Sattusin eile FB-s ühe vestluse peale, kus räägiti sinatamisest-teietamisest, teema fookus oli küll mujal, aga üldisemalt pani mind veidi imestama päris mitme inimese arusaam teietamisest kui feodaalaja jäänukist või võltsvagadusest. Ma ei tea isegi, kas selles arvamuses kuskil kuldset keskteed leidub, aga mina olen igatahes teises äärmuses, kes leiab, et kõigi võõraste sinatamine on familiaarsus.
Ma isegi ei usu, et asi on kasvatuses, sest ilmselt on meid kõiki ses osas enam-vähem sarnaselt haritud. Millegipärast on mul aga sisemine tõrge võõraste sinatamise suhtes. Selline täiesti teadvustamatu, aga olemas. Lambi lõi mul põlema aga hoopis see, miks ma tajun sinatamist rünnakuna. Mu mõlemad pikaajalised elukaaslased on mingil õnnetul eluperioodil müügitööga tegelema pidanud ja sealhulgas koolitustel käinud, kus neile on pähe taotud, kuidas "omamehelikkus" müüb ja nemad on sealt sama targalt ära tulnud, väites, et see kõik on möga. Ilmselgelt ei ole kumbki neist müügiinimene ja seda ei ole ka mina ning ainus põhjus, miks ma annan raha kellelegi, kes mulle külje alla poeb, on see, et ta jalga laseks. Kas teil ei aja ihukarvu püsti kõned, kus suvaline Miku või Mann teile helistab ja küsib "kas sina, Marca, oled mõelnud selle või tolle asja soetamise peale?" ning sinatab ja kutsub sind nimepidi veel vähemalt mitukümmend korda, mis peaks vist mu ära petma stiilis "see on mu parim sõber, kes mulle asja pakub", kuigi mu parim sõber pöördub minu poole enamasti sõnaga "kuule!" nagu enamik inimesi.
Ma Pulleritsu blogi muidugi ei loe, mis mul spordist, aga vahel olen vaadanud, et huvitav, miks seal nii palju kommentaare on. Need kommentaarid panid mu algul arvama, et tegemist on mingi autori sõprade ringiga, kes seal kõik Pulleritsu kergelt nöögivad või nii, aga siis sain aru, et see on teatud inimeste stiil teist pisendada ja oma tõega peale linnata. Mul on endal sageli raskusi võõras blogis teietamata kommenteerida, sest no ma ei taha ju lugupidamatu olla ja võõrale territooriumile trügida. Kuidagi niimoodi see sinatamine mulle paistab - enda pealesurumisena, kas midagi müües või omi seisukohti tähtsustades. Sinatamine on minu jaoks kaugel sõbralikkuse märgist, milleks mõned seda peavad. Minu jaoks on see just tunnus ebasõbralikkusest ja minust ülesõitmise soovist. Loomulikult sinatan ma oma sõpru ja inimesi, kellega mul on juba suhtlus tekkinud. Miks ei võiks kõiki sõpradena võtta, pakkus samuti keegi välja. Vot see on vist fundamentaalne küsimus, mina ei saa kõiki sõpradena võtta, lihtsalt ei saa.
Hiljuti lisas mind FB-s sõbralisti üks vana kursaõde, sünnipäeval tuli temast veidi juttu. Nagu ma kahtlustasin, siis ilmselt saan varsti kutse võrkturundusega liitumiseks, muud põhjust sõbraks lisamisel ei olnudki. Kui ma saaks euro igaühe eest, kelle ma üle pika aja sõbralisti lisan ja kes siis esimese asjana peale kohustuslikku "hei, kuidas läheb!"-it küsib, kas ma X superheast tootest olen juba kuulnud. On see sõprus?
P.S. Töötajat me ei ole ikka leidnud. Umbes 50st inimesest tundis Juliuse ära 5 (hetke "parim" pakkumine Ivlios Misoon), neist 4 on testil käinud. Testis oli ka sama Julius, üks suutis testi ajaks Juliuse Sellioliks muuta. Ülejäänutel oli muuga raskusi. Kõige hullem variant, et näiteks loogilise arusaamisega on kõik ok, aga suvalised hooletusvead - sealt täht puudu, sealt number üle, nullivad kõik ära. Kommenteeriti, et meie töö olla hullumeelselt keeruline. Äkki peaks mingit kohalikku keskmist palka ikka nõudma või midagi? Selline kommentaar tuli ka, et hästi kerge oli, aga noh, ma arvan, et päris palju vigu tuli ka sisse! Hehee! Mis selle asja mõte siis on üldse - asja teebki keeruliseks ju see, et vaja oleks aru ka saada, mis sa sinna kirjutasid?! Muidu oleks tõesti imeliselt lihtne.
Kõik testijad tegid aga sellise, minu jaoks arusaamatu nükke, et nägid Rooma ühte seitsmena, mis on ebaloogiline sel põhjusel, et tegemist oli pildi tellimuse arvuga. Missugune inimene tellib oma lapsest seitse identset fotot? Ma mainisin seda ette kõigile - tavaliselt üle paari pildi pere kohta ei tellita. Ma olen neid faile näinud tuhandeid ja erandeid mitte ühtki. Teine mu jaoks loogikavastane seletus oli kelleltki, kes leidis, et ta tegelt luges Nilssoni välja küll, aga see tundus talle sellise naljaka multikanimena. Eee..no härra Nilsson oligi härra Nilsson selle pärast, et see on täiesti harilik rootsimaine nimi. No nagu Mr Smith, eks.
P.P.S. Mida ma Lindemannile selga panen? Räägitakse, et ta pidavat rahvast vere, kreemikookide ja surnud kaladega loopima. No see viimane - kas pärast terve buss haiseb?!
kolmapäev, veebruar 26, 2020
teisipäev, veebruar 25, 2020
21 tundi tanksaabastes
ehk 26 tundi magamata, aga see esimene tundub šokeerivam, 24-tunnised vahetused on ju mõnes ametis tavapärane praktika.
Ehk siis "mu sõber **** oli sünnipäevalaps, ta sai jälle aasta vanemaks!" ja kui mu suurim mure pealinna peole sõites oli see, kuidas peokõlbulikku kotti ära mahutada pidžaama, hambahari ja muu ööbimiseks vajalik, siis tegelikult ei oleks ma pidanud ühtki neist tüütustest kaasa vedama. Oleks ära jäänud ka piinlikud seletused turvameestele, et kotis on jah pudel, aga see on deodorandipudel ja me ausõna ei kavatse teie baaris kaasavõetud rullikut lakkuda.
Kui Tartus oli veel normaalne veebruarikuine paduvihm, siis Tallinnas oli see moondunud lumepurgaaks, millest läbimurdmine päris võhmale võttis. Hea, et ma välimusega pingutanud ei olnud, veidi imelik olnuks bussijaamast Liviko tehaseni taksos sõita, sest just sealkandis paiknes meie esimene peopaik Triinude Toiduministeerium. Oeh, see oli lihtsalt imeline koht! Esiteks nägi see stiilne ja hubane välja, teiseks ja noh, peamiseks - need toidud! Ma ei tea, mis teenuseid nad muidu pakuvad, aga meil oli täis vegan värk (vabandan, kui eksin, aga mulle tundus, et ka piima, muna jms ei oldud kasutatud). Ma saan aru, et paljudel tekitab see pigem ebameeldiva häälestuse, aga päriselt oli see üks parimaid toiduelamusi mu elus! Puravikurisotto - ma armastan muidu ka kõiki risottosid va endatehtuid, mis ei kuku iialgi patuselt kreemjad välja, balsamiäädikaga krõmpsud peedid, mustade ubade salat, avokaadosaiad (peaks olema lihtne värk, aga no minu käes ei õnnestuks seegi), ahjukõrvits, hummused, isegi magustoit oli normaalne, mitte mingi tüütu magus kook, vaid chiapuding kookosega. Ausalt, isegi mehed sõid. Ja õudne, kui palju meil seda värki veel üle jäi, süda tilkus verd, et kõhtu rohkem ei mahtunud. Kui taimset toitu teha osatakse, siis maitseb see minu kogemusel tunduvalt paremini kui suvaline liha. Millegipärast arvatakse, et taimetoit peab olema mingi maitsestamata hein, ei pea üldse.
Peale keskööd liikusid entusiastlikumad kolm koos sünnipäevalapsega edasi vanalinna Red Emperorsi. Ma olin nõus igale poole minema, sest ma polnud ju kusagil käinud, aga selgus, et ka ülejäänud elasid rohkem kusagil mujal kui Eestis ja seega oli see väidetavalt sünnipäevalapse lemmikbaar kõigi jaoks esmakordne kogemus. Ja mulle täiega meeldis! Kuigi see langes klassifikatsiooni järgi sinna kasti "baar, kus tundub, et nurka on oksendatud" - ilmselt see on miski Pegasuse vastand (kuigi seal käisin ma ka...ööö...16 aastat tagasi vist, aga siis see oli peen koht). Nägi välja nagu skvott Berliinis, seinad graffityt täis, istumiseks nii vanad bussiistmed, kui ka muud ebastandardsed asjad. Aknast paistis seevastu Viru Keskus ja muu glamuur. Rahvas oli multi-kulti, asub see odava hosteliga samas majas (kuidas nad seal magavad, ma ei tea), mängiti nii beerbongi kui inimesesuuruse Jenga torniga (meie slängis "Huijoova torn", sest sõbral oli soomekeelne versioon, millel nimeks "Huojuva torni" ehk siis kõikuv torn). Kui Zavood oleks mitu korda suurem, näeks see umbes selline välja.
Edasi püüdsime minna ühte hetkel väidetavalt linna kuumimasse kohta, mida nime järgi isegi mina teadsin, aga siin ütlema ei hakka, sest ma ei taha, et keegi oma lolli nalja tõttu probleemidesse satuks. Igatahes käis seal räme technopidu, ruum oli ohtralt tossu täis ja me ei nõustunud piletiraha eest seda kõike taluma. Sünnipäevalaps aga tahtis kangesti sees ringi vaadata ja oma tahtmise ta ka sai - turvamees seletas ukse pealt - seal on baar, seal lava, seal peller ja sealt saab narkot osta! Nojah siis! Tundus, et äkki ta ei teinud üldse nalja.
Uudishimu rahuldatud, otsustas meie kolmeseks kahanenud seltskond õhtu viimase dringi kuskil viisakas kohas teha. Nimelt pidi üks seltskonnast üheksase bussiga Pärnu sõitma ja lootis ikka vahepeal paar tundi magada ka. Tema mõte oli, et võiks VS-i minna. Seda kohta mina teadsin - Võitlev Sõna ju, mille kokk Ženja pronksiöö kaanepoisiks sai, ma käisin seal oma Tallinna aegadel lõunat söömas. "Võitlev Sõna? Tallinnas ei mäleta keegi, et sellel siuke nimi oli!" Tuleb välja, et nüüd on tegemist nime järgi "kohvikuga", aga süüa seal küll ei saa. Meie kohale jõudes (kell oli umbes 3) oli paik üsna tühi, aga teadjam inimene väitis, et siin läheb pidu käima kell 5 ja kestab kümneni hommikul. Ega ma väga ei uskunud, et selliseid kohti olemas on, veel vähem arvasin, et ise seda pulli näen. Igatahes üheksasele bussile kiirustaja oma sõna tõesti pidas, paraku jäime meie sünnipäevalapsega kuidagi pikale. Tõesti, kell viis läkski pidu käima. Mitte just minu maitse, aga omaette huvitav vaatlus. 5Miinust, Nublu, Caater ja Mari-Liis, sekka slaavikeelseid hitte, rahvas lõugas kaasa laulda. Ustel relvastatud turvasid pole mina ka Tartus veel iial näinud, aga seal olid, kohe mitu. Praktiseerisin vene keelt Ukraina ehitajaga, ta väitis, et ma sobiks filmi, ma aimasin, millisesse, sest ta kogu aeg toonitas, et peamine on olla loomulik, solvasin hiljuti naise kaotanud meest - ta ütles, et "naine mul oli" ja ma plärtsatasin, et "mis mõttes oli? ära suri vä?", selgus, et nii oligi...(ma kangekaelselt ei uskunud, aga sõbranna selgitas kurva tõe hiljem välja), üks üsna umbjoobes tegelane pidas mind tõemeeli Lenna Kuurmaaks. Oli tore pidu vist? Üks hea lugu tuli ka umbes kell 7 hommikul, Prodigy "No Good". Kuna oli selge, et sünnipäevalaps veel minema ei asuta ja magama pole ka enam mõtet minna, siis suundusin läbi ärkava linna otse bussijaama ja sõitsin koju ära. Rekordina suutsin magada bussis veidi üle tunni aja, ma tavaliselt olen võimetu istuvas asendis magama. Koju jõudes leidsin kotist mingid võtmed, arvasin, et minu varuvõtmed ilmselt, mees pakkus ka sama. Läksin varakult magama. Vabariigi aastapäeva hommikul telefoni sisse lülitades saabus sõnum sünnipäevalapselt, et ega sa mingeid võtmeid ei ole leidnud? Ma ta võtmete oma põhjatusse kotti suskamist ei mäleta, küll aga seda, et vahelduva eduga majutasin seal tema juhilube, pangakaarti ja telefoni - päris hea variant, et ainult võtmed, pealegi oli tema peolt lahkumise ajaks hommik juba käes ja pargipingil konutama ei pidanud.
Poleks uskunud, et ma selleks kõigeks võimeline olen, aga paistab, et mu võimed ikka suudavad mind vahel ka üllatada. Pideva ülemagamise boonused?
Ehk siis "mu sõber **** oli sünnipäevalaps, ta sai jälle aasta vanemaks!" ja kui mu suurim mure pealinna peole sõites oli see, kuidas peokõlbulikku kotti ära mahutada pidžaama, hambahari ja muu ööbimiseks vajalik, siis tegelikult ei oleks ma pidanud ühtki neist tüütustest kaasa vedama. Oleks ära jäänud ka piinlikud seletused turvameestele, et kotis on jah pudel, aga see on deodorandipudel ja me ausõna ei kavatse teie baaris kaasavõetud rullikut lakkuda.
Kui Tartus oli veel normaalne veebruarikuine paduvihm, siis Tallinnas oli see moondunud lumepurgaaks, millest läbimurdmine päris võhmale võttis. Hea, et ma välimusega pingutanud ei olnud, veidi imelik olnuks bussijaamast Liviko tehaseni taksos sõita, sest just sealkandis paiknes meie esimene peopaik Triinude Toiduministeerium. Oeh, see oli lihtsalt imeline koht! Esiteks nägi see stiilne ja hubane välja, teiseks ja noh, peamiseks - need toidud! Ma ei tea, mis teenuseid nad muidu pakuvad, aga meil oli täis vegan värk (vabandan, kui eksin, aga mulle tundus, et ka piima, muna jms ei oldud kasutatud). Ma saan aru, et paljudel tekitab see pigem ebameeldiva häälestuse, aga päriselt oli see üks parimaid toiduelamusi mu elus! Puravikurisotto - ma armastan muidu ka kõiki risottosid va endatehtuid, mis ei kuku iialgi patuselt kreemjad välja, balsamiäädikaga krõmpsud peedid, mustade ubade salat, avokaadosaiad (peaks olema lihtne värk, aga no minu käes ei õnnestuks seegi), ahjukõrvits, hummused, isegi magustoit oli normaalne, mitte mingi tüütu magus kook, vaid chiapuding kookosega. Ausalt, isegi mehed sõid. Ja õudne, kui palju meil seda värki veel üle jäi, süda tilkus verd, et kõhtu rohkem ei mahtunud. Kui taimset toitu teha osatakse, siis maitseb see minu kogemusel tunduvalt paremini kui suvaline liha. Millegipärast arvatakse, et taimetoit peab olema mingi maitsestamata hein, ei pea üldse.
Peale keskööd liikusid entusiastlikumad kolm koos sünnipäevalapsega edasi vanalinna Red Emperorsi. Ma olin nõus igale poole minema, sest ma polnud ju kusagil käinud, aga selgus, et ka ülejäänud elasid rohkem kusagil mujal kui Eestis ja seega oli see väidetavalt sünnipäevalapse lemmikbaar kõigi jaoks esmakordne kogemus. Ja mulle täiega meeldis! Kuigi see langes klassifikatsiooni järgi sinna kasti "baar, kus tundub, et nurka on oksendatud" - ilmselt see on miski Pegasuse vastand (kuigi seal käisin ma ka...ööö...16 aastat tagasi vist, aga siis see oli peen koht). Nägi välja nagu skvott Berliinis, seinad graffityt täis, istumiseks nii vanad bussiistmed, kui ka muud ebastandardsed asjad. Aknast paistis seevastu Viru Keskus ja muu glamuur. Rahvas oli multi-kulti, asub see odava hosteliga samas majas (kuidas nad seal magavad, ma ei tea), mängiti nii beerbongi kui inimesesuuruse Jenga torniga (meie slängis "Huijoova torn", sest sõbral oli soomekeelne versioon, millel nimeks "Huojuva torni" ehk siis kõikuv torn). Kui Zavood oleks mitu korda suurem, näeks see umbes selline välja.
Edasi püüdsime minna ühte hetkel väidetavalt linna kuumimasse kohta, mida nime järgi isegi mina teadsin, aga siin ütlema ei hakka, sest ma ei taha, et keegi oma lolli nalja tõttu probleemidesse satuks. Igatahes käis seal räme technopidu, ruum oli ohtralt tossu täis ja me ei nõustunud piletiraha eest seda kõike taluma. Sünnipäevalaps aga tahtis kangesti sees ringi vaadata ja oma tahtmise ta ka sai - turvamees seletas ukse pealt - seal on baar, seal lava, seal peller ja sealt saab narkot osta! Nojah siis! Tundus, et äkki ta ei teinud üldse nalja.
Uudishimu rahuldatud, otsustas meie kolmeseks kahanenud seltskond õhtu viimase dringi kuskil viisakas kohas teha. Nimelt pidi üks seltskonnast üheksase bussiga Pärnu sõitma ja lootis ikka vahepeal paar tundi magada ka. Tema mõte oli, et võiks VS-i minna. Seda kohta mina teadsin - Võitlev Sõna ju, mille kokk Ženja pronksiöö kaanepoisiks sai, ma käisin seal oma Tallinna aegadel lõunat söömas. "Võitlev Sõna? Tallinnas ei mäleta keegi, et sellel siuke nimi oli!" Tuleb välja, et nüüd on tegemist nime järgi "kohvikuga", aga süüa seal küll ei saa. Meie kohale jõudes (kell oli umbes 3) oli paik üsna tühi, aga teadjam inimene väitis, et siin läheb pidu käima kell 5 ja kestab kümneni hommikul. Ega ma väga ei uskunud, et selliseid kohti olemas on, veel vähem arvasin, et ise seda pulli näen. Igatahes üheksasele bussile kiirustaja oma sõna tõesti pidas, paraku jäime meie sünnipäevalapsega kuidagi pikale. Tõesti, kell viis läkski pidu käima. Mitte just minu maitse, aga omaette huvitav vaatlus. 5Miinust, Nublu, Caater ja Mari-Liis, sekka slaavikeelseid hitte, rahvas lõugas kaasa laulda. Ustel relvastatud turvasid pole mina ka Tartus veel iial näinud, aga seal olid, kohe mitu. Praktiseerisin vene keelt Ukraina ehitajaga, ta väitis, et ma sobiks filmi, ma aimasin, millisesse, sest ta kogu aeg toonitas, et peamine on olla loomulik, solvasin hiljuti naise kaotanud meest - ta ütles, et "naine mul oli" ja ma plärtsatasin, et "mis mõttes oli? ära suri vä?", selgus, et nii oligi...(ma kangekaelselt ei uskunud, aga sõbranna selgitas kurva tõe hiljem välja), üks üsna umbjoobes tegelane pidas mind tõemeeli Lenna Kuurmaaks. Oli tore pidu vist? Üks hea lugu tuli ka umbes kell 7 hommikul, Prodigy "No Good". Kuna oli selge, et sünnipäevalaps veel minema ei asuta ja magama pole ka enam mõtet minna, siis suundusin läbi ärkava linna otse bussijaama ja sõitsin koju ära. Rekordina suutsin magada bussis veidi üle tunni aja, ma tavaliselt olen võimetu istuvas asendis magama. Koju jõudes leidsin kotist mingid võtmed, arvasin, et minu varuvõtmed ilmselt, mees pakkus ka sama. Läksin varakult magama. Vabariigi aastapäeva hommikul telefoni sisse lülitades saabus sõnum sünnipäevalapselt, et ega sa mingeid võtmeid ei ole leidnud? Ma ta võtmete oma põhjatusse kotti suskamist ei mäleta, küll aga seda, et vahelduva eduga majutasin seal tema juhilube, pangakaarti ja telefoni - päris hea variant, et ainult võtmed, pealegi oli tema peolt lahkumise ajaks hommik juba käes ja pargipingil konutama ei pidanud.
Poleks uskunud, et ma selleks kõigeks võimeline olen, aga paistab, et mu võimed ikka suudavad mind vahel ka üllatada. Pideva ülemagamise boonused?
reede, veebruar 21, 2020
Oo, jumal - anna mulle jõudu!
Nii karjus, käed taevapoole, alati üks mu klassivend, kui keemias kontrolltöö oli.
Ma tulin täna töölt, üleni higine, nagu oleks auku kaevanud. Esimest korda tundsin töö tegemisest eufooriat, sellist, mida väidavad end kogevat spordiharrastajad - spordiga seoses pole ma seda iialgi tundnud, aga tuleb välja, et minus on hoopis varjatud töönarkomaani alged. Muidugi, kui aastaid pole tööd teinud, siis võibki korra tore paista. Igatahes, Murphy - need kaks kandidaati, kelle me oma konkursiga lõpuks leidsime, ütlesid mõlemad meile ära ja nüüd ma siis rööprähklesin hunniku töö ja karja uute kandidaatidega. Panin lihtsalt FB gruppi kuulutuse üles, iseenesest mugav ja vahetu kanal, teisalt ei julge ma hästi FB-d avada enam, inimesi pressib ju uksest ja aknast ning mina kohusetundliku tüübina ei taha neid ootama jätta. Manjana kirjutas kunagi silmiavava postituse sellest, kuidas töötaja, kes vastab töömeilidele keset ööd, jätab ettevõttest orjapidamisasutuse mulje - mul on see häda, et ennast piitsutan ise, et no kuidas ma jätan vastamata, inimene ju ootab jne. No ja tegelikult tekib juba hasart ka, tegingi nii, et käiku läks eeltestina seesama "peitepilt Juliusega", mis siingi üleval oli ja kui peale oma paarikümmet müstilist meest (jah, ka Union Mission eksis ära, ei ole Tom ainuke andekas sõnaseadja :) lõpuks üks õige ära tabas, siis ma elasin ikka täiega kaasa. Muuseas, meditsiinikooli tudeng, seega ilmselt ka Lendaval õigus nende proviisoritega, peakski sinnapoole kiikama, lisaks filoloogidele. Tabasin end ka mõttelt, et kuna mul ees naisliinis kaks põlvkonda meedikuid, olen alati end valgeks vareseks pidanud oma verekartusega, aga nüüd sain selgeks, et mingi seos mul on ikka nendega ka - käekirjade mõistmise oskus :) Kokkuvõttes seniste tulemuste põhjal saab öelda ka seda, et mu blogi lugejad on oluliselt edumeelsem läbilõige käekirja mõistvatest inimestest kui tööotsijad keskmiselt.
Teiseks olen ma üsna magamata ka oma uue Suure Mure pärast, mille endale ise kaela kangutasin. Laste sünnipäevad, ma ei suuda, eks. Me isegi tegime võllanalja, et Mini võiks ometi mingi paaria olla, mitte tahta pidu kõigi klassiõdede, õuesõprade, trennikaaslaste ja ringisõpradega. Vähemalt Tartus on (eel)teismeliste peokohad ülimalt piiratud ja niisiis tuli mul Aasta Ema vääriline idee täita oma lapse suurim unistus. Ta on nimelt Harry Potteri hull. Me läheme nüüd Londonisse. Kahekesi. Mina korraldan ja vastutan. Ma muidugi hoiatasin Mini, et arvestagu igaks juhuks ka tänaval magamise, kerjamise ja prügikastidest toidu otsimisega, aga ta oli nõus. Suur tänu Briti blogile (mitte Briti nagu Britannia siis, kuigi siinkohal kõlab sobivalt), kes nii Londoni reisist kui Warner Bros stuudiost informatiivselt kirjutas! Äkki me saame ka kuidagi hakkama?! Ma ei ole nimelt see inimene, kes kasvas suureks mõttega, kuidas ta saab siis ise kõiki asju teha ja otsustada, ma kasvasin üles lootuses, et keegi viib kättpidi. Ma algul üritasin ka Nordland Traveliga asju ajada, aga no kui kuu aja jooksul ühelegi kirjale ei vastatud ning ka FB-s sujuvalt ignoti (näha, et "message seen", aga ei mingit reaktsiooni), siis lõpuks vihastasin ja otsustasin selle õudse organiseerimise enda siidikäppadesse võtta. Muuseas, nad küsivad reisibüroos iga transfeeri eest (see oli mu suurim hirm, et kuidas kust kuhu saada) 25 eurtsi näkku üks ots, arvutasin, et see teeks meil puhtalt 200 kahe päevaga, mis tundub tavatranspordi hindu vaadates ikka üüratu. Blogija kättemaks, rist kirja!
Mul oleks vaja vist Malluka viimast pohhuismi-raamatut lugeda, aga no raudselt ei saa, järts raamatukogus jälle pool aastat! Ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma muretsen täiesti mõttetult mitu kuud ette asjade pärast, mis võivad äkki juhtuda?! Kõige hullem, ma klammerdusin öösel mehe külge, sest tundus nii hirmus mõte veeta paar ööd ilma temata võõras kohas! Hea asi on see, et mure uue reisi pärast viis peast mure kohe-kohe saabuva Venemaale mineku ees...
Aga paar lolli küsimust ka teile, kallid targad, kogenud ja kartmatud lugejad! Mida tähendab see, et aasta lõpuni pääseb Ühendkuningriiki ID-kaardiga, aga soovituslik on pass? Et iga viiendat passitut riiki ei lasta? Mul lapsel passi ei ole nimelt. Vee rumalam küsimus - "naised saunas rääkisid", et kui lapsel ja emal ei ole sama perenimi, siis võidakse mingit volitust küsida, isa luba ühesõnaga. On see reaalne oht? Küll on tore puhkama sõita, jah? Õudne. P.S. Ma olen alati nõus minema, kui keegi teine kutsub, korraldab ja vastutab. Mida kaunist see minu kohta ütleb?!
P.P.S. Laps planeerib endiselt sünnipäeva, kuigi reis sai selle kompensatsiooniks välja pakutud. Lolli peaga lubasin, et no alla kümne sõbra võid koju ka kutsuda. Minu alla kümne tähendab kuut, temal kümmet ja poolt.
Ma tulin täna töölt, üleni higine, nagu oleks auku kaevanud. Esimest korda tundsin töö tegemisest eufooriat, sellist, mida väidavad end kogevat spordiharrastajad - spordiga seoses pole ma seda iialgi tundnud, aga tuleb välja, et minus on hoopis varjatud töönarkomaani alged. Muidugi, kui aastaid pole tööd teinud, siis võibki korra tore paista. Igatahes, Murphy - need kaks kandidaati, kelle me oma konkursiga lõpuks leidsime, ütlesid mõlemad meile ära ja nüüd ma siis rööprähklesin hunniku töö ja karja uute kandidaatidega. Panin lihtsalt FB gruppi kuulutuse üles, iseenesest mugav ja vahetu kanal, teisalt ei julge ma hästi FB-d avada enam, inimesi pressib ju uksest ja aknast ning mina kohusetundliku tüübina ei taha neid ootama jätta. Manjana kirjutas kunagi silmiavava postituse sellest, kuidas töötaja, kes vastab töömeilidele keset ööd, jätab ettevõttest orjapidamisasutuse mulje - mul on see häda, et ennast piitsutan ise, et no kuidas ma jätan vastamata, inimene ju ootab jne. No ja tegelikult tekib juba hasart ka, tegingi nii, et käiku läks eeltestina seesama "peitepilt Juliusega", mis siingi üleval oli ja kui peale oma paarikümmet müstilist meest (jah, ka Union Mission eksis ära, ei ole Tom ainuke andekas sõnaseadja :) lõpuks üks õige ära tabas, siis ma elasin ikka täiega kaasa. Muuseas, meditsiinikooli tudeng, seega ilmselt ka Lendaval õigus nende proviisoritega, peakski sinnapoole kiikama, lisaks filoloogidele. Tabasin end ka mõttelt, et kuna mul ees naisliinis kaks põlvkonda meedikuid, olen alati end valgeks vareseks pidanud oma verekartusega, aga nüüd sain selgeks, et mingi seos mul on ikka nendega ka - käekirjade mõistmise oskus :) Kokkuvõttes seniste tulemuste põhjal saab öelda ka seda, et mu blogi lugejad on oluliselt edumeelsem läbilõige käekirja mõistvatest inimestest kui tööotsijad keskmiselt.
Teiseks olen ma üsna magamata ka oma uue Suure Mure pärast, mille endale ise kaela kangutasin. Laste sünnipäevad, ma ei suuda, eks. Me isegi tegime võllanalja, et Mini võiks ometi mingi paaria olla, mitte tahta pidu kõigi klassiõdede, õuesõprade, trennikaaslaste ja ringisõpradega. Vähemalt Tartus on (eel)teismeliste peokohad ülimalt piiratud ja niisiis tuli mul Aasta Ema vääriline idee täita oma lapse suurim unistus. Ta on nimelt Harry Potteri hull. Me läheme nüüd Londonisse. Kahekesi. Mina korraldan ja vastutan. Ma muidugi hoiatasin Mini, et arvestagu igaks juhuks ka tänaval magamise, kerjamise ja prügikastidest toidu otsimisega, aga ta oli nõus. Suur tänu Briti blogile (mitte Briti nagu Britannia siis, kuigi siinkohal kõlab sobivalt), kes nii Londoni reisist kui Warner Bros stuudiost informatiivselt kirjutas! Äkki me saame ka kuidagi hakkama?! Ma ei ole nimelt see inimene, kes kasvas suureks mõttega, kuidas ta saab siis ise kõiki asju teha ja otsustada, ma kasvasin üles lootuses, et keegi viib kättpidi. Ma algul üritasin ka Nordland Traveliga asju ajada, aga no kui kuu aja jooksul ühelegi kirjale ei vastatud ning ka FB-s sujuvalt ignoti (näha, et "message seen", aga ei mingit reaktsiooni), siis lõpuks vihastasin ja otsustasin selle õudse organiseerimise enda siidikäppadesse võtta. Muuseas, nad küsivad reisibüroos iga transfeeri eest (see oli mu suurim hirm, et kuidas kust kuhu saada) 25 eurtsi näkku üks ots, arvutasin, et see teeks meil puhtalt 200 kahe päevaga, mis tundub tavatranspordi hindu vaadates ikka üüratu. Blogija kättemaks, rist kirja!
Mul oleks vaja vist Malluka viimast pohhuismi-raamatut lugeda, aga no raudselt ei saa, järts raamatukogus jälle pool aastat! Ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma muretsen täiesti mõttetult mitu kuud ette asjade pärast, mis võivad äkki juhtuda?! Kõige hullem, ma klammerdusin öösel mehe külge, sest tundus nii hirmus mõte veeta paar ööd ilma temata võõras kohas! Hea asi on see, et mure uue reisi pärast viis peast mure kohe-kohe saabuva Venemaale mineku ees...
Aga paar lolli küsimust ka teile, kallid targad, kogenud ja kartmatud lugejad! Mida tähendab see, et aasta lõpuni pääseb Ühendkuningriiki ID-kaardiga, aga soovituslik on pass? Et iga viiendat passitut riiki ei lasta? Mul lapsel passi ei ole nimelt. Vee rumalam küsimus - "naised saunas rääkisid", et kui lapsel ja emal ei ole sama perenimi, siis võidakse mingit volitust küsida, isa luba ühesõnaga. On see reaalne oht? Küll on tore puhkama sõita, jah? Õudne. P.S. Ma olen alati nõus minema, kui keegi teine kutsub, korraldab ja vastutab. Mida kaunist see minu kohta ütleb?!
P.P.S. Laps planeerib endiselt sünnipäeva, kuigi reis sai selle kompensatsiooniks välja pakutud. Lolli peaga lubasin, et no alla kümne sõbra võid koju ka kutsuda. Minu alla kümne tähendab kuut, temal kümmet ja poolt.
neljapäev, veebruar 13, 2020
Mida seal kontserdil teha?
Lugesin Müürilehest Maris Saviku artiklit inimeste kontserdikäitumisest ja kuna ma käin ka kontsertidel keskmisest inimesest rohkem, siis tahaks kommenteerida.
Mind on alati need filmijad hämmelduma pannud, lihtsalt selles mõttes, et miks? Kelle jaoks? Mispärast on vaja? Need, keda esineja huvitab, on kohal, need, keda ei huvita, ei viitsi su väriseva käega filmitud videot vaadata ja need mõned õnnetud, kes tahaksid kohal olla, aga ei saa, vaatavad Youtubest kvaliteetset salvestust, neid on seal külluses. See filmimismaania kehtib meil üldiselt siiski vaid suurte staadionikontsertide puhul, väikestel kontsertidel fännid üldiselt läbi ekraani ei vahi. Rockkontserdil pole väga võimalikki, rahvas lendab igalt poolt selga ja ju siis pole piisavalt prestiižne ka - käisin siin pisikeses klubis vs olen siin keset tuhandeid inimesi. "Näe, mina ka siin!" salvestustest ma saan tegelikult aru, see on juba tavaline, et kui sul pole pilti, siis seda ei toimunud ja no mõnikord on kasulik ka - ahhaa, Pets ja Aiku on seal vasakul pool lava, lähme ka nende juurde! Sellised pildid tehakse üldiselt enne showd ja ma ise olen ka mälestuseks enda seltskonda melu taustal jäädvustanud. Kontserti läbi kaamerasilma ma vahtida siiski ei sooviks. Ma tean, et niimoodi jääb vähemalt pool emotsiooni saamata. L. on mulle mõnikord mõnd esinejat filminud, kui mind ei ole kohal olnud ja ta teab, et mind huvitaks. Ausalt öeldes ei ole sel mõtet, sest isegi kui pilt on korralik, siis helist ei saa üldiselt mingit sotti.
Üldse igasugune pildistamine/filmimine ükskõik mis üritusel muudab su paugupealt kõrvaltvaatajaks, mitte osalejaks ja seetõttu ma alati loobun sellest rollist. Mulle meeldib, kui on ametlikud fotograafid, inimesed, kes jäädvustavad ürituse professionaalselt, et hiljem oleks hea meenutada. Teisalt, nagu ka artiklis mainitakse, see "Suur Vend jälgib" teema, no näiteks Steel Pantheri olukord, kus tõesti laval üsna mölluks läks - ma kahtlustan, et kõik osalenud ei taha end pärast Elu24-st leida. Kuidas garanteerida, et ka sel ametlikul fotograafil oleks mingi sisemine eetika olemas. Klikkide nimel on seesugused pildid muidugi kulla hinnaga. Mul õnnestus kunagi osaleda toonase presidendi kantselei protokolliülema Tiina Tšatšua protokolli ja etiketi teemalisel koolitusel, millest mul siiani on meeles kaks olulist põhitõde - esiteks, etikett on loodud käitumise lihtsustamiseks, mitte selleks, et etiketi mittetundjaid karistada ning teiseks, iial ei pildistata söövaid inimesi, igaüks näeb süües tobe välja. Ma ise lisaks söömisele veel muidki intiimseid tegevusi, mille juures inimesed end üldjuhul jäädvustada ei soovi va juhtudel kui tahtlikult poseeritakse: nutmine, suudlemine, joomine, suitsetamine. Kui sa lähed tänapäeval kontserdile, pead sageli valvel olema, sest keegi võib sind igal hetkel kaugelt pika objektiiviga pildistada. Samuti on igaüks näinud internetigaleriides pilte, mille kohta igaüks näeb, et need jätavad pildistatavast inetu mulje, kas tõesti fotograaf seda ei märganud?!
Aga kes teie olete?
Ma olen need mõlemad tüdrukud ja mu isa on Dwight Schrute :) Mõni mu sõber on Obama ja see on väga kasulik, kui keset kontserti janu tekib, siis neil on alati baaris käpp sees.
Mind on alati need filmijad hämmelduma pannud, lihtsalt selles mõttes, et miks? Kelle jaoks? Mispärast on vaja? Need, keda esineja huvitab, on kohal, need, keda ei huvita, ei viitsi su väriseva käega filmitud videot vaadata ja need mõned õnnetud, kes tahaksid kohal olla, aga ei saa, vaatavad Youtubest kvaliteetset salvestust, neid on seal külluses. See filmimismaania kehtib meil üldiselt siiski vaid suurte staadionikontsertide puhul, väikestel kontsertidel fännid üldiselt läbi ekraani ei vahi. Rockkontserdil pole väga võimalikki, rahvas lendab igalt poolt selga ja ju siis pole piisavalt prestiižne ka - käisin siin pisikeses klubis vs olen siin keset tuhandeid inimesi. "Näe, mina ka siin!" salvestustest ma saan tegelikult aru, see on juba tavaline, et kui sul pole pilti, siis seda ei toimunud ja no mõnikord on kasulik ka - ahhaa, Pets ja Aiku on seal vasakul pool lava, lähme ka nende juurde! Sellised pildid tehakse üldiselt enne showd ja ma ise olen ka mälestuseks enda seltskonda melu taustal jäädvustanud. Kontserti läbi kaamerasilma ma vahtida siiski ei sooviks. Ma tean, et niimoodi jääb vähemalt pool emotsiooni saamata. L. on mulle mõnikord mõnd esinejat filminud, kui mind ei ole kohal olnud ja ta teab, et mind huvitaks. Ausalt öeldes ei ole sel mõtet, sest isegi kui pilt on korralik, siis helist ei saa üldiselt mingit sotti.
Üldse igasugune pildistamine/filmimine ükskõik mis üritusel muudab su paugupealt kõrvaltvaatajaks, mitte osalejaks ja seetõttu ma alati loobun sellest rollist. Mulle meeldib, kui on ametlikud fotograafid, inimesed, kes jäädvustavad ürituse professionaalselt, et hiljem oleks hea meenutada. Teisalt, nagu ka artiklis mainitakse, see "Suur Vend jälgib" teema, no näiteks Steel Pantheri olukord, kus tõesti laval üsna mölluks läks - ma kahtlustan, et kõik osalenud ei taha end pärast Elu24-st leida. Kuidas garanteerida, et ka sel ametlikul fotograafil oleks mingi sisemine eetika olemas. Klikkide nimel on seesugused pildid muidugi kulla hinnaga. Mul õnnestus kunagi osaleda toonase presidendi kantselei protokolliülema Tiina Tšatšua protokolli ja etiketi teemalisel koolitusel, millest mul siiani on meeles kaks olulist põhitõde - esiteks, etikett on loodud käitumise lihtsustamiseks, mitte selleks, et etiketi mittetundjaid karistada ning teiseks, iial ei pildistata söövaid inimesi, igaüks näeb süües tobe välja. Ma ise lisaks söömisele veel muidki intiimseid tegevusi, mille juures inimesed end üldjuhul jäädvustada ei soovi va juhtudel kui tahtlikult poseeritakse: nutmine, suudlemine, joomine, suitsetamine. Kui sa lähed tänapäeval kontserdile, pead sageli valvel olema, sest keegi võib sind igal hetkel kaugelt pika objektiiviga pildistada. Samuti on igaüks näinud internetigaleriides pilte, mille kohta igaüks näeb, et need jätavad pildistatavast inetu mulje, kas tõesti fotograaf seda ei märganud?!
Aga kes teie olete?
teisipäev, veebruar 11, 2020
90% inimestest ei saa aru, mida siia kirjutatud on
Palun, millist nime te vasakul oleval pildil näete? Jah, see on nimi, see eelinfo oli ka kõigil olemas ja see nimi on täiesti tavaline ja normaalne nimi, mitte mingi kummaline vaimusünnitis, mida ehk leidub mõnel üksikul õnnetul indiviidil planeedil ja mida isegi kõikvõimas Google nimena tunnistada ei taha. Ma allpool toon ära ka mõned seesugused variandid, mis kindlasti õiged ei ole, aga mida ma nägema olen pidanud. Käekiri on minu silmis loetav, lihtne ja loogiline, ei mingit konksu.
Täna õhtul saabus aga üks filoloog ja tegi terve testtöö vigadeta ära! Saate aru - vigadeta! Täielik hämming pärast kõiki neid lootusetuid katseid erineva tausta ja erineva haridusega inimestega, kes kõik leidsid, et "suht lihtne värk tundus". L. märkis stoiliselt, et täielik võimetus seostada omavahel erinevat infot. No, et loogiline oleks mingistki otsast, vastaks mingitelegi terve mõistuse kriteeriumidele. Lihtsalt kirjutati üles, mis dokumendis paistis, tähed ja numbrid, neid mõttega sõnadeks kokku panemata. Varasematel aastatel pole ikka sellist ikaldust veel olnud ja noh, see viimane, filoloog oli ka tõesti "meieealine". "Kas me tõesti anname siin kõik oma võimetega suisa filoloogi välja!?" ehmatasime meie. Kas on asi selles, et käekiri muutubki mingiks imeviguriks, mida ei loeta ega kirjutata enam? Enamik ju isegi ei trüki, ainult kaabib sõrmega. Kas kunagi oleme meie need, kes kuvarist töntsiks jäänud silmaga vanu käsikirju dešifreerivad, sest keegi teine ei saa neist enam aru? Isegi siis, kui need on tuntud keeltes kirjutatud. Pole ime, et ma lõpetasin ajaloo- ja arheoloogia teaduskonna, ise mõeldes, et mis seos küll meie erialal selle teaduskonnaga?! Paistab, et Aadu Must oli ettenägelikum...
Must pilv langes meie peade kohalt üldse ära tegelikult, sest selgus taaskord, kõik hädad on kommunikatsioonis. Eee...meil on kahe ettevõtte peale kuus inimest, kes teemaga tegelevad, aga ikkagi. Kõik väljakäidud jubedad arvud, kogused ja tähtajad olevat suurte ülemuste sõnul jama ja keegi ei teagi, kust need välja ujusid, kõik saab olema endiselt rahumeelne, roosa ja rõõmus. Kuna paistab, et meid tõepoolest kimbutab kvalifitseeritud tööjõu puudus, siis tänu taevale. Mis sest, et kvalifikatsiooni me ei nõua.
Kaudselt seoses sellega on mul üks murekene ka, nimelt ei saa ma töö juures blogides kommenteerida (oo õudust, mis elu see niisugune on!). Blogida saan, login kenasti Bloggerisse sisse, aga kui kommenteerida üritan, siis Firefox ei näita mulle seda pilti:
Valed vastusevariandid:
Jelliol/Sellion/Jellius/Jellios/Ulsson/Milsson
esmaspäev, veebruar 10, 2020
Õelad plikad
Blogger peksab segast, ma ei saa oma blogis kommenteerida ja paistab, et ilmselt ei saanud vahepeal teiste omades ka, aga ma eeldasin (kasulikem asi siin ilmas!), et küllap blogipidajale mu kommentaar lihtsalt ei sobinud ja ta jättis selle avaldamata.
Mul on 16 raamatut listis "tahan läbi lugeda" ja juba oma kuu aega pole ma neist ühtegi raamatukogust kätte saanud, sest paistab, et ka kõik teised inimesed tahavad neid lugeda. Järjekorda saab ka jah panna, aga raamatukogu blogist selgus, et vähemalt ühel minu soovitavatest on hetkel sabas 75 (!) inimest (öelge veel, et raamatuid ei loeta!) ja enamasti jõuab saba minuni siis, kui kohe üldse ei ole võimalik raamatukokku minna. Õnneks on olemas Margaret Atwood, kes on hea kirjanik ja kirjutanud suure hunniku teoseid, mis ka meie keelde tõlgitud on, seega, kui midagi võtta ei oska, siis tema peale saab kindel olla.
Lugesin "Kassisilma", millel ei olnud üldse sisukirjeldust, aga selgus, et see räägib koolikiusamisest ja just tüdrukute vaatepunktist. Raamat ise oli nii ja naa, ma ei oskagi öelda tegelikult, miks ta mulle erilist muljet ei jätnud, aga teemat tahaks kommenteerida. Seal oli üks lause, mis mulle väga täpne näis, umbes nii, et "tüdrukutega tunnen pidevalt, et pean ennast kaitsma, poistega seda teemat ei ole".
Jaa! Nii on. Jumal teab, miks. No näiteks, kui mees vaatab minu pool aknast välja, siis ma eeldan, et ta vaatabki aknast välja lihtsalt, kui seda teeb naine, eeldan ma automaatselt, et ta vaatab, millal ma viimati aknaid pesin...Kindlasti on olemas ka puhtusefännidest mehi, aga kui keegi neist osutaks, et mul must aken, siis ma vastaks "ja siis? mis see sinu asi on?", ütleks seda naine, ma hakkaks puterdama, kuidas homme just pidin pesema jne. On siin taga perekond? Ema oli see, kes käskis-keelas-kasvatas, isa tegi nalja ja mängis? Aga enamasti ju nii on. Kas mehi kartma ja nendega ebakindlalt käituma hakkavad need, kel kuri ja kamandav isa või ka need, kel isa üldse ei ole? Mul on just vastupidi. Ja muideks, kui mõni mees käitub minu jaoks "nagu naine" st, hakkab elamist õpetama, šokeerun ma päris korralikult - ka sina, Brutus! Meestele ma ei pea midagi tõestama, naistele aga pean.
Raamatus on põhiline psühholoogiline peedistamine, mis põhiliselt keerleb selle ümber, et juhtiv kiusaja sisendab kiusatavale, kuidas too on "valesti" ja "peab end parandama". Nagu ma aru olen saanud, siis enamik psühholoogilisest vägivallast põhineb sellel, ka perevägivald. Mul on seevõrra vedanud, et nii lähedale pole ma endale kedagi lasknud, kellel minu suhtes muutmiskavatsused on ja noh, ma tõesti ei olegi kohanud ühtki vastassoost isikut sääraste kavatsustega. Ok, kunagi üks kirjasõber oli, kes minu jaoks arusaamatu koha pealt kraaksatas, kuidas mul polevat filtrit suu ja aju vahel, mis on mu meelest alusetu laim ja selle asemel, et omaks võtta, püüdsin ma talle kirja teel selgeks teha, et ta eksib, aga tema lõpetas suhtluse üldse ära st ma olen siiani häiritud, kuidas sai mind nõnda valesti mõista, mitte ei puista endale tuhka pähe, mõeldes, miks ma ometi selline hälvik olen. Atwood toob oma raamatus põhjuseks, miks sellistest suhetest ei lahkuta, suure vajaduse mõistmise, sõpruse, läheduse järele. Kiusatav tüdruk on koolis uus, tal ei ole kedagi teist, kui see kamp, kes vahel kiusab, vahel armulik on.
Teisalt see grupikuuluvuse teema on ikka olnud, see "mina olen ka tüdruk, võtke mind kampa!". Ma olin ju kodune laps, kedagi ei tundnud, kui kooli läksin, sammusin siis õpetaja juurde ja ütlesin, et ma tahan ka nende tüdrukutega mängida, öelge neile, palun, et nad mind mängu võtaks! Ilmselgelt jube käitumine, kõigiti valesti. Pärast, käsu peale kampa võetuna, tajusin ikkagi, et sattusin vihma käest räästa alla, ei mina osanud neid mänge ega tahtnudki mängida, mida nemad mängisid. Fake it, until you make it ei töötanud üldse. Ma üritasin edasi enam-vähem põhikooli lõpuni, kuni lõpuks avastasin, et tegelikult on olemas ka minusuguseid tüdrukuid, kellega on mugav ja loomulik suhelda, ma ei pea pingutama nende teiste heakskiidu nimel, sest seda ma ei saavuta iialgi.
Olukord, mis selle mulle selgeks tegi, oli üks sünnipäev, kuhu kutsuti meie klassist kõik va kaks "imelikku" plikat, aga nemad olid omavahel sõbrannad ja ilmselt harjunud "paaria"-staatusega, minu sõbranna, kes oli klassis uus ja tõrjutud ning MINA! Mismoodi? Kuidas mina sellesse kampa sattusin? Halloo, ma ju olen aastaid pingutanud, normaalne paistnud? Kas ainult selle uue sõbranna pärast? Ah, see on raudselt õnnetu eksitus, ma lähen ikkagi kohale! No ja ma läksin sinna ja olin nähtamatu. Nad ei pannud mind tähele, tegelesid oma teemadega, kihistasid ja kepslesid. Ma läksin ära ja keegi isegi ei märganud seda, kõndisin, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks ma ometi sinna ronisin, kui oleksin võinud olla hoopis koos selle sõbrannaga, keda ka ei kutsutud. Pea kogu see kamp läks hiljem edasi reaalklassi ja ma isegi inertsist mõtlesin, et lähen ka, "kõik" ju lähevad. Õnneks andsin endale võimaluse valida täiesti uus klass, kus 90% uusi nägusid, kust leidsin ka sellised inimesi, kellega ma sobisin. Ok, võib-olla läks nii kaotsi mu karjäär eduka insenerina (haa-haa) ja mandun nüüd siin humanitaarias, aga ikkagi.
Ehk siis, sa ei pea kellelegi midagi tõestama, ole nagu oled. Samas, inimene on sotsiaalne olend, ta vajab oma karja - nende kahe vahel on vastuolu. On õnneasi, millisesse seltskonda sa õrnas eas satud, kas sellisesse, mis aktsepteerib või sellisesse, mis väe võimuga muuta üritab. Või oled täitsa üksi ja õnnetu. Õnn on leida omasugused! Mul hiljuti sõbranna tunnistas ka, kuidas ta aastaid, aastaid üritas olla "normaalne" - olla selline nagu üks tüdruk olema peab, mahavisatud aeg, enne kui leidis, et on ikkagi inimesi, kellele ta sobib sellisena nagu on.
P.S. Teemaväliselt ja ise õel plika olles - tule taevas appi, kuidas on võimalik, et pooled testijatest näevad seal, kuhu on kirjutatud täiesti normaalse käekirjaga "Julius", et see on "Jelliol" või mingi sarnane värdnimi?! Mismõttes sa mõtled, et see on loogiline nimi, mis võiks kellelgi olla?! Ma saan aru, et Rögabert ja Dildomar ei pane enam kedagi kulmu kergitama, aga kamoon, tõesti ei teki mingit kahtlust või?! Masendav.
Mul on 16 raamatut listis "tahan läbi lugeda" ja juba oma kuu aega pole ma neist ühtegi raamatukogust kätte saanud, sest paistab, et ka kõik teised inimesed tahavad neid lugeda. Järjekorda saab ka jah panna, aga raamatukogu blogist selgus, et vähemalt ühel minu soovitavatest on hetkel sabas 75 (!) inimest (öelge veel, et raamatuid ei loeta!) ja enamasti jõuab saba minuni siis, kui kohe üldse ei ole võimalik raamatukokku minna. Õnneks on olemas Margaret Atwood, kes on hea kirjanik ja kirjutanud suure hunniku teoseid, mis ka meie keelde tõlgitud on, seega, kui midagi võtta ei oska, siis tema peale saab kindel olla.
Lugesin "Kassisilma", millel ei olnud üldse sisukirjeldust, aga selgus, et see räägib koolikiusamisest ja just tüdrukute vaatepunktist. Raamat ise oli nii ja naa, ma ei oskagi öelda tegelikult, miks ta mulle erilist muljet ei jätnud, aga teemat tahaks kommenteerida. Seal oli üks lause, mis mulle väga täpne näis, umbes nii, et "tüdrukutega tunnen pidevalt, et pean ennast kaitsma, poistega seda teemat ei ole".
Jaa! Nii on. Jumal teab, miks. No näiteks, kui mees vaatab minu pool aknast välja, siis ma eeldan, et ta vaatabki aknast välja lihtsalt, kui seda teeb naine, eeldan ma automaatselt, et ta vaatab, millal ma viimati aknaid pesin...Kindlasti on olemas ka puhtusefännidest mehi, aga kui keegi neist osutaks, et mul must aken, siis ma vastaks "ja siis? mis see sinu asi on?", ütleks seda naine, ma hakkaks puterdama, kuidas homme just pidin pesema jne. On siin taga perekond? Ema oli see, kes käskis-keelas-kasvatas, isa tegi nalja ja mängis? Aga enamasti ju nii on. Kas mehi kartma ja nendega ebakindlalt käituma hakkavad need, kel kuri ja kamandav isa või ka need, kel isa üldse ei ole? Mul on just vastupidi. Ja muideks, kui mõni mees käitub minu jaoks "nagu naine" st, hakkab elamist õpetama, šokeerun ma päris korralikult - ka sina, Brutus! Meestele ma ei pea midagi tõestama, naistele aga pean.
Raamatus on põhiline psühholoogiline peedistamine, mis põhiliselt keerleb selle ümber, et juhtiv kiusaja sisendab kiusatavale, kuidas too on "valesti" ja "peab end parandama". Nagu ma aru olen saanud, siis enamik psühholoogilisest vägivallast põhineb sellel, ka perevägivald. Mul on seevõrra vedanud, et nii lähedale pole ma endale kedagi lasknud, kellel minu suhtes muutmiskavatsused on ja noh, ma tõesti ei olegi kohanud ühtki vastassoost isikut sääraste kavatsustega. Ok, kunagi üks kirjasõber oli, kes minu jaoks arusaamatu koha pealt kraaksatas, kuidas mul polevat filtrit suu ja aju vahel, mis on mu meelest alusetu laim ja selle asemel, et omaks võtta, püüdsin ma talle kirja teel selgeks teha, et ta eksib, aga tema lõpetas suhtluse üldse ära st ma olen siiani häiritud, kuidas sai mind nõnda valesti mõista, mitte ei puista endale tuhka pähe, mõeldes, miks ma ometi selline hälvik olen. Atwood toob oma raamatus põhjuseks, miks sellistest suhetest ei lahkuta, suure vajaduse mõistmise, sõpruse, läheduse järele. Kiusatav tüdruk on koolis uus, tal ei ole kedagi teist, kui see kamp, kes vahel kiusab, vahel armulik on.
Teisalt see grupikuuluvuse teema on ikka olnud, see "mina olen ka tüdruk, võtke mind kampa!". Ma olin ju kodune laps, kedagi ei tundnud, kui kooli läksin, sammusin siis õpetaja juurde ja ütlesin, et ma tahan ka nende tüdrukutega mängida, öelge neile, palun, et nad mind mängu võtaks! Ilmselgelt jube käitumine, kõigiti valesti. Pärast, käsu peale kampa võetuna, tajusin ikkagi, et sattusin vihma käest räästa alla, ei mina osanud neid mänge ega tahtnudki mängida, mida nemad mängisid. Fake it, until you make it ei töötanud üldse. Ma üritasin edasi enam-vähem põhikooli lõpuni, kuni lõpuks avastasin, et tegelikult on olemas ka minusuguseid tüdrukuid, kellega on mugav ja loomulik suhelda, ma ei pea pingutama nende teiste heakskiidu nimel, sest seda ma ei saavuta iialgi.
Olukord, mis selle mulle selgeks tegi, oli üks sünnipäev, kuhu kutsuti meie klassist kõik va kaks "imelikku" plikat, aga nemad olid omavahel sõbrannad ja ilmselt harjunud "paaria"-staatusega, minu sõbranna, kes oli klassis uus ja tõrjutud ning MINA! Mismoodi? Kuidas mina sellesse kampa sattusin? Halloo, ma ju olen aastaid pingutanud, normaalne paistnud? Kas ainult selle uue sõbranna pärast? Ah, see on raudselt õnnetu eksitus, ma lähen ikkagi kohale! No ja ma läksin sinna ja olin nähtamatu. Nad ei pannud mind tähele, tegelesid oma teemadega, kihistasid ja kepslesid. Ma läksin ära ja keegi isegi ei märganud seda, kõndisin, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks ma ometi sinna ronisin, kui oleksin võinud olla hoopis koos selle sõbrannaga, keda ka ei kutsutud. Pea kogu see kamp läks hiljem edasi reaalklassi ja ma isegi inertsist mõtlesin, et lähen ka, "kõik" ju lähevad. Õnneks andsin endale võimaluse valida täiesti uus klass, kus 90% uusi nägusid, kust leidsin ka sellised inimesi, kellega ma sobisin. Ok, võib-olla läks nii kaotsi mu karjäär eduka insenerina (haa-haa) ja mandun nüüd siin humanitaarias, aga ikkagi.
Ehk siis, sa ei pea kellelegi midagi tõestama, ole nagu oled. Samas, inimene on sotsiaalne olend, ta vajab oma karja - nende kahe vahel on vastuolu. On õnneasi, millisesse seltskonda sa õrnas eas satud, kas sellisesse, mis aktsepteerib või sellisesse, mis väe võimuga muuta üritab. Või oled täitsa üksi ja õnnetu. Õnn on leida omasugused! Mul hiljuti sõbranna tunnistas ka, kuidas ta aastaid, aastaid üritas olla "normaalne" - olla selline nagu üks tüdruk olema peab, mahavisatud aeg, enne kui leidis, et on ikkagi inimesi, kellele ta sobib sellisena nagu on.
P.S. Teemaväliselt ja ise õel plika olles - tule taevas appi, kuidas on võimalik, et pooled testijatest näevad seal, kuhu on kirjutatud täiesti normaalse käekirjaga "Julius", et see on "Jelliol" või mingi sarnane värdnimi?! Mismõttes sa mõtled, et see on loogiline nimi, mis võiks kellelgi olla?! Ma saan aru, et Rögabert ja Dildomar ei pane enam kedagi kulmu kergitama, aga kamoon, tõesti ei teki mingit kahtlust või?! Masendav.
laupäev, veebruar 08, 2020
Miks ei tasu gripihooajal sigida ja muid murekohti
Mul on aastaid see teema keelel olnud, aga ei ole julgenud kirjutada, sest noh, äkki sõnan ära või midagi (jaa, mina, "ei usu kedagi ega midagi", aga omakasu nimel ikka pingutan). Nüüd on häda käes ja võin rahulikult avaldada. Oh seda õndsust! Nimelt pole mu vanem laps viimased, vähemalt 5 ja pool aastat kordagi arvestavalt haige olnud. Ei olnud viimasel lasteaiaaastal ja ka kooli pole ma veel kordagi pidanud tõendit kirjutama, nii et nüüd pidin välja uurima, kuidas seda teha üldse. Meenus kunagine film "Purunematu", kus Bruce Willisel sama "häda" küljes oli, seal selgus muidugi, et universumi tasakaal - kuskil oli paha mees, kes kogu aeg katki läks ja siis Bruce oli see hea kangelane ja purunematu, kellesse hädad ei haakunud. Mis lõpus sai, ei mäleta.
Nüüd siis on meil....nohu. Aga piisavalt räme, et minu arust ei peaks kooli minema. Palavikku pole ei mina ega tema peaaegu kunagi näinud, samuti paistame olevat immuunsed näiteks tuulerõugete suhtes (kaks aastat möllasid lasteaias, Mini ei saanud kordagi, mu ema väidab, et mina pole ka iial seda põdenud). Jõhkralt haiged olime eelmises korteris elades, kus hiljem seina seest hallitus välja tuli. Kui Mini sündis, olime mõlemad mehega täiesti haiged, hiljem isegi sünnitusmaja personal küsis, kas oleme võimelised beebi eest hoolt kandma, mees lebas perepalatis teki all ega liigutanud ka end, kui arstid ringi käisid. Ma ei mäleta, kas siis ka mingi üldine epideemia ringi käis, aga varakevad, vabalt võis olla. Mikro sündides oli haigla igatahes karantiinis. Ma ei tea, miks ma otsi kokku ei pannud ja sellest õppust ei võtnud ning sel aastal Mikro sünnaks mängutoa kinni panin? Pidu katku ajal? Sünnipäeva päeval oli lasteaias 18st lapsest kohal 6. Sünnipäevale tuli 14 kutsutust (ei ole vahetegija lapsevanem, lihtsalt liitrühm ja alla 3-aastaseid ei hakanud kutsuma koolieeliku peole) 6+ üks üllatuskülaline. Õnneks sünnipäevalaps ise ei kurvastanud (tal pole enne ühtki "suurt" pidu üldse olnud lihtsalt), kuigi minu igikestvaks hämmelduseks suur osa inimesi siiski ei pea vajalikuks enda mitteilmumisest kuidagi teatama, isegi kui kutsel vastav märge. Lubasin, et olgu see viimane kord, epideemiate ajal sündinud ei saa endale lihtsalt sünnipäevi lubada.
Mul endal ka nohu nüüd, istusin öösel 3 ja 4 vahel üleval, valutasin pead ja manasin esile musti stsenaariume, sest noh, ärasõnumine eks. Kaeblesin siin ju, et vähe tööd jne, nüüd siis selgus, et detsembrist saati lubatud uus klient tuleb nüüd ja kohe ja ennustatud 2000 faili asemel nädalas tuleb 1000 päevas ja 24 tunnise tähtajaga. Loomulikult on suurem osa aasta lõpus värbamiskonkursil ootele pandud inimestest endale töö leidnud või niisama kättesaamatud ja kuna kommunikatsioon on meil ka täielik 0, siis osalt on signaalid, et päris kindel ikka ei ole see leping kliendiga üldse, seega ma üritasin kätte saada neid, kes ei peaks meile tööle asumiseks end vanalt töölt lahti võtma. No mõne sain ka, ma olen 15 aastat seda tööd teinud, me kõik oleme ja seetõttu ilmselt võimetud töö keerukust adekvaatselt hindama, aga ilmselgelt ei ole see GoWorkaBiti stiilis "inimene tänavalt trükkima panna" töö nagu ülemused arvavad, sest noh...Inimesed ei saa uue programmi toimimispõhimõtetest aru, ilmselt eeldatakse mingit "paberilt Excelisse" varianti, mitte poolintelligentset süsteemi. Inimesed ei julge küsida, kui nad aru ei saa, soperdavad jumal teab mida, väljundfail tuleb nii pekkis, et me ei saa isegi aru, kuidas niimoodi saab teha, et ühte lahtrisse täidetavad andmed on teises, klikitud on suvaliselt errorkoode sisse jne. Kui sul tuleb mingi arusaamatu asi ette, siis sa ju küsid abi, mitte ei vajuta suvaliselt "yes"? Inimesed, kes saavad programmist aru, ei suuda lugeda käekirja või loevad käekirja vaatamata suurt pilti ja loogikat kasutamata. No, et lapsel ja vanemal peaks ikka olema sama perenimi, mitte tähevõrra erinev. Et e-mail on sageli seotud inimese nimega, mitte laest võetud tähekombinatsioon. Et tavaliselt inimene tellib ühe foto endale, mitte seitse ühesugust, kuigi number ühe võib kirjutada nii, et see näeb välja nagu 7. Et tärn tähendab, et inimene soovib ühte toodet. Jumal küll, mida me teeme niimoodi!? 15 faili sisestamiseks läheb neil 45 minutit, mul alla viie. Ok, kiirus paraneb, programm on õpitav, kui juletaks küsida (kes ei julge kohe, ei hakkagi julgema), aga loogikat märkama õppida ei ole võimalik, seda olen ma aastate jooksul õppinud. Teisalt paneb see mind mõtlema sellele, milline paganama "maa sool" me siin kolmekesi oleme. Kahjuks ei paista keegi teine sellest aru saavat. Et varem olevat seda tööd teinud mingid ajutiselt sisseostetud tüübid Rootsis - kuidas? Ma tahaks nende kvaliteeti näha. Kas asi on selles, et nemad tegidki seda paberil ja suurt osa inimesi hirmutab arvuti? Rootslased on targemad kui eestlased? Noh, igatahes on nüüd ilmselt kriips peal meie mõnetunnistel tööpäevadel ja saab "rõõmsalt" ületunde vihtuda, sest me oleme siin nii paganama asendamatud.
Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti "imeliselt" saabunud? Miks kõik s*** korraga selga peab vajuma?
Vabandage, aga kas see on seal koolnud kukk prügiauto katusel? Meile tundus küll, a kuda ta sinna sai? A miks nii?
Nüüd siis on meil....nohu. Aga piisavalt räme, et minu arust ei peaks kooli minema. Palavikku pole ei mina ega tema peaaegu kunagi näinud, samuti paistame olevat immuunsed näiteks tuulerõugete suhtes (kaks aastat möllasid lasteaias, Mini ei saanud kordagi, mu ema väidab, et mina pole ka iial seda põdenud). Jõhkralt haiged olime eelmises korteris elades, kus hiljem seina seest hallitus välja tuli. Kui Mini sündis, olime mõlemad mehega täiesti haiged, hiljem isegi sünnitusmaja personal küsis, kas oleme võimelised beebi eest hoolt kandma, mees lebas perepalatis teki all ega liigutanud ka end, kui arstid ringi käisid. Ma ei mäleta, kas siis ka mingi üldine epideemia ringi käis, aga varakevad, vabalt võis olla. Mikro sündides oli haigla igatahes karantiinis. Ma ei tea, miks ma otsi kokku ei pannud ja sellest õppust ei võtnud ning sel aastal Mikro sünnaks mängutoa kinni panin? Pidu katku ajal? Sünnipäeva päeval oli lasteaias 18st lapsest kohal 6. Sünnipäevale tuli 14 kutsutust (ei ole vahetegija lapsevanem, lihtsalt liitrühm ja alla 3-aastaseid ei hakanud kutsuma koolieeliku peole) 6+ üks üllatuskülaline. Õnneks sünnipäevalaps ise ei kurvastanud (tal pole enne ühtki "suurt" pidu üldse olnud lihtsalt), kuigi minu igikestvaks hämmelduseks suur osa inimesi siiski ei pea vajalikuks enda mitteilmumisest kuidagi teatama, isegi kui kutsel vastav märge. Lubasin, et olgu see viimane kord, epideemiate ajal sündinud ei saa endale lihtsalt sünnipäevi lubada.
Mul endal ka nohu nüüd, istusin öösel 3 ja 4 vahel üleval, valutasin pead ja manasin esile musti stsenaariume, sest noh, ärasõnumine eks. Kaeblesin siin ju, et vähe tööd jne, nüüd siis selgus, et detsembrist saati lubatud uus klient tuleb nüüd ja kohe ja ennustatud 2000 faili asemel nädalas tuleb 1000 päevas ja 24 tunnise tähtajaga. Loomulikult on suurem osa aasta lõpus värbamiskonkursil ootele pandud inimestest endale töö leidnud või niisama kättesaamatud ja kuna kommunikatsioon on meil ka täielik 0, siis osalt on signaalid, et päris kindel ikka ei ole see leping kliendiga üldse, seega ma üritasin kätte saada neid, kes ei peaks meile tööle asumiseks end vanalt töölt lahti võtma. No mõne sain ka, ma olen 15 aastat seda tööd teinud, me kõik oleme ja seetõttu ilmselt võimetud töö keerukust adekvaatselt hindama, aga ilmselgelt ei ole see GoWorkaBiti stiilis "inimene tänavalt trükkima panna" töö nagu ülemused arvavad, sest noh...Inimesed ei saa uue programmi toimimispõhimõtetest aru, ilmselt eeldatakse mingit "paberilt Excelisse" varianti, mitte poolintelligentset süsteemi. Inimesed ei julge küsida, kui nad aru ei saa, soperdavad jumal teab mida, väljundfail tuleb nii pekkis, et me ei saa isegi aru, kuidas niimoodi saab teha, et ühte lahtrisse täidetavad andmed on teises, klikitud on suvaliselt errorkoode sisse jne. Kui sul tuleb mingi arusaamatu asi ette, siis sa ju küsid abi, mitte ei vajuta suvaliselt "yes"? Inimesed, kes saavad programmist aru, ei suuda lugeda käekirja või loevad käekirja vaatamata suurt pilti ja loogikat kasutamata. No, et lapsel ja vanemal peaks ikka olema sama perenimi, mitte tähevõrra erinev. Et e-mail on sageli seotud inimese nimega, mitte laest võetud tähekombinatsioon. Et tavaliselt inimene tellib ühe foto endale, mitte seitse ühesugust, kuigi number ühe võib kirjutada nii, et see näeb välja nagu 7. Et tärn tähendab, et inimene soovib ühte toodet. Jumal küll, mida me teeme niimoodi!? 15 faili sisestamiseks läheb neil 45 minutit, mul alla viie. Ok, kiirus paraneb, programm on õpitav, kui juletaks küsida (kes ei julge kohe, ei hakkagi julgema), aga loogikat märkama õppida ei ole võimalik, seda olen ma aastate jooksul õppinud. Teisalt paneb see mind mõtlema sellele, milline paganama "maa sool" me siin kolmekesi oleme. Kahjuks ei paista keegi teine sellest aru saavat. Et varem olevat seda tööd teinud mingid ajutiselt sisseostetud tüübid Rootsis - kuidas? Ma tahaks nende kvaliteeti näha. Kas asi on selles, et nemad tegidki seda paberil ja suurt osa inimesi hirmutab arvuti? Rootslased on targemad kui eestlased? Noh, igatahes on nüüd ilmselt kriips peal meie mõnetunnistel tööpäevadel ja saab "rõõmsalt" ületunde vihtuda, sest me oleme siin nii paganama asendamatud.
Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti "imeliselt" saabunud? Miks kõik s*** korraga selga peab vajuma?
Vabandage, aga kas see on seal koolnud kukk prügiauto katusel? Meile tundus küll, a kuda ta sinna sai? A miks nii?
laupäev, veebruar 01, 2020
Seks ja vägivald - Virginie Despentes. Vernon Subutex1
"Naised arenevad vanusega edasi. Nad püüavad endaga toimuvat lahti mõtestada. Mehed jäävad kangelaslikult samasugusteks ja käivad siis korraga alla. Mida vanemaks nad saavad, seda enam seostuvad armastus ja seks neil lapsepõlvega. Nad tahaks tüdrukuliku välimusega naistele lapsikut juttu ajada, teha lollusi nagu koolihoovis. Mitte keegi ei viitsi vanamehe himudest kuulda, liiga piinlik on." (lk 46) Pakun, et Houellebecq oleks sunnitud noogutama.
Aga mingil hetkel sai seda kõike liiga palju. Jah, autor oskab oma karakterid huvitavaks kirjutada, aga ikkagi hakkavad nad omavahel segi minema, sest olgugi, et see on muljetavaldav läbilõige Prantsuse ühiskonnast - ülirikas paheline pankur, kes peab end mässajaks, heroiinile poja kaotanud vanaproua, naisepeksja, rikka pärijannaga abielus läbikukkunud filmirežissöör, pornostaari tütrest moslem, H&M-i müüjast paremäärmuslane, arengupeetusega kerjusnaine jne jne, on nad kõik mingil moel õnnetud ja düsfunktsionaalsed. Ja olgugi, et sa mõistad, jah sellised inimesed ongi olemas, siis kaasa elada on neile küllaltki raske, sest sisimas sa ikkagi ei mõista neid. Nad ehk annavad ühe omapärase lisanduva vaatenurga elule, aga see on ka kõik, sa tead ju niikuinii, et "igasugu väärakaid eksisteerib." Mis mind kõige rohkem tüütas, oli aga see, et mu meelest on Despentes natuke nagu kinni jäänud oma vanadesse hilpudesse, mis tema puhul on siis vist pigem eevaülikond, nimelt töötas ta varem seksitööstuses. Sugutung inimeste käitumise peamise motivaatorina on mu meelest sügavalt ülehinnatud. Punkt. Ma ei viitsi enam lugeda kõiki neid Houellebecq'i ja muude trendikate kloone, kes sellele altarile oma töid ohverdavad.
Kõige raskemasse olukorda asetab ennast inimene, kellel on teistelt midagi vaja. Ta ei saa ilma sõltumata hakkama. Jah, tänu rahale oleme me kõik sellesse vastastikuse sõltuvuse ringi tõmmatud - ei ole võimalik kõike eluks vajalikku ise luua ja kasvatada, kuldmune ka ei oska muneda, aga rahata maailmas hakkama ei saa. Seda sõltuvust saab kuidagi endale talutavamaks muuta, vähemalt siin maailmaosas, kus ametlikult orjatööd ei esine. Aga seada end sõltuvusse läbikäimisest teiste inimestega? Mille nimel? Et saada keppi? Vabandage mind, aga hea seksi jaoks ei ole vaja teist inimest. Teine inimene on pigem ebausaldusväärne muutuja, taevaliku seksi asemel võib hoopis igasugu jama otsa sattuda. Jah, inimene ei ole harjunud üksindusega, lähedust tahaks, oleme harjunud koopas külg külje kõrval sooja saamiseks magama, aga lähedus toimib mu meelest muul tasandil kui seks. Pidevalt mööda linna keppi otsides lähedust ju ei saa, aga millegipärast teevad selle vea kõik need tänapäeva moodsad kirjanduskangelased. Ja siis pärast kannatavad. Lähedus saab tekkida vaid kahe üksteisele meeldiva (ja mitte ainult füüsilisel tasandil!) vabatahtlikult koosolemist nautiva inimese juures. Teine teema on juba see, et ma ei saa üldse aru, kuidas saab suvaline inimene füüsiliselt ligitõmbav olla ilma teda tundmata. Raamatutes juhtub seda pidevalt mõlema soo puhul. Vaadata jah võib, aga omale koju voodisse vedada selline? No ei. Mulle tundub, see "issand, ma tahan teda ja kohe!" ikkagist kompensatsioonimehhanismina madalale enesehinnangule - "ma pean ta saama, et tõestada endale, ma meeldin inimestele, nad tahavad mind." Üldiselt, see probleemistik on kuidagi igav ja äraleierdatud.
Põnevaim tegelane raamatus on minu jaoks naisepeksja. Jah, ma riskin jälle selle vägivallaõigustaja tiitliga, aga sellega on mind ennegi pärjatud, ma ei väsi kordamast, et ei õigusta, püüan vaid lahti mõtestada.
"Sa lõid oma naist? Kas ta pettis sind või?"
"Sa ei löö oma laste ema sellepärast, et ta midagi halba teeb. Sa lööd teda sellepärast, et sa oled vägivaldne." (lk 253)
"Kui ma vägivallast loobun, siis mis mulle alles jääb?" /.../Millal ta veel saaks tunda, et ta on elus, et tal on oma nahas hea olla, kui tal enam viha ei oleks?" (lk 244)
"Minu probleem on selles, et ma pole üldse suitsiidne. Muidu ma teaks, mida teha tuleb." (lk 254)
Mulle tundub see reaalne. Mida sa teed sel juhul? Inimene üldiselt surub enda ebameeldivad ja üldise, lubatud kuvandiga vastuolus olevad küljed lihtsalt maha või siis püüab neid õigustada ning ilustada. Raamatu naisepeksja üritab seda kõike samuti, kuni hetkeni, mil kaardimajake kokku kukub ning tal ei jää üle muud kui tunnistada, et jah, oligi klassikaline koduvägivald, ei mingit "meie olukord on teine"; "see ei ole nii hull". Erinevus teiste teraapias kohatud meestega on temal see, et ta võtab vägivalla omaks, ta ei hakka arvamagi, et paraneb ning leiab, et kõik need teised, kes väidavad end paranevat, lihtsalt valetavad, milles ma pakun, on tal ka õigus. Sa ei parane, sest see on sul loomuses ja seda ei muuda. Kui end ära tappa ei suuda ja eralduses elada pole võimalik (profülaktika mõttes vangi ei panda ju), siis mis teed? Tüüp hoiatab inimesi enda eest, aga vana tõde on see, et tõde ei usuta, aususega pole harjutud, selline inimene tekitab vastupidi huvi oma isiku vastu. "Ah, küllap sa valetad, dramatiseerid üle, õige peksja ei ütleks iial, et ta peksab, sa oled nii nunnu!" Hakata ennast meeldivalt hävitama? Nagu Bukowski ütles (väidetavalt): "Leia, mis sulle meeldib ja lase sellel end tappa!" Raamatu naisepeksja kavatseb end surnuks juua. Ma ei oska ausalt öeldes midagi targemat välja pakkuda.
Tellimine:
Postitused (Atom)