ja Beyonce, aga rocki peavool, näiteks Ozzyl ilmus sel aastal paari päris arvestatava looga album, on täielikult väljas. Trendiküsimus?

Aasta 2022 parimad plaadid, vol 1

Muusikaaasta kokkuvõtteks võib öelda, et üllatusi oli nii positiivseid kui negatiivseid. Tuli nii pauku luuavarrest kui ka sisinat sealt, kust oleks tulevärki oodanud. Kuskil 22000 lugu sai jälle kuulatud, umbes sama palju, kui eelmisel aastal. Spotify kokkuvõtte järgi oli miskit 69000 kuulatud tundi, rohkem kui 93% Spotify eesti kasutajatest ja enimkuulatud žanriks ikka rock, muidu tuli vist 114 erinevat žanri. Enimkuulatud artistid:

Plaate oli seekord maru keeruline reastada, tegin TOP 3 ja ülejäänud kohad on võrdsed. Mõned EP-d on ka sees, ei raatsinud neid välja jätta kui kõik lood EP-l head olid. 

Eile avaldati ka traditsiooniline ERR-i muusikakriitikute edetabel, sealses koondtabeli Top20-s on 2 plaati, mis minulgi kirjas, kriitikute isiklikes tabelites (mu lemmikasi!) on muidugi teisi veel. Kriitikud mu arust püüavad vältida peavoolu rockmuusikat, vist ainult RHCP albumit märkasin neil mainituna. Kuigi tegelikult ilmub ju muusikat nii palju, et suisa ime, et inimestel mõnedki lemmikud omavahel kattuvad. Aga minu lemmikud siis:

4-20. Softcult - Year Of The Snake EP

Shoegaze, indie rock. Iseloomustavad ennast kui "muusika gootidele." Imelise haldjaliku vokaali ja õhulise muusikaga kooslus, millest olen varemgi vaimustunud. Eelmise aasta EP nimi oli "Year Of The Rat" - vist annavadki muusikat EP-dena välja, aga no bänd ainult 2 aastat vana, ei tea veel. Nende Nirvana kaverid on ka väga head, muide.

4-20. The Birthday Massacre - Fascination

Synth rock. Bänd, mis pole siiani mind mitte ühegi plaadiga alt vedanud. Seekordne peaks vist juba kümnes olema. Neil on oma kindel stiil, aga kuidagi suudavad nad seda mitte ära leierdada. Miks nad kuulsamad ei ole - Kanada bänd noh. Mu arust kõigist teistest gootitsikiga bändidest peajagu üle.

 

4-20. Dream Widow - Dream Widow

Thrash metal. Bänd, mida tegelikult olemas ei ole. Foo Fightersi alter ego, ellu kutsutud õudusfilmi  Studio 666 jaoks. Tegid siis terve plaadi Dream Widowna ja kukkus välja mu meelest parem kui Foo Fightersi enda viimased asjad. Muuseas, Foo Fightersi teine alter ego Dee Gees  andis välja diskoplaadi. Kahjuks rohkem ilmselt neilt miskit loota ei ole.

 

4-20. Viagra Boys - Cave World

Postpunk, jazzpunk, shrimppunk. Imeline! Ansambel, mis teeb (peaaegu) kontseptsioonalbumi teemal evolutsioon. Selle aasta parimate tekstide auhind raudselt Viagra Boysile. Ma paneks siia kohe kõik nende videod ka Youtubest, sest need on nii toredad, aga valisin siiski ainult ühe, selle aasta kõige ülbema loo. ERR-i aastalõputabeli 16. koht.

4-20. Machine Gun Kelly - Mainstream Sellout

Poppunk. See keeruline teine album, mida juba ette läbikukkunuks peeti. Nojah, mulle ka algul tundus, et ei ole nii lõbus, kui esimene, aga no siis jäi ikka ketrama ja puges hinge. Ehee! Pidavat viimaseks pungialbumiks jääma, MGK tahab tagasi juurte juurde räppi tegema minna. Mingu, "Lockdown Sessions" EP,  mis ka sel aastal ilmus, näitas, et ta tõesti suudabki mõlemat veenvalt esitada. MGK-d võib muidugi ka niisama vaadata, kui muusika ei meeldi. Hakkasin isegi ta instat jälgima, pmst nagu Barbieworld, aga edgym. Tüüp tuligi oma tuuril lavale helikopterilt, muide. Videoks on terve plaadi vist kõige juustusem lugu, mis mulle kõige rohkem meeldib.

4-20. Fontaines D.C.  - Skinty Fia

Postpunk, indie. Mu selleaastane avastus. Põhiliselt aktsendi pärast. Iirlased, Dublinist. Kohutavalt hea bänd. Lihtsalt see, kuidas nad lauldes sõnu hääldavad. Imeline. Videos olev lugu algab samamoodi nagu Kurjami "Rulapioneer", aga on hoopis teine lugu muidugi. Ja ta laulabki niimoodi hüpnootiliselt, väga eriline. ERR-i tabeli neljas koht! Täitsa imelik, ma mõtlesin, et olen umbes ainus, kes neid üldse teab, aga tuleb välja, et pop bänd hoopis.

4-20. Rammstein  - Zeit

Industrial metal. Ei ole halb plaat, aga mu meelest igavam kui eelmine. Pole vist päris see, kui mu lemmiklooks sealt on "Zick Zack"? Samas, olgem ausad, kui see ei oleks Rammstein, oleks see ikka väga kõva plaat. Lihtsalt Rammsteini puhul keskpärane.

4-20. Sõpruse Puiestee  - Jaam

Rock. Mu meelest plaat, mis kõige paremini on suutnud ära tabada eelmise aasta skisofreenilist tegelikkust. Miski tume kusagil ähvardavalt taamal ja segane tegelikkus siinpool. Ühtki hitti ei tundu olevat, aga tervikuna tugev.

 

4-20. Sophie Powers - Red In Revenge EP

Poppunk. Kiire ja kaasahaarav, samas kõigis seitsmes loos on omamoodi omapära. Üllatavalt tugev esimene väljalase sellelt noorelt artistilt. Ja ta ei vingu oma lugudes, see on pagana suur pluss!

4-20. Scene Queen - Bimbocore EP & Bimbocore vol 2 EP

Metalcore, bimbocore. Scene Queen jõudis ühe aastaga valmis suisa kaks EP-d, mis on mõlemad sellised, noh, täiesti napakad. Kui Shampoo oleks teinud oma asja praegusel ajal, siis ehk oleks see olnud midagi sarnast. Bimbocore, nagu ta seda ise nimetab. Cringe, nagu noored ütleks. Kuulata omal vastutusel.

TOP 3 ja ülejäänud 7 kohtadelt 4-20 juba järgmises postituses.

Kuidas ma XXI sajandi eesti kirjanduse tähtteost lugesin

Panen läbiloetud raamatu käest ja kõnnin otsustaval sammul elutuppa, kus L. jalgpalli või midagi seesugust vahib.

Mina: "Kuule, ma nii muuseas küsin - kas sul läheb ka tavaliselt kõvaks, kui koplis kappavaid hobuseid vaatad?"

L. vaatab mind nagu kurjast vaimust vaevatut ja soovitab nende hirmsate raamatute lugemise ükskord ära lõpetada.

************************************************************************************

Et siis jah, võtsin Kaplinski kätte, "XXI sajandi eesti kirjanduse tähtteos" - "Seesama jõgi". Hmm, see oleks üks imeline raamat, kui seal oleksid kõik need Õpetaja ja peategelase vahelised intellektuaalsed vestlused, nostalgiline Tartu ja imekaunis suvine Lõuna-Eesti, aga selle varjutab kõikehõlmav kiim. Lõpuks ma andsin juba ohates alla, kui taas mõni naisterahvas mängu tuli (hobustega jäi kõik õnneks vaid arutluse tasemele, eks) - ikka oli keegi püksata, välkusid kannikad ja jalgevahed ning eriti "imeline" oli lõpp - tõeline kulminatsioon, kus suvalise Läti tibiga süütusest lahti saadakse ja võib laia ilma peale ellu sukelduda. Kõik muu on ebaoluline, mudru selle kõrval, kui lõpuks üks daam su ees jalad harki ajab. See oli ju loo tuum, eks? Keppi on vaja teha, siis lähevad elus ka kõik muud asjad paika, kinnitaks ka Onu Heino.

Ja siis ma loen kommentaare, kuidas just filosoofia ja teoloogia osad selles raamatus on igavad, "hüppasin neist üle" ja tegevust oleks võinud rohkem olla jms. Ma soovitaks sellistel lugejatel kergema lektüüri poole vaadata, kus mõttetööga pead ei vaevata ja kiiremini lahti riietutakse. 

Ma ei oska sellele üleseksualiseeritusele muud põhjendust leida kui autori keskeakriis. Isegi kui noorena hormoonid möllasid, siis on hiljem ju ometi kuidagi piinlik seda meelde tuletada, saati veel raamatusse raiuda, mis väärtust see omab? Eriti kui kogu möll käib selle ümber, kuidas ometi naist saada, vahet pole isegi, millist. 

Vabalt võib olla, et minu kui demiseksuaali kiiks. Mul lähevad õudusest karvad turri, kui mõtlen, et ma võisin ka kunagi kellelegi see tagumik ja tissid olla, kuigi ise arvasin, et suhtleb, sest meeldin inimesena. See raamat nõretab tarkusest, et seks ja armastus on kaks absoluutselt eraldiseisvat asja ja mina nii ei saa. 

P.S. Ma ei kirjutaks sellest raamatust, kui see oleks kehv, vastupidi, kõige rohkem ärritabki mind, et tegemist oleks väga hea raamatuga, kui seda selle triviaalse teemaga vürtsitatud ei oleks.

Aasta 2022 parimad lood, mitte plaadid. vol 2

 Esimese osa leiab siit. 

1. Måneskin - Supermodel

Rock. Ainuke mulle meeldiv lugu siiani sellelt Eurovisiooni võitnud bändilt. Ei ole isegi itaalia keeles, aga sõnadest midagi aru ei saa. 

2. Tove Lo - No One Dies From Love

Pop. Uskumatult kaasahaarav poplugu. Ideaalne poplugu peab kindlasti olema kurb! Meenutab natuke Robyni parimaid aegu. 

3. Calvin Harris - New Money ft 21 Savage

Pop. Selline laisk hüpnotiseeriv suvebeat. Huvitav, et need kaks meest üldse omavahel nii hästi kokku sobivad, eriti kuna mõlemad on säilitanud oma äratuntava stiili. 

 4. Bedwetters - Miss Hurricane Ft. YASMYN

Pop-punk. Super tagasituleku lugu Bedwettersilt. Kui sulle meeldis nende Eesti Laulu lugu, siis mu meelest see on veel etem. Video on ka taas tasemel. Kuulata kõlarid põhjas.

 5. Abbath - Dream Cull

Black metal. Ma kahtlustan, et avastasin Abbathi algul mingist tema naljavideost. Või siis sellelt kontsertsalvestuselt, kus ta on liiga täis, et esineda. Kõige nunnum Norra blackmetalimees. Tema muusika on mu meelest aasta-aastalt kuulatavamaks muutunud ja erinevalt enamikust selle stiili esindajatest on ta laulu sõnadest aru saada. Viimane album Dread Reaver oleks peaaegu plaatide top20 pääsenud, aga seal läks ilgeks rebimiseks lõpus ja otsustasin ühe plaadi headest lugudest (Azid Haze, Scarred Core, Myrmidon, Dread Reaver on teised) hoopis siia panna. Tõesti meenutab veidi Lemmyt nagu kommentaarides mainitakse. 

6. Blackbear  - Dead Inside

Pop(punk). Tõeline kõrvauss. Hoiatan, et refrään jääb terveks päevaks kummitama, aga kuna sõnum sobib, siis on ok, saabki rõõmsal häälel leelotada, kuidas tegelt seest surnd oled. Seest surnd on hästi popp olla nimelt. Lihtsalt selline üdini rõõmus ja positiivne lugu. 

7. The Smashing Pumpkins - Beguiled

Rock. Sellega on nüüd selline kurb lugu, et Vapustavalt Kaunid (mitte plahvatavad, nagu Billy ise on öelnud bändi nime seletuseks) Kõrvitsad on mu ammune suur lemmik ja kui see lugu uue albumi esiksinglina välja tuli, siis ma juba ette rõõmustasin, kuidas nad on tagasi juurte juures, nii ägedad riff jne. Ja siis tuli album ise välja, kus seda lugu isegi mitte peal ei olnud ja ülejäänu on ka kõik mingi uimerdamine. Aga mis seal's ikka, vähemalt selle loo saime!

8. Baby Queen  - Lazy

Pop. Baby Queen teeb hümne, see siin on minust. Polegi midagi muud öelda.

9. White Lies - Trouble In America

Indie rock, postpunk. Ma ei tea, kuidas ma selle bändi alles sel aastal avastasin. Bänd, millel on igal plaadil super lugusid, kuigi kogu kompott päris minu maitse pole. Sellel aastal ilmunud plaadil on ka päris mitu imelist lugu (Am I Really Going To Die, I Don't Want To Go To Mars), aga siis see, plaadi kõige parem lugu on pandud bonus trackiks! Ise tunnistavad ka, et seda oli kõige raskem välja jätta. See on selline lugu, et kui auto seisma jääb, siis sa kuulad loo enne lõpuni, kui autost välja astud. Kummitama jääb ka. Videos silmasin paari rõvedat kohta muidu. Ega te ometi arvanud, et ma viitsin need videod, mida ma siia panen, kogu pikkuses läbi vaadata?

10. Iggy Pop - Frenzy

Punk. Viimastel aastatel on Iggy pigem viisakaid vanainimesealbumeid välja andnud, see uus, mis järgmisel aastal ilmub ja mille avapauk "Frenzy" on, paistab teistsugune. Ka teine ilmunud lugu sellelt, "Strung Out Johnny" on kiire andmine. Korralik vana kooli punk. 

Aasta 2022 parimad lood, mitte plaadid. vol 1

Algul mõtlesin, et sel aastal lugude tabelit ei tee, teen ainult plaatide oma, aga siis hakkas süda ikka verd tilkuma, sest nõnda palju plaate ilmus, mis tabelisse ei mahtunud, aga kus siiski mõni ülihea lugu peal oli. Seega saidki sel aastal tabelisse vaid 2022. aastal ilmunud lood. Lood on suvalises järjekorras. Ette panin enam-vähem žanri ka.

1. LØLØ x Maggie Lindemann  - debbie downer

Pop-punk. Maggiel ilmus küll sel aastal album ka, aga mu meelest jäi see nõrgemaks kui eelmise aasta oma, aga see lugu ketras mul sel aastal ikka päris palju. Selline lõbus peolugu. Maggie on mu meelest ka üks kõige ilusamaid tüdrukuid muusikas (koos MGK pruudi Megan Foxiga, viimase ilulõikustega hakkan vist lõpuks ära harjuma...).

2. The Crystal Method, Hyper & Iggy Pop - Post Punk

Elektrooniline tantsumuusika. Ma muidu sellist muusikat eriti ei kuula, aga siin räägib ometigi Iggy Pop! Võimsalt sugestiivne lugu. Hea sõnumiga ka. 

3. Doja Cat - Celebrity Skin

Rockikaver popi žanris. Doja Cat kaverdas Courtney käe all Hole'i üht kuulsaimat lugu. Seda siis Taco Belli reklaami jaoks. Tänapäeva noored, kes originaali kuulnud ei olnud, läksid täitsa pöördesse. Õudne muidugi kuulda, kuidas rahvas kiljub, et vau, äge lugu, pole kunagi kuulnud! Alles ju oli aasta 98?! Ah et teid ei olnud siis olemaski veel....Igatahes mu meelest hea kaver, kuigi osad sõnad on ära nüsitud - "slut" või "trash" - mis vahet seal on? Hole'i fännid jagunevad oma hinnangutes üldiselt pooleks - sitt mis sitt või siis tore, et noored ka kuulevad, et vanasti head muusikat tehti. 

4. Ed Sheeran  - Bad habits (feat. Bring Me The Horizon)

Pop? Ed Sheeranit poleks siit küll lootnud leida, eks? Ed tegi kunagi oma karjääri algul paar head lugu ka, aga siis kadus kuhugi popimülkasse ära minu jaoks. Selle loo avastasin ka ainult tänu Bring Me The Horizonile, niisama Sheerani plaati kuulata ei viitsiks. Sama loo versioon ilma nendeta mulle ei meeldi. Üks kaasahaaravamaid lugusid sel aastal. 

5. MXMS - Wave of Mutilation

Dark pop? Pixiese loo kaverversioon. Imeliselt sünge ja kaunis. 

6. The Killers - West Hills

Rock. Kui ma kunagi (2006) ostsin endale isegi poest tutika Killersi plaadi, siis vahepeal pole neilt enam midagi mulle meelepärast tulnud. Selleaastane "Pressure Machine" sisaldas paari väga head lugu, "West Hills" ja "Cody" näiteks. Panin live-esituse siia, ühtki ametlikku videot plaadilt ei leidnud. 

7. Filter - For The Beaten

Rock, industrial. Filtril on paar super lugu, ülejäänust ma väga ei hooli. See lugu, mis üsna aasta lõpus ilmus, on kindlasti üks parimaid. Totaalne bänger kui nii öeldakse. Võimas riff, võimas vokaal, võimas refrään. Üks aasta suurimaid üllatusi, raudselt.

8. Liam Gallagher  - Everything's Electric

Rock, britpop. Ootasin Liami uuelt plaadilt enamat, aga no vähemalt ühe väga hea loo sain. Tema soolokarjääri juures meeldis mulle esimene plaat siiski enim. 

9.  Post Malone - Love/Hate Letter to Alcohol ft. Fleet Foxes

Pop, trap. Posty uuelt albumilt ootasin ka enamat. See lugu on hea ja "Euthanasia" ka. Panen taas laivesituse, kuna videot pole. Pagan, laivis kõlab Posty hääl ikka jube imelikult, samas kui ta rockilugusid on teinud, siis ei kõla - miks tal niimoodi kiunuda vaja on üldse, kui hääl ei võta? 

10. GWAR - Ratcatcher

Heavy metal. Gwarist teadsin ma varem ainult seda, et riietuvad kollideks ja loobivad rahvast sperma ja verega, aga kuulanud neid ma vist polnudki, liiga multikabänd tundus olevat, aga see lugu on täiega kaasahaarav. "I´ve got your children in my basement!"  - hea lugu, mida avalikus kohas ümiseda. 

Teine osa siin.

Lia Virkus. Nostalgilised toidud

 

Mitu kokaraamatut teil kodus on? Mitut neist te ka tegelikult kasutate?

Mul on kahtlaselt palju kokaraamatuid siginenud, vähemalt inimese kohta, kes köögis eriti aega veeta ei armasta. No näiteks on mul olemas selline šedööver nagu "Laineahjuroad", kus muuhulgas on retseptid "Viinamarjadega täidetud faasan" ja "Metssea rullpraad leedrimarjakastmega". Kes ei oleks midagi sellist mikrokas valmis teinud, eks? Kahjuks on nii, et enamasti, kui ma mõne kokaraamatu avan, panen selle sama targalt ka kinni, ja ei, põhjuseks ei ole see, et kõik retseptid algavad sõnadega "võtke puhas anum", vaid pigem see, et retseptid sisaldavad palju kummalisi koostisaineid, mida mul iial kodus pole ja mõnikord ei oska isegi poest selliseid leida. 

Kui teid ka sarnased probleemid painavad, siis soovitan soojalt Lia Virkuse värskeimat kokaraamatut "Nostalgilised toidud". Väidetavalt on inimene kogu elu kinni asjades, mis talle lapsepõlves armsaks said ja toidu osas ma kindlasti sellega ka nõustun. Sellest kokaraamatust just niisugused tuttavad toidud eest leiabki ning ei pea kartma, et nende valmistamiseks igasugu udupeeni koostisosi vaja läheb, sest omal ajal neid lihtsalt ei olnud. Kindlasti olid need toidud olemas ka omaaegsetes Salme Masso kokaraamatutes, mis kõigil kodus olid - minu lemmikud olid nende vanade raamatute juures alati need paar lehekülge kehvade värvidega pilte, mis raamatu keskel. Lia Virkuse raamatus piltidega koonerdatud ei ole ja kuigi ma suhtun piltidesse veidi skeptiliselt - iial ei õnnestu mul endal säärast kaunist kooslust saavutada, siis isu tekitavad need ju ikka. 

Raamatus on esindatud nii soolased kui ka magusad toidud, külmad ja soojad road, põhimõtteliselt kogu vajalik argi- ja peolauale. Algaja eestlase stardipakett! Meil on näiteks alati peolaua kindel kraam täidetud munad, singirullid ja kartulisalat. Porgandi osas salatis jääks eriarvamusele siiski! Nostalgilisi magustoite minu lapsepõlvekodus eriti ei tehtud ("selle ahjuga ei saa mitte midagi küpsetada lihtsalt!"), aga seda enam loodan lapsele, kes oli tegelikult see, kes Lia Virkuse raamatut endale jõulukingiks soovis. Olgu nüüd need koogid olla!

P.S. Muuseas, Lia Virkuse retseptid on oma lihtsusega varemgi silma jäänud, suvel avastasime Prillitoosi vaadates (!) imehea suitsukanasalati õpetuse. Päris tervisenatsidele muidugi ei soovita, sest "majonees - hallooo!"  nagu kommentaaridest lugeda võib, aga meil liikus see sujuvalt suvemenüü igapäevasesse valikusse. Kaubamaja köögis teevad nad talviti sama asja kõrvitsaga ja ilma paprikata, maitseb sama hästi!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Plära

Karma on vist ikka olemas (ei ole!), peale seda, kui ma jõudsin halada, kuidas inimesed teatris köhivad, köhitakse mul juba nädal aega kodus samamoodi. Mitte miski ei aita, ok, teatrisse ma neid ei saada, aga päris kuus nädalat kodus ka ei kavatse passida. Mikrol oli A-gripi proov ka positiivne, kindlalt koledama kuluga haigus kui koroona meil - mul pole siin kellelgi iial kuus päeva jutti palavikku olnud, no ikka sellist 39,5 kanti. Samas kummaline, et täiskasvanuile see ei nakanud. 

Kodukontor on eriliselt nüri paik, mitte midagi ei toimu, päev otsa ei viitsi end õue vedada, seega kirjutan igavusest sellest, mida internetis näen. 

Väsimusest ja pingelisest elust. Meil on tööl praegu "pingeline aeg". Meil on nii, et töö iseloomu tõttu ei ole võimalik koormust ette ennustada ja õnneks on meil nii, et tööl on veidi rohkem rahvast kui minimaalselt vaja just selliste hetkede jaoks, mil korraga palju tööd sisse tuleb. Igatahes täna tegin tööd üheksast poole kuueni, kahe kiire pausiga köögis ja päris kole oli. Mul on hea vaikne töö, aga ikkagi. Ma ei kujuta ette, et ma suudaks üleüldse teha mingeid a la kümnetunniseid vahetusi, mis hõlmavad endas ka näiteks suhtlust jms. Ma olen õnneks enda suhtes leebe ja ei hurjuta, et miks ma ometi rohkem ei suuda, vaid pigem kahtlustan, et ega teised ka väga kaua ei suuda, see kõik tuleb millegi arvelt. Parem mitte alustadagi sellise asjaga. Kaheksa tundi tööd on selgelt liiga palju. Me alustame üheksast ja lõpetame kell neli tavaliselt. Lõuna on sisse arvestatud. Seda selle mööndusega, et kuvariga töö eeldab iga 45 minuti järel 15 minutilist pausi. No me teeme selle pausi ühe korraga ja lõpus ning pausilt tagasi ei tule. Ma vist ei olegi enam võimeline päris tööle minema. Lugesin neid kultuuritöötajate streigi kommentaare ka - et no minge, raisad, tootvale tööle, saate palka ka, mitte ärge istuge niisama perset soojaks. See prolede viha on ikka imelik - olge siis rahul oma tootva töö ja kõrge palgaga, mismoodi te üldse töö ajast kommentaare trükite? 

Kohvist pidin ka kirjutama. Nimelt ma jätsin siin mõni aeg tagasi kohvijoomise üldse järele, kui kõrvetised tekkisid. Jõin hommikul võileiva kõrvale vett. Mingit erilist vahet enesetundes ei olnud, kõrvetised jäid järele küll. Ainuke asi, et lihtsalt kuidagi nõme oli. Peale paari nädalat hakkasin uuesti kohvi jooma, kõrvetisi õnneks tagasi ei tulnud. Joon ühe tassi hommikul. Mu meelest on sama asi alkoholiga ka - selleks, et päris karsklane olla, peab ilmselt ikka põhjas ära käima, niisama ei näe ma mõtet. Istun seal kainena kambas - mis ma sellest paremat saan? Milleks keelata endale elu väikesi rõõme kui selle eest midagi etemat ei saa? Keegi jagas mu meelest tabavat kommentaari, kuidas kõik miljokate kirjutet rikkaks saamise õpikud alustavad sellega, kuidas lugeja peaks hakkama kokku hoidma nende väikeste asjade pealt, mis ta elus võib-olla need ainsad pisikesed rõõmud on. Meil oli ju ka siin vahepeal juttu neist kolmeeurostest kohvidest, millest loobudes saaksid...ma ei tea mida, kümne aasta pärast korteri sissemaksu? Ma ei tea, kas see on reaalnegi. Ma ise ei joo kolmeeuroseid kohvisid, aga kindlasti leidub minugi eelarves neid asju, mille ülim ratsionaalsus sealt maha kriipsutaks kui mõttetu kulu. Teooriad muidugi kinnitavad, et elus läheb paremini neil, kes suudavad kasu saamist edasi lükata*, aga ma ikka tahaks näha inimest, kes on ülirikkaks saanud selle nipiga, et mõned aastad paastus.

*Teatud piirini on see õige, muidugi on halb, kui sa kogu oma palga esimesel õhtul huugama paned. 

P.S. Afanasjevi "Rail Baltic" on ülikõva. Hoopis teine tera kui "Serafima ja Bogdan", mis mulle meeldis, aga oli selline tõsine kirjatükk või "Õitsengu äärel", mis oli nii segane jama, et jätsin pooleli. Jah, on võrreldud Kivirähki "Eesti matusega", on paralleele küll, aga mu meelest peabki häid jante palju olema. Aga noh, on olemas tõsimeelseid inimesi, kellele Kivirähk ei meeldi ja "Rail Balticu" kohtagi on juba suud viltu veetud. Ma kirjutasin palju häid kilde välja. See on vist parim: "Ma ju tean, millest räägin, ma olen ise sellistest inimestest kuulnud." (lk 33) Peaks oma leksikasse võtma, sest no kohati see blogi siin selline ongi ju...

P.P.S. Tartus mingit erilist lumetormi ei olnud. Esmaspäev oli ainuke päev nädalas, mil oli vaja autot kasutada ja suisa kaks korda ning mitte midagi ekstreemset silma ei jäänud.

Aga mul on juba valmis!

Kuulasin viimasest "Rahva oma kaitsest" Mart Juure tarka juttu selle kohta, kuidas kõige parem tunne on see, kui kõik on tehtud, saab jalad seinale visata ja õndsalt ohata. Selle tunde saavutamiseks tuleb lihtsalt kõik enne tähtaegu varakult valmis teha, no nii nagu Ivan Orava vanaisa, kel kõik aasta tööd 6. jaanuariks valmis olid. Ma ei saa salata, et tunnen ühisust.

Teeme kõik ette ära! Alustame juba täna, siis on homme hooletu! Viisaastaku plaan poole aastaga! Kõik prokrastineerijad vangutavad nüüd päid kindlasti, aga ma tõesti ei saa teist aru. Ma isegi uurisin, mis hea selle edasilükkamisega kaasneb ja kirjutati, et osadel inimestel edeneb töö pingeolukorras paremini. Mis imeinimesed te olete?! 

Juba ülikooliajal valisin ma alati esimesed eksamiajad, et kogu jaanuar vaba oleks (nii sai!), alustasin alati põhimõttel "kõige rõvedam asi esimesena, siis on lihtsam", aga et vabatahtlikult viimase minutini piinelda, seda ma ei suutnud. Lihtsalt ei suutnudki, ma ei saanud magada, tegemata tööd tiirlesid peas, kogu aeg oli õudne süütunne jne. Ometi oli alati karjadena neid, kes sõna otseses mõttes viimasel minutil, minut enne keskööd oma tööd serverisse üles laadisid ja alati ka neid, kes õppejõuga kemplesid, et "ainult 1 minut läks üle ju!". Ma toona arvasin naiivselt, et need on mingid ülemõistuse hõivatud inimesed, sest prokrastineerimisest ei olnud ma toona kuulnudki. Ma alati võdistan õlgu töökuulutuste üle, kus otsitakse hea pingetaluvusega inimest - ilmselt on need kõik edasilükkamiskultuuri esindavate inimeste ettevõtted, sest no normaalne oleks ju, et kui pingeline töö, siis tuleb lihtsalt töötegijaid juurde võtta. Ma eeldan, et kui pingeline, siis on korralduses miskit viltu. No välja arvatud siis igasugused õnnetuste, kiirreageerimise ja ohuolukordadega seotud tööd. Olen hakanud aru saama, et ilmselt ongi kahte tüüpi inimesi  - need, kes eelistavadki töötada pinge all ja vajavad tähtaegu motivatsiooniks ning teised, kellel on tähtaegadest kama, nad teevad niikuinii asja kohe ära, et ülejäänud aja molutada. Ennemolutajad ja pärastmolutajad. Iseasi, et ega valida ei saa, ma ei saaks enne molutada, ma ainult muretseks. Huvitav, kas mõlemale poolele tundub, et teist poolt kuidagi teenimatult ülistatakse ja nemad on ebasoosingus? No mulle vähemalt kohati tundub, et need viimase minuti omad on au sees kui inimesed, kellel on alati kiire, kes on nii hõivatud, samal ajal kui minusuguseid peetakse endasäästjateks (et see halva asjana tundub, on omaette teema...), vähesüvenejateks, laiskadeks? "Või temal on kõik tehtud ja meie siin alles hakkame rabama!" Ei saa salata, et see on üks varakult asjade ära tegemise rõõme - näe, mina juba puhkan, nemad alles alustavad!

Noh, kas teil on jõulukingid ostetud? Mul on juba ammu kõik valmis! 

Samal teemal: üks inimene internetis küsis mult midagi, millele vastamiseks pean emaga konsulteerima. Vastusega ei ole iseenesest üldse kiire. A ma ei saa rahu! Ema telefon on välja lülitet, vist magab juba. Appi, ma pean kannatama! See asi põletab mind - vastus on nii lähedal, aga ma ei saa seda kätte! Ma peaaegu oleks juba kirjutanud omapoolse vastuse stiilis "ega ma kindlalt ei tea, a vist on nii", aga õnneks sain sõnasabast kinni - sellel ei ole mõtet, kui ma natuke oodates saaks kindla vastuse anda. Kas see on kärsitus? Kas prokrastineerijad ei ole üldse kärsitud? Tahaks selle asja juba kaelast ära saada, tahaks, et ükski kohustus mind kusagil ei ootaks - see on minu väike paradiis.

Katkuaja meelelahutusi

Katk on möödas  - elagu katk! Ehk siis koroona on enam-vähem möödunud või vähemalt tuure vähemaks võtnud, nüüd on siis gripp kohal. Ema teatas, et tal eile 59 uut haigestunut ühe päevaga - A-gripp, mõned hilised reele hüpanud koroonahaiged, leetrid ja oli veel mingi vaktsiiniga välditav tõbi (mumps? sarlakid?), mida viimasel ajal ikka lisandub. Enamik mõne sellise haiguse omandanutest olla siiras imestuses, kas tõesti seda veel tilgub, nemad olla oma mittevaktsineerimise otsuse just seetõttu teinud, et "seda haigust enam ilma peal ei liigu".

Igatahes sain mina tänu haigustele teatripileti, sest õige omanik oli haigestunud. Muidugi helistas pool tundi enne etendust L., et lisaks Minile, kes nädala algusest peale haige, on nüüd ka Mikrol 39,2 palavik. Mu lastel pole iial nii kõrget palavikku olnud, neil üldse enamasti tavakülmetusega mingit palavikku ei ole. Andsin juhised kätte, et otsigu külmikust Nurofen üles ja andku seda. Etenduse vaheajal oli juba ema helistanud, sest 2017 aegunud Nurofen tõepoolest enam ei toiminud ja L. oli hädaga talle helistanud. 

Aga siis teatri juurde. Pea iga kord, kui ma teatrisse lähen, luban endale, et edaspidi ainult teleteater. Kõik inimesed, kellel vähegi on köha, eriti selline, mis üldse olla ei lase, kogunevad teatrisse. Ei saa ju piletit raisku lasta. Mul oli vahepeal tunne, et kopsutükid on juustes. Pea ei paindu ka nagu kassikakul, et vaadata, kes pagan, pimedas ei näe ja vaheajal ei köhi sellised enam kordagi. Ma olin ärritusest nii pinges, et pea hakkas valutama. Ma ei saa aru, kuidas ülejäänud inimesed suudavad sellistes situatsioonides oma zen-i säilitada. Mulle tundus küll, et ma olin ainuke, kes silmi pööritas ja teatraalselt juukseid loopis. 

Teiseks, see oli lasteetendus. Ballett "Pähklipureja", noh, sobib igale vanusele. Kas ma pean täpsustama? Loomulikult, enamik lapsi on normaalsed, aga just sinu selja taha satuvad erakordse lobisemishimuga rahutud eelteismelised poisid, kelle pikad jalad pidevalt vastu su tooliselga käivad. Aaarrrrgghhh! Huvitav oli see, et need poisid tegelikult plärasid laval toimuvast ehk elasid lihtsalt sisse, oleks nad niisama lollitanud, ma oleks midagi öelnud. Etendus oli tegelikult kaunikesti keeruliselt arusaadav kui just enne sisukokkuvõtet lugenud ei olnud. "Don Juan" oli võrratult parem näiteks, ei tekkinud kordagi küsimust, et nii, kes need nüüd on või miks ja misasja? See pideva sahistamise, sosistamise ja köhimise atmosfäär süvenemist muidugi eriti ei soodustanud ka. 

Veel üks tähelepanek. Rämedad hinnad teatrikohvikus. Kahju on lastest, kes kogu oma taskuraha magama panevad, tullakse ju klassiga ja siis kambavaimuga lennatakse vaheajal näksimist ostma. Mõnele on jah ehk kahekümnekas kaasa antud, aga kellel vaid viiekas, see jääbki enam-vähem nukra näoga vaatama. Äkki lasteetendustel võiks kuidagi odavam olla või on see ülima naiivsuse tipp?

 

Eesti Laul 2023

Sel aastal tekkis miskipärast taas tunne, et võiks need lood üle kaeda. Eelmisel aastal ma näiteks üldse ei huvitunud. Jupiterist saab koos videotega vaadata. Ausalt öeldes oli suur osa videoid nii igavad, et ma ei vaevunud neid ikkagi jälgima ning kuulasin muusikat muu taustaks. Kirja said toored esmamuljed:

 1. Alika "Bridges"  - ma olen aru saanud, et seda lugu peetakse favoriidiks. Mis seal salata, ilmselt oskab neiu laulda, laul meenutab natuke neid viimase aja Bondi-laule. Ma annaks viiest punktist neli, sest möönan lugu on hea, aga ise päris mitu korda kuulata ei viitsiks. Korralik esitus ja kvaliteet.

2. Andreas "Why Do You Love Me" - see noortemuusika (poppunk ja emorap) kuulamine on mu ära rikkunud nagu näha, sest kuigi laul algab moosiselt, siis refrään mulle väga meeldib ja ausalt öeldes kuulaks ma seda lugu vabatahtlikult meelsamini kui Alikat. Loo teema on muidugi nii viimase aja hittide teemasse - hissand, ma olen nii paha! :) EDIT: Hiljem lapsed kodus vaatasid ka neid laule ja selle juures väänlesid õudusest ning panid poole peal kinni - ilmselt ma ikka ei tea noorte maitsest midagi!

3. Anett x Fredi "You Need to Move On" - liftimuusika. No ei ole mingit rütmi ega meloodiat, millega kaasa minna. Ei saa ennast kuidagi kõigutadagi, uni tuleb peale. 

4. Bedwetters "Monsters" - esimene viis, mille videot tasub ka vaadata. Bedwettersi uue tulemise esimene lugu "Miss Hurricane" koos Yasminiga oli superäge, edasi tuli aga paar lugu mingit diskot, ma ei tea, miks nad seda üldse oma vana punkbändi (ärge näkku lööge!) nime alt teevad enam. See lugu siin on jälle natuke rohkem vana Bedwetters. Esimese hooga võtab video kogu tähelepanu endale, aga ilmselt see lugu mulle meeldib. Jaa, meeldib, kuulasin uuesti ilma videot vaatamata (no näete, kuidas saab üldse video põhjal laulust arvamust kujundada?!). Ma nägin mingit lõiku sellest loost tegelikult ka varem ja sellest tuleneski soov sel aastal taas kõik lood üle vaadata. Üldse ei salga, et ei eristu väga millegi poolest igasugu sarnastest poppidest lugudest, aga rütm on hea ja lugu jääb meelde.

5. Carlos Ukareda "Whiskey Won't Forget" - "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind!" tüüpi meesulg. Igati korralikult tehtud muidugi, aga no ei midagi eriliselt meeldejäävat. Aga ausalt öeldes Eesti Laulu kohta väga hea lugu siiski.

6. Ellip "Pretty Girl" - jälle täitsa põnev lugu. Natuke meenutab 90ndate lõpu poppi, aga mitte paha üldse. Mulle meeldib eriti see refrään. Ongi sel aastal normaalsed lood sattunud või?

7. Elysa "Bad Philosophy" - algab nagu Bad Boys Blue mingi lugu. Mis pole iseenesest halb. Aga Pahad Poisid Sinises (kes on kurvad) laulavad paremini. Elysal on kuidagi nii hädine hääleke, vaevu kõlab üle muusika. Igav ja kergesti unustatav diskokas. 

8. Inger "Awaiting You" - ohoo, Ingerilt ei olegi enne nii tempokat lugu kuulnud ja täitsa tore on, igatahes parem kui varem. Selline tore jalga tatsuma panev raadiolugu. Mitte midagi super erilist ja meeldejäävat siiski. 

9. Janek "House of Glass" - noormees näitab, et oskab laulda-tüüpi ballaad. Aa, kiiremaks läheb ka. Aga see on mingi suvaline taustatümps, midagi erilist juurde ei anna. Igav lugu, sellise häälega võiks midagi huvitavamat teha. Hästi tüüpiline eurolugu lihtsalt. 

10. Kaw "Valik" - "sina ja mina ja Tanel!" No mina just niimoodi kuulen. Jee! Et kui mingi hääletämber saab kellegi suus popiks, siis järsku hakkavad kõik niimoodi laulma? Üsna hirmus, äkki normcore teismelistele meeldiks? Sest no kummitama see lugu kindlasti jääb. EDIT: Oeh, mu oma lapsele meeldis, kes oleks võinud arvata!

11. Linalakk, Bonzo "Aeg" - No ei ole ma selline inimene, kes sellist üdini romantilist lembelaulu kuulaks. Kohe piinlik hakkab. Video on ka kaunikesti kummaline kaeda. Ma ei tea, kas nad ongi omavahel paar, aga liiga intiimne vaatamine. Kui teeseldud, siis veel hullem muidugi. 

12. Meelik "Tuju" - kohustuslik naljabänd siis kah ikka. Sõnadest eriti aru ei saa. Naljakas ka nagu ei ole. Video on selle loo juures kõige parem. 

13. M Els "So Good (At What You Do)" - Selline hääl, mida oled ka varem sada korda kuulnud, ju on popp nõnda laulda. Laul ise pigem igav ja mitte meeldejääv. Midagi jääb nagu puudu, võiks olla, aga ei ole.

14. Merlyn "Unicorn Vibes" - Merlyn Uusküla hakkab meenutama Madonnat, kes iga hinnaga kõiki trende jälgida üritab. Piinlik. EDIT: "Tahab Nicki Minaj olla" kommenteeris mu üheksaaastane.

15. Mia "Üks samm korraga" - oeh, sõnusin alguses vist ära, nüüd tulevad hirmsad lood üksteise järel. Miks ta niimoodi röökima hakkab järsku? Sõnad on ka koledad. Paneks raadio kohe kinni, kui sealt midagi sellist tuleks. 

16. Neon Letters & Maiko "Tokimeki" - noh, Jaapani keeles laulmine seda igavat lugu iseenesest paremaks kuidagi ei tee. Samas eeldan, et see tõmbab teatud publikusegmenti edukalt ligi. Peakski oma lapse käest küsima, mida tema arvab. Muidu liftimuusika täitsa. 

17. Ollie "Venom" - jälle tabab kõrv, kuidas püütakse laulda nagu keegi teine kuulus inimene. Iseenesest korralik rokiballaad, aga väga klišeelik. Sellised lugusid on väga palju ja ei eristu kuidagi. Alice Cooperi "Poison" on kümme korda parem.

18. Robin Juhkental "Kurbuse matused" - see on selline kuulamise lugu, ma ei kujuta üldse ette, kuidas see laval kõlaks. Selline plaaditäite lugu. Kaasa sellele elada küll ei saa, kuigi idee poolest palju parem "positiivne programm" kui see Mia "Üks samm korraga" eneseabi lugu. Korra kuulaks, rohkem siiski ei viitsi. EDIT: Mu kolmeteistaastane väitis, et tema lemmik - "mõnus chill lugu". Vot siis, poleks arvanudki.

19. Sissi "Lighthouse" - taas meenutab filmimuusikat, Bondi-lugusid ja Rihanna viimast filmile kirjutatud ballaadi. Peaks populaarne stiil olema, aga mulle kuidagi ei mõju, korra kuulan, nojah, ah, et siis selline ja rohkem küll ei viitsi. Iseenesest refrään on sel lool tugev, Sissi parim lugu siiani, mu meelest. Midagi siin on. 

20. Wiiralt "Salalik" - ohoo, kartsin, et siit tuleb see jube kohustuslik etnolugu, aga keeras ägedaks kantriks kätte hoopis. Miskipärast meenutab Riho Sibulat. Täitsa meeldib kohe. Mõnus tekst, mida eestikeelsete lugude kohta enamasti öelda ei saa. "Kurat" on mu lemmiksõna, kuskil mainisin juba :)  

Niisiis mu meelest üllatavalt korralik valik sel aastal. Enim meeldisid Bedwetters ja Wiiralt. 

 

Head teed

Ei, keegi pole ära surnud. Klari kirjutas teedest ja tahtis teada, kes joovad maitsestatud puuviljateesid. Ma kohe selgitan. 

Esiteks ma olen ka normaalne inimene ja joon musta või rohelist teed. Vanasti, kui kõrvetisi ei olnud, jõin vehvermindi oma ka. Piparmündi, noh, Hiina toitude juurde sobib jasmiinitee. Kodus on mul sellised teed. 

Aga töö juures, seal on täpselt samamoodi hunnik maitsestatud puuviljateesid ja muud sarnast ilgust. Mulle tundub, et need tekivad sinna põhimõttel, kus juba on, sinna tuleb juurde ega sõltu absoluutselt sellest, kas keegi neid joob ka. Üldiselt me käime L-ga koos kontorikaupa varumas ja siis ma nagu omast arust panen sinna mõne normaalse tee valikusse, aga ikka tekib kusagilt neid kahtlaseid teesid ka. Kolleeg vist toob oma varudest. Siis me ka mõtleme, et võtaks omalt poolt miskit "põnevat" juurde. Ükskord ostsin seetõttu näiteks maasika-vaniljemaitselise õuduse. Nagu šampooni jooks, väga ebameeldiv. 

Eile tuli selline segane mõte, et prooviks mingit jõuluteed. Proovisin, maitses nagu glögi, aga teele ei sobi, kui see maitseb nagu glögi, eriti kui sulle glögi nii ehk naa ei maitse*. Lugesin siis pakendilt, et tegemist on spekulaasimaitselise teega. Te teadsite, mis see on? No mina igatahes ei teadnud, miskit liiki küpsis nimelt. Aga enne kui ma õige nimetuse guugeldamiseni jõudsin, oli keeruline sõna juba meelest läinud (spekulandimaitseline? Ei saanud vist olla see ikka...) ja kirjutasin "spekulaat". Intelligentsed inimesed muidugi teavad kohe, mis asi see ka on, mina vaatasin ikka päris pikalt esimest guugli vastet: "Hiina madala hinnaga vaginaalsed prillitootjad", enne kui kohale jõudis, mida seal tegelikult reklaamitakse. Spekulaat on tupepeegel siis. Kolmas vaste oli aga eriti segadusseajav: "Speculaasbrokken 3 St.a 125g Spekulatius Scheiben". Kumb ta siis on? On need omavahel suguluses? Võõrsõnade leksikon ei tea midagi ei spekulaasist ega spekulaadist, pakub mulle ainult spekulante. 

*Seoses glögiga, käisin Raekoja platsis, üritasin kuuske nuusutada, üldse ei lõhnanud, üle kõige kerkis mingi ebameeldiv hapukas, ütleme otse - okset meenutav lehk. Tuvastasin lõhna allikana "õuna käsitööglögi" müüva putka. Kas ma olen jälle ainus imelik või? Teised inimesed jõid seda asja!

Kuidas laps sinust inimese kasvatas?

See teema on mul ammu mõtteis mõlkunud, aga viimase tõuke sain Katarina von B blogist, kus ta ühest luulekogust kirjutas. Mina seda luulekogu lugenud ei ole, seega minu mõtted konkreetselt sellest ei tulene  ja võib üldse olla, et mina loeks sealt erinevalt Katarinast hoopis miskit muud välja, aga kirjutada tahaks sellest, kuidas emadus (ja ka isadus, aga kuna ma identifitseerin end naisena*, siis kirjutan oma mätta otsast (pun intended)) inimest muudab.

Niisiis, selge see, et lapsevanemaks saamine muudab igal juhul elukorraldust, selle vastu ei saa, aga olen tähele pannud, kuidas väga suur hulk igasugu kuulsusi ja "kuulsusi" ning niisama intervjueeritavaid kukub seletama, kuidas vanemlus neid inimesena muutnud on. "Alles emaks/isaks saamine õpetas mulle ...", "Õpime lapsega koos/laps on mulle õpetanud.." Mulle on jäänud mulje, et see ei ole isegi suusoojaks öeldud, paljudel ongi kuidagi nii, et nad muutuvad. Selgelt on mul meeles kuulsustest näiteks Kelis, kelle loos "Brave" on read: "It was crazy, had a baby, he's amazing, he saved me And this time it's just us You raised me up, I can say that" Ja peale seda lugu hakkaski ta tegema mingit igavat vanainimestemuusikat...:D Enda puhul mäletan ka, kuidas inimesed tulid küsima, et "noh, kuidas nüüd on teistmoodi olemine?" Ma ei osanud midagi öelda, sest see oli mu jaoks nagu pigem töökoha vahetus (mitte et ma sedagi eriti oma elus teinud oleks..) - vahetusid olud, aga mitte mina ise. Ma kohanesin olukorraga, sukeldusin sellesse, aga olin ikka edasi mina ise, minus ei toimunud mingit muudatust ning pärast kriitilise perioodi möödumist (ma nimetaks jah imikuiga nõnda) võisin õndsalt ohata, et oo, saab end taas inimesena tunda, tere taas, vana hea normaalsus! Ma ei tulnud sellest kogemusest välja kuidagi arukamana, elutargemana, kannatlikumana, rahulolevamana. Mul oli lihtsalt hea meel, et ma kuidagimoodi hakkama sain. Kui midagi õppida, siis seda, et kõik läheb kord mööda, aga no seda ma tõesti aimasin varem ka, kuigi esines (ja esineb siiani) olukordi, kus mul on raske seda tõde uskuda. 

On igasugu lehekülgi nagu "tark vanemlus", "abiks lapsevanemale" jne, aga ma ei ole iial neid avanud, sest miskipärast olen veendunud, et ega sellest teooriast suuremat kasu ei ole. Küll ma ikka midagi valesti teen, pole vaja lugeda, mida kõike. Huvitav on ka see, et kui nüüd on igasugu beebigrupid, siis "minu ajal" olin esimene lapsega küll mingis rasedate foorumis, aga see lagunes kohe laiali kui prouad poolduma hakkasid. Pärast seda oli igaüks oma eluga üksi ja foorumisse enam ei jõutud va üksikud erandid. Teise lapsega ei olnud ma isegi kuskil rasedate grupis. 

Hästi palju oli ka seda, kuidas mulle "vanemate ja kogenumate" poolt seletati, kuidas ma kindlasti hakkan mingeid asju tegema-armastama, kui lapsed saan. Aga ma ei hakanud, absoluutselt. Ei triigi taskurätte, üldse midagi ei triigi, ei tegele käsitööga, ei kaunista kodu ja mitte mingil juhul ei nõustu sellega, et igatsen jubedalt laste beebiiga taga ja nendin, et mida vanemaks laps saab, seda raskemaks läheb. Ma olen isegi nii julm, et arvan, kui kellelegi nii tundub, siis ilmselt on ta kusagil ise mööda pannud.

Mis mu jutu mõte oli? Vist vaielda vastu sellele arusaamale, et inimesed muutuvad peale lapsevanemaks saamist oluliselt (paremuse poole). Sellel arusaamal võivad olla ka täitsa kurvad tagajärjed, kui näiteks kedagi ei kutsuta enam lastetute sõprade seltskonda, sest "tal on nüüd uus elu ja uued huvid". Sunniviisiliselt teiste beebiemmedega suhtlema suunamine ei ole tore. Meenub, kuidas mu mees ei tahtnud noore isana ühele inimesele külla minna, sest too oli kogenud isa ja kippus oma kogemust teistelegi jagama - seega ei ole ainult naiste mure.

*Seda nalja ikka teate "Although I was born visible, I now identify as invisible—I am Transparent. My pronouns are: Who/Where" Autor on vist siin, aga kindel pole.  Mitte et ma transfoob oleks, lihtsalt naljakas.

Terrorismivastane võitlus

 L. oli siin ükspäev koledasti frustreeritud - pank nõuab temalt igasugu andmeid ja suisa joonistatud graafikuid, kes meie ettevõttes need tegelikud kasusaajad on. Oli teine juba pangaprouaga tõrelenud, et tehku neid asju see, kellel neid vaja on, aga proua ajas sõrad vastu ja lehvitas erinevate säädustega. Advokaadihärra laiutas kah käsi ja nõustus, et eks nad võivadki kinni panna, kui andmeid ei saada. Esialgu pangakonto siis. Härrased tegelikud kasusaajad (meie nende hulka otse loomulikult ei kuulu) ei taha ka end torkida lasta, viimases hädas käivad paar numbrit välja ja apelleerivad, et pole kellelgi õigust nende asjus tuhnida. L. kah nõutu - pank on teise riigi oma, kasusaajad on teise riigi omad, muuseas, selle sama riigi - ajagu omi asju omavahel, mispärast peab tema tõmblema?! Näitab siis mulle ka seda tohutut kasusaajate nimekirja - mina vaatan ja no julgelt 80% nimedest ei ütle mulle tõesti midagi. Meenutame, et oleme sama firma alluvuses 17 aastat töötanud. Pakun omalt poolt välja, et tunnistagu hoopis kõik ausalt üles, no näeb ju küll täitsa rahapesu moodi välja, pääseb äkki tabelite ja graafikute tegemisest?! "Kirjuta midagi!" läheb minupoolse B-plaanina ka lõpuks käiku.

Sellega seoses meenub, kuidas sama pank küsis igasugu imelikke küsimusi minu käest ka. Et miks ma võtsin pangaautomaadist raha? Vastasin, et "oli vaja". Kust ma sain selle raha, mille ma automaati panin? "Ema andis." Ausad vastused, keegi ei palunud pärast täpsustada. Tundub mõistlik terrorismi (ja rahapesu) vastane tegevus olevat. Huvitav, kas nad tõesti arvavad, et terrorismi rahastades panen ülekande juurde selgituseks "Abdulile pommi tegemiseks"? See lugu olla ju tõene, et mingi kollektiiv ostis ühispiletid teatrietendusele nimega "Terror" ja kui teised maksjale ülekande tegid ning selgituseks lavateose pealkirja kasutasid, siis pank sekkus ja peatas tehingud...Palju need teatripiletid meil ometi maksavad?!

Seda anekdooti teate, miks vene mees lennujaamas kinni võetakse? (Ok, paegusel ajal veidi kohatu nali) Sest ta hõikas oma naisele: "Aлла -  я в бар!"

#jutujaht Oli nii erutatud

Krääman ja sõbrad on taandunud taas napsilaua ümber, sest Andrussonile ei ole kombeks vastu vaielda, Andrusson on leivaisa. Tulgu need triibulised nimekirjad, küll me üle elame nagu me kõik oleme üle elanud. Prussakad ei hävine! Meie põhimõte on võim, muid pisiasju saab alati muuta. Pitsid valatakse taas täis ja lastakse kaaviaril hea maitsta. Parteisekretär Valli Kask tõmbab rahunenult hinge ja napsab vallatult endalegi ühe kokteilikirsi - taas üks kriis seljatatud! Poisid jäävad ikka poisteks, mis sinna teha.

Kell on vahepeal juba keskööd löönud ja järsku hüüab Kissu:

"Appi, me oleme siia nii kauaks molutama jäänud, me pidime ju Raadikverre sõitma, mu mehel on seal mingi...robotniiduk, ei tööta, tähendab või no täpsemalt, töötab küll, aga välja ei lülitu!"

"Jajah, tal mees helistas, oli nii erutatud!" muheleb Märt, kellele Kissu kohe hukkamõistva pilgu läigatab. 

Baarist kaasahaaratud Vello ja Märt plaanivad juba lahkuma hakata, sest tundub, et show on selleks korraks läbi, aga siis pakub Andrusson, et temagi sõidab Raadikverre ning võib vabalt osa seltskonnast oma auto peale võtta: "Mul see Hummer seisab seal, sinna mahub päris palju rahvast sisse ära..." 

Nüüd elavneb Vello: "Ah et Hummer, vot selle pilliga polegi veel sõitu proovinud, et kui te nagu vastu ei ole, siis ma hea meelega tuleks väiksele sõidule? Mis see maa on sinna - mingi kaksteist miili, eks? Hummer on USA raud ju, noh!" Tegelikult niheleb juba ka Märt, ja Kristjan, kes on varemgi parteikaaslase suures mustas autos istunud, hakkab vahutama, mida kõike see vinge auto suudab.

"Issand jumal, nagu viisteist aastat tagasi - Kristjan ja tema bemm: "Turu tänavas oli kaheksa kümpi sees, ei, mis  - sott, sott oli sees!" itsitab Mammu ja ahvib oma kalli kaasa ülespuhutud kõnemaneeri. 

Autodesse istutaksegi soopõhiselt - meie Kissuga kobime Mammu autosse ning mehed - Vello, Märt ja Kristjan ronivad Andrussoni uhkesse kalessi. Pidu parteikontoris jääb kohe kõvasti vaiksemaks, alistatud relvavennad võtavad viimased napsid ja ilmselt kobivad kes koju, kes kasiinosse, vaid Valli koristab laua ning peseb vaikselt vilistades kõik nõud - kokkuvõttes lõppes kõik ju siiski hästi. 

"Nii tore, nii ammu pole niimoodi kolmekesi koos enam istunud!" ohkab Kissu, kui oleme autouksed kinni tõmmanud ja ülejäänud seltskonnast eraldunud. 

Mammu nõustub: "Jaa, pidevalt on niivõrd kiire, üldse ei jõua oluliste inimestega suhelda...Ma poleks täna siiagi jõudnud, see kohvikutepäev, teate ju küll  - kõik see rahvas, oeh!"

"Ma ei tea, Marka siin just enne rääkis, et sinu hoovis ei käinudki eriti kedagi?" lipsab järsku Kissul suust ja ta ise vaatab selle peale kohkunult ja käega suud kattes minu poole. No on pagana mõrd, elu sees ei ole ta suutnud suud koomal hoida ja mina muidugi pean ka talle alati kõigest latrama, nüüd siis jälle käes need vitsad!

Mammu hingab paar korda sügavalt ja prahvatab siis järsku üldse mitte talle omasel moel, või noh, viimasel ajal talle kui rahumeelsele maaemale mitteomasel moel: "Mulle aitab, raisk! Elu aeg olete te mind kritiseerinud ja minu kallal ilkunud, sõbrannad või asjad! Istute ja kaanite oma veini mingite võõraste meestega ja klatšite minu elu! Mul on vähemalt mees, ma olen kuhugi jõudnud, minu pere on Kroonikas olnud! Te olete lihtsalt nii kadedad, ei või minu edu kannatada! Miks mina pean teid vedama, alati teile hädas appi tulema kui teie mind üldse ei austa! Välja! Välja mu autost ja jalamaid! Ma ei tee siin, raisk, mingit nalja!"

"No kuule, ole nüüd!" püüan asja siluda, sest mitte pole isu pimedasse maanteeäärde jalutama minna, aga Kissu on ennast samuti üles keeranud ja kähvab: "Ja lähmegi, sinusuguse ussiga pole meil tahtmist enam minutitki koos olla! Me hääletame ja erinevalt sinust võetakse meid peale ka!" ning tõmbab veel peaaegu liikuva auto ukse lahti.

***********************************************************************************

Avastasin, et mu loos on üks ajanihe sees, aga kuna see on kohe alguses, siis ei saa enam parandada ka, seega tuleb leppida, et preilid jõid baaris kaks õhtut järjest. Esimene pealkiri oli ju, et "jõuavad kohale järgmisel päeval" st kohvikutepäevad ei toimunud samal päeval, kui minategelane Kissu poolt baari kutsuti. Teiseks ei olnud minategelasel kunagi nime, aga siin läks vaja, panin enda nime originaalversiooni, sest kes ta muu ikka on.

Elu ülesehitamine vältimisele

Mingil tumedal tunnil said siia kirja pandud read: Elu ülesehitamine vältimisele. Mismõttes keegi soovib selles ühiskonnas midagi saavutada, mängida selle reeglite kohaselt?

Mulle sageli tundub, et poolikuks jäänud mõtted leiavad endale aja jooksul ise täienduse. Ilmselt seoses sellega, et ajule jääb meelde, et "midagi sellega seoses oli" ja siis seostab kiiremini järgnevalt ettetulevaid asju selle samaga. Nüüd oli see Lessingu raamat ja tsitaat: "Kuidas saaks mitte tahta seda parandada? Aga tahta seda ise parandada - ei, selles on saatan." (lk 410). 

Mind hämmastab osade inimeste entusiasm, see, kuidas nad tormavad elust osa saama. Kipuvad riigikogudesse, majavalitsustesse, kooli hoolekokku ja moodustavad igasugu löökrühmi. Kuidas nad usuvad, et nad teevad midagi ära. Inimesed, kes õpivad arstideks, politseinikeks, tuletõrjujateks, et aidata inimesi. Kuidas nad lepivad sellega, et teevad natukenegi, mis sest, et hädad lokkavad üle pea ja kõike ei jõua. Inimesed näevad ennast ühiskonna olulise osana. Mul on pidevalt tunne, et ma vaatan seda väljastpoolt. Ei, mitte mingilt vastuhakkaja positsioonilt, sest igasugu opositsioon ja ka anarhia on siiski selle sama süsteemi osad, selle olemusse sisse kirjutatud, nad tahavad ka mingit ühiskonda, kuigi mitte sellist, mis parajasti domineerib. 

Ma tahaks lihtsalt teada, "miks inimene on?", nagu keegi tark on meie tänaval ühele majaseinale sodinud. Ma ei taha teada, kuidas töötab automootor või selgeks õppida heebrea keelt, ma ei taha osata midagi praktilist, mis elus ära kulub, edasi aitab, sooja koha annab. Mul lihtsalt ei ole huvi selles mängus osaleda, sest see mäng nagu väga ei tõmba mind, ei tundu tore. Las ma vaatan nurgast, kuidas teie mängite (ja kaagutan, mida kõike tuleks teisiti teha).

Kas see on kibestumus, mingisugune elu jooksul omandatud veendumus, pettumus? Mulle tundub, et pigem mitte, nooremana ma ka ei tundnud mingit tungi kuhugipoole, ainult mõtlesin, et küllap see tuleb, kui ma suureks saan, sest ma eeldasin, et suured inimesed on kõik ühesugused, teavad, mida tahavad ja suunduvad kuhugi, selge siht silme ees. A mul pole praktilist mõtlemist kohe üldse mitte. See võib olla räme priviligeeritus - kui sul on olnud turvaline lapsepõlv ja noorus, siis sa ei peagi praktiline olema. Elu võib sundida praktiliseks. Teisalt, hästi paljud priviligeeritud inimesed hakkavad tegelema mingitlaadi kunstiga - mul ei ole selleks ka sundi, vot selle jaoks olen ma end alati liiga praktiliseks pidanud. 

Ma otsin rohkem väikesi asju, mis on minu enda omad ega sõltu millestki üldisest. Meenuvad Velikije Luki loo "Agul" sõnad: "Siin nad kõik sünnivad elavad surevad, oma pisikese õnnekillu leiavad". Oluline on see oma kild üles leida ja see on pigem selles, kui sa kõnnid üksi pimedas lumesajus ja naeratad, kui selles, et sind valitakse kollektiivi poolt liidriks ja sulle plaksutatakse. Või sa saad Nobeli ja su nimi "raiutud on rahva rinda".

Vabad assotsiatsioonid tõid miskipärast meelde Ervin Abeli: "Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas. Mind võidakse edutada ja... see tähendaks uut närvipinget, suurt koormust, unetuid öid." Tegelt see vist ongi see, jah just, mis ma ikka keerutan, täpselt! Laisk ja mugav olete te, seltsimees Marca!

 

Doris Lessing. Kõige ilusam unelm

Mul tekib alati mingi sisemine vastuolu, kui naiskirjaniku teos ei ole lootusrikas, soe, halastav. Lohuta mind - sa oled ju naine! Ilmselt päikseliste lastekirjanike tahtmatu taak. Atwoodiga on sama lugu nagu Lessinguga - nad on nii ausad ja kohati seetõttu ka julmad ning ma tahaks öelda, et ei, mulle see raamat ei meeldi, see teeb haiget. Samas ei saa ma tegelikult hinnata mitte kuidagi alla maksimumi, sest kirjutatud on võimsalt, üle mõistuse andekalt ja mis sellest kõigest järele jääks kui see suhkruvaabaga kaunistada?

"Kõige ilusam unelm" räägib inimestest. Sellest, kui hirmus raske on inimeseks saada, inimene olla ja et kõigi äpardunute kiuste leidub siiski ka mõni, kes hakkama saab. Aga üldmuljet see ei muuda. 

"Kuidas saaks mitte tahta seda parandada? Aga tahta seda ise parandada - ei, selles on saatan." (lk 410). Mööndustega võib seda tsitaati ka loo moraaliks pidada. Teisalt on aru saada, et autori süda kuulub siiski neile, kes üritavad ja võib-olla hävivad.

Raamatus on peidus tegelikult kaks raamatut -  esimene pool, mis mulle miskipärast meenutas praeguse noore menukirjaniku Sally Rooney "Vestlusi sõpradega". Kusjuures Lessing kirjutas "Kõige ilusama unelma" 82-aastaselt, aga ju tal oli hea mälu ja ju pole teatud vanuses inimeste suhtluses aastatega erilisi muutusi olnud. Siiski võib ka peale nende tüütute noorte tegemistest lugemist öelda raamatu moto sõnadega "Ja lahkuvad inimesed, kes olid südamlikud lapsed." Teises osas saavad lastest need inimesed. 

Mitu tabavat tsitaati kirjutasin ka üles:

"Kui ma olin laps, nägin ma, kuidas üks lastekamp haiget koera piinas. See õpetas mulle maailma olemuse kohta rohkem, kui on õpetanud miski muu." (lk 488) Nõus, kõige valusamad ja eredamad õppetunnid andsid niisugused asjad.

"Nõustamine on muutunud ilma hariduseta naistele sissetuleku allikaks - see on asendanud varasemate põlvkondade õmblusmasina." (lk 347) Õel, aga appi kui tõene. Eriti kui asendada nõustamine moesõnaga "teraapia" ja hariduseta asendada "harimataga", sest haridus paraku matsi ei riku.

"Niivõrd oma aja rütmist väljas olemine nõuab teatud trotsi: mees ja naine, kes julgesid teineteist nii täielikult armastada - noh, seda ei saanud kuidagi tunnistada, isegi mitte teineteisele." (lk 488) Tunnen teatud ühisosa...

Viirused

Ma siin hõikasin välja, kuidas mul pole mõtet PÖFFile pileteid osta, sest jään alati haigeks. Võiks mõnikord ennast kuulata ka, sest ostsin piletid ära ja kohe järgmisel päeval oli kurk imelik. Mitte valus, aga imelik, selline, milline ta olema ei peaks. Kinno ikka läksin, sest no teistest on ju suva. Järgmisel päeval mõtlesin tööl kolm korda, et äkki peaks ikka vetsu oksendama minema, polegi seda veel nende töötatud aastate jooksul kordagi teinud. Ei läinud ikka. Õhtuks hakkas veidi parem ka. Kodus tegin siis koroonatesti, negatiivne oli, kuigi olin hakanud köhatama ja lisaks kurgule oli nüüd ka ninas imelik. Külm oli ka juba mitmendat päeva, aga ma arvasin, et see normaalne, kuigi mul enamasti peale sõrmede ja varvaste keha ei külmeta. Siis aga läksin magama ja hakkas pihta see tore tunne nagu seljalt oleks nahk maha nülitud, lisaks valutasid jalad ka - ei ole mingit kahtlust, see on koroona, mul pole ühegi muu haigusega sellist jama olnud ja nüüd juba teist korda. Lihtsalt minu puhul avaldub koroona kuidagi hoopis teisiti kui muudel - ei mingit meeletut köha, need mu paar köhatust ei lähe arvesse, kolleeg köhatab aastaringi niimoodi, ja ei mingit nohu ega palavikku, isegi mitte peavalu. 

PÖFFil käisin muidugi Scootri filmi vaatamas, ei midagi intelligentset. Ei olnud kõige parem film, fookus oli kuidagi paigast ära - ühest otsast venis, teisest oli lünklik, aga no tore ikka. Kummaline oli see, et subtiitreid ei jõudnud lugeda. L. ka ei jõudnud, tema arvas, et ehk seetõttu, et tahtis vaadata, mitte lugeda, mulle jälle tundus, et sakslased räägivad maru kiiresti. Saksa keelest ei saa ikka mitte muhvigi aru, kuigi õppisin seda keskkoolis kolm aastat. 

Toredat Scootri-eelset sündipoppi ka siia, ma üldse ei teadnud sellest varem. Umbes sarnane Ministry industriaalieelsele perioodile:

Ahjaa, Riho Sibulat õnnestus laval näha nädal ja kaks päeva enne tema surma. Tagantjärele targana võib öelda, et nägi teine silmapaistvalt kehv välja.

Mart Juur käis välja idee, et välja tuleks kuulutada riiklik talveuni. Pooldan kahel käel.

Viimane aus mees

No mina ka ei tea, igatahes sain usaldusväärsest allikast kuulma, kuidas üks tubli inimene jäi paraja portsu papi võrra vaesemaks, sest saatis selle astronaudile, kes istub kuskil kosmoses kinni ega saa muidu koju. Eks kõik need seesugused kirjad tekitavad normaalsetes inimestes küsimusi, aga no see eriti. 

Uurisin veidi asja ja sattusin kõigepealt sellise kirja otsa:

 

mida jagati ühes foorumis kui "ilmselt võlts, sest liiga hea". Teiseks, tuleb välja, on kirjast ka raamat inspiratsiooni saanud.  

Seoses sellega käis kolleeg välja imelise mõtte - see on ilmselgelt see viimane aus mees, kes nägi, et Maa pole mitte ümmargune ning seepärast teda tagasi ei lastagi. Teised kõik võtsid altkäemaksu vastu. Jagaks seda mõtet kuskil teatud foorumis ja raha tuleks nagu aganaid. Pagan, miks nad pangas kontot avades id-kaarti nõuavad meil...Lööge või maha, aga kui selliste kirjadega päriselt kelleltki raha välja petetakse, siis mina kaasa ei tunne.