Joodik, rsk!

Tegin kah testi:

85%DRUNKARD

White Trash Beautiful*

Paar postitust tagasi kurtsin, et suhtlen inimestega, kellega mul mitte midagi ühist ei ole ja kes mu hingekeeli ei liiguta. No mõtlesin siis teist korda selle teema üle ja kordamine on tõesti tarkuse ema ning lolluse vanaema. Kuidas ei seo meid miski? Muidugi seob! Destruktiivne meestemaitse nimelt...

Kas on suuremaid "turn-offe" kui:
- kõrgharidus
- karsklus
- nikotiinisõltumatus
- elus edasi jõudmine
- selged sihid
- normaalne peremudel
- majanduslik kindlustatus
- korrektne välimus
- tõsine ellusuhtumine?

(Lisada kõik, mida ema teile poiste kohta õpetas ja vürtsitada kerge sarkasminoodiga ning lugeda läbi musta huumoriprisma, unustamata sealjuures siiski, et igas naljas on terake tõtt.)

* üks kõige ilusamaid ja kurvemaid laule üldse, Everlasti esituses.

Everything you know is wrong*

Ma ei saa ju siia midagi kirjutada, sest lubasin kunagi, et ei muutu emotsionaalseks mõrraks ega kirjuta asjadest, mis minu eluga seonduvad. Üldiselt aga veendun üha enam selles, mida ma tegelikult alati kahtlustanud olen ja millest ma lausa eraldi loo tegin (l2bimustadeprillide räägib just nimelt sellest) - inimene ei saa ennast usaldada. Milleks mingid elupõhimõtted ja väärtused kui need saab paari hetkega ümber pöörata? Ma oleks ise ka paar kuud tagasi käsi väänama hakanud kui mulle oleks öeldud seda, mida ma täna usun ja aasta tagasi oleks ma oma põhimõtete eest veel tullegi läinud. Ei tahaks uskuda ka seda, et olen lihtsalt pool elu endale valetanud. Võib-olla hakkan veel ühel päeval usklikuks ka niimoodi?
Et mis siis toimub? Noh, nii karmilt öeldes 10 aastat elust on vahepealt läinud ja vana paha pimedam pool on tagasi. Seesama, kelle kohta kunagi siiralt tunnistati, et "purjus peaga oled sa palju parem inimene". Vahepeal tundubki, et olen klassikaline isiksuse lõhenemise juhtum, kus juhib parajasti see, kes pukis on, aga kes teiste poolt iga hetk kukutada võidakse.
Õnneks üritan ma vähemalt ennast alati armastada, aga praegu on see juba liiga lihtne. Teistel sedavõrd küll vähem...
2 nädalavahetust järjest olen pidudel käinud ja kolmas tuleb otsa. Tervis on otsas, aju tuleb nina kaudu välja (onju aju selline ilane rohekas mass?) ja hääle järgi arvaksite, et olen lõpuks teostanud oma unistuse ja soovahetusoperatsioonil käinud.
Selline vahekokkuvõte siis.

Kiir-filmiarvustused:
Kuldgloobuse nominent "Lepitus" - no ma ei tea, etteaimatav, veniv. 3/5
Puustusmaa "14/18" - olenemata arvustusest, mida mina lugesin Postimehest (no ei viitsi seda vana linki otsima hakata) ja ehk seetõttu, et ei ole vene kirjandusega sügavuti kursis meeldis kõvasti rohkem kui eeldasin. Ja mis mõttes, et Puškin ei näinud selline välja? Häda talle, et ei näinud :) Mõrvastseenid olid koledad ja naturalistlikud, muidu oli väga ilus film. 4/5
"Ma olen legend" - oleks kõik jäänud filmi alguse tasandile, oleks hea olnud, aga nagu ikka kadus kõik peale kollide äranägemist. Tühi Manhattan oli võimsalt tehtud ja selle eest punktid. Aga milleks need vastikud ehmatamise kohad? Ei ole ju õudne, vastik on. 3/5

* Juhuslikult mängis taustaks "Weird Al" Yankovici sellenimeline ülimalt sügavamõtteline ja teemagahaakuv lugu.

Rikastelt võtame, vaestele anname

Ma ei saa millegipärast Ramloffi sissekannet kommenteerida, sellepärast lisan selle siia:
Tulin täna ühele esmapilgul üsna egoistlikule järeldusele selle kohta, miks ma kunagi kellegi suhtes erilist kadedust tundnud ei ole. Olen kuulnud päris paljusid inimesi väitmas, et mitte-kade ei ole võimalik olla. On küll, kui sul on kõik olemas - siis ei ole ju lihtsalt millegi peale kade olla. Selle "kõik olemas" all ei mõtle ma eralennukit ja kottide viisi kulda, kuid mõistlike vajaduste/ootuste puhul peaks see teooria küll töötama.
Seostub see ju sellegagi, et vaesed on üldiselt need kõige kurjemad ja kättemaksuhimulisemad. Tuletage revolutsioone meelde näiteks. Miks lähevad neile peale hüüdlaused a la "rikastelt võtame, vaestele anname (kuni vaesed on pururikkad)*"?
P.S. See on kindlasti ainult üks tahk ja kindlasti ei ole mitte-vaesed (nimelt kirjutan nii) alati toredad ja tolerantsed. On inimesi, kes on vaesed ega soovigi materiaalseid rikkusi, neid see samuti ei puuduta.
P.P.S. Peol käisin, vaadake videot. Tore oli :) Keegi hea inimene võiks mulle õpetada, kuidas videot otse siia blogisse lisada, ma oskan kahjuks ainult lingina.

* Kurjam - Keskerakonna uus hümn

Muhv - nõudmiseni

"Mina nimetan seda unistustes elamiseks; ma räägin, või noh, käin mõttes läbi terveid dialooge, mida ma kas soovin, et juhtuks, või lihtsalt fantaseerin." Nii ütles dandee Margoti blogis
Mina teen ka nii, pidevalt ja alates sellest ajast kui end mäletan. Kas see on hea või halb? Kas see asendab reaalset elu või siis valmistab end selleks ette? On ju vist hea, kui oled situatsiooni enne selle toimumist läbi proovinud, iseasi, paljud neist situatsioonidest sellisel kujul toimuvadki... On see mingi üksikute laste probleem? Ma üldse kipun paljut käitumises selle üksinda kasvamise arvele panema, ja üldse mitte negatiivses võtmes tavaliselt. Head fantaasiat näiteks. Üks lapsevanem tahtis oma last lausa arsti juurde vedada, sest ei pidanud normaalseks seda, et laps ennast kellegi muu kui inimesena nägi, sest tema olevat küll "normaalse" lapse kombel teiste lastega kodu ja kooli mänginud. Aga kui teisi lapsi kusagilt võtta ei ole? Kas see nö unistustes elamine ongi see palk, mida hea fantaasia eest maksma peab? See "vähese sotsialiseerumise probleem", millest laste kollektiviseerimise pooldajad jutlustavad? Kui seda ilusa nimega unistamiseks pidada, siis unistamises ei peaks ju iseenesest probleemi olema - "dare to dream" või kuidas? Kas hullem on see, kes alati unistab või see, kes alati kritiseerib - küsimus mingist isiksusetestist, seega unistamine on ikkagi halb? Unistamine on halb olenevalt suhtest tegutsemisse? Selle asemel, et fantaseerida, kuidas ühel päeval ratsutab su juurde prints valgel hobusel ja küsib su käest nii ja siis sina vastad naa ja siis ta ütleb seda, et ja siis sina jälle seda, et jne, tuleks ise see prints üles otsida ja talle midagi öelda? Kardetavasti tähendaks see minu puhul lihtsalt fantaasia teistpidi pööramist - kui ma ühel päeval kohtaks printsi valgel hobusel, siis ma alustaks juttu sellega, et. Aga teate kui tore on mõnikord avastada, et see juhtuski peaaegu nagu ma seda ette kujutanud olin! :) Ja sellest järeldada, et kõik, millest ma unistan, läheb lõppude lõpuks täide. Selle asemel, et oma "loomuomase taktivaesusega" (mingi horoskoop väitis nii) otse peale lennata ja valusalt kõrvetada saada.
"Oled sa emo või emane?"
No juhtus, noh. Edaspidi üritan vältida.

Vahetan sugu nagu sokke

Täna arsti ukse taga istudes lappasin lihtsalt huvist oma kaarti. Tuli välja, et jälgede segamiseks peitub seal suisa 3 inimest: üks olen mina, teine on neiu Margit ja vereanalüüsi on andnud keegi "R***, Mart (26) meessoost"...Tuleb meelde, et kunagi oli šmigunil jama sellega, et tema vereanalüüsi peeti mehe omaks ja sellega seoses olid mingid näitajad veidi teised.
Nii palju kui ma mäletan on mul pidevalt nimega probleem olnud. Margit ja Maris on veel arusaadavad, aga pidevalt läheb minu puhul just sugu sassi. Väiksena sain selle tõttu pidevalt kingituseks konstruktoreid, mille üle ma õnneks palju rõõmsam olin kui nukkude. Pubekaeas kui Meie Meele kaudu endale kirjasõpru otsiti, sain sageli tähelepanuavaldusi stiilis "Tere Marti, olen ilus ja intelikentne neiu Põlvast". Hobiks oli sellel konkreetsel meelde jäänud juhtumil muidugi lugemine... Ma olin aus ega viitsinud kaasa mängida. Avalikus sektoris töötades saadeti pühade puhul kaarte ja siis sattus sekka ikka mõni hr. R****le adresseeritu, hoolimata sellestki, et olin kaardisaatjaga telefonis suhelnud...
Inimesi tavaliselt häirib kui nende nimi valesti kirjutatakse, isegi kui selle puhul sugu valeks ei lähe. Kas näiteks Gerlyd peavad pidevalt ütlema "Gerli igrekiga", Erkkid "Erki kahe k-ga", Marikad "Maarika ühe a-ga"? Mis siis veel nendest uuema aja Cäthrynitest ja Christella Barbarelladest saab? Ma kardan, et mul on nendega võrreldes pseudoprobleem.