Sally Rooney. Vestlused sõpradega

Me oleme kõik seal olnud ja mulle pigem tundub, et "ooo noorus on ilus aeg", aga seda raamatut oli küll igavene piin lugeda. "Minu kahekümnendad küll sellised ei olnud!" Märkasin ka üht kommentaari, kus öeldi, et selle raamatu võlust saavadki aru ainult millenialid (inimesed, kes olid 21. sajandi alguses noored täiskasvanud), kuigi ma mingi osa definitsioonide alusel ka nende hulka kuulun veel  (mu üks suur lemmikraamat on siiski D. Couplandi " X generatsioon").

Lisaks viskan õhku väljakutse - pakun, et mehed seda raamatut lugeda ei suuda. Ma ilmselt lootsin siit midagi muud, aga see on naistekas selle kõige õudsemal ja mehi peletavamal moel. Ei, menstruatsioonist siin nii väga ei räägitagi (kuigi piisavalt), pigem lahatakse tundeid, eeldatakse ja mõeldakse üle ning mängitakse muid suhtemänge. Ühesõnaga räheldakse oma meeleheites ja elatakse ise oma elu hästi keeruliseks mõeldes sinna juurde, kuidas ollakse hästi erilised oma ületamatute probleemidega.

See on muidugi teema, millega kõik on kokku puutunud, aga sellest kas kasvatakse välja või ei hakata seda külge endas kunagi tunnustama. Lugeda raamatut säärastest tegelastest on raske. Spoilerina võib öelda, et ka siin jõutakse lõpuks äratundmisele, et mõistlikum oleks siiski rääkida asjadest otse ning mitte eeldada ja järeldada. Tegelikult on autori oskus elu keeruliseks elavate noorte inimeste sisemaailma kujutada päris adekvaatne - see pidev enda kõrvaltvaatamine ja nentimine, et ahaa, kui ma käitun nõnda, tundun ma teistele sellise inimesena, kui teistmoodi siis teisena, enesevaatlused ja kusagilt loetud-kuuldud teooriate alusel elu ning inimeste lahterdamine tulevad endalegi tuttavad. Noor inimene alles avastab ennast ja seda enamasti teiste inimeste peegelpildis. Teisalt on ka autor ise nii noor (sünd . 1991), et tekib kahtlus - äkki ta ikka arvab, et elu selline ongi? Peaks ilmselt ka mõnda tema järgmist raamatut (see on juba kirjutatud ning kannab intrigeerivat pealkirja "Normal People") lugema, et selgemat sotti saada.

Lisaks on loos ka mitmeid allhoovusi, millele ma ehk päris hästi pihta ei saanud ja mis tekitasid minus tunde, justkui oleks autor tahtnud nö "diipi panna", mis ikka lugemise ebamugavaks teeb. Miks pidid peategelase mõlemad silmarõõmud tingimata ülimalt kaunid välja nägema? Olid nad seda ka tegelikult või oli see lihtsalt noore inimene ebakindluse üks väljendus (kõik on minust kenamad). Miks räägitakse, kuidas peategelase lesbisõbratar (klišee tänapäeva noorteraamatutes vist) on äärmiselt intelligentne ja humoorikas, aga lugedes see kuskilt välja ei tule. No umbes nagu N. Hornby "Naljakas tüdruk", kus me peategelase naljakusest grammigi välja ei pigista. Üleüldse, kõik tegelased on ebameeldivad kujud. Aga ilusad. Ja see vaene koer, kes paljudes peatükkides figureerib, aga kordagi täit tähelepanu ei saa - mida tema sümboliseerib? Ja titt, kes meespeategelase heldima paneb lihtsalt sellega, et ta on...imeilus? Kas see ongi Instagrami maailm, kus tänapäeva noored elavad? Ja samas on nad kõik nii lõpmata andekad - õpivad ülikoolis, töötavad kooli kõrvalt, kirjutavad nagu muuseas luuletusi ja novelle (ning neid tunnustatakse ja avaldatakse!), käivad kultuuriüritustel ning on absoluutselt kursis uusimate ühiskonnateooriatega. Neil on depressioon, endometrioos, nad lõiguvad ennast ja saavad kahe sekundiga orgasme. Mulle tundub see kõik kangesti ebareaalne, ime siis, et aru ei saa ega meeldi ka - "meie omal ajal..." jne.

Raamatu pealkirja parafraseerides - kui sul on sellised sõbrad, ega siis pole ka ime, et elu metsa poole kisub. Muidu oli minu lemmikraamat täiskasvanuks saamisest (või mitte saamisest) "Kuristik rukkis", aga tagantjärele olen lugenud, kuidas Holden Caulfield enamikku lugejaid hoopis öökima ajas. Mind toona ei ajanud, ta oli mu kangelane, ei ole julgenud sellest tulenevalt raamatut üle ka lugeda. Üldse ei imesta, kui "Vestlused sõpradega" peategelane Frances kellelegi samamoodi kangelasena tundub, lihtsalt minu kangelaseks ta ei sobi, sest mina ennast (enam?) niimoodi ei tunne, et peaks oma koha üle siin maailmas arutlema. On nagu on. Ära eelda, küsi üle, ütle välja. Raamatu lõpus jääb mulje, et ka Frances jõudis selleni. Aga vaevaline oli see tee ja uuesti läbi käia ei tahaks.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Jurmala ja Riia

Blogides liikus vahepeal üks keeruliste küsimustega ankeet ringi, kus esimesena taheti teada, kas ranna- või suusapuhkus. Mõned vastasid, et hoopis linna. Mulle tundub nüüd ka, et ma olen vist selles paadis, kuigi ilmselt on iga liigi jaoks oma koht*.

Igatahes kavatsesime minna lastega Jurmalasse Livu veeparki. Hotelli bronnisin juba kunagi varem, aga veepargi kohta hakkasin alles hiljuti lugema ja olgu taaskord blogid kiidetud, sain teada, et alla 120 cm kodanikke diskrimineeritakse seal täiega. Põhimõtteliselt titebassein ainus valik, hooajavälisel ajal on õueala kah kinni. Mikro on aga oma nimele (ei, see ei ole ta pärisnimi siiski) vastavalt keskmisest väiksem (kuueaastane, aga 109 cm) ning tundub, et tal on Livusse asja heal juhul teismelisena (?!). Praegu minna oleks selge hapu olukord, sest Mikro armastab liutorusid ilmselt meist kõige rohkem (mujal pole tema pikkus probleemiks olnud).

Otsustasime aga ikkagi Jurmalasse minna, Riia loomaaias pole ka näiteks käinud. Sõber tahtis ka kaasa tulla. Ma Bookingus bronnisin toa siiski neljale inimesele, aga pilte vaadates jäi mulje, et toas on viis voodit. Täpselt nii äge hotell oligi nagu piltidel (spas ei käinud), paistis päris uus ja meie tuba oli läbi kahe korruse. Igatahes ma olin valmis, et viienda inimese eest küsitakse lisaraha, aga keegi ei tundnud huvi. Ma isegi ei tea, kuidas tavaks on - iseenesest külalisi ju ööseks jätta ei tohi, aga kui voodeid ongi viis, mitte neli? Ehk sõltub seltskonnast, võiks ju ka kümme matsi samas toas ööbida nagu me kunagi Rootsi laeval üle koridori kajutis nägime. Hotelliga olekski kõik ideaalne olnud, isegi vann oli, kus lapsed said spad mängida, kui Mikro poleks mingil hetkel vannitoas kiljatanud, et mingi putukas oli. Ma kohe vaatama ei läinud, sest raudselt ämblik, aga hiljem Mikro kirjeldas putukat nii - pruun, kahe tiivaga, tundlad peas. No teate isegi kes silme ette tuli. Loomaaias olid kah prussakad eksponeeritud ja seal ta ka kilkas, et jah, just säärane seal vannitoas oli. Ma tõesti ei tea, iseenesest kõik läikis, aga vot maksimumpunkte ma ei suutnud hotellile selle intsidendi tõttu ikkagi panna. Brrrr. Peaasi, et kotis koju ei toonud. Mul Pelgukas kunagi olid need nuhtlused (sest naabriteks narkarid ja prostid) ja siis istusime kunagi kino ees autos ning üks elukas kooberdas üle armatuurlaua. Võeh.

Muidu oli tore. Ilm oli suvine, alustasime aga hoopis Ikeast, sest tuleb tunnistada, et keegi meist ei olnud seal veel käinud, tahtsime näha, millest kogu see kära. Ega seegi kord väga käimise alla ei läinud, jooksime pmst läbi, sest miskit vaja ei olnud. Ostsime XS suuruses laste kollase rattavesti, sest meil müüakse minu arust ainult täiskasvanute L-e, mis suurele osale meestest väike ja naistele-lastele suur. Ikeas oli muide tore söökla, väga head toidud normaalse hinnaga.

Üldse kujunes see reis meil kuidagi sujuvalt gurmee-reisiks. Riias sõime vanalinnas Läti rahvusroogi - ma armastan nende krõbedaid verivorste, mida nad ei häbene pakkuda ka jõuluvälisel ajal. Jurmalas õhtustasime aga hoopis restoranis Usbekistan, kus sai lambamaksa ja muud eksootilist. Ma muide ei teadnud, et mulle maitseb bakhlava - täiesti ulmeliselt hea asi. Peamise gurmeeelamuse saime aga hoopis Gruusia restoranis Kinza House  - asub Jurmalas rannaäärses elamurajoonis, sattusime sinna täiesti juhuslikult, sest oli lähim toidukoht hotellile ja lastel jalad väsinud. Super teenindus, peakokk (seesama vanaonu tübeteikaga, keda FB piltidel näha) käis isiklikult õpetamas hinkaalide söömist (põhiline on puljong hinkaali sees, mis kahvli-noaga süües lihtsalt välja voolab), toit oli autentne ja hea. Lisaks saime maitsta imelist puskarit (kellele siis puskar ei maitseks, eks) - tehtud mädarõikast kohaliku tüübi poolt, poes seda ei müüda.  Puskari pilt peabki udune olema.

Soovitan soojalt, kes sinnakanti satub! Nagu vanade tuttavate juures oleks käinud, kes juhtumisi ka korralikult süüa oskavad teha.

Jurmala on mulle muidugi varem ka meeldinud, just see laguneva vana ja ultramoodsa uue natuke nukker kombinatsioon, aga päris Riias sees pole ma käinud peale klassiekskursiooni umbes aastal 95 ja ma tõesti ei saa aru, miks. Riia vanalinn ei ole ehk nii vana, kui Tallinna oma, aga on see-eest suurem ning jätab suurlinlikuma mulje. Ka seal on lahedalt kombineeritud uus ja vana nagu näha näiteks neil kahel pildil (see värviline on Mustpeade maja, mis renoveeriti 1999):

Peetri kiriku torni ronisime ka (tegelikult sõitis sinna lift, selline tore vanakooli-lift, mis lõpus kerge jõnksu allapoole teeb ja kõhust õõnsaks võtab), sealt avaneb imeline vaade tervele Riiale. Piltidega sealt juhtus aga see viga, et pildistas Mini, kes paraku ulatus täpselt rõdurinnatiseni, seega on need pigem rõduäärest, kui vaatest üle selle...

Sellise salapärase sõbra leidsin ka linnamüüri äärest:

Loomaaias käisime ka, ausalt öeldes meeldis Riia loomaaed mulle Tallinna omast rohkem, sest see on kompaktsem ja rohkem loodusega kooskõlas. Võrreldes mälestustega 95. aasta külastusest on paljugi muutunud, näiteks pole enam elevante. Kaelkirjakud on ja neid saab vaadata väga lähedalt, näiteks meie saime üht nii lähedalt kaeda (klaas on vahel, sellest ka peegeldus):

Kindlasti tasub külastada troopikamaju, kus elavad kohutavalt suured krokodillid, tõeline ägedate konnade kollektsioon (konnad on mu lemmikloomad), paljastuhnurid (need pimedad karvutud elukad, kes valu ei tunne), igasugu pimedaloomad (ongi täiesti pime maja seal, kus vaja silmi teritada, et asukaid näha).

Loomaaia parkla juures nägime kõnniteel mingit kuldset märki ja lugesime, et see suunas ühele majale, kus sõja ajal olevat varjatud juute. Päris huvitav mälestusmärk.

Ma jäin reisiga väga rahule, Mikro tahtis üldse Lätti elama jääda ning õnneks saab juba augustis Riiga tagasi, sest Rammstein. Rohi oli seal igatahes juba rohelisem, kui meil siin. 


*Sõber rääkis selle peale, kuidas ta töökaaslased Hispaaniast sõitsid kolmeks nädalaks Mehhikosse, kole kallis reis oli, sõber kadestas. Kui töökaaslased tagasi, siis uuris, et noh käisite džunglis, templeid vaatamas, mida nägite? Nood vastu, et oo ei, see ju ohtlik, meil oli väga turvaline all inclusive hotell, traataiaga muust maailmas eraldatud. Ok, ma saan aru, et sa lähed meie kliimast sooja päikese alla päevitama, aga minna Hispaaniast raske raha eest kaugele Mehhikosse selleks, et kolm nädalat hotelli territooriumil tiksuda?!

Kuidas tajuda pühalikkust?

Ma ei ole kunagi Pariisis käinud, ei ole väga igatsenudki, sest Pariis riimub mulle enim siiski sõnaga "giljotiin". Kaks kuulsat linna, mis on minu jaoks ajalukku läinud, kui kohutavalt verejanulised ning ebaõiglust täis, ongi Pariis ja London. "Prints ja kerjus" ning "Hüljatud". Kõle tuul, räbalates vaesed inimesed kolossidena kõrguvate hirmuäratavate ehitiste varjus. "Hüljatud" "Jumalaema kirik Pariisis" ju algabki sellega, et lausa lehekülgede kaupa kirjeldatakse Jumalaema kirikut  - kus löövist valgus peegeldas missuguse kuju peale. See oli minu jaoks toona kohutavalt igav ja ilmselt lehitsesin hooga edasi, et tegevustikuni jõuda. Kusjuures ema hirmutas, et nende toonane kirjandusõpetaja olevat selle raamatu lugemiskontrollis küsinud just detaile kiriku sisemusest ning seda, mis värvi olid Esmeralda sussikesed...Ma oleks ilmselt põrunud.

Teisalt tekitas see hiiglaslik tontlikus gooti stiilis ehitis minus tohutu aukartustunde (mida see ilmselt tekitama oligi plaanitud), eriti veel oma 850-aastase ajaloo juures. Hoone, mis on vanem kui meie, näinud igasuguseid aegu, seisnud samas kohas aastasadu. Jah, ilmselt tekitaks iidne puu minus sama emotsiooni. Just see mõne asja jäävus tekitab kerge kananaha ja kõheduse, sest ülejäänu on ju kõik pidevas muutumises, ka ehitised - ning siis see üks, mis vaatab samasugusena vastu ka saja aasta tagant, seisnuna seal ammu enne seda aega, mil fotod üldse võimalikud olid. Loomulikult sellise asja hävimine kohutab. Mu meelest on lausa ime see, kui palju kiriku sisemusest siiski alles jäi, eriti vaadates seda droonifotot, kus kogu kesklööv kirstuna tules lõõmab. Häving on õõvastav, kuid tõmbab magnetina. Ma ei kujuta ette, et inimene märkaks seda uudist: ahah, põleb, nojah siis, ning jätkaks kassivideote vaatamisega. Inimesed on erinevad, aga mulle jääks selline reaktsioon võõraks, ma olengi see, kes õhtu otsa neid pilte ja otseülekandeid kananahk ihul vahtis.

Ma ei ole Jumalaema kirikut oma silmaga kordagi näinud, ma pole ka usklik, aga ikkagi. Seonduvalt, tahtsin juba varem kirjutada ühest loost, mis mulle selle aasta uutest lugudest enim korda on läinud,  nimetaks selle näiteks "ateistide hümniks":

Samamoodi tekitab kananaha, eks ta laulab ka kenasti, aga peamiselt just sõnumi tõttu - et meie ümber on tühjus, pole mingit igavest elu ega plaani ning selles on oma ilu ja ülevus. Laulu sõnu ja nende taga peituvat sõnumit saab lugeda siit. (Kui tekstis nende hallina märgitud ridade peal klõpsata, saab lugeda ka konkreetsete ridade tähendusest) Laul astrofüüsikast, põhimõtteliselt siis. Ükskord saab algama aega, mil kõik on jälle pime. Ma ei tea, igavikulisus, kas see ongi sama, mis pühalikkus? Naljakas on ka see, kuidas ERR-i arvustuses Hozier ja kirik omavahel põimitud on. Jah, ta varasemast loomingust on mu lemmiklood tõesti "Take Me To The Church" ja "Foreigner's God". Ma toona üldse tausta ei uurinud, et tüüp on iirlane (neil usuga oma teema ju) või millest need laulud üldse räägivad (mõtlesin, et otseselt kristlik muusika...).

Mis sa üldse tahtsin öelda on vist see, kuidas minu jaoks pühalik ja sellega seonduvalt aukartustäratav, vagadusele suunav, kui nii võib öelda, on kõik argiülene, igavikuline, suurem kui elu. Ja see ei pea olema üldse mingi Jumala plaan*, vaid ka looduslik, inimlik, maine, kosmiline. Selline asi, mis oli siin ammu enne meid ja on olemas ka siis, kui meid enam pole. Jumalaema kirik või taevatähed näiteks.

*Jumala plaani mainimine võib asja hoopis madalaks teha nagu näiteks Drake´i loos "God's Plan", kus ta leiab, et oli Jumala plaan teha temast edukas mees. Pffff.

Muusikaküsitlus

Tegelikult küsib ERR neid küsimusi Raadio 2 õhtuse vööndi saatejuhtidelt, aga mulle tundusid need inspireerivad ja tahaks hoopis ise vastata. Küsimused konkreetselt saate kohta jätsin välja, aga neid oli ka ainult kaks.

Artist, keda oled kõige rohkem oma saates mänginud? 
Kronoloogilises järjekorras teab Last.fm ütelda, et 1. Hole 2. Iron Maiden 3. Vennaskond 4. Motörhead 5. Marilyn Manson


Kuidas leiad uut muusikat? 
Spotify igal reedel saadab. Kuulan mingi endale meeldiva artisti raadiot, kus sellele sarnast asja soovitatakse (Spotify, varem Last.fm). Meeldiv artist ise soovitab mingis kanalis. Meeldiva artisti fänn soovitab FB-s. Juhuslikult komistan otsa.


Kes on sinu iidolid?

Kill Your Idols. Ok, Courtney Love. Ma imetlen paljusid.


Kas ise raadiot kuulad? Kui kuulad, siis mida?

Väga vähe. Rahva oma kaitset kuulan. Enne kui kinni pandi, siis ka Punkpolitseid. Kunagi Rockarollat. Miks vähe? Sest raadio ei lähe Last.fm-i statistikasse kirja. Enamasti mängitakse pidevalt sama repertuaari. Minu viha raadioreklaamide vastu on kustumatu. Sky Plus on Kõige Saasta Ema ja Isa. Eriti Kirsti Timmeri Naistekas, mida kuulab ebanormaalne arv taksojuhte, muide. Olen mõelnud, et sunniks neid jaama vahetama, aga olen jäänud viisakaks. Raadio on pealetükkiv. Järelkuulamine on ok. 

Vinüül, CD, mälupulk, arvuti või miski muu? Miks?

Ma olin vist ainuke laps, kel vene ajal vinüüle kodus ei mängitud. "Onu Remuse lood" -  mäletate ju küll? Mulle vanaema kinkis paar plaati, aga ema ei lubanud mängida, sest plaadimasin on katki vms. Kuigi paar korda justkui mäletan, et mängis. Seega - kust ma praegu selle plaadimasina välja võlun? See vinüülihullus on üks igavene neetud hipsterlus, ma ütlen. CD - oojaa, mul on kogu ootamas seda päeva, mil ma ta uhkelt elutuppa üles rivistan juba aastaid. Reaalsus on see, et arvuti. Õiged mehed annavad välja muuseas kassette. Ma siiani ootan, millal J.M.K.E. viimane Youtube´i üles laetakse, eelviimane õnneks on seal  ja see on imeline. Miks te niimoodi inimesi kiusate?! 

Plaat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Miks?

Hole - Live Through This. Sest äkki elan siis selle katsumuse üle. See on maailma parim plaat ka, muidugi.  Aastal 1994 nimetas ajakiri Spin selle aasta parimaks plaadiks, eile just lugesin - huvitav, mis meil toona Tartu Raadios selleks sai, ilmselt midagi DJ BoBolt? Ilged Eesti üheksakümnendad.


Viimane plaat, mille ostsid?

Psychoterror - Käärid. Ma aastas ikka paar-kolm asja ostan, sel aastal pole veel põhjust olnud.

Viis lugu, milleta ei kujuta enda elu ette?     

Kõige raskem küsimus...Need ei ole mu enimmängitud või isegi kõige lemmikumad lood, lihtsalt märgilised teosed kuidagi.

Phil Collins - Another Day in Paradise

J.M.K.E. - Tere, Perestroika

Nirvana - Smells Like Teen Spirit

Vennaskond - Dostojevskilik Doris

Motörhead - Born To Raise Hell

 

Lugu (või plaat), mida oled alati vihanud? Miks? 
Juba varajasest lapsepõlvest peale ajab mind öökima Bobby McFerrini lugu "Don´t Worry, Be Happy". Füüsiliselt võimatu kuulata. Õudus. Ma ei tea, miks.

Must Kast - Ernesto küülikud

Mini soovis sünnipäevaks teatripiletit ja esialgu oli tal nõudmine, et etendus toimuks Vanemuise suures majas. Lapsed ikka ihalevad glamuuri, nii nagu ka mu vanemate teatrikogemusse kuuluvad kindlasti kook-kohv-konjak. Ma ise võin vabalt kuskil tilkuvas angaaris puupingi peal ka istuda (ok, mitte väga kaua), kui etendus mind köidab. Vanemuise suure majaga oli aga see häda, et meil seal etenduvatest lastetükkidest kõik nähtud va Kaunitar ja koletis, sest sellele ma sügisel pileteid ei võtnud, kuna enamik etendusi toimus alles kevadel. Kevadel muidugi selgus, et teised inimesed niimoodi ei mõelnud ja meil jääb üle oodata järgmist hooaega. Pidin kurvastusega teatama, et teatrisse vist ikkagi ei saa, kuni märkasin kesklinnas lehvimas üht plagu kirjaga Must Kast mängib Saksa Kultuuriinstituudis lastelavastust Ernesto küülikud. Kõrvalepõikena - esimese hooga ei jäänud mulle etenduse nimi meelde ning guugeldasin tulutult "lasteetendus jänesed", mis õiget tulemust ei andnud ning pidin spetsiaalselt uuesti kesklinna plagu lugema minema (ja ta on kuulutanud, et tal on hea mälu!).

Ostsin piletid ainult lastele, kuigi peale Danzumehe arvustuse lugemist plaanisin endalegi pileti osta (koha pealt oleks ka täitsa saanud). Siiski õnnestus Mikrol paar päeva enne etendust endale jõletu köha hankida, ma tean, et paljusid see teatri- ja kontserdisaale külastamast ei sega, aga mind küll. Selle tulemusena saan aga teile nüüd suure suuga etendust kiita! (Mikro ei pidanud õnneks kurvastama, sest ta oli teatrikülastuse ära unustanud ja me lihtsalt teesklesime, et läheme Miniga hoopis lastevanemate koosolekule #aastaema.)

Aga lavastusest siis -  ma ei ole ammu midagi nii hoogsat, leidlikku ja kaasahaaravat teatrilavalt näinud ning elukaarest sõltuvalt vaatan ma just peamiselt lastelavastusi.

Mulle meeldis koht - väga intiimne, pisike ruum, kus isegi prillid koju unustanud siinkirjutaja näitlejate miimikat päris hästi nägi.  Taaskord kõrvalepõikena - ma lapsena tegelikult pelgasin selliseid saale, üks esimesi pisisaale oli siinkandis toona Ugalas ja mulle, kui suurte saalidega harjunule, oli see paras ehmatus. Teisalt on tänapäeva lastele eksperimentaalteatrid ilmselt rohkem tuttavad. Teatritelk on samuti selline huvitav kadumakippuv nähtus, mille elustamine on tänuväärt tegevus.

Igasugu pisidetailid ja markeeringud "puust ette ja punaseks" asemel on samuti üks mu lemmikasju teatris. No et ei ole täisdetailne mootorratas laval, vaid ka mootorratast mängitakse. Antud lavastuses veel peategelase liikumine kohtade vahel, öö ja päeva vaheldumine, taustahelid. Kõik põnevamalt üles ehitatud kui mingi jutustaja hääl rääkimas, kuidas "kahe päeva möödudes jõudis peategelane suurde linna". Teekonnaloole väga palju juurde andvad elemendid! Kolmandat korda kõrvalepõikena, kunagi ammu (kooli)teatrilaagris, juhendas meid Andres Puustusmaa, pidime etendama massistseeni turult - et no mis see siis on, igaüks pusserdab midagi teha ja ongi olemas?! Üldse mitte - igaühel oli oma konkreetne lause (täiesti juhuslik, muide), mida ta pidi ütlema ja sellest siis moodustus kokku ühtne "turuatmosfäär" - tegelikult väga täpne töö, et jätta mulje millestki korratust. See oli mul toona vau-efekt ja ilmselt seetõttu hindan kõrgelt kõike sarnast, kui kusagil silma-kõrva jääb. Antud etendusest jäid meelde veel ka telefoni "lahendus", vangla, lihuniku röövimissteen ning muidugi ka tegevusse sobivalt seotud mustkunstitrikid.

Sisu, sõnum - lastelavastustega ja üldse lastele mõeldud kultuuriga on sageli see häda, et sõnumit kas pole üldse, on mingi arusaamatu jant või siis on sõnum väga moraalitsevalt ette kantud - "rebjaata, budjem žit druužna!" nagu vanasti kombeks oli. Siin seda ei olnud, selgus saabus tegevuse käigus, loogiliselt, mitte hiljem näppu viibutades. Isegi karakterite puhul oli suudetud must-valget lähenemist vältida. No näiteks politseinik, keda jäneste kannatused üsna külmaks jätsid, aga kes kohe elavnes selle peale, kui selgus, et loomafarmis on palkade maksmisega probleeme. Ei olnud märgata ka seda erisust, et näe, need naljad olid väikestele, nendest teistest aga saavad ainult suured aru. Vägagi mõistetavalt oli näiteks esitatud pankade ja laenu temaatikat, mis jõudis sarnaselt pärale nii suurele kui väiksele. Ja teema oli aktuaalne - karusloomafarmid, mitte lihtsalt üldine "maailmarahu". Lisan, et Piret Raua algteksti ma lugenud ei ole.

Näitlejad ja rollid - kõik olid ägedad! Päriselt, igas rollis (ja neid nelja peale jagus) oli midagi omapärast, kõik olid omaette karakterid, keegi ei jäänud statistiks.

Igatahes soovitan väga soojalt vaatama minna, etendusi on veel aprillis-mais.

P.S. Hetkel populaarsesse muti-teemasse läheb samuti hästi, kuna parim ravim mutistumise vastu on elurõõm ja lapsemeelsuse säilitamine, seega sobib see nagu rusikas kortsukreem silmaauku. Jah, ma olen kursis klišeega, et teatris käivat enamasti keskealised naised koos sõbrannadega, aga mutt tsirkusetelki pisikeste pinkide peale istuma ei tükiks.

Primo Levi. Kas see on inimene

Olgu öeldud, et kirjutan ma raamatu kõige uuemast versioonist, varasemalt on "Kas see on inimene" ilmunud eesti keeles koos loo järjega "Hingetõmbeaeg".

Auschwitzist on palju raamatuid kirjutatud ning nii mõndagi olen ka ise lugenud, seepärast üritan keskenduda sellele, mis teeb just selle loo omapäraseks. Miks üldse lugeda selliseid raamatuid, mis räägivad millestki nii koledast? Mina loen näiteks sellepärast, et teada saada - mismoodi? miks? kuidas oli see võimalik? Antud küsimustele vastab loetud teostest just Primo Levi oma kõige paremini, sest tegemist on pigem arutleva raamatuga kui konkreetselt ühe inimese looga, lugedes jääb peategelane pigem kõrvaltvaatajaks. Tegemist on üsna fragmentaarse looga, seda möönab eessõnas ka autor ise, kuid mu hinnangul see raamatut kehvemaks ei tee, ehk küll vähem "kirjanduslikuks", aga rohkem mõjusamaks. Lugu sai kirja alates detsembrist 1945, seega üsna vahetult, osad peatükid on pigem üldised arutlused, mida peategelase lugu lihtsalt läbib, teised aga kirjeldavad otseseid päevasündmusi. Mulle meeldisid need arutlused isegi rohkem ("meeldis rohkem" on muidugi absoluutselt kohatu väljend selle teose kontekstis), sest igapäevaelu absurd on tegelikult üsna sama Gulagiga (ja ilmselt praeguse aja sunnitöölaagritega Põhja-Koreas...), mis Auschwitzi teistsuguseks tegi,olid ju just nimelt need korstnad - jah, Gulagis tapeti inimesi tööga, kuid otsest süstemaatilist hävitamist ette ei oldud nähtud.

Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks, aga ometi vastab Levi mitmetele seda teemat puudutavatele ebamugavatele küsimustele otse. Neid oli ju palju, miks nad vastu ei hakanud? Tegelikult vastab sellele küsimusele kogu raamat, mis sisuliselt keskendubki dehumaniseerimise võimalikkusele. Kui inimeselt võtta ära kõik, mis teda teisest temasugusest eristab (isiklikud asjad, riided, juuksed, lähedased suhted), kohelda teda kui mitte-inimest, kuid samas allutada ta absurdsetele reeglitele, kaotab suur osa inimesi igasuguse pidepunkti ja kontakti reaalsusega. Levi arvab isegi, et oleks see "sotsiaalne eksperiment" (kohati näeb ta koonduslaagreid niimoodi) kauem kestnud, oleks see võinud tekitada ka täiesti uue keele (osati žargoo ju tekkiski), sest laagrite reaalsus ei sarnanenud kuidagi eluga väljas. Näitena toob ta sõnad "nälg" ja "külm", mida tavainimene hoopis teistes kategooriates kasutab.

Samuti kirjutab ta ausalt sellest, miks osa inimesi ellu jäi ja suurem osa mitte. Ma olen alati koonduslaagritest lugedes (need lood on ju ellujäänute kirjutatud) mõelnud, kuidas need inimesed tegelikult riskisid ning võitlesid oma elu nimel ning arvanud, et enamik ei oleks olnud selleks võimelised, enamik oleks lihtsalt vooluga kaasa läinud. Levi ütleb ausalt, et kõik vooluga kaasa minejad surevad. Kui sa ei sahkerda, mata maha oma moraali, müü ennast mingil moel, et saada lisahüvesid, siis ellu sa ei jää. Halastamatu looduslik valik."Alistuda on ääretult lihtne; piisab, kui täita kõik saadud korraldused, leppida ainult oma portsuga, alluda laagri- ja töödistsipliinile. Kogemus on näidanud, et üksnes erandjuhul võib selliselt vastu pidada üle kolme kuu." (lk 98)
"Kui allajääjatel pole oma lugu ja kui hukatusse viib üksainuke lai tee, siis pääsemise teid on palju, nad on rängad ja ettearvamatud." (lk 99) Enamik meist läheks sellele laiale teele. Inimene on karjaloom, kuid kas sellest kohutavast ajalooeksperimendist ei tulene otseselt, et ellu jääda on võimalik vaid oma teed minnes, sealjuures sageli inimlikkuseks peetavat hüljates? Inimlik on vahel elus teiste abi vajada ja normaalne inimühiskond seda pakubki, selle lagunedes (nagu laagrites) aga hukkub enamik inimesi, keda normaalse ühiskonna mehhanismid kriisihetkedel vee peal hoiavad. Ja tuleb välja, et suurem osa meist on sellised abivajajad.

Levi kirjeldab ka seda, kuidas 1944. aasta lõpus hukatakse laagris keegi Birkenau mässust osavõtnu, kes enne poomist hõikab "Seltsimehed, mina olen viimane!" ning kuidas peale seda tabab Levit ja ta sõpra häbi, sest nad mõistavad, et hoolimata ellujäämisest ei suudaks nemad siiski vastu hakata, sest nende tahe on  niivõrd murtud, et ainus asi millega nad tegeleda suudavad ongi enda ellujätmine, seevastu see poodud mees "pidi olema kõva, olema tehtud teisest puust kui meie, sest need olud, mis meid murdsid, ei suutnud teda painutada." (lk 166) Kujutan ette, et enamik meist peab end tavaolukorras kõvaks ja paindumatuks, kuid sellised lood näitavad, et pole me seda mitte. "Miks nad vastu ei hakanud?" on niimoodi mõeldes ju kerge küsida. Tugevad siiski enamasti tapetakse, nõrgemad hukkuvad ning ainult üksikud keskmised tulevad koju, need, kes aktiivselt iseenda ellujäämisele keskendusid.

Kas see on inimene, küsib Primo Levi ja seda mitte ainult koletuid tegusid teinud indiviidide kohta. Raamatu pealkiri ei märgi ainult natsismi ebainimlikkust, vaid püüab leida seda piiri, millest üle astudes koonduslaagrid toimima hakkavad - et ühed hakkavad teisi selekteerima ja teised vaikides surema. Levi kirjutab: "Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad, just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi." (lk 191) Kui meile tuleb vastu teine inimene, siis me peaksime suutma temaga suurel määral samastuda - tal on mingid vajadused nagu meil, omad rõõmud-mured, lähedased, mõtted, me ei näe teda kui hunnikut mateeriat. Me ei näe niimoodi isegi loomi (kuigi ma usun, et mõned näevad) ja meile tundub uskumatuna, et niimoodi üldse saaks - näha inimest, kui asja. Koonduslaagrite kogemus näitab meile aga ähvardavalt, et see on täiesti võimalik. Siia lõppu sobib hästi autori tõdemus raamatu sissejuhatusest, miks ta üldse oma loo kirja pani ning mis on ilmselt ka üks tsiteeritumaid kohti teosest:
"Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager." (lk 7)

Aitäh Varrakule raamatu eest!