...pröökab teismeline eufoorilises meeleolus tšikk mu isale otse kõrva. "Purjus tüdrukud.." ohkab tema, ma ei viitsi isegi algatada diskussiooni teemal purjus tüdrukud vs purjus poisid, põlvkondade erinevus on liiga suur.
Need tüdrukud, kes rannaliival kahe peale pudelit Jack Danielsi ära lahendasid, olid ju üsna stiilsed?
Teisel päeval rannas istudes astub minu juurde sümpaatne teismeline paarike, käes pooleliitrine Mrnaja ja liitrine mahlapakk ning palub seisval pilgul kenasti mul oma asju vaadata seniks kuni nad ujumas ära käivad. Kui tahan, võin lonksu ka võtta, aga pudelis on vaid pöidlajagu sees.
"Emme, miks sa selle mahlapaki randa kaasa oled võtnud?" pärib Mikro veest välja tulles. "Ja viina?" küsin vastu. Ujumast tagasi tulles (ma isegi mõtlesin, kas peaks igaks juhuks kahe lapse asemel nelja valvama, aga rahvast oli vees nii palju, et kaotasin noorpaari silmist) võtavad noored viimased lonksud, mahlapakile antakse jalaga hoog sisse ning see lendab mere poole.
Kolmandal päeval rannas viskavad lapsed jälle kompsud vanasse kohta maha ega hooli sellest, et ühel pool pikutab konstantselt amelev paarike ja teisal neli ossitunnustega noormeest. Õnneks lähevad lapsed vette ära, ega kuule noormeeste omavahelist vestlust, mis koosneb enamjaolt neljatähelistest sõnadest, mingi hetk tuleb siiski Mikro ja imestab, et miks suured onud käituvad nad väikesed lapsed. Nad põhimõtteliselt ongi, mõtlen, ka tüübid ise unelevad, kuidas tahaks tagasi lasteaeda va see vastik õppimistund, aga muidu oli sitaks lahe. Huumor stiilis: "Pihkur, hähähähaää! Õu, pihkur, kuule ä! Hähähähäää, käsitöömeister, nah, sinuga räägin, hähähäää!" Kuni üks hakkab seletama, kuidas ta oma lapsega kuskil seikluspargis käis, kus oli jälle sitaks lahe olnud...Varsti lähevad poisid ära, et midagi ägedat teha, näiteks savu osta ja jetidega sõitma minna. Aga korjavad oma konid ja taara enne viisakalt kokku.
Rannast lahkudes märkan piitspeenikest neiut, kes koni värisevate näppude vahel, telefoniga kedagi kätte saada püüab, näos selged rusikajäljed...
Kohalik rahvas on netis marus - see on ju sulaselge läbu ja korralagedus, kes vastutab, kes koristab, miks iga-aasta sama jama, liitriste viinadega alaealised parklas 24/7 tümakat kuulamas, aedadesse urineerimas ja oksendamas?! Neil noortel, kellel piletiraha ei ole (peamine läbustav kontingent ilmselt festivaliväravast sisse ei jõuagi), on ju kah vaja kohta, kus ennast välja elada? Mis te penskarid, mölisete, et turist ei tule - Phuketis on siuke möll kogu aeg ja ikka rahvas käib! Ehk siis sai kah kohalik Phuket ära nähtud, rannailma meil paraku pikalt ei jagu.
Mu meelest on huvitav näha, kuidas inimgrupid erinevate ürituste vahel jagunevad - kes käis nädalavahetusel folgil, kes Jõgevatreffil, kes Ooperipäevadel, kes Tuletorni kontserte kaemas, kes 90ndate festivalil ja kes kohalikus Phuketis. Kuidas mingi, iseenesest neutraalne üritus, just seesuguse kontingendi kohale meelitab. Täpsustusena, ma ise "ei käinud" kusagil, ma lihtsalt juhtun sealkandis suvitama, kus ühel nädalavahetusel aastas see tõeline Phuket lahti pääseb.
esmaspäev, juuli 29, 2019
neljapäev, juuli 25, 2019
Rumal nali
Huumor on keeruline teema. Kuigi räägitakse huumorisoonest kui millestki üldkehtivast, siis tegelikult sõltub nalja mõistmine siiski eelkõige naljataja ja nalja vastuvõtja omavahelisest suhtest. Kas ta saab aru? Kas ta saab õigesti aru? On neid, kellele sa võid igasugu piiripealseid nalju rääkida, sest nad tunnevad sind ja teavad, et sa tegelikult ei arva, et teiste inimeste üle irvitamine lahe oleks, lihtsalt mõnikord tahaks ennast väiksemas seltskonnas välja elada, räntida, oma
kaaslasega samal lainepikkusel olemist kinnitada, lihtsalt tajuda, et
maailmas on ka inimesi, kellega suhtlemisel ei pea oma harjumuspärasest
mullist väljuma (Aro Velmet. Maarja Kangro kehtestab tõe). Sellisel juhul on ehmatav, kui vestluskaaslane kukub ohkima, et kuidas sa nõnna ikka võid?! Teistsuguste suhete (või pigem igasuguste isiklike suhete puudumisel) on teada, et selline reaktsioon tuleb ja "oma labasususe" demonstreerimisest võiks hoiduda.
Keerulisem on asi siis, kui sa auditooriumi väga hästi ei taju. Internetis kirjutades näiteks. Blogilugejad sind isiklikult ei tunne ja kuigi enamasti on vähemalt mul kommentaarid positiivsed olnud, siis ajab ikka harja punaseks küll, kui mõni üldse asjast aru ei saa (VVN kirjutas pmst samast asjast hiljuti - täiesti nõus, mismõttes mind ei mõisteta?!). Tegelikult võib aga mittemõistjaid olla palju rohkem kui mõistjaid, nad lihtsalt ei ava oma suud, vaid vangutavad omaette pead, seda muidugi ka päriselus - kuulavad su jutu ära, saavad ei-tea-kuidas aru ja panevad su oma peas paika. Sellepärast ma enam ei taha osata inimeste mõtteid lugeda, nagu ma lapsena igatsesin - midagi head sellest ilmselt ei tuleks.
Pole hullu, kui sa oled selline tavaline hall hiireke kusagil netiavarustes, hoopiski õudne on siis, kui saad millegipärast tuntuks ja inimesed oma interpretatsioonid sinust tabloidide esikaantele paiskavad. Lugesin just Lily Alleni raamatut, kus ta enamjaolt räägib sellest, kuidas on tavalisel kogenematul inimesel järsku rambivalgusse sattuda. Õudne on. Lily kirjutab, kuidas algul oli üksikuid valesid fakte, aga kuidas varsti tegutses ajalehtedes (ma olen Briti tabloide lugenud, need on kordades jäledamad kui meie omad, muide) keegi tema nimega tšikk, kes ajas suust välja hülgemöla, laamendas ja labatses ning tema ise sai vaid suu ammuli pealt vaadata ja ennast sellest isikust distantseerida, sest mismoodi sa selle masinavärgiga võitled? No näiteks arvas ta end ühel festivalil mingi noormehega flirtimas olevat, kui too küsis, et kuidas siis pealaval esinemist tähistad ja Lily vastas naerdes ja silma pilgutades, et ei noh, koti kokaiini ostan! Järgmine päev oli lehes pealkiri: "Lily Allen sattus kokaiinitsüklisse!". Seleta siis, et oot, see pidi nali olema, rumal nali, aga ikkagi!
Ma ise pidin ka kunagi aastaid ühe sarnaselt visatud lause tõttu kannatama. Nimelt rääkisime seltskonnas tulevastest elukutsetest ja ma siis millegi peale viskasin, et "no jaa, kindel see, et strippariks tahan saada!". Aastaid peale seda, igal kohtumisel, pidas aga üks seltskonnas viibinud "naljahammas" mind nähes kohaseks üle ruumi karjuda, et näe, see tšikk tahtis meil kunagi strippariks saada! Ma ei tea siiani, mis tema motivatsioon oli.
Niisiis, kontekstist välja rebitud lausete juurest jõuame tagasi esimesena viidatud artiklini. Mis on minu meelest väga huvitav ja hästi kirjutatud, muuseas. Aga seal on ka üks õudne koht, mis mu taaskord häbist punastama võttis:
A) Teoste kiitmiseks ühiskondlikel või isiklikel põhjustel: "seletab lahti … selle virvatulukeste maailma telgitagused, mis moodustavadki kirjandusilma" (Peeter Helme); "mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks)" (blogija Marca).
Mulle kõlab see mind puudutav osa umbes sellisena, nagu keegi kirjeldaks mingit kunstinäitust ja siis peamine asi, mille ta kiiduväärt leiab olevat, on see, et ta ise kuskil pildil vilksatas. Öäkk! See on ju lihtsalt üks ebaõnnestunud nali, enda üle veel samuti, mitte Kangro raamatu peamine pluss!
Eks selliseid momente tekib paratamatult, kas sellest, et sind mõistetakse valesti või siis sellest, et teisel on oma eesmärkide jaoks kasulik, et sina oleksid niimoodi öelnud. No selline kergem ärakasutamise vorm, mida blogijad ju väga sageli teevad - oma postituseks saadakse inspiratsiooni kelleltki teiselt, kelle öeldut aga võidakse hoopis teises kontekstis kasutada ja tulemus on ikka see, et algne postitaja jääb kehvemasse olukorda. Ega seda vist vältida annagi, ainult läbi täieliku erakluse, ikka jääb inimese osaks see "miks mind ometi õigesti ei mõisteta?!"
Keerulisem on asi siis, kui sa auditooriumi väga hästi ei taju. Internetis kirjutades näiteks. Blogilugejad sind isiklikult ei tunne ja kuigi enamasti on vähemalt mul kommentaarid positiivsed olnud, siis ajab ikka harja punaseks küll, kui mõni üldse asjast aru ei saa (VVN kirjutas pmst samast asjast hiljuti - täiesti nõus, mismõttes mind ei mõisteta?!). Tegelikult võib aga mittemõistjaid olla palju rohkem kui mõistjaid, nad lihtsalt ei ava oma suud, vaid vangutavad omaette pead, seda muidugi ka päriselus - kuulavad su jutu ära, saavad ei-tea-kuidas aru ja panevad su oma peas paika. Sellepärast ma enam ei taha osata inimeste mõtteid lugeda, nagu ma lapsena igatsesin - midagi head sellest ilmselt ei tuleks.
Pole hullu, kui sa oled selline tavaline hall hiireke kusagil netiavarustes, hoopiski õudne on siis, kui saad millegipärast tuntuks ja inimesed oma interpretatsioonid sinust tabloidide esikaantele paiskavad. Lugesin just Lily Alleni raamatut, kus ta enamjaolt räägib sellest, kuidas on tavalisel kogenematul inimesel järsku rambivalgusse sattuda. Õudne on. Lily kirjutab, kuidas algul oli üksikuid valesid fakte, aga kuidas varsti tegutses ajalehtedes (ma olen Briti tabloide lugenud, need on kordades jäledamad kui meie omad, muide) keegi tema nimega tšikk, kes ajas suust välja hülgemöla, laamendas ja labatses ning tema ise sai vaid suu ammuli pealt vaadata ja ennast sellest isikust distantseerida, sest mismoodi sa selle masinavärgiga võitled? No näiteks arvas ta end ühel festivalil mingi noormehega flirtimas olevat, kui too küsis, et kuidas siis pealaval esinemist tähistad ja Lily vastas naerdes ja silma pilgutades, et ei noh, koti kokaiini ostan! Järgmine päev oli lehes pealkiri: "Lily Allen sattus kokaiinitsüklisse!". Seleta siis, et oot, see pidi nali olema, rumal nali, aga ikkagi!
Ma ise pidin ka kunagi aastaid ühe sarnaselt visatud lause tõttu kannatama. Nimelt rääkisime seltskonnas tulevastest elukutsetest ja ma siis millegi peale viskasin, et "no jaa, kindel see, et strippariks tahan saada!". Aastaid peale seda, igal kohtumisel, pidas aga üks seltskonnas viibinud "naljahammas" mind nähes kohaseks üle ruumi karjuda, et näe, see tšikk tahtis meil kunagi strippariks saada! Ma ei tea siiani, mis tema motivatsioon oli.
Niisiis, kontekstist välja rebitud lausete juurest jõuame tagasi esimesena viidatud artiklini. Mis on minu meelest väga huvitav ja hästi kirjutatud, muuseas. Aga seal on ka üks õudne koht, mis mu taaskord häbist punastama võttis:
A) Teoste kiitmiseks ühiskondlikel või isiklikel põhjustel: "seletab lahti … selle virvatulukeste maailma telgitagused, mis moodustavadki kirjandusilma" (Peeter Helme); "mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks)" (blogija Marca).
Mulle kõlab see mind puudutav osa umbes sellisena, nagu keegi kirjeldaks mingit kunstinäitust ja siis peamine asi, mille ta kiiduväärt leiab olevat, on see, et ta ise kuskil pildil vilksatas. Öäkk! See on ju lihtsalt üks ebaõnnestunud nali, enda üle veel samuti, mitte Kangro raamatu peamine pluss!
Eks selliseid momente tekib paratamatult, kas sellest, et sind mõistetakse valesti või siis sellest, et teisel on oma eesmärkide jaoks kasulik, et sina oleksid niimoodi öelnud. No selline kergem ärakasutamise vorm, mida blogijad ju väga sageli teevad - oma postituseks saadakse inspiratsiooni kelleltki teiselt, kelle öeldut aga võidakse hoopis teises kontekstis kasutada ja tulemus on ikka see, et algne postitaja jääb kehvemasse olukorda. Ega seda vist vältida annagi, ainult läbi täieliku erakluse, ikka jääb inimese osaks see "miks mind ometi õigesti ei mõisteta?!"
esmaspäev, juuli 22, 2019
Sündmusi kronoloogilises järjekorras
Vahepeal on nii palju puhata saanud ja puhkus ise alles nädalate kaugusel (dramaatiliselt).
Alustuseks oli Raadil iga-aastane Punk & Rock fest, mille tähelepanuväärseim osa oli sel aastal hoopis järelpidu UG-s, kuhu me juba enne Metsatölli esinemist minema hakkasime. Metsatölli saabumisest andsid aimu dressides perekondade saabumine ja tavalise festivalipubliku enamiku lahkumine (liialdades muidugi, aga terake tõtt ka sees). UG pidu meenutas nostalgilisi Helli aegu, kus palavus, õhupuudus, suitsuvine ja inimmass, mis nüüd Heavenis pahatihti laiali hajub. Igatahes lahkusin ma sealt siidrist tilkuvate juuste, tagi ja käekotiga, kuna inimesed seisid diivanitel püsti ja jooki lendas laias kaares. Ja mind isegi ei vaimusta J.M.K.E. oma vanade lugude (kahju, et nemad üldse uut materjali kontsertidel ei tee, erinevalt näiteks Psychoterrorist, keda publiku nõudmised enamasti külmaks jätavad) ja hääletu Villuga.
Pühapäeva hommikul ärkasin aga täiesti kinnise ninaga ja päeva peale läks asi ikka nii hulluks, et olin kindel, et siit üks kangem põskkoopapõletik tuleb. Ilm ka just ei hellitanud ja tuju kadus täitsa ära. Suvi või asi! Esmaspäeval teatas Norra sõbranna, et võiks kokku saada ja pakkus selleks välja Tartu kõige peenema restorani Hõlm. Korra olin pärast (netist restorani menüü ja hindade vaatamist) veidi meeleheitel ka, sest no mida ma lähen peent maitseelamust saama, kui nina on kinni? Õnneks õhtusöögi päevaks oli seis enam-vähem talutav. Mis ma oskan öelda? Jah, toit oli hea, kuid mulle jäi meelde pigem teenindus kui toit, sest see oli harukordselt meeldiv, mitte pealetükkiv, aga jättis tõesti tunde, et oleme olulised ja oodatud külalised. Toiduga oli see häda, et ma oleks tahtnud kõike maitsta (ja arvestades koguseid, oleks see ehk isegi jõukohane olnud, küll aga oleks pärast nutnud rahakott). Pigem siis elamuse saamise, kui niisama söömise koht.
No ja siis Metallica. See oli naljakas, kuidas me kell neli kontorist välja astudes nägime inimhorde - siin Tartu kesklinnas, mõelda vaid! Meil oli mingi naaivne lootus, et sööme siinpool jõge ära ja jalutame vaikselt Raadile. Kaks tundi ja kolm söögikohta hiljem võtsime ERMi ees seisnud toidulavkadest wrappe, sest Ülejõe toidukohtades oli kõigis ooteaeg minimaalselt tund.
Tegelikult olin ma juba ette natuke frustreeritud sellest, kuidas enne kontserti küsiti mult korduvalt, et mis bändid need soojendajad on ja kuda ma neid tean? Hmm, ma tavaliselt käin ka festivalidel esinejatelisti läbi, kuigi seal on täiesti arusaadav, et tullakse melu pärast, aga 70 eurot maksta pileti eest, et vaadata kolmest bändist ainult seda ühte - no ma ei tea? Kuigi, kohapeal seda Guessi särgi ja valge tossu rahvast väga silma ei paistnud, ilmselt tehti palju ka nö "metalpesu" (analoog "rohepesule" siis ehk püüdele näidata mingit mitteöko asja ökona - laename tagi ja musta t-särki ikka kapis leidub). Bokassa kõlas üllatavalt hästi, kuigi olin kuulnud, et nende laiv on (oodatult) nõrgim. Hakkasin neid vaatama minnes kuskil keskelt lava poole tüürima ja üllatavalt kiiresti tuli fänniala aed ette, natuke kirusin ennast, aga mõtlesin, et Ghosti vaatab kuidagi ära, Metallica polegi seekord väga teema. Hiljem avastasime, et külgedelt näeb oluliselt paremini kui otse ja ka fänniala on sealt kaugemal, seega Miserere Mei (jah, loomulikult ma uurisin järgi, mis introlugusid iga esineja kasutab) kõlades kablutasin sõpru maha jättes läbi rahva minema. Mingi hetk saabus see piir ette, millest alates edasi polnud mõtet enam trügida, sest eespool üle peade ei näinud, aga mõnede õlgade vahelt veel nägi. Tunnen kaasa kõigile, kes pidid mu kohutavat lauluhäält kannatama, aga ilmselgelt massiefekt sel hetkel toimis, niiet isegi minul ei olnud piinlik. Ainult üks vanem mees mu selja taga oskaski kaasa laulda, pidime ju neile amatööridele näitama. Ghost oli äge, kurb ainult, et tänu päikesele sel ajal veel ekraanidelt miskit näha ei olnud. Hääl kähe, õudne janu, üritasin siis peale Ghosti sõpru jälle üles leida, helistada, kus nad paiknevad - imekombel sain ühe ka kätte, olevat mulle sõnumeidki saadetud, need jõudsid alles paari tunni pärast. Enamasti jäid telefonid tummaks, sest noh, kõigil oli ju vaja live-streami edastada ja võrku koormata. Joogi sain ka kätte sekunditega, sest enamik inimesi maandus olukorda hindamata mingitesse sabadesse, kui kõrvalt kohe leti ette sai. Tüüpiline.
Metallica ise oli parem kui ma eeldasin. Noh, jah, "Nothing Else Matters" tehti ka muidugi ära, "One" oli kuidagi lahjem, kui ma viimati nägin ja uue plaadi lugusid teadsin jälle ainult mina kaasa möirata. Kontserdi tipphetk saabus aga siis kui Trujillo "Insener Garini hüperboloidi" hakkas mängima ja minu taga üks minust vanem meesterahvas oma prouale sõnas: "Ohhoo - see on ju see Tuberkuloited! Lilleke rohus!" No johhaidii. Muidugi, netist leidsin ma hiljem veel tabavama vestluse stiilis: "Näe, ameeriklane õppis eesti keele ära!" "Lars Ulrich ei ole ju ameeriklane, vaid sakslane!" "Sakslane? Äkki taanlane ikka?" "Vahet pole, mitte ameeriklane igatahes" "Mis Lars Ulrich, laulab ju Hetfield hoopis?" Mõte siis selles, et konkreetse loo ajal ei olnud ei Ulrichi ega Hetfieldi kumbagi lavalgi....
Eks see iseenesest väga kuulsaks saanud bändide saatus ongi, et tullakse vaatame mingit hype´i, mitte asja ennast. Nirvana näiteks sõdis selle vastu kõvasti, sest see rahvas, kes vaatas neid staadionitel ei olnud üldse mitte see, kes neid Seattle´i rockiklubides kuulas. "In Bloom" räägib neist tüüpidest, aga kas see midagi muutis?
See näitab ka kenasti seda, kui erinevad infoväljad inimestel on - et kuidas mina tean mingit Ghosti? Samas, kuidas ma Nublu uut lugu ei tea? Metallica-sugustel on see "häda", et neid teavad kõik, vähemalt nime on kuulnud.
No ja siis käisime veel Avatud Talude Päevadel, suisa kahel päeval ja seitsmes kohas. Algus oli täielik läbikukkumine. Lumehelbeke vedas oma sotsiaalselt tundliku närviga lapse pmst karusnahafarmi, mis loomulikult lõppes ühelt poolt pisaratega ja teiselt poolt sisemise dilemmaga - kuidas ma sain nii naiivne olla, mis me siis nüüd teeme - saboteerime ja avame puurid või tunnistame külmalt, et nii need asjad käivad? Tagantjärele tunnen, et laps on ikkagi parem inimene kui mina, ma tegin liiga ilusat nägu sellele tädile ja vabandasin lapse pärast, kuigi nägin, et see on tõesti üks kole ja kalk mutt sisimas (ausõna, selles osas mu elukogemus veel petnud ei ole!). Me nägime ka pärast talusid, kus peeti loomi ja ikka hulga inimlikumates tingimustes (isegi, kui nad pärast ära söödi), aga see koht ei olnud kena. Nimi ei ole meeles. Aga nagu mida paganat ma küülikufarmis näha lootsin siis? Mida nad nende küülikutega minu meelest teevad seal? Kasvatavad lemmikloomadeks? Loll. Aga koti külge saba? See on ikka tõsiselt jäle ju?!
Kõige ägedam leid oli see:
Nii, sai enam-vähem kirja, mis vahepeal tehtud-nähtud. Lapsed jõudsid ära käia Värska SPA-s, Ahhaas, Hiiumaal, Lottemaal, spordilaagris, maal vanaema juures, Haapsalus (ja nägid kõiki neid ilusaid autosid, mida ma ka vaadata tahaks, aga kordagi pole jõudnud sel ajal sinna), Viljandis. See siis selleks, et mõni ei arvaks, et meil lapsed kuskil puuris kinni sel ajal, kui ise mööda festivale kondame.
Alustuseks oli Raadil iga-aastane Punk & Rock fest, mille tähelepanuväärseim osa oli sel aastal hoopis järelpidu UG-s, kuhu me juba enne Metsatölli esinemist minema hakkasime. Metsatölli saabumisest andsid aimu dressides perekondade saabumine ja tavalise festivalipubliku enamiku lahkumine (liialdades muidugi, aga terake tõtt ka sees). UG pidu meenutas nostalgilisi Helli aegu, kus palavus, õhupuudus, suitsuvine ja inimmass, mis nüüd Heavenis pahatihti laiali hajub. Igatahes lahkusin ma sealt siidrist tilkuvate juuste, tagi ja käekotiga, kuna inimesed seisid diivanitel püsti ja jooki lendas laias kaares. Ja mind isegi ei vaimusta J.M.K.E. oma vanade lugude (kahju, et nemad üldse uut materjali kontsertidel ei tee, erinevalt näiteks Psychoterrorist, keda publiku nõudmised enamasti külmaks jätavad) ja hääletu Villuga.
Pühapäeva hommikul ärkasin aga täiesti kinnise ninaga ja päeva peale läks asi ikka nii hulluks, et olin kindel, et siit üks kangem põskkoopapõletik tuleb. Ilm ka just ei hellitanud ja tuju kadus täitsa ära. Suvi või asi! Esmaspäeval teatas Norra sõbranna, et võiks kokku saada ja pakkus selleks välja Tartu kõige peenema restorani Hõlm. Korra olin pärast (netist restorani menüü ja hindade vaatamist) veidi meeleheitel ka, sest no mida ma lähen peent maitseelamust saama, kui nina on kinni? Õnneks õhtusöögi päevaks oli seis enam-vähem talutav. Mis ma oskan öelda? Jah, toit oli hea, kuid mulle jäi meelde pigem teenindus kui toit, sest see oli harukordselt meeldiv, mitte pealetükkiv, aga jättis tõesti tunde, et oleme olulised ja oodatud külalised. Toiduga oli see häda, et ma oleks tahtnud kõike maitsta (ja arvestades koguseid, oleks see ehk isegi jõukohane olnud, küll aga oleks pärast nutnud rahakott). Pigem siis elamuse saamise, kui niisama söömise koht.
No ja siis Metallica. See oli naljakas, kuidas me kell neli kontorist välja astudes nägime inimhorde - siin Tartu kesklinnas, mõelda vaid! Meil oli mingi naaivne lootus, et sööme siinpool jõge ära ja jalutame vaikselt Raadile. Kaks tundi ja kolm söögikohta hiljem võtsime ERMi ees seisnud toidulavkadest wrappe, sest Ülejõe toidukohtades oli kõigis ooteaeg minimaalselt tund.
Tegelikult olin ma juba ette natuke frustreeritud sellest, kuidas enne kontserti küsiti mult korduvalt, et mis bändid need soojendajad on ja kuda ma neid tean? Hmm, ma tavaliselt käin ka festivalidel esinejatelisti läbi, kuigi seal on täiesti arusaadav, et tullakse melu pärast, aga 70 eurot maksta pileti eest, et vaadata kolmest bändist ainult seda ühte - no ma ei tea? Kuigi, kohapeal seda Guessi särgi ja valge tossu rahvast väga silma ei paistnud, ilmselt tehti palju ka nö "metalpesu" (analoog "rohepesule" siis ehk püüdele näidata mingit mitteöko asja ökona - laename tagi ja musta t-särki ikka kapis leidub). Bokassa kõlas üllatavalt hästi, kuigi olin kuulnud, et nende laiv on (oodatult) nõrgim. Hakkasin neid vaatama minnes kuskil keskelt lava poole tüürima ja üllatavalt kiiresti tuli fänniala aed ette, natuke kirusin ennast, aga mõtlesin, et Ghosti vaatab kuidagi ära, Metallica polegi seekord väga teema. Hiljem avastasime, et külgedelt näeb oluliselt paremini kui otse ja ka fänniala on sealt kaugemal, seega Miserere Mei (jah, loomulikult ma uurisin järgi, mis introlugusid iga esineja kasutab) kõlades kablutasin sõpru maha jättes läbi rahva minema. Mingi hetk saabus see piir ette, millest alates edasi polnud mõtet enam trügida, sest eespool üle peade ei näinud, aga mõnede õlgade vahelt veel nägi. Tunnen kaasa kõigile, kes pidid mu kohutavat lauluhäält kannatama, aga ilmselgelt massiefekt sel hetkel toimis, niiet isegi minul ei olnud piinlik. Ainult üks vanem mees mu selja taga oskaski kaasa laulda, pidime ju neile amatööridele näitama. Ghost oli äge, kurb ainult, et tänu päikesele sel ajal veel ekraanidelt miskit näha ei olnud. Hääl kähe, õudne janu, üritasin siis peale Ghosti sõpru jälle üles leida, helistada, kus nad paiknevad - imekombel sain ühe ka kätte, olevat mulle sõnumeidki saadetud, need jõudsid alles paari tunni pärast. Enamasti jäid telefonid tummaks, sest noh, kõigil oli ju vaja live-streami edastada ja võrku koormata. Joogi sain ka kätte sekunditega, sest enamik inimesi maandus olukorda hindamata mingitesse sabadesse, kui kõrvalt kohe leti ette sai. Tüüpiline.
Metallica ise oli parem kui ma eeldasin. Noh, jah, "Nothing Else Matters" tehti ka muidugi ära, "One" oli kuidagi lahjem, kui ma viimati nägin ja uue plaadi lugusid teadsin jälle ainult mina kaasa möirata. Kontserdi tipphetk saabus aga siis kui Trujillo "Insener Garini hüperboloidi" hakkas mängima ja minu taga üks minust vanem meesterahvas oma prouale sõnas: "Ohhoo - see on ju see Tuberkuloited! Lilleke rohus!" No johhaidii. Muidugi, netist leidsin ma hiljem veel tabavama vestluse stiilis: "Näe, ameeriklane õppis eesti keele ära!" "Lars Ulrich ei ole ju ameeriklane, vaid sakslane!" "Sakslane? Äkki taanlane ikka?" "Vahet pole, mitte ameeriklane igatahes" "Mis Lars Ulrich, laulab ju Hetfield hoopis?" Mõte siis selles, et konkreetse loo ajal ei olnud ei Ulrichi ega Hetfieldi kumbagi lavalgi....
Eks see iseenesest väga kuulsaks saanud bändide saatus ongi, et tullakse vaatame mingit hype´i, mitte asja ennast. Nirvana näiteks sõdis selle vastu kõvasti, sest see rahvas, kes vaatas neid staadionitel ei olnud üldse mitte see, kes neid Seattle´i rockiklubides kuulas. "In Bloom" räägib neist tüüpidest, aga kas see midagi muutis?
See näitab ka kenasti seda, kui erinevad infoväljad inimestel on - et kuidas mina tean mingit Ghosti? Samas, kuidas ma Nublu uut lugu ei tea? Metallica-sugustel on see "häda", et neid teavad kõik, vähemalt nime on kuulnud.
No ja siis käisime veel Avatud Talude Päevadel, suisa kahel päeval ja seitsmes kohas. Algus oli täielik läbikukkumine. Lumehelbeke vedas oma sotsiaalselt tundliku närviga lapse pmst karusnahafarmi, mis loomulikult lõppes ühelt poolt pisaratega ja teiselt poolt sisemise dilemmaga - kuidas ma sain nii naiivne olla, mis me siis nüüd teeme - saboteerime ja avame puurid või tunnistame külmalt, et nii need asjad käivad? Tagantjärele tunnen, et laps on ikkagi parem inimene kui mina, ma tegin liiga ilusat nägu sellele tädile ja vabandasin lapse pärast, kuigi nägin, et see on tõesti üks kole ja kalk mutt sisimas (ausõna, selles osas mu elukogemus veel petnud ei ole!). Me nägime ka pärast talusid, kus peeti loomi ja ikka hulga inimlikumates tingimustes (isegi, kui nad pärast ära söödi), aga see koht ei olnud kena. Nimi ei ole meeles. Aga nagu mida paganat ma küülikufarmis näha lootsin siis? Mida nad nende küülikutega minu meelest teevad seal? Kasvatavad lemmikloomadeks? Loll. Aga koti külge saba? See on ikka tõsiselt jäle ju?!
Kõige ägedam leid oli see:
Nii, sai enam-vähem kirja, mis vahepeal tehtud-nähtud. Lapsed jõudsid ära käia Värska SPA-s, Ahhaas, Hiiumaal, Lottemaal, spordilaagris, maal vanaema juures, Haapsalus (ja nägid kõiki neid ilusaid autosid, mida ma ka vaadata tahaks, aga kordagi pole jõudnud sel ajal sinna), Viljandis. See siis selleks, et mõni ei arvaks, et meil lapsed kuskil puuris kinni sel ajal, kui ise mööda festivale kondame.
teisipäev, juuli 09, 2019
Minu laulupidu
Nädalavahetusel proovisin järgi, mismoodi on olla normaalne inimene ja päev otsa teleka ees passida. Jube oli, pea paks ja uimane otsas, aga ära tegin. Peaaegu terve rongkäigu ja terve pühapäevase kontserdi, enne seda vaatasime lastega ära ka reedese tantsupeo. Miks ma ennast nõnda piinan? No Minil oli tema esimene laulupidu.
Mul pole ühtegi olnud, sest teatavasti on karu mulle kõrva peale astunud. Muidu oleks hirmsasti minna tahtnud - just see melu ja ööbimine ja vabadus ja massid. Pealtvaatajana olen korra käinud, ilmselt 1994. aasta laulu- ja tantsupeol, aga mu meelest pealtvaatajana erilist lõbu ei ole. Mäletan häguselt Kalevi staadionit, vist istusime ka liiga all, et mustreid näha, telekast palju parem ülevaade ja laulupeost mäletan enda piinlikkust, kuidas "suured inimesed ja laulavad niimoodi avalikult!", mu meelest lauldi "ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad". Põhimälestus laulupeost on aga hoopis lauluväljaku peldikud - kui olime emaga ilmatu pika rivi ära seisnud, sattusime kohutavalt haisvasse ruumi, kus põranda sees augud ja mu meelest, kas vaheseinad olid või ei, aga uksi mu meelest küll mitte (see on isegi usutav, Lemme telklas ei olnud veel eelmisel aastalgi kabiinide ees uksi). See oli, noh, elamus.
Mini saabus tagasi esmaspäeva varahommikul kell 1 ja esimese asjana teatas, kui jube pikad olla olnud vetsusabad ja kui sisse said, siis ei olnud mõnes isegi paberit! Heh-heh, no vähemalt oli pott ja uks ees.
Rongkäigust jooksis Mini kaadrist läbi, õnneks on nüüd see järelvaatamine, kerisime tagasi ja tegime ekraanist pilti, kokkuvõttes saigi sellest ainuke jäädvustus, kõigil ametlikel on plika kellegi teise varjus. Laulupeol teda samuti ei paistnud, aga mulle jäi kuidagi silma, et nende kostüümidega sarnane "jõuk" oli kõige kõrgemal kaare all, kuhu kaamerasilm ei ulatunud. Pärast leidsin Postimehest foto, mis seda tõestas - olidki kõige kõrgemal pead vastu kaareserva. Ilmselt oli vaade uskumatu, aga teisalt nii kõrgel võis päris hirmus ka olla. Igatahes äge! Kuigi Mini võtab asju hoopis külmema kõhuga kui mina, kes muudkui käib ja susib: "Onju oli vinge! Kas te seda ka nägite/tegite?! Ah, noh, kuidas oli? Räägi!" See on see, kui enda unistused aetakse lapse kaela.
Plikad kalpsasid seal omapäi 100000 inimese hulgas ringi, ostsid hirmkalleid näkse ja ära ei kadunudki keegi. Ausalt, selles osas on ikka piinlik, topsitäis (ca 5-6 viilu) arbuusi 4 eurot, toika otsa aetud pool kartulit 2 eurot jne, aga lastel oli kõht tühi, sest said ainult lõunat, millegipärast lubatud õhtusööki pühapäeval ei antudki ja ole sa niimoodi poole ööni, kaasaantud toit oli ka teiseks päevaks otsas ju. Minil vedas, leidis prügikasti alt 5 eurot...Ta on mul kokkuhoidlik ka, keegi õnnetu oli ostnud 9 "iga loos võidab"-piletit. Sai mitu kärbselapatsit, hunniku postkaarte ja muud sellist. Nojah, hea, et mitte sina, sai ikka korrutatud. Ses mõttes vist tasub kokkuhoid eeskujuna ära, Mini pikalt seletas, kuidas ta valis parima hinna ja koguse suhtega friikaid endale...
Muudest kaebustest, mis hiljem ajakirjandusest leitud (teeme selle südamliku ühislaulmise ruttu ära, siis saab jälle üksteise maksa kallale nokkima asuda) - no mismoodi see 300000 sinna ära oleks mahtunud, visuaalselt ju oli aru saada, et seisti külg-külje kõrval? Kihiti? Et "pagana politsei", keelas piletimüügi ära? No aga kui oleks paarsada inimest laiaks tallutud, siis oleks ju jälle politsei süüdi, et mis lasi nii palju rahvast sisse. Miks vihastada, et sisse ei saanud, ilmselt tõelised fännid ostsid piletid juba eelmüügist ära ja need, kes mõneks viimaseks tunniks sisse tahtsid saada, olidki pigem juhukülalised, kui andunud laulupeoaustajad, kes aasta tippsündmusest ilma jäid. Pagana lapsevanemad oma kuramuse kärudega? Oma mugavuse nimel niimoodi teisi materdada on kole, samas ma ise ei oleks väikelapsega kindlasti sinna läinud. Enda mugavuse ja ohutuse pärast, liiga palju rahvast ja teada ju, et suur trügimine. Ainus asi, mis mind veidi häiris, oli see, kuidas kaameraga püüti neid nö "staare" tabada, mu meelest oleks võinud ikka pigem lauljaid näidata (st minu last, eks). Ei taha kaunil päeval neid poliitikute molusid vahtida.
Miks ma ise koha peale minna ei plaaninud, oli see, et oma last niikuinii ei näe, pigem ei näe üldse midagi ja selline mass pigem pelutab tänapäeval, kui tekitab mingit ühistunnet minus. Pluss laulda niikuinii ei oska. Telekast nägin üllatavalt palju tuttavaid isegi suures plaanis ära. Ja see ülevalt vaade pisikesi sipelgaid täis laululavale, taamal meri ja suur valge laev ning taustal Tallinna vaade ägedate tornidega - seda kah koha peal kuidagi ei näe. Ja hullem vedamine ikka ilmaga - meil sadas terve laupäeva lausvihma ja oli ca +10 kraadi ning ega pühapäevgi vihmata jäänud. Mini uued valged tossud ei saanudki mudaseks. Tore oli ikka see, kuidas ma enne minekut korrutasin, kuidas kindlasti tuleb minna sissekäidud jalatsitega ja lõpuks sai ikka päev enne minekut uued tossud ostetud, millega enne rongkäiku sammugi käidud ei oldud. Ei hakanud hõõruma. (See on muidugi õige koht, kus riskida, jajah).
Mul pole ühtegi olnud, sest teatavasti on karu mulle kõrva peale astunud. Muidu oleks hirmsasti minna tahtnud - just see melu ja ööbimine ja vabadus ja massid. Pealtvaatajana olen korra käinud, ilmselt 1994. aasta laulu- ja tantsupeol, aga mu meelest pealtvaatajana erilist lõbu ei ole. Mäletan häguselt Kalevi staadionit, vist istusime ka liiga all, et mustreid näha, telekast palju parem ülevaade ja laulupeost mäletan enda piinlikkust, kuidas "suured inimesed ja laulavad niimoodi avalikult!", mu meelest lauldi "ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad". Põhimälestus laulupeost on aga hoopis lauluväljaku peldikud - kui olime emaga ilmatu pika rivi ära seisnud, sattusime kohutavalt haisvasse ruumi, kus põranda sees augud ja mu meelest, kas vaheseinad olid või ei, aga uksi mu meelest küll mitte (see on isegi usutav, Lemme telklas ei olnud veel eelmisel aastalgi kabiinide ees uksi). See oli, noh, elamus.
Mini saabus tagasi esmaspäeva varahommikul kell 1 ja esimese asjana teatas, kui jube pikad olla olnud vetsusabad ja kui sisse said, siis ei olnud mõnes isegi paberit! Heh-heh, no vähemalt oli pott ja uks ees.
Rongkäigust jooksis Mini kaadrist läbi, õnneks on nüüd see järelvaatamine, kerisime tagasi ja tegime ekraanist pilti, kokkuvõttes saigi sellest ainuke jäädvustus, kõigil ametlikel on plika kellegi teise varjus. Laulupeol teda samuti ei paistnud, aga mulle jäi kuidagi silma, et nende kostüümidega sarnane "jõuk" oli kõige kõrgemal kaare all, kuhu kaamerasilm ei ulatunud. Pärast leidsin Postimehest foto, mis seda tõestas - olidki kõige kõrgemal pead vastu kaareserva. Ilmselt oli vaade uskumatu, aga teisalt nii kõrgel võis päris hirmus ka olla. Igatahes äge! Kuigi Mini võtab asju hoopis külmema kõhuga kui mina, kes muudkui käib ja susib: "Onju oli vinge! Kas te seda ka nägite/tegite?! Ah, noh, kuidas oli? Räägi!" See on see, kui enda unistused aetakse lapse kaela.
Plikad kalpsasid seal omapäi 100000 inimese hulgas ringi, ostsid hirmkalleid näkse ja ära ei kadunudki keegi. Ausalt, selles osas on ikka piinlik, topsitäis (ca 5-6 viilu) arbuusi 4 eurot, toika otsa aetud pool kartulit 2 eurot jne, aga lastel oli kõht tühi, sest said ainult lõunat, millegipärast lubatud õhtusööki pühapäeval ei antudki ja ole sa niimoodi poole ööni, kaasaantud toit oli ka teiseks päevaks otsas ju. Minil vedas, leidis prügikasti alt 5 eurot...Ta on mul kokkuhoidlik ka, keegi õnnetu oli ostnud 9 "iga loos võidab"-piletit. Sai mitu kärbselapatsit, hunniku postkaarte ja muud sellist. Nojah, hea, et mitte sina, sai ikka korrutatud. Ses mõttes vist tasub kokkuhoid eeskujuna ära, Mini pikalt seletas, kuidas ta valis parima hinna ja koguse suhtega friikaid endale...
Muudest kaebustest, mis hiljem ajakirjandusest leitud (teeme selle südamliku ühislaulmise ruttu ära, siis saab jälle üksteise maksa kallale nokkima asuda) - no mismoodi see 300000 sinna ära oleks mahtunud, visuaalselt ju oli aru saada, et seisti külg-külje kõrval? Kihiti? Et "pagana politsei", keelas piletimüügi ära? No aga kui oleks paarsada inimest laiaks tallutud, siis oleks ju jälle politsei süüdi, et mis lasi nii palju rahvast sisse. Miks vihastada, et sisse ei saanud, ilmselt tõelised fännid ostsid piletid juba eelmüügist ära ja need, kes mõneks viimaseks tunniks sisse tahtsid saada, olidki pigem juhukülalised, kui andunud laulupeoaustajad, kes aasta tippsündmusest ilma jäid. Pagana lapsevanemad oma kuramuse kärudega? Oma mugavuse nimel niimoodi teisi materdada on kole, samas ma ise ei oleks väikelapsega kindlasti sinna läinud. Enda mugavuse ja ohutuse pärast, liiga palju rahvast ja teada ju, et suur trügimine. Ainus asi, mis mind veidi häiris, oli see, kuidas kaameraga püüti neid nö "staare" tabada, mu meelest oleks võinud ikka pigem lauljaid näidata (st minu last, eks). Ei taha kaunil päeval neid poliitikute molusid vahtida.
Miks ma ise koha peale minna ei plaaninud, oli see, et oma last niikuinii ei näe, pigem ei näe üldse midagi ja selline mass pigem pelutab tänapäeval, kui tekitab mingit ühistunnet minus. Pluss laulda niikuinii ei oska. Telekast nägin üllatavalt palju tuttavaid isegi suures plaanis ära. Ja see ülevalt vaade pisikesi sipelgaid täis laululavale, taamal meri ja suur valge laev ning taustal Tallinna vaade ägedate tornidega - seda kah koha peal kuidagi ei näe. Ja hullem vedamine ikka ilmaga - meil sadas terve laupäeva lausvihma ja oli ca +10 kraadi ning ega pühapäevgi vihmata jäänud. Mini uued valged tossud ei saanudki mudaseks. Tore oli ikka see, kuidas ma enne minekut korrutasin, kuidas kindlasti tuleb minna sissekäidud jalatsitega ja lõpuks sai ikka päev enne minekut uued tossud ostetud, millega enne rongkäiku sammugi käidud ei oldud. Ei hakanud hõõruma. (See on muidugi õige koht, kus riskida, jajah).
teisipäev, juuli 02, 2019
Golnaz Hashemzadeh Bonde. Sellised me oleme
Vähehaaval koorub lahti kogu Nahidi elu ja saab ka selgeks, miks ta on seesugune nagu ta on ja miks minusugusel lu
"Mida ma ei teadnud, mida ma siis ei mõistnud, oli, et ka meie surime tol päeval. Olime kakskümmend aastat vanad ja meie elu oligi nüüd mitmel viisil otsas. Kõik, mis hiljem tuli, olid vaid kohmakad katsed hüvitada see, mis me tol päeval kaotasime./.../Me oleksime pidanud surema tol ööl ja kõik aastad, mis järgnesid, olid laenatud." (lk 78)
Kui sinuga juhtub katastroof, mis su elu purustab, kuidas siis edasi elada, eriti juhul kui tead, et sinu naiivsete tegude tõttu said hukka süütud inimesed? Kas mingisugune normaalne tulevik on üldse võimalik? Nahid ei teinud midagi halba tahtlikult, ta läks lihtsalt kaasa nooruse uljusest, paraku muutus olukord hoopis tõsisemaks kui ta ette oskas kujutada ja olles valel ajal vales kohas hävitas ta kogu oma võimaliku helge tuleviku. Kas saab seda endale andestada, isegi kui sa mõistad, et mängus oli juhus? Teisalt oli Nahidis olemas ka see pool, mis endale kaasa tundis ja armastust ning mõistmist otsis. Kokku paras rollikonflikt - elu, mida sa vihkad, millest sa rõõmu ei oska tunda, kuid ometi igatsed õnne järele, sest leiad, et sul peaks ka sellele õigus olema.
Autor näitab, kuidas kohutavad elusündmused hävitavad isegi armastuse. Ema, kes tütrele andestada ei suuda, kunagi armas ja turvaline olnud mees, kes ei oska muud, kui enda frustratsiooni naise peale välja valada, tütar, kellelt nõutakse rohkem, kui ta on võimeline andma. Mulle jäi veidi võõraks idee sellest, kuidas me saame oma lapsed eelkõige enda jaoks, enda vajaduste rahuldamiseks. Jah, muidugi, laps ei vali omale vanemaid, aga kas tõesti võib emaarmastus olla nii lämmatav ja omakasupüüdlik? Oh, kindlasti võib, eriti juhul, kui kedagi teist pole armastuseks võtta. Kui palju on neid lapsevanemaid, kes oma lastelt armastuse välja nõuavad? Nahid on nii üksi, kõigist ära lõigatud, tema vajadus mõistmise järele on inimlikult arusaadav, kuid ta tütre õlgadel on liiga raske koorem. Kuidas on elada, kui su lähedased on nii katki? Loo lõpp annab siiski lootuse, et mõni põlvkond hiljem võib juba olla võimalik oma kodumaa ja lähedaste kaotamise katastroofist üle saada. Mis omakorda on ju kahjuks märk sellest, et vägivalda isiklikult kogenud sõjapõgenik ei saa oma traumast iialgi üle ja annab selle edasi ka oma lastele. Mis omakorda muudab meile, rahus elanutele, selliste inimeste täieliku mõistmise keeruliseks ning neile meiesugustega kohanemise raskeks. Ja Nahid oli esimese laine põgenik, sellest ajast kui põgenikke oli vähem, Euroopa ei olnud neist veel jõudnud üleküllastuda. Elanud mitukümmend aastat Rootsis, leiab Nahid siiski, et kauneid mälestusi on tal sellest ajast vähe - ta ei eita, et Rootsi on ilus, rahulik maa, kuid tema sisemus on liiga katki, et seda märgata ja ta kaalub isegi ehk olnuks elu diktaatorlikul, sõjast räsitud maal, kuid ometi lähedaste keskel siiski kergem, kui väljakistud juurtega, üksinduses võõral maal. Kumb on olulisem - vabadus või lähedased? Kas keegi üldse teeb valikuid või on see kõik vaid juhus?
Vajalik raamat, kuid eeldab, et lugeja suudab end sundida kõndima kellegi teise katkistes kingades, mille tahaks pigem jalast visata ja öelda, et "ma ei taha sellest kõigest midagi teada, ma ei taha seda mõista!"
Aitäh Varrakule raamatu eest!
esmaspäev, juuli 01, 2019
Aga äkki nad ei tule sulle appi?
Selgitasin siin ükspäev just lastele, et loomad, sh inimesed, omavad instinkti aidata võõraid hättasattunud järglasi, aga lugedes Mikk Pärnitsa lugu meenus mullegi, et inimeste osas panin vist suures osas mööda.
Pärnits selgitab enamiku passiivsust patriarhaadiga, ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest mulle on jäänud mulje, et minu lähikonnas ei ole ühtegi inimest, kes ebaõigluse vastu välja ei astuks. Mitte ühtki meest ega naist. Kõik normaalsed inimesed teeksid ju sellises olukorras suu lahti? Ma saan aru, kui bussi kargaks keegi relvaga vehkiv ja räuskav ambaal, siis ehk jah poleks arukas kangelast mängida, aga üks suvaline jorss, kes terroriseerib alaealisi tüdrukuid? Jajah, ka temal võib olla relv, aga kui tõenäoline see on? Miks sa kardad ja mõtled vaid sellele, et "peaasi, et ta mind ei tülita"? Ütlen midagi, ütleb mulle vastu? Hmm, ma oleks meelitatud, kui selline ahv minu peale pahandaks, sest enamasti nad tõesti vastuhakku ei eelda, nad imestavad ja lähevad endast välja kui keegi vastu haukuda julgeb.
Äkki on inimesed lihtsalt väga mugavad? Mäletan, kui ema tuli bussilt vihasena, keegi neiu oli palavuses ära minestanud ja rahvas vajus kahte lehte laiali - keegi ei tahtnud olla see, kes oma käsi peab kulutama, las kukub parem bussipõrandale vigaseks end. Ema siis aitas ja turgutas, imestas, et ülejäänutel oli suva. Ma libisesin ka kunagi jää peal, vastu tuli keegi noormees, mul oli esimene reaktsioon temast kinni haarata, aga põikas kõrvale sunnik, ei vaadanud tagasigi, kui maha prantsatasin, abistamisest rääkimata. Milleks mulle kellegi võõra probleemid, saagu ise endaga hakkama! Ma ei saa nii, minu jaoks on suurem kannatus see, kui pean pärast elama mõttega, et ma ei reageerinud, kui see, et äkki pean paar minutit teisele kulutama või saan mõne ahistaja käest ise sõimata. Seega, mul on esimene reaktsioon reageerida, see ei ole üldse "oi kui julge sa oled!", sest ma ei pea end selleks kokku võtma. Ma saan aru, et grupis ilmselt toimib see "äkki keegi teine teeb?" mõtlemine, aga mul on isegi sel juhul, kui keegi teine teeb, enda ees piinlik, et miks mitte mina esimesena.
Patriarhaat? Kas tõesti suurema osa jaoks on sissejuurdunud traditsioon "naine olgu vait" tugevam kui normaalne inimlikkus? Kunagi rääkis üks õppejõud meile oma reisist mingisse Aasia riiki ja sellest, kuidas ta nägi tänaval meest, kes peksis tooliga oma naist ning mitte keegi ei sekkunud, kuna kohaliku kombe kohaselt on sellises olukorras peks ohvrile valutum kui sekkumine - teeme näo, et seda pole olnud, siis ta vähemalt säilitab oma väärikuse. Noh, võib-olla lüüakse surnuks ka, aga kombed ikka kõigepealt. Ega see õppejõud siis vist ka ei sekkunud. Mul on seda raske uskuda. Mu meelest ei peaks ebainimlikke kultuuritraditsioone toetama.
Ehk on sama nende bussis röökivate ahistajatega - ah, see meie küla Lembit, ta on kogu aeg selline olnud, mis sa ikka ära teed, ega ta päriselt ohtlik ei ole! Kannatame viisakalt ära. Jääks justkui meile väärikus alles, vanasõnagi ütleb, et s**** ei tasu puutuda. Aga mu meelest kui s**** ei puudu, siis ta kukub vohama, kuskil on sallimise piir, ei pea sallima seda, mis ükskord sust endast üle sõidab, kui on piisavalt jõudu kogunud. Siis on veidi hilja avastada, et oleks pidanud sellele mölakale ikka alguses päitsed pähe panema.
Ilmselt on minu "ebamõistliku" sekkumisvalmiduse taga siiski õnnelik ja turvaline minevikukogemus - asjad lähevad paremaks, kui ma sekkun, keegi ei tule mulle kallale, ma jään terveks ja säilitan oma väärikuse.
Jaanipäeval külastasime üht üritust, kus igasugu jõustruktuurid ennast ja oma vahendeid tutvustasid. Seal oli mingi test, et mida teha, kui oled üksi pimedal tänaval ja sulle tundub, et sind jälitatakse. Vastusevariantideks a) püüan kahtlase tüübiga rääkida ja välja selgitada, mis värk on b) helistan politseisse c) vajadusel karjun ja püüan pöörduda abi saamiseks teiste inimeste poole. Küsisin, et mis see parim variant oleks, vastati, et c. Hmm, mina ei oleks nii kindel. Lihtne on halba mitte kuulda, mitte näha, ennast mingisse võõrasse jamasse segada.
Pärnits selgitab enamiku passiivsust patriarhaadiga, ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest mulle on jäänud mulje, et minu lähikonnas ei ole ühtegi inimest, kes ebaõigluse vastu välja ei astuks. Mitte ühtki meest ega naist. Kõik normaalsed inimesed teeksid ju sellises olukorras suu lahti? Ma saan aru, kui bussi kargaks keegi relvaga vehkiv ja räuskav ambaal, siis ehk jah poleks arukas kangelast mängida, aga üks suvaline jorss, kes terroriseerib alaealisi tüdrukuid? Jajah, ka temal võib olla relv, aga kui tõenäoline see on? Miks sa kardad ja mõtled vaid sellele, et "peaasi, et ta mind ei tülita"? Ütlen midagi, ütleb mulle vastu? Hmm, ma oleks meelitatud, kui selline ahv minu peale pahandaks, sest enamasti nad tõesti vastuhakku ei eelda, nad imestavad ja lähevad endast välja kui keegi vastu haukuda julgeb.
Äkki on inimesed lihtsalt väga mugavad? Mäletan, kui ema tuli bussilt vihasena, keegi neiu oli palavuses ära minestanud ja rahvas vajus kahte lehte laiali - keegi ei tahtnud olla see, kes oma käsi peab kulutama, las kukub parem bussipõrandale vigaseks end. Ema siis aitas ja turgutas, imestas, et ülejäänutel oli suva. Ma libisesin ka kunagi jää peal, vastu tuli keegi noormees, mul oli esimene reaktsioon temast kinni haarata, aga põikas kõrvale sunnik, ei vaadanud tagasigi, kui maha prantsatasin, abistamisest rääkimata. Milleks mulle kellegi võõra probleemid, saagu ise endaga hakkama! Ma ei saa nii, minu jaoks on suurem kannatus see, kui pean pärast elama mõttega, et ma ei reageerinud, kui see, et äkki pean paar minutit teisele kulutama või saan mõne ahistaja käest ise sõimata. Seega, mul on esimene reaktsioon reageerida, see ei ole üldse "oi kui julge sa oled!", sest ma ei pea end selleks kokku võtma. Ma saan aru, et grupis ilmselt toimib see "äkki keegi teine teeb?" mõtlemine, aga mul on isegi sel juhul, kui keegi teine teeb, enda ees piinlik, et miks mitte mina esimesena.
Patriarhaat? Kas tõesti suurema osa jaoks on sissejuurdunud traditsioon "naine olgu vait" tugevam kui normaalne inimlikkus? Kunagi rääkis üks õppejõud meile oma reisist mingisse Aasia riiki ja sellest, kuidas ta nägi tänaval meest, kes peksis tooliga oma naist ning mitte keegi ei sekkunud, kuna kohaliku kombe kohaselt on sellises olukorras peks ohvrile valutum kui sekkumine - teeme näo, et seda pole olnud, siis ta vähemalt säilitab oma väärikuse. Noh, võib-olla lüüakse surnuks ka, aga kombed ikka kõigepealt. Ega see õppejõud siis vist ka ei sekkunud. Mul on seda raske uskuda. Mu meelest ei peaks ebainimlikke kultuuritraditsioone toetama.
Ehk on sama nende bussis röökivate ahistajatega - ah, see meie küla Lembit, ta on kogu aeg selline olnud, mis sa ikka ära teed, ega ta päriselt ohtlik ei ole! Kannatame viisakalt ära. Jääks justkui meile väärikus alles, vanasõnagi ütleb, et s**** ei tasu puutuda. Aga mu meelest kui s**** ei puudu, siis ta kukub vohama, kuskil on sallimise piir, ei pea sallima seda, mis ükskord sust endast üle sõidab, kui on piisavalt jõudu kogunud. Siis on veidi hilja avastada, et oleks pidanud sellele mölakale ikka alguses päitsed pähe panema.
Ilmselt on minu "ebamõistliku" sekkumisvalmiduse taga siiski õnnelik ja turvaline minevikukogemus - asjad lähevad paremaks, kui ma sekkun, keegi ei tule mulle kallale, ma jään terveks ja säilitan oma väärikuse.
Jaanipäeval külastasime üht üritust, kus igasugu jõustruktuurid ennast ja oma vahendeid tutvustasid. Seal oli mingi test, et mida teha, kui oled üksi pimedal tänaval ja sulle tundub, et sind jälitatakse. Vastusevariantideks a) püüan kahtlase tüübiga rääkida ja välja selgitada, mis värk on b) helistan politseisse c) vajadusel karjun ja püüan pöörduda abi saamiseks teiste inimeste poole. Küsisin, et mis see parim variant oleks, vastati, et c. Hmm, mina ei oleks nii kindel. Lihtne on halba mitte kuulda, mitte näha, ennast mingisse võõrasse jamasse segada.
Tellimine:
Postitused (Atom)