Geenid

Ma siin olen mõelnud, et kui mul oleks ainult üks laps, siis ma ilmselt usuks siiani enda kehva suhtlemisoskuse põhjuseks olevat mingi vea minu varajases sotsialiseerimises. No et oleks ikka pidanud mu varem kollektiivi viima vms. 

Mini nimelt on selles osas ideaalne inimene. Ma võiksin endale vastu rindu taguda, et näe, mina tegin ja vaat kui õigesti! Ta mul ükspäev suisa sõnas, et on vist klassis kõige populaarsem - mitte mingis kisakooritüdruku mõttes siis, vaid lihtsalt selles osas, et ta on inimene, kes suhtleb vabalt kõigiga, kui enamik siiski omab mingit kindlat suhtlusvõrgustikku ega kipu väga väljastpoolt seda sõbrustama. Noh, ta oli ka laps, kes iial ei läinud enne liivakasti, kui seal kedagi ees ei olnud. Mu ekstravertse sõbranna lapsed näiteks vastupidi eeldasid, et ema ajaks teised lapsed eest ära, enne kui nemad julgevad liivakasti minna. Lasteaias nenditi ka, et ta on ainuke (!) tüdruk, kes mängib kõigiga, olenemata soost. Mulle tundub, et tal on mingi eriline omadus olla siiralt ja kritiseerimata huvitatud teisest inimesest. Kunagi küsisin, kas ta kunagi kellegagi tülitsenud ka on, sest ta on mulle tunnistanud (lihtsalt fakti konstateerimise mõttes, mitte kriitiliselt), et paaril ta sõbrannal on päris lühike süütenöör, ta mõtles ja vastas, et pigem ei, ta lihtsalt ootab kui teise tujutus üle läheb ja eemaldub kui vaja. Jeerum, mulle meenuvad lapsepõlve sõprused vaid ühe pideva draamade jadana....

Rääkides draamadest, siis jõuame Mikro juurde...See laps on minu lapsepõlve risti ja viletsuse kordus, täielikult. Ja ma olen teda sotsialiseerinud. Pigem on mul tunne, et see teeb pigem halba kui head. Praeguseks ei oska ma muud lohutust leida, kui et, kasvad suuremaks, leiad maailmast üles ka need vähesed, kellega sinusugune sobib. Neljandas klassis ei ole see ilmselt eriliseks lohutuseks. Või on see ikka õnne küsimus ka, et missugusesse kollektiivi sa satud? Mini klass on üle kooli tugev ja kui nad terve kambaga tal sünnipäeval käisid, siis ma hoidsin jõuga pisaraid tagasi, sest mis mõttes on ühed teismelised nii lahedad, vabad, arukad, ühtehoidvad? Mismoodi meie toona teesklesime, üritasime kõik ühesugused olla, põlata igasugust eristumist jne. Ma ei tea, on see mingi ajastu vaim? Ja ometi, ma olen kuulnud, et ei ole mitte kõik tänapäeva klassid sellised. Kas nad olid algusest peale sellised?

Mikrol on muide sama klassijuhataja, kes Minil, aga mulle tundub, et klassi vaim, kui seda üldse on, on teistsugune. Just selline, nagu mul omal ajal. Ole meie moodi või me ei võta sind mängu! Katsu sa aga meist eristuda või kuskiltotsast parem paista - küll me juba karistame! Selline arg lambakari, mitte grupp vabasid indiviide. No nad on nooremad ka. Aga ma ei mäleta, et Mini klassil kunagi nende ühtekuuluvustunne puudunud oleks. 

Muidugi on Mikrol õpetaja meelest "suhtlemisprobleemid", mida sama õpetaja Minil iial ei täheldanud, aga kas suhtlemisprobleemid ei ole siiski osaliselt tingitud keskkonnast? No et sa ei saa olla sõbralik nendega, kes sinuga sõbralikud ei ole? Et sa üldse oled sunnitud laskuma mingitesse draamadesse? Pole draamasid, pole ka suhtlemisprobleeme? 

Mikro raudselt ei ole nii hea suhtleja kui Mini, aga nagu ma olen veendunud, siis see ei ole väga õpitav ka. Sa ei tohi iseennast alla suruda, et teistele meeldida. Kui sa ei meeldi neile sellisena, nagu sa oled, polegi vist väga miskit parata? 

Kõige napakam on asja juures see, et ma ei tea, kui tõsise probleemiga tegelikult tegemist on. "Õrna hingega laps" nagu ütles vanaema mu kohta. Mind ei kiusatud ju, lihtsalt ma ei olnud nagu väga populaarne ega kellegi esimene valik. Mulle tundub, et Mikroga on üsna sama. Tal mingid sõbrad ju on, ta ei ole otseselt äratõugatu, kohati tundub, et ta ise hoiab eemale ja leiab, et teised peaks teda paluma, mingites olukordades suheldakse normaalselt, aga võrreldes Mini draamavaba eluga on see ikkagi...koormav.

Karma

Eile sai siis pool päeva irvitatud nende vaeste "Madruse tänava elanike"* üle, kellel "ebaloomulikult karjuvad veised" öösiti magada ei lase. Johhaidii - sa kolid maale ning avastad siis, et raisk, siin on mingi loodus ja põllumajandus ja rahu vabšee ei saa ja kus see kord ja kohus... Ja üldse ei ole piinlik? Leiadki, et kõik on sinu õigus ja kõik peab tiirlema sinu ümber? Meil näiteks on suvila juures hullunud rähn - röögib ja täiesti ebaloomulikult muidugi (sest ainult inimese kombed ja vajadused on loomulikud!), tunde ja tunde kileda häälega, aga no mis sa teed - pigem on koomiline ja naljakas, ei tuleks selle pealegi, et kuhugi kaevata või linnul kael kahekorra keerata. Naaber näiteks, looduskaitsealal, mürgitab sipelgaid. Häirivad ju, hammustavad isegi vahepeal, õudne!

Heidame siis oma vaikses kesklinnakorteris õndsale unele, mõtteis parastades lolle uuselamurajooni elanikke, kes, silmad unetusest punased, möögimise taustal voodeis vähkrevad, kui järsku, otse kõige magusama suikumise ajal, L. voodist üles kargab. Ahaa - tuul rapib mingis toas rulood, nüüd kuulen mina ka. Kõikvõimalikud rulood saavad kinni, aga plaksumine ei lakka. Selline, nagu kuskil keegi valmistaks mikroahjus popkorni. Täesti õudne, oleks siis, et ühtlane hääl, aga ei, vahel mitu plaksu järjest, siis juba natukeseks vaikus ja hakkab jälle pihta. Hiina piin! Mingil hetkel jääb õnneks järele ja just hakkan tagasi unerüppe vajuma, kui L. sosistab: "Nüüd nagu tilguks midagi kuskil, sa ei kuule?"....Karma, mis muud.

P.S. Kas teil on ka FB ja Insta täielikult 9GAGiks muutunud? No ma põhimõtteliselt inimeste postitusi enam üldse ei näe, ainult mingid lollid naljavideod ja uudised kuulsustest, vahepeal viskas suisa mingit "Nairobi Today" stiilis uudistesaiti vahele. Ma ei salga, sai tõesti paari linki lolli peaga vajutatud ka, aga ta isegi ei näita infot minu eelistuste järgi, vaid justkui kompab neid, pakkudes ühel päeval Beyonce´i fännilehti ja teisel Avril Lavigne´t, kellest kumbki mind üldse ei huvita ja kelle linke ma iial avanud pole. Eile vihastasin ennast seaks, kui silme ette jäi mingi võigas pilt mingist võikast õudukast, kus keegi paljas naine oli teibasse aetud, strateegilised kohad muidugi mustade ristkülikutega kaetud, sest tiss ja tuss - fuih! aga vägivald jaaa! Enam ei viitsi kaebama ka minna, nad alati vastavad mulle, et ei, see nüüd küll meie community standardeid ei riku. Kustutaks selle jama täitsa ära, aga samas, igasugu üritustega kursis olemiseks on FB siiski vajalik. Kas on mingi koht, kus saan uudisvoogu suunata ainult need, keda ma päriselt jälgin?

*Madruse tänav asub tegelikult hoopis teisel pool linna servas, st hulle on igal pool. P.S. Alles praegu avastasin, et nüüdsed hädalised elavad iroonilisel kombel Mõisniku tänavas - no siis pole ju ime, kui mingid pööbli pudulojused häirivad.

Matriarhaat

Kirjutan siis vastukaaluks Andrei Hvostovi "Kirjad Maarale" raamatule, mis on kokkuvõttes üks väga huvitav lugemine. Mulle imponeerivad ausad pessimistid, kuigi jah, kohati ei ole meeldiv lugemine. Pigem võib ehk öelda, et ma kohe üheüldse ei seedi igasuguseid ülipositiivseid rõõmurullikesi, kelle jaoks tulevik on helge nagu haldja hame ja minevik oli lausa paradiis. 

Ma oponeeriks ainult natuke selles ülla naissoo teemas, mida Hvostov muu hulgas ka puudutab. Ma loodan, et väga "emaseseletusena" välja ei kuku (Hvostov tõlgib "mansplainingu" tabavalt "isaseseletuseks")

Punkt üks - Hvostov, kes oli üks neist, kes ajas Eestis seda "iga lapse eest üks hääl valimistel"- asja, imestas, kuidas noored naised selle plaani vastu olid ja leidis, et naised muutuvad pärast lapse saamist konservatiivseteks ning püüavad oma lapsi kaitsta poliitikasse tõmbamise eest. 

Mkmm - naised ei muutu pärast sünnitamist võluväel konservatiivideks, pärast laste saamist puutuvad nad paratamatult rohkem teiste lapsevanematega kokku kui mehed (alates haiglast lõpetades lastevanemate koosolekuga, jaa, mehi on mõlemas kohas ka, aga oluliselt vähem kui naisi) ning see purustab igasugused illusioonid - liiga palju kohtad selliseid, kellelt tuleks igasugune valimisõigus üldse ära võtta. Ehk siis täpselt sama järeldus, milleni Hvostov peatüki lõpus ka ise jõuab - laste arv perekonnas ei tähenda sugugi seda, et inimesed teeks oma valimisotsused tulevast põlve silmas pidades. 

Punkt kaks - imestama pani, kui palju lehekülgi raiskas Hvostov selleks, et püüda seletada, miks Savisaar naistele meeldis. Et oli see nüüd võim, raha vms. Et äkki väline ei olegi peamine? Ja lõpuks öelda, et Savisaar oli mees, kes pidas alati oma lubadusi. Aga see ju ongi ainus, mis loeb? 

Punkt kolm. Matriarhaadi idealiseerimisega tuli mul meelde omaaegne Valgemetsa laager. Ei, tüdrukud ja naised ei ole loomult kokkuhoidvad ja kui nemad võimule lasta, siis ei saabu automaatselt õiglus ja rahu maa peale. Naised on ka inimesed. Mu meelest on üsna teada see, et meeste elimineerimisel muutuvad tüdrukuteseltskonnad täpselt samasugusteks meestekampadega, keda Hvostov kirjeldab. Igasugu naiste kolooniad, koolid jms - seal on olemas täpselt samamoodi allalaskjad ja allalastud, esineb seksuaalset vägivalda jms. Naiste omavaheline kokkuhoidmine ja nõrgemate eest hoolitsemine kehtib ainult teatud tingimustel ja mulle tundub üheks selliseks just nimelt meessoo, kui füüsiliselt tugevama lähedalolu. 

Valgemetsa laagri juurde, ma sattusin tüdrukute majja umbes kümnesena, ma ei olnud enam nunnu väikelaps, kes suurtele tüdrukutele meeldinud oleks. Ma olin selline kohmakas ja omaettehoidev eelteismeline, kes juhtus olema oma toas kõige noorem ja kelle tõttu see tuba ei saanud pioneerilikul tubade paremusvõistlusel eriti esikohti, kuna ma ei suutnud oma voodit päris nii siledaks teha nagu nõutud ja ka minu korrapidajaks olemise päevadel ei vastanud toapõranda puhtus kehtestatud standardile. Mis te arvate, et minu toa suuremad tüdrukud tundsid mulle kaasa ja aitasid mind või? Ainult poiste juuresolekul sai end turvaliselt tunda, siis ei mõnitatud, sest miskipärast oli neile suurtele plikadele maru oluline poiste ees etendada kuvandit endist kui hoolivatest naisterahvastest. Tulevased emakandidaadid ikkagi.

Töövõimetu

Oeh, millise pingepeavalu ma esmaspäeval sain! Meile tuli nimelt uus asendustöötaja ja talle oli vaja vajalikke dokumente tutvustada (ning selgitada, kuidas kõik on mõttetu formaalsus, tegelt võib ikka siis söömas käia, kui kõht tühi, aga sisekorraeeskirjades peab kellaajaliselt kirjas olema jne), allkirju võtta, niisama asju seletada ja töötegemist näidata. Mitte midagi kontimurdvat normaalsele inimesele. Ma tahakski aru saada, kas ma olen tõepoolest selline inimene, keda seesugune muutus rutiinis niimoodi raputab, või on see õpitud harjumus - ma olen lihtsalt aastaid töötanud vaikuses, klapid peas, omaette, mitte kellegagi suheldes. Äkki, kui ma oleks eluaeg "normaalset" tööd teinud - koosolekud, töörühmad, suvaline kontoriloba jne, ma ei pilgutaks silmagi mingi uue töötaja juhendamise peale? Siiski ma vahel ikka piilun tööpakkumisi ja sisemiselt võdisen, sest enamikul on nõueteks suhtlemisoskus ja koordineerimine ning mul on tunne, et see on lõks ja mina niimoodi ei saaks ehk igasugused karjäärivõimalused on minu jaoks enam-vähem surnud. Oma haridusele vastavat tööd ma lihtsalt ei suuda teha. 

Sattusin just lugema A. Hvostovi "Kirjad Maarale", mis mul ilmumise ajal kentsakalt vahele on jäänud, sest see oli toona popp ja raamatukogus olid järjekorrad. Ma olen alles alguses, aga paistab selline blogistiilis (mis see blogi muud on, kui kirjad maailmaruumi?) üllitis, mida lugedes kas imestad, et vaata, kuidas saab ka elada ja mõelda või noogutad kaasa, et jaa, mul ka nii. Igatahes on Hvostovil peatükk autismist, mille ta (vist) ise täiskasvanuna endal diagnoosinud on. Autismispekter on lai ja Hvostov mingi raske juhtum pole, aga kummalisel kombel kattuvad kõik tema kirjeldatud sümptomid minu omadega. Nali on selles, et ma pole iial mõelnud, et need võiks minu puhul mingid spektritunnused olla. Ma olen arvanud, et ma olen imelik (kes ei oleks, ema ütles alati, et tegelikult saaks kõigile diagnoosi panna, Hvostov muide nimetab mingit vaimse tervise uurimust, kus pmst sama leitakse) või siis lihtsalt laisk ja loll. 

Niisiis, millest Hvostov räägib. Esiteks selline hästi kummaline asi nagu võimetus kuuldud lauludes tekstist aru saada. Ma mäletan, kuidas põhikoolis klassivend imestas kerge põlgusega hääles, et "sa oled inkas klassi parim, mismoodi sa ei tea, millest Crash Test Dummies'e lugu "Mmm mmm mmm" räägib?" Mul on vaja sõnu lugeda. Ma ei suuda kuulates muusikat ja sõnu eraldada. 

Hvostov räägib, kuidas ta teatud koolitundides ei suutnud keskenduda, sest teema ei pakkunud huvi. See on klassikaline asi, mille mina isiklikuks otsuseks olen mõelnud, kuid samas, ma lõpuks ju ostsin raaamatu "Matemaatika õhtuõpik" ja ma ei suutnud seda lugeda. Sõna otseses mõttes "ei suutnud" - sõnad ujuvad ees, mõte läheb uitama jne. Sama teema on mul seaduste lugemisega. Ma arvasin üldiselt, et eks see ole teistel ka nii, aga paistab, et enamik siiski suudab end piisavalt kokku võtta, et ka igavat teksti omistada. Mina ei suuda. Hvostov mainib veel, kuidas tema omal ajal sai pragada, et ei osanud öelda, kuidas ta mingi (õige) lahenduseni jõudis. Mina olen alati siiralt arvanud, et grammatika on puhtalt asjaarmastajate hobi ega saa kuidagi keeleõppele kaasa aidata. Kui keegi minu käest küsis, et miks nii ja mitte naa, ma lihtsalt vastasin, et aga nii on, mismoodi teisiti olla saaks? Mõtle natuke oma peaga, sa ju kujutad ometi ette, kuidas seda sõna õigesti kirjutada? Kui ma elasin koos eksiga, kes oli düsgraaf, sain ma aru, et tema puhul see ei aidanud üldse, ta suutis oma peas näha igasugu imelikke asju, mitte aga seda, kuidas olema pidanuks. Minu järeldus oli see, et düsgraafia on haigus, aga ma ei tulnud selle peale, et ka minu oskus on kõrvalekalle. Kõik, mida ma tean, ma lihtsalt tean, on kuidagi külge jäänud, ma ei ole mitte midagi õppinud, sest ma ei suudagi õppida. Eriti asju, mis mind ei huvita ka. On ju ka matemaatikuid, kes teavad õiget lahendust, kuid ei oska sulle näidata lahenduskäiku. 

Hiljuti hakkas ema ka rääkima, et ta on lõpuks aru saanud, et oskus nimetada kõigi oma klassikaaslaste nimesid alates esimesest klassist, ei ole normaalsus, vaid ebanormaalsus. 

Võimetus hommikuti "tere" öelda. Täiesti haige värk, ma ei saa sellega hakkama ja omas peres me nüüd ei ütlegi seda kunagi, aga ma mäletan draamasid, mis sellega nooruses kaasnesid. Ma sain ise ka aru, et pole mingit objektiivset põhjust, miks ma seda öeldud ei saa, ma ei ole ülbe või pahas tujus nagu teised eeldasid - see lihtsalt ei tulnud mul üle huulte. Töö juures me ütleme muuseas "hommik", mis kõlab rohkem kui fakti konstateering ja sellega ma tulen toime. 

Eks enda eripäradega ongi muidugi nii, et sa kipud eeldama - küllap on teistel ka nii. Ma lapsena siiralt arvasin, et kõik inimesed näevad ühe silmaga, teisega ei näe, aga kokku tuleb selge pilt. Kui ma selle tõega aga oma ema valgustasin, viis ta mind kohe arstile ja mul tuvastati amblüoopia....

Te ei pea selle muudatuse osas midagi ette võtma.

Kas te kujutate tänapäeval ette, et peate hakkama e-mailide lugemise eest maksma? Täpselt selline asi ootab ees kõiki online.ee keskkonnas postkasti omavaid inimesi, kelle hulka minagi paraku kuulun. Kui sa lähed online. ee lehele, näed ainult mingit ümmargust juttu teenusepakkuja vahetumisest, esmapilgul ei loe kusagil välja mitte midagi mingist hinnast. Ka sealt uue teenusepakkuja lehele suunava lingi all näed ainult möla. Ullike võib seal lausa rahuneda lause peale "Online.ee keskkonna kasutamine on tasuta." Millele järgneb küll " Tasuliste Sisuteenuste eest on Kasutaja kohustatud tasuma vastavalt konkreetse teenuse osutaja poolt kehtestatud tingimustele ja Hinnakirjale." Sisuteenused on "Sisuteenused — Online.ee keskkonnaga liitunud Internetikeskkondades Teenusepakkuja või kolmanda(te) isiku(te) poolt osutatavad teenused; Sisuteenuste kasutamisel võivad lisaks käesolevatele Kasutustingimustele rakenduda ka vastava teenuse osutaja poolt konkreetse Sisuteenuse suhtes kehtestatud tingimused, kui teenuse osutaja on vastaval veebilehel neile tingimustele viidanud;" Kuidas üks inimloom ilma suitsiidi sooritamata suudab endast sellist teksti väljutada, ette ma ei kujuta. 

Tegelik info on siin. Sellele ei suuna praeguses keskkonnas mitte ükski link. Mu meelest on see üsna kuritahtlik, aga mina mina ka tean. 

Ma vihkan muutusi. Kirglikult. On mingi napakas vanasõna või ütlus, et elus saab kindel olla ainult muutustele. No ma ei tea, minu elus pole 41 aasta jooksul eriti midagi olulist muutunud. E-posti aadress on mul alati olnud üks ja sama, alates ajast, mil e-posti aadress üldse tekkis. Enne seda oli see mu isa oma. Lexa. Lex nagu seadus ladina keeles ja A kui isa nime esitäht, eks. Vahepeal oli küll periood, kui mulle saabus mitmeid venekeelseid kirju, mitte spämmi siis, päriskirju. Keegi targem avastas, et loogiline ju, lexa on venelaste jaoks ljooha ju. Nüüd nad võtavad mu ljooha ära! Ok, ei võta, aga maksta kuradima viiekas kuus oma e-posti lugemise eest maailmas, kus mitte üks rahvusvaheliselt levinud e-postihaldur seda ei küsi, on liiga naeruväärne, et seda mängu kaasa mängida. 

Mitte, et mul gmaili aadressi ei oleks. On. Kohe mitu. Ma ei mäleta nende paroole. Kõik olulised asjad on seotud mu "ljooha"-kontoga. Kaasaarvatud blogi näiteks. Kusjuures mu esimene reaktsioon oli, et ma ei kasutagi enam mingit e-posti. Parem ongi kui ei ole. A tegelt vist ilma ikka kuidagi ei saa. Selline kammaijaa tuleb nüüd läbi teha, et hoia ja keela. Kõigepealt sain (vist) läbi ilge ussim***i ära kustutada oma ühe FB konto, mis on mul seotud selle gmailiga, mille ma nüüd peamiseks kavatsen teha, et sellega siduda minu päris FB konto. Ma ei tea, äkki õnnestub. Microsofti kontosid on mul ka mitu. Üks, mida ma päriselt kasutan ja mis on seotud ljoohaga ja see teine, mis on seotud gmailiga ja kus midagi ei ole. Kuidas ma nüüd saan esimese teiseks? 

Ma vihkan maailma ja kõik on nõme.

Ära tüüta inimesi!

L. käis just välja, et kui me lähipäevil ühe väikse ringsõidu teeks, äkki ma kutsuks sõbranna ka kaasa. Ja ma kohe - miks mina pean? 

Hakkasin harutama (justnimelt h-ga), et kuskohast see sisemine vastuseis tulnud on ja meenus kohe lapsepõlv, kus ema alati manitses teisi inimesi mitte tüütama. Ei lähe kellegi poole, inimesed tahavad omaette olla, ära häiri teisi! See suhtumine on mul niimoodi sees, et füüsiliselt tunnen ennast nagu sunnitaks ämblikku sülle võtma, kui pean kedagi kuhugi kutsuma - aga äkki ta ei taha ega julge mulle viisakusest ära ka öelda? Ja see tähendaks, et ma rikun tal olemise ära, kui ta peab osalema kuskil, kuhu ta väga tulla ei tahtnudki. Lisaks rikub see ka mul olemise ära, kui ma pean kogu aeg silmas pidama, et teisel ka tore oleks, sest mina ju kutsusin, mina vastutan tema mugava olemise eest. Mis pagana needus see on?! 

Normaalne on ju öelda, et kle, ma ei viitsi tulla ja eeldatav oleks, et kui viitsib siis ka tahab ja ei ole minu asi teist lõbustada. No aga selle sisemise tunde vastu juba loogikaga ei saa. Seepärast ma nii halb sõprussuhete hoidja olengi, et ma eeldan. Eeldan, et minu kutsed on teistele koormaks. Ega keegi ei taha seda, mida mina tahan ju. Aga paljudel inimestel ongi see "võiks kokku saada!" täiesti suusoojaks öeldud. Ma olen ikka halvimat eeldama harjunud. 

Kusjuures meenub, et mul oli üks minust veel hullem klassiõde kunagi - kui teda kuhugi kutsuti, ta põikles haledalt vastu, et "oh, mis nüüd mina, küllap te tahate ikka omaette olla (ma kutsusin teda enamasti, et mitte minna kuhugi ainult koos oma vanematega!), kohe kindlasti ma segan teid!" Siis ma küll mingi hetk vihastasin, et krt, kui ma kutsun, siis ma kutsun, ma ei kutsu lihtsalt viisakusest, ma päriselt tahangi, et sa tuled! Tagantjärele targana, võib-olla tema ei tahtnud ja üritas viisakas olla? 

Lihtsalt jube keeruline on teada, mida inimesed tegelikult tahavad ja mida nad ainult viisakusest või harjumusest ütlevad, et tahavad. Inimesed ei ole ju enamasti sirgjoonelised ja siis see paneb kahtlema ka neis, kes tegelikult on.

Meie kõik

Tavaliselt ma ei taha kirjutada raamatutest, mis mulle ei meeldinud, sest kõigile ei peagi kõik meeldima ja päris rämpsule ei taha ma üldse tähelepanu tõmmatagi. Aga nüüd ma lugesin Backmani viimast ja tunnen, et pean enda pandud kahte tärni kuidagi põhjendama. Jajah, oleks pidanud algusesse kirjutama "Paljud on minu käest küsinud, et miks ma Backmanile ainult kaks tärni panin." 

"Meie teie vastu" on siis Karulinna triloogia viimane osa ja kuigi mulle väga meeldib Backmani nö elufilosoofia ("tal on süda õige koha peal" - nagu nenditakse ka siin) , siis selles viimases osas jäid minu jaoks domineerima mõtted, millega ma kuidagi nõus ei saa olla. Ma tõesti loodan, et asi ei ole ainult minu mõjutatavuses, sest põhimõtteliselt on need üsna samad asjad, millele ka eelviidatud Loterii arvustuses tähelepanu pööratakse. Kusjuures mulle need teises osas nii närvidele ei käinud, kui nüüd kolmandas.

See vanemluse osa, oo jaa. Olen lausa märkmetesse lisanud, et "ülistab fanaatilist vanemlust"... Ma ei saa olla nõus sellega, et hea vanem on see, kelle sooviks on see, et ta laps iial suureks ei kasvaks, sest siis ta ei saa ju teda enam kaitsta. See ei ole ju tegelikult okei. See on suisa vale. Lapsevanem ei peaks end kogu elu süüdi tundma ega öösiti üleval vähkrema mõeldes üha "aga mis siis kui". Mitte midagi peale enesepiinamise selline mõtteviis ei anna. Ja Backman üldistab, et kõik lapsevanemad. Oeh, no ei ole. Ei pea olema. Ei tohikski olla. Üldistamist on üldse silmakriipivalt palju selles osas: "kõik me oleme/kõigi lapsepõlves on" - jaa, ilmselt see haarab kaasa, tekitab mingi meie-tunde, aga kui mõtlema jääda, siis tegelikult ju ikka päris nii ei ole, aga keegi ei julge enam vastu ka vaielda.

Mulle väga meeldis see Matteo õe loo sisse toomine. Ehk siis tüdruk, kellega juhtub sama, mis Mayaga, aga kelle ümber ei ole inimesi, kes tema eest seisaksid. See oli hea lüke mu meelest ja oluline. Aga mulle tundus, et see mõte kadus muu vahu sisse ära. Ja ma täpsustan veelkord, et minu meelest on emotsionaalselt külmad ja eemalehoidvad vanemad üks kõige hullemaid asju, millega inimene elu alguses rinda peab pistma, aga see ei tähenda, et ideaalvariant oleks ülekaitsvad ja klammerduvad lapsevanemad.

Viimasel ajal on mul kuidagi üle visanud see enesesüüdistamise ja eneseviha teema raamatutes, laulusõnades jne. See ei ole lahe, see on kuradi kurb, et mõnel inimesel nii on, aga kaugeltki ei tohiks seda võtta kui normaalsust, et nii on kõigil ja mis teha. No ja et teine äärmus on nartsissism või hoolimatus.

Vabandust, sain nüüd välja öeldud, lähen ja vihkan ennast nurgas natuke selle eest.

Lastele võib vabalt kelbast ajada

Kuulsin hiljuti tahtmatult pealt ühe lasteaialapse ja täiskasvanu vestlust. Laps arutas, et Hondal ja Hyundail on natuke keeruline vahet teha - märgid sarnased ja nimed ka. Mille peale siis suur inimene reipalt selgitas - jaa! Selle maa inimestel oli juba üks tore auto olemas ja siis Hyundai väljamõtlejad otsustasid, et nende auto võiks ka samasugune olla ja seepärast panidki nii sarnase nime! 

Ma kuulasin ja mõtlesin, et oot, siin on raudselt kuskil midagi mäda! Ma ei ole absoluutselt mingi autoekspert, aga Hyundai isegi ei kõla nagu see oleks Jaapani sõna. Kogu see jutt tuli aga kuidagi nii kiirelt ja nii iseenesestmõistetavalt, et mul kiilus lausa kinni. Pärast kontrollisin ja muidugi, Hyundai on Lõuna-Korea toode. "Selle maa" - ah, üks Aasia kõik?

Miks üldse peab mingeid kahtlase väärtusega lugusid luuletama lastele? Mingid kured ja kapsalehed ja muu üldistamine. Ah, laps niikuinii ei saa aru - ma ei viitsi talle seletada - ma ei tea päris täpselt ise ka? Mul küll ei ole piinlik öelda, kui ma ise ka ei tea - uurime järgi kuskilt koos, täiskasvanu ei ole üliinimene. Lapsed mingil ajal jah arvavad vist nii - alati kui Mikro kuskil muuseumis või õppekäigul käib, pommitab ta mind küsimustega, millele ma vastust ei tea ja pööritab siis silmi, et "ise veel suur inimene!" Hiljuti näiteks - mille alusel jaotatakse Eestis elavaid kalu ja mitut liiki kalu Eestis üldse elab? Oleks pidanud ka enda "häbist päästmiseks" midagi kahtlast kokku keerutama?

Mul on tunne, et enamik mu baasteadmistest pärineb vanaemalt - mõelda vaid, kui tema mu suure eeskujuna oleks ka võtnud vaevaks igasugu lora ajada - ma oleks vabalt seda eluks ajaks uskuma võinud jääda! Vanavanaema näiteks raius nui neljaks, et pilved on sültjad, tema on hommikuti küll pilvetükke murult leidnud. Ma käisin aastaid neid otsimas ja olin maru õnnetu, et ei leidnud, kuigi koolis oli õpetatud, et pilved on veeaur. Nii kurb, et vanavanaema eksis. Vähemalt ei valetanud keegi mulle tahtlikult. 

Teisalt, ilmselt ongi inimesi, kellel tõe ja väljamõeldise piir ongi väga segane. Või nad üldse ei eelda, et keegi võiks nende juttu tähele panna ja tõsiselt võtta.