Natural Born Killers

Ei hakka konkreetset teemat üldse lahkama, lihtsalt üks tähelepanek vaatenurga kohta, millest seal artiklis ka peamiselt juttu on - kuidas sõltuvalt vaatenurgast ühte ja sama asja absoluutselt erinevalt näha võib. Mina kui pragmaatiline pessimist loen sealt välja, et äkki oleks siis aeg endale tunnistada, et mingit eetikat ja moraali ei eksisteerigi? Inimene ongi omakasupüüdlik olend, kes iseenda heaolu nimel mitte millegi eest ei kohku. Osad inimesed seda tunnistavad (mis sest, et siis artiklis toodud võltseetika varjus - "naise enesemääramisõigus" jne), teised püüavad aga väevõimuga eetilisust kehtestada (keelame kõik abordid). Ja mismõttes "meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria." Nagu artiklis välja toodud ajaloolised faktid näitavad, siis oleme me alati sellised olnud. Sama meelt on ju ka kõikvõimalikud tsivilisatsiooni hävimise teoreetikud - kui küsimus on ellujäämises, siis ei huvita inimest mingi moraal - kõik nõrgemad lüüakse maha ja süüakse ära. On see miinus? Loomulikult on sellele kõhe mõelda, aga kui seda instinkti üldse ei oleks, jääks siis inimkond üldse püsima? Lennukis tuleb ju ka kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja seejärel teiste abistamist kaaluda. Mõnel loomaarmastajal on ka nii suur süda, et ta endale koju paarkümmend koeravolaskit võtab, kelle eest ta siis enam hoolitseda ei suuda - on see siis hea? Asi on kindlasti keerukam kui lihtne dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, aga äkki tasuks sellele siiski mõelda?

Piinlik teema

Astume siis ka intiimsete teemade libedale rajale. Üritades siiski delikaatseks jääda - seoses vältimatult lähenevate sündmustega hakkas mul taas kummitama vana teema sellest, mida inimene ise tahab ja mida ühiskond talle peale surub. Kas kõik, mis vanasti oli tabu, oli seda ainult "kurja kommunismi" pärast või oli selles ka kübeke tõtt? Kas mina olen imelik kui tunnen väikest võõristust asjade ees, mida tänapäeval kui täiesti loomulikku asja serveeritakse? Et kui ma sisimas tunnen, et publikut pole vaja, ja kui "publik" ka just uksest sisse ei murra, siis tunnen end ikkagi kuidagi mahajäetuna, et näed kõigil teistel ju on teisiti (mis sest, et kõigil kindlasti pole). Kui teil on paha ja ilmselt ka piinlik (ei, ei saa ju piinlik olla - see kõik on loomulik), kas te siis soovite kedagi nö kätt hoidma? Surute hambad ristis, et ma ei tohi piinlikkust tunda, sest keegi teine ei tunne? Kas kuskilt läheb või peaks minema ka mingi piir? Kas liigne avameelsus/lähedus põhjustab probleeme? Minu isiklik arvamus on, et jah. Ma tõesti ei saa aru paaridest, kus üks peseb hambaid ja teine istub samal ajal poti peal. Kui ma tean inimesest absoluutselt kõike, kas ta siis tõmbab mind enam? Kas selline lähedus, et ma saadan mehe poodi tampoone tooma lähendab mind temaga mingis vajalikus suunas? Lähendab see kindlasti, kuid kas ta ei muutu mulle siis kellekski isa/venna/parima sõbra sarnaseks? Või juhtub see muutumine varem või hiljem niikuinii hoolimata sellest kas ta teab iga detaili sinust?
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme"*

Vahepeal on kuulda olnud, et igasugu pahadest asjadest nagu narko, nälgimine või koolitulistamine tuleks vähem rääkida, et neid mitte noorte jaoks ahvatlevaks muuta. Ma ei tahaks sellise konservatiivse seisukohaga küll nõustuda, kuid tuleb tunnistada, et tegelikult olen nendega ühes paadis.
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.

Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...

*Kurjam - "Kaalujälgija"