Mia Kankimäki. Naised, kellest ma öösiti mõtlen.

Me oleme siin blogis juba kunagi kokku leppinud, et ajalugu muutub kõige põnevamaks kui seda tutvustada läbi konkreetsete isikute. Enamasti võetakse sel puhul ette igasugu tuntud onud ja isegi sel juhul leiab ikka midagi ennekuulmatut, aga kui vaadata hoopis selliseid tegelasi, kellest suurem osa meist isegi kuulnud ei ole?

Teiseks meeldib mulle enamasti kui žanri piire rikutakse. Ka siin ei ole tegemist klassikalise ajalooraamatuga, samuti mitte päeviku või ilukirjandusega, reisikirjakski ei kvalifitseeru sajaprotsendiliselt. Ometi nautisin ma lugemist väga, sest ühelt poolt olid ootamatud ja mõtlemapanevad kõik need ajaloolised faktid, teisalt suudab autor meisterlikult õhkkonda luua, ta on üks neid väheseid, kes teab, mida tekstis rõhutada, et lugejal tekiks tõepoolest tunne, et viibitakse parajasti kirjeldatavas paigas ning neid paiku on siin raamatus ikka palju ning eriilmelisi. Aafrika, Aasia, Itaalia, Tiibet, segiläbi kloostrid, kohvikud, aurulaevad ja härjavankrid. Kui üldiselt kiputakse leitud fakte lihtsalt omaks võtma, siis Kankimäki haarab neist tugevamalt kinni, ta hakkab arutlema, kuidas mingi asi ikka tegelikult olla võis. No näiteks see, et sa matad oma üheteistkümnest lapsest enamiku, paned lastele isegi samad eesnimed, lootuses, et äkki see nüüd jääb elama, samal ajal kõrgetasemelist kunsti luues. Mismoodi üks inimene niimoodi elada suutis? Kas ta oli samasuguse tunde- ja tajumaailmaga nagu meie siin või hoopis teistsugune? Ei olnud mitte ainult mehed toona terasest, vaid naised ka. Kuidas minna ümbermaailmareisile päevase etteteatamisega ja ühe käekotiga? Olukorras, kus ümbermaailmareis tähendas hoopis midagi muud kui reisimine tänapäeval. Olukorras, kus osa maailma kohta ei leidunud isegi kaarte. Kuidas on võimalik matkata ekstreemsetes tingimustest toitudes päevade viisi vaid võiga teest? Kuidas on ööbida pea iga öö kirpudest ja täidest kubisevatel asemetel või niisama puu all, ekstreemsematel juhtudel hütis koos mädanevate inimjäänustega? Ja sealjuures ikkagi leida, et see ei ole asi, mis kohutaks, vaid reisimise oma elu eesmärgiks võtta?

Nagu Kankimäe eelmises raamatus "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma", on ka siin üheks teemaliiniks mälu ja selle usaldusväärsus. Kui me loeme kangelaslikest tegelastest, kuivõrd suudab üks inimene siiski üdini selline olla? Kuivõrd on enamik raamatuid hoopis mainekujunduse ja eneseesitluste projektid ning kui palju vaikitakse kõigist neist meeleheite tundidest, kuudest, isegi aastatest?  Ja kunst - kui palju valu on tegelikult peidetud neisse imelistesse piltidesse keskaegsetest aadlidaamidest, millised valikud glamuuri taga peitusid? Ühelt poolt on see muidugi vaid lukuaugu kaudu piilumine, kuid teisalt, enamasti ei tehta sedagi, vaid lihtsalt nenditakse, et näe, nii oli. Mulle meeldib, et Kankimäki püüab faktide taga peituvad lood päevavalgele tuua. Samas, mida need meile ütlevad, ega päris täpselt aru ei saa - olid toonased inimesed ikka üldse meile arusaadavad?

Kankimäki püüab oma kangelannadelt õppida. Kui nemad sadu aastaid tagasi hoopis hullemates tingimustes oma unistuste eest seista suutsid, siis peaksime meie seda enam. Mulle jäi neist õppetundidest, mida autor visalt üles tähendab, (ehk siis ka eneseabiõpiku võiks žanrimääratluste alla lisada!) kõige eredamalt meelde, et tuleb püüda teha seda, mida hing igatseb. Oma soove realiseerida hoolimata sellest, mida ühiskond ette kirjutab või mida teised arvavad. Aga kui sa ei ole oma soovides kindel? Kui sul ei olegi tõelist südamesundi? Ma kaldun arvama, et enamikul ei ole ja sellest tingituna ongi lihtsam ühiskonna ootustele muganduda ning tahta just seda, mida tahetakse, et sa tahaksid. Praegusel ajal on keerulisemgi, sest ühiskonna hukkamõist pole enam see, mis ta oli. Ei ole erilisi takistusi saavutamaks, mida iganes, samas on just karid sageli need, mis meid rohkem pingutama sunnivad.

Korraga nii ilus ja nauditav, kui ka hariv ja mõtlemapanev raamat, plusspunktid kujunduse (originaali ja eestikeelse raamatu kaaned on erinevad, aga mõlemad kaunid) ning pildigalerii eest.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Ilu kunstis ja elus, muusikast rääkimata

Ma salvestan sageli endale vaatamiseks linke ning kui isu täis vaadatud, siis kustutan ära. Mul on ainult üks link, mis seisab selles nimistus juba neljandat aastat. Ju siis on see ainus asi, mis on internetis ka päriselt vaatamist väärt. Igatahes olen ma olnud juba neli aastat selline loll, et ma pole autori isiklikule veebilehele siiani sattunud. Täna käisin ära ja appikene, seal on ju igal pildil veel pealkiri ja väike jutuke juures ja kuidas see on tehtud ja vaimukad ääremärkused ja...See on imeline! See inimene on nii andekas, et nutt tuleb peale, ma tahaks ta peas elada! Võib-olla on see ainult minu kiiks, aga kogu see tema loodud maailm tundub lahedaim üldse, mida välja mõelda, sest no suured sõjamonstrumid, õudsed (aga vaimustavad) olendid, kassid, nõidnaised, kaunid loodusmaastikud, õiglus, mis lugudes peitub (kollid söövad pahad ära, häid ei puutu), must huumor. Mind tabab sulnis õndsustunne, kui ma neid pilte vaatan. Ilu ja headust veel on ilmas :)

Kes hindab traditsioonilisemat ilu, siis neile ka midagi. Keskkonnaamet on tellinud imekaunid lühiülevaated Eesti rahvusparkidest. Olen vaadanud siiani küll vaid "enda oma", aga usun, et teisedki on nautimist väärt:

Ebatraditsioonilisema ilu juurde tagasi minnes, Rammsteini fotosessiooni videot on fännid kindlasti juba kõik näinud, aga panen siia ka, juhuks kui keegi tahab lihtsalt vaadata, kuidas seesugune mastaapne pildistussessioon üldse kulgeb ja mitmest pisikesest killust lõpuks tervik kokku pannakse. Ka üsna imeline!

Mu meelest on see võimas, kuidas fotograaf suudab inimesed täiuslikult poseerima panna ja mingi nägemuse ellu viia. Mina ei näe ega suudaks iial midagi seesugust. Puhas kunst!
Seoses Rammsteiniga rääkisime laulusõnadest, et Till pidi väidetavalt nimme eriti puhast keelt kasutama, sest noh, tekst on oluline. Samas kui on mingid möirabändid, kellel enda väitel on tohutu sõnum kanda, aga noh, keegi ei suuda sellest kahjuks aru saada...Ja et vanasti olla Bravos saksa ajakirjanik alati valdavalt ingliskeelsetelt bändidelt esimese küsimusena küsinud, et "millest teie lood räägivad?" Et mismõttes? Muidugi, on bände, mille sõnad ongi abstraktsed ja mitmetimõistetavad, ma olen kunagi üritanud näiteks siit läbi närida - 9 paganama lehekülge interpretatsioone Hole'i laulutekstide põhjal. Teisalt on mul näiteks see kiiks küll, et ma ei suuda võõrkeelseid laulusõnu tervikuna kuulata, ma pean aru saamiseks sõnad läbi lugema, kuulates ma mõtet ei hooma. Kui inimene räägib, saan ma inglise keelest ju aru, ilmselt siis muusikale keskendumine segab, ma ei suuda tõesti üldse rööprähelda.

Ilusatest asjadest, mis lähemalt vaadates koledateks osutuvad kui arrogantselt väljenduda - mõistsin, et ma pean Los Angeleses ära käima, sest Malibu, Venice Beach, Pacific Coast Highway - kogu see teema ja esteetika Lanalt, Hole'st, ma ju pean selle ära nägema! Nagu teada, siis hetkel on reisimisega kitsas käes, läksin Google Mapsi ja teate, see ei avaldanud mulle põrmugi mõju! "Surnuaias ei meeldinud mulle mitte üks põrm!", noh. Mingi tüütult rahvarohke rannik. Aga videotest see küll selline ei paistnud, eks. (See oli nüüd irooniaga öeldud, ma ju saan aru, et siin on vaks vahet sees). Igatahes mu reisiplaanid ei tundunud enam nii ahvatlevad. Muuseas, Ryanair kavatseb mulle kogu Londoni reisi lennupiletite raha tagastada, ma ei olnud isegi arvestanud sellise võimalusega!

Et koledal toonil ikka lõpetada tasakaaluks, siis arvake ära, mis meil (jälle) põlema läks? Eks ikka auto mootorituli! Yeah!

Kassi tassike

Oh, loomulikult on loomadel isiksused. Kõik, kellel on kunagi olnud loom või kasvõi kanad, peaks sellest ju aru saama. Nojah, siiski on ka need inimesed olemas, kes leiavad, et loom on ju loom ja kõik imikud on ühte nägu ning muid selliseid asju.

Lõpetasin just Olavi Antonsi "Minu Tenerife" lugemise, mis on üks kena lugemine iseenesest, minu jaoks lihtsalt liiga ettevõtluse teemade poole kaldu - vat oleks neid kasse rohkem olnud! Igatahes pani see mu mõtlema asjaolule, et Olavi reisis koos oma kassidega. Kolis koos nendega, üüris korterit koos nendega ja mu meelest on see ainuvõimalik loomulik käitumine, sest kass on ju pereliige. Ma ei saa aru neist inimestest, kes kuulutavad, et "kolime, looma ei saa kahjuks kaasa võtta, anname ära, muidu pannakse magama!" Mismoodi sa üldse arvestad selle võimalusega, et peab kolima, aga ilma loomata? Mu jaoks on see umbes nii, et kolime, aga last kahjuks kaasa võtta ei saa, anname lastekodusse. Asi pole üldse selles, et inimene võrduks loom, vaid lihtsalt selles, et me oleme üks pere ja omasid maha ei jäeta! Alati on ka teisi võimalusi, kui loomast täielikult loobumine. Tõesti puuduvad lähedased, sõbrad, kelle juurde loom kasvõi ajutiselt jätta, kui tõesti muud üle ei jää?

Siinkohal kõrvalepõige tegelikku ellu. Mõtlesime, et kassile oleks parem, kui vanemad meie äraolekul, selle asemel, et üle päeva looma toitmas ja sügamas käivad, ta lihtsalt mõneks päevaks enda juurde võtavad. Õppetund - ära püüa mõelda kassi eest! Kass nii ei arvanud. Hoolimata sellest, et ta mu vanemaid teab, ohutuks peab ja nende siin käies õnnelik on, siis seda sama ei saa öelda nende pinnal ööbimise kohta. Ta peitis ennast päevaks diivani alla, kapi vahele, ei söönud ega pissinud, kähises ja kargas kallale mu isale, kes teda välja meelitada püüdis. Ta ei ole elu sees kedagi nii raevukalt rünnanud, seega pidi ta ikka tõsises šokis olema. Ühe päeva ta isegi liikus ringi, et järgmisel jälle peiduurkas passida. Lõpuks olid kõik stressis, sest ema oli kindel, et kass sellesse sureb. No ei surnud, aga kui järele läksime, siis kodus magas küll veel rohkem kui tavaliselt ja kui me järgmisel nädalal jälle kotte pakkisime, siis ronis ta saunalava alla kõige kaugemasse nurka, et teada anda "ma ei kavatse siit mitte kuhugi lahkuda!". Ma ei tea, kas ta on võimeline harjuma, sest suvilas käies ta sedasi ei käitunud, aga seal olime muidugi meie ka koos temaga. Paraku suvilani on vähemalt kaks tundi sõitu ja ma ei suuda kassile selgeks teha, et enne sõitu tuleks vetsus ära käia. Kuigi, eelmisel korral selgus, et kui kass vetsu tõsta, siis nii umbes kolmandal korral teeb ta oma häda isegi ära. Ja siis teised inimesed reisivad oma kassidega, käivad nendega õues jne. Õues käimise kohta arvab Tommy, et tuleb esimesse ettejuhtuvasse kohta külili maha heita ja sealt enam mitte liikuda, sest hirrrrrrm! Arg ja ärev loomake, mis teha. Huvitav, et ka meie viimane koer oli sarnase iseloomuga.

Õnnelik loom suvilas

Ajalugu kordub taas. Need samad inimesed, kes kunagi 135 eurost salli kinkida tahtsid. Nüüd käidi välja idee tassidest, noh tore oleks ikka 4 tassi - pakkuge välja hind? Ma ei teadnud, et tasse nii kallilt üldse müüakse, 40 eurot tükist. Ok, kunstniku töö. Samas need näevad välja täiesti tavalised tassid, mitte midagi erilist. Meil kõigil on kodus oma tassid ja lemmiktassid olemas, kohviserviisist rääkimata* (ma mõtlen siin neid täiskasvanuid siis, kes juba aastaid oma elu peal). Kui ma saaks teada, et mulle kingiti järjekordne komplekt tasse hinnaga 160 eurot, ma hakkaks vist nutma. Selle raha eest saaks ju...normaalseid asju ka. Midagi, mida päriselt vaja oleks. Nojah, nagu tolle sallijutu kommentaariumist selgus, siis ongi peaaegu võimatu inimest tundmata talle rõõmu pakkuvat kinki teha. Aga ikkagi - tassid?! Sellise raha eest?!

* Ma mõtlen siinkohal siis mitte rangelt komplektis serviisi vaid lihtsalt teatud arvu tasse, mis panna lauale siis, kui joojaid on rohkem kui üks või kaks.

Räägi minuga lihtsas keeles!

Üritasin siin lugeda seda lõputult kiidetud "Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat" Jete Leo Normanilt ja ei suutnud. Mul on vist trauma. Mitte sellest raamatust siis, vaid oma kogemusest avalikus sektoris ning nüüd on nii, et pruugib mul vaid lugeda sõnu a la "struktuurifond", "riigihange", "riigieelarveline" või "arengukava", kui mul silmad juba kinni vajuvad. Ma lihtsalt ei suuda midagi seesugust lugeda. Mitte miski selles ei suuda mu tähelepanu köita, see on totaalne igavus! Ma võin end sundida, aga ma ei saa aru, mis selle kõige mõte on. Ma ei suuda hoomata, et see, just see, ongi kogu meie maailma alustala, kõige tähtsam asi, millest kõik sõltub, selle peaks endale selgeks tegema, et normaalne täiskasvanu olla.

Lisame siia selle, et ma õppisin neli aastat ülikoolis riigiametnikuks, lõpetasin edukalt ja hiljem suvatseti mind õppekavade muutmise tõttu lausa sel alal magistriga võrdsustatuks lugeda. Kuidas ometi? Seal raamatus on keegi Noor Menetleja, kelle töövestlust esimestes peatükkides kajastatakse, no et näe, noor ja naiivne usub sellesse, mida räägib, et tuleb ja annab oma panuse riigiaparaadi efektiivsemasse toimimisse, usub läbipaistvusse ja nii edasi. Ma ajasin ju täpselt seda sama juttu, ainus asi, et juba siis ei uskunud ma sellest sõnakestki. Mul oli päriselt ülemus, kes leidis, et tema töökoht on selline, kus saab "midagi ära teha". Põhimõtteliselt tegeles ta palgaastmestikuga. Ma ei saanud mitte midagi aru. Mida saab siin ministeeriumis "päriselt ära teha"? Ma aiman, et see lugemata jääv raamat räägib samast asjast ja ma lihtsalt ei suuda ega taha seda uuesti kogeda.

Erialaloengutes oli ka igav, aga päris jamast sai viilitud ning ainepunkte huvitavatest kõrvalainetest ja erialadest kogutud. Millegipärast tuli mul teise magistritöö (mitte enam sellel erialal muidugi) teemat valides geniaalne idee kirjutada toona alles jõustuvast EL-i isikuandmete kaitse üldmäärusest (GDPR). Hakkasin siis neisse tekstidesse süvenema...ja surin. Mida ma ometi eeldanud olin? Et ma olen võimeline lugema juriidilist teksti ilma magama jäämata? Ju mu ajul on mingi kaitsereaktsioon, aga see lukustub, kui ma ei suuda asja endale huvitavaks mõelda. Valisin teise teema.

Juriidilised tekstid on minu jaoks igavuse tipp. Ahjaa, tegelikult tahtsin ma ülikooli juurat õppima minna, aga õnneks läks ajaloo riigieksam kehvasti. Nii loogiline inimene olengi. Ülikoolis olid riigiõigus ja haldusõigus kohustuslikud ained, lahendasin neid kaasusi kõhutunde põhjal, 50/60 läks täppi ka, hindeks sain mõlemad ained C-d. No ma ei tea, õppejõud ju ütles, et õigeid ega valesid lahendusi pole...Meelde jäid loengus õppejõu värvikad reisimälestused Aasiast ja tema kanepit pooldav suhtumine. Riigi- ja haldusõiguse erinevusi nimetada ei oska.

Hämmastav tundub, et on inimesi, kes päriselt sellistest "täiskasvanute asjadest" nagu seadused, määrused, arengukavad, riigihangete korraldused ja sisekorraeeskirjad, vaimustuda suudavad. Nendega lobedalt tegeleda, nagu see ei olekski piin. Need on ju ka ometi tekstid, keel, mulle meeldib lugeda ja kirjutada?! Äkki see on miski praktiliste asjade mitte sallimise avaldumine kirjalikus vormis? No see vaidleja isiksusetüüp, et seltsimehed, tähtsad on ideed, unustage reeglid ja muu selline tühi-tähi? Mis me ajame paberil näpuga järge, teeme parem ära! Või noh, teie tehke.

Või olen ma lihtsalt lootusetult loll ja lapsik. Suutsin täna salli tuulejope luku vahele tõmmata, ikka nii põhjalikult, et mees pidi mu vabastamiseks tange kasutama. "Mis ma ilma sinuta teeks?" õhkasin, "helistaks Päästeametisse?" Mees arvas, et ma lõikaks end kääridega vabaks, jäädes ilma nii sallist kui jopest. Oeh, sellega seoses meenus, kuidas ma lapsena kappidest sünnipäevakinke otsides ujumisrõnga otsa komistasin ja seda siis muidugi ka ümber proovisin. Ära ei tulnud. Sikutasin nii, et higimull otsa ees. Appi, ema-isa tulevad kohe koju! Mis nüüd saab? Haarasin käärid ja lõikasin selle paganama rõnga pooleks. Inimene ei arene eriti.

Mis suhteprobleemid?

Ma tunnen endal täielikku õigust sel teemal kobiseda, sest vaadake, ma olen viimased 22 aastat veetnud pidevalt suhetes. Ok, umbes 2 kuud 17-aastasena vist tuli vahe sisse, aga kogu ülejäänud aja olen saanud ankeeti lisada "püsisuhtes" ja mitte iialgi "vallaline". Jah, muidugi, see esimene "püsisuhe" oli naljanumber, kestis umbes pool aastat, aga statistika kauniduse mõttes arvestan sisse.
Siiamaani saan ka oma ekse sõpradeks pidada, ok, taaskord va see esimene, aga temaga on lihtsalt kontakt kadunud. Kui üks tuttav mulle kord ühest mu eksist klatšida soovis, sest too oli hiljuti ka tema eksiks muutunud, vastasin ma talle, et "minu ajal oli ta küll täitsa normaalne", mille peale sain fenomenaalse vastuse, mis mul tol hetkel sõnad suust võttis - "ju siis sa oled lihtsalt selline selgrootu l***, kes kõik meeste tahtmised täidab!". See toimus muide ülikooliajal, loengus, ma ei saanud stseeni korraldada :) (Täpsustus siis selleks, et te ei arvaks, et ainult punkris puuriida taga võib sääraseid avaldusi kuulda).

Et noh, üks arusaam siis sellest, kuidas on võimalik probleemideta suhtes olla - ole üks selgrootu l***! Khm, ma siiski kahtlustan, et ma ei mahu selle kauni stereotüübi alla. Samas ma ei tea, et mul oleks kunagi olnud suhetes mingeid pikaajalisi kriipivaid probleeme, mis oleksid mahaistumist ja arutamist vajanud, mingeid kardinaalselt erinevaid elueesmärke, käitumisviise vms. Mis ei tähenda absoluutselt, et kõik mu suhted on täis harmooniat ja käsikäes viljapõllul kepslemist. Kaugel sellest! Kaugel sellest! Aga kõik tülid ja arusaamatused on toimunud olmeporno, halva tuju, sita tähtedeseisu jms tulemusena. Need ei ole kunagi olnud mingid väärtustekonfliktid. Need on sellised "karju välja ja unusta ära" tülid. Ma ei ole iial ärganud järgmisel hommikul mõeldes, kuidas seda vaikimismaratoni nüüd jätkama peaks. Või kaheldes, äkki on tõesti kõik nii halvasti, et peaks lahku minema. (See viimane on alatu vale muidugi, see mõte käib ikka iga suvalise vihasööstuga korraks kaasas).

Oot, aga miks ma siis need 22 aastat ühes ja samas suhtes pole olnud? Sest ma olen räme sariarmuja, anna aga võimalus ja kohe jooksen minema. Ei, nii hull asi ei ole, aga jah, kõik suhted peale esimese, milles mind maha jäeti, olen ma ise "veel parema" suhte nimel asja ära lõpetanud ja alati ALATI on see jant ka mulle endale üllatusena tulnud. Selguse huvides, eelmine suhe oli mul üle kaheksa aasta ja praegune üle kaheteistkümne, seega noh, väga tihti ei ole seda sariarmumist kah ette tulnud.

Mulle tundub, ja ma võin nüüd olla ebaõiglane, aga kui ma näen kõrvalt tekkimas suhteid, kus kaks inimest on täiesti erinevate väärtushinnangute ja elustiilidega, aga koledal kombel armunud, siis ma tunnen alati, et siit head nahka tulla ei saa. Ja ma ei mäleta, et ma oleksin eksinud. "Küll minu armastus teda muudab" ei toimi. Või siis toimib lühiajaliselt. Võib hoopis olla, et tegu on minu enda nõrkusega, äkki oleks hoopis tõeliseks väljakutseks armastada inimest, kellel on minust radikaalselt erinevad põhimõtted ja elustiil? Ma olen mugav inimene, ei armasta väljakutseid. Ütleme, et mu süda (või siiski pigem aju ebaratsionaalsem külg) otsustaks armuda ontlikku, süvausklikku, karskesse noormehesse? Eh, ma ei suudaks seda ette kujutada. Isegi kui mina, loll, armuksin, tema ju mind ei tahaks? Või kui tahaks, siis eeldusel, et ma muutun talle vastuvõetavaks, aga ma tean, et ma ei muutu ja ma tean ka, kuidas mind ärritavad need, kes mind muuta tahavad, isegi need, kes seda õilsal eesmärgil soovivad ("ma tahaksin, et me saaksime veel palju aastaid koos veeta, seepärast sooviksin, et teeksid tervislikumaid valikuid."). Sellisel suhtel ei oleks minu jaoks tulevikku. Ma kahtlustan isegi, et ma ei suudaks armuda endast väga palju erinevasse inimesse, ma olen ju isekas.

Loomulikult ei tähenda see seda, et ma püüaks leida täpselt endasarnast, sel juhul peaks mul olema kõva kogus õnne, et ma siiani olen sellised inimesed leidnud. See on ebatõenäoline. Seetõttu piisab mulle sellest, et me lihtsalt ei ole olulistes teemades vastandlikel seisukohtadel ja meie eluviisid on enam-vähem sarnased. Et ma ei püüa muuta teda ja tema mind. Seepärast ma ei taha ka väga kellegi põhimõtetes kaevata - kui pealtnäha on kõik kooskõlas, siis milleks riskida sellega, et pinna all on tegelikult vastuolud, mis ilma kaevamata sinna jääksidki? Kusjuures, mulle on mulje jäänud, et nii mu eks kui ka praegune elukaaslane toetaksid seda arvamust neljal käel - mitte kumbki neist ei ole nõustunud lugema minu kirjutatud mõtteid. Keegi blogijatest või oli neid isegi mitu, väitsid, et nad ei kujutaks sellist asja ettegi, et nende lähedane inimene millestki sellisest keelduks ja tunneksid end pigem reedetuna. "Ma ei suudaks käia inimesega, kes ei loe mu blogi, sest järelikult ta ei huvitu minust inimesena ja sellest, mida ma tegelikult mõtlen ja tunnen!" Ma isegi mõtlesin sellele pikalt ja katsusin seda seisukohta omaks võtta, aga ei suutnud. Las ta jääb, lihtsam on muretu olla, kui oma peas probleeme juurde mõelda.

Kui tuleb musi, tuleb ka okse!

Selle, "Jääajast" pärineva mõttetera, lubas Mikro enda lipukirjaks võtta. Ta nimelt vihkab romantikat veel rohkem kui mina. Ok, võib-olla ma olin noorena sama radikaalne, sest esimese klassi pildi peal mind ei ole, kuna pildistati ühel üritusel, kus terendas ees oht tantsida ühe poisiga. Ma nimelt meeldisin sellele poisile, mina teda ei jälestanud ega midagi, aga lihtsalt kohustus temaga koos tantsida tundus mulle nii piinlik, et korraldasin kodus suurema pogrommi vältimaks peole minemist, mis mul ka õnnestus. Kõik armastusega seonduv oli "nii piinlik". Kohati on siiani. Lasteaias pidada teised lapsed üksteisele õhusuudlusi saatma ja pulmi mängima, Mikro öögib samal ajal nurgas. Ega mulle tunduvad need varajased pruudi-peigmehe mängud üsna kohatud, aga ju siis on see normaalne. Minu jaoks on pigem nii, et kui romantikat peaks vaja olema, võiks juba lahku minekut kaaluda, sest elukaaslane on ju põhimõtteliselt osa sinust, jäse. Mismoodi sa jäsemega romantikat teed? (Pihu-Pillet ja Kämbla-Katit me siin ei maini, eks). Romantikat saab teha kahe erineva inimese vahel, aga suhe on ju üks organism?

Kumb siis on tähtsam - romantika või "remontika" (Ritsiku juures arutati)? Kätlin Konstabel kirjutas Feministeeriumis emotsionaalsest tööst, mille juures tõi ära ka küsimustiku, millega enda "remontika" olukorda hinnata. Kuidas siis paarisuhtes selle tööjaotusega on? Ma kopeerisin sealt osa küsimusi:

Kes vastutab peres majapidamistööde ja toidu eest? Kes päriselt koristab ja kokkab, kes teeb nimekirju asjadest, mida vaja teha või poest tuua? Kes uurib pereliikmetelt, mida need süüa sooviks või millal sobib neile majapidamistöid teha? Kes tuletab meelde, kui midagi on tegemata ja tunnustab, kui on tehtud?

Üldiselt on see osa meil vist üsna 50/50, võib-olla veidi kaldu ja seda mitte minu suunas. Sellega on vist nii, et kui ajuti on võimalik vastutust enda pealt ära lükata, siis muutub see harjumuseks. Mulle jäävad meelde need korrad, kui mina panen ette, et äkki sööks täna seda või toda, aga mulle ei meenu kõik need, kus ma kohman, et minul vahet pole. Majapidamistöödega on üldiselt nii, et kui üks alustab, siis teine porisedes ühineb, sest muidu on süümekad. 

Kuidas on korraldatud lastega tegelemine? Õppimise kontroll ja mänguaeg, laste aja planeerimine üldse, kogu kasvatamine? Kes mõtleb välja reegleid lastele – netikasutuseks, viisakaks suupruugiks, söögi- ja uneajaks, kõigeks? Kes kuulab laste muresid, kes mängib legodega ja kes klaarib tülisid? Kes motiveerib lapsi nõusid pesema, tolmu võtma ja üldse tegema kõiksuguseid kasulikke asju … mille ees saab kiita laps? 

No ikka vist 50/50. Õppimine on rohkem minu teema, sest see meeldib mulle rohkem. Kasulikke asju tegema õpetab pigem mees, sest ta lihtsalt teeb neid kasulikke asju paremini. Ma ei viitsi õpetada lapsi koristama, kokkama ja pesema, sest see ei huvita mind ennastki ja seega ei saa ma olla kuidagi "innustav eeskuju". Laste juttude kuulamine tuleb jälle mul paremini välja, aga noh, pahatihti lõpeb see ikka sellega, et mina heietan ja lapsed nihelevad igavusest :) Seletame (loe: surume oma maailmavaadet lastele peale) üsna võrdselt tegelikult, läbi on võetud enamik teemasid alates drag-queenidest lõpetades Staliniga.

Kes hoolitseb selle eest, et perel oleks ka ühine vaba aeg ja lapsed veedaks seda sisukalt? Mõtleb selle peale, kuidas tagada kõigile hea tuju? Kes leiab üles rahvavabad looduskaunid kohad, teeb ettepaneku minna rattasõidule või linde loendama, saab tülivabalt kõik ühele nõule?  

Selles on mehel kindlasti põhiroll, sest ma vihkan ju organiseerimist. Ma organiseerin (loe: panen teised fakti ette, et nüüd on minek) ainult juhul kui asi mind ennast isiklikult huvitab, muul juhul piirdub mu panus sellega, et ma olen nõus ega vingu. Vingumist "võiks ometi kuhugi minna, aga ma ei tea, kuhu, tehke ometi midagi!" tuleb ikka ette.

Kuidas hoolitsetakse selle eest, et paarisuhe õitseks? Kas keegi tuletab üldse meelde, et paarisuhte aeg on ka tähtis? Kes teeb ettepanekuid romantilise filmiõhtu või rõdul aja veetmise asjus? Soovib ja pakub lähedust, igas mõttes? Kas kallimad innustavad ja lohutavad üksteist võrdselt, on üksteise jaoks emotsionaalselt võrdselt olemas? Kes küsib kellelt, kuidas päev läks ja kes üritab rohkem suhteolukordi parandada?  

Sellist asja meil ei ole. Ma alguses selgitasin, miks. Me oleme niigi üks organism, jumal teab, kuidas mees seda näeb, aga teda suhtest rääkimas kujutan veel vähem ette. Minu arust suhe kas toimib või mitte, igasugu "teeme nüüd kohtamisõhtu!" asjad, mis ei tule loomulikult, ei tööta. Me käime ju niigi koos väljas ja veedame kahekesi aega, et selliseid asju ekstra planeerima peab, sellist suhet ma ette ei kujuta. Muuseas, igasugu probleemidest rääkimine viib suhtes ainult tülide ja arusaamatusteni. Vähemalt mina jõuan rääkides enamasti alati punkti, kus ma isegi aru ei saa, mida ma siin teen ja kuidas siia jõudsin...Imeline suhtenõu, ma tean!

Kuidas üldse on jaotatud suhtlemine perest väljapoole? Kes suhtleb laste asjus kooli, lasteaia ja huviringidega, kõigi vajalike arstidega pere jaoks? Kes osaleb listides ja sotsiaalmeediagruppides lastekasvatamise, koduõppe, kodu ja aiapidamise teemadel, kuulab vaimse ja füüsilise tervise saateid – ja jagab pereliikmetele infot? Kes hoolitseb selle eest, et peres sõpradega suhtlemine  päris ära ei kaoks?

Lõpuks ometi ka midagi mulle! Vähemalt kõik, mida ma maha ei tõmmanud ja see viimane küsimus. Suhtlemine on minu teema (irooniliseks minekuks vaata eelmise punkti lõpus nenditut..). Peresõbrad on meil kõik mehe poolt, sest tema uute inimestega kohtuma ei nõustu ja seega on minu sõbrad ainult minu omad. 

Kokkuvõttes ma ei tea, kas hõisata, näe, meil on nii normaalne ja võrdne või siis pigem, hissand, kui kohutav naine ma olen? Mida ma aga järeldasin, oli see, et ma lihtsalt olen "remontikas" õudselt kehv ja selleks, et asi koos püsiks, peab teine pool sellega tahes-tahtmata rohkem tegelema. Äkki seetõttu ma "remontika" poolt rohkem hindangi ja need, kes ise praktilistes asjades käed külge panevad, organiseerivad ja lahendavad, hindavad pigem romantikat? Nemad saavad "remontikaga" ise hakkama.  

Yuval Noah Harari. Homo Deus. Homse lühiajalugu

Inimkond on katk ja surm võiks juba rutem tulla. Kokkuvõtvalt tunded pärast selle raamatu lugemist.

Mitte, et ma seda juba varem teadnud ei oleks. Üldse, siin pole väga palju uut, kuid mulle meeldib, kuidas Harari oma teadmisi presenteerib, seoseid loob ja arutleb ning järeldab. Indigoaalane ütleb, et igav, minu jaoks ei olnud. Väga hästi haakub ka Prechtiga, kes räägib põhimõtteliselt samast asjast, aga veidi teise nurga alt. Viidati sageli ka De Waalile, veel ühele mu lemmikutest.

Mis mu aga täielikult ära ostis (raamatu kontekstis tabav väljend), oli meetod, millega autor kummutas vaba tahte olemasolu. Ma olen ise lapsest peale sama asjaga kimpus olnud, kuid pole mitte kunagi suutnud sellele niimoodi vaadata - nimelt, kui teile-meile öeldakse "ära mõtle millelegi!", siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama, see ei ole võimalik. Me mõtleme alati millelegi, tahame me seda või ei. Mis mõttes meil siis vaba tahe on, kui tegelikult söödetakse meile mõtted pidevalt ette? Me ei saa oma mõtteid ise valida, seega me ei ole ka oma valikutes vabad.

Mulle meeldib olla algoritm, või noh, ma olen sellega leppinud, see on omamoodi põnevgi - kust need mõtted-tahtmised tulevad ja miks? Seetõttu hirmutavad mind igasugused sisemise hääle vaigistamise mehhanismid, mida Harari ka kirjeldab. Alates meile tuttavatest antidepressantidest lõpetades USA sõjaväes kasutatud elektroodidega kiivrist, mis teatud ajupiirkondi mõjutades meist superkeskendunud tunnelnägemisega eesmärgile orienteeritud ideaalsed ülesandetäitjad teeb. Esimese kohta me teame, et paljudele inimestele on need hädavajalikud normaalse elu jaoks, kuid nende laialdane kasutamine tekitab ikkagi küsimusi - mis on valesti, et elu ilma keemilise stimulatsioonita nii raske on? Teise osas avaldas seda katsetanud ajakirjanik, et kogemus oli meeliavardav - lõpuks ometi vaikis mu tüütu sisehääl ja ma olin tõeline üliinimene!

Siit tuleneb mu meelest inimkonna ohtlikem omadus, mis meile sisse on kodeeritud - püüd täiuslikkusele. Me ei saa olla täiuslikud, kui mingi hääl meie peas piniseb ja juhib tähelepanu tunnetele, läbikukkumisvõimalustele, kahtlustele. Rumala peaga oleme seda häält siiani hingeks või isiklikuks minaks pidanud, aga kui see on ainult algoritm, mis meid nõnda mõtlema paneb, mida me siis kaotame, kui seda enam ei ole? Kui meie täiuslikud ei ole ega selleks ka saa, siis miks ei võiks meid juhtida andmed, mis oma erapooletuses on täiuslikud? Precht rääkis enamjaolt just sellest ohust. Ka Harari leiab, et andmeisse uskujail puudub kahjuks enamasti kujutlusvõime ja suurem plaan, nad ei väärtusta inimest, vaid efektiivsust. Samas on praeguseks juba paljud uskuma jäänud, et üldine turvalisus, igavene elu ja ilu, pidev majanduskasv, mugavuse suurenemine, võrdubki inimliku õnnega. Millise hinnaga see saavutatakse, vahet pole. Ma ei tea, kas see ideoloogia võidule pääseb, Hararigi ütleb, et see on vaid üks võimalik stsenaarium, kuid see on see üks, mis kõige enam tülgastab.

Ok, šariaat ei oleks ka meeldiv, aga nagu Hararile, tundub ka mulle, et selle üleilmseks võimutsemiseks on mugavuskapitalism siiski liiga ahvatlev. Praegu jääb loota vaid üleilmsetele kliima- ja muudele katastroofidele, mis ehk veidi kallutavad seda kiirteed "meie kõigi ühise suure õnne ja surematuseni". (See oli must huumor, eks. Inimeste mõistlikkusele lootma jääda oleks lihtsalt väga lühinägelik. Millele tegelikult loota, ma ei tea.)

Teisalt tundub mulle, et need inimesed, kes igatsevad seesugust "paradiisi", on siiski "need teised" ja on ka palju inimesi, kes sellised pole, keda ei huvita pidev täiustumine, uute tehnoloogiatega kriitikata kaasaminek, lõputu tarbimispidu. Harari ennustab, et meiesugustest saavad kaotajad, aga ma loodan, et selles osas tal õigus ei ole.